Draama 2021 Urmase silmade läbi

Festival Draama 2021 on mõttekoht

Teeme siis seekord kohe kõik õigesti...

Kuigi pärast viimast draamafestivali pole teatris samahästi kui käinudki (täpselt üks etendus jääbki siia perioodi) on tahtmine festivalist osa võtta täiesti olemas. Seekord ei küsi - kas minna - ikka minna. Üleeile vaatasin kodulehelt kava üle, tegin mõned valikud ning täna viis minutit enne kümmet logisin kenasti piletilevisse sisse. Ootasin ära javascripti taimeri nulli mineku ja alustasin valikut. Kolm etendust ja viis piletit hiljem vajutasin "Edasi", et esimene ost ära teha.

Tulemus: "Valitud sündmustel puudub ühine piletite kättetoimetusviis. Tehingu sooritamiseks palume teil vähemalt 1 sündmuse piletid ostukorvist eemaldada." Ükshaaval hakkasin siis piletitest loobuma, aga veateatest enne lahti ei saanud, kui ostukorv täiesti tühi.

Kui Sain pool tundi hiljem piletilevi infost teate, et viga on kõrvaldatud ja alustasin protsessi uuesti ootas ees lakooniline teade "Üritusele pole pileteid saadaval või on see välja müüdud!" Seega lõpptulemus sama, mis varasematel aastatel.

Eesti Draamateater - Lehman Brothers - (Vanemuise suur maja, 11.09.2021) ❃❃❃❃❃

Autor: Stefano Massini

Žaanr: draama

Näitlejad: Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast

Tutvustus:

Stefano Massini näidendi keskmes on kolm venda – Henry, Emanuel ja Mayer Lehmann, kes 1840. aastatel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. 1850. aastal rajavad nad panga Lehman Brothers.

Eepiline näidend jälgib Lehmani vendade karjääri, juudi kultuurile omast traditsioone austavat pereelu ning panga käekäiku läbi pooleteise sajandi, taustal ameerikaliku kapitalistliku majanduse ülesehitus ja õitseng.

Lehman Brothers Holdings Inc kujunes globaalse haardega finantsettevõtteks, suuruselt neljandaks pangaks Ameerikas. 2008. aastal läks Lehman Brothers pankrotti, seda peetakse järgnenud ülemaailmse majanduskriisi üheks peamiseks vallandajaks.

Algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud kolmevaatuselise „Lehmani triloogia“ (2012) töötas autor ümber lavatekstiks, mis jõudis 2013. aastal esmakordselt lavale prantsusekeelses tõlkes, seejärel Itaalias Milanos, 2018. aastal tuli esietendus West Endil ja käesoleval aastal jõudis näidend ka Broadwayle.

Hinnang: Kolm näitlejat hulgaliselt erinevaid rolle. Suur tühi lava, palju liikumist. Nõnda kergena näivat liikumist, et selle taga saab olema palju harjutamist. Mulle küll ei meeldi, et publik kipub tantsu või laulunumbrite järel plaksutama ning viivad sellega näidendi olustikust välja, aga liikumisnumbrid olid kindlasti aplausi väärt. Kõik näitlejad on laval enamvähem kogu etenduse. Niisama seista või istuda saavad nad harva, pidevalt on mingi tegevus ja rollide vahetus. Suurepärane vatupidavus.

Tekstist annab tunda, et näidend on algselt kuuldemänguks kirjutatud, väga palju on olukorra kirjeldusi, tegelaste tutvustusi ja korduseid. Eks seetõttu on ka etenduse pikkus neli tundi. Samas just see jutustav vorm oli antud lavastuse võlu. Tänu sellele said paljud asjad kohe selgeks, kuna ega Ameerika ajalugu liialt peenusteni ei tea.

Ugala - Valged põdrad - (ERM, 08.09.2021) ❃❃❃

Autor: Piret Jaks

Žaanr: draama

Näitlejad: Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Marion Tammet (TÜ VKA), Liisu Krass (külalisena), Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Tanel Ingi

Tutvustus:

Vanasse talumajja ühes mereäärses külas kolivad noor mees ja naine. Esimesest pilgust on selge, et nad on linnainimesed. Mees on imelik – ise elab looduskaitsealal, aga tassib püssi kaasas. Tema napisõnaline naine on aga veel imelikum. Miks nad siia tulid? Sellesse kolkasse, kus kõik tunnevad kõiki ja elutuiksoonteks on vaikselt tiksuv kauplus ja külabaar?

„Tore, et nad tulid,“ leiab kohalik konstaabel.

„Ei usu, et nad siia jäävad,“ arvab külavanem. „Tuleb jälle mees naisega. Tuleb ja naine ei oska olla. Mees ei oska olla. On linnas harjunud ja arvavad, et siin on samamoodi… Kõik läksid. Küll lähevad ka need.“

„Linnainimesed on lollid!” võtab poemüüja asja kokku.

„Valged põdrad” võitis nime all „Siirderiitujad“ 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia.

Hinnang: Parafraseerides lavastuse lõppuosa: "Ah mis siin ikka rääkida, naine teadis täpselt mis toimus, mehed ei tea ega saa kunagi aru".

Paljude vaatajate silmis oli teatrisaalist lahkudes näha sisemist võitlust selle üle, kas nad said autori ja lavastaja mõtetest aru või mitte. Need, kes tulid vaatama kerget komöödiat selle üle, mis hulle tükke linnainimesed suudavad maal korda saata, pidid pettuma. Samuti need, kes lootsid leida kinnitust mõttele, et elu maal on lust ja lillepidu. Positiivse üllatuse osaliseks said need, kellele meeldivad mõistulood ning müstika.

Lava oli tõstetud tavapärasest kõrgemale - tänu valge põdra tarkusele oli mul oidu osta pilet kuuendasse ritta. Kujutan ette, et esimeses reas istudes oleks kael päris kangeks jäänud.

Kõrgele tõstetud lava võimaldas etenduse alguses publikust mere teha. ERMi väikse teatrisaali võimalused London Prince of Wales Theatre omadele järele ei jõua, aga meri oli täiesti olemas koos sadamakail mere voogude nautlejatega. Sünge ja tormi tõotav. Paaril korral veel kasutati osavalt ära lava alust tühja ruumi ning metallvarbasid. Ülejäänud puitkiud plaadist kujundus tundus veidi kunstlikuna, pigem väikelinna odavalt ülesvuntsitud olustik, kui küla, kuhu oma probleemide eest peituda. Puudu jäi toonesepa ja aja puretud talumajade hõngust.

Päris huvitav pleksiklaasist akna ja ribikardinate kasutamine. Veidi üle võlli keeratud, aga mängis hästi kaasa selle taga toimuvale tegevusele. Ning järjekordselt toimus "lava taga" vähemalt sama palju kui laval.

Näitlejatest tõstaks esile Marion Tammeti nooruslikust ja Peeter Jürgensi väljapeetust ning müsilisust. Mustas ülikonnas härrasmehena liikuv, tantsiv või siis teisi kõrvalt vaatav valge põder oli päris jõuline roll. Mis sest et tavalise mehena ma enamuses sellest aru ei saanud.

Helikujunduses oli kasutatud päris mitmes kohas tugevat müra ja bassi, mis pani saalis olevad mettalltorud ja esemed osaliselt resonantsi. Paaril korral tundsin end jälle lapsepõlves Charizma kontserdil, kus publiku alalt põgenesin ja muidu väga head kontserti kaugemalt parklas läbi autoakna nautisin. Kaugelt või vaikselt on väga hea, aga nõnda lähedalt ja valjult lööb südame rütmist välja ning tekitab okserefleksi. Õnneks kõik jäid terveks ning saalist põgenema ei pidanud. Paar detsibelli vaikemana oleks võinud helikujundust nautida küll.

Tallinna Linnateater - Balti tragöödia - (ERM, 07.09.2021) ❃❃❃❃

Autor: Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets

Žaanr: draama

Näitlejad: Karl Laumets, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena)

Tutvustus: „Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Hinnang: Tavapärasest erinev vaatenurk aastate 1905..1919 sündmustele Lätis ja Eestis. Mõisaid ja mõisaparke käime ikka aegajalt vaatamas ning torisemas, et kogu see ilu on paljuski tulnud lihtrahva valuga. Samas ei mõtle me tihti sellele, mida tundsid Balti sakslased keerulistel aegadel kui suurriigid sõdisid ning kohalikud iseseisvust rajasid. Inimesed kelle järeltulijaid ei peeta Eestis eestlasteks, ega Saksamaal sakslasteks.

Lavameistrid ja kunstnikud on näinud vaeva esmapilgul steriilse lavaruumi detailidega täitmisega ning lavataguse eraldi maailma loomisega. Peeglite süsteemid tekitasid väga huvitavaid lahendusi.

Esimest korda saali sisenedes ei pannud põlenud mõisahoonet imiteerivat lavaäärt tähele, aga seda huvitavam oli seda detaili pärast vaheaega leida.

Uus mängukoht on Draamafestivalile omaselt korralikult üles ehitatud. Samas on näha, et lisaks publiku heaolule tõusis rohkem esile vajadus rohkem tulu teenida. Nii juhtuski see, et esimeses reas istujale jäid ette lisareas istujad.

Palju eripalgelisi karakterid annavad päris kirju läbilõike erinevatest baltisakslastest, nende käitumisest ning mõttemaailmast. Näitlejate elu oli tehtud keeruliseks sellega, et nad pidid väga pikalt suhteliselt tegevusetult laval kulgema ning siis said vaid viivu särada ülejäänutest erineva mõttemaailmaga. Ning nii palju mööbliga mängimist pole ka tükk aega näinud. Kedagi eriti esile tõsta ei tahaks, sest see teeks liiga ülejäänud trupile. Väga ühtlane hea tase.

Üle pika aja sai tunda teatri meeleolu selles võtmes, et publikut on palju ja kõik on tihedalt koos. Koroona pitser muidugi jääb kummitama. Suurelt välja kuulutatud tervisetõendite kontroll meenutas veidi potjomkini küla. Aga oli vähemalt olemas.

Märkused: Karl Laumets esimest korda selle lavastuse peaosas. Publikus istudes küll aru ei saanud, et ta oli kolm päeva varem teada saanud, et peab ise lavale minema.