Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (577) Vene Teater - ☞Vanamoeline komöödia - (Vene teatri suur saal, 27.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): A. Arbuzov

Žaanr: melodraama

Näitlejad: Eduard Toman, Larissa Savankova

Tutvustus: Teatrisõpradele on rõõm teatada, et üle hulga aja teeb Vene Teatri laval kaasa publiku lemmik Eduard Toman. Tema lavapartneriks on alati särav ja võluv Larissa Savankova. Lavastust võib nimetada peategelaste hingestatud dialoogiks vaatajatega.

Südamlik melodraama inimestest, kel vanust juba veidi rohkem kui… Sanatooriumi peaarsti ja iseteadliku naispatsiendi kohtumine lõpeb konfliktiga. Arst kutsub naise enda juurde, et kurjustada seoses sanatooriumi sise-eeskirjade rikkumisega. Vestluse käigus saab aga doktor aru, et talle on patsient meeldima hakanud. Kohtumisest kujuneb sissejuhatus üsna kahemõttelisele õhtusöögile, millest omakorda saab alguse liigutav suhtedraama. See on lugu armastusest, mis ei küsi vanust ega ei tunnista piire, lugu pühendumisest, üllameelsusest ja elu keerdkäikudest. Ühtlasi on see lugu möödunud aegadest, mil tundeid ei avatud ega eksponeeritud avalikkusele, nendest rääkiminegi oli keeruline ja peaaegu tabu, kuid tunded, mida ei osatud sõnadesse panna, olid tihtilugu seda sügavamad.

Lavastaja Aleksandr Kladko kinnitab, et see lavastus on eriline: “Sellises võtmes ei ole näidendit keegi veel teinud. Ma vaatasin üle mitut selle loo uuemat lavaversiooni, mida praegu mängitakse tuntud ja hinnatud teatrites ning veendusin, et kõik lavastajad on teinud tööd eelkõige olmega, mida autor on kirjeldanud. Aga meil õnnestus, vähemalt mulle tundub nii, tavapärase süžee raamidest väljuda ja luua jutustus, mis on oluliselt mahukam. Eelkõige seetõttu, et meil õnnestus sinna lisada ajastu tunnetus, meeleolu ja hõng. Selle ajastu, mil elas autor ja kirjutas tänaseni populaarse näidendi. Selles loos on tunnetatav autori naeratus, mis on peidetud kommentaaridesse, samuti teksti, mida inimesed kasutavad väga vanamoelisel viisil, sõnastades oma mõtteid keeruliselt ja kohmakalt- see kõik lisab näidendile võlu. Võimalik, et just siin peitub põhjus, miks seda näidendit nii palju aastaid on ikka ja jälle lavale toodud ning miks see publiku seas nii populaarne on. Meie seadsime eesmärgiks tuua see sisemine võlu oma lavastuses esiplaanile, säilitades teksti ilu, iroonia ja sinna peidetud autori naeratuse. Igav teil saalis kindlasti ei hakka!“

Eduard Toman lisab: “See lavastus on eelkõige suunatud minu, Larissa ja lavastaja eakaaslastele. Põlvkonnale, kellele on võib-olla ei olegi südamelähedane see kõige kaasaegsem teater, kuna kaasaegne teater on minu hinnangul vaatajatest paljuski kaugenenud. Meie hinged armastavad teatrit, mis toimib vaatajat silmas pidades, mis jagab vaatajatega elutunnetust. Lavastuses on palju repliike, mis on neile, kes vaatama tulevad, äratuntavad ja südamelähedased. Kõigi meie jaoks, kes me lavastuse loomisega seotud oleme, on see lugu kokkupuutest selle ajastuga, kui me tundsime end hästi, kui me teadsime, mida me teatrilt ootasime ja mida me teatris näha soovisime. Mulle tundub, et ka Vene Teatri publikule on see kerge, sõbraliku ja sooja nostalgiaga looritatud tunne hingelähedane ja tuttav“.

Hinnang: Tegelikult saan ma aru, mida Eduard Toman öelda tahab. Juba enne etenduse algust näidati lavale paljusid videolõike, mis minust veidi vanemale vaatajale tuletab kindlasti midagi nooruspõlvest meelde ja loob nende meeleolu näidendiga vastavusse. Sama rida jätkati erinevate piltide vahel ning suurimaks näitajaks oli pea täissaali ühislaul etenduse lõpus. Kuigi laulusõnad polnud mulle tuttavad, siis see esitus oli ise punkti väärt. Seda enam, et selleks hetkeks oli etendus kesktnud juba kolm tundi ja 20 minutit.

Samas just see sama videomontaaž oli see, mis minu hinnangust vähemalt ühe, kui isegi mitte kaks, palli maha võtab. Esiteks, kuna enamus lõike olid mulle tundmatud, siis mind nad ei kõnetanud ja tekitasid mitmel korral vajaduse kella vaadata. Teiseks see, et juhtusin olema selle kolmandiku seas, kellele ei olnud tervik nähtav. Video viidi publikust nii kaugele, et kaunid lava servad varjasid äärmistele kohtadele pool videost ära. Teater oleks pidanud neljale-viiele äärmisele kohale piletid müümata jätma või siis vähemalt lisama teate, et põrandal neljanda rea esimesed kohad on piiratud nähtavusega.

Lavastuse väga tugev külg oli valguskujundus. Algul võis ju tunduda, et lavatossu on kahe näitlejaga etenduse jaoks liialt palju. Samas kui jõutakse kiriku stseenini, siis on selge, milleks see toss vajalik on. Valguskujundus toob suurepäraselt välja kõik Vene teatri maja salapärad, samas jäädes ise piisaselt tagasihoidlikuks. Kahjuks töötab see lavastus vaid selles majas.

Lavastaja on väga osavalt ära kasutanud kogu lava sügavust ja laiust. Tõsi kui juba ka üks näitlejatest jääb varju, siis kipub tekkima trots. Lavastuse tekstiline raamistamine jääb poolikuks. Alustatakse kui muinasjutu vestmist, aga siis kaovad jutustajad ära. Kui neid ei olnud plaanis lõpus kasutada, siis oleks võinud algusest ka selle paar minutit kokku hoida. Samas alguses imelikuna tundunud kitarri saatel lauldud lauluke vormistati lõpus väga võimsalt. Videokujunduses kasutatud pildialbumi motiiv sai samuti lõpus päris kena terviku, kuigi võinuks veel kaugemalegi minna ning lehitseda seda mälestuse albumit algusest lõpuni.

Lõpuga on antud etenduses kehvasti. Neid on nii mitu tükki, et publik hakkab enne viimaste kummarduste tegemist saalist lahkuma. Ühelt poolt võib selle ju ajada ebaviisaka vene vaataja süüks, alustamisega oli ju sama jama - publik ei suutnud õigeks ajaks saali. Teisalt tahtnuks isegi olla kindel, et veel ühte viie minutilist lõppu juurde ei poogita. Oli etendus juba selleks hetkeks juba niigi 25 minutit üle aja läinud.

Natuke häiris ka see, et tagumise filmilina suureks tegemise hinnaks oli ka eesriide tavapärasest suurem avatus ning esimese katte kõrgemale tõstmine. Nii tulid nähtavale lakke tõmmatud rekvisiidid. Muidu suhteliselt hallskaalas taustal tundus laes olev laternakuppel (mis lõputseenis värvilises valguses ja õigel kõrgusel igati kaunis on) võõrkehana. Samuti olid tavapärasest rohkem nähtaval lavatöölised, kes kahte näitlejat abistasid. Oli ju hea teada, et väliselt lihtsa põrandalambi liigutamise taga oli peidud kolm inimest, aga lavastuse seisukohalt oli see väheoluline fakt.

Märkused: Kui Sul on isiklik kokkupuude II maailmasõjaga, oled vaadanud vene kanalitelt kaadreid aastatest 1940..1970 ning naudid vene luulet, siis võib see sulle päris huvitav tunduda. Kui Sa ei tea, mis on Leningrad ja Köningsberg, siis tõenäoliselt pole lavastus sinu jaoks. Tegu pole pelgalt naine kohtas meest tüüpi melodraamaga, siia sisse on pikitud paljud eelmise sajandi ajaloolised valud ja rõõmud.

☟ 2. (576) Rakvere Teater - ☞Made in China - (Rakvere teatri väike saal, 10.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk

Žaanr: draama

Näitlejad: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Imre Õunapuu

Tutvustus: Tõde maailmast kuni 90% soodsamalt

Ühel päeval hakkab jumalatel igav ja nad otsustavad luua inimese. Inimene on aga ablas olend. Alati on tal midagi veel vaja. Isegi, kui tal mitte midagi ei ole, tahab ta kohe „midagi veel”. Vaatamata sellele, et tal veel mitte midagi üleüldse polegi.

Annad talle kivi, tal on kohe ka teist tarvis. Annad talle kaks kivi, juba hakkab ta kiviaeda ehitama. Annad inimesele päikese, kohe vajab ta hädasti päikseprille. Võtad päikese ära – tahab kuud ja tähti. Annad inimesele sõna, inimene tahab kohe tervet keelt. Annad inimesele keele, kohe mõtleb ta ise uue ja veel parema välja. Ja nii edasi ja nii tagasi.

Nagu ikka, kehtib kaasaegne kuldreegel ka jumalate kohta: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. „Made in China” tegelebki inimeste tahtmiste ja jumalate võimaluste sünteesimisega. Lühidalt on see lugu sellest, kuidas XXI sajandil on maailmas kõige rohkem kasutatud fraas „made in China”, aga mitte „all you need is love”.

Esietendus 9. novembril 2019 Rakvere Teatri väikses saalis.

Detsembris on „Made in China” etendused erilised, sest pärast etendust pakume pikas lauas õhtusöömaaega. Menüüs on eelroogadena hummus (kikerhernepüree) ja baba ghanoush (baklažaanipüree seesamipastaga); põhiroogadena rõõmustavad maitsemeeli plov köögiviljadega, kana poolkoivad ja saute juurviljadest (pannil pruunistatud köögiviljad). Kõrvale saab võtta palmiksaia challah ja lavašši. Magusa poole pealt pakume ahjuõuna mee, rosinate ja kreeka pähklitega. Õhtusöömaaega saadab elavas esituses juudi muusika – kuum, tantsuline ja rütmikas.

Hinnang: Väga keeruline on soovitada antud tükki teistele. Samas midagi ju ometi selles oli. Väga palju kõiguti hea ja halva piiri peal, aga samas koduteel järele mõeldes, ega seda piiri väga ei ületatudki. Jah väga palju keerleb ümber kristliku maailma tabuteemade. Kindlasti leidub usklike, kellele ei meeldi vabameelne käsitlus maailma loomisest ning erinevate jumaluste kokkuviimisest. Või siis teadlasi, kellele sugugi ei meeldi lapiku maakera teooria kajastus. Samas religiooniga mängimise taha on peidetud päris kõva sõnum. Tarbimisühiskond saab inimkonnale hukatuseks, kui nii edasi jätkata.

Lavatehniliselt huvitav tükk. Varem samas saalis käinuna tuli üllatusena, kui suur ruum mängimiseks tegelikult olemas on. Ning kui paljud väiksed saalid saavad uhkustada oma pöördlavaga? Kui palju tikke proovide käigus ära põletati? Huvitavalt kokku seatud valgusefektid päeva ja öö vaheldumisest. Julge loomuliku valguse kasutamine. Ülimalt omapärased jumaluste kostüümid. Liikuvpeade külgvalguseks kasutamine õigustas end mitmes kohas. Lumi ja kuuskede taha peidetud trepp on ka kenasti olemas.

Sisu jääb hüppavaks. Kohati saad muiata, paaril korral itsitada ka. Pisaraid valama ei pea. Eriti esimene vaatus paneb mitmel korral mõtlema, miks ma siin olen? Mis ometi laval toimub? Ega teises vaatuses palju paremaks ei lähe, aga vähemalt koorub välja mõte, miks autor sellise pealkirja oma teosele pani. Ning sõnum "me peaksime üksteist rohkem armastama ning vähem tahma materiaalseid hüvesid" on täiesti olemas. Lootus paremusele jääb ka kõlama.

Lisapunkt algus ja lõpukõlli eest. Väga osavalt tulid tavarutiinist välja.

Peale etendust pakutud toit oli tegelikult üsna OK. Veidi jahtunud, aga täitsa söödav. Kitsaks läks, aga õhtuseks söömaajaks täitsa piisav kogus nii soolast kui magusat. Meeldis ka see, et alkohol jäeti mängust välja. Taustamuusika ei seganud söömist.

☟ 3. (575) Vana Baskini Teater - ☞Garaaž - (Vanemuise suur maja, 09.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): Mika Myllyaho

Žaanr: draama

Näitlejad: Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Andrus Eelmäe

Tutvustus: Polygon Teatri ja Vana Baskini Teatri koostööprojekt “GARAAŽ”

Jaagul on väikelinnas autoparandustöökoda.Ta on terve elu olnud ettevõtja ja elatanud oma peret remontides autosid. Napilt enne pensionileminekut on ta jõudnud pankroti äärele. Kaasaegsed autod vajavad kaasaegseid paranduseadmeid ja arvuteid, mis on kallid ja eeldavad oskusi. Pankrot on aga ka väga isiklik kaotus – viimane asi, mida Jaak elus kogeda sooviks. Töökojas töötab ka Oll. Jaak on võtnud Olli töökotta abiliseks, et aidata lapsepõlvesõpra, kes on läbipõlemise tõttu tagandatud koolijuhataja kohalt. Mõlemad mehed on viie- ja kuuekümnendate vahel, umbes sealtsamast, kus nende tsiklid või autodki. Mehed võtavad üheskoos ette võitluse Garaaži eest. Koos algab tõeliselt lõbus road-movie: mehed otsustavad You Tube’ riteks hakata, Facebook’i klikke koguneb mühinal, uusi kundesid ka..

Ühtäkki saab sellest vahetegemisest sünonüüm kogu ühiskonnale, minevikule ja tulevikule, parteile ja valimistele. Valgekraed, kes skaudilaagris väljakäiku kukkusid, haiseks justnagu siiani.

Maailm on võrdne ja nagu ei ole ka. Maailm on nostalgiline ja nagu ei ole ka. Künismi ei taju, aga natuke kahju ja ilus ja valus on… ehkki 120 minutit on üpris tihe ja lõbus tulistamine nagu tõelises road movies ikka. Road-movie, kus aga ei sõideta kuhugi, maailm kihutab Garaaźi sisse- ja meie läheme sellega tuurile minevikku. Et jõuda tulevikku.

Kui ollakse keskeas, on see hääbumine või algab just alles siis parimal moel rock’n’roll?

Eesti vaatajale on Mika Myllyaho tuntud Vanemuises lavastatud triloogia “Kaos”, “Harmoonia” ja “Paanika” lavastuste kaudu.

Hinnang: Kõik eeldused on justkui heaks lavastuseks loodud Mika Mylyaho tekst, kahe teatri koostöös tuuakse lavale näitleja kolmandast teatrist jne. Ka reklaamikampaania on olnud üsna pikk ja pidev.

Samas igas elemendis jäi midagi puudu ning tervik pani pead vangutama. Kas jälle on terve saalitäis publikut läinud reklaami ja tuntud nimede ohvriks.

Vanemuise suure maja lava on antud lavastuse jaoks liialt suur. Vähesed dekoratsioonid ja rekvisiidid hajuvad ära ning ehtsat garaaži tunnet ei tekki. Ei aita seegi, et dekoratsioonid on üles pandud lava tagumisse otsa. Distants publikuga jätab etendusel oma pitseri. Võimalik, et kuskil väiksemas kohas on suhe publikuga parem.

Juba 15 minutit enne etenduse algust saab selgeks, et midagi on viltu valguskujundusega. Liikuvpead on lastud alla publikule nähtavasse alasse ning nad elavad kogu esimese vaatuse iseenda elu. Nad ei sütti küll kordagi, kuid pidev edasi tagasi kiikumine muutub häirivaks. Ühelt poolt selle pärast, et pool lava on veidi hämar ning teiselt poolt sellepärast, et ikka ja jälle käib lae alt läbi tume peegeldus. Teises vaatuses saab selgeks, milleks liikuvpeade liikumine mõeldud oli - olematu mootorrattaga sõitmise imiteerimiseks. Aga ega see imitatsioon hästi välja ei kuku. Eest taha pendeldamise asemel oleks võinud kasutada ringiratast liikumist. Mingil hetkel leiti üles eestvalguse suund ning laval läks valgemaks, aga seegi kadus kuidagi ära.

Täielikuks läbikukkumiseks kujunes pikalt katte all peidus olnud mootorratas. Olgu mootoriga kuidas on, aga tagumine ratas oleks pidanud ikka päris olema. Olgu siis väiksed abirattad kõrval, et näitlejad saaksid end turvalisemalt tunda, aga nüüdne lahendus oli haleväärne.

Väga raske on antud lavastust klassifitseerida. Komöödia jaoks oli liialt vähe nalja, tragöödia jaoks liialt vähe tõsisust. Särtsu oli vähe, pinget samuti.

Näitlejad olid ju iseenesest päris head. Mõlemad rollid olid hästi välja mängitud.

☟ 4. (574) Must JaAm - ☞Kenneth ja Jo - (Aparaadi tehas, 05.12.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Margus Mankin

Tutvustus: Aegade algusest peale on inimesi ühendanud armastus. Seletamatu tunne, mis on olnud maailma kõige ilusamate teoste allikas.

Mis saab, kui kahe esmapilgul perfektse eluga inimese armastus muutub igavuseks? Kas igavus liidab või lahutab? Alustab või lõpetab?

Kriminaalne põnevik inimestest, keda vaevab ääretu ja kõikemattev igavus. Mida teevad inimesed, kellel pole elus enam midagi saavutada? Kes jääb selles olukorras peale - igavus või mäng?

Hinnang: Natuke jäi painama, kas oleksin etendust rohkem nautinud, kui säravvalge ajalehe asemel oleks rekvisiitide seas olnud tänane Õhtuleht, Äripäev või sajandivanune Postimees.

Kui Janno poolteist kuud tagasi punase püstoliga plakati saatis tekkis küsimus, kuidas võiksid omavahel nii eripalgelised Anne-Mai ja Margus korraga kahe näitlejaga tükis lavale sobida. Ning mis lugu see võiks olla? Lavapartnerid said minu arvates väga hästi hakkama. Mõlemad näitasid end mitmest heast küljest. Eriti meeldisid need osad, kus näitlejad suutsid oma tundeid edasi anda karjumata.

Ning lugu, see on päris paras pähkel. Kui hakkas tekkima tunne, et nüüd läheb nii, siis suutis autor loo hoopis teises suunas veerlema panna. Mõni detail tuli ringiga alguses mõeldu tagasi, aga enamuses suudeti üllatada. Sõnamängu ei olnud, aga mängu oli päris palju.

Jõulutuled aparaaditehase hoovis, mis paistsid läbi akna, ning kõrvalseinal olevad lilled andsid mängukohale väga hubase mulje. Nii liikuvat ja kordumatut tausta tavateatis niisama lihtsalt ei saavuta.

☟ 5. (573) Tartu Uus Teater - ☞Ilusad inimesed - (Tartu Uus Teater, 29.11.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Piret Jaaks

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Henessi Schmidt, Katrin Pärn, Siim Tõniste, Helgur Rosenthal

Tutvustus: Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha. Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me ennast muudame? Mida või keda me otsime? Vastust teab vaid tolm.

“Ilusad inimesed” on Tartu Uue Teatri lavastus, mille jaoks intervjueeris näidendi autor 2019 kevadtalvel inimesi, kes hoolivad oma välimusest ning tunnevad, et ilu on neid mõjutanud ja saatnud läbi elu. Need intervjuud saidki sädemeks selle loo sünnil.

* NORMAN: Milline sa välja näed?

MIA: Mul on perfektselt sümmeetriline nägu ja mul pole ainsatki kortsu. Mul on suured silmad, kõrge kaarega kulmud, kitsas nina ja lopsakad huuled. Mul on väga hoolitsetud käed. Ja jalad. Mu nahk on kuldseks päevitunud ja mu kehal ei ole karvu. Mu pikad heledad juuksed läigivad vitaalselt. Mul on ideaalsed proportsioonid - sihvakad jalad, liivakella kujuline keskkoht ja täidlased rinnad. Mu puusad ei ole liiga laiad ega liiga kitsad. Mu rasvkude ei ladestu ebaühtlaselt kintsudele või tagumikule. Mu tagumik on ideaalselt ümar ja prink. Ma ei näe välja päevagi vanem kui kakskümmend kuus. Gravitatsioon ei mõju mulle, ega sikuta mu nahka maapinna poole. Ma olen täiuslik naine.

NORMAN: Ah soo! Aga ma tahaksin sult küsida, et mis sa arvad, kas see võiks sobida… Et see naine, kes mulle meeldima hakkas, on minust palju vanem?

*

Lavastus on osa Piret Jaaksi loomeuurimusest Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis.

Hinnang: Enda üllatuseks avastasin kuu aega tagasi postkastist kirja, mis teatas, et olen ostnud vaba istekohaga pileti etendusele "Ilusad inimesed" aga teater on otsustanud, et lavastust mängitakse nummerdatud istekohtadega. Olin üllatanud, et mul on taskus nii kauaks ette ostetud pilet. Aga kalendrit ja enda konto väljavõtet uurides sai selgeks, et ma olen tõesti septembri keskel otsustanud, et 29. november on õige päev teatrisse minna. Mille põhjal ma selle otsuse tegin, ei mäleta siiani. Plakat ja treiler enam ei veenaks täispiletit ostma.

Lavastus on üsna suures osas üles ehitatud monoloogidele, milles varem või hiljem kumab läbi hädaldamine enda või siis teiste välimuse üle. Tekstid olid küll eripalgelised, aga tüütasid üsna kiiresti oma tühisusega. Ei, kõnelejale ei olnud tegu tühiste probleemidega, nende jaoks oli tegemist katastroofiga, et loodus oli neile andud mõne lisa sentimeetri, grammi või kortsu. Aga nagu klassikas öeldakse: "lambakasvatuse aspektist ei ole sellel mingit tähtsust."

Monoloogidele lisandus paar tehnilist dialoogi, kus üks või mõlemad osapooled peitusid lava tagaseina poolläbipaistva kanga taha paigutatud advendiküünalde valgusmängu. Tehniliselt väga hästi välja mõeldud ja mängitud lahendus. Jälgida oli põnevam, sisu kippus jääma samaks.

Näpuotsatäis oli siis ikka teatrit ka, kus kaks või rohkem inimest omavahel suhtlesid. Enamasti toodi neisse stseenidesse kaasa mingi tehisobjekt (korv, nukk, õhupall, plastist kuubik, mis mängiti elusolendiks (beebi, kanaarilind). Tehnilisi leide oli siingi päris palju.

Valguskujunduses kasutati päris palju hajutatud valgust ülisuurtest riidega kaetud prožektoritest ja taustale paigutatud linale projekteeritud valgusest. Väikse maja võlud ja valud - prožektorid kippusid tähelepanu lae alla tõmbama jättes näitlejad üsna hämarasse. Või nagu vaheaja kõnelustest kostus osad ei näinud näitleja nägu kuna see oli liiga pimedas samas kui naaber kurtis, et valgus tuli otse silma ja seetõttu oli laval toimuvat raske jälgida. Usun, et seda fotograafiasõbralikku valgus võis päris hea olla jälgida esimesest viiest reast, üheksanda rea jaoks kippus effekt kaduma. Samas helendavad kuubikud ja tagasein olid väga huvitavad.

Helikujundus balansseeris hea ja halva piiril, seda mõnes kohas ka ületades. Alguses kasutatud müra oli kergelt ärritav, lõpu müra aga tõsiselt etenduse üldmuljet laastav ning südame rütmihäireid tekitav. Nende kahe vahele jäi väga kenad loodushelid, erinevad teksti toetavad maitsekad muusikapalad.

Tekst iseenesest on mõtlemapanev ning teema kurvastav. Maailmas on tõesti liiga palju tühja mõtlemist enda ja teiste välimuse üle. Kauplustes on kilotonnide kaupa, mida tegelikult vaja ei ole. Inimesed võtavad kalli raha eest osa tuhandetest protseduuridest, mis rikuvad neid üsna tõsiselt. Liialt palju on enesetapumõtteid ja enesepiinamist teemal "ma ei ole ilus". Liialt levinud on stereotüübid "ilus naine on rumal".

Ehk leidus publikus üks inimene, kes tundis end kõverpeeglist ära ning suudab nädala jooksul naerda oma varasema rumaluse üle, jätta mõttetud kreemid ostmata ning kohandada treeningkoormust enesetunde - mitte taatlemata kaalu järgi.

☟ 6. (572) Vilde Teater - ☞Sviit sünnipäevaks - (Nõo kultuurimaja, 16.11.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Robin Hawdon

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Andrus Novoseltsev, Veiko Saago, Roland Novoseltsev

Tutvustus: Võtke kaks hotelli tuba, mis on juhtumisi ühendatud. Lisage kaks paari, kes on pimekohtingul. Segage natuke, et mõlemad kohtaksid valet inimest ja tehke asi keerulisemaks, lisades entusiastliku kuid segaduses toateenri ja teil on täiuslik retsept kaoseks. Serveerida hädavalede ja situatsioonidega, mis peategelasi katastroofi poole juhivad.

Hotelli kõige ilusam tuba ootab Teid.

Hinnang: Robin Hawdoni näidendi Birthday Suite alusel tehtud eestikeelse lavastusega puutusin 11 aastat tagasi Vanemuise väikeses majas. Andres Dvinjaninovi lavastus kandis toona pealkirja "Sviit". Toonane arvustus on ülimalt napisõnaline ning ega midagi süžeest meeles ei ole. Et oli väga särav hotellipoiss ja kaks paari, kes omavahel lootusetult sassi läksid. Miks keegi hotelli tuli või, mis oli tema amet oli nüüdseks juba täiesti ununenud. Ainukesed eredad mälestuskillud on sellest, et Indrek Taalmaa ja Ott Sepp tegid väga head rollid.

Kui peaksin 11 aasta pärast tänast esietendust kirjeldama, siis suure tõenäosusega on seis sama. Tean, et olen etendust näinud, sain seda vaadates parajalt naerda ning näitlejate koosmängu nautida. On ju selliseid eksituste komöödiaid sadade kaupa. Tegelikult ei olegi tähtis, millest see alguse sai ja kuidas lõppes. Oluline on see, et poolteist tunniks sai ennast välja lülitada. Ümber jutustamisel ei ole mõtet. Kui tahate näha vaid sügavat sisu, siis ei ole see tükk teie jaoks. Sügavam mõõde on täiesti olemas, aga jääb tagaplaanile.

Etenduse tempo oli hea, näitlejate koostöö väga hea. Rolandi mängitud Tony oli alguses väga kobav ja närviline, aga mida edasi, seda rohkem ta säras. Kokkuvõttes väga hea sooritus. Nauditav oli vaadata Andruse ja Kristiina koosmängu. Lavastaja oli leidnud rollidele sobivad näitlejad. Kõik said suurepäraselt hakkama. Lavastaja on välja kärpinud mitmed Vanemuise lavastuse allapoole vööd naljad. Arvan, et see on tulnud pigem kasuks.

Kindlasti leidub inimesi, kellele see jant ei sobi, aga mina olin väga rahul.

Märkused: Esietendus

☟ 7. (571) Vanemuine - ☞W - (Vanemuise suur maja, 15.11.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots, Rein Pakk

Žaanr: draama

Näitlejad: Helena Lotman, Ragne Pekarev, Merle Jääger, Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Kaia Skoblov, Aivar Tommingas, Robert Annus, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul, Meelis Hansing, Maria Engel, Walter Isaacson

Tutvustus: Aastal 1870 sünnib midagi täiesti ootamatut. Sünnib miski, mis muudab määravalt rahva ja kultuuri saatust. Sünnib omakeelne teater. Läbi muutuvate aegade, edu ja glamuuri, hävingute ja tuhast tõusmiste, inspiratsiooni ja kunstivaimustuse, avangardi ja rahvalikkuse, kaotuste ja leidmiste on see uskumatult ebatõenäoline nähtus kestnud ja kasvanud juba 150 aastat. Vahetuvad dekoratsioonid ja kostüümid, stiilid ja voolud, lavastajad ja koristajad, tantsud ja laulud, teatrijuhid ja rahanumbrid, repliigid ja tegelased, riigikorrad ja näitlejad – keegi ega miski pole igavene. Aga teater jääb … või mitte?

Hinnang: Orkester on oma tavapärasest kohast ümber tõstetud lava tagumisse seina kõrgele. Nii saab orkestriaugu kinni katta ja tekitada ülimalt suure lavaruumi. Ruumi suurust rõhutab pidev suitsuvine ja sellesse suunatud valguskiired. Dekoratsiooni ja rekvisiite on selle suure lava kohta vähe. See tühjus sunnib rohkem ringi vaatama. Ja ega see veel ei ole kõik, osa tegevust on toodud publiku sekkagi. Seega kui tahad näha kõike, mis laval toimub pead valima koha parteris. Rõdul näed looži tõstetud tegevust, aga selle osakaal on muuga võrreldes väike ning tekst ning suund, kus see tekst tuleb on palju olulisemad. Samas on kindlasti rõdul kergem hingata, kuna kolme ja poole tunni jooksul kasutatud lavasuits ei jõua sinna. All esimestes ridades võib see probleeme tekitada.

Kiidaks lavastusmeeskonda epiloogi pärast. Teati tulevik 150 aasta pärast on lahendatud tehniliselt suurepäraselt ning sisuliselt väga omapäraselt. Mõte on nii hea, et ma ei hakka seda enne homme toimuvat esietendust välja rääkima. See viis minutit oli väärt ootamist.

Teisena kiidaks teatrit selle eest, et laulude tekstid ja võõrkeelsete osade tõlked. Tõsi laulude tekst võinuks ilmuda ühe rea kaupa - tihti oli laulu tempo liialt aeglane ning silm jõudis liiga kiiresti järgmise osani. Võõrkeelse teksti tiitrid ilmusid just paraja tempoga.

Näitlejate usutavust vähendas oluliselt see, et kasutati mikrofone. Eks seda tingis seesama suur ruum, ilma oleks võinud olla raskem aru saada ning muusikaliste numbrite rohkus. Eks see üks nokk lahti, saba kinni olukord on.

Teise vaatuse ajal häiris see, et üha tihedamini süttisid publiku seas telefoni tulukesed. Igavlevad vaatajad uurisid, mis kell juba on. Eriti oli see tunda balletti osa juures - siis oli minul endal ka igav. Aga tegelikult kulus teise vaatuse pea kaks tundi suhteliselt kiiresti.

Märkused: Eelesietendus, rõdu eel-eelviimane rida.

☟ 8. (570) London National Theatre - ☞One Man, Two Guvnors - (Kino Ekraan, 14.11.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Carlo Goldoni, Richard Bean

Žaanr: komöödia

Näitlejad: James Corden, Oliver Chris, James Corden, Jemima Rooper, Suzie Toase

Tutvustus: Grant Olding

Featuring a Tony Award-winning performance from host of the The Late Late Show, James Corden, the hilarious West End and Broadway hit One Man, Two Guvnors returns to cinemas to mark National Theatre Live’s 10th birthday.

Fired from his skiffle band, Francis Henshall becomes minder to Roscoe Crabbe, a small time East End hood, now in Brighton to collect £6,000 from his fiancée’s dad. But Roscoe is really his sister Rachel posing as her own dead brother, who’s been killed by her boyfriend Stanley Stubbers.

Holed up at The Cricketers’ Arms, the permanently ravenous Francis spots the chance of an extra meal ticket and takes a second job with one Stanley Stubbers, who is hiding from the police and waiting to be re-united with Rachel. To prevent discovery, Francis must keep his two guvnors apart. Simple.

Hinnang: Üsna suures osas tuleb nõustuda sellega, mida olen kirjutanud 30.10.2015 sama näidendi Vanemuise lavastusest. Palju slängi ja ladina keelt, kohati kipub etendus muutuma kontserdiks, väga kõrge ning kitsas lavakujundus, näitlejate hea kontakt publikuga, liigne mängimine toiduga. Naised naeravad publiku seas olgu nad siis Londoni teatrisaalis või kinos Ekraan. Palju füüsilist teatrit.

Bänd on seekord eesriide ees ning enamuse ajast nähtaval. Tehniliselt huvitavalt on lahendatud mikrofonide kadumine ja ilmumine lavatõstukite abil. Ärevus antakse mitmes stseenis edasi dekoratsioonide liigutamisega. Ning nende liikumiste ajastus on väga täpne.

Sisu iseenesest endiselt peaaegu, et ei ole. Samas neile, kellele allapoole vööd naljad meeldivad, on vaatamist omajagu.

Etenduse tempo tundus kiirem, aga bänd esines sedavõrra kauem. Kuna teleülekandes kasutatakse palju lähivõtteid, siis lavakujundus ei tundu nii klaustrofoobiline kui Vanemuises. Samas kohapeal piisavalt kaugelt vaadates võib see viga korduda küll. Näitlejate meeskond oli pisut parema kehakeelega. Samas vaatasin Vanemuises prooviesinemist, siin on tegemist hästi sisse mängitud lavastusega ning väga hea kaameratööga.

Märkused: Tänane tärnide arv on küll ühe võrra suurem, kui 2015 aastal, aga kokkuvõttes pakuks vastasseisus London:Eesti antud näidendi korral viiki.

☟ 9. (569) Lendteater - ☞Kummitused - (Lendteater, 11.11.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Hendrik Ibsen

Žaanr: draama

Näitlejad: Peeter Jürgens (Ugala), Airé Pajur, Aare Sepp, Mikk Sügis, Kaidi Koppel

Tutvustus: Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?

Hinnang: Nutikalt lihtne lavakujundus. Viis kontoritooli, mille seljatugede külge on kinnitatud uksed. Ühelt poolt valged, teiselt poolt mustad valge aknaga. Tahaplaanile veidi sinist valgust ning ongi intrigeeriv mängupaik valmis. Nii õdus, kui õudust tekitav.

Suurim aktsent pandi helikujundusele. Edvard Griegi muusika kostis nii üksi, näitlejate taustaks kui ka üle näitlejate. Mõned üleminekud olid vast veidi järsud ning üldine helifoon oli väikse saali jaoks liialt kõrge nii, et näitlejad kippusid karjuma. Idee iseenesest oli hea. Klassiklasise muusika võhikuna pean küll tunnistama, et kõikide kasutatud palade nimesid ei tea. Eriti jäi kõrvu teos, mis meenutas Modest Mussorgski pilte näituselt.

Omapärane leid oli ka see, et näitlejad tutvustasid alguses oma rolli. Kas publik oskas seda ka ära kasutada jääb nende otsustada. Aga mulle päris meeldis.

Kõige tugevamaks küljeks jäi siiski Ibseni tekst ning lavastaja adaptsioon. Liikumist on vähe, aga erinevaid kummitusi ja riukaid on tekstis peidus piisavalt. Ning sisu kõnetab praegugi.

☟ 10. (568) Lendteater - ☞Kadrill maksuametiga - (Lendteater, 06.10.2019) ♥♥♥

Autor(id): Donald Churchill, Peter Yeldham, Malle Pärn

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Julia Siimberg, Tanja Lääts, Irina Radionova, Margus Möll, Meelis Külaots, Aare Sepp

Tutvustus: Tom Lambert on kogu elu olnud väga aus inimene ja korralik maksumaksja. Siis aga kistakse ta afääri, mida ta oma hullemaski unenäos poleks osanud ette näha. Kuidas sellest välja rabeleda ja puhtalt pääseda? Kes kellel naha üle kõrvade tõmbab?

Hinnang: Kavalehelt on näha, et antud lavastuses on tegemist kolme debüüdiga Lendteatris. Nad kõik said oma rolliga hästi hakkama, aga komöödiale vajalikust kiirusest ja kogu trupi meeskonnatööst jäi paar läbimängu puudu. Olen üsna kindel, et mängides läheb antud lavastus paremaks.

Malle Pärn on teinud huvitava adaptsiooni näidendist "Minu sõber miss Flint". Tegelaste nimede eestistamisega saavutati hoopis kodusem tunne ja toodi algne nali tavavaatajale lähemale. Täispikkusega näidendist on saanud lõbus pooleteist tunnine komöödia.

Päris põnev oli jälgida heli- ja valguspuldis oma debüüti teinud Airet. Nii vaikne, kui ta esimese pooleteise vaatuse jooksul oli, ei olnud ma teda varem komöödia publikus näinud. Kui sügiskülmad ära ei võta, siis võib temast asja küll saada. Nii sujuvat avavalgust pole selles teatrimajas tükk aega olnud. Margus on õpetajana head tööd teinud. Ka lavakujundus oli stiilne. Kuigi vaadates antud näidendi teiste lavakujunduste pilte, siis tundub, et seal on püütud rohkem rõhutada Tomi pikaajalist tööd aednikutööd. Nii steriilsesse kodusse ju koristajat ei palkakski.

☟ 11. (567) Tallinna Linnateater - ☞Mineku eel - (Sadamateater, 13.09.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Florian Zeller

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius

Tutvustus: Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist?

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. Tallinna Linnateatris lavale jõudev „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema. Lavastuses kasutatav muusika: aaria „O mio babbino caro“ Giacomo Puccini ooperist „Gianni Schicchi“ Anna Netrebko esituses.

Hinnang: Mulle meeldis selle lavastuse lavakujundus ning harmoonia videokujundusega. Ühtviisi nii tormine, päikeseline kui ka õdusalt kodune. Ka helikujundus haakus visuaaliga hästi. Tundub, et tänasesse etendusse astus sisse ka emake loodus, sest Tartu peal alanud vihmasadu võttis mingil hetkel võimust. Katusele raevukalt langevad vihmapiisad võimendasid parasjagu laval olnud vihmast tausta. Vähemalt selline mulje jäi, et see ei saanud olla pelgalt helisalvestus. Teatrist lahkudes oli lompe ka omajagu. Tõsi ta on, et kogu see harmoonia tõi kaasa endaga teatud lõõgastuse ning silm vajus iseenesest kinni.

Näidendi aluseks olev tekst on aktuaalne vist igal ajastul. Ikka ja jälle leidub maailmas paare, kes oma elu lõpul jäävad üksi - lapsed on läinud kaugele ja matnud end oma murede alla. Väliselt võivad nad ju hästi hakkama saada, aga selle keti ühe lüli purunemine toob endaga kaasa terve keti purunemise. Alles siis tulevad välja paljud hädad, mida varem märgatud ei ole.

Väga hea näitlejate töö.

☟ 12. (566) Taarka Pärimusteater - ☞Vanahunt - (Tartu Genialistide Klubi, 12.09.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Ott Kilusk

Žaanr: eksperimernt

Näitlejad: Artur Linnus, Eduard Tee, Jekaterina Moskalenko, Agur Seim, Kristian Põldma, Martin Tikk, Claus Mootse, Siim Angerpikk, Joonas Vatter

Tutvustus: Dekameronlik lavastus seto jutuvestja Feodor Vanahundi kirevast maailmast, kus vaataja ette toodavad teemad varieeruvad maailma loomisest kuni lähiminevikuni.

Jutuvestja Vanahund folkloorsetel lugudel põhinev lõbus lavastus käsitleb inimest kui äärmuseni vastuolulist isendit. Kaasahaaravates lugudes kohtab nii pühamehi, kui ka Jumalat ennast, juute, pappe, trikstereid ning salakavalaid naisi, kelle elutee neile kord naeratab, kord aga vimkasid viskab.

Inimene nähtuna läbi Vanahundi juttude on armastav ja vihkav, töökas ja laisk, alandlik ja alp, vooruslik ja paheline, jumalakartlik ja jumalavallatu, frigiidne ja kiimaline ja veel ja veel ja veel…

Aga inimesed, need oleme Meie.

‘’Vanahunt’’ on katse tungida vanameistri peas pesitsevasse mikrokosmosesse, et see kõigile nähtavaks ja elavaks manada.

Hinnang: Minu jaoks oli tegemist ennekõike kaelamurdva lavastusega, sest juba teist korda on korraldajad setu keelse ja meelse tüki puhul Tartus otsustanud pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kasuks. Seda selles mõttes, et saali paigutatakse liialt palju istekohti. Nii juhtubki, et kolmandas reas olles poolt laval toimuvast ei näe. Painuta siis kaela ühelt ja teiselt poolt eesistujaid. Ning siis avastad, et osa tegevusest toimub hoopis kõrgustes. Etendus algas üsna pika pantomiimiga, millest kahjuks minu jaoks enamus kaduma läks, sest ma lihtsalt ei näinud tervikut.

Päris keeruline lavakujundus. Põnevamad asjad on ehitatud lava teisele korrusele. Lakapealse aukudest välja ulatuvad püksid moodustasid päris usutava taeva. Jumala ja tema poegade jalamäng selles augus oli tõsiselt huvitav leid. Mängimine vee ja erineva rämpsuga tuletas pidevalt meelde, et kuskil on alati keegi, kes jälgib Sinu tegevusi.

Lugu ise on suhteliselt lihtsakoeline ja veidi ropuvõitu. Samas erinevate füüsilise teatri vahenditega mängitakse see suureks ning antakse palju alatähendusi ning tõlgendamise võimalusi. Minu jaoks oli väljaheidete nalju natuke liialt palju, kuigi iseenesest üle piiri ei mindud. Päris palju on erinevas viisis kordusi. Enamasti on need ühel või teisel moel nauditavad.

☟ 13. (565) Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum - ☞Leek - (ERM, 11.09.2019) ♥♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Liisa Saaremäel, Karl Laumets

Tutvustus: Lavastuse aluseks on August Gailiti romaan „Leegitsev süda“, Ella Ilbaku mälestusteraamat „Otsekui hirv kisendab...“ ja kahe looja omavaheline kirjavahetus.

„Leek“ on tants, millega lõpetas oma etteasted Eesti esimene laiema rahvusvahelise tuntuse saavutanud tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997). Tantsijanna enda jaoks tähendas see number ohvrituld, mis algab otsekui maa peale pandud süttematerjalist ja lõppeb maha jäänud tuhaga. Ühes arvustuses on selle tantsu kohta kirjutatud: "Seal ei olegi vaja kava, pigista silmad pisut koomale, ja arvad tõesti tuld enda ees nägevat..."

August Gailiti (1891-1960) romaan „Leegitsev süda“ on kirjutatud kodumaal (esimesed katked trükkis ajakiri „Looming“ juba 1930. aastate algul), kuid ilmus 1945. aastal paguluses Rootsis. Peategelased on komponist Joosep Maarva ja tantsijanna Kaie Skalle, kelle kaudu avaldub elu ja kunsti vahekord. Tegelase Kaie Skalle prototüübiks on tantsijanna Ella Ilbak.

Hinnang: Huvitav valguskujundus. Küünlavalgus toimis taaskordselt õdusalt ning andis soojust. Kombineerides punast valgust, satsilist kostüümi ning ühe koha peal kätele suunatud koreograafiat suudeti luua kujutuspilt leegina põlevast tantsijast. Nappide vahenditega suudeti tekitada hea visuaal.

Lavastuses kasutati ära väga oskuslikult piiratud lavaruumi. Üks pesupali laval seadis paika piirid, mille sees tegutseda ning selles väikeses ruumis saadi hästi hakkama. Tükk tüki haaval kasvav lillemeri toetas hästi särava tantsutähe mälestusi. Samas kasutati väga osavalt ära ka kogu lava viies staatilised näitlejad eri otstesse ning tekitades kauguse illusiooni nende vahel.

Sisu käib ümber omal ajal eduka Eesti tantsija ümber sidudes selle August Gailiti kirjade ja romaaniga. Kui palju on selles fiktsiooni ja kui palju reaalsust on raske otsustada, aga kindlasti on see lavastus üks katse rahva mälu parandada. Üha vähemaks jääb neid, kes on Ellat lavalaudadel näinud, aga nüüd ehk leidub mõnigi inimene, kes võtab otsib üles tema teosed, et neid põhjalikumalt sirvida.

Meeldis see, et ei püütud hambad ristis teha tantsulavastust. Tants markeeriti osavalt ning nauditavalt.

☟ 14. (564) Tartu Uus Teater - ☞mobiilsed definitsioonid - (Tartu Uus Teater, 11.09.2019) ♥♥♥

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Ivo Reinok, Kadri Noormets

Tutvustus: Toas on diivan, maal, laud ja linik ning liigutav olukord. See lugu puudutab komplekte, milleni oleme jõudnud me ise, komplekte, mida võime vaid aimata, komplekte, mida serveerivad süsteemid ning komplekte, millest neil aimugi pole. See lugu läheb nagu kellelegi külla, kus peaks jutuks tulema kaasaja isedefineerimise olulisus ja muud omavastutuse teemad. Ent küla peale üksi ei saa kindel olla.

Käesolev lavastus algas 2016. aasta sügisel, mil esietendus kadrinoormetsa “tõotatud maa”, mille kavalehe pealkiri oli “mobiilsed definitsioonid”. Kavalehe tekst avaldati mõne kuu pärast ka ajakirja TeMuKi avaveerus. Tekst andis proovide käigus üles kerkinud sõnadele ja üldtuntud mõistetele omapoolsed seletused - mobiilsed definitsioonid. Lavastusprotsess jätkus sama aasta hilissügisel, kui Tartmusis avanesid kadrinoormetsa “hüljatud arhitektuuri momendid”. Sel hetkel tulid mängu ruumi neljas seinas paiknevad erinevad diivanid. Järgmine samm oli 2017. aasta sügisel, mil kadrinoormetsa “maandatud tõotuse” meeskonnaga liitusid Ivo ja Andres. See tähendas põlvist nõrgaks võtvat huumorit, mis kunagi ei hüüa tulles ning mis alati jääb kulisside taha, meie vaimule toiduks.

Hinnang: Kes tahab teada, mis toimus peaks lugema Jaak Tombergi artiklit ajakirja Teater.Muusika.Kino 2019 juuni numbrit. Ise küsimus, kas seda peaks enne etendusele minekut või pärast (nagu mina seda tegin).

Tõenäoliselt oleksin varem lugedes antud etendusele minemata. See tähendanuks, et nägemata oleksid jäänud ka hästi välja valgustatud maalid "Kodumaata mees", "Meeleolustikus", "New York", "Segase jutuga tüdruk" ning teised. Või kui oleksin sattunud neid nägema kuskil kunstimuuseumis, siis kindlasti poleks ma leidnud nii palju aega nende jälgimiseks. Näitlejate pajatused piltidest läksid enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga mingi teistsugune meeleolu siiski oli.

Mina ei ole endiselt osalusteatriks valmis. Kui olen otsustanud etendusele minna, siis tahan istuda turvaliselt võimalikult mugavasse tooli ja kõrvalt vaadata, mis minu ümber toimub. See, et kuus minutit pärast etenduse väljakuulutatud algust sosistatakse kõrva, et peaksin tegema väikse jalutuskäigu ümber teatrimaja, helistama uksekella teeb ärevaks. Ennast tundes ei olnud kuigi kaugel võimalus, et oleksin jopi selga pannud, kapuutsi pähe tõmmanud ning piletit kontrollivast neiust lihtsalt mööda jalutanud. Niikaua, kui näitlejad kiusavad teisi publikus olijaid tundub see natukene naljakaski. Aga kui ise pead "ennast vabalt tundma" keset võimlat, mis on ääristatud diivanite ja maalidega, enam nii naljakas ei ole. Tõsi, tänu sellele väljastpoolt torkimisele sain päris korraliku pilgu heita maalile "Kasvav rohelus" mis minu selja taga rippus.

Aga teistele - järsku neile on sellist närvikõdi vaja. Ning eks lavameeskonnale on parajalt huvitav eksperiment inimeste jälgimiseks. Kes kuidas reageerib. Kuidas juba kaugelt ära tunda need, keda võib vedada mitmele fotole erinevate taustadega (näiteks kolm graatsiat), kes jätta täiesti rahule ning kelle istumise alt võtta esimene padi. Ning kes võib üllatada sellega, et pelgalt diivanist jääb alles vaid puitraam.

Lavatehniliselt on päris palju vaeva nähtud. Erinevate piltide ja diivanite kokkusobitamine, erinevate vimkade ettevalmistamine ning muidugi maalide või siis nende osade täpne väljavalgustamine. Ega nii palju valgusuundi, kui siin kasutusel oli väga paljudes lavastustes ei olegi.

☟ 15. (563) Endla - ☞Elu ja armastus - (Vanemuise väike maja, 10.09.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk A. H. Tammsaare ainetel

Žaanr: draama

Näitlejad: Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Ago Anderson

Tutvustus: "Andrus Kivirähki uus näidend Anton Hansen Tammsaare romaani ainetel puudutas mind väga. Kui ma esitan endale küsimuse miks, vastan nõnda: Kivirähk on Tammsaare teose vormi muutes teravdanud välja midagi tänasele eesti inimesele väga iseloomulikku. See iseloomulik väärt loomuomadus on edasipüüdmine. Loo peategelane Irma on edasipüüdlik neiu, kes on unistuste nimel ka ohvriteks valmis. Tema püüab edasi kasvõi armastuse kaotuse hinnaga. Aga kuidas elada, kui armastus on kaotsi läinud? Seepärast tundub mulle, et eelkõige on see lugu unelmaist, kuigi mängus on ka klatš, kätš ja roim. Aga mäng käibki elu või surma peale." Lavastaja Aare Toikka

Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud naiseks.

Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on hoopis teine tee!

Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja kohtub seal Rudolf Ikkaga.

Hinnang: Vaadanud ära tänase etenduse saan ma küll aru, miks see lavastus on aasta lõpuni välja müüdud. Hea algmaterjal ning veel paremad näitlejatööd. Reklaamplakatil särab Märt Avandi kahe kena naisterahva vahel. Laval teeb ta kõik hästi, aga naised mängivad ta mängleva kergusega üle. Eriti hea rolli teeb Saara Nüganen. Alguses kiirgab teda lapseliku naiivset enesekindlust lõputunnistuse väest teda elus paremale oksale viia ning lõpus küpset naist, kes on kogenud, et heade hinnetega diplomist või kenast väljanägemisest ei piisa elust pisareta läbimiseks.

Omamoodi huvitav roll on ka Ago Andersonil. Sooneutraalne kojainimene on väga mitmetahuline tegelane. Ühelt poolt eemaletõukav, teisalt naljakas, samas tõsine ning kaastunnet tekitav.

Veidi keeruline oli harjuda lavakujundusega. Simultaanlava stiilis oli korraga nähtaval mitu erinevat asukohta. Näitlejad aga kippusid olema pidevalt sellest ruumist väljaspool. Nii olid üleminekud ühest tegevuspaigast kiired ja kohati segadust tekitavad. Kas ollakse Rudolfi korteris, Irma tädi või hoopis Madam Polli juures. Pidev lavatoss tekitas küll ahjuküttega majade meeleolu kuid kippus ka vaadet hägustama ning sünget meeleolu tekitama.

Valguskujundus oli küll minimalistlik, kuid siiski erinevaid vimkasid täis. Üldisse udusse kuvatud erineva kujuga värvilaigud andsid lavale sügavust. Sinine taust koos kuuse ja jõululaulude koori tõrvikutega meeldis mulle väga. Kuuse põletamise effekt ei tulnud täna kõige paremini välja aga usun, et kodusaalis võis seegi võimas olla. Pralle punases ruumis kajastas väga hästi ohtu, mis sellele järgneda võib.

Alguse ja lõpu video ei kõnetanud mind. Keegi võiks lahti seletada, mida ma seal nägin ning miks autor või lavastaja pidas nii oluliseks sõna "ritsikas" kordamist läbi kogu lavastuse. On see siis varajane ettekuulutus või tagantjärele meenutus ajast mil armastus oli veel magus kui mesi.

☟ 16. (562) Endla - ☞Tantsutund - (Endla, 23.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Mark St Germain

Žaanr: romantiline komöödia

Näitlejad: Kadri Rämmeld, Janek Sarapson

Tutvustus: Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.

Hinnang: Esimine pilk lavale tekitas küsimuse, mis on need erinevatest ustest ja muudest puitelementidest kokku klopsitud kolm kõrget paneeli. Ega ma sellele küsimusele vastust ei saanud. Kindlasti tunnevad (või ongi) mitmedki Aspergeri sündroomiga inimesed end lukustatuna erinevate uste taha. Seega ei hakka kunstnikuga vaidlema sellise tausta loomise üle. Eks videokunstnikul oli ka rohkem vaeva, et ebatasasele foonile videosid projetseerida. Samas üleelusuuruse lektori video ja erineval kaugustel seisva näitlejaga tekitati väga huvitav optiline illusioon väikesest ja suurest inimesest. Koostöös valgusega lavakujundus kuidagi mõjutas vaataja aju. Puitkonstruktsioonide taga oli alati midagi olemas ning mitmed valguslaigud olid lõigatud kandilisteks.

Pealkirja lugedes ootasin võib-olla rohkem tantsusammude selgeksaamise valu ja rõõme. Nüüd kadus see justkui tagaplaanile, aga esiplaanil toimus kahe tegelaskuju hämmastav areng. Erinevate taustadega inimesed läbisid pika tee, et üksteisest aru saada, üksteisega harjuda ning see läbi ka ise muutuda. Väikesel laval toimis kõik hästi. Ehk ärgitab antud lavastus tõepoolest vaatajal edaspidi endast erinevaid inimesi märkama ja paremini mõistma.

Ja ega loodetud tants ära ei jäänud. Väga omapärase koreograafiaga lahendus mõjus naljakalt kuid siiski nauditavalt.

☟ 17. (561) Viru-Nigula näitetrupp - ☞Farss isand Pathelinist - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): tundmatu

Žaanr: farss

Näitlejad: Uno Trumm, Marit Laast, Alari Preis, Tauno Küngas, Ülle Orgmets

Tutvustus: Keskaegseid farsse pole palju trükki jõudnud, veel vähem on neid säilinud. XV saj pärit farss nurgaadvokaat Pathelinist on aga õnnelik erand, kuna tegemist oli ülipopulaarse tekstiga, mida mängiti paljudes linnades. Oma eksistentsi esimese saja aasta jooksul nägi see trükivalgust mitte vähem kui kahekümnel korral.

„Pathelin“ leidis ka hulgaliselt jäljendajaid ning neid, kes arendasid seda teemat „järgmistes osades“, tema tekst aga muutus kiiresti lendlauseteks ja kõnekäändudeks. Selle farsi üheks võimalikuks autoriks peetakse François Villoni, mis on iseenesest küllaltki kõnekas. Lugu petetud petturist on müsteeriumi keskse teema paroodiline peegeldus. Kummalisel kombel, pole see peegeldus tänaseni tuhmunud, vaid on sama aktuaalne, kui kirjutamise ajal…

Hinnang: XIX külateatrite festivali lavastus, kus kõige rohkem on näha lavameistri kätt. Laval kasutatakse kasti, mida saab kerge vaevaga rakendada kas laua, voodi või kohtu kantslina. Tagaseinas kolmekandilised postamendid, mida keerates saab ette kas nurgaadvokaadi toa, riidekaupmehe poe või siis kohtusaali. Samas ei olnud seekord kaasas lavamehed, seega kulus lava ümbersättimiseks veidi aega, see viis näitlejate mõtted tekstist kõrvale ning viis kunstlikult tempo alla. Aga farss peakski tähendama, et saab nalja ja üleminekud toimuvad suure kiirusega.

Natuke tekitas küsimusi, miks laval ei olnud ühtegi tooli ega pinki. Nii nügeleti päris palju laua peal. Kas sellega taheti viidata asjaolule, et 14. sajandil istutigi laudadel või tuldi suurepäraselt välja olukorrast, kui vanamoodne tool ei mahtunud koormasse. Ning iidset lavakujundust ei hakatud rikkuma moodsamate mööbliesemetega, mis kohapeal saadaval.

Julge ettevõtmine selgeks õppida värsivormis näidend. Eks mõne koha peal läksid riimid sassi ning mõnedki värsid läksid kordamisele. Aga mis sest, tekst oli arusaadav.

Kõige rohkem säras laval Tauno Küngase mängitud karjus. Väga hästi väljapeetud pausid stseenis, kus ta rääkis advokaadile, mis ta teinud oli ning hea kehakeel kohtupuldi ees.

☟ 18. (560) Oomerteater - ☞Meie, kangelased - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean-Luc Lagarce

Žaanr: draama

Tutvustus: Ennesõjaaegses Euroopas rändavast näitetrupist kõnelev „Meie, kangelased" on lugu, milles lootus armastusele ja loominguline kirg on põimunud teadmatusega ähvardava tuleviku ees. Aga peatuda ei saa, sest elu peab edasi minema ja järgmises linnas ootab järgmine etendus.

Hinnang: Natuke painas kavalehte lugades Linnateatri versioon antud näidendist 2010 aasta Draamafestivalil Tartu Üliõpilasmajas. Siis kestis etendus üle kolme tunni, ja tegevus suurel laval (kuigi kasutati vähe pinda). Kuidas toonane lavastus mahutada ühe tunni sisse ja väiksele lavale?

Oomeriteater sai mõlema ülesandega väga hästi hakkama. Kõigest olulisest loodi tunniajane tervik ja aega jäi ka rõivastega mängimiseks.

Kohati oli näha esietenduse kramplikust. Ega ei ole lihtne uue materjaliga publiku ette astuda kui lava on kaks päeva hõivatud teiste teatrite poolt.

Märkused: Esietendus

☟ 19. (559) Häädemeeste Huviteater - ☞Seitse surmapattu - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Aire Koop

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Toomas Vassiljev, Marju Aasma, Eve Koppel, Kuuno Muru, Algis Perens, Meelis Müür, Aule Kink, Triin Lillemets, Saima Jakobson

Tutvustus: Patt on "märgist mööda laskmine". Sa teed märgist mööda lastes midagi, mida sa ei peaks tegema, ja jätad tegemata selle, mida peaksid tegema - nii võiks pattu lihtsalt seletada.

...

Seitse surmapattu: uhkus, ahnus, kiim, kadedus, aplus, laiskus, viha.

...

Hinnang: Natuke ootamatult sattusin ühel ja samal õhtul kahele järjestikusele tantsuetendusele. Seekord siis suurel laval. Ning tantsijatele kippus seegi väikseks jääma.

Lõbus lühike vahepala, väga filosoofilisel teemal. Kui ainult selle etenduse pärast oleks pidanud nii kaugele sõitma, siis oleks oma tegemata eeltöö peale parajalt pahane. Samas tegijatele võib tegu olla parajalt huvitava väljakutsega.

☟ 20. (558) Wäike Tantsu Teater MERI - ☞Võitmatu Tinasõdur - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): H. C. Anderseni ainetel

Žaanr: tantsuetendus

Tutvustus: Tantsuetendus muinasjutu ainetel

Hinnang: Arvan, et kõige paremini võttis etenduse kokku saalisolija režümee "Väike ja armas". Parajalt lühike, et ei jõua veel ära tüdineda ja samas piisavalt armsad tegelaskujud, kelle jälgimine väärib kogu tähelepanu.

☟ 21. (557) Raasiku lustiring - ☞Rong - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Eneli Sepp

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Liivika Juksaar, Kristi Vader, Sander Kruus, Helle Vaga, Keith Juksaar, Dea Ivask, Kalev Kesko, Mait Eerik

Tutvustus: Üks naljakas lugu meenutamas Raasiku jaama 20 aastat tagasi. Ajaliselt toimub sündmus kuskil mõned aastad enne milleeniumivahetust jaamas ja väljas on 30 kraadi külma, tuisk. Rong hilineb.

Hinnang: Veidi komöödia võtmesse keeratud krimka. Väga sobilik etendus külateatrile, sest just maal leiduvad säärased natuurid, kes oskavad säärast nalja mõista ja ka välja mängida.

Keith Juksaar sai endale kõige raskema rolli. Esimestena lavale ja viimaste seas lavalt ära. Enamuses ajast on küll keegi küll teda varjamas, aga ta on kogu aeg olemas ja mängus sees. Kahju muidugi, et kitsal laval jäi tema peamiseks asukohaks uhke ahju esine. Väljast tulijana võis ju asukohta enda soojendamisega seletada, aga nüüd võimendas ta lõpuks võltstunnet, et ahi ei ole ju tegelikult päris.

Kõige huvitavama rolli tegi kodanik Peetrit mänginud Sander Kruus. Eks ta imelik tundub, et tuleb mees pudelivõrguga raudteejaama ootesaali ja paneb enda vammuse töötajate nagisse. Aga kampsunis vanakesena oli tema tegevusi päris huvitav jälgida.

Märkused: Esimene tükk Räpina Ainaduskooli improviseeritud black-box'is, mis läks täissaalile.

☟ 22. (556) Paide Huviteater - ☞Mängime rõõmumängu - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): E.H. Potteri ainetel

Näitlejad: Heli Hiiemäe, Helle Künsar, Liivi Palgi, Rainer Kiis, Taavi Arold, Merten Jõema, Indira Valge, Konstantin Boldin, Merle Soomer, Kaja Kutser, Aleksandr Aleksejev

Tutvustus: E. H Porteri "Pollyanna" dramatiseerinud ja lavastanud Marju Lille

Hinnang: Südamlik lugu elu hammasrataste vahele jäänud lapsest ja tema ülimast positiivsusest. Isa õpetatud trikk aitas tal oma eluga hakkama saada ja muuta ka ennast ümbritsevate inimeste käitumist. Sest ega mitte ainult vaestel ei ole raske, ka rikkal järjel olevad inimesed võivad olla sisemiselt katki ja oma veendumuste või uskumuste vangistuses.

Piltide vahetuse tempo oli kohati aeglane, vahemuusika kasutamine hüplik.

☟ 23. (555) Saue valla Mänguteater - ☞Veel üks pilet - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Peter Quilter

Žaanr: draama

Näitlejad: Kristiina Allas, Erika Vaikma, Kersti Simon, Marii Olivia, Malve Kristiina Tikkenberg

Tutvustus: Viis naist pärivad vana laguneva teatri koos kohustusega seda koos juhtida.

Hinnang: Mulle meeldis, et asja ei pööratud palaganiks, kus oleks püütud vägisi Anne Veski lavale saada.

Tegelaskujud olid väga eripalgelised. Üksikult võib-olla veidi igavadki, aga koos moodustati huvitav ansambel. Eks see mõte tuli välja ka näidendi tekstist, et testamendil olid suuremad eesmärgid, kui pelgalt teatrit teha.

☟ 24. (554) Palamuse Amatöörteater - ☞Teie ebaõnn on teie endi kätes - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Marite H. Bukaite, Lennart Peep

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Janek Varblas, Terje Kärmas, Kaspar Sulp

Tutvustus: Firma D-vitamiin koolitus kuidas saada õnnelikuks.

Hinnang: Tegemist on lavastusega, mis võib pisarateni naerma ajada või siis musta masendusse ajada. Oleneb kelle või millega vaataja end samastab. Ning eriti huvitavaks võib osutuda esimesse rühma kuuluvate pealtvaatajate jälgimine. Loodan väga, et ei peaks ise juhtuma säärasele koolitusele. Kuigi vahest on värskendav näha enda muredele teiselt küljelt. Kui koolitus on tasuta, siis võib ju ka kõrvalt näha, mis imenippe koolitjad tähelepanu võitmiseks teevad.

Lavastuse algus on oma ülima pealetükkivuse ja teatraalusega ebameeldivust tekitav. Raske on otsustada, kas tegemist oli keskpärase näitlejatööga või siis suurepärase halva koolitaja mängimisega. Kui lavale toodi Rait, siis sai selgeks, et pigem ikka hea näitlejatööga.

Raidi miimika ja kehakeel oli väga nauditav.

☟ 25. (553) EHH Teater - ☞Boob teab - (Räpina, 02.08.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk

Žaanr: draama

Näitlejad: Eve Atika, Kersti Sillaots, Arvo Lamp, Heleen Krulle, Erko Sild

Tutvustus: Ühel kaunil päeval leiab Rita tänavalt Boobi. Koer-naise silmadest vaatab vastu kogu maailma siirus. Kes on Boob? Kas ema, kes muutus koeraks? Või koer, kes püüab inimeseks saada? Üks on kindel - hirmu ja emakohustuste eest põgenedes on Boob unustanud armastuse vastutuse. Paratamatult saabub hetk, mil mängud otsa lõppevad. Boob saab teada, et armastuses ja hoolimises peidab end kohustus ning vastutus – olla kohal ka argipäeval. Boobi mängudes on tülisid ja leppimist. Naeru ja pisaraid. Omal kombel harutab näidend perede lagunemise probleemistikku.

Hinnang: Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et üle pika aja tegin enne etenduse valimist veidi eeltööd ning kell üks öösel pärast kümnetunnilise kanalisatsiooni torude paigaldamise aktsiooni (tuli lõpetada kuna väljas läks pimedaks) võtsin lahti ERR kodulehe ning kuulasin muude tegevuste taustal 45 minutise kuuldemängu Sepo Seemaniga peaosas. Eks see varahommikul kuulatud kuuldemäng võis olla põhjuseks, miks festivalipäeva viimaseks etenduseks väga väsinud olin.

EHH Teatri kavalehte vaadates leidsin, et Boobi mängib Eve. Tekkis kahtlus, kas ta ikka suudab Sepot üle mängida ja kas Boobi roll ikka sobib naisterahvale. Mõlemad kartused osutusid alusetuteks. Väiksed mugandused (ei teagi kumb meeskond originaali rohkem muutis) tegid Boobi emaks ja see sobis hästi. Ning kuigi teksti aegajalt kõlas hommikusest kuulamisest peas, siis Eve miimikat jälgida oli lust. Tegelikult oli kogu meeskonna miimika suurepärane.

Veidi häiris pikk sissejuhatus ja laval olevate mänguasjade rohkus. Samas kindlasti peitus neis mingi kujund, millest mina hetkel lihtsalt aru ei saanud.

☟ 26. (552) Tornimäe näiteselts - ☞Võõras mees majas - (Räpina, 02.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Küllike Veede

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Rait Goidin, Marko Maaste, Ivar Viil, Eine Järmut, Helje Basihhina, Helle Maidla, Urve Sepp

Tutvustus: Ei leidnud kusagilt

Hinnang: Naine otsib remondimeest ja on viimases hädas nõus palkama töömehe kaugemalt ja ta tööde ajaks endale kostile võtma. Majarahvale muidugi ei mahu pähe, et majja on siginenud uus nägu ning naabrivalve hakkab uurima, mis toimub. Kerged on tekkima kuulujutud.

Kõikides näitlejates oli alguses tunda ebakindlust. Lõpuks saade sellest üle, aga midagi jäi puudu. Tõenäoliselt jäi puudu koduseinte toetusest. Ning kahjuks oli ka Räpina kultuurikeskuse suures saalis väga vähe pealtvaatajaid, et näitlejad toetada.

Valguskujunduses oli päris hästi mängitud pimeduse ja valguse piiril mängimine. Arvutiekraami kuma immiteeriv valgusti süttis võib-olla veidike liiga vara. Ka selle apsu saab tõenäoliselt koduseinte toetuse puudumise alla liigitada.

☟ 27. (551) Projekt - ☞Aabitsa kukk - (Räpina, 02.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Margus Kobing

Tutvustus: Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

"Aabitsa kukk" on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Hinnang: Teine Andrus Kivirähki etendus poole päeva jooksul. Olen varem palju head kuulnud erinevate teiste versioonide kohta sellest näidendist. Eriti muidugi Draamateatri ja Tõnu Oja omast. Aga elu on nii läinud, et siiani polnud seda varem näinud.

Margus sai endale võetud ülesandega hästi hakkama, suutis üksinda rahva endaga kaasa mõtlema kohati ka naerma panna. Mängleva kergusega leiti Aabitsast üles vajalik leht ja näidati seda ka publikule.

Päris huvitav keerdkäik õpilasest, kes kunagi Aabitsast kaugemale ei jõundnud ning hoolitseva vanaema surma järel elu hammasrataste vaele jäi, ilma et ta sellest lõpuni ise aru oleks saanud.

☟ 28. (550) See Teater - ☞Uljas neitsi - (Räpina, 02.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Näitlejad: Meeli Piirikivi, Dagmar Lukan, Eve Merima, Aase Saareväli, Eva-Lotta Saar

Tutvustus: Neli põlist naismereröövlit on vanaks jäänud. Juba 20 aastat elavad nad üksikul saarel. Kellele pärandada oma kuulsusrikas laev Uljas Neitsi ja lahingulipp, kui nende ainus pärija ei tunne mingit huvi mereröövliromantika vastu? Tema kavatseb minna ülikooli ajalugu õppima.

Kes jätkab sellisel juhul traditsioone? Kas need tänapäeval kedagi huvitavad? Või kes neid mäletab… Mis saab? Tule ja vaata!

Info pärit lehelt http://www.laanlane.ee/2019/03/15/see-teater-toob-lavale-andrus-kivirahu-loo-naismereroovlitest/

Hinnang: Väikesele lavale on meisterlikult paigutatud simultaanlava. Kohe püüavad pilku purjekas "Uljas neiu", aegajalt tossav pliit kööginurgas, sofa elutoas ning mereranda sattunud kastid. Kompaktne lavakujunus, kõik olemas ja näitlejad mahtusid pildist pilti liikuma küll.

Valguskujundus püüdis simultaanlaval välja joonistada koha, kus tegevus tuli. Väikeste vahenditega saadi kenasti hakkama, kuigi lõivu maksti sellega, et elutoas olid näod varjudega ja kandilised. Õdus ahjuvalgus oli väga hea leid.

Esialgu ehmatas ära, kui Meeli Piirikivi tuli lavale pidulikus mereröövli vormis. Aga eks Andrus oli oma tekstiga mänginud osavalt selles suunas, et antud kostüüm muutus täiesti sobilikuks. Kui vaid ka karguga sõbraks oleks saanud... Vahepeal läks meelest ära, et rolli on sisse kirjutatud puujalg.

Eve Merima sai oma pimedakepiga paremini hakkama ja eriti meeldiv oli, et seda kasutati ka hämaras lavalt lahkudes.

Kõige pikema kõrre tõmbas Aase Saareväli, kui sai endale nõdrameelse Amaalie rolli. Tulemus oli suurepärane.

☟ 29. (549) Komöödiateater - ☞Igaühel neli nägu - (Hansa Hoov, 31.07.2019) ♥♥

Autor(id): Erki Aule

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Tarvo Krall, Henrik Normann, Kaili Närep, Eva Püssa

Tutvustus: Vaimukates lühilugudes näeme eesti elu kogu oma ilus ja valus: nii kodus, poes, tööl kui mujalgi, aga ikka läbi huumoriprisma. Mehed ja naised, raha ja armastus, unistused ja tegelikkus – need on ainult mõned teemad, millega meie neli tegelast kokku puutuvad. Ükskõik, millise näoga me neid ei vaata, saame naerda ka enda üle ja teha näo, et tegelikult naerame ikka teiste üle.

Hinnang: Tänaõhtusele etendusele sai saatuslikuks ilmselt külmarohtu võtnud helimehe tegevus. Kuigi asus ta tavapäraste Hansahoovi üritustega võrreldes lavale olulisemalt lähemal, ei suutnud ta aru saada, et kogu etendus oli ülevõimendatud. Koos sellega kadus ka näitlejate usutavus ning mõnusast komöödiast kippus saama füüsiliste kannatuste rada. Lõpulause, "ah mis vahet seal on kes mängivad, nagunii tuleb lõpuni vaadata" kippus väga prohvetlikuks muutuma. Kui avalaul uuesti käima pandi sai kergendatult ohata, selleks korraks läbi.

Lavakujunduses sinise ja punase mööbli ning taustaga mängimine oli suvelavastusele omaselt lihtne kuid siiski lööv. Aiaplangu kasutamine aiana, rõduna, riiulina ja väravana oli päris huvitav leid. Konkreetse lava jaoks võib-olla veidikene liialt suur, aga küllap mõnel teisel laval väikegi.

Tekstiga oli vaeva nähtud. Üheks korraks naermiseks oli selles päris mitmeid pärle. Samas koju jõudes on enamus neist pärlitest tuhmunud või sootuks meelest läinud.

☟ 30. (548) Seasaare teater - ☞Tiivarips - (Alle-Saija teatritalu, 22.07.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Margus Vaher

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Mari Lember, Katariina Raudsepp, Kristjan Kaarjärv, Kait Aidnik

Tutvustus: Mis sunnib üht meest tiiba ripsutama, mille tulemusena võib perekond puruneda?

Enamus truudust murdnud meestest tegelikult ju armastavad oma naist. Tihti minnakse libedale rajale siis, kui paar on ühise kodu loonud, lapsed saanud ja romantika asemele tulevad esimesed raskused.

Kuidas peaks käituma naine sellest teada saades?

Teie ees hargneb ühe „tiivaripsu“ lugu….

Hinnang: Seasaare teater on leidnud suviseks meelelahutuseks täiesti tavapärase alguspunkti - abielumees on armukese juures ja kukub kokku. Siit edasi minnakse aga veidi ebatavalist teed pidi. Kui tavaliselt püütakse väsinud mees vaikselt kiirabisse toimetada ja maha salata, et ta üldse on armukese juures käinud, siis seekord kutsutakse kohe kohale abikaasa ja mehe arstist sõber.

Edasi läheb tavapärasemat viisi - ikkagi leidub keegi, kes otsustab mehe au päästa ning kavala jutuga naist säästa. Seekord võtab selle rolli endale poissmehest sõber. Kõik näevad läbi, mida ta teeb, aga lähevad valede mänguga kaasa. Lõpuks tuleb siis valede pundar lahti arutada. Vaataja otsustada jääb, kes võitis ja kes kaotas. Või kas tiivaripsutamises üldse kaotajaid ja võitjaid on.

Lavakujunduses on väga huvitavalt tavapärasest kokkuvolditavast sirmist tehtud riiul. Geniaalne idee. Meeldis ka teisel pool kardinatest kokku pandud seinake. Tõsi, selle läbipaistvat osa oleks võinud mängu paremini kaasata.

Valguskujundus kippus lavastuse teises pooles liialt esile tõstma punast tumbat, mida tegelikult siis enam ei kasutatud.

Minu arust parima rolli tegi Mari Lember. Loomulik sarm lasi tal laval särada. Rahulikud maneerid näitasid selgelt, kelle jalas majas tegelikult püksid on.

Enne kui aru said oligi etendus läbi. Tempo oli iseenesest paras (paar pausi oleks võinud pikemalt hoida), teksti maht samuti. Selles mõttes väga hästi proportsioonis lavastus. Ainult, et kiire lõpp tähendab ka seda, et algab tagasisõit. Kella järgi on etenduse kestus ja kojusõidu aeg sama, aga kui erineva pikkusega tundub see autoroolis olijale.

Märkused: Väga huvitav koht teatri tegemiseks ja vaatamiseks. Valmis on ehitatud nii välilava suuremate projektide jaoks kui ka tubane teatrisaal vihma ajaks või väiksemate lavastuste jaoks. Ja seda looduskaunis kohas. Ainuke häda on selles, et ühistransport sobival ajal siia ei jõua. Koolipäeviti on küll peatus lähedal olemas, aga käib vaid kaks bussi. Seega Tartust tulijal tuleb sõita kas auto või rattaga. Autoga kulub ühele suunale 50 minutit. Suvisel ajal tagasi sõites on õhtusel ajal päike otse näkku. Samas müts maha nende ees, kes säärast teatritalu peavad ning ka kaugematesse nurkadesse meelelahutust toovad.

☟ 31. (547) Emajõe Suveteater - ☞Tsaar Saltaan - (Tartu pühade Aleksandrite kiriku tagased, 11.07.2019) ♥♥♥♥

Žaanr: muinasjutt

Näitlejad: Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Terje Pennie (Ugala), Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Priit Sonn, Ivar Säde, Jüri Jõul, Rene-Hendrik Sirkas

Tutvustus: Publiku ette astuvad nelja erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast, Terje Pennie Ugalast ja Ingrid Isotamm Karlova Teatrist.

Idee autor ja lavastaja on aasta parima lavastaja auhinna nominent Kaili Viidas, kes on dramaturgiks kaasanud möödunud aasta näidendivõistluse võitja Ott Kiluski ja omanäolise teatrikunstniku Arthur Arula. 2017. aastal tõi see loominguline tandem Endlas publiku ette ülimenuka suvelavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.”

2018. aasta suvel lavastatud klassikatöötluses kantakse kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega ette vaid nelja näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal.

Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.

Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud eelkõige täiskasvanutele. Muusikalise kujunduse loob lavastusele Ele Sonn.

Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!

Hinnang: Paras kompott, kus kolm õde saavad kokku Tsaar Saltaani matustel. Kavalehel on neli näitlejat ja neli muusikut. Tegelikuses tuleb kõigil nii näidelda kui muusikat teha. Sõnaline osa jaguneb küll viie inimese vahel. Mängitakse vee, mulla, puulehtede, samovaride, rõivaste ja muu materjalidega. Enamus loost on värsivormis, millele põimitasse sisse huvitavad monoloogid, tantsukesed ja vene keelsed laulukesed. Ning väga palju kasutatakse füüsilist teatrit, pea kogu aeg toimub kuskil midagi ning mitmelgi korral tekkib küsimus, millist näitlejat peaks parajasti jälgima.

Esimeses vaatuses tekkib küsimusi, miks tehakse just nii nagu parajasti laval tehakse, päris palju. Vahepeal tekkib lausa kõhklus, ega ei tegelda pelgalt aja viitmisega, et lühikesest nostalgilisest multifilmist parajalt pikk suvelavastus saada. Ühe korra ümber kiriku jooksmine oli naljakas, teine kord ka, aga kolmas kord nagu ei annaks enam midagi juurde. Teksti on vähe, seegi luulevormis. Tuuakse välja ajastuga kokkusobimatud vidinad - föön, pardel, mikser.

Ning siis teises vaatuses pannakse kogu trikkide arsenal tööle, et iga varem tehtud liigutus lahti seletada ning kõik parajalt pea peale pöörata. Kasutatakse koomilist liialdust astudes rollist välja, pannakse pillimees publikuga silm silma vastu teksti rääkima, mängitakse nii kehakeele, tempo, kui sõnadega. Tulevad sisse erinevate rõhuasetustega kordused ning valetõlked. Publikult näpistatakse välja aplause ning naerupahvakuid. Järsku on vanureid mänginud elukogenud näitlejatest kergejalgsed tüdrukud.

Muinasjutte kuulates jääb kuulaja väga tihti rahule autori lõpplahendusega - kui nad ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult edasi. Vähesed jäävad vaagima, mis tegelastest tegelikult edasi said ja mida nad oma surivoodil rääkida võiks. Lavastaja ja dramatiseerija on väga huvitavalt selle mõttetöö ette võtnud ja vorminud sellest väga omapärase terviku. Nüüd siis on publiku otsustada, kas jääda sellega nõusse või mõelda välja enda jaoks uus tsaar Saltaan.

☟ 32. (546) Vanemuine - ☞Kirvetüü - (Kammivabriku klubi, 29.06.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Ott Kilusk

Žaanr: draama

Näitlejad: Andres Mähar, Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Ott Sepp, Veiko Porkanen, Liina Tennosaar, Ain Mäeots, Margus Jaanovits, Jaanus Tepomees, Ragne Pekarev, Kaia Skoblov, Linda Kolde, Merle Jääger, Silvi Jansons, Agu Trolla, Mairo Libba, Hannes Hanimägi, Hubert Uku Prank, Ronald Mäeots, Rauno Koorts

Tutvustus: Mis saab siis, kui miski, mis juhtus lapsepõlves, mõjutab sind kogu ülejäänud elu? Kui riigikorra muutumine keerab kogu senise elukorralduse pea peale? Kui kaamoslik sügis laotub üle majade ja põldude? Kui surnud hakkavad kõndima elavate seas ja esemed vahetavad omatahtsi asukohta?

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. Sest enam hullemaks minna ei saa – või saab?

„Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo, millest ei puudu lopsakas ja kohati valus huumor. Ka näidendivõistluse žürii liikmed tõstsid esile näitemängu mõnusat huumorit, mahlakust ning apokalüptilist trööstitust.

Hinnang: Pikk ja mitmetasandiline lava kõrges pöörlevate ventilaatoritega tööstushoones. Hästi üksteise vastu pakitud toolid publiku jaoks. Istu kus tahad, ikka jääb midagi kaugele või mõne posti taha peitu. Poisid juhtmevabade kaameratega nägid päris palju vaeva selleks, et kõik oluline ligi 700 silmapaarile nähtavaks teha. Tagumiste ridade jaoks see tõenäoliselt õnnestus, esimestel ridadel nii hästi ei läinud. Aga eks kunst nõuab ohvreid. Natuke häiris see, et tegevus toimus justkui kahes kohas korraga. Kauguses ja telliskivimüüril. Visuaalis oli kõik paigas, silmad leidsid kiiresti suuna, kuhu vaadata. Aga kuulmismeelel oli palju tegemist, kuna näitlejaid otse vaadates jäid vaidlesid pidevalt mõistusele vastu - heli tuleb ju lava keskelt. Mõnes kohas oli selline omamoodi ruumilise heli efekt huvitav, aga tihti kippus tähelepanu hajutama.

Erinevalt paljudest teistest suveteatrite mängupaikadest saab Vanemuine kiidelda sellega, et mängupaik ei sõltu ilmast. Päike ei pääse liiga tegema, kivimüüride vahel on ühtlane temperatuur - ei palav ega liialt külm, õhk liigub suurema kärata. Ning väikseid mängupaiku on palju. Hoone kõrgus annab head võimalused valgustite paigutamiseks.

Üheksakümnendate maalähedane olustik on laval päris hästi lavale toodud. Külaelanike kollitav mets oli ka pidevalt nähtaval. Osaliste kirju riidevalik tundub üsna audentene. Kostüümide visuaal tekitab vaid küsimuse, millisel aastaajal tegevus tegelikult toimub. Pooltel tegelastel on paljas pea, paljudel lihtne suvemüts või kaabu ja siis erinevad suusamütsid ning läkiläki.

Kas lavastusest oleks kergem aru saada, kui oleks jäädud kirjakeele juurde? Mind üldiselt setu keele kasutamine ei seganud. Tõsi mitmes kohas läksid sõnade tähendused kaduma. Kõik sõnad olid justkui selgelt välja öeldus, omasid selget tähendust aga omavahel kokku ei läinud. Mitmel juhul jäi õhku küsimus, millist lauseosa eitati.

Helikujunduses oli palju tuttavaid viise ja need sobisid ajastuga kokku. Niigi sünge meeleolu võimendamiseks kasutati helikujundust osavalt.

Natuke jääb hinge kriipima see, et korraldajad müüsid välja palju kohti, kus nähtavus või kuuldavus on halb. Video kasutamine leevendab küll veidi, aga samas kipub see aegajalt ka segama. On näha, kui palju vaeva on simultaanlava tegemisega nähtud, aga on tunda, et mingil hetkel saab majandusliku kasu otsimine olulisemaks publiku heaolust.

Kas Sina said aru, kes lõhkus traktori kummid? Miks ta seda tegi ja milised oleksid suure tõenäosusega tagajärjed olnud, kui ta seda ei oleks teinud? Millistest stseenidest said vastuse sellele küsimusele?

Märkused: Enda jaoks tavatult ees istusin seetõttu, et otsustasin osa võtta professor Anneli Saro juhendatavast teatriakadeemiast. Nii saan loodetavasti ettekujutuse, mida teised tänases etenduses nägid ja milliseid analüüsi meetodeid võiksin oma järgmistes arvustustes kasutada.

Fenomenoloogiline analüüs

Atmosfäär

Nii nagu juba kavalehelt lugeda võis on tegemist tumeda looga. Päris palju tegevust toimus väheses valguses, kuigi põhitegevused olid väga tugevalt välja valgustatud. Samas värvilist valgust peaaegu ei kasutatud, enamuses ikka must-valge. Tumeda kõhedust tekitava atmosfääri saavutamiseks kasutati päris palju müra ning jäeti mängimata kõik loodushelid. Lõpuosas tekitati läbi laval olevate puude okste ja lavaruumi ülemistesse kihtidesse lastud lavatossu suunatud valguskiirte abil helge taevas, mis toetas tollel hetkel sõnalist tegevust. Kuigi elu on karm on sellel ka helgem külg.

Oma atmosfääri lõid ka lava teisel korrusel olevad puud ja põõsad.

Ruum ja materjalid

Pikk lava jagati mitmeks osaks, millele kunstnik on loonud erineva aura. Kahtlaselt küllusliku valikuga külapood, kenade kardinatega õpetaja korter, lookas lauaga kohaliku poepidaja korter, lihtsa töömehe talutuba veeämbri ning kopsikuga ning laiskleva maffioso tuba televiisoriga.

Lihtsad mööbliesemed, puitpakud, palju erinevaid tööriistu vedelemas ning männipalgid. Päris orgaaniliselt mõjusid ka tööstusoone uksed ning trepid.

Kohalolu

Ega ei olnud lihtne nii laial laval tähele panna, millal üks või teine tegelane lavale jõudis ja sõnalise rolllita seal tegutses. Vaimude sissetoomine on üks osa tumeda atmosfääri loomisest.

Energia

Kuna tegemist ei ole farsiga, siis mingit pakatavat energiat oodata ei olnudki. Samas sisemine valu oli täiesti olemas ning tasapidi hiilis näitlejate energia ka publikusse. Magama jääda ei saanud.

Aeg

Lavastuses on kasutatud väga erinevaid rütme. Poisikeste tagaajamist, treppidest üles ja alla jooksmist, kaklemistki, pikki pause, diivanil lebamist, igatsevalt taevasse vaatamist jne. Ajaratta tagasi keeramiseks kasutati varem valmis filmitud kaadreid ja ümberjutustamist. Ajatuse mõõdet suurendasid vaimud laval. Kasutati ka selgeltnägemise maagiat.

Etenduse mõju ja meeleline vastuvõtt

Etendus oli vaataja kehale üsna väsitav, sest toolid tundusid kuidagi väga väiksed ja kõvad, kuigi samu toole on ka varem kasutatud. Paljude jaoks äratasid laval olevad esemed äratundmist ning muusikaline kujundus rusus kohati. Ropendamine ja kohati siivutuse piiride ületamine pani vanema publiku pead vangutama - nii hull see asi ikka ka ei olnud. Eks ka setu keele kasutamine tekitas publikus vastakaid tundmusi. Ühelt poolt saab kuulata oma lapsepõlve suvekodu keelt, teisalt kipub mõne koha pealt järg ära minema.

☟ 33. (545) Tartu Uus Teater - ☞Emajõe ööbikud - (Tartu Uus Teater, 06.06.2019) ♥♥♥

Autor(id): Rein Veidemann, Leelo Tungal, Alo Põldmäe

Žaanr: ooper

Näitlejad: Maria Listra, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Atlan Karp, Simo Breede, Eva Maria Shepel, Karl-Markus Kaiv

Tutvustus: Seesama Tartu, aga 150 aastat tagasi. Perekond Jannsenite kodus on küpsemas uus kaelamurdev idee. Nagu eestikeelse päevalehe väljaandmisest poleks veel küll, korraldab sama seltskond ehk sisuliselt väike perefirma (Jannsen ja tema lapsed) nüüd eestikeelset laulupidu. Kas tõesti ainult missioonist? Ka siin pole esialgu erilist edu loota ning vastuseisu nii võimu poolt kui ka teiste eestlaste seas tuleb murda tasa ja targu, igasuguste kavalustega, kohati oma au ja väärikust löögi alla pannes. Edasine on ajalugu, siin ja praegu aga – kui mitte tragöödia, siis ooper kindlasti. Lavastus valmib koostöös Tartu linnaga ning on pühendatud laulupeo 150. juubelile ja kõikidele Eesti startup'idele, mis muudavad ajalugu. Vaid loetud arv etendusi, vaid Tartu Uue Teatri saalis, vaid sel suvel.

Hinnang: Tegelikult päris võimas lavastus. Kitsastes oludes on kokku pandud huvitav kooslus. Ilm muidugi ei soosinud tänast etendust kuidagi, palavus mõjus väsitavalt nii lauljatele kui ka publikule. Õnneks on teksti sisse pandud väga tabav repliik toa temperatuuri koha.

Pea kõik elemendid on tehtud filigraanselt. Väga huvitav löökpillide komplekt, kammerorkester ja noortekoor kõlavad roigasaia tagant kaunilt, valgusparki juhitakse meisterlikult, huvitavad kostüümid ja dekoratsioonid. Paljud asjad mängitakse välja puhtalt lehelt. Teejoomine oli väga hästi välja mängitud. Tekstiliselt oli päris hea kuulata 150 aasta tagust utoopiat selle kohta, milline võiks Eesti välja näha aastal 2019.

Puudu jäävad subtiitrid - enamusest meeste tekstist saab aru, aga naiste lauldus sõnum läheb ilma tõlketa kaduma. Kõrvu ei häiri, aga aru ei saa. Eriti lõpuaariast, mis tõenäoliselt peaks andma kogu lavastusele kokkuvõtte.

Asi, millega totaalselt mööda on lastud on grimm. Eesti ajalugu ei ole see, mida peaks labastama võltstätoveeringute või suure koguse saapaviksiga. Kindlasti olid nii Kunileiul kui Jakobsonil oma vead, aga neid ei peaks säärasel kombel mustama. Mõlemad rollid olid välja mängitud väga hästi, aga grimm nullis näitlejate töö üsna suures ulatuses. Mine tea ilma selle vingerpussita oleksin olnud vist esimest korda ooperi eest panema viis tärni.

Publiku liigutamine on väga hea idee. Tõepoolest on kahelt küljelt pilt parem. Tõsi ääre peal istudes kipub mõlemal pool päris palju visuaalist kaduma minema. Võimalusel tuleks eelistada keskmisi osi. Kui säärane palavus väljas jätkub, siis on soovitav kaasa võtta väike lehvik. Muidu võib tekkida vaheajal kiusatus tervisele viidates ära minna.

Märkused: Kontrolletendus

☟ 34. (544) Lendteater - ☞Abielumäng - (Lendteater, 04.06.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Edward Albee

Žaanr: draama

Näitlejad: Airé Pajur, Andrus Novoseltsev

Tutvustus: 30 aastat abielu, peaaegu 3000… sündmust, head ajad, ühised mälestused, koos läbielatu… – kas veel midagi?

GILLIAN: „Abielu ei liida kaht inimest üheks, vaid see teeb kaks inimest kaheks – hea abielu kujundab indiviide. Et kui kaks inimest otsustavad olla koos, kuigi nad on piisavalt tugevad, et ka üksinda hakkama saada, siis on tegemist hea abieluga. Kas meie abielu on olnud hea? Kas meid on kaks? Kindlasti ei ole me teineteiseks saanud; me oleme saanud iseendaks – minu meelest oleme, ja võib-olla esimest korda elus.“ (E.Albee „Abielumäng“)

Edward Albee näidendit „Abielumäng“ ei ole siinmail varem mängitud – LendTeatris tuleb see esmakordselt Eestis lavale tänu tõlkija Anne Langele, lavastaja Jaan Toomingale, Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Teatri Agentuurile.

Lavastuses on kasutatud Betti Alveri, Marie Underi, Ernst Enno ja Gustav Suitsu luulet.

Hinnang: Südamlik lugu karile jooksnud kooselust. Nii eluline, et kohati hakkab valus. Samas nii peenelt välja mängitud, et ei saagi aru, mitmes lahkuminek see juba on ning kui kaua aega kulub järgmise korrani, kuniks see teema jutuks võetakse.

Muidugi on publikult võimalik leida mille üle naerda. Kas siis iseenda või laval toimuva üle. Või siis naerva kaaslase üle. Vahet ei ole.

Huvitav, mitmendat korda on see kuldne kardin Lendteatri laval taustaks? Aga endiselt on ta ülimalt rõõmsameelne taust. Seekord päris kenasti kollase valgusega võimendatud. Natuke kahju, et varna riputatud maskid jäidki taustaks ning ei leidnud oma kohta näitemängus.

Luuletuste lisamine aja pikendamiseks mõjus ühelt poolt uinutavalt, teisalt andis võimaluse valguskujundajale katsetada valgustehnika intensiivsuse muutmise sujuvust. Sissejuhatuses jäi väike jõnks sisse, väljajuhatus toimus hea tempo ja sujuvusega. Võib-olla võinuks näitlejad paariks viimaseks luulereaks jätta pilkasesse pimedusse.

See, et osad luuletused loeti maskis mõjus arusaamisele natuke räsivalt. Samas seda tähelepanelikumalt sa kuulasidki.

Etenduses oli paar hästi väljamängitud kandvat pausi. Ühe täitis ära seinal tiksuv kell ja teise teatrimajast möödasõitev mootorratas. Vaevalt lavastaja suutis nii hästi väliseid tegureid ajastada, aga vaikusesse sobisid mõlemad heliefektid suurepäraselt.

Märkused: Tartu publik - tasuta bussiühendus täiesti toimib. 17:50 Tartus bussi peale, 18:27 Arbimäel maha, minutikene jalutuskäik ning oledki uste avamise ajaks koal. Jõuab kenasti kooki süüa ja majas ringi vaadata. Pärast etendust jääb just parasjagu aega, et korraks laval nähtu enda peast läbi lasta ning 20:24 bussile asuda. Tartu piirile jõudes on pool arvustuski valmis. Tegelikult ilusa ilmaga võib ette võtta veel ligi kahe tunnise jalutuskäigu imelises Elva looduses ja naasta kesklinnast 22:15 väljuva bussiga. Tõsi, viimaneliin sõidab Luke ja Kambja kaudu, seega kestab bussisõit terve tunni.

Tulge Elvasse teatrisse!

☟ 35. (543) Lendteater - ☞Ema Teresa - (Lendteater, 12.05.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Anne Masing-Luik, Kaidi Sööt, Mare Jõgi, Ulja Käos, Imre Vallikivi

Tutvustus: Mida on vaja õnneks? Küllap on õnn iga inimese jaoks erinev, aga enamasti hakkame hindama neid asju ja inimesi, mida või keda meil enam ei ole. Või siis ka mitte…

Hinnang: Järjekordne etendus, kus publiku kogunemise ajal on laval avatud kirst. Seekord siis leinamuusika asemel Mati Nuude tantsulugu ning lavakujunduses torkavad silma värvilised lindid. Kogu jant käib selle ümber, kuidas vananev ema saaks näha oma lapsi ja kuidas lapsed loodavad ema surmast saada lahendust oma probleemidele. Kuigi lohutust ja abi oleks vanemad alati oma lastele nõus oma võimaluste piires andma.

Omamoodi uusversioon Chenot näidendist "Kes aevastas?". Lühem, maalähedasem ja võrukeelsem. Algul räägivad potensiaalsed pärijad mida nad kadunukesest arvavad ja siis tunnevad oma sõnde pärast piinlikust.

☟ 36. (542) Idee Teater - ☞Teatri Viimane Rüütel - (Tampere maja, 10.05.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Eberhard Streul

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Oleg Želudkov

Tutvustus: Kõigile, kellel on teater südames! Üks väike kammerlik lugu. Nutke või naerge. NB! ETENDUS ON VENE KEELES. Üks väike kammerlik lugu. Nutke või naeratage. Etenduses on Eberhard Streuli ideed. Neid üritavad 1 t. ja 30 min. kehastada Evgenija Lebedeva, Meelis Hansing, Oleg Želudkov.

"... Aga laval toimuvat tuleb just tõsiselt võtta,kuna see peegeldab päris elu. Vaat see on asja mõte".

Hinnang: Tubli esitus. Aastal 2002/2003 nägin tänase lavastuse aluseks olnud Teatrirüütlit Jüri Lumiste esituses. Televiisorist olen näinud katkendeid Jüri Aarma versioonist. Nüüd siis Oleg ja vene keeles.

Kui etendust Liblikas Tampere Maja kelder toetas, siis tänasele lavastusele jäi ta veidi kitsaks. Kuigi tegemist on väikse saali tükiga, siis oleks vaja rohkem õhku, eesriideid ja valgusteid, et tekitada teatri olustik. Nüüd ei saanud üle ega ümber tala, mis kõige huvitavama osa - Olegi kehakeele - ära tappis.

Iseenesest väga sügava põhjaga lugu inimesest, kes on pikalt olnud teatris tööl, aga kunagi päriselt lavale ei ole saanud. Kuidas siis lõpuks võimaluse tekkides hinges peidus olev näitleja mängima hakkab.

Erinevalt Vanemuise versioonist keskendus Idee teater rohkem sõnale, mitte laulude välisele ilule. Jüri suutis oma kitarri ja hämmastavalt hea hääleulatusega suure publiku võluda. Oleg muusikaliste numbritega säärast edu täna ei saavutanud. Samas on temal teised trumbid taskus. Eriti neile kes loevad vabalt erinevaid teoseid vene keeles.

☟ 37. (541) Seasaare teater - ☞Kui kõlab koputus - (Seasaare teater, 03.05.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Jaanus Kukk, Reet Raudsepp, Kristjan Kaarjärv, Mari Lember, Ane Purgas, Agu Lall

Tutvustus: Puudub

Hinnang: Kui ei oleks teadnud, et tegemist on Janno kirjatööga oleks võinud vabalt arvata, et olen juhtunud Ray Cooney või Neil Simoni näidendi peale. Loodan, et Janno ei solvu selle võrdluse peale. Paljudele sellist tüüpi komöödia ei meeldi, minule aga küll. Kindlasti ei ole tegemist plagiaadiga, lihtsalt lõpuks on leidnud autor, kes suudab neile kahele väga tihedalt kandadele astuda. West Endi või Broadway täissaalideni jääb veel muidugi pikk tee minna, sest sealne publik otsib ennekõike kuulsaid nimesid.

Kui mainitud näitekirjanikud viisid enamasti oma tegevuse hotelli luksusliku sviiti, maamõisasse või paljude magamistubadega korterisse, siis Janno paigutab kogu tegevuse ühte väiksesse arstikabinetti. Ning kogu intiimsus, tüdimus, tööväsimus, romantika, pugejalikkus, vabanduste otsimine ja hullumeelsus mahub koos hoogsa huumoriga siia ruumi ära. Väga hästi tehtud.

Ning näitlejad võiksid vabalt mängida West Endi väiksematel lavadel. Ju nad saaksid hakkama ka suuremal laval, aga siis kaoks ära lavastuse intiimsus. Eriti hea mulje jätsid mulle seekord Agu Lalli mängitud endisest sepast pensionär Lembit, Ane Purgase kehastatud rohkesõnaline Gertude-Lisalota. Kui nemad laval olid, siis juhtus kindlasti midagi huvitavat. Lembitu rõõmsameelsus ja sisemine rahu tekitab tunde, et kõigil võiks elus nii hästi minna. Jonno oli Lembitu suule seadnud üsna mitmed vananevad sõnad (näiteks väljanäitus), mis rikastasid lavastust. Gertude-Lisalota jutuvada ajas omamoodi hulluks, aga õnneks peatas Jaanus Kuke mängitud Veeliks selle väga osavalt ära.

Valguskujunduse juures jäi kriipima see, et punane valgus tõi varjust välja asjaolu, et kapi tagumine sein on lahti. Selge see, et ta lahti pidi olema, muidu oleks mitmed trikid tegemata jäänud. Lihtsalt, ehk võinuks valgus seda väiksest saladust peita. Aga muidu väga õnnestunud kombinatsioon sinisest ja punasest valgusest.

Pessimistlikule lõpulausele "Nüüd enam hullemaks minna ei saa" vaidleks optimistlikult vastu. Kunagi ei ole nii hull, et enam hullemaks minna ei saa. Samas on alati olemas ka võimalus, et läheb paremaks. Ning optimistina loodan, et tegemist ei olnud päris dokumentaalnäidendiga. Holukord meditsiinis on halb, aga loodetavasti ikka mitte niisugune nagu lavalaudadelt paistis.

Märkused: Teine esietendus

☟ 38. (540) Must JaAm - ☞Leivi - (Aparaadi tehas, 17.04.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Janno Puusepp

Tutvustus: Ma võtan su kaasa – lubad? Näitan, et maailm on päriselt hea ja tore. Näitan, et on olemas inimesed, kes ei taha sulle halba vaid armastavad sind täpselt sellisena nagu sa oled. Tuled? Lähme!

„Leivi“ – kaemus ühe väikese murtud ja eksinud leevikese sisemusse. Tema hinge ja ellu. Kas väikeseid leevikesi saab veel päästa? Kas üldse tohib sellist üüratut tegu ette võtta ilma, et õrna süütut olendit veel rohkem vigastaks? „Leivi“ – siira armastuse lugu.

Mängukoht: Tartu Aparaaditehases, Elutuba Lava Taga

Etendus on inspireeritud Vassily Sigarevi näidendist.

Hinnang: Koputus uksele. Väikeses saalis istub tosinkond inimest üsna laiali poolkaares jaotunult vaadates õdusat tuba patjade, vaipade, punase laudlina ja ootusäreva teetassidega laua ja ratastele tõstetud elektrikilbiga. Ja siis algab kuuldemäng. Etutuba Lava Taga. Kas lähebki nii, et kogu etendus toimub lava taga? Publik on elevil ja naerab kuuldemängus kõlavate sõnamängude peale. Läheks ja istuks patjadele ning naudiks keskonda. Enne, kui jõuan mõtte teoks teha avaneb uks ning täisnurga alla paigutatud valgustid süttivad - näidend on koridorist jõudnud elutuppa.

Sõnamäng jätkub, üksteise järel tuuakse lavale ka erinevad rekvisiidid, mis panevad noormehe nägu krimpsutama ja neiu jutuvada jätkama. Ja juttu jätkub kauemaks, kuigi mida edasi seda keerulisem on jälgida kuhu see tüürib. Üha rohkem koorub lõbusa näo tagant välja tume eneseusu maha surunud minevik. Noormehe näokortsustusest kasvab välja lummatud pilk ja soov "õrn vigastatud leevike" päästa.

Kas see õnnestub jääb publiku enda otsustada, sest tund aega saab väga kiiresti läbi ning enne kui aru saad, ongi etendus selleks korraks läbi.

Märkused: Etenduse reklaami oli seekord kuidagi raske leida. Aparaaditehase erinevad teadetetahvlid on plagusid täis, aga Leivi nende seast välja ei paista. Esimese vihje sellele, et oled teel õiges suunas teel, saabub alles siis kui oled välilava kõrval raudukse lahti teinud.

Viimasest teatrikülastusest on nii palju aega möödas, et kohese arvustuse kirjutamise asemel tegelesin kõige muuga. Alles hommikul tuli meelde, et midagi on tegemata. Nii saabki arvustus üles kaksteist tundi pärast etenduse algust. Täpselt sama palju on aega järgmise alguseni.

☟ 39. (539) Vana Baskini Teater - ☞Öökuninganna - (Priiuse seltsimaja, 21.03.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Piret Jaaks

Žaanr: draama

Näitlejad: Helgi Sallo, Roland Laos, Raivo Mets

Tutvustus: Üksildase ja unustatud endise kuulsa ooperilauljanna hooldajaks saabub salapäraste kavatsustega noormees. Algab psühholoogiliselt peen pingestatud mäng – kes keda. Tegemist on kriminaalsete sugemetega tragikomöödiaga, kus hargneb põnev ja dramaatiline sündmustik, mis on kantud kahe väga erineva inimese tahtest saavutada teise üle mõjuvõim, ja seda omakasu eesmärgil. Aegamööda avanevad meie ees mõlema tegelase saatused ja saladused. See on ühtaegu põnev, humoorikas ja traagiline lugu, mis on kantud mõttest, et kui kohtud kord elus väga tugeva isiksusega, siis ta kindlasti muudab sinu olemust ja eesmärke.

Hinnang: Vahepeal on kavalehel kolme viimase mehe nime vahele tekkinud koma asemel kaldkriipsud. See siis tähendab seda, et lavastaja Eero Spriit on salapärase meemehe telefonihääle asendanud luust ja lihast inimesega. Kuna teksti juurde kuskilt võtta ei ole, siis on juurde lisatud kummitusliku vaimu roll, kes aegajalt põhinäitlejatele puhkust andes sinises valguses lavale tuleb. Kui hästi ka Raivo laval tegutses, Helgi ja Rolandi taha ta peitu jäi. Karlova teatris kasutatud teatrihääl jäi isegi rohkem hinge kui siine pantomiim.

Öökuninganna ei ole suure saali tükk. Isegi väike maa seltsimaja jääb selle tüki nüanssideni jõudmiseks liialt suureks. Ise-enesest oli ju lavakujundus sellelgi korral väga hea, kuid jäi varem nähtuga võrreldes kõledaks ja kaugeks. Peegel ei mänginud enam tükiga kaasa ja see võttis tükikese primadonna küljest ära. Mis sest, et Helgi oli oma rollis suurepärane.

Lõpplahenduses mindi selles lavastuses natuke lihtsamat teed, kui seda Karlova Teatris tehti. Kui näinuks antud lõppu esimesel korral, siis oleks tõenäoliselt jäänud rahule. Nüüd teise lahenduse varjus lõpp kahvatus. Nii mitmed mõtlemist vajavad mõttelõngad jäeti publikusse mässimata.

Muusikaline kujundus oli hea.

☟ 40. (538) Eesti Draamateater - ☞Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika - (Eesti Draamateater, 23.02.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Marius Ivaškevičius

Žaanr: draama

Näitlejad: Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Ott Kartau (Von Krahli teater), Johannes Tammsalu.

Tutvustus: Mida tunneb üks autokastist teele kukkunud õun? Ilmselt sama, mida meie kangelane, kes avastab ennast Londoni külmadelt tänavatelt ilma raha, passi ja sõpradeta. Ihuüksi ja üleliigne, tühi nagu tuules laperdav kilekott.

Emigratsioon, teistpidi vaadates immigratsioon on põletav ja valus teema. Enamasti seostub immigrant kellegi võõraga. Aga kui katsuda ette kujutada, et see võõras on tegelikult „oma poiss“? Veel mõnda aega tagasi lahkuti nii Eestist kui ka mujaltki Ida-Euroopast umbes samal moel, nagu tänapäeval siia tullakse. Näiteks autokastis. Või paadiga. Või jalgsi, üle piiride „lipsates“.

„Väljaheitmine“ on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia vihasest noorest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega 1990. aastatel Londonisse õnne otsima. Emigreerus.

Autori sõnutsi on tema näidend katse uurida seda miskit, mida me kutsume identiteediks. Ehk avaldub see kõige paremini justnimelt millegi või kellegi teisega kohtudes, teistsuguste identiteetidega kokku põrgates? Mis koht võiks olla selle fenomeni uurimiseks parem, kui maailma metropol London, kus immigratsiooni ja identiteedi küsimus puudutab igaüht, nii pakistanlasest juurviljakaupmeest kui ka Sansibaris sündinud superstaari.

Hinnang: Ülimalt kaasaegsete teemadega näidend. Või siis õigemini paljude koduse mättapeal istujate jaoks kaasaegne, sündmuste ahel on iseeneset ju päris vana. Lainetena on neid, kes kodu maha jätnud ja välismaale liikunud paremat elu otsima päris palju. Ning nende põgenemistega on alati kaasas käinud inimesed, kes seda enda kasuks ära kasutavad. Nii saabki ühes inimesest mahavisatud õunake kuskil tundmatus kohas. Ei raha ega dokumente, inimkaubitsejad on osanud need targalt ära kasutada. Kui kodumaal oli elu halb, siis ega võõrsil õnnemaad lihtne leida ei ole. Tegelikult ei ole Sind mitte kellelgi vaja. Kui siis vaid selleks, et Sinu pealt teenida või oma raevu välja elada.

Platvormil liigutati bändi edasi tagasi, paremale vasakule. Enamasti oli ta peidus eestvaatajate peade või siis laval olnud metallkonteineri taga. Aeg-ajalt käisid bändi liikmed ka laval suuremaid või väiksemaid rolle tegemas. Ma ei ole kindel, kui palju oleks tükk kaotanud, kui helikujundus oleks tulnud helikandjalt. Või siis kui palju mängiti ise ja kui palju mängiti varem salvestatud materjalile peale. Võimas ainult bändi number jäi puudu. Samas varjuteater roosal taustal oli võimas ning muusika oli talutav. Muidugi on bändil ka üsna suur roll selleks, et publik nelja tunni jooksul magama ei jää.

Teine asi, mis publikut üleval hoidis oli "Hea inimene Seuzanist" stiilis publiku kaasamine etendusse. Kahju, et kolmandas vaatuses see ära unustati ning kõrvaltegevuste puänt tulemata jäi. Ampsatud õuna tagasivõtmise oleks võinud paremini lahendada.

Valguskujunduses meeldis see, et valgussillad võeti kasutusele etenduse osana ja valgusteid ei peljatud nähtavale jätta.

Kas tänasel Eestist põgeneda soovijal võiks kasu olla selle etenduse nägemisel tema veenmiseks kodumaal jätkamiseks? Kardan, et mitte. Pigem kipume olema tagantjärele targad ning sinisilmsed- "minuga nii ei juhtu", "mina oskan paremini asju organiseerida". Kuniks ei ole oma keretäit kätte saanud, võib kunstveri laval tunduda pelgalt näitemänguna. Ning kas füüsilise vägivalla kõrval pandi tähele vaimset vägivalda? Etendus võis ju olla väsitavalt pikk, aga aeg, mis võib võõras kohas jalgade alla saamiseks kuluda on oluliselt pikem. Oli see alles kümme aastat või siis juba viisteist?

Kas näidendi vaatamine muudab tavavaataja suhtumist tavapärasest erineva välimusega välismaalastesse? Loota ju võib, aga tegelikult..? Vähemalt üks katse maailma paremaks muuta on tehtud.

☟ 41. (537) Lendteater - ☞Armuke - (Lendteater, 21.01.2019) ♥♥♥

Autor(id): Harold Pinter

Žaanr: draama

Näitlejad: Kaidi Koppel, Karl Bussov

Tutvustus: Kuidas kümme aastat kestnud abielus veel harmooniat leida ja suhe endiselt kuum hoida? Mõned väidavad, et armuke annab elule särtsu juurde. Kas siin minnakse seda teed ja kas see abielu värskendab – saab näha!

Hinnang: Kui varem olen näinud Karli põhiliselt õues ning teda kiitnud huvitava rolli tegemise eest, siis seekord väikses saalis mõjus tema tegelaskuju(d) võltsilt. Keha manipuleerimine pani mitmel korral muigama, aga röökimine nullis meeleolu. Kadi sai väiksel laval oluliselt paremini hakkama eriti õrnade või tekstita kohtadega, aga minu jaoks ei paistnud välja ei abikaasade ega armukeste vahelist kirge ega harmooniat.

Või siis on just nii hästi mängitud - võib-olla ei olegi sellist harmooniat ega kirge tänapäeva noorte seas olemas. Pole ju kümme aastat abielu kuigi pikk aeg. Mida aeg edasi, seda vähem nii pikalt kestvaid õnnelike kooselusid leiab. Ollakse koos kas harjumise või laste pärast. Nii võibki ühel hetkel tekkida vajadus elule vürtsi anda ning endale armuke leida.

Autoril on hästi õnnestunud leida üsna tavapäratu käik, armukeseks saab enda abikaasa. Alguses win-win olukorrana lahendus ei olegi päriselus nii ideaalne kui näida võib. Nii ongi lavalaudadele jõudnud näidend, mida saab võtta nii komöödiana kui tragöödiana.

Lõpuks ometi kasutas Lendteater oma tearimajas üleval olevate LED-valgustite värvilise valguse võimalusi ära. Sinine alguspilt oli väga hästi välja timmitud. Üleminek valgele valgusele oli veidi järsk, aga muidu hästi tehtud.

Märkused: Esietendused