Draama 2022 Urmase silmade läbi

Festival Draama 2022 on mõttekoht

Teeme siis seekord kohe kõik õigesti...

Minu blogi lugejale tuttav pealkiri tuttavast kuupäevast. Aga sisu tuleb seekord hoopis teistsugune. Halamise asemel, et Draamafestivali piletisüsteem ei tööta tuleb tõdeda, et sellel aastal piisas veerand tunnist, et väljavalitud piletid kätte saada. Tubli töö!. Kui nüüd https sertifikaadid ka veebilehel draama.ee kenasti tööle saaks ning iganenud http pöördumised turvslisse kanalisse suunata, siis saaks veel parem.

Saan rahus oma esimesel puhkusepäeval voodisse tagasi minna ning eile palavikuga alanud peavalu ja väsimuse välja magada.

Järelkaja

Tore on näha, et pandeemia ei ole tapnud Draamafestivali. Vaid kolme nähtud lavastuse järgi on ebaõiglane hinnangut anda, eriti kui kahe festivali vaheline aeg kujunes asjaolude sunnil täiesti teatrivabaks. Etendustel ei käinud üldse, uudiseid lugesin minimaalselt. Valik, mida 1. juulil nägin oli varasematest aastatest minu jaoks veidi kasinam. Ju olen vahepeal vedidi valivamaks saanud. Kindlasti on viga pigem minus.

Saalis istudes sai üheks märksõnaks minu jaoks kohatu naer. Audientsi sisu ei lasknud publik süübida, kuna iga veidi tavapäratuma näitlejate vimpka peale hakati naerma. Kalmet pani lumevalgekese seeliku selga - no las pani. Ei pea selle peale siis pool tundi naerma, mis sest, et naer olevat terviseks. Endla lavastuse publik leidis üles Tšehhovi teksti peidetud vimpad ja tunnustas seda heatahtlikult. Musta kasti publik oli tõsisem, kuigi varjatud naeratus paistus vähemalt poolte teieltpoolt vaatajate suudelt. Siin võtsid näitlejad naermise ja semutsemise raske rolli enda kätte. Ja tegid seda üsna piiri peal.

Kui peaks välja pakkuma enda hääled parematele, siis minu subjektiivne valik oleks seekord selline.

Enn Keerd- huvitavalt mängitud Soljonõi rolli eest - parajalt piprane ja ülesoolatud
Ingomar Vihmar - kahe eripalgelise mitteklassikalise klassikalavastuse eest
Iiris Purge - kaootilist lavastust toetava valguskujunduse eest
Priit Võigemast - usutava sisepinge eest

Must kast - Kolm õde - (Tartu Genialistide Klubi, 11.09.2022) ❃❃❃❃

Autor: Anton Tšehhov

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Laura Niils, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Jane Napp (Endla Teater), Rauno Polman, Kristjan Lüüs, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe, Kaarel Targo

Tutvustus:
Klassika Vihmari moodi

Mind ärritab ja solvab toorus. Ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene pole küllalt peenetundeline, pole küllalt õrn ega armastusväärne. Võib-olla on mind veidralt kasvatatud, aga igasugune jämedus, iga vähegi ebadelikaatselt öeldud sõna masendab mind! Persse, ma näen iga öö Moskvat unes, ma olen nagu arust ära… Ma näen unes, et olen Moskva ülikooli professor, kuulus teadlane. Aga noh, siin on külm. Ja sääsed.

Jah, kui saaks alustada elu otsast peale, aga juba teadlikult. Et kui see üks elu, mis on juba ära elatud, oleks nii-öelda mustand, teine aga puhas variant… Küllap siis püüaks igaüks kõigepealt mitte korrata iseennast. Täpselt samamoodi, nagu me igal hommikul, esmaspäeval ja uusaastal uuesti sünnime ja oma eluviise põhjalikult muudame. Oh jumal. Võib-olla on eneseiroonia tõesti ainus, mis meid sellest kannatusest päästa võib.

“Kolm õde” on Ingomar Vihmari kolmas järjestikune lavaversioon Anton Tšehhovi maailmakuulsast näidendist. 120-aastane tekst tõestab hästi, et kõik jääb ikkagi samaks: ka tuhande aasta pärast õhkab inimene: „Ah, raske on elada!” — ja täpselt samuti nagu praegu kardab surma ja ei taha surra.

Hinnang:
Pean vist nõustuma lavastaja emaga, Musta kasti Kolm õde oli veidi parem. Samas mine tea, kui poleks Endla lavastust vaadanud, siis oleks võib-olla hinnang hävitavam. Nii subjektiivne on kogu see maailm.

Plakatilt ja kodulehelt jäid silma magavad õed. Ära vaadanud varasemat kaks versiooni ning kuulanud tunnikese Mihhail Lotmanni videoloengut ei suutnud ma kohe välja mõelda, kuidas see Tšehhoviga kokku läheb. Aga läks küll ja kuidas veel. Nii mõnigi varem tähele panemata detail sai just siin selgemaks.

Teine asi, mille eest tahaks noori kiita on helikujundus. Võib-olla isegi mitte muusikavalik ise vaid moodus, kuidas seda ette mängiti. Selle asemel, et puldist mp3-d üksteise järel õigel hetkel ette mängida otsustati plaadimängija kasuks. Kui ka mõni jupp tuli moodsamast vahendist, siis kokkuvõttes tasus see plaatidega rahmeldamine ära. Eriti effektne oli kuulata saalist viimaste seast lakudes plaadimasina üleviskamist - kõik on selleks korraks läbi. Need, kes esimeste seas minema tormasid jäid muidugi sellest lõppakordist ilma. Vahel on aeglaselt mõnusam.

Hätta jäädi tulekahju kujutamisega. Poolpaljaste meeste tants oli küll naisperele kaunis vaadata, aga seda sünget meeleolu, mida Endla punased kiled edasi andsid, ei tekkinud. Samas läbipeetult vaid erinevaid valgeid valgusi kasutanud valguskujundus mõjus hästi. Võimalik, et punase lisamine oleks tervikpildi rikkunud.

Osad monoloogid läbi mikrofoni ja võimenduse mõjus tegelikult ka hästi. Tõstis olulise teksti esile ning lubas mängida taustamuusikaga. Kabuuris mikrofoni näha oli veidi üllatav, aga miks ka mitte.

See, et ohvitserid mundrit ei kandud ning naiste glamuursed kleidid olid asendunud argisemata, ei mõjunud enam võõralt. Ning see, et etenduse edenedes riided samaks jäid oli pigem hea kui halb.

Endla - Kolm õde - (Sadamateater, 07.09.2022) ❃❃❃❃

Autor: Anton Tšehhov

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Tutvustus:
Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov.

Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb.

No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“

Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.

Hinnang:
Kas nii ka saama? - Ikka saama

Olles nädal tagasi üle vaadanud ERR Digihoidlast Kolme õe 1981. aastal Šapiro lavastatud versiooni esimese vaatuse, oli Endla lavastuse algus üsna hirmutav. Maamõisast on järel vaid lühter laes, laitmatust sõjaväelase mundrist tavapärane tänavariietus ning sitsilised kleidid T-särgi ja suusamütsiga. Valgustaja on lõpetanud valguspildi programmeerimise ning siis peale pannud publikut valgustava üldvalguse ning võtnud väikse puhkepausi. dekoratsioonides jäävad silma plastikribad, millega on uksed ning aknad kaetud.

Aga tekst on tuttav ning suuremate muutusteta. Justkui suuremate kärpimistega - I vaatus kestab samad 38 minutit nagu Šapirol. Vastuolusid teksti ja laval toimuvaga on omajagu. Veršinin võtab küll juba esikus palitu ära, aga jope jätab selga, teismelisena näiv teeniatüdruk väidab end olevat 82 aasta vanune jne.

Siis tuleb valgustaja tagasi võtab üldvalgust vähemaks, värvib kileuksed siniseks ning näitlejad hakkavad suvalisel hetkel kandma 19. sajandi lõppu meenutavaid kostüüme. Lavastusse tuleb elu sisse. Tekivad publikule suunatud krutskid ning Tartu publik naerab jälle kohatult.

Kahe-kolmesaja aasta pärast, kui me kõik oleme õnnelikud, tundub antud Tšehhovi tõlgendus suurepäraselt. Hetkel toimib ta värskendavalt ja üles äratavana.

R.A.A.M - Audients - (Kammivabriku klubi, 06.09.2022) ❃❃❃

Autor: Jeton Neziraj

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Priit Võigemast, Henrik Kalmet

Tutvustus:

Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult?

Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.

Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”.

Hinnang:
Saali keskel viimases reas istusin kahe neiu vahel. Kui nad istunuksid kogu pooleteisttunnise etenduse kenasti selg vastu tooli seljatuge, siis oleks väga kitsas olnud, kuigi toolid olid ajutise mängukoha kohta piisavalt laiad. Aga ei, poole etendusest olid nad naerust kõveras ning mina sain oma kätega laiutada.

Näitlejate suurtele ponnistustele vaatamata mind antud lavastus naerma panna ei suutnud. Näitlejad olid head, helitehnik suutis virtuaalse näitleja kenasti õigesse kohta positsioneerida, valguskujundus oli tasemel, tekst oli kohati põnev, sünkroontõlge läks originaaliga kenasti kokku.. Salateenistuse karm hõng oli olemas. Aga nali ei jõudnud täna minuni.