Draama 2016 Urmase silmade läbi
Jätkata või mitte?
Eelmise festivali ajal ja järel tekkis suur poleemika, kas
festivaliga jätkata või mitte. Saan korraldajate murest täiesti aru,
pikalt ühte ja sama asja tehes kipub entusiasm ja motivatsioon kaduma.
Mulle kui teatrikülastajale on Draama olnud väga mugav, koju kätte on
toodud väga head etendused. Mis sest et kõige kiiremal töö ajal.
Samas on alati näha olnud see, kui palju
vaeva tegijad on näinud ürituse läbiviimiseks.
Eks mul endalgi on tasapidi peas tuksuma hakanud mõte "minna või
mitte minna". Üsna pea saab blogisse neljasajas etendus. Ikka ja jälle
üllatatakse aegajalt millegiga, aga tasapidi hakkavad asjad siiki
korduma ja etendused omavahel segamini minema. Piletite hinnad on
kaheksa aastaga oluliselt tõusnud ja mitmel korral olen tõdenud, et
saadud elamus polnud väljakäidud raha väärt. Nii olen mitmedki
viimase hetke teatriskäigud tegemata jätnud. Vähemalt kaks nähtud
festivali etendust ja ajakavas olevate märkuste "välja müüdud" arv
tõotab, et ka seekordsel festivalil leiab uusi elamusi.
Kõik need kõhklused ongi viinud sinnamaani, et tutvun seekordse
festivali kavaga nii hilja. Selle asemel, et piletilevis pingsalt
müügi algust (enamvähem sama, mis lõpp) oodata või kodus heina teha
läksin juuli esimesel nädalal hoopis Brexiti järgsele Inglismaale ja
nautisin sealseid lavastusi ning mässasin kaks päeva ChamSys valguspultide demoruumis.
Sisemine teatrihaige festivalikell alustas oma häiret alles juuli viimasel nädalal. Loodetavasti päris ilma siiski ei jää.
Kavast jäi silma esietenduste suur arv võrreldes varasemate
kordadega. Võimalik, et see on üks uuenemise märkidest - tehakse
etendused just selleks festivaliks. Ühelt poolt on see täitsa
tervitatav - noortel näitlejatel on koht kus end näidata, kuid teisalt
vanamoodsana meeldis ikka see, kui keegi oli enne otsuse ära teinud, et
just ühe või teise neäidendi Tartusse toomine on seda väärt. Kui
maitse ei läinud päris kokku, siis oli kellele sõrmega neidata.
Mina olen siiski arvamusel, et Tartusse oleks vähemalt üht sellest draamasündmust vaja.
Alustatud 29.07.2016, lõpetatud pärast serveri taaskäivitamist 31.07.2016
Bussisõit ja festivali avamine
Festivali korraldajad pakkusid seekord välja veidi omapärase pressikonverentsi vormi - ligi tunni ajane
bussisõit mööda festivaliga seotud paiku. Seekordse festivali kunstiline juht Ivar Põllu tutvustas mängupaiku,
meis mängitavaid tükke ja valikute tagamaid. Marsuut oli oskuslikult valitud ning tutvustus põhjalik ja värvikas.
Ajakirjanikke ja küsimusi oli vähe, seega päris pressikonverentsi mõõtu üritus veel ei võtnud. Eks tulevik näitab,
kas sellisest bussirännakust saab traditsioon või mitte.
Eriti huvitav oli Ivar Põllu esituses kuulata IT-keelde pandud festivali tänavuse tunnuspildi saamislugu
ja tagamaid. Plakatil istuva Panso olin juba varem ära tundud, aga jumalusena kujutatud Irdi
kuju ilma abita tuvastada ei suutnud.
Bussisõidule järgnes lühike jalutuskäik Teatri Kodu juurest Raekoja platsi. Ivaril võttis oma
kõlari ratastel veeretades kaasa ja tutvustas ümbruskonda. Tegelikult oli selline liikumisviis isegi huvitavam
kui bussisõit, sest selelst said osa ka teised samal teekonnal kulgejad.
Kui aasta tagasi oli avamine suur vaatemäng, siis seekord piirdus see abilinnapea tervituse, Raivo E-Tamme
fesivali plakatist inspireeritud kõne ja Panso-Irdi paroodiast ning ühest maagilise pilli saatel lauldud laulust.
Lihtne, kiire ja lööv. Ivari poolt tund aega varem esitatud versioon Panso-Irdi plakatile valimisest oli värvikam,
kui Raivo lehelt maha loetud variant. Samas Panso ja Irdi võimalik kirjavahetus viimase aasta jooksul oli raekoja
platsil väga hästi esitatud.
05.09.2015
Etenduste eripärad 2016
Kolm etendust nähtud. Võrreldes eelmiste aastatega on olnud oluliselt
vähem trügimist ja etendused on saanud alata festivali terminites ülimalt
täpselt. Ja kui ongi viie minutiline viivitus, siis see on väga osavalt
peidetud publikule mingi asendustegevuse loomisega. Loodusmajas tuli
jalutada ümber maja, Riia tänaval leidsid voldikust juhendi, mida korteris
ette võtta ning tänagi suunati tavapärasesse mängupaika läbi maja ja õue
jalutades. Kõik etendused on olnud välja müüdud. Tõsi selelle aitab kaasa
see, et kohti on väga piiratult.
06.09.16
Näitus (R)evulutsioon
Sadamateatri eesruumi on TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogid püsti pannud
musta paljude ustega kapi. Kui paotad uksi, siis avaneb igas väikeses kuubi kujulises kapikes
omaette maailm. Selleks võib olla paberist välja lõigatud kolmemõõtmeline maailm, mõne kiiksuga nuku,
peeglikillud, interaktiivne elektrooniline kaadervärk või kaleidoskoop. Mõningatel juhtudel on
juurde lisatud juhend, kuidas nähtust paremat ülevaadet saada, teisalt tuleb aga ise aru saada, mida autor õelda
on tahtud. Vaheajal oli väga lõõgastav kapiuksi paotada ja heita pilk visuaaltehnoloogide töömaile.
Soovitan soojalt võimalust kasutada ja antud näitust külastada.
10.09.16
Endla - 45 339 km² raba - (Sadamateater, 09.09.2016) ☆☆☆ Autor(id): Andra Teede, Laura Mets
Žaanr: dokumentaaletendus
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld, Tambet Seling
Tutvustus: Kui sa oled eestlane, kes elab välismaal, siis kus on su kodu?
Kas sa igatsed musta leiba? Kas sa näed unenägusid kamast ja
lapsepõlvemaastikust? Kas sa tahaksid tagasi paksu metsa ja laia rabasse?
Kas sa kannatad, sest sa pead elama võõral maal, või oled rõõmus
mugavuspagulane ja mujal ongi parem? Eestis on väga külm, talv on pime,
november on pikk, palk on pööraselt väike ja sotsiaalsüsteem ei kannata
kriitikat, poes ei müüda paljusid asju ning peale selle on eestlane kuri.
Ainult et isamaa ei saa ju olla vaid palganumber ja must november. See on
midagi head ja sooja, midagi turvalist. See jääb, isegi kui lähed. See on
ilus sõna – isamaa. Ja su isamaa on ikka siin, kuigi sina oled ammu läinud.
Erinevatel hinnangutel on Eestist välismaale elama läinud umbes 200 000
eestlast ja see arv kasvab koos iga lahkujaga. „45 339 km² raba” on
dokumentaallavastus nendest inimestest. Me oleme teinud intervjuusid väga
paljude lahkujatega, kellelt küsisime, kuhu nad läksid, miks, kas nad
mõtlevad Eesti peale, kas nad tulevad tagasi, kas nad on veel Eesti jaoks
olemas. Vastused on väga erinevad, sest inimesed on väga erinevad, aga
midagi on neis kõigis ka ühist. „45 339 km² raba” võtab ühise kokku ja
mõistab erinevusi.
Hinnang: Eestimaine katastroofifilm - mis saab Eestimaast kui kõik eestlased
välismaale kolivad. Kui mitmed asjamehed arvavad, et peagi asendavad
väljarändajaid muulased, siis antud etendenduse tegijate nägemuses saab
loodus võimust ning Euroopa saab juurde suure raba.
Veidi propagandistlik lavastus nende jaoks, kes veel ei ole otsutanud ära minna. Mineviku äraminemiste (Under, Adson, Koidula) ja praeguste äraminemiste võrdlus tundus veidi otsitud ja kunstlik. Etendus koosnes mõtteliselt kolmes osast - sotsiaaluuringu tulemuste tutvustamine, praegu välismaalaal elavate eestlaste eluolu kirjeldus ja tuleviku kuri ennustus. Kõik osad lohisesid natuke.
Publik paigutati kahele poole lava. Vana trikk. Eile oli ju samas saalis lennujaama ooteruumis sama moodi. Seekordne trikk seisnes selles, et erinevad publiku pooled eraldati üksteisest läbipaistmatu ühe uksega seinaga. Näitlejad kandsid mikrofone, seega kogu tekst oli igal ajahetkel kuulda, aga tegevus kummalgi lavapoolel oli erinev. Osalt näidati teisel pool olevat tegevust videokaamera vahendusel sellelel samale vahesinale, aga mitte kõike. Osalt viidi tegevus ukse juurde, kust keskel istujad võisid mäha kogu tegevust, äärtel istujatele jäi vaid fantaseerida. Kuna sein oli suhteliselt madal, siis video kuvasuhe oli avapärasest oluliselt laiem ja nii ei mahtunud kogu teise poole tegevus seinale ära. Nii oli operaatori otsus, kas ta näitas näitlejate jalgu, üleelusuuruses pead või lõikas näod poolikuks. Nii jäi ikka õhku küsimus, mis teisel pool seina tegelikult toimus? Kummalt poolt on parem vaade?
Vaheseina ja videoülekande lahendus töötas kõige paremini Skype kõnede immiteerimiseks. Rabas filmitud videolõigud mitmendat põlve "väliseestlastest" olid ka päris hästi tehtud.
Lavakujundus oli minimalistlik. Kõik rekvisiidisd mahtusid eri suurustesse kastidesse, mida pidevalt ühest kohast teise liigutati.
Väljaränne on tõsine probleem, aga ma olen kindel, et see etendus ei suuda seda ei pidurdada ega takistada. Üritama aga peab.
Veidi propagandistlik lavastus nende jaoks, kes veel ei ole otsutanud ära minna. Mineviku äraminemiste (Under, Adson, Koidula) ja praeguste äraminemiste võrdlus tundus veidi otsitud ja kunstlik. Etendus koosnes mõtteliselt kolmes osast - sotsiaaluuringu tulemuste tutvustamine, praegu välismaalaal elavate eestlaste eluolu kirjeldus ja tuleviku kuri ennustus. Kõik osad lohisesid natuke.
Publik paigutati kahele poole lava. Vana trikk. Eile oli ju samas saalis lennujaama ooteruumis sama moodi. Seekordne trikk seisnes selles, et erinevad publiku pooled eraldati üksteisest läbipaistmatu ühe uksega seinaga. Näitlejad kandsid mikrofone, seega kogu tekst oli igal ajahetkel kuulda, aga tegevus kummalgi lavapoolel oli erinev. Osalt näidati teisel pool olevat tegevust videokaamera vahendusel sellelel samale vahesinale, aga mitte kõike. Osalt viidi tegevus ukse juurde, kust keskel istujad võisid mäha kogu tegevust, äärtel istujatele jäi vaid fantaseerida. Kuna sein oli suhteliselt madal, siis video kuvasuhe oli avapärasest oluliselt laiem ja nii ei mahtunud kogu teise poole tegevus seinale ära. Nii oli operaatori otsus, kas ta näitas näitlejate jalgu, üleelusuuruses pead või lõikas näod poolikuks. Nii jäi ikka õhku küsimus, mis teisel pool seina tegelikult toimus? Kummalt poolt on parem vaade?
Vaheseina ja videoülekande lahendus töötas kõige paremini Skype kõnede immiteerimiseks. Rabas filmitud videolõigud mitmendat põlve "väliseestlastest" olid ka päris hästi tehtud.
Lavakujundus oli minimalistlik. Kõik rekvisiidisd mahtusid eri suurustesse kastidesse, mida pidevalt ühest kohast teise liigutati.
Väljaränne on tõsine probleem, aga ma olen kindel, et see etendus ei suuda seda ei pidurdada ega takistada. Üritama aga peab.
Vene Teater - Vaenlane - (Sadamateater, 08.09.2016) ☆☆☆☆☆ Autor: Amelie Nothomb
Žaanr: draama
Näitlejad: Igor Rogatšov, Aleksandr Ivaškevitš, Julia Zozulja, Alina Karmazina, Aleksandr Kutšmezov
Tutvustus: Tuntud belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaan „Vaenlase
kosmeetika“ on tõlgitud paljudesse keeltesse ja saanud väga populaarseks:
selles on kaasahaarav süžee, ootamatud pöörded, kummalised mõistatused ja
imepärased paljastused. Romaani põhiline eripära aga seisneb selles, et see
on kirja pandud dialoogina ja seda võib tegelikult tõlgendada kui näidendit.
Lennujaamas kohtusid kaks meest – mis neid seob? Kuidas on nende saatust mõjutanud salapärane naine? Millistel minevikusündmustel baseerub olevik?
Publik on lennujaama ootesaalis koos Aleksandr Ivaškevitši ja Igor Rogatšovi tegelaskujudega, kes hoiavad teid põnevil kogu etenduse aja ja hämmastavad täiesti ootamatu lõpplahendusega.
Lennujaamas kohtusid kaks meest – mis neid seob? Kuidas on nende saatust mõjutanud salapärane naine? Millistel minevikusündmustel baseerub olevik?
Publik on lennujaama ootesaalis koos Aleksandr Ivaškevitši ja Igor Rogatšovi tegelaskujudega, kes hoiavad teid põnevil kogu etenduse aja ja hämmastavad täiesti ootamatu lõpplahendusega.
Hinnang: Vene teater vaimustab Sadamateatrisse väga tõetruulennujaama
ehitamisega. Ja mitte ainult lavatehnikud ei olnud suurepärased vaid kogu
meeskond tegutses laitmatult, et lennujaama illusioon oleks täiuslik. See
tähendab publikule tavapärasest rohkem jalgaderuumi ja laiemaid istmeid.
Teatri jaoks tähendab see muidugi väiksemat publikut - saali lihtsalt ei
mahu.
Enamuse aja olid laval vaid kaks meest. Esmalt lihtsalt kaks edasilükatud lendu ootajat, aga mida edasi, seda segasemaks asi läheb. Arutusele tulevad sündmused 20 ja 10 aastat tagasi. Selgub, et kohtumine ei ole juhuslik. Lõpplahendus on tõesi üllatav ja tehniliselt vinge.
Enamuse aja olid laval vaid kaks meest. Esmalt lihtsalt kaks edasilükatud lendu ootajat, aga mida edasi, seda segasemaks asi läheb. Arutusele tulevad sündmused 20 ja 10 aastat tagasi. Selgub, et kohtumine ei ole juhuslik. Lõpplahendus on tõesi üllatav ja tehniliselt vinge.
Chuzaburo Shigeyama Family - NE ON GYOKU - (Athena kultuurikeskus, 07.09.2016) ☆☆☆ Žaanr: kyogen
Näitlejad: Yoshinobu Shigeyama, Craig Kingsley, Kento Niijima
Tutvustus: Kyogen on 650-aastase traditsiooniga Jaapani teatrivorm, mida
vahel kiputakse pidama vanamoeliseks ning raskesti mõistetavaks. Sellest
hoolimata on kyogeni puhul tegemist komöödiaga, mida on suhteliselt kerge
jälgida. Kyogeni tüüpilised tegelased on Taro Kaja (teener), daimyo
(feodaalisand) ja Yamabushi (mäepreester). Kõigi nende puhul on tegemist
südamlike tegelastega, kes ajavad publikut naerma. Traditsiooniliselt
esitatakse kyogene no laval.
Kyogeni näitlejad kasutavad kõhuhingamist, et rääkida kõva ja selge häälega, sest kyogene esitati traditsiooniliselt õues. Kyogen on lihtne kunstivorm. See ei põhine suurtel dekoratsioonidel, vaid toetub esitajate väljenduslikkusele ja kõnele ning publiku ettekujutusvõimele.
Kyogeni näitlejad kasutavad kõhuhingamist, et rääkida kõva ja selge häälega, sest kyogene esitati traditsiooniliselt õues. Kyogen on lihtne kunstivorm. See ei põhine suurtel dekoratsioonidel, vaid toetub esitajate väljenduslikkusele ja kõnele ning publiku ettekujutusvõimele.
Hinnang: Veel üks keel, milles etendust vaadata. Kuigi tutvustuses öeldakse,
et kõik antakse edasi kehakeelega, siis teksti oli päris palju ja ilma
tõlketa oleks enamus sisust kaduma läinud. Seda isegi pärast üsna pikka
kyogeni teatri tutvustust. Kultuurid on piisavalt erinevad.
Teisalt on draamafestival just selline koht, kus näidata midagi täiesti teistsugust. Kiita tuleb tõlki, kes suutis jaapani keelest hästi tõlkida ja sai ka inglise keelega mõnele viperusele vaatamata väga hästi hakkama. Tõlge oli ilusa lauseehituse ja mitmekülgse keelekasutusega. Karismaatiline Craig rääkis väga hästi, seega minu jaoks oleks asi oluliselt paremini sujunud, kui inglise-eeti tõlge oleks vahelt ära jäänud. Teisalt oli saalis kindlasti neid, kellele see vajalik oli ning teisalt andis juurde aega mõelda mida öeldi taheti.
Raha sellise etenudse eest välja ei käiks, aga niisama vaadata sobib küll.
Teisalt on draamafestival just selline koht, kus näidata midagi täiesti teistsugust. Kiita tuleb tõlki, kes suutis jaapani keelest hästi tõlkida ja sai ka inglise keelega mõnele viperusele vaatamata väga hästi hakkama. Tõlge oli ilusa lauseehituse ja mitmekülgse keelekasutusega. Karismaatiline Craig rääkis väga hästi, seega minu jaoks oleks asi oluliselt paremini sujunud, kui inglise-eeti tõlge oleks vahelt ära jäänud. Teisalt oli saalis kindlasti neid, kellele see vajalik oli ning teisalt andis juurde aega mõelda mida öeldi taheti.
Raha sellise etenudse eest välja ei käiks, aga niisama vaadata sobib küll.
Von Krahli Teater - Paradiis - (Tartu Uus Teater, 05.09.2016) ☆☆☆ Autor: Lauri Lagle
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor (Vanemuine)
Tutvustus: Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja
harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla
unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel
momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes
sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja
meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Etenduses kõlab vali muusika!
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Etenduses kõlab vali muusika!
Hinnang: Kui üleeile ehitati paradiisi aeg loodusmajja keset elusaid taimi,
siis seekord piirduti kunstpõõsastega. Kogu etendus käis ümber nende
plastlehtedega monstrumite - neid küll tõsteti ümber, värviti, saputati,
ning seati lõpupildi valgusmänguks. Viis näitlejat olid endamuse aja
hõivatud lõputu maalismistööga või siis oma kätetöö kõrvalt nautimisega.
Et publikul liialt igav ei hakkaks, siis põimiti värviga mäkerdamise sisse hulgaliselt seinast seina sketsikesi. Soojenduseks lindude ja loomade häälitsustega, edasi sõna, süntesaatori ja kehaga. Publik naeris või oli lummatult vait. Magama jäämise vältimiseks suunati poole etenduse jooksul publikule mahe prožektorivalgus. Nn Paradiis valgustati väga tugevalt välja, et lõpus erinevate puulehtede ja põõsaste vorm ja värv mängima hakkaks.
Kunstinke ateljee meeleolu loomiseks oli kohale toodud meeletus koguses erinevaid pisikesi detailiesi. Ja meeleolu saavutati suurepäraselt.
Helikujundus oli tõesti veidi vali või käis mingi konstantne vile või krõbin kõrvus. Samas ei midagi eriti hullu.
Et publikul liialt igav ei hakkaks, siis põimiti värviga mäkerdamise sisse hulgaliselt seinast seina sketsikesi. Soojenduseks lindude ja loomade häälitsustega, edasi sõna, süntesaatori ja kehaga. Publik naeris või oli lummatult vait. Magama jäämise vältimiseks suunati poole etenduse jooksul publikule mahe prožektorivalgus. Nn Paradiis valgustati väga tugevalt välja, et lõpus erinevate puulehtede ja põõsaste vorm ja värv mängima hakkaks.
Kunstinke ateljee meeleolu loomiseks oli kohale toodud meeletus koguses erinevaid pisikesi detailiesi. Ja meeleolu saavutati suurepäraselt.
Helikujundus oli tõesti veidi vali või käis mingi konstantne vile või krõbin kõrvus. Samas ei midagi eriti hullu.
Labürintteatriühendus G9 - Eluaeg - (Tartu linn, 04.09.2016) ☆☆☆☆ Žaanr: perfomance
Näitlejad:
Tutvustus: Esimene tilk oli õudne. Ma ei saanud aru, mis toimub. Kartsin, et
maailm kukub kokku, voldib ennast sisse ja just sellest tilkumise kohast
saab kõik alguse. Proovisin olla liikumatu ja mitte hingata, lootuses, et
nõnda saan muutuste vastu võidelda ja senist reaalsust säilitada. Kartsin
selles kaoses kaduma minna.
‘Eluaeg’ on lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest.
Tähelepanu, tegemist on osalusteatriga! Etenduse jooksul püsivalt istumine ei pruugi olla võimalik. Etenduses on võimalik piinlikesse olukordadesse astumist vältida. Etendus sisaldab viibimist muuhulgas ka tolmustes ruumides ja õues. Palume rõivastuda vastavalt ja võtta kaasa joogiveepudel, võimalusel pealamp.
‘Eluaeg’ on lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest.
Tähelepanu, tegemist on osalusteatriga! Etenduse jooksul püsivalt istumine ei pruugi olla võimalik. Etenduses on võimalik piinlikesse olukordadesse astumist vältida. Etendus sisaldab viibimist muuhulgas ka tolmustes ruumides ja õues. Palume rõivastuda vastavalt ja võtta kaasa joogiveepudel, võimalusel pealamp.
Hinnang: Teine etendus minu elus, kus olen poole pealt kõrvale astunud ja
koju läinud. Kui esimesel korral oli põhjus pidem meditsiiniline - erakordne
muusikavalik ja kõlarite rohkus suutis sõna otseses mõttes südame kloppima
panna. Tänane kõrvaleastumine oli tõenäoliselt teatri poolt välja kuulutatud
võimalus vältida astuda piinlikesse olukordadesse.
Samas pean ma tõdema ka seekord, et etendus iseenesest oli päris huvitav ja hästi ette valmistatud. Lihtsalt osalusteater kui teatrivorm ei ole mulle veel omaseks saanud. Liialt palju detaile ja uksi, mille taga on peidus tundmatus.
Jalutuskäiku väikses grupis nautisin väga. Seda vaatamata sellele, et jututeemade loosirattase olid pandud väga tumedad märksõnad.
Samas pean ma tõdema ka seekord, et etendus iseenesest oli päris huvitav ja hästi ette valmistatud. Lihtsalt osalusteater kui teatrivorm ei ole mulle veel omaseks saanud. Liialt palju detaile ja uksi, mille taga on peidus tundmatus.
Jalutuskäiku väikses grupis nautisin väga. Seda vaatamata sellele, et jututeemade loosirattase olid pandud väga tumedad märksõnad.
Märkused: Esietendus
EMTA - Vallutatud - (Lille loodusmaja, 03.09.2016) ☆☆☆☆ Autor: Priit Põldmaa
Žaanr: draama
Näitlejad: Grete Jürgenson (TÜVKA), Teele Pärn (EMTA), Liisa Saaremäel (Draamateater), Peeter Volkonski
Tutvustus: Kui enam ei ole ilmas kohta, kuhu põgeneda, tuleb rajada uus ilm.
Paradiis. Oma isiklik paradiis.
On aed. Linnasüdamesse rajatud džungel, kus elavad igavesti noored kilpkonnad, laulavad alati armunud papagoid, kasvavad magusad kannatusviljad, kestab lõputu suvi, igavene õitsemine… On aednik. Vanem mees, looja ja valitseja, kes vajab oma aeda nüüd ehedat elu. On kolm noort naist. Haprad ja tugevad, paeluvad, puutumatud. On hilissuvi. Aeg, mil viljad peaks valmima. Igatsus on teravam, meel rahutum. On linn. Tuttav ja tüütu, ometi päris maailm. On meeletu soov ja tohutu hirm armastada. On põgenemine ja kohalejõudmine, kohtumised, lahkumised.
Kuhu minna paradiisist?
Tartu Loodusmaja talveaia kunstlikus troopikas saavad kokku neli erineva elu- ja teatrikogemuse näitlejat, kes pole kunagi varem koos mänginud, ning igal etendusel ainukordsena sündiv helikujundus.
On aed. Linnasüdamesse rajatud džungel, kus elavad igavesti noored kilpkonnad, laulavad alati armunud papagoid, kasvavad magusad kannatusviljad, kestab lõputu suvi, igavene õitsemine… On aednik. Vanem mees, looja ja valitseja, kes vajab oma aeda nüüd ehedat elu. On kolm noort naist. Haprad ja tugevad, paeluvad, puutumatud. On hilissuvi. Aeg, mil viljad peaks valmima. Igatsus on teravam, meel rahutum. On linn. Tuttav ja tüütu, ometi päris maailm. On meeletu soov ja tohutu hirm armastada. On põgenemine ja kohalejõudmine, kohtumised, lahkumised.
Kuhu minna paradiisist?
Tartu Loodusmaja talveaia kunstlikus troopikas saavad kokku neli erineva elu- ja teatrikogemuse näitlejat, kes pole kunagi varem koos mänginud, ning igal etendusel ainukordsena sündiv helikujundus.
Hinnang:
Uus koht. Loodusmaja aed oli väga kenasti teksti sisse põimitud. Ja ka
publiku väntsutamist ning sündmuse meeleolusse sisseelamist võimaldas koht
kenasti. Kuigi kogu publik on kahes reas, kahjuks pooltel kohtadel hakkab
just koht segama. Palju jääb taimede taha peitu. Kindlasti leidus neid,
kellele kõik oli nagu peeli peal. Teise nurga alt olid näha tegelaste
varjud, mis olid samuti kõnekad.
Kõige suurem küsimärk minu jaoks on kuidas taimed sellise etenduste rea vastu peavad. Päeva tavapärase pikkuse muutmine, tuledega vilgutamine ja tuntavad kiired temperatuurimuutused.
Lavastaja nägemus õnnelikust paradiisist lavastuse alguses kippus meelde tuletama teenäitaja sõnu "etendus kestab 1:40 ja te ei saa sealt ära". Kui paradis peaks tõesti selline väänlemise ja totra naermise koht, ega siis sinna ei tahaks ikka küll. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks. Paradiisi ja lõksu vahekord joonistus väga tugevasti välja. Mis tundub kauni eedeniaiana võib väga kiiresti muutuda vanglaks. Ühelt poolt tahaks seal olla, aga teiselt poolt tahaks ära. Ning kas me saame kellegi teise jaoks paradiisi ehitada? Mis tundub meile hea ja turvaline ei pruugi seda teistele sugugi olla.
Helikujundus kippus kohati tegevust varjutama, nõnda väikses ruumis polnuks nii suuri kõlareid vaja. Aga samas lõi ta ka müstilise atmosfääri ning uudiste eri nurkades edastamine tegi ruumi suuremaks.
Kui taimedele oli ok, siis valguskujundus mulle meeldis. Lihtne, ilma suuremate värviliialdusteta, samas vajadusel dünaamiline. Mitte miskit ei toodud liialt esiplaanile, ega jäätud pimedusse.
Kõige suurem küsimärk minu jaoks on kuidas taimed sellise etenduste rea vastu peavad. Päeva tavapärase pikkuse muutmine, tuledega vilgutamine ja tuntavad kiired temperatuurimuutused.
Lavastaja nägemus õnnelikust paradiisist lavastuse alguses kippus meelde tuletama teenäitaja sõnu "etendus kestab 1:40 ja te ei saa sealt ära". Kui paradis peaks tõesti selline väänlemise ja totra naermise koht, ega siis sinna ei tahaks ikka küll. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks. Paradiisi ja lõksu vahekord joonistus väga tugevasti välja. Mis tundub kauni eedeniaiana võib väga kiiresti muutuda vanglaks. Ühelt poolt tahaks seal olla, aga teiselt poolt tahaks ära. Ning kas me saame kellegi teise jaoks paradiisi ehitada? Mis tundub meile hea ja turvaline ei pruugi seda teistele sugugi olla.
Helikujundus kippus kohati tegevust varjutama, nõnda väikses ruumis polnuks nii suuri kõlareid vaja. Aga samas lõi ta ka müstilise atmosfääri ning uudiste eri nurkades edastamine tegi ruumi suuremaks.
Kui taimedele oli ok, siis valguskujundus mulle meeldis. Lihtne, ilma suuremate värviliialdusteta, samas vajadusel dünaamiline. Mitte miskit ei toodud liialt esiplaanile, ega jäätud pimedusse.
Eesti Draamateater - Valgustaja - (Eesti Draamateater, 13.03.2016) ☆☆☆☆ Autor: Uku Uusberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Markus Luik, Robert Annus, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Raimo Pass, Tõnu Oja, Guido Kangur
Tutvustus: “Valgustaja” on eksistentsiaalne teatrirännak keset intrigeerivat
situatsiooni. Vana Teatri Tallinna filiaalis on algamas esietendus. “Anton
Tšehhovi Lugu Inimesest”. Käimas on erakorraline tehniline proov enne
esietendust. Kell on 16:23.
VIKTOR: Närvid on mingi ajutise aju frontaalsagara mutatsiooni esile kutsunud. VALGUSTAJA: Mis sagar? VIKTOR: Seesama keskus, millega inimene armub. VALGUSTAJA: Kella seitsmeks läheb üle?
Tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis ka.
Valgustaja.
Teater võib olla mini-portree ühiskonnast.
Lugu on Usust.
Lavastus tähistab Ivo Uukkivi 50. juubelit.
"Valgustaja" on Vanemuise lavastuse "Üritus" noorem vend.
VIKTOR: Närvid on mingi ajutise aju frontaalsagara mutatsiooni esile kutsunud. VALGUSTAJA: Mis sagar? VIKTOR: Seesama keskus, millega inimene armub. VALGUSTAJA: Kella seitsmeks läheb üle?
Tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis ka.
Valgustaja.
Teater võib olla mini-portree ühiskonnast.
Lugu on Usust.
Lavastus tähistab Ivo Uukkivi 50. juubelit.
"Valgustaja" on Vanemuise lavastuse "Üritus" noorem vend.
Hinnang: Üks liigne vaheaeg ja venitamine esimeses vaatuses on ainsad asjad,
mida saab antud tükile ette heita. Tehnilise inimesena oleks ise oodanud
veidi rohkem valgustehnilisi trikke läbi valgustaja rolli võtnud Ivo. Ühe
diskokera lakke upitamine ja paari prozektoriga ringikäimisest jäi veidi
väheseks. Samas kolmandasse vaatusesse pikitud mäng vee, valguse ja
pimedusega ületas kõik need soovid mitmekordselt. Eriti hästi mõjus saali
nullvalguse ärakasutamine. Milleks juurde tuua prozektoreid, kui saalis on
olemas avariivalgustid - piisab vaid näitlejate nende kõrvale viimisest ja
juba on ta nähtav. Ning kui suur osa lava ja saali seinadest katta
hõbepaberiga, siis võimendub iga väiksemgi valguselaik. Sinine valgusti
hõbepaberist seina kohale ja ongi peegel valmis, kus inimese kaks mina
saavad omavahel rääkida.
Veega mängimine keeras etendusele vinti peale. Ühelt poolt on naljakas, kui grammafonist suht suvalisel hetkel metafüüsilist vett pritsib. Teisalt väga effektne lõputu teevee valamine müstilise muusika ja hingestatud teksti saatel. Kuna tüki peategelaseks oli valgustaja, siis oleks veejoale lisanud paar muutuva värvusega LED lampi ning sedasi etendusele värvi lisanud.
Maagiat ja psühholoogiat oli kogu etenduses päris parasjagu. Ning läbipõlemisest tulenevat hullust samuti. Moodsa suuna austajatele lisati Tsehhovi teksti taustale ka kolm siga ukerdama. Seega kõigile midagi.
Esimese vaatuse helikujundus oli pigem segav taustamüra, aga mida edasi, seda paremaks ta läks. Kui sead välja ilmusid, siis oli juba kõik paigas. Kuigi ega sellele mürale ei saa ka palju ette heita, tagantjärele mõeldes täitsa sobis.
Väga huvitav kujunduslik leid oli tutvustusse pandud kellaaeg tuua lavale vana elektroonilise kellana. Ukse taga sisse laskmist oodates aeg venis, aga sissesaanuna publiku lisandumist ja laualampide ansamblit vaadates käis kell kolme minuti kaupa. Ning pidevalt ütles sisemine kell, et kell seitse kohaliku aja järgi hakkab midagi toimuma.
Vanemuise Üritusest tuttav autor ja lavastaja umbkeelse lavastaja rollis mõjus tuttavalt ja naljakalt. Ning publiku ümber ja sees sebimine jätkas sissetallatud rada. Mulle see meeldis.
Veega mängimine keeras etendusele vinti peale. Ühelt poolt on naljakas, kui grammafonist suht suvalisel hetkel metafüüsilist vett pritsib. Teisalt väga effektne lõputu teevee valamine müstilise muusika ja hingestatud teksti saatel. Kuna tüki peategelaseks oli valgustaja, siis oleks veejoale lisanud paar muutuva värvusega LED lampi ning sedasi etendusele värvi lisanud.
Maagiat ja psühholoogiat oli kogu etenduses päris parasjagu. Ning läbipõlemisest tulenevat hullust samuti. Moodsa suuna austajatele lisati Tsehhovi teksti taustale ka kolm siga ukerdama. Seega kõigile midagi.
Esimese vaatuse helikujundus oli pigem segav taustamüra, aga mida edasi, seda paremaks ta läks. Kui sead välja ilmusid, siis oli juba kõik paigas. Kuigi ega sellele mürale ei saa ka palju ette heita, tagantjärele mõeldes täitsa sobis.
Väga huvitav kujunduslik leid oli tutvustusse pandud kellaaeg tuua lavale vana elektroonilise kellana. Ukse taga sisse laskmist oodates aeg venis, aga sissesaanuna publiku lisandumist ja laualampide ansamblit vaadates käis kell kolme minuti kaupa. Ning pidevalt ütles sisemine kell, et kell seitse kohaliku aja järgi hakkab midagi toimuma.
Vanemuise Üritusest tuttav autor ja lavastaja umbkeelse lavastaja rollis mõjus tuttavalt ja naljakalt. Ning publiku ümber ja sees sebimine jätkas sissetallatud rada. Mulle see meeldis.
Märkused: Väikese tõrvatilgana meepotis mõjus lavaväline tegevus. Nimelt
otsustasid II ja III korruse saalitöötajad, et nende tööpäev on läbi kuna suures
saalis toimunud etendus lõppes vahetult koos väikse saali etenduse teise
vaatusega. Allapoole jalutanud teatrikülastajad suruti trepikotta ja väikesesse
eesruumikesse tagasi. Inimlikult poleks tohtinud see 10 minutit liiast
oodata olla. Oleks saanud rahulikult lõpuni vaadata maalide näituse ning
veidi rohkem jalutada.
Viienda korruse saaliteenindajate käest oli kuulda, et antud tükki muudetakse iga kord. Ning kavalehel 3 tunni ja 15 minutiga tavaliselt hakkama ei saa. Täna kulus 3:22.
Viienda korruse saaliteenindajate käest oli kuulda, et antud tükki muudetakse iga kord. Ning kavalehel 3 tunni ja 15 minutiga tavaliselt hakkama ei saa. Täna kulus 3:22.
Vanemuine - Üritus - (Vanemuise väike maja, 02.10.2015) ☆☆☆☆☆ Autor: Uku Uusberg
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets, Uku Uusberg
Tutvustus: HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal
“sündmus”, mitte “üritus”. Et “üritus” on nurjunud katse.
LEO: Kes ütleb, et see nurjub?
Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris. Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend. Nii lihtsalt ka ei saa.
Lugu on Armastusest.
Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris. Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend. Nii lihtsalt ka ei saa.
Lugu on Armastusest.
Hinnang: Täitsa uue lähenemisega värskendav tükk Vanemuise mängukavas ja
huvitav täiendus eesti dramaturgiale. Mis sest, et järjekordne Hamleti
tõlgendus. Tõsi Hamlet on üsna teisejärguline tegelane selles segases loos.
Ja selliseid teisejärgulisi, kuid siiski tähtsaid rolle on mitmeid.
Päris huvitav oleks näha, kuidas see tükk välja näeks Broadway laval. Kuigi üsna suure tõenäosusega lükataks see seal kõrvale, kuna sealsel publikul ei ole kahte keelt, mida nad oskaksid piisavalt hästi, et tekstist aru saada. Off-Broadwayl võiks tulla kõne alla tulla kombinatsioon inglise-prantsuse. Aga kindlasti mängitaks seal sama teksti vähemalt kolmandiku võrra kiiremini.
Kuuekümneseks saanud Aivar Tommingast oli väga nauditav jälgida ka siis, kui valgustaja lava üsna pimedaks jättis. Küllike Saldre kakskeelne roll oli eluküps. Lavastaja enda mängitud roll andis etendusele päris tubli annuse värvikust. Noore Dvinianinovi mässumeelne sõnaohter valgustaja roll oli ka veenev.
Helikujundus oli nii hea, et tekitas kohati tunde, et oleks vaja kõrvaklappe. Segadusse ajavat müra ja mulinat oli päris palju. Samas käis kõik kujeldatava Vana Teatriga väga hästi kokku. Prooviperioodil võib helireostus olla kohati veel suuremgi.
Lavakujunduses mindi võib-olla natuke liiale lihtsalt naerutamiseks ehitatud kaadervärkidega. Kitsapoolne kõrge uks taamal mõjus võimsalt, aga kahjuks jääb umbes poolele saalile nähtamatuks. Võib-olla oleks pidanud saali lisama paar ekraani, kuhu näidata seda osa etendusest, mis varjule jäi.
Ainus kunstiline ja tehniline läbikukkumine oli valgustite allakukkumise effekt. Seda eriti esimesel korral, kui viimane kolmandik kukkumisest oli ilmselgelt aeglustuva liikumisega. Pürotehnikat poleks vaja olnud, sest eteendus oli piisavalt huvitav - magajaid polnud, keda äratada.
Aga kolme tunnise etenduse lõpus sai koju minna oluliselt paremas tujus, kui etendusele tuldud.
Päris huvitav oleks näha, kuidas see tükk välja näeks Broadway laval. Kuigi üsna suure tõenäosusega lükataks see seal kõrvale, kuna sealsel publikul ei ole kahte keelt, mida nad oskaksid piisavalt hästi, et tekstist aru saada. Off-Broadwayl võiks tulla kõne alla tulla kombinatsioon inglise-prantsuse. Aga kindlasti mängitaks seal sama teksti vähemalt kolmandiku võrra kiiremini.
Kuuekümneseks saanud Aivar Tommingast oli väga nauditav jälgida ka siis, kui valgustaja lava üsna pimedaks jättis. Küllike Saldre kakskeelne roll oli eluküps. Lavastaja enda mängitud roll andis etendusele päris tubli annuse värvikust. Noore Dvinianinovi mässumeelne sõnaohter valgustaja roll oli ka veenev.
Helikujundus oli nii hea, et tekitas kohati tunde, et oleks vaja kõrvaklappe. Segadusse ajavat müra ja mulinat oli päris palju. Samas käis kõik kujeldatava Vana Teatriga väga hästi kokku. Prooviperioodil võib helireostus olla kohati veel suuremgi.
Lavakujunduses mindi võib-olla natuke liiale lihtsalt naerutamiseks ehitatud kaadervärkidega. Kitsapoolne kõrge uks taamal mõjus võimsalt, aga kahjuks jääb umbes poolele saalile nähtamatuks. Võib-olla oleks pidanud saali lisama paar ekraani, kuhu näidata seda osa etendusest, mis varjule jäi.
Ainus kunstiline ja tehniline läbikukkumine oli valgustite allakukkumise effekt. Seda eriti esimesel korral, kui viimane kolmandik kukkumisest oli ilmselgelt aeglustuva liikumisega. Pürotehnikat poleks vaja olnud, sest eteendus oli piisavalt huvitav - magajaid polnud, keda äratada.
Aga kolme tunnise etenduse lõpus sai koju minna oluliselt paremas tujus, kui etendusele tuldud.