Draama 2018 Urmase silmade läbi

EV100

Selle aasta draamafestival ei saa üle ega ümber faktist, et Eesti Vabariik sai 100. Püütakse Tartu publikule ära näidata võimalikult palju teatrisarja "Sajandi lugu" lavastusi. Iseenesest huvitav projekt panna ereinevad teatrid koos midagi tegema. Tõsi loosist sõltub päris palju. Kokku on saanud kohati liialt eripalgelised projektid. Aga eks tuleb kõik eelarvamused ja esimesed muljed maha suruda ning näha ürituse suuremat pilti.

Festial linnapildis

Erinevalt varasematest aastatest on festival linnaruumis vähem nähtav. Tuttavalid punaseid maamärke otsides peab teadma kust neid leida võib. Kuna piletid olid järjekordselt juba juulis välja müüdud, siis võib-olla ongi nii õige. Samas annab omamoodi värskust värvikammasse lisanudnud sinine toon. Vabatahtlike ja väliskülasliste tuules tagurpidi pöördunud kaelakaardid paistavad ju sinistena. Mitmed varasemad linnaelanikele suunatud tegevused linnaruumis on seekord ära jäetud. Arvan, et sellise pausi tegemine on õige. Septembri alguses on linlastel muidki kiireid toimetusi. Korraldajate aur on liikunud õiges suunas - täismajadele müüdud etendused algavad õigel ajal ning eksitavat infot jagatakse vähem. Samas ega lõputult ei saa loorberitele puhkama jääda.

Tartu Uus Teater - Praktiline Eesti ajalugu - (Tartu Uus Teater, 08.09.2018) ♥♥♥♥

Autor: Ivar Põllu

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Ann Ideon (Köök), Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus (Eesti Draamateater), Tambet Seling (Endla), Rando Kruus (Odd Hugo), Oliver Vare (Odd Hugo), Epp Peedumäe

Tutvustus: Spetsiaalselt Draama 2018 jaoks kohandatud kontsert lauludest, mis kõlavad Tartu Uue Teatri etenduses "Praktiline Eesti ajalugu". Enamasti on tegemist Kukerpillide lauludega.

Hinnang: Kui välja jätta kurb tõsiasi, et etendus algas 10 minutit väljakuulutatust hiljem ning piletikontrollörina tegutsev vabatahtlik õhutas varem kohale tulijaid kohvikust endale jooki saali kaasa ostma oli kõik suurepärane. Laulud olid tuttavad aga enamasti väikese knihviga. Selles mõttes oli tegemist ikka etendusega, mitte pelgalt kontserdiga, et näitlejad mängisid sama palju kui nad laulsid. Mõlemad pooled tulid hästi välja ja olid palansis.

Ikka ja jälle on kasutatud nippi, et näitleja pakub esimeses reas istujatele midagi head süüa või juua (ning tihti küsib hiljem selle eest tasu). Antud kontserdil mindi kaugemale, kõik, kes tahtsid said endale midagi hamba alla. Olgu selleks siis vahvel, Supilinna kurk, tomat, karask või saiaviil sprotiga. Söögitegemine oli üks väga hea kontroll, kui tähelepanelik vaataja on. Näed ju küll, et vahvleid küpsetatakse kohapeal, aga harva suutsid jälgida iga vahvli jõudmist vaagnale. Iga kord, kui pilk vaagnale seisma jäi, oli vahvlihunnik kasvanud jõudsalt. Täpselt sama peitu jäi ka Maarja stepikingade vahetus.

Tubli töö!

Ugala - Vai-vai vaene Vargamäe - (ERM, 08.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): A.H. Tammsaare, Urmas Lennuk

Žaanr: draama

Näitlejad: ait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp või Ilo-Ann Saarepera, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik

Tutvustus: Pearu läheb peast ikka täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka naljamees ja nipsumees, rahamees ja muidumees ja nääride ajal näärimees kah! Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb aga ühe rumaluse teise järel välja. Täismees, aga varsa aru.

Andres tahab Vargamäel hirmsal kombel tööd teha. Tema ei saa kohe muidu elada. Kui tema tööd ei tee, siis tema tunneb, et võib kohe haigeks jääda. Andres on ennem söömata, kui jätab töö tegemata.

Mari ja Juss ajavad Vargamäel oma asju. Nagu Sauna Madis ja tema naine Anugi. Või nagu Madis ikka armastab öelda – elame siin Eestimaal nagu kärbsed kakahunnikul. Aga isegi kärbsed kakahunnikul mõistavad, et armastuseta pole mitte millelgi mõtet.

“Vai-vai vaene Vargamäe” on muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate. Aga mis põhiline – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka.

Etendus on kahes vaatuses ja sobib kõigile lastele, kes väikese nalja kõrval ei karda ka niutsukest nukrust.

Hinnang: Väga lihtsakoeline, lühike kuid kokkuvõtlik läbilõige "Tõde ja õigus" esimesest osast. Just parajalt kahe koolitunni pikkune, seega väga hästi jälgitav õpilastele, kes pole veel Tamsaare teost lugenud. Ühegi asjaga ei minna süvitsi, aga ega midagi olulist ka vahele ei jäeta. Tarkuseterad jäävad peitu, aga väiksed lapsed näevad, kuidas lehma saab sülekoera kombel ühest kohast teise viia. Veidi vanemad tunnevad ka ära tööd, mida muusika saatel pantomiinina esitatakse. Olgu selleks siis kraavi kaevamine, külvamine, viljalõikus, heinategu või kahemehe saega puude lõikmamine.

Etenduse jälgimise teeb lihtsaks noore Andrese kõlaritest peale loetud tekst. Väga armas hääl ning huvitav vaatenurk, mis originaali lugedes peitu jääb. Veidi lihtsustatut on Krõõda ja Jussi surmad. Samas, kuna publikusse oodatakse ka koolieelikuid, siis võib selline taevasse minek olla üsna õige lähenemine. Muidugi see, et just Krõõda vaim tuleb Jussi maa pealt ära viima on natuke eksitav.

Lasteetendusele kohaselt on hea tempo, ilusad visuaalid (eriti efektselt mõjus lumesadu). Üldine lavakujundus minimalistlik ja rändamist võimaldav.

Muudikat ja laule oli natuke vähem, kui seda teatri kodulehel olevat tutvustust lugedes ette kujutada võiks. Samas oli seda just parasjagu.

TÜVKA - Primavera Paunveres - (ERM, 07.09.2018) ♥♥♥♥

Autor: Sasha Pepeljajev

Žaanr: visuaalteater

Näitlejad: Elar Vahter, Hans Kristian Õis, Henessi Schmidt, Karolin Jürise, Peep Maasik, Mari Anton, Grete Konksi, Stefan Hein, Silva Pijon, Mathias-Einari Leedo, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom, Elena Koit, Loviise Kapper

Tutvustus: Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.

Hinnang: On näha, et noored on vaeva näinud iseenese leidmiseks ja meeskonnatöö arendamiseks. Lavastusse on kokku pandud väga eripäraseid elemente, video, rohelise ekraani live montaaž, tasakaalumasinate ehitamine, akrobaatika, tants, liikudes rääkimine, räpp, õhus lendlemine jne. Kuna kõik toimus võõral laval nii kergelt ja ladusalt võib kindlalt arvata, et sellise visuaali saavutamiseks on väga palju tööd tehtud.

Primavera ja "Kevade" kokkupanek on üsna tinglik, tekstid on küll Lutsu sulest tulnud, aga selle asemel oleks tõenäoliselt sobinud ka mõni teine tekst. Samas mulle sobib, et sõnaline osa oli olemas ja ei piirdutud puhta visuaaliga. Arlekiinide "Hamletini" on veel pikk tee minna.

Kõige rohkem häiris vaatajana mind helikujunduses kasutatud müra. Saan aru, miks selline noortepärane muusika valiti, aga kõrvadele käis see ikkagi.

Kõige rohkem meeldis, kuidas meeskonnatööna pandi puitelementidest kokku erinevad kujundid - lehm, surnuaed, sild, suur ja väike paju. Ja seda samal ajal oma keha väänates ja teksti edasi andes. Näiliselt lihtne asi oli parajalt keeruliseks kujundatud.

Piip ja Tuut Teater - Cabaret Siberia - (Sadamateater, 06.09.2018) ♥♥♥♥♥

Autor: Lauris Gundars

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross

Tutvustus: avastus sisaldab unikaalseid kabareenumbreid, mis jutustavad loo kahest eesti artistist, kes saadeti Siberisse. See on kontrastne bukett absurdist, koomikast ja hingematvatest hetkedest.

Lavastus on mõeldud täiskasvanutele, ent on sobilik vaatamiseks ka noortele alates 12. eluaastast.

CABARET SIBERIA valmis Piip ja Tuut Teatri ja Läti TeatrisTT ühistööna ning on pühendatud Eesti ja Läti 100. sünnipäevale.

Hinnang: Piip ja Tuut üllatasid kui head näitlejad nad tegelikult on. Kui seni nähtud ülesastumised on piirdunud piiripealse komöödiaga, siis seekord oli nii muusikali, draamat kui tragöödiat. Alguses kasutati varjatult palju klounaadi, aga mida edasi, seda tõsisemaks läks teema ja seda paremad rollid esitati. Kindlasti on aastate pikkusest klounaadist kasu olnud omavahelise koostöö harjutamisele. Mitmel juhul oli näha, et liigutusi juhib selja taga olev näitleja - kuigi hetkel eespool olija ei näe partneri liigutusi on need kenasti sünkroonis.

Lava ja valgustus oli üles ehitatud nii, et näitlejad saaksid vajadusel ise kõigega kahekesi hakkama. Ning lavakujundus polnud sugugi lihtsate killast. Peidus oli palju erinevaid tahke. Kõik oli kenasti logistiliselt läbi mõeldud.

Autor on loonud väga elurõõmsa meeskarakteri, kes vintsustutele vaatamata püüab kõiges leida helgemat poolt ning kaaskannatajaid rõõmsamaks teha. Muidugi muundub see elurõõm mingel hetkel ka sarkasmiks, aga mitte kunagi pahatahtlikuks. Naer läbi pisarate on see, mis läbi raskuste viib.

Endla - Vedelvorst - (Vanemuise suur maja, 03.09.2018) ♥♥♥

Autor: Hugo Raudsepp

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp

Tutvustus: Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."

Kas ja kuidas Sarve Matsi saadetud õnn siiski Näsnäruda õuele jõuab ning millist rolli selles mängivad Kustavi ema Mari, saarlasest sulane Joosep, atsakas teenijatüdruk Maali, karjapoiss Eedo, Ristmetsa peremees Tanel ja tema tütar Tiiu, seda tuleb publikul aga juba teatrisaali vaatama tulla.

Hinnang: Esimeses vaatuses oli väga keeruline tekstist aru saada. Küll räägiti kaugelt, kasutati pudikeelt ning murrakut. Teises vaatuses tuldi lähemale ja unustati murrak ära ning seetõttu oli lihtsam aru saada.

Lavakujunduses oli üsna suure elemendina kasutusel kaevukook. Aga kasutati seda vaid selleks, et korraks tema najale toetada. Minu arvates oleks võinud seda ikka ka vee võtmiseks kasutada, et ka noorem publik saaks aru, mis imelik montstrum see sinisel taustal seisis.

Natuke häiris see, et tekst jäeti eelmise sajandi algusesse, aga visuaal toodi sellesse sajandisse. Ajal, kui vahemaid mõõdeti verstades ning 3000 rubla omas ülimalt suurt väärtust, ei vedelenud autokummid kolkakülas ning ei kasutatud ühekordseid nõud. Lõpus kasutatud tants andis etendusele värvi, aga läks samuti originaalist kaugele.

Lavale ehitatud soo lirtsumist mängiti päris andekalt välja. Huvitav lavastuslik leid.

Vanemuine - Beatrice - (Vanemuise suur maja, 27.01.2018) ♥♥♥

Autor: Siret Campbell

Žaanr: tulevikuromanss

Näitlejad: Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula (Must Kast)

Tutvustus: “Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut.

Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused?

Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Esietendus 21. oktoobril 2017 suures majas

Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega

Hinnang: Ja nii tappiski tehnika teatri. Tehnilised lahendused on võimsad, inimesed ei tahtnud nende kõrvale ära mahtuda. Tulevikunägemus, et kõik inimesed saab kiibistada on huvitav ning samas hirmutav. Protsessi sotsiaalseid pooli on päris hästi käsitletud. Aga ikkagi jäi kõik videoinstallatsiooni varju. Heli oli kohati südant tarretav. Päris lõpuni ei saanudki aru, kas tavapärasest kõvem helinivoo oli uute lavamasinate müra peitmiseks või siis publiku hirmutamiseks. Samas oli helikujunduses palju helgeid hetki.

Teatriustelt selgus, et nüüdsest saab oma nutiseadmest saalis olles tiitreid vaadata. Kindlasti huvipakkuv võimalus väliskülalistele. Aga kuidas vähendada niigi suurt nutiseadmete valgusreostust saalis?

Märkused: Arvustus tehtud 8 tundi pärast etendust, kuna vahepeal tuli tegelda serveri alglaaduriga. Seega emotsioonid pole enam vahetud ning magada tahaks.

Vanemuine - Rännakud. Maarjamaa laulud - (Vanemuise väike maja, 30.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu, Ruslan Stepanov

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork

Tutvustus: „Rännakud“ on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, suhelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. “Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. See lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.

Hinnang: Minu tärnid tekkisid nii: valgus 5, kostüüm: 2, lavakujundus 3, helikujundust 2, videokujundus 4, monoloogid 4, teksti ja tegevuse vastavus pealkirjale 3, tants 1.

Etenduse teises pooles puudus kahjuks sünkroontõlge, nii läks kogu sõnum Maarjamaast ja selle lauludest kaduma. Publiku seas vaadati kella või sosistati kulunud ajast üsna avalikult. Mõte põimida kokku üks dialoog, mitmed monoloogid ja tantsuetendus sellisel kujul ei toiminud.

Olgu, ma ei saa tantsust aru. Pole kunagi saanud. Aga arusaamatuks jäi palju muudki. Miks toodi lavale modernsed jalgrattahoidjad, kui neid kasutati vaid korra istumiseks. Tarkuse tempel toiminuks ilma säärase lisandita ka hästi.

Eelloos on juttu, et kujutatakse eelmise sajandi kahekümnendaid aastaid Eestimaal. Jätame matemaatikute otsustada, kas see tähendab aastaid 1911-1920, või siis 1920-1929. Näitlejate rõivastus võis küll sealt kaugest ajast pärit olla. Aga tantsijate ebapraktiline kostüüm küll mitte. Vähemalt jalanõud kindlasti mitte.

Lõpus tantsijad rääkima panna oli hea idee. Üks sõna korraga - esimeseks korraks täitsa piisav. Tore oli leida ka, et ei deklameeritud paljalt sõnu vaid neid kasutati lõpupildi loomisel. Tähistaevas on effektne, kuid kulunud trikk, aga templi kasutsest liblika tekitamine oli väga hea leid.

Helikujunduses oli kohti, mis panid kaasa mõtlema, aga enamasti oli tegu ülevõimendatud müraga. Lavalt kostnud naturaalsed helid olid paremad.

Tekste iseenesest tuleb kiita. Korduste taga oli peidus päris hea sõnum. Eriti meeldisid mulle elu võrdlus ubinaga ning kõne tühjusest. Kui kuulamine igavaks läks, siis sai vaadata videomeeste tegevust erinevate looduspiltide kallal. Ja kui muutuv looduspilt enam tähelepanu ei tõmmanud, siis võis nautida "lumisel" eeslaval olevate valgustite hääletut tantsu. Siit siis ka üks punkt tantsu eest.