Autor(id): Andrus Kivirähk, Eduard Vilde
Žaanr: koomiline draama
Näitlejad: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ott Raidmets, Ago Anderson
Tutvustus: Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu,
sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja
lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et
mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel
mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab
oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle,
millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei
juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka
naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks
ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub,
pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi…
Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik
Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja
„Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või
mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on
naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie
esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma
erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse
kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab
kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma
sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata
lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad.
Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas
rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks
kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või
mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate
silma ja kõrva jõuab.
Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski
tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!
Hinnang: Elu teeb ringe. Kiire jalutuskäik "mere" äärde Spa Tervis taga tuletab
meelde aastavahetuse 2009/2010 ja sügisvaheaja 2015. Meri on
jutumärkides, sest tehniliselt käisin ikkagi vaid jõe ääres. Päris
mereni jõudmiseks pidanuks kümmekond minutit rohkem aega õhtuseks
jalutuskäiguks varuma. Minusuguse maaroti jaoks oli kaugusesse paistev
veemassiiv piisavalt meri. Viieteist aastaga on linnapilt päris palju
muutunud aga palju on ka tuttavat. Sügisene või talvine Pärnu on
taasavastamist väärt.
Mõned päevad rohkem kui aasta tagasi käisin sama seltskonnaga Tallinnas
Lucy Kirkwoodi etendust "Lapsed" vaatamas ning sõitsin järgmisel
varahommikul Abruka suunal, et kohtuda klassivenna ja -õega ning veeta
aasta huvitavamad päevad. Nüüd siis täpselt aasta hiljem kohtusime
juhuslikult Endla teatris. Maailm on väike.
Hea on aastase vaheaja järel taas tagasi teatris olla. Seda vaatamata
asjaolule, et publik ei ole vahepeal toimunud kampaaniatest õpetust
võtnud ning nutihaigus süveneb üha suuremal määral. Kas tõesti tuleb
varsti ka teatrisse lisada turvamees, kes inimestelt segavad seadmed ära
korjab. Mulle ei meeldi sugugi, et olen kellegi suvalise naisterahva
telefonis selvefoto taustal. Veel vähem meeldib mulle saalis pärast
algussignaali alanud omaalgatuslik valgusmäng. Või siis eelpool mainitud
nutisõltlase pildi- ja videogalerii teise vaatuse keskel. No võib-olla
lavastus sellel hetkel tõesti veidi venis, aga miks pidid ka teiste
inimeste tähelepanu oluliselt kõrvale juhtima.
Tõmbasin seekord lühikese kõrre istekoha loteriis. Eelviimane rida on
läbi aegade minu lemmik, aga otsakohalt jääb tahes-tahtmata vähemalt
kolmandik lavast varju ning Marguse viimaseni välja timmitud
valguskujundus jääb poolikuks ning seetõttu kohati ka arusaamatuks. Olen
kindel, et sama rea keskel saanuks parema elamuse. Kõrvaltvaatajana tundus
udumasina vinet liialt palju.
Niipalju, kui mäletan koolipõlves loetud Vilde romaanist, tundus
näidendis kasutatud tekst väga autoritruu. Kiidusõnad Andrusele selle
eest!
Tüvikoonuse kujuline tagalava koos oma piimamannergutest torniga pakkus
näitlejatele parajat väljakutset jalul püsimiseks, samas tekitas omajagu
palju võimalusi koomilisteks liigutusteks, mis naerulembelise publiku
itsitama pani. Näitlejate kehatööd oli võrratu jälgida - oleks vaid
nupp, millega saaks Benny Hillist tuttava naerulindi vaiksemaks keerata
ning segamatult seda nautida. Keha ja maskidega veiderdamine kippus veidi
loo tõsidust maha võtma. Aga eks seda kavalehel märgitud "valusalt
koomiline draama" tähendaski.