Draama 2012 Urmase silmade läbi
Fookus: Näitleja
Kui suur roll on näitlejal selleks, et etendus õnnestuks ja publikule meldiks? Kui teatris käib monoetendus, siis kui palju inimesi on samal ajal tegevuses? Kas saaksime sama tulemuse, kui lavatööline vahetaks õhtuks koha näitlejaga? need on küsimused, millele ühest vastust ei ole. Alati saab öelda, et teatrimaagia tekkimiseks oli suur roll kõigil osalejatel olgu nad laval või mitte. Suur nüansirikas meeskonnatöö.
Kas näitleja fookusesse tõstmine on õige? Kindlasti. Sama tükki võib mängida väga mitut moodi ja näitlejal on suur panus. Olles osalenud mitmes kooliteatri projektis taustajõuna, olen mitmel korral kogenud kuidas etendus võib läbimängude käigus paremaks minna. Osatäitjast saab Näitleja suure algustähega, kes kehastab hästi karakterit, jälgib teisi ja toetab kogu meeskonda. Seega on minu arvates Anu Lambi püstitus õige ja ajakohane.
Reklaam - arvan et piisavalt atraktiivne ja nähtav. Eks vanad osalejad said info kätte ilma. Muidugi korraldati festivali raames huvitav reis Saueaugule ja Tallinna, millest avalik info ilmus alles pärast seda, kui keegi loobus oma kohast. Tõsi mina sain Vilniuse ringiga siseinfo kätte veidi varem. Samas liialt hilja, et liituda. Väga huvitav eelraamat.
Balti Teatri Festival on omamoodi vürts Draama festivalile. Jõudsin külastada küll vaid ühte etendust aga see oli piisavalt teistsugune, et taibata selliste kontaktide vajalikkust. Tõsi, ega külalistele Eesti tükid polnud just kõige lihtsamad jälgida.
Vanemuine - Karjäär - (Sadamateater, 29.11.2012) **** Autor(id): Uku Uusberg
Näitlejad: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas
Tutvustus: Evald Liiv võttis hommikul kõik oma isiklikud asjad ja lahkus
töölt.
Ta jättis enda kätte ka tänase ajalehe.
Kuigi see kuulub koolile.
See on pisivargus.
Paraku.
Tänases lehes räägiti kahel leheküljel meie arengu suundadest. Seda oleks olnud hea ka kõigil meil teistel lugeda. Oldi rahul.
Evaldit nähti pärastlõuna aegu juba kodunt väljumas. Mees olevat kõndinud kindlal sammul, kaasas pildiraam, tööriistakast, natuke riideid, labidas ja termohoo-present. Professor Liiv olevat jalutanud linnast välja.
See kõik juhtus täna.
Eesriie avaneb kaks ja pool aastat hiljem.
Tänases lehes räägiti kahel leheküljel meie arengu suundadest. Seda oleks olnud hea ka kõigil meil teistel lugeda. Oldi rahul.
Evaldit nähti pärastlõuna aegu juba kodunt väljumas. Mees olevat kõndinud kindlal sammul, kaasas pildiraam, tööriistakast, natuke riideid, labidas ja termohoo-present. Professor Liiv olevat jalutanud linnast välja.
See kõik juhtus täna.
Eesriie avaneb kaks ja pool aastat hiljem.
Hinnang: Etendus algab klassikalise muusika saatel ühe mehe pantomiimina
teatrirekvisiite täis kuhjatud suures ruumis. Muusika on kõva, kohati
liigagi kõva. Ning siis selgub, et kuigi olen Sadamateatris vaadanud
vähemalt 33 erinevat lavastust, siis ei tea ma selle maja arhitektuurist
ikka midagi. Avatakse rulood suurte akende eest, mida varem pole tähele
pandud ning mäng kandub õue ning tuleb tasapidi tagasi siseruumides avades
mitmed varem külastajale peitu jäänud uksed.
Tasahilju jõutakse sisu juurde. Kalambuuri täis dialoogidele lisandub parasjagu klounaadi, ootamatuid kukkumisi ja rekvisiite, valgusefekte ning Eduard Liiva monolooge ning lõpus neli pangetäit liiva.
Detaile ja müra oli väga palju. Kohati oli raske aru saada, millest jutt käib. Sadamateatri kohta tavapärasest suurem lavaruum mängis kohati kuuldavusele kätte. Professori ametialasest karjäärist sai sujuvalt pendeldades auk liivasesse maasse. Kumma järgi näidend nime sai jäägu vaataja otsustada.
Tasahilju jõutakse sisu juurde. Kalambuuri täis dialoogidele lisandub parasjagu klounaadi, ootamatuid kukkumisi ja rekvisiite, valgusefekte ning Eduard Liiva monolooge ning lõpus neli pangetäit liiva.
Detaile ja müra oli väga palju. Kohati oli raske aru saada, millest jutt käib. Sadamateatri kohta tavapärasest suurem lavaruum mängis kohati kuuldavusele kätte. Professori ametialasest karjäärist sai sujuvalt pendeldades auk liivasesse maasse. Kumma järgi näidend nime sai jäägu vaataja otsustada.
Emajõe Suveteater - Viimane tango 1994 - Pallase lõpp - (Athena kultuurikeskus, 07.09.2012) **** Autor(id): Indrek Hirv
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Ann Kuut, Hannes Kaljujärv, Indrek Kalda, Toomas Lunge, Andres Dvinjaninov
Tutvustus: Ajalooline kontsertetendus "Viimane tango 1944 - Pallase lõpp"
Tartus Ahtena keskuses. Indrek Hirve näidendi peategelast Ado Vabbet
kehastab kultuuri- ja kunstilooliselt huvitavas lavastuses Hannes Kaljujärv
ning vaatluse all on Eesti kunsti ühe perioodi ning kõrgema kunstikooli
"Pallas" lõpp. Muusikaline osa lavastuses on kanda tolleaegsetel saksa
tangodel, mida esitab Kaunimate Aastate Vennaskond.
Hinnang: Teatrit on vähe, aga päris kenad tangoviisid, mille vahele pikiti
mustvalged filmilõigud, populaarteaduslik loeng valgusest ja elust Pariisis
enne II maailmasõda ning veidi suitsu. Alguses kasutati hästi ära Athena
kultuurikeskuse kinosaali sisekujundust ning hõõglampide asemele trügivat
LED pirini.
Täpselt paraja pikkusega kontsert, mis ei jõudnud veel üksluiseks ega
igavaks muutuda.
Von Krahli Teater - Lillede keel - (Tartu Uus Teater, 07.09.2012) **** Autor(id): Federico Garcia Lorca
Näitlejad: Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Loore Martma, Maili Metssalu.
Tutvustus: Roos avanes,, aga saabus õhtu. Kui pikenesid varjud ja kuskil
ööbik laulis, siis nagu surmaotsus ta tardus valgena. Ja kui öö ääretus
metallsarvena kumisenud, siis närtsib lilleke, igatsusest ohates
hommikukristallide järele.
Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Aasta enne seda, kui kirjanik Franco-meelse võimu ohvriks langes, kirjutas ta näidendi "Doña Rosita ehk Lillede keel", milles lahkab oma loomingus ikka ja jälle pinnalekerkivat teemat: millegi ootuses elu raiskuminemist. Sealjuures ei unusta Lorca hetkekski, et inimene pole muud kui osa loodusest ja seega alati millegi suurema ja võimsama meelevallas, mille reeglid ei kuulu vaidlustamisele. Looduse stiihia ongi korraga lummav ja hirmuäratav, sest kannab alati paratamatuse pitserit. Nagu mõne otsuse teeb meie eest ära elu, saadab surmaaimdus halastamatu kaaslasena iga elutäiuse hetke. Et, aga surm pole hispaania kultuuris ja maailmanägemises kaugeltki kõige lõpp, leiab Lorca oma tegelaste välises letargias uue, intensiivse sise- ja miks mitte asenduselu, mis korvab pausile pandud reaalsust.
Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama "Liilede keel"
Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Aasta enne seda, kui kirjanik Franco-meelse võimu ohvriks langes, kirjutas ta näidendi "Doña Rosita ehk Lillede keel", milles lahkab oma loomingus ikka ja jälle pinnalekerkivat teemat: millegi ootuses elu raiskuminemist. Sealjuures ei unusta Lorca hetkekski, et inimene pole muud kui osa loodusest ja seega alati millegi suurema ja võimsama meelevallas, mille reeglid ei kuulu vaidlustamisele. Looduse stiihia ongi korraga lummav ja hirmuäratav, sest kannab alati paratamatuse pitserit. Nagu mõne otsuse teeb meie eest ära elu, saadab surmaaimdus halastamatu kaaslasena iga elutäiuse hetke. Et, aga surm pole hispaania kultuuris ja maailmanägemises kaugeltki kõige lõpp, leiab Lorca oma tegelaste välises letargias uue, intensiivse sise- ja miks mitte asenduselu, mis korvab pausile pandud reaalsust.
Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama "Liilede keel"
Hinnang: Segu hullumeelsetest karakteritest, kostüümidest, liikumistest ja
lauludest. Palju värvivahetusi. Vahepeal kippus tempokalt vilkuv valgus
pimestama. Vaevalt, et midagi laval peita oli, aga lihtsalt Oliver sai
nautida võimalusi, mida kilede taha peidetud valgustid pakkusid.
Vahepeal oli päris huvitav prožektori varjust jälgida ingliskeelseid tiitreid. Sealne tõlege tundus palju poeetilisem kui laval räägitu. Tiitrid oleksid võinud olla sutsu madalamal, et väliskülaised ei peaks nii palju nina taeva poole tõstma.
Kui Vanemuise biitlites läksid riiete äravõtmisega liiale naised, siis seekord oli meesnäitleja kord. Ühe käeliigutusega nulliti väga hästi välja mängitud nõdrameelse professori karakter. Näitleja sai ju lõpuni väga hästi hakkama, aga lavastaja ja kunstnik tõmbasid rollile täiega vee peale.
Vahepeal oli päris huvitav prožektori varjust jälgida ingliskeelseid tiitreid. Sealne tõlege tundus palju poeetilisem kui laval räägitu. Tiitrid oleksid võinud olla sutsu madalamal, et väliskülaised ei peaks nii palju nina taeva poole tõstma.
Kui Vanemuise biitlites läksid riiete äravõtmisega liiale naised, siis seekord oli meesnäitleja kord. Ühe käeliigutusega nulliti väga hästi välja mängitud nõdrameelse professori karakter. Näitleja sai ju lõpuni väga hästi hakkama, aga lavastaja ja kunstnik tõmbasid rollile täiega vee peale.
Leedu Riiklik Draamateater - Uné - (Tartu Genialistide Klubi, 05.09.2012) **** Autor(id): Birute Mar
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Birute Mar
Tutvustus: Etendus ühes vaatuses, mis põhineb Unė Baye-Babickaitė
(1897–1961) päevikul. Unė oli üks eelmise sajandi Leedu teatri värvikamaid
persoone. Ta esines nii Hollywoodi filmides kui Ameerika ja Pariisi lavadel.
Päevikust, mida ta aastatel 1930-1932 Pariisis pidas, pulbitseb peent
irooniat, mis lausa kutsus selle põhjal teatrietendust looma, mis räägiks
naljakast, kaduvast, südametust ja maagilisest teatrimaailmast (mis
juhuslikult pole selle ajaga palju muutunud). Samuti süüvib etendus
kunstniku olemusse ja inimese ja maski paradoksi (ühiskonnas ja laval). Elus
on maski vaja selleks, et oma isikupära kaitsta, kuid laval aitab see
näitlejatel end avada ja endaks saada.
Hinnang: Ootamatu oli, et etendus oli vene keeles. Ajakavast sai teada, et
etendusele antakse eesti- ja ingliskeelne sünopsis. Arvan, et nii mõnigi
teatrihuviline jättes just selle infosulu pärast etendusele tulemata. Tõsi
väike Genialistide klubi saalis oli päris palju publikut. Aga etendus oleks
olnud väärt suuremat publikuhulka.
Kui tavapärastes monoetendustes tekitatakse lummus kiire ümberkehastamisega ja häälega mängimisega, siis seekord oli erinevaid rolle vähe kuid tegevus voolas hästi. Hääle asemel oli Birute trumbiks plastilisus ja väjapeetus.
Hea koostöö heli ja valguse vahel.
Kui tavapärastes monoetendustes tekitatakse lummus kiire ümberkehastamisega ja häälega mängimisega, siis seekord oli erinevaid rolle vähe kuid tegevus voolas hästi. Hääle asemel oli Birute trumbiks plastilisus ja väjapeetus.
Hea koostöö heli ja valguse vahel.
Ugala - Mee hind - (Sadamateater, 04.09.2012) *** Autor(id): Ott Aardam
Žaanr: draama
Näitlejad: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill
Tutvustus: Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi
siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed
mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline
rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada...
kangesti tahaks..., aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad
seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda,, aga midagi
ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni
taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga,
siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid-, aga see oleks
ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.
Hinnang: Algus- ja lõpumuusika häirivalt valju. Väga aeglane tempo. Tõsi eks
sisu rõhutamine nõudis tempo kunstliku allatoomist. Kiiremas tempos oleks
see hoopis teine lugu. Ei või lõpuni kindel olla, et parem.
Liblika idee oli tore. Kui see kogemata nii juhtus, siis on hea näide näitleja rollist ja meisterlikkusest näha enda ümber teisi ning elada üdini etenduse sisse. Kui idee tuli lavastajalt, siis selle elluviimiseks oli ikkagi näitlejat vaja.
Tagantjärele küsimus, millises ajas toimub tegevus: kas minevikus, olevikus või tulevikus. Üheks küla ajaviitemänguks on saanud pimesi tooreste kartulite söömine ja ära arvamine, mis sortidega on tegemist. See ju viitaks minevikule, siis viitsiti jamada paljude erinevate sortide kasvatamisega. Nüüd kipub väikestest taludest kartulikasvatus üldse välja surema. Varajase ärkaja elektrikokkuhoiu monoloog viitab, aga tulevikule, kui elekter on jõudnud juba vabaturule minna ning konkurents öise ning päevase elektrihinna vahe suureks viib. Majade sisemuste ümberrehitamine ja pööningute kasutamisele võtmine kipub olema oleviku teema. Tihti ei vaadata, kas sein on kandev või mitte, lihtsalt hetke ajel korraldatakse elamist ümber.
Etendus esitati Balti Teatri Festivali kavasse. Kas sellist Eestit tahetigi naaberrriikidele näidata. Maaelu hääbumine ja linnastumine on küll aktuaalsed, kuid sisemas tahaks tulevikku siiski näha veidi helgemates toonides. Kui ahvatlevad suurlinna tuled ka ei oleks, oleks hea, kui kõigil jääks alles side maa ja loodusega. Mis sest, et igapäevase kiirustamise käigus kipume üha tihedamini leidma end katkise meepurgi ääres - nii kerge on teiste töö ja vaev muuta tühiseks. Et õiglane mee hind aitaks kodumaistel mesinikel ära elada ning ebaausas konkurensis ei asenduks talvine maius võõrsil kasvavatelt õitelt korjatud ollusega või mis veel hullem suhkrulahusega.
Liblika idee oli tore. Kui see kogemata nii juhtus, siis on hea näide näitleja rollist ja meisterlikkusest näha enda ümber teisi ning elada üdini etenduse sisse. Kui idee tuli lavastajalt, siis selle elluviimiseks oli ikkagi näitlejat vaja.
Tagantjärele küsimus, millises ajas toimub tegevus: kas minevikus, olevikus või tulevikus. Üheks küla ajaviitemänguks on saanud pimesi tooreste kartulite söömine ja ära arvamine, mis sortidega on tegemist. See ju viitaks minevikule, siis viitsiti jamada paljude erinevate sortide kasvatamisega. Nüüd kipub väikestest taludest kartulikasvatus üldse välja surema. Varajase ärkaja elektrikokkuhoiu monoloog viitab, aga tulevikule, kui elekter on jõudnud juba vabaturule minna ning konkurents öise ning päevase elektrihinna vahe suureks viib. Majade sisemuste ümberrehitamine ja pööningute kasutamisele võtmine kipub olema oleviku teema. Tihti ei vaadata, kas sein on kandev või mitte, lihtsalt hetke ajel korraldatakse elamist ümber.
Etendus esitati Balti Teatri Festivali kavasse. Kas sellist Eestit tahetigi naaberrriikidele näidata. Maaelu hääbumine ja linnastumine on küll aktuaalsed, kuid sisemas tahaks tulevikku siiski näha veidi helgemates toonides. Kui ahvatlevad suurlinna tuled ka ei oleks, oleks hea, kui kõigil jääks alles side maa ja loodusega. Mis sest, et igapäevase kiirustamise käigus kipume üha tihedamini leidma end katkise meepurgi ääres - nii kerge on teiste töö ja vaev muuta tühiseks. Et õiglane mee hind aitaks kodumaistel mesinikel ära elada ning ebaausas konkurensis ei asenduks talvine maius võõrsil kasvavatelt õitelt korjatud ollusega või mis veel hullem suhkrulahusega.
Eesti Draamateater - Kuni inglid sekkuvad - (Vanemuise suur maja, 04.09.2012) **** Autor(id): Uku Uusberg
Näitlejad: Märt Avandi, Maria Avdjushko, Mihkel Kabel, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann, Kristo Viiding, Jaan Kapp (külalisena)
Tutvustus: Ühes vanalinna külalistemajas Müüritüki tänaval puutuvad kokku
täiuslikult erinevad inimesed: ettevõtja, kirjanik, kokk, astrofüüsik,
vöörmünder, ema, klaveripoiss, taksojuht, Ahto ja Merike jpt. On laupäeva
õhtu. On omad, on võõrad. On mehed, on naised. On suhted, on sassis.
Linna kohal on äike... Horisontaalse ruumi kohal möirgab ägestunud vertikaal. Muusika. Muusika ja tähistaevas... Ei näe, ei kuule, on modru...
"Kuni inglid sekkuvad" on lavastus, kus tänane m a a i l m saab end peeglist vaadata, ümarast. "Kuni inglid sekkuvad" on üks üsna veider vaatemäng kolmeteistkümnest erinevast inimesest. "Kuni inglid sekkuvad" on vana hea psühholoogiline teater, ta on näitleja teater, ta on vaataja poolt.
Aga järsku nad... Järsku ei sekkugi...
Linna kohal on äike... Horisontaalse ruumi kohal möirgab ägestunud vertikaal. Muusika. Muusika ja tähistaevas... Ei näe, ei kuule, on modru...
"Kuni inglid sekkuvad" on lavastus, kus tänane m a a i l m saab end peeglist vaadata, ümarast. "Kuni inglid sekkuvad" on üks üsna veider vaatemäng kolmeteistkümnest erinevast inimesest. "Kuni inglid sekkuvad" on vana hea psühholoogiline teater, ta on näitleja teater, ta on vaataja poolt.
Aga järsku nad... Järsku ei sekkugi...
Hinnang: Dekoratsioonitegijatele ja efektimeistritele on antud vabad käed
ning nad on oma ülesannetega väga hästi hakkama saanud. Müürikivi
külalistemaja näeb väga hea välja, vihmata äike on usutav, taevast langevad
inglid/lumehelbed on lummavad.
Teksti on palju. Isegi liiast. Pidevalt segatakse üksteist, võetakse teineteise sõnasabast kinni ja küsitakse: "miks?". Näitlejad mängivad suurepäraselt. Aga sisu ... seda ei ole või läheb liigse sõnamulina sisse kaduma.
Teksti on palju. Isegi liiast. Pidevalt segatakse üksteist, võetakse teineteise sõnasabast kinni ja küsitakse: "miks?". Näitlejad mängivad suurepäraselt. Aga sisu ... seda ei ole või läheb liigse sõnamulina sisse kaduma.
Märkused: Väga paljud väliskülalised andsid vaheajal oma kõrvaklapid ära ja
lahkusid. Ega nad peale huvitava lõpplahenduse paljust puudu ei jäänud.
Tartu Uus Teater - Vanemuise biitlid - (Tartu Uus Teater, 03.09.2012) *** Autor(id): Ivar Põllu
Žaanr: draama
Näitlejad: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal
Tutvustus: Teatriuuendus nõukogude Tartus on ilmselt kõige mütologiseeritum
periood eesti teatris. Lavastus "Vanemuise biitlid” olemasolevale uut infot
juurde ei lisa, küll, aga viskab tõed, valed ja kuulujutud võrdsete
lähteandmetena ühte patta. Tulemuseks on mänguline teatriuurimus, kus on
olemas nii teatrist jutustava lavastuse tundemärgid (ümberriietumised,
tagaajamised, partnerivahetused, ekstaas, esoteerika jm), kui ka teadusliku
uurimuse tunnused (eri vaatenurgad, tsitaadid, meetodid, range ülesehitus
jm). Küsimus oli selles, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu ning mitte
kaotada oma elusamust. Ja see küsimus ei ole mitte kuhugi kadunud.
Hinnang: Kas tõesti juba festivalist väsinud? Etenduse tempo oli nii
aeglane, et sünkroontõlke sumina saatel kippus uni vägisi peale. Publiku
poodium, millel Naiste maailma vaadates ei pannud kolme tunni jooksul
tähelegi, tundus täna nii ebamugavalt kõva ja lihaseid väsitav.
Etenduse suurim pluss oli helikujundus. Nostalgilised lood, mis juba osalt unustusehõlma vajunud. Pärliks oli Rein Marani loodushõnguline tekst tearimaailmast.
Ribikardinate ja valgustusega suudeti üles ehitada väga huvitav teatriruum mida isegi 18 tooli ei suutnud purustada. Tõsi nagu juba enne etendust hoiatati toimus tegevus publikule liialt lähedal ja madalal, seega jäid paljud detailid nägemata.
Ümberriietumistega mindi liiale. Enda arust tulin teatrietendust jälgima, mitte moeetenduse telgitagustesse. Andis küll võimaluse ühte lugu mitu korda erineva emotsiooniga kuulata, aga ega see nüüd nii hea lugu ka ei olnud.
Etenduse suurim pluss oli helikujundus. Nostalgilised lood, mis juba osalt unustusehõlma vajunud. Pärliks oli Rein Marani loodushõnguline tekst tearimaailmast.
Ribikardinate ja valgustusega suudeti üles ehitada väga huvitav teatriruum mida isegi 18 tooli ei suutnud purustada. Tõsi nagu juba enne etendust hoiatati toimus tegevus publikule liialt lähedal ja madalal, seega jäid paljud detailid nägemata.
Ümberriietumistega mindi liiale. Enda arust tulin teatrietendust jälgima, mitte moeetenduse telgitagustesse. Andis küll võimaluse ühte lugu mitu korda erineva emotsiooniga kuulata, aga ega see nüüd nii hea lugu ka ei olnud.
Tallinna Linnateater - Maailmale nähtamatud pisarad - (Vanemuise suur maja, 02.09.2012) ***** Autor(id): Antoša Tšehhonte
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik
Tutvustus: "Maailmale nähtamatud pisarad" on komöödia Anton Tšehhovi poolt
nooruses Antoša Tšehhonte nime all avaldatud humoristlike lugude põhjal.
Arstiteaduskonnas õppides kirjutas Tšehhov huumoriajakirjadele lühijutte
lisaraha teenimiseks, saavutas, aga varsti niisuguse menu, et teda hakati
avaldama regulaarselt. Need "väikeste inimeste" lood pilavad
silmakirjalikkust, lipitsemist, kergemeelsust, enesekesksust ja muid
inimlikke patte, kuid sisaldavad ka palju soojust oma tegelaste suhtes, kes
ehk meist kõigist nii väga ei erinegi. Lavastus hõlmab lühijutte "Paks ja
peenike", "Missugune kolmest", "Diplomaat", "Albioni tütar", "Õnnepojuke",
"Koomik" ja "Maailmale nähtamatud pisarad" ning lühinäidendeid
"Abieluettepanek" ja "Karu".
Hinnang: Kui kaks aastat tagasi üllatas Linnateater sellega, kuidas muuta
vaatajatele laval toimuv võimalikult kergesti jälgitavaks, siis seekord
mindi teist teed. Etendus algab juba peale pimendatud saaliga ja väga palju
tegevusestki toimub hämaras või siis sinises valguses. On vaid üks
korralikult väljavalgustatud punkt, aga seda kasutatakse vaid ühest novellist
teisele üleminekuks. Seega kui tahate enne etendust kavalehele pilgu peale
visata, siis tehke seda koridoris - saalis on lugemiseks liiga pime.
Etendus algab rongis. Sinised tuled ja kõikuvad reisiad tekitavad küll rongisõidu mulje, kuid üsna pea kaob sõit viinajoomise käigus ära. Eks kahe kõikumise kokkuviimine ongi näitlejameisterlikkuse tipp. Novelli puänt on kiiresti etteaimatav, aga seda lastakse publikul päris kaua oodata.
Teises novellis mängiti väga kenasti välja meeleolumuutus, kui mees sai teada kelleks lapsepõlvesõber vahepeal saanud on. Võimu kummardamine ja lipitsemine antakse elavalt edasi.
Kolme valiku lookeses vastandatakse erinevad abielu käsitlevad mõttemaailmad. Tuuled vahetavad ikka väga kiiresti suunda. Komödiandi loos keeratakse vedru veel rohkem pingule. Ning "Karu" vallutab toolide purunemise mürinal publiku südame.
Diplomaadi roll annab võimaluse särada sõnaosaval Andres Vaarikul ning annab võimaluse siduda näidendi alguses viimases kupees sõitnud nunnad ning viimases novellis viina jagava pastori.
Selleks, et näidendis veidi ka allapoole vööd nalju saaks tuuakse sisse kaks kalameest. Kusjuures kala asemel saab tõmbenumbriks päevavari. Kogu terviku suhtes üsna ebaoluline osa.
Abieeluettepanek oli juba tuttav Üliõpilasteatri etendusest. Seekord oli rohkem ruumi veiderdamiseks ja dialoogi arendamiseks. Kui enne ei oleks õeldud, et tegu on abieluettepanekuga, siis oleks pool sisu kaduma läinud.
Viimane novell andis näitlejatele võimaluse koos särada. Suure ruumi väikesesse ossa peita väga palju kaootilisena näivat tegevust. Pisaraid ei näe, aga need on olemas.
Väga hästi kokku pandud detailid kompenseerivad vähese valguse ning teevad etenduse nauditavaks.
Etendus algab rongis. Sinised tuled ja kõikuvad reisiad tekitavad küll rongisõidu mulje, kuid üsna pea kaob sõit viinajoomise käigus ära. Eks kahe kõikumise kokkuviimine ongi näitlejameisterlikkuse tipp. Novelli puänt on kiiresti etteaimatav, aga seda lastakse publikul päris kaua oodata.
Teises novellis mängiti väga kenasti välja meeleolumuutus, kui mees sai teada kelleks lapsepõlvesõber vahepeal saanud on. Võimu kummardamine ja lipitsemine antakse elavalt edasi.
Kolme valiku lookeses vastandatakse erinevad abielu käsitlevad mõttemaailmad. Tuuled vahetavad ikka väga kiiresti suunda. Komödiandi loos keeratakse vedru veel rohkem pingule. Ning "Karu" vallutab toolide purunemise mürinal publiku südame.
Diplomaadi roll annab võimaluse särada sõnaosaval Andres Vaarikul ning annab võimaluse siduda näidendi alguses viimases kupees sõitnud nunnad ning viimases novellis viina jagava pastori.
Selleks, et näidendis veidi ka allapoole vööd nalju saaks tuuakse sisse kaks kalameest. Kusjuures kala asemel saab tõmbenumbriks päevavari. Kogu terviku suhtes üsna ebaoluline osa.
Abieeluettepanek oli juba tuttav Üliõpilasteatri etendusest. Seekord oli rohkem ruumi veiderdamiseks ja dialoogi arendamiseks. Kui enne ei oleks õeldud, et tegu on abieluettepanekuga, siis oleks pool sisu kaduma läinud.
Viimane novell andis näitlejatele võimaluse koos särada. Suure ruumi väikesesse ossa peita väga palju kaootilisena näivat tegevust. Pisaraid ei näe, aga need on olemas.
Väga hästi kokku pandud detailid kompenseerivad vähese valguse ning teevad etenduse nauditavaks.
Eesti Draamateater - Õitseng - (Sadamateater, 08.09.2011) ** Autor(id): Ingomar Vihmar
Žaanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk
Tutvustus: Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi
suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja
sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on
nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt
juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb
põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu
ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht.
Minimalistlikel rollidel on, aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga
palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud,
et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla;
armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.
Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.
Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased."
Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.
Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased."
Hinnang: Korraldajate lõpulause "Näitejameisterlikus on elementaarne ja
selle põhjal festivalile tükke ei valita". Näitlejad olidki head,
lavameistrid ja valgustajad veel paremad, aga ikkagi saadi kokku nõukaaegselt
nostalgiline keskpärane tükk. Igav pantomiimlik algus, karaokebaari kontsert
ja segased tunded. Kõike seda saatis LP-muusika. Ega muusika oli ju hea veel
selelst ajast, kui muusikat teha osati, aga vahepeal tundus, et
teatrietenduse asemel olen sattunud vinüülide kuulamise õhtule.
Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.
Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.
- kõrvalprogramm, - põhiprogramm, - Balti Teatri´Festival