Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (423) Vanemuine - ☞Mamma Mia! - (Vanemuise suur maja, 16.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Benny Andersson, Björn Ulvaeus

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Merle Jalakas, Merili Johanson, Veikko Täär, Sepo Seeman (Endla), Andres Mähar, Priit Strandberg, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Anne Reemann (Tallinna Linnateater)

Tutvustus: ulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele…

Hinnang: ABBA muusika meelitas publiku saali ja tundub, et üldjoontes jäid kõik rahule. Rõdul ei näinud ühtegi vaba kohta ja etenduse lõpus oli esietenduse vääriline aplaus.

Lava jäi antud etenduse jaoks veidi kitsaks. Londonist tuttavaid müürid ja rand ära ei mahtunud. Aga sai hakkama selletagi. Laulude tõlked tundusid head, kuigi tiitritele vaadates tekkis ikka ja jälle sisemine vaidlus - see ei ole otsetõlge. Kui laulu edenedes sõnad paremini saali hakkasid kostma, siis kadus vajadus subtiitrite järele ja riimid olid kenasti paigas.

Kõige rohkem meeldisid Veiko Tääri ja Merle Jalakase mängitud Sami ja Donna duetid. Need olid esimesest noodist arusaadavad ning väga hästi väljamängitud. Üldse olid Veiko peetud pausid väga kandvad. Ma ei tea, kas see oli helitehnika või näitlejate viga, aga esimesed paar rida kippusid kaduma minema. Balanss muusika ja vokaali vahel tekkis viivitusega.

Valguskujundus oli hea. Ei midagi ülearust. Meri tekitati tahaseinale, mitte publikute peadele nagu Prince of Wales teatris, aga see oli olemas. Väga huvitavad olid valgetest kõveratest pulkadest ehitatud efektid hallil või mustal foonil.

Kindlasti jätab sellele lavastuse oma pitseri see, et nii väheste mängukordade juures on nii suur dublantide arv. Ikka kipub kavalehte vaadates tekkima küsimus, aga kuidas oleks etendust mõjutanud teine näitlejate paar. Samas muusika on nii hea, et võib-olla peakski minema kallist piletist hoolimata ka teist koosseisu vaatma.

Tempo võrreldes West Endi lavastusega on aeglasem. Paljud asjad on välja jäetud, juurde väga palju nagu ei oleks pandud, aga etendus kestab ikka 20 minutit kauem. Samas just mõne kandva pausi eest tunnustaks lavastajat.

Märkused: Eesti - West End 2:3. Julgeksin sellele etendusele viigipunkti pakkuda. Jah, Londoni etendus oli kordades võimsam. Aga sealsel suuremal laval olid ka suuremad võimalused. Vanemuises sai kolm korda väiksema raha eest võrdväärse elamuse. West End saab punkti publikule ehitatud valguse show eest, Vanemuine tõlke ja entusiasmi eest.

☟ 2. (422) MTÜ Kell kümme - ☞Tõde ehk valetamise meistriklass - (Vanemuise suur maja, 09.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Florian Zeller

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Roman Baskin, Elina Reinold, Helena Merzin, Riho Kütsar

Tutvustus: Kõik me hindame oma ala meistreid; pole midagi uhkemat, kui olla mõnes valdkonnas tõeline asjatundja. Selle loo peategelane on parim sellisel alal nagu VALETAMINE. Ta on väga, väga kaval! Ta on seda pikalt harjutanud ja on konkurentsitult tõeline virtuoos, ühesõnaga – Meistervaletaja. Aga… mis juhtub siis, kui tekib konkurent?! Kui keegi osutub veel kavalamaks!?

Hinnang: Naerda sai kõvasti. Tekst ei olnud just kõige tihedam, kõige rohkem naerupahvakuid kutsusid esile näitlejate väga täpselt ajastatud pausid ja näoilmed.

Päris hästi jäeti otsad lahti, kas armukeste abikaasad tegelikuuses ka omavahel armusuhtes olid või mitte. Mida rohkem ühte liini uskuma jääd, seda rohkem tekkib küsimusi ja kõhklusi.

Lavakujunduses jäi painama pronksikarva prožektor, mis seisis kogu etenduse ühes lavanuras ja mida kasutati peeglina, juuksekuivatajana ja millekski veel. Kunstnikul oli kindlasti mingi sõnum selle kolmjalal seisva vanamoodsa esemega. Või oli ka see mingi suur vale?

☟ 3. (421) Komöödiateater - ☞Henrik Normanni Uskumatud Seiklused New Yorgis - (Õlletare, 07.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Henrik Normann

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Henrik Normann

Tutvustus: Broadwayl kirja pandud tekst põhineb tõestisündinud lool. Käesoleva aasta alguse veetis Henrik Normann New Yorgis, elades Times Square'il, hotelli Crowne Plaza 46. korrusel, toas number 4637. Pärast äpardusi lennujaamas, kummalisi intsidente lennukis ja konflikte vastuvõtulauas ei oleks ta eales uskunud, et visiit New Yorki saab edasi veel ainult hullemaks minna. Enam ei jäänud muud üle, kui kõik üles kirjutada. Äratundmisrõõmu jagub kõigile, kes ise vähegi maailmas ringi reisinud on. Väikesed liialdused teenivad ainult üht eesmärki - vaatajatel peab lõbus olema. Lavale astuvad ka mitmed riigijuhid ja avaliku elu tegelased, sest kes oskaks neid veel paremini parodeerida kui mees-nagu-orkester Henrik Normann ise. Kohustuslik kõigile, kes naljast lugu peavad!

Hinnang: Peale suurt promo telesaates Nädalalõpp kanal kahega" ja siit sealt kuuldud säutsusid olin antud etenduse suhtes veidi negatiivselt häälestatud. See on ka peamine põhjus, miks ma enne musta reedet endale piletit ei muretsenud. Õnneks oli vaeva nähtud rohkem ja Õlletare taolisse kohta see etendus täitsa sobis. Suures saalis oleks tõenäoliselt magedaks jäänud.

Tõsi ta on parimad kohad etendusest olid juba teleri vahendusel nähtud. Aga väga palju asju tuli enda Ameerika reisist meelde küll. Väga väikse pinna peal suutis Hendrik edasi anda lennujaamas nii tavalised asjad - lõputute tühjade labürintide läbimine või siis pikalt oma koti jalaga edasi togimine, et sabas edasi liikuda.

Rassistlike naljadega mindi veidi üle piiri. Kuigi pool etendust oli tavapärast kiunumist ja nurisemist kumas tekstist läbi positiivne pool. Reisida tuleb, kui on võimalust - siis on aru saada, et kodus on ikka kõige parem.

☟ 4. (420) Tabivere harrastusteater - ☞Proov - (Tabivere VabaAjaKeskus, 04.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kaarel Pärnapuu, Katrin Sokk, Janek Varblas, Matti Linno, Esta Sokk, Rein Annuk, Liina Kraun, Linda Amjärv, Anu Aunap, Ülo Nõlvak

Tutvustus: Ei suuda kuskilt leida - näoraamatu ajastu märk, infokilde leidub igal pool aga kui otsima hakkad, siis peale liitumisteate midagi ei saa.

Aga Autor kutsus vaatama ja see on seni olnud head kauba tunnus.

Mulle tundus, et ma nägin midagi taolist: Teater valmistub järjekordseks etenduseks. Viimane proovipäev, aga lõpuni ei ole suudetud veel kordagi mängida. Noore lavastaja püüdlusest kujutada sõjaaegset elu-olu ei hooli keegi. Noored kaklevad iga pisema sõnavääratuse üle, vanemad unistavad peaosast, kostümeerija on hädas vajalike riiete leidmisel. Ja siis tuleb seniilne jauramimängija...

Hinnang: Ei pidanud seegi kord Janno soovituses pettuma. Suurepärane mängukoht kahekümne autosõiduminuti kaugusel kesklinnast. Ja ka lavastus ise oli vaatamist väärt.

Väga hea valik rahvateatri 20. sünnipäeva tähistamiseks. Mulle on ikka meeldinud need tükid, kus käsitletakse lavatagust elu. Kui proovides piisavalt raske ei ole, siis ei saa ka ka lõpptulemus liialt hea olla. Ei profi- ega harrastusteatris. Parasjagu kalambuuri, draagikat ja staaritsemise paroodiat. Oskus iseenda üle nalja heita aitab Tabivare teatril edasi elada.

Märkused: Kristiina ja Tiina, Aitäh sõidutamise eest!

☟ 5. (419) Vanemuine - ☞Meie oma tõde, meie oma õigus - (Sadamateater, 01.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk, Anton Hansen Tammsaare

Žaanr: draama

Näitlejad: Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Annus, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas

Tutvustus: Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama?

Tanel Jonas: “Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia? Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.”

Hinnang: Urmas Lennuk on leidnud raamatu "Tõde ja õigus" esimesest osast päris hea ekstrakti ja lisanud sinna juurde Krõõda vaimu, et olulisemat rõhutada ja lahti seletada. Välja on jäetud enamus raamatus olevast jandist, alles on jäänud vaid oluline. Igavese tõe ja õiguse otsimise asemel on esiplaanile toodud vaagimine, kas lõputu töö rügamise kõrval jääb aega armastuseks. Kas me ikka märkame teist inimest enda kõrval? Omamoodi areng 19. sajandi talupoegade mõttemailmast praeguste linnavurlede omasse. Vaesena tegutseme kõigepealt selleks, et ellu jääda, siis selleks, et meie lapsed ellu jääksid, siis selleks, et saada rikkamaks. Kui läbi vanavanemate töö ja poliitiliste keeriste najal on mingisugune rikkuse tase tekkinud, siis jääb üha rohkem aega mõtlemisele, kuidas saaks kergemini. Kui varem jäi armastus pideva töörügamise taha varjule, siis peagi varjutab selle logelemine.

Kõige rohkem meeldis mulle vana ja noore Andrese samaaegne kõrvutamine. Vana Andres ei oska paljusid noorena tehtud asju enam seletada, aga samas ei ole ka tal väge noorukit enda eksimuste rajalt kõrvale juhtida. Krõõda vaim balanseeris väga hästi nende kahe pooluse vahel.

Lavakujundus toetas autori mõtet hästi. Väga mitmetasandiline, samas lihtne. Väga hästi oli lahendatud talu olukorra muutus. Keera laud ümber, keri vaibad kokku ja ongi edasiminek hoomatav. Kiviseina asendamine laudseinaga jäi veidi kunstlikuks, kuigi sisuliselt on eelmise põlvkonna töö ümbertegemine olnud väga aktuaalne.

☟ 6. (418) Tartu Üliõpilasteater - ☞KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum - (TÜ Üliõpilasmaja, 25.11.2016) ♥♥

Autor(id): Wassermann/ Herzog/ Handke/ Piiri

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Kristi Kimmel, Kristi Luha, Anneli Ojaste, Henry-Laur Allik, Pärtel Poopuu

Tutvustus: Aasta 1828. Nürnbergi tänavatele Saksamaal ilmub 16-aastane noormees Kaspar Hauser. Keegi pole teda varem näinud. Ja tema pole kedagi varem näinud. Ta ei oska rääkida ega kõndida; keegi ei tea, kas ta näeb valgust ja kuuleb helisid. Keegi ei tea, mis juhtus selle võõraga minevikus. Ta on mõistatus.

Kuidas jääda ellu ühiskonnas, kuhu sa pole kunagi kuulunud? Kuidas jääda ellu, kui sind üritatakse ümber kasvatada? Kes sa oled, kui sind veel ei olegi? Ja mis on tõde, mis on õigus, kui kõigil on oma tõde ja oma õigus ja sind ennast nagu ei eksisteerikski?

Kaspar Hauser avab meile pildi ühiskonnast sellisena nagu ta oli ühe isolatsioonis kasvanud inimhinge jaoks. Ja kes teab, ehk ühiskond ongi selline. Kas sa julged sellele otsa vaadata?

Dramatiseeringu aluseks on J. Wassermanni romaan „Caspar Hauser” (1908), P. Handke näidend „Kaspar” (1967) ning W. Herzogi film „Kaspar Hauseri saladus” (1975) .

Hinnang: Must reede. Must lava, mustad näitlejad. Täielik vastand paari kvartali kaugusel esietenduvale Suluseisule. Samas jällegi väga sügava sisuga lavastus.

Hirmutavalt pikk sissejuhtatus. Poolpime saal ja midagi ei toimu. Jõuab juba tekkida mõte, kas ikka on õige koht ja aeg. Ja siis tekkib tunne, et helisid on ikka natuke rohkem, kui vaikses ruumis tavapäraselt oleks. Alguses merekohin ja siis mingi arusaamatu naiste sõnamulin. Ning siis läheb helinivoo käest ära. Mõnedki publikus olijad on sunnitud käed kõrvadele panema, et seda müra välja kannatada. Helikujundusel on lavastuses väga suur osa, aga kohati kipub ta kõike enda alla matma.

Kogu etenduse helendub ekraan. Aeg-ajal ilmub sinna ka mõni animatsioon või tekst. Enamasti jääb ta üksi taustale mängima ja tähelepanu ei saa.

☟ 7. (417) Vanemuine - ☞Suluseis - (Sadamateater, 24.11.2016) ♥♥♥

Autor(id): Kristian Hallberg

Žaanr: draama

Näitlejad: Leila Säälik, Margus Jaanovits, Kärt Tammjärv, Maria Annus, Marika Barabanštšikova

Tutvustus: Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks. Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes.

Hinnang: Mina ei ole nii sügavamõttelise lavastuse jaoks veel valmis. Rootsis käies jääb küll silma palju erinevast rahvusest inimesi ja erinevate uskude pühakodasid. Pelgalt kõrvalvaatjana ei oska hinnata, milline on nende erinevate gruppide omavaheline läbisaamine. Kui paljud neist tunnevad end rootslastena, kui paljud mitte. Ning kuidas see sõltub põlvkondadest. Kuidas seletada neid erinevusi väiksele lapsele. Kui kuskil teed selgitamisel lihtsustamise, siis võib see hiljem valusalt tagasi tulla.

Valge sein, valge lava, erinevat valget tooni kostüümid jätsid kuidagi värvitu mulje. Seina taga olev sinine valgus ei suutnud seda muuta. Kindlasti jäi mõni sümbol aru saamata.

Pealkirja lugedes soovisin näha rohkem jalgpalli. Siin piirduti vaid vestlusea Rootsi jalgpalli saavutustest ja tuletati meelde, et naiste jalgpall on ka reaalselt olemas. Kõiges muus jäid jalgpalli metafoorid kuidagi kaugeks.

Märkused: Võib-olla peaks etendust veel kord vaatama, et temast aru saada.

☟ 8. (416) Vilde Teater - ☞Trooja sõda ei tule - (Athena kultuurikeskus, 18.11.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean Giraudoux

Näitlejad: Rein Karu, Anne-Mai Tevahi, Andri Viinalass, Kristiina Metsanurk, Martin Metsanurk, Janno Puusepp, Rein Annuk, Elo Järv, Matti Linno, Tiina Tasa, Ingrid Ulst, Kent Joosep

Tutvustus: Lev Tolstoi on öelnud: „Kaheks kõige võimsamaks sõjameheks on kannatlikkus ja aeg.“ Trooja sõda, mida peetakse esimeseks sõjaks Euroopa ja Aasia vahel, on oma 4000-aastase jutustamisloo jooksul saanud tuttavaks mõlemaga. Aeg on meid kostitanud uute sõdade ja samade küsimustega, kannatlikkus aga andnud mingisugustki lootust, et kord saabub „sõda, mis lõpetab kõik sõjad“. Jean Giraudoux näidend „Trooja sõda ei tule“ näitab meile kahte päeva enne Trooja sõja algust. Kahte päeva maailmas, kus omavahel kohtuvad lootus ja lootusetus, ideaalid ja ideaalitus, sõda ja rahu. Kahte päeva maailmas, kus antakse endast kõik, et sõda ära hoida, selleks aga ometi vargsi valmistudes. Kahte päeva, mil selle mõttetu tegevuse, mida me elamiseks nimetame, kõrval peame küsima: „Miks sõda?“ „Kas sõda on paratamatus?“ „Millest see paratamatus tuleneb?“ „Kas teades olnut, suudame me muuta tulevat?“ „Kas nägu, mis saatis teele tuhat laeva, suudab neist tuhandest laevast peatada kas või ühe?“

„Me räägime Helenast. Pole mingit kahtlust, et ta on üks neid harvaesinevaid olendeid, keda saatus oma erahuvides maa peale saadab. Väliselt pole neis midagi erilist: teinekord on see mõni külaohtu väikelinn, mõni plikaohtu kuninganna, aga kui te neid puutute, siis hoidke alt. See ongi elus kõige raskem – eristada neid inimesi ja asju, mis kuuluvad saatusele. Teie seda ei osanud.“

Hinnang: Nüüdseks umbes neli aastatuhandet tagasi toimuda võinud lugu. Nii kauge samas tuttavalt lähedane. Võimul olijad üritavad oma võimu suurendada ja teiste võimu vähendada. Kui muidu ei saa, siis otsitakse ettekäänet sõjaks. Kui üks ettekääne ei sobi, siis muudetakse vaatenurka ja jälle on ettekääne olemas. Ka kõige heatahtlikum juht võib üritada paratamatust edasi lükata, aga ikka leidub kaaskonnas keegi, kes kõik pea peale pöörab.

Minimalistlik lavakujundus hea valguslahendus ning väga head rollimängud. Tekst on esmapilgul võib-olla veidi keeruline, aga süüvides täitsa jõukohane. Kui millegi kallal norida, siis tempo oleks võinud olla pisut suurem. Pausid olid kõnekad, aga kippusid kohati veidi venima. Natuke liialdati ka uuema aja tehnikaga. Aastal 1994 e.kr oli tulirelv veel leiutamata. Ehk vibu või oda oleks olnud ajastutruum. Püstol tundus kentsakas. Muidugi on see kena ülemineku algus lõpuvideole, aga siiski tehislik.

Loodame, et järgmine Trooja sõda tõepolest ei alga.

Märkused: Esietendus

☟ 9. (415) Vana Baskini Teater - ☞Meie naised - (Priiuse seltsimaja, 17.11.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Eric Assous

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Tõnu Kilgas, Raivo Mets, Eero Spriit

Tutvustus: Kolm keskealist meest, kelle sõprus ulatub õppuripõlve, käivad aeg-ajalt õhtuti koos kaardimänguga meelt lahutamas. Nii on ka seekord. Korteri peremees ja üks sõpradest ootavad kolmandat, kes aga ei tule ega tule. Kui ta siis lõpuks, ligemale tunnise hilinemisega saabub, on ta täiesti endast väljas. Ja kui selgub tema hilinemise põhjus, pole ka tema seisundi üle vaja imestada. Ja see põhjus on ootamatu, uskumatu, kohutav ja vapustav! Kui poleks tegemist komöödiaga, peaks isegi ütlema, et traagiline. Nii või teisiti, aga see paneb kolme pikaajalise ja üksteist läbini tundva sõbra vastastikkused suhted tõsiselt proovile ning tõestab taaskord, et kui isegi iseennast pole enamasti võimalik põhjani tunda, siis seda vähem on võimalik sajaprotsendiliselt tunda isegi sõpra. Järgnev konversatsioon kannab tüki lõpuni tõsist pinget, kuna probleem on sõprade jaoks enam kui kriitiline. Mis nüüd saab? Selge on, et sõber on hädas, aga kuidas teda aidata? Või kas aidata? Kuidas aidata, et ise seadusega vastuollu ei satuks? Või iseenda tõekspidamistega? Jne. Jne. Kui traagiline kolmanda sõbra hilinemise põhjus oli, selgub alles tüki lõpus – ja seegi aitab kuni lõpuni pinget hoida. Nüüd järgneb muidugi küsimus, kus need „meie naised“ siis on? Kus mehed, seal ka naised. Nad on kogu aeg ligi - meeste mõtetes ja meeltes, neist mõeldakse ja räägitakse, nende juuresolek ja mõju on selgelt tajutav.

ERIC ASSOUS on viljakas ja populaarne Prantsusmaa kirjanik, filmistsenarist ja -režissöör, teatridramaturg ja -lavastaja, kes on oma loomingu eest saanud kodumaal mitmeid auhindu, kaasa arvatud Moliere`i elutööpreemia. Ta sündis 1956. aastal Tunises, siirdus 1974. aastal Prantsusmaale oma õpinguid lõpetama - ja jäigi sinna. Elab praegu Pariisis ja kirjutab nii proosat kui filmistsenaariume ja näidendeid. Oma loomingulise tegevuse algusaastatel, eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kirjutas ta üle kaheksakümne raadiokuuldemängu. See andis talle suurepärase praktika dialoogi kirjutamisel, ja teda ongi hiljem tituleeritud dialoogimeistriks. Tema esimene tähelepanu pälvinud näidend Sans mentir ("Ei valeta") nägi lavavalgust 1992. aastal. Sellele on järgnenud ligi paarkümmend lavateost, millest mitmed on jõudnud ka kinoekraanile. Nos Femmes ("Meie naised") esietendus Pariisis 2013. aastal ja seda mängitakse seal - ja mitte ainult seal - siiani suure menuga.

Hinnang: Vana "Baskini Teatri" fännina pean tunnistama, et seekordne etendus suutis mind positiivselt üllatada. Lavastusega on nähtud vaeva ja enam ei saa odavat haltuurat ette heita nagu viimasel ajal "Vaba Baskini Teatri" kaubamärgiga olema on kippunud.

On näha, et näitlejad ja lavastaja on prantsuse teksti enesele ja maainimesele suupärasemaks teinud. Rolle on vähendatud, aga kõik vajalik oli laval olemas. Ja kui hästi näitlejad mängisid. Eelviimasesse ritta oli ära näha tohutu meeleolude ja sisemiste vastuolude plejaad.

Lavakujundus oli funktsionaalne ja maitsekas. Samas ei puudunud väiksed vimkad akvaariumi ja tagant valgusega. Rekvisiite oli rändteatri olemust arvestades ka parasjagu.

Helikujundus oli nii väikese saali ja vana vaatajaskonna jaoks kohati veidi vali. Tõsi see valjus mängiti kenasti välja ning sügavmõttelisuse andsid vaikne taustamuusika, mis ilma eelneva ülevõimendamiseta võinukski kõlada naiivselt. Minu kõrvad jäid terveks.

Kuresool asuv Priiuse Seltsimaja on päris huvitav koht, just parajal kaugusel et neljapäeval õhtul tantsima, teatrisse või kinno minna. Konstruktsioonis kasutatud metall pingutid on kohalikud inimesed väga kenasti ära kasutanud valgustehnika ülessättimiseks. Ja üldse ei tee paha jõuda kohale tunnike varem, seltsimaja juurest läheb vähemalt paarikilomeetriline valgustatud kergliiklustee, millel saab jalutada, rattaga sõita või rulluisutada.

☟ 10. (414) Johnny Depressioon - ☞Tekstapüksid - (Komöödiaklubi, 11.11.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon

Näitlejad: Martin Junna, Silver Laius, Rauno Meronen, Jürmo Mehine

Tutvustus: Mis pükse sina kannad? Vahet pole, sest Johnny Depressiooni etendusele saad sisse igasusugste pükstega.

Johnny Depressiooni moodustavad 4 liiget Ruutu10-st, kes on keskendunud peale improkomöödia ka sketšikomöödiale.

Etenduse esimene pool koosneb ettevalmistatud koomilistest sketšidest ja etenduse teine pool lõbusast, hoogsast ning naljakast improvisatsiooni pikast vormist (Long-form).

Hinnang: Esimese vaatuse oli päris hästi läbi mõeldud ja tempokas. Kui esimeses silmapilgul jäi mingi asi imelikuks või ebaloomulikuks, siis õige pea jõuti peagi ringiga samasse kohta tagasi ja keerati võimsalt üle võlli.

Teine osa oli hea, aga üsna raske oli aru saada, kust algas improvatsioon ja algas varem valmis õpitud škets. Kui varasemalt nähtud impro etendustes kasutati kümmekonda publikus tulnud sõna või lauset, siis siin vaid ühte. Väga palju kasutati kehakeelset improt. Kohati libiseti sellega üle labasuse piiri.

☟ 11. (413) Alle-Saija teatristuudio - ☞Proua daam - (Laulupeomuuseum, 27.10.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: draama

Näitlejad: Ülle Sillamäe, Meelis Vahtramäe, Kent Joosep, Hennu Krukov, Imbi Pallo, Ingrid Ulst, Doris Pavlov, Jaanika Ulst, Tiina Neeve, Maria Samorukova

Tutvustus: Mida tahab proua, kes on siin ilmas olnud juba pikki aastaid ning kelle surma ahned sugulased tema sünnipäevale kogunedes innukalt ootavad - sugulasi kiusata, järgmist sünnipäeva oodata või midagi muud? Kas proua sureb või on tal teised plaanid? Või on iseäralikul proual hoopis suur saladus, mida teab vaid üks inimene peale tema?

Salapärase ja ebahariliku proua Daami lugu jõuab Alle-Saija Teatristuudio esituses lavale veel sel kevadel. Juba alates eelmise aasta lõpust käivad aktiivselt lavastuse proovid, mida innukalt ja temale omase terava huumoriga juhendab loo autor ja lavastaja Janno Puusepp. Janno teeb lavastamise juures ka väga sisukat dramaturgitööd, nii et tekst, mis tema sulest sünnib, inspireerib ja innustab. Lavastuse väljatoomise eesmärgiks on lisaks kohaliku kvaliteetse rahvateatri pakkumisele ka stuudio näitlejameisterlikkuse arendamine. Selleks toimub lavastuse ettevalmistamisprotsessis ka stuudio näitlejakoolitus, kus professionaali käe all õpime tööd rolliga, rolli loomist ja rolliminekut, eesmärgiga osata lavala paremini "olla" selle asemel, et "näidata". Kõik ikka selleks, et meie proua Daam ja kõik need teised oleksid laval ehedad ja ebaharilikud, jannolikult omapärased ning võimalikult professionaalsed.

Hinnang: Hea lavastuse saamiseks on vaja head autorit, lavastajat, näitlejaid ja abijõude. Hea etenduse tarvis on lisaks vaja laval toimuva jälgimiseks sobivat meeleolu ja head publikut. Väikeste saalide üliodavate piletitega etenduste puhul kipub olema nii, et nõrgimaks lüliks jääb publik. Näitlejad pingutavad kõigest väest ning abijõud on kõik väikses ruumis hakkama saamise nimel kõvasti töötanud. Ning siis tuleb publik ning põrmustab kogu elamuse. Seekord oli siis vanemate daamide kord oma mannetute kommentaaridega etendus põhja lasta.

Aga lavastus iseenesest oli väga hea. Musta huumoriga vürtsitatud veidi õudusnäidendi sugemetega draama. Arusaamiseks, mis laval toimub kulus ikka päris tükk aega. Ja kui hakkasid aru saama, siis oli tund täiesti märkamatult mööda saanud.

Kõik osalejad ei saanudki rääkida, aga nad olid olemas ja rikastasid lavastust kõvasti. Kõike rolle võis nautida. Mis sest, et grimmeerija polnud valget värvi kokku hoidnud ja surmkahvatud näod vanemat publikut kaaslasi segama ärgitas.

Lavastuse naelaks kujunes mängimine valgusega. Ei mäletagi ühegi harrastusteatri etenduse puhul nii huvitavat ning maalähedast valguskujundust. Kasutati ära nii tugev ehitusvalgus, kui nõrk veidi toonitud taskulambivalgus või siis petrooliumilampi meenutavate moodsate valgushallikate mahedat valgust. Kasutamata ei jäätud ka igivana plaksutades tulede süütamise ja kustutamise trikki.

Näitlejad jäid ülimalt rahulikuks ja vaoshoituks. Ei midagi liigset.

☟ 12. (412) Eesti Draamateater - ☞Pangalaen - (Eesti Draamateater, 20.10.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Jordi Galceran

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Priit Võigemast (külalisena), Hendrik Toompere

Tutvustus: Igaühel on raha vaja, aga…

JUHATAJA: Kuulge... Kahjuks asjad nii ei käi. Krediidikomitees vaadatakse iga laenutaotlus luubiga üle, ja midagi pole parata, aga teie ei täida minimaalseidki tagatisnõudeid. Te võite mõnes teises pangas õnne proovida, aga ausalt öelda ma kardan, et ilma tagatisvarata ja ilma maksujõuliste käendajateta on teil laenu saada väga raske. ANTONI: Raske, kuid mitte võimatu.

Selle dialoogiga on vigurid malelauale seatud, avang tehtud ja läheb lahti manipuleerimise meistrikursus. Tegelasi on vaid kaks, pangast 3000-eurost laenu küsima tulnud mees ja pangakontori juhataja. Mängu ilu ja põnevus sünnib aga sellest, kuidas hakkab muutuma väljapressija ja järeleandja, olukorra peremehe ja tupikus olija positsioon. Duelli ei peeta mõistagi mitte jõuga – ei, kõik jääb lauataguse vestluse vormi. Kuid ometi saatused pöörduvad! Manipuleerija parim abimees on teadagi teise inimese hirm. Toida hirmu vajalike sõnadega, anna talle piisavalt materjali ja ta ehitab inimesele silme ette kõikvõimalikud ja -võimatud kohutavad pildid ja aitab neid kujutlusi ka tõe pähe võtta.

Autor Jordi Galceran on öelnud, et talle on alati meeldinud lood kelmidest ja et peaaegu kõigis tema näidendites on tegu petturitega. Küsimusele, kas ta on ise kunagi olnud manipuleerija või manipuleeritav, vastas ta: „Minu elul pole minu näidenditega midagi pistmist. Aga kõik me oleme manipuleeritava rollis. Piirdun sellise vastusega, et ma olen abielus“ (intervjuu „Lekke“ kavalehel).

"Pangalaen" on Hendrik Toompere neljas Galcerani-lavastus Eesti Draamateatris, varasemad kolm on: „Grönholmi meetod“ (esietendus 2008. aastal ja on praeguseni mängukavas), „Cancún“ (2011) ja „Leke“ (2013).

Hinnang: Väga väljapeetult mängitud komöödia. Priit Võigemasti mängu oli nauditav mängida. Detailid olid suurepäraselt läbi mõeldud ja tekst paigas. Kahe mehe dialoogis oli pinget ja muutumist.

Lava oli enamuse ajast üle valgustatud, aga just selliselt suudeti võimendada üksi jäänud pangajuhataja musta masendust.

☟ 13. (411) Vilde Teater - ☞Krappi viimane lint - (Pepleri 27, 02.10.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Samuel Beckett

Žaanr: draama

Näitlejad: Rein Annuk

Tutvustus: See Iirlasest prantsuse emigrant kirjutas prantsuse keeles, tõlkides ise oma teoseid inglise keelde. 1959-ndal aastal ilmus tema sulest “Krappi viimane lint”. Nobeli kirjanduspreemia 1969. Samuel Beckett, absurditeatri üks apologeete.

Kuid kes on Krapp? Oskan mina sellele vastust anda? Teab üldse keegi vastuseid? Tulge teatrisse ja te näete.

Hinnang: Näidend on tuttav kahes varasemas versioonis. Kõigepealt teles Jüri Järvetiga, siis Athena kultuurikeskuses Tanel Saarega (aeg lendab - kordusetendusetenduseni on jäänud pelgalt 24 aastat). Üks näitleja ja vanamoeline lintmakk koos lintidega, millele on salvestatud sama näitleja hääl. Tegevust ei olegi, alguse sahmimine ja siis laua taga istumine. Aga näitleja nägu ja käed on ülimalt keskendunud ja elavad kaasa igale lindilt tulevale sõnale. Sisemine pinge oli olemas ka seekord. Väga tubli näitlejatöö selle keerulise teksti kallal.

☟ 14. (410) Ugala - ☞Amalia - (Sadamateater, 28.09.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Kati Kaartinen

Žaanr: draama

Näitlejad: Klaudia Tiitsmaa, Terje Pennie (külalisena), Andres Tabun

Tutvustus: Soome näitekirjaniku Kati Kaartineni näidend “Amalia” (originaalpealkirjaga “Samanlainen onni”) on helge ja südamlik lugu, mille keskmes on väikelinna haiglas töötav keskealine üksikisa ja tema 17-aastane tütar. Amalia on tüdruk, kes näeb maailma teistmoodi, kui ollakse harjunud. Aga kas õnn ja armastus on tema maailmas samamoodi olemas kui “meie” omas? Kas me oleme valmis aktsepteerima teise inimese õnne ja tema viisi õnne näha, kui meie ise näeme seda teisiti? Kes ütleb, mis on kellelegi parim?

Need on ainult mõned küsimused, millele selles loos vastuseid otsitakse. Aga kui küsimused kõrvale jätta, on “Amalia” eelkõige lihtne ja soe lugu lihtsatest inimestest elamas oma mitte just kõige lihtsamaid elusid.

Hinnang: Terje Pennie väga hea roll. Nimitegelast mängis väga hästi Klaudia Tiitsmaa, aga ilma Terje mängitud Claudiata oleks etendus nõrgaks jäänud.

Pean tunnistama, et läksin etendusele väikse negatiivse eelhoiakuga. Peamiselt seetõttu, et silme ees terendas sarnase pealkirjaga mängufilmi plakat. Tihti ei tähenda filmi ületoomine teatrilavale midagi head. Seda suurem oli positiivne üllatus.

Helikujunduses kasutati einevaid kriiskavaid akorde. Kui esimestel kordadel mõjus see kakafooniana, siis mida enam. Seda paremini see hiljem tundus. Eriti, kui sellesse suudeti sisse mängida Amelia üldpilgul kaootiliselt tunduv edasi tagasi liikumine. Pärast etendust oli sama muusika taustal väga hea ära minna.

Valguskujunduses kasutati väga osavalt külgvalgust. Lavale oli ehitatud kolm selgelt eristvat tuba, millest kahe meeleolu tekitati rohekassinise külgvalgusega läbi külgseinadel olevate õhukeste kardinate. Kohati jättis see tegelase veidi varju, aga samas oli kõik vajalik nähtav ning valgus täiendas lugu omajagu. Ka nelja kuuga tähemeri mõjus rõdult võimsalt.

Kes vajas tegelikult kõige rohkem abi? Kas autistist 17-aastane tütarlaps, 16 aastat üksi erilist last kasvatanud isa või töökoha kaotanud jutukas end üksildasenda tundev lapsehoidja? Mulle tundub, et sisemiselt on kõige suurema pinge all isa. Püüdes teha lapsele head kehtestab ta palju reegleid nii endale kui tütrele. Pidev hirm teha viga kammitseb igal sammul. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad algul headena tundunud reeglid töötama iseenda vastu. Isa jaoks jääb tütar igavasti väikseks lapseks, aga tegelikuses kasvab temast naine. Happy endina kirjutatud lõpp, kus kolm eripalgelist inimest hakkavad üksteist täiendades perena koos elama on võib-olla liialt helge. Aga lootus peab jääma.

☟ 15. (409) Endla - ☞45 339 km² raba - (Sadamateater, 09.09.2016) ♥♥♥

Autor(id): Andra Teede, Laura Mets

Žaanr: dokumentaaletendus

Näitlejad: Kadri Rämmeld, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld, Tambet Seling

Tutvustus: Kui sa oled eestlane, kes elab välismaal, siis kus on su kodu? Kas sa igatsed musta leiba? Kas sa näed unenägusid kamast ja lapsepõlvemaastikust? Kas sa tahaksid tagasi paksu metsa ja laia rabasse? Kas sa kannatad, sest sa pead elama võõral maal, või oled rõõmus mugavuspagulane ja mujal ongi parem? Eestis on väga külm, talv on pime, november on pikk, palk on pööraselt väike ja sotsiaalsüsteem ei kannata kriitikat, poes ei müüda paljusid asju ning peale selle on eestlane kuri. Ainult et isamaa ei saa ju olla vaid palganumber ja must november. See on midagi head ja sooja, midagi turvalist. See jääb, isegi kui lähed. See on ilus sõna – isamaa. Ja su isamaa on ikka siin, kuigi sina oled ammu läinud. Erinevatel hinnangutel on Eestist välismaale elama läinud umbes 200 000 eestlast ja see arv kasvab koos iga lahkujaga. „45 339 km² raba” on dokumentaallavastus nendest inimestest. Me oleme teinud intervjuusid väga paljude lahkujatega, kellelt küsisime, kuhu nad läksid, miks, kas nad mõtlevad Eesti peale, kas nad tulevad tagasi, kas nad on veel Eesti jaoks olemas. Vastused on väga erinevad, sest inimesed on väga erinevad, aga midagi on neis kõigis ka ühist. „45 339 km² raba” võtab ühise kokku ja mõistab erinevusi.

Hinnang: Eestimaine katastroofifilm - mis saab Eestimaast kui kõik eestlased välismaale kolivad. Kui mitmed asjamehed arvavad, et peagi asendavad väljarändajaid muulased, siis antud etendenduse tegijate nägemuses saab loodus võimust ning Euroopa saab juurde suure raba.

Veidi propagandistlik lavastus nende jaoks, kes veel ei ole otsutanud ära minna. Mineviku äraminemiste (Under, Adson, Koidula) ja praeguste äraminemiste võrdlus tundus veidi otsitud ja kunstlik. Etendus koosnes mõtteliselt kolmes osast - sotsiaaluuringu tulemuste tutvustamine, praegu välismaalaal elavate eestlaste eluolu kirjeldus ja tuleviku kuri ennustus. Kõik osad lohisesid natuke.

Publik paigutati kahele poole lava. Vana trikk. Eile oli ju samas saalis lennujaama ooteruumis sama moodi. Seekordne trikk seisnes selles, et erinevad publiku pooled eraldati üksteisest läbipaistmatu ühe uksega seinaga. Näitlejad kandsid mikrofone, seega kogu tekst oli igal ajahetkel kuulda, aga tegevus kummalgi lavapoolel oli erinev. Osalt näidati teisel pool olevat tegevust videokaamera vahendusel sellelel samale vahesinale, aga mitte kõike. Osalt viidi tegevus ukse juurde, kust keskel istujad võisid mäha kogu tegevust, äärtel istujatele jäi vaid fantaseerida. Kuna sein oli suhteliselt madal, siis video kuvasuhe oli avapärasest oluliselt laiem ja nii ei mahtunud kogu teise poole tegevus seinale ära. Nii oli operaatori otsus, kas ta näitas näitlejate jalgu, üleelusuuruses pead või lõikas näod poolikuks. Nii jäi ikka õhku küsimus, mis teisel pool seina tegelikult toimus? Kummalt poolt on parem vaade?

Vaheseina ja videoülekande lahendus töötas kõige paremini Skype kõnede immiteerimiseks. Rabas filmitud videolõigud mitmendat põlve "väliseestlastest" olid ka päris hästi tehtud.

Lavakujundus oli minimalistlik. Kõik rekvisiidisd mahtusid eri suurustesse kastidesse, mida pidevalt ühest kohast teise liigutati.

Väljaränne on tõsine probleem, aga ma olen kindel, et see etendus ei suuda seda ei pidurdada ega takistada. Üritama aga peab.

☟ 16. (408) Võnnu Noorteteater - ☞Armastuse peegeldus - (Kotka kelder, 09.09.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): grupitöö

Žaanr: draama

Tutvustus: Kas armastus on loomulik või peab selle pärast võitlema? Kuidas võivad noored näha armastust ühes elus? Kas armastus teeb õnnelikuks? Mis on armastus?

Hinnang: Noored näitlejad said suvel paariks päevaks kokku, et vastata tutvustustes olevatele küsimustele täitsa algupärase näidendina. Et sellel oleks algus ja lõpp. Ja muidugi maha tuli see etendus ka mängida. Suvel Võnnus vabaõhulaval mängitud tükk toodi Tartusse suhteliselt kitsasse Kotka Keldri saali. Saali kitsus andis kohati tunda, sest liikumiseks jäi veidi vähe ruumi. Samas ega midagi vist ka tegemata ei jäänud.

Veidi lapselikult alanud lugu läks järk järgult keerulisemaks, aga oli pikitud musta huumoriga. Tundub, et ega noored ikka liialt optimistlikud armastuse ja selle võimalikkuse kohta ei ole. Nad on näinud, millise rutiinini see võib viia. Väljamõeldud kaklus tundub palju aegajalt reaalsemana kui armastus. Etendus lõppes siiski rõõmsama noodiga - ühislaul kõlas julgelt ja võimsalt.

Noori tuleb kiita ka selle eest, et ootamatu äpardus käevõruga ei seganud etendenduse kulgu. Kõik mängisid oma rolli edasi nagu nii pidanukski olema.

Need, kes istusid saali keskel võisid näha lõpulaulu ajal armastuse peegeldust madala saali klaaslaes. Mina ise jäin külje pealt selelst elamusest ilma, aga ma täitsa usun, et õige nurga alt võis see nii olla.

Publikut oleks võinud rohkem olla. Tundub, et ainult Facebook seda saali ei too.

Märkused: Aitäh, Janno, et mind sellele etendusele kutsusid!

☟ 17. (407) Vene Teater - ☞Vaenlane - (Sadamateater, 08.09.2016) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Amelie Nothomb

Žaanr: draama

Näitlejad: Igor Rogatšov, Aleksandr Ivaškevitš, Julia Zozulja, Alina Karmazina, Aleksandr Kutšmezov

Tutvustus: Tuntud belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaan „Vaenlase kosmeetika“ on tõlgitud paljudesse keeltesse ja saanud väga populaarseks: selles on kaasahaarav süžee, ootamatud pöörded, kummalised mõistatused ja imepärased paljastused. Romaani põhiline eripära aga seisneb selles, et see on kirja pandud dialoogina ja seda võib tegelikult tõlgendada kui näidendit.

Lennujaamas kohtusid kaks meest – mis neid seob? Kuidas on nende saatust mõjutanud salapärane naine? Millistel minevikusündmustel baseerub olevik?

Publik on lennujaama ootesaalis koos Aleksandr Ivaškevitši ja Igor Rogatšovi tegelaskujudega, kes hoiavad teid põnevil kogu etenduse aja ja hämmastavad täiesti ootamatu lõpplahendusega.

Hinnang: Vene teater vaimustab Sadamateatrisse väga tõetruulennujaama ehitamisega. Ja mitte ainult lavatehnikud ei olnud suurepärased vaid kogu meeskond tegutses laitmatult, et lennujaama illusioon oleks täiuslik. See tähendab publikule tavapärasest rohkem jalgaderuumi ja laiemaid istmeid. Teatri jaoks tähendab see muidugi väiksemat publikut - saali lihtsalt ei mahu.

Enamuse aja olid laval vaid kaks meest. Esmalt lihtsalt kaks edasilükatud lendu ootajat, aga mida edasi, seda segasemaks asi läheb. Arutusele tulevad sündmused 20 ja 10 aastat tagasi. Selgub, et kohtumine ei ole juhuslik. Lõpplahendus on tõesi üllatav ja tehniliselt vinge.

☟ 18. (406) Chuzaburo Shigeyama Family - ☞NE ON GYOKU - (Athena kultuurikeskus, 07.09.2016) ♥♥♥

Žaanr: kyogen

Näitlejad: Yoshinobu Shigeyama, Craig Kingsley, Kento Niijima

Tutvustus: Kyogen on 650-aastase traditsiooniga Jaapani teatrivorm, mida vahel kiputakse pidama vanamoeliseks ning raskesti mõistetavaks. Sellest hoolimata on kyogeni puhul tegemist komöödiaga, mida on suhteliselt kerge jälgida. Kyogeni tüüpilised tegelased on Taro Kaja (teener), daimyo (feodaalisand) ja Yamabushi (mäepreester). Kõigi nende puhul on tegemist südamlike tegelastega, kes ajavad publikut naerma. Traditsiooniliselt esitatakse kyogene no laval.

Kyogeni näitlejad kasutavad kõhuhingamist, et rääkida kõva ja selge häälega, sest kyogene esitati traditsiooniliselt õues. Kyogen on lihtne kunstivorm. See ei põhine suurtel dekoratsioonidel, vaid toetub esitajate väljenduslikkusele ja kõnele ning publiku ettekujutusvõimele.

Hinnang: Veel üks keel, milles etendust vaadata. Kuigi tutvustuses öeldakse, et kõik antakse edasi kehakeelega, siis teksti oli päris palju ja ilma tõlketa oleks enamus sisust kaduma läinud. Seda isegi pärast üsna pikka kyogeni teatri tutvustust. Kultuurid on piisavalt erinevad.

Teisalt on draamafestival just selline koht, kus näidata midagi täiesti teistsugust. Kiita tuleb tõlki, kes suutis jaapani keelest hästi tõlkida ja sai ka inglise keelega mõnele viperusele vaatamata väga hästi hakkama. Tõlge oli ilusa lauseehituse ja mitmekülgse keelekasutusega. Karismaatiline Craig rääkis väga hästi, seega minu jaoks oleks asi oluliselt paremini sujunud, kui inglise-eeti tõlge oleks vahelt ära jäänud. Teisalt oli saalis kindlasti neid, kellele see vajalik oli ning teisalt andis juurde aega mõelda mida öeldi taheti.

Raha sellise etenudse eest välja ei käiks, aga niisama vaadata sobib küll.

☟ 19. (405) Von Krahli Teater - ☞Paradiis - (Tartu Uus Teater, 05.09.2016) ♥♥♥

Autor(id): Lauri Lagle

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor (Vanemuine)

Tutvustus: Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.

“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.

Etenduses kõlab vali muusika!

Hinnang: Kui üleeile ehitati paradiisi aeg loodusmajja keset elusaid taimi, siis seekord piirduti kunstpõõsastega. Kogu etendus käis ümber nende plastlehtedega monstrumite - neid küll tõsteti ümber, värviti, saputati, ning seati lõpupildi valgusmänguks. Viis näitlejat olid endamuse aja hõivatud lõputu maalismistööga või siis oma kätetöö kõrvalt nautimisega.

Et publikul liialt igav ei hakkaks, siis põimiti värviga mäkerdamise sisse hulgaliselt seinast seina sketsikesi. Soojenduseks lindude ja loomade häälitsustega, edasi sõna, süntesaatori ja kehaga. Publik naeris või oli lummatult vait. Magama jäämise vältimiseks suunati poole etenduse jooksul publikule mahe prožektorivalgus. Nn Paradiis valgustati väga tugevalt välja, et lõpus erinevate puulehtede ja põõsaste vorm ja värv mängima hakkaks.

Kunstinke ateljee meeleolu loomiseks oli kohale toodud meeletus koguses erinevaid pisikesi detailiesi. Ja meeleolu saavutati suurepäraselt.

Helikujundus oli tõesti veidi vali või käis mingi konstantne vile või krõbin kõrvus. Samas ei midagi eriti hullu.

☟ 20. (404) Labürintteatriühendus G9 - ☞Eluaeg - (Tartu linn, 04.09.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: perfomance

Tutvustus: Esimene tilk oli õudne. Ma ei saanud aru, mis toimub. Kartsin, et maailm kukub kokku, voldib ennast sisse ja just sellest tilkumise kohast saab kõik alguse. Proovisin olla liikumatu ja mitte hingata, lootuses, et nõnda saan muutuste vastu võidelda ja senist reaalsust säilitada. Kartsin selles kaoses kaduma minna.

‘Eluaeg’ on lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest.

Tähelepanu, tegemist on osalusteatriga! Etenduse jooksul püsivalt istumine ei pruugi olla võimalik. Etenduses on võimalik piinlikesse olukordadesse astumist vältida. Etendus sisaldab viibimist muuhulgas ka tolmustes ruumides ja õues. Palume rõivastuda vastavalt ja võtta kaasa joogiveepudel, võimalusel pealamp.

Hinnang: Teine etendus minu elus, kus olen poole pealt kõrvale astunud ja koju läinud. Kui esimesel korral oli põhjus pidem meditsiiniline - erakordne muusikavalik ja kõlarite rohkus suutis sõna otseses mõttes südame kloppima panna. Tänane kõrvaleastumine oli tõenäoliselt teatri poolt välja kuulutatud võimalus vältida astuda piinlikesse olukordadesse.

Samas pean ma tõdema ka seekord, et etendus iseenesest oli päris huvitav ja hästi ette valmistatud. Lihtsalt osalusteater kui teatrivorm ei ole mulle veel omaseks saanud. Liialt palju detaile ja uksi, mille taga on peidus tundmatus.

Jalutuskäiku väikses grupis nautisin väga. Seda vaatamata sellele, et jututeemade loosirattase olid pandud väga tumedad märksõnad.

Märkused: Esietendus

☟ 21. (403) EMTA - ☞Vallutatud - (Lille loodusmaja, 03.09.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Priit Põldmaa

Žaanr: draama

Näitlejad: Grete Jürgenson (TÜVKA), Teele Pärn (EMTA), Liisa Saaremäel (Draamateater), Peeter Volkonski

Tutvustus: Kui enam ei ole ilmas kohta, kuhu põgeneda, tuleb rajada uus ilm. Paradiis. Oma isiklik paradiis.

On aed. Linnasüdamesse rajatud džungel, kus elavad igavesti noored kilpkonnad, laulavad alati armunud papagoid, kasvavad magusad kannatusviljad, kestab lõputu suvi, igavene õitsemine… On aednik. Vanem mees, looja ja valitseja, kes vajab oma aeda nüüd ehedat elu. On kolm noort naist. Haprad ja tugevad, paeluvad, puutumatud. On hilissuvi. Aeg, mil viljad peaks valmima. Igatsus on teravam, meel rahutum. On linn. Tuttav ja tüütu, ometi päris maailm. On meeletu soov ja tohutu hirm armastada. On põgenemine ja kohalejõudmine, kohtumised, lahkumised.

Kuhu minna paradiisist?

Tartu Loodusmaja talveaia kunstlikus troopikas saavad kokku neli erineva elu- ja teatrikogemuse näitlejat, kes pole kunagi varem koos mänginud, ning igal etendusel ainukordsena sündiv helikujundus.

Hinnang: Uus koht. Loodusmaja aed oli väga kenasti teksti sisse põimitud. Ja ka publiku väntsutamist ning sündmuse meeleolusse sisseelamist võimaldas koht kenasti. Kuigi kogu publik on kahes reas, kahjuks pooltel kohtadel hakkab just koht segama. Palju jääb taimede taha peitu. Kindlasti leidus neid, kellele kõik oli nagu peeli peal. Teise nurga alt olid näha tegelaste varjud, mis olid samuti kõnekad.

Kõige suurem küsimärk minu jaoks on kuidas taimed sellise etenduste rea vastu peavad. Päeva tavapärase pikkuse muutmine, tuledega vilgutamine ja tuntavad kiired temperatuurimuutused.

Lavastaja nägemus õnnelikust paradiisist lavastuse alguses kippus meelde tuletama teenäitaja sõnu "etendus kestab 1:40 ja te ei saa sealt ära". Kui paradis peaks tõesti selline väänlemise ja totra naermise koht, ega siis sinna ei tahaks ikka küll. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks. Paradiisi ja lõksu vahekord joonistus väga tugevasti välja. Mis tundub kauni eedeniaiana võib väga kiiresti muutuda vanglaks. Ühelt poolt tahaks seal olla, aga teiselt poolt tahaks ära. Ning kas me saame kellegi teise jaoks paradiisi ehitada? Mis tundub meile hea ja turvaline ei pruugi seda teistele sugugi olla.

Helikujundus kippus kohati tegevust varjutama, nõnda väikses ruumis polnuks nii suuri kõlareid vaja. Aga samas lõi ta ka müstilise atmosfääri ning uudiste eri nurkades edastamine tegi ruumi suuremaks.

Kui taimedele oli ok, siis valguskujundus mulle meeldis. Lihtne, ilma suuremate värviliialdusteta, samas vajadusel dünaamiline. Mitte miskit ei toodud liialt esiplaanile, ega jäätud pimedusse.

☟ 22. (402) Emajõe Suveteater - ☞Koerapäevikud - (Karlova Teater, 28.08.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): CJ Johnson

Žaanr: draama

Näitlejad: Tanel Jonas, Riho Kütsar, Leino Rei

Tutvustus: "Koerapäevikud” (“The Dog Logs”) on unikaalne lavaline mikstuur huumorist, traagikast, sõprusest ja armastusest. Üheteistkümne erineva koera lood tuuakse vaataja ette monoloogidena, mis on mõneti koomilised, mõneti traagilised ja milles kõigis on mingi “saba” või konks. Võib öelda, et need lood peegeldavad inimeseks olemise põhimuresid. Tuntuim monoloogidest, Rotveiler Borissi lugu on ühtlasi ka Austraalia teatriskeene üks enim esitatud monolooge.

Teksti autor Christopher Johnson (CJ Johnson) on tuntud ja tunnustatud austraalia näitekirjanik, lavastaja ning draama- ja filminäitleja. “Koerapäevikud” oli 2001. aastal tema läbilööginäidend, nüüdseks on see tõlgitud ka saksa ja prantsuse keelde.

“Sissevaade nende koerte teadvusse garanteerib nii selle, et jalutate etenduselt koju üllatunud muigega suunurgas, kui ka selle, et enam kunagi ei alahinda te oma koera ega vaata teda endise pilguga."

Hinnang: Näidendi idee on huvitav. Ikka on aegajalt õpetlik näha, kuidas sündmust näha teiste silmade järgi. Olgu need siis kas või koerte silmad. Monoloogidena esitatud lood kõitsid ja panid kaasa mõtlema. Kohati muutus keel vängeks, aga see ei häirinud liiast.

Laulud olid väikese saali jaoks veidi üle võimendatud ja seetõttu läks sõnum kaduma. Samas lõpulaul oli väga hästi kolmehäälselt esitatud.

Tühjale tagaseinale projetseeritud aed ja tegelaskuju monoloogi lõppu tähistav T-särk pesunööril toimisid kenasti ja saavutasid tekstiga terviku.

Märkused: Häiris see, et Emajõe Suveteater (või siis Karlova Teater) muutis etenduse kolmandate organisatsioonide reklaamiürituseks. Kavalehtede tulu jagamine koerte varjupaigale saab teratud mõendustega liigitada heategevuseks, aga lõpus koeratoidu jagamine ületas hea tava piiri. Mina igatahes võtan selle triki eest ühe tärni vähemaks.

☟ 23. (401) Vanemuine - ☞Julie ja tähed - (Tähetorni õu, 21.08.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Loone Ots

Žaanr: nokturn

Näitlejad: Maria Annus, Rain Simmul (Tallinna LInnateater), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Kristjan Sarv

Tutvustus: artu, 19. sajandi teine pool. Toomemäel paikneva tähetorni õuemajas ootab kunstnikust noorproua Siberi-ekspeditsioonilt koju oma meest ja maalib igatsedes tema portreed. Tööks tarvilikku rahu pole aga kusagilt võtta, sest majja sätivad end sisse ka noorpõlveradu vaatama tulnud vanad sõbrad ja võitluskaaslased. Majas tekkiv kaos päädib peaaegu tulekahjuga, ent ootamatult sekkub asjade käiku salapärane Korstnapühkija, kes lisaks oma kutseoskustele näikse valdavat ka lugude jutustamise ja kuulamise keerukat kunsti. Tänu temale asetub kõik lõpuks oma kohale parimal võimalikul viisil – nagu tähed taevalaotuses.

Mitmetel selle näidendi tegelastel on ajalooline prototüüp: Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia liige, maalikunstnik Julie Hagen-Schwarz, tema abikaasa, astronoom ja ilmarändur Ludwig Schwarz, maailmanimega astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve ning Maa meridiaani mõõtja kindral Carl Friedrich Tenner. Korstnapühkija tegelaskuju juured viivad aga Hans Christian Anderseni muinasjuttu „Karjatüdruk ja korstnapühkija“.

Teatriõhtu Toomemäe augustihämaruses annab võimaluse mõtiskleda teaduse ja kunsti muutumisest, elada kaasa ühele suure armastuse loole ja tajuda pea kohal tähti ka argipäeva taevas.

Suvelavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli muuseumi Tartu tähetorniga.

Hinnang: Vanamuine on teinud päris head tööd Tartu linna, tähetorni ja Tartuga seotud teadlaste tutvustamisega. Usun, et nii mõnigi teatrikülastaja leidis end esimest korda Tartu tähetorni sisemuses - tavaliselt käiakse sellest maamärgist lihtsalt mööda. Ja mine tea, ehk tuleb hiljem tagasi, et rahulikult rohkem uurida. Uurimustööks ju materjali jagub vaatamata sellele, et tähti on vaadatud ja uuritud ammustest aegadest alates.

Väga meeldis muinasjutulise korstnapühkija roll. Sidus väga kenasti kokku reaalsed ja autori poolt välja mõeldud tegelaskujud ning tegevused. Eriti õnnestunud oli ilmarändur Ludwig Schwarzi armuvalu kauget mäge immiteerival katusel - must-valge tasakaal ilmaränduri ja korstanapühkija vahel.

Tegelikult oleks ju tegemist üle keskmise arvastuslooga ka juhul, kui kuulsad nimed oleks välja jäetud. Idamaise kultuuri sissetoomine tunduss esialgu võõras, aga tekstis põhjendati see suurepäraselt ära.

Üle tüki aja oli heameel näha Tartu poisi Rain Simmuli suurepärast mängu.

☟ 24. (400) Kollase Kassi Suvekool - ☞Suveöö unenäod - (Vanemuise väike maja, 11.08.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): W. Shakespeare, R. Tamm

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: nel Neumann, Brett Lee Aso, Elis Talvet, Elisabeth Rebane, Elisabeth Uudevald, Erich Richard Rosental, Eva Metspalu, Greete Korol, Hanna Aadusoo, Kaia Kõrge, Karita Käesel, Kristin Pogost, Kristin Prits, Kristjan Häggblom, Laurits Muru, Liis Tõntsel, Loona Paula Peetso, Lulu Inari Ottilia Vase, Marion Kukk, Markus Huul, Marta Külaots, Michelle Marie Elisabeth Tiit, Oliver Valk, Oskar Puis, Pauline Vähi, Pille Triin Voolaid, Triinu Halgma, Triinu Hommik, Saara Kaljujärv, Sander Kõiv, Sigrid Kinguste, Triinu-Liis Tammjärv, Tuuli Tiidor, Viivi-Maria Tanilsoo

Tutvustus: Kollase Kassi Suvekooli lõpulavastus on W. Shakespeare’i ainetel ning valmib Vanemuise ooperisolistide Rasmus Kulli ja Reigo Tamme juhendamisel.

Vanemuine korraldab Kollase Kassi Suvekooli alates 2010. aastast. Varem on suvekooli raames valminud draamalavastused, muusikalid ja ooper.

Hinnang: Varasematel aastatel on laste üheks ülesandeks olnud enda tehtud etenduse reklaaminine. Tänavatel on Kollase Kassi Suvekooli plakatid alati pilku püüdnud. Seekord siis teisiti - infot, et seekordne etendus nii hilja toimub sain teada vaevalt tund enne etendust. Ja ma olen rõõmus, et jõudsin õigeks ajaks kohale.

Kui varasematel kordadel püüdsid noored tutvuda Vanemuise dekoratsioonide ning kostüümidega, lavavõitluse või laulmisega, siis seekord visati väline ilu kõrvale ja püüti Shakespeare vana tekst Emajõe Ateenasse tuua. Luha immiteerimiseks võeti kasutusele värsked heina- ja põhupallid. Lihtne ja effektne.

Kuna lapsi oli palju, siis suurimaks väljakutseks sai koostöö. Selle harjutamiseks olid ühes rollis korraga laval mitu erinevat inimest. Nii jagunes armastajapaar mitmeks paariks ja siit saadi publikult mitu tunnustavat naerupahvakut.

Nimed olid noorte jaoks keerulised välja öelda, aga nad olid tublid.

☟ 25. (399) Idee Teater - ☞Polkovniku lesk ehk arstid ei tea midagi - (La Provance, 09.08.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Juhan Smuul

Žaanr: draama

Näitlejad: Suzanna Golovko, Olga Maksimovskaja, Jeugenia Lebedeva, Veronika Golovko, Oleg Želudkov

Tutvustus: Polkovniku lesk:"Autorid kadusid,raamatud ununesid,aga mina elan!" Autor:"...Võib - olla pole ta üksik,pole erand,mis reeglit kinnitab,vaid keegi,kes kokku lapitud osakestest,mis on laenatud paljudelt teilt,lugupeetud vaatajad,ja ka minult,kui halastamatu olla." "... Andel ja teadmistel, isegi geniaalsusel on piirid.Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse eest!"

Hinnang: Eile jalutasin pärast mõningast puhkuselt mööda Riia tänavat ja uue elemendina jäi silma teistest täiesti erineva kujundusega võõrkeelne silt "La Provance". Täna jäi sama Prantsusmaa piirkonna nimi ette Kultuuriaknas.

Kui öelda "Polkovniku lesk", siis tuleb esmalt meelde 1984 aasta teleetendus Ita Everiga peaosas. Üks vananev naine räägib lõputult. Laval on palju mehi, kuid kui eesriie langeb, siis neist ei mäleta peaaegu midagi.

Idee Teater on Smuuli näidendile lähenendud päris huvitavast vaatepunktist. Tegevus viiakse juuksurisalongi. Nii on laval toimuv veidi veenvam. Saab näitlejate arvu vähendada ja keerulise soengu tegemine hoiab pilgu pidevalt näitlejatel. Aga tekst on üsna täpselt sama, mis televersioonis. Sõnade voolavus on muidugi suur ja võõrkeeles on jälgida keeruline.

Juba teine kord juhtub nii, et plakatil olevate nimede arv ei klapi laval käinud inimeste arvuga. Lisaks kasutatakse erinevates kohtades erinevat nimede varienate. Loodan, et kahe etenduse peale kokku said nimekirja õiged nimed. Teateril oleks viimane aeg endale koduleht teha, et ka näoraamatu kontota inimesed saaksid nedne tegevusega kursis olla ja tehtud töö saaks korralikult arhiveeritud.

Oleg üllatas enda oskusega vaikselt teksti edasi anda. Varasemates tükkides on ta kippunud liialt karjuma. Sellesse väikesesse saali sobis just selline vaikne lähenemine väga hästi.

Eelmise sajandi 65. aastal kirjutatud tekst on üsna värske. Algses variandis on muidugi mitmeid nõukaaja vimkasid sees, aga tunnustusest ihkavaid ning vanal rasval libisejaid on praegugi päris palju. Ikka ja ja jälle leidub mõni persoon, kes suudab teised sorava jutuga surnuks rääkida. Ning leidub ka kuulajaid. Lõppkokkuvõttes on see nende oskus elus püsida. Ja eks üha enam on vaja ka La Provance taolisi asutusi, et polkovniku leskedel oleks koht kuhu minna ja end välja elada.

Märkused: Selleks, et näha kogu etendust vali koht uksele lähemale. Akna all on küll mugavamad istmed, aga seat jäävad sõnatud tegelased suuresti peitu.

☟ 26. (398) Mayflower Theatre - ☞Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat - (Southampton, 05.07.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Webber

Žaanr: muusikal

Tutvustus: The best of Tim Rice and Andrew Lloyd Webber's Musicals" The Evening News

"Brilliant! It explodes like glittering fireworks!" Sunday Times

X-Factor winner Joe McElderry dons the coveted coat!

Bill Kenwright’s ‘Amazing’, ’Superb’, ‘Wonderful’ and ‘Brilliant’ production of Tim Rice and Andrew Lloyd Webber’s sparkling family musical continues on its record breaking tour having sold to date an estimated 15 million tickets.

Retelling the Biblical story of Joseph (Joe McElderry), his eleven brothers and the coat of many colours, this magical musical is full of unforgettable songs including Those Canaan Days, Any Dream Will Do and Close Every Door To Me.

Hinnang: Väga hea visualiga etendus. Piibli teemalise sisuga on nii nagu on, elamust on rohkem kui 19 naela eest. seda isegi viimasest reast. Valguskujundus lähtus kohati liialt laulude sõna sõnalisest sisust, aga samas tehti seda väga hästi. Mitmed laulud on tuttavad lapsepõlvest. Lõpulaul Any Dream Will Do kõlas Jayson Donavani versioooni kõrval kahvatult, aga oöli sellegi poolest nauditav.

Veidi häiris see, et alguse ja lõpuga venitati. Eelmäng oli pikk ja seda mängiti kaks korda. Peale etendust algas kontsert, kus korrati paljusid kõlanud laule. Liialt palju kasutatakse kavades ülivõrret jättes selgitamata, mis tegelikult toimub.

Dekoratsioonis olid kõige nähtavamal kohal püramidi kujuliselt asetatud trepid, mille astmetel istusid lapsed. Neile saab antud etendus olema päris piinarikas, sest 2/3 etendusest istusid nad vaiksel omal kohal ja vaatasid, kuidas suures edasi tagasi liikusid. Aga lastekoori hääl oli võimas ja andis üldisele ülevõimendatud pildile kõla juurde.

☟ 27. (397) King's Cross Theatre - ☞In the Heights - (London, 02.07.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: muusikal

Tutvustus: Welcome to Washington Heights, where life's a struggle but the streets are jumping to the irresistible rhythms of love, passion, hopes and dreams. This smash-hit, Tony Award-winning musical is a joyously uplifting tale of young love in a community on the brink of change, set in one bustling neighbourhood where everyone knows everybody, and the breeze carries the sweet sounds of three generations of music.

Back to spice up London following its hugely acclaimed, sell-out season at the Southwark Playhouse, In The Heights is a thrilling evening of unforgettable songs and amazing choreography infused with the scorching rhythms and vibrant energy of a Manhattan heatwave. A word-of-mouth sensation on Broadway that had audiences coming back time and time again, this life-affirming story will enthral and delight audiences of all ages.

Hinnang: Hämmastav, mida suudeti paari tunniga muuta. Pikast rautejaamast asi kolmandiku suurune Washingtoni elamurajoon. Kõige rohkem paneb endale tuhka pähe raputama asjaolu, et saad aru - kogunemisruumis on plakatid ja muud vahendid välja vahetatud ning ka abilised on uued töörõivad selga pannud. Aga, mis oli seinal varem? Mis värvi oli varasem univorm? Nii palju siis tähelepanust ja mäletamisest. Ning see on ka hea märk sellest, et hea etendus algab oluliselt varem, kui eesriie tõuseb.

Kõrvuti kasutati kahte keelt - hispaania ja inglise. Enamus jäeti tõlkimata. Kas Londoni rahvusvaheline publik on tõesti nii tuble, et saab mõlemast keelest aru. Samas, ega hispaania keelega liiga keeruliseks ei mindud, võib-olla peakski aru saama ilma seda õppimata.

Valgustus oli paigal ja kuna vihma ei sadanud, siis külgvalgus enam ka ei võbelenud. Väga kenasti saavutati hõõglampide kobaratega tulevärgi effekt. Ei olegi selleks vaja mingit pürotehnikat, ega videovahendeid. Järjekordne tõestus, et vanu asju ei maksa lõplikult kõrvale visata.

Laulud haakusid üksteisega hästi, olid noortepärased. Päris hitti nende seas vast polnud, aga tervik tekkis. Samas on loo sisu eestlasele veidi kauge.

☟ 28. (396) King's Cross Theatre - ☞The Railway Kids - (London, 02.07.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: draama

Tutvustus: ALL ABOARD! Don’t miss your last chance to see this stunning adaptation of E. Nesbit’s classic novel The Railway Children at LONDON’S KING’S CROSS THEATRE.

Set in a purpose built 1,000 seat venue, this breath-taking show features a stage built around a real train track, and a vintage 60-tonne locomotive that steams into the theatre! A truly unique theatrical experience, The Railway Children has been delighting audiences of all ages at King’s Cross Theatre since last November, after previously winning the Olivier Award for BEST ENTERTAINMENT at Waterloo.

Treat your family to the theatrical gift of a lifetime, and join Bobbie, Peter and Phyllis as they tell the story of how they became The Railway Children!

Hinnang: Tehniliselt väga läbimõeldud etendus. Kogu etendus toimub suures telgis, kuhu kahele poole raudteed paigutatakse istuma kuni 1000 vaatajat. Kogu asi toimub suure rautee sõlmpunkti läheduses, seega kostab läbi telgi ka liinirongide ja meeleavaldajaid jälgivate helikopterite hääled ning veidi kõvem vihmahoog suudab valgustid liikuma panna. Aga raudtee rööpad on kindlalt maas ja sellel liigutatakse mängleva kergusega erinevaid platvorme ja veereteatakse ka rong kohale. Pikk kahel pool kitsa perooni peal saavad näitlejad päris kõvasti joosta, aga näitlejad on kõigile lähedal.

Alguses veidi lahtisi teemaliine tekitav lugu seotakse teises vaatuses kenasti ühtseks tervikuks. Lastele, kellele see etendus ennekõike suunatud, vast liiga keeruline, aga siiski jälgitav.

Märkused: Ei juhtu just igapäev, et enne teatrietendust kogu publik laulab "Happy Birthday" laulu saalis olevatele sünnipäevalastele. Nii sai minust "Hurmas" ja sain ka laulu osaliseks.

☟ 29. (395) Lutsu teater - ☞Eriti salajane - (Lutsu küla, 16.06.2016) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Heiki Vilep

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Veikko Täär, Peeter Sibul, Jose Maria German Gonzales Torres

Tutvustus: Elu filmis või film elus?

E-riigina kuulsust koguval Eestimaal sarnaneb elu üha enam seebiseriaaliga. Ammustest aegadest tunnustatud püsiväärtused on keeratud pea peale, noorsugu elab virtuaalmaailmas ja lihtsat külameest kisub jooma.

Nii võibki juhtuda, et ühel heal päeval ei tee mõni inimene enam vahet, kas ta elab päris maailmas või filmis. Kuna kino tehakse kuni valitsuse tasemeni välja, siis ei ole mingi eriline üllatus, kui sinu ellu ilmub korraga luust ja lihast James Bond või vene luuraja Stirlitz, kes e-ajastule kohaselt ajavad taga kohvrit, millesse keegi lätlasest geenius on klahvide alla kokku viinud võimalused valitseda maailma.

Jant ümber kohvri käib Nuti-Lutsu külas, kus agent 007 täidab oma järjekordset missiooni. Loomulikult vahele jätmata ilusaid naisi ja Vodka-Martinit (raputatult, mitte segatult).

Ei puudu ka tulistamine, kaitsevägi, lennukid, džiibid ja plahvatused. Ja need kõik on päris tõelised. Tõelised on ka balletitantsunumbrid, ooperiaariad ja etenduses kõlav muusika.

Avatud on ehtsas inglise stiilis kohvik ja muud puhvetid ning tegelased ei poe kellegi eest peitu ka väljaspool etendust. Külastajad leiavad endale tegevust nii enne etendust kui ka vaheajal.

Hinnang: Selle nimel, et külastaja võiks rahule jääda on kõvasti vaeva nähtud. Veidi militaarne ta ju on, aga on ka kõike muud. Kokku on pandud poliitiline farss ja poetaguste meeste udujutud. Vürtsiks erinevad ooperiaariad ja senusaalne tants ja paroodia. Ei mäletagi, millal etendusse mängitakse sisse reaalne lennushow.

Ülimalt vedas ilmaga. Kui töölt kojutulekut jäi kummitama on-line teade sellest, et suure vihma tõttu on Riia-Vaksali viadukt üleujutuse tõttu suletud, siis Lutsu külas säras päike ja oli väga õdus olemine. Pooltuhat külastajat mahtus väga mugavalt etenduse alale ära.

☟ 30. (394) Vilde Teater - ☞Protsess - (Lossi 25 pööningusaal, 19.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Franz Kafka

Žaanr: draama

Näitlejad: Priit Strandberg, Oleg Želudkov, Kristjan Kaarjärv, Janno Puusepp, Airé Pajur, Kristiina Metsanurk, Tess Pauskar, Matti Linno, Tiina Tasa, Margus Markin, Rein Annuk, Tartmo Kruus, Mirjam Aavakivi, Anna Brigitta Põder, Karmen Kaljuste, VihmaPisar Zobel, Maarja Aavakivi, Tiit Alte

Tutvustus: Kafkale tüüpiliselt kulgeb „Protsessi“ tegevustik välises plaanis igati realistlikult. Ühel hommikul arreteeritakse edukas noor pangaametnik Härra K. Kui ta püüab selgusele jõuda, milles seisneb tema süü, siis aegamisi ilmneb, et pealtnäha lihtne ülesanne käib Härra K-le üle jõu ning teda ümbritsevad inimesed kas ei saa või ei taha teda aidata.

Kafka „Protsess“ on ajatu klassika, mis puudutab iga inimest ning tema tõlgendusvõimalusi on mitmeid. Ühest küljest on see väikese inimese võitlus lõputu bürokraatiamasinaga, teisalt on tegemist sügavalt allegoorilise ja mitmetasandilise teosega, milles käsitletakse inimese südametunnistuse temaatikat.

Kas väikesel inimesel on võimalust pääseda suure masinavärgi hammasrataste vahelt? Kellele saab loota ja keda saab usaldada? Kas inimene ongi maailmas üksi? Kes saab aidata ja kas üldse peabki lootma kellelegi teisele peale iseenda? Kas tegemist on kohtuprotsessiga inimesest väljaspool või inimese sees? Mida me otsime ja mille järele januneme? Kes annab meile vastuseid – kas meie ise või keegi teine? KES otsustab meie elu üle?

… Lõpuks jääb ta silmanägemine nõrgaks ja ta ei tea, kas tema ümber läheb tõesti hämaramaks või petavad teda ta silmad. Küll aga näeb ta nüüd pimeduses sära, mida Seaduse ustest lakkamatult hoovab. Nüüd ei jää tal enam kaua elada. Enne surma koonduvad kogu selle pika aja kogemused tema peas üheksainsaks küsimuseks, mida ta pole seni veel valvurile esitanud. Ta viipab valvurit käega, sest ta ei suuda kangestuvat keha enam maast üles upitada. Valvur peab tema kohale alla kummarduma, sest nende suurusevahe on muutunud kõvasti mehe kahjuks. “Mis sa siis nüüd veel teada tahad?” küsib valvur, “sa oled täitmatu.” – “Kõik püüavad ju Seaduse poole,” ütleb mees, “millest see tuleb, et nii pika aja jooksul ei ole siit keegi peale minu sisselaskmist nõudnud?” Valvur saab aru, et mehe lõpp on ligi, ja et veel tema kustuva kuulmiseni jõuda, möirgab ta talle kõrva: “Siit ei võinud keegi teine sisse pääseda, sest see sissepääs oli määratud ainult sinu jaoks. Ma lähen nüüd ja panen ta kinni.” …

Kafka

Lõppude lõpuks on kõik vaid ustest liikumine, uus elu, uus maailm, uus ruum, pööning. Kas Teil on seal ikka kõik päriselt korras?

Hinnang: Minimalistlik lavakujundus vanas puusarikatega pööninguruumis. Poste ja talasid on palju, sajapealine publik peitub mänguplatsi ümber ära nii, et ruumi näitlejatele liikuda ikka jääb. Aga peale plakatite, tühjade pildiraamide, võrkkiige laadse moodustise ning ajaleheväljalõigetega postrite väga palju võõraid elemente lavaruumi toodud ei ole. Või kui ongi, siis kasutatakse seda mitmel korral mitmes erinevas funktsioonis. Huvitavaks leiuks on kõrgele sarikatele kinnitatud eri jämeduses köite kasutamine. Ühest ajahambast puretust köiest saab hetkega uks, sein, istepink ....

Omapärane näidend ka selle poolest, et endale tähelepanu tõmbavat helikujundust ei ole. Või kui on, siis on see nii tagasihoidlik, et ei pannudki tähele. Kõik, mis kõrvu kostis oli ehe kohapeal (või siis tänaval tekitatud) helide harmoonia.

Näitlejate diktsioon oli hea, kogu tekst oli kuuldav ja arusaadav. Seda vaatamata sellele, et tekst iseenesest on üsna keeruline ja raskesti arusaadav. Mõte püsis pidevalt teksti ümber ja nõnda möödusid kaks tundi väga kiiresti.

Päris huvitavalt oli lahendatud ka lõpustseen. Jättis võimaluse tõlgendada vähemalt kahte pidi - kõik see mis me nägime oli ülimalt realistlik klassistunud ühiskonna elulaadi kujutav halb unenägu või siis et protsess lõppes härra K surmaga. Nii väga tahaks loota, et kunagi ise ei tule sääraste aeglaselt jahvatavate kohtuveski hammasrataste vahele jääda. Et rohkem oleks tõelist õigeks mõistmist ja vähem näilist või venivat kohtumõistmist. Et süütud inimesed ei pea kannatama teiste pärast.

Kui midagi hette heita, siis seda et lavastuse kodulehel ja piletimüügi kohtades varjati kiivalt infot kõrvalosatäitjate kohta. Peldalt kavalehe müügiarvu suurendamiseks oli see üsna alatu trikk. Arvan, et nii mõnigi jättis etendusele tulemata, kuna reklaami põhjal tundus tegemist olema monolavastusega. Ega minagi polnud päris pikalt kindel, kas oleksin valmis Kafka tekstile loodud monotükiga. Vilde teatril ei maksa enda näitlejate pärast häbeneda. Jah, Priit tegi väga hea rolli, aga ilma teiste toeta poleks sellest pooltki alles jäänud. Ning olen kindel, et Priidu tugi aitas kõrvalosatäitjatel särada.

☟ 31. (393) Tartu Uus Teater - ☞Baskin ehk nalja põhivormid - (Tartu Uus Teater, 18.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Janek Joost, Katrin Pärn

Tutvustus: BASKIN EHK NALJA PÕHIVORMID on uurimus huumorist. Tahame teada, mis on naljakas tänapäeval, siin ja praegu, täna, kus kõik on lubatud, nalja eest ei panda vangi, aga huumoriajakirja toimetuses töötamine võib olla eluohtlik.

Oleme kogenud, kui kerge on olla tõsine ja sügavmõtteline. Oleme teadlikud, kui mugav on olla traagiline ja kurb. Oleme teadlikud, kui tänamatu on inimeste rõõmustamine ja naerma ajamine. Oleme teadlikud, kui keeruline see on. Aga ikkagi.

Segame parimate kavatsustega kokku estraadinumbrid, prantsuse komöödia, muusikalise draama, nõukogude kino, meelejahutaja, vabaõhukomöödia, kuulsuste elulood, anekdoodid ja legendid, tembime kõike kunstiliste liialdustega ning looritame ähmaste vihjetega.

Tulemuseks on Tartu Uue Teatri esimene komöödia.

Hinnang: Paarkümmend aastat tagasi sai käidud üsna tihti erinevatel Eino Baskini estraadietendusel. Ja täna suudeti Tartu Uues Teatris elustada väga paljud head mälestused selelst ajast. Etenduse algul nähtavale kohale paigutatud heliplaat, lorijutt enne algust, tasases tempos ootamatute pööreteni jõudmine ning lõpus publiku kiitmine. Tõsi lõpukummarduses panid noored näitlejad ajalise epiteediga mööda.

Vanale tuttavale lisaks oli sisse toodud palju uut ning väga huvitavaid paroodiaid. Aegajalt libastuti liialt poliitikasse, aga üldiselt saadi väga hästi hakkama. Parodeeriti palju manalateele läinud inimiesi - ainult nii on võimalik hoida kunagiste kuldsuude mälestust.

Hämmastav, kui väheste vahenditega saab kiiresti ühest tegelasest teine. Üks pisike detail juurde ning ongi laval täiesti uus inimene. Eriti meeldisid Katrini mängitud Sulev Nõmmik ja Ita Ever ning Janeki kehastatud Dan Põldroos ning Lennart Meri.

Kiita tuleb Karl Markeni ja Taavi Toomi valguskujundust. Väga hästi osati mängida hämara valgusega. Selleks, et ära valgustada näitleja nägu ei pea prožektorit täisvõimsusel põlema panema. Võib ju hoopis valgust maha võtta ning tuua prožektor näitlejale lähemale. Või siis suunata valgus hoopis publikusse - las publik ka praeb. Nii hakkab klaver-baarikapp-kupee elama. Taevaminemise stseenis kasutatud roheline kontuurvalgus koos tagaseinas volangidega oleva kardina värvimänguga oli etenduse üks pärlitest. Ja pärleid oli antud lavastuses küllaga. Kas või kahe Baskini dialoog etenduse alguses.

Viienda tärni jätsin andmata kuna näitlejad ei suutnud jääda oma rollides lõpuni tõsiseks ning tordiga mindi liiale. Iseenda üle naermine ei ole komöödias hea ning ühe labase nalja kordamine viis korda on natuke liiast. Vähemalt minule tundub, et Eino edukuse üheks pandiks oli see, et ta suutis nalja tehes jääda tõsiseks.

Märkused: Nii head etendust ei ole ma terve tänase õhtu jooksul veel näinud.

☟ 32. (392) Eesti Draamateater - ☞Finaal - (Eesti Draamateater, 11.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Simon Gray

Žaanr: draama

Näitlejad: Ita Ever, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Liina Olmaru (külalisena), Mait Malmsten, Tiit Sukk, Aleksander Eelmaa, Karl Tetsmann

Tutvustus: Ühel ilusal kevadpäeval tulevad pojad isale külla, kaasas naised ja lapsed. Tulevad lõunasöögile, sest isal pidavat olema midagi olulist öelda. Ammu pole koos käidud ja palju on uudiseid ning muresid, igal ühel oma – üks mure, mitu muret, terve murede laviin. Kõik kurdavad ja kes suudaks seda taluda. Aga kui on korraga nii palju muresid, siis võib juhtuda, et läheb lausa naljakaks, kui näiliselt edukas perekond näitab oma tõelist nägu...

Hinnang: Draamatükk iseenesest oli suhteliselt keskpärane ülevaade ühe perekonna keerdkäikudest, aga head näitlejad mängisid selle kõvasti paremaks. Ning lõpliku viimistluse andsid sellele lavameistrid ja valgustajad.

Teksti oli palju ja seda esitati üsna vurinal. Tühi lobisemine pani vahepeal pea huugama samas andis see edasi üsna realistliku pildi oma eluteel jänni jäänud inimeste elust. Ning nagu ikka leidus selle lõputu loba sees nii tarkuseteri, kui ohu märguandeid. Kuidas käitume selliste lobisejate suhtes tavaelus? Lülitame end vestlusest välja ja ei süüvi sellese, mida tegelikult öelda tahetakse. Või alustame vastu oma tühja loba valinguga. Väljalülitamine võib vabalt lõppeda nii nagu nägi välja Andres Eelmaa mängitud isa roll - vaikides vaadata pealt, mitte reageerides, muret tundes vaid selle eest, et uks oleks kindlalt kinni ja keegi ei saaks mulli sisse, milles hetkel elame. Või siis muutume Ita Everi poolt mängitud vana tädi sarnaseks - rühmame kogu hingest selle nimel, et oleks keegi, kellega koos teed juua, ise aru saamata, et enda lõputu askeldamisega tekitame teistele lisapingeid ja just seepärst tuleb üha tihedamini üksi söögilauas istuda.

Ja muidugi jääb võimalus end purju juua, armukesi pidama hakata või halvimal juhul end surnuks joosta või sõita. Mõneks ajaks võib see iseenda jaoks olla lahendus, aga lähedased kannatavad rohkem.

Kui vaid elus oleks nii lihtne, et lavamehed tulevad ja tõstavad dekoratsioonid lava taha peitu ja lasevad looduse ilul võitu saada.

☟ 33. (391) Vanemuine - ☞Othello - (Vanemuise väike maja, 06.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): William Shakespeare

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Jim Ashilevi (Von Krahli Teater), Sten Karpov, Liis Laigna, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel

Tutvustus: Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.

Hinnang: Huvitav ja mitmekihiline lavakujundus. Läbipaistvad tumedad kardinad annavad õhulisust ja aitavad kaasa pinge hoidmisele. Tegevus on jagatud mitmeks tasandiks. Samas ei midagi liigset.

Olen mitmel korral mõelnud, kuidas lisada oma valguskujundustes külgvalgust, kui kuskil ei ole ruumi prožektorite peitmiseks. Minu õpetaja Margus Vaigur on selle probleemi filigraanselt lahendanud pannes lavatrussidega prožektorid lava äärele püsti kõige nähtavamale kohale ning suunates neile altvalguse. Nii sai valgustitest lavakujunduse osa. Ning lisaks oli koheselt olemas ka meeleolu valgus.

Näitlejad olid väga tublid ja said oma vanamoodsate rollidega väga hästi hakkama. Shakespeare tekst oli üsna kergesti jälgitav ja ei läinud liialt poeetiliseks. Veidi pikaks asi muidugi venis, aga eks vanade tekstidega kipubki nii olema.

Asi, mis ei saa tähelepanuta jätta on helikujundus. See kas meeldib või ei meeldi üldse. Tavapärast muusikat samahästi kui ei olnud, aga see-eest palju erinevat müra ja näitlejate sosinaid ja kordusi. Kohati ei saanud öeldust aru, kohati jõudis müratase häirivale tasemele. Samas on see ebameeldivustunne heaks vahendiks laval näidatavate tunnete võimendamiseks ja tänapäeva toomiseks.

☟ 34. (390) Von Krahli Teater - ☞Keegi ei räägi koeraga normaalselt - (Tartu Uus Teater, 01.05.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Jim Ashilevi, Kertu Moppel, Tõnis Niinemets, Mehis Pihla

Tutvustus: Mardi uue lavastuse iga stseen tegeleb ühe iseenesestmõistetavusega. Jim, Tõnis, Mehis ja Kertu käsitlevad väga lihtsaid asju ja nähtusi, mida nad oma elus pidevalt läbi elavad või igapäevaselt kasutavad uue ja harjumatu vaatepunkti kaudu. Saab nalja, vahepeal on väga kurb , kohati on imeliselt ilus ja kohati väga mõtlemapanev. Mõni koht võib olla isegi ehmatav, aga kokkuvõtlikult on see üks helgemaid tükke, mis Mart oma sõnul teinud on. Lõpuks isegi leitakse see miski, millest need iseenesestmõistetavused arvatavasti tulevad. Nii et ei mingit sürri, vaid olemasolemise ilu kogu oma valus ehk lavastus nii tavalistest asjadest, et paha hakkab.

Hinnang: Visuaalselt väga võimas etendus, mis sest, et sisust kui sellisest väga aru ei saanud. Igast stseenist oli näha, kui palju tehnilist vaeva sellega nähtud oldi. Selles tükis oli see miski, mis paelus end vaatama ja kaasa elama. Algus oli võib-olla veidi kobav aga mida edasi, seda kindlamalt asjad kulgesid. Helikujundus haakus etendusega hästi, kuigi kohati oli helitugevus minu jaoks liiga vali.

☟ 35. (389) Tartu Tamme Kool - ☞Mowgli - (Tamme pst 24a, 27.04.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Kipling, Dvinjaninov, Tooding

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Tamme kooli õpilased

Tutvustus: Sellel aastal mängib Tamme Kool kevadetendusel näidendit „Mowgli”. 20 aastat tagasi etendati sama lavastust Vanemuise teatris. See oli väga uhke ja meeldejääv teatritükk. Palju häid näitlejaid, võrratud kostüümid ja imeline muusika. Alles nüüd, 20 aastat hiljem, julgesime oma koolirahvaga selle loo kallale asuda.

Üks meie kevadetenduste eesmärkidest on, et tahame pakkuda näitlemisvõimalust võimalikult paljudele lastele. Selleks sobib „Mowgli” suurepäraselt. Etenduses osaleb 60 näitlejat, 200 lauljat ja 340 tantsijat.

Hinnang: Näitlejatest lapsed on olnud ülimalt tublid. Hetkeks on selja taga kolm täissaalile etendust ning ikka ja jälle suudab keegi positiivselt üllatada. Koor kõlab päris hästi, kuigi igavusest kipuvad nad laulude vaheajal lobisema.

Märkused: Palume kõigil saalis viibijatel avaldada oma arvamust aadressil mowgli@tamme.tartu.ee

☟ 36. (388) Projekt - ☞Garderoobikaaslased - (Karlova Teater, 24.04.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Inga Lunge

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Raivo Mets, Peeter Kaljumäe, Inga Lunge

Tutvustus: Kahe vana näitleja kohtumisel hargnevad lahti keerulised suhted aga ka meeste suhtumised teatrisse ning elusse.

Lavastusega tähistame meeste juubeleid - Raivo Mets 60 ja Peeter Kaljumäe 50

Hinnang: Palju õnne juubilaridele. Egon Nutter ja Inga Lunge on teile leidnud päris huvitava tüki juubeliaastaks pureda. Loodetavasti saab 10 aasta pärast sama dandemit veel koos näha.

Palju aastaid kui sukk ja saabas koos töötades tekib tihti illusioon, et partnerist teatakse kõike. Eriti siis, kui lävitakse väga tihedalt väljaspool tööd. Aga samas kipub elus ikka olema nii, et igalühel on ikka mingi saladus või unistus varuks, millest teistele ei räägita. Ja mingil hetkel hakkavad need saladused meie elu juhtima ning üha rohkem jääb maski taha ning asjade loetelu, millest rääkida ei soovi laieneb üha.

Ja kui mingi saladus välja tuleb, siis kuidas reagerib partner sellele. Liialt tihti ei kuulata teist lõpuni ära ja lisatakse väga kiiresti omadusi ja tegevusi, mida tegelikult ei ole. Nii saabki mingil hetkel meie elust tragikomöödia.

☟ 37. (387) Vilde Teater - ☞Kümme neegrit - (Athena kultuurikeskus, 17.04.2016) ♥♥♥♥

Žaanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Margus Mankin, Kristiina Metsanurk, Algis Astmäe, Rein Annuk, Kent Joosep, Tiina Tasa, Janno Rüütle, Ain Saviauk, Ingrid Ulst, Janno Puusepp

Tutvustus: Vilde teater korraldab Athena Keskuse suures saalis Tartus Küütri 1 kultuuriürituse “Agatha Christie Athena Keskuses”.

Külastajatel on võimalik tutvuda väljapanekuga “Agatha Christie Eesti lavadel” ja vaadata Mati Undi dramatiseeringut “Kümme neegrit”, mille on lavale seadnud Vanemuislane Jaan Willem Sibul. Kõlab Olav Ehala originaalmuusika, kunstnikutöö Silver Vahtrelt.

Laval: Margus Mankin, Kristiina Metsanurk, Algis Astmäe, Rein Annuk, Kent Joosep, Tiina Tasa, Janno Rüütle, Ain Saviauk, Ingrid Ulst, Janno Puusepp

Agatha Mary Clarissa Christie esimese tunnustust võitnud teose “Saladuslik juhtum Stylesis” (mille tegelasteks on detektiiv Hercule Poirot, leitnant Hastings ja inspektor Japp) kirjutamisest möödub tänavu 100 aastat. Jaanuaris 40 aastat tagasi lõppes kuulsa kirjaniku elutee, tema tegelased võidavad aga üha uute põlvkondade südameid, olles teinud oma loojast maailma enimmüüdud kirjaniku. Eesti keeles on ilmunud kõik Agatha Christie teosed.

“Millised hetked sinu elust kõige tähtsamad olid, saad teada siis, kui on juba hilja.” (Agatha Christie, 1939)

Hinnang: Natuke kummitas see, et televisiooni vahendil olin antud teosega varasemast tuttav. Ei, detailid on ununenud, aga teadmine, et riburada pidi kõik laval olijad surevad jättis vaatamisel oma jälje.

Esialgu kippus lava väikseks jääma, mis sest, et nii suurel laval ei olegi Vilde teatrit sellel sajandil näinud (kui Vanemuisega kahasse tehtud Tabamata ime välja arvata). Aga mida edasi, seda paremini näitlejad lavale ära mahtusid.

Häiris see, et pärast kolmandat või neljandat vahepalana kasutatud muusikalugu ei lülitatud kõlareid päris välja ning sellest hetkest peale oli kõrvus ebameeldiv 50 Hz häire. Kui see oli meelega tehtud õuduse edastamiseks, siis oli see publiku suhtes ikka päris alatu trikk.

Väga hästi toimis paar Janno Puusepp - Rein Annuk. Erusõjaväelane näitab oma jõudu ning teener alandlikust. Aga ka kõik teised rollid olid väga hästi välja mängitud.

☟ 38. (386) Vanemuine - ☞Ilus on noorelt ... - (Sadamateater, 15.04.2016) ♥♥♥

Autor(id): Mehis Pihla

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Linda Kolde, Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees

Tutvustus: Tegemist on grupitööna valmiva performatiivse lavastusega, mille läbivaks teemaks on „elu ilusaim aeg“ noorus ja sellega seonduvad märksõnad nagu: äärmuslik vabadus, kirg, keevalisus, kohalolu, jõud, ilu, valu, viha, mäss, värskus, tundelisus, julgus, hirm, armastus, õnnetunne, kurbus, energia, seksuaalsus, mure, äärmuslikkus, harmoonia, nali ja naer. Lavastuse autori Mehis Pihla sõnul võiks lavatüki sõnum seisneda tähelepanekus, et noorus on mõtteviis, mitte vanus ega välimus.

Mehis Pihla lõpetab sel kevadel lavakunstikooli dramaturgi õppesuunal, kuid on tegutsenud ka näitleja ning lavastajana. Jaanuaris esietendus Endla teatris tema lavastuses lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus „Uhkus ja eelarve.“

NB! Etenduses võib ringi lennata pritsmeid, neid vältida soovijatel palume istuda lavast kaugemale.

Hinnang: Soovitusse end veepritsmete eest kaitsta tasub tõsiselt suhtuda. Sest vett on selles etenduses mitmel kujul ja päris palju. Samas merehaigeks ei jää ja publik jääb enamvähem kuivaks. Hoopis tõsisem on see, et lavasuits võib aevastama ja köhima ajada küll.

Üsna tehniline lavastus. Efekte ja efektikesi on väga mitmele maitsele. Ning kui ühe triki läbi hammustad, satud üsna pea uue lõksu. Pea kõikide trikkide kohta tuleks muidugi mainida, et kodus ei maksa neid järele proovida. Viga tõenäoliselt ei saa, aga koristamisele kulub meeletu aeg.

Noorte näitlejate grupitunnetus oli päris hea. Sobiti kokku nii kahe kolme liikmeliseks etüüdideks, kui ka grupiviisiliseks jämmimiseks. Kohati ka füüsiliselt üsna kurnav. Veidi nooremad paarid võivad sellest etendusest leida uue hommikvõimlemise kava. Muidu saaks kergema ja painduva kaaslasega võib-olla kavaga isegi hakkama, aga selle rahmeldamisele lisaks pikka mõttestatud monoloogi pidada käiks kindlalt üle jõu.

Midagi täiesti teistsugust Vanemuise kavas. Nõrganärvilistele ei soovita.

Märkused: Eeletendus

☟ 39. (385) Kinoteater - ☞Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine - (Tartu Uus Teater, 10.04.2016) ♥♥♥♥♥

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Priit Kruus

Tutvustus: Kuidas saada heaks õpetajaks?

Priit Kruus on pedagoog. Ta töötas aastaid eesti keele ja kirjanduse õpetajana, praegu aga koolitab tulevasi õpetajaid. Neid ei ole piisavalt. Umbes kümmekonna aasta pärast, siis kui Priidu enda lapsed koolipinki nühivad, ootab Eestit ees suurem õpetajatepuudus. Mida siis teha – kas minna tagasi kooli? Selgub, et see ei olegi nii lihtne...

Kinoteatri uus lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ on lugu noorest õpetajast, kel on veel hästi meeles oma põhikooliaegsed õpetajad - vana kooli pedagoogid, raudse kaardikepi ja terava ütlemisega. Teda kannustab soov saada heaks õpetajaks, aga mitte muutuda nendesugusteks. Meil kõigil on olnud oma õpetaja Tammik, kes kõigi karmide õpetaja koondkujuna on meie edasist elu mõjutanud. Aga milline peaks olema see õpetaja, keda tahaksime oma lapsi õpetama?

Hinnang: Inimesena, kes on ühel või teisel kombel kooliga seotud 83% oma elust olnud seotud kooli ja seal õpetamisega on mul väga raske antud lavastusele alla viie tärni anda. Selles on nii palju tuttavat ja hinge kriipivatat.

Jah, ma arvan, et igal koolilõpetajal on kunagi olnud oma õpetaja Tammik, keda kooli ajal karta või isegi vihata, aga pärast mõne aja möödumist aegajalt hea sõnaga meelde tuletada. Ja muidugi on alati olnud pelgalt tunniandjaid, kes tegutsevad vaid iseenda heaolu nimel ning õpilastele haiget teinud enda ego hoidmiseks.

Aga heade noorte õpetajate leidmisega on alati probleeme olnud. Kui inimene oskab ainet ja tunneb kihku õpetada, siis leiduba alati palju kaikaid kodarasse loopijaid. Küll teevad õpilased nende peal elavkatseid, küll annab juhtkond lisaülesandeid, ning lapsevanemad tõmbavad oma emotsioonidel põhinevaite arvamustega valjuhäälselt vee peale. Ja pole siis ime, et nõrgemad lahkuvad ja tugevamad muutuvadki aastate jooksul õptaja Tammikuteks.

Priit haaras publiku hästi kaasa ning video lõigud rikastasid etendust hästi.

☟ 40. (384) Must kast - ☞5 grammi sisemist rahu - (Tamme pst 24a, 16.03.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Silver Kaljula

Tutvustus: „...Ma tahtsin, tol ajal poisikesena, elada nii, et ei peaks tundma pidevat hirmu. Olin täiesti tavaline tukka loopiv teismeline ning kahtlemata oli mulle ülioluline teiste arvamus. Eriti oli ülikõva lihtsalt selline chill ja cool olla. Alustasin kanepiga, naah, täiega mass tunne oli. Edasi läkski juba kergemalt. Mul oli respekti ja hunnik sõpru. Tarvitasime aineid ja panime pidu, kuni ühel hetkel ööbisin suvalistes mahajäetud majades. Ei kottinud enam sellised asjad...” - Vladimir

„5 grammi sisemist rahu" toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. See on lugu noorest mehest, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga - seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu. Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid pigem pakkuda üht lugu, mis räägib ausalt narkootikumide mõjust tarvitajale, lähedastele ja ümbritsevale ühiskonnale.

Hinnang: Monotükk väga karmidel teemadel väga ettearvamatule publikule. Loodan sinisilmselt, et publiku seas leidub vaataja, kes just tänu säärasele ennetavale tegevusele jätab mõnuainete proovimise tegemata ning ei lähe kaasa karmi maailma veidrustega. Kahjuks on kindlasti neid, kes hääletavad antud etenduse kohati liigalt järskude ja valjude heliefektide tõttu maha - see pani pea valutama ja räägiti asjadest mida ma juba teadsin. Samas just see kohati terav heli võiks olla noorukit üles raputav tegur. Kui mina ei suuda välja kannatada seda paari sekundit valju heli, siis mis tunne võib olla narkolõksu sattunud inimesel.

Tore, et on noori inimesi, kes võtavad ette oma valgustehnikaga tee koolimajja ning annavad täiesti teistsuguse koolitunni. Ja mitte ainult teatrietenduse vaid sinna lõppu ka vestluse ja selgituse, mis etenduses toimus. Ilma selle selgituseta võivadki meelde jääda ebaolulised nüansid. Ma ise ei saanud kahjuks tööülesannete tõttu vestlusele jääda, aga kuulsin kolleegide käest, et see oli sisukas ja vajalik.

Valguspilt, mis üsna kiire ülesehitamise järel saavutati, oli väga hea. Seda vaatamata asjaolule, et aulat ei saa pimendada ning taustal olev riie sööb päris kõvasti värvi. Valguspilt läks helipildiga väga hästi kokku.

Silver näitles väga usutavalt ja hästi.

☟ 41. (383) Eesti Draamateater - ☞Valgustaja - (Eesti Draamateater, 13.03.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg

Žaanr: draama

Näitlejad: Ivo Uukkivi, Markus Luik, Robert Annus, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Raimo Pass, Tõnu Oja, Guido Kangur

Tutvustus: “Valgustaja” on eksistentsiaalne teatrirännak keset intrigeerivat situatsiooni. Vana Teatri Tallinna filiaalis on algamas esietendus. “Anton Tšehhovi Lugu Inimesest”. Käimas on erakorraline tehniline proov enne esietendust. Kell on 16:23.

VIKTOR: Närvid on mingi ajutise aju frontaalsagara mutatsiooni esile kutsunud. VALGUSTAJA: Mis sagar? VIKTOR: Seesama keskus, millega inimene armub. VALGUSTAJA: Kella seitsmeks läheb üle?

Tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis ka.

Valgustaja.

Teater võib olla mini-portree ühiskonnast.

Lugu on Usust.

Lavastus tähistab Ivo Uukkivi 50. juubelit.

"Valgustaja" on Vanemuise lavastuse "Üritus" noorem vend.

Hinnang: Üks liigne vaheaeg ja venitamine esimeses vaatuses on ainsad asjad, mida saab antud tükile ette heita. Tehnilise inimesena oleks ise oodanud veidi rohkem valgustehnilisi trikke läbi valgustaja rolli võtnud Ivo. Ühe diskokera lakke upitamine ja paari prozektoriga ringikäimisest jäi veidi väheseks. Samas kolmandasse vaatusesse pikitud mäng vee, valguse ja pimedusega ületas kõik need soovid mitmekordselt. Eriti hästi mõjus saali nullvalguse ärakasutamine. Milleks juurde tuua prozektoreid, kui saalis on olemas avariivalgustid - piisab vaid näitlejate nende kõrvale viimisest ja juba on ta nähtav. Ning kui suur osa lava ja saali seinadest katta hõbepaberiga, siis võimendub iga väiksemgi valguselaik. Sinine valgusti hõbepaberist seina kohale ja ongi peegel valmis, kus inimese kaks mina saavad omavahel rääkida.

Veega mängimine keeras etendusele vinti peale. Ühelt poolt on naljakas, kui grammafonist suht suvalisel hetkel metafüüsilist vett pritsib. Teisalt väga effektne lõputu teevee valamine müstilise muusika ja hingestatud teksti saatel. Kuna tüki peategelaseks oli valgustaja, siis oleks veejoale lisanud paar muutuva värvusega LED lampi ning sedasi etendusele värvi lisanud.

Maagiat ja psühholoogiat oli kogu etenduses päris parasjagu. Ning läbipõlemisest tulenevat hullust samuti. Moodsa suuna austajatele lisati Tsehhovi teksti taustale ka kolm siga ukerdama. Seega kõigile midagi.

Esimese vaatuse helikujundus oli pigem segav taustamüra, aga mida edasi, seda paremaks ta läks. Kui sead välja ilmusid, siis oli juba kõik paigas. Kuigi ega sellele mürale ei saa ka palju ette heita, tagantjärele mõeldes täitsa sobis.

Väga huvitav kujunduslik leid oli tutvustusse pandud kellaaeg tuua lavale vana elektroonilise kellana. Ukse taga sisse laskmist oodates aeg venis, aga sissesaanuna publiku lisandumist ja laualampide ansamblit vaadates käis kell kolme minuti kaupa. Ning pidevalt ütles sisemine kell, et kell seitse kohaliku aja järgi hakkab midagi toimuma.

Vanemuise Üritusest tuttav autor ja lavastaja umbkeelse lavastaja rollis mõjus tuttavalt ja naljakalt. Ning publiku ümber ja sees sebimine jätkas sissetallatud rada. Mulle see meeldis.

Märkused: Väikese tõrvatilgana meepotis mõjus lavaväline tegevus. Nimelt otsustasid II ja III korruse saalitöötajad, et nende tööpäev on läbi kuna suures saalis toimunud etendus lõppes vahetult koos väikse saali etenduse teise vaatusega. Allapoole jalutanud teatrikülastajad suruti trepikotta ja väikesesse eesruumikesse tagasi. Inimlikult poleks tohtinud see 10 minutit liiast oodata olla. Oleks saanud rahulikult lõpuni vaadata maalide näituse ning veidi rohkem jalutada.

Viienda korruse saaliteenindajate käest oli kuulda, et antud tükki muudetakse iga kord. Ning kavalehel 3 tunni ja 15 minutiga tavaliselt hakkama ei saa. Täna kulus 3:22.

☟ 42. (382) Vanemuine - ☞Lumekuninganna - (Vanemuise suur maja, 11.03.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Hans Christian Anderseni ainetel

Žaanr: ballett

Näitlejad: Amy Bowring, Diego Cardelli, Raminta Rudžionyte, Samuel Lawman, Jack Traylern, Hayley Bkacburn, Maria Engel Matteo Tonolo, Alica Nelson, Brandon Alexander, Kersti Kuuse

Tutvustus: Muinasjuttu Lumekuningannast on tõlgendatud erinevalt. Seekord on näha erinevus täiskasvanute „postermaailma“ ja laste siiraid tundeid ja uskumist täis maailma vahel, kus tõelised tunded võidavad külma mõistuse. Anderseni muinasjutt võlub oma värviküllaste nüanssidega erinevate karakterite kirjeldamisel – tal on lumehelbed kui suured kanad, ringi lendavad „lumemesilased“, pisaratest tärkavad roosid ja Gerda hingeõhust tekkivad inglid…

Väike poiss Kaj kasvab lastekodus range distsipliini ja iganenud tõekspidamiste keskel. Heategevuslikul aiapeol, kuhu on kutsutud palju tähtsaid inimesi ja nende lapsi, on kohal ka Gerda – tüdruk, kellel ei ole puudu asjadest. Omaealiste hulgas tunneb ta end üksikuna. Lastekodulapsed harjutavad etteasteks, kui saabub Onu Eskimo. Elevust jagub nii suurtele kui väikestele, tosinad käed küünitavad jäätise järele. Kaj on täitmatu. Ta trügib kõigist ette, et haarata endale uut jäätisetuutut…ja korraga ei seisa ta ees mitte heatahtlike silmadega vanahärra, vaid jäise pilguga Lumekuninganna…Külm õhk murendab aknaklaasid , inimesed tarduvad ja jäise südamega naine viib poisi endaga kaasa. Ainult Gerda ümber ei ole maa külmunud, iga tema samm sulatab teed, et leida poiss nimega Kaj.

Kui väga tahta, siis elu võib olla kui muinasjutt ja muinasjutt ei olegi nii elukauge kui täiskasvanud arvavad.

Hinnang: Teist korda vaevan end sellega, mida kirjutada äsja nähtud balletist. Kuidas kirjutada nii, et enda rumalus etendusele liiga ei teeks. Ei vahepeal pole midagi juhtunud, endiselt ei fänna ma klassikalist muusikat (mis sest et kinolional valgust näinud Perekonnavaled kõitis mind muu hulgas ka klassikalise muusikaga) ja veel vähem saan ma aru tantsust. Olgu see siis klassikaline ballett või moderntants. Kuniks keegi ei kuku ei saa ma aru, et midagi valesti läks. Kui mitu inimest teevad midagi sama aegselt, siis ahhetan mõttes nagu iluvõimlemise gaalalgi.

Esialgu ei aidanud kaasa ka Eesti Televisioonis näidatud oivaline versioon Lumekuningannast. Muretsev vanaema on asendatud lastekodus heategevuspeol ennast teistele näitavate rikaste ja ilusatega. Vaheajal ostsin kavalehe ja seal oleva kokkuvõte abil saab sisu veidi selgemaks. Tõsi kogu sisu mahub ära kahele lehele, aga etendus ise venib üle kahe tunni.

Valguskunstnik, lavameistrid ja kostüümikunstnikud on teinud väga head tööd. Visuaalne tervik on oivaline. Saalis olnud lapsed ahhetasid mitmel korral. Muidugi oli ka neil raskusi arusaamisega, mis hetkel laval toimub või kes on uus tegelane. Aga lapsed olid nutikad ning mitmel korral suutsid kiiresti multifilmist või muinasjuturaamatust tuttava tegelaskuju veidratele liigutustele vaatamata ära tunda. Ning nende ahhetused ja rõõmukilked olid tõelised.

Margus Vaiguri käekiri oli selgelt tuntav. Tänu tema valguskujundusele oli lava veel suurem ning mitmekülgsem, kui see ruumiliselt tegelikkuses on. Ning valgustusele lisatud videoelemendid tekitasid lavale tõelise muinasjutumaailma.

Aitäh sõbrale, kes teades minu vastumeelsust balletti kui zhaanri vastu, mind ikka ära rääkis ja üle pika aja teatrisse suunas.

Märkused: Kontrolletendus

☟ 43. (381) Rakvere Teater - ☞Põhjas - (Vanemuise väike maja, 08.02.2016) ♥♥♥

Autor(id): Maksim Gorki, Jussi Sorjanen

Žaanr: draama

Näitlejad: Natali Lohk, Madis Mäeorg (külalisena), Kaili Närep (külalisena), Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets

Tutvustus: Kamp ennasthävitavaid inimesi on kruiisilaeval lõksus. Rootsi laua lõksus. Disko lõksus. Pudeli lõksus. Narkolõksus. Armastuse lõksus.

Reaalsusest ja elust põgenemise lõksus.

Mõnda aega tundub elu põhjakihtides hea. See on pelgupaik endisele näitlejale, endistele lastele ja teistele endistele inimestele.

Jussi Sorjanen tõlgendab Maksim Gorki näidendit „Põhjas“ ja asendab vaeste öömaja kruiisilaevaga, mis seilab kahe sadama – elu ja surma, armastuse ja vihkamise, lootuse ja meeleheite, kohutava pohmelli ja õnneliku purjusoleku – vahel. Sel laeval on võimatu olla. Kuid sealt lahkuda pole samuti võimalik.

Hinnang: Tuleb tunnistada, et Maksim Gorki "Põhjas" on mulle tundmatu teos, kuigi eestikeelne pealkiri ja autori nimi on ühes lauses mitmel korral varemgi ette tulnud. Olen varemgi mõelnud, kuidas kõlab originaalpealkiri. Pärast tänast etendust googeldasin nii kaua, kui selle üles leidsin. "На дне" sobib nähtud näidendile pealkirjaks küll.

Usun, et originaaliga tuttavale vaatajale on antud versioonis palju huvitavat äratundmisrõõmu, aga noorema publiku suust kuuldud "Mitte millestki ei saanud aru" kippus veidi minu sissegi ronima. Üle pika aja pean jälle tunnistama, et liigne ropendamine rikkus sõnalise poole ära. Samas oli väga sügavmõttelisi mono- ja dialooge.

Heli ja valguskujundus iseenesest oli päris hea, ainult et mitmed ootamatud lüngad ja lõtkud tulid sisse. Justkui puldi taga istuks inimene, kes esimest korda antud lavastust näeks. Kui valguskujundusele midagi hette heita, siis see ei aidanud kaasa Jussi kruiisilaeva keskkonnale. Karaoke jõululaulud tundusid hetkeks kohatud, aga tegelikult andis see näitlejatele võimaluse särada ning kirjeldasid päris adekvaatselt allakäigutrepi alumistel astmetel olevate inimeste olemust.

Lavakõrgustest sadavad plasitkpudelid oli väga osav kujund. Eriti seetõttu, et pudelisadu ei jäänud pelgalt ühekordseks efektiks, vaid et nad trügisid ikka ja jälle tegevuse sisse.

☟ 44. (380) Kuressaare linnateater - ☞Testamendinäitajad - (Vanemuise väike maja, 10.01.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Indrek Hargla

Žaanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Leila Säälik, Piret Rauk, Piret Kalda (Tallinna Linnateater), Maiken Schmidt (Tallinna Linnateater), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Allan Noormets (Tallinna Linnateater)

Tutvustus: Sel sügisel kogunevad nad läänerannikule, Räganuka tallu. On Janne-tädi esimene surma-aastapäev. Aga lõks on laetud, püünise vedru on vinnas. Ja õhtuhämaraks on saanud neist testamenditäitjad!

Indrek Hargla esimene kriminaalnäidend TESTAMENDITÄITJAD.

Hulk Tallinna Linnateatri näitlejaid Kuressaare Linnateatris. Ja legendaarne Leila Säälik!

Hinnang: Üllatavalt hea etendus. Mitmel puhul etteaimatav süžee oskas ikka ja jälle huvitavaid vimkasid sisse visata ning lõpupuendis ikka mõned lahtised otsad jätta. Hsti kasutatakse aegade vaheldumist ning osaliste tutvustamist.

Väga hea rolli tegi Allan Noormets.

☟ 45. (379) Vaba lava - ☞Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised - (Tartu Genialistide Klubi, 06.01.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiina Sööt

Žaanr: draama

Näitlejad: Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask, Olev Südi

Tutvustus: Lavale astuvad inimesed väljastpoolt teatrit – disainer ja meediauurija Merike, naisteajakirja tegevtoimetaja Anna-Liisa, drag queen Andrus, IT-valdkonnas töötav Helen ja loodusteaduste õpetaja Olev –, et rääkida soolisest ebavõrdsusest. Vaataja näeb, kuidas tema hüpoteetiline naaber, töökaaslane, sõber või sugulane teemat puudutab. Muu hulgas räägitakse sellest, kes tassib haigest seljast hoolimata telliskive tellingule ning kes rasedustoksikoosi kiuste põrandat kaks korda päevas ämma rõõmuks läikima lööb, ning päritakse, kas tõeline tädi saab olla samal ajal ka tõeline naine, ning milline peab olema üks normaalne mees. Lavastus uurib, kuivõrd aktuaalne sooteema Eesti ühiskonnas üleüldse on ja kuidas see meid kõiki puudutab.

Hinnang: Järjekordne näidend 2015 aasta kuuldemängusugemetega monoloogide sarjast. Võib-olla et kõige tõsisema sisuga neist. Ning ka interakteerumist hetkel sõnaliste osalistega on seostatum ning jälgitavam.

Inimesed tänavalt tulevad ja räägivad ära enda versiooni soolisest võrgõiguslikusest. Pinget lisatakse sellega, et räägitava loo aluseks on väidetavalt rääkija enda lugu. Küsitav on muidugi see, kui palju on pärast loo kärpimist ja ilustamist originaali alles jäänud. Iseenda mängimine tundub üsna libedal teel käimisena.

Tegelaskujude valik on õnnestunud. Segasele teemale saab läheneimise väga erinevatest vaatenurkadest. Tänu sellele kõneas antud etendus paljusid saalis viibijaid ja ehk leidsid nad ka väikese killukese vastaspoole nägemusest. Leidmisest, et mina ei ole üksi võib ka mingiks ajaks lohutust olla. Kuigi kas lohutus on vaid see, mida vajame soolise võrdõigluse hammasrataste vahele jäämise puhul.

Päris karmiks puändiks kujunes lõpupuänt grupipildiga. Ühe mõttetu ingliskeelse sõna eestindatud variandi kaks ülimalt vastandliku tähenduse võtab korraks südame alt külmaks, et siis väikse naerupursatusega etenduse vaatamine lõpetada. Küsitlusel Kolesõna 2013 aasta koledamaks valitud sõna ma pigem oma arvustuses ei kasutaks.

Ise tahaks loota, et Eestis ikka nii hull ei ole. Aga võib-olla ongi õige aeg sellise etendusega ennast raputada ja rohkem märgata enda ümber toimuvat.

Märkused: Ei mäletagi, kas varem ka teatripilet nii maitsev ja meeldivalt taaskaasutatav on olnud. Nimelt tagas seekord kohapeal pileti ostnule koha saalis suur punane õun.

Üle pika aja kavaleht, millest on rohkem kasu kui pelgalt osalejate nimede meenutamiseks.

☟ 46. (378) Lendteater - ☞Päkapikupealik Peeter - (Tartu Kirjanduse Maja, 02.01.2016) ♥♥♥

Autor(id): Kairi Look

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Mikk Sügis, Anne-Mai Tevahi, Kristjan Tammi, Airé Pajur

Tutvustus: “Päkapikupealik Peeter” räägib loo põnevast lasteaiapäevast, mil rühma ilmub ootamatult kummaline poiss Peeter. Oma väikese kadeduse ja enesekindlusega on ta ühteaegu nii peletav kui ka huvi ja põnevust tekitav. Kummaliseks teeb poisi avalikuks tulev saladus, et poiss on ühenduses päris elusate päkapikkudega ja et päkapikud oskavad aidata ka kõige muserdavamate murede korral. Kas Peeter räägib tõtt või luiskab, näeb juba etendusel.

Hinnang: Arusaamatuks jäid kaks asja: millisele vanuserühmale on etendus suunatud ja milline sõnum siit kõlama jäi väiksetele vaatajatele. Üldist teemat arvestades peaks tükk olema eelkõige lastele. Teksti ja butafoori järgi tundub, et see võiks olla neile, kes olid lapsed paarkümmend aastat tagasi. Kes veel mäletavad kettaga lauatelefoni ja suureformaadilist klassipäevikut. Lastele mõeldes oleks võinud ahju otsas olnud tehnikaga veidi rohkem "imet" teha. Nüüd võib-ki juhtuda, et noorimale vaatajale jäävad meelde sellised asjad: päkapikke ei olnud, kommi jagati, Lotet ei olnud, ülbe poiss noris kommi ja rääkis pudikeelt. Ega veidi suuremale vaatajale ei jää ometi mulje, et nii ongi ok, kui kogu aja ülbitsed teistega aga saad oma patud andeks, kui vähemalt korra jagad teistele kinke. Kui jagad laiali teistelt välja lunitud kingitused, siis on odavam.

Aga muidu olid noored ülimalt tublid. Kõige noorematele olid nad vast veidi hirmuäratavad aga kõik mängisid väga hästi. Ning enamuse aega pingil istunud Airé pühendunud hoiakut ja heliefekte oli tore jälgida.

Laval olnud nelja musta kuubikuga käidi päris julgelt ringi. Kuna tegemist oli lasteetendusega, siis võib-olla oleks võinud nendega isegi rohkem mängida ja mõnele tahule mõne vimpkagi (ei kindlasti mitte Lotte - las tema jääb Lottemale) kujutada.