Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (118) Vanemuine - ☞Ninasarvik Otto - (Vanemuise väike maja, 16.03.2010) ♥♥♥

Autor(id): Ole Lund Kirkegaard
Žanr: lasteetendus
Näitlejad: Anatoli Tafitšuk, Veljo Reinik, Merilin Kirbits, Kais Adlas, Kristo Toots, Rein Pakk, Martin Kõiv
Tutvustus: Lastelavastus koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest.

Suvevaheaja esimesel päeval leiab koolipoiss Topper värvilised pliiatsid ja kirjutab plangule oma suure saladuse: "Sille, ma armastan sind!". Sillele vahele jäämisest päästab teda ainult ime – selgub, et tegemist on võlupliiatsitega, sest kiri on kustunud. Topper ja tema sõber Viggo joonistavad Topperi toa seinale ninasarviku, kes aga ei mõtlegi kaduda, vaid hoopis ellu ärkab – tahab süüa ja juua ning tekitab linnakeses hulga segadust.
Hinnang: Lavakujundus oli väga rõõmsates toonides (linna)lastepärane. Samas oli laval väga palju elemente, mida ei kasutatud või mida kõik saalisolijad ei näinud (tuttavate peal testitud). Küsimusi tekitas, miks peavad lilled olema sellised traadi otsa topitud plastmasskuulid ning miks peaks kogu etenduse maja uksed ja aknad nii kõverdi ees olema. Ju sellepärast, et lavameistrid saaksid oma näpuosavust nädidata kõverate akende tegemiseks. Kui lind katusele pandi ja Garfield pööninguaknale pandi, siis oleks võinud nendega midagi ka juhtuda.

Taustal olnud sininetaevas valge õõtsuva puuga oli väga hea ja rahustav. Sellele sisse mängitud video ja valgusefektid olid ka kenad. Kuigi jälle tekkis see küsimus, kas ikka esimese paari rea parempoolsed vaatajad ikka nägid, mis kenade animatsioonidega teatriinimesed vaeva olid näinud. Valgusrežiis häiris äikeselaadse asja tekitamine - silmale oli küll tore vaadata, aga ega ta lavastuse üldise kompositsiooniga ikka kokku ei läinud.

Võrreldes eelmiste lastelavastustega paistis silma, et näitlejad vägisi vältisid kontakti lastega. Mõned üksikud publikule mõeldud repliigid läksid lastest mööda. Puudu jäi minu arvates ka sõnum väikesele vaatajale. Nalja sai kõvasti, hirmus oli, lavatossu tehti, silmailu ja veidrusi jagus, üks laul ka lauldi, aga kus on point. Süüdimatu "Elu on ilus" (Raimu Hanson, Postimees 12.02.10).

Veidi kahju on, et kavalehele märgitud Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas lavale ei jõudnudki. Aga ega lavakujundus neile väga kohta ei jätnudki.