Autor(id): Tiit Palu

Žanr: muusikal

Tutvustus: "Raimonds" jutustab loo tavalisest eesti naisest, kes on sündinud samal päeval läti helilooja Raimonds Paulsiga, kelle loomingul saab naise elus edaspidi olema oluline roll. Raimonds Paulsi surematud laulud saadavad naist pea kogu tema teadliku elu vältel – olulistel ja vähemolulistel hetkedel. "Raimonds" on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. "Raimondsis" on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.

Hinnang: Natuke labane tundus see värk. Laulud olid enamuses muidugi head ja esitused nauditavad, aga laule siduv tegevus oli ülimalt kaootiline ja imelik. See, et tutvustuses rõhutakse Raimonds Paulsile ning vana-aasta viimasel etendusel lastakse parteri pilet 75 krooni peale tõi kolmveerand saali ikka täis, aga nagu etenduse alguses kostev näitlejate naer iseenda üle näitab, et nemadki saavad aru, et kokkuvõttes on tegu paraja süldiga. Samas oli muidugi väga huvitavaid tekstilisi ja tehnilisi leide.

Vaatama tasub Raimondsit siiki minna, kuna laulvaid näitlejaid on päris hea kuulata.

Märkused: Endla teatris otsi kohta 7. või 12. ritta - siis paikned täpselt eesolevate tooliridade vahekohas ja eesistuja pea ei sega etenduse jälgimist.

Žanr: show

Tutvustus: Teie ees avaneb muusikali võlumaailm oma maagilise külgetõmbe ja glamuuriga. Säravate muusikaliartistide esituses näete vaatemängulisi shownumbreid ja kuulete hingematvalt kauneid meloodiaid muusikalidest Hairspray, Mamma Mia, Wicked, Dreamgirls, Chicago, The Phantom of the Opera jne. Kogete kõike seda, mille pärast inimesed armastavad ja jumaldavad muusikale. See on show mida te ei unusta iial.

Hinnang: Lavasuitsu kasutati kohati liialt palju kuid kõik muu oli väga hästi läbi mõeldud ja ka läbi mängitud. Kolm lauljat ja kümmekond tantsijat vahetasid kiiresti riideid ja särasid siis laval. Märk, sellest, et tegijad võtsid asja tõsiselt on kas või seegi, et kahel järgneval õhtul esitati täiesti erinevad kavad. Nii oli neil selgeks õpitud terve tunni jagu tantse ja laule. Eriti meeldis mulle esimese õhtu Cats (olen etendust näinud) ja tesie õhtu Mamma Mia (vaid film kahjuks). Ning geniaalne oli ka moodus, kuidas etendus seoti laval olnud muusikabändi esinemisega. Publikul ei lastud korrakski tekkida muljet, et midagi ei toimu. Üleminek ABBA plaadimuusikalt bändi esinemiseks oli väga sujuv ja effektne. Mina ei kahetse, et parimate kohtade saamiseks tuli ligi neli tundi varem kohale minna ja valju muusikat taluda.

Autor(id): Meir Z Ribalow

Žanr: draama

Näitlejad: Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mihkel Kabel, Rein Oja, Tõnis Mägi (külalisena)

Tutvustus: Me leiame end metafüüsilises ajas ja kohas, 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne kõrtsi moodi ruumis. Seal saavad kokku segavereline kõrtsiplika, legendaarne püstolikangelane, neeger, indiaanipealik, rikas juut. Neid toob kokku kohutav põud. Ja äkki tuleb nende hulka üks süütu, pärani silmadega kergeusklik iiri maapoiss, kes vist oskab vihmatantsu.

Hinnang: Huvitavad karakterid, väga head näitlejatööd, detailideni lihvitud kostüüm ja grimmm, veidi ülepaisutatud muusikaline kujundus, terav ja mõtteid täis tekst.. Mõned ebakõlad ajastu ja sõnavaraga. Huvitav veekardina kasutus. Laval kujutatud kõrbekuumus ning janu jõudis saaligi.

Märkused: Draamateatri väikesesse saali mineja peab aega varuma, et pärast treppidest ülesronimist hingeldama ei peaks.

Autor(id): Jüri Kaldmaa

Žanr: komöödia

Näitlejad: Oleg Želudkov, Helve Nurk, Airé Pajur, Peeter Novoseltsev, Imbi Uibo, Ursula Noor, Aare Vider

Tutvustus: Jüri Kaldmaa kirjutatud ja ka lavastatud näidend "Kitarriõpetaja". Näidend on kaasaegne komöödia, milles mees peab valima kahe naise vahel. Lavastaja Andres Noormets on "Kitarriõpetaja" kohta arvanud, et näidendis on "tugev arhetüüpne mudel, millele eestimaine reaalsus igapäevaselt oma suhteid ehitab. Kaldmaa on kaasmaalases asuvad tungid ära tundnud, tulevikku ette sõnunud."

Hinnang: Muusikaline kujundus ei meeldinud mulle üldse. Mitte sellepärast, et väikses ruumis oli kõlar otse minu kõrva juures ning sealt tuli väga pikalt lihtsalt plärinat nagu oleks võimendi üks ots lahtine. Kui on ikka kitarriõpetaja ja laval kasutatakse akustilist kitarri, siis oleks võinud olla ikka ka ehe puhas akustilise kitarri muusika. Elektrikitarri hääle jälgi matkimine jättis pentsiku mulje. Näitleja võib poosetada palju tahab ikka jääb emotsioon poolikuks. Eriti kui lisaks kitarrile kostuvad kõlaritest veel paljud teised pillid. Muusikaliselt ainuke õnnestumine oli Singer Vingeri kasutamine publiku kaasa haaramiseks.

Kirjelduse järgi oleks oodanud, et kahe neiu kohtumine oleks võtnud oluliselt rohkem aega ning, et mees kitarriga oleks ise otsustanud oma saatuse üle. Nüüd, aga jäi väga kiiresti peale võru keelt ja Jehoovat pidevalt ette lugeva motorattaga sõitva vana tädi veider tahe.

Lavakujunduslikult painab kas tõesti oli lihtsam teisele korrusele vedada seda hulka vanu autokumme, kui tekitada paar lauda. Kui taheti rõhutada prügimäel elamist (miski muu sellele ei viita), siis miks on need kummid ja taaraalused nähtavad vaid paarile ääres istujale? Kui taheti ühele istepaigale anda elastsust, siis see küll välja ei paistnud.

Juba teine etendus, kus Ursula pannakse striptiisi tegema. Kahju, et lavastaja temas vaid füüsilist ilu näeb. Tegelikult tundub tegemist olema andeka näitlejaga ja nagu kavalehelt selgub ka järjepideva fotograafiga.

Tekst läks kohati labaseks kätte, aga üldmuljet see ei rikkunud. Sõnade väänamine oli kohati päris naljakaski. Visuaalselt oli lõpupilt päris keana aga sisuliselt jäi liialt palju segaseks.

Märkused: Esietendus. Erinevalt mõnest teisest väiksest mängukohast on Staadioni 48 mängupaik päris soe.

Žanr: kontsertaktus

Näitlejad: TTG õpilased, TTG vilistlased, TTG õpetajad

Tutvustus: Traditsiooniline Tamme Gümnaasiumi vilistlaste kokkusaamine.

Hinnang: Vilistlaskoori esinemine oli võimas. Kõik esinejad tegid tööd ihu ja hingega, seega sai koondtulemus hea. Korraldaja ja esinejana jätan ühe tärni panemata - saab veel paremini..

Žanr: draama

Näitlejad: Ott Aardam, Mart Aas, Tõnis Leemets

Tutvustus: Vene rännumehe ülestähendused" on Tartu Uue Teatri esimene omalavastus, mis esietendusega 9.08.2008 avas Tartu uue teatri esimese hooaja. Pärast väikest pausi on "Vene rännumehe ülestähendused" taas Uue Teatri laval.

Need on dialoogid mõistmise võimalikkusest kahe vastandliku saatusega lapsepõlvesõbra vahel, Moskva ja Peterburgi vahel, Tallinna ja Tartu vahel, Sotši ja Madridi vahel, lava ja saali vahel.

Hinnang: Muusikaline kujundus ei olnud päris minu maitse. Laulud ja nende tekstid olid ju iseenesest head (kavalehel isegi tõlge kenasti olema) aga kitarrimäng tekitas küsimusi, kui palju sellest plärinast tuli otse, kui palju elektrooniliselt. Puudu jäi ka vene lauludele omapärane sära.

Lavakujundus oli huvitav. Pimedas helendavad telliskivid ja mööda tagaseina kaugusesse minev tee on väga hea leid. Laulude ajal sai vabalt mõtteis rännata mööda käänulist öist asfalteed, kus vaid valge telgjoon juhib teed. Aegajalt vilksatab aknast tulukesi ei miskit muud. Kuigi korraga näed vaid kuni sadatkond meetrit teed sinu ees võid olla kindel et valge telgjoone lint viib katkestustele hoolimata Sind lõpuks teekonna lõppu.

Etendust vaadates tuleb koolipõlvest meelde meelevaldsed read Lermontovi luuletusest:

...Увы! — он счастия не ищет,И не от счастия бежит! ...

...А он, мятежный, просит бури, Как будто в бурях есть покой! ...

Kõikjal on parem kui kuskil mujal. Tihti haarab, eriti noori, kihk minna ära kaugele. Ja kui lõpuks kohale jõutakse, siis ei osata seal midagi tarka peale hakata. Mõned põgenevad kohe koju tagasi, teised mängivad laia lehte surudes peale oma kombeid ja kultuuri, kolmandad istuvad niisama pargipingil või söögikohas, neljandad jälgivad imestusega ümbrust, kuid südames on juba kihk minna veel edasi. Ikka ja jälle valitseb hinges rahutus - tahaks midagi muud.

Reisilt tagasi tulles kiidab turist külastatud maa head õlut, veini või toitu. Kuid hiljem selgub tõsiasi, et joodi harjumusest sedasama välismaist laket, mida koduski ning kohaliku köögi asemel minnakse kindla peale ja süüakse grillitud kana, Itaaliapärast pitsat või hiina nuudleid või ameerika hamburgereid. Selleks, et nautida Liibanoni või Malaisia roogi ei pea ju ometi neisse riikidesse rändama, igast suuremast linnast leiate koha, mis reklaamib end just nende maade roogadega. Mida keerulisemad toitude nimed, seda huvitavam.

Reisimisega kipuvad kaasas käima ka kerjused ja teised afferistid, kes soovivad ajutiselt küllatulnud inimeste arvelt end elatama. Kes mängib giidi või pilli, kes üritab sulle vana (loe eile vermitud) münti kaela määrida, kes veenab sind hasartmängule (Sa enda arvates ei osalegi mängus, aga rahast jääd ilma ikka) või siis need, kes lihtsalt julmalt teevad sind varast lagedaks.

Kui oled end kuskil kauge maa rannal, hotellitoas, kaljunukil või pargipingil sisse seadnud, siis võib Sinust kergesti saada filosoof - mis oli enne kas kana või muna; kuidas inimene jõudis klaasi leiutamiseni või eksootilise karastusjoogi retseptini. Selelst filosogfeerimisest võib hiljem saada maal, raamat või näidend -, aga ei pruugi.

Žanr: komöödia

Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Jüri Aarma, Inga Allik

Tutvustus: Elu võib tihtipeale osutuda mitu kraadi jaburamaks ka kõige hullemast väljamõeldisest. "Nääripidu" räägib meile loo abielupaarist, kellel mõlemal on salasuhe. Kumbki, teades et teine pool on suundumas oma firma jõulupeole, on oma armukese kutsunud enda juurde koju, arvates et "pind on vaba". Ja see on alles algus... Pöörases vassimisloos ja peitusemängus läheb segamini ning absurdini kõik mis minna saab. Kindel on ainult see, et pealtvaatajad saavad rohkem kui kõhutäie naerda!

Hinnang: Kus ma nüüd siis käisin - teatris või kõrtsus? Kodust olin ära kolm ja pool tundi, etendus ise kestis koos kahekümneminutise vaheajaga tund ja 25 minutit. Mis sest, et kultuuriaknas lubati ~2 tunnist etendust ning Õlletare ustel ilutses silt, et tavakülastajatele taasavatakse 21:50. Teisalt teenindus oli viisakas, garderoobi sai riided ära anda ning etenduse ajal nõudega ei kolistatud. Pingiread olid ka nagu teatris, mis sest et tühjaks nad jäidki.

Nagu oodata oli, midagi maailmarevulutsioonilist see tükk ei pakkunud. Poliitikasse ei laskutud (talvekartul ja -puud välja arvatud) ning ülemäära labaseks ei mindud. Tekst oli veidi rabe (teine etendusekord alles) ning kohati ei suudetud lõpuni tõsiseks jääda. Lõpulaul tuli paremini välja, kui järgneval süntesaatorimehel. Naerda sai kõvasti.

Märkused: Kuigi ei näitlejad ega publik ei suitsetanud, siis küünlad ja kamin jätsid lõpuks suitsumaitse suhu.

Autor(id): Terrence McNally, John Kander, Fred Ebb

Žanr: muusikal

Näitlejad: Tanja Mihhailova, Lauri Liiv, Koit Toome, Siiri Koodres, Karmen Puis, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Rasmus Kull, Egon Laanesoo, Joosep Trumm, Tamar Nugis, Paula Pokinen, Viktor Mägi, Martin Truupõld, Joosep Eendra, Andres Oras, Kaimo Kukk, Martin Hanson, Kristo Tennosaar

Tutvustus: "Ämbliknaise suudlus" toodi esmakordselt lavale Torontos 1992, samal aastal Londoni West Endis ning 1993 Broadwayl. Tony auhindade jagamisel tunnustati "Ämbliknaise suudlust" parima muusikali tiitliga, kokku võitis lavateos toona auhindu seitsmes kategoorias.

Muusikali tegevus toimub ühes Ladina-Ameerika vanglas. Homoseksuaalist Luis Alberto Molina istub kolmandat aastat alaealise ärakasutamise eest. Elab ta fantaasiamaailmas, et põgeneda vanglaelust, piinamistest, hirmust ja alandamisest. Tema kujutlusi toidavad peamiselt nähtud filmid ja staarid, eelkõige vampnaine Aurora. Just üks selle naise roll köidab ja hirmutab teda eriliselt: ämbliknaine, kes tapab suudlusega.

Ühel päeval tuuakse kongi uus vang: Valentin Arregui Paz, marksistist revolutsionäär. Pikkamööda saavad need kaks täiesti erinevat meest lähedasteks. Viimaks jagavad nad omavahel saladusi, millest ka vangla juhtkond oleks huvitatud. Õnnelikku lõppu sel lool, aga olla ei saa, sest ämbliknaine ootab üksnes hetke surmavaks suudluseks … Muusikal põhineb Manuel Puigi romaanil "El Beso de la Mujer Araña".

Hinnang: Etenduse nautimist häiris suur taustamüra (mingi ventilaator), mis tegi laulusõnade mõistmise keeruliseks. Eriti kehtis see Mihhailova kohta - kohati tuli lugeda ingliskeelseid subtiitreid, et midagi aru saada.

Lavaruum oli väga hästi üles ehitatud. Läbipaistev kaardin jaotas väga ilusti mänguplatsid. Suur liikuv metallkonstruktsioon toimis hästi. Balanseerimine teatri ja video vahel oli tasemel. Eriti meeldis suurte leekide kasutamine meeleolu elemendina.

Vangla olustik anti edasi üsna reaalselt. Näitlejaid lohistati üle lava ikka päris palju. Inimeste mõjutamise meetodid on karmid ning realsuse eest põgenemiseks kasutatud filmide fantaasiamaailm on usutav. Trööstitute kongidega vaheldusid sädelevad või muidu koloriitsed pildid eir paigust.

Lauri Liiv ja Koit Toome tõestasid järjekordselt, et nad saavad ka draamalaval hakkama. Kui Chess'is kuulus minu poolehoid Koidule, siis seekord suutis Lauri veidi rohkem särada. Eks tal oli muidugi rohkem tegevusvabadust ja teksti ka. Taisto Noore vangalaülem mõjus järjekordselt võimsalt. Tõsi laulusõnadest olen tema varasemates etendustes paremini aru saanud.

Žanr: draama

Näitlejad: Nero Urke, Kristel Leesment, Mart Aas, Sulev Teppart, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Tõnis Leemets

Tutvustus: See on "film", mida tehakse kaamerata. "Film", mille puhul iga etendus on esilinastus. "Film", mis sünnib vaatajate peades režissööri juhendamisel, elavas esituses. "IDentiteet" on Tartu Uue Teatri II hooaja esimene uuslavastus, mis sündinud soovist teha filmi. Just seetõttu näidatakse film-etendust Tartus kinos Ekraan.

Autori Mart Aasa sõnul on "IDentiteedi" puhul tegemist Jüri unenäolise teekonnaga iseendani "väikesel, kiirestimuutuval maal, mis otsib suuremat SKP-d ja oma teed".

Hinnang: Järjekordselt huvitav koht teatri tegemiseks. Lava on vaid meetri laiune, vaatajate toolid seeest palju mugavamad kui paljudes teatrites.

Küsimus "kes ma olen" on tegelikult väga põhjendatud küsimus. Ja ega me seda endalt (veel vähem mõnelt teiselt) küsime. Ikkas siis kui elu hakkab ühte või teistpidi kokku jooksma.

Kui esitada see küsimus sõpradele, siis jäävad nad vastamisega kimpu. Ühelt poolt ei tea nemadki täpselt ning teisalt kardetakse olukorda veel hullemaks teha. Jätkuks meil võimet ja oskust ennast peeglist vaadata ja aidata seda teistelgi teha.

Üsna nutikas valguskujundus. Sobis just sellesse saali, kus näitlejate hordid ei purusta tekkivat valgus illusiooni. Kui pidev arvuti veateate "plinn" välja jätta siis oli väga asjalik ka helikujundus. Soome suusahüppevõistluse kommentaari ja ööraadio kasutamine andis etendusele värvi juurde.

Dialoog, kus rääkijad üksteisele otsa vaatamise asemel otse publikusse piidlesid tundus alguses võõras. Aga üldise filmi ideoloogiaga läks see kokku. Natuke liialt palju pöörati tähelepanu näole, muud kehakeelt oli vähe.

Žanr: improvisatsioon

Näitlejad: Erki Aule, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Mairi Tikerpalu, Rednar Annus, Merilin Kirbits, Tiina Klooster, Virko Annus, Maarius Pärn

Tutvustus: Improteatri esimene etendus eesti laval. Laval on 5-6 näitlejat ja muusik. Valgustaja improviseerib koos trupiga. Publiku määrata jääb tegevuspaik või tegelased või stseeni pealkiri või stiil… Neli sekundit ettevalmistuseks ja etendus algab. Üle maailma hinnatud ja armastatud meelelahutuslik teatriprintsiip on leidnud tee eesti publikuni.

Hinnang: Teatrikool toodi kinnistest saalidest välja publiku ette. Või ma ei tea kah, teatrikoolis olekid õppejõud (neid tundus saails olema üsna mitu) rohkem pause teinud ja küsinud "Miks nii?" või siis käskinud uuesti teha.

Kõige rohkem tundsin etenduse ajal puudust Vanemuise suvemuusikalidele omapärast mahukat kavalehte, kus kirjas, mida laval olijad varem teinud on. Ei, noored näod tulevad tuttavad ette üsna mitmest etendusest, aga siiski kes on need andekat sõnameistrid ja kehakeele valdajad. Oli ju ka etendusele üsna vähe reklaami - tulevasest Tartu etendusest sain info alles nüüd.

Etenduses oli palju säravaid leide (kaanon, mõtete lugemine, spordivõistluse kommentaar, kabemäng, piparkookide saunapäev, mesilaste laul, lõputants) ja ka ebaõnnestumisi (tagurpidi mäng, sünnitus, kohtuniku töö). Esimese vaatuse võistluse raamistik oli veidi kuntslik. Aga üldiselt saadi püstitatud eesmärkidega hakkma ning aeg lendas kiiresti. Päris huvitav oleks etendust uuesti vaadata et näha kui suur osa oli siiski ette valmistatud ja kui palju sündis tegelikult kohapeal. On ju tegemist tükiga, mille edukus sõltub väga suurel määral publikust.

Veidi enam ootasin välja kuulutatud muusikust - Tarvo Krallist. Teades kui hea jutuvadaga inimene ta tegelikult on ning kuidas ta oskab ka pilli mängida, siis nüüdne kahvatu helimehe roll ühe "hiinlasi" täis elektriklaveriga jäi lahjaks. Natuke liialt palju läks jahumiseks numbrite keeles.

Märkused: http://improteater.ee/ - miks mitte kasutada võimalust kutsuda noored enda üritusele.

Žanr: muusikal

Näitlejad: Niki Evans, Craig Price, Stephen Palfreman, Richard Reynard, Louise Davidson, Louise Clayton, Stephen Pallister, Michael Southern, Rob Hughes, Alastair Brookshaw, Amy O’Neill, Alex Harland, Anna Sambrooks, Karl Greenwood

Tutvustus: Blood Brothers is Willy Russell's award-winning musical tale of Liverpudlian twins separated at birth.

The story follows twin boys who were split up as babies to give them both a better future. Though they grow up apart and lead very different lives in very different social circumstances, fate decrees that their paths will cross again, in both friendship and anger.

Blood Brothers is one of the longest running and best-loved musicals in the West End, the current run having started two decades ago in 1988. The original West End production of Blood Brothers won the Laurence Olivier Award for Best New Musical in 1983, with leading lady Barbara Dickson also winning Actress Of The Year In A Musical. When the show was revived in 1988, Con O'Neill won the Laurence Olivier Award for Outstanding Performance Of The Year By An Actor In A Musical.

Hinnang: Läksin seda etendust vaatama eelkõige, et võrrelda seda kogemusega Vanemuisest paar aastat tagasi. Tegevusliin oli tuttav muusika olin juba vahepeal unustanud.

Tegemist oli väga hea etendusega, aga varem nähtud Vanemuise etendus meeldis tehniliselt rohkem. Kui Tartus tõusis peale etendust kogu rahvas püsti ja lisaks plaksutamisele trampis ka jalgu, siis antud etendusel tõusis püsti vaid kolmandik rõdul olnutest.

Etendus on küll kurva alatooni ja õnnetu lõpuga, aga kaksikute areng sünnist surmani on väga mõtlemapanevalt esitatud.

Märkused: Piltetid tkts putkas olid 10 naela kallimad, kui samal päeval veebilehel http://www.londontown.com/halfpricetickets/. Krediitkaardiga makstes toimetati piletid tasuta teatri kassasse. Olin käinud sellel veebilehel varemgi, aga ei julenud ostu teha. Nüüd, aga interentikohvikust ost toimis ja saime head kohad teisele rõdule.

Žanr: muusikal

Näitlejad: Mazz Murray, Alex Bourne, Gary Lake, Peter Murphy, Sabrina Aloueche, Ian Carlyle, Louise Bowden

Tutvustus: London’s long-running rock musical We Will Rock You sees legendary band Queen join forces with writer Ben Elton to bring its unmistakable sound to Theatreland.

In the Queen song-fest We Will Rock You, the action takes place in a futuristic world, Planet Mall, where rock music is banned. Globalisation is complete; everywhere the kids watch the same movies, wear the same fashions and think the same thoughts. Individuality is unthinkable… unless you are a rebel, a Bohemian, who lives in the underbelly and resists the sterile world above. The Bohemians believe instruments still exist somewhere on Planet Mall, they just need a hero to find them. Is Galileo that man?

We Will Rock You has a score which features many of Queen's greatest hits including Killer Queen, Bohemian Rhapsody, Radio GaGa and the title track.

British rock band Queen – Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor and John Deacon – was formed in 1971 and released its first album two years later. Staying at the top of the music industry for two decades, Queen’s rein was cut short when lead singer Mercury died with AIDS in 1991.

Writer Elton became best known early in his career as a stand up comedian, but also wrote for successful BBC sitcoms The Young Ones and Blackadder. He has a number of novels and plays to his names, but moved towards musical theatre in 2000, collaborating with Andrew Lloyd Webber on The Beautiful Game. It was after this experience that he wrote We Will Rock You, which he followed with Rod Stewart musical Tonight’s The Night.

Hinnang: Väga hea tehniline teostus. Sisule pandi küll veidi vähem rõhku kui vormile. Jäljendati veidi liialt tähesõdade teemat, et tulevikus valitsevad maad inimessed (olendid), kes saavutavad täieliku kontrolli inimeste tegevuse ja mõtete üle.

Väga huvitav oli etenduse alguses esitatud ajajoon eelmise sajandi algusest käesoleva sajandi lõpuni. Selle järgi mängitakse 2021 aastal raadios viimast korda muusikapala, mille autoriks ei ole arvuti; 2046 hävitatakse viimased allesjäänud naturaalpillid. Kohutav tulevik. Aga lõppu pannakse ikka "happy end" - leidub unistajaid, kes rokivad kaljust välja sinna peidetud kitarri ja rockmuusika võidukäik algab uuesti.

Tehti väga palju vihjeid erinevatele muusikutele ja popplugudele. Saalis olnud inglastele sobisid need vihjed väga ja panid neid ka naerma või plaksutama. Välismaalasena nautisin rohkem head (kuigi liiga valjut) muusikat ning tohutut taustatööd erinevate ekraanide, liikuvate lavade ja valgusmänguga.

Teine etendus Queen'i muusikaga sellel aastal. Paljud lood olid tuttavad, aga ikkagi leidus palju lugusid, mis mulle ei seostu selle bändiga. Kas see ongi märk sellest, et hakkame unustama head muusikat ja muusikuid?

Tehniliselt kõige huvitavam lahendus minu jaoks oli rohelise laseri abil tekitatud vangikong, millesse maad valitsevad jõud paigutasid teisitimõtlejad.

Dominion teatris tunned end tõeliselt nagu kinos või tsirkuses, sest jäätisele lisaks, mida teisedki Londoni tearid pakkusid on menüüs ka plaksumais. Ning ridade vahel toidu jagajaid on üsna mitu. Saal iseenesest on väga suur mahutades 2000 külastajat.

Märkused: Kui olete Vanemuises harjunud sellega, et orkester on lavaaugus, siis Londoni teatrites paikneb orkester kahel pool lava umbes kolmanda korruse kõrgusel dekoratsioonide taga.

Žanr: muusikal

Näitlejad: Julie Atherton, Edward Baruwa, Daniel Boys, Christopher Fry, Mark Goldthorp, Rachel Jerram, Joanna Ampi, York Chen, Maria Omakinwa, Tom Parsons, Taofique Folarin, Simon Gorton

Tutvustus: Avenue Q is not the most upmarket of New York streets, and is about as far away from Park Avenue as you can get, but it is home to some lively and off the wall characters performed by an unholy comedic alliance of humans and puppets!

The musical, now in the third year of its run at the Noël Coward theatre, tells the story of Princeton, a bright-eyed college graduate who has just moved to the neighbourhood of Avenue Q, as he desperately tries to follow his dreams and discover his ever-elusive purpose in life. A tiny bank balance, the distraction of a busty blonde and a variety of weird and wonderful friends and neighbours lead Princeton on a hilarious story of self-discovery. Life may suck on Avenue Q but being jobless, homeless, politically incorrect, having sex (whether hetero, homo or porno... and that's just the puppets) are just some of the topics featured in this show.

Avenue Q includes a score full of amusing songs, including It Sucks To Be Me, The Internet Is For Porn and If You Were Gay. Popular not only with audiences, the puppet musical won the 2004 Tony Awards for Best New Musical, Best Book Of A Musical and Best Original Score.

Hinnang: Väga omapärane nukushow. Kui varem olen nurisenud selle üle, et teatris ropendatakse, siis nüüd ropendati lausa lauldes. Selleks, et head näitlejatööd, veel paremat heli- ja valguskujundust müüa kirjutatakse sisse geide teema ning vürtsitatakse tekst roppustega. Ja see tõesti müüb.

Minu elu on nii vilets - mis sa räägid, minu elu on veel viletsam. Nii ennast haletsedes jõuamegi Q-avenüüle, milles elavad vähekindlustatud inimesed, kes ei ole veel leidnud oma elule Eesmärki, kes on kaotanud oma töö või kes ei ole veel oma töökohta leidnud (pole varesemat töökogemust, on pärit võõralt maalt või on teistest erinev). Enda elu haletsedes ja juhuotsadega püüdes maksta oma arvete eest mandutakse lõpuks.

On nii hea näha, kui teistel läheb veel halvemini kui minul. Eriti head meelt teeb kui halvasti läheb mõnel inimesel kes varem on olnud väga kuulus. Kas pole hea tunne?

Kuidas saada välja sellelt allakäigutrepilt? Etenduses pakutud sõnum ütleb - aidakem üksteist ja alustage oma helget tuleviku juba praegu. Üksteist aidates on võimalik jõuda oma unistuste täitmesini ja elada täisväärtusliku elu. Future is now!

Jättes kõrvale laval ropendamine (ega ta nii hull nüüd ka ei olnud) ning fakt, et teatrisaal oli muudetud kinosaaliks - (kõik tulevad sisse üleriietes joogiklaasidega, plaksumaisi siiski ei olnud), hilinejad lastakse sisse, vaheajal müüakse otse saalis jäätist - oli tegemist suurepärase etendusega. Kui algul tundus, et etendus kujuneb vaid üksikute eraldiseisvate laulude esitamiseks, siis hiljem tekkis asjale ka läbiv sisu ning tükil oli täiesti point olemas.

Märkused: http://www.avenueqthemusical.co.uk/

Žanr: komöödia

Näitlejad: Natali Lohk, Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Mairi Tikerpalu, Maarius Pärn, Kati Ong, Alo Kurvits

Tutvustus: Neiu teeskleb noormehele, et ta on korteri perenaine mitte asenduskoristaja. Tema süütu vale tõmbab ta, aga kriminaalsetesse ja lausa eluohtlikesse sekeldustesse, sest enese teadmata on ta pea-peale keeranud hoolikalt planeeritud politseioperatsiooni.

Hinnang: Esimese vaatuse lõpp lõi kõik pahviks. Keegi ei saanud aru, kas tükk sai läbi või tuli vaheaeg. Süzee teeb päris palju keerdkäike. Tegelaskujud olid nauditavad, kuigi kohati ülepingutatult jõulised. Lavakujundus maitsekas ja praktiline.

Žanr: gaala

Tutvustus: TÜT Galaetendus "Sõbrad, me oleme kõik koos, hurraaa!!. TÜT - 10". Laval on 31 praegust ja endist teatri näitlejat, kes mängivad läbilõike pea kõikidest TÜT senistest lavastustest (lavastaja Kalev Kudu)

Hinnang: Noorte (ja veidi vanemate) näitlejate kehakeel lummas jällegi. Hea oli näha võrdluseks mõnda katkendit Jelisaveta Bam'ist ka eesti keeles ning leida mõned tuttavad katkendid varasematest etendustest. Tõsi enamust Üliõpilasteatri repertuaarist on nägemata. Etendus läks ju peaaegu täissaalile - korraldajad olid ettenägelikult vähem toole välja pannud kui tavaliselt Genialistide klubi etendustel. Oli näha, et tegijad nautisid näitemängu ja seda sama tegi ka publik. Kuigi jahedas saalis istumine väsitas pikapeale ära.

Žanr: draama

Tutvustus: Kaks tundmatut meeskodanikku koputavad ühe tüdruku uksele ja nõuavad tungivalt sisselaskmist. Tüdruk aimab halba: temalt tahetakse võtta elu, ta "maamunalt minema pühkida". Mille eest? Ta ei tea seda ja ilmselt ei tea seda ka täideviijad. Algab halastamatu kassi-hiire mäng tillukeses hämaras toas, kuhu astuvad aegajalt sisse ka papa ja mamma ning teised ausad linnakodanikud. Kas neiu Bamil õnnestub põgeneda?

Hinnang: Akustiliselt ei sobinud see tükk antud saali. Lava nagin käis näitlejatest üle, seega oli väga raske venekeelsest tekstist aru saada. Nagu hiljem selgus, siis ega ainult naginas probleem ei olnud - ka eestikeelsest variandi sisust oli raske aru saada, kuigi sõnad jõudsid kuulajani. Päris huvitav ooperlike laulude kasutamine.

Žanr: draama

Näitlejad: Martin Liira, Martin Tikk, Kaija Maarit Kalvet

Tutvustus: V. Pelevinit peetakse üheks parimaks tänapäeva Venemaa kirjanikuks, kes on pärjatud mitmete rahvusvaheliste autasudega ning kelle teoseid on lavale toonud mitmed Eesti teatrid. Pelevini peen maailmatunnetus, grotesk ja fantaasia on nakatanud Noorte Teatritehase tegijaid.

Erak ja Kuuevarbaline püüavad õppida lendama, et pääseda maailmast, mis hävib ja uueneb pärast iga seitsmekümnendat pimenemist.

Hinnang: Kui VAT Teatris jooksid näitlejad üle publiku, siis seekord roomasid nad sõna otseses mõttes publiku alt läbi. Huvitav valgustuse lahenduses.

Maailm kanalas elavate kanade pilgu läbi vaadatuna on päris huvipakkuv. Peene huumoriga vaieldi igihalja küsimuse üle, mis oli enne kas kana või muna. Elu kestab kuni on veel lootust...

Žanr: draama

Näitlejad: Kersti Kreismann (Eesti Draamateatrist), Sulev Teppart, Piret Rauk, Jüri Aarma

Tutvustus: Reille´ de poeg Ferdinand on löönud Houille´ de pojal Brunol sisse kaks esihammast. Poistevahelise tüli klaarimiseks kohtuvad kaks Pariisi keskklassi abielupaari. Meeldivalt alanud õhtu muutub aina pingelisemaks. Langevad maskid, tulevad ilmsiks tegelikud väärtushinnangud, mõndagi selgub omavahelistest suhetest. Võibolla tunneme mitmeski situatsioonis ära iseennast. Reza väidab, et kirjutab naljakaid tragöödiaid, publik ja ka kriitika suhtub neisse tihti kui headesse komöödiatesse. Igatahes saab "Tapatöö jumalas" palju nalja, kuid nii autori kui ka lavastaja eesmärgiks on vaatajaid siiski mõtlema panna. Millest? Ehk abielu haprusest. Yasmina Rezad (1959) kutsutakse Euroopa teatrite superstaariks, igatahes on ta praegu maailmas kõige enammängitav prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad draama-auhinnad.

Hinnang: Mitmete saalisolijate kommentaridest jäi kõrva, et etendus oli igav ja uni tikkus peale. Neljanda tärni saab antud tükk selle eest, et mängiti ilma vaheajata ning Jüri Aarma mängis suurepäraselt. Tegelikult mängis kogu nelik väga hästi.

Olen nõus autoriga, et tegu ei ole komöödiaga, kuigi naerda saab aeglasele tempole hoolimata päris palju. Nalja taga on peidus sügav traagika inimeste vahelistest suhetest, moraalist ning heaolust. Etenduse tegi jälgitavaks erinevate ühe arvamusega paaride rohkus nelja inimeselises seltskonans. Igal indiviidil oli olemas oma nägemus ja kõik julgesid seda ka tunnistada. Sõnasõda oli korralik, aga roppusi ei olnud. Tubli!

Märkused: Draama 2009

Žanr: draama

Näitlejad: Juss Haasma, Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist), Kadri Lepp, Luule Komissarov, Vilma Luik, Kata-Riina Luide, Andres Tabun, Tanel Ingi, Jaanus Kask, Arvo Raimo

Tutvustus: Rõõmsameelne neiu (linalakk, 29a/167cm/65kg) soovib leida huumorimeelega meest, kellega üheskoos avastada, mis värvi on armastus. Kui müra hulk inimese ümber ja sees aina kasvab, siis kuidas selles leida üles teine inimene? Kas leida? Kui raha saab järjest rohkem inimese mõõdupuuks, siis kuidas sellega kohanduda, kui enesemüügioskus on kesine? Kas kohanduda? Olen parimais aastais mat. kindl. vähk. Ole Sina kaunis brünett. Laps ei ole takistuseks. Naljakas lugu tõsistel teemadel.

Hinnang: Veider tükk, mille sõnum ei jõudnud minuni. Katkendid tundusid üsna päriselulised. Naerda sai, kaasa mõtlema väga ei pannud. Pannipill on väga huvitav leid.

Märkused: Draama 2009

Autor(id): Nikolai Gogol

Žanr: nukuetendus

Näitlejad: Vahur Keller, Liivika Hanstin, Riho Rosberg, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Jevgeni Moiseenko, Toomas Kreen, Venno Loosaar, Taavi Tõnisson, Reet Loderaud, Pavel Šnjagin

Tutvustus: "Mängurid" on tõeline põnevuslugu. Tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Kuidas saaks, aga üks mängupettur käed rüpes istuda, kui võõrastemaja on võimalikke mänguohvreid täis? Nii meelitabki Ihharev kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks nende rahakukrud tühjendada. Kuid kas need härrased on ikka kohmakad kaardiladujad? Või ehk hoopis veelgi peenemad petturid? Nõnda saab alguse hoogne ning ootamatute süžeekäikudega topeltmäng, mis ulatub kaardilauast kaugemalegi…

Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi sõnul püüdis ta seda lugu avada võtmes, kus kirg hukutab inimese: "Hasartmäng teeb inimesest nuku – elava kuradi ja saatana. Kui mängukirg tungib inimese hinge, siis rikub see inimese. Momentaalselt."

Hinnang: Suurepärane tükk. Eri suuruses nukkude ja näitlejate kasutamine tegi näitemängu nauditavaks. Peale hasartmängupettuste käsiraamatu läbilugemist oli sisu küll veidi ettearvatav, aga oli ka parajalt avastamisrõõmu.

Elu on üks suur mäng. Ja mäng on suur pettus. Varem või hiljem võlub mäng ohvri ja ta osutub pettuse ohvriks. Märkab ta seda siis või mitte. Olenevalt tehtud panustest sõltub ka kaotus. Lõpuni ei aita ka spetsiifiliste oskuste peensusteni treenimine, sest kindlasti leidub mõin veel kavalam tee Sinu naha üle kõrvade tõmbamiseks.

Kiidusõnad nukuteatrile ka selle eest, et nad nii vahvalt sisustasid vaheaja. Humoorikas näitus Gogolist ning sädelevates kostüümides muusikud. Mis sest, et tegu oli etendusele vastavalt parajalt petukaubaga, tore oli ikka.

Märkused: Draama 2009

Žanr: draama

Näitlejad: Ainis Storpirštis, Dovydas Stončius, Elzė Gudavičiūtė, Emilija Latėnaitė-Beliauskienė, Eglė Špokaitė, Marius Repšys, Vidas Bareikis, Vainius Sodeika

Tutvustus: Lavastuse "Kümme käsku" temaatika põhinebki nendel Piibli seadustel. Etenduses osalevad kaheksa noort näitlejat, kes avanevad läbi oma kogemuste ja mõtiskluste ja räägivad oma kaasaegsete hingelisest seisundist – nende muredest, olukordadest, kus nad peavad moraalseid otsuseid langetama, nende tõeotsingutest ning sellest, kui oluline on neile südametunnistus, mis tänapäeval näib olevat oma tähenduse kaotanud …

"Meie näitlejad alustasid etüüdidega, mis otseselt illustreerivad kümne käsu tõdesid. Töö käigus hakkasid nad mõistma, et kümme käsku kehtivad igal pool: igal sammul, igas elusituatsioonis ja samuti ka igas näidendis," räägib lavastaja Gintaras Varnas sellest, kuidas lavastuse kallal töötati. "Avastus, et kümme käsku ei ole lihtsalt mitte tühipaljas kirjapandud moraalikoodeks, vaid midagi, mis ka tegelikus elus rakendub ja millega tuleb igal sammul kokku puutuda, annab etendusele erilise värvingu."

Etendus koosneb valulikest kokkupõrgetest "Kümne käsu" kangelaste ja kaotatud jumala erinevate palede vahel, mis on sageli ka nooruslikult humoorikad ja vaimukad. Tegelased kasutavad igapäevast keelt, mõnikord ka slängi, kuid sõnade taga on palju sügavam poeesia ja filosoofiline tasand, mida tänapäeva põlvkond ilma raskusteta tunnetab ja mõistab.

2008. aastal pälvis lavastaja Gintaras Varnas Aasta Lavastaja tiitli ja Lava Kuldse Risti auhinna (ooperite "Tancredi ja Clorinda Duell", "Tänamatute tants" ning lavastuse "Kümme Käsku" eest). "Kümne Käsu" näitlejad ("Utopia" teatritrupp) said 2008. aastal rahvusliku draama kategoorias samuti Lava Kuldse Risti omanikeks.

Hinnang: Kes jättis tulemata piibli temaatika või leedu keele pärast tegid valesti. Piiblis kirjasolevat ei sunnita peale (kuigi seoseid tekkib kindlasti neil rohkem, kes on antud teosega tuttavad) ning etendusel olid eesti ja inglise keelsed alltiitrid. Tõsi nagu alltiitritega ikka käisid need kord etendusest ees ja jäid siis maha. Kõneldi loomulikult hoopis rohkem, kui lugeda pakuti.

Lavakujunduses jääb kohe silma jada erinevaid klaasnõusid. Väikest osa sellest kollektsioonist kasutati ka rekvisiitidena ära, aga ülejäänud ilutsesid lihtsalt niisama. Ju igal nõul oli oma lugu rääkida, aga aeg lendas nii kiiresti et kõik lood ei saanud räägitud. Taustal kuivasid hiiglaste aluspesu meenutavad riidetükid.

Kuna kõnest otse aru ei saanud, siis tegevus lõi seoseid varem nähtud tükkidega: "12 tooli", "Elud". Tõsine tükk tasus vaatamist.

Žanr: draama

Näitlejad: Priit Võigemast, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Allan Noormets, Rain Simmul, Andres Raag, Mart Toome, Piret Kalda, Kalju Orro, Indrek Ojari, Andero Ermel, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari

Tutvustus: "Ohvrit mängides" on vaimukas ja tänapäevaselt irooniline ühiskonnapeegeldus, mis lahkab üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu. Peategelane Valja on kõrgharidusega noor mees, kes töötab miilitsas, kehastades kuritegude rekonstruktsioonide ajal ohvrit. Väljaspool tööd püüab ta omal moel toime tulla elu ebameeldivustega nagu isa surm, ema suhe onuga ja pettunud armastatu. Valja on hamletlik tegelane, kes küll märkab elu ebaõiglust ja pealiskaudsust ning kannatab selletõttu, kuid ometi ei suuda asuda tegutsema, et olukorda parandada – vähemalt kuni hetkeni, mil kujutlus ja tegelikkus omavahel lõplikult segamini lähevad. Presnjakovide näidend, mida on mängitud edukalt nii Venemaal kui mujal Euroopas ja mille põhjal on vändatud ka film, pakub teravat groteski ja koomiliselt halastamatut sissevaadet kaasaegsesse ühiskonda.

Hinnang: Järjekordne hea lavastus Linnateatrilt. Eriti meeldis helikujundus ja otseeetris video. Lõpus keerati vint veidi üle, aga muidu täiesti tõsine tükk, mida saab mitmeti mõista. Väga head näitlejatööd Allan Noormetsalt, Rain Simmulilt, Kalju Orrollt.

Autor(id): Strugatski/Strugatski/Põldma/Rekkor/Torop

Žanr: draama

Näitlejad: Tormi Torop, Kristian Põldma, Helen Rekkor

Tutvustus: Teatritehas esitleb oma kaheksandat, vendade Strugatskite samanimelisel lühiromaanil põhinevat omalavastust.

Hinnang: Kaks musta noormeet mängivad läbisegi palju erinevaid rolle. Vahepeal ronib mõnusalt diivanile hõbedaste tundlatega tütarlaps, et lugeda päris pikalt raamatut kõva häälega.

Hüppeid ühelt tegelaskujult teisele ning ühest kohast teise oli päris palju. Ei saanud alati aru, mis toimub. Aga kõik sulandus kokku kenaks tervikuks. Suitsetati publikule liialt lähedal. Prožektorid pimestasid ka aegajalt.

Helikujundus oli hea, mitte liialt pealetükkiv. Publiku paigutamine uue nurga all andis Genialistide klubile juurde järjekordse mõõtme. Pikk aplaus näitas, et noortele asi meeldis - minule ka.

Märkused: esietendus! (samas arvatavasti ka viimane)

Autor(id): Enn Vetemaa, Erki Aule, Merle Karusoo

Žanr: draama

Näitlejad: Rein Oja, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Mari-Liis Lill, Laine Mägi, Johannes Tammsalu, Sander Leigri (külalisena)

Tutvustus: Rühmatöö põhineb dokumentaalmaterjalidel ja Enn Vetemaa – Erki Aule näitemängul "Gustav Naani hiilgus ja viletsus".

NAAN: "Kujutage, noored inimesed, endale ette pikka treppi, mille ühe astme nii ääre peal, kui üldse võimalik – seisab lõngakera. (Ines ulatab talle lõngakera, Naan asetab selle laua servale.) Vaat selle palli olukord ongi metastabiilne. Kui midagi ei juhtu, võib ta oma kohal püsida lõpmatuseni. Tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla... Eesti Vabariik ei kestnud veerand sajanditki. Sest oli metastabiilne moodustis."

JOEL: "Nii et kui kunagi sünniks uus iseseisev Eesti Vabariik, siis oleks ka sellel pidev oht ajalootrepist alla veereda?"

NAAN: "Just."

Hinnang: Tehniliselt huvitav etendus. Valgustusega enne etenduse algust suudeti mind järjekordselt haneks tõmmata. Olin kindel, et kasutatakse tagant projekteerimist keskmisele poolläbipaistvale ekraanile. Aga ekraanideks osutusid hoopis läbipaistmatunena paistvad külgseinad. Varjude ja peegeldustega on võimalik edasi arendada, aga saavutatud tase oli väga hea. Noorema publiku jaoks oleks võinud vast olla veidi rohkem piltide allkirju.

Sisu poolest meeldis mulle see, kuidas tavapärast elu püütakse tõsimeelselt kirjeldada süvateaduslike meetoditega. Teadus, kunst ja tavaelu saavutavad suurepärase sümbioosi. Üle pika aja võtsin kätte "keemikute piibli" ja tuletasin meelde termodünaamika seadused ning revideerisin oma teadmisi selles vallas. Püüan järgmine kord enda repliikides olla täpsem, sest III seadus käib absoluutse nulli kohta, mitte protsesside mittepööratavusest.

Tekst oli oodatult keeruline. Palju võõrsõnu ja viiteid mütoloogiale, kosmoloogiale, kõrgemale matemaatikale, politoloogiale jne. Tõenäoliselt oli see ka põhjus, miks pool saalitäit jättis tulemata ja teine pool tuli kohale ja nautis etendust. Isegi siis kui kõigist võõrsõnadest aru ei saanud või jälgida ei jõudnud.

Žanr: sõnalavastus

Näitlejad: Hilje Murel, Veikko Täär, Margus Grosnõi, Marko Mäesaar, Jakko Koort, Riho Sakrits, Mathi Kivi, Ann Kahro, Jarko Koort, Rein Tikk, Maikel Kaur, Marti Kivi, Gert Laiuste, Mello Lappert, Kaitlyn Merila, Rando Lääne

Tutvustus: "Saare valla Metsateatri" käesoleva plaanide kohaselt peaks augusti alguseks 2009. aastaks lavaküpseks saama Astrid Lindgreni "Kalle Blomkvist ja Rasmus", mis on mõeldud vaatamiseks kogu perele. Nii et kui kõik läheb nõnda nagu plaanitud, siis ootame kõiki teatrihuvilisi augustis 2009 Kääpale, et taas kohtuda.

Hinnang: Mul on väga hea meel, et sattusin nii huvitavasse kohta kui Kääpa. Külarahvas on tõsiselt vaeva näinud selleks, et turiste kohale meelitada. Puuskulptuuride ja roheluse kõrval jäävad muidugi silma rääma jääv söökla aga mis siis.

Ühe etenduse mängimine kahes erinevas paigas oli väga hea idee. Sai lahti ka murest, mida tavaliselt pikaks veniva vaheaajaga peale hakata - nüüd siis sai jalgu sirutada jalutades ühest kohast teise. Ja see sobis kenasti kokku ka etenduse sisuga.

Noored tegid asja isuga väiksest vihmast hoolimata. Eriti hea mulje jättis Eva-Lottat mänginud Ann Kahro. Suured toetasid neid väga hästi.

Küsitavad minu jaoks oli muusika valik - Lindgreni maailmaga see nagu kokku ei läinud. Jönköpingis iiri muusikal väga suurt kõlapinda ei tunudnud olema, kui seal käisin. Aga samas sidus see erinevad pildid kenasti kokku ja jättis parasjagu loksumisruumi erinevate viperuste tarvis..

Esimeses vaatuses tantsitud tantsu puhul häiris see, et tantsiti paralleelselt lava servaga samas, kui publik oli paigutatud üsna suure nurga all. Jäi mulje, et kava esitati vaid helipuldi taga olevale õpetajale.

Žanr: komöödia

Näitlejad: Helgi Sallo, Raivo Mets, Anne Paluver, Ene Järvis, Väino Laes, Mari Lill, Ivo Eensalu

Tutvustus: "Hullem kui Hollywoodis" ( originaalis "A Bad Year for Tomatoes") jõudis esmakordselt USA-s, New Royalstone's lavale 1974.aastal ja seda on mängitud lugematutes teatrites üle kogu maailma. Internetis tuhnides selgus, et vägagi edukalt on seda tükki mängitud nimelt suvelavadel. Aga ei ole ka midagi imestada – teema on külgetõmbav, sündmustik naljakas ja tekst vaimukas.

Hollywoodi supertähel, kuulsal seriaalinäitlejal, Myra Marlowe'l (mängib Helgi Sallo!) saab staarielust "kõrini" ja ta otsustab oma elus teha kannapöörde. Jätabki luksusliku elu, produtsendid, režissöörid, ajakirjanikud, "paparatšod", kolleegid ja austajad sinnapaika ning kolib ära maale elama. Loodab, et saab seal, väikese kolka vaikuses ja rahus aias nokitseda, tomateid kasvatada ja maaelu idülli nautida. Kõik ongi kena ja kaunis,, aga peagi selgub, et ta on sattunud "vihma käest räästa alla". Ja mitte sellepärast, et tema kuulsus teda jälitaks - ei, külaelanikud ei tunne teda ilma grimmi ja kostüümita äragi ning tal õnnestub oma identiteeti päris hästi varjata. Aga. Et pääseda ajapikku tülikaks muutuvate naabrite tüütavast pealetükkivusest, rakendab ta oma näitlejavõimeid - ja teeb seda üleliiagi usutavalt, saavutades soovitule vastupidise tulemuse. Kuni selleni, et teda kahtlustatakse kõige koledamates kuritegudes. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui... Öeldakse ju, et "iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde"!.. Vana Baskini Teatri suvekomöödia lavastab Ivo Eensalu ja kujundab Tallinna Linnateatri kunstnik Kustav-Agu Püüman.

Hinnang: Väga hea tekst, korralik diktsioon ja toetav võimandus andsid kokku väga hea vabaõhuetenduse. Helgi Sallo ja Väino Laes olid suurepärased ning ülejäänud toetasid neid igati..

Žanr: lasteetendus

Näitlejad: Jüri Aarma, Taavi Eelmaa, Rein Pakk, Jekaterina Nikolajeva, Toomas Lunge

Tutvustus: Selle suve sead ja hundid saavad kokku Tartus, Laulupeomuuseumi pargis, Jaama 14. Pidu, pill, laul, majaehitus ja kohtumine hundiga (hea) leiavad aset 25. juulist 15. augustini. Lisaks sigadustele saab ka pulli.

Hinnang: Vastakas tükk. Oli sigatsemist, publikuga suhtlemist, räppi, laulu, ootamatuid lahendusi, meeldetuletusi sotsialismist ja ka moraali. Viimane jäi küll veidi poolikuks - väikemeestele võis vabalt jääda mulje, et kui inimene oskab hästi lulli lüüa, siis võivadki nad seda tegema jääda.

Väga meeldis alguse muusikaline valik. Nii lastele kui vanematele tuttava muusikale kirjutati uued sõnad.

Vaheaeg oleks vabalt ära jääda, kuigi Laulupeo muuseumi park iseenesest on väga huvitav koht ning lastel oli seal vaatamist ja hullamist küll.

Žanr: komöödia

Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Merle Jääger, Inga Allik, Mait Trink, Meelis Hansing, Martin Liira, Irina Võsaste

Tutvustus: Kes mäletab, mis asi on kolhoos? Oli sarnane nõukogudeaegne ühismajandamise vorm maarajoonides. Ei ütleks, et see oli vabatahtlik organisatsioon, aga seitsmekümnendateks lõid mitmed neist kaunikesti õitsele!

Kolhoosides andsid tooni põllud, laudad, traktorid ja muu maaviljeluseks ning karjakasvatuseks vajalik butafooria. Majandites elasid inimesed- lollid, targad, kavalad, kiiksuga, tõsimeelsed, lõbusad- ühesõnaga, nagu mujalgi.

Meie näitemängus näetegi, kuidas mööduvad paar päeva enne suurejoonelist lõikuspidu "Leninliku sõna" kolhoosis, mis asub Lõuna- Eesti maalilisel kuppelmaastikul. Veedate meiega aega laudas ja remonditöökojas,, aga kiikate ka kontorisse, kust seda organismi juhiti. Näete, kuidas pidid inimesed töötama sotsialismi viljastavates tingimustes, tutvute meie tubli ja tööka kolhoosiperega.

Lõpuks olete palutud lõikuspeole, kus osaleb ka tähtis külaline Moskvast! Punase niidina jookseb läbi kolhoosielu lehm Koidula, kellel on kõrvaline, ent tähtis roll. Saate teada, kuidas ja mis asjaoludel sai esimees endale perekonnanimeks Tðik , mis juhtus veterinaar Senniga, mida kasulikku saab teha kahe tee sõelaga ning mis on Fridolini süsteem. Kõike seda näete, kui Teil tahtmist on

Hinnang: Nõrgim tükk Hansahoovis, mida mina näinud olen. Muidu seesama hea lahe maalähedane huumor võru murdes. Viimases oli muidugi päris palju tagasi antud, sest väga palju vene keelt ja ka kirjakeelt tuli sisse. Lavastus jäi hakituks - pildike siit, teine sealt - ühtset tervitkut ei tekkinud. Häiris see, et tegevus toimus madalal ja kuidagi väga laiali - päris palju jäi oma silmaga nägemata ning tuli piirduda kehvavõitu heliga, mis kõlaritest kas tuli või mitte.

Aga naljad iseenesest olid head ning kehakeel oli tasemel. Diktsiooniga oli kehvasti. Osalt püüti pudikeelt rääkidagi, aga paljus jäi tekst ülevõimenduse vilinate ja sahinate taha.

Aga üldiselt tulkes säärast teatritegemist toetada ning meelelahutust tunniks ja kolmveerandiks (sh vaheaeg) täitsa on.

Autor(id): Emily Jane Brontë

Žanr: draama

Näitlejad: Marko Matvere, Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Riho Kütsar, Ott Sepp, Külliki Saldre, Helen Rekkor, Margus Jaanovits, Raivo Adlas

Tutvustus: 19. sajandi alguse Inglismaa kaugema nurga maamõisas toob mõisnik ühel õhtul pikalt reisilt kaasa leidlapse, kellele antakse nimeks Heatcliff. Deemonliku Heatcliffi ja temperamentse peretütre Catherine’i vahel tekib kirglik armastus, mis oma võitmatus tugevuses ja võimatuses saab nende elu sisuks ja hukatuseks. Heatcliff: "Nüüd sa näitad mulle, kui julm sa oled olnud – julm ja valelik. Miks sa põlgad mind? Miks sa reetsid oma südame, Cathy? Mul ei ole ühtki lohutavat sõna. Sa oled selle ära teeninud. Sa oled ennast tapnud. Jah, sa võid mind suudelda ja nutta ning minult suudlusi ning pisaraid välja meelitada, kuid nad hävitavad sinu, nad neavad sind. Sa armastasid mind – mis õ i g u s e g a jätsid sa mind maha? Mis õigusega – vasta mulle – selle armetu mööduva tunde pärast, mis sul oli Lintoni vastu? Sest ei õnnetus ega alandus, ei surm ega mitte miski, mis on jumala või kuradi võimuses, poleks meid lahutanud ja s i n a tegid seda omaenda tahtel. Mina pole purustanud su südant – s i n a oled selle purustanud ja koos sellega purustasid sa ka minu südame. Mul on seda halvem, et ma olen tugev. Kas ma tahan elada? Mis elu see on kui s i n a …oh jumal! Kas s i n a tahaksid elada, kui su hing on hauas?" Vanemuise draamajuhi Sven Karja sõnul on teatri sellesuvine draamalavastus kolme seni eraldi seisnud idee õnnelik kokkusaamine: "Ühelt poolt on Brontë võimsalt nägemuslik, müstiliste hoovuste ja monumentaalsete karakteritega romaan "Vihurimäe", mille lavastamisest on Vanemuises varemgi juttu olnud. Teisalt oli Roman Baskini soov lavastada suvel vabas õhus suurte kirgede lugu. Kolmandana lisandus Tartumaal asuv Alatskivi loss, Eesti suveteatri jaoks peaaegu avastamata paik. Muuseas, lossi ehitamisel on olnud eeskujuks Šotimaal asuv Balmorali loss, mis võiks igati orgaaniliselt haakuda selle iidse inglise romaani õhustikuga."

Hinnang: Väga ilus paik. Ilmaga vedas ka suurepäraselt - vaikne soe õhtu. Hurmavad hobused, lummavad trikid vee, tule ja akendega. Ainus asi, mida võiks etenduspaigale ette heita on see, et toolide paigutamisel on üritatud nii palju ruumi kokku hoida kui võimalik. Tahtmatult puudutad etenduse ajal eespool istujaid ning jalad jäävad kangeks.

Lavastuse tehnilise poole pealt ei meeldinud see, et ruumides kasutatud mikrofonid võimendati ebaloomulikult üle. Samas kasutati ümbrust väga hästi ära.

Tunda andis, et tegemist oli esimese etendusega pärast talvevaheaega - näitlejad kippusid tekstis sõnu ja lauseid sassi ajama ning paaril korral lõpetati näitlemine enne kui mängupaigast ära jõuti.. Samas võib selle põhjuseks olla ka see, et näitlejaid sunniti väga palju edasi tagasi liikuma ning tihti trepist üles-alla.

Keeruline tükk, aga väga hea.

Žanr: gaala

Tutvustus: Sportlased 14 erinevast riigist vanuses 9..20+ aastat) kogunesid kaheks nädalaks kokku Tartusse, et treenida Алексе́й Ми́шин'i käe all. Nüüd tutvustatakse kavasid publikule.

Hinnang:

Segadus selle riikide arvuga. Plakatile pandi 13, maha hõigati, 12 ja shows kasutati 10 lippu. Tõmbenumber - Евге́ний Плю́щенко, kellest enne gaalat sosistati, ei esinenud. Kuna kava ei jagatud ja diktori diktsioon oli kehvapoolne, siis tulevikus ei teagi millist maailmameistrit noorena esinemas näha sai.

Valgustus oli kohati huvitav, aga enamasti ei toetanud ta etendust ning jäi poole gaala ajal päikese varju. Kassutati palju pimestavat valgust, mis raskendasid esineja nägemist.

Tehnilist taset ma hinnata ei oska. Oli nii kukkumisi kui õnnestumisi. Viimaseid ikka rohkem. Noored poisid ja tüdrukud olid tublid. Kõige lihvitum kava tundus olema Gleboval. Tütarlaps rohelises jäi ka silma.

Ootasin rohkem paarissõitu ja showtantsu. Teisalt on aru saadav, et sportlased tegid kaks nädalat tõsist tööd ja nende eesmärgiks oli proovida publiku ees võistluskavu, mitte teha showd.

Autor(id): Brian Friel

Žanr: draama

Näitlejad: Peeter Volkonski, Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv

Tutvustus: Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.

Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist: mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev. Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.

Hinnang: Vaatamata sellle, et veebilehel öeldakse otse välja, et tegu on nelja igavavõitu monoloogiga ning etendus toimub Tartust eemal tuli küün publikut üsna täis. Tõsi vaheajal äraminejaid oli ka.

Koht ise oli huvitav, sääskede ja pleedidega külma kaitseks. Sees parajalt võimas valguspark ning lisaks kõlaritest tulevatele heliefektidele esinesid hõreda seina taga üksikud möödasõitvad autod ja linnud.

Väga hea valgustehniline töö. Kui kavalehel kujutatud akti piirjooned nägi hämaras saalis ära, siis pimeduse, võrgu ja kontravalguse taha peidetud maastik, mis iiri muusikaga oli väga tore üllatus ning see andis esinemispaigale oluliselt suurema haarde. Lisaks valgusele oli ka väga hea helikujundus. Iiti muusika Peeter Volkonski taustal mõjus mõnusalt.

Näitlejad said väga suurepäraselt oma monoloogidega hakkama. Hannes Kaljujärve Teddy haaras publiku kaasa esimisest hetkest. Peeter Volkonski Frank üllatas samuti positiivselt.

Tekst kippus minema pikaks ja keeruliseks. Kõikide nüanssuide tabamiseks peaks tüki veelkord läbi vaatama. Eriti intrigeerivaks teeb asjaolu, et antud etendust mängitakse kuue näitleja poolt neljas erinevas koosseisus.

Arvan, et seekord oleks võinud siiski ka mõningaid kärpeid teha - umbes veerand tunni jagu oli etendus liiga pikk. Seda vaatamata sellele, et täna mängiti tükk ära 2 tunni ja 47 minutiga välja kuulutatud kolme tunni asemel.

Suvelavastuse kohta võib seekord kindlalt väita, et haltuurat tegema ei mindud. Tavalise suveetendustel käijate jaoks on tegu liiga keerulise tükiga aga odava palaganiga tegu ei ole.

Autor(id): Valentin Krasnogorov

Žanr: draama

Näitlejad: Aleksandr Lobanov, Lilia Borodkina, Maksim Runin, Kristina Ivatseva

Tutvustus: Autoril on tihedad sidemed ka Eestiga, kus ta nooruses 13 aastat elas (1947-1960), alustades keemiku karjääri Kohtla-Järve põlevkivitehases. 1974. aastal sai ta Eesti Teaduste Akadeemias keemiadoktori kraadi.

Tema esimene näidend "Keegi peab lahkuma" oli lavastatud aastal 1981 Vene Draamateatris; eesti keeles mängiti tema lavastusi "Keegi peab lahkuma" Tartu Üliõpilasteatris ja "Koer" Haapsalu teatris.

Tema näidendit "Teeme seksi" nägi eesti publik vene teatri suurkuju Viktjuki teatri esitlusel.

Lavastust "Don Juani nimekiri" lavastab seekord Vilde Teatri vene trupi kauaaegne partner Meelis Hansing.

Peaosas Vilde Teatri näitleja Aleksandr Lobanov, kes tähistab tänavu oma Vilde Rahvateatri näitleja karjääri kolmekümne viiendat aastapäeva.

Hinnang: Järjekordne pärl väikeses saalis väiksele publikule. Teksti kirjanduslikud detailid jäid kahjuks keeleoskuse taha kinni (etendus on vene keeles), aga seda huvitavam oli jälgida karaktereid. Meeste miimika oli nauditav.

Muusikakujundus raskendas tekstist arusaamist, aga kindlasti andis vene keelt emakeelena kõnelevale publikule emotsioone juurde.

Kes siis on Don Juan tänapäeva maailmas? Kas see, et teised Sind Don Juaniks peavad on pigem tunnustus või laitus? Kas mees peaks häbenema seda, et ta armastas läbi elu vaid ühte ja sedasama naist? Mis on voodis olulisem kas seks või armastamine? Kas neil kahel asjal on üldse vahet? Mida ootavad pruut ja peigmees teineteiselt?

Tõenäoliselt ainuõigeid vastuseid neile küsimustele ei ole ning seetõttu saab ka tulevikus neil teemadel kirjutada raamatuid ja teatrietendusi.

Autor viib tegelased (noorpaar ja lesestunud arst) kolkakülla ammu suletud kohvikusse kruvib tasapidi pinged üles (kahe tunni pärast peaks toimuma laulatus) ja lõpetab selle "õnneliku lõpuga" (kõik mis näib hea ei pruugi olla alati parim). Lavastaja lisab tekstile tantsija, kes on sõnatult laval terve etenduse ning rohkemgi veel. Tema tants jääb küll väga kergesti eesistujate peade taha peitu, aga annab etenduse ajaks aega mõtlemiseks ning elupusle kokkupanekuks.

Autor(id): Grupitöö

Žanr: draama

Näitlejad: Maarika Mesipuu, Merilin Kirbits, Liisa Taul, Kati Ong, Mairi Tikerpalu

Tutvustus: HELEN REKKORi (Viljandi Kultuuriakadeemia) diplomitöö Määramata ajaks ja vastu tahtmist suletakse kinnisesse ruumi viis inimest. Kas sellises piirsituatsioonis kaalub kompromiss üles ideoloogia? Kuis defineerida inimeseksolemist? Kellele kuulub vastus maailma eest? "THEISED" on grupitööna valminud kriitiline pilguheit Eesti ühiskonda. Koostöös Tartu Uus Teatriga ning Genialistide Klubiga mängitakse mais ning juunis neli etendust. Kaasprodutsent Tartu Uus Teater

Hinnang: Viimasel ajal on hakatud korraldama igasuguseid küsitlusi. Seekord siis paluti padjakuhila otsas vastata küsimusele, mida ootasin algavast etendusest ja kas etendused ühes Tartu teatrimajas on paremad kui teises. Ootasin, et autoril ja lavastajal on sõnum, mida näitlejad oskavad mõistetavalt edasi anda. Et saaks naerda võib-olla mõne pisaragi poetada.

Etenduse algus ei tõotanud head. Oleks nagu tantsuetendus, kuid nagu ei oleks ka. Viis näitsikut võitlevad uue päeva algusega igaüks eri viisil. Muusika on omapärane, kohati huvitavgi, aga sõnu ei ole rohkem kui ühe tibi telefonikõnelused emaga. Suure voodiga laval lendavad riidehilbud ühest kohast teise, prügikastid sorteeritakse ümber, aga kus on sisu? Kas see ongi see kinnine ruum, kuhu inimesed vastu tahtmist suletakse?

Ei. Eripalgelised näitsikud saavad ülestõusmisega hakkama, kõhud täis, riided selga, olmejäätmed sorteeritud ja lähevad ükshaaval telekaamerate ette, et 30 sekundiga maailma muuta. Muusika taustal pantomiimist saab korrapealt särav dialoog. On nalja, on teravust. Nii mõnigi liigutus varasemast saab nüüd seletuse. Saatejuhi pintsak rändab käest kätte ja iga järgnev dialoog ananb etendusele uue tahu.

Ups. Vaheaeg. Erinevalt kahest viimasest halvast teatrikogemusest on kell terve tunni edasi liikunud ja vahepeal palavaks muutunud saalist ongi paras aeg välja vihmasele hoovile minna. Saali konutama jääda ei lubata. Tagasi tulles saab kohe selgeks miks - valgete kaardinatega korterist on saanud miljonipeldik kullatud ornamentidega raamide taga.

Näitlejad tulevad ühekaupa ja avastavad mingil hetkel, et on suletud uste taga. Dialoogist kasvab välja tõeline teater. Iga karakter täieneb pidevalt. Väljatungimis katsed on kohati jahmatavad. Kui selgub nende katsete luhtumiste paratamatus hakakb tasapidi läbi ajaviitmismängude esile tulema tõeline inimloomus. Kohati lähevad monoloogid veidi pikaks ja igavaks kuulata, aga laval on ju veel neli näitlejat, kes lahkuda ei saa ja kelle kehakeelt saab nautida.

Kokkuvõtteks väga hea tükk. Hea helikujundus, funktsionaalne dekoratsioon, etendust toetav valgustus ning fantastilised noored näitlejad ning lasvastus kus neil kõigil lasti särada.

Märkused: Esietendus. Kergendamaks meenutamist, mitu korda ühes või teises mängupaigas teatrit vaatamas käidud lisasin lehe päisesse ka mängukoha valiku

Autor(id): Toom Õunapuu

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Oleg Želudkov, Toom Õunapuu

Tutvustus: Vilde teatri keldrisaalis etendub Toom Õunapuu kirjutatud "Ihata vihata". Osades Toom Õunapuu ja Oleg Želudkov. Lavastaja Lennart Peep. Toom Õunapuu esimene lavastatud näidend on inspireeritud Graham Hancocki raamatust "Jumalate jäljed".

2012. aastal lõpeb maajade kalender ning kuulutab ette maailma huku. Kaks meest, kes on juhuse või ettemääratuse tõttu kohtunud viltuses Pisa tornis, peavad omavahel selgitama, kellest saab uus jumal. Tragikomöödilises groteskis võtavad mõõtu kaks ilmavaadet. Kumb neist loob uue maailmakorra?

"Vaatamata keerulisele ja raskele prooviperioodile, on osatäitjaist uue kvaliteediga näitlejad saanud," ei ole lavastaja Lennart Peep kiitusega kitsi. "Nii suur tegutsemistahe ja motivatsioon nagu Olegil ja Toomil saab olla üksnes neil harrastusnäitlejail, kellele teater on püha."

31. mail peab Vilde teater loobuma oma keldrisaalist, kuhu lavastus "Ihata vihata" kummitama jääb.

Hinnang: Tõsine tükk maailma lõpu teemadel, kuhu on sisse pikitud Eesti poliitikat ja maailma ajalugu. Kõik oli omal kohal ainult, et pensionäride paar kümneliikmelise publiku seas suutis oma kohatute kommetaaridega õhkkonna ära rikkuda. Kiitus näitlejatele, et nad suutsid sellest üle olla ja lõpuni oma rollis pidada. Kuigi järgmisel korral soovitaks etendus pooleli jätta ja segajad välja tõsta.

Autor(id): meeskonnatöö

Žanr: kontsertetendus

Näitlejad: Tony Vincent (USA), Tanja Mihhailova, Rolf Roosalu, Rein Kahro, Ilmar Madison, Martti Meumers, Remi Teras

Tutvustus: Kontsertlavastus "Queen – The Doors of Time" põhineb legendaarse rokkansambli Queen unustamatul loomingul. Peaesinejana astub lavale Broadway täht Tony Vincent, kes on varemgi teatrilaval ja kontsertidel Queeni lugusid esitanud.

Hinnang: Teine etendus nelja päeva jooksul, mille võtan ühe palli maha selle pärast, et vaataja aega raisati vaheajaga. Seekord kulutati vaheajale lausa 1/3 etenduse koguajast. Kuuekümne kuue minutine show oleks olnud täiesti piisav 8ma saan ju aru, et laulmine ja tantsimine väsitab), kuid nüüd rikuti elamust oluliselt. Ning kui siia lisada ka 12 lasureklaamiga lehekülge kavalehel, siis on selge, et Vanemuine on astundu vihmametsade hävitajate ja sõltuvusainete propageeriate ridadesse. Kui vajati aega kavalehel ilutseva kera sissetoomiseks, siis oleks võinud vabalt esimesele ekraanile näidata vahepala mõnest Queeni lavashowst kas või lindilt, et ka pillimehed saakid pudeli vett rüübata ja puhata.

Jalutasin esietenduspäeva õhtupoolikul Vanemuise suurest majast mööda kolmel korral. Esimesel korral ostsin piletid, teisel korral läksin väiksesse majja ning kolmandal korral naasesin sealt. Esimesel korral olin täiesti kindel, et soovin Queeni etendust vaadata, teisel korral tekkis küsimus, miks ma piletid ära ostsin - oleksin võinud ju etenduse muusika kena ilmaga pargipingilt ära kuulata. Kolmandal korral sattusin peale enese jaoks täiesti tundmatu muusika peale, mis ei tekitanud mingit head tunnet. Veendumus, et sai piletite valmisostuga kiirustatud süvenes. Halva eelhäälestuse vältimisest lasin kõlarite juurest kiiresti jalga.

Show ise oli vägev. Ning needsamad tundmatud viisid kõitsid täna õhtul enesega kaasa. Mul vedas ka istekohaga, sest eelviimasesse ritta ei ulatunud toss ning heli ei olnud liialt kõva. Igatahes ma ei kahetse.

Show juures häiris veidi, et lavale joosti nii kiiresti, et unustati püksid-seelikud jalga panemata. Ning Noorkuu poisse vintsutati liialt, küll neid pandi kedagi tõstma, vihmavarjudega vehkima, ebamugavaid kohati laulmist segavaid mütse kandma jne. Ega teistelegi solistidele hõlpu ei antud.

Show paremaks arusaamiseks oleks soovinud, et lae alla oleks lastud ka laulude sõnad. Tulin ju eelkõige vaaatama showd, mitte saama helide elamust. Mitte alati ei jõudnud minuni, miks laval toimus see, mis toimus. Ingliskeelsed sõnad on ju kavalehel olemas, aga ega neid pimedast saalist järgida ei saa. Tegelikult ega tõlkida vast poleks olnudki vaja. Subtiitrid oleks lihtsalt täiendanud seda osa, kui muusikaliste iseärasuste tõttu sõnalõpud kuulmata jäid.

Autor(id): Bengt Ahlfors

Žanr: draama

Näitlejad: Lembit Ulfsak

Tutvustus: Selle näidendi, mis mullu valiti viie Soome parima teatriteose hulka, kirjutas Benft Ahlfors Soome tuntud ja armastatud vanema põlvkonna näitlejale Lasse Pöystile. (Muide, ka "Viimane sigar" - meie repertuaaris 1.novembrist 2007 – oli kirjutatud samale suurepärasele koomikule.) Autor kirjutab nii: Oli kolm põhjust, miks see näidend sai kirjutatud. Esimene põhjus oli üksindus Helsingis, vanade inimeste üksindus. See paistab harva välja, kuid aeg-ajalt vilksatab ajalehtedes. Igal aastal maksab linn kinni umbes kahekümne linnakodaniku matused. Neil inimestel ei ole lähedasi ega sugulasi. Mõni neist on – kes teab - lamanud kodus surnuna oma paar nädalat – keegi ei ole taga igatsenud. Kuidas möödusid need elud, mis niimoodi lõpevad? Seda ei või teada mina, kes ma olen alati saanud elada perekonna ja sõprade keskel. Võin ainult aimata. Teine põhjus oli lift, aadressil Eerikinkatu 9, Helsingi – seal asub minu töötuba. See oli stiilne lift ja mina armastasin seda. Vanaduspäevil ilmus sellele ainult üks viga – see keeldus liikumast. Niisiis vahetati see välja. Kahjuks ei jäetud alles ei vana kesta ega sisu, vaid kogu lift asendati isikupäratu ja halli kaadervärgiga. Selle vastu ei ole mul mingisuguseid tundeid, aga see töötab. Ja üllataval kombel on see toiminud ka inspiratsiooniallikana. Kolmas põhjus oli Lasse Pöysti. Bengt Ahlfors

Hinnang: Kolm krooni minuti eest on veidi kõrge hind. Tegelikult oli ju kõik olemas ainult et jäi liiga lühikeseks (lausa 14 minutit vähem, kui reklamlehel kirjas). Aga võib-olla oli just see põhjuseks, miks antud tüki käigus kordagi kella ei vaadanud.

Ulfsaki mängitud üksik vanataat oli täisesti usutav ja kaasakiskuv. Tekst oli asjalikult irooniline ning heatahtlik. Ilma vaheaajata oleks kindlalt 4 tärni saanud.

Autor(id): Mart Kivastik

Žanr: kontsertetendus

Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Toomas Lunge, Indrek Kalda

Tutvustus: Kaunimate Aastate Vennaskond astub Vanemuise teatri väikeses majas taas publiku ette kauni muusikalise lavastusega.

Hinnang: Viimasel ajal on paljudel seltskondadel tulnud pähe pakkuda iseenese läbielamisi teatri pähe. Enamasti kõnelevad sellised tükid sellest, kui halvasti kõik läinud on. Kaunimate Aastate Vennaskond läks veidi teist teed - püüti halvale vaadata läbi päikseprillide (enne lavale minekut võta need ikka ära) ning võimendada head.

Olgu tekstiga kuidas on, kohati lapsik kohati jaburgi, aga laulud ta ühtseks tervikuks sidus. Ja laulud olid vägevad. Või kui täpsem olla siis esitus oli vägev. Ei ole vaja mingeid kõrvulukustavaid fonosid ega suuri koore. Kolm näitlejat ja kaks pillimeest panevad kogu saali kõlama. Selge see, et varjatud ja varjamata mikrofonid olid selleski etenduses mängus, aga kordagi ei tekkinud ebakõla kõlaritest tuleva ja lavalise tegevuse vahel. Esiplaanile kerkisid naturaalsed pillid ja võimas mitmehäälne laul.

Veidi häiris lauluvaliku kurb alatoon. Laulud kippusid olema veidi minoorsed. Igapäevaselt taustaks neid ju ei kuulaks. Aga teatrisaalis vaatad suu ammuli meeste liigutusi ja naudid laulu oodates järjekordset vimkat.

lava taustal aegajalt punaselt kahvatav tähesära sobis väga kenasti etenduse taustaks. Mitte liialt pretensioonikas ega peenutsev.

Autor(id): Aleksei Tolstoi, Tiina Tooding

Žanr: kontsertetendus

Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad

Tutvustus: Papa Carlo voolib puust pika ninaga poisi Buratino, müüb maha oma kuue ja ostab Buratinole aabitsa. Aga teel kooli möödub Buratino nukuteatrist ning algavad seiklused teatris, metsas, trahtris, lollidemaal, tiigis ja mujal.

Hinnang: Lapsed olid tublid. Valgustus oleks võinud olla parem. Tänud kõigile, kes aitasid kaasa antud etenduse valmimisele ja kannatasid välja tegijate apsud.

Autor(id): Ödön von Horvath

Žanr: draama

Näitlejad: Maria Soomets, Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Ele Sonn, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Martin Kõiv, Kristel Leesmend, Tanel Jonas, Grete Reimand, Riivo Kallasmaa

Tutvustus: "Mitte ükski asi ei tekita lõpmatuse tunnet nii hästi kui rumalus" on autor kirjutanud oma näidendi motoks. Süütu tütarlapse meeleheitlik unistus armastusest saab asises ja materiaalses maailmas väärilise karistuse, näidendi tegelaste pealiskaudsus, tuimus ja ükskõiksus kannatava ja hukkuva inimese vastu omandab grotesksed mõõtmed. "See tulivihane rahvatükk tabab otse lagipähe, südamesse ja makku seda osa teatrikülastajaist, kes täissöönutena ja lõbustusalteina soovivad vaid kergeid emotsioone ning kes mõttelaiskadena ei suuda end lahti rebida armsakssaanud läbileierdatud teemadest" (Austria teatrikriitik pärast maailmaesietendust).

Hinnang: Kui tavaliselt järgneb pikale esimesele vaatusele lühike teine vaatus, siis siin tehti risti vastupidi. Polegi vist kahe poole tunnist lavastust näinud, mille esimene vaatus kestab vaid 50 minutit.

Klaassein ja selle taga olnud mikrofonid rikkusid esimese vaatuse päris korralikult ära. Ülevõimendatud sahinad ja näitlejate kosmilised hääled olid kõike muud kui loomulikud. Lavameister oli suutnud kuidagi suutnud tekitada illusiooni, et näitlejad on väiksed ja väetikesed. Kui lõpuks klaasti tagant välja tuldi, siis läks etendus tehniliselt paremaks.

Teiseks häirivaks teguriks oli Kinema varjatud reklaamimine. Ülestõstetav uks otse reklaamplakatilt koos lühtriga, mida üritatakse puruks laulda. Laulid palju, kohati hästigi, aga lühter vähekasutatud katusekorteris oli kasutu liialdus.

Etendusel oli oma sisu täiesti olemas ning teises vaatuses lisati ohtrasti teatraalset vürtsi, seega üsna keskpärane tükk hea näitlejatetööga.

Autor(id): Peca Stefan

Žanr: draama

Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tõnu Oja (Eesti Draamateater)

Tutvustus: "Elus on hetki, mida tuleb kasutada, poiss. Praegu on meie hetk. Meil on võimalus asi enda kasuks pöörata! Niiet, Frank... sina ja George panete otsemat teed lennujaama. Mina ja Dame tegeleme ülejäänud staffiga mul on mõned sõbrad, saame osa kraamist täna öösel lahti, teenime pisut reisiraha!"

Lugu heaoluühiskonna noortest jõudikutest, kes pole veel oma eluga suurt midagi peale hakanud ja nad ei tule ka selle peale, et võiks midagi teha, sest nad pole kunagi mitte midagi teinudki... Nende "tegemised" on kulgenud teleka, narkootikumide ja alkoholi seltsis, nautides elumõnusid ja otsides lihtsaid rahateenimisvõimalusi.

Aga see ei tähenda, et neil puuduksid unistused, siirad tunded ja ihad. Oma labasuse ja roppuse juures vajavad nemadki perekonda, sõpru, armastust...

Aga vahest on ikkagi õigem kõik ausalt ära rääkida... küll siis tuleb ka armastus!??

Hinnang: Peca on kasutanud minu kirjandi kirjutamise meetodit - jahuda pikalt laialt veidi ebatraditsionaalsel viisil maast ja ilmast ning avastades siis, et sisu ja pealkiri ei lähe kokku tõmmata ühe lõiguga elegantselt asi kokku nii, et pealkiri sobib täiesti. Kokkuvõttes päris korralik tervik.

Tutvustus on ka tõenäoliselt taotluslikult jäetud väga segaseks, et vaataja ei oskaks enne etenduse algust midagi arvata. Või siis kui ta loeb postimehe arvustust, siis on hilja - piletid on juba ostetud. Samas inimene, kes usub vaid Postimehe arvustust ja jätab etendusele minemata saab samuti kõvasti petta.

Sisu poolest üllatas kõige rohkem Tõnu Oja poolt mängitud maniakaalselt armuvalus Georgi isa roll. Mitte, et selliseid tegelasi ei võiks ilmas ringi konnata. Aga eelhäälestuna Postimehe arvustusest ootasin, et isa tuleb koju ja lööb korra majja, aga mitte ei hakka segadust juurde tekitama.

Päris huvitav lavakujundus. Suhteliselt suur lavaruum peteti väikseks. Samas tuldi vaatajatele võib-olla veidi liigagi lähedale - mõned põrandal toimunud stseenid jäid pingiridade varju peitu. Värvi vahetav pirn laes pani mõtlema, kuidas seda savutati - tavalise LED'i jaoks tundus valgus kuidagi väga ere. Piltide pealkirjastamine liikuval tablool tegi segast asja selgemaks.

Kõrva jäid ikkagi kriipima ebaviisakad sõnad, mille kohta peale esietendust on hoiatused juurde lisatud. Kindlasti oleks saanud sõnumi edastada väiksema hulga vulgaarsustega. Aga samas praegusel ropul teatrimaastikul jäädi üsna keskmike hulka - on hullemaid tükke. Aga ühe tärni võtan selle eest alla ikkagi.

Väga hea näitlejate kehakeel. Eriti meeldis Margo Tederi ja Tanel Saare poolt mängitud karakterite omavaheline suhe, sünkroniseeritus ja realistlikus. Muidugi on kahju, et selliseid noormehi reaalses elus leidub.

Piltide vaheline "moderne tants" muidugi muud sõnumit mulle ei suutnud edastada, et üks pilt on läbi ja kohe-kohe on oodata uut.

Märkused: Ära ehmata, kui tuletõrjeredelist põgenemise käigus tütarlaps Sinu vasakult käelt Sulle hetkeks-paariks sülle satub. See on pelgalt esimese vaatuse lõpu ootamatu lavastuslik lahendus.

Autor(id): Janno Põldma ja Heiki Ernits

Žanr: muusikal

Näitlejad: Gerli Padar, Robert Annus, Leino Rei, Maria Soomets, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Jaan Willem Sibul, Veikko Täär, Markus Luik, Märt Jakobson, Saara Kaljujärv

Tutvustus: Sedakorda püüab koeratüdruk Lotte välja mõelda, kelleks ta suurena saada võiks ning algav päev annab talle suurepärase idee, sest ootamatult läheb kaotsi isa Oskari leiutatud suhkrumasin. Lotte ja ta sõber Bruno ei jää käed rüpes istuma, vaid otsustavad hakata detektiivideks ning suhkrumasina üles otsida.

Hinnang: Lotte müüb. Lisaks sellele, et saal oli lapsi pilgeni täis pakuti vanematele võimalust raha raisata CD-de, kruuside ja tavalisest kallima kava peale. Ja lastele meeldib.

Lavakujundus on huvitav ja lastepärane, masinad naljakad. Taustategelased täitsid lavaruumi päris nauditavalt. Natuke anti tagasi peaosaliste kostüümides. Minusugustele vanema generatsiooni liikmetele ja saalis istundu väiksemate laste jaoks ei olnud alati hästi arusaadav, mis loomaga on tegu. Kas Lotte on inimene või koer. Minu kõrval istunud vene keelt kõnelnud rüblik oskas enne etendust kõigile tegelastele kavalehel anda nimetused aga etenduse ajal pidi ta mitmel korral emalt küsima "Kto eto?". Ja emal oli raskusi vastamisega, sest ega tekstisti altai kohe selgunud, kellega tegu.

Suhkrupeediliblikate idee oli päris huvitav ning sai suurepärase mittevägivaldse lõpplahenduse. Meeldiv oli ka Postituvi roll ning et dirigent haarati näidendisse.

Gerli, Robert, Jaan Willem ja Märt laulsid kaasakõitvalt. Ülejäänud laulud tundusid, aga kuidagi nõrgukesed. Mind nad igatahes ei veenud. Aga eks lapsed õpivad laulud CD ja kavalehe abil ruttu selgeks. Ja see annab etendusele palju juurde.

Autor(id): M. Heinsaar, D. Harms

Žanr: draama

Näitlejad: Richard Naar, Kaarel Targo, Lennart Peep, Enor Niinemägi, Mehis Pihla, Ingel Terasmees, Katrin Kalma, Kadi Suitslepp, Peeter Piiri, Liisu Krass, Adeele Sepp

Tutvustus: Venemaa. Leningrad. 1920.–30. aastad. Noored luuletajad ja kunstnikud loovad Reaalse Kunsti Ühingu (OBERIU). Nad otsivad uut, kaasaaegset luulekeelt. Nende väljapaistvaim liige on luuletaja, mustkunstnik, filosoof, maag ja helikunstnik Daniil Harms (1905 – 1942). Tragikoomiline etendus räägib, kuidas andekas, kuid mõttetusse aega elama sattunud Looja peab lootusetut võitlust kirjastajate, lugejate, naiste, nälja, iseenda loomingulise kriisi, hetketrendide ning valitsevate oludega, NKVDga ja lõpuks Peremehe endaga. Tema sõber A. Vvedenski on öelnud: "Harms ei loo kunsti, vaid on ise kunst".

Etendus on kahevaatuseline ja selle on kirjutanud Harmsi päevikute, kirjavahetuse ja vestete põhjal Mehis Heinsaar. Lavastanud ja muusikalise kujunduse teinud teatri kunstiline juht Kalev Kudu. Kunstnik on Kristina Viin. Daniil Harmsi osas Richard Naar; kokku osaleb etenduses 11 üliõpilasteatri näitlejat.

Hinnang: Üksteist näitlejat (21 rolli), kaks tehnilist töötajat ühelt poolt ning 16 vaatajat (neist vähemalt 4 näitlejate otsesed sugulased või tuttavad, umbes 10 aastane poisike, ning üks magav meesterahvas) teiselt poolt. Kolm tundi väga tõsist teksti ja tegevust. Võib-olla liigagi tõsist. Ainus tõsiselt naljakas koht on vaheajal, kui seesama kümneaastane jõnglane küsib mitu korda täiesti siiralt "Mikks me siia tagasi tulime?". Publik naerab, tundus et kulissidegi taga saadi näeod naeruseks.

Mehed võtsid asja väga tõsiselt. Naised jäid vanaeitede rollidega ebausutavaks. Samas oli nauditav Paan-Fagoti ja Ingel Sonja dialoog. Väga osavalt loodi õhustik, et alati kuulab sind keegi kuskil pealt. Üha jälle ja jälle avastasid kuskilt tegevust kaalutleva rahuga jälgiva kõrvaltegelase. Aegajalt lausa laval.

Veidi jäi kummitama lavastuse algul ja käigus välja lubatud tähtedesadu. Tõsi pikaleveninud lõpus langes palju erinevaid "tähti" suure kära ja müra saatel. Aga see oli koht, kus valgus ei aidanud kujundile kaasa.

Omapärane tanstsuseade filosoofiliste tekstide sekka oli päris värskendav ja nauditav. Kuigi lavapinda oleks võinud veidi paremini ära kasutada. Nüüd kippus liikumine liialt takerduma voodi otsa. Aga kindlasti leidub sellele mõni hea seletus, miks just nii.

Märkused: Üks kord ka nõus Postimehe arvustusega - noormehi väga kiita ei tohiks, järsku rikub veel ära, aga tegu on tõenäoliselt parima etendusega, mis senimaani etendunud.

Autor(id): Jules Massenet

Žanr: ooper

Näitlejad: Alla Popova, Deniz Leone (Türgi), Atlan Karp, Taisto Noor, Taavi Tampuu, Mati Kõrts, Karmen Puis, Valentina Kremen, Merle Jalakas, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Erkki Rebane, Siiri Koodres, Viktor Mägi

Tutvustus: "Manon" on üks kõigi aegade populaarsemaid prantsuse oopereid. Loo sisuks on Manon Lescaut’ ja ševaljee Grieux` traagiline armastuslugu.

Esietendus toimus 1884. aastal Pariisi Opera Comique´is. Ooper saavutas momentaalse edu ning oli Opera Comique`i repertuaaris 1959. aastani. Massenet` "Manon" on üks kõigi aegade populaarsemaid prantsuse oopereid. Loo sisuks on Manon Lescaut` ja ševaljee Grieux` traagiline armastuslugu. Ooper on suurepäraseks näiteks Pariisi belle époque ajastu muusikast ja kultuurist. Prantsuse keeles, eestikeelsete tiitritega.

Hinnang: Mingil hetkel õnnemängu keskel (mis iganes mäng see kärbsepiitsadega ka ei olnud) torkasid eredalt silma väikesed punased triibud. Ainus seletus neile tollel hetkel oli see, et ju nende järgi on hea poodiumit paika panna. Ja siis tulid lõputseeni eel üksikud liblikad algul üks, siis teine ja siis tekkis kahtlus - ega need nüüd ikka liblikad ei ole. Ja siis tulid need punased triibud tagasi kasvades üha pikemaks. Seinal tugevnes kollane valgus ja valmis saigi suurepärane vulkaan koos voolava laava ja sädeleva tuhaga. Lihtsalt väga hea kujunduselement. Oli ju mägi varemgi olemas, aga siis tundus ta rahumeelse päikseloojanguna.

Teine päris huvitav leid oli tasaliikur. Eriti kui Alla Popova sinna peale sattus. Sama keemiat muude vahenditega oleks võinud olla hoopis keerukam saavutada. Ja teisedki moodasd lisandid mõjusid päris usutavalt ning etendust rikastavana.

Märkused: Esietendus. Kaks ooperit nähtud ja ikka veel elus.

Autor(id): Taavet Jansen, Taavi Eelmaa

Žanr: perfomance

Näitlejad: Taavet Jansen, Taavi Eelmaa

Tutvustus: Abistav rühmakoosolek neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt sõltuvuslikust suhtest igatsusse.

[..]

Paaridele ja peredele keelatud

Hinnang: Tõenäoliselt kehvim etendus mida näinud olen. Ega siis muidu Sirp, Päevaleht ja Postimees nii häid arvustusi ei avaldanud. Ju ma siis ei ole Päevalehe "tavaline keskpärane teatrisõber", et etendusest suurimat elamust saada.

Positiivse poole pealt märgiks ära seda, et kogu etendus tehti ära ühe prozektoriga ning selle võimalusi kasutati ära päris kenasti.

Ühe tärni panen seepärast, et null tärni omab eritähendust ühe teise Tartu Uue Teatri etenduse jaoks ning negatiivsete tärnide programmeerimist ei viitsi ette võtta. Samas saal kannatas 60 minutit ilusti ära ja aplodeeris kõvasti. Ja kehakeel oli kohati üsna omapärane.

Märkused: Kuna nüüd on kehvim tükk nähtud, võib-olla oleks aeg lõpetada teatris käimine? Vähemalt kahe etenduse arvustus tuleb siia veel, sest ühe etenduse jaoks on piletid juba ostetud ja teise etenduse proovid käivad.

Autor(id): Ibrahim Sauoh

Žanr: lasteetendus

Näitlejad: Agnes Aaliste, Liivika Hanstin, Ingrid Isotamm, Vahur Keller, Toomas Kreen, Anti Kobin, Jevgeni Moiseenko, Tarmo Männard, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Pavel Šnjagin, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson, Kaire Vilgats, Rima Zainullina

Tutvustus: Septembris esietendub Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis mitmete põlvkondade lemmiklugu Papa Carlo meisterdatud pika ninaga poisiklutist Buratinost, kes satub ühesse uskumatusse olukorda teise järel - kord nabitakse ta kinni nukuteatri peremehe sinjoore Carabas Barabasi poolt; kord satub ta kahe röövli - kass Basilio ja rebase Alice'i - küüsi; siis seikleb ta veel Lollidemaal ja varjab end salajases koopas. Buratino põnevatel juhtumistel ei ole lõppu: viimaks saab ta teada ka selle, mida on ihanud kõige enam - ta avastab kuldvõtmekese saladuse!

Hinnang: Väga hea valgusmeistrite töö. Näha oli just niipalju kui nägema pidi, aga samas olid efektid vahvad. Kui võtta arvesse, et vanusegrupiks määratleti 4+, siis kasutati natukene liialt keerulist sõnavara. Tõsi, keerukaid sõnu korrutati nõnda palju, et tõenäoliselt jäid need terasematele lastele meelde ning nad saavad kodus vanematelt küsida, mis see kokofoonia ikka on. Nukuteatrile kohaselt väga hea töö nukkudega. Ning väga hea suhe väikeste lastega.

Autor(id): Rob Becker

Žanr: monoetendus

Näitlejad: Jan Uuspõld

Tutvustus: "Ürgmees" on Ameerika näitekirjaniku Rob Beckeri kirjutatud monotükk, mida esitleti esmakordselt 26. märtsil 1995 aastal Helen Hayes’i teatris Broadwayl, kusjuures peaosa mängis loo autor ise.Tegemist on tervameelse ja humoorika käsitlusega naise ja mehe erinevustest, mille alged leiab juba ürgajas. Ligi kaks tundi kestev näidend selgitab, kuidas on erinevused loonud erinevad maailmapildid, kultuuri ja isegi keele. Ja mil moel põhjustavad erinevused arusaamatusi ja teineteise mittemõistmist tänapäeval. Etendust mängitakse praeguseni rohkem kui kolmekümnes riigis üle maailma ning enamasti täissaalidele.

Hinnang: Raseda naise kuju, diivan, oda, "koduvideo", paar paari sokke, käterätik ja Jan Uuspõld. Natuke muusikat ka kõrvale ja ongi valmis tükk, mida vaatab suure naeru saatel täis saal. Hea tükk lõõgastuseks kui sisu liialt tõsiselt mitte võtta.. Teksti üle ju võib vaielda, aga Jan'i kehakeel on väga hea. Kui võrrelda kirjanduses Jan Uuspõllu Ürgmehele vastandatud Merle Palmiste etendusega "Kuidas dresseerida ...", siis minu arvates jääb Ürgmees peale.

Autor(id): Jevgeni Griśkovetsi

Žanr: monoetendus

Näitlejad: Priit Ruttas

Tutvustus: "Etenduses "Samal ajal" on kõik lakooniline, vähenõudlik, samal ajal paljuütlev. Raske on etenduse põhi-ideed lühidalt sõnastada, sest see tundub niivõrd sügav ja mahukas. Etendus on tunnetest, enese mõistmisest. Kui palju raskem on elada, kui saad maailma kohta rohkem teada. Kui palju raskem on korraga ja SAMAL AJAL mõista ja tunda selle väärtust, mis toimub. Mis ongi õnn." Ega tegijatelgi põhi-ideed kergem pole sõnastada, kui autoril, aga üks asi on selge - ta räägib ASJAST! Sellest, millest on vaja rääkida, esitades küsimusi, mida kõik on kunagi küsinud (kasvõi lapsepõlves), aga millele iial vastuseid ei saa - ja väga selge ja tuttav on see, millest ta räägib - ja paistab, et mitte vähestele - kõik on midagi sellist või lausa täpselt sama oma elus tundnud - just nimelt TUNDNUD, aga mitte kunagi sellest niimoodi mõelnud".

Hinnang: Algas ju kõik üsna igavalt. Muusika pandi käima pimedusest ilmus välja musta riietatud mees, kes nägi välja nagu oleks eile olnud üks suur pidu ja ta just just ärkas, istus toolile ja hakkas kobades meelde tuletama "See, millest ma praegu räägin, pole tegelikult üldse oluline, lihtsalt - ma sain sellest just hiljuti teada - kuigi ma ei mõtle sellele kogu aeg, ma ei mõtle sellele tegelikult üldse, aga on vaja rääkida sellest, praegu, kuigi, nii nagu vaja, ma rääkida ei saa – sellest ei tule mitte midagi välja.." Ega asi ei tõotanud midagi head ka siis, kui must T-särk ja püksid läksid nagisse ja välja ilmus inimese elundite skeem. Aga siis mingil hetkel ilmusid vedurijuhtide ja siseelundite kõrvale ka lendurid, sõdurid, meremehed, turistid, aastavahetuseks ettevalmistuvad inimesed, pidulised, diivanil lebajad, naised ja kõik see muus. Nagu lennujaamale lähenev kiilundud tellikuga lennuk teeb aina ringe ja ringe võttes endaga kaasa väga palju samal ajal tegutsevaid inimesi.

Eriti meeldis mulle muusikaline kujundus. Kui esimese looga ei saanud kohe lainele, siis ka siin jõuti ilusti kõik oma kohale tiirutada. Võib ju küsida, miks Elvis laulis hispaania keeles aga kõik sinna juurde käiv oli suurepärane. Etenduses kasutatud venekeelsed laulud olid ka väga hea sõnumiga. Ühele neist lisati vaba tõlge eesti keelde ning see juhatas kätte teksti sügavuse. Kiidusõnad igavlevale helitehnikule, kes seekord sai heli väga hästi paika. Varasemaid etendusi ja filme Athena kultuurikeskuse pööningusaalis vaadates jäi mulje, et sealse tehnikaga ei olegi võimalik korraliku heli saada. Aga on ikka küll. Ning sama mehe poolt juhitud valgusefektid toetasid suurepäraselt nii heli, kui lavastust üldse.

Teiseks meeldis mulle venekeelne luule. Ega ma lõpuni aru ei saanud (momendil ei ole meeleski, millest täpselt jutt käis), aga esitus oli väga veenev ja kaasakiskuv. Parajalt aeglane, et mõttes kaasa tõlkida ja kujundada värssidest enda nägemus. Sõnum tuletas vägagi meelede Lermotovi luuletust "Puri". Inimesed otsivad kogu aeg midagi uut, trotsivad kõiki elu kannatusi, et leida eneses sisemine rahulolu.

Mööda ei saa minna Priit Ruttase väga heast kehakeelest. Pingul lihased kandsid endas pidevalt mingit varjatud sõnumit. Tantsulisi numbreid oli täpselt parasjagu.

Kokkuvõtteks oli antud etenduse ainsaks puuduseks see, et publikut oli liiga vähe. Müüt, et monoetendus on oma olemuselt halb, ei pea minu arvates paika. Kuigi õnnestumiseks on vaja väga palju vaeva nii näitlejalt kui taustajõududelt.

Autor(id): Klas Abrahamsson

Žanr: draama

Näitlejad: Kaia Skoblov, Tanel Saar

Tutvustus: "Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.

Hinnang: Võrreldes sellel aastal varem vaadatud tükkidega vaieldamatult kõige pehmem käsitlus armastusega kaasas käivatest kõrvalnähtudest - fantaasiatest, armumisest, truudusest, kohustustest, soorollidest, tabudest, voodimängudest jne. Lihtsa dialoogi abil vaagitakse läbi mitmed erinevad lood päris ja hüpoteetilisest maailmast. Lahendusi ja vastuseid ei pakuta. Aga milleks see - keerulistel probleemidel on alati lihtsad, kergesti mõistetavad ... valed vastused. Las igaüks mõtleb enda rikutuse tasemel.

Neid ja noormees on veidi aega uurinud mappi uurimustega pornost ja saavad siis kokku ning satuvad veidi teistsugusele jutulainele, kui nad tavaliselt oleks juhtunud. Avameelsele jutule käib kaasa kehakeel, mis saalis oleva publiku naerma ja kihistama ajab.

Kunstiliselt üsna keskpärane tükk, aga teismeliste kaasahaaramiseks päris hea. Kostüümikasti avamine peale tulede kustumist tundus kentsaka ja odava trikina - juurde see lavastusele midagi ei andnud. Juba enne etendust tekkitas küsimusi prožektorite paigutus - mis on osa publiku valgustamise mõte? Igatahes publiku vaigistamiseks see piisavalt ei mõjunud - või oleks pimedas olnud kära veel suurem?

Märkused: Tartu kultuuriaken annab väga ebatäpset infot. Juba teine kord sellel aastal, kui poolteist tundi enne väljakuulutatud aega on üleval valeinfo. Seega usalda, aga kontrolli. Postimees asus ka seltskonda, kes kirjutab eilsetest uudistest tulevikuvormis.

Autor(id): Jonas Gardell

Žanr: draama

Näitlejad: Sten Karpov (Pärnu Endla), Hendrik Vissel, Agu Trolla, Maive Käos, Karel Käos, Sandra Raav, Kaur Pai, Mart Parind, Eleri Jürisaar, Kristiina Nool, Gertrud Kinna, Lauli Otsar, Helen Parker, Silvi Jansons, Mart Usin, Heli Teidla

Tutvustus: Jonas Gardelli romaanil "Koomiku lapsepõlv" põhinev lavastus noorest koomikust, kes iga hinna eest soovib saavutada publiku armastust.

Tundlikult groteski ja huumorit vaheldades räägib lavastus suurtest ja väikestest üldinimlikest küsimustest. Maalides tragikoomilist, nukrat, ent samas kaastundliku pilti meie Linnast, kus lokkab väikekodanlus, valskus ja igapäevaelu kaksikmoraal.

"Tihti peame me oma unelmais looma teistmoodi tegelikkuse, selleks, et vastu pidada." Jonas Gardell

Hinnang: Järjekordne näidend koolivägivallast ning laste (ning vanemate) tungist olla populaarne (vajadusel teisi porri tallates). Kohati veel räpasem kui "Klass". Rootsi näidendisse on meelevaldselt sisse kirjutatud Võrumaa kohalike nalju. Alguses tundus üsna läbivaks teemaks saama rändamine ajas ja ruumis - lausa kuule. Aga etenduse käigus taanus see teema tagaplaanile. Kuigi tänapäev ja koolipõlv olid laval pea korraga etenduse lõpuni.

Raske tükk näitlejatele, kuna enamusele oli sisse kirjutatud "mitte midagi tegemise" roll. Ning kui paigal istuma ei pidanud, siis karjuda tuli ikkagi.

Väga head vaatlejaid eksiteele viivad detailid: jalgpalli kujuga müts, kausist päikesekell, saiakeste kujulised vorstid.

Märkused: Inimesed, kes armastasid teatris käia kümmekond aastat tagasi, aga olete vahepeal teatriskäimise soiku jätnud, see tükk ei ole kindlesti teile. Ropendamine ja seksuaalsed viited võivad teilt teatris käimise huvi ära peletada. Vaadake enne mõni teine uuema aja lavastus ära ning pöörduge alles siis selle tüki juurde - ta on ära vaatamist siiski väärt.

Autor(id): Franz Kafka

Žanr: draama

Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Maarja Mitt, Kais Adlas, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Tanel Jonas, Markus Luik, Martin Kõiv

Tutvustus: Kafkale tüüpiliselt kulgeb välises plaanis kõik igati realistlikult: kellegi ametniku eksitav (?) kiri on toonud kohale maamõõtja K, kelle ülesandeks on pääseda lossi mõõtmistöödele. Aegamisi ilmneb, et pealtnäha lihtne ülesanne käib võõrale üle jõu: lossi pääsemine eeldab aina uute ja uute takistuste ületamist, uute ja uute bürokraatlike kontrollinstantside läbimist. Miskipärast ei soovi lossi valdajad, et võõras pääseks nende territooriumile ja teostaks seal mingeid mõõtmisi. Märkamatult on maamõõtja K. unenäoliste sündmuste keerises, mille keskel tema esialgne ülesanne jääb sootuks tagaplaanile… Märkamatult on Kafka maailma sulandunud vaatleja pääsenud uitama oma alateadvuse pimedamatesse labürintidesse, kannustamas küsimused: mis maailm see on?, mis on selle mõte?, kes olen ma ise ja mis on minu olemise mõte selles maailmas?

Hinnang: Tegu on tõsise tükiga, millesse on pikitud hulgaliselt koomilisi tegevusliine, mis ei luba magama jääda. Kujundaja on lati seadnud üsna madalale - noored näitlejad saavad sellest üle hüppamisega suurepäraselt hakkama ning lavaruumi segavad pisidetailid (näiteks rööbaspuud), mille peitmisega vaeva ei nähtud.

Helikujundus oli üsna muljetavaldav. Kahjuks kohati mindi kajaga liiale ning lõpus keerati vint liialt üle - sõnad läksid kaduma. Maamõõtja abidele suhu pandud laulujupp mõjus koomiliselt ning küsitavalt. Kui hiljem maamõõtja kampa lõi, siis oli tulemus parem, aga seda eelkõige Hannes Kaljujärve väga heale kehakeelele. Ühel hetkel tundsin, et Loewe heliloomingut oleks võinud paar takti rohkem kasutada.

Üldiselt pean nõustuma vist ühe pealtvaataja kommentaariga "Selleks, et tüki detailidest aru saada peab enne etenduse vaatamist romaani läbi lugema". Kuna mina seda teinud ei olnud, siis ei jõudnud kõik detailid minuni.

Märkused: esietendus, 9300 sekundit

Autor(id): Imre Kálmán

Žanr: operett

Tutvustus: Silva (Karoliis Kaljuste) on armunud Edvinisse

Edvin (Joosep Trumm) on armunud Silvasse kuid kihlatud Staziga

Stazi (Maria Leppoja) on Edvini kõhklev kihlatu

Boni (Rasmus Kull) hinge mahuvad kõik maailma naised

Cecilia (Merille Liiv) mitmete rikkalike abielukogemustega Edvini ema

Mishka (Tamar Nugis) teab kõike ja kõikidest

Kaastegevad: Elleri kooli kammerorkester ja projektkoor, tantsuklubi Teemant tantsijad

Hinnang: Võimsad dekoratsioonid. Mehed laulid hästi, naised näitlesid ja tantsisid suurepäraselt... Väike ruum kasutati oskuslikult ära. Kõlasid mitmed tundutd meloodiad, mis mullegi kui muusikakaugele inimesele tuttavad olid. Kui originaaletendus kestvat kolm tundi, siis säärane tunni pikkune läbilõige oli väga hea.

Autor(id): Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil

Žanr: draama

Näitlejad: Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova, Andres Keil

Tutvustus: põhineb adekvaatsetel ja ausatel prostituutide intervjuudel raamatust "Vaikijate hääled 2" ja Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi ja Andres Keili ausatel ja adekvaatsetel elulugudel

Hinnang: Ülikoolis sai paar kuud ka saksa keelt õpitud. Kuna keelte peale on mul alati väga kõva pea olnud, siis võtsin kätte ja kirjutasin programmi HaSaKe (Harjuta Saksa Keelt). Arvestades Pascali võimalusi ja minu tollaseid oskusi oli lõpptulemus tegelikult päris vinge. Isegi nii vinge, et esitasin selle (üli)õpilastööde konkursile. Vahetult enne töö esitamist leidsin ühe juhendi selle kohta, kuidas kirjutada (ja lugeda sealt) flopile sellisesse piirkonda, kuhu tavaprogrammid kirjutada ei oska. Suure hasardiga "kaitsesin salakoodiga" flopi, mille saatsin võistlusele. Lisasin ilusti kaaskirja märkuse selle kohta, et antud programm töötab vaid antud konkreetse flopi pealt ning kopeerimine ei õnnestu.

Mis oli tulemus? Sain oma programmi eest eripreemia. Aga erinevalt kõigist teistest võistlustöödest minu tööd ei jagatud kõigile osavõtnud koolidele. Olen üsna kindel, et minu programm oleks olnud tollel hetkel olnud väärt laiemat kasutajaskonda, aga ise rikkusin enda võimalused ära selle totaka kirjutuskaitse lisajupiga. Ideel enesest polnud suurt viga, aga välja tuli nagu alati.

Üsna sama moodi käib antud etendusega kaasas mitmeti tõlgendatav konfidentsiaalsusleping. Seoses sellega jäävad antud etendusele tärnid andmata (lisasin skriptle ühe mõttetu tingimuse juurde) ning jätan emotsioonid enda teada, kuigi tegu on üldiselt tükiga, mida peaks sõbra (või sõbrannaga) läbi arutama... Loodan südamest, et Tartu Uuel Teatril on andmekaitseinspektsioonist delikaatsete andmete käitlemise luba olemas ning et nad saavad ka edaspidi uusi tükke lavale tuua selle asemel, et trahvide all ägada.

Märkused: esietendus

Autor(id): Doug Wright

Žanr: monoetendus

Näitlejad: Raivo E. Tamm

Tutvustus: Ameerika näitekirjaniku Doug Wrighti tõsielul põhinev näidend "Ma olen iseenda naine" ("I Am My Own Wife") räägib uskumatuna tunduva loo Saksa päritolu transvestiidist Charlotte von Mahlsdorfist (1928-2002), kes pidas Berliinis 19. sajandi lõpu mööbli ja asjade muuseumi, püüdes selle kaudu kollektiivseid minevikumälestusi säilitada ning omasugustele inimestele salajast kogunemiskohta pakkuda. Charlotte von Mahlsdorf oli fenomen: ta sattus 20. sajandi poliitiliste keeriste keskele, ent elas üle nii natsivõimu, kommunistliku režiimi kui külma sõja, kaotamata samal ajal oma sisemist vabadust, unikaalset identiteeti ning hinnalist sajandivanuste antiikasjade kollektsiooni.

Näidendis on lisaks Charlottele kokku ligi 40 tegelast: Charlotte pereliikmetest ja sõpradest natsiohvitseri, telesaatejuhi ning näitekirjaniku endani. Kõiki neid rolle mängib laval üks ja sama näitleja. See on kaunis ja liigutav lugu elutahtest, lootusest, mälust, peaaegu üliinimlikust julgusest ning on ühtlasi ülistus ja õigustus iga inimese isikupärale.

Näidend on võitnud terve rea nimekaid draamaauhindu, märkimisväärseimad neist 2004. aastal võidetud Drama Deski, Tony ja Pulitzeri preemiad parima näidendi eest.

Hinnang: Kui tahaks kirjutada menukat näidendit, mis siis peaks seal olema? Lugu! Elas kord memmeke, kellele meeldis päevad läbi koristada ja vana mööblit ja vanu plaate koguda. Ta ei visanud kunagi ühtegi mööblitükki ära. Selle asemel ostis ta ühe vana ja lagunenud lossikese, remontis selle oma kätega üles ja sisustas sinna sisse muuseumi. Kuigi leidus palju neid, kes sellisest vana kolu kogumisest ja muuseumi pidamisest midagi head ei arvanud, leidis veel rohkem neid, kes tema tegevust hindasid. Lõpuks sai ta kuningalt aumedaligi. Kui ta surnud ei ole, siis peab ta oma lossis tohutu hulga kappkellade keskel muuseumi tänapäevalgi....

Ilus muinasjutt, aga rahvas seda vaatama ei tuleks. Vaja sisse kirjutada poliitilised intriigid.. Näiteks panna tegevus toimuma II maailmasõja eelsesse ja järgsesse aega kahe Saksamaa piiri lähedale. Segame siia nii natsid, kommunistid, salapolitsei, saksa , vene ja ameerika sõdurid, vangla koos valvuritega kui ka 21 sajandi neonatsid. Teeme memmekesest spiooni ja oma kõige parema sõbra reetja. Pinget kruvime üles sellega, et jätame sellesse spiooniloosse palju erinevaid tühje laike ja küsimärke. Kas memmeke on ikka kuninga medalit väärt? Kas ta ei peaks seda mitte tagasi andma?

Läks vist liiga tõsiseks. Lisame juurde ka veidi glamuuri. memmeke ei kuula raadiot ega vaata televiisorit, aga paneme ta esinema ühte paljudest populaarsetest jutusaadetest, mida juhib segase käitumismaneeriga saatejuht ning kus esinevad ka poppartistid. Paneme mammi piinliku olukorda paparatsode keskele.

Ikka ei sobi. Seksi teema on puudu. Ilma ei saa, sest see müüb. Muudame memme transvestiidiks, kelle tädi oli lesbi. Paneme muuseumi keldrisse tööle geide baari ja rõhutame igal sammul, et tegemist on seksuaalsete vähemustega.

Kui selle kõik saaks siduda veel ka mõne konkreetse inimesega. Siis saaks kavalehe jaoks erinevat ajaloolist materjali. Las publik otsustab milline osa selelst ajaloost on tõsi, milline kirjanduslik liialdus...

Valmis. Palju osalisi sai? 40!? Ei see ei lähe mitte. Sellist pirtsakate näitlejate armeed ei suuda ju keegi üleval pidada. Aitab ühest andekast näitlejast küll. Kuna peategelane on transvestiit, siis paneme ühele mehele veidi pikema kontsaga kingad jalga, musta tagasihoidliku kleidi selga, võltspärlikee kaela ning rätiku pähe. Sellest täitsa piisab. Rahvast tuleb saali vaatama nii nagu seeni pärast vihma.

Alguses häiris see, et kõik tegelaskujud anti edasi ühes ja samas kostüümis. Ning see tingis ka väga aeglase tempo. Samas oli iga lause väga hästi paigas nii et tegelikult tegelased vahetusid kohati nii kiiresti, et muundusi ei pannud tähelegi. Riiete asemel pandi rõhk valgusele ja pisividinatele. Ja see toimis suurepäraselt. Kui esimene tund venis, siis teine tund läks väga kiiresti. Raivo E. Tamm sai kõigi rollidega väga hästi hakkama, aga mina oleksin lavastajana ikka teise tegelase ka lavale pannud - üsna palju oli ju teksti, mis paremini tuleks välja dialoogina. Samas kui lähtuda Heade uudiste kogemusest, siis võib üks partner teise varju jääda (seega Aunastet teiseks näitlejaks ei paneks). Natuke häiris ka saali suurus. See oli ju hea, et lava on suur, kuid selleks, et ehe muuseumi giid lõpuni särama lööks oleks vaja veidi intiimsemat keskkonda. Et vaataja saaks täpsemalt silmitseda suurepärast mööblit (ja selle koopiaid) ning ajastuhõngulisi detaile. Kui tegevus oleks toimunud kuskil lossis, siis oleks interjöör võinud etendusele palju juurde anda.

Autor(id): Giuseppe Verdi, Maria Piave

Žanr: ooper

Näitlejad: Atlan Karp, Viktoria Stanelyte (Leedu), Kristian Benedikt (Leedu), Valentina Kremen, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Taavi Tampuu, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Alo Kurvits

Tutvustus: See on lugu pimedast armastusest, reetmisest ja kättemaksust. Õuenarr Rigoletto püüab kiivalt oma armastatud tütart Gildat kurja maailma eest kaitsta. Paraku ei suuda ta märgata, kuidas tema vahendid selles võitluses on muutunud ebainimlikuks. Pimestatud kättemaksuihast toob ta enese teadmata ohvriks oma tütre…

Verdi "Rigoletto" esietendus 11. märtsil 1851 Teatro La Fenice`is Veneetsias. Ooperit peetakse pöördepunktiks Itaalia ooperiloomes. Tegemist on väidetavalt ühe parim itaalia muusikadraamaga, mis loodud pärast Monteverdit. "Rigolettot" on algusest peale saatnud menu – kuni tänapäevani kuulub teos ooperiteatrite repertuaari. Vanemuise lavale jõuab see ooperite ooper juba viiendat korda.

Hinnang: Kartsin hullemat - ikkagi ju esimene ooper ja esimene tükk itaalia keeles (nüüd siis nähtud etendus inglise, soome, vene ja itaalia keeles). Sisukokkuvõte kavalehel aitas hädast välja. Häiris see, et subtiitrid olid liiga kõrgel - raske oli jälgida teksti ja tegevust laval. Meeldis see, et naissolistidele oli jäetud vähe aariaid. Meeste soolod kannatas välja. Ning taustal ja kooris olid ju naisedki suurepärased. Muusika oli kuidagi süngevõitu. Muidugi see käib ju tüki sisuga kokku.

Märkused: Kui te olete ära viitsinud oodata kaks tundi ja 48 minutit (ning teile on antud kaks võimalust vaikselt kaduda), siis palun jääge viisakaks ning pidage vastu ka need viis minutit, mis teised kulutavad näitlejate aplausiga tänamiseks. Nemad on tunnustust väärt isegi siis, kui tulemus Teile ei meeldi.

Ma tõesti ei saanud aru lapsevanematest, kes võtsid sellele tõsisele katsumusele kaasa oma lapsed. Ennast võib ju piinata, aga lapse piinamise kohta on minu teada Eesti Vabariigil allkirjastatud mingi konventsioon.