Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (166) Vanemuine - ☞Helisev muusikal - (Vanemuise suur maja, 22.12.2010) ♥♥♥♥

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Birgit Õigemeel, Jüri Lumiste, Ain Mäeots, Eva Püssa, Karmen Puis, Kais Adlas, Raivo Adlas, Karol Kuntsel, Maarja Mitt

Tutvustus: Hollywoodis vändatud film Julie Andrewsi ja Christopher Plummeriga peaosades on armastatud kogu maailmas. Pisut vähemtuntud on fakt, et see maailmakuulus muusikal põhineb tõestisündinud lool.

Tegelik Maria saadeti küll ühe, mitte seitsme lapse kasvatajaks ning kapteni vanim laps oli poiss, mitte tüdruk. Von Trappid veetsid mõned aastad enne abiellumist Austrias ning põgenesid sealt Itaaliasse, mitte Šveitsi. Imekaunis muusika, kaunid loodusvaated ja head näitlejatööd on selle pereloo teinud paljude põlvkondade jaoks kauniks ja elamusrohkeks.

Eestis tuuakse "Helisev muusika" lavale juba kolmandat korda. Vanemuise lavale jõuab lugu esmakordselt.

Hinnang: Kena muusika, hea esitus, toredad lapsed.

Märkused: Arvustus jääb nii lühikeseks, kuna jõulumelu on võtnud kogu jõu.

☟ 2. (165) Vanemuine - ☞Rumm ja viin - (Sadamateater, 17.12.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Conor McPherson

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Ott Sepp

Tutvustus: Conor McPhersoni esiknäidend "Rumm ja viin" on ühe noore mehe monoloog naistest, lastest, alkoholist ja valikutest. Laval saavad kokku aastatepikkune kassiahastus, Ott Sepp, Rumm ja Viin ning elu ise.

"Ma arvan, et minu persekukkumise peamine põhjus on kannatamatus. Ma ei viitsi kunagi oodata, kuni miski lõpeb. Ma ei viitsi keskenduda. Ma ei taha midagi uurida. Ma tahan kiireid vastuseid. Ja tundub, et ma olen seetõttu veits pessimist. Sest ma pole kunagi ühtegi vastust saanud."

Hinnang: Allakäigutrepil oleva mehe pihtimus viiimasest kolmest päevast. Värisev ja labane, samas, aga nagu elust enesest. Kui silmad lahti ringi käia, siis näeb purjutajaid iga päev. Selle all kannatavad sõbrad, abikaasad, lapsed ja inimesed ise. Mingil hetkel kaob kontroll enese tegude üle ning need muutuvad ettearvamatuteks.

Lihtne lavakujundus, mahe valguskujundus, tagasihoidilik muusikaline kujundus ning Ott Sepa sarm muudavad etenduse nauditavaks.

☟ 3. (164) Noorte Teatritehas - ☞Noorte Teatritehase ja Uru Noorteteatri kohtumisõhtu - (Tartu Genialistide Klubi, 12.12.2010) ♥♥♥

Žaanr: teatrifestival

Tutvustus: Kohtuvad Uru Noorteteater (U.N.T. http://www.urg.ee/) ja NOORTE TEATRITEHAS (NTT http://www.teatritehas.ee/). Kumbki teater esitab kolm enda lavastust ning lõpus üllatus.

Hinnang: Väga hea mõte väiksed etendused kokku panna ja neid teistele näidata. Kahjuks ei jõutud oma asjadega valmis ja nõnda tuli väga palju seisakuid ja asjatut publiku edasi tagasi solgutamist.

"Maailm. Ja mõnda" (NTT) - juba varem nähtud tükk. Seekord siis õiges kohas. Kõik oli näha ja kuulda. Ega kõigest ikka aru ei saanud, aga eks see ole ikka rohkem enda arengupeetus.

"Tulevik ja minevik" (U.N.T.) - ühest luuletusest tehtud lühinäidend. Mängivad näitlejad lugesid hästi, aga konkurendid publiku seas läksid oma isiklike mononäidenditega liiale.

"Futbols. Futbolas. Jalgpall" (NTT) - oleks väga näha tahtnud avasõnades kirjeldatud originaalversiooni (ilma ropendamiseta). Näitlejad oskasid suurepäraselt kukkuda ning palliga mängida.

"Mustjavalge" (U.N.T.)- noorte inimeste pihtimused. Üksikult päris huvitavad aga tervikut ei tekkinud.

"Mis Must siis saab?" (NTT) - eluline näidend, kuidas inimese eest üritatakse kõike ära otsustada. Veidi liiga pimedates värvides, samas, aga eks meie noored kobavadki pimeduses. Täiskasvanutest rääkimata.

"Sild" (U.N.T.) - algul tundus lihtne jant ennasttäis ärimehest ja looduserütmis elavatest külainimestest. Aga lõpupüänt keeras kõik pea peale ning sidus erinevad dialoogid võimsaks tervikuks. Õhtu parim etendus.

"Üllatus" - näide selelst, et kui asja tõsiselt võtta, siis saab mitu etendust järjest mängida nii, et vahepeal ei pea publikut välja ajama. Huvitavad etüüdid. Kohati natuke liiga musta huumoriga vürtsitatud.

☟ 4. (163) Ugala - ☞Grace ja Glorie - (Sadamateater, 08.12.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Tom Ziegler

Žaanr: draama

Näitlejad: Leila Säälik, Kadri Lepp

Tutvustus: Kahe naise elu hargneb lahti ühes vanas mägimajas Virginia osariigis Blue Ridge mäeahelikus Ameerikas. 90-aastasele vanaprouale Grace Stiles'ile, keda arstid enam aidata ei suuda, saadetakse Hospiitsi poolt hooldajaks Harvardi Ülikooli haridusega linnast pärit Gloria Whitmore.

Grace: "...Ma tahan öelda, et kõik siin maailmas on, tead küll, omavahel ühenduses. Nagu kampsuni silmused. Ükshaaval võttes pole neis midagi erilist,, aga kui üks silmus katki teha, hargneb kogu kampsun üles. Nii, ma küll ei tea, mis mu elu mõte oli,, aga ma olen kindel, et Jumal saatis mu siia maa peale kindla põhjusega. Isegi kui minu ülesanne oli olla nagu üks silmus keset kampsunit, kes hoiab ühe käega eelmisest ja teise käega järgmisest silmusest kinni. Kui mind ka ainult selle jaoks siia saadeti, siis pidi see olema tähtis. Ja nii olen ka mina tähtis. Ma arvan, et seda ootab Jumal meilt kõigilt, kullake. Et hoiaksime kinni. Üksteisest ja sellest kaunist maast, mille Ta meile on andnud..."

Hinnang: Südamlik tükk kahe naise elust ja olust. Kokku põrkuvad väga erinevad maailmad ning kuna mõlemad vajavad abi, siis leitakse kiiresti tee üksteisega (ja ka endaga) hakkama saamiseks.

Väga hea helikujundus. Lihtne, aga lööv. Sama lihtne ja tegevuskohale sobiv on ka lavakujundus.

☟ 5. (162) Vana Baskini Teater - ☞Valedetektor - (Vanemuise väike maja, 07.12.2010) ♥♥♥

Autor(id): Vassili Sigarev

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Merle Jääger, Egon Nuter, Andres Lepik

Tutvustus: Näidendi autor Vassili Sigarev on ütelnud: "Ma püüan oma teostes mitte öelda seda, millest need räägivad. Las publik ise otsustab.” Ärgem siis meiegi hakakem siinkohal "Valedetektorit” ümber jutustama. Ütleme vaid, et tegelasi on kolm: naine, mees ja hüpnotisöör. Viimase on kohale kutsunud naine, et too hüpnoosi abil selgitaks välja, kuhu mees joomase peaga palgaraha peitis, nii et isegi ei mäleta. Ja hüpnoos toobki lagedale palju huvitavat nii mehe kui naise väikestest ja suurtest valedest ning teineteise eest varjatud minevikust. Mida, aga autor tükiga tegelikult öelda on tahtnud, seda peab teatrivaataja ise otsustama.

Vassili Sigarev on kaasaegse vene dramaturgia noorema põlvkonna (sünd: 11.01.1977) viljakamaid, värvikamaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid esindajaid. Juba 2002. aastal pälvis tema näidend "Plastiliin”, mis tuli lavale Londonis Royal Court Theatre'is, lubavaima noore dramaturgi auhinna. Pärast seda on samas teatris paariaastaste vaheaegade järel lavale jõudnud mitmed tema näidendid. Praeguseks on Vassili Sigarev kirjutanud üle kahekümne lavateaose, millest õige mitut mängitakse nii siin- kui sealpool ookeani. Enim mängitud on juba nimetatud "Plastiliin”,, aga ka "Gupi","Must piim”, "Ahasverus” ja "Lepatriinu”. Ka eesti teatrivaatajale ei tohiks Sigarevi nimi võõras olla: 2006. aastal lavastas Erkki Aule Rakvere Teatris tema tragikomöödia "Gupi” ja aasta hiljem Raivo Adlas Tartus harrastajatega sama tüki. Ka filmifriikidele ütleb Sigarevi nimi nii mõndagi – 2009. aasta PÖFF-il linastus tema autorifilm "Hundikutsikas”, mis sai kinosõprade vaimustuse osaliseks.

Hinnang: I vaatus - vene korter, mölapidamutusega perenaine ja tema tuhvlialune mees. Võõrkehaks hüpnotisöör, kes ei tea kuhu astuda, kuhu istuda. Publik tegeleb pidevalt otsustemisega, millest Sirgarevi tükk räägib. Eriti neil harvadel kordadel, kui Nuteri mängitud Borisil õnestub suu lühivastusteks lahti teha. Kui itsitada millegi üle ei ole, siis igavleb. Kui huvitavaks kipub minema, langeb eesriie.

II vaatus - algab jõuliselt keerates tavaelult läbi naiselike liialduste utoopa valdkonda - väevõimuga suudetakse naine vaikima sundida. Siis tekkib ka meesele ruumi mängimisele ning säramisele. Kuigi tegelikult jäävad nemad ju nüüdki latrava naise hallideks varjudeks.

Et mitte kirjutada kolmandat vaatust otsustab autor tekitada õnneliku lõpu võimaluse, delegeerides otsustamise jälle publiku õlule.

Lavakujundus realistlik, mitte liialt peenutsev, aga samas ka mitte liiga lihtne. Samas lavaruumis saaks mängida veel palju erinevaid näidendeid.

Valguskujundus lihtne ja külateatrilik. Algusesse ja lõppu kujundati paar valgusüleminekut külma valge valgusega, ülejäänud aja võis valgustaja vabalt teed või kohvi juua, kuna valgus on staatiline.

Kui esimese vaatuse järel tekkis kiusatus ära minna, siis kokkuvõttes oli päris hea kahetunnine meelelahutus.

☟ 6. (161) Vanemuine - ☞Vihmamees - (Vanemuise väike maja, 03.12.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Dan Gordon

Žaanr: draama

Näitlejad: Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Robert Annus, Margus Jaanovits

Tutvustus: Enesekeskne ärimees Charlie Babbit näeb oma isa surmas ja sellega kaasnevas soliidses pärandis eelkõige päästerõngast oma makseraskustele. Ootamatult selgub, et kogu raha on isa pärandanud hoopis teisele pojale, Charlie vennale, kelle olemasolu on viimasele olnud peaaegu et saladuseks. Veelgi suurem ootamatus seisneb, aga asjaolus, et vend Raymond pole üheski mõttes tavaline inimene: tegu on autistiga, kelle aju suudab salvestada keerulisi tekste ja numbrikombinatsioone, olles samas abitu kõige lihtsamates igapäevatoimingutes. Algab kahe venna vaevaline, ühtaegu naljakas, nukker ja liigutav teekond teineteiseni.

Hinnang: Kui juttu oli kuulsast "Vihmamehe" filmist, siis millegipärast kerkis silme ette hoopis mingi teine teos. Võimalik, et draamateatris vaadatud "Vihmatantsu" aluseks olnu. Üsna mitu tuttavat arvasid, enne etenduse vaatamist, et nad on filmi näinud, kuid peale etendust muutsid meelt - kas pole filmi näinud või see on juba ununenud.

Jah, Riho Kütsari poolt mängitud Charly tekst on tõlgitud liialt labase ja ropuna, kuid samas Aivar Tommingase mängitud Vihmamees pehmendas ja tasukaalustas seda väga hästi. Näha oli, et ka Kütsarile oli nii ropp tekst ebamugav. Ju Malviuse käes olnud variant oli leebem.

Lavakujunduses oli väga palju pleksiklaasi ja läbipaistvaid valgusjuhtmeid. Õnneks ei mindud valgusmänguga liiale - või isegi jäädi liiga tagasihoidlikuks. Vihm ei olnud väga reaalne, aga muidu andis materjalivalik huvitavaid peegeldusi ja valgusmäng.

☟ 7. (160) Improteater - ☞Jää hüvasti, Eesti kroon - (Tartu Genialistide Klubi, 23.11.2010) ♥♥

Žaanr: improvisatsioon

Näitlejad: Virko Annus, Rednar Annus, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Maarius Pärn, Tarvo Krall, Indrek Tamm, Viljar Tölp

Tutvustus: Kas see on vaid hea märk, kui kaob me rahvusvaluuta? Keda tuleb veel selle nimel kärpida? Mida Päts sellest arvaks ja miks on Ivan Orav vait? Kuhu pöörduda, kui pensionisammas ei seisa? Kas euro püsib ka kümne aasta pärast? Kas siis saab majanduskriis läbi, kui euro Eestis kehtib? Millal ma tööd saan? Kas abikaasa tuleb siis mu juurde tagasi? Meie ei tea vastuseid. Aga me võime neid teile improviseerida. Eesti Improteater mängib teie valitud ja kujundatud stseene Eesti kroonist ning laulab loobumistest ja lootustest uues improetenduses: "Jää hüvasti, Eesti kroon…"

Hinnang: Oluliselt nõrgem tükk, kui Improteatri esimene linnuke "Katusel Kollane kass". Natuke jäi mulje, et noored tulid suurema ettevalmistuseta kohale, et kuulda publiku käest sõnu ja nendega siis välja vingerdada. Seos pealkirjaga on väga ähmane. Aga noored on tublid ja suutsid etteantud ülesannetega enamuses hästi hakkama saada.

Märkused: Genialistide klubis endiselt parim õunakook. Aga õhtuse ürituse algusajast ei peetud kohe üldsegi kinni. Rahvas tundus selelga harjunud olema, sest enamus jõudis kohale samuti hilinemisega.

☟ 8. (159) Tartu Uus Teater - ☞Sisaliku tee - (Tartu Genialistide Klubi, 16.11.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu

Žaanr: draama

Näitlejad: Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero Urke

Tutvustus: Mis minuga toimub? Kes on tegelikult kõige selle taga? Kas ma tahangi vastust?

Ilmselt mitte. Aga muide… Vastus on siin.

Hinnang: Järjekordne Uue teatri projekt, mille kallal küll meedias arutatakse, aga sisu ümberkirjutamisest käiakse mööda nagu kass ümber palava pudru. Ja see taktita õigustab end täiesti. Kohe algusest peale haaratakse publik näitemängu sisse ning hoitakse lõa otsas lõpuni välja. Ja seda ilma miljoni dollariste eriefektideta. Efekte muidugi on, nii nagu ka sõnamängudest kubiosevat teksti, tantsu, ja projektori pilte. Eriti meeldis mulle homoorikas suhtumine teatrisse ja teatri tegemisse. "Selleks, et tugevaid emotsioone saada, ei pea ju ometi teatrit tegema, piisab ju ka uuest sõjast".

☟ 9. (158) Vilde Teater - ☞Tagasitulek mööda lühemat teed - (Pepleri 27, 02.11.2010) ♥♥

Autor(id): Grupitöö

Žaanr: draama

Näitlejad: Romero Tamre, Oleg Želudkov

Tutvustus: Nüüd on mulle selge, et ei headus ega kurjus iseenesest, teineteisest lahus, ei avaldagi mingit kaugemaleulatuvat mõju; ja mulle on ka selge, et nad mõlemad üheskoos, omavahelises seoses, moodustavad väga õpetliku emotsiooni.

Kui sa ei saa suheldud inimestega, siis kuskilt tuleb siiski pihta hakata, näiteks loomadega! Inimene peab leidma mingi tee suhtlemiseks kellegagi või millegagi. Kui mitte inimestega, kui mitte inimestega, siis millegagi ometi.

Lugu on seotud probleemiga, miks teinekord osutub hädavajalikuks tükk maad õigest teest kõrvale minna, et otse ja lühemat teed tagasi tulla.

Hinnang: Uni tükkis vägisi peale, seda vaatamata väga tugevale valgustusele. Kas oli nüüd tegu kella keeramise järelmõjuga või veidi monotoonse tekstiga. Samas äratati lõpus korralikult üles.

Tekst oli väga tõsine, kus igal sõnal on suur osa. Seepärast läks üsna palju kaduma tänu Olegi kobavale ja rõhuvigadega eesti keelele. Olen kindel, et oma emakeeles oleks ta end tundnud oluliselt kindlamini ning elamus olnuks võimsam.

☟ 10. (157) Ugala - ☞Stockmannid - (Vanemuise väike maja, 27.10.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Henrik Ibsen

Žaanr: draama

Näitlejad: Aarne Soro, Vilma Luik, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Oja, Andres Tabun, Margus Vaher

Tutvustus: "Stockmannid" (originaali pealkiri "Rahva vaenlane") on meie ajastu suur draama, mis pärineb ühe enam loetud ja enam lavastatud norra näitekirjaniku Henrik Ibseni sulest. Näidend on kirjutatud rohkem kui sada aastat tagasi,, aga selles peituv aktiivne ja isegi anarhistlik eluhoiak võlub seniajani.

Loo keskmes on väikelinna elu ja hoiakud, mis kriisisituatsioonis äärmuseni pingestuvad ja sunnivad inimesi valima, kas jääda endale ja oma ideaalidele kindlaks või säilitada demagoogiale ja kokkuleplusele tuginedes status quo´d ehk valitsevat seisundit.

Intriigi kannavad vennad Stockmannid, arst ja linnapea, kes peavad tegema valikuid, mis on ühelt poolt ülimalt ebapopulaarsed ja teisalt rohkem kui hädavajalikud. Ilma liigse ajakohastamiseta on selge, et tänapäev murrab sellesse teksti mürinal sisse ja tegijad ei kavatse tormile kätt ette panna.

Hinnang: Järjekordne tõsine tükk, mille tutvustus ehmatas kolmveerand saalitäit koju jääma. Aga tükk oli hea. Eriti hea mulje jättis Tarvo Vridolini mängitud ajalehe toimetaja Hovstad.

Pikka aega tundus lava läbipaistva kardinaga kaheks väga ebavõrdse suurusega lavaruumiks jagamine vägivaldne. Aga samas andsid just needsamad kardinad väga palju uusi mänguvõimalusi ning lõi kenasti väikelinna atmosfääri.

Valgustus ei läinud kohati etenduse käiguga kaasa. Tundus, et mingitesse valguspiltidesse olid sisse jäänud seaded mõnest teisest etendusest. Samas oli üldine valguskujundus hea ja rahulik.

Sisu on tõepoolest väga tänapäevane. Võim ja rahaahnus paneb inimesi käituma huntidena üksteise vastu ja muutma oma meelsust vastavalt sellele, kuidas tundub hetkel kõige kasulikum. Kui vaja, siis reedetakse sõbrad ja kuulutatakse nad rahvavaenlaseks. Kõiki halbu uudiseid saab ümber arvutada rahaks ning siis otsustada, milline uudis on halvem. Mõtlemata sealjuures oma tervisele või turvalisule. Nii kaua kui saab jääda laisaks ning midagi tegemata oma rahakotti täita ei kanguta võimul olijat keegi.

☟ 11. (156) Hansahoovi Teater - ☞Sinised kilesussid jalas - (Õlletare, 26.10.2010) ♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Indrek Taalmaa

Tutvustus: "Sinised kilesussid jalas" on humoorikas näidend, kus üks näitleja (Indrek Taalmaa) kehastab kuut erinevat rolli, mis kõik ühel või teisel moel peegeldavad tegelaste suhestumist rahaga ja ühiskonda milles me elame.

Lavastuse teeb aktuaalseks ajalooline pöördepunkt, mil Eesti kroon vahetub euroraha vastu, kus eestlased saavad osaks ühest suuremast süsteemist ja ometigi ei tea me veel, kas ja millist mõju see avaldab iga üksikisiku heaolule. Sellele küsimusele me vastust lavastusest ei leia,, aga huvitavat mõtteainet kindlasti.

Hinnang: Üks näitleja teeb seitse erinevat täiesti eripalgelist rolli. Vahepeal tuleb peidus välja kostümeerija-jumestaja ning aitab näitlejal ümber kehastuda. Kostüümid on omapäeased ja ootamatud, kuigi enamus detaile on kuni selga panemise hetkeni otse silmade all. Eks oma jagu on ka väikses ruumis kasutatud väga hele valgus. Indreku tegi kuumus higist märjaks.

Tekstid olid head: tõsised ja samas naljakad, seinast seina. Kahjuks jäidki nad kuueks erinevaks elulooks (ja üheks muusikaliseks tervituseks) mille vaheline seos on väga hägune. See, et ühtedele on hädasti raha vaja ja teistel kipub seda jalaga segada olema, on igapäevane elu, aga just erinevate tegelaste kokkupuutepunktid peaksid etendusele värvi andma..

Minu skaalal üks tärn väheem suitsuga ropendava mehe eest. Ainult teatri pärast seda etendust vaatama tulla ei tasu. Aga kui on tahtmine sõpradega koos väljas klaasike jäätee kõrvale popplaulude nimedega toitusid näksida, siis on just täpselt hea vahepaus selleks ajaks kui kokk head paremat vaaritab. Ning pärast etendust on võimalik elusat tümpsumuusikat kuulata ning julgematel kituskesel tantsupõrandal jalgagi keerutada.

Märkused: Esietendus

☟ 12. (155) Tartu Uus Teater - ☞Pärmi Jaagu Unenägu - (Tartu Genialistide Klubi, 05.10.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Johann Woldemar Jannsen/Juss Haasmaa

Žaanr: draama

Näitlejad: Robert Annus (Vanemuine), Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Laura Peterson (Theatrum), Markus Luik (Vanemuine), Ain Mäeots (vanemuine)

Tutvustus: Näidendi autoriks on eesti näitekirjanduse rajaja, Lydia Koidula isa Johann Woldemar Jannsen. Teksti puhul on tegemist mugandusega algloost, kus joodikust mats pannakse päevaks paruni rolli, kellena saab teha kõike, mida soovib. Loo tuntuim näidendi versioon on Ludwig Holbergi "Mäeotsa Jeppe”. Võib vaid oletada, kuidas kõlas lugu 19. sajandil, kui eestlast polnud praegusel kujul veel ollagi ning laulukesest, millele Jannsen sõnad kirjutas, ei teatud Eesti hümnina. Küll, aga joodi toobikaupa.

Palju on muutunud?

Lavastaja Juss Haasma on trupiga toonud loo tänapäeva, nähes temaatikas kaasaja küsimusi ja probleeme. "Pärmi Jaak ei ole ainult Jannseni välja mõeldud tegelane, vaid Eesti ühiskonna tänanegi osa, kellega igaühel, kelle najal alkoholistatistika rajatud on, on oma ühisosa,” ütleb Haasma.

Idee "Pärmi Jaagu unenäost” sündis lavastajal ja peaosatäitjal Robert Annusel Tartu Uue Teatri eelmise hooaja uuslavastuse "Ird, K.” ettevalmistamise käigus. Haasma ja Annus on otsustanud, et nad on tegelikult ka uued Hermaküla ja Tooming ning lavastavad ja näitlevad edaspidi Tartu Uues Teatris vaheldumisi üksteise lavastustes. Seekord lavastab Haasma ja mängib Annus.

Hinnang: Väga huvitav valgus- ja helikujundus. Alguses sähviti segavalt kiiresti, aga üsna kähku loksus kõik paika. Väga lihtsate vahenditeta saavutati kena mõisa illusion. Mis sest et selle ehitamine võttis kõva pool tundi aega. Kostüümikunstnik pakkus libateenrite kehakatetega veidi üle.

Sõltuvuste teema on tõesti aktuaalne sajandist sajandisse. Viinakuradist jagusaamine ei ole kerge. Palju lihtsam on oma käitumisega sellele isegi kaasa aidata. Alati leidub neid, kes sõltuvustõvest kasu lõikavad ning kes kõrvalseisjana kannatada saavad. Lõpplahendus jättis kõik lahtiseks nii nagu eluski - ei me ette tea kuidas ettenäidatud teel kulgeme.

☟ 13. (154) Vanemuine - ☞Quevedo - (Sadamateater, 01.10.2010) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Undusk

Žaanr: draama

Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Liina Olmaru, Aivar Tommingas, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Martin Kõiv, Markus Luik, Kristo Toots, Jaan Sööt

Tutvustus: "Quevedo" on kirjaniku ja kirjandusteadlase, akadeemik Jaan Unduski ainus seni lavastamata näidend, 2003. aastal näidendivõistlusel esimest kohta jaganud tekst. Undusk oskab suurepäraselt kasvatada ajaloolistele isikutele "liha luude peale" ja vormida neist sügava siseilma ja keerulise psühholoogiaga tegelaskujud.

Francisco de Quevedo y Villegas on suur Hispaania luuletaja, kes sündis Kastiilia kõrgaadli perekonnas 1580. aastal. Vaheldumisi õukonnas ja pagenduses viibides kirjutas Quevedo väsimatult Hispaania allakäigu põhjustele osutavaid satiirilisi luuletusi, millest suur osa ei saanud ilmumisluba ja ringlesid käsikirjas. 1639. aastal vangistatakse Quevedo Hispaania kuningriigi peaministri krahvhertsog Olivarese salakorraldusega kui "valitsuse vaenlane". Neli aastat hiljem tagandatakse Olivares peaministri ametist ja Quevedo vabastatakse, kuid rõske vanglakelder on laastanud luuletaja tervise.

Kui kahe targa ja võimsa mehe vahel on lahendamata vastasseis, seisab seal kuskil liiga lähedal - üks naine.

Hinnang: Pikk ja keeruline tükk. Saal köetakse soojaks, ning hoitakse hämar, et uni kergemini peale tuleks. Eriti esimese vaatuse ajal. Teise vaatuse eel kõrvetatakse tossusoola, see viib une silmadest.

Lavatehniliselt oli huvitav leid kunstnikerdustega hoiulaegastega trepp. Eks ta natuke ajastut edasi kannab, aga suures osas ikka sinna teatrimaagia alla läheb. Teine element, millega kokku ei hoitud oli apelsiin. Ju võeti snitti Estonia suurest ettevõtmisest "Armastus kolme apelsiini vastu".

Valgus ja videotehniliselt oli tasakaal paigast ära. Video tükkis liialt peale, süües ära näitlejate ilmed ja kostüümid ning elades etendusest täiesti eraldi. Kasutatud maalid ja trikid nendega olid küll väga kenad ja hästi jälgitavad, aga liialt pealetükkivad ja jäid tihti teksti või tegevusega lahti seletamata. Kui juba efektitama hakati, siis oleks võidud ka maali "Veenus peegli ees" tekitamisega veidi rohkem vaeva näha. Meeldis cobo, mis tekitas vangla meeleolu.

Kahe suurmehe vaheline rivaalitsemine jäi kuidagi kaugeks ja arusaamatuks. Veidi liialt kaua on aega mööda läinud, selleks et mäletada, mis 17. sajandi Hispaanias toimus. Aga eks kunst ja poliitika kippusidki siis väga läbi põimuma ja üksteist lämmatama.

Märkused: Alla 18. aastastele ei soovita. Neile, kes teatrist vaid meelelahutust otsivad, ka mitte.

☟ 14. (153) Vanemuine - ☞Kaos - (Vanemuise suur maja, 22.09.2010) ♥♥

Autor(id): Mika Myllyaho

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Tutvustus: "Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho "Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami. Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on, aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.

Hinnang: Parafraseerides ühte peategelast "Tere! Minu nimi on Sofia... sellele järgnes selline sündmuste jada ... tegelikult ei juhtunud midagi märkimisväärset".

Vägisi tekivad seosed kevadel näthtud etendusega "Külaline". Ka tollel korral jõudsin ma saali teiseks etenduseks, osa dekoratsioone sõitis ratastel ja oli ebaküps. "Külaline" võeti kavast maha, kuigi "Kaos" on minu arvates kehvemgi.

Lugu ise on koomiline, üldjoontes traagiline ning eluline, kuid pinget ei ole. Näitlejad otsivad kobades lavalt markereid, vahetavad riideid ning lohistavad mööblit edasi tagasi. Vaimukaid leide on mitmeid, aga tervik lonkab mõlema jalaga. Liiga palju on rabelemist rekvisiitide pärast.

☟ 15. (152) Vanemuine - ☞Puhastus - (Vanemuise väike maja, 21.09.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Sofi Oksanen

Žaanr: draama

Näitlejad: Marje Metsur, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn

Tutvustus: Postsotsialistlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks erinevat naist: kuuekümnene Aliide ja verinoor Siberist pärit Eesti päritolu neiu Zara. Mõlemal on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada? Olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik.

"Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja Vanemuise teatris.

Hinnang: Lavastajal on oma raadiointerviuus õigus mitmes asjas. Esiteks, tegu on väga julma tükiga. Mis sest et filmidest tuttavat tapmist ja tagaajamist ei ole jätkub pinget algusest lõpuni. Teiseks, näitlejate valik on olnud väga õnnestunud. Nõrka lüli nende seas ei olnud. Kui nõrka lüli otsida, siis minu arvates oli selleks lavakujundus. Liiga palju oli kasutuid detaile. Kajakaparv on kena kujund, aga kui kogu kaks ja pool tundi on laval needsamad elutud linnumaketid, siis tüütab ära küll. On näha, et lavakujunduses rõhutatakse seda, et vaatajaks on enamasti need, kes on kaotanud sidemed maakoduga või on selle üles ehitanud juba linna mängureegleid arvestades. Kui otsida autentsust ajavahemikule 1945...1992, siis põrandad olid liiga moodsad.

Sisus on väga palju sügavaid keerdkäike. Võimuvahetustega kaasaskäiv püüdlus mitte hammasrataste vahele jääda on kõva jõud, mis muudab parimagi inimese parajaks montsrumiks. Teisalt on maailm nii pagana väike, et varem või hiljem jõuavad nooruses tehtud teod päevavalgele.

Tõenäoliselt ei tasu seda tükki vaatama minna masendunud meeleolus, masendustunne võib süveneda. Samas pole ka võimatu, et tekkib vastupidine efekt - "on neid kellel on läinud veel kehvemini".

☟ 16. (151) Endla - ☞Algus - (Tartu Genialistide Klubi, 10.09.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Andres Noormets

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink, Sepo Seeman, Jaanus Mehikas, Feliks Kütt, Janek Kivi

Tutvustus: Miks on pidevalt selline tunne, et tegutseda ja tööd teha tuleb selle nimel, et ükskord ometi elama hakata? Aga kuidas ma käituksin siis, kui saabub käsk, et elama tuleb hakata kohe, nüüd ja praegu? Kas minu sisemine olek ja mind ümbritsevad suhted peaksid sellisele kiirendusele vastu? Miks on lahenduste tarvis üldse vaja midagi oodata, miks ma pole rahul sellega, mis mul juba olemas on? Miks mulle pidevalt sisendatakse, et kõigel on kõigega seos? Kas mina, minu keha, minu unenäod ja minu teod on ikka üks ja seesama asi?

Nendele küsimustele otsivad kontsertdraamas mängijad vasteid ja vastuseid sõna ja muusika abil ning tulemused võivad olla oodatust üpris erinevad - lõbusamad, tõsisemad, arusaamatumad jne.

Hinnang: Väga pika vinnaga etendus. Vaatad esimese vaatuse ära ja ega mingit sotti ei saa, mis toimub. Sepol on kül väga hea lauluhääl ja pillimehed mängivad hästi, tekstid on tõsised, aga kõrval toimuvaga tervikut ei teki. Samas juba üsna teise vaatuse algusest põimitakse varemolnu kenaks linnupesaks. Kas lõpplahendus nii kena on, eks see jää kõigi enese südametunnistusele, aga üks täitsa võimalik elust maha kirjutatud lugu on kokkuvõttes küll.

Meeldis, et tükis ei ropendatud ega mindud vulgaarseks nagu viimasel ajal kipub kombeks olema.

Märkused: Genialistide klubis pakuti festivali ajal kõige maitsvamat kooki.

☟ 17. (150) NO99 - ☞Pea vahetus - (Sadamateater, 10.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg

Žaanr: draama

Näitlejad: Märt Avandi (Draamateater), Priit Võigemast (Linnateater)

Tutvustus: Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad, kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk. Idealism on kohati kohatu - on,, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.

Hinnang: Palju kalambuuri ja sõnade pärast juuksekarva lõhkiajamist. Taustaks kas kammermuusika või nihkega koor. Nii suure nihkega, et sõnade aru saamiseks peab teksti ekraanilt lugema. Kui Kirisiaiale sai ette heita, et palju tegelasi teeb tagataustal midagi, siis siin pigem seda, et terve koorijagu inimesi lihtsalt istus enamuse sellest kolmest tunnist.

Märkused: Etendus algas 15 minutit pärast südaööd ja lõppes 3:07 hommikul.

☟ 18. (149) Eesti Draamateater - ☞Kirsiaed - (Vanemuise suur maja, 09.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Žaanr: draama

Näitlejad: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere

Tutvustus: Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tshehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.

Lugu ise on lihtne. Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne. Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda.

Näidendis hargnevad väga keerukad intriigid nii armumiste kui ka äri pinnalt. On värvikaid tegelasi, kes on nagu yks yhele meie igapäevasest elust maha kirjutatud.

Rollid on võimsad ja neist unistab iga näitleja.

Hinnang: Suur lava, võimsad trossid näitlejate tõstmiseks, mõttetult mitmekesine valguspark, lavaaugud, mainekad näitlejad. Kuid väikse Vilde Teatri etendus läks rohkem korda. Seda vaatamata asjaolust, et kavalehele Draamateater oma väiksest konkurenti ei pannud.

Asi läks kuidagi palaganiks. Ülestõstetud poodiumi taga pidevalt keegi sagis ja tegi midagi. Tsirkuse numbrid ning asjade otsa komistamise naljad. Visuaalsed efektid olid lõputust teest, sätendavast päikesest või metsatukast. Hääbuvat mõisa koos toretseva kirsiaiaga seal ei olnud.

Märkused: Tuleb tänada veelkord Islandi vulkaani. Tänu etenduste vahetusele nägin ära ka "Grönholmi meetodi", mida vaatamise päeval pidasime lahjemaks valikuks, aga mis tegelikult oli võrdväärne või isegi veidi parem. Aitäh muidugi ka Draama 2010 meeskonnale etenduse koju kätte toomise eest.

☟ 19. (148) VAT Teater - ☞... viimane lint / Saare esimene lint - (Athena kultuurikeskus, 08.09.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Samuel Beckett

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Tanel Saar

Tutvustus: Kõnealusel lavastusel on vähemalt kaks teatrilooliselt olulist tahku. Esiteks tehnilisest. Lavastuse raamiks on Becketti "Krappi viimane lint", kus teatavasti vana Krapp kuulab nooruses räägitud ja lindistatud sisevestlusi. Lavastusgrupp üritab teatud mõttes olla autoritruu – noore Krappiga samaealine näitleja Tanel Saar loeb linti selle, mis Beckettil lindilt kostab. Vana Krapp kuulab neid lindistusi 30 aastat hiljem. Seega esietendub "Krappi viimane lint" VAT Teatri ja Tanel Saare esituses sügisel 2040. Avalikke salvestusi on planeeritud mitmeid. Paremini õnnestunud helisalvestus deponeeritakse aastani 2040 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse. Näitejuhtideks/konsultantideks on ka siis Aare Toikka ja Rait Avestik. Kui see ei peaks, aga võimalik olema, võtavad ülesande enda kanda järgmised inimesed, kes on nimekirjas, mis on lisatud deponeeritud salvestisele. Kirjeldatud viisil jääb aastal 2040 lavastus ära ainult sel juhul, kui ka näitlejal Tanel Saarel pole enam võimalik esineda.

Teisest küljest on tegemist Tanel Saare teatraalse tagasi- ja edasivaatega oma ameti kontekstis. Ausas ja kohati ka eneseiroonilises avalduses pöördutakse Jüri Järveti poole, kellelt loodetakse abi ja tuge. Tehnilise poole pealt tulevad Saarele kohtumise korraldamisel appi video- ja valguskunstnik. Kuidas ja kas, aga Saare ning Järveti "päris" kohtumine aset leiab, selgub etendusel. Saar üritab vastata retoorilisele küsimusele: Mis on tegelikult tähtis...? Kas Saar ka TEGELIKULT leiab selle, mida kõnealuse lavastuse või avaliku lindistusega otsib, selgub hiljem. Lavastusgrupp arvab, et sel kavandatud metafüüsilisel ning metateatraalsel rännakul see siiski õnnestub.

Eesmärgiks on katsetusena "läbida" ka Becketti "Krappi viimane lint". Kardetavasti intertekstuaalsemalt, kui tavaks. Aidaku meid kõigevägevam.

Hinnang: Huvitav projekt. Minagi olen selles eas, kust pärinevat Krapi nooruspõlve lindistused. Millised emotsioonid võiksid olla aastal 2040? Milline on siis tehnika. Juba praegu jääb lint vanavara hulka. Linte veel leidub, aga makke jääb üha vähemaks ja vähemaks. Kui praegused lindistused tehti arvutiga ja säilitatakse tõenäoliselt CD või DVD'l, siis milline andmekandja on valdav siis. Kas praegused andmekandjad üldse peavad vastu 30 aastat.

Video ja helisalvestised sulatati väga kenasti etenduse sisse. Becketi ja Saare teksti vahel laveeriti kenasti. Kuigi tulevikule mõeldes oleks võinud Saart veidi rohkem olla. Naiste kaasamine etendusse andis juurde küll veidi koomikat, aga sellega pingutati natuke ka üle. Eeva ülikond oli liiast.

Märkused: Esietendus. Ei mäletagi millal selles saalis olnud esietendus oleks nii publikurohke. Samas üks rida jäi veel tühjaks.

☟ 20. (147) Endla - ☞Mässajad - (Sadamateater, 08.09.2010) ♥♥♥

Autor(id): Roy Strider

Žaanr: reisikiri

Näitlejad: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

Tutvustus: "Muidugi ma protesteerin,, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad,, aga eesmärgid on samad – raha ja võim!" /katkend näidendist/

Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

Hinnang: Ootasin enamat. Kuigi tegelikult oli ju kõik olemas. Noored inimesed rääkisid oma loo sellest, kuidas nad olid väiksed muttrikesed ühes suures ettevõtmises. Kuidas ühest väikesest mängust võib saada üks suur jama. Väga kerge on välja loopida erinevaid loosungeid, aga kas me adume ikka lõpuni, milleni need viia võivad.

Sotsiaalse alatooniga tükk on kindlasti noortele vajalik, sest annab võimaluse lähiajaloo käsitlust vaadata teise nurga alt ja võib-olla suudab nii mõnegi ka kõrvale hoida suurtest pahandustest. Või siis vastupidi kanda teadvusse, et ka teisiti mõtlemine ja tegemine on võimalik. Ning eks sotsiaalse mälu säilitamiseks ka.

Tempo oli veidi aeglane, tekst monotoone. Poolik kahekordne pilt üritas seda illustreerida, aga enamasti ei kerkinud piisavalt esile. Teisalt jäi mitteoluline meediamull ja kära kõrvale andes võimaluse vaikselt kaasa mõelda - mis oleks siis, kui mina oleksin selle summa keskel.

☟ 21. (146) Tallinna Linnateater - ☞Meie, kangelased - (TÜ Üliõpilasmaja, 07.09.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Jean-Luc Lagarce

Žaanr: draama

Näitlejad: Aleksander Eelmaa, Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Andres Raag, Peeter Jakobi (külalisena), Andero Ermel, Tõnn Lamp, Anu Lamp, Andrus Vaarik, Piret Kalda

Tutvustus: Originaalpealkiri: "Nous, les héros". © Editions Les Solitaires Intempestifs.

Jean-Luc Lagarce on Prantsusmaal hetkel kõige mängitavam kaasaegne autor, Eestis oli "Meie, kangelased" tema näidenditest esimene, mis lavale jõudis. Lugu räägib rändnäitlejate trupist 20. sajandil Euroopa südames – kuigi autor jätab tegevusaja ja -koha täpsustamata, võib mitmete vihjete alusel paigutada selle 1938. aasta Prahasse. "Meie, kangelaste" motoks on Franz Kafka "Päevikute" 1910. aasta avalause: "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub." Kafka tsiteerimine on võti näidendi mõistmiseks, sest Lagarce pole mitte ainult ammutanud temalt inspiratsiooni, vaid loonud oma näidendi Kafka kirjutistest laenatud lõike kombineerides – samas on, aga kahe autori vahelise dialoogi tulemuseks uus algupärane teos. Lagarce kirjutas "Meie, kangelased" 1994. aastal, vaid aasta enne oma surma, teatritrupile La Roulotte, mille asutajaks ja juhiks ta oli. Näidend ei räägi siiski mitte üksnes teatrist ja teatritegemisest, vaid ka teelolemisest, kodutusest ja isamaatusest, sõja ähvardavast lähedusest, inimese haprusest maailma halastamatu masinavärgi taustal ning neist, kes argielu väiksuse keskel ometi otsivad midagi suurt.

Hinnang: Hämmastav, kui palju teatrid on sellel korral vaeva näinud selle nimel, et publikul oleks etendust hea vaadata. Publikut lastakse saali võib-olla veidi vähem, aga kõigil on hea vaade etendusele.

Juba ainuüksi dekoratsioon ja butafoor tasus vaatamist. Suhteliselt väikse maja kohta ehitati üles väga suur mängupind ja selle ääred on täis vihjeid erinevatele sajanditele.

Suurepäraselt said näitlejad hakkama koos ühes pundis väga väikesel põrandapinnal. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Ning hiljem kasutati ära kogu mänguplatsi avarus.

Ainuke küsimärk on etenduse pealkiri. Teise vaatuse alguses küll veeretati juttu isepäisest kangelasest, aga tervikut see kokku ei võtnud. Samas, milline võiks olla pealkiri mis seda suudaks?

☟ 22. (145) Von Krahli Teater - ☞The End - (TÜ Jakobi Spordihoones, 06.09.2010) ♥♥♥♥♥

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak

Tutvustus: See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust...

On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan, mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.

Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan,, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust. Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud, jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos, kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest ma ei oska end lõdvaks lasta.Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.

Hinnang: Saali lastakse 10 minutit enne etenduse algust. Kuna tegemsit on draamafestifaliga, siis lastakse istuma ka mõned õnnelikud, kes varem piletit ei saanud. Kohtade kättenäitamine on aeglane protsess. Seega teatritegijate algsetele kavatsuste kiuste on võimalik veidi piiluda ja teha ennustusi, mis toimuma hakkab. Ega palju ei näe, sest kõik mittevajalik on pakitud musta kardina taha. Silma hakkab kiiresti see, et võimla lakke (minagi olen selles saalis korvpalli mänginud) on paigutatud päris palju valgusteid, kuid enamus neist on suunatud arvatavast mängupaigast eemale. Kas jälle tükk, kus osa tegevust toimub publiku seljataga..

Lõpuks kustuvad prožektorid ja teevad seda oma kahekümneks minutiks. Ääärepealse istujana näen, et minu kõrval publiku seljataga põrandal helendavad väiksed kleepsud. Aga valgusmäng küünalde, tõrvikute ja muu elava tulega käib iidse muinasjutu taustal algses kohas. Ei, ega igav ei ole - näitlejad valges kõidavad publiku enda külge. Aga ikkagi kõik märgid näitavad, et midagi veel võimsamat on tulemas.

Ja siis ta tuleb - kahel ekraanil pildishow koos masinliku tekstiga, mille käigus pillutakse publik teise kohta ning varasemas koordinaadistikus seljataga ilutseb kaasaegne köök. Valgust on ikka veel vähe. Aga nüüd hakkavad näitlejad igapäevajuttu ajama suumikrofonidega. Tekstist kumab läbi eneseiroonia, huumoristlik peegeldus Eesti teatrimaastikul toimuvale ning kokkuvõte varem toimunule. Sõnamäng on kaasakiskuv, kehakeel huvitav. Valgust tuleb juurde... Kahjuks ka ropendamisi.

Ning siis algab tõeline perfomance. Sõndadest selle kirjeldamiseks jääb väheks. Seda peab nägema. Põlema pannakse ka võimsad strobod ning müriseb vali muusika.

Sellega teatriefektid ei lõppe. Publik paigutub veel ühe korra ringi ning jälgib vaatemängu 24 erineval arvutiekraanil. Selge, maailmalõpp hakkab lähenema... Visuaalne haripunkt on juba saavutatud, aga ajuloputus jätkub.

Visuaalselt väga võimas etendus. Lavameistrid ja tehnikud on etenduse Tartusse toomisega palju vaeva näinud. Suur aitäh neile selle eest.

☟ 23. (144) Vanemuine - ☞Gorgo kingitus - (Vanemuise suur maja, 03.09.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Peter Shaffer

Žaanr: draama

Näitlejad: Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen, Kairi Kilgi

Tutvustus: Noormees on otsustanud kirjutada raamatu äsjasurnud kuulsast kirjanikust, oma isast, kellega ta pole iialgi kohtunud. Kirjaniku viimases elupaigas, üksikul saarel elav lesk annab talle kaasa hoiatuse: minevikusündmuste lahtikaevamine võib tuua päevavalgele ka ehmatavaid ja pettumuskibedaid avastusi. Noormees soovib siiski kuulda Tõde. "Gorgo kingitus" jätkab Shafferi meelisteema uurimist: mis on geniaalsus? Kas on paratamatu, et geniaalsus käib koos oma vastandite - väikluse, alatuse ja sõgedusega? Kas liigne tõsidus halvab geniaalsuse? Ühe abielupaari loos põimuvad keerukal kombel armastus ja looming, Vana-Kreeka mütoloogia, moraali- ja filosoofiaküsimused. Samas terendab iga keeruka probleemi taga lootus, et inimene suudab muutuda.

Hinnang: Etendus algas peale kammitsetult. Lisaks tehnilistele apsudele kiputi üksteisele tekstiga sisse minema. Aga küll aeg loksutab selle paika ning järgmised etendused tulevad lihvitumad.

Meeldis see, et mineviku ja olevikuga ei mängitud liialt. Mineviku meenutused käisid kindlalt kronoloogilist rada pidi ja pinevus kasvas loogiliselt. Ka teatri ja oleviku segamine käis väga osavalt.

Martin Veidemanni kutsumine ühte peaosadest tundub hea otusena. Koos Külliki Saldrega moodustus suurepärane paar. Helilindile loetud Perseuse, Oliwer Cromwelli ja Athena tekst tundus võika ja ülemängituna. Tantsiate liigutused kippusid tekstist erinevat teed pidi käima. Teisalt teatris mängiti halba teatrit ja seal peabki nii olema.

Märkused: Esietendus.

Vanemuise teater ei soovita etendust tulla vaatama lastega. Mina ka ei soovita - liiga pikk ja liialt palju võõrapäraseid nimesid.

☟ 24. (143) Noorte Teatritehas - ☞Maailm. Ja mõnda - (Tartu Genialistide Klubi, 31.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Tammaru/Müüripeal

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Mai Raet, Minni Saapar, Semele Kari, Annike Tolmats, Karl August Kaljuste, Toomas Krips, Martin Teder, Peeter Piiri

Tutvustus: "Mäletad seda reisi, kus... Puhkus ei läinud nagu plaanitud? Ei tahtnudki enam tagasi tulla? Kohtasid imelikke kohalikke ja veel kummalisemaid kombeid? Kus kultuurišokk ei lahtunudki? Kus mitte millestki vahepeal mitte midagi aru ei saanud? Seda me mängimegi," kirjeldab uuslavastust Tammaru.

Uue teatrihooaja alustamiseks sai spetsiaalselt korda tehtud Genialistide klubi tagahoov, kus noored näitlejad said end füüsilisest ja sotsiaalsest heast küljest näidata. Seda, kuidas nad publiku ees hakkama saavad, näeb juba sel nädalavahetusel.

Füüsilis-visuaalset ja mängulist teatrit, kus rändelemendid avastavad äratuntavaid ja tundmatuid maailmakultuure saab näha Genialistide klubi tagahoovis augusti viimastel päevadel!

Hinnang: Seekord halb kohavalik. Näitlejatel oli palju ruumi, aga väga väike oli ala, millelt neid oleks võimalik jälgida. Kui etendus on üles ehitatud üksikisikute ja kollektiivi kehakeelele, siis peaks näitlejaid olema näha igalt poolt.

Aga noortel oli, mida publikule edasi anda. Ja tehti seda noortele arusaadavalt. Neile, kes umbkeelses keskkonnas pole viibinud võib asi jääda arusaamatuks ja asjatuks kätega vehkimiseks.

☟ 25. (142) R.A.A.M - ☞Jõud - (Jäneda Pulli tall, 25.08.2010) ♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater), Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere Teater), Lauri Kaldoja (Rakvere Teater), Ott Kartau (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Raigo Saariste (Balti Filmi ja Meedia kool), Mikk Dede (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Aare Külama (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Mihkel Uueküla (Lääne-Eesti Päästekeskus), Pärt Uusberg (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Kauri Kont-Kontson (TxtIT), Kristjan Mazurtchak (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Andreas Lenk (Plink-TV), Marten Altrov (Georg Otsa nimeline muusikakool), Jaanus Väljaots (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Madis Enson (Tallinna Ülikool), Jaanis Juhanson (Tartu Ülikool), Joonas Kendra (Toshiba), Tenno Toomistu (Tartu Ülikool), Andres Sahkur, Sander Jürjens, Reio Blond, Henri Pukk, Kristen Müürsepp, Sander Sepp, Taavi Kendra

Tutvustus: Herbert Aab on kadunud

Hinnang: Väga huvitav koht teatri tegemiseks. Noored mehed oskasid väga mõjuvalt koos laulda. Seda nii vaikselt kui ka täis jõuga. Vist esimene kord, kui koor oli mõneks ajaks osaliselt paigutatud pealtvaatajate alla ja taha. Akustiliselt mõjus see väga võimsalt.

Vana tallihoone kivimüür mõjus kollases soojas valguses väga kenasti ja päikseloojang mere ääres saadi kätte.

Sisulise poole pealt on tegu müsteeriumiga, millest väga hästi aru ei saanud. Väga palju kasutati naeruteraapiat.

☟ 26. (141) Assikvere külateater - ☞Mulgipolka - (Laulupeomuuseum, 18.08.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): A. Kitzberg

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Ülle Särki, Mare Nõmm, Julia Tross, Merle Müür, Inna Lamp, Helgi Vaga, Ene Vaikmäe, Arvi Kirikal, Anu Värk, Meelis Soieva, Marve Juursalu, Eevi Märtinson, Erni Mõisa, Jaan Lea, Joosep Lamp, Fred Nõmm, Claudia Tross, Sirli Oras

Tutvustus: August Kitzbergi "Kosjasõidu" järgi seatud "Mulgipolka" Jant neljas vaatuses. Lavale seadnud Ülle Meos.

Hinnang: Seekord kehastas suur maanaistevägi linnaproade asemel mehi - nii linnavurlesid kui maamehi. Ja tegid seda väga hästi.

Veidi kahju, et viimasel hetkel viidi etendus laulupeomuuseumi sisehoovist üle saali. Riided jäid küll kuivaks, aga sisehoovis oleks parem ülevaade ja näitlejatel rohkem ruumi olnud. Samas tund ja kolmveerand vihma käes oleks veidi liig ka olnud.

Väga head kostüümid. Ning häsi läbimõeldud rekvisiidid ja funktsionaalne mööbel. Lauldi hästi, kuigi suud maigutavad lapsed olid veidi liiast. Samas osad lastest laulsid väga hästi.

☟ 27. (140) Eesti Draamateater - ☞Lõputu kohvijoomine - (Vanemuise väike maja, 17.08.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Madis Kõiv

Žaanr: draama

Näitlejad: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur

Tutvustus: Linn põleb, ka kohvik põleb, ja ehitatakse uuesti üles. W kohvik on ikka sama koha peal, ikka räägitakse seal jutte, jagatakse uudiseid ja loetakse luulet. Alati istub seal nurgas üks mees - Stammgast - ja joob kohvi. Pommiplahvatused ja sisse-välja sagivad sõjaväelased ei saa kunagi ühe kannu aromaatse kohvi ja maitsva veini vastu.

Hinnang: Mees, kes oli juba 1918 aastal pidev kohvikukülastaja jäi seda kuni 1983 aastani. Oleks tänagi, aga siis põles kohvik maha. Kas kadestada meest, kes 65 aastat käis päevast päeva ühes ja samas kohas ja ei tegelenud millegi muuga kui muutuva elukeskkonna arenguid.

Häiris see, et lavastuse tempo võeti maha korrates pidevalt ühte ja seda sama - see on lõputu kohvijoomine ja see on kõige olulisem tegevus. Ahistavalt mõjus ka see, et hüpati ühest ajastus teise jättes piirjoonded väga seguseks. Kui süveneda, siis annab see tükile muidugi filosoofilist väärtus juurde, kuid kronoloogiline järjestus on kergemine jälgitav.

Lavakujundus on väga huvitav millesse on peidetud palju erinevaid sümboleid Tartust ja erinevatest aegadest. Valgus ja helikujundus täiendas seda kenasti.

☟ 28. (139) Tartu Uus Teater - ☞Kristjan-Jaak laskub maa peale - (Raadi mõisa park, 13.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Andres Keil

Žaanr: draama

Näitlejad: Jim Ashilevi (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi, Jaanus Johanson (Valmiera Draamateater), Kristjan Sarv.

Tutvustus: "Kristjan-Jaak...” on eklektiline lugu Kristjan-Jaagust, kes on praegu siin. Ja Alo on siin. Ja siin on ka läti luuletaja Eduards Veidenbaums. Olles siin on nad ka omas ajas. Aeg on teatavasti üldse suhteline mõiste, nii, nagu on relatiivne ka meie suhtumine aega. Ehk isegi on relatiivne meie suhtumine kohta. Aga see pole tegelikult oluline.

See on väga Tartu lugu – ja Tartu, nagu me teame, ei ole mitte pelgalt Tartu, Tartu on sulatusahi ja elukool. Ja see on väga ülikooli lugu – ülikool, nagu me teame, ei ole mitte pelgalt ülikool, ülikool on keskkond, kohati võimu ja vaimu põrkumiste ja põkkumiste koht. Ja see on lugu noorest inimesest, noorest hingest. Lugu noore hinge otsingutest, rännakust hinge rahulduseni. Kui seda on võimalik saavutada. Ja kes oskab lõppude lõpuks ütelda, kas parem on maa peal, taevas või maa ja taeva vahepeal kiikudes?

Ja veel, kui kellelgi on eriti terav sotsiaalne närv, siis ka see saab puudutatud. Kristjan-Jaak laskub maa peale.

Hinnang: Järjekordne tükk, kus segatakse kokku minevik ja olevik. Ja seda väikeste killukestena siit ja sealt ilma mingi järjepidevuseta. Ühendavaks lüliks valiti luuletused ja laulud. Nii nagu tutvustusest lugedes karta võis siis laul oli antud etenduse vaieldamatult kõige nõrgem lüli. Ja seda mitte ainult seepärast, et Volk haige oli. Sama muusika ilma laulujõminata oleks palju paremini mõjunud, sest pillimehed ju mängida oskasid. Ning etenduse alguses kasutatud linnuhääle immiteeringud olid väga asjakohased.

Tükk oli huvigtav ka sellepoolest, et selles kasutati päris mitut keelt - saksa, ladina, rootsi, vene, läti. Mitte just kõige õnnestunum valik minu jaoks, aga huvitav ikkagi.

Kahjuks läks lõpuosa veidi liialt ropendamiseks. Alguses ju tehti ka filosoofia varjus allapoole vööd nalju, aga jäädi sündsuse piiresse.

Huvitav leid oli kasutada soojal õhtul mänguelemendina lund. See, et järve kaldal vette hüpatakse on ju tavaline, aga et augustis ka lumesõda mängida..

Märkused: Raadi mõis koos järvega on väga huvitav paik jalutamiseks.

☟ 29. (138) Hansahoovi Teater - ☞Puut/Laat - (Hansa Hoov, 10.08.2010) ♥♥♥

Autor(id): Aapo Ilves

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Egon Nuter, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Meelis Hansing, Liina Tennosaar, Marje Metsur, Irina Võsaste, Inga Allik, Merle Jääger

Tutvustus: Aapo Ilvese näidend "Puut/Laat" käsitleb humoorikas võtmes äriajamise ja kauplemise ajalugu ning eripärasid Lõuna-Eestis läbi kolme erineva ajastu: XX sajandi 30-ndad. 70-ndad ja XXI sajandi algus. Näidendi sündmused ja tegelased põhinevad ja lähtuvad reaalsest ajaloost,, aga ka rahvapärimusest, mida autor on aastaid kogunud ja uurinud.

Hinnang: Kui heliapsud välja jätta, siis hea etendus. Tundub juba enese kordamisena, aga nii paljudki naljad olid tuttavad päriselust ning mänguplats sobib tüki jaoks. Ning iga aastaga on sinna teatraalseid võimalusi juurde ehitatud. Võrreldes eelmiste aastatega oli etendus paremini jälgitav.

Kuigi tegemist on suvelavastusega, siis lastele ma seda ei soovita mitte. Esiteks kasutatakse etenduses palju erinevaid keeli (võru, saksa, vene, pudi jne) ning teieks on seekordsesse valikusse juhtunud liialt palju allapoole vööd nalju.

☟ 30. (137) R.A.A.M - ☞Eesti asi - (Laulupeomuuseum, 28.06.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Mart Kivastik

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Anti Reinthal (Eesti Draamateater), Jan Uuspõld (Eesti Draamateater), Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Elina Reinold, Ain Lutsepp (Eesti Draamateater), Egon Nuter, Britta Vahur

Tutvustus: .. on lugu Krimuna küla rahvast, kes on otsustanud Tartusse esimesele laulupeole minna. Hoolimata nende teel olevatest raskustest: krimunalased ei oska lugeda, laulmisest rääkimata, neil on kombeks varastada ja valetada, mis tähendab, et Krimuna mõisniku arvates pole "matsidel" laulupeole asja. Niikuinii nad laulma ei õpi ja eurooplasteks ei saa. Aga võta näpust! Noore õpetaja Livio abiga suudavad krimunalased siiski laulud selgeks saada ja Tartusse jõuda. Sellest "Eesti asi" räägibki - eesti rahva ärkamisest.

See on lauludega isamaaline põnevuslugu meie esimestest sammudest eurooplasteks saamisel.

Hinnang: Kui laval on koos Tõnu Oja, Jan Uuspõld ja Egon Nuter siis olenemata sisust on oodata head etendust. Ain Lutsep ja Britta Vahur on lisaks kui kirss tordil. Näitlemisoskusest enam tuleb kiita näitlejate lauluoskust. Koos kõlati väga veenvalt ja kenasti.

Natuke häiris "Minu veetleva leedi" sündroom - tegelased räägivad pudistades ja teevad metsloomahääli ning siis järsku kõlab nende esituses perfektne laulukoor.

Kavalehelt on lugeda, et valguse ja heli eest vastutavad kaks inimest. Samas mingit heli- ega valgustehnikat ei kasutatud. Kui liialt ere tagantvalgus (loojuv päike) välja arvata, siis oli see just õige valik. Näitlejad suutsid ilma muusikaliste instrumentide ja võimenduseta väga kenasti hakkma saada. Ning loojuv päike pani näitlejate pead kuldselt särama.

Hüpe Euroopasse jäi natuke kunstlikuks, aga samas lauldi väga hästi ning kiire kostüümivahetus lisas etendusele vürtsi.

☟ 31. (136) Kollase Kassi Suvekool - ☞Saaremaa onupojad - (Sadamateater, 16.06.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Lydia Koidula

Žaanr: komöödia

Tutvustus: Koidula "Saaremaa onupoeg" oli esimene etendus Vanemuise teatrilt 140 aastat tagasi. Nüüd, 2010 aastal, tuleb see taas lavale: uues võtmes ja noorte käe all valminuna.

"Saaremaa onupojad" on põnev, uuenduslik ja noorte endi interpretatsioonist valminud. Lavastusprotsessi peamised osalised ongi Kollase Kassi Suvekooli noored, kelle ainulaadset etendust on võimalik näha esimest ja ühtlasi ka viimast korda.

Hinnang: Viis etendust ühe tunni aja jooksul ühe etenduse hinnaga. Tekst on juba ammu tuttav ning seda tuletatakse veel viis korda meelde. Teksti kordus veidi häirib, aga samas on tegu täiesti erinevate ja omapäraste lavastustega. Tubli töö!

☟ 32. (135) Vilde Teater - ☞Jõeke - (Staadioni 48, 11.06.2010) ♥♥♥

Autor(id): Lelde Stumbre

Žaanr: draama

Näitlejad: Piret Kuub, Nele Reial, Oleg Želudkov

Tutvustus: Lavastus "Jõeke" on valminud kaasaegse Läti kirjaniku Lelde Stumbre samanimelise näidendi ainetel.

Me elame ühiskonnas kus enesetapp on muutunud normaalseks lahenduseks (Biljana Srbljanovič)

Hinnang: Järjekordne teistmoodi etendus. Ühtaegu nagu ei toimuks midagi, aga samas on mitte midagi toimumises peidus palju varjatud tuntud ja tundmatuid lugusid.

Peategelane on laval kogu etenduse jooksul, aga ei lausu ühtegi sõna. Samas on ta kogu aeg väga liikuv ja loob oma helesinise juuksepahmakuga meeleolu. Neiu, kelle saatuse ümber tegelik lugu keerleb võtab ka kõvasti hoogu, et rääkima hakata - tasa ja targu ümber nurga läbi paljude kujundite. Läbi mitmete keelte. Ning lõpuks tuleb kirkas kollases valguses vana rahu ise, kes juhib tegevuse finaali.

Hea tükk selle poolest, et keegi ei karju kellegi peale ega ropendata. Esialgu on muusika narrimist ja arusaamatut kehadeväristamist paljuvõitu, aga tervikut see oluliselt ei riku.

Lavakujundus (või tegelikult ruumipaigutus) tundub olema üsna mugav näitlejatele. Pealtvaatajate jaoks on ta, aga ahistav. Enamus aega tuleb tegevust jälgida kael kõveras ning üsna mitu minutit oleks vaja lindude üle 180 kraadist vaatenurka, et saaks jälgida mis toimub ruumi ühes või teises otsas. Aga see võis vabalt olla ka taotluslik, et edasi anda jõgede tumedamat poolt.

Valguskujunduses torkasid silma kenad kangaste värvivahetused säravsinisest rohemustaks ning tsüaanile taustale tekitatud kollased teravad varjud. Piiratud valguspargiga on väikeses ruumis tehtud väga head tööd.

Märkused: Nägin selle etenduse teise koosseisu eeletendust, kuigi plaanis oli teda vaadata juba 2009 aasta jaanuaris. Kuna, aga Internetiavarustes aeti kuupäevad sassi, siis tookord sattusin draama asemel ooperisaali.

☟ 33. (134) VAT Teater - ☞Ingel, ingel, vii mind taeva... - (Vanemuise väike maja, 09.06.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žaanr: draama

Näitlejad: Katariina Lauk, Marko Matvere

Tutvustus: "Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha..."

Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.

Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.

Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?

Hinnang: Tõsine tükk tõsisele publikule. Seitsmest surmapatust inspireeritud osad said kenaks tervikuks. Etendusele nime andnud luuleread tundusid veidi kohmakad aga sulandati siiski terviku sisse.

Tugev eesvalgus ja vähene külgvalgus jätsid tegelased kohati välja valgustamata, aga tekitasid samas palju varje. Varjud andsid tegevuspaigale kõhedust juurde. Väga huvitav video/valguse lahendus tagaseinale meeleoluga kujundite tekitamiseks.

Paaris esimeses osas oli Katariina diktsioonist raske aru saada, kuna rääkis kiiresti ja kuklaga publiku poole. Samas läks diktsioon sujuvalt üle arusaadavaks.

☟ 34. (133) Emajõe Suveteater - ☞Lolla - (Laulupeomuuseum, 01.06.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Helen Rekkor

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Rauno Kaibiainen

Tutvustus: "Lolla" on lugu eestlaste Koidulauliku enamusele kõige tundmatumast, kuid inimese kujunemise seisukohalt ometigi kõige olulisemast ajast - tema lapsepõlvest. Siit saame teada, kuidas kujunes väikesest tüdrukust , keda kutsuti Lollaks, eestlaste ärkamisaja ja kultuuriloo üks olulisem tegelane. Lavastus toob lastele ja noortele lähemale kirjandusõpikustest tundutd ikooni. Postamendikuju ärkab ellu ja lapsed saavad kaasa elada nende endavanusele Lydia Koidulale, tunda tema rõõme ja muresid, agvastada koos temaga eesti keele rikkusi, saades ühtlesi ettekujutuse tolleaegsest eluolust ja tutvudes ajalooga.

Hinnang: Etendust jäi musta pilvena varjutama kummitama suur vihmavari mehe käes, kes 20 minutit varem oli esireas istunud neiuga pahandanud, et tollel on vihmavari ja tagantpoolt ei näe. Kuna vaatajaid oli vähe, siis lubati kahjuks vihmavarjud lahti jätta.

Näitlejad olid väga tublid ja ei lasknud ennast vihmal (vahepeal ikka päris padukas) segada. Sisult on etendus üsna täpselt kavalehel väljakuulutatud vanusegrupile 6.-12. eluaastat. Eriti kui lapsevanem ka etenduse ära vaatab ja suudab pärast lapse küsimustele vastata.

☟ 35. (132) Noorte Teatritehas - ☞Narkissos - (Tartu Genialistide Klubi, 24.05.2010) ♥♥♥

Autor(id): Vallo Kirs, Kerli Adov, August Gailit

Žaanr: draama

Näitlejad: Kristian Põldma, Adeele Sepp, Saara Kadak

Tutvustus: "Narkissos oli mees nagu iga teinegi. Võib-olla oleks tema armastusest võinud sündida midagi palju ilusamat, kui tühipaljas lill."

Noorte Teatritehase üheteistkümnes uuslavastus jutustab loo ühe mehe valikutest. Kas võtta oma elu rännuteele kaasa kannel või kohver? Mis on, aga kohvris peidus? Mis juhtub kui kohvri sisu avalikuks teha?

Hinnang: Kui otsustada aplausi järgi, siis oli tegu hea etendusega. Muusika (loe müra) ja valgustus (loe pimestavalt vilkuv strobo või täisvõimsusel kuklasse huugav PAR) töötas selgelt näitlejatele ja tekstile vastu. Ega videoinstallitsioon jõudnud asja oluliselt parandada.

☟ 36. (131) Vanemuine - ☞Evita - (Vanemuise suur maja, 12.05.2010) ♥♥♥♥

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Aivar Tommingas, Anna Põldvee, Rasmus Kull, Indrek Ventmann, Robert Sasorin

Tutvustus: "Evita" anti kõigepealt 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edu viis lavastusteni Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl aasta hiljem. 1996. aastal valmis filmiversioon, mille staarideks olid Madonna Evita ja Antonio Banderas Ché Guevara osas. Nii Evita kui Ché sümboliseerivad popkultuuris teatud naiivseid uskumusi: usku paremasse maailma; elu, mis ohverdatakse vaeste ja alandatute eest. Need on müüdid, mis omal moel järgivad Kristuse eeskuju. Tegelikult pole teada, kas Ché Guevara ja Evita Perón üldse kunagi kohtusid …

Hinnang: Väga hea. Ja ei rohkemat. Tegelikult on ju kõik (peale krabiseva helitehnika) paigas, aga silme ees on etendus raekoja platsil aastaid tagasi. Ning selle vastu ei saa praegune lavastus kohe mitte. Väline sära ja sarm on puudu.

Väga hästi joonistus välja Vaiko Epliku mängitud Ché ning ka Maarja-Liis Ilusa Evita oli hästi mängitud. Teised peaosalised jäid kahvatuks. Kõrvalosas laulis kõige paremini Juan Peróni armuke (Anna Põldvee vist).

☟ 37. (130) Vanemuine - ☞Maetud laps - (Sadamateater, 11.05.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Sam Shepard

Žaanr: draama

Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Karol Kuntsel, Raivo Adlas

Tutvustus: Nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi 1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi.

Esmalt näeb Shelly, kelle Vince toob oma sugulastega tutvuma, tavalist traditsioonilis-armsat peremaja ning alles seejärel kohtub tema hullumeelse perekonnaga – alkohoolikutest vanavanemate Dodge ning Haliga ning nende kahe pojaga – poolidioodist Tildeni ja ühejalgse Bradleyga. Keerulised suhterägastikud, kus segamini kõik värvitoonid armastusest vihkamiseni, võimendavad igast majasopist vastuvaatavat aastaid hoitud hirmsat saladust.

Hinnang: Igas kapis võib peidus olla mõni luukere. Kuni selle olemasolust keegi midagi ei tea on olukord rahulik ja päikseline. Kui, aga see jääb pikemaks ajaks mitme inimese kokkuleppel seisma, siis hakkab see lõpuks hinge närima ning viib paratamatult hävingu pooole.

Väga tõsise ja sünge sisuga tükk. Närviliselt ringi uitav jutukas naine ning tema padja alla viskipudelit peitev abikaasa, kes ei lähe närusevõitu diivanist kuigi kaugele. Nende väga erineva iseloomuga pojad - elus või juba manalateel. Sellest saab kõik alguse ning tänu pojapoja tüdruksõbra uudisimule paotatakse saladustekambri uks lahti kõige oma jubedustega. Õuduka sõpradele muidugi midagi ei leidu - verevalamiseks ei lähe. Actioni-sõpradele lendavaid tassi ja pudelikilde siiski on, aga nende jaoks on tegevus üldplaanis liiga staatiline.

Väga hea helikujundus. Pikalt rusuv vihm ja hommikune linnulaul lõid sündmuste tegevuskohale sobiva atmosfääri. Kohatati rusuvagi atmosfääri. Valguskujunduses oli mõjuv - väga aeglane valguse ülemineks ühest pildist teise ning see tõi esile palju erinevaid detaile.

Kui peaksin kedagi näitlejatest esile tõstma, siis minu hääle saaks Margus Jaanovits. Minu arust tema parim roll mida olen senini näinud. Muidugi kogu etenduse laval olnud Aivar Tommingas oli ka suurepärane nagu alati..

☟ 38. (129) Oma Lava - ☞Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi - (Tartu Genialistide Klubi, 10.05.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Mats Traat

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Külli Reinumägi (Oma Lava), Liia Kanemägi (Oma Lava), Erki Aule

Tutvustus: On mees, on naine. On töö, on pere. Aga ikkagi tahaks kuhugi ära. Ikkagi jääb millestki puudu. Keegi peab aitama. Kellelegi peab lootma. Olme on nii tüütu. Kunst on nii kauge. Kuidagi tuleb elada. Kuidagi on alati hakkama saadud. See, mis puudu on, see on armastus. Seda ei oska kusagilt otsida. See leiab sind ise. Tuleb ise kohale, ühel õhtupoolikul täis päikesepaistet ja oraste võrsumist…

Hinnang: Ollimar Arvik tundub lapsepõlve tagasi mõeldes täiesti võimaliku tegelaskujuna kui ehk tema söömisharjumused välja jätta. Pidev vajadus plaani täita toob endaga kaasa palju praaki ning veel rohkem peavalu inimestele, kes parema tulemuse pärast südant valutavad. Ning meeletu töörügamise käes kannatab perekond, elukeskond ning suhted teistega.

Ning olles pidevalt sees ühes ja samas keskkonnas tekkib vajadus uute elamuste hindamisel kasutada tavapäraseid võrdlusi. Kõrvaltvaatajale tundub see imelik, aga eks teeb ta vastupidisesse olukorda sattudes samu vigu.

Näidendile andis suuresti hinge hüpoteetiline teatrikriitik Diana. Aga mine tea võib-olla ei olegi tegemist nii hüpoteetilise tegelaskujuga. Ikka leidub neid, kes oma tavapärasemast julgema tegevusega suudavad teiste elu pea peale keerata. Ning kui see pahupidi keeramine tähendab abieluvankri õigetele vankritele tagasi aitamist, siis sellest saabki lugu, mille üle naised saalis südamest naeravad ning mehed mõtlikuks teeb.

Indrek Ojari Mängitud Ollimari areng läbi tüki oli meistriteos. Tantsulised vahepalad olid piisavalt lühikesed, et neid jõuaks jälgida, aga samas ei muutuks igavaks.

☟ 39. (128) Vilde Teater - ☞Vene rulett - (Athena kultuurikeskus, 30.04.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Maimu Berg

Žaanr: draama

Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Veiko Saago, Ursula Noor, Kaspar Sulp, Ave Tõnissaar, Romero Tamre, Erlend Kollom

Tutvustus: Kriminaalne suhtedraama, mis päädib ootamatu puändiga.

Hinnang: Tavaline armastuse kolmnurk, kuhu kaasatakse ka neljas, viies ning kelner. Sekka mõtteteri klassikutelt ning võõrsõnade (või nimede) valesti hääldamisest sepistatud kalambuuri. Ning muidugi mäng publikuga ning kahemõtteline kehakeel. Kokkuvõttes kaks tundi naeru ja meelelahutust.

☟ 40. (127) Vilde Teater - ☞Euroopasse! Euroopasse - (Staadioni 48, 29.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Maimu Berg

Žaanr: draama

Näitlejad: Piret Kuub, Julia Laffranque, Airé Pajur, Andres Murdvee, Oleg Želudkov, Matti Linno, Vjatšeslav Kislitsin, Peeter Novoseltsev

Tutvustus: "Euroopasse! Euroopasse!" põhiteema on vestlus ametniku ja järjekindla pensionäri vahel, kes kaebab, et tema majas peetakse bordelli.

Hinnang: Sama maja, aga erinev mängupaik. Sopilised koridorid ja hulk uksi tekitavad huvitava mänguruumi. Lõpupuänt võimendab veel maja mineviku.

Natuke venis ning kõrvalosatäitjaid oli väikest publikuhulka vaadates veidi palju. Aga just viimane kõrvalosatäitja pani asjad kokku üheks tervikuks.

☟ 41. (126) Komöödiateater - ☞Armastab, ei armasta - (Jõgeva kultuurimaja, 22.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Neil Simon

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Egon Nuter, Liina Tennosaar, Janek Sarapson, Kaia Skoblov

Tutvustus: Loo tegevus toimub ühes New Yorgi hotellis, kuhu saabuvad erinevad abielupaarid ja muudki tegelased. Kõiki rolle mängivad ainult neli näitlejat. Mõnus huumor ja pidevalt vahelduvad naljakad situatsioonid on Ameerika populaarseima komöödiaautori firmamärkideks ning neid leidub kuhjaga ka selles lavastuses.

"Armastab, ei armasta?" on järg sama autori näidendile "Hotell California", kus peaosades mängisid Eino Baskin ja Ita Ever ning mis kuulus Komöödiateatri repertuaari aastal 2005.

Hinnang: Tükk, millega saab suhteliselt lihtsalt reisida ühest kohast teise ning mis ei sea erilisi nõudeid valguspargile ega helitehnikale. Ja tegelikult, et see väga ei häirinud, et keset esimist vaatust üks eesvalguse rida kustus. Nii mõnedki arvasid, et osaline pimendamine oli taotuslik. Samas tuleb kiita näitlejaid, kes tulid tehnilisest äpardusest väga hästi välja.

Näidend koosneb kahest erinevast loost, mida seob vaid üks hotellituba. Esimene osa oli veidi võõram, kuigi tuttavaid elemente varasematest Neil Simoni näidenditest oli hulgaliselt. Natuke liiga staatiline ning kõrvalosatäitjatele jäeti liiga vähe tegevust.

Teise lühinäidendi tundsin ära esimese viie minuti jooksul - Aarne Üksküla ja Ita Ever mängisid sama asja televiisoris (Pulmatragöödia, ETV 1986). Seega oli sündmustik üldjoontes juba tuttav ning puäntki ette teada. Aga sellegi poolest oli huvitav vaadata, sest Nuter sai järjekordselt särada.

Märkused: Mängiti laval, millel olen lapsepõlves rajooni tasemel kooliteatri festivalide raames isegi üles astunud (aastal 1987 - Oskar Lutsu 100. sünniaastal). Just siist saalist on pärit üks minu suurematest teatrielamustest - Tsehhovi "Juubel". Lava ja saal tunduvad nüüd väiksemana aga samas astmed lava ees kõrgemana.

☟ 42. (125) Vanemuine - ☞Külaline - (Vanemuise suur maja, 20.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): David Pharao

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Markus Luik, Riho Kütsar

Tutvustus: Vaimukas komöödia päevakajalisel teemal! Kolmandat aastat töötu Gerald, kes kodus oma vaba aega elektrirongidega mängides sisustab, saabub tööintervjuult lootustest tulvil.

Uus töökoht Indoneesias on tema, veel on vaja vestelda vaid uue ülemusega, kes soovib tulla õhtusöögile. Väga tore, ainult et….. Hätta sattunud abielupaarile ruttab appi üliagar naabrimees Alexander ja segadus kasvab sekunditega.

Hinnang: Kas see oli nüüd hommikul meeltesegaduses loetud Postimehe arvustusest või lihtsalt raske päev, aga naeru jäi oodatust vähemaks (situatsioonikomöödia ju ikkagi). Tehnilisi lahendusi, sõnamängu, omapärast muusikat, sisulisi pöördemomente ju oli, aga oleks soovinud enamat. Võib-olla komöödiaks lihtsalt liiga realistlik.

Suurima pettuse tekitas kavaleht. Juba teine geograafiline kaart sellel aastal ja seekord siis puhtalt tundmatuks jääda soovinud reisifirma reklaamiga. Kava on kokku volditud kahekümneks osaks ja vaid kaks ja pool neist on otseselt seotud etendusega. Võib muidugi jurada, et Céraldi tulevane töökoht saab olema Indoneesias - y ¿qué? - vabalt oleks võinud juttu teha kas või rongimudelitest. Kui tükk ise ei olnud läbinisti kommerts, siis kava küll. Reisifirmad oleksid seda võinult vabalt tasuta jagada (või siis isegi igale külastajale peale maksta).

Märkused: Lavastust mängiti teist korda. Ja nagu selgub seda ka viimast korda - teater otsustas, et etenduse kunstiline tase ei ole piisavalt hea. Minu arvates on veidi karmi otsusega, kuigi olen nõus - tase oleks võinud parem olla.

☟ 43. (124) Eesti Draamateater - ☞Grönholmi meetod - (Eesti Draamateater, 16.04.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Jordi Galceran

Žaanr: draama

Näitlejad: Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere

Tutvustus: Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani "Grönholmi meetod" on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides.

Kandidaatidele antakse mängulisi ja väga kavalaid ülesandeid. Nende improvisatsioone tööintervjuudel hinnatakse raudse loogikaga mudeli abil. Inimesed muutuvad selles mängus läbipaistvaks, nende tegutsemismotiivid on halastamatu selgusega meie silme ees.

See ongi päris elu. Naljakas, hämmastav, täis üllatusi nagu kriminaalromaan. That’s life.

See, mis Eesti ettevõtetes ja koolitusmaastikul toimub, on selle kõrval ausalt öeldes lapsemäng. Grönholm on absoluutne maatriks.

Hinnang: Niisiis vulkaanipurse Islandil tõi endaga kaasa muudatuse - Kirsiaia asemel mängiti Grönholmi meetodit. Teade, et etendus on asendatud jõudis minuni neli tundi enne etendust. Esimene pilk kavalehele just väga antud etendusele ei tõmmanud, aga ega eemale ka ei peletanud.

Väikesesse saali mõeldud etendust mängiti seekord suures saalis. Kindlasti läks selelga kaduma osa etenduse intiimsusest ja tempost. Aga etendus ise oli nauditavalt põnevate keerdkäikudega. Naerda sai palju, aga sügavad liinid olid täiesti paigas.

☟ 44. (123) Tartu Uus Teater - ☞Peeter Volkonski viimane suudlus - (Tartu Genialistide Klubi, 15.04.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi

Žaanr: draama

Näitlejad: Peeter Volkonski, Laura Peterson

Tutvustus: Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamKaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

Hinnang: Pool etendust oli igav, aga ülejäänud pool etendusest raamis seelle igava osa nii osavalt tervikuks, et kokkuvõttes on tegu väga huvitava ja pingelise etendusega. Ja seda olenemata asjaoludest, et nagu lubatud ei kasutatud mingit dekoratsiooni peale paari tooli, valgus oli kogu etenduse aja ühesugune ning muusikaline kujundus puudus.

Peeterile oli nii palju laenatud teksti kirjutatud - vahepeal tekkis tunne, et tegu on monoetendusega, mida mängib kaks näitlejat. Ja kui Laura lõpuks suu lahti tegi ning kõik pea peale keeras, siis läks alles huvitavaks. Ning lõpplahendus sobis suurepäraselt kokku mängukoha auraga.

Jään nimekaimuga ühele meelele, et on hea, kui seda tükki vaatama minnes on võimalikult vähe infot, mis tegelikult laval toimub. Seepärast sisu ümber jutustama ei hakka.

☟ 45. (122) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Hunt ja seitse kitsetalle - (Tamme pst 24a, 09.04.2010) ♥♥♥

Autor(id): Leelo Tungal, Tiina Tooding

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad

Tutvustus: Tuntud muinasjutu luulevormis versioon tantsude ja lauludega

Hinnang: Lapsed tegid asja mõnuga, kohale tulnud lapsevanemad tundusid rahulolevad. Rohkem ei kommenteeri.

Märkused: Minu jaoks esimene kogemus juhtida arvutiga lavavalgustust. Tavateatriga võrreldes lapsemäng aga oma väikse mätta otsast suur saavutus.

☟ 46. (121) Noorte Teatritehas - ☞Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa - (Tartu Genialistide Klubi, 24.03.2010) ♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Martin Tikk, Anu-Liis Laar, Jari Matsi, Oliver Taul, Karl Marken

Tutvustus: Noorte Teatritehase üheksas uuslavastus jutustab eklektilise loo ühe mehe erakordsest päevast. Maailmas leidub hetki, mis muudavad inimest ning tema arusaama ümbritsevast. Noorte Teatritehase uuslavastus viib need ühte päeva kokku. Peategelase käänuline tee leidmaks sisemist rahu on täis üllatavaid sündmusi ning omapäraseid igapäevategelasi. Naera ja maailm naerab koos sinuga.

Hinnang: Ju jäin sihtgrupist välja - noored ümberingi naersid ja kiitsid tükki, mind jättis üsna külmaks. Pantomiim oli hea, muusikavalik ka (vaiksem oleks võinud muidugi olla), aga sisu ei jõudnud minuni.

☟ 47. (120) Vanemuine - ☞Kuidas kuningas kuu peale kippus - (Vanemuise suur maja, 23.03.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Strisdanddolia Vai

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost, Maarius Pärn, Karol Kuntsel

Tutvustus: "Kuidas kuningas kuu peale kippus" on vana Pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu lastele ja noortele. Nii neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed.

Vaadake. Ei ole ju mingi naljajutt, et meie kõigi emad ja isad olid kunagi ka ise väikesed lapsed. Lapsed, kellele meeldis mängida ja lugeda muinasjutte. Selge see, et kõigil jõuab ükskord kätte aeg olla ise ema, olla ise isa. Olla täiskasvanud. Üks päev ikka tuleb aeg ja siis oledki. Oledki täiskasvanud. Aga... Ega ükski laps siin maamuna peal kasva eal nii täis, et millelegi muule tema sees enam ruumi ei jätku. Ükski täiskasvanu pole nii täis kasvanud, et see laps tema sees lihtsalt ära haihtub. Ei haihtu loomulikult, täiskasvanud lihtsalt varjavad seda last enda sees. Sest muidu oleks maailm üleni üks suur liivakast, kus kõik jookseks liiva. See poleks nii hea. Selles loos otsustavad täiskasvanud loobuda sellest varjamisest ning ollagi lapsed ja minna muinasjutu sisse. Nad tahavad kahurikuulidega kosmosesse sõita, imetaburettidega lennata, maa all käia, kuu otsa ronida. Nad tahavad unistada.

Lavastuses kõlavad Peeter Volkonski viisistatud laulud Dagmar Normeti sõnadele, mis loodi aastal 1976 etendunud samanimelise telelavastuse jaoks. Need laulud on suur ja mõjus,, aga suuresti ainus ühisosa selle 1976. aasta telelavastusega.

Hinnang: Suurepärane õnnestumine. Tõsi muusika ei olnud minu maitse (ei ole meelde jäänud telelavastusest ega jäänud tänagi), aga muu oli kõik kenasti läbi mõeldud ja välja mängitud. Eks omajagu mängib rolli ka see, et olen enamuse oma elust olnud seotud kooliga ning laval toimuv eluliselt tuttav.

Laste ja näitlejate jaoks raske tükk, kuna väga palju tuli olla paigal ühes ja samas asendis. Aga visuaalselt mõjus hästi. Läbiv iva oli täiesti olemas.

Lõppustseen tuletas meelde ühe pildikese koolipõlvest. Meie emakeele õpetaja oli millegipärast otsustanud, et meie klassiga saab teatrit teha. Seepärast kulus üsna palju kirjanduse tunde näitemängude peale. Kord oli siis koduseks ülesandeks paari-kolme peale mängida katkendit Lutsu kevadest. Enne tunni algust teavitas klassi kõige suurem mürakaru, et tema on korrapidaja ja keegi ei tohi vahetunniks klassi jääda. Kuigi korrapidamine ja saalis jalutamine oli sellel ajal tavaline sündmus, siis see, et Rauno ja Bruno vabatahtlikult klassis korda pidama hakkavad tundus kahtlane. Peale tunnikella võttis Rauno meid kavala näoga vastu ja oli iseäranes kuri jooksjate ja mürajate suhtes. See, millega vahetunnis vaeva nähti tuli välja alles tunni keskel, kui Rauno vihase köstrina oma etüüdi lõpus ust paugutades lõpetas. Ukse kõrvale simpsile oli pandud seinaga sama karva vihik, mis ukse tõmbetuules krohvitükina maha lendas. Kuna vihikulehed olid kriidiseks tehtud, siis oli õpetaja ahhetus suur - niivõrd reaalne tundus, et sein ära lõhuti.

☟ 48. (119) Tartu Uus Teater - ☞IRD, K - (Tartu Genialistide Klubi, 18.03.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu

Žaanr: draama

Näitlejad: Nero Urke, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus (Teater Vanemuine), Juss Haasma

Tutvustus: Kaarel Ird (1909 - 1986) on Eesti teatriajaloo vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater sellised, nagu me neid tunneme.

Ird, K. on mees, kes töötas aastaid maalrina, osales mitmes teatris, mis kinni pandi, kirjutas vabadussõja-ainelise näidendi, osales küüditamises, põletas hävituspataljonide koosseisus maju ja sildu, osales Tartu sõjajärgses ümberjagamises ja Vanemuise teatri ülesehitamises, oli surmani tulihingeline kommunist ning mõnegi arvates õige eesti mees, läks eluloojakul kõigiga tülli ja suri vaimses üksinduses hullumajas.

Lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle kunagi ning kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike ise ära teha. Lavastus on täiesti mittenostalgiline sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Huumorimeeleta ekskommunistidele mittesoovitatav!

Hinnang: Nagu juba tutvustusest lugeda võib, siis on tegu tükiga, mida eri inimesed võivad armastada või siis hoopis vihata. Minule igatahes meeldis. Eriti meeldis mulle Katrin Pärn. Kui varasemast oli juba teada, et ta on väga osav poiste (või siis poisilike neidude) rollis, siis lisandusid sellele fantastilised Memme ja Kaidu rollid. Väga hästi sobis noorte sekka Evald Aavik.

Genialistide klubi suutis järjekordselt üllatada lava paigutusega ja selle kasutamisega. Minu jaoks oli esimest korda sattuda keset etendust lavale koos kogu ülejäänud publikuga (tõsi Emajõe Suveteatri 2004 aasta etenduse "Mustlaslaager läheb taevasse" järel lubati ka erandlikult sama teha aga siis oli teater selleks korraks juba läbi).

Tekstil oli sügavust ja palju huvitavaid viiteid teatri ajalukku. Kohati veidi hüplik, aga kildudest sai kokku kena tervik. Muusikaline kujundus oli nostalgiliselt hea. Vahe pantomiimidega mindi võib-olla veidi pikale, aga teisalt andis see aega mõistmaks, mis laval toimub. Eriti hästi põimiti valguse ja tegevusega etendusesse Jaak Joala.

Julgen etendust soovitada kõigile, kes on pidanud kooliajal õppima pähe Eesti NSV hümni.

Märkused: Esietendus. Kiita tuleb ka väga head publikut. Täismajale vaatamata valitses üsna mitu minutit vajalikus kohas täielik haudvaikus.

☟ 49. (118) Vanemuine - ☞Ninasarvik Otto - (Vanemuise väike maja, 16.03.2010) ♥♥♥

Autor(id): Ole Lund Kirkegaard

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Anatoli Tafitšuk, Veljo Reinik, Merilin Kirbits, Kais Adlas, Kristo Toots, Rein Pakk, Martin Kõiv

Tutvustus: Lastelavastus koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest.

Suvevaheaja esimesel päeval leiab koolipoiss Topper värvilised pliiatsid ja kirjutab plangule oma suure saladuse: "Sille, ma armastan sind!". Sillele vahele jäämisest päästab teda ainult ime – selgub, et tegemist on võlupliiatsitega, sest kiri on kustunud. Topper ja tema sõber Viggo joonistavad Topperi toa seinale ninasarviku, kes aga ei mõtlegi kaduda, vaid hoopis ellu ärkab – tahab süüa ja juua ning tekitab linnakeses hulga segadust.

Hinnang: Lavakujundus oli väga rõõmsates toonides (linna)lastepärane. Samas oli laval väga palju elemente, mida ei kasutatud või mida kõik saalisolijad ei näinud (tuttavate peal testitud). Küsimusi tekitas, miks peavad lilled olema sellised traadi otsa topitud plastmasskuulid ning miks peaks kogu etenduse maja uksed ja aknad nii kõverdi ees olema. Ju sellepärast, et lavameistrid saaksid oma näpuosavust nädidata kõverate akende tegemiseks. Kui lind katusele pandi ja Garfield pööninguaknale pandi, siis oleks võinud nendega midagi ka juhtuda.

Taustal olnud sininetaevas valge õõtsuva puuga oli väga hea ja rahustav. Sellele sisse mängitud video ja valgusefektid olid ka kenad. Kuigi jälle tekkis see küsimus, kas ikka esimese paari rea parempoolsed vaatajad ikka nägid, mis kenade animatsioonidega teatriinimesed vaeva olid näinud. Valgusrežiis häiris äikeselaadse asja tekitamine - silmale oli küll tore vaadata, aga ega ta lavastuse üldise kompositsiooniga ikka kokku ei läinud.

Võrreldes eelmiste lastelavastustega paistis silma, et näitlejad vägisi vältisid kontakti lastega. Mõned üksikud publikule mõeldud repliigid läksid lastest mööda. Puudu jäi minu arvates ka sõnum väikesele vaatajale. Nalja sai kõvasti, hirmus oli, lavatossu tehti, silmailu ja veidrusi jagus, üks laul ka lauldi, aga kus on point. Süüdimatu "Elu on ilus" (Raimu Hanson, Postimees 12.02.10).

Veidi kahju on, et kavalehele märgitud Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas lavale ei jõudnudki. Aga ega lavakujundus neile väga kohta ei jätnudki.

☟ 50. (117) Vanemuine - ☞Paanika - (Sadamateater, 11.03.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Mika Myllyaho

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Riho Kütsar, Raivo E. Tamm, Ain Mäeots

Tutvustus: Tragikomöödia, mis räägib kolmest keskikka jõudnud mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab. Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Mida ometi?! Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab nii kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma.

Mika Myllyaho (1966) on soome noorema põlvkonna üks juhtivamaid lavastajaid ja näitekirjanikke. Tema esiknäidend "Paanika" jõudis ülimenukalt lavale 2005. aastal Helsingi Ryhmäteatteris, teost on tänaseks edukalt lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal maailmas. "Paanikale" on järgnenud näidendid "Kaos" (2007) ja "Harmoonia" (2009), mis kokku moodustavad triloogia.

Hinnang: Tundub, et 2010 aasta saab Vanemuises heade draamalavastuste aastaks. Juba teine etendus, mis läks õigustatult täismajale. Raivo E. Tamme kaasamine andis minu arvates lavastusele palju juurde. Võrratu kehakeel ka siis, kui tegevus toimub lava teises nurgas on lummav. Ja ega lavapartneridki alla jäänud.

Tekst on ka täitsa asja ning aja kohane. Oskuslikult on omavahel segatud erinevad kunstid ja uskumused. Mitte liiga sügav, aga samas ka mitte pinnapealene. On mille üle naerda ning mille üle järele mõelda. Vihjed filmidele, mida ma ei ole näinud, tuletasid meelde, et viimasel ajal pole aega jäänud hispaaniakeelsete asjade.

Askeetlik veidi idamaise alatooniga lavakujundus mõjus usutavalt. Ainsaks puuduseks see, et osa tegevusest oli nähtav väga väikesele vaatajaskonnale. Juba teist korda on Raivo E. Tammel väga suurepärane episood lava taga (Volli Teatriparadiisis 2006 aastal).

Valguskujundus toetas hästi dekoratsiooni ja rõhutas tegevuskoha külmavõitu keskkonda. Nugadega lõigatud lagipäehe suunatud ruutu oleks mina keeranud 45 kraadi arvestades näitlejate suunda ruumis.

Märkused: Vaatamata sellele, et Vanemuise kodulehel ilutses juba kaks nädalat märkus "välja müüdud", oli ikkagi võimalik piletimaailm.com vahendusel osta pilet 98 minutit enne etenduse algust.

☟ 51. (116) Assikvere külateater - ☞Kosilane Rakverest - (Laulupeomuuseum, 05.03.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Eduard Vilde

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Meelis Soieva, Meeme Soieva, Eevi Märtinson, Mare Nõmm, Marve Juursalu, Helgi Vaga, Ene Vaikmäe, Ülle Särki, Maimo Otsa

Tutvustus: Nali kahes vaatuses ja üheksas pildis.

Hinnang: Hoogne maameeste ja -naiste tükk. Tõsi mängiti linnainimesi ja seepärast mängiti kohati ka üle. Aga väga väheste vahenditega saavutati korralik teatrielamus terveks tunniks. Väga osavalt saadi hakkama pildivahede ja vaheajaga. On näha, et naised on palju osavat näputööd teinud etenduse kordaminekuks.

Märkused: Etendus kuulub sarja "Rahvateater läbi hooaja", mille raames mängivad erinevad rahvateatrid tasuta eestipäraseid tükke. Kui ise minna ei viitsi, siis oma vanemad või vanavanemad võiks küll kindlasti teatrisse viia. Info http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=3.

☟ 52. (115) Von Krahli Teater - ☞Postuganda - (Tartu Genialistide Klubi, 21.02.2010) ♥♥♥

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Riina Maidre, Maike Lond

Tutvustus: "PostUganda" on kontsertetendus, kus emo võidutseb empaatia üle ja vastupidist teeselda on mõttetu. Kes julgeb üle võlli panna või otse võlli sisse panna, see tahab veel.

Hinnang: Kui tahetakse teha nalju vööst allapoole, siis üks võimalus selleks on teha seda võõrkeeles. Osa publikust ei saa aru, osade jaoks koosnebki võõrkeel ropu varjunditega sõnadest ning sisu tundub oluliselt pehmem. Et asja segasemaks teha, siis tuleb kätte võtta kitarr või süntesaator, ning peita sõnad laulusalmi. Kõvasti ja valesti, mis sest. Kui, aga ikka lauluhäält terveks etenduseks ei ole, siis tuleb midagi tantsu sarnast mängu tuua. Või siis leida saalist üks ohver ning panna ta piinliku olukorda, et ülejäänud saaksid tema üle südamest naerda.

Tütarlapsed said üllatavalt hästi hakkama kogu tehnikapargiga (valgus, heli, pillid, trossid), mis nende jaoks üles oli seatud. Ning tulid hästi välja ka olukorrast, kus elekter osaliselt kadus. Riina kitarrisoolo lamasklevas asendis oli väga hea, ainuüksi selle pärast tasus etendust vaatama tulla. Maike näitas end paremast küljest sõnalises osas.

Valguskujundus oli hea, kui välja jätta etenduse alguse tihe värvisadu, mis väsitas silmi. Väga hea leid oli nugadega lõigatud väike ristkülik, millest sai hiljem sai varjuteatrit tekitav valguskujund, mis sest, et ma ei saanud aru, mida nende saabaste ja kardadega öelda taheti. Kena üleminek lähiplaanilt kaugplaanile oranzi kitarrimängija puhul..

Jätan neljanda tärni panemata, kuna lavastuses oli liialt palju lahteriietamist ning süntesaatori (või selle maketi) mitteotstarbeka kasutamise eest. Ju naised paneksid seile eest eest kaks tärni, aga see on minu hinnangute leht. Tantsimist oleks võinud ka vähem olla.

☟ 53. (114) Vanemuine - ☞Huntluts - (Vanemuise suur maja, 20.02.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Mati Hunt

Žaanr: draama

Näitlejad: Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Eva Püssa, Marika Barabanštšikova, Maarja Mitt, Ragne Pekarev, Virve Meerits

Tutvustus: "Huntluts" on Mati Undi raamatu pealkiri, milles on avaldatud kolm näidendit Oskar Lutsu teemadel. Neist kõige mahukam on "Täna õhta viskame Lutsu", milles tulevad lavale Lutsu tuntud tegelased "Kevadest", "Suvest", "Sügisest" ja ka Luts ise. See näidend saabki siinse uuslavastuse aluseks.

Hinnang: Mati Unt võttis Oskar Lutsu teosed, keeras need pea peale, Ingo Normet kohendas veidi teravaid nurki ja kokku sai päris huvitav kokteil. Kõigile midagi - rohkesti paljudele tuttavaid tegevusi ja tegelaskujusid Kevadest ja Suvest aga ka kämaluga Sood, Pärijaid, Kalevi tagasitulekut, Nukitsameest, Inderlini, Kapsapead vürtsitatud Undi lisanditega. Minule meeldis.

Väga hea oli ka etenduse muusikaline kujundus. Eneselegi ootamatult sobis Mike Oldfield väga hästi kokku eestlaste tegemistega.

Ülimalt suur lavapind mõjus kohati tegelasi vähendavalt aga mõjus siiski koduselt. Seinades oli veidi palju avasid, mida ei kasutatud. Õõtsuv sild andis mänguruumile elevust juurde. Samuti orkestriauku tekitatud laukad.

Valguskujunduses meeldisid pilved ning virmalised. Eeslava keskel esiletoodud näitlejate varjud olid veidi liiga teravad ning külgedel jäid tegelased kohati liiga pimedasse.

Märkused: Esietendus

☟ 54. (113) Tartu Uus Teater - ☞Kapten Cooki keetmine - (Tartu Genialistide Klubi, 09.02.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Toomas Saarepera

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Kristel Leesmend

Tutvustus: "Kapten Cooki keetmine" on näidend raha tulemisest pealtnäha harmoonilisse ühiskonda, kus pole läänelikud väärtused veel kanda kinnitanud ega ise välja arenenud. Nii et näidendit võib lugeda ka omamoodi allegooriana Eesti või üle maailma jätkuvate kultuuride kokkupõrgete ja Lääneriikide poolsete rahupäästmisaktsioonide teemadel. Kapten James Cook on reaalselt eksisteerinud isik, kes tõepoolest esimest korda Hawaiile sattudes võeti vastu jumalana, ja kes hukkus teisel külaskäigul.

"Kapten Cooki keetmise" laval on päris liiv, palmid, tuli ja vesi.

Hinnang: Kuna tegemist oli eeletendusega, siis ei olnud kõik veel 100% paigas ning publiku poolelt oli sagimist - tehti ohtralt pilte ja filmiti kaameraga. Helimees sõi oma kitaarimänguga paar olulist kohta ära. Aga muidu väga hea tükk.

See on vist teine etendus, mille juures on tulekustutid publikule hästi käepäraseks tehtud ning juhendatakse nende asukohast. Aga seekord lisati veel tulekustutusvahendeid - hulgaliselt liiva ja vett. Ning on ka põhjust - tavapärase tossumasina ja tehisvalgusele pandi siin katla alla päris tuli - tõsi kontrollitud koguses. Üles ehitatud tropikasaar oli väga veenev ja kena, koos oma palmide ja liiva sisse peidetud puuklotsidega.

Kostüümid olid detailiderohked ning värvikirevad. Kui linnuteema välja jätta, siis oli kõik ka üsna realistlik. Valgustuses häiris rohelise värvi kasutus. Võimalik, et selle taga on peidus mingi varjatud sümbol, kuid mina oleksin ise mingil äraseletamatul põhjusel rohelise asemel kasutanud sinist. Kitarrimäng iseenesest oli kena ainult, et võimenduse sisse ja väljalülitamise praksud olid liiga valjud ning lindilt loetud tekstist mängiti kõvasti üle.

Näitlejad olid suurepärased. Kristeli pärismaalase keel oli nauditav. Indreku hääles kostus hõimupealiku võimsus ja üleolek. Ago pidas katlas hästi vastu ja andis hästi edasi selles oleva vee temperatuuri muutuse. Näitlejad, valgus- ja helimeistrid on seda igati väärt, et etendust vaataks täis maja, sellele vaatamata, et veidi alla tunniajalisele mänguajale küsitakse kõrgemat hinda kui varem.

Märkused: Tagantjärele on huvitav teada, kuidas ma sellele etendusele üldse sattusin, sest lehel, kust ma infot täna hommikul infot otsisin, on selgelt kirjas, et etendus toimub ülehomme. Suur tänu Tartu Uue Teatri rahvale, et mind publiku sekka lasksite.

☟ 55. (112) Ugala - ☞Nii nagu taevas - (Ugala, 06.02.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Kay Pollak

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Sammul, Kata-Riina Luide, Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Arvi Mägi, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Merle Liinsoo, Andres Oja, Martin Mill, Luule Komissarov, Margus Vaher, Kiiri Tamm, Peeter Jürgens

Tutvustus: Maailmakuulus dirigent otsustab pärast terviselt saadud hoiatust aja maha võtta. Üle paljude aastate on ta kalendermärkmik tühi. Ei mingeid kohustusi.

Ta naaseb oma lapsepõlvekülla, kus keegi teda ta kunstnikunime varjust ära ei tunne. Pooleldi vastu tahtmist võtab ta vastu pakkumise hakata juhendama külas tegutsevat väikest kirikukoori. Ta ei alusta, aga lauluharjutustega, vaid püüab kooriliikmeid õpetada kuulama nii iseennast kui teisi.

Tasapisi hakkavad inimesed avanema ning ilmsiks tuleb palju varjatut. Külakese tüüne pealispinna all on peidus valu, kibestumist ja mõistmatust,, aga ka palju hoolivust, armastust ja elutahet.

Muusika annab uue hingamise. Julguse otsustada. Julguse armastada. Jõu jõuda iseendani.

Näidendi aluseks on rootsi kirjaniku ja filmirežissööri Kay Pollaki samanimeline menufilm (2004), mis oli nomineeritud ka parima võõrkeelse filmi Oscarile. Filmis kõlanud "Gabriella laul" püsis Rootsi hitiedetabelites 68 nädalat.

Hinnang: Kõlab Brahmsi sümfoonia lõpp. Dirigent juhatab täis täit innustust orkestrit, jõuab finaalini ja siis raugeb tema jõud ning kukub publiku tormilise aplausi saatel kokku. Kas ei juhtu liialt sageli, et me ei pane oma liialt suurt töökoormust või elupõletavat eluviisi enne kui tervis käest ära läheb. Ja siis ei oska enam midagi "vaba ajaga" midagi peale hakata, tekib tahtmine minna kuhugi kaugele ära ja peita oma mured teise inimeste eest.

Siin näidendis dirikenti üksi ei jääta vaid kistakse algul vastu tahtmist tegelema inimestega, keda ta on lapsepõlves tundnud ning kelle pärast ta siis palju kannatas. Kui tasapisi tuleb dirigenti eluisu ja hea meeleolu tagasi, siis hakkab selle taustal välja paistma keskkonna pahupool. Väiksed asjad viivad suuremateni. Ning lugu lõpub kurvavõitu õnneliku lõpuga.

Lavakujundus lihtne ja praktiline. Pastoraali pildiraam kõikus küll pöörlava keerlemise ajal kurjakuulutavalt aga jäi ikka ilusti oma kohale. Etendus oli parajalt tempokas ja muusika omapärane.

Väikese pitseri jättis etendusele nädala alguse artikkel Postimehes, kus räägiti pikalt Ugala praeguse ja endise direktori vastuolust. Ka siin tükis asusid Sammul ja Tammearu üksteisega rivaalitsevalt vastuollu. Olgu teatri juhtimisega kuidas on, aga selles tükis mängisid mõlemad oma osa veenvalt ja hästi.

☟ 56. (111) Vanemuine - ☞Linn - (Sadamateater, 05.02.2010) ♥♥♥

Autor(id): Martin Crimp

Žaanr: draama

Näitlejad: Maria Soomets, Margus Jaanovits, Kristel Leesmend, Liisa Sonn

Tutvustus: Koduperenaine Clair unistab suudlusest – kuid mitte kohe ja kindlasti mitte oma mehe suudlusest. Tema abikaasa Chris plaanib pühitseda oma töökoha vahetust. Naabrinaine Jenny tuleb kaebama aias lärmavate laste üle – kuid aed on tühi ja lastetoa võtmedki kadunud. Mida see jamps peaks tähendama?!

Briti nüüdisaegse draama ühe tuntuma autori, Eesti teatrisse esmakordselt jõudva Martin Crimpi koomilise müsteeriumi vormis värske näidend (esietendus Londonis 2008) toob vaataja ette hulgaliselt küsimusi ja mõistatusi. Kuigi Crimpi käekiri on täiesti originaalne ja ainult talle ainuomane, võime temas soovi korral näha mitme inglise dramaturgi (Harold Pinter, Michael Frayn) mantlipärijat. Absurdselt sürreaalse stiili ja napi, lihvitud dialoogi kaudu ehitab autor üles maailma, mis on jõudnud kokkuvarisemise äärele. Nagu kohane parimale inglise näidendile, leidub siin tubli annus mustemast veel mustemat huumorit.

Hinnang: Nagu inglise huumor ikka on sellest raske aru saada. Kui lõpuks nali kohale jõuab, siis tekib küsimus kas nutta või naerda.

Suure hulga sügiste lehtede peal mängitakse ühte aastaaegade vahetust jõulust jõuluni väidetavalt suure linna kesklinnas. Tegelased ei kuula üksteist, pärivad pidevalt "Mida?" ning räägivad rahus üksteisest mööda. Näiliselt käib kogu saaga mehe töökoha kaotuse ja hilisema leidmise ümber. Siis tuleb aga välja, et kõige kese on hoopis tõlkijast naise, kes soovib sisemas kirjanikuks saada ning mõtleb siis endale välja "ise enda linna", koos sündmuste ja tegelastega. Aga ega siis raamatu kirjutamine polegi nii lihtne. See on kohati veel raskem kui reaalse elu elamine.

☟ 57. (110) Vanemuine - ☞Vanamees ja meri - (Sadamateater, 21.01.2010) ♥♥

Autor(id): Ernest Hemingway

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Aivar Kallaste, Silas Stubbs

Tutvustus: 3D-taustavideoga tantsulavastus Ernest Hemingway samanimelise lühiromaani alusel.

"Vanamees ja meri" on Hemingway lühiromaan, kirjutatud Kuubal 1951 ja avaldatud 1952. See oli viimane tema tähtsamatest ilukirjanduslikest töödest ja ilmus veel kirjaniku eluajal. Loo tegevus keskendub eakale Kuuba kalurile Santiagole, kes võitleb ookeanil hiiglasliku marliiniga. Tegemist on olulise teosega 20. sajandi ilukirjanduses, mis kinnitab veelkord Hemingway staatust maailmakirjanikuna ja oli samas ka suure tähendusega talle 1954. aasta Nobeli kirjanduspreemia omistamisel.

Hinnang: Kuidas ka ei taha, see etendus ei mahu kuidagi viimase kahe aasta TOP 100 sisse. Niivõrd eriline etendus.

Samas ei olnud nende 50 minuti jooksul kordagi igav. Kui laval midagi erilist ei toimunud, siis sai ju papist prillidega mängitud ja vaadatud, kuidas 3D pilt ilma nendeta välja näeb. Pooltel juhtudel nägi ilma parem välja, aga üldiselt oli rohe-punastest prillidest abi küll. Vähemalt üks kajakas suutis end lennutada kenasti publiku peade kohale, ning tuletas meelde London Eye 4D kinos kogetud. Kahjuks oli Sadamateatri pilt suht värvivaene ja väheste liikuvate detailidega. Samas muidugi ega tormine meri ongi sombune.

Muusika oli täitsa nauditav, kuigi raadios vahetaks tõenäoliselt kanalit.

☟ 58. (109) Tartu Uus Teater - ☞Suur maarlitöö - (Tartu Genialistide Klubi, 12.01.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Ellen Niit

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Kaija Maarit Kalvet, Annika Oona, Tormi Torop, Martin Tikk, Veiko Porkanen, Elleri kooli õpilased

Tutvustus: Suur maalritöö" on kontsert-lavastus, mille algtõukeks on Ellen Niidu legendaarne lasteraamat. Lõpptulemus pole, aga mingil juhul lastelavastus. Ellen Niidu luuleraamat on jaotatud lauludeks ning Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli rütmimuusika osakonna noored heliloojad on kirjutanud ja arranžeerinud nendest omanäolised muusikapalad. Kõik laulud on erinevas stiilis, mistõttu on lavastuses nii jazzi, proget, kantrit, punki, reggaet, poppi, diskot jms. Nii nagu maailmas on palju värve, on ka "Suur maalritöö" täis noorusega laetud eri stiilis muusikat.

See on peaaegu nagu muusikal, kuid enamgi veel. Kas on enne nähtud, et ansambel ja lauljad iga loo järel vahetuvad? "Suures maalritöös" saab see nii just olema, sest kontsertetendus on ühtlasi ka noorte muusikute eksam. Ülal laval toimuvale muusikalisele kaleidoskoobile sekundeerivad all laval Noorte Teatritehase näitlejad, kes kujutavad värvide saabumist ühe tavalise halli eesti pere ellu.

Hinnang: Kui eelmine kord sai õeldud, et Pakk jäi alla Shakesparele ja Tšehhovile, siis tuleb tõdeda, et nüüd tegid talle ka noorde silmad ette. Kui algus tekitas küsimuse, kas tegu on senise halvima etenduse "Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud" kloon, siis alates umbes kümnendast minutist oli selge, et tegemist on vägeva asjaga. Heli, ruum, valgus ja pantomiim olid üksteisega fantastiliselt seotud ning pisiasjadeni läbimõeldud.

Kui hakata detaile esile tõstma, siis ega midagi ei olegi - oluliseks sai tervik ja seda sõnadega ei kirjelda.

☟ 59. (108) Vanemuine - ☞Don Juan - (Vanemuise väike maja, 05.01.2010) ♥♥♥

Autor(id): Rein Pakk

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Ott Sepp, Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom

Tutvustus: Uus käsitlus vanast naistemehe müüdist uurib, kas armastusel ja seksil on tänapäeval mingi seos. Lavale astuvad uued ja vanad asjatundjad, üleloomulikud ja loomulikud jõud: Don Juan, Casanova, kaunid naised ja kurat teab kes kõik veel.

Don Juan on mees, kellesse naised on armunud juba enne temaga kohtumist, sest tema kuulsus käib tema ees. Nii on see ikka olnud ja on ka täna. Ainus vahe on selles, et tänane Juan ei suuda enam oma kuulsuse kinnitamiseks ega kasvatamiseks ise mitte midagi teha. Avalikus ruumis tekib see ilma tema abita, meedia loob temast kuvandi ja don Juan ei pruugi ise üldse sellele kuvandile vastatagi. Täiesti ilmselt ei suuda ta kõiki neid naisi, kes temast huvitatud on, rahuldada. Paremal juhul suudab ta neid ehk rahustada.

Hinnang: Hoogne ja kiire tükk. Pärast etendust jõuab vabalt Lembitu Konsumist läbi astuda, kuna selle sulgemiseni jääb kõva tund aega (vähemalt ETK koduleht väidab nii). Miks mõned vaatajad tahavad vabatahtlikult Konsumisse mina? Selle teadasaamiseks peate ise vaatama minema.

Rein Pakk kirjutas, lavastas (Ain Mäeotsaga kahasse), kujundas lava ja muusika (koos Steve Heińloga) ning mängis ise nelja rolli. Vähemalt naistele see meeldis, sest vaheajal olid neil näod naerul ja jalad kanged - nii palju seina ääres maalide najal seisjaid ma Väikeses majas ei mäleta. Alati on ikka suht vabalt kaarjas koridoris jalutada - nüüd oli ohutum poole vaheaja peal saali tagasi tulla ja istet võtta.

Lavakujundus - lihtne, valge, sügav. Ei midagi liigset. Et vaatajad aru saaksid, mis värk on näidatakse päris palju pildikesi, subtiitreid ja videosid taha seina. See siis vist on see väljakuulutatud kaasaegne kasutajaliides. Asi jäi maitsekuse piiridesse ning lisanedid oli üsna parasjagu.

Sisu hüpplik kuid ühiskonnakriitiline. Üks nali siit, teine sealt Paljud neist juba habemega, osad kunstlikult pliiatsist välja näritud. Tšehhovi ja Shakespearega võrreldes jääb ikka nigelaks. Ainult allapoole-vööd naljadel balanseerides tüütab mingil hetkel ära. Väljakuulutatud Nipernaadi ja seksisõltlaste gruppi osa jäi liiga väikeseks. Muidugi huvitavaid leide oli ka päris mitu ning nagu varem mainitud kostis naiste naerupahvakuid saalist päris palju.

☟ 60. (107) Vilde Teater - ☞Kirsiaed - (Staadioni 48, 04.01.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Matti Linno, Airé Pajur, Oleg Želudkov, Kristiina Metsanurk, Ave Tõnissaar, Ursula Noor, Uku-Markus Simmermann, Erlend Kollom, Liili Saar, Romero Tamre, Andres Murdvee

Hinnang: Järjekordne etendus, kus näitlejaid on rohkem kui pealtvaatajaid. Mänguruum on väike ja ikka leidub publiku seas keegi, kes suudab etenduse nullida. Seekord on erandlikult tegemist vanema naisterahvaga, kes iga viie minuti tagant tunneb huvi, mis kell koju saab. Kas kodu on veel kaugel?

Tihti olen tekekas vene näidendeid vaadates mõelnud, kui palju kiiremine lõppeks etendus, kui jäetaks ära pidev üksteise ees- ja isanime järgi kutsumine. Seekord otsustas lavastaja sellega katestada. Isegi enam, eesnimedestki said tihti lühikesed hüüdnimed. Seega oli kohati raske aru saada, kes on kes. Üldiselt näitas see eksperiment, et originaal on ikka parem. Liigse kiirustamisega kadus pinge. Õnneks suutis Matti Linno mängitud Rirss hoogu maha võtta ning anda etendusele igavikulise mõõte.

Meeldis, et kogu etendus tehti ära väga väheste tehniliste vahenditeta. Ei mingit toretsevat kokkukukkuvast mõisast ega valendavast kirsiaiast. Kui ka botased olid sajand vanemad kui näidend, mis siis.

☟ 61. (106) Vanemuine - ☞Kuningas Richard III - (Sadamateater, 03.01.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): William Shakespeare

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Kais Adlas, Maria Soomets, Maarja Mitt, Riho Kütsar, Ao Peep, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Raivo Adlas, Ott Sepp, Toomas Täht (Augsburgi Linnateater), Martin Kõiv, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Markus Luik, Tanel Jonas, Leino Rei, Alo Kurvits

Tutvustus: Muidugi on see lugu Kuningas Richard Kolmandast, kes valitses Inglismaal aastatel 1452-1485. Viimasest Yorki suguvõsa kuningast. Viimasest Inglismaa kuningast, kes langes lahinguväljal. Kuningast, kelle teed troonile palistasid laipade read ja verised võimuintriigid.

See on lugu kuningast, kelle tapakirve all langesid naised ja mehed, vennad ja vastased, süüdi ja süütud troonipärijad. Kuningast, kellest kirjutas tragöödia William Shakespeare tõenäoliselt 1591. aastal. Poleks, aga mõtet elustada sedavõrd ammu elanud kuninga elulugu, kui me ei märkaks otse tänasesse jooksvaid paralleele ja sõlmküsimusi. Kuidas saab kuningaks tõusta ebardlik türann? Mida teeb võim inimesega? Selles on küsimus. Richard Kolmanda lugu jõuab Vanemuise lavale esimest korda. Esimest korda Eesti teatriloos toob Shakespeare’i näidendi lavale lavastaja Shakespeare’i kodumaalt.

Hinnang: Istet võttes ja saalis ringi vaadates jääb silma palju helkivat metalli ja seinal kettide otsas rippuvad konksud. Selge, kuna on tegemist vana tragöödiaga, siis peab olema koht, kuhu päid riputada. Kõlab kolmas kell - metallipinda suurendatakse veelgi. Tumedast nurgast ilmub välja Lumiste ja loeb monoloogi päikesest - kavaleht oli hoiatanud, et selle sõnamängu taga on peidus kuningas Edvard IV lipp.

Ja siis kisub asiimelikuks. Lavale tulevad üksteise järel korralikus peoülikonnas mehed sallid kaelas. Ei ühtegi viidet tegevuse toimumise ajale. Järjekordne tükk kus minevik ja olevik proovitakse kokku vispeldada. Nagu hiljem selgub sümboliseerivad sallid hingi, mis peade asemel varem kirjeldatud konksude otsa lähevad.

Mingil hetkel saab näiden hoo sisse ja intriigid elavad oma elu ning kõik lõppeb lahinguga milles Richard sureb. Tõsi vahepeale jääb palju tõsise sisuga monolooge ja dialooge, aga nende sisu jätan vaatajate avastada.

Asi keerab imelikuks peale lahingu lõppu. Millegipärast on vaja näitlejatel sõjamunder ja -saapad seljast võtta, kõige nähtavamale kohale visata ja siis võõras keeles laulma hakata. Mida lauldakse, mis keeles lauldakse ja miks lauldakse jäi minu jaoks arusaamatuks.

Aga kokkuvõttes ei olnud tükil väga vigagi traagilisest sisust ja kaasaegsest rõivastusest hoolimata.