Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (620) Salme Teater - ☞Näitleja - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): V. Vahing, M. Rostfeldt
Žaanr: draama
Näitlejad: Helen Kask, Kent Joosep, Roberta Vaino
Tutvustus: "Näitlejat otsiti igalt poolt. / - - - / Olid etendused, ta oli mänginud ja siis kadunud. Teda ei leitud, isegi luhalt mitte. Otsijad väsisid mitte kaugel majast, kus elas lavastaja. Ka mina hulkusin öösiti, sel ringteel, sihitult, ma ei otsinud mitte inimest, vaid armastust."

Milline on teie eluroll? On neid enam kui üks? Mis on teie roll perekonnas, tööl, ühiskonnas? Kas olete osav žongleerija ja tunnete oma edu mitmel rindel või peate iga päev võitlust, sisemist võitlust? On see hullumeelsus või illusioonide taga ajamine? Vaino Vahingu meisterlik jutustus ühe inimese elurolli otsingust, armastuse otsingust.

Vaino Vahingu novelli “Näitleja” (1976) on Salme Teatri trupi jaoks lavale seadnud Mari Rostfeldt.
Hinnang: Natuke palju oli tühja kordamist. Mingil hetkel tekkis juba küsimus, kas sõna "näitleja" on tuhat sada korda kõlanud või mitte. Või siis "otsiti", "ilma armastuseta".

Näidend algas väriseva TV showga, jätkus kostüümide kiirvahetusega ja siis leidis oma aeglase tee enesetapu suunas. Lavast võbeleva televiirori ja sellest rongi läbikihutamine oli tehniliselt väga hästi korraldatud.

Omaette huvitav mõte saata ennast tööga ära rüganud mees oma lapsega kolmeks nädalaks suurde linna igaks õhtuks teatris käima. Ning hoiatava ka, et tervist ja perekonda peaks hindama kohe algusest, mitte alles elutee lõpus.

Elurolli otsing paneb ka mõtlema. Ega me ise ei käi ringi mööda ringteed jõudmata kuhugi?
Märkused: Publik hääletas jalgadega. Häirivalt palju oli edasi tagasi liikumist ning poole pealt lahkujaid. Tõenäoliselt andis omamoodi tõuke ka see, et festivali kavasse oli paigutatud teise Salme Teatri - Salme Vallateatri etendus algama Lendteatris 10 minutit enne selle etenduse lõppu ning järgmise etendusele kultuurikeskuses tõotas tulla 50 minutine paus. Näitlejad ei lasknud ennast sellest saginast mõjutada. Tubli töö!.

☟ 2. (617) Paide Huviteater - ☞Pihlakavein - (Elva kultuurikeskus, 04.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): Joseph Kesselringi ainetel
Žaanr: kriminaaldraama
Hinnang: Kui Festivalil esitustele tulevate lavastuste nimekiri esimest korda avalikuks tuli jäi pealkiri "Pihlakavein" kohe kummitama. Olin päris kindel, et mingit versiooni olen sellest näidendist näinud, aga ei suutnud meenutada selle sisu.

Kaks vanadaami "aitavad" üksikutel vanameestel leida rahu maailmaga jootes neile sisse mürgitatud pihlakaveini ning mattes surnukehad enda keldrisse. Omades õilsate abistajate kuulsust olid nad lõpuni veendunud, et nad ei tee midagi paha. Varem või hiljem peab selline tegevus avalikuks tulema. Avastaja ei suuda valida mida edasi teha - pöörduda politseisse või jätta kõik enda teada.

On näha, et teater on mitmetel põhjustel originaali lühendanud ning tegelaste arvu vähendanud. Mõnes kohas on traagelniidid näha - tekst hüppab ühelt teemalt teisele jättes vaataja segadusse, mis nüüd toimus. Kohati tekkisid pausid, mis ei kannud lavastuse mõtet.

Näitlejad olid täis suurt entusiasmi ja lusti. Mõnes kohas võib-olla isegi liialt.

Kiita tuleb valguspuldis olijat, kellel jätkus külma närvi mitte liialt rapsima hakata, kui vale - tavalisest palju pimedam valguspilt ette tuli. Jah, näitlejad jäid tükiks ajaks pimedasse, aga see oli kindlasti parem, kui erinevate liikuvpeade või värvide edasi tagasi sähvimised või siis täisvalgus.

☟ 3. (614) Teater Tartu Kirjanduse Majas - ☞Igatsused. Teadagi kelle järele - (Tartu Kirjanduse Maja, 26.02.2023) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Kruusvall, Jüri Kaldmaa
Žaanr: draama
Näitlejad: Helle Laanes, Indrek Tobre, Rein Annuk, Alla Ird
Tutvustus: Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi "Mälestused. Ainult ei tea millest" ja teiste tekstide ainetel kahes vaatuses vaheajaga.

Esietendus 29. jaanuaril 2023.
Hinnang: 168 päeva viimasest teatriskäigust. Tegelikult oli plaanis lavastaja kutsel seda lavastust vaadata nädal tagasi. Vaim oli valmis, aga liiklusummiku tõttu jäin tookord hiljaks - Reinu hääl juba kostis läbi ukse. Nüüd nädal, kolm liiklusohtliku olukorda, üks kokkupõrge põdraga ja ärajäänud aktus hiljem leidsin end taas Tartu Kirjanike maja ukse ees. Eelhäälestus etenduseks oli kordades kehvem, peas mõlgub kolleegi antud pusle protsentide keskmiste summades ning homme eelseisvad ebameeldivad kõnelused.

Kodutöö enne etendust jätan targu tegemata, tundes lavastajat midagi kerget tulema ei saa. Samas mingi sisemine mõte kindlasti on olemas. Enamus infost tundub näoraamatu seitsme luku taga kinni olevat.

Kruusvalli näidenditest on tuttavad "Pilvede värvid", "Vaikuse vallamaja". Mälestused tuhmuvad, aga on head.

Lavastus on segu filmist ja teatrist. Enamus tegevusest toimub seinal kahel kinolinal. Filmi pool on tehtud hästi. Veidi häirib, et sama pilt projekteeritakse kahte kohta. Mõistus küll ütleb, et pilt on üks ja seesama, aga silmad otsivad ikka erinevusi. On see siis meelega või kogemata - läbipaistvad kleeplindid on seintel erinevate kohtade peal. Nõnda tekivad sädelused ka erinevatesse kohtadesse. Vasaku pildi allservas olevad liimijäljed tekitavad mingil hetkel omamoodi liikuva vesimärgi - jumaliku puudutuse.

Väga hea ja mitmepalgeline muusikavalik. Kui näitlejate linti loetud tekst kippus plärisema, siis muusika oli puhas ja selge.

Kasutatud on palju nii otseseid kui kaugeemaid viiteid piiblile ja muudele tekstidele, millega ma pole tuttav. Ülejäänud publiku reaktsioonidest on näha, et kasutatud sümbolid jõudsid nendeni. Või siis vähemalt enamus neist.

Minu jaoks kõige häirivam oli alasti Eeva lavale toomine. Jah, tätoveeringud käel rääkisid oma lugu ja kindlasti oli ka koreograafial asjatundjale midagi pajatada, aga mina tundsin end publiku seas halvasti. Varjuteater Eeva seljataga oli nauditav. Täitsa võimalik, et kui lavastuse plakat oleks silma jäänud enne etenduse vaheaega, siis oleksin teatri asemel vesiaeroobikasse läinud. Teisalt tuleb tunnistada, kui halb ümbruse jälgija ma olen. Kindlasti oli see plakat sama koha peal nädal tagasi ja ka enne tänast etendust.

Lavakujundus on ühelt poolt minimalistik, teisalt keeruline. Nukud elasid justkui iseenda elu. Millist täpselt, ma aru ei saanud.

Valguskujundus oli lihtne, sujuv ja hea.

Märkused: Viimane etendus väidetavalt unikaalse lõpuga.

☟ 4. (611) R.A.A.M - ☞Audients - (Kammivabriku klubi, 06.09.2022) ♥♥♥

Autor(id): Jeton Neziraj
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Priit Võigemast, Henrik Kalmet
Tutvustus:

Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult?

Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.

Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”.
Hinnang: Saali keskel viimases reas istusin kahe neiu vahel. Kui nad istunuksid kogu pooleteisttunnise etenduse kenasti selg vastu tooli seljatuge, siis oleks väga kitsas olnud, kuigi toolid olid ajutise mängukoha kohta piisavalt laiad. Aga ei, poole etendusest olid nad naerust kõveras ning mina sain oma kätega laiutada.

Näitlejate suurtele ponnistustele vaatamata mind antud lavastus naerma panna ei suutnud. Näitlejad olid head, helitehnik suutis virtuaalse näitleja kenasti õigesse kohta positsioneerida, valguskujundus oli tasemel, tekst oli kohati põnev, sünkroontõlge läks originaaliga kenasti kokku.. Salateenistuse karm hõng oli olemas. Aga nali ei jõudnud täna minuni.

☟ 5. (609) Ugala - ☞Valged põdrad - (ERM, 08.09.2021) ♥♥♥

Autor(id): Piret Jaks
Žaanr: draama
Näitlejad: Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Marion Tammet (TÜ VKA), Liisu Krass (külalisena), Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Tanel Ingi
Tutvustus:

Vanasse talumajja ühes mereäärses külas kolivad noor mees ja naine. Esimesest pilgust on selge, et nad on linnainimesed. Mees on imelik – ise elab looduskaitsealal, aga tassib püssi kaasas. Tema napisõnaline naine on aga veel imelikum. Miks nad siia tulid? Sellesse kolkasse, kus kõik tunnevad kõiki ja elutuiksoonteks on vaikselt tiksuv kauplus ja külabaar?

„Tore, et nad tulid,“ leiab kohalik konstaabel.

„Ei usu, et nad siia jäävad,“ arvab külavanem. „Tuleb jälle mees naisega. Tuleb ja naine ei oska olla. Mees ei oska olla. On linnas harjunud ja arvavad, et siin on samamoodi… Kõik läksid. Küll lähevad ka need.“

„Linnainimesed on lollid!” võtab poemüüja asja kokku.

„Valged põdrad” võitis nime all „Siirderiitujad“ 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia.
Hinnang: Parafraseerides lavastuse lõppuosa: "Ah mis siin ikka rääkida, naine teadis täpselt mis toimus, mehed ei tea ega saa kunagi aru".

Paljude vaatajate silmis oli teatrisaalist lahkudes näha sisemist võitlust selle üle, kas nad said autori ja lavastaja mõtetest aru või mitte. Need, kes tulid vaatama kerget komöödiat selle üle, mis hulle tükke linnainimesed suudavad maal korda saata, pidid pettuma. Samuti need, kes lootsid leida kinnitust mõttele, et elu maal on lust ja lillepidu. Positiivse üllatuse osaliseks said need, kellele meeldivad mõistulood ning müstika.

Lava oli tõstetud tavapärasest kõrgemale - tänu valge põdra tarkusele oli mul oidu osta pilet kuuendasse ritta. Kujutan ette, et esimeses reas istudes oleks kael päris kangeks jäänud.

Kõrgele tõstetud lava võimaldas etenduse alguses publikust mere teha. ERMi väikse teatrisaali võimalused London Prince of Wales Theatre omadele järele ei jõua, aga meri oli täiesti olemas koos sadamakail mere voogude nautlejatega. Sünge ja tormi tõotav. Paaril korral veel kasutati osavalt ära lava alust tühja ruumi ning metallvarbasid. Ülejäänud puitkiud plaadist kujundus tundus veidi kunstlikuna, pigem väikelinna odavalt ülesvuntsitud olustik, kui küla, kuhu oma probleemide eest peituda. Puudu jäi toonesepa ja aja puretud talumajade hõngust.

Päris huvitav pleksiklaasist akna ja ribikardinate kasutamine. Veidi üle võlli keeratud, aga mängis hästi kaasa selle taga toimuvale tegevusele. Ning järjekordselt toimus "lava taga" vähemalt sama palju kui laval.

Näitlejatest tõstaks esile Marion Tammeti nooruslikust ja Peeter Jürgensi väljapeetust ning müsilisust. Mustas ülikonnas härrasmehena liikuv, tantsiv või siis teisi kõrvalt vaatav valge põder oli päris jõuline roll. Mis sest et tavalise mehena ma enamuses sellest aru ei saanud.

Helikujunduses oli kasutatud päris mitmes kohas tugevat müra ja bassi, mis pani saalis olevad mettalltorud ja esemed osaliselt resonantsi. Paaril korral tundsin end jälle lapsepõlves Charizma kontserdil, kus publiku alalt põgenesin ja muidu väga head kontserti kaugemalt parklas läbi autoakna nautisin. Kaugelt või vaikselt on väga hea, aga nõnda lähedalt ja valjult lööb südame rütmist välja ning tekitab okserefleksi. Õnneks kõik jäid terveks ning saalist põgenema ei pidanud. Paar detsibelli vaikemana oleks võinud helikujundust nautida küll.

☟ 6. (606) Endla - ☞Tango - (Sadamateater, 12.09.2020) ♥♥♥

Autor(id): Sławomir Mrožek
Žaanr: draama
Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg
Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“

Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.

Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“
Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.

Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest "The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.

Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta, kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei olnud ikka küll.

Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see kestnud juba pikemat aega?

Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.

☟ 7. (600) Tallinna Linnateater - ☞John - (Hobuveski, 27.08.2020) ♥♥♥

Autor(id): Annie Baker
Žaanr: draama
Näitlejad: Liis Lass, Anu Lamp, Märt Pius, Helene Vannari
Tutvustus: Lavastus üksindusest ja üksildusest tänapäeva maailmas.

Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.
Hinnang: Lavakujunduses on kasutatud väga palju nukke, pilte ja vidinaid, mis teevad keskkonna üsna rusuvaks. Iseenesest võib säärane pudi-padi täis võõrastemaja olla üsna realistlik, aga teatrilava muutus liiga kirjuks. Samas saali keskel olev tala ei lõhkunud üldpilti. Dekoratsioonist läks kaduma minimaalselt, näitlejad olid igal ajahetkel nähtavad.

Tekst kippus vahepeal absurdseks, samas olid selles kenasti peidetud mineviku ja oleviku mured ning vaevad. Igal tegelasel olid oma salaküljed, mille avamisega liialt kaugele ei mindud. Lahtisi otsi jäi võib-olla liialt paljugi. Samas elu ongi selline, et me ei saa aru, mis inimeste sisemuses tegelikult toimub.

Üsna aeglaselt kulgeva etenduse huvitavad vahepalad olid Anu Lambi loeng lindude rahvapärastest nimedest ning Helena Vannari monoloog teise vaatuse alguses. Mõnes mõttes oleks huvitav lugeda, millistest lindudest pajatas originaal - muidu Ameerikale truuks jäänud tõlkes kippus lindude osa minema ikka pärist Eestimaiseks.

☟ 8. (597) Eesti Draamateater - ☞Võrk - (Eesti Draamateater, 07.02.2020) ♥♥♥

Autor(id): Lee Hall
Žaanr: draama
Näitlejad: Hendrik Toompere, Ivo Uukkivi, Marian Heinat, Kersti Heinloo, Markus Luik, Jüri Tiidus, Ain Lutsepp, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Rein Oja
Tutvustus: Howard Beale on aastaid teles uudiseid lugenud, kuid ühel päeval lastakse ta madala reitingu tõttu lahti. Nüüd otsustab ta otse-eetris kõik välja öelda, mida ta tegelikult asjadest arvab. Ootamatult saab vihasest vanamehest televisiooni suurim hitt ja kogu masinavärk asub sülle sadanud vaatajanumbritest [loe: rahast] viimast võtma. Nii luuakse „tänapäeva silmakirjalikkust paljastav prohvet“.

Lee Halli värske näidend „Võrk“ põhineb Paddy Chayefsky samanimelisel filmil 1976. aastast.
Hinnang: Trikitamine erinevate vahenditega tappis minu jaoks selle lavastuse. Põsemikrofonid ei suutnud vaiksemat teksti kolmandasse ritta tuua, samas tekitasid nad palju kahinaid ning muid kõrvalisi heliefekte. Mitmel ekraanil jooksev videopilt tõi küll nurga taga toimuvast mingi osa nähtavaks, aga samas ei kippunud ta iga kord kokku minema ei laval toimuva ega heliga. Eriti algusosas häirisid erineva pikkusega viivitused heli, pildi ja tegevuse vahel päris palju. Mis oli varem filmitud, mis esitati live esitlusena.

Pöördlavale ehitatud kaadervärk oli üsna nutikas ning selle erineva kiirusega pööramine tekitas huvitavaid vaatenurki, aga tähelepanu kippus kaduma. Teises vaatuses kasutatud ülevalgustatud lava tagaosa elas iseenda elu.

Tõnu Oja tegi päris hea kõrvalosa rolli. Eks kaasa mängis ka tobe soeng, mis publiku mingil imelikul põhjusel naerma pani, aga muidu oli esitus täpne. Eks oli teisigi põnevaid kõrvalosasid, aga kuna kõik sahmisid ringi või siis jälgisid tummalt peategelaste tegevusi, siis jäid need lõpuni välja mängimata. Isegi kui tagantjärele sai selgeks, kuidas üks või teine repliik oli väga oluline detail üldisest tervikust.

Howard Beale osa mänginud Hendrik Toompere roll sai kõige suurema tagasilöögi tehnilistest vidinatest. Ta võis küll väga hästi mängida, aga pool etendust ei olnud ta minu jaoks usutav. Samas, kui jutt käib televisioonist ja reitingute nimel võitlusest, kas siis ongi mingit usutavust vaja?

☟ 9. (584) Projekt - ☞Ma olen paks! - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Piret Eesmaa
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Piret Eesmaa
Tutvustus: Autobiograafiline monoetendus tütarlapse võitlustest iseenda ja ühiskonna normidega sellest, mida peaks sööma, kui palju peaks sporti tegema ja milline võiks olla ideaalne kehakaal.
Hinnang: Mina ei ole selle näidendi sihtgrupp. Samas saan aru, kui aktuaalne see probleem tänapäeval on ning kui paljusid käsitletud teemad tegelikult kõnetas. Eks seda näitab seegi, et festivali jooksul polnudki rõdusaali seni nii palju publikut kogunenud.

Etendust oli üsna ebamugav vaadata, kuna sõnum oli vastikult kole. Ebamugavust tõstis asjaolu, et kavalehel on info, et tegu on autobibliograafiline. Ise kirjutan, ise mängin nii tõsiste teemade korral ei tundu hea mõte. Võib-olla oleks mõistlikum kasutada kirjandusliku pseudonüümi.

Tõenäoliselt leidub palju neide ja noormehi, kellele mõjub kirjeldatu veel hullemini. Õnneks jõuti lõpuks ikkagi ka teadmiseni, et selle pseudoprobleemiga ei tasu liialt ennast närvi ajada.

Kohati ei jõudnud tekst publikusse. Kohati oli tunda ülenäitlemist ja liigset teatraalsust.

Naerjaid oli nii naiste kui meeste seas. Arvan, et gümnaasiumides võiks antud etendust kasutada perekonnaõpetuse materjalina.

☟ 10. (580) Salme Vallateater - ☞Igavene kapten - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk
Žaanr: draama
Näitlejad: Eliis Raaper, Meelis Juhandi, Kalmer Poopuu, Jakob Naagel, Joonas Preedin
Tutvustus: merelugu, inimeste ja mere lugu Saare maal ...
Hinnang: Päris muljetavaldav lavakujundus paadi, mõrra ja erinevate pakkuude ning laudadega. Eriti tunnustust väärt on, et enamus lava peal olnud rämpsust, nagu alguses etendusel öeldi, läks etenduse käigus millekski kasutusse. Oli näha lavameistri leidlikust ja insenertehnilist mõtlemist. Kõrgustesse riputatud kalamõrd võis tunduda kunstlikuna, aga samas tekitas valguskujundus päris huvitavaid visuaale just tänu sellele elemendile. See, et ta enamuse aja oli värvitud roheliseks ei olnud tõetruu, aga samas silmale kena vaadata.

Etendus kippus lohisema. Pausid ei kandud ning tempo kippus olema väga üheülbaline. Näitlejad kippusid alguses olema krambis - hääl ei kostnud saali, sõnad läksid kaduma ning tekstita tegelased kippusid olema kivikujud. Mida aeg edasi, seda vabamaks näitlejad said ning individuaalne mäng paranes. Koostööd kippus veidi väheks jääma.

Tekstis oli päris palju huvitavaid leide nagu näiteks "Torm ei torma". Samas oli seal ka päris palju küsitavusi.

Näitlejatest tõstaks esile vanaisa rolli mänginud Kalmer Poopuu.

☟ 11. (579) Tabivere E.H.K - ☞Kastist välja - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Galina Lavrinenko
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Esta Sokk, Helgi Herman
Tutvustus: Alma armukadedus on kõikehaarav! Otsustades jälitada oma meest peitis ta end prügikasti. Aga naine hindas üle oma figuuri ja jäi sellesse kasti kinni. Tema õnneks läheb sealt mööda naabrinaine Selma. Kunagi minevikus olid nad sõbrannad. Nagu selgub, siis aastaid tagasi purustas Alma Selma pere, aga Selma on talle selle juba ammu andestanud ja vaatamata minevikule üritab nüüd almast kastist välja päästa.

Näidend sellest, kuidas inimene jääb tihti, nagu pihtide vahele, kinni oma mõtlemise ja käitumise stereotüüpidesse, hirmudese, kompleksidesse. Ja ainult andestamine suudab teda sealt vabastada.
Hinnang: Omamoodi huvitav žüsee. Algul tundub pelgalt jandina aga üsna kiiresti saab selgeks, et prügikasti ronimisel on palju tõsisemad põhjused.

Kohalik valguskujundus sobis väga hästi etendusega kokku. Roheline prügikast tõusis kuidagi eriti esile.

Esta ei olnud päris veenev selles, et ta kastis kinni on. Ning kastist välja tulemine oli kuidagi üle ootuste lihtne ja äkiline. Samas selle käigus esitatud monoloog oli päris veenev.

Olen nõus žürii hinnanguga, et tegemist on väga hea koostööga näitlejate vahel ning nad võiksid jõudu katsuda veidi tõsisema sisuga tükkide kallal.

☟ 12. (577) Vene Teater - ☞Vanamoeline komöödia - (Vene teatri suur saal, 27.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): A. Arbuzov
Žaanr: melodraama
Näitlejad: Eduard Toman, Larissa Savankova
Tutvustus: Teatrisõpradele on rõõm teatada, et üle hulga aja teeb Vene Teatri laval kaasa publiku lemmik Eduard Toman. Tema lavapartneriks on alati särav ja võluv Larissa Savankova. Lavastust võib nimetada peategelaste hingestatud dialoogiks vaatajatega.

Südamlik melodraama inimestest, kel vanust juba veidi rohkem kui… Sanatooriumi peaarsti ja iseteadliku naispatsiendi kohtumine lõpeb konfliktiga. Arst kutsub naise enda juurde, et kurjustada seoses sanatooriumi sise-eeskirjade rikkumisega. Vestluse käigus saab aga doktor aru, et talle on patsient meeldima hakanud. Kohtumisest kujuneb sissejuhatus üsna kahemõttelisele õhtusöögile, millest omakorda saab alguse liigutav suhtedraama. See on lugu armastusest, mis ei küsi vanust ega ei tunnista piire, lugu pühendumisest, üllameelsusest ja elu keerdkäikudest. Ühtlasi on see lugu möödunud aegadest, mil tundeid ei avatud ega eksponeeritud avalikkusele, nendest rääkiminegi oli keeruline ja peaaegu tabu, kuid tunded, mida ei osatud sõnadesse panna, olid tihtilugu seda sügavamad.

Lavastaja Aleksandr Kladko kinnitab, et see lavastus on eriline: “Sellises võtmes ei ole näidendit keegi veel teinud. Ma vaatasin üle mitut selle loo uuemat lavaversiooni, mida praegu mängitakse tuntud ja hinnatud teatrites ning veendusin, et kõik lavastajad on teinud tööd eelkõige olmega, mida autor on kirjeldanud. Aga meil õnnestus, vähemalt mulle tundub nii, tavapärase süžee raamidest väljuda ja luua jutustus, mis on oluliselt mahukam. Eelkõige seetõttu, et meil õnnestus sinna lisada ajastu tunnetus, meeleolu ja hõng. Selle ajastu, mil elas autor ja kirjutas tänaseni populaarse näidendi. Selles loos on tunnetatav autori naeratus, mis on peidetud kommentaaridesse, samuti teksti, mida inimesed kasutavad väga vanamoelisel viisil, sõnastades oma mõtteid keeruliselt ja kohmakalt- see kõik lisab näidendile võlu. Võimalik, et just siin peitub põhjus, miks seda näidendit nii palju aastaid on ikka ja jälle lavale toodud ning miks see publiku seas nii populaarne on. Meie seadsime eesmärgiks tuua see sisemine võlu oma lavastuses esiplaanile, säilitades teksti ilu, iroonia ja sinna peidetud autori naeratuse. Igav teil saalis kindlasti ei hakka!“

Eduard Toman lisab: “See lavastus on eelkõige suunatud minu, Larissa ja lavastaja eakaaslastele. Põlvkonnale, kellele on võib-olla ei olegi südamelähedane see kõige kaasaegsem teater, kuna kaasaegne teater on minu hinnangul vaatajatest paljuski kaugenenud. Meie hinged armastavad teatrit, mis toimib vaatajat silmas pidades, mis jagab vaatajatega elutunnetust. Lavastuses on palju repliike, mis on neile, kes vaatama tulevad, äratuntavad ja südamelähedased. Kõigi meie jaoks, kes me lavastuse loomisega seotud oleme, on see lugu kokkupuutest selle ajastuga, kui me tundsime end hästi, kui me teadsime, mida me teatrilt ootasime ja mida me teatris näha soovisime. Mulle tundub, et ka Vene Teatri publikule on see kerge, sõbraliku ja sooja nostalgiaga looritatud tunne hingelähedane ja tuttav“.
Hinnang: Tegelikult saan ma aru, mida Eduard Toman öelda tahab. Juba enne etenduse algust näidati lavale paljusid videolõike, mis minust veidi vanemale vaatajale tuletab kindlasti midagi nooruspõlvest meelde ja loob nende meeleolu näidendiga vastavusse. Sama rida jätkati erinevate piltide vahel ning suurimaks näitajaks oli pea täissaali ühislaul etenduse lõpus. Kuigi laulusõnad polnud mulle tuttavad, siis see esitus oli ise punkti väärt. Seda enam, et selleks hetkeks oli etendus kesktnud juba kolm tundi ja 20 minutit.

Samas just see sama videomontaaž oli see, mis minu hinnangust vähemalt ühe, kui isegi mitte kaks, palli maha võtab. Esiteks, kuna enamus lõike olid mulle tundmatud, siis mind nad ei kõnetanud ja tekitasid mitmel korral vajaduse kella vaadata. Teiseks see, et juhtusin olema selle kolmandiku seas, kellele ei olnud tervik nähtav. Video viidi publikust nii kaugele, et kaunid lava servad varjasid äärmistele kohtadele pool videost ära. Teater oleks pidanud neljale-viiele äärmisele kohale piletid müümata jätma või siis vähemalt lisama teate, et põrandal neljanda rea esimesed kohad on piiratud nähtavusega.

Lavastuse väga tugev külg oli valguskujundus. Algul võis ju tunduda, et lavatossu on kahe näitlejaga etenduse jaoks liialt palju. Samas kui jõutakse kiriku stseenini, siis on selge, milleks see toss vajalik on. Valguskujundus toob suurepäraselt välja kõik Vene teatri maja salapärad, samas jäädes ise piisaselt tagasihoidlikuks. Kahjuks töötab see lavastus vaid selles majas.

Lavastaja on väga osavalt ära kasutanud kogu lava sügavust ja laiust. Tõsi kui juba ka üks näitlejatest jääb varju, siis kipub tekkima trots. Lavastuse tekstiline raamistamine jääb poolikuks. Alustatakse kui muinasjutu vestmist, aga siis kaovad jutustajad ära. Kui neid ei olnud plaanis lõpus kasutada, siis oleks võinud algusest ka selle paar minutit kokku hoida. Samas alguses imelikuna tundunud kitarri saatel lauldud lauluke vormistati lõpus väga võimsalt. Videokujunduses kasutatud pildialbumi motiiv sai samuti lõpus päris kena terviku, kuigi võinuks veel kaugemalegi minna ning lehitseda seda mälestuse albumit algusest lõpuni.

Lõpuga on antud etenduses kehvasti. Neid on nii mitu tükki, et publik hakkab enne viimaste kummarduste tegemist saalist lahkuma. Ühelt poolt võib selle ju ajada ebaviisaka vene vaataja süüks, alustamisega oli ju sama jama - publik ei suutnud õigeks ajaks saali. Teisalt tahtnuks isegi olla kindel, et veel ühte viie minutilist lõppu juurde ei poogita. Oli etendus juba selleks hetkeks juba niigi 25 minutit üle aja läinud.

Natuke häiris ka see, et tagumise filmilina suureks tegemise hinnaks oli ka eesriide tavapärasest suurem avatus ning esimese katte kõrgemale tõstmine. Nii tulid nähtavale lakke tõmmatud rekvisiidid. Muidu suhteliselt hallskaalas taustal tundus laes olev laternakuppel (mis lõputseenis värvilises valguses ja õigel kõrgusel igati kaunis on) võõrkehana. Samuti olid tavapärasest rohkem nähtaval lavatöölised, kes kahte näitlejat abistasid. Oli ju hea teada, et väliselt lihtsa põrandalambi liigutamise taga oli peidud kolm inimest, aga lavastuse seisukohalt oli see väheoluline fakt.
Märkused: Kui Sul on isiklik kokkupuude II maailmasõjaga, oled vaadanud vene kanalitelt kaadreid aastatest 1940..1970 ning naudid vene luulet, siis võib see sulle päris huvitav tunduda. Kui Sa ei tea, mis on Leningrad ja Köningsberg, siis tõenäoliselt pole lavastus sinu jaoks. Tegu pole pelgalt naine kohtas meest tüüpi melodraamaga, siia sisse on pikitud paljud eelmise sajandi ajaloolised valud ja rõõmud.

☟ 13. (576) Rakvere Teater - ☞Made in China - (Rakvere teatri väike saal, 10.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk
Žaanr: draama
Näitlejad: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Imre Õunapuu
Tutvustus: Tõde maailmast kuni 90% soodsamalt

Ühel päeval hakkab jumalatel igav ja nad otsustavad luua inimese. Inimene on aga ablas olend. Alati on tal midagi veel vaja. Isegi, kui tal mitte midagi ei ole, tahab ta kohe „midagi veel”. Vaatamata sellele, et tal veel mitte midagi üleüldse polegi.

Annad talle kivi, tal on kohe ka teist tarvis. Annad talle kaks kivi, juba hakkab ta kiviaeda ehitama. Annad inimesele päikese, kohe vajab ta hädasti päikseprille. Võtad päikese ära – tahab kuud ja tähti. Annad inimesele sõna, inimene tahab kohe tervet keelt. Annad inimesele keele, kohe mõtleb ta ise uue ja veel parema välja. Ja nii edasi ja nii tagasi.

Nagu ikka, kehtib kaasaegne kuldreegel ka jumalate kohta: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. „Made in China” tegelebki inimeste tahtmiste ja jumalate võimaluste sünteesimisega. Lühidalt on see lugu sellest, kuidas XXI sajandil on maailmas kõige rohkem kasutatud fraas „made in China”, aga mitte „all you need is love”.

Esietendus 9. novembril 2019 Rakvere Teatri väikses saalis.

Detsembris on „Made in China” etendused erilised, sest pärast etendust pakume pikas lauas õhtusöömaaega. Menüüs on eelroogadena hummus (kikerhernepüree) ja baba ghanoush (baklažaanipüree seesamipastaga); põhiroogadena rõõmustavad maitsemeeli plov köögiviljadega, kana poolkoivad ja saute juurviljadest (pannil pruunistatud köögiviljad). Kõrvale saab võtta palmiksaia challah ja lavašši. Magusa poole pealt pakume ahjuõuna mee, rosinate ja kreeka pähklitega. Õhtusöömaaega saadab elavas esituses juudi muusika – kuum, tantsuline ja rütmikas.
Hinnang: Väga keeruline on soovitada antud tükki teistele. Samas midagi ju ometi selles oli. Väga palju kõiguti hea ja halva piiri peal, aga samas koduteel järele mõeldes, ega seda piiri väga ei ületatudki. Jah väga palju keerleb ümber kristliku maailma tabuteemade. Kindlasti leidub usklike, kellele ei meeldi vabameelne käsitlus maailma loomisest ning erinevate jumaluste kokkuviimisest. Või siis teadlasi, kellele sugugi ei meeldi lapiku maakera teooria kajastus. Samas religiooniga mängimise taha on peidetud päris kõva sõnum. Tarbimisühiskond saab inimkonnale hukatuseks, kui nii edasi jätkata.

Lavatehniliselt huvitav tükk. Varem samas saalis käinuna tuli üllatusena, kui suur ruum mängimiseks tegelikult olemas on. Ning kui paljud väiksed saalid saavad uhkustada oma pöördlavaga? Kui palju tikke proovide käigus ära põletati? Huvitavalt kokku seatud valgusefektid päeva ja öö vaheldumisest. Julge loomuliku valguse kasutamine. Ülimalt omapärased jumaluste kostüümid. Liikuvpeade külgvalguseks kasutamine õigustas end mitmes kohas. Lumi ja kuuskede taha peidetud trepp on ka kenasti olemas.

Sisu jääb hüppavaks. Kohati saad muiata, paaril korral itsitada ka. Pisaraid valama ei pea. Eriti esimene vaatus paneb mitmel korral mõtlema, miks ma siin olen? Mis ometi laval toimub? Ega teises vaatuses palju paremaks ei lähe, aga vähemalt koorub välja mõte, miks autor sellise pealkirja oma teosele pani. Ning sõnum "me peaksime üksteist rohkem armastama ning vähem tahma materiaalseid hüvesid" on täiesti olemas. Lootus paremusele jääb ka kõlama.

Lisapunkt algus ja lõpukõlli eest. Väga osavalt tulid tavarutiinist välja.

Peale etendust pakutud toit oli tegelikult üsna OK. Veidi jahtunud, aga täitsa söödav. Kitsaks läks, aga õhtuseks söömaajaks täitsa piisav kogus nii soolast kui magusat. Meeldis ka see, et alkohol jäeti mängust välja. Taustamuusika ei seganud söömist.

☟ 14. (575) Vana Baskini Teater - ☞Garaaž - (Vanemuise suur maja, 09.12.2019) ♥♥♥

Autor(id): Mika Myllyaho
Žaanr: draama
Näitlejad: Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Andrus Eelmäe
Tutvustus: Polygon Teatri ja Vana Baskini Teatri koostööprojekt “GARAAŽ”

Jaagul on väikelinnas autoparandustöökoda.Ta on terve elu olnud ettevõtja ja elatanud oma peret remontides autosid. Napilt enne pensionileminekut on ta jõudnud pankroti äärele. Kaasaegsed autod vajavad kaasaegseid paranduseadmeid ja arvuteid, mis on kallid ja eeldavad oskusi. Pankrot on aga ka väga isiklik kaotus – viimane asi, mida Jaak elus kogeda sooviks. Töökojas töötab ka Oll. Jaak on võtnud Olli töökotta abiliseks, et aidata lapsepõlvesõpra, kes on läbipõlemise tõttu tagandatud koolijuhataja kohalt. Mõlemad mehed on viie- ja kuuekümnendate vahel, umbes sealtsamast, kus nende tsiklid või autodki. Mehed võtavad üheskoos ette võitluse Garaaži eest. Koos algab tõeliselt lõbus road-movie: mehed otsustavad You Tube’ riteks hakata, Facebook’i klikke koguneb mühinal, uusi kundesid ka..

Ühtäkki saab sellest vahetegemisest sünonüüm kogu ühiskonnale, minevikule ja tulevikule, parteile ja valimistele. Valgekraed, kes skaudilaagris väljakäiku kukkusid, haiseks justnagu siiani.

Maailm on võrdne ja nagu ei ole ka. Maailm on nostalgiline ja nagu ei ole ka. Künismi ei taju, aga natuke kahju ja ilus ja valus on… ehkki 120 minutit on üpris tihe ja lõbus tulistamine nagu tõelises road movies ikka. Road-movie, kus aga ei sõideta kuhugi, maailm kihutab Garaaźi sisse- ja meie läheme sellega tuurile minevikku. Et jõuda tulevikku.

Kui ollakse keskeas, on see hääbumine või algab just alles siis parimal moel rock’n’roll?

Eesti vaatajale on Mika Myllyaho tuntud Vanemuises lavastatud triloogia “Kaos”, “Harmoonia” ja “Paanika” lavastuste kaudu.
Hinnang: Kõik eeldused on justkui heaks lavastuseks loodud Mika Mylyaho tekst, kahe teatri koostöös tuuakse lavale näitleja kolmandast teatrist jne. Ka reklaamikampaania on olnud üsna pikk ja pidev.

Samas igas elemendis jäi midagi puudu ning tervik pani pead vangutama. Kas jälle on terve saalitäis publikut läinud reklaami ja tuntud nimede ohvriks.

Vanemuise suure maja lava on antud lavastuse jaoks liialt suur. Vähesed dekoratsioonid ja rekvisiidid hajuvad ära ning ehtsat garaaži tunnet ei tekki. Ei aita seegi, et dekoratsioonid on üles pandud lava tagumisse otsa. Distants publikuga jätab etendusel oma pitseri. Võimalik, et kuskil väiksemas kohas on suhe publikuga parem.

Juba 15 minutit enne etenduse algust saab selgeks, et midagi on viltu valguskujundusega. Liikuvpead on lastud alla publikule nähtavasse alasse ning nad elavad kogu esimese vaatuse iseenda elu. Nad ei sütti küll kordagi, kuid pidev edasi tagasi kiikumine muutub häirivaks. Ühelt poolt selle pärast, et pool lava on veidi hämar ning teiselt poolt sellepärast, et ikka ja jälle käib lae alt läbi tume peegeldus. Teises vaatuses saab selgeks, milleks liikuvpeade liikumine mõeldud oli - olematu mootorrattaga sõitmise imiteerimiseks. Aga ega see imitatsioon hästi välja ei kuku. Eest taha pendeldamise asemel oleks võinud kasutada ringiratast liikumist. Mingil hetkel leiti üles eestvalguse suund ning laval läks valgemaks, aga seegi kadus kuidagi ära.

Täielikuks läbikukkumiseks kujunes pikalt katte all peidus olnud mootorratas. Olgu mootoriga kuidas on, aga tagumine ratas oleks pidanud ikka päris olema. Olgu siis väiksed abirattad kõrval, et näitlejad saaksid end turvalisemalt tunda, aga nüüdne lahendus oli haleväärne.

Väga raske on antud lavastust klassifitseerida. Komöödia jaoks oli liialt vähe nalja, tragöödia jaoks liialt vähe tõsisust. Särtsu oli vähe, pinget samuti.

Näitlejad olid ju iseenesest päris head. Mõlemad rollid olid hästi välja mängitud.

☟ 15. (568) Lendteater - ☞Kadrill maksuametiga - (Lendteater, 06.10.2019) ♥♥♥

Autor(id): Donald Churchill, Peter Yeldham, Malle Pärn
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Julia Siimberg, Tanja Lääts, Irina Radionova, Margus Möll, Meelis Külaots, Aare Sepp
Tutvustus: Tom Lambert on kogu elu olnud väga aus inimene ja korralik maksumaksja. Siis aga kistakse ta afääri, mida ta oma hullemaski unenäos poleks osanud ette näha. Kuidas sellest välja rabeleda ja puhtalt pääseda? Kes kellel naha üle kõrvade tõmbab?
Hinnang: Kavalehelt on näha, et antud lavastuses on tegemist kolme debüüdiga Lendteatris. Nad kõik said oma rolliga hästi hakkama, aga komöödiale vajalikust kiirusest ja kogu trupi meeskonnatööst jäi paar läbimängu puudu. Olen üsna kindel, et mängides läheb antud lavastus paremaks.

Malle Pärn on teinud huvitava adaptsiooni näidendist "Minu sõber miss Flint". Tegelaste nimede eestistamisega saavutati hoopis kodusem tunne ja toodi algne nali tavavaatajale lähemale. Täispikkusega näidendist on saanud lõbus pooleteist tunnine komöödia.

Päris põnev oli jälgida heli- ja valguspuldis oma debüüti teinud Airet. Nii vaikne, kui ta esimese pooleteise vaatuse jooksul oli, ei olnud ma teda varem komöödia publikus näinud. Kui sügiskülmad ära ei võta, siis võib temast asja küll saada. Nii sujuvat avavalgust pole selles teatrimajas tükk aega olnud. Margus on õpetajana head tööd teinud. Ka lavakujundus oli stiilne. Kuigi vaadates antud näidendi teiste lavakujunduste pilte, siis tundub, et seal on püütud rohkem rõhutada Tomi pikaajalist tööd aednikutööd. Nii steriilsesse kodusse ju koristajat ei palkakski.

☟ 16. (564) Tartu Uus Teater - ☞mobiilsed definitsioonid - (Tartu Uus Teater, 11.09.2019) ♥♥♥

Žaanr: perfomance
Näitlejad: Ivo Reinok, Kadri Noormets
Tutvustus: Toas on diivan, maal, laud ja linik ning liigutav olukord. See lugu puudutab komplekte, milleni oleme jõudnud me ise, komplekte, mida võime vaid aimata, komplekte, mida serveerivad süsteemid ning komplekte, millest neil aimugi pole. See lugu läheb nagu kellelegi külla, kus peaks jutuks tulema kaasaja isedefineerimise olulisus ja muud omavastutuse teemad. Ent küla peale üksi ei saa kindel olla.

Käesolev lavastus algas 2016. aasta sügisel, mil esietendus kadrinoormetsa “tõotatud maa”, mille kavalehe pealkiri oli “mobiilsed definitsioonid”. Kavalehe tekst avaldati mõne kuu pärast ka ajakirja TeMuKi avaveerus. Tekst andis proovide käigus üles kerkinud sõnadele ja üldtuntud mõistetele omapoolsed seletused - mobiilsed definitsioonid. Lavastusprotsess jätkus sama aasta hilissügisel, kui Tartmusis avanesid kadrinoormetsa “hüljatud arhitektuuri momendid”. Sel hetkel tulid mängu ruumi neljas seinas paiknevad erinevad diivanid. Järgmine samm oli 2017. aasta sügisel, mil kadrinoormetsa “maandatud tõotuse” meeskonnaga liitusid Ivo ja Andres. See tähendas põlvist nõrgaks võtvat huumorit, mis kunagi ei hüüa tulles ning mis alati jääb kulisside taha, meie vaimule toiduks.
Hinnang: Kes tahab teada, mis toimus peaks lugema Jaak Tombergi artiklit ajakirja Teater.Muusika.Kino 2019 juuni numbrit. Ise küsimus, kas seda peaks enne etendusele minekut või pärast (nagu mina seda tegin).

Tõenäoliselt oleksin varem lugedes antud etendusele minemata. See tähendanuks, et nägemata oleksid jäänud ka hästi välja valgustatud maalid "Kodumaata mees", "Meeleolustikus", "New York", "Segase jutuga tüdruk" ning teised. Või kui oleksin sattunud neid nägema kuskil kunstimuuseumis, siis kindlasti poleks ma leidnud nii palju aega nende jälgimiseks. Näitlejate pajatused piltidest läksid enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga mingi teistsugune meeleolu siiski oli.

Mina ei ole endiselt osalusteatriks valmis. Kui olen otsustanud etendusele minna, siis tahan istuda turvaliselt võimalikult mugavasse tooli ja kõrvalt vaadata, mis minu ümber toimub. See, et kuus minutit pärast etenduse väljakuulutatud algust sosistatakse kõrva, et peaksin tegema väikse jalutuskäigu ümber teatrimaja, helistama uksekella teeb ärevaks. Ennast tundes ei olnud kuigi kaugel võimalus, et oleksin jopi selga pannud, kapuutsi pähe tõmmanud ning piletit kontrollivast neiust lihtsalt mööda jalutanud. Niikaua, kui näitlejad kiusavad teisi publikus olijaid tundub see natukene naljakaski. Aga kui ise pead "ennast vabalt tundma" keset võimlat, mis on ääristatud diivanite ja maalidega, enam nii naljakas ei ole. Tõsi, tänu sellele väljastpoolt torkimisele sain päris korraliku pilgu heita maalile "Kasvav rohelus" mis minu selja taga rippus.

Aga teistele - järsku neile on sellist närvikõdi vaja. Ning eks lavameeskonnale on parajalt huvitav eksperiment inimeste jälgimiseks. Kes kuidas reageerib. Kuidas juba kaugelt ära tunda need, keda võib vedada mitmele fotole erinevate taustadega (näiteks kolm graatsiat), kes jätta täiesti rahule ning kelle istumise alt võtta esimene padi. Ning kes võib üllatada sellega, et pelgalt diivanist jääb alles vaid puitraam.

Lavatehniliselt on päris palju vaeva nähtud. Erinevate piltide ja diivanite kokkusobitamine, erinevate vimkade ettevalmistamine ning muidugi maalide või siis nende osade täpne väljavalgustamine. Ega nii palju valgusuundi, kui siin kasutusel oli väga paljudes lavastustes ei olegi.

☟ 17. (559) Häädemeeste Huviteater - ☞Seitse surmapattu - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Aire Koop
Žaanr: tantsuetendus
Näitlejad: Toomas Vassiljev, Marju Aasma, Eve Koppel, Kuuno Muru, Algis Perens, Meelis Müür, Aule Kink, Triin Lillemets, Saima Jakobson
Tutvustus: Patt on "märgist mööda laskmine". Sa teed märgist mööda lastes midagi, mida sa ei peaks tegema, ja jätad tegemata selle, mida peaksid tegema - nii võiks pattu lihtsalt seletada.

...

Seitse surmapattu: uhkus, ahnus, kiim, kadedus, aplus, laiskus, viha.

...
Hinnang: Natuke ootamatult sattusin ühel ja samal õhtul kahele järjestikusele tantsuetendusele. Seekord siis suurel laval. Ning tantsijatele kippus seegi väikseks jääma.

Lõbus lühike vahepala, väga filosoofilisel teemal. Kui ainult selle etenduse pärast oleks pidanud nii kaugele sõitma, siis oleks oma tegemata eeltöö peale parajalt pahane. Samas tegijatele võib tegu olla parajalt huvitava väljakutsega.

☟ 18. (557) Raasiku lustiring - ☞Rong - (Räpina, 03.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Eneli Sepp
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Liivika Juksaar, Kristi Vader, Sander Kruus, Helle Vaga, Keith Juksaar, Dea Ivask, Kalev Kesko, Mait Eerik
Tutvustus: Üks naljakas lugu meenutamas Raasiku jaama 20 aastat tagasi. Ajaliselt toimub sündmus kuskil mõned aastad enne milleeniumivahetust jaamas ja väljas on 30 kraadi külma, tuisk. Rong hilineb.
Hinnang: Veidi komöödia võtmesse keeratud krimka. Väga sobilik etendus külateatrile, sest just maal leiduvad säärased natuurid, kes oskavad säärast nalja mõista ja ka välja mängida.

Keith Juksaar sai endale kõige raskema rolli. Esimestena lavale ja viimaste seas lavalt ära. Enamuses ajast on küll keegi küll teda varjamas, aga ta on kogu aeg olemas ja mängus sees. Kahju muidugi, et kitsal laval jäi tema peamiseks asukohaks uhke ahju esine. Väljast tulijana võis ju asukohta enda soojendamisega seletada, aga nüüd võimendas ta lõpuks võltstunnet, et ahi ei ole ju tegelikult päris.

Kõige huvitavama rolli tegi kodanik Peetrit mänginud Sander Kruus. Eks ta imelik tundub, et tuleb mees pudelivõrguga raudteejaama ootesaali ja paneb enda vammuse töötajate nagisse. Aga kampsunis vanakesena oli tema tegevusi päris huvitav jälgida.
Märkused: Esimene tükk Räpina Ainaduskooli improviseeritud black-box'is, mis läks täissaalile.

☟ 19. (552) Tornimäe näiteselts - ☞Võõras mees majas - (Räpina, 02.08.2019) ♥♥♥

Autor(id): Küllike Veede
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Rait Goidin, Marko Maaste, Ivar Viil, Eine Järmut, Helje Basihhina, Helle Maidla, Urve Sepp
Tutvustus: Ei leidnud kusagilt
Hinnang: Naine otsib remondimeest ja on viimases hädas nõus palkama töömehe kaugemalt ja ta tööde ajaks endale kostile võtma. Majarahvale muidugi ei mahu pähe, et majja on siginenud uus nägu ning naabrivalve hakkab uurima, mis toimub. Kerged on tekkima kuulujutud.

Kõikides näitlejates oli alguses tunda ebakindlust. Lõpuks saade sellest üle, aga midagi jäi puudu. Tõenäoliselt jäi puudu koduseinte toetusest. Ning kahjuks oli ka Räpina kultuurikeskuse suures saalis väga vähe pealtvaatajaid, et näitlejad toetada.

Valguskujunduses oli päris hästi mängitud pimeduse ja valguse piiril mängimine. Arvutiekraami kuma immiteeriv valgusti süttis võib-olla veidike liiga vara. Ka selle apsu saab tõenäoliselt koduseinte toetuse puudumise alla liigitada.

☟ 20. (545) Tartu Uus Teater - ☞Emajõe ööbikud - (Tartu Uus Teater, 06.06.2019) ♥♥♥

Autor(id): Rein Veidemann, Leelo Tungal, Alo Põldmäe
Žaanr: ooper
Näitlejad: Maria Listra, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Atlan Karp, Simo Breede, Eva Maria Shepel, Karl-Markus Kaiv
Tutvustus: Seesama Tartu, aga 150 aastat tagasi. Perekond Jannsenite kodus on küpsemas uus kaelamurdev idee. Nagu eestikeelse päevalehe väljaandmisest poleks veel küll, korraldab sama seltskond ehk sisuliselt väike perefirma (Jannsen ja tema lapsed) nüüd eestikeelset laulupidu. Kas tõesti ainult missioonist? Ka siin pole esialgu erilist edu loota ning vastuseisu nii võimu poolt kui ka teiste eestlaste seas tuleb murda tasa ja targu, igasuguste kavalustega, kohati oma au ja väärikust löögi alla pannes. Edasine on ajalugu, siin ja praegu aga – kui mitte tragöödia, siis ooper kindlasti. Lavastus valmib koostöös Tartu linnaga ning on pühendatud laulupeo 150. juubelile ja kõikidele Eesti startup'idele, mis muudavad ajalugu. Vaid loetud arv etendusi, vaid Tartu Uue Teatri saalis, vaid sel suvel.
Hinnang: Tegelikult päris võimas lavastus. Kitsastes oludes on kokku pandud huvitav kooslus. Ilm muidugi ei soosinud tänast etendust kuidagi, palavus mõjus väsitavalt nii lauljatele kui ka publikule. Õnneks on teksti sisse pandud väga tabav repliik toa temperatuuri koha.

Pea kõik elemendid on tehtud filigraanselt. Väga huvitav löökpillide komplekt, kammerorkester ja noortekoor kõlavad roigasaia tagant kaunilt, valgusparki juhitakse meisterlikult, huvitavad kostüümid ja dekoratsioonid. Paljud asjad mängitakse välja puhtalt lehelt. Teejoomine oli väga hästi välja mängitud. Tekstiliselt oli päris hea kuulata 150 aasta tagust utoopiat selle kohta, milline võiks Eesti välja näha aastal 2019.

Puudu jäävad subtiitrid - enamusest meeste tekstist saab aru, aga naiste lauldus sõnum läheb ilma tõlketa kaduma. Kõrvu ei häiri, aga aru ei saa. Eriti lõpuaariast, mis tõenäoliselt peaks andma kogu lavastusele kokkuvõtte.

Asi, millega totaalselt mööda on lastud on grimm. Eesti ajalugu ei ole see, mida peaks labastama võltstätoveeringute või suure koguse saapaviksiga. Kindlasti olid nii Kunileiul kui Jakobsonil oma vead, aga neid ei peaks säärasel kombel mustama. Mõlemad rollid olid välja mängitud väga hästi, aga grimm nullis näitlejate töö üsna suures ulatuses. Mine tea ilma selle vingerpussita oleksin olnud vist esimest korda ooperi eest panema viis tärni.

Publiku liigutamine on väga hea idee. Tõepoolest on kahelt küljelt pilt parem. Tõsi ääre peal istudes kipub mõlemal pool päris palju visuaalist kaduma minema. Võimalusel tuleks eelistada keskmisi osi. Kui säärane palavus väljas jätkub, siis on soovitav kaasa võtta väike lehvik. Muidu võib tekkida vaheajal kiusatus tervisele viidates ära minna.
Märkused: Kontrolletendus

☟ 21. (537) Lendteater - ☞Armuke - (Lendteater, 21.01.2019) ♥♥♥

Autor(id): Harold Pinter
Žaanr: draama
Näitlejad: Kaidi Koppel, Karl Bussov
Tutvustus: Kuidas kümme aastat kestnud abielus veel harmooniat leida ja suhe endiselt kuum hoida? Mõned väidavad, et armuke annab elule särtsu juurde. Kas siin minnakse seda teed ja kas see abielu värskendab – saab näha!
Hinnang: Kui varem olen näinud Karli põhiliselt õues ning teda kiitnud huvitava rolli tegemise eest, siis seekord väikses saalis mõjus tema tegelaskuju(d) võltsilt. Keha manipuleerimine pani mitmel korral muigama, aga röökimine nullis meeleolu. Kadi sai väiksel laval oluliselt paremini hakkama eriti õrnade või tekstita kohtadega, aga minu jaoks ei paistnud välja ei abikaasade ega armukeste vahelist kirge ega harmooniat.

Või siis on just nii hästi mängitud - võib-olla ei olegi sellist harmooniat ega kirge tänapäeva noorte seas olemas. Pole ju kümme aastat abielu kuigi pikk aeg. Mida aeg edasi, seda vähem nii pikalt kestvaid õnnelike kooselusid leiab. Ollakse koos kas harjumise või laste pärast. Nii võibki ühel hetkel tekkida vajadus elule vürtsi anda ning endale armuke leida.

Autoril on hästi õnnestunud leida üsna tavapäratu käik, armukeseks saab enda abikaasa. Alguses win-win olukorrana lahendus ei olegi päriselus nii ideaalne kui näida võib. Nii ongi lavalaudadele jõudnud näidend, mida saab võtta nii komöödiana kui tragöödiana.

Lõpuks ometi kasutas Lendteater oma tearimajas üleval olevate LED-valgustite värvilise valguse võimalusi ära. Sinine alguspilt oli väga hästi välja timmitud. Üleminek valgele valgusele oli veidi järsk, aga muidu hästi tehtud.
Märkused: Esietendused

☟ 22. (532) Teatritrupp Bona Verbum - ☞Õpetaja Instagrammist - (Emajõe 8, 08.12.2018) ♥♥♥

Autor(id): Signe Heiberg
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Ülle Sillamäe
Tutvustus:

Ruumis, kus kolmkümmend inimest kuulavad ühte, ei pea valitsema ainult haudvaikus või kooli sisekorraeeskirjadele vastav kord. Et asi toimiks, on vaja õpetaja nähtamatust tööriistakastist välja võtta veel mõned abivahendid, mida kusagil kivisse raiutud standardite järgi ei valmistata.

Monoetenduse Õpetaja Instagramist tegelane on revideerinud oma tööriistakasti juba palju aastaid ning see tähendab ühelt poolt küpsust ja enda tundmist, aga teiselt poolt vajadust oma tööriistkasti täiendada.

“Olla õpetajana teatrilaval on ühtepidi väga turvaline, aga samas suur vastutus, sest ma ise olen meelelahutuse suhtes vägagi kriitiline,” kõneles muhedas huumorivõtmes õpetajat mängiv Ülle Sillamäe, kes ise töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Loo sündimisele andis tõuke paratamatu fakt, et meie ühiskonnas on õpetajate suhtes sageli ootused väga kõrged. Ta peab hakkama saama nii psühholoogi, diplomaadi kui lasteaiakasvataja rollis. Kes siis veel, kui mitte tema ei ole eeskuju, aga õpetaja on ju ka inimene.

Lahti rullub humoorikas lugu staažikast õpetajast, keda on harjutud nägema väljapeetud ja konservatiivsena, kuid kes on ennekõike inimene.

Monoetendus Õpetaja Instagramist esietendus Võrumaa Kutsehariduskeskuses 5. oktoobril. Etenduse lavastas Janno Puusepp ja teksti kirjutas Signe Heiberg.

Monoetendus on kergesti liigutatav ning sobib esitamiseks üritustel.
Hinnang: Ülikoolis oli mul üks õppejõud, kellele meeldis loengut pidada aknale. See oli väga ebamugav. Sama ebamugavustunne tekkis ka tänasel etendusel, sest kuidagi liialt palju tegevust oli suunatud publikuga 90 kraadise nurga all.

Olen nüüdseks näinud üsna mitut (mono)etendust õpetajatest. Seekordne kõnetas kõige vähem. Kõik on justkui olemas, aga liialt suur tekstiline osa kulub naabrimuti rumaluste peale või siis sobiks suvalise stressirohke töö tegija suhu. Teema iseenesest on muidugi oluline ja kriitiline. Üha rohkem õpetajaid põleb läbi. Ning tehnika revolutsiooniga kaasas käivad pahed kipuvad seda kiirendama. Naeratagem, homme on veel hullem.

☟ 23. (524) Lendteater - ☞Skandaalne juhtum - (Lendteater, 01.10.2018) ♥♥♥

Autor(id): J.B. Priestley ainetel Jaan Tooming
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kristo Viiding, Kaidi Koppel, Airé Pajur, Karl Bussov, Rein Annuk, Mikk Sügis
Tutvustus: Kui ühel päeval teeb Valga pangakontori juhataja midagi enneolematut, tekitab see linnakeses skandaali – kuidas nii võib?! Kui kõik nii teeksid – mis siis saaks?! Kui riigiametnikel pangajuhataja veenmine ei aita, tuleb neil kasutada äärmuslikumaid meetmeid…
Hinnang: Nii külma vastuvõttu pole ma Lendteati majas veel kunagi varem saanud. Eks jahe on saalis varemgi olnud, aga altai on oodanud ees naerusuine kohvikupidaja imemaitsvate kookide ja soojendava teega. Kusjuures valikus on olnud ka kodune rohutee, mitte pelgalt kaugelt maalt sisse toodud teepõõsa kange leotis. Loodan, et kevadel lubatud pärnaõie tee järgmisel korral siiski on olemas. Publikut oli ka veidi vähe selleks, et saali soojemaks kütta. Õnneks on esimene vaatus just nii parajalt lühike, et saab autost enne ära külmumist jope ära tuua.

Ja peab ütlema, et tavavaataja jätab antud etendus ka külmaks. Selleks, et mõttelennust sooja saada tuleb teada paremini Jaani tegemisi ning Priestley loomingut. Vormiliselt kipub lavastus jääma üksteise peale asjatuks karjumiseks ja trummi põristamiseks. Kavalehelt loeb muusikalise kujunduse autoreid rohkem, kui muusikapalu kõrv muust mürast eristada jõuab.

Samas lugu iseenesest on olemas. Mängitud karakterid täiendavad üksteist ja läbi kõverpeegli saab näha kõiki inimeste halbu ja häid külgi. Ning küsimus "milleks see kõik?" on väga tabavalt esitatud. Võib-olla tõesti oleks aeg mõneks ajaks tavarutiini teha üks kannapööre ning nautida elu iseennast. Kuidas seda nautimist teha nii, et teised sellest haiget ei saaks või end puudutatult ei tunneks, see on päris suur kunst. Eks ole ju tavavaatajagi esmareaktsioon - nii ikka ei saa teatrit teha (loe elada).

Kui vaadata rolle ühekaupa, siis jäid silma Kristo Viidingu mängitud Georg Katel - väga liikuv, energiline, Kaidi Koppeli mängitud Teele Kuu - tõelist armastust otsiv sisemise särtsuga naine, Airé Pajuri komisar Tänav - kadedusesest lõhki minev kuid samas tähtsat nägu teev ametnik, Rein Annuki mängitud härra Suslik - salapärane karjerist, kes on muutuste vältimiseks valmis ajaratast tagasi keerama. Mikk Sügise mängitud doktor Krõnks kippus jääma häirivalt suure ning rohelise kikilipsu varju. Karjeristist doktorit oli vähem näha, kui tema kostüümi. Kõige tehislikum oli linnanõunik Kõvanupu roll. Sisemine hirm järjekordse sahker-mahkeri võimaliku ebaõnnestumiseks kippus jääma tagaplaanile. Mis tegelikult paneb selle tegelase liikuma? Kõik näitlejad olid suurt aplausi väärt. Külmast hoolimata tegid nad väga head tööd.

Kostüümidest rääkides oli juba juttu kikilipsust. Ülejäänud riideesemed harmoniseerusid tegevuspaiga ja ajaga oluliselt paremini. Kuigi, et mõningi kasutatud sümbol võis kaduma minna (klounilik müts, vangla triibulist meenutav erineva säärepikkusega öösärk, õlal olev aksessuaar). Meeldis see, et kordagi ei mindud labaseks.

Märkused:

☟ 24. (518) Endla - ☞Vedelvorst - (Vanemuise suur maja, 03.09.2018) ♥♥♥

Autor(id): Hugo Raudsepp
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp
Tutvustus: Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."

Kas ja kuidas Sarve Matsi saadetud õnn siiski Näsnäruda õuele jõuab ning millist rolli selles mängivad Kustavi ema Mari, saarlasest sulane Joosep, atsakas teenijatüdruk Maali, karjapoiss Eedo, Ristmetsa peremees Tanel ja tema tütar Tiiu, seda tuleb publikul aga juba teatrisaali vaatama tulla.

Hinnang: Esimeses vaatuses oli väga keeruline tekstist aru saada. Küll räägiti kaugelt, kasutati pudikeelt ning murrakut. Teises vaatuses tuldi lähemale ja unustati murrak ära ning seetõttu oli lihtsam aru saada.

Lavakujunduses oli üsna suure elemendina kasutusel kaevukook. Aga kasutati seda vaid selleks, et korraks tema najale toetada. Minu arvates oleks võinud seda ikka ka vee võtmiseks kasutada, et ka noorem publik saaks aru, mis imelik montstrum see sinisel taustal seisis.

Natuke häiris see, et tekst jäeti eelmise sajandi algusesse, aga visuaal toodi sellesse sajandisse. Ajal, kui vahemaid mõõdeti verstades ning 3000 rubla omas ülimalt suurt väärtust, ei vedelenud autokummid kolkakülas ning ei kasutatud ühekordseid nõud. Lõpus kasutatud tants andis etendusele värvi, aga läks samuti originaalist kaugele.

Lavale ehitatud soo lirtsumist mängiti päris andekalt välja. Huvitav lavastuslik leid.

☟ 25. (516) See Teater - ☞Kiusatused - (Karksi-Nuia Kultuurikeskus, 11.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Andres Urb
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Juhan Lehepuu, Mare Laide, Gustav Reinop, Hannes Loss, Katrin-Dagmar Ling-Loss, Eve Merima, Riina Manni, Roman Sultangirejev, Märt Maiste, Andres Maasing, Tiina Leesik.
Tutvustus: JANDID

PERETÜLI Järgneva loo puhul pole suurt midagi öelda peale selle, et tegemist on klassikaga. Head äratundmise rõõmu.

PULMAKINK Et ära hoida ühesuguste kinkide saamist on paljudes riikides kombeks, et juubilar või siis noorpaar kirjutavad eelnevalt valmis soovitavate kinkide nimekirja ning viivad selle siis teatud müügikohta. Seejärel mainitakse kutses, mis külalistele saadetakse, kust kingitusi oleks kõige mõtekam hankida. Kauplused, kingituste tarbeks, võivad aga mõnikord osutuda eriti ekstravagantseks. Vaatame!

RASEDUS Head sõbrannad teevad paljusid asju koos. Eriti head sõbrannad aga teevad kõike koos. Kui üks sõbrannadest suvatseb teha midagi salaja, teisele rääkimata, võib sellest aga vallanduda suur tüli. Ning pole siis tähtis, et tegu on puht isikliku ja intiimse asjaga.

TOTAALSED MUUTUSED Bürokraatide käe läbi on paljud inimesed kannatada saanud. Mõned ametnikud kiusavad inimesi sihilikult, mõned teevad seda aga tahtmatult - lihtsalt, juhtus näpuviga! Selliseid vigu juhtus vast kõige rohkem üheksakümmnendate algul, kui hakati isikuandmeid kandma üle paberilt arvutisse. Hiljem võisid inimesed isikuregistrist aga leida oma nime alt väga huvitavaid fakte mis ei olnud nende endiga mitte kuidagi seotud. Sellist totaalset muutust nagu järgnevas loos kodanik läbi pidi elama tõenäoliselt kunagi ei juhtunud.

KIUSATUS Kõik naised teavad, et maailmas on palju väga häid asju mis samas on ka väga kahjulikud. Suurimad kiusatused on seotud toitumisega - oh õudust see teeb ju paksuks! Teistele võib ju rääkida, et sööd vähe, pead dieeti ning jälgid pidevalt kaalu. See kõik on teistele... Kõige hullem on aga võitlus iseendaga! Just iseendast on kõige raskem jagu saada.

VANGLA Elu läheb iga aastaga paremaks. Vähemalt poliitikud räägivad nii. Kuid on olemas koht kus tõepärast elu-olu paraneb aasta-aastalt. See on vangla. Kindlasti on enamus meist märganud, et kinnipeetavate elu on mõnes mõttes tunduvalt parem kui paljude kaaskodanike oma. Võib-olla tõesti. Vaatame!

JÕULUKINK Ka kõige ideaalsemas perekonnas võib tüli puhkeda pisiasjadest. Kui on aga tegemist sellise tõsise asjaga nagu jõulukink võib puhkeda lausa kodudõda.

TÕELINE JÕULUVANA Väikesed lapsed usuvad Jõuluvanasse. Saades suuremaks mõistavad nad, et tegemist on siiski muinasjutuga. Kuid on olemas palju täiskasvanuidki kes sooviksid, et Jõulutaat ikkagi eksisteerib. Kujutame ette, et nii ongi ja päris Jõuluvana tuleb ning täidabki kõik teie soovid.
Hinnang: Veidi pikantsed lood. Liialt pikad vahed erinevate piltide vahel. Samas pildid ise olid paraja tempoga ja humoorikad.

Mõnus meelelahutus üheks tunniks.
Märkused:

☟ 26. (510) Jurmala Eksperimentas - ☞Exam session. Latvian folsongs. Wedding - (Anykščai, 03.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Ühistöö
Žaanr: eksperimentaaletendus
Tutvustus: Folk dance collective arrives for rehersal, but it is canceled...
Hinnang: 13 noort inimest korraga laval tundsid ennast üsna vabalt ja püüdsid vanu Läti traditsioone meelde tuletada. Erinevaid ruunimärke oli väga palju, kahjuks ei seletatud neid lahti. Videonaise poolt mängitud koristaja roll oli päris naljakas. Kahjuks video ilmus ekraanile koos failinimega allservas.
Märkused:

☟ 27. (506) Maf - ☞orBIT - (Anykščai, 02.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Ria Torgard
Žaanr: draama
Tutvustus: A band meets up. They are going to rehearse. They have been reharsing previously - often - they meet up regularly in order to rehearse music. 6 people, who all have their personal qualites, their dreams and wishes, their identities and desiers.....
Hinnang: Bändiproov, mis algab helendavate tossudega jalutamisest üle tühja pimeda saali, redelile ronimise ja valguse süütamisega. Tegelaste tegevuses oli näha palju vastamata armastust. Erinevaid armuvektoreid joonistus välja mitu. Kahjuks ei leidunud ühelegi vektorile vastandvektorit. Lõpuks sain nende vektorite kogusummaks üks suur segadus ja kaklus.

Lauldi hästi. Liikumine oli hea. Tegelaskujudest jäi kõige rohkem silma kurvameelne, peaaegu kohe nutma puhkav, pilvedes hõljuv klahvpillimängija. Raske oli aru saada, kui palju tema mängust tuli otse ja kui palju lindilt, aga näitleja mäng kõitis.
Märkused: Trupp on pärit Fääri saartelt. Tekst oli enamasti fääri keeles, aga laulud enamasti inglise keeles.

☟ 28. (504) Hokksund by Theater - ☞Yvonne - the Princess of Burgundy - (Anykščai, 01.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Witold Gombrowicz
Žaanr: tragöödia
Tutvustus: Why do people bully each other? One reason can be that the person who is exposed, does not communicate on the same wavelenggtht, does nit hit or swear back, but quetly receives - are looking different, or just belongs to another culture setting.
Hinnang: Norra keelest on väga raske aru saada, kui tõlget ei ole. Kuna vana Poola lugu Yvonnest ei ole mulle tuttav, siis näitlejate meisterlikkusest hoolimata kippus uni peale.

Kujundeid oli palju, kettidega aheldatud või siis ratastoolis istuvad näitlejad, kogu loo vältel nukk, rituaalne kleit jms. Aga ilma tekstita kippusid need kujundid vähe kõnelema.

Valguskujundus tundus mingi tehnilise äparduse taha jääma. Ratastoolis istuja oli enamuse ajast pimeduses, kuigi ta rääkis ja vahetas maski, mingil hetkel tuli valgus järjest punktidesse, kus näitlejat ei olnud. Kuna tekst ei toeta, siis luges minu meel need apsudeks.

Imelik oli trummi kasutamine. Mängija just kui liigutas kogu aeg käsi pilli peal, aga kuuendasse ritta sellest mängust kõik ei jõudnud.

Millegipärast tekkis tunne, et originaalis mängitakse tükki hoopis väiksemal laval. Nii jäi tagumise kardina taga toimuvast tegevusest (erinevalt ees olnud ratastoolist oli see välja valgustatud) poolele publikule halvasti nähtavaks.

Saalis naerjaid oli, seega tekst pidi toimima. Alguses kasutatud inimskulptuurid olid huvitavad. Punasel vaibal nuku suremine tehniliselt hea leid, kuigi valgus seda ei toetanud.
Märkused:

☟ 29. (501) Vana Baskini Teater - ☞Kas hakkame seksima? - (Hansa Hoov, 26.07.2018) ♥♥♥

Autor(id): Valentin Krasnogorov
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Anne Veesaar, Madis Milling, Pille Pürg, Raivo Mets, Hanna Allsaar
Tutvustus: Vaimuka dialoogiga veidi estraadilik näidend peegeldab lustlikult meeste ja naiste erinevaid ootusi ja lootusi empaatiale, armastusele ja seksile. Lõbusas võtmes lavastus pakub mõlemale sugupoolele olenemata vanusest nii äratundmisrõõmu kui ka naerupahvakuid. Näidendi sotsiaalselt tundlik tekst, mis on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega, toob esile ühiskonnas levinud valehäbi ja puritaanluse ning jutustab paraja muigega suunurgas meie suhtumisest seksi, mis on ometigi oluline alus õnneliku kooselu ja perekonna püsimisel. Äratundmisrõõmu pakuvad nii mõnigi tegelaskuju kui ka selliseid teemad nagu silmakirjalikkus suhetes ja teiste emotsionaalne ning seksuaalne ärakasutamine. Seda kõike läbi kohati ootamatult julge dialoogi ja suhtekoomika. Etendust on mängitud edukalt lisaks Venemaale ka Inglismaal, Indias, Ukrainas, Poolas jne. Etenduse vanusepiirang 16. eluaastat!
Hinnang: Teatri nimi ja etenduse pealkiri müüb hästi. Lausa nii hästi, et juba pool tundi enne algust alustatakse lisatoolide otsimist ja laiali jagamist. Erinevalt teistest teatritest tekitakse lisatoolidega ebavõrdsus. See, kes ostis pileti varakult ja oli kohal varakult, selle ette paigutati mitu rida lisapäid. Samas viimasel minutil ukse taga pileti lunastaja saab koha peaaegu lavale. Ja sinna lubatakse noorukid koos oma õllepudelitega.

Toomas Kall on teinud päris õnnestunud tõlke suutes teksti sisse pookida palju erinevaid vihjeid viimaste kuude sündmustele ja poliitikale. Tõenäoliselt oli originaal sama vaimukas ja vihjeid täis, aga nüüd olid need Eesti publikule kergemini arusaadavad.

Etendusega alustati paari minutilise hilinemisega aga helitehnikat päris korda ei saanud. Ühe ja teise poole kõlarite ärakukkumised ja erinevad sahinad ei olnud nii suurt rahvamassi ning kõrget piletihinda arvestades andestatavad. Eriti, kuna oli tunda helikunstniku päris head maitset ja huvitavat varjundit niigi ebatavalisele tekstile.

Autor on väga hästi suutnud ära peita tegevuskoha ja erinevate rollide omavahelised seosed. Aegajalt antakse vihjeid, aga lõplik tõde saab teada vaid neile, kes poole etenduse pealt ära ei läinud. Tagantjärele tark olles ei saa muidugi kahtlust olla, et ega muja selline dialoogide jada naljalt toimida ei saaks.

Enamuse ajast naersid vaid naised. Ning suures osas naiste üle.
Märkused:

☟ 30. (498) Miksteater - ☞Saabastega kass - (Teatri Kodu, 20.07.2018) ♥♥♥

Autor(id): Donald Tomberg
Žaanr: kogupereetendus
Näitlejad: Katrin Kalma, Maria Taimre-Varres, Mari Tammar, Mart Toome (Tallinna Linnateater), Kristo Toots, Marko Mäesaar, Kaido Rannik
Tutvustus: Pojapoeg Mati (Mart Toome) sõidab ühes oma pruudiga ootamatult lapsepõlvekoju, külla vanaisale, kes ühena viimastest ikka veel jonnakalt talu peab. Mati soovib, et vanaisa kirjutaks talu tema nimele, siis saaks selle maha müüa ja linnas oma äri asutada. Isakodus haaravad Matit aga ootamatult vanad mälestused: selle kivi peal armastas ta istuda ja unistada, tolle kase otsas ronida, aida ees muinasjutte ja igasuguseid põnevaid tegelasi välja mõelda... Ja korraga leiabki ta end unenäost, keset muinasjuttu „Saabastega kass“, kus kodukass Miisu (Katrin Kalma) on ootamatult saapad jalga tõmmanud ja vaest Matit juhendama asub. Kassi abiga saab Matist viimaks kuningas. Siis aga võlumaailm kaob ja Mati peab tegema otsuse ning valima. Milliseks tema valik kujuneb?
Hinnang: Alla kümne aastased poisid tüdrukud, mis tundus olema publiku suurim vanusegrupp hääletasid oma jalgadega etenduse üsna kiiresti maha. Nende jaoks oli suurem osa esimesest vaatusest arusaamatu ja seetõttu ka igav. Et oma firmat asutada tahtva noormehe tema vanaisa talu mahamüümisele tulihingeliselt kaasamahita tüdruksõber pole varem lehma näinud ei ole enam mingi enam mingi ime. Publiku seeski oli kindlasti sääraseid palju. Samas Saabastega kassi lugu oli põngerjatele tuttav ning mingil hetkel oskasid nad üsna kergesti ette öelda, mis järgmisena tulemas on.

Noorema publiku suurima poolehoiu saavutasid kass ja inimsööja. Nii imelik kui see ka ei ole oli inimsööja roll tõesti kõige mitmepalgelisem. Ühelt poolt hirmutav, teiselt poolt naljkas.

Muusikaline kujundus erinevate kaane, plaskude, vihmapilli ja torupilliga oli huvitav. Kohati kippus torupill teksti varjutama. Laulud ilmestasid lavastust tublisti.

☟ 31. (490) Heino Elleri Muusikakool - ☞Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol - (Laulupeomuuseum, 25.05.2018) ♥♥♥

Autor(id): Juhan Smuul
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Liina Tsimmer, Liidia Mägi, An Priks, Joonas Käspert, Kristjan Häggblom, Gustav Nikopensius, Brett Pruunsild, Claudia Manni, Elsa Nagel
Tutvustus: Laulupeomuuseumis Heino Elleri Muusikakooli näitetrupi etendus Juhan Smuuli “Muhulaste imelikud juhtumised juubelilaulupeol” ainetel.

Lavastaja/instseneerija Raivo Adlas
Hinnang: Lavastus sobis väga hästi mängupaika. Mis sest, et merd ei olnud suudeti praamisõit välja tuua küll.

Laulud olid hästi valitud ja veel paremini esitatud. Sõnaline osa jäi natuke lahjaks, kuigi nõukaaegset kalambuuri oli parasjagu.

Noored olid tublid.

Veidi lühikeseks jäi.

☟ 32. (488) Nullteater - ☞Hauakaevaja - (Tartu Uus Teater, 02.05.2018) ♥♥♥

Autor(id): Andželika Roška, Shakespeare
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Karl Edgar Tammi (Teater Must Kast), Mira Gaydarova (Bulgaaria)
Tutvustus: "Täna mängitakse teatris – lõpuks! - „Hamletit”. Hamlet - see on roll, mida ma olen kogu elu mängida igatsenud... Roll, mis pani mind maalimisest loobuma ja tõi teatri juurde. Ja täna mängin ma... hauakaevajat. Lõbus, eks ole? Te ootate minult hoopis midagi muud... Kas pole?"

__

Teatris esietendub W. Shakespeare'i "Hamlet". Noor Näitleja, kes on unistanud mängida Taani printsi, peab etendama episoodilist Hauakaevaja rolli.

Meie silme ees avaneb andekas, Shakespeare'i mõõtu näitleja, kellele pole antud võimalust ennast näidata. Hamleti kuulus küsimus "olla või mitte olla" asendub näitleja jaoks dilemmaga "olla või mitte olla laval".

Näitleja etendab oma dramaatilise loo, oma Opheliast /Mirast, oma tiibadest ja potensiaalist, mille elu ja teater lühemaks lõiganud.

See on näidend sellest kui halastamatult hävitatakse andekate inimeste elusid ja muudetakse nad omaenese elu hauakaevajateks.

Lavastaja IRAKLI GOGIA: Pärast edukat "Morfiumi" lavastust Genialistide klubis on Gruusia lavastaja Irakli Gogia taaskord Tartus. Gogia on õppinud klassikalise ja kaasaegse teatri lavastamist Shota Rustaveli nimelises teatri- ja filmiülikoolis Tbilisis (BA ja MA). Iraklil on töötanud Rustaveli rahvusteatris (Tbilisis), Marjanishvili rahvusteatris (Tbilisis), Griboedovi Riiklikus Vene draamateatris (Tbilisis), Vabaduse teatris (Tbilisi), Metekhi teatris (Tbilisi), Poti Riiklikus Draamateatris ja teistes.

Aastal 2003 asutas ta "Akhali Teatri" ("Uus teater"). Esimene väljatoodud lavastus oli "Veider teatrimaailm", mis põhineb prantsuse näitekirjaniku Marcel Mithoise teosel. Aastal 2004 sai ta auhinna aasta parima lavastaja tiitli lavastuse "Veider teatrimaailm" eest ja eriauhinna uue teatri loomise eest. Pärast magistriõpingute lõpetamist 2006. aastal alustas Irakli Gogia tööd kunstilise juhina Shalva Dadiani Zugdidi Riiklikus Draamateatris. Selles teatris lavastas ta enam kui 10 etendust, millest kõige edukamad olid: "Auschwitz", Rahvusvahelise etenduskunsti festivali "High Fest" (Jerevan, 2009) laureaat ja draamalavastus "Zarathustra", millele anti peapreemia Gruusia teatriliidu parima lavastaja ja parima lavastuse auhind. Hetkel on Gogia Sandro Akhmeteli nimelise Tbilisi Riikliku Draamateatri kunstiline juht. Irakli Gogia samuti tegev erinevate kunstiprojektidega ning teeb doktorikraadi Euroopa teatrihariduse teemal.

2015. aastal koostöös Kalev Kuduga asutati Eesti-Gruusia Kunstikeskus, mis viib läbi kahe riigi vahelisi koostööprojekte.

Hinnang: Nullteatri idee meeldib. Väheste vahenditega ning publikut kaasates on võimalik teha väga sügavmõttelisi lavastusi. Ning projekti on võimalik kaasata tegelesi, kes igapäevaselt eesti keelt ei kõnele. Valgustamisel publiku abi kasutamine oli väga vahva. Publiku tehtud taustamuusika oli ka hea, kuigi selles projektis kaasalöömine oli vaevarikas.

☟ 33. (475) Häädemeeste Huviteater - ☞Enesetapja - (Võru Kannel, 28.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Nikolai Erdman
Žaanr: farss
Näitlejad: Ivo Eesmäe, Marju Aasma, Tea Raap, Toomas Vassiljev, Aule Kink, Eve Koppel, Algis Perens, Kuuno Muru, Taivo Luik, Meelis Müür
Tutvustus: Kuna paberkujul kavalehte ümber kirjutada ei viitsinud, siis lisan siia fragmendi NO57 tutvustusest aastast 2013, mil Ojasoo ja Semper Vene teatris sama tüviteksiga vaeva nägid..

Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.

Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.

Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.

Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.
Hinnang: Mina ei suutnud laval nähtavat komöödiana võtta. Kuigi butafoor ja kostüümid sellele tõsiselt rõhusid. Minu jaoks on tegemist pigem ikka tragöödiaga. Ei mitte pelgalt selle pärast, et peategelane surma saab, vaid pigem seetõttu, et kuidas nii paljud inimesed haarasid kinni teise inimese murest ning mõtlematult öeldud sõnadest ning proovisid seda enda kasuks ära kasutada. Kurb, et ikka ja jälle leidub selliseid inimesi.

Nähtud etendustest kasutasid Häädemeeste näitlejad erinevaid rekvisiite ja butafoori. Vint keerati minu jaoks veidi üle. Natuke liialt teatraalseks mindi ka tantsuliste liigutustega. Valgustaja märkas oma apsakat külguksega, aga ei suunud seda käigu palt parandada. Mina oleks püüdnud liikuvpead paarkümmend kraadi pöörata, et üksteise järel sisse marssivad näitlejad oleksid kauem aega valgussõõris olnud.
Märkused: Etenduse nautimist segas pensionäride jutuvada minu selja taga. See see on, kui teed head tasuta teatri kohaletoomisega, aga publik ei oska seda hinnata. Iseenesest on Võru Kannel säärase festivali läbiviimiseks väga hea koht, palju erinevaid saale ning piisavalt koridore kus jalutada. Suure saali etendustel oleks publikut olla rohkem. Bussijaama jalutades jäi Võru linna peal reklaami silma päris palju. Samas väljaspool Võrut jäi reklaami minu arust väheseks. Kui ma neljapäeval poleks Vilde teatri kodulehele läinud, oleks ma kuuest eripalgelisest ja huvitavast etendusest ilma jäänud.

☟ 34. (473) Vanemuine - ☞Beatrice - (Vanemuise suur maja, 27.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Siret Campbell
Žaanr: tulevikuromanss
Näitlejad: Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula (Must Kast)
Tutvustus: “Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut.

Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused?

Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Esietendus 21. oktoobril 2017 suures majas

Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega
Hinnang: Ja nii tappiski tehnika teatri. Tehnilised lahendused on võimsad, inimesed ei tahtnud nende kõrvale ära mahtuda. Tulevikunägemus, et kõik inimesed saab kiibistada on huvitav ning samas hirmutav. Protsessi sotsiaalseid pooli on päris hästi käsitletud. Aga ikkagi jäi kõik videoinstallatsiooni varju. Heli oli kohati südant tarretav. Päris lõpuni ei saanudki aru, kas tavapärasest kõvem helinivoo oli uute lavamasinate müra peitmiseks või siis publiku hirmutamiseks. Samas oli helikujunduses palju helgeid hetki.

Teatriustelt selgus, et nüüdsest saab oma nutiseadmest saalis olles tiitreid vaadata. Kindlasti huvipakkuv võimalus väliskülalistele. Aga kuidas vähendada niigi suurt nutiseadmete valgusreostust saalis?
Märkused: Arvustus tehtud 8 tundi pärast etendust, kuna vahepeal tuli tegelda serveri alglaaduriga. Seega emotsioonid pole enam vahetud ning magada tahaks.

☟ 35. (472) OTPAD - ☞What Were - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Samuel Beckett
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Natalia Tšikul, Vladimir Tšikul, Olga Vassiljeva, Roman Smolov
Tutvustus: Etendus "Mis Kus" on teatri Otpad teatraalne eksperimnt Nobeli laureaadi Samuel Becketti viimaste näidendite "What Where" ja "Quard" järgi.

Maailma hukk ei ole veel käes ja ei saabu, lõpp on alati meiega, nagu inimese eksisteerimine Maal, kus esimestest minutitest alates toimub juba finaali liikumine, ei ole mõtet ootamisel, elus olemisel, ega ka surmal.
Hinnang: On näha, et lavastusega on palju vaeva nähtud. Maailmalõpu kujutamiseks on kaasatud nii valgustajad kui dekoraatorid. Väga minimalistlik, aga kõik on olemas. Inimese meelt üritatakse mitmel erineval viisil segadusse ajada. Nii müstilise heli, hakkiva videomontaaži, kõneleva roboti, pideva kordamise, üliaeglase tempo, väheste sõnade ja maagilise kõnnakuga.

Aga tulemus ei suutnud mind köita. Võib-olla väsimus eelmistest etendustest, võib-olla peas tiksuv mõte, et kohe varsti tuleb alustada roolis muutuvate ilmaoludega maanteel. Hea, et saadi lühidalt hakkama.

☟ 36. (465) Tartu Üliõpilasteater - ☞Ameerika - (TÜ Üliõpilasmaja, 02.12.2017) ♥♥♥

Autor(id): F. Kafka, K. Kudu
Žaanr: skisoklounaad
Näitlejad: Claus Mootse, Merilin Jürjo, Annabel Berg, Tess Pauskar, Indrek Tulp, Andreas Aimse, Oleg Želudkov, Mart Alaru, Kalev Kudu
Tutvustus: Teenijatüdruk Johanna Brummer võrgutab (loe: vägistab) noore koolipoisi Karl Rossmanni ja saab temalt lapse. Vanemad, saanud sellest teada, saadavad Karli kodust minema, võimalikult kaugele, uude maailma, Ameerikasse. New Yorgi immigratsioonitalituses ootab Rossmanni rikas ameerika onu, kes tõotab Karlile Ameerikas hiilgavat karjääri. Aga Karli „karjäär” lõppeb siiski kiiresti ning algavadki noormehe seiklused oma k o h a (loe: õnne) otsingutel Ameerika-Masinas. Lavastus küsib, kas üksikisikul on võimalus vältida lõkse – masinaid – ja jääda mingilgi kombel üha globaliseeruvas maailmas vabaks?
Hinnang: Üks kaelamurdvamaid etendusi, mida külastanud olen. Ei ma ei mõtle pelgalt noorte näitlejate peale, kes pidid mitmel korrusel turnima ja Jaaanika Tammaru seatud koreograafia järgi liikuma. Paras kaelamurdev tegevus on see ka publikule. Pidevalt toimub tegevus ligi 180 kraadise nurga all horisontaalis ja 60 kraadi vertikaalis. Üks näitleja on sinu paremal käel, teine kolme korruse kõrgusel vasakul ning samal ajal kuvatakse seinale teksti, mida võiks lugeda jõuda.

Muusika valik on Kalev Kudule omaselt huvitav ning omapärane. Seekord kahjuks skisoklounaadi võtmes, ehk liialt kõvasti ja müraga segatult. Publikus õõvastustunde loomiseks see segu täiesti toimis, aga nii mõnedki veidi tundmatumad meloodiad ja sõnad läksid kaduma.

Valguskujundus oli hea. Mina oleksin küll noorema tehnilise töötajana dimmerid pannud musta kardina taha, nagu seda tavaliselt tehakse. Tulede vilkumist oli paaris kohas huvitav jälgida, aga tegelikult toimus ju vaatamist väärt tegevus kuskil mujal.

Mulle üldiselt klounaad ei meeldi, aga siia sügavmõttelise Kafka keeruka teksti juurde see isegi sobis. Näitlejad tulid sellega väga hästi toime. Sisemine nali oli täiesti olemas.

☟ 37. (464) Eesti Draamateater - ☞Bella figura - (Eesti Draamateater, 30.11.2017) ♥♥♥

Autor(id): Yasmina Reza
Žaanr: draama
Näitlejad: Inga Salurand, Hilje Murel, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Mari Lill
Tutvustus: Selle näidendi on kirjutanud Yasmina Reza. Ma olen varem lavastanud tema näidendid “Kunst” ja “Hävituse ingel”. Mulle ta autorina sobib, kuna ühest küljest on ta väga realistlik, teisalt oskab selle tavalisuse sees näha pragusid, millest immitseb tugevat jumalikku valgust. Sellist valgust, mida me igapäevaelus ei pruugi näha.

“Bella figura”. Esialgu võib tunduda, et pealkiri viitaks justkui modelliagentuuri suvepäevadele, aga ei. Asi on hoopis intrigeerivam. Mees lööb üleaisa kena preiliga ja jääb vahele. Ja kohe nii lollisti, et restoranis, kõigi silme all. Oma naise parimale sõbrannale. Aga siis hakkab kooruma ja koorub ja koorub nagu mereandide restoranis ikka. Koorikloomade koorimine võtab aega, kuid sees on maitsev liha. Ja jõuame ikkagi selleni, et inimeste väljapoole paistev portree on sootuks midagi muud kui tegelikud kavatsused. Bella figura seda kujundina tähendabki – katsu kena olla. Loodan, et saate naerda ja nutta.
Hinnang: Lavastuse itaaliapärane pealkiri Bella figura "Ilus kujutis" iseloomustab antud etendust päris hästi. Väliselt on see hästi õnnestunud - üsna heal tasemel algusvideo koos reaalse ja virtuaalse maailma kokkusobitamine, väga mitmepalgelised klaasist ja peeglitest seinapaneelid, siniselt helendavad suured lillevaasid, pimedusse peidetud lihtsad kujunduselemendid, asjalikud kostüümid.

Kenale välisele vormile liialt palju muud ei lisandu. Iga tegelane elab oma keerulist elu muutes oma tegevusega keerulisemaks nii endale kui kaaslastele. Kõik oli ju tegelikult hästi mängitud, aga pärast nii võimast algust kiskus igavaks. Midagi jäi puudu, kuigi ma ei oska öelda, mis see oli.

Märkused: Juba teist korda jääb silma, et väga ilusas teatrimajas on väga kurja näo ja ilmega saaliteenindajad. Sisemas on headus olemas (valel päeval etendusele tulnud inimestel lubati siiski vabadele kohtadele ümber kolida, paaril hilinejal lubati koos näitlejatega saali tormata), aga kogu etendusevaba aja tunned end ahistatuna kurjast pilgust.

Samas veel rohkem teeb kurvaks see, et ülalmainitud kuri pilk ei jõua saali etenduse ajaks. Jah, ma kirjutasin, et etendus kiskus igavaks, aga mitte sellel määral, et peaks kogu etenduse ajal telefonis sõnumeid vahetama ja videosid vaatama. Mis sest, et heli on maha keeratud - muutuv valguskuma segas etenduse jälgimist üsna palju.

☟ 38. (458) Vanemuine - ☞Arkaadia - (Vanemuise suur maja, 26.10.2017) ♥♥♥

Autor(id): Tom Stoppard
Žaanr: draama
Näitlejad: Jaanika Arum, Priit Strandberg, Sten Karpov, Karol Kuntsel, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Piret Laurimaa, Marian Heinat, Tanel Jonas, Karl Laumets, Margus Jaanovits, Raivo Adlas
Tutvustus: Kaasaegse inglise dramaturgia nimekaima näitekirjaniku Tom Stoppardi 1993. aastal Royal National Theatre’is esietendunud “Arkaadia” on vaieldamatult üks tänapäeva näitekirjanduse tippteoseid. Omapärase ajaloolise detektiiviloo tegevus toimub Inglismaal Derbyshire’i maakonna uhkes mõisas Sidley Parkis paralleelselt minevikus (1809, 1812) ja tänapäeval.

19. sajandi tasand keskendub mõisapreili Thomasina Coverly ning tema koduõpetaja Septimus Hodge’i koolitundidele, kuhu pidevalt sekkub ümbritsev igapäevane elu oma värvikirevuses – armulood, mõisa aia ümberkujundamine, Hodge’i sõbra lord Byroni külaskäik… Kaasajas toimetavad selle mõisa raamatukogus ja arhiivides teadlased, kes haistavad minevikus toimunud sündmuste tolmukorra alt põnevaid teaduslikke avastusi ning efektseid pealkirju akadeemilistes väljaannetes.

Loos on koomikat, traagikat, saladusi ja kirge ning salapärast aastate hõngu, mida hoovab vanadest hoonetest, kus on enne meid elanud, igatsenud, nutnud, naernud ja armastanud möödunud aegade inimesed.
Hinnang: Mitte igakord ei piisa sellest, et kunstnik teeb maitseka lavakujunduse peeglite ja võimsate raamaturiiulitega, valgustaja suudab kõik näitlejad välja valgustada ja tekitada taustale ajastule vastva tausa, näitlejad õpivad pähe pikad sisutihedad tekstid ning lavastaja seob selle kokku üheks tervikuks. Lisaks peab ka vaataja olema õiges tujus, et laval pakutavat nautida. Mina ei suutnud end igapäeva muredest välja kiskuda ning seetõttu ei suutnud venivat etendust nautida. Eks ma natuke oskasin seda keskpäeval teistele oma augustis ostetut piletit pakkudes aru saada, et tänane kuuseis ei soosi tõsise draamaloo vaatamist. Aga ära ma seda tükki tahtsin näha. Olin ju ühe pileti juba raisku lasknud ning Tom Stoppard on omaette kaubamärk.

Mõnel teisel päeval oleks mind akadeemiline tekst kõitnud, aga täna ei suutnud ma seda lõpuni jälgida. Ühe tantsutiiru jaoks ehitatud peegelseinad olid väga effektsed.

☟ 39. (456) Vanemuine - ☞Rännakud. Maarjamaa laulud - (Vanemuise väike maja, 30.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu, Ruslan Stepanov
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, tantsijad Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson, Brandon Alexander, Maria Engel, Tarasina Masi, Yukiko Yanagi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork
Tutvustus: „Rännakud“ on Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava ühine teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. See on kahest lavastusest koosnev lugu, mida ühendavaks sillaks on veebiplatvorm Rändomoonium, virtuaalne maa, milles võimalik vahetult keeleplahvatusest osa saada, olla ise oma rännaku ja maailma looja. Teatrite koostööna valminud leht annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.

Kui sada aastat tagasi sündis Eesti Vabariik, tekkisid eesti keelele varasemast hoopis teised võimalused ja nõuded. Oma riik ja eestikeelne teadus kutsusid esile keeleplahvatuse, eesti keele kasutusala laienes kodust ja luulest kateedrisse ja tähetorni. 1920ndatel loodi keelekomisjonides kümneid tuhandeid uusi sõnu ja mõisteid meile täna igapäevaseks saanud nähtuste kirjeldamiseks. See oli otsekui uue universumi sünd, plahvatus kõikidesse suundadesse korraga. Eesti keelest sai keel, milles võis filosofeerida, taimi ja selgrootuid uurida, suhelda omavahel kui tahes peentest ja peenikestest asjadest.

Meie emakeel on eesti keel. Me mõtleme, tunneme, suhtleme, armastame, kõneleme, loome ja kahtleme eesti keeles. Me kasutame eesti keelt, mis loodi Eesti Vabariigi esimese kümnendi palangus. “Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles. See lavastus lähtub 1920ndate keeleplahvatusest. Selle plahvatuse jõud on meid siiani kandnud.
Hinnang: Minu tärnid tekkisid nii: valgus 5, kostüüm: 2, lavakujundus 3, helikujundust 2, videokujundus 4, monoloogid 4, teksti ja tegevuse vastavus pealkirjale 3, tants 1.

Etenduse teises pooles puudus kahjuks sünkroontõlge, nii läks kogu sõnum Maarjamaast ja selle lauludest kaduma. Publiku seas vaadati kella või sosistati kulunud ajast üsna avalikult. Mõte põimida kokku üks dialoog, mitmed monoloogid ja tantsuetendus sellisel kujul ei toiminud.

Olgu, ma ei saa tantsust aru. Pole kunagi saanud. Aga arusaamatuks jäi palju muudki. Miks toodi lavale modernsed jalgrattahoidjad, kui neid kasutati vaid korra istumiseks. Tarkuse tempel toiminuks ilma säärase lisandita ka hästi.

Eelloos on juttu, et kujutatakse eelmise sajandi kahekümnendaid aastaid Eestimaal. Jätame matemaatikute otsustada, kas see tähendab aastaid 1911-1920, või siis 1920-1929. Näitlejate rõivastus võis küll sealt kaugest ajast pärit olla. Aga tantsijate ebapraktiline kostüüm küll mitte. Vähemalt jalanõud kindlasti mitte.

Lõpus tantsijad rääkima panna oli hea idee. Üks sõna korraga - esimeseks korraks täitsa piisav. Tore oli leida ka, et ei deklameeritud paljalt sõnu vaid neid kasutati lõpupildi loomisel. Tähistaevas on effektne, kuid kulunud trikk, aga templi kasutsest liblika tekitamine oli väga hea leid.

Helikujunduses oli kohti, mis panid kaasa mõtlema, aga enamasti oli tegu ülevõimendatud müraga. Lavalt kostnud naturaalsed helid olid paremad.

Tekste iseenesest tuleb kiita. Korduste taga oli peidus päris hea sõnum. Eriti meeldisid mulle elu võrdlus ubinaga ning kõne tühjusest. Kui kuulamine igavaks läks, siis sai vaadata videomeeste tegevust erinevate looduspiltide kallal. Ja kui muutuv looduspilt enam tähelepanu ei tõmmanud, siis võis nautida "lumisel" eeslaval olevate valgustite hääletut tantsu. Siit siis ka üks punkt tantsu eest.

☟ 40. (455) Vanemuine - ☞Hedda Gabler - (Vanemuise väike maja, 14.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Henrik Ibsen
Žaanr: draama
Näitlejad: Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste, Ene Järvis
Tutvustus: Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…

Norra kirjaniku Henrik Ibseni näitekirjanduse maailmaklassika kullafondi kuuluv „Hedda Gabler“ esietendus esmakordselt 1891. aastal Münchenis ning oli 19. sajandi lõpus üks realismi läbimurdenäidendeid. Hedda Gabler on ühtlasi ka üks maailma näitekirjanduse tuntumaid dramaatilisi naisrolle.
Hinnang: Kurb on kõrvalt vaadata kui vähe me ikka oma kõrval olevaid inimesi tähele paneme ja kui valesti me võime olukorda hinnata. Töösse uppunud vastne abikaasa ei pane tähele, et tegelikult tema naine ei ole huvitatud sellest mis teda ennast paelub. Ja nii kogunebki tasapidi naise sisse äng, millest lahti saamiseks muutub kõrgilt käskivaks ning välist toredust taga ajavaks. Ja kui siis toretsev elu tundub väliste takistuste tõttu tavaliseks muutuma, siis algabki suur manipuleerimine. Ja mingil hetkel ei pea inimene iseenda mahinatsioonide tulemusele vastu ja hävitab iseenda.

Psühholoogiliselt väga mitmepalgeline tükk, mis kummitab peas veel mõnda aega. Lihtne ja hästi valgustatav lavakujundus. Kuldsed vahtralehed soojas valguses sinaka mosaiigi moodustavate aknaruutude ees oli päris nauditav vaatepilt.

Muusikaline kujundus kippus tekstile sisse jooksma. Isegi rohkem kui publiku poolt tekitatud lisa helipildid.

☟ 41. (450) Von Krahli Teater - ☞Kummi T - (Tartu Uus Teater, 06.09.2017) ♥♥♥

Autor(id): Ole Lund Kirkegaard
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Priit Pius (Tallinna Linnateater)
Tutvustus: “See on lugu poisist, keda kutsuti Kummi-Tarzaniks. Aga tema õige nimi see ei olnud. Tema õige nimi oli Ivan Olsen. Ivan ei olnud kuigi suurt kasvu. Pigem oli ta väikesevõitu ja kleenuke – ja võib-olla mitte eriti ilus. Suuri muskleid tal ei olnud ja ta ei suutnud kellelegi kolki anda. Ja sellepärast sai Ivan Olsen ise iga päev tubli nahatäie.” Ole Lund Kirkegaard, “Kummi-Tarzan”

“Kummi T” on lavastus Ole Lund Kirkegaardi lasteraamatu “Kummi-Tarzan” ainetel, mis avab ühe teistest täiesti erineva poisi maailma rahuluolematute täiskasvanute ja kiusavate koolikaaslaste keskel. Narritud koolipoisi Ivani maailm muutub üheks päevaks, kui kõik tema soovid täituvad ning ta saabki tõeliseks meheks ja kardetud tüübiks. Kuid juba järgmisel päeval on kõik tagasi – Tarzan on jälle Kummi-Tarzan, pükste märgamine jätkub ja isa karjub Ivani peale samamoodi kui enne. Õnneliku lõputa, veidi kurb aga õpetlik lugu sellest, kuidas meie ootused lastele on tihti liiga suured ja me ei taha neil lasta olla need, kes nad päriselt on.

Sobib vaatamiseks vanusele 7-77.
Hinnang: Olin Kummi Tarzanist kuulnud mitmel korral, aga nii nagu paljude uue aja lasteraamatutega, polnud ma seda lugenud. Seega rikkusin oma tavalist rutiini ja lugesin päev enne etendusele minekut raamatu läbi. Ja pean tõdema, et pettusin selles raamatus täiega. Muinasjutuga segunev sünge dokumentaal poisist, keda kiusatakse. Lihtsakoeline kirjeldus kiusamisest ilma mingisuguse märgita, et asi võiks paremaks minna. Nagu ei olekski võimalik elada ilma vägivallata. Või on siis tõesti ainus vahend vägivalla vastu nõidus, mis teeb vägivalla ohrist ise vägivallatseja. Noorele lugejale võib ilma välise toeta sellest raamatust ikka väga vale mulje jääda.

Etendus ise käis väga raamatuga ühes taktis. Juurde lisati vaid väike sõnamäng Tarzani teemadel, koos põigetega erinevatesse lasteraamatutesse. Aga Ivan Olseni elule ei anta mingit tõlgendust, järgitakse raamatu loogikat. Lõpus lauldakse "Me oleme tšempionid" nagu nii peakski olema.

Kõrvale jättes oma arusaama, et igas komöödias või lastelavastuses peab olema tarkusetera, on tegemist siiski suurepärase lavastusega. Noored näitlejad jooksevad, hüppavad ja kargavad täie raha eest. Lihtsate vahenditega jutustatakse ise enda nimesid kasutades lugu Ivanist. Naerda saavad nii väiksed kui suured. Tegelaskujud keeratakse parasjagu üle vindi.

Lava sobib turnimiseks ja veega mängimiseks hästi. Valguskujundus jääb enamasti tahaplaanile, aga vajalikud kohad rõhutatakse ja illustreeritakse suurepäraselt. Helikujundus sobis hästi, kui ehk võidulaulu kordamine välja arvata.

Võib-olla ei peagi alati moraali lugema, ehk jõuab noor vaataja ise selleni, et vägivald ei ole lahendus.

☟ 42. (447) Vana Baskini Teater - ☞See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära) - (Hansa Hoov, 31.08.2017) ♥♥♥

Autor(id): Elizabeth Coleman
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson
Tutvustus: Lavastuste arhiiv | See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära)

Teater: Vana Baskini Teater Autor: Elizabeth Coleman Lavastaja: Ivo Eensalu Esietendus 12. juulil 2016 Lohusalu sadamas

Tõlkija Andra Aaloe Kunstnik Jaak Vaus Mängivad Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde & Janek Sarapson

"Tere õhtust. Kolm kuud tagasi kell 22:23 ütles mulle arst, et mul on veel kolm kuud elada jäänud. Niisiis, minu arvutuste järgi on mul aega veel... (vaatab kella) täpselt 111 minutit. Ja sellepärast kutsuski Silvia meile lapsed külla lihapirukaid ja pavlovat sööma."

Nende sõnadega algab Vana Baskini Teatri suvelavastus, Austraalia näitekirjaniku Elizabeth Colemani üle maailma suurt publikumenu pälvinud hämar komöödia "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" ("It's My Party And I'll Die If I Want To").

Jah. Pereisa Ronald (Egon Nuter) usub siiralt, et ta sureb täna ära. Ning selle puhul on ta korraldanud väikese koosviibimise, et viimast korda oma abikaasa ja täiskasvanud lastega šampat juua ja pirukaid süüa, möödunud aegu meenutada ning ette kujutada tulevikku ilma temata... Ja võib-olla ka siluda elu jooksul tehtud vigu ja tegematajätmisi. Ent kõik ei lähe päris nii, nagu isemeelse perekonnapea õhtukava ette näeb. Kella halastamatu tiksumise saatel vallanduvad nii mõnedki aastatega kogunenud pinged ja koosviibimisest kujuneb tõeliselt tragikoomiline perekonnapidu, millele lisavad värvi üllatuspulm, enesetapukatse ning liiga vara saabuv matusekorraldaja.

"See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)" on tempokas ja terav hämar komöödia ühe näiliselt tavalise perekonna keerulisest siseelust, mis on üheaegselt oma absurdsuses pisarateni naerutav, aga oma äratuntavuses samas liigutav ja mõtlemapanev – eelarvamused, põlvkondlikud konfliktid ning võimetus aksepteerida oma lähedasi sellistena, nagu nad on, pole ju meile kellelegi võõrad teemad.
Hinnang: Näitlejad olid kuidagi liimist lahti. Kas süüdi oli kuuajaline tuur hämara komöödiaga Eesti erinevates paigus või ebamugavalt väike lava või siis viimane etendus. Kohati oldi väga head ja siis komistati.

Meeldis see, et publiku naerutamiseks ei kasutatud lisatrikke. Tort oli laual ja sinna ta ka jäi. Tort näkku ja jalaga tagumikku naljad jäeti tegemata ning lasti keerulisel lool endal rääkida. Intriigi oli.

Laval seisev kell jäi silma teise vaatuse ajal ja tekitas küsimuse, miks 12:06.

Lavastuse hea külg oli see, et lõpp oli selge ja kiire. Kui näitlejad vahepeal tempos järele andsid, siis alguse ja lõpu venitamist ei olnud.

☟ 43. (440) Komöödiateater - ☞Elu on parim meelelahutus - (Õlletare, 27.04.2017) ♥♥♥

Autor(id): Andrus Vaarik
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Andrus Vaarik
Tutvustus: Andrus Vaariku kirjutatud, lavastatud ja esitatud mononäidend võtab lähema vaatluse alla inimelu väärtused. Lavastuse teeb omapäraseks interaktiivsus - publikul on võimalik näitlejaga kaasa rääkida, diskuteerida ja esitada küsimusi.

Andrus Vaarik ütleb, et soovib publikuga ehedamat ja siiramat kontakti: “Mul pole tegelikult midagi karta, need teemad on mulle väga südamelähedased ja miks mitte sellest avameelselt ja valehäbita rääkida,” ütleb ta. Näidendi põhiliste teemade osas toob Vaarik välja näiteks elu kordumatuse ja unikaalsuse. “Me oleme siin maailmas ju esimest korda. Me oleme siin ainult korraks ja me ei tea ise ka, mida ja kuidas teha. Ma olen esimest korda eestlane, esimest korda olen ma isa…Ma pole harjutada saanud. Ma kirjutan oma elu ühe jutiga puhtandina valmis,” räägib Vaarik. “Aga see ei tähenda, et see ei võiks lõbus olla! Elu on parim meelelahutus! Peale surma jõuab mossitada küll,” lisab ta.
Hinnang: Andrus ei väsinud kordamast, et tegu on haltuuraga, kus üks "loll" räägib ja teised "rumalad" vaatavad ja maksavad selle eest. Samas, ega ta nii väga haltuura ei olnudki, kuigi jah teatrietendus ta ka nagu ei olnud. Paar kokkuvõtvat kujundit põimis ettekande kenaks tervikuks. Üsna võrreldav etenduses "Positiivseks 60 minutiga" kujutatud koolitusega. Tõsi kasutati mustemaid toone, aga nende mustade toonide taga oli peidus helge pool. Edastatud õpetussõnad on asjakohased.

Etendus ei saavutanud piisavalt väljakuulutatud interaktiivsust. Publik oli liialt tegevuses söömisega. Üks laudkond suudeti küll kaasa lobisema panna, aga dialoogi ei tekkinud.

☟ 44. (435) Ugala - ☞Nähtamatu daam - (Ugala, 30.03.2017) ♥♥♥

Autor(id): Pedro Calderón de la Barca
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ott Aardam, Laura Peterson (Theatrum), Martin Mill, Laura Kalle, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Vallo Kirs, Marika Palm
Tutvustus: Vaimukas ja võluv mõõga- ja mantlikomöödia „Nähtamatu daam“ on Hispaania kuldajastu ühe olulisema näitekirjaniku Pedro Calderón de la Barca tippteos. Noore aadliku Don Manueli uudishimu juhib mehe salapärase daami Donja Ángela juurde. Noormees armub, kuid tema armastatu viibib oma vendade pideva valve all ning on seetõttu sunnitud enda isikut varjama ning mehega kohtumiseks kavalust ja leidlikkust üles näitama.

Suurejooneline suure saali lavastus on ühtlasi renoveeritud Ugala teatrimaja avalavastus, kus on nii armastust, armukadedust, ajaloolisi kostüüme, humoorikaid sekeldusi, mõõgavõitlusi kui ka suurepärast hispaania muusikat. Värsskomöödia toob lavale üks eesti tunnustatumaid lavastajaid, lavakunstikooli juht Lembit Peterson.
Hinnang: Kolm vaatust on komöödia jaoks ikka natuke liiast. Publik oleks jõudnud etenduse ka ühe vaheajaga kenasti ära vaadata. Laval üht teist ümber küll tõsteti, aga järsku oleks seda kuidagi teisiti lahendada saanud.

Natuke kunstlikuna tundusid ka tantsunumbrid nii alguses kui lõpus. Keskkonda sissesulandusmiseks olid tantsud võib-olla sobivad, aga peavad siis nad nii pikad olema. Kui publikuala on valgustatud, siis tahes-tahtmata vaatad tantsunumbrile lisaks iga paari minuti tagant kella. 11 minutit suhteliselt mahavisatud aega. Kui lõpuks valgust vähemaks võeti, siis hakkas vägisi unigi peale tulema.

Aga muidu oli kõik väga OK. Pöördlava tegi kohati kõvemat häält, kui varasemast meeles. Mitmed pööramised olid peidetud helikujunduse taha ja siis tekkis paratamatult küsimus, kumb oli kõlapildis domineerivam kas pöördlava või pillimäng.

Eriti hästi meeldis mulle Martin Milli mäng. See mis ta laval tegi oli tõesti naljakas ja samal ajal tõsine. Samal ajal partneri jälgimine ja ignoreerimine tulid tal väga hästi ja loomulikult välja. Ott Aardamiga kahasse tehtud trikk mõõgaga tuli tõesti ladusalt välja.

Päris huvitav oli ka videokujundus. Markeerida laval olnud seinad lisa piirjoontega ja siis täiendada suursuguse maja pildiga - tulemus oli nauditav. Teise vaatuse lõpus ja kolmandas vaatuses kasutatud peegel oli iseenesest hea idee, aga lavastuses ei kasutatud selle võimalusi piisavalt ära. Mingil hetkel muutus isegi natuke häirivaks.

☟ 45. (427) Vanemuine - ☞Ooperi fantoom - (Vanemuise suur maja, 27.01.2017) ♥♥♥

Autor(id): Andrew Lloyd Webber, Charles Hart, ichard Stilgoe
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Koit Toome, Maria Listra, Kalle Sepp, Pirjo Jonas, Reigo Tamm, Lauri Liiv, Simo Breede, Merle Jalakas, Hedi Maaroos, Rasmus Kull
Tutvustus: Andrew Lloyd Webberi muusikal koostöös Really Useful Group Ltd-ga Richard Stilgoe & Andrew Lloyd Webberi libreto põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantôme de l’Opéra“

Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoom”, läbi aegade edukaim muusikal /…/ on nii vokaalselt kui lavatehniliselt ülinõudlik, amatööridel sellega asja pole. Hele-Mai Poobus, ajakiri Muusika

Vaatemäng laval, millele lisab sügavust ja sära Vanemuise sümfooniaorkestri elav saade, annab klassikalisele loole uue ja eelnevatest lavastustest erineva tähenduse ning on imeliselt sujuv kollaaž värviküllusest, draamast ja emotsioonidest. Et võimsa tundetooniga jutustus ellu äratada, soovis Georg Malvius teha sellest „rohkem“ kui lihtsa armastusloo. Lavastaja sõnul on maailma inetuse näitamine sama oluline kui selle ilu kiitmine.

„Ooperifantoom” on lavastus, mida vaadates ei ole võimalik igavust tunda. Kuna pidevalt vahetuvaid elemente, millele tähelepanu pöörata, on külluses, on meeled kogu aeg pingul. Mari Hiiemäe, ajaleht Äripäev
Hinnang: Elu on karm. Täissaal tõuseb lisaetendusel püsti, valgus- ja pürotehnikud on teinud vägeva töö. Aga mina panen kiuslikult hinnanguks vaid kolm tärni. Liialt palju on selle muusikali sisse põimitud ooperit ja balletti. Naiste arusaamatu kriiskamine ja kolme tegelase pidev samal ajal laulmine teeb teksti jälgimise raskeks ning paneb kõrvad kumisema. Mis kasu on tüki eesti keelde tõlkimisest, kui tekstist ikka aru ei saa. Olgu siis need noodid nii puhtad kui tahes.

Tehniliselt väga kena lahendus. Kui norida, siis vaid sellega, et lühtri kukkumine ei olnud piisavalt usutav.

Muusika on võimas ja nauditav, kui vaid lauljad seda nautida laseksid.

☟ 46. (426) Ugala - ☞Erakordselt heatahtlik mees - (UBB, 13.01.2017) ♥♥♥

Autor(id): Sirkku Peltola
Žaanr: draama
Näitlejad: Egon Nuter, Aarne Soro, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kiiri Tamm, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Terje Pennie
Tutvustus: Tanel Ingi jätkab oma õnnestunud soome dramaturgia lavastustesarja Sirkku Peltola vaimuka draamaga “Erakordselt heatahtlik mees”.

Loo keskmes on Raine – hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. “Annab kasvõi viimase särgi seljast,” öeldakse sellise inimese kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber… Oleme me neile vähemalt tänulikud?

Sirkku Peltola on üks enim mängitud soome nüüdisaja näitekirjanikke. Ta on kirjutanud üle kolmekümne näidendi ja teeninud rohkelt auhindu. Oma tekstides, mis on populaarsed ka väljaspool Soomet, kujutab ta sotsiaalseid probleeme ja elulisi olukordi tihti kergelt groteskses võtmes. Eestis on Sirkku Peltola näidendeid lavastatud seni kahel korral: “Soome hobune” 2007. a Eesti Draamateatris (lavastaja Roman Baskin) ja “Väike raha” 2011. a Ugalas (lavastaja Tanel Ingi).

Lavastaja Tanel Ingi: “Rõõmud on need, mis hoiavad elus. Väikesed rõõmud. Igas päevas rõõmu leidmine. Neis näidendites, mida ma olen siiamaani endale leidnud, tegutsevad sellised inimesed, kes tunnevad rõõmu ehk esmapilgul väikestest iseenesestmõistetavatest asjadest. Need inimesed lähevad mulle korda.

Istusime koos hea sõbra Ülev Aaloega. Ülev on need kolm näidendit tõlkinud, mida olen siiani lavale aidanud. Istusime ja arutasime, et mis on see ühendav lüli neis… ja jõudsime koos arusaamisele, et see on soojus ja kargus ühekorraga. Ikka on hea, kui vahepeal külm ka on, ainult soe tüütab muidu ära ja läheb imalaks. Me ikka nagu Põhjamaa inimesed või nii.”
Hinnang: Tänase ekspromt Viljandi sõidul oli minu jaoks kaks põhjendust: varsti varsti lõhutakse Ugala Black Box ära ja ma ei ole siia veel jõudnud ning Egon Nutter on viimasel ajal end väa hästi näidanud draamarollides. Tükk on aaasta otsa mänukavas olnud, ehk kaob ta koos uue teatriks kohandatud hoonega.

Tööstushoonesse paigutatud teatrimaja avaldas muljet. Juba väljast jättis roheline valgus väga mulje. Sisemine omapärane seinte dekoreerimine lippiaia tehnikas, sinaka varjundiga, tavalistest teatri PAR prožektoritest omapärane lühter lahtises kohvikualas. Nii suure jalgade ruumiga teatrit ei mäletagi.

Vaimustus mängukoha üle oli kahjuks pea ainus rõõm. Näitlejad mängisid hästi, valguskujundus oli paigas, aga sisu jäi kuidagi poolikuks. Teema ise on hea, kuid ootasin rohkemat.

☟ 47. (417) Vanemuine - ☞Suluseis - (Sadamateater, 24.11.2016) ♥♥♥

Autor(id): Kristian Hallberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Leila Säälik, Margus Jaanovits, Kärt Tammjärv, Maria Annus, Marika Barabanštšikova
Tutvustus: Keskealine keskklassi kuuluv mees, tema ema ja lasteaiaealine tütar. Mees on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Kui tema tütrel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, puruneb mehe eneseusk olematuks. Rootsi noorema põlve dramaturgi Kristian Hallbergi (sünd 1982) näidend räägib meie ühiskonnas eksisteerivatest barjääridest ja nende ületamisest ning meie hingepõhjas elutsevatest eelarvamustest. Sellest, kui kergelt lendavad teele läbimõtlemata süüdistused. Sellest, kuidas täiskasvanute traumad ja foobiad hakkavad edasi elama meie lastes.
Hinnang: Mina ei ole nii sügavamõttelise lavastuse jaoks veel valmis. Rootsis käies jääb küll silma palju erinevast rahvusest inimesi ja erinevate uskude pühakodasid. Pelgalt kõrvalvaatjana ei oska hinnata, milline on nende erinevate gruppide omavaheline läbisaamine. Kui paljud neist tunnevad end rootslastena, kui paljud mitte. Ning kuidas see sõltub põlvkondadest. Kuidas seletada neid erinevusi väiksele lapsele. Kui kuskil teed selgitamisel lihtsustamise, siis võib see hiljem valusalt tagasi tulla.

Valge sein, valge lava, erinevat valget tooni kostüümid jätsid kuidagi värvitu mulje. Seina taga olev sinine valgus ei suutnud seda muuta. Kindlasti jäi mõni sümbol aru saamata.

Pealkirja lugedes soovisin näha rohkem jalgpalli. Siin piirduti vaid vestlusea Rootsi jalgpalli saavutustest ja tuletati meelde, et naiste jalgpall on ka reaalselt olemas. Kõiges muus jäid jalgpalli metafoorid kuidagi kaugeks.

Märkused: Võib-olla peaks etendust veel kord vaatama, et temast aru saada.

☟ 48. (409) Endla - ☞45 339 km² raba - (Sadamateater, 09.09.2016) ♥♥♥

Autor(id): Andra Teede, Laura Mets
Žaanr: dokumentaaletendus
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld, Tambet Seling
Tutvustus: Kui sa oled eestlane, kes elab välismaal, siis kus on su kodu? Kas sa igatsed musta leiba? Kas sa näed unenägusid kamast ja lapsepõlvemaastikust? Kas sa tahaksid tagasi paksu metsa ja laia rabasse? Kas sa kannatad, sest sa pead elama võõral maal, või oled rõõmus mugavuspagulane ja mujal ongi parem? Eestis on väga külm, talv on pime, november on pikk, palk on pööraselt väike ja sotsiaalsüsteem ei kannata kriitikat, poes ei müüda paljusid asju ning peale selle on eestlane kuri. Ainult et isamaa ei saa ju olla vaid palganumber ja must november. See on midagi head ja sooja, midagi turvalist. See jääb, isegi kui lähed. See on ilus sõna – isamaa. Ja su isamaa on ikka siin, kuigi sina oled ammu läinud. Erinevatel hinnangutel on Eestist välismaale elama läinud umbes 200 000 eestlast ja see arv kasvab koos iga lahkujaga. „45 339 km² raba” on dokumentaallavastus nendest inimestest. Me oleme teinud intervjuusid väga paljude lahkujatega, kellelt küsisime, kuhu nad läksid, miks, kas nad mõtlevad Eesti peale, kas nad tulevad tagasi, kas nad on veel Eesti jaoks olemas. Vastused on väga erinevad, sest inimesed on väga erinevad, aga midagi on neis kõigis ka ühist. „45 339 km² raba” võtab ühise kokku ja mõistab erinevusi.
Hinnang: Eestimaine katastroofifilm - mis saab Eestimaast kui kõik eestlased välismaale kolivad. Kui mitmed asjamehed arvavad, et peagi asendavad väljarändajaid muulased, siis antud etendenduse tegijate nägemuses saab loodus võimust ning Euroopa saab juurde suure raba.

Veidi propagandistlik lavastus nende jaoks, kes veel ei ole otsutanud ära minna. Mineviku äraminemiste (Under, Adson, Koidula) ja praeguste äraminemiste võrdlus tundus veidi otsitud ja kunstlik. Etendus koosnes mõtteliselt kolmes osast - sotsiaaluuringu tulemuste tutvustamine, praegu välismaalaal elavate eestlaste eluolu kirjeldus ja tuleviku kuri ennustus. Kõik osad lohisesid natuke.

Publik paigutati kahele poole lava. Vana trikk. Eile oli ju samas saalis lennujaama ooteruumis sama moodi. Seekordne trikk seisnes selles, et erinevad publiku pooled eraldati üksteisest läbipaistmatu ühe uksega seinaga. Näitlejad kandsid mikrofone, seega kogu tekst oli igal ajahetkel kuulda, aga tegevus kummalgi lavapoolel oli erinev. Osalt näidati teisel pool olevat tegevust videokaamera vahendusel sellelel samale vahesinale, aga mitte kõike. Osalt viidi tegevus ukse juurde, kust keskel istujad võisid mäha kogu tegevust, äärtel istujatele jäi vaid fantaseerida. Kuna sein oli suhteliselt madal, siis video kuvasuhe oli avapärasest oluliselt laiem ja nii ei mahtunud kogu teise poole tegevus seinale ära. Nii oli operaatori otsus, kas ta näitas näitlejate jalgu, üleelusuuruses pead või lõikas näod poolikuks. Nii jäi ikka õhku küsimus, mis teisel pool seina tegelikult toimus? Kummalt poolt on parem vaade?

Vaheseina ja videoülekande lahendus töötas kõige paremini Skype kõnede immiteerimiseks. Rabas filmitud videolõigud mitmendat põlve "väliseestlastest" olid ka päris hästi tehtud.

Lavakujundus oli minimalistlik. Kõik rekvisiidisd mahtusid eri suurustesse kastidesse, mida pidevalt ühest kohast teise liigutati.

Väljaränne on tõsine probleem, aga ma olen kindel, et see etendus ei suuda seda ei pidurdada ega takistada. Üritama aga peab.

☟ 49. (406) Chuzaburo Shigeyama Family - ☞NE ON GYOKU - (Athena kultuurikeskus, 07.09.2016) ♥♥♥

Žaanr: kyogen
Näitlejad: Yoshinobu Shigeyama, Craig Kingsley, Kento Niijima
Tutvustus: Kyogen on 650-aastase traditsiooniga Jaapani teatrivorm, mida vahel kiputakse pidama vanamoeliseks ning raskesti mõistetavaks. Sellest hoolimata on kyogeni puhul tegemist komöödiaga, mida on suhteliselt kerge jälgida. Kyogeni tüüpilised tegelased on Taro Kaja (teener), daimyo (feodaalisand) ja Yamabushi (mäepreester). Kõigi nende puhul on tegemist südamlike tegelastega, kes ajavad publikut naerma. Traditsiooniliselt esitatakse kyogene no laval.

Kyogeni näitlejad kasutavad kõhuhingamist, et rääkida kõva ja selge häälega, sest kyogene esitati traditsiooniliselt õues. Kyogen on lihtne kunstivorm. See ei põhine suurtel dekoratsioonidel, vaid toetub esitajate väljenduslikkusele ja kõnele ning publiku ettekujutusvõimele.
Hinnang: Veel üks keel, milles etendust vaadata. Kuigi tutvustuses öeldakse, et kõik antakse edasi kehakeelega, siis teksti oli päris palju ja ilma tõlketa oleks enamus sisust kaduma läinud. Seda isegi pärast üsna pikka kyogeni teatri tutvustust. Kultuurid on piisavalt erinevad.

Teisalt on draamafestival just selline koht, kus näidata midagi täiesti teistsugust. Kiita tuleb tõlki, kes suutis jaapani keelest hästi tõlkida ja sai ka inglise keelega mõnele viperusele vaatamata väga hästi hakkama. Tõlge oli ilusa lauseehituse ja mitmekülgse keelekasutusega. Karismaatiline Craig rääkis väga hästi, seega minu jaoks oleks asi oluliselt paremini sujunud, kui inglise-eeti tõlge oleks vahelt ära jäänud. Teisalt oli saalis kindlasti neid, kellele see vajalik oli ning teisalt andis juurde aega mõelda mida öeldi taheti.

Raha sellise etenudse eest välja ei käiks, aga niisama vaadata sobib küll.

☟ 50. (405) Von Krahli Teater - ☞Paradiis - (Tartu Uus Teater, 05.09.2016) ♥♥♥

Autor(id): Lauri Lagle
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor (Vanemuine)
Tutvustus: Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.

“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.

Etenduses kõlab vali muusika!
Hinnang: Kui üleeile ehitati paradiisi aeg loodusmajja keset elusaid taimi, siis seekord piirduti kunstpõõsastega. Kogu etendus käis ümber nende plastlehtedega monstrumite - neid küll tõsteti ümber, värviti, saputati, ning seati lõpupildi valgusmänguks. Viis näitlejat olid endamuse aja hõivatud lõputu maalismistööga või siis oma kätetöö kõrvalt nautimisega.

Et publikul liialt igav ei hakkaks, siis põimiti värviga mäkerdamise sisse hulgaliselt seinast seina sketsikesi. Soojenduseks lindude ja loomade häälitsustega, edasi sõna, süntesaatori ja kehaga. Publik naeris või oli lummatult vait. Magama jäämise vältimiseks suunati poole etenduse jooksul publikule mahe prožektorivalgus. Nn Paradiis valgustati väga tugevalt välja, et lõpus erinevate puulehtede ja põõsaste vorm ja värv mängima hakkaks.

Kunstinke ateljee meeleolu loomiseks oli kohale toodud meeletus koguses erinevaid pisikesi detailiesi. Ja meeleolu saavutati suurepäraselt.

Helikujundus oli tõesti veidi vali või käis mingi konstantne vile või krõbin kõrvus. Samas ei midagi eriti hullu.

☟ 51. (386) Vanemuine - ☞Ilus on noorelt ... - (Sadamateater, 15.04.2016) ♥♥♥

Autor(id): Mehis Pihla
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Linda Kolde, Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees
Tutvustus: Tegemist on grupitööna valmiva performatiivse lavastusega, mille läbivaks teemaks on „elu ilusaim aeg“ noorus ja sellega seonduvad märksõnad nagu: äärmuslik vabadus, kirg, keevalisus, kohalolu, jõud, ilu, valu, viha, mäss, värskus, tundelisus, julgus, hirm, armastus, õnnetunne, kurbus, energia, seksuaalsus, mure, äärmuslikkus, harmoonia, nali ja naer. Lavastuse autori Mehis Pihla sõnul võiks lavatüki sõnum seisneda tähelepanekus, et noorus on mõtteviis, mitte vanus ega välimus.

Mehis Pihla lõpetab sel kevadel lavakunstikooli dramaturgi õppesuunal, kuid on tegutsenud ka näitleja ning lavastajana. Jaanuaris esietendus Endla teatris tema lavastuses lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus „Uhkus ja eelarve.“

NB! Etenduses võib ringi lennata pritsmeid, neid vältida soovijatel palume istuda lavast kaugemale.
Hinnang: Soovitusse end veepritsmete eest kaitsta tasub tõsiselt suhtuda. Sest vett on selles etenduses mitmel kujul ja päris palju. Samas merehaigeks ei jää ja publik jääb enamvähem kuivaks. Hoopis tõsisem on see, et lavasuits võib aevastama ja köhima ajada küll.

Üsna tehniline lavastus. Efekte ja efektikesi on väga mitmele maitsele. Ning kui ühe triki läbi hammustad, satud üsna pea uue lõksu. Pea kõikide trikkide kohta tuleks muidugi mainida, et kodus ei maksa neid järele proovida. Viga tõenäoliselt ei saa, aga koristamisele kulub meeletu aeg.

Noorte näitlejate grupitunnetus oli päris hea. Sobiti kokku nii kahe kolme liikmeliseks etüüdideks, kui ka grupiviisiliseks jämmimiseks. Kohati ka füüsiliselt üsna kurnav. Veidi nooremad paarid võivad sellest etendusest leida uue hommikvõimlemise kava. Muidu saaks kergema ja painduva kaaslasega võib-olla kavaga isegi hakkama, aga selle rahmeldamisele lisaks pikka mõttestatud monoloogi pidada käiks kindlalt üle jõu.

Midagi täiesti teistsugust Vanemuise kavas. Nõrganärvilistele ei soovita.
Märkused: Eeletendus

☟ 52. (381) Rakvere Teater - ☞Põhjas - (Vanemuise väike maja, 08.02.2016) ♥♥♥

Autor(id): Maksim Gorki, Jussi Sorjanen
Žaanr: draama
Näitlejad: Natali Lohk, Madis Mäeorg (külalisena), Kaili Närep (külalisena), Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets
Tutvustus: Kamp ennasthävitavaid inimesi on kruiisilaeval lõksus. Rootsi laua lõksus. Disko lõksus. Pudeli lõksus. Narkolõksus. Armastuse lõksus.

Reaalsusest ja elust põgenemise lõksus.

Mõnda aega tundub elu põhjakihtides hea. See on pelgupaik endisele näitlejale, endistele lastele ja teistele endistele inimestele.

Jussi Sorjanen tõlgendab Maksim Gorki näidendit „Põhjas“ ja asendab vaeste öömaja kruiisilaevaga, mis seilab kahe sadama – elu ja surma, armastuse ja vihkamise, lootuse ja meeleheite, kohutava pohmelli ja õnneliku purjusoleku – vahel. Sel laeval on võimatu olla. Kuid sealt lahkuda pole samuti võimalik.
Hinnang: Tuleb tunnistada, et Maksim Gorki "Põhjas" on mulle tundmatu teos, kuigi eestikeelne pealkiri ja autori nimi on ühes lauses mitmel korral varemgi ette tulnud. Olen varemgi mõelnud, kuidas kõlab originaalpealkiri. Pärast tänast etendust googeldasin nii kaua, kui selle üles leidsin. "На дне" sobib nähtud näidendile pealkirjaks küll.

Usun, et originaaliga tuttavale vaatajale on antud versioonis palju huvitavat äratundmisrõõmu, aga noorema publiku suust kuuldud "Mitte millestki ei saanud aru" kippus veidi minu sissegi ronima. Üle pika aja pean jälle tunnistama, et liigne ropendamine rikkus sõnalise poole ära. Samas oli väga sügavmõttelisi mono- ja dialooge.

Heli ja valguskujundus iseenesest oli päris hea, ainult et mitmed ootamatud lüngad ja lõtkud tulid sisse. Justkui puldi taga istuks inimene, kes esimest korda antud lavastust näeks. Kui valguskujundusele midagi hette heita, siis see ei aidanud kaasa Jussi kruiisilaeva keskkonnale. Karaoke jõululaulud tundusid hetkeks kohatud, aga tegelikult andis see näitlejatele võimaluse särada ning kirjeldasid päris adekvaatselt allakäigutrepi alumistel astmetel olevate inimeste olemust.

Lavakõrgustest sadavad plasitkpudelid oli väga osav kujund. Eriti seetõttu, et pudelisadu ei jäänud pelgalt ühekordseks efektiks, vaid et nad trügisid ikka ja jälle tegevuse sisse.

☟ 53. (378) Lendteater - ☞Päkapikupealik Peeter - (Tartu Kirjanduse Maja, 02.01.2016) ♥♥♥

Autor(id): Kairi Look
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Mikk Sügis, Anne-Mai Tevahi, Kristjan Tammi, Airé Pajur
Tutvustus: “Päkapikupealik Peeter” räägib loo põnevast lasteaiapäevast, mil rühma ilmub ootamatult kummaline poiss Peeter. Oma väikese kadeduse ja enesekindlusega on ta ühteaegu nii peletav kui ka huvi ja põnevust tekitav. Kummaliseks teeb poisi avalikuks tulev saladus, et poiss on ühenduses päris elusate päkapikkudega ja et päkapikud oskavad aidata ka kõige muserdavamate murede korral. Kas Peeter räägib tõtt või luiskab, näeb juba etendusel.
Hinnang: Arusaamatuks jäid kaks asja: millisele vanuserühmale on etendus suunatud ja milline sõnum siit kõlama jäi väiksetele vaatajatele. Üldist teemat arvestades peaks tükk olema eelkõige lastele. Teksti ja butafoori järgi tundub, et see võiks olla neile, kes olid lapsed paarkümmend aastat tagasi. Kes veel mäletavad kettaga lauatelefoni ja suureformaadilist klassipäevikut. Lastele mõeldes oleks võinud ahju otsas olnud tehnikaga veidi rohkem "imet" teha. Nüüd võib-ki juhtuda, et noorimale vaatajale jäävad meelde sellised asjad: päkapikke ei olnud, kommi jagati, Lotet ei olnud, ülbe poiss noris kommi ja rääkis pudikeelt. Ega veidi suuremale vaatajale ei jää ometi mulje, et nii ongi ok, kui kogu aja ülbitsed teistega aga saad oma patud andeks, kui vähemalt korra jagad teistele kinke. Kui jagad laiali teistelt välja lunitud kingitused, siis on odavam.

Aga muidu olid noored ülimalt tublid. Kõige noorematele olid nad vast veidi hirmuäratavad aga kõik mängisid väga hästi. Ning enamuse aega pingil istunud Airé pühendunud hoiakut ja heliefekte oli tore jälgida.

Laval olnud nelja musta kuubikuga käidi päris julgelt ringi. Kuna tegemist oli lasteetendusega, siis võib-olla oleks võinud nendega isegi rohkem mängida ja mõnele tahule mõne vimpkagi (ei kindlasti mitte Lotte - las tema jääb Lottemale) kujutada.

☟ 54. (372) Projekt - ☞Joel ja Maria - (Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 25.11.2015) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Tooming
Žaanr: draama
Näitlejad: Carolina Kiisk, Markus Huul, Rein Annuk
Tutvustus: Joel ja Maria on tänavalapsed. Ühel päeval kohtuvad nad pensionär Johannesega…
Hinnang: Üks omapärane näidend selle poolest, et kogu tegevus suruti vähem kui kahte kuupmeetrisse. Ja seda mitte seepärast, et saalis rohkem ruumi ei oleks või tegemist oleks käpiknukuetendusega. Teine omapära seisneb selles, et kaks osalist püüavad kõigest väest mitte näidelda. Ainsaks eesmärgiks on tekst hea diksiooniga edasi anda. Tundub, et see on osa sellel aastal Eesti teatrimaastiku tabanud kuuldemängude ajastu. Kui 2009 aastal üritasid lavastajad igas etenduses kasutada vähemalt ühte looma, siis sellel aastal katsetatakse üha enam kuuldemängu elementidega. Kui paned silmad kinni, siis jõuab sisu sinuni, kui jätad avali, siis leiad mitmeid detaile, millesse takerduda ja vastuseid otsides tervikpilt kaotada.

Kui Maria väitis, et ette loetud muinasjutt jääb elu lõpuni meelde. Mulle tundus, et see oleks enamike teismeliste jaoks liialt keeruline. Olen üsna kindel, et homme ei oska isegi seda ümber jutustada.

Tänavalaste teema on karm. Palju karmim, kui etendusest silma jäi. Usu teema varjutas selle suuresti ära. Tekkib küsimus, kelle lugu see rohkem oli, kas Joeli ja Maria või sisi hoopis Johannese lugu.

☟ 55. (369) Vanemuine - ☞Üks mees, kaks bossi - (Vanemuise suur maja, 30.10.2015) ♥♥♥

Autor(id): Richard Bean
Žaanr: farss
Näitlejad: Andres Mähar, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Reimo Sagor, Sten Karpov, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Märt Koik, Mihkel Kallaste
Tutvustus: Maailma suurimaid komödiograafe, 18. sajandi itaalia teatrimehe Carlo Goldoni üks tuntumaid teoseid on “Kahe isanda teener” – pöörane sündmuste virvarr, mille keskmes kavalpeast teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. See komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks.

Pole mingit lootust hakata ülevaadet andma kõigist selles loos ette tulevatest sündmustest. Ütleme vaid, et asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehe-kandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle’i -muusika bänd.
Hinnang: Farsi kohta on tempo aeglane ja bändi vahepalasid liiga palju. Muusika iseenesest oli huvitav, aga teatrietenduse jaoks natuke liiga palju. Skiffle bändile on muidugi suurepärane võimalus enda rütme tutvustada.

Aga naerda saab ja meeskond on väga hästi ka tänapäevaseid tartlasi morjendavaid probleeme sisse pikitud. Mis sest, et sõnaline tervik on suhteliselt keskpärane ladinakeelsetest notaritekstidest hoolimata.

Lavakujundus oli klaustrofoobiliselt kitsas ja ilma suurema kasutuseta kõrgustesse pürgiv. Kappidena lahendatud kõrghooned mõjusid üsna rõhuvalt. Samas andis orkestriauku ehitatud topelttrepp lisavõimalusi rahva naerutamiseks.

Üle pika aja oli väga hea suhtlemine publikuga. Mis sest, et vähemalt kaks inimest publiku hulgast tundusid olema ära ostetud. Andres Mähar sai just rahvaga hullutamisega väga hästi hakkama. Selle eest üks tärn.
Märkused: Peaproov

☟ 56. (357) Rakvere Teater - ☞3 õde - (Vanemuise väike maja, 08.09.2015) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Helgi Annast, Natali Lohk, Margus Grosnõi, Volli Käro, Peeter Rästas, Meelis Rämmeld (Ugala), Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu
Tutvustus: 3 õde on draamaklassika tüvitekst noortest naistest, kes on elu argipäeva kinni kleepunud ega leia sealt teed välja. nende armastuseotsing on nii intensiivne, et võtab silme eest mustaks ja pea ringi käima - päevad kihutavad õhtusse nagu kiirrongid mööda tuleviku rail balticut. näod ja jaamad vilksatavad mööda - ainult unistused ja lootused jaksavad kaasa kumiseda.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima lavastaja auhinna Andres Noormets. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Rakvere Teatri "3 õde".

Marin Mägi-Efert oli Olga rolliga nomineeritud parima naispeaosatäitja kategoorias.
Hinnang: Kaks aastat tagasi nägin draamafestivalil Draamateatri versiooni ja seega olid lootused suured. Eriti seepärast, et tookord oli tehnilisi probleeme üsna mitu.

Kõik oli jusst kui õige, aga samas jäi hinge tühi tunne. Enne teise vatuse taskulampide valgel toimunud tulekahju stseeni oli üldmulje igav ning lohisev. Varjuteater oli küll silmale huvitav vaadata, aga see oli ka kõik.

Erinevalt kahe aasta tagusest etendusest oli seekord tekst kenasti kosta ka saali tagaotsa ja lavakujundus ei olnud rõhuvalt pealetükkiv. Üldse oli lavakujundus selle versiooni üks tugevamaid külgi.

Eelmise sajandi alguses kirjutatud teatritekst elab ja on ikka aktuaalne. Mõisad on küll kadunud, aga inimesed kipuvad tihti olema oma unistuste orjad praegugi. Nii raske on välja saada igapäeva rutiinist. Alati jääb veidike unelmatest puudu. Kui tihti kirume oma praegust elu ja lubame endale, kui hästi hakkame elama uues kohas. Reisimine on läinud lihtsamaks, aga väga kiiresti tüditakse uuest kohast ning nõiaring hakkab uuesti peale. Unistama peab, kuid tuleb üritada mitte jääda ainult unistama. Unistuste täitmiseks tuleb vaeva näha. Ning oma tegevuste kõrval tuleb näha kõrval olevaid inimesi.

☟ 57. (353) Improteater Impeerium - ☞Improkaader - (Tartu Ülikooli kirik, 06.08.2015) ♥♥♥

Näitlejad: Kati Ong (Teater Endla), Mairi Tikerpalu, Erki Aule, Tarvo Krall
Tutvustus: Nad võivad teada, millega asi algab, kuid neil pole õrna aimugi, kuhu välja jõutakse. "Etendused on improviseeritud, mis tähendab, et kõik sünnib siin ja praegu, midagi eelnevalt kokku leppimata - teksti ei ole pähe õpitud ja mängitavat lugu välja mõeldud. Näitlejad küsivad publiku käest märksõnu ja nendest inspireeritult hakkavad sündima stseenid, lõbusad sketshid, kaasahaaravad laulud ja vaimukad karakterid."
Hinnang: Kui tegemist oleks esimese impro etendusega, siis oleks elamus päris hea. Aga olles ära näinud 8 etendust, siis tahtnuks enamat.

☟ 58. (348) Noorteteater - ☞Billy Eliot - (Nordea kontserdimaja, 07.05.2015) ♥♥♥

Autor(id): Lee Hall, Elton John
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Kalle Sepp, Jaagup Tuisk, Maximo Erm, Airi Allvee, Neeme Kuningas, Alar Haak
Tutvustus: Elton Johni ja Lee Halli muusikal “Billy Elliot” on liigutav lugu teismelisest Billyst, kelle elu muutub täielikult pärast päeva, mil ta poksitrenni minnes satub pealt vaatama balletitundi. Tantsust saab poisi elu, kirg ja siht. Pärast pikki siseheitlusi ja eneseületusi saab Billy unistus balletiartistina lavale astuda tõeks – tantsukirg muudab tema elu. Tõsielul põhinev Billy Ellioti lugu on ehe näide, kuidas iga laps võib jõuda oma salajaste unistuste täitumiseni. Tuleb vaid olla sihikindel ning mitte lasta end heidutada täiskasvanutemaailma seatud reeglitest ja takistustest.

Muusikal “Billy Elliot” põhineb 2000. aastal esilinastunud samanimelisel filmil ning on tänaseks üks enim auhindu võitnud muusikal maailmas.

*Etendus võib sisaldada meie publikule harjumatut sõnakasutust.
Hinnang: Sügisvaheajal 2007 nägin Londonis seda muusikali esimest korda. Siis jättis ta mulle väga suurepärase muljue, kuigi kriitikud ja publik selleks hetkeks veel Billy Elioti ei kiitnud. Sama päeva pileti sai 19 naela eest, mis tegi temast oadavaima West Endi muusikali tollel hetkel. Meelde on jäänud võimsad dekoratsioonid ja massitseenid ning kaevurite imelik inglise keel - tegevus toimub ju Põhja-Inglismaal.

Tänane etendus oli aga täielik pettumus. Kuulsa nimega suudeti suur saal 15 korraks välja müüa, aga etenduse õnnestumise nimel on suhteliselt vähe tehtud. Aeglane tempo, ülimalt halb heli kvaliteet ning keskpärane diktsioon. Ainus, mis suudeti täiega edasi anda oli ropendamine. Originaal oli ka üsna krõbe, aga tänu kiirele tempole ei jäänud see domineerima.

Positiivselt üllatas Neeme Kuningas. Lavatehnikute poolt nigelalt paigaldatud pürotehnikale vaatamata sai ta masendusse vajunud isa rolliga suurepäraselt hakkama. Jüri Vlassov suutis ka paaril korral publiku naerma panna, aga see tundus Jüri enda koomiliste pagasina.

Lisapunkti annan teise lõpukummarduse lavastuse eest. Seal oli näha lavastaja ja koreograafi korraliku mõttetööd.
Märkused: 2:1 West Endi kasuks

☟ 59. (343) Prem Productions - ☞Brüsseli kapsas - (Vanemuise Kontserdimaja, 18.03.2015) ♥♥♥

Autor(id): Rein Pakk
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Jan Uuspõld
Tutvustus: Mäletate seda daami, kes eelmisel aastal küsis laval Jan Uuspõllu suu läbi, et “Miks mina?”

Täna tuleb ta lavale tagasi, aga seda küsimust tal enam pole, sest ta kohtas välismaa meest!

Ja olete ehk tähele pannud, et välismaa meestel kaovad ka kõik küsimused niipea, kui nad kohtavad Eesti naist!? Küsimused tekivad neil hiljem…

Tule, vaatame koos kuidas näeb välja Väike Eesti väga kaugelt vaadates. Uskuge, see pilt on… naljakas. Paksu Eesti metsa seest astuvad lavale Koidula ja Jannsen, Juuretis ja Viinakurat, Päts ja Baruto, Kalev ja võibolla ka tema poeg ning paljud teised märgilised tegelased. Läbi hüppavad ka Kilgid, Vooglaiud ja täiesti narratiivivabad poliitikud, ei puudu ka esimesed leedid ja viimased maanteeäärsed maasikamemmed.

“Brüsseli kapsas” on Jan Uuspõllu uus pöörane monoseiklus, kus Eesti naine küsib: Kes ma olen?

Vastus sellele küsimusele…olgu hoiatuseks igale välismaa mehele!
Hinnang: Kõik mis laval toimus tehti ju tegelikult hästi. Kolmandasse ritta paistis hästi kätte Jan'i suurepärane miimika. Neli rekklaamplagudele maalitud kapsapead põimiti osavalt etenduse sisse, tehes mitmed naljad tummisemaks. Tekst jooksis ladusalt, kõik aktsendid olid paigas. Ei mindud labaseks.

Aga kitsivõitu esti mehe süda ikka kripeldab rohkema järele. Selge see, et kujutatud naistegelane ammendas end 72 minutiga täielikult. Tegelikult oleks võinud pooled poliitilised naljad väljagi jättagi. Oleks oodanud, et vaheajal asendub rahvarõivas pintsaku ja lipsuga ning esitamisele tuleb sama asi välismaalasest abikaasa silmade läbi. Et Jan saaks tõeliselt särada ilma naise maski taha pugemata.

Kokkuvõttes üks tund väga hästi esitatud nalja kahe ja poole tunni hinnaga. Lisaks peaaegu veerand tundi liialdusi ja teine samapalju garderobi järjekorras tunglemist. Astud 20:30 klaasustest välja ja tahaks midagi veel.

☟ 60. (340) Von Krahli Teater - ☞Kuidas võideti lääs - (Von Krahli Teater, 08.02.2015) ♥♥♥

Autor(id): Akse Pettersson
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Abel, Ott Kartau, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall, Jim Ashilevi, Joonas Heikkinen (Soome)
Tutvustus: Lääs on suur trahter, kuhu keegi pole teretulnud. See on soome uue põlvkonna teatritalendi Akse Petterssoni lavastuse alusmetafoor. Von Krahli näitlejad ajavad silmad kissi ja teevad näpud püstoliteks. Saali kerkib saloon, kus juua pakutakse ainult julgetele. Kus hoorad kannavad sukasääres pussnuge ja tormine öö varjab sadat kättemaksuhimulist desperaadot. See on metsik lääs, kus igaüks võib saada vabaks. Sest lääs on mäng, mida igaüks võib mängida.
Hinnang: Puhas kunst! Von Krahli hüüdlause võttis etenduse algusel justkui sõnasabast kinni. Ei mingit liigset dekoratsiooni, vaid püssi plaadist põrand, lagi ja kolm seina kahe mustava uksega. Publikule suunatud 12 valgusfiltrita prožektorit. Lavale suunatud terve hulk sinise kilega kaetud halogenlampe. Esimesed viis minutit ehmatasid ära, et nii tühjaks see etendus jääbki, kuigi publiku silme ette manati suured liivaväljad ning seal rändavate kauboide piinad. Kui seisma jääd, siis sured. Ja siis algas kujundite ja butafooriaga liialdamine. Mängimised vee ja kunstlillede, vahu- ja lihvmasinaga, lõputud kordused ja näitlejate tõgamised. Ja muidugi publikuga flirtimine - pähklite ja võltsrahade jagamine... Asi läks nii kirjuks, et ühtset pilti ei tekkinud. Samas ka nii asbsurdseks, et naerma ajas. Lääne üle võitu ei saadud, aga mis siis.

Etenduse tugevaim külg oli tema pikkus. Ei jäänud lühikeseks, ega veninud tüütavaks. Lavatehniline leid muuta lõputu kõrb perspektiiviga mängides väikeseks trahteriks oli päris huvitav. Ega väga paljud polegi laega mänginud. Publikule suunatud valgusshow vääris küünlaid.
Märkused: Üks tärn maha liigse ropendamise ja räuskamise eest.

☟ 61. (338) Vanemuine - ☞Deemonid - (Vanemuise väike maja, 07.02.2015) ♥♥♥

Autor(id): Lars Norén
Žaanr: draama
Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Margus Jaanovits, Sten Karpov
Tutvustus: “Deemonid” on ehe ja tänapäevane draama, kus oma suhtes keerukasse etappi jõudnud Frank ja Katarina kutsuvad hetkeimpulsi ajel külla samas majas elava abielupaari, keda nad eriti ei tunnegi. Õhtu Jenna ja Thomasega algab meeldivalt, ent lõpeb täieliku krahhiga. Küllakutsujate omavahelistes suhetes valitsevad deemonid tulevad päevavalgele, võtavad võimust ja viivad sõbraliku naabripere hapra pereidülli purunemise äärele.

“Deemoneid” on ülesehituse ja meeleolude tõttu sageli võrreldud Edward Albee kuulsa näidendiga “Kes kardab Virginia Woolfi?” ning kindlasti mitte asjatult, sest pinget, ootamatuid pöördeid ja valusalt vaimukat dialoogi on selles loos küllaga.
Hinnang: I am sorry! Kui tihti mee teeme midagi halba või kohatut ja siis laseme kuuldele vabandused ning veidi hiljem algab kõik otsast peale. Mida rohkem harjutada, seda kergemini vabandused üle huulte tulevad ja tembud kipuvad minema üha jõhkramateks. Millest kõik alguse sai? Kes seda enam mäletab.

Vanemuise väikses majas polegi ma vist nii publikuvaenuliku lavakujundust varem näinud. Eriti satuvad löögi alla esimestes ridades istujates. Mänguplats on tõstetud oma 60 cm tavapärasest kõrgemale ning osa tevevust on peidetud lisaks poodiumile ka kardinate taha. Kuna nii suur osa lavast oli kõrgemale tõstetud tekkis ootus, et minimalistlikult möbleeritud toa all on peidus puänt. Aga võta näpust. Paar korda roomati üksteise eest ära, korra katsetati poodiumi taha paigutatud madratsi pehmust. Nojah kogu aeg valgustatud tagatoas toimus ju ka midagi. Seal toimuva nägemiseks peab olema aga tagumistes ridades, mille pileteid targu müüki ei pandud.

I am sorry!

Tekst kippus jääma liialt tühjaks nääkluseks. Pinge oli küll olemas, kuid pinnapealne. Teisalt kipub tavaelus olema sellist pinnapealset nääklust ja kraaklemist liiga palju olema. Kuidas saaks teha nii, et see jääkski vaid teatrilavale publikule naerda ning kodus valitseks üksmeel ning teineteist toetav õhkkond.

I am sorry!

Etenduse tugevamaks pooleks oli helikujundus. Eriti see, et see toimis ka siis, kui etendus polnud veel alanud, kui kohvik pakkus vaheajal ülikallist salatit, kui rahvas nügeles riidehoius auguga metallplaate välisriiete vaheta. Esialgu deemonlike kõnekatketena ja siis etenduse tunnusmuusikana. Alguses püüti jätta muljet, et tegemist on säästuetendusega, kus helimees sai pärast tehnika ülesseadmist ja proovimist puhkust ning kogu heliga jändamine jäeti näitlejate õlule. Olgu kuidas on, Andres leidis väga huvitavad lood etenduse helindamiseks.

I am sorry!

Tagatoa valgus oli ka tegelikult ka päris hea ja maitsekas. Eriti võrrldes esiplaanil oleva külmkapi jäise sinisega. Lõpuponnistus oli salapärane ja leevandas seika, et lavameistrite higi ja pisaraid kasutati üsna vähe ära.

☟ 62. (336) Vanemuine - ☞Hea põhjatuule vastu - (Vanemuise väike maja, 12.12.2014) ♥♥♥

Autor(id): Daniel Glattauer
Žaanr: netiromanss
Näitlejad: Elina Purde, Andres Mähar, Jüri Lumiste (hääl)
Tutvustus: Kui Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik lugu räägib tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie kujutlusvõimet.

Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.

Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest. Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”
Hinnang: Lavakujunduses domineerisid kaks halli seinaga ühendatud eriilmelist tuba. Säärast ruumi ruumideks jagamist on varemgi väga paljudel kordadel kasutatud. Ainus erinevus seisenb selles, et vaheseinast alguse saav poolitav joon jääb seekord ületamata. Virtuaalne ja reaalne saavad küll hetkeks väga lähedasteks, aga ei kohtu siis iialgi. Täpselt nagu ei kohtu näost näkku ka antud romansi kangelased.

Vanem generatsioon küsib, kuidas on selline suhe üldse võimalik. Kuidas sai meil üldse valel aadressil kohale jõuda ja ühe päeva jooksul nii mitu kirjavahetust pidada. Seda kõike postimehe abita. Noorem generatsioon hakkab pärima, mis asi see meil on. Miks näitemängu kangelased ometi ei kasutanud nutitelefonis videokõnet, säutsumist või siis üksteise piltide laikimist.

Seega on antud näidend antud hetkel aktuaalne küll ja ei tohiks päris külmaks kedagi jätta. Samas ega ei ole ka midagi erilist. Praegu üha tormilisemas internetiajastus jääb ta juba lahjaks. Tehnilistest nüanssidest sai juba varem kõneldud, aga ka virtuaalsuhete teema kui selline jääb väga pinnapealselt kajastatuks. Ininmene on arvuteid luues ja neid omavahel ühendades loonud suure monstrumi, mis üha rohkem ja rohkem lööb kiilu inimsuhetesse. Virtuaalne vägivald ei ole enam ammu pelgas armulugu vaid terve tööstusharu.

Valguskujundus oli lihtne, piisavalt mitmetasandiline. Üleminekud toimisid tegevusega kenasti sünkroonis. Aja kulgu näitav tabloo oli aga parteris istujatele tõenäoliselt liiga kõrgel ning liialt väikse kirjaga. Seetõttu võis aegajalt ajalise järje käest lasta. Rõdu kolmandast reast oli see hästi näha, aga kaduma läks osa toa põrandast.

Muusikaline kujundus oli väga tagasihoidlik. Isegi nii tagasihoidlik, et ilma selleta poleks etendus tõenäoliselt suurt kaotanud.

☟ 63. (334) Vanemuine - ☞Estoplast - (Sadamateater, 28.11.2014) ♥♥♥

Autor(id): Andra Teede
Žaanr: draama
Näitlejad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen
Tutvustus: Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast!

Sellise lausega reklaamis oma toodangut 1959. aastal Eestis loodud ja seoses riigikorra vahetumisega hääbunud Estoplasti nimeline tehas. Siin tehtud valgusteid leidus igas ENSV kodus, aga ka partei- ja valitsusjuhtide kabinettides ning lausa Kremli tagatubades. Just need viimased püsivad veel praegugi oma kohal. Nagu muidugi ka paljud kodused valgusallikad. Vana Tooma-nimelist lambikest mäletate? Seegi on Estoplasti looming.

Nüüd on noor dramaturg, nõuka-aja lõpus sündinud ja seni luuletaja ning kriitikuna tuntud Andra Teede kirjutanud Estoplastist näidendi. Teksti aluseks on toonaste töötajatega tehtud intervjuud ning arhiivimaterjalid. Ometi pole see dokumentaalnäidend tavapärases mõistes, sest autentsele materjalile on lähenetud loominguliselt, lisatud fiktiivseid seiku ja tegelasi. Saame veenduda, et kunagise üleliidulise tähtsusega tootmisettevõtte argipäev mõjub täna absurdselt ja ehmatavalt, kohati peaaegu müstiliselt. Näidend “Estoplast” pälvis 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel kolmanda koha.
Hinnang: Esietenduseni väikses Sadamateatris on jäänud 21 tundi. Vastupidiselt viimase aja tavale on Piletilevis paar piletit ikka veel saadaval. Seega tundub, et rahvas on oma sisetundega mingi hääletuse teinud. Seda vaatamata auhinnalisele kohale näidendivõistlusel.

Visuaalselt on antud lavastus väga hästi lahendatud. Heli, valgus, tegevus toimivad väga hästi sünkroonis kaotamata etenduse tempot. Video on kohati küll ülepingutatud ja ei lähe tekstiga kokku, aga omal kohal oli seegi.

Hästi mõjusid Aivar Tommingase esitatud vene keelsed tekstid. Kindlasti oleks need tekstid kõlanud kenasti ka eesti keeles, aga nüüd koondus tähelepanu paremini ja tekkisid võimalused enda tõlgendusteks.

Sisu poolest oli tükk üks paras palagan. Rohkem keskenduti söömaaegadele ja nõukogulikele kiidulauludele. Tavaelust toodi välja vaid naljakam pool. Tekst kippus jääma pinnapelseks või siis nooremale vaatajale liialt mõistatuslikuks.

☟ 64. (333) Tartu Üliõpilasteater - ☞HOT! - (Tartu Genialistide Klubi, 19.11.2014) ♥♥♥

Autor(id): J.M.R. Lenz
Näitlejad: Kauri Kaljuste, Mari Anton, Annes Aus, Timo Kikas, Indrek Tulp, Kertu Raja, Regina Laasmäe, Kadri Oviir, hahab Anbarjafari, Merjam Ahmet, Kairi Janson, Karolina Tiigimäe, Joosep Sarapuu, Mark Harald Männik, Heleri All
Tutvustus: Tartu Üliõpilasteater toob oma 15. juubeliaasta raames välja järjekordse kirka ning noorusliku lavateose. 6. novembril kell 19 esietendub Tartus Genialistide Klubis baltisakslase ning Eestiga seotud kirjaniku J.M.R Lenzi näidendi "Inglane" (1777) järgi tehtud lavastus "HOT!". Robert Hot on Inglismaa uhkus ja lootus. Parlamendisaadikust isa poeg on aga samas lootusetu romantik ja boheem, kes põgeneb oma isakodust ja kihlatu eest Itaaliasse ning astub seal sõjaväkke. Ühel maskiballil kohtub ta Torino kuninga tütrega ning armub temasse. Algab lootusetu armulugu, mis on ühteaegu naljakas ja kurb. Etenduse tegevus on toodud tänasesse päeva, kus kaunishingedel ega romantikutel enam kohta pole. Üliõpilasteatri uuslavastuses "HOT!" näeb TÜTi vanade näitlejate kõrval ka kõige uuemaid teatri liikmeid, kes võeti vastu sel sügisel. Lavastaja Kalev Kudul on see teistkordne pöördumine Lenzi poole - 2001 aastal lavastas ta Üliõpilasteatris Lenzi näidendi „Haavatud peigmees“.
Hinnang: Küll ikka varem oli parem. Vaatasid etenduse ära ja võisid rahus koju minna ilma, et peaks nähtust midagi arvama või mõtlema. Nüüd siis juba 333 korda istun arvuti taga ja pean iseendaga aru, mida ma siis seekord nägin ja mis nägemata jäi. Tänase etenduse puhul oli viimast kindlasti rohkestesti. Oli ju korraga väiksel piklikul laval kuni 16 näitlejat, kes kõik korraga tegelesid millegagi. Esimesed viis kuni kümme minutit oli vaataja jaoks täielik kaos. Hirmus muusika, pidev edasi tagasi kulgemine, omaette laulmine, võimlemine ja publikule nägude tegemine. Hiljem tekkib ka mingi sisu ja korrapära ja siis järsku ongi etendus läbi.

☟ 65. (331) Tartu Uus Teater - ☞Selgroogupidikoos - (Tartu Uus Teater, 24.10.2014) ♥♥♥

Žaanr: eksperimernt
Näitlejad: Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Marja-Liisa Plats, Salme Regiina Palu, Helgur Rosenthal, Siim Angerpikk
Tutvustus: Ehk alati ja mitte kunagi koos. Pildid ja emotsioonid lapsepõlvest läbi suure inimese ja läbi väikse inimese taju ja aju. Väiksed seosed, nõrgad impulsid, mis panevad lülid kokku või hoopis lahutavad. Mingid sidemed katkevad, mingid kasvavad. Mõned moondavad, painutavad reaalsust. Aga reaalsus ise on ikka sama. Pole algust ega lõppu ega kulminatsiooni ega narratiivi. Küsimus on: kas sa oled suur või väike, kas sai on kõva või pehme, kas isa on imemees või tavaline mees, kes kohvitassi kõrvu liimida oskab.
Hinnang: Ei, tegemist ei ole kõige halvema etendusega, mida olen näinud. Kuigi päris pikalt kumises peas kibe küsimus: "Mis ma siin teen?" Eriti hakkas vastu see, mis Paciuse viisiga tehti. Üldse kippus helikujundus liialt domineerima, kuigi valguse ja liikumisega sobis ta üldjuhul kokku. Aga vibratsioonid kippusid minema nii võimsaks, et tellingutel paiknev mugav pink muutus tormisel merel kõikuvaks laevaks ning pea kippus merehaigusest ringi käima.

Kahju oli kõige nooremast laval olijast. Olla keset hirmutavat muusikat napis valguses kollitavas keskkonnas täissaali ees, see ei saa olla kerge kogemus. Aga siis pannakse ta magama keset tossumasina tossu. Huvitav, kuidas lastekaitsjate silmad seekord olid.

Aga kostüümid olid huvitavad ning lõid dekoratsioonidega veidra terviku. Tegevused olid enamasti jaburad, kuid seal sees paistis sisemine ilu. Meelde tuletades üht enda kogemust improvisioonilise tantsuetenduse tegemisel olen üsna kindel, et näitlejad laval nautisid seda, mida nad tegid täiega. Iga vaataja tõenäoliselt leidis ka mingi killukese, mida nautida. Mis sest, et vaatatjale on näitlejate ja lavastaja kokkulepped tundmatud.
Märkused: Esietendus. Lisatärn kaitsevormis sõdalase ja kanajalgadel näärivana eest.

☟ 66. (327) Eesti Draamateater - ☞Külaline - (Sadamateater, 05.09.2014) ♥♥♥

Autor(id): Éric-Emmanuel Schmitt
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Roland Laos, Tõnu Oja
Tutvustus: On aasta 1938. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud otsib võimalust, kuidas põgeneda perekonnaga natside poolt vallutatud Viinist. Ootamatult arreteeritakse tema tütar Anna. Ja ühtäkki seisab tema kabinetis keegi võõras. Mõni hilinenud patsient?!

Freud mõistab õige kiiresti, et on vastamisi sattunud kellegi või millegi suuremaga, kui vaid järjekordne austaja või hädaline. Salapärane külaline suudab panna inimhinge üksipulgi läbi uurinud teadlase kahtlema nii enda väärtushinnangutes, uskumustes kui viimaks endaski.

Hinnang: Oli see nüüd unes või ilmsi. Pikk töönädal koos rohkete etendustega seljataga kipub soojas saalis ikka vägisi tukk peale tulema kui laval toimuv tegevus liialt tähelepanu võita ei suuda. Peategelastelgi oli vahepeal kahtlus, kas neid ümbritsev on päris või lihtsalt järjekordne halb unenägu.

Seekordse tüki kohalolu kunst kätkes ennast II maailmasõja eelset julmuste ja läbielamiste hõngu. Kena vaibaga toas ei toimunud kuigi palju, aga rusuv meeleolu jõudis publikuni. Neist sündmustest on möödas kolmveerand sajandit, aga samas on sarnaseid märke leida ka lähiminevikust. Kartus enda ja sugulaste saatuse pärast; halva seltskonnaga kaasa jooksmine sisemise argpüksuse ning tunnustuse vajaduse tõttu.

Grimmeerijad ja kostümeeriad olid suutnud Rein Oja tundmatuseni ära muuta. Algul läks ikka tükk aega, enne kui Reinu hallide juuste alt ära tundsin.

Seda tükki tuleb vaadata puhanud peaga. Niisama meelelahutuseks ta ei sobi, kuigi publik naeris draamale mitte kohaselt üsna mitmes kohas.

☟ 67. (313) Tartu Uus Teater - ☞Heleaines - (Tartu Uus Teater, 16.06.2014) ♥♥♥

Žaanr: perfomance
Näitlejad: Mari Mägi, Inga Vares, Kaja Lindal, Eve Ormisson, Kristel Maamägi, Keili Retter, Kairi Kivirähk, Henry Griin
Tutvustus: Labürintteater on interaktiivne, kohapõhine ja kontekstile orienteeritud teatrivorm. Teose kogemisel rakendub puutetundlikkus suuremale osale vaataja kehast kui pelgalt toolile toetuv tagumik. Vaataja muutub ka kuulajaks, nuusutajaks, katsujaks, maitsjaks ja mõtlevaks tegutsejaks. Ta juhitakse läbi ruumi erinevate osade, milles aset leidvad stseenid sünnivad vaataja/külastaja ning etendaja/kohaliku kohtumisel, üleminek ettevalmistajatelt järelvalmistajatele on sujuv.

Labürintteatriühendus G9 koosneb stsenograafidest ja muudest erinevate teatrivormidega seotud inimestest. 2013. aasta detsembris tõid nad Tallinnas ilmale interaktiivse näitus-lavastuse ‘Tumeaines’, mis kutsus inimesi jõulumöllu eest varjule Kullo lastegalerii keldrisse. Päeval oli ‘Tumeaines’ avatud kui näitus, õhtul muutus see etenduseks. Tookord jälgiti seoses talvise pööripäevaga mõttelist teekonda pimedusest valgusesse. ‘Heleaines’ on selle teose suvine edasiarendus.
Hinnang: Etenduse lõpust on möödunud 40 minutit. Olen vahepeal söönud ühe suure jäätise, internetist järele vaadanud Thomas Müller vägiteod Brasiilia kuumal jalkpalliväljakul. Aga ikka ei ole ma endas selgusele jõudnud, kas mulle tänane esietendus meeldis või mitte.

Esimene suur küsimus on, millise stiiliga on ikka tegemist. On see pefomance, pantomiim, ruumiinstallatsioon, lõhnateraapia, improvisatsioon või veel midagi enamat. Vaatajale on tegemist füüsiliselt üsna raske etendusega, pidevalt on keegi sinu privaatruumis, üsna palju tuleb liikuda ja olla ebastabiilsel pinnasel ning pidevalt on sinu ümber saladuse loor, mis järgmise nurga taga ootab.

Kõige rohkem on etendus kinni selles, kuidas publik avaneb ja näitlejatele vastu tulevad. Kui ühtlased sattuvad rühmad. Ega ei ole lihtne võhivõõrastega filosofeerida kividest või sõbrast. Laske vabaks!

☟ 68. (311) Komöödiateater - ☞Kvartett - (Vanemuise suur maja, 28.05.2014) ♥♥♥

Autor(id): Ronald Harwood
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Helgi Sallo, Katrin Karismaa, Ago-Endrik Kerge, Hans Miilberg
Tutvustus: See on liigutav ja koomiline lugu neljast inglise ooperitähest, kes satuvad taas kokku kunstiinimeste vanadekodus. Meenutatakse huvitavaid seiku säravast karjäärist ja pinnale kerkib ka omavaheline rivaliteet. Kunagised armumised ja lahkuminekud annavad nüüdki veel põhjust õhkamiseks ja kemplemiseks. Kired löövad jälle lõkkele, nii et hädiste vanurite lõputust heietamisest on asi päris kaugel.

Üle pika aja mängivad laval koos Estonia suured staarid Helgi Sallo ja Katrin Karisma, lisaks neile veel Tõnu Aav (Eesti Draamateater) ja Estonia endine solist Hans Miilberg. Kunstnik on Riina Vanhanen ja helilooja Jaak Jürisson. Lavastus on pühendatud Tõnu Aava ja lavastaja Ago-Endrik Kerge 75. juubelile.
Hinnang: Komöödiateater pani kõik trumbid kavalehele ja sai keskpärase tükiga saali publikut täis. Üle pika aja oli Vanemuise saalis publik, kes vaheajal koridoris ringiratast jalutas, mida viimase kahekümne aasta jooksul üha vähem tehakse.

Kõik neli laval olnud näitlejat olid väga tublid ja nende vanainimeste naljad tulid väga hästi välja. Selleks ei olnud vaja mingeid trikke lavakujunduse ega valgusega. Tekst oli sujuv ning liikumine paigas. Eks oleks tahtnud näha, kuidas Tõnu Aav oleks säranud, aga Ago-Endrik sobindus meeskonda ja rolli väga hästi.

Oleksin ma hetkel kümmekond aastat vanem, paneksin tärni rohkem, noorem - tärni vähem.

☟ 69. (297) Vanemuine - ☞Kaunitar ja koletis - (Vanemuise suur maja, 28.03.2014) ♥♥♥

Autor(id): Aleksander Glazunovi, Joaquin Turina ja Malcolm Arnoldi muusikale
Žaanr: ballett
Näitlejad: Hayley Blackburn, Anthony Maloney, Lawrence Massie, Brandon Alexander, Julia Litvinenko, Maria Engel, Aivar Kallaste, Janek Savolainen
Tutvustus: Kaunis ja kurb muinasjutt, kus lavastaja ja kunstnike visuaalselt nauditavas koostöös põimuvad minevik ja kaasaeg.

„Muinasjutt kaunist tütarlapsest, kes hakkas armastama koletist, on esitatud raamjutustusena 19. sajandi algusest: koletise asemel on orvuks jäänud ja tulekahjus kannatada saanud näoga Adam, keda ühiskond – kool – tõrjub tema välimuse pärast; kaunitar on rikkast ja hea positsiooniga perekonnast Belle, kes leiab Adamilt tuge oma romantilistele unistustele. /.../Nii koorubki esmapilgul lihtsast, kurva lõpuga loost hoolsamal vaatlemisel välja sotsiaalse närviga mõtlemapanev jutustus üksindusest, erinevuse vägivallaga tõrjumisest, hoolimisest ja halastusest. Kuigi Stubbsi ballett ei kiiska silmipimestavalt, on see nagu selges vees sillerdav pärl, mis lummab oma vormi puhtuse ja lihtsusega.“ Heili Einasto „Ballett nagu vees sillerdav pärl“, Postimees
Hinnang: Nii vähe on vaja, et saada seltskonnas tõrjutuks - teisest kohast päritolu, mõned armid näos - ning oledki kõikide lükkata-tõmmata. Kui keegi märkab Sinu sisemust, siis peetakse seda kohemaid sobimatuks. Mõnikord ei aita ka põgenemine.

Päris huvitav lavakujundus, mis viis läbi tööstusrevulutsiooni kõrgklassi ballisaali ning sealt päikselise aasa kaudu tumedasse põlismetsa. Üleminekud ühelt taustapildilt teisele olid algul liialt arvutigraafilised, aga siis loksusid ka need paika.

Valgusesadu oli veidi pikk, aga töötas meeleolu edasiandmiseks suurepäraselt. Huvitavalt kasutati vastandvärve, et Belle kostüüm luitunuks teha ja siis jälle särama panna.
Märkused: Viimane etendus. Minu esimene ballett. Üks ballett saja etenduse kohta tundub olema täitsa mõistlik suhe.

☟ 70. (296) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Nahast pokkerižetoonid - (Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 27.03.2014) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar
Žaanr: draama
Tutvustus: Alfredo on üksik meesterahvas ja see sobib talle, vähemalt ta ise on selles veendunud. Ta on küll üksik, aga kas ta ka üksi on? Tema maailm on tume, kuid tal endal on kuldne eesmärk – päästa inimesi. Ta teeb seda oma igapäevatöös uurijana. Päästab. Aga teiselt poolt on ta võtnud selle ka enda hobiks, millega ta armastab vabal ajal tegeleda.

Nikita on aegumatult kaunis naisterahvas. Isegi tema töö on kaunis. Vähemalt mingis mõttes. Tema maailm on hoopis säravam ja selgem. Tal ei ole kuldset eesmärki. Enam ei ole tal ühtegi eesmärki. On vaid mälestused ja tunded. Ka temal on hobi, kuid see on inimeste päästmisele hoopis vastupidine.

Need kaks eksistentsiaalset olendit saavad vabal ajal kokku, et tegeleda oma hobiga.

Mis aga saab maailmast, kui tuli ja vesi mänguhoos üksteisega põrkuvad? Kas maailm kukub kokku? Või inimkond? Või olendid? Või mina? Või sina?
Hinnang: Elu on mäng. Mis ühe jaoks on võit võib teise jaoks olla kibe kaotus. Selles näidendis mängitakse aga veel kõrgemat mängu - surma peale. Ja Surma juba võita ei ole võimalik.

Noorteteatri jaoks järjekordne mustas värvides tükk. Kas tõesti kõik on nii halvasti, et peab inimkaotustega õnnetuste peale pokkeris panuseid tegema?

Idee kaardid lavale tuua oli väga hea. Aga kahjuks alates teisest reast jääb vähemalt ühele kaardile keegi näitlejatest või pealtvaatajatest ette, siis jääb küsimärk õhku, mis tegelikult kaardilaual toimus. Lõpptulemus on arusaadav vaid pokkerit valdavale inimesele. Võib-olla oleks saanud etendust huvitavamaks muuta, kui kõrvalosalised oleks teinud mängust ülevaadet nagu televiisoris pokkeriturniirist. Võiduvõimaluse protsendid, mida üks või teine mängija eduks vajab jne.

Kahjuks ei ole sellel etendusel kava ning osalejate nimesid ei avaldata ka kodulehel. Plakatil on kaks peaosaliste paari, aga infot, kumb paar lavale astub ei leia. Kui nahast pokkerižetoonide jagamine läheb liialt kalliks, siis paar pakki mängukaarte võinuks küll ohverdada ning kavaleheks kujundada.

Küünlavalgus on ikka väga huvitav lavavalgus. Punasepõhjalised laternad kaminasimpsil, küdev kamin ja tagaaknast paistev päevavalgus tekitasid väga hubase mängukeskkonna. Paarist laualambist ja ühest põrandalambist kombbineeritud valguspilt oli ka päris leidlik. Väheste vahenditega suudeti enamus mänguruumist valgustada. Ainus möödapanek valgusrežiis oli vast see, et pärast etenduse lõppu ei süüdatud publiku tulesid. Kuna päev oli selleks ajaks juba loojas, siis jäid kummardavate näitlejate näod pimedusse.

Kõrvalosaliste soengute ja näomaalingutega oli vaeva nähtud. Aga kuna nad vaatasid enamuse ajast maha enda, siis jäi arusaamatuks, mida grimmeerija näidata soovis. Kahhjuks jäid ka nende mänguasjad peitu.

Hea helikujundus. Võib-olla oleks võinud kohati veidi rohkem tuvide kudrutamist olla. Näiteks siis, kui tekstis sellele viidati.

Lavastuse tempo oli suht aeglane, aga samas ei uskunud oma silmi, et poolteist tundi nii kiiresti möödus. Vägisi tekib küsimus, ega ma midagi maha ei maganud.
Märkused: Esietendus. Enne etenduse vaatamist tuleta meelde pokkeri reeglid. Facebooki lehel oli osalejate arv üsna üle paisutatud. Seega istekoha puudumise pärast muretsema ei pea.

☟ 71. (291) Vanemuine - ☞Härrasmees - (Sadamateater, 20.12.2013) ♥♥♥

Autor(id): Enda Walsh
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Robert Annus
Tutvustus: Inishfree on pealtnäha vaikne ja uinunud linnake. Aga mässumeelne Thomas Magill näeb ja teab rohkem kui teised. Tema teab, kes tema naabritest on õnnetu pudelisse uppunud joodik, kelle garaažiseinal on paljaste naiste kalender, ja kes linna naistest flirdib kõige pühadust teotavamalt. Seda kõike on Thomasele näidanud Jumal, ja läkitanud talle ülesande päästa see patune pesa. Aga kui linnarahvas ei kuula? Kui koerad hauguvad endiselt jõletult? Ja ingel tema kõrval käitub kõike muud kui taevalikult? Kui kaugele on pühamehel lunastuse leidmise teel lubatud minna?

Inishfree linna kõiki tegelasi eesotsas Thomas Magilliga etendab Robert Annus
Hinnang: Selle etenduse puhul mängis saatus päris suuri vimpkasid - alles kolmandal korral õnnes ta ära näha. Kahel korral olid piletid juba taskus, aga tuli neist viimasel hetkel loobuda.

Väga hea lavakujundus - püstitatud on tõeline kolkagaraaž. Hea näide sellest, et hea kujunduse tegemiseks ei pea kasutama hirmkalleid lühtreid ja värvilisi vaipu. Ka mahajäänud tööstushoonetes võib saada häid dekoratsioone ja rekvisiite. Helikujundus toetas lavakujundust suurepäraselt.

Makkide idee on huvitav, heli- ja valgusmehe ning näitleja koostöö nende käsitlemisel oli kenasti selgeks lihvitud, aga üsna pea hakkas selline tembutamine mõjuma pigem pärssivana. Samasuguse tembutamisena mõjuvad lõppkokkuvõttes ka mängud vee ja toidunõudega.

Robert sai enadle võetud rollidega hakkama, eriti kui ta rääkima ei pidanud. Tekst tundus kohati kammitsevana. Eriti läks asi käest ära siis, kui tekstiraamatus oli vaid ropendamine.

☟ 72. (290) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Toimik nr N.324.1 - (Athena kultuurikeskus, 04.12.2013) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Arlette Arendi, Elen Liigus, Eisi Kõiv, Gerli Helbre, Gert Kask, Joanna-Marion Lõhmus, Jürgen Hendrik Voitka, Kadri Kiiker, Karl Rebane, Kerli Piirisild, Kristi Kimmel, Laura Soon, Linda Suurmets, Maria-Kristiina Luik, Ragne Savi, Sigrid Soosaar, Tuuli Maarja Põldma
Tutvustus: Ühel päeval satub Lihuniku lahkamislauale noor naisterahvas-surnuna loomulikult. Tuleb välja, et naine suri justkui nn tavalistel põhjustel. Keegi ei näinud midagi pealt. Keegi pole midagi kuulnud. Naise elulugu kisub nelja tuule poole, kuna kõik neli ülekuulatavat räägivad erineva loo. Mis siis tegelikult juhtus? Kes valetab?

Vaneminspektor Lillel on oma teooria juhtunust. Nooreminspektor Ratas on aga veendunud, et tegemist on ennastkahjustava tegevusega. Lihunik joob suure osa ajast kohvi ja vaatab sekretär Nuti kauneid jalgu. Oma ajutegevuse pühendab ta siiski suuremalt jaolt uurimise lahendamisele.

Segaseid tundeid ja arvamusi tekitab ka Salajane austaja, kes näiliselt mängib selles loos ilmatumat rolli, mis tegelikult osutub üsna kolossaalseks.

Mis juhtus noore naisega, kel terve elu veel ees? Küsimusele saab vastuse hurmavalt põnevas krimikomöödias, mille säravad tegelased ei suuda külmaks jätta ka kõige kriitilisemat vaatajat.

Sobib vaatamiseks nii kooliealistele kui ka täiskasvanutele.
Hinnang: Päris komöödiaga tegemist ei ole, kuigi teksti on pikitud päris ohtral hulgal detailikesi, mis teismelistele tunduvad naljakad.

Noored jäid natuke hätta pauside välja pidamisega. Tekkima pidanud pingelise õhtkonna asemel jäi vägisi mulje, et tekst oli meelest läinud ja käes olnnud kriminaaltoimikutest otsiti järgmist repliiki.

☟ 73. (285) Improteater - ☞Improprommill - (Tartu Genialistide Klubi, 23.10.2013) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Kati Ong, Maarius Pärn, Maarika Mesipuu, Rauno Kaibiainen
Tutvustus: Tugeva huumoriga hoovastav etendus kahes osas, pruulitud parimatest improviseerijatest.
Hinnang: Esimene vaatus läks ikka täiega aiataha. Isiklikud küsimused: "Kus Sa töötad?", "Kus Sinu vanemad töötavad?" lõid publiku tükiks ajaks tummaks. Hea, et noorim publikuliige verest ära ei löönud ja täiskasvanud välja aitas.

Laulunumbrid olid järjekordselt tasemel. Uue elemendina oli lahe vaadata, kuidas üksteisele hääl või keha anti.

Teine vaatus oli kena tervik. Keerulistest olukordadest tuldi auga välja.

☟ 74. (283) Endla - ☞Hamlet Anderson - (Vanemuise väike maja, 06.09.2013) ♥♥♥

Autor(id): Andres Noormets
Žaanr: draama
Näitlejad: Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (Eesti Kunstiakadeemia), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov
Tutvustus: Ühes suures majas, mis mitte kunagi valmis ei saa ja mille labürintlikes koridorides askeldavad pidevalt ehitustöölised, elab poiss, kelle nimi on Hamlet Anderson. Ta elab seal koos emaga, kelle nutt öösiti poisi unerahu häirib ning isaga, kes tundub olevat tähtis mees,, aga keda ta peaaegu mitte kunagi ei näe

Andres Noormets kirjutas Shakespeare’i „Hamleti“ ainetel loo, mis räägib inimestest meie ümber. Ja sellest, kuidas suured lood, olgu siis muinasjuttude, ajaloosündmuste, ajaleheartiklite või tragöödiate kujul, paratamatult meie elu ja arvamusi mõjutavad. Iga sündmus viitab tagasi millelegi, mis on kunagi juba juhtunud. Kõik on kõigega seotud. Igal lool on lõpp juba enne algust. Kas inimesel saab üldse olla oma isiklikku lugu? Kui sinu nimi juhtub olema Hamlet Anderson, siis on sinu saatus justkui juba ette määratud. Või kas ikka on?

See lavastus on kõike muud kui verest kleepuv tragöödia. „Hamlet Anderson“ on lugu inimestest, kes tahavad täiel rinnal oma elu elada ja ise oma teed käia. See on soov olla vaba ja sõltumatu maailmas, mis on üles ehitatud kordumisele, vastandumisele, konkurentsile ja looduslikule valikule.
Hinnang: Juulis pileteid valides oli see etendus üks nendest, mida vadata tahtsin. Varasem meediakajastus tundus huvitavana. Kahjuks oli minu jaoks tegemist üsna suure pettumusega, kuna Hamlet jäi kuidagi väga staatiliseks ja tagasihoidlikuks ning seosed Shakespearega pinnapealseks. Kuulsast tragöödiast oli saanud keskpärane kontsertetendus. Vaheajal lahkunud paari rea jagu inimesi jagasid tõenäoliselt seda pettuse nooti. Kuigi teine vaatus oli oluliselt parem kui esimene.

Etenduse kiituseks tuleb öelda, et tal oli hea valgususkujundus ning video kasutus. Tõsi, ega ta enne teise vaatuse tulekahju valgus eriti sisule kaasa ei aidanud, oli lihtsalt niisama ilus ja huvitav. Mingil hetkel hakkasid küll efektid end kordama ja tüütuks muutuma, aga kokkuvõttes oli väga hästi tehtud. Ka lavastuse tehniline püant tasus lõpuni istumist ära. Huvitav oli vaadata, kuidas draamaetendusse põimiti liitreaalsust (augmented reality).

Rollidest jäi kõige rohkem silma Seppo Seemani Hamleti isa vaim. Ühelt poolt väga hea grimm, sinine kiilaspea jääb ikka meelde,, aga teiselt poolt enesekindel tulevikule mõtlev tegelane, kes on seljataha jätnud oma minevikus tegemata jäänud teod. Indrek Taalerma Vito hullumine oli ka hästi välja mängitud.

☟ 75. (281) Piip ja Tuut Teater - ☞Bistro Beyond - (Tartu Genialistide Klubi, 05.09.2013) ♥♥♥

Žaanr: perfomance
Näitlejad: Mari Mägi, Toomas Tross, Katrine Weigelt Nielsen, Pau Zabaleta i Llauger, kana Lemmi
Tutvustus: Bistro Beyond on mahajäetud ilmaserval asuv bistroo, kus pakutakse Tassikest Pisaraid kurbmagusa Hüsteeria lisandiga, Marineeritud Mälestuste suppi, Piinlike Hetkede salatit ning lugu maailma sügisest, mis balansseerib aeglaselt mooritud inimlikkuse ja loomalikkuse piirimail. Kauguses kumisevad keelpillid ja musta huumori kaste muudab selle roa gurmaanidele söödavaks.
Hinnang: Väga omapärane teatritükk. Juu olen kooliaasta alguses ikka väga üle töötanud, et ootasin ingliskeelse tõlkega etenduselt, mille muusika CD-d müügiks ja kontserdiks pakutakse, kontsert-etendust alternatiivse muusikaga bändiga. See, et tegu oli sõnadeta etendusega tuli paraja üllatusena. Kuigi juuli kuus pileteid muretsedes oli selge, et tänavusel festivalil on väga palju tantsulisi etendusi.

Alternatiivset muusikat etenduses oli. Igapäevaselt seda ei kuula, aga veidrate kostüümide ja liigutustega sobis hästi kokku. Aitas pärast järjekordset pikka saaliukse taga seismist ärkvel hoida. Ei, ega igav ei olnud. Pidevalt tuli juurde uusi ja omapäraseid tegevusi. Enamus etendusest ei olnud ette aimatav.

Puulehed ja -laastud mõjusid lavakujunduselemendina päris huvitavalt. Andsid jõudsalt edasi mahajäätud koha atmosfääri ning muutsid valguse hägusamaks.

Kohati kippus tükk minema liialt tsirkuseks, peade vahetus (või kadumine), taltsas kana ja klounaad. Maapoisina tahaks õelda, et kana säärasel kujul püünele toomine on loomapiinamine. Aga teatrihaigena oli väga huvitav jälgida, kui hästi väike lind oma osaga hakkama sai ning kuidas kulges koostöö näitlejatega. Lavastaja poolt väga julge ettevõtmine.

Seni nähtud festivali etendustest kõige parem muusikaline kujundus.
Märkused: Arvustus on kirjutatud 8 tundi pärast etendust. Seega hetkeemotsioonid on jõudnud juba lahtuda. Kaks õhtut järjest planeeritud ajast tund aega hiljem koju jõuda kipub väsitama. Eriti, kui hommikul tuleb vormis olla. Tõenäoliselt oleksin südaöösel annud väsimuse pealt ühe tärni vähem. Kui oleks aega osaleda kell 12 Uues teatris toimuval arutelul, mine tea võib-olla tuleks üks tärn juurdegi. Huvitavaid leide mahtus antud tund ja veerandi sisse tegelikult päris palju.

☟ 76. (280) R.A.A.M - ☞Tühermaa - (Roosi tänava lennuangaar, 04.09.2013) ♥♥♥

Autor(id): Anna Jablonskaja
Žaanr: draama
Näitlejad: Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Eesti Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg
Tutvustus: Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Lugu on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.
Hinnang: Järjekordne huvitav teatripaiga leid Tartus. Seekord militaarse taustaga angaar, mille seinal ilutsevad tekstid слава кпсс ja nõukaaegne kvaliteedimärk. Nii eriline paik, et oleks soovinud kuulda veidi selle ajaloost ja praegusest kasutusest. Seda enam, et etenduse algus lükati edasi 30 minutit ja publiku saaliminek võttis veel 30 minutit. Seega kujunes planeeritud pooleteisttunnine etendusese pikkuseks 2:27.

Kindlasti sobib antud etendus Ruumimaagia festifali temaatikaga kenasti kokku. Suures angaaris oli ruumi suurele publikuhulgale ja ka näitemänguks. Kasutusele võeti nii kanal, publikualune ruum, kõrvalruumid kui ka tohutu suur tühi ruum. Ning lisaks füüsilisele ruumile kasutati ohtralt valgusruumi: pimedust, küünlavalgust, hämarust, erinevaid lambikesi, mõneks hetkeks ka võimsat eesvalgust. Tavalisest vagusrežiist hoiduti kõrvale, kontra- ja külgvalgusega ei nähtud üldse vaeva.

Mängiti ka ajalise ruumiga vanast roomast tänapäevani parajas segus unenägude või hullumeelsusega.

Tutvustuses kõlava kiidulauluga ma siiski kaasa ei läheks. Mitmekihilisust, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid on, aga puänt jääb ülepingutatuks ja trikitamised hakkavad mingil hetkel tüütama ning sisust arusaamist takistama.

☟ 77. (275) Emajõe Suveteater - ☞Undiiin - (Tartu Toomkiriku varemed, 07.08.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jean Giraudoux
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru (Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool)
Tutvustus: Noor ja vapper rüütel kohtub ebamaiselt kauni neiu Undiiniga ja armub temasse - saades aru, et Undiin ongi tema elu armastus. Rüütli senine kihlatu - Berta ei jäta, aga asja niisama. Loomulikult kistakse intriigi ka õukond ja kuningas - paraku saab, aga loos määravaks Undiini sõna otseses mõttes ebamaine päritolu... Kõlab kui melodramaatiline keskaegne muinaslugu ja eks sellest kaasaja üks tuntumaid ja mõjuvamaid draamatekste ka lähtub,

AGA...

Jean Giraudoux "Undiin" on võimas ja dramaatiline allegooria inimeseksolemisest ja Armastusest kõige olemuslikumas tähenduses, kõlades teravalt ja kaasaegselt (ja ka naljakalt) igal ajal ja kõikjal.
Hinnang: Esimine vaatus algas hoogsalt ja omamoodi naljakaltki. Võrukeelne tekst oli esialgu toomkiriku akustiliste eripärade tõttu raskesti arusaadav, aga kõrv harjus kiiresti. Kui metallrüüst sädelev rändrüütel lavale saabus, siis võru keel kadus - kalur ja tema naine hakkasid imeväel kirjakeeles rääkima.

Teine vaatus oli kehvamaiguline tsirkus. Näitlejad tegid oma naljad püüdlikult ära,, aga ega süzee väga edasi ei läinud. Kõrgseltskonna kahepalgeline tühikarglemine tuli muidugi kenasti välja ja looduslapse otsekohesus pani veidi inimeseks olemise üle mõtlema,, aga vägisi jäi mulje, et palagani taha peideti originaalteksti keerukust.

Kolmas vaatus kõikus mõistuloo ja tragöödia vahel. Komejant asendus samm sammult tõsise teatritükiga ning päädis loogilise lõpuga. Tõsi tegevus kandus publikust üha kaugemale ja kaugemale.

☟ 78. (274) Tõrva tilgad - ☞Koduhani - (Laulupeomuuseum, 01.08.2013) ♥♥♥

Autor(id): Adolf Teppan
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kalle Vister, Ain Veebel, Valdeko Kalamees, Eve Valliste, Helbe Sillaots
Tutvustus: Aeg: XX sajandi 20.-30. aastad Koht: Linn
Hinnang: Kui viimasel hetkel Tartu Kultuuriaknast leidsin, et järjekordne rahvateater mängib Laulupeomuuseumis etendust "Koduhani", siis jäi painama, kuidas pealkiri nii tuttav tundub,, aga sisu meelde ei tule. Etenduset kulus üsna mitu minutit, kui mõistatus sai lahenduse - aastaid tagasi mängisid telepurgis sama tükki Aarne Üksküla, Maria Klenskaja, Evald Hermaküla, Anu Lamp ja Andrus Vaarik.

Tõrvalased olid tüblid, aga seekord teleteatrile vastu ei saanud. Näitlejaid piiras kitsuke mänguruum ja pausid jäid lühikeseks või ei kandnud. Lont ja Tungal mõjusid kuidagi puiselt. Neist ei kiiranud vana tutvust ja muhelust eduka elutee üle. Suflööri kasutamine häiris paaril korral.
Märkused: Kõvereegli klassika versioon on saadaval http://arhiiv.err.ee/vaata/koverpeegli-klassikat-koduhani

☟ 79. (273) Kollase Kassi Suvekool - ☞Ja lõpp on vaikus - (Sadamateater, 15.06.2013) ♥♥♥

Žaanr: tragöödia
Tutvustus: Vanemuise teatris avab 6. juunil uksed noortele suunatud Kollase Kassi Suvekool. Koolis hakkab õppima 30 õpilast, seekord pea pooled poisid.

2013. aasta suvekooli lavastajad-juhendajad on Merle Jääger, Imre Toomeoks ja Mati Tikk. Keskne teema on lavavõitlus.

Kümnekonna päeva jooksul teevad osalejad juhendajate abiga läbi kogu lavastusprotsessi. Suvekooli lõpulavastus kannab sellel aastal pealkirja „Ja lõpp on vaikus“.
Hinnang: Etendusest on väga vastakad mõtted. Kui oleksin tavaline teatriskäija, siis tõenäoliselt neaksin 30 minuti raiskamist mitu nädalat. Mõttetu surm, surma järel. Pigem kaigastega vehkimine ja maadluse immiteerimine kui teatrietendus. Kui panna etenduse väline sära võrdlusesse Kollase Kassi Suvekooli eelmiste lavastustega, siis on tegemist konkurentsitult halvima tervikuga.

Kui, aga vaadata teiselt poolt, siis lavavõitlusega tutvumine oligi ju selle 10 koos veedetud päeva peamine sisu. Küllap on paljudel osalejatel sinikaid ja valutavaid kohti,, aga kui lõpukummarduseks valgus taas süttis särasid laste silmad. Neist oli tunda, et nad olid saanud väga huvitava kogemuse osaliseks. Mis sest, et publikut oli saalis vähem kui varasematel aastatel - noored staarihakatised said oma esimesed tõsised lavaristsed kätte. Ja kuigi paljude osalejate jaoks pole Hamlet, Mees la manchast veel eakohane, olen kindel, et aastate pärast on neil neist teostest lihtsam aru saada.

Ja särajaid jagus sellessegi etendusse. Ürginimeste stseen oli väga ilmekas ning mitmepalgeline. Tehke järele!

☟ 80. (272) MTÜ Kolhoos - ☞Tiina Tauraite traktor - (Hansa Hoov, 12.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Tiina Tauraite
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Tiina Tauraite
Tutvustus: Tiina Tauraite traktor ehk lugu sellest, kuidas minust sai põllumees

"2012. aasta suvel täitus minu kauaaegne unistus - sain Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolist põllumajandustöötaja diplomi ehk lihtsamalt öeldes põllumehepaberid. See imestas nii mind kui ümbritsevaid, olen ju 15 aastat tegutsenud näitlejana. Kui Anu Lamp palus mul sügisel Draamafestivali raames üles astuda millegi lõbusaga, tekkiski idee rääkida õpingutest laiemale üldsusele.

Tänaseks olen kirjutanud kogetust mononäidendi, paljastades tagamaid ja tagajärgi, tulemuseks lustakas ning eneseirooniline lugu, sellest kuidas Tiina Tauraite põllumeheks õppis. Publikut võiks see kõnetada eelkõige unistuste täitumise küljest, sest unistame me kõik ning sisimas loodame ka unistuste täitumist. Soovin oma lugu jutustades publikule meenutada, et vahel on senise salaunistuse realiseerumiseks vaja vaid väikest tõuget, ühtainust sammu. Ja hirm läbikukkumise ees - see käib asja juurde! Õnn on algajate poolel. Esimest korda olen kirjutanud loo, esimest korda soovin astuda publiku ette toetava ansamblita ja seda kõike (esimest korda elus) algaja traktorijuhina. Kõlab nagu hea algus!"

7. juunist jaanipäevani sõidab näitleja Tiina Tauraite traktoril 900 km läbi Eestimaa ja jõuab ühetekokku seitsmeteistkümnele lavale, et rääkida lugu kummalistest unistustest ja nende täitmisest -sest kes teine on me õnne sepp, kui mitte me igaüks ise!-ning anda hoogu tiibadesse igaühele, kes kunagi soovinud täita mõne hullumeelse unistuse!

Hinnang: Nagu sissejuhatuses lubati on tegemist selle poolest erilise suveetendusega, et siin ei ei ole suurt palagani. Paar plakatit, üks kuldne raam ja mõned tonnid roheliseks värvitud rauda ning ongi kogu butafoor ning dekoratsioon. Enamuse aja oli Tiina ühe koha peal, et heli peamikrofonist jõuaks saatjani.

Sisule võib vaadata väga mitmest nurgast. Ühelt poolt on tegu suure enesekiitusega: olen olnud edukas näitleja, ema, iluaednik ja nüüd suudan taltsutada raudruuna. Tõsi, viimase demonstratsioon jäi poolikuks, kuna ohutuse huvides kasutati poolsalaja kaskadööri abi.

Teisalt on tegu ühe järjekordse reklaamüritusega: pildile jääb nii traktoritootja, edasimüüja, kütuseäri, Von Krahli Teater, tekstist käivad läbi kaks kutsekooli, üks talu ning kaubanduskett.

Kolmandaks oli nostalgilise meeldetuletusega paljude vanemate vaatajate lapsepõlve maale. Tulgu meelde siis kas naistraktoristide kokkutulekud, igakevadine kartulipanek, valuvad viljapõllud, potipõllundus või miski muu. Meeldetuletus, et leib meie laual tuleb kellegi ennastsalgava tööga.

Neljandaks käib väga tugevalt läbi unistamise ja oma unistuste täideviimise idee. Innustus võtmaks aega enese jaoks maha ja teha midagi täiesti teistsugust. Õppida juurde mõni uus kogemus, isegi kui sellest tulevas elus liialt palju kasu ei ole. Enese täiendus ja silmaringi arendamine on väga oluline läbi kogu elu. Olen mitmel korral imetlenud inimesi, kes täiskasvanuna on koolitee ette võtnud. Nii lihtne on ollla oma mugavustsoonis: töö-kodu ja homme sama rada uuesti. Vahest meeldib endalegi mõttes uhkelda sellega, et olen kündnud, külvanud, kultiveerinud jne. Aga samas kahvatub see kõik vaadates, kuidas vahepeal tehnika on aranenud - traktori käivitamiseks ei ole vaja käivitusnööri või kruvikeerajat, teed juhib GPS jne.

Edu Tiinale järgmise unistuse täitumiseks! See ei loe, et kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et põllumajandus ei toida. Ükskord kui põllu veeres värskete sirgete künnivagude vahel kohtume, siis räägime tõrtsu ka teatrijuttu.

☟ 81. (271) Teater Nora - ☞Issi, mängime sõda - (Laulupeomuuseum, 06.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Tarmo Kruus
Žaanr: absurdikomöödia
Näitlejad: Erlend Kollom, Anni Luud, Merlin Ponna, Tarmo Kruus, Kristiina Metsanurk (Vilde Teater), Ursula Noor (Vilde Teater), Talis Ponna, Eleanora Aunap, Anneli Mutso, Rauno Leets, Tuuli Rindemaa, Rainer Palu, Teiko Reili, Karl Kuntus, Maire Luud, Mattias Reinula
Tutvustus: Issi, mängime sõda!” toob meie ette väikeriigi valitsuskabineti selle kõige ärevamal hetkel – toetus valitsusele on langemas ning soe istumisalune sellega seoses käest kadumas. Viimases hädas otsustatakse reitingu tõstmise eesmärgil teha midagi erakordset – kuulutada sõda teisele väikeriigile, millel, aga pole sõjahüüust aimugi. Vaatajate ees rullub lahti tragikoomiline poliitkorrektsuse ja massipsühhoosi segadus, kus kivi ei jää kivi peale ning mis tundub üheaegselt niivõrd loogiline ja täielikult absurdne.

Hinnang: Järjekordne etendus, millel näitlejaid rohkem kui vaatajaid. Eks suurt osa mängis pärastlõunal sadanud vihm ja kurjakuulutav kõuemürin. Aga selleks ajaks, kui etendus algas oli ilm väga ilus. Liigne palavus kadunud ja sääsed peidus. Väikseid kärbseid ja tooreid vahtra vilju lendles küll palju. Seega ideaalne õhtu teatriskäiguks. Ja Laulupeo muuseumi park on koht, kuhu tasub tulla jalutama.

Ootasin sellest etendusest rohkem absurdi või nalja. Aga mõlemat kippus väheks jääma. Idee oli hea,, aga etendus tervikuna veidi toores. Huvitavaid pöördeid oli mitmeid,, aga kõik ei tulnud kohe esimesel korral välja. Tundub, et publiku väiksearvulisus jättis etendusele oma pitsri - näitlejatel jäi publiku toetusest puudu. Teksti autor on läinud erinevate tegevusliinidega (näitemäng näitemängus, milles tehakse näitemängu, väsinud peaministri unenägu) veidi liiale. Samas kui hakata järele mõtlema, misks üks või teine asi nii lahendati, siis selles liiasuses võibki peituda lavastuse sisemine tugevus.

Päris hästi olid lahendatud vaigistatud massistseenid. Lapsed olid tublid. Peaministri ja kindrali rollid oli hästi välja mängitud. Teised rollid kippusid veidi laiali valguma. Valitsuskabineti naisliikmete kostüümid ei olnud veenvad. Selle saab küll lugeda absurdiks,, aga parema kostüümiga oleks absurd paremini välja tulnud.

Märkused: Kõigele vaatamata arvan, et noori teatritegijaid tuleb toetada. Parim viis selleks on tulla kohale. Samas, kui tuled kohale, siis jälgi mängu,, aga ära jutusta valjuhäälselt oma sõbrannaga.

☟ 82. (270) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Tants hingetõmbega - (Tartu Genialistide Klubi, 03.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar
Žaanr: draama
Tutvustus: Mis siis, kui must-valge ei olegi must ja valge? Võib-olla on seal ka midagi lillat ja rohelist. Midagi punast. Uut. Vana. Erilist. Ja midagi valget. Kõigil on kapis luukere,, aga mõnel on terve surnuaed...

Vilde Teatri Noortestuudio viib vaataja tänapäeva perekonda ja räägib loo põlvkondadevahelistest suhetest, koolikiusamisest ja homoseksualismist.

Lavastaja ja teksti autor Kätlin Padesaar. Osatäitjad: Vilde Teatri Noortestuudio.
Hinnang: Luulepõimik toodi publikule väga lähedale, mis sest peideti paksude palitute ja ballimaskide taha. Samas etendus ise viidi väiksele saalile vaatamata publikust väga kaugele. Kas taheti näidata kui kaugelseisvaks probleemiks tavaelus tõsiseid probleeme kiputakse pidama. Või kartis lavastja, et noored näitlejad ei suuda veel oma kehakeelt piisavalt talitseda. Korra vist tõesti vanaema vääratas, aga sellegipoolest väärinuks näitlejad rohkem rambivalguses näitmist.

Veidi häiris asjatu sebimine lava taga. Tagumise riide taga oli katmata auk, kust pidevalt keegi mööda läks. Halvimal juhul tegi ta ka lahti ukse, kust tulnud valgus tekitas ebakõla.

Sisu on karm. Nii karm, et esimese hooga tahaks hõigata "ei ole nii". Samas jälgides märke noorte käitumistes ja väljaütlemistes võib vabalt juhtuda, et tegemist on ilustatud ja pehmendatud reaalsusega. Kooli vägivald süveneb üha, mis sest, et kõrvaltvaatajale võib see tunduda tühipalja karglemisena mõttetute asjade pärast. Lõpplahendus oli natuke liialt Happy End. Aga lootus jääb, et noored lõpetavad muretsemise selle üle, mis teised neist arvavad, ei lase end liigselt mõjutada seksi muinasjuttudest ning töötavad (mäng ja õppimine on väikese inimese töö) end järjekindla südikusega üles laskmata end välisest maailmast liigselt raptutada.

Ei maksa end lasta heidutada pealkirjast. Tegemist ei ole tantsulavastusega. isegi muusikalist kujundust ei ole.

Märkused: Esietendus

☟ 83. (269) Uru noorteteater - ☞Muinasjutu eliitkõrgkool - (Tartu Genialistide Klubi, 20.05.2013) ♥♥♥

Autor(id): Liivi Varul ja Ilmar Laanes
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Anton, Kaisa Lepik, Kalle Valge, Gerda-Liis Palmiste, Hedvig Liblikas, Sandra Pärgma, Helen Parik, Laura Annast, Mart Piirimees
Tutvustus: Tükk räägib loo maailmast, kus kõigi püüdluseks on „elada õnnelikult elu lõpuni“. Meie kangelasi kasvatatakse ja koolitatakse välja eliidiks – naeratused ja väärikus aitavad alati.
Hinnang: Naljakas lugu selle Uru teatriga. Kodulehel räägitakse ikka veel eelmise aasta sündmustest, tavalised teatriga seotud portaalid infot ei jaga, isegi Genklubi kodulehel räägitakse teistest üritustest. Aga saal on kohta arvestades üsna hästi täis.

Iseenesest päris huvitav mõte siduda kokku noored kombuskooli õpilased anda neile muinasjututegelaste nimed ning tekitada raha ahnusest intriig, kus kõik alatud võtted on lubatud. Kokku pandi suur annus sõnalavastust ja kübeke balletti kõrgetel tikkkontsadel. Kostüüm ja meestegelaste hoiakud mängisid kenasti ühe pahelise veidi vananenud moraaliga eliitkooli atmosfääri välja. Enamuse ajast suutsid ka tütarlapsed seda teha,, aga siis astus lavastaja karm käsi vahele ja keeras naeratuse üle võlli tobedaks bimbolikuks irvitamiseks. Võlts "keep smiling" hakkas üsna kähku vastu ja hakkas visuaalile vastu töötama. Jah, selle irvitusega anti edasi väga palju erinevaid tundeid - ükskõiksus, üleolek, liialdatud lõbusus, iroonia - aga 45 minutit sama elementi rõhutada tundus lõppkokkuvõttes rususv. Isegi rusuvam kui abiellumine laibaga. Õnneks suutis prints Christopher asja ohjes hoida.

☟ 84. (267) Vanemuine - ☞Grease - (Nokia kontserdimaja, 09.05.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jim Jacobs / Warren Casey
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Meribel Müürsepp, Priit Strandberg, Piret Krumm, Lauri Pesur, Taavi Paomets, Silver Laas, Maarius Pärn, Indrek Ventmann, Anett Schneider, Katrin-Merili Poom, Kaia Oidekivi, Kethi Uibomägi, Kristiina Renser, Ruudo Vaher, Raahel Pilpak, Madis Mäeorg, Karol Kuntsel
Tutvustus: Greaseriteks (ing grease – rasv, määre) nimetati 1950. aastate USA töölisnoorte subkultuuri, kus poistel oli kombeks oma soenguid pumatiga siluda.

Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High Schoolis. Danny Zukol ja Sandy Dumbrowskil on olnud suvel armulugu ning sügisel satuvad nad ootamatult samasse kooli. Seal on Danny, aga Burger Palace Boys nimelise greaserite kamba juht, kellel ei sobi oma tundeid välja näidata. Ülikorralik ja pettunud Sandy liitub tüdrukutekambaga Pink Ladies. Peale mitmeid katsumusi mõistab Danny viimaks, et Sandy on tema suur armastus. Sandy omakorda leiab, et Danny tagasivõitmiseks tuleb tal oma imagot muuta …

1978 valmis Hollywoodis samanimeline muusikaline film Randal Kleiseri lavastuses, mis tegi ülemaailmseteks staarideks toona vaid 23-aastase John Travolta ning austraalia lauljanna Olivia Newton-Johni.
Hinnang: Millegipäras oli akustika halvapoolne, tekst ei jõudnud kõik kohale, abistada võinud tiitrid kippusid ka liialt kiired olema. Muusika poole pealt tekkis küsimus, kas see tuli lindilt või mängiti lives. Silmside bändiga oleks ikka võinud olla.

Seksistlikud mugandused võrreldes filmiversiooniga ei tulnud etendusele kasuks. Tantsude osakaal tundus tasakaalust väljas olema. Kuigi tantsud iseenesest olid head ja nauditavad.

Valguskujundus oli päris hea, nagu Pellele omane. Ka lavakujundus oli hea. Hinge kriibib küsimus, kas Nokia lava on surem kui Vanemuise oma või mitte. Et kas järsku olnuks Tartus sama asi parem.

Osatäitjatest paistis kõige rohkem silma Marius Pärn.

Märkused: Nokia suurus on ka tema nõrkus. KOlmekümne minutiline vaheaeg on ikka liiiast.

☟ 85. (265) Estonia - ☞Silva - (Estonia, 24.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Imre Kálmán
Žaanr: operett
Näitlejad: Janne Ševtšenko, Andres Köster, Urmas Põldma, Jassi Zahharov, Kristina Vähi-Matesen, Raivo E. Tamm, Riina Airenne, Tõnu Tamm, Jaak Jõekallas, Aare Kodasma, Richard Vaughan Rowlands, Ingrid Gilden, Kaire Kasetalu, Ksenia Bestopalova, Sanna Kondas, Seili Loorits-Kämbre, Urve-Ly Voogand, Kati Jaanimäe, Külli Ormisson, Airike Kolk, Greete Kivisild, Anu Laas, Liliana Tamm-Maaten, Jaan Normak, Valentina Taluma, Maire Haava, Karis Anderekson, Mart Laos, Taavi Lepik, Armin Pajula, Susan Kiison
Tutvustus: Imre Kálmán on Johann Straussi ja Franz Lehári kõrval kolmas Viini opereti suurkuju. 1908. aastal Theater an der Wienis esietendunud operett „Sügismanööver“ näitas noore helilooja andekust selles žanris. Järgnesid tellimustööd paljudelt teatritelt – „Sügismanöövri“ ja 1915. aastal esietendunud „Silva“ vahele mahtus veel seitse operetti. Säravat, kirglikku ja sentimentaalset „Silvat“ peetakse Kálmáni loomingu tipuks ning operetiajaloo üheks olulisemaks teoseks. Helilooja püüdis opereti süžeeliinile anda dramaatilist sügavust ning „Silvat“ võiks seetõttu pidada „La traviata“ õnneliku lõpuga operetivariandiks. Teose muusikasse on sulanud nii valsi-, tšaardaši- kui ka foksirütmid. „Silva“ vallutas publiku südamed juba peaproovis ja Das Neue Wiener Journalis avaldatud kriitika märkis pärast edukat esietendust: „Kálmán on kirjutanud kütkestava heliteose. On tunda tema meloodiate kõlatäiust ja meeleolude võlu pakub erakordset lüürilist naudingut!“Lavastaja Mart Sander: „Mõnes mõttes on „Silva“ valik kergema vastupanu teed minek, kuid samas ei saa vaielda: selliseid meloodiaid nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ teavad isegi need, kes pole kunagi teatrisse sattunud. Lavastajale on see hea materjal: sellest võib teha kas pesuehtsa komöödia või rõhutada loo traagilist alatooni. Või siis rääkida vahetu lugu inimestest, kes sotsiaalsete süsteemide hammasrataste vahel lõksus olles ihkavad olla kõigest inimesed, kuid ei saa seda endale lubada. Kuna selles ligi sada aastat vanas loos leidub teravaid paralleele tänapäeva maailmaga, otsustasin neid rõhutada mitte etenduse kaasajastamisega, vaid „vanutamisega“ – üritan lavastada etenduse, mis edastab moodsa sõnumi vaatamata sellele, et tema visuaalne külg on rõhutatult, peaaegu karikatuurselt vanamoodne.
Hinnang: Paras pettumus pärast neli aastat tagasi nähtud Elleri koooli versiooni. Sellega olin arvestanud, et tegemist on pika variandiga ja naislauljad üritavad vaatajte kõrvakilesid purustada,, aga seda et juba kaheksandasse ritta enamus tekstist ei kosta rahvusooperilt ei osanud oodata. Kui juba eesti keelse variandi arusaamiseks jääb kõrgusesse kuvatud tiitrite vaatamiseks kael kangeks, siis on midagi ikka valesti. Kogu publik ei mahu ju rõdule ära. Mõne tantsu ajal muutus asi lausa pantomiimiks - näed, et näitlejate suud liiguvad ja tiitrites sõnad jooksevad, aga mitte ühtegi sõna saali ei kosta.

Dekoratsioon on muidugi peenutsevalt suursugune. Detailidega oli vaeva nähtud sealgi, kus tegevust ei toimu. Valgustus aitas sellele hästi kaasa. Samas oli kõik kuidagi elutu ja lõuendlik.

Etenduse trumbiks on muusika. Mis sest, et kordusi aina tuli ja tuli. Natuke nõutuks tegi küsimus, kui palju muusikast tuli naturaalselt, kui palju plaadilt ja kui suurt osa võimendati. Kohati paiskus tagasiseinast tagasi nõnda tugev helilaine nagu oleks mõni jõnglane käinud helivõimendi nuppudega mängimas. Eri suundadest tulevad helid ei olnud omavahel balansis ja kõrvades tekkis ebameeldiv tunne.

Häiris see, et oma osaga paemini hakkama saanud kõrvalosatäitjate kummardamise ajal kasutati miinimumvalgust ning alles peaosaliste saabumisel sai valgustaja aru, et kummardajate nägusid ei ole näha.

☟ 86. (262) Teater Nora - ☞Manipulaator - (Tartu Kõrgem Kunstikool, 12.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Caroline Bréha
Žaanr: draama
Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Tarvo Metspalu, Anneli Mutso, Maire Luud, Janno Puusepp, Tess Pauskar
Tutvustus: Mees ja naine. Nad meeldivad teineteisele. Mees mõjutab naist, et saada oma tahtmist. Naine teeb sama. Mõjutatakse sõnadega, mõjutatakse tegudega. Manipuleeritakse. Kui kaugele minnakse, millised on piirid? Vägivald. Hellus, hoolivus. Vägivald. Süümepiinad ja kohus olla koos manipulaatoriga. Sõltuvus. Segadus. Armastus?

Lugu suhtest ja manipuleerimisest. Sellest, mis vägivaldse suhte sees ja ümber toimub,, aga mis jääb tihti varjatuks. Nii teistele kui endale.
Hinnang: Väga elulisel ja tähelepanu vajaval teemal etendus. Oli näha, et nii mõndagi pealtvaatajat mõjutas sisu väga sügavalt. Näitlejatelt päris hea töö.

Aga kahjuks ei sobi see tükk antud mängukohta. Liiga pikk vahemaa ühest sissepääsust teise juurde tingis väga pikad tühjad jalutuskäigud ja pausid. Ning siit kaob mängu rütm.

Valguskujundus on ka paras ebaõnnestumine, valgustati liialt publikut ja ala, kus midagi ei toimu. Ning needamad tühjad ära jalutamised on liialt valgustatud. Eks suurel määral on valguskujunduse halvas ülesehituses süüdi seesama piklik lavaruum.

☟ 87. (260) Tartu Üliõpilasteater - ☞Rääkiv inimene - (Tartu Genialistide Klubi, 10.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jüri Ehlvest
Žaanr: draama
Näitlejad: Martin Tikk, Romero Tamre, Tauno Tagel, Sven Paulus, Peeter Piiri, Kauri Kaljuste, Martti Kõiv, Heldur Kasak, Tormi Torop, Deivi Tuppits, Liisu Krass, Elli-Maria Mäesalu, Anu Sildnik, Kristin Uusna, Sigrid Salutee, Tiina Rahe, Sten Õitspuu
Tutvustus: Etendus räägib loo paranoilisest noormehest Federicust, kes ammuse õnnetuse või trauma tõttu midagi väga olulist oma minevikust unustanud on, ning kes tagasi eneseteadvustamise poole püüdleb, leidmaks oma hirmude põhjust. Argimurede sunnil ja lootuses parandada oma elutingimusi, sõlmib Federic ühe lepingu. Ühtlasi tahab ta leida taas oma kaotatud... mis ta arvabki seda olevat – armastust, hinge, sügavamat mina? Leping kui selline, aga peidab ja peegeldab eneses alati teatavat „deemonlikkust“. Tekkinud olukorra tegelik traagika annab endast tunda unenägudes ja ulmades.
Hinnang: Järjekordne etendus, kus publikut oli vähem kui näitlejaid laval.

Algus oli pikk ja igav. Siis kruvis tasapidi paremaks, tegi läbi kukkumise labasuse piirist allapoole ning kulges läbi rivitantsau poliitilise unenäolise muinasjutuna lõpuni.

Päris huvitav helikujundus. Kohati küll liialt valju - kõlar hakkas plärisema. Valguskujunduses häiris see, et valgust juhtinud sülearvuti küljes ooli väga häälekas hiir. Füüsika seaduste kohaselt peaks olema valgus kiirem kui heli, kuid nüüd kippus kõlama topeltkliks (päris huvitav teada, millist tarkvara kasutati, et topeltkilise tegema pidi) ning alles pärast seda algas valguspildi vahetus. Valguspilt iseenesest oli hea ja mitmekesine.
Märkused: Genialistide Glubi kohviku magustoitude valik on väga kesiseks jäänud. Nime "valge šokolaadikook" taga peidab end suur hunnik kohupiima imeõhukesel pruunil šokolaadimaitselisel põhjal. Samas nii head šnitslit ei ole tükk aega saanud.

☟ 88. (258) Vanemuine - ☞Musta pori näkku - (Vanemuise suur maja, 28.03.2013) ♥♥♥

Autor(id): Mihkel Raud
Žaanr: mokumentaalne talkshow lauludega
Näitlejad: Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg, Marianne Kütt
Tutvustus: „Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajab üks korralik rahvas referendumil heakskiidetud põhiseadust. Ta vajab vähemalt viit erinevat juustusorti lähimas Selveris ja iga kuu elukaaslast vahetavat allilma autoriteeti klantsajakirjade esikaantel. Ning ükskõik kuivõrd too täisväärtuslikult eksisteeriv rahvas seda ka tunnistada ei taha, vajab ta müüte ja legende alkoholiprobleemidest räsitud, elu ja surma piiril pendeldavatest popstaaridest, kes ühel päeval staadionitäie publikut psühhoosi äärele tõukavad ning järgmisel juua täis peaga toidupoest autoga koju sõites mentidele vahele jäävad.“/…/

„Mina ei kahetse tagantjärele küll midagi. Peaaegu mitte midagi.“

/M.Raud/

Esietendus 10. novembril 2012 Vanemuise suures majas

*Seletuseks sõnale mokumentaalne - mokumentaarium ehk libadokumentaal *(inglise keeles mockumentary) koosneb sõnadest pilkama /mock/ ja *dokumentaal /documentary/. "Mokumentaalsus" märgib meediavormi, kus *dokumentaalsuse muljet jättes räägitakse asjadest looval ja täiesti *mittedokumentaalsel moel.
Hinnang: Etendus algas väikese jalutuskäiguga ümber saali, kuna kohanäitaja ei olnud endale selgeks teinud lavastuse saaliplaani. Mingil hetkel tekkis juba tunne, et saali ei lastagi - mõlemalt poolt tuleb viisakus palve minna teisele poole. Teisel neiul oli õigus, tema poolt tõesti otse kohale ei jõudnud. Samas põranda viimase rea keskmine koht oli tõenäoliselt parim etenduse visuaalsete effektide jälgimiseks. Need, kes harjumuslikult valisid koha esimesse viide ritta jäid nii mõnestki visuaalist ilma.

Paralleelselt käis kolm erinevat etendust: enesealetsev avalikus kohas urineerimise lugude ümber käiv draama, pausidega bipolaarne rockmuusikal ning nüansiderohke perfomance liikuvate piltide ja valgusega. Esimesed kaks olid üsna igavad ja laialivalguvad, kolmas elas täiesti oma elu ja ei käinud kahe eelnevaga kokku, aga hoidis samas üleval ning meele värske.

Erinevate inimeste parodeerimine käis üle kivide ja kändude. Oli väga säravaid hetki, aga siis vajus kiiresti tagasi keskpärasuse rööpasse. Uute tegelaskujude sissetulekud olid hästi läbi mõeldud, aga siis jäeti nad liialt kauaks loorberitele istuma.

Antud etendus erineb viimase aja etendustest selle poolest, et esimene vaatus on sisutihedam ja vingema kujundusega kui teine. Enamus arsenalist kasutati enne vaheaega ära ja pärastiseks jäi vaid veerand tunni jagu pinget ja plaksutamist väärt etteasteid.

☟ 89. (252) Vene Teater - ☞Stavanger - (Tartu Uus Teater, 25.01.2013) ♥♥♥

Autor(id): Marina Krapivina
Žaanr: draama
Näitlejad: Alina Karmazina, Sergei Furmanjuk, Aleksandr Kutšmezov, Marina Malova, Anna Markova, Dmitri Simagin
Tutvustus: Etendus käsitleb suheteid XXI sajandil. Diagnoos - "üksildus kahekesi", kus ei internet, emigreerumine, tabletipurgid ega kohtumised sõpradega ole võimelised päästma inimesi tühjuse eest, mis laastab nende elu mõtet. Inimesed küll suhtlevad, vahetavad olmefraase, kuid tegelikult nad ei kuule üksteist. Ja üldse pole tähtis, mis keeles nad suhtlevad.

Katsed suhelda läbi paksu seina, mis ehitatud üles tõrksast paranoiast ja eneseusalduse puudumisest, seinast, mis koosneb ületamatust sisemisest künismist, ärritusest, tigedusest, ahastusest, hüsteerilisest lootusest ja hirmust - just nii võiks ilmselt iseloomustada stseene, mis moodustavad näidendi ja lavastuse olemuse.

Novõi teatr (Uus teater) on kuni 2007.aastani Tallinnas tegutsenud Drugoi teatr'i (Teine teater) uus tase. Ainult uued tekstid, aktuaalsed teemad ja kaasaegsed kangelased.Juri Muravitski on Moskva lavastaja kes peamiselt lavastanud Moskva teatrites Teatr.doc, Praktika ja Kazantsevi-Rostchina dramaturgia ja režii keskuses ning Permi teatris Stsena-Molot. Tema viimane lavastus Teatr.doc-is "Läida mu tuli" on nomineeritud 2012.aasta Kuldse Maski auhinnale.Stavanger on tema esimene töö eesti näitlejatega.

Спектакль об отношениях XXI века. Диагноз - "одиночество вдвоем", когда ни интернет, ни эмиграция, ни флаконы с таблетками, ни встречи с друзьями не способны спасти людей от пустоты, разрушающей смысл их жизни. Люди общаются, перебрасываются бытовыми фразами, но, по сути, они не слышат друг друга. И не важно, на каком языке они говорят.

Новый театр - это новый уровень Другого театра (закрытого в 2007 г.). Здесь только новые тексты, актуальные темы, современные герои. Юрий Муравицкий - режиссер спектаклей в "Театр.doc", театра «Практика», Центр Драматургии и Режиссуры А.Казанцева и М.Рощина (г. Москва), Театра «Сцена-Молот» (г. Пермь). Спектакль "Зажги мой огонь" в "Театр.doc" номинирован на Золотую Маску в 2012 году.
Hinnang: Ühest traagilisest uudisloost Norra tööstuslinnas on saanud lihtsate inimeste vaikse draama lõppakord. Kogu etendust läbib ebamugavustunne. Nii näitlejad kui bänd istuvad kogu 100 minutit pingil ja ootavad riburada oma järjekorda. Tekstis on palju pinevaid pause ja teemavahetusi.

Kohe näha, et internetis suheldes jäävad paljud pisiasjad nähtamatuks või moonduvad paremaks kui tegelikus elus on. Põgenemine tundmatusse kohta on küll seiklus, aga ei pruugi lõppeda nii hästi kui loodetud.

Lavakujundus lihtne, tegevuskohad hästi markeeritud. Näitlejate näod jäid tihti varju, kuna valgus langes neile küljelt või tagant. Võimendus tühjus tegelaste ümber.

Tekst oli hästi arusaadav, tõlge veidi väikse fondiga või sulandus taustapildi seaga aeglase tempo tõttu polnud tõlget enamasti ka vaja. Aga etendusse seotud kolme muusikapala sõnum kadus hea muusika taha ära. Siia oleks tõlget oodanud.
Märkused: Vene keeles

☟ 90. (251) Luunja Aidateater - ☞Meditsiinisügis 2012 - (Laulupeomuuseum, 17.01.2013) ♥♥♥

Žaanr: sketšikava
Tutvustus: Ei leidnud kuskilt.
Hinnang: Lühike paljudest kildudest koosnev kava. Enamus kilde olid erinevatest anektoodikogudest tuttavad, aga oli ka mõni kuulmata looke.

Arstid vahetuvad, aga järjekord ukse taga ei saa kunagi otsa. Rumalusi oskavad teha nii patsiendid kui arstid. Sõnalise ebakindluse kompenseerisid näitlejad väga hea pantomiimiga.

Paremate punktide saamiseks pidanuks etendus olema veidi pikem.

☟ 91. (249) Komöödiateater - ☞Tour de Farce ehk Abielu on igavene - (Vanemuise Kontserdimaja, 12.12.2012) ♥♥♥

Žaanr: farss
Näitlejad: Kadri Adamson, Hendrik Normann
Tutvustus: Tour de Farce ehk eesti keeles Farsituur või Tippfarss on pöörase süzheega näitemäng. Ühte Ameerika hotellituppa saabub abielupaar, kes on just ilmutanud raamatu "Abielu on igavene", kuigi nende endi kooselu on karile jooksmas. Samasse tuppa hakkab nüüd igasugust rahvast sisse põikama ja üks koomiline situatsioon järgneb teisele. Kujutage ette, et seda kõike esitavad ainult kaks näitlejat, Kadri Adamson ja Henrik Normann, kes pidevalt kostüüme ja parukaid vahetavad ning täiesti erinevate tüüpidena laval käivad. Kogu see tulevärk annab vaatajale toibumiseks vaevalt mahti ja paneb imestama, kuidas see kõik võimalik on?! Selles saab veenduda ainult oma silmaga – uue aasta naljakaim komöödia on sündinud.
Hinnang: Kaks näitlejat ja lavatagused nähtamatud käed suudavad etenduse päris kiiresti ja sujuvalt käima panna. Eks sisutühjale tükile annabki peamise võlu, kui kiiresti suudetakse ühelt rollilt teisele üle minna. Samas, kas Broadwayl ikka nii aeglast tükki mängitakse. Liialt palju aega läks telefoniga lobisemisele ja ukse vahel kõõlumisele.

Kunstilises mõttes mõttetu tükk. Lava- ja valguskujundus jaburalt üksluine. Aga naerda ja lõõgastuda saab. Vähemalt niikaua, kuni ei mõtle, miks nad nii teevad.

Vististi kõige pikema kummardamisteega tükk. Isegi nii pikk, et publik ei suutnud lõpuni ära istuda. Eks oma mõju avaldas muidugi "tehniline" rike, mis etenduse alguse väljakuulatust hilisemaks lükkas.

☟ 92. (248) Vanemuine - ☞Lotte jõulupidu - (Vanemuise suur maja, 07.12.2012) ♥♥♥

Autor(id): Janno Põldma
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Gerli Padar, Getter Jaani, Hanna-Liina Võsa, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Aivar Tommingas, Maria Soomets, Priit Strandberg
Tutvustus: Lottel on jõulude eel plaanis oma sõbrad kuuse ümber kokku kutsuda ja laulda jõuluvanale mõned toredad laulud. Külla on lubanud tulla nii Mary Poppins kui perekond Banks Inglismaalt, samuti von Trappide pere Austriast, Draakon Otto ning doktor Ave Leiutajatekülast, haldjas lavastusest „Nukitsamees“, Getter Jaani ja paljud-paljud teised.

Omad plaanid on Lottel ka lastega, kes kontserti kuulama tulevad – tal on üks uus jõululaul, mille ta plaanib kõigile selgeks õpetada.
Hinnang: Kus Sa ikka uut jõulutükki iga aasta võtad. Tuleb vahepeal siis veidi varme tehtud tööde peal liugu lasta. Selleks tuleb leida laste seas kõige tuntum tegelane (seekord Lotte), jõulumees ning tema ümber kogu tegevus käima panna. Kui veel mõne tuntud laulja ka nõusse saab, et ta lisaks paarile enda laulule veidra kostüümi selga paneks ning liikumiskavades kaasa lööks, siis on edu garanteeritud. Igatahes see etendus oli välja müüdud. Mis sest, et ega siin nüüd nii väga palju uut ka võrreldes nähtud etendustega ei ole. Igavleva dirigendiga orkester ja bänd tõsteti lavaugust lavale, monteeriti kokku kirjaümbriku kujuline "televiisor" ning värskendati jõulusaani.

Mõned laulud on juba ära leierdatud ja ega lastega koos väga laulu kuulama jääda ei saa, ikka leid kellele tuttav viisijupp nii meeldib, et käed lausa kutsuvad kaasa plaksutama või kaasa hõiskama. Aga teisalt on see kindel märk, et lastele läheb etendus korda ning neid ostab vaimuka kostüümi ning valguseffektidega ära küll. Ülaskeeratava nuku ingliskeelne laul tundus veidi komplektist välja minema. Eks enamikule publikust on ju viis tuttav ja selle saatel oli suht lihtne robotliku koreograafiat teha, aga ikkagi, miks peaks Leiutajate külas kõlama võõras keeles lugu võõral tänaval asuvast majast...
Märkused: Liigse kommertslikuse eest võtan ühe tärni maha. Lasteetenduses pidanuks ikka mingi moraal ka olema.

☟ 93. (247) Tartu Üliõpilasteater - ☞Õnnestunud elu - (Athena kultuurikeskus, 05.12.2012) ♥♥♥

Autor(id): Pavel Prjaško
Žaanr: draama
Näitlejad: Liisu Ktrass, Triinu Lukas, Enor Niinemägi, Kauri Kaljuste, Tauno Tagel
Tutvustus: Metropol. Äärelinn. Neli noort inimest. Kaks meest ja kaks tüdrukut. Katkematud peod. Talle tundub, et ta armastab. Pulm. Talle tundub, et teda ei armastata. Lahutus. Pidu kestab. Näidend meie aja kangelastest, kes on veendunud, et nende elu on õnnestunud.

“Õnnestunud elu” on Minskis 1975 .a. sündinud ja praegu Moskvas elava kultusdramaturgi Pavel Prjaðko esmatutvustus Eestis. Enamus tema näidendeid põhjustab suurema või väiksema skandaali juba enne lavale jõudmist. “Õnnestunud elu “ võitis 2010.a eriauhinna festivalil “Kuldne mask”. Seda mängis Teatr.doc Moskvast. Prjaðko sai aastal 2012 eriauhinna “uue dramaturgia” kategoorias näidendi “Kuri tüdruk” eest. Teater Post Peterburgist ja Teatr.doc Moskvast lavastavad järjekindlalt Prjaðko loomingut.
Hinnang: Elust maha kirjutatud laused jäid kohati veidi ühekülgseks ning kokkuvõttev pealkirja seletav osa tuli liialt ruttu ning oli lühike. Seega jäi etendus poolikuks. Puudu või arusaamatuks jäi loo moraal. Peaasi, et noorem publik ei saaks sellest aru, et nii peabki tegelikus elus olema.

Lavaline liikumine ja kostüüm oli kohati üsna labane. Seega vanuse alampiiri tõstmine 14 aastalt (reklaamklipis) 16 aastale (kavalehel) on õigustatud.

Helikujundus oli päris hea. Lausa nii hea, et publik nautis viimast laulu päris pikalt enne kui aru sai, et näitlejad ootavad aplausi, selleks et püsti tõusta ja kummarduda.

☟ 94. (238) Rakvere Teater - ☞Meie, mehed - (Vanemuise väike maja, 29.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Neil Simon
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Eili Neuhaus, Volli Käro, Toomas Suuman, Heigo Teder
Tutvustus: Üks mees polnud iial kodus, naine ja lapsed olid pidevalt üksi, mees jõi palju, teenis palju, kulutas kõik tühja-tähja peale, unustas kõik vajalikud asjad ära, enda järel ei koristanud, tulevikuplaane ei teinud, tänitamist ei talunud, lubadusi ei täitnud. Teine mees oli kogu aeg kodus, naisele ja lastele rahu ei andnud, mees ei joonud tilkagi, teenis palju, kulutada ei lubanud, midagi ei unustanud, koristas kõike ja kõigi järelt, kavandas kõike, tänitas pidevalt, lubadusi täitis liialt.

Oma naisi armastasid mõlemad väga. Aga naised läksid ära, sest ei suutnud sellist elu enam välja kannatada.

Need mehed otsustavad koos elama hakata. Ilma naisteta, ilma maailma segava elemendita. Meeste sõprus peaks ju kõigest üle olema? Kuidas ja kas kaks meest ühise katuse all koos elades toime tulevad, näeb juba teatrisaalis.

Selle Neil Simoni särava komöödia teisi versioone on varem Eestis mängitud Eesti Draamateatris nime "Suured tüdrukud ei nuta" ja Vana Baskini Teatris nime "Pentsik pere" all.
Hinnang: Peale suhteliselt igavat esimest vaatust oli selge, et sama tükk olen kunagi ammu näinud ning mis teises vaatuses toimuma hakkab oli üldjoontes selge. Peale naisi ülimalt naerutavat teist vaatust tuli aga täieliku üllatusena asjaolu, et kogu ette teatud osa on läbi, aga seda ei ole mitte etendus. Juba tükk aega ei ole kohanud kahe vaheajaga etendusi. Kolmandas vaatuses osati pinget üleval hoida, aga jaks naermiseks rauges väsitava vaheaja tõttu.

Eduard Salmistu Oskar ja Tarmo Sõmeri Felix olid väga hästi välja mängitud. Elu traagika kiirgas mõlemast mehest ehedalt välja ning erinevate mõttemaailmade konflikt oli tajutav. Eriti kolmanda vaatuse alguses. Kahju ainult, et kohati oli liigset karjumist. Vaikuse stseenid mängisid palju paremini välja. Eriti tuli see välja siis, kui mehed naistega söögilauda istusid.

Seega 40 minutit igavat sissejuhatust, 40 minutit mõttetut vaheaega, 40 minutit täis tuuridel komöödiat ning 40 minutit libisemist lõpu suunas. Minult lisatärnide saamiseks tulnuks etendust vähemalt 40 minutit kärpida.

Lavakujundus oli maitsekas. Piisaval hulgal detaile, et võimendada erinevate meeste maailmu. Kaheteistkümnenda korruse akna taha mingi varbseina loomine, et naised saaksid lõpupildile oli küll liiast. Ümar peegel mängulaua kohal tundus olema hea leid, kuigi rõdu viimasest reast temast suurt kasu ei olnud.

☟ 95. (237) Vanemuine - ☞Tagasi Eestisse - (Vanemuise väike maja, 26.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Karol Kuntsel, Oleg Želudkov, Janek Savolainen, Meelis Hansing
Tutvustus: See oli just krooniaja lõpus, kui minu ukse taha tuli üks mu lapsepõlvesõber Juhan. Aga Juhaniks ei kutsunud teda keegi, ikka Johniks. Sest ta nägi noorena välja nagu John Lennon. Tükk aega ma ei teadnud temast midagi,, aga siis korraga ilmus ta välja ja midagi temas meenutas ikka veel Lennonit. Tema soov oli ei vähem ega rohkem, kui et ma kirjutaksin üles tema eluloo. Esiti mõtlesin, et ta on peast lolliks läinud,, aga mida edasi ta jutustas, seda enam sain ma aru, et see lugu kirjutab end juba ise. Asi oli selles, et vahepeal oli Johni isaga juhtunud üks hirmus õnnetus, sellest kirjutati isegi lehes ja näidati telekas. Tähendab, ta isa suri ära. Isa viimne soov oli, et tema tuhk saaks laiali puistatud Austraalias, kuhu omal ajal oli sõjakeerises sattunud ka Johni vanaonu. Isa unistas ikka ja alati onule küllaminekust, aga ei jõudnud. Nüüd hakkab John täitma oma isa viimset palvet…

Hinnang: Võtad ajalehest paar kollasevõitu uudisekildu, lood neist oma suva järgi seoseid ajaloo sündmuste, geograafiliste paikadega, teed meeskonnale ühte värvi T-särgid ja ongi pool näitemängu valmis. Lisad veidi enesealatsust, patriotismi, mõned rumalad naljad ning võib otsida kaaskunstnik, helikujundaja ja videospets. Kui saab juurde paar lavalist nõksu, siis võib asuda asja lavastama. Eriti, kui leidub huvitav pealkiri.

Nii nagu eesti uusimaagsetele tükkidele kombeks hakkab saama, tuleb esimene vaatus teha võimalikult igav, et saaks siis teises vaatuses alles jäänud publikule täis tulevärk tööle panna. Kaameramees on ka selleks ajaks saalist lahkunud.

Sisu sama hästi kui ei ole, näitlejameisterlikkust on vähe, aga seekord lüüakse vormiga. Postimehes päev enne esietendust välja reklaamitud varjuteater ahvidega, lavameistrite ja valgustajate tähetund ja nõudlik videomontaaaž. Ajakirjanikul, kes tõenäoliselt kaameramehe kombel lahkus saaalist pärast esimest vaatust jäid kaks viimati mainitud elementi nägemata. Video rikastas ja täiendas etendust kindlasti, lavameistrite tähetund oli kül ilus, aga läks ülejäänud lavastuse sini-must-valgest kujundist välja.

Kõige parem osa etendusest oli helikujundus. Nii meeleolu muusika kui efektid olid korralikult paigas ja oskuslikult balanseeritud.

Lõpp tuli vägagi tuttav ette - kasutasime seda ju ise 2011 aastal Kalevipoja etenduses. Tõsi, meie ei laenanud hääli kuulsatelt artistidelt ning täitsime selle neli minutit liikumisega. Ka praegune kooseis oleks võinud täiel häälel kaasa laulda ning varjuteater meeleolu luua. Praeguses variandis jäi Eesti teamalisele tükile liialt punane lõpp. Ju taheti rõhutada, et tulevik on tume ja kohutav.
Märkused: Kontrolletendus

☟ 96. (234) Vanemuine - ☞Cabaret - (Vanemuise suur maja, 19.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Joe Masteroff , John Kander, Fred Ebb
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Tatjana Mihhailova, Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Eva Püssa, Markus Luik, Jaan Willem Sibul, Merle Jääger, Maria Kallaste, Pirjo Püvi
Tutvustus: Muusikali tegevus viib meid Berliini aastal 1929. Samal ajal kui Weimari vabariik on uppunud majanduslikku ja poliitilisse segadusse, õitseb ööelu – nii ka kurikuulsas Kit-Kat-Clubis. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe klubi sillerdav-kahtlasesse atmosfääri ja kohalikku tähte, imekaunisse Sally Bowlesi. Kui Sally oma kiiva armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionis varjualust otsib, areneb kergemeelse femme fatale’i ja tagasihoidliku kirjaniku vahel kummaline suhe…

„Cabaret“ toob vaatajate ette meelelahutusest sõltuvuses oleva ühiskonna, mille frivoolsetest ja kergemeelsetest lõbustustest tulvil elu meenutab tantsu kuristiku serval. Sest „homne päev“ - natsionaalsotsialism, tuleb pidurdamatult ja seda ei takista kellegi isiklik õnn ega kunstnikud või väljaspool seisjad.

Hinnang: Tehniline osa tundus veel veidi toores, kohati ei olnud häält kosta, subtiitrites oli korra soome keel peal ja inglise keel all ja siis jälle vastupidi või käisid etendusest üldse teist teed.

Silme ees on võrdlus 2003 aasta Vanalinnastuudio versioon, mis tundus tagantjärele lustlikum ja südamlikum. Vanemuise versioonis on kadunud (või pole veel jõudnud tekkida) kontakt publikuga. Visuaalides on liialt sisse toodud homoseksuaalsuse teemat, mis minu arvates antud tükiga väga kokku ei lähe.

Meeldivalt üllatas Tatjana Mihhailova, kelle sõnum võrreldes eelmiste etendustega jõudis kohale ning oli näha head näitlejameisterlikkust.
Märkused: Kontrolletendus, seega teatril on võimalik veel etendust paremaks lihvida. Potensiaali on.

☟ 97. (224) Ugala - ☞Mee hind - (Sadamateater, 04.09.2012) ♥♥♥

Autor(id): Ott Aardam
Žaanr: draama
Näitlejad: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill
Tutvustus: Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada... kangesti tahaks..., aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda,, aga midagi ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid-, aga see oleks ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.
Hinnang: Algus- ja lõpumuusika häirivalt valju. Väga aeglane tempo. Tõsi eks sisu rõhutamine nõudis tempo kunstliku allatoomist. Kiiremas tempos oleks see hoopis teine lugu. Ei või lõpuni kindel olla, et parem.

Liblika idee oli tore. Kui see kogemata nii juhtus, siis on hea näide näitleja rollist ja meisterlikkusest näha enda ümber teisi ning elada üdini etenduse sisse. Kui idee tuli lavastajalt, siis selle elluviimiseks oli ikkagi näitlejat vaja.

Tagantjärele küsimus, millises ajas toimub tegevus: kas minevikus, olevikus või tulevikus. Üheks küla ajaviitemänguks on saanud pimesi tooreste kartulite söömine ja ära arvamine, mis sortidega on tegemist. See ju viitaks minevikule, siis viitsiti jamada paljude erinevate sortide kasvatamisega. Nüüd kipub väikestest taludest kartulikasvatus üldse välja surema. Varajase ärkaja elektrikokkuhoiu monoloog viitab, aga tulevikule, kui elekter on jõudnud juba vabaturule minna ning konkurents öise ning päevase elektrihinna vahe suureks viib. Majade sisemuste ümberrehitamine ja pööningute kasutamisele võtmine kipub olema oleviku teema. Tihti ei vaadata, kas sein on kandev või mitte, lihtsalt hetke ajel korraldatakse elamist ümber.

Etendus esitati Balti Teatri Festivali kavasse. Kas sellist Eestit tahetigi naaberrriikidele näidata. Maaelu hääbumine ja linnastumine on küll aktuaalsed, kuid sisemas tahaks tulevikku siiski näha veidi helgemates toonides. Kui ahvatlevad suurlinna tuled ka ei oleks, oleks hea, kui kõigil jääks alles side maa ja loodusega. Mis sest, et igapäevase kiirustamise käigus kipume üha tihedamini leidma end katkise meepurgi ääres - nii kerge on teiste töö ja vaev muuta tühiseks. Et õiglane mee hind aitaks kodumaistel mesinikel ära elada ning ebaausas konkurensis ei asenduks talvine maius võõrsil kasvavatelt õitelt korjatud ollusega või mis veel hullem suhkrulahusega.

☟ 98. (223) Tartu Uus Teater - ☞Vanemuise biitlid - (Tartu Uus Teater, 03.09.2012) ♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu
Žaanr: draama
Näitlejad: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal
Tutvustus: Teatriuuendus nõukogude Tartus on ilmselt kõige mütologiseeritum periood eesti teatris. Lavastus "Vanemuise biitlid” olemasolevale uut infot juurde ei lisa, küll, aga viskab tõed, valed ja kuulujutud võrdsete lähteandmetena ühte patta. Tulemuseks on mänguline teatriuurimus, kus on olemas nii teatrist jutustava lavastuse tundemärgid (ümberriietumised, tagaajamised, partnerivahetused, ekstaas, esoteerika jm), kui ka teadusliku uurimuse tunnused (eri vaatenurgad, tsitaadid, meetodid, range ülesehitus jm). Küsimus oli selles, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu ning mitte kaotada oma elusamust. Ja see küsimus ei ole mitte kuhugi kadunud.
Hinnang: Kas tõesti juba festivalist väsinud? Etenduse tempo oli nii aeglane, et sünkroontõlke sumina saatel kippus uni vägisi peale. Publiku poodium, millel Naiste maailma vaadates ei pannud kolme tunni jooksul tähelegi, tundus täna nii ebamugavalt kõva ja lihaseid väsitav.

Etenduse suurim pluss oli helikujundus. Nostalgilised lood, mis juba osalt unustusehõlma vajunud. Pärliks oli Rein Marani loodushõnguline tekst tearimaailmast.

Ribikardinate ja valgustusega suudeti üles ehitada väga huvitav teatriruum mida isegi 18 tooli ei suutnud purustada. Tõsi nagu juba enne etendust hoiatati toimus tegevus publikule liialt lähedal ja madalal, seega jäid paljud detailid nägemata.

Ümberriietumistega mindi liiale. Enda arust tulin teatrietendust jälgima, mitte moeetenduse telgitagustesse. Andis küll võimaluse ühte lugu mitu korda erineva emotsiooniga kuulata, aga ega see nüüd nii hea lugu ka ei olnud.

☟ 99. (221) Komöödiateater - ☞Head isu, näljased! - (Tamme Staadion, 31.08.2012) ♥♥♥

Autor(id): Peep Pedmanson
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Anne Paluver, Hendrik Normann, Tarvo Krall, Merle Jääger
Tutvustus: Sellist nime kandev näitemäng koosneb kahest loost, mida ühendab söögiteema. Esimese tegevus toimub üksikul saarel, kus nälg võtab silmanägemise ära ja eestlase ainsaks toiduks on teine eestlane. Teises loos on, aga süüa nii palju, et selle vastu polegi enam huvi ja janunetakse hoopis raha, võimu ja asjade järele. Eesti elu ilu ja valu lahkavad naisminister, tema meessekretär, nudist, meediamogul, ravimite maaletooja, pankur, kreeklane ja teised. Loomulikult ei puudu armastus ja muud kired. Teksti kirjutas Peep Pedmanson ja kujunduse tegi Riina Vanhanen. Mängivad Anne Paluver, Hendrik Normann, Tarvo Krall ja Merca, kes neljakesi teevad kokku 12 rolli.
Hinnang: Veidi alla kahetunnine säästueelarvega tehtud meelelahutus. Esimesena näidati tutvustuses teisena kirjeldatud osa. Rannas peetakse tähtsate ninade kokkutulekut, millele satuvad kõrvalrannal toimuva ürituse külalised. Asi kippus veidi poliitiliseks kätte. Midagi väga uut välja ei mõeldud, korrati vaid erinevaid kollasevõitu ajakirjanduslike liialdusi. Tögamine ravimite parseldajate üle oli ju omamoodi originaalne, aga jäi poolikuks.

Peale vaheaega kujutatud üksiku saare osa oli parem. Jumalavallatud naljad kõrsikutega ning viited kehaosade saagimisele. Lõpp tuli kuidagi väga järsku.

☟ 100. (219) Emajõe Suveteater - ☞Viimane Dracula - (Athena kultuurikeskus, 05.08.2012) ♥♥♥

Autor(id): Mart Kivastik
Žaanr: draama
Näitlejad: Andres Lepik, Marko Mäesaar, Aarne Soro (Ugala), Margus Jaanovits, Marika Palm, Jaanika Tammaru, Edgar Tammi
Tutvustus: Venelased puurisid Antarktikas läbi neljakilomeetrise jää augu, mis ulatus järveni, mis pole üle 40 miljoni aasta reaalse maailmaga kontaktis olnud. Loomulikult on kõik tulemused salastatud. Mõningatel andmetel on lõpuks leitud juba A. Hitleri poolt otsitud maaväliste tsivilisatsioonide pelgupaik Maal. On andmeid ka sellest, et saurused jätkavad selle jääkilbi all oma muretut elu. Mis siis imestada, et Tartu Botaanikaaed on juba aastaid olnud Dracula pelgupaik. Öösiti on sealkandis kuulda olnud Wagneri hingestatud muusikat...

Athena kinos on oodata segasele loole selgitust ja glamuuri.
Hinnang: Selline tükk, mille kohta on väga raske otsust vastu võtta, kas meeldis või mitte. Seda oli tunda ka publiku rekatsioonist esimese vatuse lõppedes - aplaus oli väga kobav ja äraootav. Oli ju tekstis väga palju viiteid Tartule ja Eesti poliitikutele/ärimeestele.

Väga hea sidumine videoeffektidega ja valgustusega.

☟ 101. (214) Improteater - ☞Click-show - (Tartu Genialistide Klubi, 22.05.2012) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Rednar Annus, Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Maarius Pärn, Rauno Kaibiainen
Tutvustus: Uue etenduskava nimeks on "CLICK-SHOW" ja seda saab näha enne suve vaid üks kord - 22. mail Tartus Genialistide Klubis! Improvisatsiooniteatrile kohaselt on publikul taas võimalik etenduse jooksul suunata näitlejaid ja sekkuda sündmuste kulgu - seekord klikkamisega.
Hinnang: Klikkimise idee iseenesest hea, aga raskesti teostatav. Kui etendus kuhugi kooli kaasa võtta, siis oleks innovaatiline kasutada vastusepulte, mida Tiigrihüppe toel mitmesse kooli on juba siginenud.

Hästi mängitud, õigesti mängitud, aga liialt vähe mängitud.

☟ 102. (212) Eesti Draamateater - ☞Hiilgav! - (Eesti Draamateater, 04.05.2012) ♥♥♥

Autor(id): Peter Quilter
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ita Ever, Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja
Tutvustus: Florence Foster Jenkins – maailma halvim laulja! Nõnda on nimetatud seda ebaharilikku naist, kes armastas väga laulda, ent kahjuks sugugi viisi ei pidanud. Tema elulool põhinebki briti noore näitekirjaniku Peter Quilteri komöödia. Jenkins elas möödunud sajandi algupoolel Ameerikas, vanematelt päritud varandus võimaldas tal muusikale pühenduda ja tema karjääri tipuks sai väljamüüdud kontsert prestiizhikas 3000-kohalises Carnegie Hallis New Yorgis 1944. aastal.

Näidend kujutabki seda Florence’i elu kõrghetke ja ühtlasi viimast vaatust. Florence’i kõrval seisavad eakaaslastest sõbrad, austaja St Claire ning sõbranna Dorothy koos oma elus ja surmas truu puudliga. Ta kodus toimetab mehhiklannast teenijanna Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Ja ta on äsja leidnud endale ka uue pianisti, temast poole noorema ja seni restoranimuusikuna töötanud Cosmé.

"Hiilgav” esietendus Londonis 2005. aastal ja tänaseks on näidendit lavastatud rohkem kui kahekümnes riigis.
Hinnang: Tühjalt kohalt on tehtud näidend, mida vaatab veel 2 ja pool aastat pärast esietendust terve saalitäis vaatajaid. Väga head näitlejatööd panevad tühja teksti elama. Samas kas pole tegu heade näitlejate raiskamisega. Oodanuks oluliselt rohkemat.

Hispaaniakeelne teeniatüdruk oli hea leid. Päriselus oleks ta muidugi kiiremini rääkinud, aga nüüd anti võimalus kaasa mõelda ka neile, kes keelt vaid läbi teleserjaalide kuulnud.

Märkused: Pean nõustuma mitme varem tükki näinud inimese arvamusega, tükk on hea, aga teist korda vaatamist ei vääri.

☟ 103. (205) Teater Nora - ☞Kõik - (Tabivere Tuulik, 25.11.2011) ♥♥♥

Autor(id): Anni Luud
Žaanr: draama
Näitlejad: Janno Puusepp, Merlin Ponna, Erlend Kollom (Tabivere teater), Airé Pajur (Vilde Teater)
Tutvustus: "Kohtutavalt kurb on üksinda olla. Need plasmaekraaniga telerid kodus, viimasel tehnoloogial kohvimasin, mullivannid... Need ei aita sugugi. Samuti mitte pidevalt mängiv raadio, selleks, et tundukson keegi veel. Ikka oled üksi. Ainult sina.

Hinnang: Pidevalt ehitatakse uusi teid, õgvendatakse vanu. Paari minutise ajavõidu hind on see, et sõidame kaunitest kohtadest üha kaugemalt ja üha kiiremini mööda. Kui paljud Piibe maantel edasi-tagasi rändavad autojuhid on märganud Tabivere tuulikut? Või mõnda teist? Paljud on seal teinud peatuse?

Aga sellistel kohtadel on oma lugu. Ühe sellise on Anni kenasti kildhaaval kokku seadnud kahe inimese suhete keerdtripi 27 aastaste sammudena. Etenduse ülesehitus on veidi lihtsakoeline, aga teisalt ikka uudne. Mängupaik sobib kenasti näidendiga. Lõpustseenis oleva aastavahetuse meeleolu jõudis tunni ajase külmetamise käigus kontidesse.

Publikut on küll vähevõitu kuid meeskond võiks mõelda lihtsa valguspuldi soetamisele. Saaks samade valgustitega veidi sujuvama valguspildi.
Märkused: Pange end soojalt riide!

☟ 104. (203) Vana Baskini Teater - ☞Jäägu meie vahele - (Vanemuise väike maja, 09.11.2011) ♥♥♥

Autor(id): Alan Ayckbourn
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ene Järvis, Marika Korolev, Eva Püssa (Vanemuine), Raivo Rüütel, Madis Milling
Tutvustus: "Just Between Ourselves" on üliproduktiivse ja -populaarse briti Sir Alan Ayckbourni (s.1939.a.) järjekorras 20. komöödia, mille esmaesietendus oli 1976. aastal Scarborough.s, The Library Theatre's. Tegemist on näitekirjanduse suurmeistri ühe enimmängitud lavateosega. Ja seda mitte ilma põhjuseta. Nagu ka eesti teatrivaatajaile ilmselt juba teada, on valdavas osas Sir Alani komöödiatest teravmeelse sündmustiku ja vaimuka teksti taga peidus sügavalt inimlik sõnum, mis kedagi külmaks ei jäta. Võiks öelda, et huumor on tema näidendite väline vorm, sisu on aga tihti kaugel naljast. Käesoleva lavatüki kohta on öeldud, et see on "mõrkjas (bittersweet) komöödia, mis ühtaegu naerutab ja hingepõhjani raputab publikut". Just sellist mõju on Alan Ayckbourn oma loomingust rääkides korduvalt ideaalina näinud. Komöödia sündmustiku moodustavad kahe juhuslikult tutvumud nooremas keskeas abielupaari neli kohtumist, mis toimuvad aastaringi neljal aastaajal, kusjuures iga kord on nagu juhuslikult kellegi sünnipäev. Väliselt näib esialgu kõik tore ja korras olevat, ning seda joont püüab kuni lõpuni hoida peategelane Dennis, kelle lipukiri on: naljaga saab kõigest üle, naer ja muretu meel parandavad kõik haavad. Viienda tegelasena sekkub jõuliselt mängu Dennise ema, kellel minia Veraga "antagonistlikud" vastuolud. Ka teisel abielupaaril – Pamil ja Neilil – pole kaugeltki kõik hästi. Tegevus saab kohati koomilise, kohati lausa drastilise vormi. Aga ikka on hoolimata kõigest peaasi õnnitluslaul ja sünnipäevakook!...
Hinnang: Seekord said lavatöölised ja butaforiga tegelejad kõige suurema koormuse. Autoromuga garaaz on päris hästi üles ehitatud. Kõrvalmaja kujundus tuleb vägisi tuttav ette ühest teisest Vana Baskini teatri etendusest ja tuletab meelde, et ka see kolmandik lavast tuli kuidagi täita.

Valgustaja leidis üles sodiaagikella ja pani selle kenasti särama, lisas tumedale taustale valge raagus puu, andis kaldaknale meeldivalt sinise läike ning tegi mänguplatsi ühtlaselt valgeks. Selle koha peal teatrimaagia tekitamine ka lõppeb. Ei mingit toetust laval toimuvale.

Tekstis on pinge olemas. Osati hästi pausi pidada ja publikut mõtlema panna, mis pagan seal laval toimub. Need, kes tulid naerma, pidid pettuma. Nalju ju on, aga südamest naerda sai harva.

☟ 105. (202) Tartu Üliõpilasteater - ☞Ulgumerel - (Athena kultuurikeskus, 08.11.2011) ♥♥♥

Autor(id): Slawomir Mrozhek
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Christopher Rajaveer, Enor Niinemägi, Indrek Tulp, Karl Laumets, Egle Adams, Hedvig Tõnisson, Kristin Uusna, Kristina Mändul, Kätlin Armei, Lauli Otsar.
Tutvustus: Must komöödia, kus kolm härrasmeest, kes elus nii mõndagi kogenud ja näinud, kohtuvad "ulgumerel", eikellegimaal. Aja surnuks löömiseks mõeldakse välja päris veider–naljakas ja kohati ka julm tegevus, mis kolmest ühele võib osutuda saatuslikuks. Kuid kellele neist?

Hinnang: Tutvustus lugedes arvasin, et tegemist on ennekõike mälestuste ümberjutustamise tükiga. Et kriisiolukorras tulevad välja varjatud saladused, mis mingil moel ristuvad ja hädas olijaid mõjutavad.

Aga kohe kiiresti läks asi kanseliitideks ning poliitiliseks sõnamulinaks koos ameerikaklike relklaamide ja kihutuskõnedega. Kuna vohavat teksti jäi veidi väheseks, siis segati juurde ohtralt tantsulaadseid numbreid. See, kes need kolm mees olid ning mida nad merel tegid jäi selgusetuks. Situatsioon iseenesest oli ju intrigeeriv ja põnev ning julmad mängud omamoodi koomilisedki, siis jäi kõik veidi pinnapealseks.

Järjekordselt väga hea muusikaline kujundus. Lihtne lavakujundus oli piisav. Kostümeerija rõhutas lavastuse pinnapealsust ja välist ilutsemist. Pigem tekitas küsimusi, kui aitas loo seletamisele kaasa.
Märkused: Ettevaatust noored näitsikud väljakutsuvates tantsuriietes jagavad vale kuupäevaga pileteid.

☟ 106. (201) Ugala - ☞Maakad - (Ugala, 18.10.2011) ♥♥♥

Autor(id): Maria Blom
Žaanr: draama
Näitlejad: Terje Pennie (külalisena), Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Andres Tabun, Luule Komissarov, Meelis Rämmeld, Ruslan Trochynskyi (külalisena)
Tutvustus: Draamakomöödia väiksemale kogukonnale iseloomulikest suhtumistest ja samal ajal hingeminev perekonnalugu. Loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.
Hinnang: Peale esimest vaatust teatrimaja koridoris ringi jalutades kippus vägisi peale mõte, kas oli ikka väärt Viljandisse sõit ette võtta või oleks targem olnud kasutada raha bodyjam treeningule. Füüsiline koormus oleks viimasel juhul olnud oluliselt tugevam ning tarbitud müra kogus oleks vaid veidi suurem. Samas hoidis ringliikumist jätkama lootus - teine vaatus võiks olla parem.

Ja nii läks. Teine vaatus korvas esimese vaatuse vead ning läbi tragöödia sidus loo otsad kokku.

Lavastuse üheks nähtavamaks tegelaseks kujunes pillimees, keda lasti teistel näitlejatel vintsudada, kellelele suunati mitmed valguskujunduslikud elemendid ning kes lisaks pillimängule pidi üsna palju edasi-tagasi liikuma. Ühelt poolt hea leid kuid mulle kui muusikakugele inimesele hakkas see tembutamine vastu.

Mitmel korral jäi silma, et näitlejate tegevused ei ole omavahel sünkroonis. Kas tahetegi rõhutada, et maainimesed on nii juhmakad, et reageerivad kõigile viivitusega. Kahju, kui see eesmärgiks oli.

Aga lugu on elust enesest. Täitsa aktuaalne Eestiski. Väga raske on tähele panna teiste tegeliku elu ning liialt tihti peitume isegi mittemidagiütleva lause "Kõik on korras" taha. Olenemata sellest, kas kõik ongi korras või süda hakkab juba suurest piinast lõhki minema. Ning alati on kerge enda raskusi veeretada teiste õlgadele.

Lavakujundus oli kuidagi kaootiline ja näitlejate tegevust segav. Taustal keerlevatest papist kujude mõttest ei saanud lõpuni aru. Muusikaline kujundus sisaldas natuke liialt palju ebamaist müra.

☟ 107. (198) Improteater - ☞Impromuusikal - (Tartu Genialistide Klubi, 14.09.2011) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Rednar Annus, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Maarius Pärn
Tutvustus: Eesti Improteater alustas 2009. aastal USA ja Euroopa improteatreid eeskujuks võttes uue teatriprintsiibi tutvustamist Eesti publikule. Improvisatsiooniteater on teater ilma käsikirjata. Me usaldame etendustel publiku ja trupi loomevõimet. Selle tõttu on meie esinemistel iga etendus esi- ja ainuetendus. Artistid lavalaudadel ootavad publikult vaid vihjet, et soovitava stseeniga alata. Laval on näitlejad ja muusikud, valgustaja improviseerib koos trupiga. Publiku määrata jääb tegevuspaik või tegelased või stseeni pealkiri või stiil… Neli sekundit ettevalmistuseks ja etendus algab.
Hinnang: Improteatri kõige nõrgem etendus siiamaani. Tõsi oma jälje jättis ka see, et mängiti vähendatud koosseisus ning valguspult asus sellises kohas, kus valgustaja ei näinud lava.

Kõik mis tehti oli ju andekas, aga küsimusena jäi õhku, kui suur osa etendusest oli enne õpitud ning kui palju jäi tegelikult ruumi improvatsioonile. Kolm sõna on kindlalt liiga vähe, et tegevuse päriselt improvisatsiooni peale suruda. Kuna välja kuulutati muusikal, siis oleks soovinud rohkem laulu. Noored on selleks võimelised, kindel see.

☟ 108. (193) Eesti Draamateater - ☞Kas ma olen nüüd elus - (Sadamateater, 07.09.2011) ♥♥♥

Autor(id): Siim Nurklik
Žaanr: draama
Näitlejad: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding
Tutvustus: Kolm inimest ja üks ahv murravad öösel sisse tundmatusse kontorisse. Neil on aega kuni hommikuni. Nad teavad, et maailma valelikkust, tinglikkust ja konstrueeritust läbi näha ei ole raske, raske on midagi asemele panna. Aga nad püüavad. Nad mängivad mänge, sest see on veel ainus võimalus, kuidas inimeste tähelepanu võita. Manitsused ja noomitused ei aita juba ammu. Nad mängivad armastust ja surma ja kaarte ja kodu ja majanduskatastroofi. Nad mängivad,, aga nende valu on tõeline. Kuidas me jõudsime olukorrani, mille eesmärgiks on teha rahast rohkem raha, tööst rohkem tööd ja puudusest rohkem puudust? Miks me arvame, et kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga (või laulu või artikli või pildiga)? Millal me muutusime võimeliseks inimsuhteid kümnepallisüsteemis hindama? Mida tähendab lahe? Millal miski sind viimati liigutas? Ja kuidas me jõudsime sinnani, et ainus kokkupuude elavaga on palmisaarepilt meie arvutiekraanil? Me ei tea,, aga me tahame sealt ära. Andke käsi ja läheme koos.
Hinnang: Esimese vaatuse ajal tulid vägisi meelde Ita Everi hiljuti ühes telesaates õeldud sõnad: "Kui ma tulen draamatatrisse, siis ma tahan, et tekst kannaks. Kehakeel on küll oluline, aga kui ma tahaksin seda jälgida, siis läheksin mõnda teise teatrisse". Tegevuste virrvarri oli ju omamoodi põnev vaadata, aga mõttest ja mõttekusest oli raske aru saada. Tõsi teine vaatus tegi olulisi korrektiive.

Meeldis, et etendus käis ka siis, kui etendus ei käinud. Kui naaberuses oli kosta nurinat, et ka koristajat mänginud neiu kummardama veeti, siis minu arvates oli see õige tegu.

Kui rääkida kehakeelest, siis Kristo ahv oli suurepärane. Mari-Liisi joogalikud majandusimeminutid olid hästi välja mängitud (video jäi veidi lühikeseks ja hakkas end kordama, aga muidu sobis kenasti laval toimuva kaosega kokku). Marguse puhul jäi silma väga hea teiste kaaslaste jälgimine ja abistamine. Jan jäi kuidagi krampi. Aga eks igas sissemurgjate kambas peab olema keegi, kes tegevusega päri pole.

☟ 109. (189) Vanemuine - ☞Ebahaige - (Laulupeomuuseum, 30.06.2011) ♥♥♥

Autor(id): Molière
Žaanr: farss
Näitlejad: Aivar Tommingas, Kais Adlas, Liisa Pulk, Pirjo Püvi, Kati Ong, Robert Annus, Raivo Adlas, Tiit Lilleorg, Markus Luik, Martin Kõiv, Tõnu Kattai
Tutvustus: Maailma suurima komödiograafi Molière´i üks tuntumaid teoseid jõudis publiku ette 1673. aastal Palais-Royal´is. Peategelane, härra Argan on võtnud pähe, et ta põeb korraga kõiki maailma tõbesid ning suudab elada vaid mikstuuride, salvide ja tervendavate loputiste toel. Tema ümber keerleb terve galerii kodakondseid, kes üritavad härra Argani veidrast foobiast kasu lõigata. Mõistagi saabuvad "haiget” ravima mitu meedikut, kes olidki Molière´ile selle komöödia puhul pilkeobjektiks. Kuna härra Arganil on juhtumisi kaks meheleminekueas tütart, ei puudu sellest loost ka romantilised tundetoonid.

Suvelavastus "Ebahaige” etendub Tartu Laulupeomuuseumi pargis. See muuseum asub majas, kust 1870. aastal hakkas peale Vanemuise ja kogu eesti rahvusliku teatri ajalugu. Ja selles majas, täpselt 125 aastat tagasi mängiti esimest korda eesti keeles ka Molière´i loomingut (näidendit "Ihnuskael”, mis uuemal ajal tuntud "Ihnuri” nime all). Vanemuine lahkus sellelt aadressilt pärast 1903. aasta põlengut. Pärast seda on selles majas ning pargis mänginud mitmed teatritrupid, püsivamalt Tartu Lasteteater ja Emajõe Suveteater. Nüüd siis siirdub ka Vanemuine tagasi oma "päriskoju”, kaasas surematu Molière´i igihaljas lustmäng.
Hinnang: Tükk on üles ehitatud puhtalt publiku naerutamisele ja enamuses saab trupp sellega hästi hakkama. Tõsi etenduse pikemaks venitamiseks on algusesse sisse toodud ka igavavõitu tantsunumbrid, aga lõpus keeratakse seegi kenaks farsiks.

Esimese vaatuse viimasel kolmandiku eriefektid olid võimsad - vaheajal läksid kilejoped kui soojad saiad, kuigi viha ei tulnud kuskilt. Teises vaatuses võeti asja rahulikumalt ning valjdus- ja heliefektid jäid mannetuks. Samas muude efektide ja efektikeste pealt kokku ei hoitud.

☟ 110. (185) Vanemuine - ☞ABBA - (Vanemuise suur maja, 27.05.2011) ♥♥♥

Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Gerli Padar, Tanja Mihhailova, Stephen Hansen, Dave Benton, Tarmo Leinatamm
Tutvustus: Vanemuine jätkab 2009. aastal alustatud muusikalavastuste rida, mis sai alguse lavastusest "Queen - The Doors of Time", ansambli "Queen" loomingu ainetel. Kontsert-tantsuetenduses ABBA osalevad WAF Laulu- ja Tantsukooli lauljad, bänd, Vanemuise balletitrupp ning Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Kokku astub Vanemuise suure maja laval üles ligi 50 artisti ja kõlab hittidest koosnev muusikavalik!
Hinnang: Tunni ajaline kontsert venitati ülipika sissemängu ja vaheajaga kahe tunniliseks, kuigi lavatehniliselt ei tundundud vaheajaks mingit vajadust olema ning suurele üldosalejate arvule vaatamata oli päris palju sooloesinemisi.

Parima kõrvalosa tegi Tarmo Leinatamm - esialgu virtuaalselt, siis naturaalselt. Solistidest särasid Stephen Hansen ja Gerli Padar. Teised jäid varju.

Ühe tärni võtsin maha selle eest, et lavastaja ei olnud valmis nii suureks publiku meluks ning ei suutnud välja mõelda väärilist lisalugu. Ning kuna tegu oli kodukootud kontserdiga, siis oleks võinud vähemalt üks lugu olla tõlgitud eesti keelde. või siis vähemalt rootsi või norra keelde.

Kui lugejale jäi nüüd mulje, et etendus kuhugi ei kõlba, siis päris nii see ka ei ole. Huvitavaid leide oli päris palju. Nii muusikalisi, tantsulisi, kostüümilisi kui lavatehnilisi. Ning kuna enamik lugudest on tuttavad, siis igav ei hakka.

☟ 111. (174) London Theatre Royal Haymarket - ☞Flare path - maandumisraja tuled - (London, 09.04.2011) ♥♥♥

Autor(id): Terence Rattigan
Žaanr: draama
Näitlejad: Sienna Miller, James Purefoy, Sheridan Smith
Tutvustus: It is 1942. At the Falcon Hotel, on the Lincolnshire coast, Teddy a young RAF bomber pilot celebrates a reunion with his actress wife Patricia.

They are thrown into upheaval when Peter, Patricia’s ex lover and Hollywood heartthrob arrives and an urgent bombing mission over Germany is ordered. Who will make the sacrifice during the long night, as Patricia finds herself at the centre of an emotional conflict as unpredictable as the war in the skies. Flare Path is a story of love and loyalty, courage and fear.

Based on Rattigan’s own experiences as a tail gunner in the RAF during the Second World War, he later reworked Flare Path into a screenplay and in 1954 the re-titled The Way to the Stars starring Michael Redgrave was released.
Hinnang: Veidi keeruliseks läks tekstist arusaamine, kuna üks tegelane pidigi rääkima pudikeelt, ning mitmed naljad olid üles ehitatud ameerika ja briti inglise keele erinevustele. Samuti kasutati palju erinevaid armee termineid ja lühendeid.

Aga muidu oli kõik kenasti paigas. Lennuõnnetus lavastati osavalt. Tehniliselt ei midagi erilist. Natuke venis.

☟ 112. (170) Vilde Teater - ☞Onu Vanja - (Staadioni 48, 09.03.2011) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Piret Kuub, Julia Laffranque, Helve Nurk, Matti Linno, Mare Jõgi, Airé Pajur, Urmas Kalla, Vjatšeslav Kislitsin, Peeter Novoseltsev, Marek Ranne
Tutvustus: Inimlikud veidrused kahes vaatuses
Hinnang: Esietenduse ajal oli tükk veel veidi liiga toores. Mind jäi kammitsema see, et valgustehnik avastas paar minutit enne algust, et kõik ei toimi. Nii tuttav tunne enese tegevustest. Tehnika on hea asi seni kuni ta töötab ja katki läheb ta ainult töö käigus. Samas see tehniline osa, mis töötas tegi seda hästi. Videopilt oli üle ootuste suur ja terav. Kui norida, siis heliga, mis sai ruumiliselt alguse valest kohast.

Natuke noriks ka lavastaja otsuse üle kasutada Jelena Andrejevna osas Julia Laffranque, kasutades ära ajakirjanduse viimase tähelepanu selle eduka naise suhtes. Vaieldamatult on tegu väga hea näitlejaga ning video kasutamine andis etendusele mitmeid uusi vaatenurki ning efekte. Aga liiga palju jäi tehnika hooleks. Lavapartneritel oleks olnud elavast inimesest rohkem tuge kui pildist seinal (eriti kui heli pole). Arvan, et antud rolli oleks väga hästi sobinud Ursula Noor.

☟ 113. (169) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Kalevipoeg - (Tamme pst 24a, 23.02.2011) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: TTG õpetajad
Tutvustus: Eepose "Kalevipoeg" 150. ja Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud etendus.
Hinnang: Minule, kui ühele osalisele tulemus meeldis. Arenguruumi muidugi oli, aga juba see on näitaja, et nii hõivatud inimesed saadi kokku ühist asja tegema. Teksti osa oli nii tugev, et vabalt võiks proovida Vanemuises või mõnes teises teatrisaalis.

☟ 114. (164) Noorte Teatritehas - ☞Noorte Teatritehase ja Uru Noorteteatri kohtumisõhtu - (Tartu Genialistide Klubi, 12.12.2010) ♥♥♥

Žaanr: teatrifestival
Tutvustus: Kohtuvad Uru Noorteteater (U.N.T. http://www.urg.ee/) ja NOORTE TEATRITEHAS (NTT http://www.teatritehas.ee/). Kumbki teater esitab kolm enda lavastust ning lõpus üllatus.

Hinnang: Väga hea mõte väiksed etendused kokku panna ja neid teistele näidata. Kahjuks ei jõutud oma asjadega valmis ja nõnda tuli väga palju seisakuid ja asjatut publiku edasi tagasi solgutamist.

"Maailm. Ja mõnda" (NTT) - juba varem nähtud tükk. Seekord siis õiges kohas. Kõik oli näha ja kuulda. Ega kõigest ikka aru ei saanud, aga eks see ole ikka rohkem enda arengupeetus.

"Tulevik ja minevik" (U.N.T.) - ühest luuletusest tehtud lühinäidend. Mängivad näitlejad lugesid hästi, aga konkurendid publiku seas läksid oma isiklike mononäidenditega liiale.

"Futbols. Futbolas. Jalgpall" (NTT) - oleks väga näha tahtnud avasõnades kirjeldatud originaalversiooni (ilma ropendamiseta). Näitlejad oskasid suurepäraselt kukkuda ning palliga mängida.

"Mustjavalge" (U.N.T.)- noorte inimeste pihtimused. Üksikult päris huvitavad aga tervikut ei tekkinud.

"Mis Must siis saab?" (NTT) - eluline näidend, kuidas inimese eest üritatakse kõike ära otsustada. Veidi liiga pimedates värvides, samas, aga eks meie noored kobavadki pimeduses. Täiskasvanutest rääkimata.

"Sild" (U.N.T.) - algul tundus lihtne jant ennasttäis ärimehest ja looduserütmis elavatest külainimestest. Aga lõpupüänt keeras kõik pea peale ning sidus erinevad dialoogid võimsaks tervikuks. Õhtu parim etendus.

"Üllatus" - näide selelst, et kui asja tõsiselt võtta, siis saab mitu etendust järjest mängida nii, et vahepeal ei pea publikut välja ajama. Huvitavad etüüdid. Kohati natuke liiga musta huumoriga vürtsitatud.

☟ 115. (162) Vana Baskini Teater - ☞Valedetektor - (Vanemuise väike maja, 07.12.2010) ♥♥♥

Autor(id): Vassili Sigarev
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Merle Jääger, Egon Nuter, Andres Lepik
Tutvustus: Näidendi autor Vassili Sigarev on ütelnud: "Ma püüan oma teostes mitte öelda seda, millest need räägivad. Las publik ise otsustab.” Ärgem siis meiegi hakakem siinkohal "Valedetektorit” ümber jutustama. Ütleme vaid, et tegelasi on kolm: naine, mees ja hüpnotisöör. Viimase on kohale kutsunud naine, et too hüpnoosi abil selgitaks välja, kuhu mees joomase peaga palgaraha peitis, nii et isegi ei mäleta. Ja hüpnoos toobki lagedale palju huvitavat nii mehe kui naise väikestest ja suurtest valedest ning teineteise eest varjatud minevikust. Mida, aga autor tükiga tegelikult öelda on tahtnud, seda peab teatrivaataja ise otsustama.

Vassili Sigarev on kaasaegse vene dramaturgia noorema põlvkonna (sünd: 11.01.1977) viljakamaid, värvikamaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid esindajaid. Juba 2002. aastal pälvis tema näidend "Plastiliin”, mis tuli lavale Londonis Royal Court Theatre'is, lubavaima noore dramaturgi auhinna. Pärast seda on samas teatris paariaastaste vaheaegade järel lavale jõudnud mitmed tema näidendid. Praeguseks on Vassili Sigarev kirjutanud üle kahekümne lavateaose, millest õige mitut mängitakse nii siin- kui sealpool ookeani. Enim mängitud on juba nimetatud "Plastiliin”,, aga ka "Gupi","Must piim”, "Ahasverus” ja "Lepatriinu”. Ka eesti teatrivaatajale ei tohiks Sigarevi nimi võõras olla: 2006. aastal lavastas Erkki Aule Rakvere Teatris tema tragikomöödia "Gupi” ja aasta hiljem Raivo Adlas Tartus harrastajatega sama tüki. Ka filmifriikidele ütleb Sigarevi nimi nii mõndagi – 2009. aasta PÖFF-il linastus tema autorifilm "Hundikutsikas”, mis sai kinosõprade vaimustuse osaliseks.
Hinnang: I vaatus - vene korter, mölapidamutusega perenaine ja tema tuhvlialune mees. Võõrkehaks hüpnotisöör, kes ei tea kuhu astuda, kuhu istuda. Publik tegeleb pidevalt otsustemisega, millest Sirgarevi tükk räägib. Eriti neil harvadel kordadel, kui Nuteri mängitud Borisil õnestub suu lühivastusteks lahti teha. Kui itsitada millegi üle ei ole, siis igavleb. Kui huvitavaks kipub minema, langeb eesriie.

II vaatus - algab jõuliselt keerates tavaelult läbi naiselike liialduste utoopa valdkonda - väevõimuga suudetakse naine vaikima sundida. Siis tekkib ka meesele ruumi mängimisele ning säramisele. Kuigi tegelikult jäävad nemad ju nüüdki latrava naise hallideks varjudeks.

Et mitte kirjutada kolmandat vaatust otsustab autor tekitada õnneliku lõpu võimaluse, delegeerides otsustamise jälle publiku õlule.

Lavakujundus realistlik, mitte liialt peenutsev, aga samas ka mitte liiga lihtne. Samas lavaruumis saaks mängida veel palju erinevaid näidendeid.

Valguskujundus lihtne ja külateatrilik. Algusesse ja lõppu kujundati paar valgusüleminekut külma valge valgusega, ülejäänud aja võis valgustaja vabalt teed või kohvi juua, kuna valgus on staatiline.

Kui esimese vaatuse järel tekkis kiusatus ära minna, siis kokkuvõttes oli päris hea kahetunnine meelelahutus.

☟ 116. (156) Hansahoovi Teater - ☞Sinised kilesussid jalas - (Õlletare, 26.10.2010) ♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Indrek Taalmaa
Tutvustus: "Sinised kilesussid jalas" on humoorikas näidend, kus üks näitleja (Indrek Taalmaa) kehastab kuut erinevat rolli, mis kõik ühel või teisel moel peegeldavad tegelaste suhestumist rahaga ja ühiskonda milles me elame.

Lavastuse teeb aktuaalseks ajalooline pöördepunkt, mil Eesti kroon vahetub euroraha vastu, kus eestlased saavad osaks ühest suuremast süsteemist ja ometigi ei tea me veel, kas ja millist mõju see avaldab iga üksikisiku heaolule. Sellele küsimusele me vastust lavastusest ei leia,, aga huvitavat mõtteainet kindlasti.
Hinnang: Üks näitleja teeb seitse erinevat täiesti eripalgelist rolli. Vahepeal tuleb peidus välja kostümeerija-jumestaja ning aitab näitlejal ümber kehastuda. Kostüümid on omapäeased ja ootamatud, kuigi enamus detaile on kuni selga panemise hetkeni otse silmade all. Eks oma jagu on ka väikses ruumis kasutatud väga hele valgus. Indreku tegi kuumus higist märjaks.

Tekstid olid head: tõsised ja samas naljakad, seinast seina. Kahjuks jäidki nad kuueks erinevaks elulooks (ja üheks muusikaliseks tervituseks) mille vaheline seos on väga hägune. See, et ühtedele on hädasti raha vaja ja teistel kipub seda jalaga segada olema, on igapäevane elu, aga just erinevate tegelaste kokkupuutepunktid peaksid etendusele värvi andma..

Minu skaalal üks tärn väheem suitsuga ropendava mehe eest. Ainult teatri pärast seda etendust vaatama tulla ei tasu. Aga kui on tahtmine sõpradega koos väljas klaasike jäätee kõrvale popplaulude nimedega toitusid näksida, siis on just täpselt hea vahepaus selleks ajaks kui kokk head paremat vaaritab. Ning pärast etendust on võimalik elusat tümpsumuusikat kuulata ning julgematel kituskesel tantsupõrandal jalgagi keerutada.
Märkused: Esietendus

☟ 117. (154) Vanemuine - ☞Quevedo - (Sadamateater, 01.10.2010) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Undusk
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Liina Olmaru, Aivar Tommingas, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Martin Kõiv, Markus Luik, Kristo Toots, Jaan Sööt
Tutvustus: "Quevedo" on kirjaniku ja kirjandusteadlase, akadeemik Jaan Unduski ainus seni lavastamata näidend, 2003. aastal näidendivõistlusel esimest kohta jaganud tekst. Undusk oskab suurepäraselt kasvatada ajaloolistele isikutele "liha luude peale" ja vormida neist sügava siseilma ja keerulise psühholoogiaga tegelaskujud.

Francisco de Quevedo y Villegas on suur Hispaania luuletaja, kes sündis Kastiilia kõrgaadli perekonnas 1580. aastal. Vaheldumisi õukonnas ja pagenduses viibides kirjutas Quevedo väsimatult Hispaania allakäigu põhjustele osutavaid satiirilisi luuletusi, millest suur osa ei saanud ilmumisluba ja ringlesid käsikirjas. 1639. aastal vangistatakse Quevedo Hispaania kuningriigi peaministri krahvhertsog Olivarese salakorraldusega kui "valitsuse vaenlane". Neli aastat hiljem tagandatakse Olivares peaministri ametist ja Quevedo vabastatakse, kuid rõske vanglakelder on laastanud luuletaja tervise.

Kui kahe targa ja võimsa mehe vahel on lahendamata vastasseis, seisab seal kuskil liiga lähedal - üks naine.

Hinnang: Pikk ja keeruline tükk. Saal köetakse soojaks, ning hoitakse hämar, et uni kergemini peale tuleks. Eriti esimese vaatuse ajal. Teise vaatuse eel kõrvetatakse tossusoola, see viib une silmadest.

Lavatehniliselt oli huvitav leid kunstnikerdustega hoiulaegastega trepp. Eks ta natuke ajastut edasi kannab, aga suures osas ikka sinna teatrimaagia alla läheb. Teine element, millega kokku ei hoitud oli apelsiin. Ju võeti snitti Estonia suurest ettevõtmisest "Armastus kolme apelsiini vastu".

Valgus ja videotehniliselt oli tasakaal paigast ära. Video tükkis liialt peale, süües ära näitlejate ilmed ja kostüümid ning elades etendusest täiesti eraldi. Kasutatud maalid ja trikid nendega olid küll väga kenad ja hästi jälgitavad, aga liialt pealetükkivad ja jäid tihti teksti või tegevusega lahti seletamata. Kui juba efektitama hakati, siis oleks võidud ka maali "Veenus peegli ees" tekitamisega veidi rohkem vaeva näha. Meeldis cobo, mis tekitas vangla meeleolu.

Kahe suurmehe vaheline rivaalitsemine jäi kuidagi kaugeks ja arusaamatuks. Veidi liialt kaua on aega mööda läinud, selleks et mäletada, mis 17. sajandi Hispaanias toimus. Aga eks kunst ja poliitika kippusidki siis väga läbi põimuma ja üksteist lämmatama.

Märkused: Alla 18. aastastele ei soovita. Neile, kes teatrist vaid meelelahutust otsivad, ka mitte.

☟ 118. (150) NO99 - ☞Pea vahetus - (Sadamateater, 10.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Märt Avandi (Draamateater), Priit Võigemast (Linnateater)
Tutvustus: Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad, kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk. Idealism on kohati kohatu - on,, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.
Hinnang: Palju kalambuuri ja sõnade pärast juuksekarva lõhkiajamist. Taustaks kas kammermuusika või nihkega koor. Nii suure nihkega, et sõnade aru saamiseks peab teksti ekraanilt lugema. Kui Kirisiaiale sai ette heita, et palju tegelasi teeb tagataustal midagi, siis siin pigem seda, et terve koorijagu inimesi lihtsalt istus enamuse sellest kolmest tunnist.
Märkused: Etendus algas 15 minutit pärast südaööd ja lõppes 3:07 hommikul.

☟ 119. (149) Eesti Draamateater - ☞Kirsiaed - (Vanemuise suur maja, 09.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere
Tutvustus: Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tshehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.

Lugu ise on lihtne. Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne. Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda.

Näidendis hargnevad väga keerukad intriigid nii armumiste kui ka äri pinnalt. On värvikaid tegelasi, kes on nagu yks yhele meie igapäevasest elust maha kirjutatud.

Rollid on võimsad ja neist unistab iga näitleja.
Hinnang: Suur lava, võimsad trossid näitlejate tõstmiseks, mõttetult mitmekesine valguspark, lavaaugud, mainekad näitlejad. Kuid väikse Vilde Teatri etendus läks rohkem korda. Seda vaatamata asjaolust, et kavalehele Draamateater oma väiksest konkurenti ei pannud.

Asi läks kuidagi palaganiks. Ülestõstetud poodiumi taga pidevalt keegi sagis ja tegi midagi. Tsirkuse numbrid ning asjade otsa komistamise naljad. Visuaalsed efektid olid lõputust teest, sätendavast päikesest või metsatukast. Hääbuvat mõisa koos toretseva kirsiaiaga seal ei olnud.

Märkused: Tuleb tänada veelkord Islandi vulkaani. Tänu etenduste vahetusele nägin ära ka "Grönholmi meetodi", mida vaatamise päeval pidasime lahjemaks valikuks, aga mis tegelikult oli võrdväärne või isegi veidi parem. Aitäh muidugi ka Draama 2010 meeskonnale etenduse koju kätte toomise eest.

☟ 120. (147) Endla - ☞Mässajad - (Sadamateater, 08.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Roy Strider
Žaanr: reisikiri
Näitlejad: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling
Tutvustus: "Muidugi ma protesteerin,, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad,, aga eesmärgid on samad – raha ja võim!" /katkend näidendist/

Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

Hinnang: Ootasin enamat. Kuigi tegelikult oli ju kõik olemas. Noored inimesed rääkisid oma loo sellest, kuidas nad olid väiksed muttrikesed ühes suures ettevõtmises. Kuidas ühest väikesest mängust võib saada üks suur jama. Väga kerge on välja loopida erinevaid loosungeid, aga kas me adume ikka lõpuni, milleni need viia võivad.

Sotsiaalse alatooniga tükk on kindlasti noortele vajalik, sest annab võimaluse lähiajaloo käsitlust vaadata teise nurga alt ja võib-olla suudab nii mõnegi ka kõrvale hoida suurtest pahandustest. Või siis vastupidi kanda teadvusse, et ka teisiti mõtlemine ja tegemine on võimalik. Ning eks sotsiaalse mälu säilitamiseks ka.

Tempo oli veidi aeglane, tekst monotoone. Poolik kahekordne pilt üritas seda illustreerida, aga enamasti ei kerkinud piisavalt esile. Teisalt jäi mitteoluline meediamull ja kära kõrvale andes võimaluse vaikselt kaasa mõelda - mis oleks siis, kui mina oleksin selle summa keskel.

☟ 121. (143) Noorte Teatritehas - ☞Maailm. Ja mõnda - (Tartu Genialistide Klubi, 31.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Tammaru/Müüripeal
Žaanr: perfomance
Näitlejad: Mai Raet, Minni Saapar, Semele Kari, Annike Tolmats, Karl August Kaljuste, Toomas Krips, Martin Teder, Peeter Piiri
Tutvustus: "Mäletad seda reisi, kus... Puhkus ei läinud nagu plaanitud? Ei tahtnudki enam tagasi tulla? Kohtasid imelikke kohalikke ja veel kummalisemaid kombeid? Kus kultuurišokk ei lahtunudki? Kus mitte millestki vahepeal mitte midagi aru ei saanud? Seda me mängimegi," kirjeldab uuslavastust Tammaru.

Uue teatrihooaja alustamiseks sai spetsiaalselt korda tehtud Genialistide klubi tagahoov, kus noored näitlejad said end füüsilisest ja sotsiaalsest heast küljest näidata. Seda, kuidas nad publiku ees hakkama saavad, näeb juba sel nädalavahetusel.

Füüsilis-visuaalset ja mängulist teatrit, kus rändelemendid avastavad äratuntavaid ja tundmatuid maailmakultuure saab näha Genialistide klubi tagahoovis augusti viimastel päevadel!
Hinnang: Seekord halb kohavalik. Näitlejatel oli palju ruumi, aga väga väike oli ala, millelt neid oleks võimalik jälgida. Kui etendus on üles ehitatud üksikisikute ja kollektiivi kehakeelele, siis peaks näitlejaid olema näha igalt poolt.

Aga noortel oli, mida publikule edasi anda. Ja tehti seda noortele arusaadavalt. Neile, kes umbkeelses keskkonnas pole viibinud võib asi jääda arusaamatuks ja asjatuks kätega vehkimiseks.

☟ 122. (142) R.A.A.M - ☞Jõud - (Jäneda Pulli tall, 25.08.2010) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater), Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere Teater), Lauri Kaldoja (Rakvere Teater), Ott Kartau (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Raigo Saariste (Balti Filmi ja Meedia kool), Mikk Dede (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Aare Külama (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Mihkel Uueküla (Lääne-Eesti Päästekeskus), Pärt Uusberg (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Kauri Kont-Kontson (TxtIT), Kristjan Mazurtchak (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Andreas Lenk (Plink-TV), Marten Altrov (Georg Otsa nimeline muusikakool), Jaanus Väljaots (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Madis Enson (Tallinna Ülikool), Jaanis Juhanson (Tartu Ülikool), Joonas Kendra (Toshiba), Tenno Toomistu (Tartu Ülikool), Andres Sahkur, Sander Jürjens, Reio Blond, Henri Pukk, Kristen Müürsepp, Sander Sepp, Taavi Kendra
Tutvustus: Herbert Aab on kadunud
Hinnang: Väga huvitav koht teatri tegemiseks. Noored mehed oskasid väga mõjuvalt koos laulda. Seda nii vaikselt kui ka täis jõuga. Vist esimene kord, kui koor oli mõneks ajaks osaliselt paigutatud pealtvaatajate alla ja taha. Akustiliselt mõjus see väga võimsalt.

Vana tallihoone kivimüür mõjus kollases soojas valguses väga kenasti ja päikseloojang mere ääres saadi kätte.

Sisulise poole pealt on tegu müsteeriumiga, millest väga hästi aru ei saanud. Väga palju kasutati naeruteraapiat.

☟ 123. (139) Tartu Uus Teater - ☞Kristjan-Jaak laskub maa peale - (Raadi mõisa park, 13.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Andres Keil
Žaanr: draama
Näitlejad: Jim Ashilevi (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi, Jaanus Johanson (Valmiera Draamateater), Kristjan Sarv.
Tutvustus: "Kristjan-Jaak...” on eklektiline lugu Kristjan-Jaagust, kes on praegu siin. Ja Alo on siin. Ja siin on ka läti luuletaja Eduards Veidenbaums. Olles siin on nad ka omas ajas. Aeg on teatavasti üldse suhteline mõiste, nii, nagu on relatiivne ka meie suhtumine aega. Ehk isegi on relatiivne meie suhtumine kohta. Aga see pole tegelikult oluline.

See on väga Tartu lugu – ja Tartu, nagu me teame, ei ole mitte pelgalt Tartu, Tartu on sulatusahi ja elukool. Ja see on väga ülikooli lugu – ülikool, nagu me teame, ei ole mitte pelgalt ülikool, ülikool on keskkond, kohati võimu ja vaimu põrkumiste ja põkkumiste koht. Ja see on lugu noorest inimesest, noorest hingest. Lugu noore hinge otsingutest, rännakust hinge rahulduseni. Kui seda on võimalik saavutada. Ja kes oskab lõppude lõpuks ütelda, kas parem on maa peal, taevas või maa ja taeva vahepeal kiikudes?

Ja veel, kui kellelgi on eriti terav sotsiaalne närv, siis ka see saab puudutatud. Kristjan-Jaak laskub maa peale.
Hinnang: Järjekordne tükk, kus segatakse kokku minevik ja olevik. Ja seda väikeste killukestena siit ja sealt ilma mingi järjepidevuseta. Ühendavaks lüliks valiti luuletused ja laulud. Nii nagu tutvustusest lugedes karta võis siis laul oli antud etenduse vaieldamatult kõige nõrgem lüli. Ja seda mitte ainult seepärast, et Volk haige oli. Sama muusika ilma laulujõminata oleks palju paremini mõjunud, sest pillimehed ju mängida oskasid. Ning etenduse alguses kasutatud linnuhääle immiteeringud olid väga asjakohased.

Tükk oli huvigtav ka sellepoolest, et selles kasutati päris mitut keelt - saksa, ladina, rootsi, vene, läti. Mitte just kõige õnnestunum valik minu jaoks, aga huvitav ikkagi.

Kahjuks läks lõpuosa veidi liialt ropendamiseks. Alguses ju tehti ka filosoofia varjus allapoole vööd nalju, aga jäädi sündsuse piiresse.

Huvitav leid oli kasutada soojal õhtul mänguelemendina lund. See, et järve kaldal vette hüpatakse on ju tavaline, aga et augustis ka lumesõda mängida..
Märkused: Raadi mõis koos järvega on väga huvitav paik jalutamiseks.

☟ 124. (138) Hansahoovi Teater - ☞Puut/Laat - (Hansa Hoov, 10.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Aapo Ilves
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Meelis Hansing, Liina Tennosaar, Marje Metsur, Irina Võsaste, Inga Allik, Merle Jääger
Tutvustus: Aapo Ilvese näidend "Puut/Laat" käsitleb humoorikas võtmes äriajamise ja kauplemise ajalugu ning eripärasid Lõuna-Eestis läbi kolme erineva ajastu: XX sajandi 30-ndad. 70-ndad ja XXI sajandi algus. Näidendi sündmused ja tegelased põhinevad ja lähtuvad reaalsest ajaloost,, aga ka rahvapärimusest, mida autor on aastaid kogunud ja uurinud.
Hinnang: Kui heliapsud välja jätta, siis hea etendus. Tundub juba enese kordamisena, aga nii paljudki naljad olid tuttavad päriselust ning mänguplats sobib tüki jaoks. Ning iga aastaga on sinna teatraalseid võimalusi juurde ehitatud. Võrreldes eelmiste aastatega oli etendus paremini jälgitav.

Kuigi tegemist on suvelavastusega, siis lastele ma seda ei soovita mitte. Esiteks kasutatakse etenduses palju erinevaid keeli (võru, saksa, vene, pudi jne) ning teieks on seekordsesse valikusse juhtunud liialt palju allapoole vööd nalju.

☟ 125. (135) Vilde Teater - ☞Jõeke - (Staadioni 48, 11.06.2010) ♥♥♥

Autor(id): Lelde Stumbre
Žaanr: draama
Näitlejad: Piret Kuub, Nele Reial, Oleg Želudkov
Tutvustus: Lavastus "Jõeke" on valminud kaasaegse Läti kirjaniku Lelde Stumbre samanimelise näidendi ainetel.

Me elame ühiskonnas kus enesetapp on muutunud normaalseks lahenduseks (Biljana Srbljanovič)
Hinnang: Järjekordne teistmoodi etendus. Ühtaegu nagu ei toimuks midagi, aga samas on mitte midagi toimumises peidus palju varjatud tuntud ja tundmatuid lugusid.

Peategelane on laval kogu etenduse jooksul, aga ei lausu ühtegi sõna. Samas on ta kogu aeg väga liikuv ja loob oma helesinise juuksepahmakuga meeleolu. Neiu, kelle saatuse ümber tegelik lugu keerleb võtab ka kõvasti hoogu, et rääkima hakata - tasa ja targu ümber nurga läbi paljude kujundite. Läbi mitmete keelte. Ning lõpuks tuleb kirkas kollases valguses vana rahu ise, kes juhib tegevuse finaali.

Hea tükk selle poolest, et keegi ei karju kellegi peale ega ropendata. Esialgu on muusika narrimist ja arusaamatut kehadeväristamist paljuvõitu, aga tervikut see oluliselt ei riku.

Lavakujundus (või tegelikult ruumipaigutus) tundub olema üsna mugav näitlejatele. Pealtvaatajate jaoks on ta, aga ahistav. Enamus aega tuleb tegevust jälgida kael kõveras ning üsna mitu minutit oleks vaja lindude üle 180 kraadist vaatenurka, et saaks jälgida mis toimub ruumi ühes või teises otsas. Aga see võis vabalt olla ka taotluslik, et edasi anda jõgede tumedamat poolt.

Valguskujunduses torkasid silma kenad kangaste värvivahetused säravsinisest rohemustaks ning tsüaanile taustale tekitatud kollased teravad varjud. Piiratud valguspargiga on väikeses ruumis tehtud väga head tööd.

Märkused: Nägin selle etenduse teise koosseisu eeletendust, kuigi plaanis oli teda vaadata juba 2009 aasta jaanuaris. Kuna, aga Internetiavarustes aeti kuupäevad sassi, siis tookord sattusin draama asemel ooperisaali.

☟ 126. (132) Noorte Teatritehas - ☞Narkissos - (Tartu Genialistide Klubi, 24.05.2010) ♥♥♥

Autor(id): Vallo Kirs, Kerli Adov, August Gailit
Žaanr: draama
Näitlejad: Kristian Põldma, Adeele Sepp, Saara Kadak
Tutvustus: "Narkissos oli mees nagu iga teinegi. Võib-olla oleks tema armastusest võinud sündida midagi palju ilusamat, kui tühipaljas lill."

Noorte Teatritehase üheteistkümnes uuslavastus jutustab loo ühe mehe valikutest. Kas võtta oma elu rännuteele kaasa kannel või kohver? Mis on, aga kohvris peidus? Mis juhtub kui kohvri sisu avalikuks teha?
Hinnang: Kui otsustada aplausi järgi, siis oli tegu hea etendusega. Muusika (loe müra) ja valgustus (loe pimestavalt vilkuv strobo või täisvõimsusel kuklasse huugav PAR) töötas selgelt näitlejatele ja tekstile vastu. Ega videoinstallitsioon jõudnud asja oluliselt parandada.

☟ 127. (127) Vilde Teater - ☞Euroopasse! Euroopasse - (Staadioni 48, 29.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Maimu Berg
Žaanr: draama
Näitlejad: Piret Kuub, Julia Laffranque, Airé Pajur, Andres Murdvee, Oleg Želudkov, Matti Linno, Vjatšeslav Kislitsin, Peeter Novoseltsev
Tutvustus: "Euroopasse! Euroopasse!" põhiteema on vestlus ametniku ja järjekindla pensionäri vahel, kes kaebab, et tema majas peetakse bordelli.
Hinnang: Sama maja, aga erinev mängupaik. Sopilised koridorid ja hulk uksi tekitavad huvitava mänguruumi. Lõpupuänt võimendab veel maja mineviku.

Natuke venis ning kõrvalosatäitjaid oli väikest publikuhulka vaadates veidi palju. Aga just viimane kõrvalosatäitja pani asjad kokku üheks tervikuks.

☟ 128. (126) Komöödiateater - ☞Armastab, ei armasta - (Jõgeva kultuurimaja, 22.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Neil Simon
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Janek Sarapson, Kaia Skoblov
Tutvustus: Loo tegevus toimub ühes New Yorgi hotellis, kuhu saabuvad erinevad abielupaarid ja muudki tegelased. Kõiki rolle mängivad ainult neli näitlejat. Mõnus huumor ja pidevalt vahelduvad naljakad situatsioonid on Ameerika populaarseima komöödiaautori firmamärkideks ning neid leidub kuhjaga ka selles lavastuses.

"Armastab, ei armasta?" on järg sama autori näidendile "Hotell California", kus peaosades mängisid Eino Baskin ja Ita Ever ning mis kuulus Komöödiateatri repertuaari aastal 2005.
Hinnang: Tükk, millega saab suhteliselt lihtsalt reisida ühest kohast teise ning mis ei sea erilisi nõudeid valguspargile ega helitehnikale. Ja tegelikult, et see väga ei häirinud, et keset esimist vaatust üks eesvalguse rida kustus. Nii mõnedki arvasid, et osaline pimendamine oli taotuslik. Samas tuleb kiita näitlejaid, kes tulid tehnilisest äpardusest väga hästi välja.

Näidend koosneb kahest erinevast loost, mida seob vaid üks hotellituba. Esimene osa oli veidi võõram, kuigi tuttavaid elemente varasematest Neil Simoni näidenditest oli hulgaliselt. Natuke liiga staatiline ning kõrvalosatäitjatele jäeti liiga vähe tegevust.

Teise lühinäidendi tundsin ära esimese viie minuti jooksul - Aarne Üksküla ja Ita Ever mängisid sama asja televiisoris (Pulmatragöödia, ETV 1986). Seega oli sündmustik üldjoontes juba tuttav ning puäntki ette teada. Aga sellegi poolest oli huvitav vaadata, sest Nuter sai järjekordselt särada.
Märkused: Mängiti laval, millel olen lapsepõlves rajooni tasemel kooliteatri festivalide raames isegi üles astunud (aastal 1987 - Oskar Lutsu 100. sünniaastal). Just siist saalist on pärit üks minu suurematest teatrielamustest - Tsehhovi "Juubel". Lava ja saal tunduvad nüüd väiksemana aga samas astmed lava ees kõrgemana.

☟ 129. (125) Vanemuine - ☞Külaline - (Vanemuise suur maja, 20.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): David Pharao
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Markus Luik, Riho Kütsar
Tutvustus: Vaimukas komöödia päevakajalisel teemal! Kolmandat aastat töötu Gerald, kes kodus oma vaba aega elektrirongidega mängides sisustab, saabub tööintervjuult lootustest tulvil.

Uus töökoht Indoneesias on tema, veel on vaja vestelda vaid uue ülemusega, kes soovib tulla õhtusöögile. Väga tore, ainult et….. Hätta sattunud abielupaarile ruttab appi üliagar naabrimees Alexander ja segadus kasvab sekunditega.
Hinnang: Kas see oli nüüd hommikul meeltesegaduses loetud Postimehe arvustusest või lihtsalt raske päev, aga naeru jäi oodatust vähemaks (situatsioonikomöödia ju ikkagi). Tehnilisi lahendusi, sõnamängu, omapärast muusikat, sisulisi pöördemomente ju oli, aga oleks soovinud enamat. Võib-olla komöödiaks lihtsalt liiga realistlik.

Suurima pettuse tekitas kavaleht. Juba teine geograafiline kaart sellel aastal ja seekord siis puhtalt tundmatuks jääda soovinud reisifirma reklaamiga. Kava on kokku volditud kahekümneks osaks ja vaid kaks ja pool neist on otseselt seotud etendusega. Võib muidugi jurada, et Céraldi tulevane töökoht saab olema Indoneesias - y ¿qué? - vabalt oleks võinud juttu teha kas või rongimudelitest. Kui tükk ise ei olnud läbinisti kommerts, siis kava küll. Reisifirmad oleksid seda võinult vabalt tasuta jagada (või siis isegi igale külastajale peale maksta).
Märkused: Lavastust mängiti teist korda. Ja nagu selgub seda ka viimast korda - teater otsustas, et etenduse kunstiline tase ei ole piisavalt hea. Minu arvates on veidi karmi otsusega, kuigi olen nõus - tase oleks võinud parem olla.

☟ 130. (122) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Hunt ja seitse kitsetalle - (Tamme pst 24a, 09.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Leelo Tungal, Tiina Tooding
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad
Tutvustus: Tuntud muinasjutu luulevormis versioon tantsude ja lauludega
Hinnang: Lapsed tegid asja mõnuga, kohale tulnud lapsevanemad tundusid rahulolevad. Rohkem ei kommenteeri.
Märkused: Minu jaoks esimene kogemus juhtida arvutiga lavavalgustust. Tavateatriga võrreldes lapsemäng aga oma väikse mätta otsast suur saavutus.

☟ 131. (121) Noorte Teatritehas - ☞Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa - (Tartu Genialistide Klubi, 24.03.2010) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Martin Tikk, Anu-Liis Laar, Jari Matsi, Oliver Taul, Karl Marken
Tutvustus: Noorte Teatritehase üheksas uuslavastus jutustab eklektilise loo ühe mehe erakordsest päevast. Maailmas leidub hetki, mis muudavad inimest ning tema arusaama ümbritsevast. Noorte Teatritehase uuslavastus viib need ühte päeva kokku. Peategelase käänuline tee leidmaks sisemist rahu on täis üllatavaid sündmusi ning omapäraseid igapäevategelasi. Naera ja maailm naerab koos sinuga.
Hinnang: Ju jäin sihtgrupist välja - noored ümberingi naersid ja kiitsid tükki, mind jättis üsna külmaks. Pantomiim oli hea, muusikavalik ka (vaiksem oleks võinud muidugi olla), aga sisu ei jõudnud minuni.

☟ 132. (118) Vanemuine - ☞Ninasarvik Otto - (Vanemuise väike maja, 16.03.2010) ♥♥♥

Autor(id): Ole Lund Kirkegaard
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Anatoli Tafitšuk, Veljo Reinik, Merilin Kirbits, Kais Adlas, Kristo Toots, Rein Pakk, Martin Kõiv
Tutvustus: Lastelavastus koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest.

Suvevaheaja esimesel päeval leiab koolipoiss Topper värvilised pliiatsid ja kirjutab plangule oma suure saladuse: "Sille, ma armastan sind!". Sillele vahele jäämisest päästab teda ainult ime – selgub, et tegemist on võlupliiatsitega, sest kiri on kustunud. Topper ja tema sõber Viggo joonistavad Topperi toa seinale ninasarviku, kes aga ei mõtlegi kaduda, vaid hoopis ellu ärkab – tahab süüa ja juua ning tekitab linnakeses hulga segadust.
Hinnang: Lavakujundus oli väga rõõmsates toonides (linna)lastepärane. Samas oli laval väga palju elemente, mida ei kasutatud või mida kõik saalisolijad ei näinud (tuttavate peal testitud). Küsimusi tekitas, miks peavad lilled olema sellised traadi otsa topitud plastmasskuulid ning miks peaks kogu etenduse maja uksed ja aknad nii kõverdi ees olema. Ju sellepärast, et lavameistrid saaksid oma näpuosavust nädidata kõverate akende tegemiseks. Kui lind katusele pandi ja Garfield pööninguaknale pandi, siis oleks võinud nendega midagi ka juhtuda.

Taustal olnud sininetaevas valge õõtsuva puuga oli väga hea ja rahustav. Sellele sisse mängitud video ja valgusefektid olid ka kenad. Kuigi jälle tekkis see küsimus, kas ikka esimese paari rea parempoolsed vaatajad ikka nägid, mis kenade animatsioonidega teatriinimesed vaeva olid näinud. Valgusrežiis häiris äikeselaadse asja tekitamine - silmale oli küll tore vaadata, aga ega ta lavastuse üldise kompositsiooniga ikka kokku ei läinud.

Võrreldes eelmiste lastelavastustega paistis silma, et näitlejad vägisi vältisid kontakti lastega. Mõned üksikud publikule mõeldud repliigid läksid lastest mööda. Puudu jäi minu arvates ka sõnum väikesele vaatajale. Nalja sai kõvasti, hirmus oli, lavatossu tehti, silmailu ja veidrusi jagus, üks laul ka lauldi, aga kus on point. Süüdimatu "Elu on ilus" (Raimu Hanson, Postimees 12.02.10).

Veidi kahju on, et kavalehele märgitud Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas lavale ei jõudnudki. Aga ega lavakujundus neile väga kohta ei jätnudki.

☟ 133. (115) Von Krahli Teater - ☞Postuganda - (Tartu Genialistide Klubi, 21.02.2010) ♥♥♥

Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Riina Maidre, Maike Lond
Tutvustus: "PostUganda" on kontsertetendus, kus emo võidutseb empaatia üle ja vastupidist teeselda on mõttetu. Kes julgeb üle võlli panna või otse võlli sisse panna, see tahab veel.
Hinnang: Kui tahetakse teha nalju vööst allapoole, siis üks võimalus selleks on teha seda võõrkeeles. Osa publikust ei saa aru, osade jaoks koosnebki võõrkeel ropu varjunditega sõnadest ning sisu tundub oluliselt pehmem. Et asja segasemaks teha, siis tuleb kätte võtta kitarr või süntesaator, ning peita sõnad laulusalmi. Kõvasti ja valesti, mis sest. Kui, aga ikka lauluhäält terveks etenduseks ei ole, siis tuleb midagi tantsu sarnast mängu tuua. Või siis leida saalist üks ohver ning panna ta piinliku olukorda, et ülejäänud saaksid tema üle südamest naerda.

Tütarlapsed said üllatavalt hästi hakkama kogu tehnikapargiga (valgus, heli, pillid, trossid), mis nende jaoks üles oli seatud. Ning tulid hästi välja ka olukorrast, kus elekter osaliselt kadus. Riina kitarrisoolo lamasklevas asendis oli väga hea, ainuüksi selle pärast tasus etendust vaatama tulla. Maike näitas end paremast küljest sõnalises osas.

Valguskujundus oli hea, kui välja jätta etenduse alguse tihe värvisadu, mis väsitas silmi. Väga hea leid oli nugadega lõigatud väike ristkülik, millest sai hiljem sai varjuteatrit tekitav valguskujund, mis sest, et ma ei saanud aru, mida nende saabaste ja kardadega öelda taheti. Kena üleminek lähiplaanilt kaugplaanile oranzi kitarrimängija puhul..

Jätan neljanda tärni panemata, kuna lavastuses oli liialt palju lahteriietamist ning süntesaatori (või selle maketi) mitteotstarbeka kasutamise eest. Ju naised paneksid seile eest eest kaks tärni, aga see on minu hinnangute leht. Tantsimist oleks võinud ka vähem olla.

☟ 134. (111) Vanemuine - ☞Linn - (Sadamateater, 05.02.2010) ♥♥♥

Autor(id): Martin Crimp
Žaanr: draama
Näitlejad: Maria Soomets, Margus Jaanovits, Kristel Leesmend, Liisa Sonn
Tutvustus: Koduperenaine Clair unistab suudlusest – kuid mitte kohe ja kindlasti mitte oma mehe suudlusest. Tema abikaasa Chris plaanib pühitseda oma töökoha vahetust. Naabrinaine Jenny tuleb kaebama aias lärmavate laste üle – kuid aed on tühi ja lastetoa võtmedki kadunud. Mida see jamps peaks tähendama?!

Briti nüüdisaegse draama ühe tuntuma autori, Eesti teatrisse esmakordselt jõudva Martin Crimpi koomilise müsteeriumi vormis värske näidend (esietendus Londonis 2008) toob vaataja ette hulgaliselt küsimusi ja mõistatusi. Kuigi Crimpi käekiri on täiesti originaalne ja ainult talle ainuomane, võime temas soovi korral näha mitme inglise dramaturgi (Harold Pinter, Michael Frayn) mantlipärijat. Absurdselt sürreaalse stiili ja napi, lihvitud dialoogi kaudu ehitab autor üles maailma, mis on jõudnud kokkuvarisemise äärele. Nagu kohane parimale inglise näidendile, leidub siin tubli annus mustemast veel mustemat huumorit.
Hinnang: Nagu inglise huumor ikka on sellest raske aru saada. Kui lõpuks nali kohale jõuab, siis tekib küsimus kas nutta või naerda.

Suure hulga sügiste lehtede peal mängitakse ühte aastaaegade vahetust jõulust jõuluni väidetavalt suure linna kesklinnas. Tegelased ei kuula üksteist, pärivad pidevalt "Mida?" ning räägivad rahus üksteisest mööda. Näiliselt käib kogu saaga mehe töökoha kaotuse ja hilisema leidmise ümber. Siis tuleb aga välja, et kõige kese on hoopis tõlkijast naise, kes soovib sisemas kirjanikuks saada ning mõtleb siis endale välja "ise enda linna", koos sündmuste ja tegelastega. Aga ega siis raamatu kirjutamine polegi nii lihtne. See on kohati veel raskem kui reaalse elu elamine.

☟ 135. (108) Vanemuine - ☞Don Juan - (Vanemuise väike maja, 05.01.2010) ♥♥♥

Autor(id): Rein Pakk
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom
Tutvustus: Uus käsitlus vanast naistemehe müüdist uurib, kas armastusel ja seksil on tänapäeval mingi seos. Lavale astuvad uued ja vanad asjatundjad, üleloomulikud ja loomulikud jõud: Don Juan, Casanova, kaunid naised ja kurat teab kes kõik veel.

Don Juan on mees, kellesse naised on armunud juba enne temaga kohtumist, sest tema kuulsus käib tema ees. Nii on see ikka olnud ja on ka täna. Ainus vahe on selles, et tänane Juan ei suuda enam oma kuulsuse kinnitamiseks ega kasvatamiseks ise mitte midagi teha. Avalikus ruumis tekib see ilma tema abita, meedia loob temast kuvandi ja don Juan ei pruugi ise üldse sellele kuvandile vastatagi. Täiesti ilmselt ei suuda ta kõiki neid naisi, kes temast huvitatud on, rahuldada. Paremal juhul suudab ta neid ehk rahustada.
Hinnang: Hoogne ja kiire tükk. Pärast etendust jõuab vabalt Lembitu Konsumist läbi astuda, kuna selle sulgemiseni jääb kõva tund aega (vähemalt ETK koduleht väidab nii). Miks mõned vaatajad tahavad vabatahtlikult Konsumisse mina? Selle teadasaamiseks peate ise vaatama minema.

Rein Pakk kirjutas, lavastas (Ain Mäeotsaga kahasse), kujundas lava ja muusika (koos Steve Heińloga) ning mängis ise nelja rolli. Vähemalt naistele see meeldis, sest vaheajal olid neil näod naerul ja jalad kanged - nii palju seina ääres maalide najal seisjaid ma Väikeses majas ei mäleta. Alati on ikka suht vabalt kaarjas koridoris jalutada - nüüd oli ohutum poole vaheaja peal saali tagasi tulla ja istet võtta.

Lavakujundus - lihtne, valge, sügav. Ei midagi liigset. Et vaatajad aru saaksid, mis värk on näidatakse päris palju pildikesi, subtiitreid ja videosid taha seina. See siis vist on see väljakuulutatud kaasaegne kasutajaliides. Asi jäi maitsekuse piiridesse ning lisanedid oli üsna parasjagu.

Sisu hüpplik kuid ühiskonnakriitiline. Üks nali siit, teine sealt Paljud neist juba habemega, osad kunstlikult pliiatsist välja näritud. Tšehhovi ja Shakespearega võrreldes jääb ikka nigelaks. Ainult allapoole-vööd naljadel balanseerides tüütab mingil hetkel ära. Väljakuulutatud Nipernaadi ja seksisõltlaste gruppi osa jäi liiga väikeseks. Muidugi huvitavaid leide oli ka päris mitu ning nagu varem mainitud kostis naiste naerupahvakuid saalist päris palju.

☟ 136. (105) Endla - ☞Raimonds - (Endla, 30.12.2009) ♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu
Žaanr: muusikal
Tutvustus: "Raimonds" jutustab loo tavalisest eesti naisest, kes on sündinud samal päeval läti helilooja Raimonds Paulsiga, kelle loomingul saab naise elus edaspidi olema oluline roll. Raimonds Paulsi surematud laulud saadavad naist pea kogu tema teadliku elu vältel – olulistel ja vähemolulistel hetkedel. "Raimonds" on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. "Raimondsis" on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Hinnang: Natuke labane tundus see värk. Laulud olid enamuses muidugi head ja esitused nauditavad, aga laule siduv tegevus oli ülimalt kaootiline ja imelik. See, et tutvustuses rõhutakse Raimonds Paulsile ning vana-aasta viimasel etendusel lastakse parteri pilet 75 krooni peale tõi kolmveerand saali ikka täis, aga nagu etenduse alguses kostev näitlejate naer iseenda üle näitab, et nemadki saavad aru, et kokkuvõttes on tegu paraja süldiga. Samas oli muidugi väga huvitavaid tekstilisi ja tehnilisi leide.

Vaatama tasub Raimondsit siiki minna, kuna laulvaid näitlejaid on päris hea kuulata.
Märkused: Endla teatris otsi kohta 7. või 12. ritta - siis paikned täpselt eesolevate tooliridade vahekohas ja eesistuja pea ei sega etenduse jälgimist.

☟ 137. (102) Vilde Teater - ☞Kitarriõpetaja - (Staadioni 48, 03.12.2009) ♥♥♥

Autor(id): Jüri Kaldmaa
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Oleg Želudkov, Helve Nurk, Airé Pajur, Peeter Novoseltsev, Imbi Uibo, Ursula Noor, Aare Vider
Tutvustus: Jüri Kaldmaa kirjutatud ja ka lavastatud näidend "Kitarriõpetaja". Näidend on kaasaegne komöödia, milles mees peab valima kahe naise vahel. Lavastaja Andres Noormets on "Kitarriõpetaja" kohta arvanud, et näidendis on "tugev arhetüüpne mudel, millele eestimaine reaalsus igapäevaselt oma suhteid ehitab. Kaldmaa on kaasmaalases asuvad tungid ära tundnud, tulevikku ette sõnunud."
Hinnang: Muusikaline kujundus ei meeldinud mulle üldse. Mitte sellepärast, et väikses ruumis oli kõlar otse minu kõrva juures ning sealt tuli väga pikalt lihtsalt plärinat nagu oleks võimendi üks ots lahtine. Kui on ikka kitarriõpetaja ja laval kasutatakse akustilist kitarri, siis oleks võinud olla ikka ka ehe puhas akustilise kitarri muusika. Elektrikitarri hääle jälgi matkimine jättis pentsiku mulje. Näitleja võib poosetada palju tahab ikka jääb emotsioon poolikuks. Eriti kui lisaks kitarrile kostuvad kõlaritest veel paljud teised pillid. Muusikaliselt ainuke õnnestumine oli Singer Vingeri kasutamine publiku kaasa haaramiseks.

Kirjelduse järgi oleks oodanud, et kahe neiu kohtumine oleks võtnud oluliselt rohkem aega ning, et mees kitarriga oleks ise otsustanud oma saatuse üle. Nüüd, aga jäi väga kiiresti peale võru keelt ja Jehoovat pidevalt ette lugeva motorattaga sõitva vana tädi veider tahe.

Lavakujunduslikult painab kas tõesti oli lihtsam teisele korrusele vedada seda hulka vanu autokumme, kui tekitada paar lauda. Kui taheti rõhutada prügimäel elamist (miski muu sellele ei viita), siis miks on need kummid ja taaraalused nähtavad vaid paarile ääres istujale? Kui taheti ühele istepaigale anda elastsust, siis see küll välja ei paistnud.

Juba teine etendus, kus Ursula pannakse striptiisi tegema. Kahju, et lavastaja temas vaid füüsilist ilu näeb. Tegelikult tundub tegemist olema andeka näitlejaga ja nagu kavalehelt selgub ka järjepideva fotograafiga.

Tekst läks kohati labaseks kätte, aga üldmuljet see ei rikkunud. Sõnade väänamine oli kohati päris naljakaski. Visuaalselt oli lõpupilt päris keana aga sisuliselt jäi liialt palju segaseks.
Märkused: Esietendus. Erinevalt mõnest teisest väiksest mängukohast on Staadioni 48 mängupaik päris soe.

☟ 138. (99) Hansahoovi Teater - ☞Nääripidu - (Õlletare, 16.11.2009) ♥♥♥

Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Jüri Aarma, Inga Allik
Tutvustus: Elu võib tihtipeale osutuda mitu kraadi jaburamaks ka kõige hullemast väljamõeldisest. "Nääripidu" räägib meile loo abielupaarist, kellel mõlemal on salasuhe. Kumbki, teades et teine pool on suundumas oma firma jõulupeole, on oma armukese kutsunud enda juurde koju, arvates et "pind on vaba". Ja see on alles algus... Pöörases vassimisloos ja peitusemängus läheb segamini ning absurdini kõik mis minna saab. Kindel on ainult see, et pealtvaatajad saavad rohkem kui kõhutäie naerda!
Hinnang: Kus ma nüüd siis käisin - teatris või kõrtsus? Kodust olin ära kolm ja pool tundi, etendus ise kestis koos kahekümneminutise vaheajaga tund ja 25 minutit. Mis sest, et kultuuriaknas lubati ~2 tunnist etendust ning Õlletare ustel ilutses silt, et tavakülastajatele taasavatakse 21:50. Teisalt teenindus oli viisakas, garderoobi sai riided ära anda ning etenduse ajal nõudega ei kolistatud. Pingiread olid ka nagu teatris, mis sest et tühjaks nad jäidki.

Nagu oodata oli, midagi maailmarevulutsioonilist see tükk ei pakkunud. Poliitikasse ei laskutud (talvekartul ja -puud välja arvatud) ning ülemäära labaseks ei mindud. Tekst oli veidi rabe (teine etendusekord alles) ning kohati ei suudetud lõpuni tõsiseks jääda. Lõpulaul tuli paremini välja, kui järgneval süntesaatorimehel. Naerda sai kõvasti.

Märkused: Kuigi ei näitlejad ega publik ei suitsetanud, siis küünlad ja kamin jätsid lõpuks suitsumaitse suhu.

☟ 139. (97) Tartu Uus Teater - ☞Identiteet - (Kino Ekraan, 30.10.2009) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Nero Urke, Kristel Leesment, Mart Aas, Sulev Teppart, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Tõnis Leemets
Tutvustus: See on "film", mida tehakse kaamerata. "Film", mille puhul iga etendus on esilinastus. "Film", mis sünnib vaatajate peades režissööri juhendamisel, elavas esituses. "IDentiteet" on Tartu Uue Teatri II hooaja esimene uuslavastus, mis sündinud soovist teha filmi. Just seetõttu näidatakse film-etendust Tartus kinos Ekraan.

Autori Mart Aasa sõnul on "IDentiteedi" puhul tegemist Jüri unenäolise teekonnaga iseendani "väikesel, kiirestimuutuval maal, mis otsib suuremat SKP-d ja oma teed".
Hinnang: Järjekordselt huvitav koht teatri tegemiseks. Lava on vaid meetri laiune, vaatajate toolid seeest palju mugavamad kui paljudes teatrites.

Küsimus "kes ma olen" on tegelikult väga põhjendatud küsimus. Ja ega me seda endalt (veel vähem mõnelt teiselt) küsime. Ikkas siis kui elu hakkab ühte või teistpidi kokku jooksma.

Kui esitada see küsimus sõpradele, siis jäävad nad vastamisega kimpu. Ühelt poolt ei tea nemadki täpselt ning teisalt kardetakse olukorda veel hullemaks teha. Jätkuks meil võimet ja oskust ennast peeglist vaadata ja aidata seda teistelgi teha.

Üsna nutikas valguskujundus. Sobis just sellesse saali, kus näitlejate hordid ei purusta tekkivat valgus illusiooni. Kui pidev arvuti veateate "plinn" välja jätta siis oli väga asjalik ka helikujundus. Soome suusahüppevõistluse kommentaari ja ööraadio kasutamine andis etendusele värvi juurde.

Dialoog, kus rääkijad üksteisele otsa vaatamise asemel otse publikusse piidlesid tundus alguses võõras. Aga üldise filmi ideoloogiaga läks see kokku. Natuke liialt palju pöörati tähelepanu näole, muud kehakeelt oli vähe.

☟ 140. (96) Improteater - ☞Katusel kollane kass - (NO99 maja, 29.10.2009) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Erki Aule, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Mairi Tikerpalu, Rednar Annus, Merilin Kirbits, Tiina Klooster, Virko Annus, Maarius Pärn
Tutvustus: Improteatri esimene etendus eesti laval. Laval on 5-6 näitlejat ja muusik. Valgustaja improviseerib koos trupiga. Publiku määrata jääb tegevuspaik või tegelased või stseeni pealkiri või stiil… Neli sekundit ettevalmistuseks ja etendus algab. Üle maailma hinnatud ja armastatud meelelahutuslik teatriprintsiip on leidnud tee eesti publikuni.
Hinnang: Teatrikool toodi kinnistest saalidest välja publiku ette. Või ma ei tea kah, teatrikoolis olekid õppejõud (neid tundus saails olema üsna mitu) rohkem pause teinud ja küsinud "Miks nii?" või siis käskinud uuesti teha.

Kõige rohkem tundsin etenduse ajal puudust Vanemuise suvemuusikalidele omapärast mahukat kavalehte, kus kirjas, mida laval olijad varem teinud on. Ei, noored näod tulevad tuttavad ette üsna mitmest etendusest, aga siiski kes on need andekat sõnameistrid ja kehakeele valdajad. Oli ju ka etendusele üsna vähe reklaami - tulevasest Tartu etendusest sain info alles nüüd.

Etenduses oli palju säravaid leide (kaanon, mõtete lugemine, spordivõistluse kommentaar, kabemäng, piparkookide saunapäev, mesilaste laul, lõputants) ja ka ebaõnnestumisi (tagurpidi mäng, sünnitus, kohtuniku töö). Esimese vaatuse võistluse raamistik oli veidi kuntslik. Aga üldiselt saadi püstitatud eesmärkidega hakkma ning aeg lendas kiiresti. Päris huvitav oleks etendust uuesti vaadata et näha kui suur osa oli siiski ette valmistatud ja kui palju sündis tegelikult kohapeal. On ju tegemist tükiga, mille edukus sõltub väga suurel määral publikust.

Veidi enam ootasin välja kuulutatud muusikust - Tarvo Krallist. Teades kui hea jutuvadaga inimene ta tegelikult on ning kuidas ta oskab ka pilli mängida, siis nüüdne kahvatu helimehe roll ühe "hiinlasi" täis elektriklaveriga jäi lahjaks. Natuke liialt palju läks jahumiseks numbrite keeles.

Märkused: http://improteater.ee/ - miks mitte kasutada võimalust kutsuda noored enda üritusele.

☟ 141. (90) Valgevene Riiklik Ülikooli teater - ☞Jelisaveta Bam - (Tartu Genialistide Klubi, 08.10.2009) ♥♥♥

Žaanr: draama
Tutvustus: Kaks tundmatut meeskodanikku koputavad ühe tüdruku uksele ja nõuavad tungivalt sisselaskmist. Tüdruk aimab halba: temalt tahetakse võtta elu, ta "maamunalt minema pühkida". Mille eest? Ta ei tea seda ja ilmselt ei tea seda ka täideviijad. Algab halastamatu kassi-hiire mäng tillukeses hämaras toas, kuhu astuvad aegajalt sisse ka papa ja mamma ning teised ausad linnakodanikud. Kas neiu Bamil õnnestub põgeneda?

Hinnang: Akustiliselt ei sobinud see tükk antud saali. Lava nagin käis näitlejatest üle, seega oli väga raske venekeelsest tekstist aru saada. Nagu hiljem selgus, siis ega ainult naginas probleem ei olnud - ka eestikeelsest variandi sisust oli raske aru saada, kuigi sõnad jõudsid kuulajani. Päris huvitav ooperlike laulude kasutamine.

☟ 142. (89) Noorte Teatritehas - ☞Erak ja Kuuevarbaline - (Tartu Genialistide Klubi, 22.09.2009) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Martin Liira, Martin Tikk, Kaija Maarit Kalvet
Tutvustus: V. Pelevinit peetakse üheks parimaks tänapäeva Venemaa kirjanikuks, kes on pärjatud mitmete rahvusvaheliste autasudega ning kelle teoseid on lavale toonud mitmed Eesti teatrid. Pelevini peen maailmatunnetus, grotesk ja fantaasia on nakatanud Noorte Teatritehase tegijaid.

Erak ja Kuuevarbaline püüavad õppida lendama, et pääseda maailmast, mis hävib ja uueneb pärast iga seitsmekümnendat pimenemist.

Hinnang: Kui VAT Teatris jooksid näitlejad üle publiku, siis seekord roomasid nad sõna otseses mõttes publiku alt läbi. Huvitav valgustuse lahenduses.

Maailm kanalas elavate kanade pilgu läbi vaadatuna on päris huvipakkuv. Peene huumoriga vaieldi igihalja küsimuse üle, mis oli enne kas kana või muna. Elu kestab kuni on veel lootust...

☟ 143. (87) Ugala - ☞Börs ja börsitar - (Sadamateater, 10.09.2009) ♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Juss Haasma, Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist), Kadri Lepp, Luule Komissarov, Vilma Luik, Kata-Riina Luide, Andres Tabun, Tanel Ingi, Jaanus Kask, Arvo Raimo
Tutvustus: Rõõmsameelne neiu (linalakk, 29a/167cm/65kg) soovib leida huumorimeelega meest, kellega üheskoos avastada, mis värvi on armastus. Kui müra hulk inimese ümber ja sees aina kasvab, siis kuidas selles leida üles teine inimene? Kas leida? Kui raha saab järjest rohkem inimese mõõdupuuks, siis kuidas sellega kohanduda, kui enesemüügioskus on kesine? Kas kohanduda? Olen parimais aastais mat. kindl. vähk. Ole Sina kaunis brünett. Laps ei ole takistuseks. Naljakas lugu tõsistel teemadel.
Hinnang: Veider tükk, mille sõnum ei jõudnud minuni. Katkendid tundusid üsna päriselulised. Naerda sai, kaasa mõtlema väga ei pannud. Pannipill on väga huvitav leid.
Märkused: Draama 2009

☟ 144. (78) Hansahoovi Teater - ☞Kolhoos - (Hansa Hoov, 04.08.2009) ♥♥♥

Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Merle Jääger, Inga Allik, Mait Trink, Meelis Hansing, Martin Liira, Irina Võsaste
Tutvustus: Kes mäletab, mis asi on kolhoos? Oli sarnane nõukogudeaegne ühismajandamise vorm maarajoonides. Ei ütleks, et see oli vabatahtlik organisatsioon, aga seitsmekümnendateks lõid mitmed neist kaunikesti õitsele!

Kolhoosides andsid tooni põllud, laudad, traktorid ja muu maaviljeluseks ning karjakasvatuseks vajalik butafooria. Majandites elasid inimesed- lollid, targad, kavalad, kiiksuga, tõsimeelsed, lõbusad- ühesõnaga, nagu mujalgi.

Meie näitemängus näetegi, kuidas mööduvad paar päeva enne suurejoonelist lõikuspidu "Leninliku sõna" kolhoosis, mis asub Lõuna- Eesti maalilisel kuppelmaastikul. Veedate meiega aega laudas ja remonditöökojas,, aga kiikate ka kontorisse, kust seda organismi juhiti. Näete, kuidas pidid inimesed töötama sotsialismi viljastavates tingimustes, tutvute meie tubli ja tööka kolhoosiperega.

Lõpuks olete palutud lõikuspeole, kus osaleb ka tähtis külaline Moskvast! Punase niidina jookseb läbi kolhoosielu lehm Koidula, kellel on kõrvaline, ent tähtis roll. Saate teada, kuidas ja mis asjaoludel sai esimees endale perekonnanimeks Tðik , mis juhtus veterinaar Senniga, mida kasulikku saab teha kahe tee sõelaga ning mis on Fridolini süsteem. Kõike seda näete, kui Teil tahtmist on

Hinnang: Nõrgim tükk Hansahoovis, mida mina näinud olen. Muidu seesama hea lahe maalähedane huumor võru murdes. Viimases oli muidugi päris palju tagasi antud, sest väga palju vene keelt ja ka kirjakeelt tuli sisse. Lavastus jäi hakituks - pildike siit, teine sealt - ühtset tervitkut ei tekkinud. Häiris see, et tegevus toimus madalal ja kuidagi väga laiali - päris palju jäi oma silmaga nägemata ning tuli piirduda kehvavõitu heliga, mis kõlaritest kas tuli või mitte.

Aga naljad iseenesest olid head ning kehakeel oli tasemel. Diktsiooniga oli kehvasti. Osalt püüti pudikeelt rääkidagi, aga paljus jäi tekst ülevõimenduse vilinate ja sahinate taha.

Aga üldiselt tulkes säärast teatritegemist toetada ning meelelahutust tunniks ja kolmveerandiks (sh vaheaeg) täitsa on.

☟ 145. (76) Iluuisutamiskool - ☞Iluuisutamise gaala - (Lõunakeskuse liuväli, 26.06.2009) ♥♥♥

Žaanr: gaala
Tutvustus: Sportlased 14 erinevast riigist vanuses 9..20+ aastat) kogunesid kaheks nädalaks kokku Tartusse, et treenida Алексе́й Ми́шин'i käe all. Nüüd tutvustatakse kavasid publikule.
Hinnang:

Segadus selle riikide arvuga. Plakatile pandi 13, maha hõigati, 12 ja shows kasutati 10 lippu. Tõmbenumber - Евге́ний Плю́щенко, kellest enne gaalat sosistati, ei esinenud. Kuna kava ei jagatud ja diktori diktsioon oli kehvapoolne, siis tulevikus ei teagi millist maailmameistrit noorena esinemas näha sai.

Valgustus oli kohati huvitav, aga enamasti ei toetanud ta etendust ning jäi poole gaala ajal päikese varju. Kassutati palju pimestavat valgust, mis raskendasid esineja nägemist.

Tehnilist taset ma hinnata ei oska. Oli nii kukkumisi kui õnnestumisi. Viimaseid ikka rohkem. Noored poisid ja tüdrukud olid tublid. Kõige lihvitum kava tundus olema Gleboval. Tütarlaps rohelises jäi ka silma.

Ootasin rohkem paarissõitu ja showtantsu. Teisalt on aru saadav, et sportlased tegid kaks nädalat tõsist tööd ja nende eesmärgiks oli proovida publiku ees võistluskavu, mitte teha showd.

☟ 146. (71) Vanemuine - ☞Queen - the doors of time - (Vanemuise suur maja, 19.05.2009) ♥♥♥

Autor(id): meeskonnatöö
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Tony Vincent (USA), Tanja Mihhailova, Rolf Roosalu, Rein Kahro, Ilmar Madison, Martti Meumers, Remi Teras
Tutvustus: Kontsertlavastus "Queen – The Doors of Time" põhineb legendaarse rokkansambli Queen unustamatul loomingul. Peaesinejana astub lavale Broadway täht Tony Vincent, kes on varemgi teatrilaval ja kontsertidel Queeni lugusid esitanud.
Hinnang: Teine etendus nelja päeva jooksul, mille võtan ühe palli maha selle pärast, et vaataja aega raisati vaheajaga. Seekord kulutati vaheajale lausa 1/3 etenduse koguajast. Kuuekümne kuue minutine show oleks olnud täiesti piisav 8ma saan ju aru, et laulmine ja tantsimine väsitab), kuid nüüd rikuti elamust oluliselt. Ning kui siia lisada ka 12 lasureklaamiga lehekülge kavalehel, siis on selge, et Vanemuine on astundu vihmametsade hävitajate ja sõltuvusainete propageeriate ridadesse. Kui vajati aega kavalehel ilutseva kera sissetoomiseks, siis oleks võinud vabalt esimesele ekraanile näidata vahepala mõnest Queeni lavashowst kas või lindilt, et ka pillimehed saakid pudeli vett rüübata ja puhata.

Jalutasin esietenduspäeva õhtupoolikul Vanemuise suurest majast mööda kolmel korral. Esimesel korral ostsin piletid, teisel korral läksin väiksesse majja ning kolmandal korral naasesin sealt. Esimesel korral olin täiesti kindel, et soovin Queeni etendust vaadata, teisel korral tekkis küsimus, miks ma piletid ära ostsin - oleksin võinud ju etenduse muusika kena ilmaga pargipingilt ära kuulata. Kolmandal korral sattusin peale enese jaoks täiesti tundmatu muusika peale, mis ei tekitanud mingit head tunnet. Veendumus, et sai piletite valmisostuga kiirustatud süvenes. Halva eelhäälestuse vältimisest lasin kõlarite juurest kiiresti jalga.

Show ise oli vägev. Ning needsamad tundmatud viisid kõitsid täna õhtul enesega kaasa. Mul vedas ka istekohaga, sest eelviimasesse ritta ei ulatunud toss ning heli ei olnud liialt kõva. Igatahes ma ei kahetse.

Show juures häiris veidi, et lavale joosti nii kiiresti, et unustati püksid-seelikud jalga panemata. Ning Noorkuu poisse vintsutati liialt, küll neid pandi kedagi tõstma, vihmavarjudega vehkima, ebamugavaid kohati laulmist segavaid mütse kandma jne. Ega teistelegi solistidele hõlpu ei antud.

Show paremaks arusaamiseks oleks soovinud, et lae alla oleks lastud ka laulude sõnad. Tulin ju eelkõige vaaatama showd, mitte saama helide elamust. Mitte alati ei jõudnud minuni, miks laval toimus see, mis toimus. Ingliskeelsed sõnad on ju kavalehel olemas, aga ega neid pimedast saalist järgida ei saa. Tegelikult ega tõlkida vast poleks olnudki vaja. Subtiitrid oleks lihtsalt täiendanud seda osa, kui muusikaliste iseärasuste tõttu sõnalõpud kuulmata jäid.

☟ 147. (70) Vana Baskini Teater - ☞Lift - (Vanemuise väike maja, 15.05.2009) ♥♥♥

Autor(id): Bengt Ahlfors
Žaanr: draama
Näitlejad: Lembit Ulfsak
Tutvustus: Selle näidendi, mis mullu valiti viie Soome parima teatriteose hulka, kirjutas Benft Ahlfors Soome tuntud ja armastatud vanema põlvkonna näitlejale Lasse Pöystile. (Muide, ka "Viimane sigar" - meie repertuaaris 1.novembrist 2007 – oli kirjutatud samale suurepärasele koomikule.) Autor kirjutab nii: Oli kolm põhjust, miks see näidend sai kirjutatud. Esimene põhjus oli üksindus Helsingis, vanade inimeste üksindus. See paistab harva välja, kuid aeg-ajalt vilksatab ajalehtedes. Igal aastal maksab linn kinni umbes kahekümne linnakodaniku matused. Neil inimestel ei ole lähedasi ega sugulasi. Mõni neist on – kes teab - lamanud kodus surnuna oma paar nädalat – keegi ei ole taga igatsenud. Kuidas möödusid need elud, mis niimoodi lõpevad? Seda ei või teada mina, kes ma olen alati saanud elada perekonna ja sõprade keskel. Võin ainult aimata. Teine põhjus oli lift, aadressil Eerikinkatu 9, Helsingi – seal asub minu töötuba. See oli stiilne lift ja mina armastasin seda. Vanaduspäevil ilmus sellele ainult üks viga – see keeldus liikumast. Niisiis vahetati see välja. Kahjuks ei jäetud alles ei vana kesta ega sisu, vaid kogu lift asendati isikupäratu ja halli kaadervärgiga. Selle vastu ei ole mul mingisuguseid tundeid, aga see töötab. Ja üllataval kombel on see toiminud ka inspiratsiooniallikana. Kolmas põhjus oli Lasse Pöysti. Bengt Ahlfors
Hinnang: Kolm krooni minuti eest on veidi kõrge hind. Tegelikult oli ju kõik olemas ainult et jäi liiga lühikeseks (lausa 14 minutit vähem, kui reklamlehel kirjas). Aga võib-olla oli just see põhjuseks, miks antud tüki käigus kordagi kella ei vaadanud.

Ulfsaki mängitud üksik vanataat oli täisesti usutav ja kaasakiskuv. Tekst oli asjalikult irooniline ning heatahtlik. Ilma vaheaajata oleks kindlalt 4 tärni saanud.

☟ 148. (68) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Kuldvõtmeke - (Tamme pst 24a, 08.05.2009) ♥♥♥

Autor(id): Aleksei Tolstoi, Tiina Tooding
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad
Tutvustus: Papa Carlo voolib puust pika ninaga poisi Buratino, müüb maha oma kuue ja ostab Buratinole aabitsa. Aga teel kooli möödub Buratino nukuteatrist ning algavad seiklused teatris, metsas, trahtris, lollidemaal, tiigis ja mujal.
Hinnang: Lapsed olid tublid. Valgustus oleks võinud olla parem. Tänud kõigile, kes aitasid kaasa antud etenduse valmimisele ja kannatasid välja tegijate apsud.

☟ 149. (67) Vanemuine - ☞Lood Viini metsadest - (Vanemuise suur maja, 30.04.2009) ♥♥♥

Autor(id): Ödön von Horvath
Žaanr: draama
Näitlejad: Maria Soomets, Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Ele Sonn, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Martin Kõiv, Kristel Leesmend, Tanel Jonas, Grete Reimand, Riivo Kallasmaa
Tutvustus: "Mitte ükski asi ei tekita lõpmatuse tunnet nii hästi kui rumalus" on autor kirjutanud oma näidendi motoks. Süütu tütarlapse meeleheitlik unistus armastusest saab asises ja materiaalses maailmas väärilise karistuse, näidendi tegelaste pealiskaudsus, tuimus ja ükskõiksus kannatava ja hukkuva inimese vastu omandab grotesksed mõõtmed. "See tulivihane rahvatükk tabab otse lagipähe, südamesse ja makku seda osa teatrikülastajaist, kes täissöönutena ja lõbustusalteina soovivad vaid kergeid emotsioone ning kes mõttelaiskadena ei suuda end lahti rebida armsakssaanud läbileierdatud teemadest" (Austria teatrikriitik pärast maailmaesietendust).
Hinnang: Kui tavaliselt järgneb pikale esimesele vaatusele lühike teine vaatus, siis siin tehti risti vastupidi. Polegi vist kahe poole tunnist lavastust näinud, mille esimene vaatus kestab vaid 50 minutit.

Klaassein ja selle taga olnud mikrofonid rikkusid esimese vaatuse päris korralikult ära. Ülevõimendatud sahinad ja näitlejate kosmilised hääled olid kõike muud kui loomulikud. Lavameister oli suutnud kuidagi suutnud tekitada illusiooni, et näitlejad on väiksed ja väetikesed. Kui lõpuks klaasti tagant välja tuldi, siis läks etendus tehniliselt paremaks.

Teiseks häirivaks teguriks oli Kinema varjatud reklaamimine. Ülestõstetav uks otse reklaamplakatilt koos lühtriga, mida üritatakse puruks laulda. Laulid palju, kohati hästigi, aga lühter vähekasutatud katusekorteris oli kasutu liialdus.

Etendusel oli oma sisu täiesti olemas ning teises vaatuses lisati ohtrasti teatraalset vürtsi, seega üsna keskpärane tükk hea näitlejatetööga.

☟ 150. (66) VAT Teater - ☞Vääärviid - (Rahvusraamatukogu teatrisaal, 29.04.2009) ♥♥♥

Autor(id): Peca Stefan
Žaanr: draama
Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tõnu Oja (Eesti Draamateater)
Tutvustus: "Elus on hetki, mida tuleb kasutada, poiss. Praegu on meie hetk. Meil on võimalus asi enda kasuks pöörata! Niiet, Frank... sina ja George panete otsemat teed lennujaama. Mina ja Dame tegeleme ülejäänud staffiga mul on mõned sõbrad, saame osa kraamist täna öösel lahti, teenime pisut reisiraha!"

Lugu heaoluühiskonna noortest jõudikutest, kes pole veel oma eluga suurt midagi peale hakanud ja nad ei tule ka selle peale, et võiks midagi teha, sest nad pole kunagi mitte midagi teinudki... Nende "tegemised" on kulgenud teleka, narkootikumide ja alkoholi seltsis, nautides elumõnusid ja otsides lihtsaid rahateenimisvõimalusi.

Aga see ei tähenda, et neil puuduksid unistused, siirad tunded ja ihad. Oma labasuse ja roppuse juures vajavad nemadki perekonda, sõpru, armastust...

Aga vahest on ikkagi õigem kõik ausalt ära rääkida... küll siis tuleb ka armastus!??

Hinnang: Peca on kasutanud minu kirjandi kirjutamise meetodit - jahuda pikalt laialt veidi ebatraditsionaalsel viisil maast ja ilmast ning avastades siis, et sisu ja pealkiri ei lähe kokku tõmmata ühe lõiguga elegantselt asi kokku nii, et pealkiri sobib täiesti. Kokkuvõttes päris korralik tervik.

Tutvustus on ka tõenäoliselt taotluslikult jäetud väga segaseks, et vaataja ei oskaks enne etenduse algust midagi arvata. Või siis kui ta loeb postimehe arvustust, siis on hilja - piletid on juba ostetud. Samas inimene, kes usub vaid Postimehe arvustust ja jätab etendusele minemata saab samuti kõvasti petta.

Sisu poolest üllatas kõige rohkem Tõnu Oja poolt mängitud maniakaalselt armuvalus Georgi isa roll. Mitte, et selliseid tegelasi ei võiks ilmas ringi konnata. Aga eelhäälestuna Postimehe arvustusest ootasin, et isa tuleb koju ja lööb korra majja, aga mitte ei hakka segadust juurde tekitama.

Päris huvitav lavakujundus. Suhteliselt suur lavaruum peteti väikseks. Samas tuldi vaatajatele võib-olla veidi liigagi lähedale - mõned põrandal toimunud stseenid jäid pingiridade varju peitu. Värvi vahetav pirn laes pani mõtlema, kuidas seda savutati - tavalise LED'i jaoks tundus valgus kuidagi väga ere. Piltide pealkirjastamine liikuval tablool tegi segast asja selgemaks.

Kõrva jäid ikkagi kriipima ebaviisakad sõnad, mille kohta peale esietendust on hoiatused juurde lisatud. Kindlasti oleks saanud sõnumi edastada väiksema hulga vulgaarsustega. Aga samas praegusel ropul teatrimaastikul jäädi üsna keskmike hulka - on hullemaid tükke. Aga ühe tärni võtan selle eest alla ikkagi.

Väga hea näitlejate kehakeel. Eriti meeldis Margo Tederi ja Tanel Saare poolt mängitud karakterite omavaheline suhe, sünkroniseeritus ja realistlikus. Muidugi on kahju, et selliseid noormehi reaalses elus leidub.

Piltide vaheline "moderne tants" muidugi muud sõnumit mulle ei suutnud edastada, et üks pilt on läbi ja kohe-kohe on oodata uut.

Märkused: Ära ehmata, kui tuletõrjeredelist põgenemise käigus tütarlaps Sinu vasakult käelt Sulle hetkeks-paariks sülle satub. See on pelgalt esimese vaatuse lõpu ootamatu lavastuslik lahendus.

☟ 151. (60) Monoteater - ☞Ürgmees - (Vanemuise väike maja, 11.03.2009) ♥♥♥

Autor(id): Rob Becker
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Jan Uuspõld
Tutvustus: "Ürgmees" on Ameerika näitekirjaniku Rob Beckeri kirjutatud monotükk, mida esitleti esmakordselt 26. märtsil 1995 aastal Helen Hayes’i teatris Broadwayl, kusjuures peaosa mängis loo autor ise.Tegemist on tervameelse ja humoorika käsitlusega naise ja mehe erinevustest, mille alged leiab juba ürgajas. Ligi kaks tundi kestev näidend selgitab, kuidas on erinevused loonud erinevad maailmapildid, kultuuri ja isegi keele. Ja mil moel põhjustavad erinevused arusaamatusi ja teineteise mittemõistmist tänapäeval. Etendust mängitakse praeguseni rohkem kui kolmekümnes riigis üle maailma ning enamasti täissaalidele.
Hinnang: Raseda naise kuju, diivan, oda, "koduvideo", paar paari sokke, käterätik ja Jan Uuspõld. Natuke muusikat ka kõrvale ja ongi valmis tükk, mida vaatab suure naeru saatel täis saal. Hea tükk lõõgastuseks kui sisu liialt tõsiselt mitte võtta.. Teksti üle ju võib vaielda, aga Jan'i kehakeel on väga hea. Kui võrrelda kirjanduses Jan Uuspõllu Ürgmehele vastandatud Merle Palmiste etendusega "Kuidas dresseerida ...", siis minu arvates jääb Ürgmees peale.

☟ 152. (58) VAT Teater - ☞Kas sulle meeldib porno? - (Athena kultuurikeskus, 03.03.2009) ♥♥♥

Autor(id): Klas Abrahamsson
Žaanr: draama
Näitlejad: Kaia Skoblov, Tanel Saar
Tutvustus: "Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida.
Hinnang: Võrreldes sellel aastal varem vaadatud tükkidega vaieldamatult kõige pehmem käsitlus armastusega kaasas käivatest kõrvalnähtudest - fantaasiatest, armumisest, truudusest, kohustustest, soorollidest, tabudest, voodimängudest jne. Lihtsa dialoogi abil vaagitakse läbi mitmed erinevad lood päris ja hüpoteetilisest maailmast. Lahendusi ja vastuseid ei pakuta. Aga milleks see - keerulistel probleemidel on alati lihtsad, kergesti mõistetavad ... valed vastused. Las igaüks mõtleb enda rikutuse tasemel.

Neid ja noormees on veidi aega uurinud mappi uurimustega pornost ja saavad siis kokku ning satuvad veidi teistsugusele jutulainele, kui nad tavaliselt oleks juhtunud. Avameelsele jutule käib kaasa kehakeel, mis saalis oleva publiku naerma ja kihistama ajab.

Kunstiliselt üsna keskpärane tükk, aga teismeliste kaasahaaramiseks päris hea. Kostüümikasti avamine peale tulede kustumist tundus kentsaka ja odava trikina - juurde see lavastusele midagi ei andnud. Juba enne etendust tekkitas küsimusi prožektorite paigutus - mis on osa publiku valgustamise mõte? Igatahes publiku vaigistamiseks see piisavalt ei mõjunud - või oleks pimedas olnud kära veel suurem?
Märkused: Tartu kultuuriaken annab väga ebatäpset infot. Juba teine kord sellel aastal, kui poolteist tundi enne väljakuulutatud aega on üleval valeinfo. Seega usalda, aga kontrolli. Postimees asus ka seltskonda, kes kirjutab eilsetest uudistest tulevikuvormis.

☟ 153. (57) Võru Linnateater - ☞Koomiku lapsepõlv - (Sadamateater, 26.02.2009) ♥♥♥

Autor(id): Jonas Gardell
Žaanr: draama
Näitlejad: Sten Karpov (Pärnu Endla), Hendrik Vissel, Agu Trolla, Maive Käos, Karel Käos, Sandra Raav, Kaur Pai, Mart Parind, Eleri Jürisaar, Kristiina Nool, Gertrud Kinna, Lauli Otsar, Helen Parker, Silvi Jansons, Mart Usin, Heli Teidla
Tutvustus: Jonas Gardelli romaanil "Koomiku lapsepõlv" põhinev lavastus noorest koomikust, kes iga hinna eest soovib saavutada publiku armastust.

Tundlikult groteski ja huumorit vaheldades räägib lavastus suurtest ja väikestest üldinimlikest küsimustest. Maalides tragikoomilist, nukrat, ent samas kaastundliku pilti meie Linnast, kus lokkab väikekodanlus, valskus ja igapäevaelu kaksikmoraal.

"Tihti peame me oma unelmais looma teistmoodi tegelikkuse, selleks, et vastu pidada." Jonas Gardell
Hinnang: Järjekordne näidend koolivägivallast ning laste (ning vanemate) tungist olla populaarne (vajadusel teisi porri tallates). Kohati veel räpasem kui "Klass". Rootsi näidendisse on meelevaldselt sisse kirjutatud Võrumaa kohalike nalju. Alguses tundus üsna läbivaks teemaks saama rändamine ajas ja ruumis - lausa kuule. Aga etenduse käigus taanus see teema tagaplaanile. Kuigi tänapäev ja koolipõlv olid laval pea korraga etenduse lõpuni.

Raske tükk näitlejatele, kuna enamusele oli sisse kirjutatud "mitte midagi tegemise" roll. Ning kui paigal istuma ei pidanud, siis karjuda tuli ikkagi.

Väga head vaatlejaid eksiteele viivad detailid: jalgpalli kujuga müts, kausist päikesekell, saiakeste kujulised vorstid.
Märkused: Inimesed, kes armastasid teatris käia kümmekond aastat tagasi, aga olete vahepeal teatriskäimise soiku jätnud, see tükk ei ole kindlesti teile. Ropendamine ja seksuaalsed viited võivad teilt teatris käimise huvi ära peletada. Vaadake enne mõni teine uuema aja lavastus ära ning pöörduge alles siis selle tüki juurde - ta on ära vaatamist siiski väärt.

☟ 154. (56) Vanemuine - ☞Loss - (Vanemuise väike maja, 18.02.2009) ♥♥♥

Autor(id): Franz Kafka
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Maarja Mitt, Kais Adlas, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Tanel Jonas, Markus Luik, Martin Kõiv
Tutvustus: Kafkale tüüpiliselt kulgeb välises plaanis kõik igati realistlikult: kellegi ametniku eksitav (?) kiri on toonud kohale maamõõtja K, kelle ülesandeks on pääseda lossi mõõtmistöödele. Aegamisi ilmneb, et pealtnäha lihtne ülesanne käib võõrale üle jõu: lossi pääsemine eeldab aina uute ja uute takistuste ületamist, uute ja uute bürokraatlike kontrollinstantside läbimist. Miskipärast ei soovi lossi valdajad, et võõras pääseks nende territooriumile ja teostaks seal mingeid mõõtmisi. Märkamatult on maamõõtja K. unenäoliste sündmuste keerises, mille keskel tema esialgne ülesanne jääb sootuks tagaplaanile… Märkamatult on Kafka maailma sulandunud vaatleja pääsenud uitama oma alateadvuse pimedamatesse labürintidesse, kannustamas küsimused: mis maailm see on?, mis on selle mõte?, kes olen ma ise ja mis on minu olemise mõte selles maailmas?
Hinnang: Tegu on tõsise tükiga, millesse on pikitud hulgaliselt koomilisi tegevusliine, mis ei luba magama jääda. Kujundaja on lati seadnud üsna madalale - noored näitlejad saavad sellest üle hüppamisega suurepäraselt hakkama ning lavaruumi segavad pisidetailid (näiteks rööbaspuud), mille peitmisega vaeva ei nähtud.

Helikujundus oli üsna muljetavaldav. Kahjuks kohati mindi kajaga liiale ning lõpus keerati vint liialt üle - sõnad läksid kaduma. Maamõõtja abidele suhu pandud laulujupp mõjus koomiliselt ning küsitavalt. Kui hiljem maamõõtja kampa lõi, siis oli tulemus parem, aga seda eelkõige Hannes Kaljujärve väga heale kehakeelele. Ühel hetkel tundsin, et Loewe heliloomingut oleks võinud paar takti rohkem kasutada.

Üldiselt pean nõustuma vist ühe pealtvaataja kommentaariga "Selleks, et tüki detailidest aru saada peab enne etenduse vaatamist romaani läbi lugema". Kuna mina seda teinud ei olnud, siis ei jõudnud kõik detailid minuni.
Märkused: esietendus, 9300 sekundit

☟ 155. (52) Vanemuine - ☞Rigoletto - (Vanemuise väike maja, 23.01.2009) ♥♥♥

Autor(id): Giuseppe Verdi, Maria Piave
Žaanr: ooper
Näitlejad: Atlan Karp, Viktoria Stanelyte (Leedu), Kristian Benedikt (Leedu), Valentina Kremen, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Taavi Tampuu, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Alo Kurvits
Tutvustus: See on lugu pimedast armastusest, reetmisest ja kättemaksust. Õuenarr Rigoletto püüab kiivalt oma armastatud tütart Gildat kurja maailma eest kaitsta. Paraku ei suuda ta märgata, kuidas tema vahendid selles võitluses on muutunud ebainimlikuks. Pimestatud kättemaksuihast toob ta enese teadmata ohvriks oma tütre…

Verdi "Rigoletto" esietendus 11. märtsil 1851 Teatro La Fenice`is Veneetsias. Ooperit peetakse pöördepunktiks Itaalia ooperiloomes. Tegemist on väidetavalt ühe parim itaalia muusikadraamaga, mis loodud pärast Monteverdit. "Rigolettot" on algusest peale saatnud menu – kuni tänapäevani kuulub teos ooperiteatrite repertuaari. Vanemuise lavale jõuab see ooperite ooper juba viiendat korda.
Hinnang: Kartsin hullemat - ikkagi ju esimene ooper ja esimene tükk itaalia keeles (nüüd siis nähtud etendus inglise, soome, vene ja itaalia keeles). Sisukokkuvõte kavalehel aitas hädast välja. Häiris see, et subtiitrid olid liiga kõrgel - raske oli jälgida teksti ja tegevust laval. Meeldis see, et naissolistidele oli jäetud vähe aariaid. Meeste soolod kannatas välja. Ning taustal ja kooris olid ju naisedki suurepärased. Muusika oli kuidagi süngevõitu. Muidugi see käib ju tüki sisuga kokku.
Märkused: Kui te olete ära viitsinud oodata kaks tundi ja 48 minutit (ning teile on antud kaks võimalust vaikselt kaduda), siis palun jääge viisakaks ning pidage vastu ka need viis minutit, mis teised kulutavad näitlejate aplausiga tänamiseks. Nemad on tunnustust väärt isegi siis, kui tulemus Teile ei meeldi.

Ma tõesti ei saanud aru lapsevanematest, kes võtsid sellele tõsisele katsumusele kaasa oma lapsed. Ennast võib ju piinata, aga lapse piinamise kohta on minu teada Eesti Vabariigil allkirjastatud mingi konventsioon.

☟ 156. (50) Vanemuine - ☞Vabamõtleja - (Vanemuise väike maja, 18.12.2008) ♥♥♥

Autor(id): Eric Emmanuel Schmitt
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Veikko Täär, Helena Merzin, Karin Tammaru (Pärnu Endla), Marianne Kütt, Marika Barabanštšikova, Indrek Tulp
Tutvustus: Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg ja abielutülid saavad uue tähenduse, kui Diderot’l tuleb valmivasse "Entsüklopeediasse" kirjutada artikkel pealkirjaga "Moraal". Libertin tähendab prantsuse keeles nii "vabamõtleja" kui ka "liiderdaja", "liiderlik mees".

Eric-Emmanuel Schmitt on nüüdisaja üks enimmängitud prantsuskeelseid autoreid. Ta on sündinud 1960. aastal Prantsusmaal Lyonis, õppinud prestiižikas Ecole Normale’is ning saanud doktorikraadi filosoofias ja kõrgeima taseme prantsuse keele õpetaja kvalifikatsiooni. Esmakordselt märgati teda kui kirjanikku seoses näidendiga Le Visiteur ("Külaline", 1993) – näidendiga, kus kohtuvad Freud ja (ilmselt) Jumal. Sellele näidendile eelnes La Nuit des Valognes (Valognesi öö, 1991, Eestis pealkirja all "Don Juani öö" 2003 Ugalas). Järgnesid näidendid Les Variations Enigmatiques ("Enigma variatsioonid", 1996. Eestis 2001 Ugalas), Le Libertin ("Vabamõtleja", 1997. Eestis pealkirja all "Alasti tõde" 2003 Vene Draamateatris), monoloog "Milarepa"1997, lühimonoloog Le Baillon ("Suutropp", 1997), Frederick ou le Boulevard du Crime ("Frederick ehk Kuritöö bulvar", 1998), L’Hotel des deux mondes ("Kahe maailma hotell", 1999. Eestis 2001 Rakvere Teatris), Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran ("Härra Ibrahim ja Koraani õied", 1999), lühinäidend L’École du diable ("Saatana kool", 1999), lühinäidend Mille et un jours ("Tuhat üks päeva", 2000), Oscar et la dame rose ("Oscar ja roosa daam", 2003), Petits crimes conjugaux ("Väikesed perekondlikud kuriteod", 2003).Tema näidendid on võitnud mitmeid Moliere’i auhindu, samuti Prantsuse Akadeemia Grand Prix du Théatre’ auhindu. Schmitti näidendeid mängitakse rohkem kui 40 riigis. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka novelle ning tõlkinud itaalia keelest prantsuse keelde Mozarti ooperite "Figaro pulm" ja "Don Giovanni" libretod.

Denis Diderot (1713-1784) sündis noasepa Didier Diderot perre 1713. aastal. Aastatel 1723-1728 õppis ta Langresi jesuiitide kolleegiumis, jätkas seejärel õpinguid Pariisi Collége Louis-le-Grandis ja lõpetas 1732. aastal magistrikraadiga Pariisi ülikooli. Järgnesid teoloogiaõpingud Sorbonne’is. Töötas advokaadiabina, eraõpetajana ning kirjutas tulevastele vaimulikele jutlusi. Pikki aastatid sidus teda sõprus Jean Jacques Rousseau’ga. 1743. aastal abiellus Diderot Antoinette Championiga, nende neljast lapsest jäi elama ainult tütar Marie-Anqelique. Alates 1746. aastast tegeles Diderot "Entsüklopeedia" projektiga, mis sai alguse tellimusest tõlkida prantsuse keelde 1728. aastal ilmunud Ephraim Chambersi "Cyclopaedia: or, An Universal Dictonary of Arts and Sciences". Pikkamööda arenes sellest tõlkest iseseisev teos.

Kõrvuti "Entsüklopeedia" väljaandmisega, mis kestis üle 20 aasta, kirjutas Diderot hulgaliselt filosoofilisi artikleid. Üks neist artiklitest – "Kiri pimedatest nägijatele kasutamiseks" (1749, Lettre sur les aveugles a l’usage de ceux qui vaient) – viis ta materialistlike ja ateistlike seisukohtade tõttu kolmeks ja pooleks kuuks vanglasse. Diderot’ kirjutas ka näidendeid: "Vallaspoeg" (1757, Le fils naturel), "Perekonnaisa" (1758, Le pere de familie); romaane: "Nunn" (1796, La Religieuse), "Fatalist Jacques ja tema isand" (1796, Jacques le fataliste et son maitre) ja "Rameau vennapoeg" (Le neveu de Rameau), samuti kunstikriitikat. Alates 1762. aastast oli Diderot kirjavahetuses Vene tsaarinna Katariina II-ga, kes ostis ära tema raamatukogu ja määras Diderot endale eluaegseks raamatukoguhoidjaks. Talvel 1773-1774 käis Diderot Peterburis, vestles sageli tsaarinnaga ning tegeles projektiga "Kõikide teaduste avaliku õpetamise plaan" Venemaa haridussüsteemi reformimiseks.
Hinnang: Pean kohe tunnistama, et vist esimest korda teatris käimise ajaloos jäin etenduse ajal tukkuma. Mitte, et tükk oleks igav olnud, lihtsalt organism nõudis oma jõulupidudest täis pikitud nädala pingete maandamist. Seega kogu etenduses olnud filosoofiat ja ajalugu ei jõudnud jälgida. Aga keerdkäike oli väga palju ja tegid etenduse nauditavaks. Positiivselt üllatas Helena Merzin - kramplikkus, mida teistes tükkides kippus sisse tulema, ei olnud seekord jälgegi.

☟ 157. (49) Vana Baskini Teater - ☞Minu sõbratar Maksuamet - (Vanemuise väike maja, 15.12.2008) ♥♥♥

Autor(id): Donald Churchill, Peter Yeldham
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Raivo Rüütel, Egon Nuter, Anne Paluver, Liina Tennosaar, Inga Allik, Vello Janson
Tutvustus: Ei ole vist täiskasvanut, kel ei oleks otseselt või kaudselt tegemist Maksuametiga. Midagi pole parata – selle eest, et riik ja kohalik omavalitsus meie heaolu eest hoolitsevad, tuleb maksta. Aga kuidas maksta võimalikult vähe või üldse mitte – ja jääda ausaks kodanikuks ikkagi? Nutikad leiavad selleks alati võimalusi. Olen minagi kuulnud "fiesid" (füüsilisest isikust ettevõtjad) kiitlemas, et nemad tulumaksu ei maksa – kogu sissetulek läheb "kulude" katteks! Peaasi, et ei oleks kusagilt kinni hakata. Pole tabatud – pole varas! - ütleb vene vanasõna. Aga mis siis saab, kui selgub, et oled enese teadmata suure mksupettuse kaasosaline – kuna oled oma rahaasjad usaldanud raamatupidamisteenusepakkuja hooleks? Poe või maa alla peitu! Eriti kui oled tuntud inimene - kus selle häbi ots!.. Maksku mis maksab – tuleb leida väljapääs! Ja kuni asi ei ole veel suure kella küljes ja ei ole veel ka süüdimõistvat otsust – seni on ikka lootust! Ja kui oleks ka piisavalt "nutti"...
Hinnang: Kaks tundi nalja päris kena puändiga. Päris palju mööblit oli laval. Rändteater on isegi oma ahju kaasa võtnud, kuigi erinevalt NO99-st tuld alla ei tehtud.

☟ 158. (48) Vanemuine - ☞Elling - (Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 10.12.2008) ♥♥♥

Autor(id): Axel Hellstenius, Ingvar Ambjørnsen
Žaanr: draama
Näitlejad: Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev
Tutvustus: See tundub hirmutav, sest kumbki varases keskeas meestest pole iial varem oma elu ise pidanud korraldama. Kes koristab, kes käib poes? Mismoodi saadakse tuttavaks naistega? Kahe täiskasvanud mehe suured võidud väikeste asjade üle tuletavad meelde, kui ainukordsetest asjadest koosneb õnn.

Ja need koostisosad on kõigi jaoks erinevad. Norra kirjaniku Ingvar Ambjørseni "Ellingu" dramatiseeris 1999. aastal teine norrakas Axel Hellstenius. Näidend esietendus samal aastal Oslos ning sai tohutu publikumenu osaliseks (125 etendust ja 60 000 vaatajat). Peter Næss, kes oli näidendi esmalavastaja, tegi sama materjali põhjal mõned aastad hiljem ka filmi, mida on ka Eestis PÖFFi raames näidatud.
Hinnang: Huvitav mängupaik. Huvitavad karakterid. Kus on hullud, kas hullumajas või sealt väljaspool. Kuigi esmapilgul näib kellegi käitumine imelik, siis on täitsa võimalik, et sellel käitumisel on täiesti selge põhjus ja seletus. Ning kui kuuleme väljast hääli, siis omistame neile kohe tähenduse vastavalt enese rikutuse astmele. Mulle täitsa meeldis.

☟ 159. (47) Vanemuine - ☞Lumekuninganna - (Vanemuise suur maja, 09.12.2008) ♥♥♥

Autor(id): Hans Christian Andersen, Leelo Tungal, Olav Ehala
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Martin Kõiv, Liisi Koikson, Alo Kurvits, Merle Jääger, Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Ott Sepp, Valentina Kremen, Helen Hansberg, Marika Villemson, Siiri Koodres, Erkki Rebane, Ao Peep, Tõnu Kattai, Milvi Luik, Tiina Tikk, Inge Õunapuu, Meelis Hansing
Tutvustus: Talvemuinasjutt kaunist ja üksildasest Lumekuningannast, kellel õnnestub meelitada oma jäälossi väike Kaj. Kajd hakkab otsima tema vapper õde Gerda, kes teel Lumekuninganna lossi satub poolitatud kuningriiki ja hirmsasse röövlikoopasse, kohtub ahne nõuniku ja abivalmi põhjapõdraga. Pärast mitmeid ohtlikke seiklusi jõuab ta lõpuks sõprade abiga Lumekuninganna lossi. 2005.aastal möödus 200 aastat H.Chr. Anderseni sünnist ning armastatud muinasjutuvestja sünnipäeva tähistati erinevate sündmuste ning üritustega üle terve maailma.
Hinnang: Ei olnud seda sära, mida oodanuks Lumekuningannast. Halvad tegelased särasid hoopis enam, kui head. Lastele mõeldud tükis kasutati kohati väga raskeid sõnu. Valgusefektid olid ju päris huvitavad.

☟ 160. (46) Komöödiateater - ☞Meri ja Orav - (Athena kultuurikeskus, 08.12.2008) ♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Andrus Vaarik
Tutvustus: Andrus Kivirähu "Meri ja Orav" on varemgi teatrilaval olnud, aga paljudel on see kindlasti veel nägemata. Eesti koomikute koorekihti kuuluvad Nuter ja Vaarik on igatahes seda väärt, et neid ikka ja jälle nautida. Seda enam, et Tallinna teatrite püsirepertuaaris kumbagi hetkel näha ei saa. Nagu pealkirigi ütleb, mängivad nad legendaarseid kujusid, kes sedapuhku kirjutuslauda pööningult alla veavad. See füüsiline töö käib, aga korüfeedele ilmselt üle jõu ja nii nad sisustavadki aega vaimuka vestlusega, mida võimaldab Kivirähu sädelev dialoog.
Hinnang: Enne etendust kartsin kõige enam, et näidend läheb liialt poliitiliseks. Õnneks suudeti poliitika libedat teemat vältida ja põhirõhk panna kehakeelele. Väga hea näitlejatöö. Aga samas ootasin tükist palju enamat. Etenduse piletihind ja saadud elamus ei ole kahjuks kooskõlas - tegu on liialt kalli etendusega. Aga naerda saab rohkem kui rubla eest.

☟ 161. (43) Vanemuine - ☞Vaene loom vihma käes - (Sadamateater, 28.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Billy Roche
Žaanr: draama
Näitlejad: Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Martin Kõiv
Tutvustus: Kaasaegse iiri näitekirjaniku näidend viib meid 1970-ndate aastate lõpu Iirimaa väikelinnas Wexfordis asuvasse kihlveokontorisse. Seal veedavad oma päevi kihlveokontori omanik Steven koos oma tütre Eileeniga, viimase sala-austaja Georgie, kohalik mees Joe ning kihlveokontoris koristajana töötav Molly. Omavahelisi suhteid pingestab kümne aasta tagune juhtum, mil Molly suur armastus Danger Doyle ta maha jättis ning Steveni naise, Eileeni emaga, Londonisse põgenes. Siis, aga jõuavad kihlveokontorisse kuulujutud, et Danger Doyle on linna tagasi tulnud.

Lopsaka iiri huumoriga tembitud nukkerpoeetiline suhetedraama on Eesti soost Londonis tegutseva lavastaja Liisa Smithi debüüt kodumaises teatris.
Hinnang: Enne etenduse algust hakkasid millegipärast minu kõrval istunud ema ja tütar eelseisvast etendusest rääkima väga kenas inglise keeles. Ema jutust jäid kõlama sõnad, mis tundusid etenduse lõpus väga täpsed (minu vaba tõlge) - "Tüüpiline Iiri draama on aeglane, aga naljakas. Tegevust peaaegu ei ole ja nali seisneb enamasti keeles". Tõepoolest laval oli väga palju tegelasi kes lihtsalt seisavad/istuvad/istuvad. Pinget see ju loob, aga tegevust mitte.

☟ 162. (42) VAT Teater - ☞Klammi sõda - (Tartu Genialistide Klubi, 25.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Kai Hensel
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Marika Vaarik, Margo Teder
Tutvustus: Saksa näitekirjaniku Kai Henseli lugu räägib koolist - õpetajatest ja õpilastest.
Hinnang: Omapärane mõte publik kaasa mängima ja mõtlema sundimiseks. Väga karm ja eluline koolikeskond. Annaks jumal, et me suudaksime sellist klassi ja õpetaja suhteid märgata enne kui liiga hilja.

☟ 163. (41) Endla - ☞Testosteroon - (Vanemuise suur maja, 24.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Andrzej Saramonowicz
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Raivo Rüütel (külalisena), Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Tambet Seling, Jaanus Mehikas, Veljo Reinik
Tutvustus: Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või... hoopiski bioloogia?
Hinnang: Lastele alla 16. eluaasta ja eesti keelt armastavatele inimestele mittesoovitatav.

☟ 164. (40) Theatrum - ☞Linn - (Athena kultuurikeskus, 20.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jevgeni Grishkovets
Žaanr: draama
Näitlejad: Anneli Tuulik, Marius Peterson, Lembit Peterson, Kristo Toots, Tarmo Song
Tutvustus: Teater ise tüki sisu varmalt ei tutvusta. Kavalehel pigem tutvustatakse Grishkovets loometeed, kui antakse vihjeid sellele, mida laval nägema hakkab..
Hinnang: Enamuse ajast etendusest painas mind küsimus, miks lavameistrid on näinud kõvasti vaeva metallkonstruktsioonide püstitamise ja neile katkise autoklaasi riputamisele. Klaas andis ju küll toale kena lae ja kõrgele lakke mõned värviküllased valguslaigud, aga ikkagi, miks peaks seda nii kapitaalselt kinnitama. Saaks siis aru, et keegi ronib mööda neid kindlaid tellinguid pidi või midagi... Ja kui etenduse lõpus saabub juhi ühe käeviibutuse ajel tehniline lõpplahendus, siis on selge - antud kontstruktsioon on täiesti iseenda eest. Nüüd painab, aga mõte, kas seda poleks saanud lahendada veel huvitavamalt või siis vähemalt lihtsamalt....

Publiku seas tundus seekord olema tavalisest enam eakaid inimesi. Mõni neist tukkus pool etendust ärgates Tema veidi valjemate kärgatuste saatel, mõned sosistasid oma vahel "...mida sellega õelda taheti...". Enim meeldis, aga etendusejärgne jutukatke nende kõnelusest - selleks, et sellest tükist aru saada, selleks pidanuks kaasa mõtlema...

Kõige huvitavam karakter läbi lavastuse oli Juht. Ühtegi sõna lausumata sai linnakärale vaatamata ühest suurest laval lebavast risttahukast töölaud, söögilaud, voodi, pargipink või takso saadetuna eriskummalisest muusikast. Juht ühelt poolt oli laval ja teiselt poolt nagu ei olnud ka. Samas mäng ei alga kunagi enne kui juht selleks loa. Ja siis kui juht hakkab rääkima, siis on kõik sama hea või isegi parem...

Tema - läbipõlenud igipõline linnainimene, kellel väljastpoolt vaadatuna oleks nagu kõik olemas - töökoht mida kadestavad paljud, truu ja abivalmis abikaasa, kolmandas klassis käiv poeg. Aga sisemine tasakaal on kadunud. Mõtlemisest saavad alguse muutused, millest esialgu saavad aru vaid väga lähedased inimesed, aga mis hiljem viivad hävitava kaose teele. Silmaga nähtavat lahendust ei ole ja nii võime meiegi ükskord seista silmitsi uue maailmaga nagu seda tegi Tema etenduse lõpus.

Sõnaseade oli päris osav. Kuigi rastkseti arusaadav oli seal sees raaskuke huumorit ja tõetera. Viimase leidmiseks peaks teksti teist korda veel üle vaatama..

☟ 165. (37) Projekt - ☞Inderlin - (Oskar Lutsu majamuuseum, 13.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Oskar Luts
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Tarmo Tagamets, Aita Vaher, Kaia Skoblov
Tutvustus: Meenutamisi jutustab isa üheksal õhtul oma väikesele pojale Inderlinile nende pere teekonnast läbi sõja "tuule ja kellahelina linna", Tartusse. Läbi kerge huumoriprisma esitatakse lugu armastusest ja vastutustundest, elu paratamatustest ja haprusest. Etendust kannavad soojus, kujundlikkus ja muusika.
Hinnang: Hubane keskkond, väga vähe vaatajaid. Naised laulavad venekeelseid laule, mängivad nuku ja kividega, räägivad üksteise võidu; mees võitleb nähtamatute vaenlastega ning otsib teed koju, et seal magama jääda. Tüüpiline unejutt, kus ilustatud piltide taga on peidus elu suur tragöödia.
Märkused: Esimene kord kus tavaetenduse lõpus kutsutakse pealtvaatajad teelauda.

☟ 166. (32) Vanemuine - ☞Potteri lõpp - (Sadamateater, 29.10.2008) ♥♥♥

Autor(id): Vaino Vahing
Žaanr: draama
Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar
Tutvustus: Salapärane ja ekspressiivne lugu psühhodraama ja absurdisõpradele. Müstilis-realistlik kammerdraama aastast 1971, mille käsikiri kolmekümneks aastaks jäljetult kadus. Mõistatuslik Advokaat korraldab psühhodraama, mis viib meid lõpuks välja mustlaste juurde. Näitlejanna Juliast saab laps. Samal ajal kostab siit-sealt nähtamatu ja õnnetu kaubandustöötaja Potteri kaeblikku hala ja Naine hellitab peos orvuksjäänud varblast. Vaino Vahingu dramaturgikarjääri senitundmatu ja jõuline algus.
Hinnang: Nagu arvate võis ega Mati Undi käe alt kerget tükki ei tule. Dialoog ja näitlejate kehatöö oli jälgitav, kuid näidendi kui terviku haaramine käis mulle üle jõu. Kolmanda tärni panin puhtalt Hannes Kaljujärve järjekordse meisterliku esinemise eest.
Märkused: Viimane etendus, lavatöötajatele viidi lillede asemel süüa.

☟ 167. (30) Vanemuine - ☞Suurema kurbuseta - (Vanemuise suur maja, 17.10.2008) ♥♥♥

Autor(id): Reko Lundan
Žaanr: draama
Näitlejad: Helena Merzin, Merle Jääger, Riho Kütsar, Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Hilje Murel (Eesti Draamateater), Markus Luik, Ragne Pekarev, Martin Kõiv, Tanel Jonas, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre
Tutvustus: Aki ja Liisa, kelle vanemad on lahku läinud, elavad koos oma sõjaväelasest isaga. Isa Ripa püüab luua uut perekonda Juttaga. Jutta omakorda üritab vabaneda võimuka ema kontrolli alt. Lapsed igatsevad normaalse perekonna järele, kus oleksid nii isa kui ema. Näidendi tegevus toimub paarikümne aasta vältel 20. ja 21.sajandi Soomes. See on perekonnalugu, mis jõuab vaatajateni lastest täiskasvanuteks sirguvate Aki ja Liisa silmade läbi. Reko Lundán (1969 – 2006 ) esindab Soome näitekirjanike uut põlvkonda, kes on õppinud nii näitlemist kui ka lavastamist. Lavastus on tehtud kahe autobiograafilise näidendi ja samal ainesel kirjutatud romaani järgi.
Hinnang: Pealkiri ütleb "suurema kurbuseta". Aga etendus on täis väga palju erinevaid kurbi saatusi. Olgu siis emata kasvavad lapsed, joodikust naine, kes ei saa laste kasvatamisega hakkama, üksikisa kes ei suuda kogu koormat enda kanda võtta, invaliid füüsiliselt või vaimselt. Tegevus on toodud metsa rüppes asuvasse rauteeääsesse väikelinna. Ajamasinat keeratakse pidevalt edasi ja tagasi - aegajalt ei saagi aru mis ajal tegevus toimub. Linnas on küll hulgaliselt laternaposte, kuid ikkagi ei suuda nad anda piisavalt valgust, et saaksime näha mis meie ümber tegelikult toimub. Liialt tihti oleme kinne iseenda raskustes märkamaks, et ka teised on hädas. Kui märkame, siis tihti on juba liiga hilja.

☟ 168. (28) Vanemuine - ☞Kogutud teosed - (Sadamateater, 30.09.2008) ♥♥♥

Autor(id): Donald Margulies
Žaanr: draama
Näitlejad: Külliki Saldre, Hilje Murel (Eesti Draamateater)
Tutvustus: Kirjanikuks saada ihkav tudengineiu tuleb oma õppejõu, eduka naiskirjaniku koju õppetunnile. Õpilase pühendumine ja kirjandushuvi on nii jäägitu, et õpetaja nõustub võtma neiu oma erasekretäriks. Kas omavaheline sõprus ja usaldus ning muudki eetilised parameetrid tuleks jätta tahaplaanile, kui kõne all on kirjandus? "Kogutud teoste" maailmaesietendus toimus 1996. aastal South Coast Repertory teatris Californias. Margulies oli selle näidendiga ka ihaldusväärse Pulitzeri auhinna nominent.
Hinnang: Kohtuveskid jahvatavat aeglaselt ja õiglaselt. Kui see kohtu juhtub olema Ameerikas, siis jahvatab ta väga imelike asju. Seekord siis teemaks see, kus jookseb piir inimese tavaelu ja kirjandusliku väljamõeldise vahel. Etenduses kohtusse ei jõuta, aga tee selle suunas on täies hiilguses olemas. Kuna tegemist on tekstiliselt üsna keerulise tükiga, siis oli vaatajate seas aegutajaid palju, aga samas hoiti meisterlikult pinge üleval. Äratundmisrõõm Lisa Morrisoni romaani ettekandes pani tugevasti kaasa mõtlema selle üle, kas ikka on õige kirjutada autobibliograafilisi teoseid - keegi saab ju nagunii haiget.
Märkused: Väga huvitav lavaline lahendus

☟ 169. (27) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Pildikesi koolipõlvest - (Oskar Lutsu majamuuseum, 20.09.2008) ♥♥♥

Autor(id): Oskar Lutsu ainetel Tiina Tooding ja Kersti Loim
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: TTG õpilased
Tutvustus: Pildikesi Oskar Lutsu Kevadest.
Hinnang: Oli väärt etendus küll selleks, et terve laupäevane päev selle ettevalmistamisele kulutada. Veidi lihvimist ja võib festivalilegi minna.
Märkused: Kevadese etenduse laulukoori ja tantsijateta variant.

☟ 170. (24) Vana Baskini Teater - ☞Publikule keelatud - (Tartu Ülikooli staadion, 11.08.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jean Marsan
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Helgi Sallo, Anne Paluver, Marika Korolev, Marju Männik, Raivo Rüütel, Tõnu Kilgas, Raivo Mets, Toomas Tross, Jüri Karindi
Tutvustus: Meie meelest on see üks paremaid tatrikomöödiiaid, mida oleme kohanud. Teatriteemalised komöödiad põhinevad enamasti situatsioonkoomikal - kõikvõimalikel apsudel, segadustel, juhustel ja juhtumistel, mis võivad ette tulla laval, lava taga ja teatrimajas üldse. "Publikule keelatud" ("Interdite au publique") tugineb peamiselt karakterikoomikale. On ju teada tõsiasi, et teatrirahvas - eriti näitlejad - on pisut isevärki. Neil on tavalisest suurem esinemisvajadus, nad on eriti edevad, kuulsusjanulised ja tihti lapsemeelsed. Just neid, ja veel muidki näitlejatele omaseid jooni on Jean Marsan oma komöödias teravdatult käsitlenud - ja tagajärjeks on groteskne komöödia, milles ometi on tunda autori sooja suhtumist teatrirahvasse - juba kasvõi sellepärast, et ta nende arvel head nalja sai teha. Pealegi tundis ta seda maailma läbi ja lõhki, kuna sõi samast katlast - oli näitleja, lavastaja ja näitekirjanik. Meile meeldib see komöödia ka sellepärast, et ta tekitab meis assotsiatsioone - vägisi tulevad silme ette "Vanalinnastuudio" esimesed aastad ja meie oma Vana Baskini Teater praegu. Ruumikitsikus, rahanappus, kõik tehakse "põlve otsas" ja saab valmis viimasel tunnil, näitlejad on laenatud ja värvatud... kuid tehatahtmist on enam kui küllalt!
Hinnang: Tõepoolest on tegemist komöödiaga teatrist ja näitlejatest, kus pole "jalaga t... nalju". Kuulsusejanu paneb inimesi pidevalt oma meelt muutma ja teeb neid kõrvaltvaadates tobedaks. Annaks jumal, et läbi naeru ja pisarate leiame lõpuks aega enese jaoks ning suudame edasi elada end naerualuseks tegemata. On ju viimasel ajal tekkinud väga palju Superstaari laadseid üritusi, mis lihtsameelseid kokku korjab nagu kärpsepaber kärbseid.

Aga võib-olla on veel hullem see, et me neid staarikesi poputame ja teeme neist ebajumalad. Üritame ennast näidata võimalikult heas valguses ja läheme kaasa teiste tujudega, kuigi sisemas tunneme, et see ei ole alati päris õige. Kiidame inimesi, kui selleks tegeliku põhjust pole, või laidame nad suure suuga maha, kui meil on tunne, et teistele ta võib-olla ei meeldi. Väldime olemast halva sõnumi toojad.

Staadion surus näitlejad kokku väga lühikese maa peale, samas oli näiteplatsil laiust rohkem kui tavalieslt. Helimees ei leidnud üles mikrofonide vaiksemaks keeramise nuppe, kuigi ta neid juba pool tundi enne etendust paaniliselt otsis. Seega võimendati näitlejate hingamine liialt üle. Häiris see, et tehnilised töötajad sõelusid etenduse ajal edasi tagasi staadionimurul. Samas tuleb teatrirahvale õelda aitäh, et nad ikkagi etenduse koju kätte tõid.
Märkused: Oleme jõudnud e-ajastusse, paberkandjal mälestust etendusest ei jää. Piletitit võib ju alles hoida, aga sellel pole kirjas näitlejate nimesid ega rolle, mida nad mängisid.

☟ 171. (22) Hansahoovi Teater - ☞Saun - (Hansa Hoov, 04.08.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jan Rahman
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Liina Tennosaar, Merle Jääger, Hilje Murel, Tõnu Oja, Ott Sepp, Veikko Täär, Meelis Hansing
Tutvustus: Saun on koht,kus saadakse puhtaks .Mõnikord ka paremaks inimeseks, või vähemalt tekib see mõnusalt petlik tunne.

Saunalaval oleme kõik ühtmoodi alasti – ja just nimelt alasti, mitte lihtsalt paljad. Peened kortsetasandavad kreemid ja õlid haihtuvad kiunudes ühe korraliku eesti vanakooli saunaviha ees. Kõik sotsiaalse kuuluvuse atribuudid – kellad, keed,telefonid, päris ja mittepäris Guccid, La Perla ja Marat jäävad eesruumi. Ja läppariga pole leiliruumis ka midagi teha- isegi Macbook Air läpataks lihtsalt ära. Ja hea kah, jääb ainult Inimene ise. Kas üksi , kaksi, või ka paljukesi.

Ühte Lõuna- Eesti sauna koguneb sumedal suveõhtul - erinevate juhuste kokkulangemisel ja autori soovil - setusid ja vurlesid, näitlejaid ja autokaupmehi, pedesid ja heteroid, tegijaid ja kampsuniinimesi, nii hästi- kui halvastilõhnavaid, vanu ja noori. Juhtub kõike, ja seda kõvasti rohkem ja ehk ka jaburamalt kui elus tavaliselt.

"Saun"- see olemegi Meie , ainult et seekord ilma Maire Aunasteta.
Hinnang: Vaatamata väga negatiivsele kajastusele meedias mulle meeldis. Jant seitsme näitleja esituses. Ropendamine peideti osavalt võrukeele taha. Tõesti, liialt palju naerda ei saanud võrreldes sellega, kui palju üritati nalja teha. Aga igav ei hakanud ning külm ei hakanud.

☟ 172. (21) Vilde Teater - ☞Valgusetegu - (Turu 13, Tartu, 12.06.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jüri Kaldmaa
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Airé Pajur, Üllar Karu, Peeter Novoseltsev, Ursula Noor, Imbi Uibo, Nele Reial
Tutvustus: Näidendi žanrimääratlus "paruusia" tähendab Kristuse teist tulemist. Antiiksetes usuteemalistes teostes on "paruusia" jumaluse ilmumine ja tema väe avaldumine. "Valguseteos" saabub jumalus üsna kummalisel kujul ja kombel.
Hinnang: Väike saal, vaatajaid rohkem kui kohti. Ruumi on vähe, seega on näitlejad sulle väga lähedal, samas pole saalis kohta, kus näeks kõik kõike. Väga palju mängitakse pimeduse ja hämaruse piiril. Suuremas saalis oleks hoopis mingu muu tulemus.

Elu tuleb juba praegu elada täisväärtuslikult, mitte alles homme. Kunagi ei ole nii halb, et ei saaks veel hullemini minna. Aga kõrvaltvaataja jaoks võib see kõik tunduda koomilisena - leia aega enese tegevuse jälgimiseks ning seeläbi oma elu parendamiseks.

☟ 173. (20) Vanemuine - ☞Sugar ehk džassis ainult tüdrukud - (Vanemuise suur maja, 05.06.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jule Styne
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Gerli Padar, Andero Ermel (Tallinna Linnateater), Veikko Täär, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Alo Kurvits, Aivar Kallaste
Tutvustus: Igal inimesel on oma unistused ja neil on määratud täituda kõige kummalisemaid teid pidi. "Sugar” jutustab loo kahest muusikust, Joes’st ja Jerry’st, kes kabuhirmus pagevad Chicago gängsterite eest. Sest nad sattusid pealt nägema midagi sellist, mida nad mingi hinna eest näha poleks tohtinud. Nüüd päästavad mehi vaid kiired jalad ning meisterlik ümberkehastumisvõime. Joe ja Jerry muunduvad Josephine’iks ja Geraldine’iks ning teevad üksnes tüdrukutest koosneva bändi koosseisus kaasa seiklusrikka rongireisi Floridasse. Muusikali "Sugar” libreto kirjutas Peter Stone Robert Thoereni jutustuse ning Billy Wilderi ja I.A.L. Diamondi filmi "Some Like It Hot" põhjal. Selles 1959. aasta kuulsas komöödiafilmis mängisid värvikaid peaosi Marilyn Monroe, Tony Curtis ja Jack Lemmon. 2000. aastal kuulutas Ameerika Filmiinstituut filmi "Some Like It Hot” Ameerika kõigi aegade olulisimaks komöödiafilmiks. Muusikal "Sugar” esietendus 1972. aastal Broadway’l Majestic Theatre’s, peaosades Elaine Joyce, Robert Morse ja Tony Roberts. Eestis on seda muusikali varem lavastatud Vanemuises aastal 1988 (lavastaja Ago-Endrik Kerge) ning Estonias aastal 2000 (lavastaja Neeme Kuningas).
Hinnang: Vanemuise teater muudetakse kinosaaliks hämarate tulede (kava tuleb seekord koridoris lugeda), garderoobitöötajate mütside, vahetatud kutsungi ja muu sellisega. Kasutatud videovahendid sobivad kokkuvõttes väga hästi tükiga kokku.

Veidi häiriv on see, et kõike püütakse ikka kaasajaga sassi ajada. Chicagos ja Miamis liiguvad ringi eesti rahvarõivas näitsikud, räägitakse DVD-st ja Bin-Ladenist. Teisalt on huvitav leida tuttavlike tegelasi ja tegevusi filmidest ning reklaamidest.

Valgusshow ja muusika oli väga hea, laulusõnadest oli veidi raske aru saada.
Märkused: Esietendus

☟ 174. (19) Vanemuine - ☞Lärmab ja veiderdab - (Vanemuise väike maja, 13.05.2008) ♥♥♥

Autor(id): Ingmar Bergman
Žaanr: draama
Näitlejad: Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste, Kais Adlas, Marko Mäesaar, Tiit Lilleorg, Virve Meerits, Marju Männik, Helle Sass, Milvi Koppel, Enn Lillemets
Tutvustus: Rootsi filmi-ja teatriklassiku 1993. aastal kirjutatud näidend (filmiversioon autori lavastuses aastal 1997) kuulub kokku ka eesti lugejale ""Loomingu” Raamatukogu” kaudu tuttava perekonnatriloogiaga. Seekord on lähema vaatluse all üks lõik Ingmar Bergmani onu Carli elukäigust, kes kõrvaltegelasena ilmub ka teistes kirjaniku autobiograafilistes teostes.

Vaimselt ebastabiilse Carli kireks olid mitmesugused leiutised, antud teoses "rääkiv tummfilm”. Aastal 1925, vaid paar aastat enne helifilmi sündi, reisib juba aastates onu Carl koos oma noore kihlatuga mööda Rootsit ning demonstreerib vähestele huvilistele oma viimast "leiutist”, kino ning teatri omapärast sümbioosi: seinale suurendatud käsitsikoloreeritud "elavaid pilte” saadab sünkroonselt pealeloetud helitaust. Carli isikudraama kaudu leiavad bergmanliku põhjalikkuse ja halastamatusega käsitlemist mitmed teda kogu loomingu vältel huvitanud teemad - kunstniku "äravalitus”, erilisus, suveräänsus, avameelsus, lapsepõlve ja noorusmälestuste pained, vastuolulised suhted lähedaste ja ka iseenda erinevate "minadega”
Hinnang: Mida on vaja selleks, et saada publik saali? Kasutada kuulsaid inimesi (Franz Schubert) või ajaloosündmusi (filmikunsti ajalugu siis seekord); jätta vaatajale mulje, et ta on näinud paljaid rindu (võib-olla veidi enamgi); teha vähemalt üks pauk koos suure tossuga... Esimene vaatus venita vähemalt pooleteise tunni pikkuseks ja tekita vaatuse lõpuks intriig - vaataja tuleb peale baaris raha raiskamist saali tagasi. Kui tekst kipub liiga raskeks käte minema, siis too etendusse klaver (koos esitusega kuuel käel), film või veel parem "teater teatris".

Järjekordne võimalus nautida Aivar Tommingase kehakeelt, kellele sekundeerib Raivo Adlas.

☟ 175. (18) Vana Baskini Teater - ☞Taaskord - (Vanemuise suur maja, 09.05.2008) ♥♥♥

Autor(id): Lawrence Roman
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ita Ever (Eesti Draamateater), Anne Paluver, Helena Vannari (Tallinna Linnateater), Tõnu Kilgas, Madis Milling
Tutvustus: Lawrence Romani komöödia "Ometi kord" (Alone Together), mis esietendus mullu märtsikuus, võttis teatripublik üle Eesti (mängitud on üle 40 korra Tallinnast Valgani) suure poolehoiuga vastu. Ilmselt puudutab selle peateema - kuidas oma täiskasvanud laste hooldamisest vabaneda - väga paljusid. Küllap märkas selle komöödia edu ka autor, kes küll pisut hilinenult - kakskümmend aastat hiljem (2004) - kirjutas tükile sisulise järje (Alone Together Again). Peategelased - abielupaar Butlerid - on samad, ja täiskasvanud pojad neid enam ei tülita, kuid sedapuhku tuleb neil tegemist oma kõrgesse ikka jõudnud vanematega. Taas sügavalt eetiline probleem, vaadeldud läbi autorile omase pehme huumori.
Hinnang: Täpselt see, mida ootasin - veidi alla kahe tunni naeru.

☟ 176. (17) Projekt - ☞Meie isa, kes sa oled... - (Athena kultuurikeskus, 06.05.2008) ♥♥♥

Autor(id): Mart Kivastik
Žaanr: draama
Näitlejad: Marika Aidla, Hannes Kaljujärv, Tanel Jonas, Leino Rei
Tutvustus: Viimastel aastatel eelkõige kultuurilooliste näitemängudega kuulsust kogunud Mart Kivastik kirjutas näidendi "Meie isa, kes sa oled…" juba 1996 aastal. See on üks vähestest Kivastiku tekstidest, mis küll tema näidenditeraamatus äragi trükitud, kuid siiani siiski - ja täiesti teenimatult - lavastamata. Selle vea parandab Eesti Teatri Festival.

Lavastaja Margus Kasterpalu ning näitlejate Leino Rei, Tanel Jonase, Marika Aidla ja Hannes Kaljujärve ühistööna jõuab vaatajate ette lavastus, millega alustati proove juba üle aasta tagasi. "Meil oli Athena Keskusega kokkulepe, et meie saame lavastusega valmis samaks ajaks kui nemad majaga. Kui selgus, et ehitamine plaanitust pikemale venib, jätsime meiegi oma töö mõneks ajaks pooleli, ja et kõigil tulid uued asjad vahele, siis juhtuski nii, et uuesti saime sama koosseisu kokku enamvähem täpselt aasta hiljem", selgitab Kasterpalu lavastuse sünnilugu. "Õnneks on isade ja poegade suhted nii Kivastiku selles tekstis kui ka elus eneses sedavõrd keeruline teema, et väike viivitus selle igi-aktuaalsust kopikagi eest ei kahanda, pigem järelemõtlemist võimaldab ja kasuks tuleb. "

Kivastiku teksti keskmes on mitte-eduka isa ja teismeliste poegade suhted, mille puhul pehmeim iseloomustus oleks üleüldine mittevastavus ootustele. Füüsilist vägivalda siin küll ei kohta, kuid vaimselt tasakaalutu, ennast inimkonna hüvanguks ohverdada kavatsev isa, kellega üks poegadest püüab empaatiat, teine ignoreerimist kasutades hakkama saada, mõjub parimal juhul loodetavasti kaastunnetäratavalt.

Lavastuse koht on siin ja aeg on praegu, tegelased on küll kirjaniku fantaasia vili, kuid nad võivad vabalt elada meie naaberkorteris. Või ka meie korteris.

Kivastiku teksti iseloomustuseks ütleb Kasterpalu: "Kivastik on selle oma rohkem kui kümme aastat vana tekstiga ütelnud midagi üllatavalt teravat, täpset ja samas üldistavat praeguses ajas mitte-edukaks osutunud meeste kohta.

Kui ikka väärikat ametit pole juba pikalt olnud ja kodusistumisest katus sõitma hakkab, siis on ka enesehinnang selline, et poegadele isa või naisele meest teha tahta on sama, mis minna naabrilastele jõuluvanaks - välja naeravad!"
Hinnang: Mõtlemapanev lugu meie tahtmistest, arusaamadest ja suhetest lähedastega. Videomontaazi mõte suurepärane, teostus hea. Helikujundus väga hea. Liikumine oma- ja tavapärane, kuid veidi ülepingutatud.

☟ 177. (13) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Pildikesi koolipõlvest - (Tamme pst 24a, 18.04.2008) ♥♥♥

Autor(id): Oskar Lutsu ainetel Tiina Tooding ja Kersti Loim
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad
Tutvustus: Pildikesi Oskar Lutsu Kevadest.
Hinnang: Pole väga ilus enda tööd hinnata, sai ju ise valgustuse ja pildishowga tegeldud. Aga õpilased olid väga tublid. Kahju, et antud etendust said näha vaid kaks saalitäit õpilasi ja vanemaid.
Märkused: Mõningad pildid etendusest ja peaproovist on näha veebilehel http://www.tamme.tartu.ee/pildialbum/2008kevade/

☟ 178. (3) Vanemuine - ☞Kõik aias - (Vanemuise suur maja, 16.01.2008) ♥♥♥

Autor(id): Edward Albee
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Helena Merzin, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Merle Jääger, Riho Kütsar, Marika Barabanštšikova, Leino Rei, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev
Tutvustus: Me kõik mängime vahel mõttega sellest, missugune oleks elu siis, kui oleks rohkem raha. Mida kõike võiks endale lubada! Ja kui seda raha ei ole, aga sõpradel-tuttavatel näib olevat, võib unistusest saada ühel hetkel piinav probleem. Jenny ja Richard vaevlevad rahahädas ja suitsetavad odavaid sigarette, et külalistele kaaviari ja šampust pakkudes tasemel olla. Arved vajavad maksmist ja elurajooni standarditele ei tohi alla jääda. Kuidas olukorrast välja rabeleda?
Hinnang: Tüüpiline kassatükk. Väga suur rõhk oli pandud dekoratsioonidele - purskaevuga bassein, suurel hulgal lilli jne. Kogu aeg kammitses, et olen varem televiisorist antud tükki teise vaatevinkli alt näinud.