Autor(id): A. Arbuzov
Žaanr: melodraama
Näitlejad: Eduard Toman, Larissa Savankova
Tutvustus: Teatrisõpradele on rõõm teatada, et üle hulga aja teeb Vene Teatri
laval kaasa publiku lemmik Eduard Toman. Tema lavapartneriks on alati
särav ja võluv Larissa Savankova. Lavastust võib nimetada peategelaste
hingestatud dialoogiks vaatajatega.
Südamlik melodraama inimestest, kel vanust juba veidi rohkem kui…
Sanatooriumi peaarsti ja iseteadliku naispatsiendi kohtumine lõpeb
konfliktiga. Arst kutsub naise enda juurde, et kurjustada seoses
sanatooriumi sise-eeskirjade rikkumisega. Vestluse käigus saab aga doktor
aru, et talle on patsient meeldima hakanud. Kohtumisest kujuneb
sissejuhatus üsna kahemõttelisele õhtusöögile, millest omakorda saab
alguse liigutav suhtedraama. See on lugu armastusest, mis ei küsi vanust
ega ei tunnista piire, lugu pühendumisest, üllameelsusest ja elu
keerdkäikudest. Ühtlasi on see lugu möödunud aegadest, mil tundeid ei
avatud ega eksponeeritud avalikkusele, nendest rääkiminegi oli keeruline
ja peaaegu tabu, kuid tunded, mida ei osatud sõnadesse panna, olid
tihtilugu seda sügavamad.
Lavastaja Aleksandr Kladko kinnitab, et see lavastus on eriline:
“Sellises võtmes ei ole näidendit keegi veel teinud. Ma vaatasin üle
mitut selle loo uuemat lavaversiooni, mida praegu mängitakse tuntud ja
hinnatud teatrites ning veendusin, et kõik lavastajad on teinud tööd
eelkõige olmega, mida autor on kirjeldanud. Aga meil õnnestus, vähemalt
mulle tundub nii, tavapärase süžee raamidest väljuda ja luua jutustus,
mis on oluliselt mahukam. Eelkõige seetõttu, et meil õnnestus sinna
lisada ajastu tunnetus, meeleolu ja hõng. Selle ajastu, mil elas autor ja
kirjutas tänaseni populaarse näidendi. Selles loos on tunnetatav autori
naeratus, mis on peidetud kommentaaridesse, samuti teksti, mida inimesed
kasutavad väga vanamoelisel viisil, sõnastades oma mõtteid keeruliselt
ja kohmakalt- see kõik lisab näidendile võlu. Võimalik, et just siin
peitub põhjus, miks seda näidendit nii palju aastaid on ikka ja jälle
lavale toodud ning miks see publiku seas nii populaarne on. Meie seadsime
eesmärgiks tuua see sisemine võlu oma lavastuses esiplaanile, säilitades
teksti ilu, iroonia ja sinna peidetud autori naeratuse. Igav teil saalis
kindlasti ei hakka!“
Eduard Toman lisab: “See lavastus on eelkõige suunatud minu, Larissa ja
lavastaja eakaaslastele. Põlvkonnale, kellele on võib-olla ei olegi
südamelähedane see kõige kaasaegsem teater, kuna kaasaegne teater on
minu hinnangul vaatajatest paljuski kaugenenud. Meie hinged armastavad
teatrit, mis toimib vaatajat silmas pidades, mis jagab vaatajatega
elutunnetust. Lavastuses on palju repliike, mis on neile, kes vaatama
tulevad, äratuntavad ja südamelähedased. Kõigi meie jaoks, kes me
lavastuse loomisega seotud oleme, on see lugu kokkupuutest selle ajastuga,
kui me tundsime end hästi, kui me teadsime, mida me teatrilt ootasime ja
mida me teatris näha soovisime. Mulle tundub, et ka Vene Teatri publikule
on see kerge, sõbraliku ja sooja nostalgiaga looritatud tunne
hingelähedane ja tuttav“.
Hinnang: Tegelikult saan ma aru, mida Eduard Toman öelda tahab. Juba enne etenduse
algust näidati lavale paljusid videolõike, mis minust veidi vanemale
vaatajale tuletab kindlasti midagi nooruspõlvest meelde ja loob nende
meeleolu näidendiga vastavusse. Sama rida jätkati erinevate piltide vahel
ning suurimaks näitajaks oli pea täissaali ühislaul etenduse lõpus.
Kuigi laulusõnad polnud mulle tuttavad, siis see esitus oli ise punkti
väärt. Seda enam, et selleks hetkeks oli etendus kesktnud juba kolm tundi
ja 20 minutit.
Samas just see sama videomontaaž oli see, mis minu hinnangust vähemalt
ühe, kui isegi mitte kaks, palli maha võtab. Esiteks, kuna enamus lõike
olid mulle tundmatud, siis mind nad ei kõnetanud ja tekitasid mitmel
korral vajaduse kella vaadata. Teiseks see, et juhtusin olema selle
kolmandiku seas, kellele ei olnud tervik nähtav. Video viidi publikust nii
kaugele, et kaunid lava servad varjasid äärmistele kohtadele pool videost
ära. Teater oleks pidanud neljale-viiele äärmisele kohale piletid
müümata jätma või siis vähemalt lisama teate, et põrandal neljanda
rea esimesed kohad on piiratud nähtavusega.
Lavastuse väga tugev külg oli valguskujundus. Algul võis ju tunduda, et
lavatossu on kahe näitlejaga etenduse jaoks liialt palju. Samas kui
jõutakse kiriku stseenini, siis on selge, milleks see toss vajalik on.
Valguskujundus toob suurepäraselt välja kõik Vene teatri maja
salapärad, samas jäädes ise piisaselt tagasihoidlikuks. Kahjuks töötab
see lavastus vaid selles majas.
Lavastaja on väga osavalt ära kasutanud kogu lava sügavust ja laiust.
Tõsi kui juba ka üks näitlejatest jääb varju, siis kipub tekkima
trots. Lavastuse tekstiline raamistamine jääb poolikuks. Alustatakse kui
muinasjutu vestmist, aga siis kaovad jutustajad ära. Kui neid ei olnud
plaanis lõpus kasutada, siis oleks võinud algusest ka selle paar minutit
kokku hoida. Samas alguses imelikuna tundunud kitarri saatel lauldud
lauluke vormistati lõpus väga võimsalt. Videokujunduses kasutatud
pildialbumi motiiv sai samuti lõpus päris kena terviku, kuigi võinuks
veel kaugemalegi minna ning lehitseda seda mälestuse albumit algusest
lõpuni.
Lõpuga on antud etenduses kehvasti. Neid on nii mitu tükki, et publik
hakkab enne viimaste kummarduste tegemist saalist lahkuma. Ühelt poolt
võib selle ju ajada ebaviisaka vene vaataja süüks, alustamisega oli ju
sama jama - publik ei suutnud õigeks ajaks saali. Teisalt tahtnuks isegi
olla kindel, et veel ühte viie minutilist lõppu juurde ei poogita. Oli
etendus juba selleks hetkeks juba niigi 25 minutit üle aja läinud.
Natuke häiris ka see, et tagumise filmilina suureks tegemise hinnaks oli
ka eesriide tavapärasest suurem avatus ning esimese katte kõrgemale
tõstmine. Nii tulid nähtavale lakke tõmmatud rekvisiidid. Muidu
suhteliselt hallskaalas taustal tundus laes olev laternakuppel (mis
lõputseenis värvilises valguses ja õigel kõrgusel igati kaunis on)
võõrkehana. Samuti olid tavapärasest rohkem nähtaval lavatöölised,
kes kahte näitlejat abistasid. Oli ju hea teada, et väliselt lihtsa
põrandalambi liigutamise taga oli peidud kolm inimest, aga lavastuse
seisukohalt oli see väheoluline fakt.
Märkused: Kui Sul on isiklik kokkupuude II maailmasõjaga, oled vaadanud vene
kanalitelt kaadreid aastatest 1940..1970 ning naudid vene luulet, siis
võib see sulle päris huvitav tunduda. Kui Sa ei tea, mis on Leningrad ja
Köningsberg, siis tõenäoliselt pole lavastus sinu jaoks. Tegu pole
pelgalt naine kohtas meest tüüpi melodraamaga, siia sisse on pikitud
paljud eelmise sajandi ajaloolised valud ja rõõmud.