Autor(id): Loone Ots
Žanr: nokturn
Näitlejad: Maria Annus, Rain Simmul (Tallinna LInnateater), Marika Barabanštšikova, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Kristjan Sarv
Tutvustus: artu, 19. sajandi teine pool. Toomemäel paikneva tähetorni
õuemajas ootab kunstnikust noorproua Siberi-ekspeditsioonilt koju oma meest
ja maalib igatsedes tema portreed. Tööks tarvilikku rahu pole aga kusagilt
võtta, sest majja sätivad end sisse ka noorpõlveradu vaatama tulnud vanad
sõbrad ja võitluskaaslased. Majas tekkiv kaos päädib peaaegu tulekahjuga,
ent ootamatult sekkub asjade käiku salapärane Korstnapühkija, kes lisaks oma
kutseoskustele näikse valdavat ka lugude jutustamise ja kuulamise keerukat
kunsti. Tänu temale asetub kõik lõpuks oma kohale parimal võimalikul viisil
– nagu tähed taevalaotuses.
Mitmetel selle näidendi tegelastel on ajalooline prototüüp: Peterburi
Keiserliku Kunstide Akadeemia liige, maalikunstnik Julie Hagen-Schwarz, tema
abikaasa, astronoom ja ilmarändur Ludwig Schwarz, maailmanimega astronoom
Friedrich Georg Wilhelm Struve ning Maa meridiaani mõõtja kindral Carl
Friedrich Tenner. Korstnapühkija tegelaskuju juured viivad aga Hans
Christian Anderseni muinasjuttu „Karjatüdruk ja korstnapühkija“.
Teatriõhtu Toomemäe augustihämaruses annab võimaluse mõtiskleda teaduse ja
kunsti muutumisest, elada kaasa ühele suure armastuse loole ja tajuda pea
kohal tähti ka argipäeva taevas.
Suvelavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli muuseumi Tartu tähetorniga.
Hinnang: Vanamuine on teinud päris head tööd Tartu linna, tähetorni ja
Tartuga seotud teadlaste tutvustamisega. Usun, et nii mõnigi teatrikülastaja
leidis end esimest korda Tartu tähetorni sisemuses - tavaliselt käiakse
sellest maamärgist lihtsalt mööda. Ja mine tea, ehk tuleb hiljem tagasi, et
rahulikult rohkem uurida. Uurimustööks ju materjali jagub vaatamata sellele,
et tähti on vaadatud ja uuritud ammustest aegadest alates.
Väga meeldis muinasjutulise korstnapühkija roll. Sidus väga kenasti kokku
reaalsed ja autori poolt välja mõeldud tegelaskujud ning tegevused. Eriti
õnnestunud oli ilmarändur Ludwig Schwarzi armuvalu kauget mäge immiteerival
katusel - must-valge tasakaal ilmaränduri ja korstanapühkija vahel.
Tegelikult oleks ju tegemist üle keskmise arvastuslooga ka juhul, kui
kuulsad nimed oleks välja jäetud. Idamaise kultuuri sissetoomine tunduss
esialgu võõras, aga tekstis põhjendati see suurepäraselt ära.
Üle tüki aja oli heameel näha Tartu poisi Rain Simmuli suurepärast mängu.