Draama 2013 Urmase silmade läbi

Ruumimaagia

Mis on teatri ruumimaagia minu jaoks?
01.07.2013

Sinised konteinerid kesklinnas

Laupäeval juhtusin pool kogemata jalutama küüni tänaval ja leidsin suureks imestuseks, et jalakäijate teed on oluliselt vähendatud üksteise kõrvale paigutatud vagunelamutega. Kas tõesti raekoda läheb remonti, et nii paljudele ehitajatele on kesklinna ööbimisvõimalus tekitatud. Lähemale astudes ilmusid nähtavale ka varasematest septembritest tuttavad punakad toonid. Selge - tegemist on Draama 2013 aktsiooniga. Poolte vagunelamute juures tegutses keegi värvipintsliga.
31.08.2013
Esmaspäeval etendusele tormates jäid jälle need vagunelamud teele. Sinistest igavatest risttahukatest olid saanud erinevad ruumid. Kahjuks ei olnud aega sisse minna ja lähemalt uurida, aga see, mis uste vahelt paistis jättis huvitava mulje. Nii võimsalt ei olegi Draamafestival Tartu linnaruumi tunginud. Kas need ruumikujundused tavajalutajat teatrisse kisuvad, aga minusugust teatriskäijat neid vaatama küll. Kui vaid leiaks aega selle jaoks.
02.09.2013

Järelhüüd

Kokkuvõttes olen järjekordse festivaliga rahul. Meelde jääb see aasta eelkõige kahe oluliselt (üle 45 minuti) hilinenud etenduse poolest. Tegelikult olen juba harjunud, et korraldajad ei suuda tänu suurele hulgale kaelakaardi omanikele õigel ajal alustada, aga üle 15 minuti varasemast ei mäleta. Saan aru, et eelmise etenduse hilinemisest tingituna tuleb ka järgmisi etendusi, edasi lükata, et pileti ostnud kohale jõuaksid. Isegi tuli plaanijärgse 40 minuti asemel 20 minutiga Sadamateatrist Vanemuise Väikesesse majja jõuda. Ehk tuleks järgmistel kordadel üritada etenduste vahesid juba algselt kümmekonna minuti võrra pikemaks venitada.
Meeldib see, et korraldajad on jäekanud uute mängupaikade otsimist. Roosi tänava lennuangaar oli väga hea leid. Eriti hea seepärast, et sinna mahtus korraga palju inimesi vaatama.
06.09.2013
ruumimaagia NO99 - Suur õgimine - (Sadamateater, 06.09.2013) ****
Žaanr: draama
Näitlejad: Marika Vaarik, Eva Klemets, Margus Prangel (külalisena), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater)
Tutvustus: "Suur õgimine" on siis, kui neli inimest on kokku tulnud, et teha üks ja viimane fataalne tegu. Kuid fataalsus pole kunagi kurb, vaid alati õhuline nagu bubert, kerge nagu salatileht ja puhas nagu munavalge. Kuidagi tuleb täita tühik, mis on meisse jäetud kosmose, jumala ja vanemate poolt, ning kui selleks on armastus, siis armastus käib ju kõhu kaudu.

Viimane söömaaeg ei nõua kelleltki enam varjumist. Võib ära unustada vaevalise psühholoogia, ikestava mineviku ja ahistava kannatamise. Kui viimane, siis järelikult on kõik juba hästi. Inimesed ei pea enam kartma.

Nende ette asetatakse laud. Laua peale vabadus. Tuleb ainult tõsta nuga ning kahvel ja kõiki lauakombeid silmas pidades lõigata sellest endale üks viilakas. Mahlane, hõrk ja ületamatu lõhnaga viil – mis siis, et viimane.
Hinnang: Lavameistrid on kõvasti vaeva näinud. Vaevalt kaks tundi etendust, aga kindlasti paar päeva ehitust. See ongi üks Draamafestivali võlusid, et Tartusse tuuakse tehniliselt külalislavastusi lavastusi.

Tekstilises vormis domineerisid pikad kiired monoloogid väga erinevatel teemadel: bakteritest, vanaaja taimekaitsevahenditest, kosmosest, tuumafüüsikast, religiooni mõjudest toitumisele. Dialoogi ei tekkinudki, üks pool vaikis, kuigi üksteist jälgiti pidevalt. Omamoodi huvitav tekstiline leid oli tennisematsi kirjeldus, mis sest, et pealkirjaga otseselt kokku ei lähe.

Küljepeal esimeses reas kippus küll pidevalt üks lauas istuja enda kehaga laual toimuva ära varjama. Samas oli sealt väga hästi jälgitav, kui osav oli Margus Prangel gaasipliidi kasutamisel ning isuäratavad toidulõhnad olid selle etenduse üheks märksõnaks.

Teine etendus sellel festivalil, kus üheks kõrvaltegelaseks on kana. Seekord siis lihakehana. Jälle tekkib küsimus, kas toiduga tohib mängida või mitte.
ruumimaagia Endla - Hamlet Anderson - (Vanemuise väike maja, 06.09.2013) ***
Autor(id): Andres Noormets
Žaanr: draama
Näitlejad: Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (Eesti Kunstiakadeemia), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov
Tutvustus: Ühes suures majas, mis mitte kunagi valmis ei saa ja mille labürintlikes koridorides askeldavad pidevalt ehitustöölised, elab poiss, kelle nimi on Hamlet Anderson. Ta elab seal koos emaga, kelle nutt öösiti poisi unerahu häirib ning isaga, kes tundub olevat tähtis mees,, aga keda ta peaaegu mitte kunagi ei näe

Andres Noormets kirjutas Shakespeare’i „Hamleti“ ainetel loo, mis räägib inimestest meie ümber. Ja sellest, kuidas suured lood, olgu siis muinasjuttude, ajaloosündmuste, ajaleheartiklite või tragöödiate kujul, paratamatult meie elu ja arvamusi mõjutavad. Iga sündmus viitab tagasi millelegi, mis on kunagi juba juhtunud. Kõik on kõigega seotud. Igal lool on lõpp juba enne algust. Kas inimesel saab üldse olla oma isiklikku lugu? Kui sinu nimi juhtub olema Hamlet Anderson, siis on sinu saatus justkui juba ette määratud. Või kas ikka on?

See lavastus on kõike muud kui verest kleepuv tragöödia. „Hamlet Anderson“ on lugu inimestest, kes tahavad täiel rinnal oma elu elada ja ise oma teed käia. See on soov olla vaba ja sõltumatu maailmas, mis on üles ehitatud kordumisele, vastandumisele, konkurentsile ja looduslikule valikule.
Hinnang: Juulis pileteid valides oli see etendus üks nendest, mida vadata tahtsin. Varasem meediakajastus tundus huvitavana. Kahjuks oli minu jaoks tegemist üsna suure pettumusega, kuna Hamlet jäi kuidagi väga staatiliseks ja tagasihoidlikuks ning seosed Shakespearega pinnapealseks. Kuulsast tragöödiast oli saanud keskpärane kontsertetendus. Vaheajal lahkunud paari rea jagu inimesi jagasid tõenäoliselt seda pettuse nooti. Kuigi teine vaatus oli oluliselt parem kui esimene.

Etenduse kiituseks tuleb öelda, et tal oli hea valgususkujundus ning video kasutus. Tõsi, ega ta enne teise vaatuse tulekahju valgus eriti sisule kaasa ei aidanud, oli lihtsalt niisama ilus ja huvitav. Mingil hetkel hakkasid küll efektid end kordama ja tüütuks muutuma, aga kokkuvõttes oli väga hästi tehtud. Ka lavastuse tehniline püant tasus lõpuni istumist ära. Huvitav oli vaadata, kuidas draamaetendusse põimiti liitreaalsust (augmented reality).

Rollidest jäi kõige rohkem silma Seppo Seemani Hamleti isa vaim. Ühelt poolt väga hea grimm, sinine kiilaspea jääb ikka meelde,, aga teiselt poolt enesekindel tulevikule mõtlev tegelane, kes on seljataha jätnud oma minevikus tegemata jäänud teod. Indrek Taalerma Vito hullumine oli ka hästi välja mängitud.
ruumimaagia Piip ja Tuut Teater - Bistro Beyond - (Tartu Genialistide Klubi, 05.09.2013) ***
Žaanr: perfomance
Näitlejad: Mari Mägi, Toomas Tross, Katrine Weigelt Nielsen, Pau Zabaleta i Llauger, kana Lemmi
Tutvustus: Bistro Beyond on mahajäetud ilmaserval asuv bistroo, kus pakutakse Tassikest Pisaraid kurbmagusa Hüsteeria lisandiga, Marineeritud Mälestuste suppi, Piinlike Hetkede salatit ning lugu maailma sügisest, mis balansseerib aeglaselt mooritud inimlikkuse ja loomalikkuse piirimail. Kauguses kumisevad keelpillid ja musta huumori kaste muudab selle roa gurmaanidele söödavaks.
Hinnang: Väga omapärane teatritükk. Juu olen kooliaasta alguses ikka väga üle töötanud, et ootasin ingliskeelse tõlkega etenduselt, mille muusika CD-d müügiks ja kontserdiks pakutakse, kontsert-etendust alternatiivse muusikaga bändiga. See, et tegu oli sõnadeta etendusega tuli paraja üllatusena. Kuigi juuli kuus pileteid muretsedes oli selge, et tänavusel festivalil on väga palju tantsulisi etendusi.

Alternatiivset muusikat etenduses oli. Igapäevaselt seda ei kuula, aga veidrate kostüümide ja liigutustega sobis hästi kokku. Aitas pärast järjekordset pikka saaliukse taga seismist ärkvel hoida. Ei, ega igav ei olnud. Pidevalt tuli juurde uusi ja omapäraseid tegevusi. Enamus etendusest ei olnud ette aimatav.

Puulehed ja -laastud mõjusid lavakujunduselemendina päris huvitavalt. Andsid jõudsalt edasi mahajäätud koha atmosfääri ning muutsid valguse hägusamaks.

Kohati kippus tükk minema liialt tsirkuseks, peade vahetus (või kadumine), taltsas kana ja klounaad. Maapoisina tahaks õelda, et kana säärasel kujul püünele toomine on loomapiinamine. Aga teatrihaigena oli väga huvitav jälgida, kui hästi väike lind oma osaga hakkama sai ning kuidas kulges koostöö näitlejatega. Lavastaja poolt väga julge ettevõtmine.

Seni nähtud festivali etendustest kõige parem muusikaline kujundus.
Märkused: Arvustus on kirjutatud 8 tundi pärast etendust. Seega hetkeemotsioonid on jõudnud juba lahtuda. Kaks õhtut järjest planeeritud ajast tund aega hiljem koju jõuda kipub väsitama. Eriti, kui hommikul tuleb vormis olla. Tõenäoliselt oleksin südaöösel annud väsimuse pealt ühe tärni vähem. Kui oleks aega osaleda kell 12 Uues teatris toimuval arutelul, mine tea võib-olla tuleks üks tärn juurdegi. Huvitavaid leide mahtus antud tund ja veerandi sisse tegelikult päris palju.
ruumimaagia R.A.A.M - Tühermaa - (Roosi tänava lennuangaar, 04.09.2013) ***
Autor(id): Anna Jablonskaja
Žaanr: draama
Näitlejad: Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Eesti Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg
Tutvustus: Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Lugu on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.
Hinnang: Järjekordne huvitav teatripaiga leid Tartus. Seekord militaarse taustaga angaar, mille seinal ilutsevad tekstid слава кпсс ja nõukaaegne kvaliteedimärk. Nii eriline paik, et oleks soovinud kuulda veidi selle ajaloost ja praegusest kasutusest. Seda enam, et etenduse algus lükati edasi 30 minutit ja publiku saaliminek võttis veel 30 minutit. Seega kujunes planeeritud pooleteisttunnine etendusese pikkuseks 2:27.

Kindlasti sobib antud etendus Ruumimaagia festifali temaatikaga kenasti kokku. Suures angaaris oli ruumi suurele publikuhulgale ja ka näitemänguks. Kasutusele võeti nii kanal, publikualune ruum, kõrvalruumid kui ka tohutu suur tühi ruum. Ning lisaks füüsilisele ruumile kasutati ohtralt valgusruumi: pimedust, küünlavalgust, hämarust, erinevaid lambikesi, mõneks hetkeks ka võimsat eesvalgust. Tavalisest vagusrežiist hoiduti kõrvale, kontra- ja külgvalgusega ei nähtud üldse vaeva.

Mängiti ka ajalise ruumiga vanast roomast tänapäevani parajas segus unenägude või hullumeelsusega.

Tutvustuses kõlava kiidulauluga ma siiski kaasa ei läheks. Mitmekihilisust, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid on, aga puänt jääb ülepingutatuks ja trikitamised hakkavad mingil hetkel tüütama ning sisust arusaamist takistama.
ruumimaagia Eesti Draamateater - Kolm õde - (Vanemuise suur maja, 03.09.2013) ****
Autor(id): Anton Tšehhov
Näitlejad: Mait Malmsten, Liis Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus, Mihkel Kabel (külalisena), Tõnu Aav, Ester Pajusoo
Tutvustus: Paljud on kuhugi teel, kes uue õnne, kes suurema raha, kes kodu poole. Kolme õde kisub sisimas ammu juba teele, kodu poole, Moskvasse, kus võiks ees oodata turvalisem, parem, ihaldatum elu. Aga siin on aastatega tekkinud paigale jääma sundivaid suhteid ja vabatahtlikult on raske loobuda oma armastusest ning põlema süüdata olevikuga siduvaid sildu. Ja kas seda, unelmate Moskvat, kuhu hing kisub, ongi üldse olemas?

Mait Malmsten (Andrei Prozorov) pälvis rolli eest parima meeskõrvalosa preemia 2012. aasta Eesti teatri auhindade jagamisel.
Hinnang: Tükk algas vaevaliselt. Juba parteri 6. ritta ei olnud teksti kosta. Seda ka siis, kui abiks võeti mikrofon. Tegelikult tekstist hakkaski aru saama alles siis, kui mikrofonist loobuti. Tegevus toimus enamasti publikust kaugel metallpostidega piiratud alal. Kuskil keskel paiknes mikrofon, mis aeg-ajalt võimendas teksti üle.

Tekstiliselt tundus, et oldi üsna hästi jälgitud Tšehhovi originaalteksti. Lavaruumis tulid esile mõned ebakõlad. Pöördlavale paigutatud sein ja sellele toetuv lavatrussidest mõtteline ruum pandi tihti pöörlema rohkem kui üheks täispöördeks ja sellega lõhuti minu jaoks ruumimaagia. Samas erilise dekoratsioonita suudeti siiski erinevad ruumid ning aja kulgemine tekitada.

Mait Malmsteni Prozorov oli hästi välja mängitud,, aga tema tekst läks äärtes ka kõige rohkem kaduma. Kui mina oleks pidanud tänase etenduse põhjal välja andma meeskõrvalosatäitja rolli, siis see oleks läinud Tõnu Aavale Feraponti rolli eest. Väga usutav vanapapi. Kuigi teisedki olid tasemel. Naistest jäi kõige paremini meelde Marta Laane mängitud Irina.

Originaaltekstist kinnipidamine tõi paratamatult kaasa selle, et esimene vaatus lohises ja kippus igavaks. Teine vaatus oli konkreetsem, karaktereid paremini väljatoovam ja mõtlemapanevam.
sarts VAT Teater - Hea, Paha ja Inetu - (Tartu Uus Teater, 02.09.2013) ****
Žaanr: vestern
Näitlejad: Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder, Mart Soo
Tutvustus: Metsikus Läänes seiklevad kolm lindpriid, kelle iga hetk on eluvõitlus. Neile kõigile mängib saatus ette nö. suure noosi. Mõistagi asuvad mehed püüdma ahvatevat eesmärki, mis tõotab ennenägematut rikkust ja vabanemist kõigist päevamuredest. Äärmuslikud tingimused panevad mehed proovile ja joonistuvad välja kolm elurada. Missugune neist Hea, missugune just see – Paha ja missugune lihtsalt Inetu, või kas nii saabki määratleda? Ja kas sel kõigel on üldse tähtsust, kui kuulid vihisevad ja päid mõõdetakse dollaripakkidega? Või millel on tähtsust, kui miski su kõri pitsitab ja see miski pole nali, vaid see on köis? Satiiriline lavastus pakub kaasaelamist karmide meeste mängudele, kindlasti ka muige- ja mõtteainet.

VAT Teatri lavastus toetub itaalia päritolu filmirežissööri Sergio Leone makaronivesternite sarja, nn. Dollaritriloogia, viimasele filmile „Hea, Paha ja Inetu“. Teatriversioon on täiesti iseseisev tervik, mis sündinud lavastaja ja näitlejate koostöös, žanriks minimalistlik satiir. Lavastus on hoogne, stiilne ja ilmekas. Tegevus toimub metsikus läänes. Lindpriidest läänemehi panevad tegutsema kasuhimu, kuulsusejanu, surmahirm. Karmid rändurid kogevad oma teekonnal sõprussuhteid ja reetlikkust. Saatus üllatab neid lõpuks ikka üksindusega.

Dollaritriloogia filmid olid “Peaotäis dollareid” – 1964, “Mõne dollari pärast” ja “Hea, Paha ja Inetu” – mõlemad 1966. Sergio Leone viimaseks filmiks jäi meistriteos “Ükskord Ameerikas” - 1984.

Aare Toikka: "Vestern on väga teatriküllane vorm. Vabadus, ustavus, reetmine, lootus on vesterni teemad. Muidugi on me teatrilugu Leone filmi teemadel satiir, sest kuidas siis muidu. Alguses ma panin talle nimeks kamavestern,, aga pärast koristasin selle kama sealt ära, sest pole vaja vabandada! Sihuke lugu - puhas vestern. Revolvrid, kaabud, kirstud, hobused, higi ja palju pappi... Oi pagan!"

Hinnang: Viis näitlejat ja veidi üle 30 erineva rolli. Elav taustamuusika ja spetsiaalselt etenduseks kirjutatud laululooke. Surnuid on karjakaupa, aga verd ei voola. Isegi suremist ei mängita välja tavapärasel traagilisel viisil vaid lihtsalt langev kaabu.

Kui vaadata etendust Ruumimaagia seisukohalt, siis see on täiesti olemas, kuigi dekoratsioon oli väga minimaalne. Härrad Kotkas ja Lõgismadu, valgusega tekitatud katkus ning veidi müstilist kitarrimuusikat ja tegevus toimubki kõrbes, kaugel linnast. Tõukeratastega ringiahelemisest saab võidukas hobuste kalopp. Saal oli küll enamus aega tossuvinet täis,, aga see lõi etenduseks just paraja atmosfääri.

Koostöö näitlejate vahel sujus väga hästi ning kontakti loomine publikuga ka. Oli näha, et näitlejad olid osalenud tüki loomisel aktiivselt ning väikestest naljadest saadi kokku väga võimas etendus.
Märkused: Väga hea avalöök järjekordsele draamafestivalile.
lisaprogramm Tallinna Linnateater - Hamlet - (Linnateatri taevalava, 25.02.2013) ****
Autor(id): Shakespare, Võigemast
Žaanr: tragöödia
Näitlejad: Alo Kõrve, Evelin Võigemast, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Kristjan Üksküla, Tarvo Elblaus
Tutvustus: Lavastaja Priit Võigemast: "Olen selle Hamleti teemaga juba varem flirtinud - lavastuses "Hecuba pärast". See oli rohkem nagu naljaga pooleks. Andsin "Hamletile" niiöelda sõrme,, aga tema võttis terve käe ja lahti enam ei lasknud. Nii me siis uitame juba kolm aastat käsikäes. Ja millegipärast kummitab peas üks luuletus või õigemini laul: "Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl. Sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl. Võib-olla Sul sügavas kripeldab sugu, kui õhtuti mõttesse mõlgutad pää. Kui küsid, kas kividel kängub Su sugu, kui pooleni ööni Sa unne ei jää. Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes Sa veelgi värdjamaks jääd. Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet, kui külmast kapist tood jahedat jääd."

(Sõnade autor Hando Runnel, esitanud ansambel Ruja.)

Mida see tähendama peaks? Naljaga pooleks võib öelda - tont seda teab."

Lavastuses kasutatakse Georg Meri, Doris Kareva ja Anu Lambi tõlkeid.

Hinnang: Algus ehmatas päris ära kui Taani kuningriigis eesti vanade lorilaulude saatel pidu peeti. Veel üsna mitmel korral tekkis küsimus, kus tegevus ikka toimub: Shakespare algupäraselt kirja pandud kohas ning ajas, 20 sajandi alguses Eestis või Holliywoodis Charles Chaplini kuldajastus. Just kostüüm ja taustalaulude valik tekistas neid küsimusi. Samas ülejäänud heliefektid olid väga hästi kokku seatud.

Päris huvitavalt on kasuttud taevalava teise korruse võimalusi. Suitsuvine ja sinakasrohelise valguse kasutamine tekitas mereäärse kindluse tunde küll.

Kui tahate algusest peale kuulda Hamleti kõige kuulsamat monoloogi, siis see etendus ei ole teie jaoks. Monoloog on küll olemas, aga lühendatud ja mitte nii pinev, kui teistes samanimelistes etendustes kasutatud. Aga ega igakord ei pea sama moodi tegema.

Tegelaskujuna jäi kõige säravamana seekord meelde hauakaevaja. Dialoog surnupealuuga oli võrratu. Väliselt järjekordne jota laaberdamine, aga väga sügava sisuga. Oli häid esitusi teistelgi, aga seekord lasti hauakaevajal särada.
Märkused: Olgu kohe alguses ära öeldud, et et ega ma Tallinna Hamletit vaatama ei läinud küll. Koolivabal päeval pealinna minemise idee tuli nii viimasel momendil, et printeri puudumise tõttu sai Viru keskusest piletid etendusele "Viimased kolm päeva" soetatud. Kui pool tundi etendust Zumba treeningust kohale jõudsin selgus, et etendus jääb ära. Pilet osteti kiiresti tagasi ja pakuti viimast lisakohta Hamletile. Kuna mõne teise etenduse piletit oli juba ilmselgelt liialt hilja otsima hakata, siis sai sellest pakkumisest kinni haaratud. Seda enam, et hommikul ostetud piletiga võrreldes oli pilet oluliselt odavam.

Alles pärast riiete garderoobi panekut turgatas pähe, et tegemist võib olla pika tükiga ning esmaspäeval läheb viimane buss Tartusse juba 23:00. Kuna publiku paigutus ei lubanud väga kiiret saalist lahkumist, siis segas täisemotsiooni ikka ja jälle peale tükkiv mõte: kas jõuan bussile, mis saab hommikusest tunnist, kui ei jõua... Teistele selliseid eksperimente ei soovita. Kokkuvõttes sai soodsast tehingust üsna kallis ettevõtmine. Aga lõpp hea, kõik hea.
sarts Endla - Boyband - (Endla, 24.05.2012) ****
Autor(id): Peter Quilter
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Koit Toome (külalisena), Sten Karpov, Priit Loog, Tambet Seling, Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Kaili Viidas, Liis Laigna
Tutvustus: Muusikal "Boyband" on lugu poistebänd Freedomi loomisest ning teekonnast edetabelite tippu. Algselt mänedžeri poolt kokku pandud viieliikmelisest bändist luuakse ideaalne popprodukt, millelt oodatakse miljonite kokkuajamist. Elu poistebändi liikmena on küll täis tüdrukute imetlust, kontserte hullunud fännidele, fotosessioone ja teleesinemisi, ent ühtlasi ka pikki kontserttuure, elu hotellides ning eraldatust perekonnast. Peagi tekivad poiste vahel vastuolud, mis seavad ansambli tulevikuperspektiivid kahtluse alla. Eesmärk on, aga enam kui ambitsioonikas – anda kontsert Londoni Wembley staadionil!

Muusikali sündmustikku saadavad populaarsed hitid Backstreet Boysi, Take Thati, N'SYNCi jt poistebändide repertuaarist.
Hinnang: Järjekordne muusikal algajate muusikute okkalisest teest tippu. Seekord siis mänedžeri karmi taktikepi all. Kõigile, kellele meeldivad poistebändide muusika naudivad etenduses kasutatud laule ja nende lavashowd täiega. Tekstiline osa on kahjuks natuke liialt lapsik ja ropp.

Väga hea valguskujundus, mis tõi esile eelkõige muusika ja alles siis esitaja.
Märkused: Etendus on üles ehitatud nii, et kahjuks rõdult täispilti sellest ei saa. Vähemalt viiendas reas jäi osa tegevust peitu.
Põhiprogramm - Põhiprogramm, lisaprogramm - lisaprogramm, särts - Särts
Festivalide avalehele tagasi