Autor(id): Dumas

Žanr: draama

Näitlejad: Dmitri Kosjakov, Jekaterina Kordas, Ksenia Agarkova, Anastassia Tsubina, Artjom Garejev, Aleksandr Sinjakovitš, Dmitri Kordas, Ivan Aleksejev, Anton Paderin, Aleksandr Žilenko, Daniil Zandberg, Nikolai Bentsler, Vadim Malõškin, Mihhail Krjatšok

Tutvustus: "Kolme musketäri" lugu on üks romantilisimaid jutustusi ustavast sõprusest ja ehtsast armastusest, pole mitmete aastasadade vältel sugugi vananenud. Teater pöördub täna selle romaani poole kui elujaatava maailmavaate, siira õhina ning ilu, väärikuse ja au kummardamise hädavajaliku allika poole meie ajastul. Esietendus toimub 14.oktoobril Suures saalis.

Meie etenduses ei toimu tegevus mitte 17. sajandi Prantsusmaal, vaid märksa vabamas ruumis: selle romaani autori, Alexandre Dumas' kujutluses. Inimese kujutluses, kes põgeneb reaalsuse eest väljamõeldud maailma. Selles veidras fantaasiamaailmas, mängulises stiihias, sünnivad täiesti ootamatud olukorrad. Aeg tardub või kiireneb; kirjaniku mõtted omandavad konkreetse näo, kujutised tema minevikust kehastuvad ümber "Kolme musketäri" tegelasteks, lõhkudes autori loogika; kunagi armastatud naised jäävad igaveseks ajalukku,, aga temast endast saab üks tema kangelasi, kes paneb meid uskuma sellesse, et armastuse nimel võib alustada ja võita sõda.

Hinnang: Teine musketäride etendus. Kui inglased ajasid asja ära 6 näitlejaga, siis siin jagus topeltrolle 14 näitlejale. Tegelaskujusid on võrreldes Dumase raamatuga juurde toodud - Dumas ise ning erinevad jumalannad, mis lõid kaardid veidi segi.

Kohati kippus tegevus jääma pimedasse. Tugev valge valgus oli küll olemas aga tegevus toimus tossus või siis valgustamata kohas. Lavakujunduses domineeris valge kangas ja punane nöör. Väga lihtsalt eri kõrguseid kardinaid liigutades sai edasi liikuda ruumis või meeleolus.

Suurepärane lõpplahendus. Kuigi kummardamise ajaks oleks võinud rippuvad nöörid ja kiige ära koristada.

Märkused: Vene teater väga kaunis majas omade eripärasustega: veidi suurema koti eest nõutakse garderoobis eraldi tasu, publik hilineb, teadet mobiili väljalülitamisest edastatakse iga vaatuse eel. Kui olete lava tossu suhtes allergiline, siis ei ole see etendus teile.

Žanr: komöödia

Näitlejad: Indrek Taalmaa

Tutvustus: Teatraalne hõrgutis kahes osas.

Hinnang: Kuigi teatritegijad soovivad katteloori all hoida (isegi kavalehte ei trükitud), mis etenduses toimub pean selle arvustamiseks jagama kolmeks: sissejuhatuseks, purduks ja kapsaks nagu etenduse alguses välja kuulutati.

Sissejuhatus - natuke liialt pikale veninud raadioteater kus nalja kordamisega minnakse liiale. Aga ega naljal endal ju viga ei ole. Monoloog tükist, mida veel näinud ei ole, aga mida võiks ju tulevikus Endlasse vaatamagi minna.

Puder: 2009 aasta mais olen jätnud neljanda tärni panemata, kuna vaatajaid lollitati vaheajaga. Nüüd siis veidi lühendatud kujul üks vaatus. Kui grimmeerija oli Indrekule vuntsid ette kleepinud ja jutt hakkas käima koera ümber, siis üsna kähku oli selge - olen seda teksti kuskil juba kuulnud ja kuskilt peab välja tulema veidra nimega tõstemehhanism. Nii nagu kõlas võlusõna enok oli paigas, kus ma viimati seda teksti kuulsin ja nägin. Soome härrasmehest on tehtud vanaldane üksik vuntsidega mehike. Tempot on tõstetud aga teksti sisesed vimkad on alles. Samas lavaline tegevus on viidud miinimumi ja butafoorist lisanalju ei tule. Kuna tegevust ei katkestata mõttetu vaheajaga, siis on esimene osa väärt nelja tärni. Tõsi, enamuse kohale tulnud publikust jätab see osa külmaks - nalja tabamiseks on vaja kaasa mõelda. Aga mulle meeldis.

Kapsas: Hoopis teine etendus, tuletab oma ülesehituselt siniste jalanõude etendust samas etenduspaigas. Kellele kilesusside jant meeldis, meeldib ka see etendus. Lühem, tabavam ning mis peamine oluliselt vähem roppusi. Allapoole vööd naljad muidugi jäävad, aga on seekord lihvitumad. Palju on kasutatud tekste erinevatest allikatest, seega suurema silmaringiga inimestel võiks olla äratundmisrõõmu rohkem. Muidugi võib see samas jääda ka antud tüki puuduseks - liialt palju tuttavate naljade kordamist.

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žanr: komöödia

Näitlejad: Margus Jaanovits (Teater Vanemuine), Vladimir Karjalainen

Tutvustus: Arvame, et teame temast kõike. Kas ikka teame? Millest ta tegelikult mõtleb, kellest unistab, keda igatseb - armastab? Need küsimused saavad vastuse selles humoorikas loos.

Hinnang: Üks ülesanne, viiskümmend erinevat lahendust. Maksimumskoor viie õige vastuse eest koos põhjendusega 10 punkti. Hindamine tundub olema ülimalt lihtne. Aga ega ikak ei ole küll. Küll unustatakse vastus kirjutamata, või siis põhjendamata. Mõeldakse välja uusi seadusi või jaburdusi. Mingil hetkel hakkab subjektiivsus võimust võtma. Nii võtadki enamvähem õige lahenduse korral rumala lause eest maha kaks tööd, aga samas annad olematu lahensuse ühe "pärli" eest lisapunkti.

Nii on ka antud etenduse hindamisega. Ootused on suured ja seepärast on otsus karm. Kõik mis tehti oli hea, kuid seda oli liiga vähe. Vägisi meenutab võistlustööd, mis sai nulli ainult selle tõttu, et puhtandisse ei kirjutatud ümber lahenduskäiku ning reeglid ei luba hindajal mustandis olevat hinnata. Alusmaterjalil pole ju viga. Andrusel on väga vohav ja terav kirjasulg, Margusel hea koolitusega hääl ning peen kehakeel. Vladimir oskab pilli mängida küll. Aga välja tuli nii nagu alati.

Jörgbergi paroodia oli hea. Tants ka, aga siis läks ikka kõik allakäigutreppi pidi alla. Pillimehest tehti liialt joodik.

Märkused: Esietendus

Autor(id): Anni Luud

Žanr: draama

Näitlejad: Janno Puusepp, Merlin Ponna, Erlend Kollom (Tabivere teater), Airé Pajur (Vilde Teater)

Tutvustus: "Kohtutavalt kurb on üksinda olla. Need plasmaekraaniga telerid kodus, viimasel tehnoloogial kohvimasin, mullivannid... Need ei aita sugugi. Samuti mitte pidevalt mängiv raadio, selleks, et tundukson keegi veel. Ikka oled üksi. Ainult sina.

Hinnang: Pidevalt ehitatakse uusi teid, õgvendatakse vanu. Paari minutise ajavõidu hind on see, et sõidame kaunitest kohtadest üha kaugemalt ja üha kiiremini mööda. Kui paljud Piibe maantel edasi-tagasi rändavad autojuhid on märganud Tabivere tuulikut? Või mõnda teist? Paljud on seal teinud peatuse?

Aga sellistel kohtadel on oma lugu. Ühe sellise on Anni kenasti kildhaaval kokku seadnud kahe inimese suhete keerdtripi 27 aastaste sammudena. Etenduse ülesehitus on veidi lihtsakoeline, aga teisalt ikka uudne. Mängupaik sobib kenasti näidendiga. Lõpustseenis oleva aastavahetuse meeleolu jõudis tunni ajase külmetamise käigus kontidesse.

Publikut on küll vähevõitu kuid meeskond võiks mõelda lihtsa valguspuldi soetamisele. Saaks samade valgustitega veidi sujuvama valguspildi.

Märkused: Pange end soojalt riide!

Autor(id): Martin McDonagh

Žanr: draama

Näitlejad: Riho Kütsar, Maarja Mitt, Ott Sepp, Markus Luik

Tutvustus: Eesti teatri "lemmikiirlase” Martin McDonaghi näitemängud alustavad Maarjamaal oma teist ringi: Vanemuises 1999. aastal esietendunud "Mägede iluduskuninganna” jõudis äsja "Leenani kaunitari” nime all Rakvere teatri lavale. Kuid komeedina maailmadraama klassikute sekka lennanud McDonagh on piisavalt elujõuline autor (sündinud 1970), et kirjutada ka uusi tekste. Tema värskeim (2010) näidend originaalpealkirjaga "A Behanding in Spokane” (otsetõlkes: "Käe maharaiumine Spokane’is”) oli näitekirjaniku tekstidest esimene, mille esmalavastus toimus Broadwayl. Vastukajad kinnitavad, et tegu on parimas mõttes "vana hea” McDonaghiga. Ühelt poolt pinevad pöörded, värvikad karakterid, koomika ja õuduse võluv sulam, teisalt ka tublisti mõttetööd teoreetikutele: müüdid, fiktsioonid, alateadvuse kummalised kobrutused. Kuna lavalt räägitav lugu teeb oma arengus mitu ootamatut pööret, piirdugem siinkohal vaid lähtesituatsiooniga: karmi olekuga mees Carmichael on lapsepõlves õnnetu juhuse läbi kaotanud vasaku käe ning kulutanud kogu järgneva elu oma puuduva ihuliikme otsimisele. Nüüd, jõudnud viletsasse motellituppa, pakub üks kummaline noorpaar tehingut, väites, et just nende valduses ongi kauaotsitud käsi.

Esietendus 18. novembril 2011 Sadamateatris

Hinnang: Väikestest "naljadest" ja vimkadest saavad aegajalt alguse suured ja traagilised sündmused. Ning ükskord jõuab kätte aeg, kui seesama vimka keerab tegija enda vastu. Hetkel, kui tunned, et enam hullemaks minna ei saa, selgub et saab ikka küll. Hullem peategelase suhtes võib samas vaatajale tunduda õnneliku lõpuna.

Väga hea ajakavaga etendus. Kahe muusikapala vahele mahub täpselt parasjagu pinget, müstikat, naeru, võpatusi ja sündmuste keerdkäike. Lisatärn selle eest, et kunstliku vaheaga sisse ei kirjutatud.

See, mis etenduse käigus toimub on üsna arusaadav. Küsimusi tekitab eellugu, miks ikka pidi Carmichael pärast lapsepõlve tragöödiat oma kätt otsima. Miks ta võis arvata, et puuduv kehaosa nii kaua säilib ning toob hilisemaks rahulolu. Aga kui sellisesse punkti üksikus hotellinumbris jõuti, siis on see üsna usutav.

Paksu värvikihi all tegi väga hea rolli Markus Luik.

Märkused: Esietendus

Autor(id): Alan Ayckbourn

Žanr: komöödia

Näitlejad: Ene Järvis, Marika Korolev, Eva Püssa (Vanemuine), Raivo Rüütel, Madis Milling

Tutvustus: "Just Between Ourselves" on üliproduktiivse ja -populaarse briti Sir Alan Ayckbourni (s.1939.a.) järjekorras 20. komöödia, mille esmaesietendus oli 1976. aastal Scarborough.s, The Library Theatre's. Tegemist on näitekirjanduse suurmeistri ühe enimmängitud lavateosega. Ja seda mitte ilma põhjuseta. Nagu ka eesti teatrivaatajaile ilmselt juba teada, on valdavas osas Sir Alani komöödiatest teravmeelse sündmustiku ja vaimuka teksti taga peidus sügavalt inimlik sõnum, mis kedagi külmaks ei jäta. Võiks öelda, et huumor on tema näidendite väline vorm, sisu on aga tihti kaugel naljast. Käesoleva lavatüki kohta on öeldud, et see on "mõrkjas (bittersweet) komöödia, mis ühtaegu naerutab ja hingepõhjani raputab publikut". Just sellist mõju on Alan Ayckbourn oma loomingust rääkides korduvalt ideaalina näinud. Komöödia sündmustiku moodustavad kahe juhuslikult tutvumud nooremas keskeas abielupaari neli kohtumist, mis toimuvad aastaringi neljal aastaajal, kusjuures iga kord on nagu juhuslikult kellegi sünnipäev. Väliselt näib esialgu kõik tore ja korras olevat, ning seda joont püüab kuni lõpuni hoida peategelane Dennis, kelle lipukiri on: naljaga saab kõigest üle, naer ja muretu meel parandavad kõik haavad. Viienda tegelasena sekkub jõuliselt mängu Dennise ema, kellel minia Veraga "antagonistlikud" vastuolud. Ka teisel abielupaaril – Pamil ja Neilil – pole kaugeltki kõik hästi. Tegevus saab kohati koomilise, kohati lausa drastilise vormi. Aga ikka on hoolimata kõigest peaasi õnnitluslaul ja sünnipäevakook!...

Hinnang: Seekord said lavatöölised ja butaforiga tegelejad kõige suurema koormuse. Autoromuga garaaz on päris hästi üles ehitatud. Kõrvalmaja kujundus tuleb vägisi tuttav ette ühest teisest Vana Baskini teatri etendusest ja tuletab meelde, et ka see kolmandik lavast tuli kuidagi täita.

Valgustaja leidis üles sodiaagikella ja pani selle kenasti särama, lisas tumedale taustale valge raagus puu, andis kaldaknale meeldivalt sinise läike ning tegi mänguplatsi ühtlaselt valgeks. Selle koha peal teatrimaagia tekitamine ka lõppeb. Ei mingit toetust laval toimuvale.

Tekstis on pinge olemas. Osati hästi pausi pidada ja publikut mõtlema panna, mis pagan seal laval toimub. Need, kes tulid naerma, pidid pettuma. Nalju ju on, aga südamest naerda sai harva.

Autor(id): Slawomir Mrozhek

Žanr: komöödia

Näitlejad: Christopher Rajaveer, Enor Niinemägi, Indrek Tulp, Karl Laumets, Egle Adams, Hedvig Tõnisson, Kristin Uusna, Kristina Mändul, Kätlin Armei, Lauli Otsar.

Tutvustus: Must komöödia, kus kolm härrasmeest, kes elus nii mõndagi kogenud ja näinud, kohtuvad "ulgumerel", eikellegimaal. Aja surnuks löömiseks mõeldakse välja päris veider–naljakas ja kohati ka julm tegevus, mis kolmest ühele võib osutuda saatuslikuks. Kuid kellele neist?

Hinnang: Tutvustus lugedes arvasin, et tegemist on ennekõike mälestuste ümberjutustamise tükiga. Et kriisiolukorras tulevad välja varjatud saladused, mis mingil moel ristuvad ja hädas olijaid mõjutavad.

Aga kohe kiiresti läks asi kanseliitideks ning poliitiliseks sõnamulinaks koos ameerikaklike relklaamide ja kihutuskõnedega. Kuna vohavat teksti jäi veidi väheseks, siis segati juurde ohtralt tantsulaadseid numbreid. See, kes need kolm mees olid ning mida nad merel tegid jäi selgusetuks. Situatsioon iseenesest oli ju intrigeeriv ja põnev ning julmad mängud omamoodi koomilisedki, siis jäi kõik veidi pinnapealseks.

Järjekordselt väga hea muusikaline kujundus. Lihtne lavakujundus oli piisav. Kostümeerija rõhutas lavastuse pinnapealsust ja välist ilutsemist. Pigem tekitas küsimusi, kui aitas loo seletamisele kaasa.

Märkused: Ettevaatust noored näitsikud väljakutsuvates tantsuriietes jagavad vale kuupäevaga pileteid.

Autor(id): Maria Blom

Žanr: draama

Näitlejad: Terje Pennie (külalisena), Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Andres Tabun, Luule Komissarov, Meelis Rämmeld, Ruslan Trochynskyi (külalisena)

Tutvustus: Draamakomöödia väiksemale kogukonnale iseloomulikest suhtumistest ja samal ajal hingeminev perekonnalugu. Loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.

Hinnang: Peale esimest vaatust teatrimaja koridoris ringi jalutades kippus vägisi peale mõte, kas oli ikka väärt Viljandisse sõit ette võtta või oleks targem olnud kasutada raha bodyjam treeningule. Füüsiline koormus oleks viimasel juhul olnud oluliselt tugevam ning tarbitud müra kogus oleks vaid veidi suurem. Samas hoidis ringliikumist jätkama lootus - teine vaatus võiks olla parem.

Ja nii läks. Teine vaatus korvas esimese vaatuse vead ning läbi tragöödia sidus loo otsad kokku.

Lavastuse üheks nähtavamaks tegelaseks kujunes pillimees, keda lasti teistel näitlejatel vintsudada, kellelele suunati mitmed valguskujunduslikud elemendid ning kes lisaks pillimängule pidi üsna palju edasi-tagasi liikuma. Ühelt poolt hea leid kuid mulle kui muusikakugele inimesele hakkas see tembutamine vastu.

Mitmel korral jäi silma, et näitlejate tegevused ei ole omavahel sünkroonis. Kas tahetegi rõhutada, et maainimesed on nii juhmakad, et reageerivad kõigile viivitusega. Kahju, kui see eesmärgiks oli.

Aga lugu on elust enesest. Täitsa aktuaalne Eestiski. Väga raske on tähele panna teiste tegeliku elu ning liialt tihti peitume isegi mittemidagiütleva lause "Kõik on korras" taha. Olenemata sellest, kas kõik ongi korras või süda hakkab juba suurest piinast lõhki minema. Ning alati on kerge enda raskusi veeretada teiste õlgadele.

Lavakujundus oli kuidagi kaootiline ja näitlejate tegevust segav. Taustal keerlevatest papist kujude mõttest ei saanud lõpuni aru. Muusikaline kujundus sisaldas natuke liialt palju ebamaist müra.

Autor(id): Mika Myllyaho

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Indrek Taalmaa (Endla), Karol Kuntsel

Tutvustus: Mika Myllyaho triloogia - "Paanika", "Kaos", "Harmoonia" - kolmandas osas saavad lõpuks laval kokku mehed ja naised ning töö ja armastus. Töönarkomaanist lavastaja, tema teatrikunstnikust naise ning produtsendist sõbra töised ja elulised kokkupõrked panevad küsima, kust läheb mõistlik piir töö ja isikliku elu vahel? Kuidas teha nii, et ühele kirglikult pühendudes ei käriseks kohe teiselt poolt? Mil moel ja kas üldse oleks võimalik saavutada täiuslik tasakaal - harmoonia?

Hinnang: Ringikujuline publikuruum ümber kandilise laua, millel klaasist ehitis. Kolm näitlejat jooksevad ümber publiku ja näitlevad publiku ees ning sees. Kuna istume ringis, siis on kõik vaatajad ja nende reaksioonid näha. Aegajalt veel huvitavam kui näitlejate jälgimine.

Tehniliselt väga huvitav etendus. Nii mööbli, valgustuse kui videoshow poolest. Ei midagi ülepeakaela kontimurdvat, aga detailid on paigas.

Kui tavaliselt on triloogia viimane osa kõige nõrgem, siis seekord vaata et kõige tugevam. "Kaos" oli täielik ebaõnnestumine, aga nii "Paanika" kui "Harmoonia" suurepärane. Seos eelmistega on tinglik, aga kui otsida siis täitsa on olemas. Jällegi kolm erinevat hinge, kes pingesituatsioonis avanevad. Eriti sädeles Indrek Taalmaa.

Selleks, et saada kuuendat tärni pidanuks kavalehe tegijad toetama leedukate asemel eestlasi ning veidi rohkem oleks võinud olla suhtlust publikuga.

Autor(id): Sirkku Peltola

Näitlejad: Andres Tabun, Luule Komissarov, Terje Pennie (külaline), Meelis Rämmeld, Adeele Sepp (TÜ VKA teatrikunsti näitleja eriala 9. lend), Üllar Priks, Richard Särk

Tutvustus: See lugu võiks toimuda ühes väikeses kohas täiesti tuttavate inimestega ka Eestis. See lugu lükkab ääremaa piirid linnale lähemale ja toob veidi teistsugused inimesed tavaliste sekka. Nad ei olegi võib-olla nii teistsugused,, aga me ei näe neid lihtsalt iga päev. Nad elavad linnainimese mõistes kaugel ja nende maailm võib tunduda võõras.

Kas te olete vahel mõelnud selle peale, mis summa võiks olla väike raha või kui väike on väike inimene? Väikesed teod, väikesed soovid, väikesed toimetamised. Mõne jaoks on ka väike väga suur. Ja vahel võib väike ja tähtsusetu olla ka väga oluline ja tabav.

Meie maailmas on palju katkisi inimesi. Kellel on õigus tõmmata piiri normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele? Kes on see tavaline inimene? Mis on normaalne? See lugu jutustab mehest, kelle nimi on Jason. Ta on väga õnnelik mees, sest valedel ei ole tema maailmas kohta. Tema elu on lihtne ja teisiti see ei saagi olla. Jasoni kõige lähedasem inimene on tema ema. Väike raha" räägibki lähedusest, see on puudutav lugu ja elus, nagu ka teatris, on nii kurbust kui ka rõõmu, lootust ja lootusetust, pisaraid ja nalja.

Hinnang: Mõtlemisel ja tegutsemisel on omad piirid. Aja jooksul need muutuvad iseenda ja keskkonna mõjudel. Selleks, et endaga toime tulla õpitakse tihti selgeks kindlad käitumise rutiinid. Kui kokku saavad erinevate mõttemaailma piiridega inimesed, siis võib see kaasa tuua sekeldusi.

Kui esimene vaatus oli tüüpiline pensionäridele suuantud tükk, siis teine vaatus peaks mõtlema panema nii noored kui vanad. Näiliselt käib jutt ümber pangakaardi, meetoditest kuidas selle plastitükiga hakkama saada ning milliseid ahvatlusi see värviline esemeke kaasa toob. Mis ühele on väike võib teisele olla suur. Kõrvalteemadena käivad ausus, lojaalsus, ahnus, armastus, hirm ja lootus. Loo lõpus jäeti väga palju lahtiseid otsi vaatajale järelemõtlemiseks.

Väga kena lavakujundus, maitsekas valgustus, etendust toetav muusika. Esimese vaatuse lõpus suudeti küll tekitada publikus väike paanika, kas vaatus ikka on läbi või mitte. Natuke häiris, et järgitakse viimase aja trendi teksti vähesust peita karaoke laulmise taha. Kõrtsmiku häält oleks ka tahtnud kuulda.

Žanr: improvisatsioon

Näitlejad: Rednar Annus, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Maarius Pärn

Tutvustus: Eesti Improteater alustas 2009. aastal USA ja Euroopa improteatreid eeskujuks võttes uue teatriprintsiibi tutvustamist Eesti publikule. Improvisatsiooniteater on teater ilma käsikirjata. Me usaldame etendustel publiku ja trupi loomevõimet. Selle tõttu on meie esinemistel iga etendus esi- ja ainuetendus. Artistid lavalaudadel ootavad publikult vaid vihjet, et soovitava stseeniga alata. Laval on näitlejad ja muusikud, valgustaja improviseerib koos trupiga. Publiku määrata jääb tegevuspaik või tegelased või stseeni pealkiri või stiil… Neli sekundit ettevalmistuseks ja etendus algab.

Hinnang: Improteatri kõige nõrgem etendus siiamaani. Tõsi oma jälje jättis ka see, et mängiti vähendatud koosseisus ning valguspult asus sellises kohas, kus valgustaja ei näinud lava.

Kõik mis tehti oli ju andekas, aga küsimusena jäi õhku, kui suur osa etendusest oli enne õpitud ning kui palju jäi tegelikult ruumi improvatsioonile. Kolm sõna on kindlalt liiga vähe, et tegevuse päriselt improvisatsiooni peale suruda. Kuna välja kuulutati muusikal, siis oleks soovinud rohkem laulu. Noored on selleks võimelised, kindel see.

Autor(id): Juhan Ulfsak, Lars von Trier

Žanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu, Kirsti Villard

Tutvustus: 1995. aastal teatas Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi manifest Dogma 95, et kino ei tohi väljendada midagi muud kui ideid ja mõtteid. Filmist tuleb eemaldada kõik teatraalne - kena interjöör, suunatud valgus ja haritud näitleja. Elu peab nähtavaks saama sellisena, nagu me seda tajume - idiootidena, külma ja tundetu päevase valgusspektri kiirtes, inetutes ja kurbades ruumides.

2010 palusid Juhan Ulfsak ja Anni Ojanen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 8ndat lendu lõpetavatel näitlejatel korraks ennast kõrvalt vaadata. Vaadata sellise pilguga, nagu näeme seda meie, kes me esindame teatriskäiva statistilise eestlase statistilist punnsilma. Nad nägid arusaamatuid valikuid langetavat, ühiskondlikult ebaadekvaatset ja käsitlematule alusele rajatud enesehinnanguga inimpundart. Nad nägid kapitali mõttes karja "tühjasid hingesid", kes on endale ja teistele ohtlikud. Nad nägid näitlejaid kaasaegses Eestis - vabatahtlikke idioote. Sellest julmast valgustusest on saanud von Krahli tudengite remix von Trieri filmist "Idioodid" ning lavastajana debüteerib Juhan Ulfsak.

Hinnang: Enamus inimesi on kogu aeg mingis tegevuses samal ajal teisi jälgides. Ning kui keegi teeb midagi teisiti, antakse sellele hinnang. Sageli on selleks hukkamõist ning teiste idiootideks tembeldamine. Kaasa aitavad sellele kultuur ja tavad ning mittemõistmine. Suhtumise muutb kui saadakse aru, et inimesel ongi mingi vaimne puue. Aga see muutumine paneb kultuuri mõjul tihti ennast ühioskonnas ebamugavalt tundma.

Noored teatritudengid on jälginud ennast kõrvalt ja leidnud, et see, mis nad koolis teevad võib paljudele tunduda imeliku ja idiootsena. Selle asemel, et põldu rohida harjutatakse kehakeelt või kõnekunsti. Ning samas on olemas haiged inimesed, kes teevad sarnaseid asju. Konflikt tekkib selles, et ühele grupile tuntakse kaasa või mõnitakse neid, teisi peetakse tulevateks andekateks näitlejateks ja kiidetakse selle eest.

Tükis läheb mäng ja päriselu, teater ja film üksteisega läbisegi. Tegevus tundub kaootiline, aga igal liigutusel on tudengite, lavastaja ja tehniliste töötajate läbimõeldud mõte. Inventaari lõhkumist ma heaks ei kiida, aga pean häbiga tunnistama et minagi naersin selle üle.

Selge see, et antud tükk enamusele inimkonnale meeldida ei saa. Häbi, valehäbi ja iseenda läbielamised seavad tõkendeid. Aga samas tuleb tunnistada et ropendamist oli selles tükis oluliselt vähem, kui pealkiri oleks lubanud. Aitäh!

Autor(id): August Kitzberg

Žanr: draama

Näitlejad: Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask, Toomas Suuman

Tutvustus: Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 105 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri.

Nüüd tuleb see taas. Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Oma lavastajakäekirja kohta ütleb Noormets: "Ma ei tegele teadliku uue otsimisega. Eriti teatris. See on kuidagi liiga konkreetne ja igav. Mõnikord otsin pilte, mõnikord lugusid – nende algusi ja lõppe ja ristumispunkte, mõnikord helisid. Saan aru, et selline jutt on absoluutselt abstraktne ning niisuguse sisuseletustega projekte ükski terve mõistusega haldur ei rahastaks,, aga mulle meeldib. Mul on õnne olnud lugude sündimise maailmas elada ja töötada – ausalt öeldes ma eriti mujal olnud polegi – ning see on kuidagi loomulikuks vormiks muutunud. Võib-olla pärisosaks. Asja tuum on vist pidevas kohalolekus. Selles, mille kohta öeldakse, et siin ja praegu, ja mis ei kõla küll väga adekvaatselt ja usaldusväärselt. Tunnen luksust olla mittefikseeritud, määratlematu ja olla seeläbi vastupanuvõimeline. Nii saab asju vaadata sellistena, nagu nad on. Vähemalt on lootust." (Eesti Päevaleht, 11.12.2010)

Hinnang: Osaliselt koolipõlvest tuttav tekst. Ilustamata armukolmnurk, mida varjutavad erinevate meeste püüdlused enda ideaali poole. Olgu selleks siis sulase püüdlusele tagasi saada vanemate talukoht või peremehe püüd maailma parandada. Naisele lisavad otustamisel isiklikele sümpaatiatele lisakoormust vanemate ootused.

Kuidas käituda siis kui unistused hakkavad käest ära minema? Matta end tegemiste sisse või alustada sõgedat võitlust. Lõppkokkuvõttes võivad hukatuslikuks saada mõlemad teed. Soosaare lillest jäid mõlemad mehed ilma.

Etenduses kasutati üsna pikalt kaja, mis kohati tundus põhjendatud kuid enamasti segas. Eriti seetõttu, et välismaalastest külaliste kõrvaklappidest lisandus veel ka ingliskeelne müra.

Omapärane tükk, kuna lavale oli küll püstitatud lava, aga üsna palju tegevust toimus selelst kõrval.

Autor(id): Arthur Valdes,Anu Lamp

Žanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin

Tutvustus: Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti, aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas "Keskööpäikese" trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi "Kajakat", mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. "Keskööpäikest" iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Hinnang: Teine etendust järjest, mis algab pantomiimiga. Kuid siin tekkis kohe pinge ja publik sai naeruga kaasa elama hakata. Läbi prooviti väga palju võtteid ning lõpuks kogunes kildudest nauditav elamus. Vinti keerati muidugi kõvasti üle (klaverikujuline leierkast, setu keelne Hamleti monoloog, kordused erineva tempoga), aga eks see tugevdab head tunnet, et etendus lõpuks läbi sai et puhata.

Mustvalge lava, mäng valge valguse ja pimedusega oli võluv. See võiks olla üks etendus, mille valguse juhtimist võiks tahta juhtida. Ühelt poolt lihtne aga teisalt suurt täpsust nõudev.

Märkused: Saalist lahkudes oli täielik keelte baabel. Kuigi ei suuda hästi ette kujutada, kuidas seda tükki on üldse võimalik sünkroontõlkega edasi anda (mitmed minutid ilma tekstita ja siis pikalt kiirkõnet) tundus, et välispublikule läks etendus korda.

Autor(id): Ingomar Vihmar

Žanr: draama

Näitlejad: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk

Tutvustus: Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht. Minimalistlikel rollidel on, aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud, et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla; armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.

Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.

Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased."

Hinnang: Korraldajate lõpulause "Näitejameisterlikus on elementaarne ja selle põhjal festivalile tükke ei valita". Näitlejad olidki head, lavameistrid ja valgustajad veel paremad, aga ikkagi saadi kokku nõukaaegselt nostalgiline keskpärane tükk. Igav pantomiimlik algus, karaokebaari kontsert ja segased tunded. Kõike seda saatis LP-muusika. Ega muusika oli ju hea veel selelst ajast, kui muusikat teha osati, aga vahepeal tundus, et teatrietenduse asemel olen sattunud vinüülide kuulamise õhtule.

Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.

Autor(id): Siim Nurklik

Žanr: draama

Näitlejad: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding

Tutvustus: Kolm inimest ja üks ahv murravad öösel sisse tundmatusse kontorisse. Neil on aega kuni hommikuni. Nad teavad, et maailma valelikkust, tinglikkust ja konstrueeritust läbi näha ei ole raske, raske on midagi asemele panna. Aga nad püüavad. Nad mängivad mänge, sest see on veel ainus võimalus, kuidas inimeste tähelepanu võita. Manitsused ja noomitused ei aita juba ammu. Nad mängivad armastust ja surma ja kaarte ja kodu ja majanduskatastroofi. Nad mängivad,, aga nende valu on tõeline. Kuidas me jõudsime olukorrani, mille eesmärgiks on teha rahast rohkem raha, tööst rohkem tööd ja puudusest rohkem puudust? Miks me arvame, et kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga (või laulu või artikli või pildiga)? Millal me muutusime võimeliseks inimsuhteid kümnepallisüsteemis hindama? Mida tähendab lahe? Millal miski sind viimati liigutas? Ja kuidas me jõudsime sinnani, et ainus kokkupuude elavaga on palmisaarepilt meie arvutiekraanil? Me ei tea,, aga me tahame sealt ära. Andke käsi ja läheme koos.

Hinnang: Esimese vaatuse ajal tulid vägisi meelde Ita Everi hiljuti ühes telesaates õeldud sõnad: "Kui ma tulen draamatatrisse, siis ma tahan, et tekst kannaks. Kehakeel on küll oluline, aga kui ma tahaksin seda jälgida, siis läheksin mõnda teise teatrisse". Tegevuste virrvarri oli ju omamoodi põnev vaadata, aga mõttest ja mõttekusest oli raske aru saada. Tõsi teine vaatus tegi olulisi korrektiive.

Meeldis, et etendus käis ka siis, kui etendus ei käinud. Kui naaberuses oli kosta nurinat, et ka koristajat mänginud neiu kummardama veeti, siis minu arvates oli see õige tegu.

Kui rääkida kehakeelest, siis Kristo ahv oli suurepärane. Mari-Liisi joogalikud majandusimeminutid olid hästi välja mängitud (video jäi veidi lühikeseks ja hakkas end kordama, aga muidu sobis kenasti laval toimuva kaosega kokku). Marguse puhul jäi silma väga hea teiste kaaslaste jälgimine ja abistamine. Jan jäi kuidagi krampi. Aga eks igas sissemurgjate kambas peab olema keegi, kes tegevusega päri pole.

Autor(id): Neil Simon

Žanr: draama

Näitlejad: Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius, Piret Krumm Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Sandra Uusberg

Tutvustus: 2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud "Kümme teatristarti" on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. "Biloxi blues", mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi" raames publiku ette jõuab.

"Biloxi blues" on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise "Eugene’i triloogia" teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus, aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Hinnang: Noortele poistele väga sobiv tükk. Annaks jumal, et nii karme katsumusi neil päriselus läbida ei tuleks. Eks sõjaväeõppuste teema annab alati palju võimalusi erinevateks karakteriteks ning süžee pööreteks. Seekord tekitati pinevus ilma paugutamiste ja tulevärgita. Võrreldes filmide ja teiste taoliste teatrietendustega võrreldes on tegelikult tegu üsna leebe variandiga.

Etenduse algusosas tehtud stoppkaadrid ja Eugene M Jerome selgitused aitasid aru saada erinevate poiste taustast. Tõsi ega teadmised USA geograafiast ei ole nii piisavad, et hoomata kus tegevus toimus või kust olid sõdurihakatised pärit. Võib-olle oleks võinud seda veidi visualiseerida.

Etendusesse oli sisse kirjutatud kaks episoodilist naisrolli. See küll aitas üleval hoida armumise, armastuse ja seksi teemat ning võimaldas lisada lavastulike efekte, kuid tegelikult oleks läbi saanud ka ilma. Mobiilide valgusvihud (noored vaatasid enda arvates vargsi kella) olid kõige intensiivsemad just viimase stseeni ajal katoliku tüdrukuga.

Järjekordselt tuleb tänada Linnateatrit selle eest, et nad viitsisid vaeva näha publikule parema elamuse andmiseks. Suure lava kasutamine nii teatrisaali kui mängupaigana andis tükile hoopis teise värvingu. Tegemist on väiksema saali tükiga.

Autor(id): Aapo Ilves

Žanr: komöödia

Näitlejad: Inga Allik, Margus Jaanovits (Vanemuine), Liina Tennosaar, Egon Nuter, Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Meelis Hansing (Vanemuine), Irina Võsaste (Vanemuine), Peeter Piiri, Vladimir Karjalainen

Tutvustus: "Pulmatrall" on Kalju Komissarovi lavastatud ja Aapo Ilvese kirjutatud pöörane suvenäidend, milles pulmapidude hääbuv kunst kohtub suveteatrite tõusva võimuga.

Etenduses on vähemalt 9 pulmapidu. Te olete kõigile kutsutud,, aga vaadake ette, et teil tooli alt ei tõmmata. Pidage meeles, et see ei ole mingi pulmajant, sest Aapo Ilves pole Lydia Koidula. See on intelligentne meelelahutus koos seksi, vägivalla, Egon Nuteri ja teiste kuulsate näitlejatega, milles miski ei pruugi olla nii, nagu see esimese hooga tundub.

Igal eestlasel on suveteatrite kohta oma arvamus. "Pulmatrall" muudab seda. Paljudel eestlastel on suveteatrite kohta küsimusi. "Pulmatrall" vastab neile.

Hinnang: Hansahoovi teater otusstas iseenda üle nalja teha. Pulmatrallli nime all vaagitakse suveteatri, poosetavate näitlejate ja lavastajate maailma. Päris kenasti tuli välja. Teine etendus korraliku helitehnikaga.

Autor(id): Kauksi Ülle

Žanr: draama

Näitlejad: Andres Mähar, Raivo E. Tamm, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Birgit Õigemeel, Juss Haasma, Merle Jääger, Marje Metsur, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Ott Sepp, Maarja Mitt, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Artur Linnus (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Tutvustus: Peko- on ta õieti kuningas või seto jumal? Nii küsitakse seda nime kuuldes. Vahest on ta hoopis seto mees oma maal - ida ja lääne vahel omast kinni hoidmas. See on muistne muinasrokk seto ajaloo ja seto pärimuse põhjal. Kas Peko sünnib muistsel ajal või siinsamas ja nüüd? Kas ennem muutub inimene või maailm? Kuidas saada vihm Venemaale? Kas viia küünal kirikusse või viljasaagist osa kivi peale? Kumb on kõvem isamees- Koll´a või Essu? Keda võtta, keda jätta? Nalja nabani, verd varvasteni?

Hinnang: Värska lauluväljak on järjekordne Eestima pärl, kus suvise ilmaga mahutab palju inimesi ning tegevust leiab kõigile. Laat on vast veidi naiste käsitöö ja koduõlle poole kaldu, aga mis siis. Nii head mulgiputru suudab vaid ema kodus teha.

Järjekorde rahvapärimustest kokkupõimitud pseudoajalooline tükk. Seekord siis Setu keeles. Tekst oli üldiselt arusaadav või aimatav, lauludega on keerulisem.

Väga võimas lavakujundus. Juba ainuüksi see on asi, mida tasub vaadata. Võib ju õelda, et tegu on halupuudega mängimisega, aga mängupaik oli üks tervik koos kõigi oma vingerpussidega.

Väga korralik helitehnika. Kogu tekst oli hästi kosta ja arusaadav. Seto koor jäi veidi krobeliseks, aga tublid olid nad ikkagi.

Märkused: Esietendus!

Vanemuse lehel on märge "Päikesepaistelise ilma korral on etenduse jälgimisel abi nokamütsist." Minul on nokamüts peas nagunii, aga oli palju kirujaid, et päike paistab otse silma. Uskuge, mütsist on abi.

Vanemuise publikutribüüni ehitajad on järjekordselt väga suured ruumiga koonerdajad. Umbes viiekümne hea vaatekohaga lisatooli hind on see, et tribüünilt maha saamiseks on vaid üks kitsas äär - mida parem vaatekoht on, seda kauem pead etenduse lõppedes ootama, kuniks teised lahkuvad.

Suvise sooja ilmaga ei tasu karta, et teatribussis palav hakkab. Pigem tuleks sall kaasa võtta - moodne tehnika teeb bussi üsna külmaks. Aga muidu väga mugav täisteenus Vanemuise trepist treppi. Laada jaoks jäi 45 minutit enne etensust.

Autor(id): Molière

Žanr: farss

Näitlejad: Aivar Tommingas, Kais Adlas, Liisa Pulk, Pirjo Püvi, Kati Ong, Robert Annus, Raivo Adlas, Tiit Lilleorg, Markus Luik, Martin Kõiv, Tõnu Kattai

Tutvustus: Maailma suurima komödiograafi Molière´i üks tuntumaid teoseid jõudis publiku ette 1673. aastal Palais-Royal´is. Peategelane, härra Argan on võtnud pähe, et ta põeb korraga kõiki maailma tõbesid ning suudab elada vaid mikstuuride, salvide ja tervendavate loputiste toel. Tema ümber keerleb terve galerii kodakondseid, kes üritavad härra Argani veidrast foobiast kasu lõigata. Mõistagi saabuvad "haiget” ravima mitu meedikut, kes olidki Molière´ile selle komöödia puhul pilkeobjektiks. Kuna härra Arganil on juhtumisi kaks meheleminekueas tütart, ei puudu sellest loost ka romantilised tundetoonid.

Suvelavastus "Ebahaige” etendub Tartu Laulupeomuuseumi pargis. See muuseum asub majas, kust 1870. aastal hakkas peale Vanemuise ja kogu eesti rahvusliku teatri ajalugu. Ja selles majas, täpselt 125 aastat tagasi mängiti esimest korda eesti keeles ka Molière´i loomingut (näidendit "Ihnuskael”, mis uuemal ajal tuntud "Ihnuri” nime all). Vanemuine lahkus sellelt aadressilt pärast 1903. aasta põlengut. Pärast seda on selles majas ning pargis mänginud mitmed teatritrupid, püsivamalt Tartu Lasteteater ja Emajõe Suveteater. Nüüd siis siirdub ka Vanemuine tagasi oma "päriskoju”, kaasas surematu Molière´i igihaljas lustmäng.

Hinnang: Tükk on üles ehitatud puhtalt publiku naerutamisele ja enamuses saab trupp sellega hästi hakkama. Tõsi etenduse pikemaks venitamiseks on algusesse sisse toodud ka igavavõitu tantsunumbrid, aga lõpus keeratakse seegi kenaks farsiks.

Esimese vaatuse viimasel kolmandiku eriefektid olid võimsad - vaheajal läksid kilejoped kui soojad saiad, kuigi viha ei tulnud kuskilt. Teises vaatuses võeti asja rahulikumalt ning valjdus- ja heliefektid jäid mannetuks. Samas muude efektide ja efektikeste pealt kokku ei hoitud.

Autor(id): Oskar Luts, Ülo Vinter, Sulev Nõmmik, Vello Viisimaa

Žanr: muusikal

Näitlejad: Martin Põllusaar, Georg Jalas, Elli-Maria Luud, Tiina Dieves, Johanna-Maria Leetmäe, Gevin Niglas, Johann Erik Kukk, Miia Nummert, Annika Talvis, Kai-Ly Remmelkoor, Rahel Parm, Diana Lodeikin, Mihkel Känd, Susi Ann Kaljas, Marta-Liisa Talvet, Carmen Kukk, Carola Kukk, Piibe Vill, Hermine Saul

Tutvustus: 10. juunil alustas Vanemuise suures majas tööd noortele suunatud Kollase Kassi Suvekool. Kogunevad kuus eelmise aasta vilistlast ja hiljem liituvad nendega 20 uut õpilast. Seitsme aktiivse koolipäeva jooksul saavad noored ülevaate sellest, kuidas sünnib teatris üks lavastus.

Suvekooli õpilased: - Valivad ise kostüümid, dekoratsioonid ja rekvisiidid - Teevad ise lavastusele liikumise, heli- ja valguskujunduse - Teevad ise turundusplaani ja viivad selle ellu - Osalevad ise lavastuse valmimisel

Noori koolitavad ning abistavad Sven Karja, Jaan-Willem Sibul, Aivar Kallaste, Madis Milling, Katrin Luts ja Kollased Kassid.

Hinnang: Väga hea, et noortega viitsitakse vaeva näha ning et vanemad ning tuttavad viitsivad tulla vaatama.

Näha on, et aega jäi natuke väheseks, kuna üleminek ühelt pildilt pildilt teisele ei olnud alati kõige sujuvam. Sõda mõisasakste poistega ei olnud loomulik.

Aga muidu täitsa nauditav tükk.

Autor(id): Ardi Liives

Žanr: komöödia

Näitlejad: Eva Püssa, Tõnu Kilgas, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa

Tutvustus: Ega ei tutvustatagi kuskil seda tükki

Hinnang: Natuke harjumatu, et Hansahoovi teater saab suvelavastuses hakkama ilma võro keeleta - vaid mõned väidetavalt poolakeelsed laused. Aga ega see tükki halvemaks ei tee. Ning erinevalt eelmistest kordadest oli tekst kõikjale kuuldav. Vähem näitlejaid lihtsam helitehnikaga mängida. Muusika ja tekstiga mängimine oligi vist selle tüki kõige kõvem külg. Muidu komöödia nagu komöödia ikka. Poolteist tundi muigel nägusid publiku seas. Mitte ülemäära naeru.

Märkused: Esietendus

Autor(id): Marite H. Butkaite, Kaija Maarit Kalvet, Indrek Lillemägi, Mihkel Seeder

Žanr: tragöödia

Näitlejad: Karl Jakob Marken, Jari Matsi, Kaija Maarit Kalvet, Jaanika Tammaru, Martin Tikk, Karl Laumets

Tutvustus: Lavastuse inspiratsiooniallikateks on Kafka "Metamorfoos”, Bradbury "Marsi kroonikad” ning eelmisel suvel külastatud India. Kollektiivselt loodi uus tekst, mis räägib ühe inimese teekonnast iseenda leidmiseni.

Hinnang: Juba ära on tüüdanud see lõputu arvustuste kirjutamine. Päike kõrvetab täie võimsusega, õelad sääsed söövad pidevalt. Kirjavigu tuleb ka pidevalt sisse. Kui jääda iseenda ruumi, iseenda maailma, siis on ju hoopis vähem vähem muresid. Aga kas teised selelst aru saavad. Neil on alati oma arvamus, kuidas parem oleks. Mina võin ju oma rahu leida,, aga kas teistele on see hea lahendus...

Noored võtsid ette jälle väga terava teema, mida praegune ühiskond üha enam ja enam erinevate vaatenurkade alt esile toob. Uusi ja uusi veidrike tekib iga päev.

Mitu erinevat lugu seoti osavalt üksteise sisse, et ega lõpuni aru ei saanudki, kus õudus lõppeb ja helge tulevik algab. Valus vitsahoop antakse mina armastusele.

Võimas (kohati veidi vali) muusikaline kujundus. Pikad kandvad pausid mängiti hästi välja. Kõige sügavam kummardus publikule, mida senini näinud olen. Publik oli peale plaksutamist üsna sõnatu.

Märkused: Järjekordne etenduse pealkiri, mida on raske meeles pidada, kuna väga raske on luua assotsatsiooni millegi olemasolevaga. Seekord tuleks vist kokku panna Gregor Johann Mendel ja Southern Africa Mathematical Sciences Association. Herneterast suurem tarkusetera on selles tükis kindlasti sees ning tekkinud süsteemi lahendamiseks läheb vaja kõrgemat matemaatikat.

Žanr: kontsertetendus

Näitlejad: Gerli Padar, Tanja Mihhailova, Stephen Hansen, Dave Benton, Tarmo Leinatamm

Tutvustus: Vanemuine jätkab 2009. aastal alustatud muusikalavastuste rida, mis sai alguse lavastusest "Queen - The Doors of Time", ansambli "Queen" loomingu ainetel. Kontsert-tantsuetenduses ABBA osalevad WAF Laulu- ja Tantsukooli lauljad, bänd, Vanemuise balletitrupp ning Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Kokku astub Vanemuise suure maja laval üles ligi 50 artisti ja kõlab hittidest koosnev muusikavalik!

Hinnang: Tunni ajaline kontsert venitati ülipika sissemängu ja vaheajaga kahe tunniliseks, kuigi lavatehniliselt ei tundundud vaheajaks mingit vajadust olema ning suurele üldosalejate arvule vaatamata oli päris palju sooloesinemisi.

Parima kõrvalosa tegi Tarmo Leinatamm - esialgu virtuaalselt, siis naturaalselt. Solistidest särasid Stephen Hansen ja Gerli Padar. Teised jäid varju.

Ühe tärni võtsin maha selle eest, et lavastaja ei olnud valmis nii suureks publiku meluks ning ei suutnud välja mõelda väärilist lisalugu. Ning kuna tegu oli kodukootud kontserdiga, siis oleks võinud vähemalt üks lugu olla tõlgitud eesti keelde. või siis vähemalt rootsi või norra keelde.

Kui lugejale jäi nüüd mulje, et etendus kuhugi ei kõlba, siis päris nii see ka ei ole. Huvitavaid leide oli päris palju. Nii muusikalisi, tantsulisi, kostüümilisi kui lavatehnilisi. Ning kuna enamik lugudest on tuttavad, siis igav ei hakka.

Autor(id): Tarmo Kruus

Žanr: tragöödia

Näitlejad: Janno Puusepp, Anni Luud, Marko Mikk, Merlin Ponna, Raldi Põder, Madis Metsalu

Tutvustus: Rennie Thorou jaoks on viimased kümme päeva olnud tema elu kõige hullemad. Looduskatastroofi järel saatuse hooleks jäetud linnas, kus ta elab, ei kehti enam kõrgelennulised ideed inimeste võrdsusest, humaansusest ja ligimesearmastusest. Kehtib loodusseadus, kus ellu jäävad ainult tugevamad,kiiremad, kohanemisvõimelisemad. Ja ühtäkki leiab Rennie ennast olukorrast, kus nii panuseks, tõstmissammuks kui ka potensiaalseks võiduks või kaotuseks on kõik, kellest ja millest ta kunagi hoolinud on.

Uue korra armuke räägib meile loo. Loo ühtedest teadmata ajal ja teadmata riigis elanud täitsa tavalistest inimestest. Lugu, aga muutub kiiresti ebatavaliseks, kuna panused tõusevad liiga kiiresti ja liiga kõrgeks. Ja kui ei ole mängukaaslasi, ei tasu ka parim bluff ennast ära.

Hinnang: Huvitav näitlejate seltskond, huvitav interjöör. Loo algus on krobeline, kuigi looduskatastroofi poolt eraldutuna jäämine ning kuritegelike kampade võimuletuleku intriig tekib kohe pingeid.

Väga hea kõrvalosa rolli mängis Madis Metsalu. Üleni masenudnud ja tuimade tegelaskujude seas paistis tema mängitud rõõmsameelne Yann silma. Samas paistis selle võltsi naeru tagant välja enesekindel üleolek oma tegudest. Kohe näha, et tegu ei ole paipoisiga.

Arvestades tüki hingust algas lavastus veidi liialt heledas kollases valguses. Alles esimese vaatuse lõpus leiti, et ka valgus aitab meeleolu loomisele kaasa.

Autor(id): Urmas Vadi

Žanr: draama

Näitlejad: Rein Pakk, Helena Merzin

Tutvustus: Me kõik nii väga vajame, et keegi meid hoiaks. Ole sa siis nii lummav ja kaunis nagu on Helena Merzin, või suur ja karvane, ütleme siis selle välja – paks – nagu Rein Pakk.

Me kõik tahame näha enda ümber ilu, täiust ja tunda soojust ning armastsust. Aga alati on midagi, mis meid segab. Ja aeg, mis meile on antud, on piiratud ja saab, mõnele varem, teisele hiljem, otsa. Milleks küll siis seda raisata! Sest nii võib ju mööda minna see, mida sa oled pidanud oma elus kõige olulisemaks. Aastaid hiljem, peale seda minnalaskmist, sa käid tühja hinge ja lolli näoga mööda tänavaid ja mõtled, kas kõik jääbi nüüd nii nagu on. Või ikkagi ootab sind veel keegi?

Tegemist on romantilise komöödiaga, kust glamuur, vallatud suudlused liftis, maasikad hulpimas šampanjaklaasis, piknik päikesetõusu ja lummava vaatega alla orgu on kadunud. Jääb järgi vaid ühe mehe ja naise lugu.

Lavastus "Rein Pakk otsib naist!” on mõtteline järg lavastusele "Peeter Volkonski viimane suudlus”.

Hinnang: Kui alguses tekkis tunne, et olin sattunud kaheksakümnendate discosaali, siis õige pea sai sellest värviküllasest illusioonist mustvalgete fotodega kunstisaal. Pilte on palju ning Rein ja Helena annavad neile piltidele elu. Kui lugu ise on labasevõitu hallikas kollane pihtimus siis piltide, helide ja Oskar Lutsu tegelaste kaudu põimitakse see siiski kokku nauditavaks etenduseks.

Žanr: kontsertetendus

Tutvustus: Esinemisvõimalus kõigile 1.-4. klassi õpilastele. Õpitud laulud ja tantsud seob üheks Hansu ja Grete piparkoogimaja juurde eksimise lugu.

Hinnang: 37 minutit muusikat 45 minutise etenduse jooksul. Samm muusikali suunas. Veidi toores.

Märkused: Võrreledes eelmiste astaga on tegu säästuprogrammiga, kuna eelmistel aastatel sai latt veidi kõrgele tõstetud. Ettevalmistuseks järgmiseks aastaks ja kõrvaltvaataja pilgu saamiseks jaotati varesemad juhendajate rollid ümber.

Autor(id): Peter Turrini

Žanr: draama

Näitlejad: Lilia Borodkina, Tatjana Petrenkova, Oleg Želudkov

Tutvustus: Loo autor Peter Turrini sündis 26. sept 1944 Austrias Carinthias ning hetkel elab Viinis. Ta on tunnustatud Austria kirjanik ja näitleja. Tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja näidendeid lavastatakse üle maailma.

"Endlich Schluß" (eesti keeles "Lõpuks kõik", vene keeles "Vsjo Nakonets") on monoetendus, mida esimest korda lavastati Viini teatris Burgtheater 7. juunil 1997.

"... kõige vastikum on kaotada hambaid. Kui need hakkavad logisema, muutub kõik ebakindlaks. Ja teised muudkui vahivad su hambaid. Isegi see, kes pöörab oma pilgu meelega ära, silmitseb laupa või midagi muud, ei unusta siiski su hambaid. Siis tunned täielikku nõrdimust ja otsid toetust nendelt, kes näivad olevat samas situatsioonis. Proteesidest viib otsetee punaste laternatega tänavale. ..."

Tegevuse käigus võib juhtuda palju ootamatut. Ruum on, aga kindlustatud tulekahju ja plahvatuse vastu ning kannatanutele osutatakse vajaduse korral meditsiinilist abi.

Hinnang: Väga omapärane etenduse vorm - kolme näitleja ja ühe helitehnikuga monoetendus. Arvude loendamisest rullub tasapidi lahti väga karm ja mõtlemapanev lugu mehest, kes on iseendaga tülis ja sammub kindlameelselt enesetapu poole. Samas tulevad pidevalt välja sama inimese erinevad eluetapid, mis tasapidi kaovad. Kõrgist inimesest saab inimene, kes võiks vabalt edasi elada..

Karakter nõudis rõhutatult lääneliku vene keele hääldust. See raskendas kahjuks tekstist arusaamist. Ja ega sõnatutest osatäitjatest kergem aru saada ei olnud. Kogu pooleteist tunni jooksul toimus midagi. Kahjuks tõmbas ees pingis istundu poisi telefon rohkem tähelepanu enesele, kui seda oleks tahtnud. Täiesti uus põhjendus, miks teatris peaks telefoni välja lülitama.

Märkused: Lastele ei sobi.

Autor(id): Simon Corble ja Nobby Dimon

Žanr: komöödia

Näitlejad: Liisa Aibel, Velvo Väli, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe

Tutvustus: West Endi ja Broadway populaarseim spioonikomöödia nüüd ka Eesti teatris!

Segage Hitchcocki meistriteos mahlase spiooniromaaniga, lisage killuke montypythonlikku huumorit ja saategi "39 ASTET" - ülikiire spioonikomöödia kõigile teatriarmastajatele! Kiired pöörded, verdtarretavad mõrvad, kümned koomilised tegelased, lennuõnnetus otse laval, puuduvad sõrmed, meeleheitlikud põgenemised, käeraudadesse aheldatud noorpaar ning sekka pisut vanamoelist romantikat – kõik see ja enamgi nelja olümpiavormis näitleja esituses!

"39 astet" on ülikiire koomilises võtmes lugu kurikaeltest, kes üritavad 1930-ndate aastate Inglismaal suurt riigisaladust maalt välja toimetada ja vaprast kangelasest, kes neid takistada püüdes kohtub mitmete võluvate daamidega ning leiab lõpuks oma elu armastuse. Viimastel aastatel Broadwayl ja West Endis publikut naerutav ja spioonifilme parodeeriv lugu jõuab nüüd ka Eesti publikuni!

Hinnang: Sai seda tükki vaatama mindud spetsiaalselt selleks, et võrrelda Rakvere teatri ja The Criterion Theatre versioone. Pean ütlema, et kuigi Rakverelased mängisid väga hästi, siis West Endi variant oli detailiderohkem ja põnevam. Eestlased ei saanud esimeses vaatuses end hästi käima, täistempo saavutati alles teises vaatuses.

Eks oma osa mängib ka see, et Rakvere ehitas lava nii, et sellega saaks liikuda ühest kohast teise, Londonis mängitakse sama asja igal õhtul samas kohas. Siin tuli teatri loož tekitada, seal oli see juba orgaaniliselt maja osa.

Valguskujunduses rõhutati sünget alatooni, seega jäid näitleja näod tihti varjude taha peitu. Mister Memory tehniline lahendus oli silmale huvitav aga kõrvale piinav. Aga eks sellest müstilisest kujust oli ka Londonis raske aru saada tänu helitehnilistele lisanditele.

Lohutuseks Eesti publikule, tänu aeglasemale tempole saate pool tundi kauem naerda.

Märkused: Saal oli pooltühi, aga etendus oli hea. Üldseis hetkel West End - Eesti 1:1 (39 astet - Verevennad)

Autor(id): Mati Hunt

Žanr: draama

Näitlejad: Maarja Mitt, Katrin Pärn, Karol Kuntsel, Markus Luik, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv

Tutvustus: Lavastus põhineb Mati Undi erinevatel näidenditel

Viimnepäev on päev nagu päev ikka. Ainult selle erinevusega, et ta on viimane. Viimaseks päevaks on lauale toodud salat, tort ja kohv ning pere ja tuttavad ootavad lõplikku tagasivaatamist elule. Aga viimsepäevaline ei taha (no mitte kuidagi ei taha, ei taha ta heaga, ei kurjaga, ei naeru või nutuga) minna vastu päevale, mis järgneb viimasele päevale.

Hinnang: Kaks vaatust, kolm erinevat lavastust. Kuuldemäng põimiti väga osavalt teise näidendi sisse. Keskpärasest Peaproovist saab hea esimene vaatus. Ilma Saunakuuldemänguta oleks tegu vaid igava dialoogiga Huuni ja Karu vahel, kellele kaootiliselt sekkuvad ülejäänud näitlejad. Kavalehel on küll vaid kaks statisti, aga laval on neid enam. Tekstil on poliitiline ja filosoofiline sisu küll olemas, aga see ei köida.

Siis, aga astuvad mängu valgustaja ja helmees ning löövad liialdatud valge mänguseltskonna liikuma. Õhukese paberi taga hakkavad sündmused üles kerima. Saunaaknast vaadatuna tunduvad väljas toimuvad sündmused hoopis teisiti.

Viimnepäev on kena kirss tordil. Lavamehed on kujunditega küll veidi ülevindi keeranud - liialt pikk söögilaud jääb näitlejate liikumisteed takistama. Selles lühikeses loos kerivad lahti väga eripalgelised karakterid ning noored näitlejad saavad nende kehastamisega kenasti hakkama. Undilik liialdamine relvastatud mundrimeestega küll lõhub korraks rütmi, kuid eks ta enne seda natuke liiga muusikaliks tikkus kätte minema ka.

Väga hea kõrvalosa tegi Raivo Adlas.

Märkused: Aprilli mängukava teatrimaja teadetetahvlil on siiani parandamata, kuigi juba nädal tagasi tunnistas Vanemuine oma viga, et kõrvuti on üleval kaks erinevat esietenduse aega. Vigane mängukava oli ka põhjuseks, miks etenduse nägin ära alles nüüd.

Kardetavasti oma nõukaliku alatooni tõttu etendus ei sobi nooremale publikule.

Autor(id): Yves Jamiaque

Žanr: draama

Näitlejad: Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Liisa Pulk, Ott Sepp, Kais Adlas

Tutvustus: Vaimukas prantsuse näitemäng räägib mehest, kes ei ole suutnud luua oma elus lähisuhteid ja otsustab hankida need raha eest. Tema ettekujutuse järgi hakatakse ehitama õnnelikku eraelu, mille saavutamiseks peavad "palgalised lähedased" kõvasti vaeva nägema.

Kas rahaga kinni makstud suhted on paremad kui tõelised? Kas kõrge tasu ja ranged töölepingu tingimused suudavad tõelisi tundeid vaos hoida? Mida teeb raha tunnetega ja tunded rahaga? Läbi naeru ja pisarate selguvad vastused, mis sageli ei vasta härra Amilcari hoolikalt ettevalmistatud stsenaariumile.

Hinnang: Etendus läks käima aeglaselt. Eks omajagu aitas selle tunde tekkimisele kaasa ka hommikul Postimehest loetud arvamuslugu, mis oli juba päev otsa lasknud meelde tuletada kuidas sama tükk kunagi televiisorist paistis.

Asi, mis köitis algusest peale oli muusikaline kujundus. Jõuline tango sobis erinevate osade kokku sobitamiseks väga hästi. Ning seda toetas mitmepalgeliselt lava- ja valguskujundus.

Jüri Lumiste tabas väga hästi ära elus pettunud härrasmehe kes asus looma omaenese maailma ja kes selle ohvriks ka sai. Algul on kibestumus peidus jäiga kehahoiaku ja kindlameelse kõnemareeri taga, vahepeal katab seda seltskondlik loba, aga lõpuni vabaks ei saa sellest ikkagi. Sõpprus ja õnn ei ole ostetavad.

Autor(id): Aleksander Vvedenski

Žanr: draama

Näitlejad: Jürgen Gansen, Karl Joosep Ilves, Jari Matsi, Anneli Ojaste, Deivi Tuppits, Karl Laumets, Triinu Lukas, Kaija Maarit Kalvet, Jaanika Tammaru, Christopher Rajaveer, Sven Paulus, Enor Niinemägi

Tutvustus: Vene sürrealistlik näidend ühes vaatuses Ajast, Surmast ja Jumalast. A. Vvedenski esmakordselt Eesti laval!

Aastane poiss Petja Perov: "Kas jõulupuu tuleb? Tuleb. Aga äkki ei tule. Äkki ma suren ära."

Niimoodi algab Aleksandr Vvedenski (1904 – 1941) näidend "Ivanovite jõulupuu”. TÜT on lavastanud kolmel korral AV hea sõbra ja võitluskaaslase (ning ka kongikaaslase) D. Harmsi tekste (viimati 2009. a. M. Heinsaare näidendi Harmsist – "Geeniuse elu”). AV oli oma sõprade-kolleegide seas vast kõige filosoofilisem autor. "Ivanovite jõulupuu” on õudne, lõbus ja muusikaline (näitlejad laulavad otse laval) näidend Ajast, Surmast ja Jumalast. 22 tundi enne jõuluõhtut ilmuvad näitelavale ema ja isa Puzõrevid (tlk. mull), nende üheaastane poeg Petja Perov, erotomaanist tütar 32-aastane Sonja, 76-aastane poiss Miša, laulev ja rääkiv koer Veera. Muidugi ei puudu ka hulluarst, lapse kirvega surmav lapsehoidja, metsloomad, kes samuti metsast väljuvad, et nalja kaeda jne. Kokku on 32 tegelast, keda kehastavad 11 näitlejat. Tegevus lõpeb kell 7 õhtul, mil peaaegu kõik tegelased surevad ja sünnib Kristus.

Näidendi on tõlkinud Aare Pilv. Lavastaja on Kalev Kudu, kunstnik Martini ja originaalmuusika on kirjutanud Ahti Bachblum (kes tegi kunagi üliõpilasteatrile ka Harmsi "Jelisaveta Bami” muusika).

Hinnang: Lõpuks hometi on Atheena kultuurikeskusesse saadud korralikud kõlarid. Muusika ja jutustaja tekst jõuavad kuulajateni ilma müra, sahina ja pragineta. Muusika valik on ka päris hea.

Kostüümilahendus on huvitav, aga ei enamat.

Žanr: lasteetendus

Näitlejad: Samantha Adams, John Cockerill, Julie Hewlett, Liam Lane, Eric Nzaramba, Amaka Okafor

Tutvustus: You’re a boy who wants to be a man. But the struggle to become one might just kill you. You're a girl on the run. But you're brilliant, you're beautiful and show no fear. Two lives collide in one of the world's best loved stories of romance, treachery, intrigue and adventure.

All for one and one for all, as the saying goes!

Often hilarious and always thrilling, this explosive tale of kings and queens, diamonds and swords is full of romantic heroes and swashbuckling heroines. But the life of a Musketeer can be more brutal than you think.

Enter a world where the most dangerous player is a mysterious female with all the cards in her hand and where outsider D’Artagnan has nothing to show for himself but courage and an open heart. He will do anything to prove himself her equal. But at what price?

Join the Unicorn Ensemble as they tumble, chase, rage and gleefully flirt their way through Alexandre Dumas’ magnificent novel at breakneck speed.

"This goes beyond most sanitised children's theatre, and it does so with great a deal of joie de vivre… tough, questioning, celebratory and hugely enjoyable."

Hinnang: Kassapidaja oli hämmingus, kui kaks veidi vanemat meest sisse asutusid ja kolme musketäri pileteid nõutasid. Enne piletite müümist küsis ta üle, et kas oleme ikka teadlikud, et tegemist on lastelavastusega. Samas etenduse käigus tekkis üsna enam ja enam küsimus, kas lavastaja ikka ka teadis, et reklaamlehel märgitakse vanusegrupiks 10+. Etendus algas väga kõva muusikaga, selles kasutati mõõdukas koguses tossu, kõik laulud olid prantsuse keeles (ka mõned dialoogid), kasutati üsna keerulisi sõnu ja ajaloolisi termineid ilma neid lihtsamalt ümber seletamata.

Järjekordeslt oli tegu tükiga, kus üks näitleja mängis mitut osa. Vahepeal kippus veidi kirjuks minema, kes on kes. Kuna kokku mängis kuus näitlejat, siis oli väga vähe steene, kus kõik kolm musketäri laval olid. Ikka muutus keegi neist kardinali sõduriks või teenriks. Naljakas oli vaadata võitlust 4 musketäri kahe kardinali sõduri vastu, kui pidevalt käis läbi tekst, et viimaseid on palju rohkem.

Tegemist oli blackbox tüüpi teatriga, kus lava oli ehitatud kolme korruseliseks. Erinevatel platvormidel toimus mõõgavõtilus. Dekoratsioonid olid kõik paigutatud valgete plastkastide sisse, mida siis ühest kohast teise liigutati ja avati. Tegevus oli pidev ning hoidis vaatajaid põnevil, mis koht nüüd tuleb.

Põhikoolile ma seda tükki küll ei soovitaks, aga alates gümnaasiumist küll.

Märkused: Sellise huvitava teatrini jõudsin, kui hakkasin otsima Google otsingus võtmesõna leidmaks Londoni väikseid teatreid. Produktiivsesks osutus "off west end". Ning väiksemaid tegijaid ühendavaks veebileheks http://www.offwestend.com/. Mittelondonlasena on raske aru saada, kus sel üles antud teatrid asuvad (http://journeyplanner.tfl.gov.uk/ tuleb appi). Võib ju vabalt juhtuda, et hotellist teatrini on kaks tundi rongisõitu, samas võib ta olla just hotelli kõrval.

Teine suur probleem on selles, et iga teater selles ringis kasutab oma piletite broneerimissüsteemi. Tuleb teha ikka väga palju klikse, et jõuda teadmisele, kas soovitud päevale pileteid on ja need siis ka ära osta.

Ükssarviku teatri (www.unicortheatre.com) kasuks sai otsustatud seetõttu, et ta asub väga lähedal Tower Bridgele. Veebilehelt piletit ei saanud (süsteem väitis, et pileteid on, aga kasutajanime tegemine ei õnnestunud), aga läksime kohapeale õnne proovima. Tegelikult oli õnne rohkem kui arvata võisime - vabu kohti oli lausa nii palju, et rõdu pandi kinni ja kõik vaatajad (täis sai umbes 1/3 istekohtadest, nii umbes 15 täiskasvanud ja 30 last) juhatati põrandale. Nii hoidsin kokku £6.

Teel teatrise jäi ette üks väga tuttav offwestend'i plakat. Otsustasime ka seal õnne proovida, aga seekord pööras see selja. Algul ei olnud piletikassa lahti, pärast ei olnud vabu kohti. Seega jäi viies etendus sellel Londoni käigul nägemata.

Kahjuks ka lastele õpetatakse maast ja madalast, et teatris saab vaheajal jäätist lutsida. Võrreldes suurte teatritega on siin lihtsalt erinevate maitsete ja lisandite valik suurem.

Autor(id): John Buchan, Patrick Barlow

Žanr: komöödia

Tutvustus: Literally nothing has been cut from this HILARIOUS AND SPECTACULAR version of Britain’s most spell-binding thriller – legendary scenes include THE CHASE ON THE FLYING SCOTSMAN, THE ESCAPE ON THE FORTH BRIDGE, THE FIRST THEATRICAL BI–PLANE CRASH EVER STAGED, THE RATHER PROVOCATIVE ‘BEDROOM’ SEQUENCE and the death-defying (or nearly!) FINALE AT THE LONDON PALLADIUM!

With four actors playing a minimum of ONE HUNDRED AND THIRTY NINE ROLES, THE 39 STEPS proves to be the most astonishing THEATRICAL TOUR DE FORCE of this, or any other, decade.

Hinnang: Neli näitlejat mängivad 39 osa. Ja teevad seda väga hästi visates aegajalt üksteisele vimkasid ja lisades vihjeid Hitchcocki filmidesse, mis üldse asjasse ei puutu. Tegelikult sai minugi puhul üheks kaalukeeleks, miks seda tükki vaatasin alles nüüd, see et liialt oli silme ees tolle kuulsa õudukameitri "Linnud". Ootasin õudusmüsteeriumi, mis mulle üldjuhul ei meeldi ja sain komöödia, mis läks täiega peale.

Väga hea näitlejatöö. Üksteise jälgimine ning lihtsate vahenditega keeruliste situatsioonide lahendamine. Taustajõud kasutasid edukalt varjuteatrit, nukke, valgust ja muusikat. Kui ka etendusel ei olnud suurt sisu, siis vorm jättis vaatajatele väga hea mulje. Vähemalt mulle...

Märkused: Kuna teater on palju väiksem võrreldes West Endi hiiglastega, on vaheajal müüdav jäätisetorbik poole väiksem. Hinnavahe nii suur ei ole. Siin küsitakse külma suutäie eest £2,50, Heinaturu teatris, aga £3.

Autor(id): Terence Rattigan

Žanr: draama

Näitlejad: Sienna Miller, James Purefoy, Sheridan Smith

Tutvustus: It is 1942. At the Falcon Hotel, on the Lincolnshire coast, Teddy a young RAF bomber pilot celebrates a reunion with his actress wife Patricia.

They are thrown into upheaval when Peter, Patricia’s ex lover and Hollywood heartthrob arrives and an urgent bombing mission over Germany is ordered. Who will make the sacrifice during the long night, as Patricia finds herself at the centre of an emotional conflict as unpredictable as the war in the skies. Flare Path is a story of love and loyalty, courage and fear.

Based on Rattigan’s own experiences as a tail gunner in the RAF during the Second World War, he later reworked Flare Path into a screenplay and in 1954 the re-titled The Way to the Stars starring Michael Redgrave was released.

Hinnang: Veidi keeruliseks läks tekstist arusaamine, kuna üks tegelane pidigi rääkima pudikeelt, ning mitmed naljad olid üles ehitatud ameerika ja briti inglise keele erinevustele. Samuti kasutati palju erinevaid armee termineid ja lühendeid.

Aga muidu oli kõik kenasti paigas. Lennuõnnetus lavastati osavalt. Tehniliselt ei midagi erilist. Natuke venis.

Tutvustus: Through the story telling magic of the songs of ABBA, we meet Donna, a feisty forty-something single mum, who recalls the distant memories of carefree days and careless nights whilst her daughter Sophie dreams of tradition, romance and a big white wedding. This infectious and funny musical features 22 of ABBA's best known songs. It's a great night out with plenty of participation by the audience and some rousing moments.

Hinnang: Kui esimese vaatuse järel jäi tunne, et film on parem, siis teise vaatuse algus pani asjad paika, kodus DVD-d vaadates sellist elamust ei saa ükskõik kui kallis sinu kodukinosüsteem ei ole. Valgusmängu nägemine oli seda £40 naela väärt, mis pileti eest välja tuli käia (ligi kuu aega ette ostes, samal päeval sai piletit alates £65 kuigi reklaamitakse ka £20 kohti).

Muusikaliselt jäi alguses kripitsema see, et helipilt erineb suuresti originaalsest ABBA loomingust. Samas annab see just etendusele eripära ning lubab näitlejatel laulude sisse lisada emotsioone.

Tantsu oli vähem kui kartsin, seega plusspunktid lavastajale ka siit.

Lavakujundus jääb muidugi filmile alla, aga kõik vajalik oli olemas ning teatrile omastes muutustes oli oma võlu olemas. Veidi tekitas küsimusi see, miks taustal olev puu pool etendust punaseks värviti, kuigi värvikombinatsioon oli iseenesest kena.

Nagu varem öeldud oli valgusshow rabav. Juba saali astudes tekkis küsimus, kuidas nii kena kardin saadi. Kas tõeti maaliti suur lõuend või petetakse publikut valgusega. Kui need pilved algusmuusika saatel hõljuma hakksaid oli selge, et tegu on valgustaja suurepärase tööga. Viis sekundit enne esimese vaatuse lõppu sai ka selgeks, miks minu pea kohal olevad prožektorid lavalt kõrvale suunatud on. Aga tegelik effekt hoiti ikka teise vaatuse alguseks.

Ka etenduse lõppu paigutatud minikontsert oli vägev. Kui senini said mehed üsna vähese kostüümivalikuta hakkama, siis siin särasid ka nemad.

Autor(id): Isaac Bashevis Singer

Žanr: draama

Näitlejad: Matti Linno, Rein Annuk, Ursula Noor, Airé Pajur, Tess Pauskar, Anni Luud

Tutvustus: Josef Šapiro täiesti ebatavaline lugu.

Hinnang: Must-valge lugu väga teravatel teemadel - usk ja armastus. Kuidas tänapäev viib meid kaugemale esivanemate usust ja labastab armastuse. Või kui tänapäev see siis on, kui väidetavalt noor Šapiro tegutseb näidendis juba 1950-ndatel aastatel. Visuaalselt on valge "Hea tung" üsna äratuntavalt esindatud, tekstiliselt kipub peale jääma must "kuri tung". Mingil hetkel tuuakse kontrastiks sisse ka punane, aga sedagi mitte niivõrd lootuse kui kurjakuulutava sümbolina.

Iga karakter pooldub etenduse käigus. Seepärast on algul üsna raske aru saada, mis toimub. Kavalehe terasem ülevaatamine aitab segadust vähendada.

Kui miski häiris, siis se, et vanem Josef (Matti Linno) luges oma osa suuresti tekstiraamatust maha. Sümbolina on ju päris hea, praegu on elulugude kirjutamine väga moes ja kui juba kirjutatakse, küll siis aegajalt sealt midagi ka maha loetakse. Võib-olla oleks mõtlik kirjutaja olnud parem kui mahalugeja. Aga muidu oli väga usutav roll.

Rein Annuk on väga hea leid. Järjekordne näide sellest, et häid näitlejaid on ka harrastusteatrites.

Mehed olid väga head, aga seekord mängisid naised nad siiski üle. Ursula Noore kuri ja Airé Pajuri hea pidasid maha väga nauditava võitluse tuues etendusesse võlu ja salapära, andes ühe mehe kannatuste jadale hoopis laiema mõõtme.

Ka Ursula kunstnikutöö on hästi õnnestunud. Lihtne ja lööv. Helikujundusega läks veidi kehvasti, sest vaikusehetke taustamüra kippus veidi häirivaks jääma. Aga mine tea, ehk saab selle vea ajada puldi taga olnud tehniku (või siis kehva tehnika) kaela.

Märkused: Kuus inimest laval, kolm puldi taga, seitse pealtvaatajat. Viimastest üks on fotograaf, kaks Vilde teatri omainimest, külalisnäitleja Üliõpilasteatrist (kirjutab vist ka arvustust millegi või kellegi jaoks), etenduse aluseks olnud raamatu jidiši keelest tõlkija koos kaaslasega. Seega olin ainus etendusega mitteseotud inimene saalis.

Loodan südamest, et alates kolmandast etendusest leidub ikka ka teisi inimesi, kes leiavad tee sellesse hämarasse saali. Näidendis on küll palju juttu labastest asjadest, aga ise labaseks ei mindud.

Autor(id): Jaan Tätte

Žanr: draama

Näitlejad: Annika Rosenthal, Vaike Tiits, Marek Kõbu, Andri Viinalass, Taavi Merisalu

Tutvustus: Eit ja taat on üles kasvatanud kaunitarist tütre, kes ootab merele laternatuld näidates suurt armastust, kirge ja tulevaste laste isa. Laine rullib randa tünnid, millest ühes sisaldub noor mees, kes targem kõigist, teisest tünnist koorub raha ja ilusaid asju armastav, püksis kulda näppiv ilueedi. Tüdruk saab nende kehkendamist, enesekesksust ja armastusvõimetust jälgides teada, et meheks tuleb valida see, kes hoolib naisest, mitte kasust, mis kaunitariga kaasas käib. Mees peab südame sunnil kohale purjetama – tasapisi, et mitte laevale liiga teha,, aga kindlalt, sest armastus tunneb teed randa, kus toitu kasvatatakse ise ning kõik teod ja suhtumised käivad lihtsalt-loomulikult. See on lõbusalt kodune, paadikosudesse, põhupallidesse ja roostes rannatränisse pakitud kontrast väljaspool teatrit lokkavale tõusiklikkusele. Samblane kergendus, liivane lohutus.

Hinnang: Väga hea tasakaal erinevate tahkude vahel, lobe maalähedane tekst, kodune lavakujundus, huvitavad tegelaskujud, omapärased detailid, suurepärane näitlemine, lavastust toetav heli. Tund aega kulus väga kiiresti.

Autor(id): Anton Tšehhov

Žanr: draama

Näitlejad: Piret Kuub, Julia Laffranque, Helve Nurk, Matti Linno, Mare Jõgi, Airé Pajur, Urmas Kalla, Vjatšeslav Kislitsin, Peeter Novoseltsev, Marek Ranne

Tutvustus: Inimlikud veidrused kahes vaatuses

Hinnang: Esietenduse ajal oli tükk veel veidi liiga toores. Mind jäi kammitsema see, et valgustehnik avastas paar minutit enne algust, et kõik ei toimi. Nii tuttav tunne enese tegevustest. Tehnika on hea asi seni kuni ta töötab ja katki läheb ta ainult töö käigus. Samas see tehniline osa, mis töötas tegi seda hästi. Videopilt oli üle ootuste suur ja terav. Kui norida, siis heliga, mis sai ruumiliselt alguse valest kohast.

Natuke noriks ka lavastaja otsuse üle kasutada Jelena Andrejevna osas Julia Laffranque, kasutades ära ajakirjanduse viimase tähelepanu selle eduka naise suhtes. Vaieldamatult on tegu väga hea näitlejaga ning video kasutamine andis etendusele mitmeid uusi vaatenurki ning efekte. Aga liiga palju jäi tehnika hooleks. Lavapartneritel oleks olnud elavast inimesest rohkem tuge kui pildist seinal (eriti kui heli pole). Arvan, et antud rolli oleks väga hästi sobinud Ursula Noor.

Žanr: draama

Näitlejad: TTG õpetajad

Tutvustus: Eepose "Kalevipoeg" 150. ja Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud etendus.

Hinnang: Minule, kui ühele osalisele tulemus meeldis. Arenguruumi muidugi oli, aga juba see on näitaja, et nii hõivatud inimesed saadi kokku ühist asja tegema. Teksti osa oli nii tugev, et vabalt võiks proovida Vanemuises või mõnes teises teatrisaalis.

Autor(id): Eduard Vilde

Žanr: draama

Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kais Adlas, Marika Barabanštšikova, Liisa Pulk, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Ott Sepp, Ao Peep, Külliki Saldre, Martin Kõiv, Mare Jõgi (Vilde Teater), Piret Kuub (Vilde Teater), Ursula Noor (Vilde Teater), Helve Nurk (Vilde Teater), Airé Pajur (Vilde Teater), Tess Pauskar (Vilde Teater), Ave Tõnissaar (Vilde Teater), Imbi Uibo (Vilde Teater), Gerli Vaher (Vilde Teater), Vjatšeslav Kislitsin (Vilde Teater), Tõnu Kolju (Vilde Teater), Matti Linno (Vilde Teater), Andres Murdvee (Vilde Teater), Peeter Novoseltsev (Vilde Teater), Marek Ranne (Vilde Teater), Veiko Saago (Vilde Teater), Sander Soo (Vilde Teater), Oleg Želudkov (Vilde Teater)

Tutvustus: Kooliklassik Vilde "Tabamata ime" sünnist täitub kohe-kohe sada aastat. Kogu selle aja on näidend kuulunud eesti lavaklassika absoluutsesse kullafondi. Vanemuise viimasest "Tabamata imest" (1952, Epp Kaidu lavastus) on möödas rohkem kui pool sajandit - üks põhjus proovida vaadata kuulsat näitemängu värske pilguga.

Eesti teatriloos on proovitud "Tabamata imet" lahti muukida õige mitme kontseptuaalse võtmega. Kord on nähtud kodumaale naasnud klaverikunstnikus Leo Saalepis ülepuhutud andetuse kehastust, kord suurt kunstnikku. Tema muusas Eeva Marlandis, aga kord ideaali kandvat "päiksenaist", kord hävitavat, kunstivõõrast keskpärasust. Leo abikaasas Lilli Ellertis kord fuuriat ja kord ausat, sirgjoonelist maksimalisti.

Kindel on see, et näidendis korduvalt kõlav mõiste "Euroopa", kust saabub Leo Saalep ja kuhu nii väga ihkab valdav osa tegelaskonnast, on tänaseks omandanud tähenduskõla, millist pole olnud ühelgi varasema "Tabamata ime" valmimise ajal.

Hinnang: Lahkuva publiku seas oli üsna mitmes seltskonnas kuulda küsimust "Kas Sina tabasid selelst tükist ime?" Ning enamuses tundus olema kõhklev vastus, et ega vist.

Aga kas oligi õige selelst tükist mingit imet otsida? Arvan, et Vilde eesmärgiks oli näidata, et erinevad inimesed kirjeldavad ühte ja sama tegu erinevalt ning kahjuks toetutakse tihti enda ennustustele, mida võiksid teised sellest arvata. Väga kergesti lastakse end mõjutada meediast ning seltskonnast. Ning alati leidub manipulaatoreid, kes sellist massipsühhoosi osavasti enda kasuks ära kasutavad. On aeg silmad lahti teha ja näha kuidas tegelikult asjad on.

Meeldiv üllatus oli näha Vanemuise laval korraga nii palju Vilde teatri näitlejaid. Loodan, et vähegi nii mõnelegile kavalehe ostnule tekkib huvi see väike trupp üles otsida nende koduses saalis. Vanemuise näitlejad särasid kenasti suurtes rollides ja Vilde teatri omad vähemalt sama säravalt väikemates. Kui Triin Truuvert heitis ette, et harrastusnäitlejate repliike ei olnud hästi saali kuulda, siis mina selle üle ei kurda, arvan et kümnendasse ritta jõudis kogu tekst.

Klaaskapis eksponeeritud ehted tundusid minu jaoks liialdusena. Kuigi eks tarbetute esemetega uhkeldamine on tõusiklikuse üks vorme.

Märkused: Arvustus on kirjutatud 23 tundi pärast etendust, seega pole tegu vahetu emotsiooniga.

Žanr: komöödia

Näitlejad: GRJG õpetajad

Tutvustus: Kroon läheb, euro tuleb. Mõtisklusi krooni mälestuseks.

Hinnang: Viljandi Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi õpetajad kehastasid kroonidel olnud inimesi ning euroreklaami näitsikuid. Väga head kostüümid, kenasti läbimõeldud vimkadet tulvil tekst. Ning tegelaskujud mängiti väga hästi välja.

Märkused: Mul on väga hea meel, et juhtusin nende väheste hulka, kes seda etendust jälgida said. Mis sest, et hinnaks oli viiekümne matemaatikatöö parandamine ja esinemine vediikutega madalas ruumis.