Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (467) Tartu Uus Teater - ☞Silver Sepa auto(ri)lavastus - (Tartu Uus Teater, 30.12.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Silver Sepp
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Silver Sepp
Tutvustus: Pigem kontsert kui etendus, pigem etendus kui laulude laulmine, pigem asjade siseheli kuulamine kui vaatamine. Alghelide ürg-aevastused, roostes naelte kesksagedused, pillides elavate üraskite ülemhelid, uue sõna otsing, mittemillegi muusikaks muutmine, ringrändluses rütm. Kui tuleb turgatus, tuleb ka kõik muu. Elu mõte on laulda oma Loomislaulu ikka ja jälle otsast peale kuni käesoleva hetkeni välja.

Silver Sepp on oma laulude, kuivamaapurjeka ning iseehitatud pillidega muutnud muusikat ja maailma nii lähedal kui kaugel, soojendanud südameid ja kaotanud konventsioonipiire nii metropolis kui kolkakülas. Silver on osalenud paljudes bändides (RO:TORO, Bombillaz, Svjata Vatra, Udupasun jt.), lauldes mööda maailma ringi tiirutanud koos oma südameluuletaja Kristiina Ehiniga. Ta on trubaduur, kes eelistab esineda üksi, kontsertidel publikut kaasates ja ühendades. Nüüd tunneb ta soovi kasvatada kontsentratsiooni, teha midagi suuremat, tuua oma looming teatri-lava-valgele. Siin see siis ongi…
Hinnang: Saali sisenedes jäi silma kui palju erinevat kila kola on muidu tühjana näiva lava servades. Puupakkudest kirjutusmasinani välja. Osad täisnaelutatud pakud läbisegi kokkuteibitud ja teipimata torude ning juhtmetega. Kõige suurem ese, mis hiljem lavastuse keskkpunktiks muutub on aga väga ilusti silmade eest kõrvale pandud. Teda saab eri kantide pealt näha alles siis, kui valgustaja servas vedeleva kola kenasti pimedusse ära peidab. Suur tänu asjatundlikule publikule, kes oma valgusefektidega asja ära ei rikkunud.

Väga palju kasutati valgustuses pimedust. Tuleb meelde aastate tagune Vanemuise katsetus publik kümnekonnaks minutiks pilkasesse pimedusse jätta. Nüüd tehti seda siis jälle. Seekord siis vilkuvate suitsuandurite tulukeste ja avariiväljapääsude roheliste kumadeta. Isegi valgustite kontrolltuled suudeti seekord viisakalt ära peita. Ja ega see pimedus nii väga kõledalt ei tundunudki. Sülelaps oli segaduses, kuidas öö nii kiiresti tuli, aga muidu ei näidanud hiirvaikne publik ärevuse märke ja kuulas pingsalt autori, lavastaja ja näitleja sõnumit...

Tekstis meeldis see, et seda oli kohandatud meisterlikult aja (aasta viimane rahulik päev), koha (rohelistel samettoolidel istujad) ja ajalooga (Kihnu). Veidi vaidleks autorile vastu pimedas öeldud väitele, et jõulude ja uue aasta vahel on raske olla üksinda, sest ikka sõidetakse kas maale või linna. Jah sagimine on suur ning rahvast ümberringi on palju. Aga enamuses kipub see viisil või teisel siiski üle minema sisemiseks üksinduseks. Sa võid ju end väliselt peita pidude glamuuri sisse, aga hing tunneb maitsvast toidust hoolimata üksildasena.

Omamoodi ime on see, kuidas suudetakse tavapäraste või veidi modifitseeritud asjadega (gaasibaloon, pruss, plasttorud, naelutatud pakud) abil helivõimenduse abil saada väga omapäraseid ja kordumatuid helisid. Küsimusi tekitab, kus on piir loomuliku ja elektrooniliselt muundatud heli vahel. Samas publik nautis müstilise muusika vibratsiooni ja naised laulsid väga kenasti koorina kaasa. Ikka ja jälle on püütud publikut midagi tegema panna, aga sellist tulemust, kui pärast kummardusi kõlanud neljaosaline laul Tartu Uue Teatri publiku ühendkoor suutis pole ammu nähtud.

Mõnes mõttes on kurb, et tegijad ei suuda leida oma lavastusele pealkirja ning piirduvad enda nime ja sõnaga "autorilavastus". Mõne aasta pärast küdid, mis oli parem kas teine või neljas autorilavastus. Teisalt, ega kõlavat ning sisu kokkuvõtvat pealkirja on raske antud lavastusele leida. Võib-olla Mats Traati parafraseerides "Muusika purjeauto ümber". Samas pealkirjas sulgudega mängimine on ka päris andekas. Kui need koos sisuga ära jätta saab üsna täpse kirjelduse.

Lavastuse kõige põnevam osa oli järjekordselt vaheaeg. Pool publikust jäi sellest küll ilma, aga järgmistele etendustele minejatele soovitan soojalt vein ostmata jätta ning nautida madrusesärkides noorte taustajõudude koordineeritud ja sihikindlat tegevust selle nimel, et Silver saaks särada ja publiku enda kätte kõita.

☟ 2. (466) London Bridge Theatre - ☞Noor Marx - (Kino Ekraan, 07.12.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Richard Beani ja Clive Coleman
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Nicholas Burns, Nancy Carroll, Oliver Chris, Laura Elphinstone, Eben Figueiredo, Tony Jayawardena, Scott Karim, Rory Kinnear, Alana Ramsey, Sophie Russell, Fode Simbo, William Troughton, Joseph Wilkins, Duncan Wisbey, Miltos Yerolemou, Rupert Turnbull, Matilda Shapland
Tutvustus: Richard Beani ja Clive Colemani uues komöödias astub Rory Kinnear („Kolmekrossiooper“, „Penny Dreadful“, „Othello“) üles Marxi ja Oliver Chris („Kaheteistkümnes öö“, „Green Wing“) Engelsi rollis. Londoni teatrist The Bridge Theatre otse üle kantava etenduse lavastaja on Nicholas Hytner ning taas on saanud kokku Broadway ja West Endi hittkomöödia „Üks mees, kaks bossi“ loomemeeskond.

On aasta 1850 ja Londoni Soho linnaosas, Deani tänaval peidab end Euroopa enimkardetud terrorist. See 32-aastane pankrotis, rahutu ja seksinäljas revolutsionäär kujutab endast vahutavat kombinatsiooni briljantsest intellektist, solvavast, satiirilisest nutist ja lapselikust emotsionaalsest küündimatusest.

Mehe ümber tiirlevad raisakotkastena võlausaldajad, spioonid, rivaalitsevad revolutsioonilised rühmitused ja tema kauni naise võrgutajad. Tal puudub kirjutamiseks inspiratsioon, tema abielu on hääbumas, tema sõber Engels on tema geniaalsuse raisku minemise pärast meeleheitel ning tema ainus lootus on töö raudteel. Siiski pole pealinnas kedagi, kes suudaks pubisid kammides veeta põnevama õhtu kui Karl Heinrich Marx.
Hinnang: Avakaadrid uuest West End'i teatrihoonest olid muljetavaldavad. Vähemalt filmilindilt paistsid mugavad toolid ning huvitava paigutusega rõdud. Meekärje kujuline lava tundus ka väga huvitav.

Lavale ehitatud 1850. aasta London Soho oma rohekaspruunides toonides tundus väga realistlik. Vaeva oli nähtud linna elustamisega ka publiku kogunemisel ja vaheajal. Muutuv valgustus ja suitsevad korstnad oli väga huvitav tehniline leid.

Kuna laval kasutati palju vanamoodsat inglise keelt, millesse pikiti sisse nii saksa kui prantsuse keelt, ning komöödiale ebaloomulikult palju filisoofilist teksti, siis oli lavastus suhteliselt keeruline jälgida. Õnneks kuvati kinolinale ka subtiitrid, mis kergendasid arusaamist oluliselt.

Noore Marxi seiklused Londoni vaeses linnaosas olid lavale pandud vaimukalt ja detailide rohkelt. Kas ajaloolased ja filosoofid just sellist Marxi mäletada tahaksid aga eks mõtlemisainet ole neilegi.

Maitsekalt tehtud teleülekanne. Ei liialdatud suurte plaanidega, pilt oli terav ning subtiitrid sünkroonis.
Märkused: Kaamerasilma jäänud publikul olid seljas üsna õhukesed riided. Kas tõesti on nüüd Londonis ka teater, kus kino kombel üleriideid saali kaasa ei võeta. Ka West Endist tuttavad jäätisemüüjad ei jäänud pilti. Mina igatahes ei lasknud juhust mööda ja sõin londonlaste kombel vaheajal ühe jäätise. Tõsi pappkarbi asemel pakuti seekord vahvlitorbikuid.

☟ 3. (465) Tartu Üliõpilasteater - ☞Ameerika - (TÜ Üliõpilasmaja, 02.12.2017) ♥♥♥

Autor(id): F. Kafka, K. Kudu
Žaanr: skisoklounaad
Näitlejad: Claus Mootse, Merilin Jürjo, Annabel Berg, Tess Pauskar, Indrek Tulp, Andreas Aimse, Oleg Želudkov, Mart Alaru, Kalev Kudu
Tutvustus: Teenijatüdruk Johanna Brummer võrgutab (loe: vägistab) noore koolipoisi Karl Rossmanni ja saab temalt lapse. Vanemad, saanud sellest teada, saadavad Karli kodust minema, võimalikult kaugele, uude maailma, Ameerikasse. New Yorgi immigratsioonitalituses ootab Rossmanni rikas ameerika onu, kes tõotab Karlile Ameerikas hiilgavat karjääri. Aga Karli „karjäär” lõppeb siiski kiiresti ning algavadki noormehe seiklused oma k o h a (loe: õnne) otsingutel Ameerika-Masinas. Lavastus küsib, kas üksikisikul on võimalus vältida lõkse – masinaid – ja jääda mingilgi kombel üha globaliseeruvas maailmas vabaks?
Hinnang: Üks kaelamurdvamaid etendusi, mida külastanud olen. Ei ma ei mõtle pelgalt noorte näitlejate peale, kes pidid mitmel korrusel turnima ja Jaaanika Tammaru seatud koreograafia järgi liikuma. Paras kaelamurdev tegevus on see ka publikule. Pidevalt toimub tegevus ligi 180 kraadise nurga all horisontaalis ja 60 kraadi vertikaalis. Üks näitleja on sinu paremal käel, teine kolme korruse kõrgusel vasakul ning samal ajal kuvatakse seinale teksti, mida võiks lugeda jõuda.

Muusika valik on Kalev Kudule omaselt huvitav ning omapärane. Seekord kahjuks skisoklounaadi võtmes, ehk liialt kõvasti ja müraga segatult. Publikus õõvastustunde loomiseks see segu täiesti toimis, aga nii mõnedki veidi tundmatumad meloodiad ja sõnad läksid kaduma.

Valguskujundus oli hea. Mina oleksin küll noorema tehnilise töötajana dimmerid pannud musta kardina taha, nagu seda tavaliselt tehakse. Tulede vilkumist oli paaris kohas huvitav jälgida, aga tegelikult toimus ju vaatamist väärt tegevus kuskil mujal.

Mulle üldiselt klounaad ei meeldi, aga siia sügavmõttelise Kafka keeruka teksti juurde see isegi sobis. Näitlejad tulid sellega väga hästi toime. Sisemine nali oli täiesti olemas.

☟ 4. (464) Eesti Draamateater - ☞Bella figura - (Eesti Draamateater, 30.11.2017) ♥♥♥

Autor(id): Yasmina Reza
Žaanr: draama
Näitlejad: Inga Salurand, Hilje Murel, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Mari Lill
Tutvustus: Selle näidendi on kirjutanud Yasmina Reza. Ma olen varem lavastanud tema näidendid “Kunst” ja “Hävituse ingel”. Mulle ta autorina sobib, kuna ühest küljest on ta väga realistlik, teisalt oskab selle tavalisuse sees näha pragusid, millest immitseb tugevat jumalikku valgust. Sellist valgust, mida me igapäevaelus ei pruugi näha.

“Bella figura”. Esialgu võib tunduda, et pealkiri viitaks justkui modelliagentuuri suvepäevadele, aga ei. Asi on hoopis intrigeerivam. Mees lööb üleaisa kena preiliga ja jääb vahele. Ja kohe nii lollisti, et restoranis, kõigi silme all. Oma naise parimale sõbrannale. Aga siis hakkab kooruma ja koorub ja koorub nagu mereandide restoranis ikka. Koorikloomade koorimine võtab aega, kuid sees on maitsev liha. Ja jõuame ikkagi selleni, et inimeste väljapoole paistev portree on sootuks midagi muud kui tegelikud kavatsused. Bella figura seda kujundina tähendabki – katsu kena olla. Loodan, et saate naerda ja nutta.
Hinnang: Lavastuse itaaliapärane pealkiri Bella figura "Ilus kujutis" iseloomustab antud etendust päris hästi. Väliselt on see hästi õnnestunud - üsna heal tasemel algusvideo koos reaalse ja virtuaalse maailma kokkusobitamine, väga mitmepalgelised klaasist ja peeglitest seinapaneelid, siniselt helendavad suured lillevaasid, pimedusse peidetud lihtsad kujunduselemendid, asjalikud kostüümid.

Kenale välisele vormile liialt palju muud ei lisandu. Iga tegelane elab oma keerulist elu muutes oma tegevusega keerulisemaks nii endale kui kaaslastele. Kõik oli ju tegelikult hästi mängitud, aga pärast nii võimast algust kiskus igavaks. Midagi jäi puudu, kuigi ma ei oska öelda, mis see oli.

Märkused: Juba teist korda jääb silma, et väga ilusas teatrimajas on väga kurja näo ja ilmega saaliteenindajad. Sisemas on headus olemas (valel päeval etendusele tulnud inimestel lubati siiski vabadele kohtadele ümber kolida, paaril hilinejal lubati koos näitlejatega saali tormata), aga kogu etendusevaba aja tunned end ahistatuna kurjast pilgust.

Samas veel rohkem teeb kurvaks see, et ülalmainitud kuri pilk ei jõua saali etenduse ajaks. Jah, ma kirjutasin, et etendus kiskus igavaks, aga mitte sellel määral, et peaks kogu etenduse ajal telefonis sõnumeid vahetama ja videosid vaatama. Mis sest, et heli on maha keeratud - muutuv valguskuma segas etenduse jälgimist üsna palju.

☟ 5. (463) Rakvere Teater - ☞8 armastavat naist - (Vanemuise väike maja, 27.11.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Robert Thomas
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ines Aru (külalisena), Anne Veesaar (külalisena), Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert, Silja Miks, Liisa Aibel, Helgi Annast, Eili Neuhaus
Tutvustus: See kõik on kui imeline muinasjutt: Elas kord mees, tubli ja hea mees. Mehe ümber keerles kaheksa naist. Naised tantsisid mehe ümber oma tavalist tantsu – elutantsu... Armastada, olla armastatud, saada armastatuks. Saada, saada, ainult midagi saada ja saavutada!?

Elu aga tahab elamist - elul on omad plaanid. Naer läbi pisarate võib raputada, hoiatada - halvatud tunnete, jõuetu mõtlemise ning loomuvastaseks muutunud elu eest.

Hinnang: Kuskil peas tuksus üsna kaua, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Veidi teiste näitlejatega ja võimalik, et teise nimega. Aga mida aeg edasi, seda hägusamaks see tunne läks. Pärast etendust uuesti Googeldades leidsin viite ERR arhiivile Pärnu teatri variandile samast etendusest aastast 1980. Täitsa võimalik, et olen seda varianti kunagi teleris poisikesepõlves vaadanud.

Laval kaheksa väga erinevas vanuses naist ja kogu jant käib ühe mehe, kes kordagi püünele ei saa. Ja ega tal sinna väga asja ei olekski, naised teevad nii vägeva mängu viimasele mängukorrale vaatamata, et iga mees kahvatuks nende kõrval.

Midagi oli lahti helikujundusega, see ei tahtnud kuidagi etendussega ühte sammu käia. Mitmel korral võtsid muusika sabast kinni ja tegid koomilisi liigutusi selle taustal, aga need muusikalised hetked tundusid ülepakutud ja asjasse mittepuutuvad. Vähemalt valgustajad suutsid viimase akordi kenasti tabada ning helikujunduse omamoodi päästa.

Omamoodi etenduse märgiks kujunes teiseks vaatuseks tõlkeribadele seisma jäänud hiirekursori kujutis. Justkui polekski tegelaskujud vangis üksikus kõrge müüri ja lumise metsaga piiratud idüllilises maakohas vaid kogu tegevust juhiks netikurjategijate salakaval pilk.

Lavakujundus oli tikkkontsade ja vanadele jalgadele päris paras katsumus. Kui esialgu tundus, et järsk kaldtee on ehitatud selleks, et Ines Aru saaks oma ratastooliga sealt alla sõita, siis tegelikkuses sai ta näidata, millilise kergusega ta sellest üles jalutab. Ning see kannapööre etenduse alguses lavale tulnud napsilembelise ratastooli aheldatud vanaproua käekäigus on erinevate keerdkäikude algus. Ikka ja jälle viiakse vaataja uutele (enamasti vääratele) mõtetele.

Kõik karrakterid olid paraja kiiksuga ning kõik osatäitjad mängisid suurteks. Kõik said särada ja teistel särada lasta. Üks väheseid lavatükke, kus ei ole ühtegi kõrvalosa, on vaid kaheksa peaosa.
Märkused: Väidetavalt viimane etendus. Kavalehed said igatahes enne etendust otsa.

☟ 6. (462) Vanemuine - ☞Hüljatud - (Vanemuise suur maja, 22.11.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Victor Hugo
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Koit Toome, Marko Matvere, Maria Listra, Kaarel Targo, Hedi Maaroos, Helen Hansberg, Lauri Liiv, Ele Millistfer, Imre Õunapuu, Mairo Libba, Hannes Hanimägi, Reneli Husu, Sofija Selivanova, Loore All, Katri Kade, Oliver Timmusk, Matis Merilain, Ruudo Vaher, Mihkel Tikerpalu, Egon Laanesoo, Rolf Roosalu, German Gholami, Norman Salumäe
Tutvustus: Rohkem kui 70 miljonit vaatajat kogunud lavateos, mida on esitatud paljudes riikides ja paljudes keeltes, püstitab endiselt kassarekordeid üle maailma. Muusikal „Hüljatud“ jutustab 19. sajandi Prantsusmaa taustal kaasahaarava loo purunenud unistustest, vastamata armastusest, kirest, ohvrite toomisest ja lunastusest.

Endine kurjategija Jean Valjean rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, mistõttu jälitab teda aastakümneid halastamatu politseinik Javert. Kui Valjean nõustub tehasetöölise Fantine’i väikese tütre Cosette’i enda hoole alla võtma, muutub nende elu igaveseks.

Sellised lood nagu „I Dreamed A Dream“, „Bring Him Home“, „One Day More“ ja „On My Own“ teevad „Hüljatutest“ muusikalide absoluutse tipu. „Hüljatud“ on võitnud mitmeid olulisi teatriauhindu, teiste seas parima muusikali Tony auhinna ja Grammy.

8. oktoobril 2015 täitus Londonis toimunud esietendusest 30 aastat. 2012. aastal esilinastus „Hüljatute“ muusikal kinolinal. Režissöör Tom Hooperi filmis olid peaosades Hugh Jackman, Anne Hathaway, Russell Crowe, Helena Bonham Carter jt. Film kandideeris 8 Oscarile, millest võitis 3: parima naiskõrvalosa (Anne Hathaway), helirežii ning grimmi- ja soengukunstniku töö eest.
Hinnang: Etenduse Les Misérables affiššid on silme ees olnud minu esimesest Londoni reisist. Nii siis kui järgmistel kordadel sai vaagitud, kas mitte ei peaks seda tõsise pealkirjaga etendust vaatama minna. Kuna linnahalli pole oma elus veel jõudnud, siis oli tänane esimene tegelik kokkupuude selle kuulsust kogunud lavatööga.

Esietenduseni on kolm päeva aega aga juba praegu on näha, et tegemist saab olema järjekordse kassahitiga Vanemuise teatris. Tööd lavameeskonnal apsude kõrvaldamiseks on, aga on näha et lõpptulemus saab olema korralik.

Natuke häiris, et teise vaatuse alguses jalutati Prantsusmaa lipu peal. Lipp on piisavalt püha asi, millega niisama mäkerdada ei võiks. Mis sest, et teise riigi oma.

Järgmine kord kui West Endi juhtun, siis ma juba tean, millist etendust vaatama minna, et praegu nähtuga võrrelda.

Natuke läks kaduma koori lõpulaul, mis pidanuks kogu ligi kolmetunnise etenduse kenasti kokku võtma ja selgitama, miks autorid just sellise pealkirja pannud on.

Lavastaja Samuel Harjanne juhtis paraja huumoriga kogu peaproovi. Kui mõni värv või pürotehniline trikk jäi täna nägemata, siis ülejäänud publikul sellist sissejuhatust ja järelhüüdu kuulda võimalik ei ole.
Märkused: Suur tänu Aleksanderile, et ta Ainile peale käis, et mind mälumängu võistkonda meelitada. Ja muidugi suur kiitus õpilastele, kes suutsid nii fantastilise auhinnaga mälumängu korraldada. Sain kaks korda elamuse, kaks nädalat tagasi Tamme Gümnaasiumi koridoris ja täna Vanemuises.

☟ 7. (461) Improteater Impeerium - ☞Improteater Impeerium laval koos Kait Kalliga - (Karlova Teater, 15.11.2017) ♥♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Mairi Tikerpalu, Erki Aule, Maarius Pärn, Kait Kall
Tutvustus: Novembris on külaliseks Kait Kall, keda teatakse enamasti telesarja "Naabriplika" ning meelelahutussaate "Suur komöödiaõhtu" näitlejana. Kait lõpetas 2011.aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias näitleja eriala ning asus 2013. aastal tööle Von Krahli Teatris. Samuti on ta teinud kaasa Cabaret Rhizome’i etendustes ja ka komöödialavastuses "(T)öö klubis". Kait on ääretult muheda ja hea komöödiatunnetusega ning sobib improlavale nagu valatult.

Hinnang: Eelmiste etendustega võrreldes väiksema kooseisuga tehtud etendus. Formaat on sama, mis teiste külalisnäitlejatega mängitud lavastustes. Aga nali on alati uus ja mõned uued trikid olid ka sees. Kait Kall sai oma rolliga väga kenasti hakkama.
Märkused: Karlova Teater üllatas homme esietenduva Öökuninganna lavakujundusega. Publik on tõstetud lavale ja valgustid on peidetud õue. Tekitas intriigi, mine tea ehks peaks kahel õhtul järjest külastama Karlova Teatrit, et osaleda sama lava toimuva kahe erineva esietendusega.

☟ 8. (460) Rakvere Teater - ☞Lendas üle käopesa - (Rakvere teatri suur saal, 10.11.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Ken Kesey / Dale Wasserman
Žaanr: draama
Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Tutvustus: Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda.

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.
Hinnang: 460ndaks vaadatud etenduseks osutus tõsiselt hea lavastus. Hetkel ei ole muud keelel kui ülivõrded: väga hea näitlejate vaheline koostöö, huvitavad ja mitmetahulised rollid ning mõjuv lavakujundus.

Üks selline etendus, mis kutsub teatrisse tagasi.

☟ 9. (459) Vene Teater - ☞Valentinipäev - (Vene teatri suur saal, 05.11.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivan Võrõpajev
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ljubov Agapova, Aleksandr Žilenko, Alina Karmazina, Igor Rogatšov, Tatjana Manevskaja, Anastassia Tsubina
Tutvustus: Elada riigis, kus meeste asi on sõdida, olgu siis rindel või tööl, olgu vaenlaseks rahvusvaheline imperialism või ärikonkurent. Elada riigis, kus naiste asi on meest oodata, oodata, oodata, isegi kui mees on ammu surnud.

Ühes korteris kaks vana naist, kes vihkavad teineteist ja armastavad sama meest, kes rändavad läbi oma mälestuste ja ääretu kodumaa ajaloo, millest pole muud alles jäänud kui lõputult korduv telesaade, muutes naistegi elu seebiseriaali ja komöödiashow seguks. Kas sellest saatest on väljapääsu? Kas Jumal ootab virtuaalses kosmoses või unenäos? Keda armastas Valentin? Nendele küsimustele otsib vastust vene kaasaegse dramaturgia tippautori Võrõpajevi unenäoline komöödia “Valentinipäev”.
Hinnang: Väga hea lava ja valguskujundus. Kohati läbipaistev peegel lava tagaseinas tekitas ühelt poolt avarust aga teisalt tõi esile ruumikitsikuse. Mõjuv videolahendus.

☟ 10. (458) Vanemuine - ☞Arkaadia - (Vanemuise suur maja, 26.10.2017) ♥♥♥

Autor(id): Tom Stoppard
Žaanr: draama
Näitlejad: Jaanika Arum, Priit Strandberg, Sten Karpov, Karol Kuntsel, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Piret Laurimaa, Marian Heinat, Tanel Jonas, Karl Laumets, Margus Jaanovits, Raivo Adlas
Tutvustus: Kaasaegse inglise dramaturgia nimekaima näitekirjaniku Tom Stoppardi 1993. aastal Royal National Theatre’is esietendunud “Arkaadia” on vaieldamatult üks tänapäeva näitekirjanduse tippteoseid. Omapärase ajaloolise detektiiviloo tegevus toimub Inglismaal Derbyshire’i maakonna uhkes mõisas Sidley Parkis paralleelselt minevikus (1809, 1812) ja tänapäeval.

19. sajandi tasand keskendub mõisapreili Thomasina Coverly ning tema koduõpetaja Septimus Hodge’i koolitundidele, kuhu pidevalt sekkub ümbritsev igapäevane elu oma värvikirevuses – armulood, mõisa aia ümberkujundamine, Hodge’i sõbra lord Byroni külaskäik… Kaasajas toimetavad selle mõisa raamatukogus ja arhiivides teadlased, kes haistavad minevikus toimunud sündmuste tolmukorra alt põnevaid teaduslikke avastusi ning efektseid pealkirju akadeemilistes väljaannetes.

Loos on koomikat, traagikat, saladusi ja kirge ning salapärast aastate hõngu, mida hoovab vanadest hoonetest, kus on enne meid elanud, igatsenud, nutnud, naernud ja armastanud möödunud aegade inimesed.
Hinnang: Mitte igakord ei piisa sellest, et kunstnik teeb maitseka lavakujunduse peeglite ja võimsate raamaturiiulitega, valgustaja suudab kõik näitlejad välja valgustada ja tekitada taustale ajastule vastva tausa, näitlejad õpivad pähe pikad sisutihedad tekstid ning lavastaja seob selle kokku üheks tervikuks. Lisaks peab ka vaataja olema õiges tujus, et laval pakutavat nautida. Mina ei suutnud end igapäeva muredest välja kiskuda ning seetõttu ei suutnud venivat etendust nautida. Eks ma natuke oskasin seda keskpäeval teistele oma augustis ostetut piletit pakkudes aru saada, et tänane kuuseis ei soosi tõsise draamaloo vaatamist. Aga ära ma seda tükki tahtsin näha. Olin ju ühe pileti juba raisku lasknud ning Tom Stoppard on omaette kaubamärk.

Mõnel teisel päeval oleks mind akadeemiline tekst kõitnud, aga täna ei suutnud ma seda lõpuni jälgida. Ühe tantsutiiru jaoks ehitatud peegelseinad olid väga effektsed.

☟ 11. (457) Lendteater - ☞Hamlet - (Lendteater, 25.10.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): W. Shakespeare, J. Tooming
Žaanr: tragöödia
Näitlejad: Nero Urke, Rein Annuk, Margus Mankin, Mikk Sügis, Algis Astmäe, Kaido Kivi, Airé Pajur, Anne-Mai Tevahi
Tutvustus: Uskumatud asjad juhtuvad siis, kui sa neid ei oota.

Asi, mis sai alguse aasta tagasi mõttest, et vanameister ja vaieldamatu teatrilegend Jaan Tooming võiks LendTeatris läbi viia kasvõi mõnegi tunni meistriklassi algajatele lavastajahakatistele.

Jaan võttis meie kutse vastu ja meie teatrimajaga tutvudes olid tema esimesed sõnad: “See on suurepärane saal, suurepärane lava – siin võiks Hamletit lavastada!”

Ja kui olime mõnda aega vestelnud teatrist, näitlemisest ja lavastamisest, siis ütles ta, et ega tema rääkida ei oska ja ainuüksi rääkimisega lavastamist ei õpi – tuleb lavastada! Ja kui “Hamlet”, siis “Hamlet” – alustagem! Jaani kindel mõte oli kasutada nimiosalisena professionaalset näitlejat.

Nõnda on meil peaosas Nero Urke.

Näha ja kogeda Jaan Toominga lavastamisprotsessi, olla selles mõjuväljas, mida Jaan oma energia ja innustumisega toidab, kuidas see kõik näitlejaid liidab ja milline sünergia tekib inimeste vahel – see on väga võimas ja kirjeldamatu kogemus, mida ei saa sõnadesse panna, vaid seda tulebki ise läbi elada.
Hinnang: LendTeater on endale Elvasse ehitanud väga õdusa teatrimaja. Kõik etenduse tegemiseks on olemas. Tõusvad pingiread, sirmidega lava, lihtne valgustus ning maitsvate kookidega kohvik. Vaadates ühte halvemini kujundatud teatrialast kodulehte ei oskakski nii palju oodata.

Väikse trupiga väikses saalis Hamleti lavastamise ettevõttmine on paras julgustükk. Klassikaks kujunenud näidendist on nii palju erinevaid lavastusi tehtud. Nüüd siis veel üks. Seninähtutest kõige väiksema dekoratsiooniga. Puhas lava ja kaks pingikest. Ning sellest täiesti piisas. Tempokalt mängiti muidu üle kolme tunnine etendus vabalt kahe tunniga ära. Kõik oluline oli olemas. Sarnaselt Võigemastile oli lavastaja seegi kord "To be or not to be" monoloogi naljaks keeranud. Aga teksti sügavus tuli teistes kohtades kenasti välja.

Ainsaks häirivaks faktoriks oli meeletu röökimine. Nii väikses saalis tuleks parema elamuse saamiseks kõrvatropid kaasa võtta.
Märkused: Julgen soovitada Tartu inimestel Elvasse sõita ja nautida etendust veidi teistsuguses mängukohas. Etendus tuuakse küll ka Tartu Uue Teatri lavalaudadele, aga arvatavasti saab see olema hoopis teise auraga etendus. Mina olen rahul, et selle tee ette võtsin.

☟ 12. (456) Vanemuine - ☞Rännakud. Maarjamaa laulud - (Vanemuise väike maja, 30.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu, Ruslan Stepanov
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork
Tutvustus: „Rännakud“ on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, suhelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. “Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. See lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.
Hinnang: Minu tärnid tekkisid nii: valgus 5, kostüüm: 2, lavakujundus 3, helikujundust 2, videokujundus 4, monoloogid 4, teksti ja tegevuse vastavus pealkirjale 3, tants 1.

Etenduse teises pooles puudus kahjuks sünkroontõlge, nii läks kogu sõnum Maarjamaast ja selle lauludest kaduma. Publiku seas vaadati kella või sosistati kulunud ajast üsna avalikult. Mõte põimida kokku üks dialoog, mitmed monoloogid ja tantsuetendus sellisel kujul ei toiminud.

Olgu, ma ei saa tantsust aru. Pole kunagi saanud. Aga arusaamatuks jäi palju muudki. Miks toodi lavale modernsed jalgrattahoidjad, kui neid kasutati vaid korra istumiseks. Tarkuse tempel toiminuks ilma säärase lisandita ka hästi.

Eelloos on juttu, et kujutatakse eelmise sajandi kahekümnendaid aastaid Eestimaal. Jätame matemaatikute otsustada, kas see tähendab aastaid 1911-1920, või siis 1920-1929. Näitlejate rõivastus võis küll sealt kaugest ajast pärit olla. Aga tantsijate ebapraktiline kostüüm küll mitte. Vähemalt jalanõud kindlasti mitte.

Lõpus tantsijad rääkima panna oli hea idee. Üks sõna korraga - esimeseks korraks täitsa piisav. Tore oli leida ka, et ei deklameeritud paljalt sõnu vaid neid kasutati lõpupildi loomisel. Tähistaevas on effektne, kuid kulunud trikk, aga templi kasutsest liblika tekitamine oli väga hea leid.

Helikujunduses oli kohti, mis panid kaasa mõtlema, aga enamasti oli tegu ülevõimendatud müraga. Lavalt kostnud naturaalsed helid olid paremad.

Tekste iseenesest tuleb kiita. Korduste taga oli peidus päris hea sõnum. Eriti meeldisid mulle elu võrdlus ubinaga ning kõne tühjusest. Kui kuulamine igavaks läks, siis sai vaadata videomeeste tegevust erinevate looduspiltide kallal. Ja kui muutuv looduspilt enam tähelepanu ei tõmmanud, siis võis nautida "lumisel" eeslaval olevate valgustite hääletut tantsu. Siit siis ka üks punkt tantsu eest.

☟ 13. (455) Vanemuine - ☞Hedda Gabler - (Vanemuise väike maja, 14.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Henrik Ibsen
Žaanr: draama
Näitlejad: Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis
Tutvustus: Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli 19. sajandi lõpus üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.
Hinnang: Kurb on kõrvalt vaadata kui vähe me ikka oma kõrval olevaid inimesi tähele paneme ja kui valesti me võime olukorda hinnata. Töösse uppunud vastne abikaasa ei pane tähele, et tegelikult tema naine ei ole huvitatud sellest mis teda ennast paelub. Ja nii kogunebki tasapidi naise sisse äng, millest lahti saamiseks muutub kõrgilt käskivaks ning välist toredust taga ajavaks. Ja kui siis toretsev elu tundub väliste takistuste tõttu tavaliseks muutuma, siis algabki suur manipuleerimine. Ja mingil hetkel ei pea inimene iseenda mahinatsioonide tulemusele vastu ja hävitab iseenda.

Psühholoogiliselt väga mitmepalgeline tükk, mis kummitab peas veel mõnda aega. Lihtne ja hästi valgustatav lavakujundus. Kuldsed vahtralehed soojas valguses sinaka mosaiigi moodustavate aknaruutude ees oli päris nauditav vaatepilt.

Muusikaline kujundus kippus tekstile sisse jooksma. Isegi rohkem kui publiku poolt tekitatud lisa helipildid.

☟ 14. (454) Ugala - ☞Soo - (Sadamateater, 09.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Oskar Luts
Žaanr: draama
Näitlejad: Martin Mill, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Anne Türnpu (külalisena), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Jaak Lutsoja (külalisena), Pille-Riin Lillepalu
Tutvustus: Me elame maal, kus 5,5% pindalast on sood – alad, mille põhjas seisab jää-ajast pärit vesi. Maastik on muutunud, vesi on alles. Ons inimestesse jäänud sügavusi, kus on alles veel midagi jää-ajast? Soov luua, armastada, rõõmustada; või karta halba ilma, sügavat vett, surma? Oluline on need maastikud läbi käia.

Lavastus “Soo” on poeetiline rännak läbi ja üle kutsuva, pelutava, müstilise, piiripealse soo. Läbi lõputu nulliseguse rea, milles ometi armastus, arusaamatus, ilu… Ja küsimus elu ning surma järele. Selle soo serval saab Kunstnik kokku Koduperenaise, Härra, Müürsepa, Joodiku, Metskassi, Teadjanaise, Õunakese ja Muusikaga.

1914, mil Luts kirjutas jutustuse “Kirjutatud on…” (hilisema pealkirjaga “Soo”), algas Esimene maailmasõda…

“Lavastuses ei kaitse turvaline karakterivaap ainsatki tegelast. Kohaloleku reeglid on teised ja Ugala näitlejate ansambel on tõestanud taas oma paindlikkust, valmisolekut. Kas tahtlikult või vaistlikult on külalislavastaja Eva Koldits kõigi osaliste puhul seadnud eesmärgiks mis tahes stambi vältimise – ja see on õnnestunud. Ollakse murtud elurõõmuga inimlapsed.”

Pille-Riin Purje “Klaashelmetega fuuga soos”, Sirp 30.09.2016

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna laureaat Jaak Lutsoja

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – meeskõrvalosatäitja auhinna nominatsioon Aarne Soro
Hinnang: Koos Kummi Tarzaniga laenutasin teisipäeval ka Lutusu jutustused, et meelde tuletada tema "Soo". Nädala sees on olnud nii palju tegevust, et ära lugeda jõudsin vaid esimesed 80 lehekülge. Esimest vaatust vaadates oli hea tõdeda, kui raamatulähedane tekst kõlas. Kärpeid muidugi oli, aga parimad Lutsu pärlid olid kenasti olemas.

Lisaks teksti originaalilähedusele oli väga huvitav lavakujundus. Ühe pöörleva laua abil suudeti edasi anda nii tee, purre, soo, järv kui lootsik. Tugevas külgvalguses suudeti lavasuitsu ja idamaiste muusikainstrumentidega luua maagiline keskkond. Poolteist tundi möödus linnutiivul. Vaatuse lõpus tekkinud lühtri motiiv oli võimas.

Teises vaatuses jäi peale lavastaja nägemus, et sõnalist osa tuleb oluliselt kärpida ning sõnumit edastada pigem visuaaliga. Need 55 minutit olid hoopis pikemad kui I vaatuse 90. Jäi aega lugeda lavaruumis nähtaval olevaid valgusteid ja mõlgutada mõtteid, kas akoridionimäng oli otse või töödeldi seda räigelt elektrooniliste vahenditega. Enam ei olnud muusika müstilise keskonna looja vaid pigem piinariist. Kuna raamatus seda osa lugenud ei olnud, siis jäi nii mõnigi asi arusaamatuks. On põhjust raamat lõpuni lugeda.

Samas saan lavastaja teksti kärpimise soovist täiesti aru. Liialt palju sõnu ei ole ka hea. Ning kindlasti oli publiku seas neid, kes erinevalt minust oskasid otsida põhjust, miks kasutati publiku kogunemise ajal kardinat (peale selle, et suurt valgusparki peita), miks just need tegelaskujud mängiti ühe ja sama näitleja poolt. Pärast etendust oli väga hea neid nüansse lavastaja ja näitlejate käest kuulda. Ehk oskan minagi järgmisel korral endalt selliseid küsimusi küsida ja vastuseid leida.

Kostüümi ja grimmi poole pealt häiris, et metskass oli riietatud õrna ülimalt naiselikku kostüümi. Jah, rohelist lõhikutega kostüümi on kerge peita punase õunakostüümi sisse, aga minu kujutelmas on metskassi riietus ülimalt praktiline, et soos ellu jääda ning tagasihoidlik. Segadusse ajas Madjaku ja Juhani kostüümide suur sarnasus. Enamasti sai aru, kes parajasti laval on, aga mingil hetkel kadus järg käest. Lutsu kirjeldustest jäi eriti meelde Jakupi habe. Sooserval elava müürsepa mahaaetud habe jättis kuidagi kunstliku mulje.

Kui varem olen Ugala lavastuste kohta kirjutanud, et ülimalt igavale esimesele vaatusele järgneb võimas teine vaatus, siis seekord kippus olema veidi teistpidi. Mis sa hing ütled, ikka ei ole ta millegagi rahul.

Kokkuvõttes jään siiski etendusega väga rahule.

☟ 15. (453) Vanemuine - ☞AK-47 - (Vanemuise väike maja, 08.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Reimo Sagor
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Reimo Sagor
Tutvustus: AK47 on monolavastus, mis räägib noore mehe eneseavastuslikust retkest militaarmaailmas. Üldjuhul arvatakse, et mehed ja relvad on lahutamatud, nii nagu mehed ja autod, mehed ja mobiiltelefonid, mehed ja... Väikestele poistele meeldivad sõjamängud ja enamasti leidub lähikonnas alati üks tore mees, kes aitab valmis teha esimese mängupüssi. Siis saab poisist mees, ta läheb sõjaväkke aega teenima ja kui saatus nõuab, siis tuleb minna ka sõtta. Selleks hetkeks on ta täiskasvanud inimene ja tahab esitada küsimusi: miks ma sõdin, mille eest ma sõdin, kas ma pean sõdima, mille nimel ma pean surema? Kes on mõelnud välja sõja kui konfliktide lahendamise meetodi? Kes on mõelnud välja relvad, mis praegu, 21. sajandil täiesti avalikult ja seaduslikult külvavad meie ümber surma? Kui oled mees, siis pole valikut. Sa pead küsima ja sa pead enda jaoks leidma vastused.
Hinnang: Väike jutustus sõjaväest kõrvale jäänutele, kui karm elu seal on ja mida endast kujutab Guinessi rekordiraamatussegi jõudnud tapariist AK-47. Vahepeal kipub minema liialt loenguks kätte. Vist üks kõige liikuvam monolavastus, mida näinud olen. Militaarses tempos jooks ümber publiku koos samal ajal jutu vestmisega võtaks nii mõnegi pealtvaataja võhmale. Jookseks võib-olla veel, aga samal ajal kõva hääle ja hea diksiooniga rääkida on liig. Samas jooks on vaid sissejuhatus - järgnevad 120 kätekõverdust.

Automaat tõusis võib-olla liialt aukohale, aga samas ilma selleta ei oleks sõjavägi ju suurt midagi.

Väga huvitav oli erinevate aegade riietumisstiilide võrdlus. Kuna ise pole kunagi sõjaväes käinud, siis ei ole osanud neid detaile tähele panna. Aga reede õhtul linnaloa saanud noori sõdurpoisse vaadates jäid lodevad riietumismaneerid silma küll.

Väga hästi tuli taustapiltideks kasutatud fotodelt välja kui lihtsalt me tänapäeval tõsise töö tegijad nende relvastuse ja mundri pärast endale meelelahutusobjektiks muudame.

☟ 16. (452) Ugala - ☞Moraal - (Vanemuise väike maja, 07.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Heinrich Christensen
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Kaarel Kuusk
Tutvustus: Muusikaline lavastus “Moraal” heidab humoorika pilgu teismeliste ajusagarate vahele, püüdes aru saada, milline on siis ikkagi see “päris teismeline”? 1 muusik, 2 näitlejat, 30 rolli, poolteist tundi raju andmist, mille lõpus näitlejad on endast kõik andnud ja publikul on tunne, nagu oleks külastanud rock-kontserti.

Seda Taani teatrirühmituse Mungo Park loodud provokatiivset teatriteksti on mängitud suure eduga paljudes Euroopa riikides.

Ugala on oma lavastusse kaasanud ka Eesti räpiskeene tähe Mart Rauba ehk MC Lordi ning muusikakooslustes Kali Briis Band ja vonKuusk tegutseva muusiku ning helilooja Kaarel Kuuse.

Selles lavastuses ei aeta ümmargust juttu. Siin öeldakse otse, tehakse puust ja punaseks ja räägitakse asjadest nii, nagu need on. See pole sul mingi Lutsu “Kevade”!
Hinnang: Sellele vaatamata, et laval ropendati väga palju, mulle kokkuvõttes lavastus meeldis. Annan ropendamise andeks, sest saan aru, kes on etenduse tegelik sihtrühm. Kahjuks noorte juurde enam lihtsalt ninnu-nännutades ei jõua. Läbi väga erinevate tegelaskujude on suur võimalus, et teismelisi ühel või teisel viisil puudutab. Kui muud, siis saab tavalisel klassi möirakarul tunniks ajaks suu kinni. Ja mine tea, ehk muutub nii mõnegi noore inimhakatise arusaam sellest, et teater on igav.

Muusikaline pool on väga võimas. Nii palju erinevaid tuntuid ja tundmatuid viise löövate tekstidega. Ning väga suur osa sellest muusikas tekkib kohapeal.

Julgen soovitada 7.-9. klassile teatrireisiks.

☟ 17. (451) Theatrum - ☞Talvevalgus - (Karlova Teater, 07.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Ingmar Bergman
Žaanr: draama
Näitlejad: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte, Ene Salumäe, Rauno Jonas Küngas
Tutvustus: See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Öeldud lausete võimalikest tagajärgedest. Usust sõnade jõusse ja kahtlustest, mis sellega kaasnevad. Lugu näitab meile armsaid inimesi, kes ühel ajahetkel on sügavas kriisis, aga just siis võib sinu juurde sattuda abivajav inimene. Väga raske on näha teist inimest, kui sa ise oled kriisis – ja väga raske on aidata, kui sa ise abi vajad. Väga raske on kellessegi usku süstida, kui sa ise parajasti midagi ei usu ja peale iseenda probleemide ja sisemiste kajade midagi ei näe ega kuule. Suure südamlikkuse ja kaastundega jälgib Ingmar Bergman väikese põhjamaise kogukonna talvist elu, puudutades samal ajal väga sügavaid küsimusi inimese eluteel. Film „Talvevalgus”, mis valmis aastal 1963, oli üks isiklikumaid Bergmani filmograafias ja üks tema lemmikuid. Sellesse nappi loosse on ta meisterlikult põiminud palju eluliselt äratuntavaid hetki justkui kajastades meie ootusi elule ja teistele inimestele.

Loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.

Ingmar Bergman (1918–2007) on rootsi filmi- ja teatrilavastaja, kelle käe all on valminud ligikaudu 60 kino- ja telefilmi ja üle 170 teatrilavastuse. Kolmel korral on Bergmani tööd pälvinud parima võõrkeelse filmi Oscari („Neitsiallikas”, „Läbi tumeda klaasi” ja „Fanny ja Alexander”). Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Ühes 1965. aasta essees kirjutab Bergman, et leidis filmis „keele, mis sõna otseses mõttes kõneleb hingest hinge ja väljenditega, mis põgenevad intellekti piirava kontrolli alt”. Bergmani filmides on inimese meel pidevalt otsiv, küsitlev ja segaduses. „Talvevalgus” (1962) kuulub 1960. aastate filmitriloogiasse, mis tegeleb inimlike kahtluste ja ootustega. Hiljem on Bergman võtnud „Talvevalguse” kokku sõnadega: „Rootsi mees Rootsi reaalsuses keset Rootsi kliima lohutut olekut”.
Hinnang: Minu kolmas kohtumine Ingmar Bergmani lavastusega.

Jumalateenistus kunagises palvemajas halltoonides. Olen harv kirikus käija, aga minu arust oli jumalateenistus väga tõetruu ja ehe. Mitte toretsev õigeusu kuldne vaatemäng vaid ühe väikese maakiriku teenistus. Usun, et kellegile ei tehtud liiga. Jan Uuspõld võib tahtmise korral pastorina hakkama saada küll.

Väike lava, aga valgust oli seekord hästi palju. Mitte ükski neist värviline. Kogu mäng käis valge valgusega. Enamasti külmad toonid. Soojust andsid süüdatud küünlad. Kirikuaknal olev vitraaž, võinuks ju mõne värvilise valguskillu heita, aga samas etenduse üldise meeleoluga läks kokku just must-valge valguskujundus.

Tõsine tükk selle poolest, et kõik näitlejad olid kogu laval oldud aja väga tõsiste nägudega. Pärastisest arutelust selgus, et paar muiet ja naeratust siiski pooleteist tunni sees oli, aga vaataja jaoks läksid need kaduma.

Pinge, kes kellele sõnadega haiget teeb oli täiesti olemas. Pastor tõrjus eemale temasse armunud õpetajat aga tegi sellega endale rohkem liiga kui õpetajannale. Vestlus eluisu kaotanud meremehega kaldus kiiresti iseenda murede kurtmiseks ja enda halvaks eeskujuks seadmiseks. Kahjuks see meremeest ümber veenda ei suutnud. Jällegi suureneb pastori enda ebakindlus ja kaob usk nii iseendasse kui jumalasse.

Ning siis viimane teenistus, kuhu ei tule kohale ühtegi kirikulist. Kas jumalateenistus on pastorile või tema kõnet kuulvale publikule. Minu arvates on see üsna märgiline, et haigusega võitlev pastor ei anna alla ja peab siiski teenistuse.

Hiljem väikses vestlusringis oli juttu sellest, kui väike on olnud kõige väiksem publik, kelle ees mängida. Kuidas mõjutab see mängu, kui pealtvaatajaid on vaid kaks-kolm. Pealtvaatajana võin öelda, et kui laval on rohkem inimesi kui publikus, siis on suur rõõm, et näitlejad etendust ära ei jäta. Aga ega alati ei ole just kõige lihtsam saalis istuda. Näitlejal pole muud kontakti publikuga kui sina ise. Ei saa enam loota naabrile. Ning mitmed etendused, kus publikut kümme või vähem on jätnud kokkuvõttes väga hea mulje.

Karlova Teater sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Ning väga huvitav oli jalutuskäik pärast etendust mööda Tähe tänavat. Paljud majad on kenasti väljast korda tehtud. Karlova hing on täitsa olemas.

☟ 18. (450) Von Krahli Teater - ☞Kummi T - (Tartu Uus Teater, 06.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Ole Lund Kirkegaard
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Priit Pius (Tallinna Linnateater)
Tutvustus: “See on lugu poisist, keda kutsuti Kummi-Tarzaniks. Aga tema õige nimi see ei olnud. Tema õige nimi oli Ivan Olsen. Ivan ei olnud kuigi suurt kasvu. Pigem oli ta väikesevõitu ja kleenuke – ja võib-olla mitte eriti ilus. Suuri muskleid tal ei olnud ja ta ei suutnud kellelegi kolki anda. Ja sellepärast sai Ivan Olsen ise iga päev tubli nahatäie.” Ole Lund Kirkegaard, “Kummi-Tarzan”

“Kummi T” on lavastus Ole Lund Kirkegaardi lasteraamatu “Kummi-Tarzan” ainetel, mis avab ühe teistest täiesti erineva poisi maailma rahuluolematute täiskasvanute ja kiusavate koolikaaslaste keskel. Narritud koolipoisi Ivani maailm muutub üheks päevaks, kui kõik tema soovid täituvad ning ta saabki tõeliseks meheks ja kardetud tüübiks. Kuid juba järgmisel päeval on kõik tagasi – Tarzan on jälle Kummi-Tarzan, pükste märgamine jätkub ja isa karjub Ivani peale samamoodi kui enne. Õnneliku lõputa, veidi kurb aga õpetlik lugu sellest, kuidas meie ootused lastele on tihti liiga suured ja me ei taha neil lasta olla need, kes nad päriselt on.

Sobib vaatamiseks vanusele 7-77.
Hinnang: Olin Kummi Tarzanist kuulnud mitmel korral, aga nii nagu paljude uue aja lasteraamatutega, polnud ma seda lugenud. Seega rikkusin oma tavalist rutiini ja lugesin päev enne etendusele minekut raamatu läbi. Ja pean tõdema, et pettusin selles raamatus täiega. Muinasjutuga segunev sünge dokumentaal poisist, keda kiusatakse. Lihtsakoeline kirjeldus kiusamisest ilma mingisuguse märgita, et asi võiks paremaks minna. Nagu ei olekski võimalik elada ilma vägivallata. Või on siis tõesti ainus vahend vägivalla vastu nõidus, mis teeb vägivalla ohrist ise vägivallatseja. Noorele lugejale võib ilma välise toeta sellest raamatust ikka väga vale mulje jääda.

Etendus ise käis väga raamatuga ühes taktis. Juurde lisati vaid väike sõnamäng Tarzani teemadel, koos põigetega erinevatesse lasteraamatutesse. Aga Ivan Olseni elule ei anta mingit tõlgendust, järgitakse raamatu loogikat. Lõpus lauldakse "Me oleme tšempionid" nagu nii peakski olema.

Kõrvale jättes oma arusaama, et igas komöödias või lastelavastuses peab olema tarkusetera, on tegemist siiski suurepärase lavastusega. Noored näitlejad jooksevad, hüppavad ja kargavad täie raha eest. Lihtsate vahenditega jutustatakse ise enda nimesid kasutades lugu Ivanist. Naerda saavad nii väiksed kui suured. Tegelaskujud keeratakse parasjagu üle vindi.

Lava sobib turnimiseks ja veega mängimiseks hästi. Valguskujundus jääb enamasti tahaplaanile, aga vajalikud kohad rõhutatakse ja illustreeritakse suurepäraselt. Helikujundus sobis hästi, kui ehk võidulaulu kordamine välja arvata.

Võib-olla ei peagi alati moraali lugema, ehk jõuab noor vaataja ise selleni, et vägivald ei ole lahendus.

☟ 19. (449) Tallinna Linnateater - ☞Köster - (ERM, 05.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Peeter Tammearu
Tutvustus: Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda "Kevades" tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks!

Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia.

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …
Hinnang: Kui Urmas Vadi kirjeldas oma näidendis "Head tüdrukud lähevad taevasse" vana armsa Oskar Lutsu "Kevade" sündmusi läbi Raja teele silmade, siis nüüd võttis Andrus Kivirähk ette samad sündmused läbi köstri silmade. Ta sai sellega hakkama väga hästi. Raamatust tuttavaid lauseid polnud liialt palju, rohkem keskendati uue teksti loomisele. Mine tea, Oskar oleks võinud köstrist kirjutada üsna sama moodi.

Peeter Tammearu kõitis publiku tähelepanu koheselt ja see säilis etenduse viimase minutini. Väliselt lihtsa näitemängu taga on päris palju tööd detailidega.

Ermi saal on parajalt suur sellise monoetenduse jaoks.

☟ 20. (448) Vaba Lava / R.A.A.A.M - ☞Ma pigem tantsiksin sinuga - (Sadamateater, 05.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Piret Jaaks
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill, Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova, Uno Trumm
Tutvustus: Kujutage ette Eestit kahekümne aasta pärast, aastal 2036. Kas oleme ikka veel IT-tiiger? Ja Venemaa? Kas ökoloogilised kosmeetikatooted Siberist on saanud ekspordiartikliks number üks? Kuidas küll on riigid arenenud Nõukogude Liidust tänaseni… Muutus on olnud nii märkimisväärne, et võib vaid ette kujutada, mis juhtub 20 aasta pärast. Kas Eesti maapinnas leidub naftat? Kas Venemaad valitseb ikka veel sama president? Võibolla ei olegi riigid niivõrd erinevad? Või just vastupidi, on rohkem, kui oskasime eales arvata.

Lavastus räägib erinevatest inimestest, kes elavad ühe katuse all, mille nimeks on “riik”. Uurime põneva talk show formaadi läbi, kui hästi tunneme neid samu inimesi, kellega koos elame. Kas me loeme nende mõtteid? Kas me teame seda meest, või naist või hoopiski noort tüdrukut, kes istub meiega samas kohvikus ja joob teed? Või oleks õigem öelda selle joogi kohta “чай”? Kust kohast ta vaatab ilmateadet? Milliseid uudiseid jälgib? Kes on tema parimad sõbrad ja suurimad vaenlased? Kus ta peol käib, või eelistab ta selle asemel hoopiski kodus raamatut lugeda? Mis on ta salasoov? Tal peab olema soov… Mis oleks, kui paluksid ta tantsule? Ta ütleb “jah”!

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 LIINA KEEVALLIK - kunstnikuahinna laureaat NIKOLAI BENTSLER - meeskõrvalosatäitja auhinna laureaat
Hinnang: Kardan, et pealkirja ja pildiseeria tõttu jäid mitmed vaatajad antud etendusest kõrvale. Ma isegi olin kaua kõhkleval seisukohal, kas võtta või jätta. Liialt pelgasin, et tantsuline osa muutub tüütuks ja igavaks. Tegemist ei olegi tantsulavastusega nagu esmapilgul tunduda võib. Televisiooni jutusaate ümbrises eksperiment amatöörnäitlejate, kakskeelsuse ja julgelt utoopiliste tulevikuideedega oli päris nauditav. Mari-Liisi mängitud väänlev saatejuht kippus küll segadust teketama, aga teisalt annab see tantsuline maneer edasi teleshowde tühisust ja teatraalsust.

Amatöörnäitlejad said väga hästi hakkama. Eriti kui pärast etendust toimunud vestlusringis välja tuli, et pool nende tekstist oli improvisatsioon. Mulle jäid muidugi kõige rohkem meelde Uno ja Marina, sest nemad mäletavad vee minu lapsepõlveaega ning nende vastandlikud seisukohad kõnetasid mind kõige rohkem. Gerli ja Anastassija noor mõttemaailm jääb veidi kaugeks. Nooremale publikule mõjuvad need kaks paari tõenäoliselt vastupidi.

Näidendi tugevus ja nõrkus on tema kakskeelsus. Kohati muutis pidev ümber tõlkimine igavuse tunde. Minu pärast oleks võinud iga tegelane rääkida oma emakeeles. Samas lisas see tõlge võimalusi kontrollida oma keelevaistu. Mitmes kohas aitas tõlge aru saada võõrkeelse teksti sügavusest. Ja siis need võrratud valetõlked. Nikolai oskas neid väga osavalt publiku naerutamiseks esitada.

Muusikaline kujundus ei olnud minu maitse. Oli küll huvitav silmanurgast jälgida, kuidas see näitlejate improvisatsiooni rütmis tekkis. Tavaolukorras sellise müra taustal kaua vastu ei peaks. Kuna näitlejad ja muu visuaal tõmbasid põhilise tähelepanu endale, siis pidasin selle poolteist tundi vastu.

Teine lavastuse tugev külg oli utoopilise 20 aastane tulevikuennustus ja liba korea keele kasutamine. Ka avavideos kippus väänlev nukust diktor ja ebamugaval kõrgusel tiitrid tähelepanu liialt endale tõmbama, aga neljakeelse Eesti motiiv andis lavastusele selged piirid.

Tore oli tunnetada, et etenduse eel olid näitlejad läbi vaadanud päevapoliitilised sündmused ja nii ei korratud aasta tagasi valminud teksti vaid iga kord on tegemist täiseti uue lavastusega. Kunstnikutöö oli auhinnagaala kiitust väärt. Väga palju detaile, rohkelt tossu ja valgust. Usun, et paljud detailid jäid nägemata, paljud arusaamatuks, aga kõik leidsid siit midagi.

Kas aastal 2017 on vaja veel ühte lavastust venelaste-eestlaste suhetest? Juu vist on. Kui ajaloo suhtes ei suuda kokku leppida, siis võib-olla tõesti võiks üheks lahenduseks olla tants.

☟ 21. (447) Vana Baskini Teater - ☞See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära) - (Hansa Hoov, 31.08.2017) ♥♥♥

Autor(id): Elizabeth Coleman
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson
Tutvustus: Lavastuste arhiiv | See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära)

Teater: Vana Baskini Teater Autor: Elizabeth Coleman Lavastaja: Ivo Eensalu Esietendus 12. juulil 2016 Lohusalu sadamas

Tõlkija Andra Aaloe Kunstnik Jaak Vaus Mängivad Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde & Janek Sarapson

"Tere õhtust. Kolm kuud tagasi kell 22:23 ütles mulle arst, et mul on veel kolm kuud elada jäänud. Niisiis, minu arvutuste järgi on mul aega veel... (vaatab kella) täpselt 111 minutit. Ja sellepärast kutsuski Silvia meile lapsed külla lihapirukaid ja pavlovat sööma."

Nende sõnadega algab Vana Baskini Teatri suvelavastus, Austraalia näitekirjaniku Elizabeth Colemani üle maailma suurt publikumenu pälvinud hämar komöödia "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" ("It's My Party And I'll Die If I Want To").

Jah. Pereisa Ronald (Egon Nuter) usub siiralt, et ta sureb täna ära. Ning selle puhul on ta korraldanud väikese koosviibimise, et viimast korda oma abikaasa ja täiskasvanud lastega šampat juua ja pirukaid süüa, möödunud aegu meenutada ning ette kujutada tulevikku ilma temata... Ja võib-olla ka siluda elu jooksul tehtud vigu ja tegematajätmisi. Ent kõik ei lähe päris nii, nagu isemeelse perekonnapea õhtukava ette näeb. Kella halastamatu tiksumise saatel vallanduvad nii mõnedki aastatega kogunenud pinged ja koosviibimisest kujuneb tõeliselt tragikoomiline perekonnapidu, millele lisavad värvi üllatuspulm, enesetapukatse ning liiga vara saabuv matusekorraldaja.

"See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" on tempokas ja terav hämar komöödia ühe näiliselt tavalise perekonna keerulisest siseelust, mis on üheaegselt oma absurdsuses pisarateni naerutav, aga oma äratuntavuses samas liigutav ja mõtlemapanev – eelarvamused, põlvkondlikud konfliktid ning võimetus aksepteerida oma lähedasi sellistena, nagu nad on, pole ju meile kellelegi võõrad teemad.
Hinnang: Näitlejad olid kuidagi liimist lahti. Kas süüdi oli kuuajaline tuur hämara komöödiaga Eesti erinevates paigus või ebamugavalt väike lava või siis viimane etendus. Kohati oldi väga head ja siis komistati.

Meeldis see, et publiku naerutamiseks ei kasutatud lisatrikke. Tort oli laual ja sinna ta ka jäi. Tort näkku ja jalaga tagumikku naljad jäeti tegemata ning lasti keerulisel lool endal rääkida. Intriigi oli.

Laval seisev kell jäi silma teise vaatuse ajal ja tekitas küsimuse, miks 12:06.

Lavastuse hea külg oli see, et lõpp oli selge ja kiire. Kui näitlejad vahepeal tempos järele andsid, siis alguse ja lõpu venitamist ei olnud.

☟ 22. (446) Emajõe Suveteater - ☞Tagahoovish - (Lina 7 hoov, 09.08.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Kiti Põld
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Marje Metsur, Ragne Pekarev, Ingrid Isotamm, Marian Heinat (Vanemuine), Kaia Skoblov, Carine Jessica Kostla, Margus Jaanovits (Vanemuine), Andres Dvinjaninov, Villu Kangur, Karol Kuntsel (Vanemuine), Reigo Tamm (Vanemuine), Silver Kaljula (Must Kast), Karl Kristjan Puusepp, Reneli Husu, Miariin Pruulmann, Joosep Kull, Oskar Säärits, Iris Viru
Tutvustus: Lõputu grill kahes vaatuses Oskar Lutsu jutustuse tuules..

Kirjandusklassiku stseenid agulielust 1930ndatel aastatel on kujunenud võrdpildiks sellest, mis oli tollal tagahoovilik. Seal otsis seiklusi libekeelne tsaariohvitser Belski, oma õigust ajas taga kingsepp Kapral ning piskuga pidi elama õmblejanna Tatjana. Emajõe Suveteatri lavastus uurib, mis toimub säärastes nurgatagustes nüüd – mis on just sel suvel tagahoovish? Mida huvitavat on tänased tegelased tellinud eluvalikute kataloogist? Kas midagi on alles ka eelnenust ning mis ühendab ajastuid ja arusaamu? Üks on kindel – näha saab uut ja vana!

Kiti Põld, Eesti Teatri Agentuuri eelmise näidendivõistluse laureaat, on kirjutanud mängulise, huumoririkka ja keelevimkadega loo värvikatest tegelastest, kes trehvavad kokku mitmeski mõttes ristteel asuvas aegunäinud majas. Polegi selge, mida tuleks nüüdsel ajal pidada normipäraseks ja mida alternatiivseks. Kes püüdleb harmoonilise eksistentsi poole mediteerides, kes eetiliselt toitudes, kes raharõõmu kasvatamise kaudu. “TAGAHOOVISh” seob tuttavad loomuomadused ja uudsed elunägemused pöörasesse ajasõlme.
Hinnang: Viimase etenduse valguskujundus oli väga täpselt paika rihitud. Täpselt teise kella kõlamise ajal jõudis seni silmi pimestanud päike etenduspaigana toimiva maja katuse varju tuues esile imeilusa tumesinise taeva hallikate müstiliste pilvedega. Pilved elasid edasi oma elu ja all läbi kahe korruse käis elu mitmes ajas.

Ühelt poolt on kahju, et sellised kenad vanad majad kipuvad üha enam ajale jalgu jääma ning neid ootab lammutamise tee. Tihti tuleb asemele uus ja parem, aga nii mõnigi kord pole uus sugugi nii ilus ja väärikas nagu vana.

Suurepärane taaskohtumine Villu Kanguriga. Viimati nägin teda teatrilaval Noorsooteatri lavastuses Skangpoomijad kuskil eelmise sajandi viimasel kümnendil. Ajamasin on edasi liikunud umbes 25 aastat, aga Villu on endiselt väga energiline ja vitaalne. Kui algul tundus Ilmari tegelane veidi tahumatu, siis etenduse käigus küpses see tegelaskuju kiiresti. Ning hiromant Pastelli roll oli Villule otsekui valatud.

Päris huvitava rolli tegi ka Reigo Tamm. Ooperilauljal tulid nukuteatri elemendid väga hästi välja. Ja lavastusele tuli andeka tenori kasutamine kindlasti kasuks. Mis sest, et see kipub juba suvelavastustes traditsiooniks saama, et kõrvalosas särab (ooperi)laulja või tantsutäht. Aga see töötab.

Ajas rändamine tegi etenduse jälgimist rakemaks. Mitmel juhul tekkis küsimus, millises ajas me siis tegelikult nüüd oleme. Samas tänapäevane osa oli päris vaimukas ning realistlik. Samas ilma viideteta eelmisesse sajandisse poleks tegemist olnud nii tugeva näidendiga kui nüüd noore autori kirjutatu. Teisalt Oskar Lutsu tekstitruu dramatiseering oleks eelkõige nooremale publikule arusaamatuks ja igavaks jäänud. Tasakaal kahe erineva ajastu vahel oli üsna paigas ning tuli kokkuvõttes lavastusele kindlasti kasuks.

Üks mälestus tuleb meelde vaadates kavalehte. Kunagi tuli kirjanduse tunnis kirjutada väike essee loetud raamatu peategelasest. Kui vahetult enne päästvat koolikella enda kirjutatut üle lugesin, siis leidsin, et kirjatekst ei taha hästi kokku minna õpetaja poolt antud pealkirjaga. Hetkeajel lisasin pealkirjale käändelõpuks kaks tähte. Seda tehes ei pannud tähele, et olin taskust võtnud teise pastaka. Õpetajale ei jäänud teine värv tähelepanuta. Väidetavalt sain just nende kahe lisatud tähe eest kõrgema hinde. Kavalehe kujundajad on olnud täpselt sama dilemma ees - oleks nagu Tagahoov ja nagu ei oleks kah. Punaselt lisatud h-täht tegi vanast ja uuest tekstist tugeva terviku.

Märkused: Viimases etenduses mängis jala murdnud Liina Tennossaare asemel Ragne Pekarev. Kui poleks teadud arvanuks, et majaproua roll oligi temale kirjutatud.

☟ 23. (445) Jõgeva linnateater - ☞Piimamees Tevje - (Pedja meierei, 02.08.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Šolem Alejchem
Žaanr: tragöödia
Näitlejad: Janek Varblas, Katrin Sokk, Ingel Liis Hedgren Haljas, Sten Siirak, Rein Annuk, Kalle Jürgens, Indrek Uusmaa, Eve Somelar
Tutvustus: Tragikomöödia räägib vaesest rändkaupmehest Tevjest, kelle kurbnaljakate monoloogide põhisisuks on oma perekonna ja eelkõige tema tütarde keerulised elusaatused. Selle taustal kumab aga läbi juutide traagika 20. sajandi alguse Vene impeeriumis, Poltaava kubermangus Ukrainas, Kiievis ja selle lähiümbruse külades. Kui isegi Tevjele tundub olukord kujunevat soodsas suunas, tabab teda ikkagi järgmine löök ja hingeline pettumus. Siiski ei kaota ka peategelane oma huumorimeelt ja lootust parema tuleviku nimel, isegi siis, kui talle teatatakse kogu külarahva küüditamisest. Nii nagu juudid kannatasid võõra võimu all, nii pidid ka eestlased läbi seitsme sajandi leppima rõhumise ja allaheitlikkusega kuni 1918. aastani.

Šolem Alejchemi jutustuse "Piimamees Tevje" põhjal loodud muusikali "Viiuldaja katusel" on lavastatud Estonias ja Vanemuises.

Hinnang: Janek Vablas on teinud suurepärase töö dramatiseeringu tegemisega, lavastamisega ja ka tekstiga. Kogu aeg laval olles jäi mulje, et laval ei ole näitleja vaid ongi juuditarkust jagav ja jumalaga monoloogi pidav piimamees. Kogu tegevus ja kõne oli nii loomulik.

Väga hästi oli lugu piimamehest sobitatud vanasse meiereisse. Kuigi piima töötlemise masinaid näha ei olnud, suutsid ümbrus ja laval olevad erinevad piimanõud jätta väga autentse mulje.

Lavastuslikult kasutati väga osavalt ära ruumi eri kõrgusel põrandad ja taamal paistev kõrvalruum. Osaliselt varjas vaadet küll keset lava olev post, aga seda kasutati meiterlikult rekvisiitide ning kokkukäivate laudade ja pinkide hoidmiseks. Kadestamist väärt idee, kuidas lauast saab vanker.

Valguskujundus oli hästi läbi mõeldud ja nii väikse ruumi jaoks sobiv. Tagaruumis kasutatatud valguse hajutamise ja rongi lahkumise effekt oli täiuslik. Eriti põnevaks tegi selle minu jaoks mõistatus, mida ma lõpuni lahti ei suutnudki murda, kas kasutati tossumasinat või hoopis vana meierei aaegset lubjatolmu. Esimene raha sees suplemine oli veidi kunstlik, samas väga ilus ja effektne.

Rollide jagamine väikse seltskonna vahel tomis kenasti. Kõigil oli laval tegevust ja väljakutseid eripalgeliste karakterite loomiseks. Esmapilgul tundus imelik, et kosja tuleb üks ja see sama näitleja ning pruudiks on samuti üks naine, aga kokkuvõttes see ei häirinud. Mõne koha peal toimus ajaline hüpe liiga kiiresti aga teisalt just nii jõuti õigeks ajaks finaalini.

Pluss punkt ka selle eest, et etenduse tegijad olid mõelnud ühistrantspordi kasutamise võimalusele. Vaatamate sellele, et Elroni rongiplaanide muutmine vajutas üsna tugeva pitseri, toimis asi suurepäraselt. Mis sest, et rongile kiirustades ununesid auto tuled põlema ja tagasi tulles aku tühi oli. Rohkemad suvelavastuse tegijad võiksid mõelda sellele, et auto asemel saaks kohale tulla bussi või rongiga.

☟ 24. (444) Vana Baskini Teater - ☞On alles perekond! - (Ulila suveaed, 15.07.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Francis Joffo
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ene Järvis, Raivo Rüütel, Ivo Eensalu, Karin Tammaru (Endla Teater), Toomas Täht, Veljo Reinik, Alice Kirsipuu
Tutvustus: Francis Joffo koomiline melodraama „On alles perekond!” on võitnud tuhandete prantslaste südamed ja võidab kindlasti ka sinu oma! See sotsiaalselt tundlik tekst on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega. Näidend pakub mõlemale sugupoolele olenemata vanusest nii äratundmist kui ka naeru ja pisaraid. See on koomiline sisekaemus meeste ja naiste vahelistesse suhetesse, kus armastus ja armukadedus ei tunne vanusepiire ning haarab meid olenemata sellest, kas oleme kahekümnesed või kaheksakümnesed. See on lugu, mis paneb meid naerma meie endi üle, näidates kuidas me armastame, tülitseme ja naerame. Näidendi tegevus on toodud Prantsusmaalt Eestisse. Näeme, kuidas Tsoorust ootamatult Tallinnasse saabunud 85-aastane Papa hakkab lahendama oma tütre, tütretütre ja tütretütretütre peretülisid. Tal on selleks üks kindel vahend, mis toimib alati. Tule uuri järele, võib-olla on sinulgi sellest tulevikus kasu!
Hinnang: Olen Ulila suveaiast kiviviskekaugusel elanud nüüd juba üle 20 aasta, aga alles nüüd on esimene kord, kus ta tegelikult üles otsisin. Näha on, et kohta on aegade jooksul kärbitud aga jätab siiski väga õdusa mulje. Betoonplaatidel lavaesine sobib publikule väga hästi. Tõsi poolikutest palkidest pingid on pikemaks istumiseks ilmselgelt liiga madalad. Laval toimuvat on ka viimasest reast hea jälgida, sest pinkide vahekaugus on veel suurem kui varem kiidetud Ugala Black Box'is. Seega jalgu saab liigutada küll aga sellele vaatamata on vanemal teatripublikul raske üles tõusta.

Kui kohapealsetele korraldajatele midagi ette heita, siis seda, et puudele kinnitatud tõrvikud enne etendust ei andud piisavalt vinget effekti. Hilisele algusajale vaatamata oli ilmselgelt liialt valge selleks, et tulemäng saaks hiilata. Etenduse lõpul oleks see kindlasti vingem olnud. Jättes muidugi kõrvale küsimuse, kui palju tehti tõrvikute paigaldamisega väärikatele puudele liiga.

Tükk ise on tüüpiline Vana Baskini Teatri melodraama. Kellele säärane nali tavaliselt ei meeldi ei saa ka seekord midagi uut. Kellele meeldib, see naerab end etenduse ajal tühjaks. Seda vaatamata sellele, et hiljem ei mäleta täpselt, mille üle naer käis.

Alguses ei saa minema ja lõpus pidama. Alguse kohmetusest saadi seekord kiiresti üle aga lõpp kippus venima. Samas 2 tundi 10 minutit koos vaheajaga on üsna paras pikkus. Tõsi ebamugavatele pinkidele vaatamata oleks publik hea meelega lühema vaheajaga nõus olnud.

Ivo Eensalu sai lahutamismõtteid mõlgutava sarmika 80+ vanataadi mängimisega väga hästi hakkama. Eriti hea paari moodustas ta Raivo Rüütliga. Tegelikult olid kõik tublid.

☟ 25. (443) Endla - ☞Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola - (Koidula muuseumi õu, 30.06.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Lydia Koidula
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ago Anderson, Feliks Kark, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst
Tutvustus: Näidendi „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ loomishetk asub eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap – võta-või-jäta, nuta-või-naera – on tegemist tüvitekstiga, olgugi et lihtsa külajandiga. Aga s***a sellega!

Tüvitekstid – nii nagu riigi hümn ja lipp või eestlaste endeemilised haigusedki – on meie identiteedi lahutamatu osa. Nende olemasolu tekitab samaaegselt nii imetlust kui ka õudu. Imetlust, sest need on meil olemas; ja õudu, sest enamasti pole keegi nende sisudega päris täpselt kursis. Üsna vähesed meist võivad detailselt kirjeldada, mis toimus Erastu Ennu eraelus või millega tegeles Kure-onu, kui ta veel noor oli.

Tüvitekstide tegelased oleksid justkui kivistunud stereotüübid, nagu džinnid pudelites, kes raamaturiiulite tardumuses oma aega ootavad. Nagu uinuvad koletised lösutavad nad kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja näitavad oma hambaid katkenditena kooliõpikutes. Nii nagu iga inimene peab aeg-ajalt enese sisse vaatama, tuleb vahel ka see tukkuv pentsik tegelaskond kaante vahelt valla päästa ja taaskord ära kuulata. Sest järeltulevad põlved peavad neid ikka ja jälle tundma saama, sest muidu poleks me need, kes me oleme.

Nii nagu iga jutuvestja esitab varem kuuldud lugu oma mätta otsast ja oma suuvärki appi võttes, ilmuvad selgi korral „Säärase mulgi“ tegelased vaataja ette pisut uues kuues ja justkui äratehtult. Ei saa midagi ära võtta, mida Koidula neisse karakteritesse on pannud, küll aga saab nende iseloomu, tundeid ja tegevusi värvida üha uute ja uute omadustega, mis jutustajale pähe tulevad.

Olgu sellega kuidas on, üks asi on imelik ja naljakas – vaatamata meie hämaratele teadmistele, mis puudutavad loo lineaarset kulgemist, teame enamasti väga hästi, kuidas see lõpeb ja seda hämmastavam on asjaolu, et elame lugedes ikka tegelastele südamest kaasa, just nagu poleks me päris kindlad selles, kas Maie ikka saab oma Mulgi, kas Peeter oma lolluste lõksu langedes ka midagi õpib, kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam – kas Erastu Enn, see neetud kaabakas ja pöidlapurustaja, see kõige selle õnnetuse kokk ja kobrutaja, see rõugearmiline punapea, see libekeelne tigepõis, ikka saab oma teenitud karistuse või pääseb viimati...?
Hinnang: Kavalalt mitmetähenduslik mängupaik - lugu teatri lapsepõlvest autori lapsepõlvekodus. Lausa ime, et näiliselt nii tiheda asutusega madalate majade keskel nõnda suur mängupaik peidus on.

Saja vaka tangusoola lugu on telekas jooksnud mitmest versioonist vägagi tuttav. Tundub, et midagi uut on raske leida. Eriti nii, et algne lugu kaduma ei läheks. Aga siiski on lavastaja leidnud vanale juurde päris palju uut. Loomamaskides näitlejad ja pillimehed on ühelt poolt häiriv lisand, aga teisalt just nende tegevus andis lavastusele vürtsi. Ei puudunud ka suvelavastusele omased vette hüppamise naljad. Samas mõne koha peal kiputi minema labaseks. Ajalooliselt on see täitsa õige, et kõik osad mängiti meeste poolt, kuid vint keerati liialt tänapäeva uute peremudelite sopaga üle.

Veidi häiris meeletu toiduga mängimine ja loodusliku veesilma läbustamine. Mis sest, et. Kujund võib pärit olla originaaltekstist.

Ilmaga tegelikult vedas. Enamuse päevast sadas, aga etenduse arenedes jäi sadu üle ja oli päris soegi.

Märkused: Esietendus

☟ 26. (442) Nõo teatritupp - ☞Kuidas majandada põletusahju ehk Taevale lähemale - (Laulupeomuuseum, 28.06.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur
Žaanr: draama
Näitlejad: Annika Rosenthal, Ulja Käos, Vaike Tiits
Tutvustus: Eestis on seitse krematooriumi, kus asub kokku üheksa põletusahju. Lahkunu lähedaste kremeerimine on paarikümne aastaga pidevalt kasvanud. Samas taktis, paranevate majandustulemustega, on kulgenud ka põletusahjude omanike käekäik. Lahkunu jaoks ei ole enam oluline, kas pärast teda tuleb veeuputus või maavärin, aga tema sugulaste ja lähedaste jaoks pärast kalli inimese surma alles sekeldused algavad. (Ärileht, 2012)

Küsimus, nagu ikka, on ainult rahas… Miks vahel antakse kannatusi rohkem kui jaksaks kanda ja raha... seda jaksaks oluliselt rohkem kanda kui antakse..
Hinnang: Otse elust maha kirjutatud mustavõitu lugu. Võib-olla isegi natuke liialt tõsine ja elu ebaõiglusele suunav tükk. Eesti omakoeline minivariant Pierre Chenot komöödiast "Kes aevastas?". Ainult, et seekord ei üritatagi asja komöödiaks keerata, kuigi "surnud" ema viimane kohtumine oma tütardega osutub väga oskuslikuks puändiks.

Lisatärni annan selle eest, et näitlejad suutsid vapralt vastu pidada publiku vaimsele terrorile. Nii kahju, et Laulupeomuuseumisse tulevad kohale vanurid, kes ei vaata ise ega lase ka teistel vaadata. Järsku ikka peaks piletihinda tõstma, et latatarad jääksid koju enda koeraga mängima.

☟ 27. (441) Alle-Saija teatristuudio - ☞Surnud hinged - (Reola Kultuurimaja, 12.05.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Nikolai Gogol
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Argo Peetmaa, Aivo Kikerman, Doris Pavlov, Meelis Vahtramäe, Merike Ingver, Tiina Neeve, Hennu Krukov, Imbi Pallo, Kent Joosep, Karin Ulst, Ülle Sillamäe
Tutvustus: N.Gogoli tekstile dramatiseeritud komöödia „Surnud hinged“ on lugu valetamisest. Sellest, kuidas inimesed ahnuse, upsakuse, rumaluse ja muude pahede tõttu näitavad ennast kellegi teisena. Sellest, et kokkuleppeid ja tehinguid tehakse mingit varjatud eesmärki silmas pidades, kuid kes sellisest kokkuleppest või tehingust kasu saab, pole kunagi päris selge. Kõik tegelased on tegelikult suuremal või väiksemal määral pahelised ja seega ka ise justkui surnud hinged. Loo moraal on, et peaaegu kõik on müüdavad, küsimus on vaid hinnas. Lugu on aktuaalne, sest paralleele võib tõmmata tänapäeva poliitika või majandusega. Olgu selleks kas häälteostmised ja fiktiivsed sissekirjutused valimiste eel või nn. riiulifirmade ja tankistide kasutamine ettevõtluses – „kaubeldakse“ siingi ju kaudselt nn. surnud hingedega. Laval Alle-Saija Teatristuudio, lavastajad Ingrid Ulst ja Janno Puusepp.
Hinnang: Ega Tšitšikovi väga enam ei mäleta. Kui siis ühe meelelahutaja sketši järgi. Samas vene klassika naerutab ikka veel, kuigi kujutatud sündmused jäävad sajandite taha. Ja seda isegi siis, kui toapoiss pannakse luulevormis lugu jutustama.

Lavakujunduses pole muud kui mustad ja valged kastid. Neid ümber tõstes saadi kergesti kõik tegevuskohad. Lugu nii must-valge ei olnud, kuigi kontraste surnud hingede müümise ja osmise loos leidub.

Väga hästi on õnnestunud kostüümide valik. Väga stiilsed olid toapoisi ja kuberneri kostüümid. Toapoisi saabastel olid vast ajastule veidi liialt kõrged kontsad, aga tundub, et Doris tundis end neis hästi. Kirsiks tordil olid muidugi roosakad lipsud-sallid mõisnike ja mõisaprouade kaelas. Nagu mäng ei käikski ümber surnuid hingi ostva suli vaid hoopis ümber mõisaproua.

Väga hästi on välja mängitud see, kui kahepalgeline maailm ikka on. Kui kergesti üritavad inimesed teiste nahka üle kõrvade tõmmata. Saagu väliseks fassaadiks kas pidulik teeõhtu, kaardimäng või müügitehing.

Kahju muidugi, et publikut oli suurepärases saalis sama palju kui näitlejaid hästi valgustatud laval. Lavastus on väärt nägemist.

☟ 28. (440) Komöödiateater - ☞Elu on parim meelelahutus - (Õlletare, 27.04.2017) ♥♥♥

Autor(id): Andrus Vaarik
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Andrus Vaarik
Tutvustus: Andrus Vaariku kirjutatud, lavastatud ja esitatud mononäidend võtab lähema vaatluse alla inimelu väärtused. Lavastuse teeb omapäraseks interaktiivsus - publikul on võimalik näitlejaga kaasa rääkida, diskuteerida ja esitada küsimusi.

Andrus Vaarik ütleb, et soovib publikuga ehedamat ja siiramat kontakti: “Mul pole tegelikult midagi karta, need teemad on mulle väga südamelähedased ja miks mitte sellest avameelselt ja valehäbita rääkida,” ütleb ta. Näidendi põhiliste teemade osas toob Vaarik välja näiteks elu kordumatuse ja unikaalsuse. “Me oleme siin maailmas ju esimest korda. Me oleme siin ainult korraks ja me ei tea ise ka, mida ja kuidas teha. Ma olen esimest korda eestlane, esimest korda olen ma isa…Ma pole harjutada saanud. Ma kirjutan oma elu ühe jutiga puhtandina valmis,” räägib Vaarik. “Aga see ei tähenda, et see ei võiks lõbus olla! Elu on parim meelelahutus! Peale surma jõuab mossitada küll,” lisab ta.
Hinnang: Andrus ei väsinud kordamast, et tegu on haltuuraga, kus üks "loll" räägib ja teised "rumalad" vaatavad ja maksavad selle eest. Samas, ega ta nii väga haltuura ei olnudki, kuigi jah teatrietendus ta ka nagu ei olnud. Paar kokkuvõtvat kujundit põimis ettekande kenaks tervikuks. Üsna võrreldav etenduses "Positiivseks 60 minutiga" kujutatud koolitusega. Tõsi kasutati mustemaid toone, aga nende mustade toonide taga oli peidus helge pool. Edastatud õpetussõnad on asjakohased.

Etendus ei saavutanud piisavalt väljakuulutatud interaktiivsust. Publik oli liialt tegevuses söömisega. Üks laudkond suudeti küll kaasa lobisema panna, aga dialoogi ei tekkinud.

☟ 29. (439) Teatritrupp Bona Verbum - ☞Positiivseks 60 minutiga - (Dorpati keskus, 21.04.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Signe Heiberg
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Anne- Mai Tevahi, Peeter Piiri, Ülle Sillamäe, Katrin Kivi, Tiina Tasa, Claus Mootse
Tutvustus: Me vajame positiivsust ja armastame positiivselt mõtlevaid inimesi, aga mil määral saab seda mõtlemisviisi omandada ja kui omandatud, siis praktiseerida. Kunas muutub positiivne mõtlemine mõtleja jaoks ohtlikuks?

Koolitussaali koguneb grupp inimesi. Kohe algab positiivset mõtlemist õpetav kursus, mis lubab tänu positiivse psühholoogia teaduslikule foonile heaolu. Kuidas olla positiivne, kui suhted lähedaste või töökaaslastega on halvad ning makseraskustesse sattumise hirm ei lase aega korrakski maha võtta. See lahendus näib olema olemas ja heaolu pole kellegi jaoks mägede taga. Vilunud Koolitaja ja tema Guru näpunäidete kohaselt võtab üks värvikas ühiskonnakild omale eesmärgiks seilata mööda negatiivsuse karidest, et jõuda ihaldusväärsetele positiivse ellusuhtumise paradiisisaartele, kuid kuidas nende retk õnnestub.

Lavastus käsitleb positiivse mõtlemise õppimise võimalikkust inimelude keerulistes olukordades. See on humoorikas ja samas tõsine lugu mõtlemise piiridest. Pärast etendust toimub vestlusring emeriitprofessor Voldemar Kolgaga.
Hinnang: Tänapäeval toimub tõesti väga palju koolitusi, mille kasutegur on kahtase võitu. Võib ju öelda, et kui leidub vähemalt üks inimene, kellele on sellest koolitusest tõeliselt abi, on koolitus korda läinud. Koolitusele on kogunenud kuus väga eripalgelist tegelast. Kas keegi koolitusest kasu sai on raske öelda, aga publik saab ühe positiivse laksu kohe kindlasti. Järgmisel koolitusel näeme!

☟ 30. (438) Vilde Teater - ☞Hämarad märgkoerad - (SPARK maja, 20.04.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Martin Metsanurk, Alden Mayfield, Andrus Novoseltsev, Rein Annuk, Helve Nurk, Matti Linno, Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Veiko Saago, Imbi Uibo, Ingrid Ulst, Marju Reismaa
Tutvustus: Ma ei üritagi asjadest aru saada, kui mu läheduses on keegi, kes seda minu eest teha võiks.“ – Terry Pratchett

Aegade algusest peale on olnud tähtis kirjasõna. Noh, ma ütlen aegade algusest, aga mõtlen selle aja algust, kus leiutati kirjasõna. See polnud väga ammu. Üks mees tuli mäest alla ja ütles, et siin kiviplaatidel on kirjas kõik, mis te teadma peate… sest see on Kirjutatud. Kõik uskusid, sest keegi neist ei osanud lugeda, aga nad teadsid, et inimene, kes nägi niipalju vaeva, et peenikesi vigureid kivi sisse raiuda, peab ju ometi õigust rääkima. Või noh… kirjutama, mida iganes see ka tähendab. „Kirjutamine? Kirjasõna? Need noored on hulluks läinud ja viivad meie kultuuriruumi oma uute sõnadega hukatusse,“ ütles üks anonüümseks jääda soovinud kõrbes eksinud eakas juut väidetavalt. Tõsilugu.

-Janno Puusepp
Hinnang: Mõttemapanev mitmetasandiline lugu. Mitmetasandiline nii oma sisult, kui ka lavakujunduselt. Paberile kirjutatud teksti maagia mängitakse suures osas läbi kaks korda. Kui üks seltskond rambivalguses näitleb, siis teine osa seisab suht kivikujuna ja ootab oma järjekorda. Tekst käib ümber teatri, kadunud lavastaja ja müstiliste märgkoerte ümber. Teksti sügavusest arusaamiseks peaks veel kord ta läbi vaatama.

Väga huvitavad karakterrollid. Ükski osa ei ole teistest oluliselt suurem, aga kõik mängivad oma "kõrvalosa" suure pühendumusega. Eriti värvikad tundusid seekord Andrus Novoseltsevi mängitud Ssee ja Kristiina Metsanurga mängitud Inspitsent.

Kuigi räägiti palju kirja pandud sõnade õigsusest, siis kõik näitlejate käes olnud raamatud ja märkmikud tundusid olema tühjad. Lihtsalt sõrmega kirjutati palju, aga kirja ei saanud midagi.

☟ 31. (437) Endla - ☞Uhkus ja eelarve - (Vanemuise suur maja, 19.04.2017) ♥♥♥♥

Žaanr: absurdikomöödia
Näitlejad: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle (Ugala), Ester Kuntu, Karl Laumets (Vanemuine), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Saara Nüganen (Endla), Lauli Otsar, Ott Raidmets (Endla), Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater), Risto Vaidla
Tutvustus: Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd

„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid. Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.
Hinnang: Olen järjekordselt rahul viimasel hetkel tehtud otsusele aeg maha võtta ja 40 minutit enne etenduse algust Piletimaailmast pilet muretseda ja pärast väikest jalutuskäiku ning bussisõitu Vanemuise teatrimaja suure saali viimases reas maanduda. Noored näitlejad suutsid oma absurdse eelmise sajandi alguse sugemetega naljaga kogu saali lõpuaplausiks ära võluda. Ja aplaus oli teenitult võimas. Nagu oleks lõppenud muusikal.

Tõsi pärast esimest vaatust leidus peanoogutajaid ja kõhklejaid, kas jääda saali või mitte. Aga eks nende natuke teistmoodi tükkidega kipubki nii olema, et alguses ehmatab ära ja siis hakkab meeldima.

Lavastuse kõige tugevam külg on noorte näitlejate meisterlikus paljude erinevate rollide kehastamisel. Nauditav oli noorte neidude mängitud märatsev vanamuttide hord, alati käppadele maanduv kass ja veidi juhmivõitu rahajõmmid. Ja siis muidugi absurdselt tabavad kalambuurid ajast, rahast, südamest ja muust. Oli näha, et noored nautisid, mida laval tegid. Ja see rõõm jääb vaatajasse tükiks ajaks.

Valguskujundusega läks midagi viltu. Kas jäi mingi vana programm nullimata või polnud näitlejatel päris meeles kuhu uuel laval sissetulekud kokku lepitud. Mitmel korral oli näha, et valguspuldis olija pidi valguse suundi parandama. Samas tahaseinale mängitud surmatants toimis.

Klaverisaatja kaasamine oli päris hea leid. Kõlaritest mängitud tümps jäi elavale muusikale alla. Kuigi iseenesest Bolliwoodi pärane lõpulaul koos tantsuga oli nauditav. Elava muusiku pluss on see, et teda sai kasutada ka massistseenides.

☟ 32. (436) Kuressaare linnateater - ☞Hüpnoos - (Otepää kultuurikeskus, 02.04.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): David Tristram
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Allan Noormets (Tallinna Linnateater), Triinu Meriste (Ugala Teater), Lauri Saatpalu
Tutvustus: Kolm ego. Üks plaan. Kes kontrollib olukorda?

Meeliülendav thriller ootamatute pöörete ja paraja koguse komöödiaga.

Gordo on alkohoolikust hääbuva karjääriga hüpnotisöör. Täna õhtul annab ta aga taas etendust ning juhuslikult valib oma katsealuseks Alan Briggsi. Peenetundeline politseinik Briggs saab ootamatus olukorras hästi hakkama, publik naerab ja etendus lõppeb. Gordo jaoks on tegemist täiesti hariliku tööpäevaga, millele tavaliselt järgnevad mõned joogid ja siis voodi.

Aga kellelgi küpsevad hoopis teistsugused plaanid. Erakordsed plaanid.

Psühholoogilised mängud algavad ning panused on kõrged. Publik mõistab, et seal saab olla vaid üks võitja.

Aga kes?

David Tristram on saanud oma hea maine inspektor Drake farssidega, mida võiks kirjeldada kui mõtleva inimese Farndale´i ja naerva inimese Agatha Christie´t. Käesoleval juhul proovib Tristram aga midagi uut ja see pendeldab kolme erineva stiili vahel. Ta kombineerib pea täiesti laitmatult Michael Frayn´i vaimukuse ja sõnaosavuse, Alan Ayckbourni erakordse tegelaskujude ja olukordade käsitlemise ning Ray Cooney farsliku kujutlusvõime.
Hinnang: Tempokas, paljude pööretega tükk. Algus võib ju osa publikust ära ehmatada oma naiivsuse ja klounaadiga, aga ilma selleta jääks lavastus nõrgaks. Ning alguses kasutatud element jätab võimaluse effektseks lõpuks.

Väikest teatri kohta on üllatavalt palju nähtud vaeva erinevate valgussuundadega. See annab väikesele lavale sügavust ja lisab kõnekaid varje lava portaalile. Valguskujundusega on väga hästi ära tabatud tegelaste meeleolu ja tegevuste pingelisus.

Lavakujunduses oli vast veidi liialt palju detaile. Samas võib suurema lava korral balanss täiesti korras olla.

☟ 33. (435) Ugala - ☞Nähtamatu daam - (Ugala, 30.03.2017) ♥♥♥

Autor(id): Pedro Calderón de la Barca
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ott Aardam, Laura Peterson (Theatrum), Martin Mill, Laura Kalle, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Vallo Kirs, Marika Palm
Tutvustus: Vaimukas ja võluv mõõga- ja mantlikomöödia „Nähtamatu daam“ on Hispaania kuldajastu ühe olulisema näitekirjaniku Pedro Calderón de la Barca tippteos. Noore aadliku Don Manueli uudishimu juhib mehe salapärase daami Donja Ángela juurde. Noormees armub, kuid tema armastatu viibib oma vendade pideva valve all ning on seetõttu sunnitud enda isikut varjama ning mehega kohtumiseks kavalust ja leidlikkust üles näitama.

Suurejooneline suure saali lavastus on ühtlasi renoveeritud Ugala teatrimaja avalavastus, kus on nii armastust, armukadedust, ajaloolisi kostüüme, humoorikaid sekeldusi, mõõgavõitlusi kui ka suurepärast hispaania muusikat. Värsskomöödia toob lavale üks eesti tunnustatumaid lavastajaid, lavakunstikooli juht Lembit Peterson.
Hinnang: Kolm vaatust on komöödia jaoks ikka natuke liiast. Publik oleks jõudnud etenduse ka ühe vaheajaga kenasti ära vaadata. Laval üht teist ümber küll tõsteti, aga järsku oleks seda kuidagi teisiti lahendada saanud.

Natuke kunstlikuna tundusid ka tantsunumbrid nii alguses kui lõpus. Keskkonda sissesulandusmiseks olid tantsud võib-olla sobivad, aga peavad siis nad nii pikad olema. Kui publikuala on valgustatud, siis tahes-tahtmata vaatad tantsunumbrile lisaks iga paari minuti tagant kella. 11 minutit suhteliselt mahavisatud aega. Kui lõpuks valgust vähemaks võeti, siis hakkas vägisi unigi peale tulema.

Aga muidu oli kõik väga OK. Pöördlava tegi kohati kõvemat häält, kui varasemast meeles. Mitmed pööramised olid peidetud helikujunduse taha ja siis tekkis paratamatult küsimus, kumb oli kõlapildis domineerivam kas pöördlava või pillimäng.

Eriti hästi meeldis mulle Martin Milli mäng. See mis ta laval tegi oli tõesti naljakas ja samal ajal tõsine. Samal ajal partneri jälgimine ja ignoreerimine tulid tal väga hästi ja loomulikult välja. Ott Aardamiga kahasse tehtud trikk mõõgaga tuli tõesti ladusalt välja.

Päris huvitav oli ka videokujundus. Markeerida laval olnud seinad lisa piirjoontega ja siis täiendada suursuguse maja pildiga - tulemus oli nauditav. Teise vaatuse lõpus ja kolmandas vaatuses kasutatud peegel oli iseenesest hea idee, aga lavastuses ei kasutatud selle võimalusi piisavalt ära. Mingil hetkel muutus isegi natuke häirivaks.

☟ 34. (434) Vanemuine - ☞Lapsepõlvebänd - (Vanemuise suur maja, 23.03.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Andres Noormets
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Maria Annus, Linda Kolde, Ele Sonn, Aivar Tommingas, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Jaanus Tepomees
Tutvustus: Päris tihti on tunne, et tahaks kõik tüütud tegemised nurka visata ja bändi teha – mängida, laulda ja möllata. Mõnikord on suurtel inimestel seda tahtmist isegi rohkem kui lastel, aga nad häbenevad ja ei näita välja, sest on töö ja kodu ja muud mured, mis ei lase vabalt toimetada. Väga mage lugu igatahes. Teatris on aga kõik võimalik, sest siin saavad kokku näitlejad, kelle lemmiktegevus on mängimine. Selle teatritüki sees saavad nad võimaluse minna tagasi sinna, kust nad pärit on – oma lapsepõlve – , ja teha seda, millest nad on alati unistanud – bändi! Suured hakkavad lasteks, otsivad välja oma lapsepõlve lemmiklaulud ja lülitavad pillivõimud sisse – muusika ja pidutuju lükkavad katuse pealt!
Hinnang: Väga lapsikult alanud etendus läks suhteliselt kiiresti oma rööpasse ja püsis seal kenasti lõpuni välja. Lugu on suhteliselt lihtsakoeline, aga seekord ei olegi lugu kõige olulisem. Hoopis rohkem kõnetab muusika ja videokujundus. Kätte on võetud paljud tuttavad lastelaulud ja need on ümber mängitud hoopis teise võtmesse. Paljude erinevate pillide (ja pillilaadsete esemete) kooskõla on hämmastavalt hea. Nagu ikka muusikaliste lavastustega tekkib küsimus, kui palju mängiti pille otse ja kui palju tuli helikandjalt. Rõdu eelviimasesse ritta paistis välja suurepärane näitlejate töö muusikainstrumentidega ja tekkis väga suur ootus, et näitlejad saidki kõigega ilma trikimasinata hakkama. Kõigile leidus vähemalt üks pill, mille mäng tunduus nii päris...

Teatrimaagiale pani kena punkti ülimalt lihtsale lavakujundusele lisatud valgus- ja videokujundus. Selles oli palju ahhetama panevat ning põnevat, mis väiksema vaataja istuma naelutas ka nende lugude ajal, mis polnud päris eakohased.

Ainsad asjad, mis jätsid veidi kurva mulje on piletite hind ja pooltühi saal. Hästi tehtud lasteetenduse pilet ei peaks olema nii kallis, et lapsevanem ei jõua koos lapsega teatrisse tulla. Pool tundi enne etenduse algust näitas piletimaailm.com, et vabu kohti on napilt, aga kolme rea jagu inimsei rõdule kaheksasse ritta hõredalt paigutades tekitas kõleda mulje. Tõsi oluliselt kõrgemaks tõstetud lavale vaatamata poleks viimastest ridadest väikesele vaatajale laval toimuv hästi nähtav. Võib-olla oli õige, et viimane rida jäeti müüki panemata.

☟ 35. (433) Idee Teater - ☞Liblikas / мотылёк - (Tampere maja, 17.03.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Piotr Gladilin
Žaanr: draama
Näitlejad: Angelina Savolainen, Eduard Belaš, Igor Lebedev, Vladimir Vtornikov, Oleg Želudkov
Tutvustus: Kui öelda, et lavastus räägib vaimsetest otsingutest, see tähendab mitte öelda midagi. Kui öelda, et see on ühe polgu lugu, saab sellega vaid eksitada. Siin on rohkem kui lihtsalt militarism. Lugu on mitmeplaaniline. Ja inimelu väärtusest. Ja asjata elatud elust. Ja avamisest kunsti jõudu läbi ümberkehastamist teatris. Ja paljust muust.

На краю дикого поля, там, где начинается вечная мерзлота, стоит военный гарнизон. Скоро начнется суровая зима и северная степь станет белой, как молоко.

Ветер воет надсадно, как дикий зверь, врываясь в щели, рассыпаясь на тысячи голосов. Гдето гремит наполовинуоторванный лист жести, звенит наковальня. На плацу играет маленький военный оркестр: один барабан, две трубы. Всего три музыканта, один из которых ужасно фальшивит. Но эти три человека вносят порядок в окружающий мир. Это уже не сорвавшийся с цепи хаос. Жить в этом мире, где существует порядок, определяемый интервалами между музыкальными звуками, уже не так страшно.....
Hinnang: Niisama segane, kui on tutvustus Tartu kultuuriaknas (Idee teateri "koduleht" on ju kinnine näoraamatu konto), nii segane on ka etendus ise. Oleks nagu komöödia (naine armees) või tragöödia (naine hukkub õppustel) või melodraama (ülemus teeb teatrit) või siis hoopis füüsiline teater (Olegi jätkuvalt väljendusrikas kehakeel).

Kuskil kauges kohas pesitseb sõjaväe polk. Puhub kõva kirdetuul. Nelikümmend aastat armees teeninud polkovnik unistab teenistusest soojas lõunas ning kõrgendusest ametiredelil. Ja siis muutub üks sõduritest saunas naiseks. Meeste maailmas peetakse seda suureks häbiks ja otsustatakse juhtunu maha vaikida. Neiut ei lasta ka sõjaväest lahkuda, sest kardetakse kuulujutte. Sellise muinasjutulise algusega lugu läheb kohati päris sügavaks. Polkovnik, kes kunagi ei nuta tunneb sisemiselt ikka igatsust oma lahutatud naise järele. Segadus lõpetatakse armee õppustega, kus neid õhku lendab ja tema tükid liblika kombel maha liuglevad.

Kelder sobis antud näidendile hästi, eriti kui nii vähe publikut on. Kui kõik toolid täis oleksid, siis muidugi viimased read ei oleks midagi näinud. Päris palju oldi vaeva nähtud helikujundusega. Pea kogu aeg oli mingi loodus või tehisheli vaikselt taustaks.Soldatite slängi arusaamist see raskendas, aga ma usun, et vene publikule andis päris palju juurde.
Märkused: Vene keeles

☟ 36. (432) Vanemuine - ☞Põlenud mägi - (Sadamateater, 10.03.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kärt Tammjärv, Ester Kuntu, Aivar Tommingas, Riho Kütsar, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Raivo Adlas
Tutvustus: Me tuleme kodudest, mis olid tehtud raamatutest. Mõnel vaiksel õhtul võis vabalt juhtuda, et Mileedi ja teda saatvad musketärid sattusid Kon Tiki papüüruslaevale ja purjetasid otse Mirabilia hädaohte täis köidete vahelt külla Türgi muinasjuttude tegelastele Ararati jalamil, kus neid ja Kalle Blomkvisti juba vennalikult ootasid ees isa Goriot ja insener Garin. Selleks polnud vaja rohkem kui sajavatist lambipirni ja tundlikku fantaasiat. Raamatutest on väga raske lahti saada. Eriti, kui oled harjunud nendega elama ja neid armastama. Mis oleks, kui loeks veel korra neid vanu raamatuid?!

Lavastuses „Põlenud mägi“ koguneb raamatuid lugema ja neist omavahel rääkima kirju tegelaste seltskond. Raamatud on samad, kuid vaated elule ja kirjandusele täiesti erinevad. Raamatud ei põle ära. Mälust ei saa lahti. Nuta siis või naera…
Hinnang: Mulle meeldis väga, et igale vaatajale oli toolile pandud raamat. See aitas kiiremini mööda saata igavust enne etenduse algust. Mööda vahekäiku liikudes jäi silma päris palju tuttavaid raamatuid lapsepõlvest ja muidugi ka neid, mida ei mäleta. Kahjuks ei tulnud publik näideni keskel näitlejatega kaasa, et lugejate meeskonda suurendada. Päris huvitav võiks olla kui pärast aplausi lõppemist jääks publik mõneks minutiks saali raamatut lugema.

Lavakujundus tuletab väga valusalt meelde iseenda maakodu, kus raamaturiiulid on paksult raamatuid täis. Ühelt poolt on kõike seda väga raske minema visata, aga teiselt poolt on elu niipalju muutunud, et peale tolmu kogumise need raamatud enam midagi ei tee. Võib-olla tõesti peaks kunagi kätte võtma ja uuesti vanu asju lugema hakkama.

Kuigi näidendis väidetakse, et raamatud ei põle ära, siis kardan, et antud näidendi väga pikka eluiga ei ole. Paarikümne aasta pärast ei ole paljud hetkel tabavad ja teravad tsitaadid tuttavad. Infomüra tapab raamatu mälu meeletult kiiresti. Samas loodan koos autoriga, et raamatu lugemine ei ole väljasurev antiikne tegevus. Et raamat leiab tee läbi uute tehniliste lahenduste kõikideni.

☟ 37. (431) Vanemuine - ☞Laineid murdes - (Sadamateater, 09.03.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Lars von Trier, David Pirie, Peter Asmussen, Vivian Nielsen
Žaanr: draama
Näitlejad: Marian Heinat, Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor, Karl Laumets
Tutvustus: Filmimaailma suurkuju, taani filmirežissööri Lars von Trieri 1996. aastal valminud samanimelise filmi mõju selle valmimisajal oli paljudele vaatajatele psühholoogiliselt raputav. Tänaseks on kunagi nii kirglikke vaidlusi üleskütnud linateos muutunud filmiklassikaks ja taanlaste rahvahääletus valis selle „20. sajandi filmiks.“ Mõni aasta tagasi valmis stsenaariumi põhjal näidendivariant, mida on edukalt mängitud mitmes riigis. Teose tegevustik leiab aset 1970ndate Põhja-Šotimaa suletud, rangelt religioosse elukorraldusega külakogukonnas. Lapselikult usaldav ja jumalakartlik noor naine Bess abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormi hooajatöölisena ja peab seetõttu pikka aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid mitte päris nii, nagu Bess seda ette on kujutanud. Järgnevad tõeliselt ehmatavate tagajärgedega sündmused, mille jooksul satuvad teravasse vastuollu kaks erinevat moraali- ja elufilosoofiat: üks – rangetest usudogmadest ja enesepiirangutest lähtuv – , ning teine, mille aluseks on inimliku armastuse kõigeülevus.
Hinnang: Ära halvusta asju, millest sa aru ei saa. Bessi meeleheitel öeldud sõnad jäid minule üsna teravalt kõlama. Aga siiski püüan ma etenduse kohta mõned sõnad kirja panna.

Lava tagaseina ehitatud metallplaatiest mere-kalju motiiviga monstrum on väga hea leid. See, kui kõvasti uksi liigutatakse mõjutab oluliselt teatrielamust. Sama marmorjas muster kordub ka põrandal. Esimesest reast ta palju juurde ei anna, aga rõdul tõenäoliselt küll.

Kuigi tegemist on kohati kurvavõitu ja traagilise tükiga jääb lava üldvalgus üsna soojaks ja helgeks. Lava servale paigutatud kivid toovad mere ja päikese enda juurde. Margus Vaigur on valguskujundajana teinud järjekordselt väga head tööd.

Kui minna igapäevamuredega seda tükki vaatama, siis enamasti etenduse lõpuks meeleolu peaks tõusma. Võrreldes eelmise sajandi 70. aastatega elame me ikka väga hästi. Usufanaatilise kolkaküla elu on ikka oluliselt trööstitum.

☟ 38. (430) Vanemuine - ☞Öörändurid - (Vanemuise väike maja, 10.02.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Conor McPherson
Žaanr: draama
Näitlejad: Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen
Tutvustus: Dublini äärelinna maalilises lobudikus veeretab oma päevi õhtusse Tommy ning teeb koos oma semu Dociga plaane, kuidas kiiresti rikkaks saada. Ühel õhtul toob Tommy oma onu majja noore naise, keda tema endine poiss-sõber on äsja tänaval rünnanud. Salapärane naine, kes ei rutta oma minevikult katet kergitama, käivitab nelja mehe vahel sündmusteahela, milles on oma koht (armu)kadedusel ja vihkamisel, hoolimisel ja unistustel, aga ka iiri lugudele omasel kirbel huumoril, mis teravaid olukordi muhedamaks mahendab. Iiri päritolu kaasaegse dramaturgi Conor McPhersoni looming on Eestis üsna tuntud (“Teisel pool”, “See pärnapuulehtla”jt). Vanemuine on üsna hiljuti mänginud tema ühemehetükki “Rumm ja viin”. “Öörändurid” on tema värskeim täispikk näidend (2013), mis jõudis pea korraga nii Londoni kui New Yorgi lavadele ja pälvis kohe New Yorgi kriitikutelt ka aasta parima uue näidendi preemia.
Hinnang: Antud lavastuse kõige tugevam külg minu arvates oli visuaalne lavakujundus. Üheltpoolt suur tühjus koos asju täis kuhjatud lauaga, teisalt hunnitud vaated pilvedest, puulatvadest ja okstest. Läbipaistev kardin oli nii meisterlikult ära peidetud ja sellega loodi lummav öine tähistaevas. Lõpupilt tuletas meelde aastate tagust Caligula etenduse algust. Tähistaevas kinnises ruumis oli pea sama lööv, kui õues.

Andres Mähar säras omapärase kelmi Tommina, kelle oli elu õpetanud slikerdama, tundub et ka varastama ja samas endale tagavara koguma. Selle asemel, et sissetulekud kohe laiaks lüüa sai ta suurepäraselt hakkama oma segamini toas. Ja seamini oli ta vaid teiste jaoks - Tommy enda jaoks valitses kõikjal temale endale arusaadav süsteem. Muidugi tuletas juba esimene kohtumine naisega talle tegelikult valitsevat korralagedust meelde.

Hannes Kaljujärv sai naise surmast vaevatud ja kibestunud Maurice rolliga väga hästi hakkama. Kõik oli usutav ja tõetruu kuni hetkeni, kui autor, lavastaja või kunstnik panid tema kätte kunstlillekimbu ja nakse portfelli. Armastus noore naise vastu on imelik asi ja võib panna imelikke asju tegema aga selline muutus ei olnud usutav.

Kõige rohkem vastuolusid tekitas Veiko Porkaneni mängitud Kenneth. Soliidne vägivallale kalduv kalambuuritsema kippuv maffiooso. Kui sellise kurikaela arengu põhiliseks jõuks on üks noor naine, siis on ilm ikka hukas küll.
Märkused: Kahju, et piletisadu toob saali inimesi, kellel ei ole mingit huvi tõsisema sisuga teatritüki vastu. Lisa heli- ja valgusefektide tekitamine saalis kipub üha rohkem ja rohkem probleemiks saama. Kas tõesti peaksid telefonitootjad lisama lennurežiimile ka teatrirežiimi?

☟ 39. (429) Tallinna Kammerteater - ☞Oranžid tropid kõrvas - (Õlletare, 09.02.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Indrek Taalmaa
Tutvustus: änapäeva linnamüra, kiire elutempo, sigin ja sagin tekitavad meil kõigil aeg-ajalt tunde, et tahaks kasvõi hetkekski kõrvatropid kõrva panna ning ennast kõigest välja lülitada. Nendel harvadel hetkedel, kui meil see õnnestub, meenuvad mälupiltides tihti tegelaskujud, kes olenemata kärast ja mürast on teiste hulgast silma paistnud ning meile endalegi teadmata põhjusel mälusoppi salvestunud…

Lavale leiavadki tee erinevad karakterid elust enesest. Nende tegelaste rõõmud ja mured toob väikeste humoorikate lühilugudena Teieni Indrek Taalmaa etenduses „Oranžid tropid kõrvas“.
Hinnang: Võrreldes eelmiste Indreku Õlletares esitatud monoetendustega on jõutud täiesti uuele tasemele. Üks roll, üks grimm algusest lõpuni. Labasused on kadunud või väga hoolikalt teksti alla ära peidetud. Enamuse ajast baaripukil istuv taksojuht peab mõistlikus koguses pause ja virutab teksti sisemiste vimkadega. Alkoholipudelid on asendunud kohvitopsiga.

Samaks on jäänud vaid see, et teine pool on lühem, oluliselt kiirema tempoga ja naljakam.
Märkused: Mis kell on? - Viis seitsmest puudu - 2!?

☟ 40. (428) Tartu Tamme Kool - ☞Kalliskivi jahil - (Tamme pst 24a, 09.02.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Eliise Reitsak
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Tamme Kooli õpilased
Tutvustus: -
Hinnang: Nii hea on aegajalt teada saada, et õpilased oskavad väljaspool koolitööd midagi huvitavat teha. Eliise kirjutas ise loo ja ka lavastas selle. Laval oli osatäitjaid palju ning kõigil oli oma roll ning väikestele viperustele vaatamata saadi ka hakkama.

Huvitav, et seekord oli vahendiks valitud muinasjutu vorm. Kati ja Mati viidi maailma, kus loomad rääkisid ja lisaks maistele olenditele liikusid ringi ka inglid ja trollid. Suure habemega roheline mehike luges suurest raamatust lugu ja see sai jupphaaval teiste õpilaste poolt ette mängitud. Lihtne südamlik lugu ilma tänapäevaste nutivahendite, mürisevate masinate ja lõputu kiirustamiseta.

Lavakujundus oli võimalikult lihtne. Puudusid kooliteatrile omased papist kuused. Laval olid tõesti vaid need esemed, mida hädasti vaja. Samas kostüümidega oli palju vaeva nähtud.

Tundus, et lapsed nautisid laval olemist ja see on kõige olulisem.
Märkused: Pean kohe vabandama, et jäin etendusele paar minutit hiljaks ning vaatasin umbes viis minutit laval toimuvat läbi ukseklaasi ilma häält kuulmata. Alles siis kui veel rohkem hiljaks jäänud lapsevanem koos pisipojaga ukse taha jõudis, kasutasin võimalust ja hiilisin saali. See on ka põhjuseks, miks ma ei tea, millest lugu pihta hakkas.

☟ 41. (427) Vanemuine - ☞Ooperi fantoom - (Vanemuise suur maja, 27.01.2017) ♥♥♥

Autor(id): Andrew Lloyd Webber, Charles Hart, ichard Stilgoe
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Koit Toome, Maria Listra, Kalle Sepp, Pirjo Jonas, Reigo Tamm, Lauri Liiv, Simo Breede, Merle Jalakas, Hedi Maaroos, Rasmus Kull
Tutvustus: Andrew Lloyd Webberi muusikal koostöös Really Useful Group Ltd-ga Richard Stilgoe & Andrew Lloyd Webberi libreto põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantôme de l’Opéra“

Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoom”, läbi aegade edukaim muusikal /…/ on nii vokaalselt kui lavatehniliselt ülinõudlik, amatööridel sellega asja pole. Hele-Mai Poobus, ajakiri Muusika

Vaatemäng laval, millele lisab sügavust ja sära Vanemuise sümfooniaorkestri elav saade, annab klassikalisele loole uue ja eelnevatest lavastustest erineva tähenduse ning on imeliselt sujuv kollaaž värviküllusest, draamast ja emotsioonidest. Et võimsa tundetooniga jutustus ellu äratada, soovis Georg Malvius teha sellest „rohkem“ kui lihtsa armastusloo. Lavastaja sõnul on maailma inetuse näitamine sama oluline kui selle ilu kiitmine.

„Ooperifantoom” on lavastus, mida vaadates ei ole võimalik igavust tunda. Kuna pidevalt vahetuvaid elemente, millele tähelepanu pöörata, on külluses, on meeled kogu aeg pingul. Mari Hiiemäe, ajaleht Äripäev
Hinnang: Elu on karm. Täissaal tõuseb lisaetendusel püsti, valgus- ja pürotehnikud on teinud vägeva töö. Aga mina panen kiuslikult hinnanguks vaid kolm tärni. Liialt palju on selle muusikali sisse põimitud ooperit ja balletti. Naiste arusaamatu kriiskamine ja kolme tegelase pidev samal ajal laulmine teeb teksti jälgimise raskeks ning paneb kõrvad kumisema. Mis kasu on tüki eesti keelde tõlkimisest, kui tekstist ikka aru ei saa. Olgu siis need noodid nii puhtad kui tahes.

Tehniliselt väga kena lahendus. Kui norida, siis vaid sellega, et lühtri kukkumine ei olnud piisavalt usutav.

Muusika on võimas ja nauditav, kui vaid lauljad seda nautida laseksid.

☟ 42. (426) Ugala - ☞Erakordselt heatahtlik mees - (UBB, 13.01.2017) ♥♥♥

Autor(id): Sirkku Peltola
Žaanr: draama
Näitlejad: Egon Nuter, Aarne Soro, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kiiri Tamm, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Terje Pennie
Tutvustus: Tanel Ingi jätkab oma õnnestunud soome dramaturgia lavastustesarja Sirkku Peltola vaimuka draamaga “Erakordselt heatahtlik mees”.

Loo keskmes on Raine – hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. “Annab kasvõi viimase särgi seljast,” öeldakse sellise inimese kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber… Oleme me neile vähemalt tänulikud?

Sirkku Peltola on üks enim mängitud soome nüüdisaja näitekirjanikke. Ta on kirjutanud üle kolmekümne näidendi ja teeninud rohkelt auhindu. Oma tekstides, mis on populaarsed ka väljaspool Soomet, kujutab ta sotsiaalseid probleeme ja elulisi olukordi tihti kergelt groteskses võtmes. Eestis on Sirkku Peltola näidendeid lavastatud seni kahel korral: “Soome hobune” 2007. a Eesti Draamateatris (lavastaja Roman Baskin) ja “Väike raha” 2011. a Ugalas (lavastaja Tanel Ingi).

Lavastaja Tanel Ingi: “Rõõmud on need, mis hoiavad elus. Väikesed rõõmud. Igas päevas rõõmu leidmine. Neis näidendites, mida ma olen siiamaani endale leidnud, tegutsevad sellised inimesed, kes tunnevad rõõmu ehk esmapilgul väikestest iseenesestmõistetavatest asjadest. Need inimesed lähevad mulle korda.

Istusime koos hea sõbra Ülev Aaloega. Ülev on need kolm näidendit tõlkinud, mida olen siiani lavale aidanud. Istusime ja arutasime, et mis on see ühendav lüli neis… ja jõudsime koos arusaamisele, et see on soojus ja kargus ühekorraga. Ikka on hea, kui vahepeal külm ka on, ainult soe tüütab muidu ära ja läheb imalaks. Me ikka nagu Põhjamaa inimesed või nii.”
Hinnang: Tänase ekspromt Viljandi sõidul oli minu jaoks kaks põhjendust: varsti varsti lõhutakse Ugala Black Box ära ja ma ei ole siia veel jõudnud ning Egon Nutter on viimasel ajal end väa hästi näidanud draamarollides. Tükk on aaasta otsa mänukavas olnud, ehk kaob ta koos uue teatriks kohandatud hoonega.

Tööstushoonesse paigutatud teatrimaja avaldas muljet. Juba väljast jättis roheline valgus väga mulje. Sisemine omapärane seinte dekoreerimine lippiaia tehnikas, sinaka varjundiga, tavalistest teatri PAR prožektoritest omapärane lühter lahtises kohvikualas. Nii suure jalgade ruumiga teatrit ei mäletagi.

Vaimustus mängukoha üle oli kahjuks pea ainus rõõm. Näitlejad mängisid hästi, valguskujundus oli paigas, aga sisu jäi kuidagi poolikuks. Teema ise on hea, kuid ootasin rohkemat.

☟ 43. (425) Vanemuine - ☞Perekond Linden - (Vanemuise väike maja, 11.01.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): John B. Priestley
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets
Tutvustus: Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.

Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna valupunkte laiemalt. Teise Maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.

Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894-1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.
Hinnang: Lavameistrid on üles seadnud väga sopilise maja. Valgustajad ei jätnud välja ühtegi detaili, mis mõnelegi vaatajale silma oleks võinud jääda. Mina nautisin vahelduvat valgust maja ukse taga, mis tõenäoliselt poolele saalile nägemata jäi. Arvan, et paljudele jäid nägemata ka vihmamärjad vihmavarjud, mis kesklavale ei jõudnudki.

Niisama sopiline, kui oli lavakujundus, sama sopiline on ka tegelaskujude siseelu. Näiliselt kõik edukad inimesed, aga kõigil täiesti erinev maailmavaade. Aeg on teinud oma töö ja lihtsast kaardimängust enam ei piisa, et tuju tõsta. Ikka ja jälle kipub sisemine äng võimust võtma ja tegevusi mõjutama.

Päris palju on kasutatud stoppkaadrit. Näitlejad on paigal ja ainus muutuv asi on muusika ja valgus. Tagantjärele kavalehte lugedes võis poolläbipaistval vahekardinal vist tõesti näha ka mõningaid videoinstallatsiooni jälgi. Mis seal tegelikult kujutati, ei oskagi nüüd enam öelda. Üks must auk lõpustseenis nagu oleks olnud...

Esile tõstaks heade rollilahenduste eest vanade tegijatena Hannes Kajujärve, Merle Jääger'i ja Linda Kolde.
Märkused: Hannes Kaljujärv - palju õnne möödunud sünnipäeva puhul!

☟ 44. (424) Vanemuine - ☞Lotte unenäomaailmas - (Vanemuise suur maja, 03.01.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Heiki Ernits, Janno Põldma
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Linda Kolde Kaarel Targo (Must Kast), Priit Strandberg, Jaan Willem Sibul, Angelika Mikk (RO Estonia), Karol Kuntsel, Veiko Porkanen, Hedi Maaroos, Marin Mägi–Efert (Rakvere Teater), Matis Merilain, Alo Kurvits, Oliver Timmusk, Leino Rei, Aivar Kallaste, Janek Savolainen
Tutvustus: “Lotte Unenäomaailmas” juhatab vaatajad jänes Adalberdi unenäkku, kus võib kohata nii kõikvõimalikke kummalisi tegelasi – alustades üleannetutest ustest ning lõpetades lootusetult ühte põimunud kinga ja kohvitassiga – kui sattuda kõikvõimalikesse rohkem või vähem pentsikutesse situatsioonidesse. Lühidalt öeldes osutubki Unenäomaailma lõksu jäänud Adalberdi päästmine üle ootuste värvikaks ja haaravaks seikluseks.

Seda, millist rolli on mänginud ja mängivad Lotte-lavastused laste tutvumisel muusikateatriga või teatriga üleüldse, ei saa kindlasti kuidagi alahinnata. Sest fantaasiarikaste narratiivide, mida on vürtsitatud vaimukate laulutekstide ja meeldejäävate meloodiatega, populaarsus, on olnud muljetavaldav. Ja sama on lugu ka Lotte-sarja neljanda lavastusega. Mihkel Truman, kultuur.err.ee
Hinnang: Väga tore ja õpetlik lugu lastele. Võib-olla veidi nõrgem lugu, kui varasemad, aga samas kenasti lapsesõbralikult üheks tervikuks kokku miksitud lisades vürtsi Eesti rahvapärimustest.

Väga maaliline lavakujundus, palju huvitavaid detaile. Erinevaid leiutusi oli ehk vähe, aga eks neid ole varem ka juba palju olnud.

Väga hea diktsiooni ja sõnumiga laulud. Ainus, kelle sõnad eelviimasesse ritta ei jõudnud tulid kaelkirjakult. Aga eks lapsi tuleb maast ja madalast ooperiga hirmutada.

Varasema põhjal oleks oodanud, et valguskujundus jõuab rohkem lavaruumist välja publiku sekka. Vaid ühe laulu ajal tehti seda teadlikult, teistel kordadel tundud tegu olema pigem liikuvpea paigutuse veaga.

Ei saa üle ja ümber oma esimestest Lotte kogemustest. Linda Kolde oli tubli, aga ikka jääb hinge kriipima, et kuidas oleks sama roll kõlanud Kerli Padari esituses. Samas kogu meeskond on noorenud ja noorematele tulebki võimalust anda. Kindlasti on tänaste vaatajate seas neid, kes ülejärgmises Lotte etenduses (üksikul saarel) just Lindat näha tahaksid.
Märkused: Ma tean, et tegemist on lasteetendusega, aga ehk oleks siiski mõistlik lisada ingliskeelsed tiitrid või kavalehe.