Autor(id): Sirkku Peltola
Žanr: draama
Näitlejad: Egon Nuter, Aarne Soro, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kiiri Tamm, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Terje Pennie
Tutvustus: Tanel Ingi jätkab oma õnnestunud soome dramaturgia
lavastustesarja Sirkku Peltola vaimuka draamaga “Erakordselt heatahtlik
mees”.
Loo keskmes on Raine – hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik
mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht
koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud
kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka.
Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem
vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis
kaasinimesi aitama. “Annab kasvõi viimase särgi seljast,” öeldakse sellise
inimese kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid
hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber… Oleme
me neile vähemalt tänulikud?
Sirkku Peltola on üks enim mängitud soome nüüdisaja näitekirjanikke. Ta on
kirjutanud üle kolmekümne näidendi ja teeninud rohkelt auhindu. Oma
tekstides, mis on populaarsed ka väljaspool Soomet, kujutab ta sotsiaalseid
probleeme ja elulisi olukordi tihti kergelt groteskses võtmes. Eestis on
Sirkku Peltola näidendeid lavastatud seni kahel korral: “Soome hobune” 2007.
a Eesti Draamateatris (lavastaja Roman Baskin) ja “Väike raha” 2011. a
Ugalas (lavastaja Tanel Ingi).
Lavastaja Tanel Ingi: “Rõõmud on need, mis hoiavad elus. Väikesed rõõmud.
Igas päevas rõõmu leidmine. Neis näidendites, mida ma olen siiamaani endale
leidnud, tegutsevad sellised inimesed, kes tunnevad rõõmu ehk esmapilgul
väikestest iseenesestmõistetavatest asjadest. Need inimesed lähevad mulle
korda.
Istusime koos hea sõbra Ülev Aaloega. Ülev on need kolm näidendit tõlkinud,
mida olen siiani lavale aidanud. Istusime ja arutasime, et mis on see
ühendav lüli neis… ja jõudsime koos arusaamisele, et see on soojus ja kargus
ühekorraga. Ikka on hea, kui vahepeal külm ka on, ainult soe tüütab muidu
ära ja läheb imalaks. Me ikka nagu Põhjamaa inimesed või nii.”
Hinnang: Tänase ekspromt Viljandi sõidul oli minu jaoks kaks põhjendust:
varsti varsti lõhutakse Ugala Black Box ära ja ma ei ole siia veel jõudnud
ning Egon Nutter on viimasel ajal end väa hästi näidanud draamarollides.
Tükk on aaasta otsa mänukavas olnud, ehk kaob ta koos uue teatriks
kohandatud hoonega.
Tööstushoonesse paigutatud teatrimaja avaldas muljet. Juba väljast jättis
roheline valgus väga mulje. Sisemine omapärane seinte dekoreerimine lippiaia
tehnikas, sinaka varjundiga, tavalistest teatri PAR prožektoritest omapärane
lühter lahtises kohvikualas. Nii suure jalgade ruumiga teatrit ei mäletagi.
Vaimustus mängukoha üle oli kahjuks pea ainus rõõm. Näitlejad mängisid
hästi, valguskujundus oli paigas, aga sisu jäi kuidagi poolikuks. Teema ise
on hea, kuid ootasin rohkemat.