Draama 2020 Urmase silmade läbi

Minna või mitte minna - selles on küsimus

Tavapärasest veidi teistsuguse sünnipäeva õhtupoolik. Pärast kooli lõpuaktust staadionil ning 25 km jalgrattasõitu maale. Viimasest teatriskäigust on möödas 4 kuud ja kolm nädalat. Blogis on 597 etenduse arvustus, postkasti potsatas just pilet kahe nädala pärast toimuvale Kadri etendusele, endal on küpsenud kindel plaan homne 25 km jalgrattatiir saab peatuse Lendteari juures, et jälgida Kassi-hiire mängu. Ilm on ilus, aga heinategu ei toimu, sest heina ei ole, mida riisuda, vaalutada või lakka visata.

Tuhlan draama.ee lehel, tunnen juba aastaid tuttavat õhinat. Aga seekord lisandub õhinale suur kahtluse uss. Kas festival saab ikka toimuma? Kas septembri teisel nädalal on ikka ohutu teatrisse minna? Enda pärast ei karda, kui saatus on nii määranud, siis on nii. Aga lähedaste ning tuttavate pärast küll. Homme on lihtne, olen nagunii kuu aega maal. Aga septembris ei tahaks küll kaheks nädalaks koduaresti jääda.

Esimest korda jäävad juuli alguses Draama piletid ostmata, kuigi neid on üsna lahedalt saadaval ning ma olen õigel ajal õigel lehel. Kartused saavad minust võitu.

Yes, 600 arvutstus minu teatriblogis sai täis. Kas nüüd aitab?

Vahepeal on tekkinud teised hobid. Olen enda jaoks taas avastanud jalgrattasõidu. Ligi 20 aastase pausi järel on mul enda ratas ning paari kuuga on täitunud 2000 km. Kolleegid pressivad tugevalt peale, tuleb valget aega ära kasutada selleks, et teistega sammu pidada ning ühte turvalisemat liikumise viisi kasutada lähiümbrusega tutvumiseks.

Zumba treeningud on ka käima läinud, piiratud osalejate arvuga on see päris mõnus tegevus. On lootust, et järgmisest nädalast saab jälle võrkpalli mängida. Olen internetis läbinud 30 tunnilise kursuse arvutigraafikast ning järele vaadanud 70 osa Doctor Martinit.

Uudised viiruse uuest lainest lisavad oluliselt pinget. Tartuffi puhul tegin otsuse, et Raekoja platsile filmi suurelt ekraanilt vaatama ei lähe. Võib-olla isegi mitte ohu eest uusimat viirust saada vaid tavapärase igasügisese külmetuse edasi lükkamiseks. Ostan endale huvi pakkuva filmi virtuaalseansi pileti ja olen otsusega rahul. Draamafestival kahjuks virtuaaletendusi ei paku. Ning ega tegelikult see lõhuks ära kogu festivali maagia. Olgu nii hea kaameratöö kui tahes, saalis töötavad hoopis teised meeled ja tunded.

Draama linnapildis

Prügikastid ja suured punased diivanid sellel aastal linnapilti ei naasnud. Samas punakal taustal valge värviga väänatud D ja A tähti kohtab üsna mitmel pool. Avamiseks raekoja platsi pandud pikk laud pinkidega tuletab meelde, et üksi teatris käimisest ei ole kasu, kui seda suurema seltskonnaga läbi ei aruta. Kuna igaüks näeb lavastust omamoodi, siis võib arutelu kujuneda veel pikemaks kui pink. Samas on punane triip hoiatuseks selle eest, et kuigi tahame kätpidi koos olla, on hetkel aeg distantsi hoida. Kui istuda kahekesi üle laua, siis võib sellest vahemaast mingil hetkel piisata aga tuleb olla võimaluseks, kus ohutuse mõttes on mõistlik istuda laua lühemate külgede peale - üks ühele ja teine teisele poole lauda.

Korraldajate veidi roosakad T-särgid valge D tähega on vähem pealetükkivad kui varasemad ning on seetõttu veidi armsamad. Võib-olla ei osanud varem tähele panna, aga nüüd ise aasta otsa rattakasutajana panen tähele, et päris palju on neid, kes tulevad teatrisse rattaga. Seda vaatamata vihmasele ilmale ning faktile, et viimaste etenduste lõppedes (eriti kui osaleda ka sellele järgnevas vestlusringis) on õues parajalt pime.

Järelhüüe

Võrreldes varasemate festivalidega oli vähem uusi ootamatuid mängupaiku. Mina sattusingi juba vanadesse tuttavatesse kohtadesse. Samas eriolukorras on kindlasti parem käia läbiproovituid radu pidi ja millegi uuega mitte liialt katsetada. Minu jaoks toimis kõik ladusalt.

Arvan, et lavastuste valik on kokkuvõttes päris hästi õnnestunud - kõigile on midagi. Tantsu, visuaali, klassikat ja absurdi. Neile, kes vaatasid ära rohkem etenusi, neile võis tekkida huvitavaid assotsatsioone erinevate tükkide vahel. Pärast Vihmausside elu vaatamist oli Kauka jumala lõpus Mogri Märdi jutustamine vihmaussiga hoopis teistsuguse emotsiooniga, kui seda ilma oleks olnud. Ning muidugi õhustik, mis tekkis istudes Vanemuise väikses majas, kui laval kujutatav sügisjooks viib just siitsamast mööda.

Kuigi publik ei tule ikka veel kaasa (mina nende seas), siis endiselt olen seda meelt, et vestlusringid etenduste lõpus annavad festivalile palju juurde.

Endla - Tango - (Sadamateater, 12.09.2020) ☼☼☼

Autor: Sławomir Mrožek

Žaanr: draama

Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg

Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“

Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.

Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“

Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.

Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest "The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.

Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta, kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei olnud ikka küll.

Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see kestnud juba pikemat aega?

Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.

VAT Teater - Kauka Jumal - (Tartu Uus Teater, 11.09.2020) ☼☼☼☼☼

Autor(id): August Kitzberg, Mihkel Seeder

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo

Tutvustus: Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele. Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma! August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista. Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski. Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda. Ometi juhtub see siiski...

Hinnang: Vana hea August Kitzbergi tekst, veidi kaasajastatud, lühendatud ja kärbitud lõpuga. Taludesse on juba saabunud mobiiltelefonid, lehepuhurid ning elektrikilbid. Kokku saab armas pooleteist tunniline näitemäng. Paras tempo, maalähedane lavakujundus. Samas on sees erinevad kihid, mida teatrikriitikud saavad soovi korral närida.

Aja ja ruumiga on parasjagu laveeritud, et enamus näitlejaid saaks endale vähemalt kaks rolli. Rolle on vähem kui originaalis aga allesjäänud on värvikad. Kedagi näitlejatest esile tõsta ei oskagi, kõik olid head.

Eesti Draamateater - Linnade põletamine - (Vanemuise väike maja, 10.09.2020) ☼☼☼☼

Autor: Kai Aareleid

Žaanr: draama

Näitlejad: Teele Pärn, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Laine Mägi

Tutvustus: Priit Pedajas oli lavastajapreemia ning Teele Pärn naispeaosa laureaat. Pille Jänes nomineerus lavastuskunstniku auhinnale.

Tiina lapsepõlv möödub sõjajärgses Tartus. Põlenud linnas mustavad veel nii Pauluse kiriku kui ka Vanemuise teatrimaja varemed, vaid Tiina kodumaja kõrval asuv korporatsiooni Fraternitas Estica maja püsib kui miski aegade ülene. Sõja ja kire hävitustöö rusudel üritavad inimesed oma elu uuesti üles ehitada. Tiina püüab mõista, mis tema perekonnas tegelikult sel rõhuva vaikuse ajastul juhtus. See on õrn lugu täis armastust, kirge, kaotusevalu ning tühjust. Kas kaardimängus on võimalik osavamaks muutuda või on kõik siiski pelgalt juhus ja saatus? Kas põletatud sildade ja elude kiuste tärkab armastus? Kai Aareleiu „Linnade põletamine” avaldati romaanina 2016. aastal ning sellest sai kiirelt nii lugejate kui kriitikute lemmik. Tänaseks on romaan saavutanud rahvusvahelise elu ja see on tõlgitud soome, inglise ja läti keelde. Romaani põhjal kirjutas Kai Aareleid näidendi spetsiaalselt Eesti Draamateatrile.

Hinnang: Jooks raagus puude all läbi Tähtvere on ühte tärni kindlasti väärt. Usun, et Eestis on palju neid, kes on vähemalt osaliselt seda teed oma (üli)koolipõlves liikunud. Kes teavad juhatatud kohti täpselt sellest ajast, millest näidend pajatab, kes veidi hilisemast, kui mõned maamärgid on asendunud teistega ning 21. juuni tänavast on saanud Rüütli jne. Kuidagi kodune tunne tekkis, mist sest, et noore neiu giidideks olid end üles poonud isa ning nõukogude armee perega teadmata kohta liikunud poiss-sõber.

Tegevus oli üsna hästi jälgitav, kuigi lahtisi otsi jäeti päris palju. Eri aja inimestele erinevaid. Sõja, armastuse ning Staalini aegsed koledused näidati läbi noore tüdruku silmade. Pilt ei olnud võib-olla nii mustades toonides, kui pealkiri oleks vihjanud, aga erinevaid tumedaid toone oli piisavalt.

Lavakujundus oli ühelt poolt huvitav ning minimalistilk, videmäping oli kenasti paigas ning toetas meeleolu. Samas ei suudetud mängupõrgud ja klaverit välja eksponeerida kõigile. Mina suhteliselt ees ja keskel nägin hästi, mis toimus kahe risti keeratud värava taga aga pool saali jäi sellest ilma. Võimalik, et kodusaalis mängis see paremini välja kui Vanemuise väikeses majas.

Julgelt kasutati tangot. Mulle see meeldis.

Hästi kokku pandud trupp. Kõrvuti vanad ja noored. Teele Pärn tegi väga hea rolli. Samas säras kogu trupp.

Tallinna Linnateater - Vihmausside elust - (Sadamateater, 09.09.2020) ☼☼☼☼

Autor: Per Olov Enquist

Žaanr: draama

Näitlejad: Hele Kõrve, Rain Simmul, Sander Roosimägi (NUKU teater), Helene Vannari

Tutvustus: Perekonnapilt 1856. aastast.

Kunstnik Karmo Mende Helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin Valguskunstnik Emil Kallas Koreograaf Maiken Pius

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid.

(P. O. Enquist)

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

Hinnang: Seda, et tegemist tuleb tõsise ja veidi ajaloolise tükiga oskasin juba ette arvata. Suure tõenäosusega olen näinud varasema lavastuse televersiooni.

Mulle meeldis lavastuse muusikaline kujundus. Suursugune valss (vähemalt ma arvan, et see on valss) juhatab sisse 19. sajandi Kopenhaageni olustiku. Ning ka lõpuks valitud pala võtab kenasti tüki kokku. Vahele pikitud klaveripalad ning süngemaigulised helifragmendid annavad lavastusele tooni juurde.

Algselt liialt rohelise ja veidi üksluisena näiv lavakujundus suudab positiivselt üllatada. Oli põnev avastada, et tagasein mängib teist näitemängu. Lõpuks välja kooruv pruunides toonides pilt pole just kõige paremini arusaadav, kuid idee, kuidas see pika aja jooksul tekkib on hea. Ning seoseid tekstiga on rohkem kui vaid pealkirjast välja kooruv vihmausside lugu.

Väga hea rolli teeb Sander Roosimägi. Hans Christian Anderseni kohmakus ja sisemine soov kuulsust koguda enda jaoks tõsisema žaanriga, kui seda on muinasjutud kooruvad kenasti välja. Koomiline vaheldub traagilise ja mõtlikuga. Teatrikriitiku muinasjutt saab saalist vaheaplausi. Mind toob see korraks teatri lummusest välja aga samas saan plaksutajatest täiesti aru, miks nad seda tegid.

Hea meel on lühikese aja jooksul näha kahes väga erinevas rollis Helene Vannarit. Täna siis ratastoolis, terve etenduse laval, väga vähese tekstiga. Samas on näha, kuidas ta on etenduses pidevalt sees. Ema tegelaskuju tekitab kõige rohkem küsimusi. Samas on vaikivat näitlejat hästi ära kasutatud asendustegevuste tegemiseks ning tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

Viljandi Kultuuriakadeemia - raska/unt/unt/raska - (ERM, 08.09.2020) ☼☼

Autor(id): Anumai Raska, Katariina Unt

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Anumai Raska, Katariina Unt

Tutvustus: Mis asi see on...noh, see...teate küll. See... Jah, just, see. See sama. See on nii selge. See on nii tajutav, tuntav... Kuidas sellest rääkida, kuidas ütelda? Milliste tähtedega seda kirjutada? Seda.

Hinnang: Kui mina Ermi B-osa teatrisaali viimase piletiga külalisena jõudsin, oli etendus juba alanud, kuigi kell lubas armulised viis minutit kaasas olnud raamatu lugemiseks. Lava ei olnud, publiku osa ka mitte. Hämaras saalis olid kaootiliselt toolid, paljud inimesed seisid püsti. Toolide vahel liikusid iseenese tempos kaks maskides (koroona aeg ju ikkagi) naist. Üleni mustas Katariina ja valges Anumai. Toimus aktiivne (tõsi veidi ühesuunaliseks jääv) suhtlus publiku ja näitleja vahel. Suhtluse tulemuseks oli see, et pärast mitmeid ümbertõstmisi moodustus toolidest suur ring. Tagaruumidest toodi lavale vaibad ning vaatemängu seistes pealt vaadanud publikuosa paigutati toolil istujate ette siseringi istuma.

Kui publikuga sehkendamine läbi, siis algab lava paikapanek. Ega selleks rohkem vaja lähegi, kui kahte kõrgemat pinki läpakate hoidmiseks ja ühte väga paljudest lühikestest XLR kaablitest kokkupandud juhet mikrofoniga. Nagu arvata võib on kaablid omavahel lootusetult sassis. Neiu mustas hakkab neid ülima rahulikusega lahti harutama, neiu valges käib niisama ringi, teeb nägusid (tema mask on juba langenud) ning võtab erinevaid poose. Tähelepanu püsib aga kangekaelselt kaablitel. Tekib esimene tüdimus. Jalad on rätsepa istest kanged, prožektorid kiirgavad valguse otse näkku. Magada ei saa, raamatut lugeda ei saa, tähelepanu ei oska kuhugi suunata.

Ning siis 17 minutit pärast väljakuulutatud algust algab uus etendus. Väikse lapse monoloogiga haldjatest ning lastest, kes ära vahetatakse, et nad saaksid haldja tarkust õppida. Tekst on kuratlikult tuttav, suurel ringikujulisel laval toimuv tants, liikumine, akrobaatika ei lähe sellega kuidagi kokku. Haldjajuttudest minnakse järkjärgult karmimate tekstide juurde. Saame teada, et laps hakkas elama 18 aastaselt ja suri 42 aastaselt. Isa on olnud vägivaldne aga surnud üsna varakult.

Liikumine laval hoogustub, poosid lähevad aina keerulisemaks ning mingil hetkel liitub neiu mustas selle liikumisega. Tuult tekitavad ringiratast jooksmised, kokkupõrked ning lõpuks balleti poosid. Kuskil 37. minutil saab hetkeks mikrofoni ka neiu valges. Tekstist tuleb välja, et väiksem vanem õde on end ohverdanud selle nimel, et suurem ja noorem saaks ilusat elu elada. Veidi veel kehade väänamist ning siis saabub ootamatult piinadele lõpp. Katsevigade piires on üsna lähedale jõudud algses tekstis mainitud daatumitele - igale peategelase elatud aastale vastas üks minut näidendis - 17 ja 39 minutit versus 18 ja 42 aastat.

Liikumises oli peidus kindlasti palju rohkem, selle tajumiseks peate ise etendust nägema.

Annan lisatärni publikuga manipuleerimise eest etenduse alguses. Loodetavasti on varsti lugeda selle sotsiaalse eksperimendi kokkuvõtet.

Viljandi Kultuuriakadeemia - A Place Called Unkonwn - (ERM, 08.09.2020) ☼☼

Autor: Johhanna Anett Toomel

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Mareeta Ojasaar, Annabel Tanila, Kai Valtna, Helle Mari Toomel, Carl Heinrich Pruun, Katrin Kubber

Tutvustus: „A PLACE CALLED UNKNOWN“ on kohtumispaik maailma serval. Paik vanadele ja noortele, sõpradele ja armastajatele. Neile, kes tahavad rääkida elust ja surmast või jälgida aja kulgu. Kõik, mis juhtuma hakkab, on juba ette teada, ent ometi täiesti määramatu. Võib-olla polegi tähtis see, kuhu kohale jõutakse, vaid see, mis juhtub enne saabumist. Kui kõik on ettemääratult lahtine, ei jää muud üle, kui kaasa tulla.

„A PLACE CALLED UNKNOWN“ on Johhanna Anett Toomeli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi diplomilavastus.

Hinnang: Lõpuks ometi teatripaigutus. Saab istuda tagumises reas toolil. Kahjuks on tegevus toodud publikule nii lähedale, et esimest kaht tantsupaari on pea võimatu pool etendust telefonis istunud mehe tagant näha.

Etendus algab suure sõjaga ning lõppeb sama sõja teise lahinguga. Vahepeale jääb siis erinevates vormides jutustus, kuidas selle sõjani jõuti. Kui kena muistend pere kolmeteistkümnendast pojast ning tema ristiisast - surmast, välja jätta, siis tuleks vähemalt kolm korda vaadata, et aru saada, kes tegelased on, mida nad teevad ning miks nende tegevus sõjani viib.

Päris palju vaeva on nähtud helikujundusega, milles suurem osa tundub tekkima otse. Muusikud on pandud tagalavale ning nad ei ole pelgalt dekoratsiooniks vaid liikumise ja laval toimuva osa. Kitarrist mängis hästi ning valgusmäng kitarrilt lavatossu sisse oli päris nauditav.

Kui millegi üle norida, siis selle üle, et noor autor ning lavastaja ei ole saanud üle arvamusest nagu ei saaks kõike väljendada eesti keeles. Nii inglise keelne pealkiri kui laulud etenduse alguses ei tulnud lavastusele kasuks. Valgreliku meloodiaga oleks kindlasti paremini sobinud eestikeesed sõnad.