Autor(id): Lauri Lagle
Žanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor (Vanemuine)
Tutvustus: Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja
harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla
unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel
momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes
sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja
meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis.
Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on
pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale.
Valitseb harmoonia.
Etenduses kõlab vali muusika!
Hinnang: Kui üleeile ehitati paradiisi aeg loodusmajja keset elusaid taimi,
siis seekord piirduti kunstpõõsastega. Kogu etendus käis ümber nende
plastlehtedega monstrumite - neid küll tõsteti ümber, värviti, saputati,
ning seati lõpupildi valgusmänguks. Viis näitlejat olid endamuse aja
hõivatud lõputu maalismistööga või siis oma kätetöö kõrvalt nautimisega.
Et publikul liialt igav ei hakkaks, siis põimiti värviga mäkerdamise sisse
hulgaliselt seinast seina sketsikesi. Soojenduseks lindude ja loomade
häälitsustega, edasi sõna, süntesaatori ja kehaga. Publik naeris või oli
lummatult vait. Magama jäämise vältimiseks suunati poole etenduse jooksul
publikule mahe prožektorivalgus. Nn Paradiis valgustati väga tugevalt välja,
et lõpus erinevate puulehtede ja põõsaste vorm ja värv mängima hakkaks.
Kunstinke ateljee meeleolu loomiseks oli kohale toodud meeletus koguses
erinevaid pisikesi detailiesi. Ja meeleolu saavutati suurepäraselt.
Helikujundus oli tõesti veidi vali või käis mingi konstantne vile või krõbin
kõrvus. Samas ei midagi eriti hullu.