Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (291) Vanemuine - ☞Härrasmees - (Sadamateater, 20.12.2013) ♥♥♥

Autor(id): Enda Walsh

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Robert Annus

Tutvustus: Inishfree on pealtnäha vaikne ja uinunud linnake. Aga mässumeelne Thomas Magill näeb ja teab rohkem kui teised. Tema teab, kes tema naabritest on õnnetu pudelisse uppunud joodik, kelle garaažiseinal on paljaste naiste kalender, ja kes linna naistest flirdib kõige pühadust teotavamalt. Seda kõike on Thomasele näidanud Jumal, ja läkitanud talle ülesande päästa see patune pesa. Aga kui linnarahvas ei kuula? Kui koerad hauguvad endiselt jõletult? Ja ingel tema kõrval käitub kõike muud kui taevalikult? Kui kaugele on pühamehel lunastuse leidmise teel lubatud minna?

Inishfree linna kõiki tegelasi eesotsas Thomas Magilliga etendab Robert Annus

Hinnang: Selle etenduse puhul mängis saatus päris suuri vimpkasid - alles kolmandal korral õnnes ta ära näha. Kahel korral olid piletid juba taskus, aga tuli neist viimasel hetkel loobuda.

Väga hea lavakujundus - püstitatud on tõeline kolkagaraaž. Hea näide sellest, et hea kujunduse tegemiseks ei pea kasutama hirmkalleid lühtreid ja värvilisi vaipu. Ka mahajäänud tööstushoonetes võib saada häid dekoratsioone ja rekvisiite. Helikujundus toetas lavakujundust suurepäraselt.

Makkide idee on huvitav, heli- ja valgusmehe ning näitleja koostöö nende käsitlemisel oli kenasti selgeks lihvitud, aga üsna pea hakkas selline tembutamine mõjuma pigem pärssivana. Samasuguse tembutamisena mõjuvad lõppkokkuvõttes ka mängud vee ja toidunõudega.

Robert sai enadle võetud rollidega hakkama, eriti kui ta rääkima ei pidanud. Tekst tundus kohati kammitsevana. Eriti läks asi käest ära siis, kui tekstiraamatus oli vaid ropendamine.

☟ 2. (290) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Toimik nr N.324.1 - (Athena kultuurikeskus, 04.12.2013) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Arlette Arendi, Elen Liigus, Eisi Kõiv, Gerli Helbre, Gert Kask, Joanna-Marion Lõhmus, Jürgen Hendrik Voitka, Kadri Kiiker, Karl Rebane, Kerli Piirisild, Kristi Kimmel, Laura Soon, Linda Suurmets, Maria-Kristiina Luik, Ragne Savi, Sigrid Soosaar, Tuuli Maarja Põldma

Tutvustus: Ühel päeval satub Lihuniku lahkamislauale noor naisterahvas-surnuna loomulikult. Tuleb välja, et naine suri justkui nn tavalistel põhjustel. Keegi ei näinud midagi pealt. Keegi pole midagi kuulnud. Naise elulugu kisub nelja tuule poole, kuna kõik neli ülekuulatavat räägivad erineva loo. Mis siis tegelikult juhtus? Kes valetab?

Vaneminspektor Lillel on oma teooria juhtunust. Nooreminspektor Ratas on aga veendunud, et tegemist on ennastkahjustava tegevusega. Lihunik joob suure osa ajast kohvi ja vaatab sekretär Nuti kauneid jalgu. Oma ajutegevuse pühendab ta siiski suuremalt jaolt uurimise lahendamisele.

Segaseid tundeid ja arvamusi tekitab ka Salajane austaja, kes näiliselt mängib selles loos ilmatumat rolli, mis tegelikult osutub üsna kolossaalseks.

Mis juhtus noore naisega, kel terve elu veel ees? Küsimusele saab vastuse hurmavalt põnevas krimikomöödias, mille säravad tegelased ei suuda külmaks jätta ka kõige kriitilisemat vaatajat.

Sobib vaatamiseks nii kooliealistele kui ka täiskasvanutele.

Hinnang: Päris komöödiaga tegemist ei ole, kuigi teksti on pikitud päris ohtral hulgal detailikesi, mis teismelistele tunduvad naljakad.

Noored jäid natuke hätta pauside välja pidamisega. Tekkima pidanud pingelise õhtkonna asemel jäi vägisi mulje, et tekst oli meelest läinud ja käes olnnud kriminaaltoimikutest otsiti järgmist repliiki.

☟ 3. (289) Vanemuine - ☞Minu järel, seltsimees! - (Vanemuise suur maja, 08.11.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Ray Cooney

Žaanr: farss

Näitlejad: Markus Luik, Maria Soomets, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Merle Jääger, Martin Kõiv, Liisa Pulk, Tarmo Tagamets, Tanel Jonas

Tutvustus: 1961. aastal põgenes Nõukogude Liidust Läände üks maailma balletiajaloo andekamaid meestantsijaid, Rudolf Nurejev. See sündmus pälvis terve maailma tähelepanu ning oli keeruliste poliitiliste malekäikude ja intriigide allikaks. Nurejevi Läände hüppamine sai ka kuulsa briti komöödiameistri Ray Cooney inspireerijaks, kes tantsija põgenemise ja tema peitmise Londoni eliitrajoonis on valanud vaimukasse farsivormi. Kui komöödia aastate eest Londonis esietendus, käis ka Nurejev ise seda korduvalt vaatamas ning naeris laval nähtu üle südamest.

Hinnang: Kui teile meeldib teatritükis leida sügavat sisu või tarkusetükki, siis ei ole see lavastus teile. Lavastuses kasutatakse palju labaseid püksid maha tüüpi nalju, kuid sisu ei ole. Mis sest, et selle kirjutamisel olid inspiratsiooniks reaalne põgenemislugu.

Aga kui te olete oma pingelisest tööpäevast nii väsinud, et töö probleemid unenägudessegi tungivad, siis on järjekordne Roy Cooney farss just teile. Kaks ja pool tundi saate naerda rohkem kui endast oodatagi oskate. Näitlejad naerutavad teid täis tempos täie raha eest. Ning naer on terviseks, olgu selle tekitajaks sukspükstes mehed, minestavad naised, imelikult käituv aednik või vaipkatte metamorfoos.

Seleks, et nii palju isiksuste loõhenemisi ja kokkusattumisi saaks lavale ära mahutada on dekoratsioonides palju uksi ja aknaid. Selleks, et neid kõiki näha tuleb püüda pilet lunastada pingirea keskele.

☟ 4. (288) Luunja Aidateater - ☞Luunja mõisa uus häärber - (Luunja kultuurimaja, 31.10.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Tamur Tensing

Žaanr: fiktsioon

Näitlejad: Tamur Tensing, Margo Lempu, Inga Kiudorf, Kaire Vahejõe, Triin Lauk, Kristel Lempu, Jasmin Saar, Annika Kallas, Heidi Mats, Silver Vahejõe, Aadu Raav, Kahro Lempu, Karmen Saar, Loone-Ly Lempu, Sirje Šuškova, Airin Treiman-Kiveste

Tutvustus: Kantuna tänavusest kultuuripärandi aastast ja Luunja mõisa esmamainimise 510. aastapäevast toob Luunja Aidateater lavale kohaliku algupärandi valla ehitusnõunik Tamur Tensingu sulest.

Lavastuse sündmustik leiab aset vahetult enne I maailmasõda, tegelaskujud on pärit Luunja mõisahärra parun von Nolckeni ja tema lähikondlaste ringist.

Hinnang: Väga hea algatus kujutada enda kodukoha ajalugu. Mis sest, et enamus on väljamõeldis - kindlast leidub publiku seas selliseid vaatajaid, keda selline fiktsioon paneb mõtlema, milline on Luunja ajalugu tegelikult ning siit saab inspiratsiooni põhjalikumaks uurimustööks.

Harrastusteatri tükile omaselt on näha, kui palju inimesed on vaeva näinud ja oma tegevust nautinud. Eriti tuleb see välja lavale kaetud lookas laudades, kostüümides ning kohatises ülemängimises. Vahest läheb tekst sassi või meelest ära, aga seda põnevam on vaadata, kuidas õigele teele tagasi jõutakse. Igal näitlejal on ka oma tähetund. On näha, et näidendit on kohendatud näitlejate järgi. Ning häid rolle oli mitu. Minu arust olid parimad rolliesitused järgmistel näitlejatel Airin- Treiman-Kiveste (koduõpetaja), Heidi Mats (teenijatüdruk), Aadu Raav (mõisa viinameister).

Autor oli väga hästi kohati jandiks kiskuva tüki sisse põiminud mõistatusliku vokiketraja, kes oli lavanurgas kogu etenduse jooksul silmanurgas.. Olen üsna kindel, et vähemalt pool saali ei saanud enne lõpukulminatsiooni aru, millega tegemist. Visuaalselt oleks võimsam olnud, kui vokiketraja asemel oleks kasutatud ketrajat - mitte lihtsalt vokiratta ringiajamine, vaid reaalne lõnga tegemine. See annaks vaheajal lastele lisaatraktsiooni ning mõne järgneva heategevusliku ürituse jaoks oksionieseme.

On tore, et sellistes väikestes kohtades on võimalik kasutada head valgus- ja helitehnikat. Küljepeal istujana häiris mind videoprojektori lambi valgus, aga põhilava oli hästi valgusega kaetud. Veidi jättis soovida lava ees oleva tegevuse valgustamine. Helikujundusega oleks võinud veidi rohkem vaeva näha. Kõuemürin jäi liialt kunstlikuks, tantsumuusika oleks võinud alata vaiksemalt ja summutatult kõlada kauem. Ning heli võinuks ka paremini katta veidi pikaks veninud pildivahetust. Roosiaias võinuks olla ka mõned linnukesed.

☟ 5. (287) Tartu Üliõpilasteater - ☞Uus üüriline - (Tartu Genialistide Klubi, 25.10.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Eugene Ionesco

Žaanr: absurdikomöödia

Näitlejad: Kalev Kudu, Kristin Uusna, Tauno Tagel, Kauri Kaljuste

Tutvustus: Pariisis üürib keegi Härra toa ja see tuba tuuakse täis mööblit, peale selle hakkab osa mööblist ka ise sinna tuppa tungima. Näis nagu oleks kogu Pariis mööblit täis, ka metroo ja Seine jõgi. Etenduse lõpp on üllatav ja seda peab ise vaatama tulema. Üliõpilasteater on oma viimastes lavastustes tegelenud uuema vene dok. Draamaga. Lavastus „Uus üürnik“ on uus pööre ja ka ekperiment rohkem kujundlikku ja abstraktse teatri suunas.

Hinnang: Kristin unustas ära, et etendus toimub väikses saalis pooltühjale saalile ja karjus kõigest kõrist. Tegelaskuju oligi pidevalt vatrav lihtsalt ärrituv naisterahvas, aga nüüdne võimendus purustas rolli ebameeldivateks tükkideks. Veidi vaiksemalt oleks saanud kindlasti särava rolli peensused paremini välja tuua.

Mehi oli laval kolm, aga ega neil oli kokkuvõttes oluliselt vähem teksti, kui ainsal naistegelasel. Kohati venisid pausid nii pikaks, et tekkis küsimus, ega näitlejad ei oota aplausi, et teha lõpukummardus. Kalevi stoiline rahu oli hästi välja mängitud.

Tauno ja Kauri võlusid hea kehakeelega, kuigi "raskeid" vaase tassides tundus raskuskese liialt taha vajunud.

Veidi arusaamatuks jäi Härra nõutud ring, millest transamehed pidid püüdlikult mööda käima. Liikumise laval tegi see naljakamaks ning näitlejale raskemaks, aga ega sisu väga välja ei koorunud. Lavakujunduses olid detailid paigas ning tagaseinas jooksev video toetas seda hästi.

Muusikaline kujundus oli huvitav. Kui midagi ette heita, siis seda, et lõpulugu oli jällegi saali arvestades liialt vali.

☟ 6. (286) Ugala - ☞Idioot - (Ugala, 24.10.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Dostojevski, Parksepp, Kirs

Žaanr: draama

Näitlejad: Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Kristjan Põldma, Siim Maaten, Katrin Kalma, Marika Palm, Vilma Luik, Andres Tabun, Tarvo Vridolin

Tutvustus: Dostojevski "Idioot" on klassika – see tähendab kõigi aegade kaasaegne. Lugu armastuse võimalikkusest!

Ehk, mis juhtub siis, kui kokku satuvad nii erineva armastuse ettekujutlusega inimesed?

Vürst Mõškin, suure südamega aus noormees, usub ja armastab vahetult nagu laps! Või on tema siirusel siiski oma tagamõte? Elupõletajast kaupmehe poja Rogožini armastust ei saa aga kurjusest lahutada. Tema ülevoolav kirg matab ratsionaalse kaalutluse. Aglaja Ivanovna on esmapilgul ärahellitatud kindrali tütreke, kes otsib romaanidest pärit armastust. Või tunnetab ta hoopis igavest valgust, mis teiste jaoks kustunud? Nastasja Filippovna, deemonlik kaunitar, maksab kätte või otsib armastust, mis temalt vägivaldselt käest kistud?

Naasnud tegutsemistuhinas tagasi kodumaale, seob vürst Mõškin end suhete keerdkäikudesse ja langetab instinktiivselt otsuseid, mille tagajärgedest pole tal esmapilgul aimugi. Aga seda kõike lootuses... lootuses, mida kannustab usk oma võimesse päästa maailma allakäiguredelilt. Ainult ei tea, kas too maailm üldse vajab või tahab, et teda päästetaks?

Kõikidest küsimustest jääb ehk eriti selgelt kõlama see valusaim – Miks on nii, et kõige ausamat ja normaalsemat meest peetakse idioodiks?

Hinnang: Noored näitlejad on hakkama saanud tõsise tükiga. Kas ta nüüd päris noortele arusaadav on, aga vanemale generatsioonile pakub ta pinget küll.

Lavastus algab chapliniku tummfilmina, kus tegelased üritavad veidi robotliku käitumismaneeriga publikut naerma ajada. Lavale tuuakse kohvrid, mis on lavakujunduse üks olulisim element, kuigi ega neid kohreid millekski muuks ei kasutata, kui neil istumiseks või nende ümber ladumiseks. Kui laval olevast püssist ootame pauku, siis oleks neist kohvritest ka veidi rohkemat oodanud.

Teise lavaelemendina mängivad poolläbipaistvad kardinad mänguala külgedel. Nende taha peideti erinevaid rekvisiite või näitlejaid. Ühelt poolt tegid nad mänguruumi väiksemaks, teiselt poolt venitasid selle laiaks. Esimeses pingireas olija silmad peavad olema ikka väga laia vaatenurgaga, et kõiki tegevusi korraga jälgida.

Küünalde kasutamine elavdas järjekordselt tükki. Samas lõigati originaaltekstist nii suur tükk välja, et Nastasja surma asjaoludest oli väga raske aru saada. Veel mõne koha peal olid lavastaja tekstilised kärped nii suured, et hakkas takistama sündmuste kulu jälgimist.

Kaja kasutamine andis etendusele müstilist varjundit. Aga teises vaatuses mindi sellega veidi liiale.

Märkused: Tuult tiibadesse, TÜ VKA teatrikunsti 9. lend!

☟ 7. (285) Improteater - ☞Improprommill - (Tartu Genialistide Klubi, 23.10.2013) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon

Näitlejad: Kati Ong, Maarius Pärn, Maarika Mesipuu, Rauno Kaibiainen

Tutvustus: Tugeva huumoriga hoovastav etendus kahes osas, pruulitud parimatest improviseerijatest.

Hinnang: Esimene vaatus läks ikka täiega aiataha. Isiklikud küsimused: "Kus Sa töötad?", "Kus Sinu vanemad töötavad?" lõid publiku tükiks ajaks tummaks. Hea, et noorim publikuliige verest ära ei löönud ja täiskasvanud välja aitas.

Laulunumbrid olid järjekordselt tasemel. Uue elemendina oli lahe vaadata, kuidas üksteisele hääl või keha anti.

Teine vaatus oli kena tervik. Keerulistest olukordadest tuldi auga välja.

☟ 8. (284) Vene Teater - ☞Mängurid - (Vanemuise väike maja, 13.10.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Nikolai Gogol

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Anton Paderin, Daniil Zanberg, Aleksandr Okunev, Sergei Tšerkassov, Ivan Aleksejev, Vadim Malõškin, Vladimir Antipp

Tutvustus: Ei ole olemas hasarti tekitavat vempu, kui kollektiivne kelmus. Ja polegi nii oluline, mis mäng see on – näitemäng või kaardimäng. Vene Teatris lavastab "Mängurid" Kuldse Maski preemia mitmekordne laureaat, Permist pärit lavastaja Sergei Fedotov. Fedotovi poolt loodud uues müstifikatsioonis muutub idee halastamatust pettusest kütkestavaks ja virtuoosseks näitemänguks. Tegelikult on aga kaval Gogol juba ise nii korraldanud, et selles müstilises loos on tuntavalt kohal mustad jõud, kelle võimusesse satuvad nii petturid kui ka petetud.

"Mängurites" on sisu allteksti kanda, hingelist seisundit väljendavad siin mängurite osavalt kaarte segavad käed ja paljutähenduslikud näoilmed… Müstifitseeritud komöödia "Mängurid" näitlikustab hämmastavalt jõuliselt aja kaduviku kulgemist. Kaardimängu taga surnukslöödud aeg on muutnud inimesed müstilisteks tegelasteks, siluettideks, varjudeks. Nüüd tegelevad need elustunud vaimud sellega, et ajavad mõnituste saatel hulluks oma järjekordse ohvri…

Hinnang: Mäng algas enne, kui etendus alata jõudis. Piletilevi lollitas rahvast sellega, et kuvas vale istumisplaani. Nii lahutati nii mõnedki paarid vahekäiguga pooleks. Kas nüüd selelst või lihtsalt saalis valdavast vene rahvusest vaatajate temperamendist, aga enne kui valgus jõudis publiku seast lavale algas suur rahvaste liikumine, mis nullis valguskunstniku intro.

Aga valguskujundaja oli vaeva näinud. Hämarusest sai pinge kasvades ülevalgustatud ruum ning peeglist mängulaud oli nagu kirss tomatil.

Tahes tahtmata tekkis etenduse ajal võrdlused neli aastat tagasi nähtud Nuku- ja Noorsooteatri versioon Gogoli teosest. Kui esimeses versioonis astus alvale 13 näitlejat ning hulga nukke, siis täna jagunesid tegevused vaid kuue mehe vahel. Kõik mängisid hästi, aga massi vastu ikka ei saa. Kõige hägusamaks jäi kaardimäng. Kuidagi väga tehislik ja hasardivaba.

☟ 9. (283) Endla - ☞Hamlet Anderson - (Vanemuise väike maja, 06.09.2013) ♥♥♥

Autor(id): Andres Noormets

Žaanr: draama

Näitlejad: Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (Eesti Kunstiakadeemia), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov

Tutvustus: Ühes suures majas, mis mitte kunagi valmis ei saa ja mille labürintlikes koridorides askeldavad pidevalt ehitustöölised, elab poiss, kelle nimi on Hamlet Anderson. Ta elab seal koos emaga, kelle nutt öösiti poisi unerahu häirib ning isaga, kes tundub olevat tähtis mees,, aga keda ta peaaegu mitte kunagi ei näe

Andres Noormets kirjutas Shakespeare’i „Hamleti“ ainetel loo, mis räägib inimestest meie ümber. Ja sellest, kuidas suured lood, olgu siis muinasjuttude, ajaloosündmuste, ajaleheartiklite või tragöödiate kujul, paratamatult meie elu ja arvamusi mõjutavad. Iga sündmus viitab tagasi millelegi, mis on kunagi juba juhtunud. Kõik on kõigega seotud. Igal lool on lõpp juba enne algust. Kas inimesel saab üldse olla oma isiklikku lugu? Kui sinu nimi juhtub olema Hamlet Anderson, siis on sinu saatus justkui juba ette määratud. Või kas ikka on?

See lavastus on kõike muud kui verest kleepuv tragöödia. „Hamlet Anderson“ on lugu inimestest, kes tahavad täiel rinnal oma elu elada ja ise oma teed käia. See on soov olla vaba ja sõltumatu maailmas, mis on üles ehitatud kordumisele, vastandumisele, konkurentsile ja looduslikule valikule.

Hinnang: Juulis pileteid valides oli see etendus üks nendest, mida vadata tahtsin. Varasem meediakajastus tundus huvitavana. Kahjuks oli minu jaoks tegemist üsna suure pettumusega, kuna Hamlet jäi kuidagi väga staatiliseks ja tagasihoidlikuks ning seosed Shakespearega pinnapealseks. Kuulsast tragöödiast oli saanud keskpärane kontsertetendus. Vaheajal lahkunud paari rea jagu inimesi jagasid tõenäoliselt seda pettuse nooti. Kuigi teine vaatus oli oluliselt parem kui esimene.

Etenduse kiituseks tuleb öelda, et tal oli hea valgususkujundus ning video kasutus. Tõsi, ega ta enne teise vaatuse tulekahju valgus eriti sisule kaasa ei aidanud, oli lihtsalt niisama ilus ja huvitav. Mingil hetkel hakkasid küll efektid end kordama ja tüütuks muutuma, aga kokkuvõttes oli väga hästi tehtud. Ka lavastuse tehniline püant tasus lõpuni istumist ära. Huvitav oli vaadata, kuidas draamaetendusse põimiti liitreaalsust (augmented reality).

Rollidest jäi kõige rohkem silma Seppo Seemani Hamleti isa vaim. Ühelt poolt väga hea grimm, sinine kiilaspea jääb ikka meelde,, aga teiselt poolt enesekindel tulevikule mõtlev tegelane, kes on seljataha jätnud oma minevikus tegemata jäänud teod. Indrek Taalerma Vito hullumine oli ka hästi välja mängitud.

☟ 10. (282) NO99 - ☞Suur õgimine - (Sadamateater, 06.09.2013) ♥♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Marika Vaarik, Eva Klemets, Margus Prangel (külalisena), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater)

Tutvustus: "Suur õgimine" on siis, kui neli inimest on kokku tulnud, et teha üks ja viimane fataalne tegu. Kuid fataalsus pole kunagi kurb, vaid alati õhuline nagu bubert, kerge nagu salatileht ja puhas nagu munavalge. Kuidagi tuleb täita tühik, mis on meisse jäetud kosmose, jumala ja vanemate poolt, ning kui selleks on armastus, siis armastus käib ju kõhu kaudu.

Viimane söömaaeg ei nõua kelleltki enam varjumist. Võib ära unustada vaevalise psühholoogia, ikestava mineviku ja ahistava kannatamise. Kui viimane, siis järelikult on kõik juba hästi. Inimesed ei pea enam kartma.

Nende ette asetatakse laud. Laua peale vabadus. Tuleb ainult tõsta nuga ning kahvel ja kõiki lauakombeid silmas pidades lõigata sellest endale üks viilakas. Mahlane, hõrk ja ületamatu lõhnaga viil – mis siis, et viimane.

Hinnang: Lavameistrid on kõvasti vaeva näinud. Vaevalt kaks tundi etendust, aga kindlasti paar päeva ehitust. See ongi üks Draamafestivali võlusid, et Tartusse tuuakse tehniliselt külalislavastusi lavastusi.

Tekstilises vormis domineerisid pikad kiired monoloogid väga erinevatel teemadel: bakteritest, vanaaja taimekaitsevahenditest, kosmosest, tuumafüüsikast, religiooni mõjudest toitumisele. Dialoogi ei tekkinudki, üks pool vaikis, kuigi üksteist jälgiti pidevalt. Omamoodi huvitav tekstiline leid oli tennisematsi kirjeldus, mis sest, et pealkirjaga otseselt kokku ei lähe.

Küljepeal esimeses reas kippus küll pidevalt üks lauas istuja enda kehaga laual toimuva ära varjama. Samas oli sealt väga hästi jälgitav, kui osav oli Margus Prangel gaasipliidi kasutamisel ning isuäratavad toidulõhnad olid selle etenduse üheks märksõnaks.

Teine etendus sellel festivalil, kus üheks kõrvaltegelaseks on kana. Seekord siis lihakehana. Jälle tekkib küsimus, kas toiduga tohib mängida või mitte.

☟ 11. (281) Piip ja Tuut Teater - ☞Bistro Beyond - (Tartu Genialistide Klubi, 05.09.2013) ♥♥♥

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Mari Mägi, Toomas Tross, Katrine Weigelt Nielsen, Pau Zabaleta i Llauger, kana Lemmi

Tutvustus: Bistro Beyond on mahajäetud ilmaserval asuv bistroo, kus pakutakse Tassikest Pisaraid kurbmagusa Hüsteeria lisandiga, Marineeritud Mälestuste suppi, Piinlike Hetkede salatit ning lugu maailma sügisest, mis balansseerib aeglaselt mooritud inimlikkuse ja loomalikkuse piirimail. Kauguses kumisevad keelpillid ja musta huumori kaste muudab selle roa gurmaanidele söödavaks.

Hinnang: Väga omapärane teatritükk. Juu olen kooliaasta alguses ikka väga üle töötanud, et ootasin ingliskeelse tõlkega etenduselt, mille muusika CD-d müügiks ja kontserdiks pakutakse, kontsert-etendust alternatiivse muusikaga bändiga. See, et tegu oli sõnadeta etendusega tuli paraja üllatusena. Kuigi juuli kuus pileteid muretsedes oli selge, et tänavusel festivalil on väga palju tantsulisi etendusi.

Alternatiivset muusikat etenduses oli. Igapäevaselt seda ei kuula, aga veidrate kostüümide ja liigutustega sobis hästi kokku. Aitas pärast järjekordset pikka saaliukse taga seismist ärkvel hoida. Ei, ega igav ei olnud. Pidevalt tuli juurde uusi ja omapäraseid tegevusi. Enamus etendusest ei olnud ette aimatav.

Puulehed ja -laastud mõjusid lavakujunduselemendina päris huvitavalt. Andsid jõudsalt edasi mahajäätud koha atmosfääri ning muutsid valguse hägusamaks.

Kohati kippus tükk minema liialt tsirkuseks, peade vahetus (või kadumine), taltsas kana ja klounaad. Maapoisina tahaks õelda, et kana säärasel kujul püünele toomine on loomapiinamine. Aga teatrihaigena oli väga huvitav jälgida, kui hästi väike lind oma osaga hakkama sai ning kuidas kulges koostöö näitlejatega. Lavastaja poolt väga julge ettevõtmine.

Seni nähtud festivali etendustest kõige parem muusikaline kujundus.

Märkused: Arvustus on kirjutatud 8 tundi pärast etendust. Seega hetkeemotsioonid on jõudnud juba lahtuda. Kaks õhtut järjest planeeritud ajast tund aega hiljem koju jõuda kipub väsitama. Eriti, kui hommikul tuleb vormis olla. Tõenäoliselt oleksin südaöösel annud väsimuse pealt ühe tärni vähem. Kui oleks aega osaleda kell 12 Uues teatris toimuval arutelul, mine tea võib-olla tuleks üks tärn juurdegi. Huvitavaid leide mahtus antud tund ja veerandi sisse tegelikult päris palju.

☟ 12. (280) R.A.A.M - ☞Tühermaa - (Roosi tänava lennuangaar, 04.09.2013) ♥♥♥

Autor(id): Anna Jablonskaja

Žaanr: draama

Näitlejad: Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Eesti Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg

Tutvustus: Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Lugu on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.

Hinnang: Järjekordne huvitav teatripaiga leid Tartus. Seekord militaarse taustaga angaar, mille seinal ilutsevad tekstid слава кпсс ja nõukaaegne kvaliteedimärk. Nii eriline paik, et oleks soovinud kuulda veidi selle ajaloost ja praegusest kasutusest. Seda enam, et etenduse algus lükati edasi 30 minutit ja publiku saaliminek võttis veel 30 minutit. Seega kujunes planeeritud pooleteisttunnine etendusese pikkuseks 2:27.

Kindlasti sobib antud etendus Ruumimaagia festifali temaatikaga kenasti kokku. Suures angaaris oli ruumi suurele publikuhulgale ja ka näitemänguks. Kasutusele võeti nii kanal, publikualune ruum, kõrvalruumid kui ka tohutu suur tühi ruum. Ning lisaks füüsilisele ruumile kasutati ohtralt valgusruumi: pimedust, küünlavalgust, hämarust, erinevaid lambikesi, mõneks hetkeks ka võimsat eesvalgust. Tavalisest vagusrežiist hoiduti kõrvale, kontra- ja külgvalgusega ei nähtud üldse vaeva.

Mängiti ka ajalise ruumiga vanast roomast tänapäevani parajas segus unenägude või hullumeelsusega.

Tutvustuses kõlava kiidulauluga ma siiski kaasa ei läheks. Mitmekihilisust, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid on, aga puänt jääb ülepingutatuks ja trikitamised hakkavad mingil hetkel tüütama ning sisust arusaamist takistama.

☟ 13. (279) Eesti Draamateater - ☞Kolm õde - (Vanemuise suur maja, 03.09.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Näitlejad: Mait Malmsten, Liis Haab (külalisena), Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jr, Rein Oja, Raimo Pass, Jüri Tiidus, Mihkel Kabel (külalisena), Tõnu Aav, Ester Pajusoo

Tutvustus: Paljud on kuhugi teel, kes uue õnne, kes suurema raha, kes kodu poole. Kolme õde kisub sisimas ammu juba teele, kodu poole, Moskvasse, kus võiks ees oodata turvalisem, parem, ihaldatum elu. Aga siin on aastatega tekkinud paigale jääma sundivaid suhteid ja vabatahtlikult on raske loobuda oma armastusest ning põlema süüdata olevikuga siduvaid sildu. Ja kas seda, unelmate Moskvat, kuhu hing kisub, ongi üldse olemas?

Mait Malmsten (Andrei Prozorov) pälvis rolli eest parima meeskõrvalosa preemia 2012. aasta Eesti teatri auhindade jagamisel.

Hinnang: Tükk algas vaevaliselt. Juba parteri 6. ritta ei olnud teksti kosta. Seda ka siis, kui abiks võeti mikrofon. Tegelikult tekstist hakkaski aru saama alles siis, kui mikrofonist loobuti. Tegevus toimus enamasti publikust kaugel metallpostidega piiratud alal. Kuskil keskel paiknes mikrofon, mis aeg-ajalt võimendas teksti üle.

Tekstiliselt tundus, et oldi üsna hästi jälgitud Tšehhovi originaalteksti. Lavaruumis tulid esile mõned ebakõlad. Pöördlavale paigutatud sein ja sellele toetuv lavatrussidest mõtteline ruum pandi tihti pöörlema rohkem kui üheks täispöördeks ja sellega lõhuti minu jaoks ruumimaagia. Samas erilise dekoratsioonita suudeti siiski erinevad ruumid ning aja kulgemine tekitada.

Mait Malmsteni Prozorov oli hästi välja mängitud,, aga tema tekst läks äärtes ka kõige rohkem kaduma. Kui mina oleks pidanud tänase etenduse põhjal välja andma meeskõrvalosatäitja rolli, siis see oleks läinud Tõnu Aavale Feraponti rolli eest. Väga usutav vanapapi. Kuigi teisedki olid tasemel. Naistest jäi kõige paremini meelde Marta Laane mängitud Irina.

Originaaltekstist kinnipidamine tõi paratamatult kaasa selle, et esimene vaatus lohises ja kippus igavaks. Teine vaatus oli konkreetsem, karaktereid paremini väljatoovam ja mõtlemapanevam.

☟ 14. (278) VAT Teater - ☞Hea, Paha ja Inetu - (Tartu Uus Teater, 02.09.2013) ♥♥♥♥

Žaanr: vestern

Näitlejad: Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder, Mart Soo

Tutvustus: Metsikus Läänes seiklevad kolm lindpriid, kelle iga hetk on eluvõitlus. Neile kõigile mängib saatus ette nö. suure noosi. Mõistagi asuvad mehed püüdma ahvatevat eesmärki, mis tõotab ennenägematut rikkust ja vabanemist kõigist päevamuredest. Äärmuslikud tingimused panevad mehed proovile ja joonistuvad välja kolm elurada. Missugune neist Hea, missugune just see – Paha ja missugune lihtsalt Inetu, või kas nii saabki määratleda? Ja kas sel kõigel on üldse tähtsust, kui kuulid vihisevad ja päid mõõdetakse dollaripakkidega? Või millel on tähtsust, kui miski su kõri pitsitab ja see miski pole nali, vaid see on köis? Satiiriline lavastus pakub kaasaelamist karmide meeste mängudele, kindlasti ka muige- ja mõtteainet.

VAT Teatri lavastus toetub itaalia päritolu filmirežissööri Sergio Leone makaronivesternite sarja, nn. Dollaritriloogia, viimasele filmile „Hea, Paha ja Inetu“. Teatriversioon on täiesti iseseisev tervik, mis sündinud lavastaja ja näitlejate koostöös, žanriks minimalistlik satiir. Lavastus on hoogne, stiilne ja ilmekas. Tegevus toimub metsikus läänes. Lindpriidest läänemehi panevad tegutsema kasuhimu, kuulsusejanu, surmahirm. Karmid rändurid kogevad oma teekonnal sõprussuhteid ja reetlikkust. Saatus üllatab neid lõpuks ikka üksindusega.

Dollaritriloogia filmid olid “Peaotäis dollareid” – 1964, “Mõne dollari pärast” ja “Hea, Paha ja Inetu” – mõlemad 1966. Sergio Leone viimaseks filmiks jäi meistriteos “Ükskord Ameerikas” - 1984.

Aare Toikka: "Vestern on väga teatriküllane vorm. Vabadus, ustavus, reetmine, lootus on vesterni teemad. Muidugi on me teatrilugu Leone filmi teemadel satiir, sest kuidas siis muidu. Alguses ma panin talle nimeks kamavestern,, aga pärast koristasin selle kama sealt ära, sest pole vaja vabandada! Sihuke lugu - puhas vestern. Revolvrid, kaabud, kirstud, hobused, higi ja palju pappi... Oi pagan!"

Hinnang: Viis näitlejat ja veidi üle 30 erineva rolli. Elav taustamuusika ja spetsiaalselt etenduseks kirjutatud laululooke. Surnuid on karjakaupa, aga verd ei voola. Isegi suremist ei mängita välja tavapärasel traagilisel viisil vaid lihtsalt langev kaabu.

Kui vaadata etendust Ruumimaagia seisukohalt, siis see on täiesti olemas, kuigi dekoratsioon oli väga minimaalne. Härrad Kotkas ja Lõgismadu, valgusega tekitatud katkus ning veidi müstilist kitarrimuusikat ja tegevus toimubki kõrbes, kaugel linnast. Tõukeratastega ringiahelemisest saab võidukas hobuste kalopp. Saal oli küll enamus aega tossuvinet täis,, aga see lõi etenduseks just paraja atmosfääri.

Koostöö näitlejate vahel sujus väga hästi ning kontakti loomine publikuga ka. Oli näha, et näitlejad olid osalenud tüki loomisel aktiivselt ning väikestest naljadest saadi kokku väga võimas etendus.

Märkused: Väga hea avalöök järjekordsele draamafestivalile.

☟ 15. (277) Vana Baskini Teater - ☞Minu girlfriend on eestlane - (Hansa Hoov, 22.08.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Gilles Dyrek /tlk. Inge Eller

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Agnes Aaliste, Kärt Reemann, Mihkel Kabel (Rakvere Teater), Meelis Põdersoo (VAT-teater)

Tutvustus: Gilles Dyrek sündis 1966. aastal Pariisis. Sai oma hariduse Prantsusmaa kõige kõrgemas teatrikoolis: L´Entrée des Artistes der École National Supérieur des Arts et Techniques du Théâtre. Ta on populaarne näitleja, lavastaja ja autor Pariisi teatrites, filmis ning televisioonis. Juba tema esimesed näidendid "L'elevant s'enferme dans la Salle de bain vala jouer avec les robiner" („Elevant, kes lukustas end vannituppa, et mängida kraanidega”) ja "Le Projet - Tiiter provisoire" („Projekt - tööpealkiri”) lõid Prantsusmaal edukalt läbi. Kuid tema komöödia "Venise sous la neige" („Veneetsia lumes“, meil "Minu girlfriend on eestlane"), mis, esietendus 2003. aastal teatris Théâtre de La PEPINIERE Opéra, on sõna otseses mõttes kaasatükk, mida on mängitud enam kui 400 korda. Näidendi pealkiri „Venise sous la neige” on laenatud tuntud estraadilaulult, millega Jacqueline Dulac esindas Prantsusmaad Sopoti laulufestivalil 1967. aastal. „Minu girlfriend on eestlane" on vaimukas ja kaasaegne komöödia, milles kodune pidu muutub kaoseks, kui väikesest arusaamatusest liikuma läinud sündmuste laviin võtab ootamatud mõõtmed. See on naerupommi lõhkemine teatrilaval täis hoogu, kirge ja pöörast situatsioonikoomikat. See on eeskätt noorema põlvkonna komöödia, mis tuleb kõige enam esile tekstist, kus on käsitletud tänapäeva nähtusi ja kasutatud suhtluskeelt, mis erineb nn. „klassikute“ kõnekeelest. Tegelikult esindavad Gilles Dyreki teosed traditsioonilist prantsuse komöödiat. Koomiline efekt tekib muu hulgas sellest, et publik teab alati rohkem kui tegelased laval. See tekitab lõbusaid arusaamatusi, segadust ja desorientatsiooni. Nii, näiteks, toimib komöödias "Minu girlfriend on eestlane" olematu riik, mille esiletulek paneb liikuma absurdse ja groteskse, üllatava puändiga tipneva tegevuse.

Hinnang: Noored näitlejad said komöödiaga kenasti hakkama. Sumedas suveõhtus tulid miimika ja kehakeel väga hästi välja. Tekst esitati korralikus tempos, täpselt parajate pausidega ning selle juures suudeti enamasti ka tõsiseks jääda. Vorstinaha nali tundus olema ekspromt, kuna Kärt vääratas seda välja mängides üsna kõvasti.

Tükk ei ole neile, kes otsivad tõsist sisu. Aga naerda saab ja prantsuse teksti on pikitud väga palju vihjeid Eesti poliitikale ja majandusele.

Esimeses vaatuses on musitamisega natuke liialt üle võlli mindud. Kohati kippus juba isegi labaseks kätte.

Teine vaatus kippus veidi absurdiks kätte minema - humanitaarabi teema algas kuidagi ootamatult ning ei tahtnud kuidagi otsa saada.

☟ 16. (276) Tabivere harrastusteater - ☞See, kes avab ukse - (Laulupeomuuseum, 08.08.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Neda Neždana

Žaanr: must komöödia

Näitlejad: Helgi Herman, Katrin Sokk

Tutvustus: Kaks naist, kes on suletud surnukuuri ja keda terroriseeritakse telefonikõnedega, tõlgendavad olukorda liiga kardinaalselt.

Hinnang: Omapärane lugu hirmust, üksteise narrimisest, ise narriks jäämisest ja enese leidmisest. Kuidas jääda ellu väljapääsmatuna näivas olukorras? Võib mängida kõva meest, et hirmu kaugemale peletada. Või mõelda elatud elule - võib-olla isegi pihtida. Aga on võimalik ka mängida näitemängu nähtamatule vaenlasele.

Näitlejad olid tublid. Vera roll sobis Helgile väga ja olen täiesti nõus, et ta on näitlejapreemijat väärt. Meeleolu muutused, hirm ja kergendustunne olid väga hästi välja mängitud.

Näidendi juures meeldis see, et tutvustuses väljakuulutatud telefonikõned ei kujunenud pikkadeks monoloogidest vaid olid üleminekud ühe teema juurest teiseni.

☟ 17. (275) Emajõe Suveteater - ☞Undiiin - (Tartu Toomkiriku varemed, 07.08.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jean Giraudoux

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon Nuter, Liina Tennosaar, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru (Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool)

Tutvustus: Noor ja vapper rüütel kohtub ebamaiselt kauni neiu Undiiniga ja armub temasse - saades aru, et Undiin ongi tema elu armastus. Rüütli senine kihlatu - Berta ei jäta, aga asja niisama. Loomulikult kistakse intriigi ka õukond ja kuningas - paraku saab, aga loos määravaks Undiini sõna otseses mõttes ebamaine päritolu... Kõlab kui melodramaatiline keskaegne muinaslugu ja eks sellest kaasaja üks tuntumaid ja mõjuvamaid draamatekste ka lähtub,

AGA...

Jean Giraudoux "Undiin" on võimas ja dramaatiline allegooria inimeseksolemisest ja Armastusest kõige olemuslikumas tähenduses, kõlades teravalt ja kaasaegselt (ja ka naljakalt) igal ajal ja kõikjal.

Hinnang: Esimine vaatus algas hoogsalt ja omamoodi naljakaltki. Võrukeelne tekst oli esialgu toomkiriku akustiliste eripärade tõttu raskesti arusaadav, aga kõrv harjus kiiresti. Kui metallrüüst sädelev rändrüütel lavale saabus, siis võru keel kadus - kalur ja tema naine hakkasid imeväel kirjakeeles rääkima.

Teine vaatus oli kehvamaiguline tsirkus. Näitlejad tegid oma naljad püüdlikult ära,, aga ega süzee väga edasi ei läinud. Kõrgseltskonna kahepalgeline tühikarglemine tuli muidugi kenasti välja ja looduslapse otsekohesus pani veidi inimeseks olemise üle mõtlema,, aga vägisi jäi mulje, et palagani taha peideti originaalteksti keerukust.

Kolmas vaatus kõikus mõistuloo ja tragöödia vahel. Komejant asendus samm sammult tõsise teatritükiga ning päädis loogilise lõpuga. Tõsi tegevus kandus publikust üha kaugemale ja kaugemale.

☟ 18. (274) Tõrva tilgad - ☞Koduhani - (Laulupeomuuseum, 01.08.2013) ♥♥♥

Autor(id): Adolf Teppan

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kalle Vister, Ain Veebel, Valdeko Kalamees, Eve Valliste, Helbe Sillaots

Tutvustus: Aeg: XX sajandi 20.-30. aastad Koht: Linn

Hinnang: Kui viimasel hetkel Tartu Kultuuriaknast leidsin, et järjekordne rahvateater mängib Laulupeomuuseumis etendust "Koduhani", siis jäi painama, kuidas pealkiri nii tuttav tundub,, aga sisu meelde ei tule. Etenduset kulus üsna mitu minutit, kui mõistatus sai lahenduse - aastaid tagasi mängisid telepurgis sama tükki Aarne Üksküla, Maria Klenskaja, Evald Hermaküla, Anu Lamp ja Andrus Vaarik.

Tõrvalased olid tüblid, aga seekord teleteatrile vastu ei saanud. Näitlejaid piiras kitsuke mänguruum ja pausid jäid lühikeseks või ei kandnud. Lont ja Tungal mõjusid kuidagi puiselt. Neist ei kiiranud vana tutvust ja muhelust eduka elutee üle. Suflööri kasutamine häiris paaril korral.

Märkused: Kõvereegli klassika versioon on saadaval http://arhiiv.err.ee/vaata/koverpeegli-klassikat-koduhani

☟ 19. (273) Kollase Kassi Suvekool - ☞Ja lõpp on vaikus - (Sadamateater, 15.06.2013) ♥♥♥

Žaanr: tragöödia

Tutvustus: Vanemuise teatris avab 6. juunil uksed noortele suunatud Kollase Kassi Suvekool. Koolis hakkab õppima 30 õpilast, seekord pea pooled poisid.

2013. aasta suvekooli lavastajad-juhendajad on Merle Jääger, Imre Toomeoks ja Mati Tikk. Keskne teema on lavavõitlus.

Kümnekonna päeva jooksul teevad osalejad juhendajate abiga läbi kogu lavastusprotsessi. Suvekooli lõpulavastus kannab sellel aastal pealkirja „Ja lõpp on vaikus“.

Hinnang: Etendusest on väga vastakad mõtted. Kui oleksin tavaline teatriskäija, siis tõenäoliselt neaksin 30 minuti raiskamist mitu nädalat. Mõttetu surm, surma järel. Pigem kaigastega vehkimine ja maadluse immiteerimine kui teatrietendus. Kui panna etenduse väline sära võrdlusesse Kollase Kassi Suvekooli eelmiste lavastustega, siis on tegemist konkurentsitult halvima tervikuga.

Kui, aga vaadata teiselt poolt, siis lavavõitlusega tutvumine oligi ju selle 10 koos veedetud päeva peamine sisu. Küllap on paljudel osalejatel sinikaid ja valutavaid kohti,, aga kui lõpukummarduseks valgus taas süttis särasid laste silmad. Neist oli tunda, et nad olid saanud väga huvitava kogemuse osaliseks. Mis sest, et publikut oli saalis vähem kui varasematel aastatel - noored staarihakatised said oma esimesed tõsised lavaristsed kätte. Ja kuigi paljude osalejate jaoks pole Hamlet, Mees la manchast veel eakohane, olen kindel, et aastate pärast on neil neist teostest lihtsam aru saada.

Ja särajaid jagus sellessegi etendusse. Ürginimeste stseen oli väga ilmekas ning mitmepalgeline. Tehke järele!

☟ 20. (272) MTÜ Kolhoos - ☞Tiina Tauraite traktor - (Hansa Hoov, 12.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Tiina Tauraite

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Tiina Tauraite

Tutvustus: Tiina Tauraite traktor ehk lugu sellest, kuidas minust sai põllumees

"2012. aasta suvel täitus minu kauaaegne unistus - sain Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolist põllumajandustöötaja diplomi ehk lihtsamalt öeldes põllumehepaberid. See imestas nii mind kui ümbritsevaid, olen ju 15 aastat tegutsenud näitlejana. Kui Anu Lamp palus mul sügisel Draamafestivali raames üles astuda millegi lõbusaga, tekkiski idee rääkida õpingutest laiemale üldsusele.

Tänaseks olen kirjutanud kogetust mononäidendi, paljastades tagamaid ja tagajärgi, tulemuseks lustakas ning eneseirooniline lugu, sellest kuidas Tiina Tauraite põllumeheks õppis. Publikut võiks see kõnetada eelkõige unistuste täitumise küljest, sest unistame me kõik ning sisimas loodame ka unistuste täitumist. Soovin oma lugu jutustades publikule meenutada, et vahel on senise salaunistuse realiseerumiseks vaja vaid väikest tõuget, ühtainust sammu. Ja hirm läbikukkumise ees - see käib asja juurde! Õnn on algajate poolel. Esimest korda olen kirjutanud loo, esimest korda soovin astuda publiku ette toetava ansamblita ja seda kõike (esimest korda elus) algaja traktorijuhina. Kõlab nagu hea algus!"

7. juunist jaanipäevani sõidab näitleja Tiina Tauraite traktoril 900 km läbi Eestimaa ja jõuab ühetekokku seitsmeteistkümnele lavale, et rääkida lugu kummalistest unistustest ja nende täitmisest -sest kes teine on me õnne sepp, kui mitte me igaüks ise!-ning anda hoogu tiibadesse igaühele, kes kunagi soovinud täita mõne hullumeelse unistuse!

Hinnang: Nagu sissejuhatuses lubati on tegemist selle poolest erilise suveetendusega, et siin ei ei ole suurt palagani. Paar plakatit, üks kuldne raam ja mõned tonnid roheliseks värvitud rauda ning ongi kogu butafoor ning dekoratsioon. Enamuse aja oli Tiina ühe koha peal, et heli peamikrofonist jõuaks saatjani.

Sisule võib vaadata väga mitmest nurgast. Ühelt poolt on tegu suure enesekiitusega: olen olnud edukas näitleja, ema, iluaednik ja nüüd suudan taltsutada raudruuna. Tõsi, viimase demonstratsioon jäi poolikuks, kuna ohutuse huvides kasutati poolsalaja kaskadööri abi.

Teisalt on tegu ühe järjekordse reklaamüritusega: pildile jääb nii traktoritootja, edasimüüja, kütuseäri, Von Krahli Teater, tekstist käivad läbi kaks kutsekooli, üks talu ning kaubanduskett.

Kolmandaks oli nostalgilise meeldetuletusega paljude vanemate vaatajate lapsepõlve maale. Tulgu meelde siis kas naistraktoristide kokkutulekud, igakevadine kartulipanek, valuvad viljapõllud, potipõllundus või miski muu. Meeldetuletus, et leib meie laual tuleb kellegi ennastsalgava tööga.

Neljandaks käib väga tugevalt läbi unistamise ja oma unistuste täideviimise idee. Innustus võtmaks aega enese jaoks maha ja teha midagi täiesti teistsugust. Õppida juurde mõni uus kogemus, isegi kui sellest tulevas elus liialt palju kasu ei ole. Enese täiendus ja silmaringi arendamine on väga oluline läbi kogu elu. Olen mitmel korral imetlenud inimesi, kes täiskasvanuna on koolitee ette võtnud. Nii lihtne on ollla oma mugavustsoonis: töö-kodu ja homme sama rada uuesti. Vahest meeldib endalegi mõttes uhkelda sellega, et olen kündnud, külvanud, kultiveerinud jne. Aga samas kahvatub see kõik vaadates, kuidas vahepeal tehnika on aranenud - traktori käivitamiseks ei ole vaja käivitusnööri või kruvikeerajat, teed juhib GPS jne.

Edu Tiinale järgmise unistuse täitumiseks! See ei loe, et kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et põllumajandus ei toida. Ükskord kui põllu veeres värskete sirgete künnivagude vahel kohtume, siis räägime tõrtsu ka teatrijuttu.

☟ 21. (271) Teater Nora - ☞Issi, mängime sõda - (Laulupeomuuseum, 06.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Tarmo Kruus

Žaanr: absurdikomöödia

Näitlejad: Erlend Kollom, Anni Luud, Merlin Ponna, Tarmo Kruus, Kristiina Metsanurk (Vilde Teater), Ursula Noor (Vilde Teater), Talis Ponna, Eleanora Aunap, Anneli Mutso, Rauno Leets, Tuuli Rindemaa, Rainer Palu, Teiko Reili, Karl Kuntus, Maire Luud, Mattias Reinula

Tutvustus: Issi, mängime sõda!” toob meie ette väikeriigi valitsuskabineti selle kõige ärevamal hetkel – toetus valitsusele on langemas ning soe istumisalune sellega seoses käest kadumas. Viimases hädas otsustatakse reitingu tõstmise eesmärgil teha midagi erakordset – kuulutada sõda teisele väikeriigile, millel, aga pole sõjahüüust aimugi. Vaatajate ees rullub lahti tragikoomiline poliitkorrektsuse ja massipsühhoosi segadus, kus kivi ei jää kivi peale ning mis tundub üheaegselt niivõrd loogiline ja täielikult absurdne.

Hinnang: Järjekordne etendus, millel näitlejaid rohkem kui vaatajaid. Eks suurt osa mängis pärastlõunal sadanud vihm ja kurjakuulutav kõuemürin. Aga selleks ajaks, kui etendus algas oli ilm väga ilus. Liigne palavus kadunud ja sääsed peidus. Väikseid kärbseid ja tooreid vahtra vilju lendles küll palju. Seega ideaalne õhtu teatriskäiguks. Ja Laulupeo muuseumi park on koht, kuhu tasub tulla jalutama.

Ootasin sellest etendusest rohkem absurdi või nalja. Aga mõlemat kippus väheks jääma. Idee oli hea,, aga etendus tervikuna veidi toores. Huvitavaid pöördeid oli mitmeid,, aga kõik ei tulnud kohe esimesel korral välja. Tundub, et publiku väiksearvulisus jättis etendusele oma pitsri - näitlejatel jäi publiku toetusest puudu. Teksti autor on läinud erinevate tegevusliinidega (näitemäng näitemängus, milles tehakse näitemängu, väsinud peaministri unenägu) veidi liiale. Samas kui hakata järele mõtlema, misks üks või teine asi nii lahendati, siis selles liiasuses võibki peituda lavastuse sisemine tugevus.

Päris hästi olid lahendatud vaigistatud massistseenid. Lapsed olid tublid. Peaministri ja kindrali rollid oli hästi välja mängitud. Teised rollid kippusid veidi laiali valguma. Valitsuskabineti naisliikmete kostüümid ei olnud veenvad. Selle saab küll lugeda absurdiks,, aga parema kostüümiga oleks absurd paremini välja tulnud.

Märkused: Kõigele vaatamata arvan, et noori teatritegijaid tuleb toetada. Parim viis selleks on tulla kohale. Samas, kui tuled kohale, siis jälgi mängu,, aga ära jutusta valjuhäälselt oma sõbrannaga.

☟ 22. (270) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Tants hingetõmbega - (Tartu Genialistide Klubi, 03.06.2013) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar

Žaanr: draama

Tutvustus: Mis siis, kui must-valge ei olegi must ja valge? Võib-olla on seal ka midagi lillat ja rohelist. Midagi punast. Uut. Vana. Erilist. Ja midagi valget. Kõigil on kapis luukere,, aga mõnel on terve surnuaed...

Vilde Teatri Noortestuudio viib vaataja tänapäeva perekonda ja räägib loo põlvkondadevahelistest suhetest, koolikiusamisest ja homoseksualismist.

Lavastaja ja teksti autor Kätlin Padesaar. Osatäitjad: Vilde Teatri Noortestuudio.

Hinnang: Luulepõimik toodi publikule väga lähedale, mis sest peideti paksude palitute ja ballimaskide taha. Samas etendus ise viidi väiksele saalile vaatamata publikust väga kaugele. Kas taheti näidata kui kaugelseisvaks probleemiks tavaelus tõsiseid probleeme kiputakse pidama. Või kartis lavastja, et noored näitlejad ei suuda veel oma kehakeelt piisavalt talitseda. Korra vist tõesti vanaema vääratas, aga sellegipoolest väärinuks näitlejad rohkem rambivalguses näitmist.

Veidi häiris asjatu sebimine lava taga. Tagumise riide taga oli katmata auk, kust pidevalt keegi mööda läks. Halvimal juhul tegi ta ka lahti ukse, kust tulnud valgus tekitas ebakõla.

Sisu on karm. Nii karm, et esimese hooga tahaks hõigata "ei ole nii". Samas jälgides märke noorte käitumistes ja väljaütlemistes võib vabalt juhtuda, et tegemist on ilustatud ja pehmendatud reaalsusega. Kooli vägivald süveneb üha, mis sest, et kõrvaltvaatajale võib see tunduda tühipalja karglemisena mõttetute asjade pärast. Lõpplahendus oli natuke liialt Happy End. Aga lootus jääb, et noored lõpetavad muretsemise selle üle, mis teised neist arvavad, ei lase end liigselt mõjutada seksi muinasjuttudest ning töötavad (mäng ja õppimine on väikese inimese töö) end järjekindla südikusega üles laskmata end välisest maailmast liigselt raptutada.

Ei maksa end lasta heidutada pealkirjast. Tegemist ei ole tantsulavastusega. isegi muusikalist kujundust ei ole.

Märkused: Esietendus

☟ 23. (269) Uru noorteteater - ☞Muinasjutu eliitkõrgkool - (Tartu Genialistide Klubi, 20.05.2013) ♥♥♥

Autor(id): Liivi Varul ja Ilmar Laanes

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Mari Anton, Kaisa Lepik, Kalle Valge, Gerda-Liis Palmiste, Hedvig Liblikas, Sandra Pärgma, Helen Parik, Laura Annast, Mart Piirimees

Tutvustus: Tükk räägib loo maailmast, kus kõigi püüdluseks on „elada õnnelikult elu lõpuni“. Meie kangelasi kasvatatakse ja koolitatakse välja eliidiks – naeratused ja väärikus aitavad alati.

Hinnang: Naljakas lugu selle Uru teatriga. Kodulehel räägitakse ikka veel eelmise aasta sündmustest, tavalised teatriga seotud portaalid infot ei jaga, isegi Genklubi kodulehel räägitakse teistest üritustest. Aga saal on kohta arvestades üsna hästi täis.

Iseenesest päris huvitav mõte siduda kokku noored kombuskooli õpilased anda neile muinasjututegelaste nimed ning tekitada raha ahnusest intriig, kus kõik alatud võtted on lubatud. Kokku pandi suur annus sõnalavastust ja kübeke balletti kõrgetel tikkkontsadel. Kostüüm ja meestegelaste hoiakud mängisid kenasti ühe pahelise veidi vananenud moraaliga eliitkooli atmosfääri välja. Enamuse ajast suutsid ka tütarlapsed seda teha,, aga siis astus lavastaja karm käsi vahele ja keeras naeratuse üle võlli tobedaks bimbolikuks irvitamiseks. Võlts "keep smiling" hakkas üsna kähku vastu ja hakkas visuaalile vastu töötama. Jah, selle irvitusega anti edasi väga palju erinevaid tundeid - ükskõiksus, üleolek, liialdatud lõbusus, iroonia - aga 45 minutit sama elementi rõhutada tundus lõppkokkuvõttes rususv. Isegi rusuvam kui abiellumine laibaga. Õnneks suutis prints Christopher asja ohjes hoida.

☟ 24. (268) Teater Tartu Kirjanduse Majas - ☞Penskarid/ Papa Karlo - (Tartu Kirjanduse Maja, 13.05.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Jaan Tooming

Žaanr: draama

Näitlejad: Ursula Noor, Peeter Piiri

Tutvustus: Parteid pakkusid majanduslikku edu. Lubati palka ja Euroopa edurivisse jõudmist. Vaimsed eesmärgid puudusid. Rahvas oli tasalülitatud. Vaesed vaatasid, kuidas ots-otsaga kokku saada, rikkad siplesid luksuses ja askeldasid äriga. Poliitikud vilistasid rahva vajaduste peale, jagasid suuri lubadusi ning tegid vabadusi piiravaid seadusi. Siin konnatiigis polnud ülevaid mõtteid, õilsaid püüdlusi, tegeldi vaid üksteise kadetsemise ja jala tahapanemisega. Vaieldi hariduse üle, noored oma harimatuses lörtsisid keelt anglitsismidega, olid enamuses kirjaoskamatud, sest arvuti oli piisav kommunikatsioonivahend ja lehed ning telekas asendasid haridust.

Hinnang: Veidi üle viie aasta ja kahe ja poolesaja etenduste "arvustuste" kirjutamist olen jõudnud teatrimaagia omapärasele tasemele - veel paar tundi enne etendust pole ma isegi kindel, kas lähen uut etendust vaatama või mite. Tutvustus tundub ahvatelev, peaosalised on mitmest varasemast väiksese lava tükist tuttavad ja oma headust tõestanud. Aga ajast kipub ju ikka ja jälle puudu tulema. Lõhutud nukk plakatil jääb mitmel koral linna peal silma aga kuupäevad sellel kipuvad ikka ja jälle kattuma mõne muu tegevusega.

Uudsesse etenduspaika kohale jõudes võtab vastu piletimüüjaks maskeerinud lavastaja, tervitades tulijaid nimepidi, saalis ootab nimesildiga (õige kirjapildiga) istekoht. Sellist asja juba West Endis ei kohta. Nii palju siis incognito teatris käimisest :-) Teisalt on muidugi kahju, et enamus publikust otsivadki teatrist vaid West Endi ning nii jääbki väiksemate etenduste omapäraks väikese tutvusringkonna kohtumine. Algul tunned ära näo, siis oskad juba ka nime näoga kokku viia.

Etendus koosneb kahest lühinäidendist. Esimese peategelaseks on vanurid, kes elavad koos ja kes unistavad soojamaa saarele sõitmisest, kuigi teavad, et see ei ole nende sissetulekuid arvestades võimalik. Seda hoolimata varasemast töö rügamisest. Võimust on võtnud igapäevane rutiin vanade filmide vaatamisest, filosoofiliste tekstide kirjutamisest ja üksteisele ette lugemisest.

Vanakesed olid väga hästi välja mängitud, kuigi mida edasi, seda nooremaks nad said. Kepid jäid nurka ning Juula seest tuleb välja graatsiline noor joogatüdruk. Tekstid on tabavalt ühiskonnakriitilised samas armastust täis. Kuniks seda esitati aeglaselt ja vaikselt oli see ka mõjuv. Karjumisega mindi nii väikse saali kohta liiale - see oleks võimenduseta kostnud ka Nokia keskuse 20. ritta.

Omamoodi huvitav oli varjuteater näitlejate selja taga. Kui vaatasid ühe nurga alt, siis moodustasid kaks näitlejat seinal kolm erinevat persooni, teise nurga alt, aga üks. Mingil hetkel tekkis küsimus, kas valgustajal õnnestus tõesti näidata vanurite sisemist ilu. Ehk ei peagi pidevalt kontravalguseid varjude peitmiseks otsima, varjud võivad elada oma elu.

Teine osa peategelaseks on maailma viimane mees, kes on jäänud üksi oma nukudega. Kuna ühtegi teist inimest ei ole, siis ei ole ka riike, valitsusi. On vaid oma kätega kasvatatav kõõgivili ja looduses uitavad metsloomad. Üksi olemine painab ja paneb vana mehe iseendaga rääkima ja nukkudega mängima. Lõpus saabub taevane ingel ja viib mehe paradiisi. Mis saab maast jääb lahtiseks. Lubatakse küll surematust ja sadades järeltulijaid, aga ikkagi tundub, et üks maailma ring saab ümber.

Algus oli jällegi liialt lärmakas. Siis mindi labaselt poliitiliseks ja alles pärastpoole asuti põhiolemuse juurde. Ei mäletagi nii pikka kandvat pausi, kui papa Karla otsustab iseendaga rääkimise asemel vaikima hakata. Aga see töötas. Laulva taevase neitsi tulek oli veidi müstiline ja kummaline,, aga eks selles on peidus mitmed kirjanduslikud keerdkäigud, mille arusaamiseni ma ikka veel ei küündi.

Väga võimas oli lõpuvideos lille sisse minek. Nukud tõsteti küll seda veidi varjutama, rõhutamaks, et elu ei ole sugugi lust ja lillepidu.

Märkused: Väidetavalt viimane etendus.

☟ 25. (267) Vanemuine - ☞Grease - (Nokia kontserdimaja, 09.05.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jim Jacobs / Warren Casey

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Meribel Müürsepp, Priit Strandberg, Piret Krumm, Lauri Pesur, Taavi Paomets, Silver Laas, Maarius Pärn, Indrek Ventmann, Anett Schneider, Katrin-Merili Poom, Kaia Oidekivi, Kethi Uibomägi, Kristiina Renser, Ruudo Vaher, Raahel Pilpak, Madis Mäeorg, Karol Kuntsel

Tutvustus: Greaseriteks (ing grease – rasv, määre) nimetati 1950. aastate USA töölisnoorte subkultuuri, kus poistel oli kombeks oma soenguid pumatiga siluda.

Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High Schoolis. Danny Zukol ja Sandy Dumbrowskil on olnud suvel armulugu ning sügisel satuvad nad ootamatult samasse kooli. Seal on Danny, aga Burger Palace Boys nimelise greaserite kamba juht, kellel ei sobi oma tundeid välja näidata. Ülikorralik ja pettunud Sandy liitub tüdrukutekambaga Pink Ladies. Peale mitmeid katsumusi mõistab Danny viimaks, et Sandy on tema suur armastus. Sandy omakorda leiab, et Danny tagasivõitmiseks tuleb tal oma imagot muuta …

1978 valmis Hollywoodis samanimeline muusikaline film Randal Kleiseri lavastuses, mis tegi ülemaailmseteks staarideks toona vaid 23-aastase John Travolta ning austraalia lauljanna Olivia Newton-Johni.

Hinnang: Millegipäras oli akustika halvapoolne, tekst ei jõudnud kõik kohale, abistada võinud tiitrid kippusid ka liialt kiired olema. Muusika poole pealt tekkis küsimus, kas see tuli lindilt või mängiti lives. Silmside bändiga oleks ikka võinud olla.

Seksistlikud mugandused võrreldes filmiversiooniga ei tulnud etendusele kasuks. Tantsude osakaal tundus tasakaalust väljas olema. Kuigi tantsud iseenesest olid head ja nauditavad.

Valguskujundus oli päris hea, nagu Pellele omane. Ka lavakujundus oli hea. Hinge kriibib küsimus, kas Nokia lava on surem kui Vanemuise oma või mitte. Et kas järsku olnuks Tartus sama asi parem.

Osatäitjatest paistis kõige rohkem silma Marius Pärn.

Märkused: Nokia suurus on ka tema nõrkus. KOlmekümne minutiline vaheaeg on ikka liiiast.

☟ 26. (266) Tartu Üliõpilasteater - ☞Elad muudkui ja ei märkagi, kuidas teise ilma satud - (Tartu Uus Teater, 01.05.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): P. Prjashko

Näitlejad: Katrin Kalma (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Indrek Tulp, Peeter Novoseltsev (Vilde Teater), Peeter Piiri, Elli-Maria Mäesalu, Kristin Uusna, Kristi Simenson, Marjaliisa Palu, Kauri Kaljuste

Tutvustus: Aegruumis on nihe, katkestus ja mingi seletamatu ärevus on haaranud N-linna elanikke. Nad on justkui mingisse vaakumisse sattunud ja nii nad ei ela, vaid üritavad ära elada tühimikku millegagi täita püüdes: Niina kogub alukaid, Menti huvitab vaid minett ja arvutimängud, naised istuvad seriaalide ees, noored istuvad suhtlusvõrkudes, mehed joovad ja istuvad niisama. Ent nad üritavad pingsalt aru saada, miks elu neis ja nende ümber muutub üha skisoidsemaks, ning mis või kes on haaranud linnas võimu. Miski pole enam endine, miski pole enam nii nagu näib. Isegi tulnukad on sunnitud sekkuma. Kas Niina viimane meeleheitlik katse päästa maailma õnnestub?

Hinnang: Nii halb etendus, et kui kõik tema puudused kokku lugeda, siis tekib järsku tõdemus, et kokkuvõttes oli päris hea etendus, mida ei suutnud isegi esireas üle saali lõkerdav Jüri ära rikkuda.

Kaks Peetrit olid väga head, kuigi autor neile väga vähe teksti kirjutanud ning sellestki enamuse moodustasid roppused.

Kõige säravam etenduse osa oli omapärane dekoratsioon ja valgustus, mis suutis seda näidata väga mitmes varjundis.

☟ 27. (265) Estonia - ☞Silva - (Estonia, 24.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Imre Kálmán

Žaanr: operett

Näitlejad: Janne Ševtšenko, Andres Köster, Urmas Põldma, Jassi Zahharov, Kristina Vähi-Matesen, Raivo E. Tamm, Riina Airenne, Tõnu Tamm, Jaak Jõekallas, Aare Kodasma, Richard Vaughan Rowlands, Ingrid Gilden, Kaire Kasetalu, Ksenia Bestopalova, Sanna Kondas, Seili Loorits-Kämbre, Urve-Ly Voogand, Kati Jaanimäe, Külli Ormisson, Airike Kolk, Greete Kivisild, Anu Laas, Liliana Tamm-Maaten, Jaan Normak, Valentina Taluma, Maire Haava, Karis Anderekson, Mart Laos, Taavi Lepik, Armin Pajula, Susan Kiison

Tutvustus: Imre Kálmán on Johann Straussi ja Franz Lehári kõrval kolmas Viini opereti suurkuju. 1908. aastal Theater an der Wienis esietendunud operett „Sügismanööver“ näitas noore helilooja andekust selles žanris. Järgnesid tellimustööd paljudelt teatritelt – „Sügismanöövri“ ja 1915. aastal esietendunud „Silva“ vahele mahtus veel seitse operetti. Säravat, kirglikku ja sentimentaalset „Silvat“ peetakse Kálmáni loomingu tipuks ning operetiajaloo üheks olulisemaks teoseks. Helilooja püüdis opereti süžeeliinile anda dramaatilist sügavust ning „Silvat“ võiks seetõttu pidada „La traviata“ õnneliku lõpuga operetivariandiks. Teose muusikasse on sulanud nii valsi-, tšaardaši- kui ka foksirütmid. „Silva“ vallutas publiku südamed juba peaproovis ja Das Neue Wiener Journalis avaldatud kriitika märkis pärast edukat esietendust: „Kálmán on kirjutanud kütkestava heliteose. On tunda tema meloodiate kõlatäiust ja meeleolude võlu pakub erakordset lüürilist naudingut!“Lavastaja Mart Sander: „Mõnes mõttes on „Silva“ valik kergema vastupanu teed minek, kuid samas ei saa vaielda: selliseid meloodiaid nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ teavad isegi need, kes pole kunagi teatrisse sattunud. Lavastajale on see hea materjal: sellest võib teha kas pesuehtsa komöödia või rõhutada loo traagilist alatooni. Või siis rääkida vahetu lugu inimestest, kes sotsiaalsete süsteemide hammasrataste vahel lõksus olles ihkavad olla kõigest inimesed, kuid ei saa seda endale lubada. Kuna selles ligi sada aastat vanas loos leidub teravaid paralleele tänapäeva maailmaga, otsustasin neid rõhutada mitte etenduse kaasajastamisega, vaid „vanutamisega“ – üritan lavastada etenduse, mis edastab moodsa sõnumi vaatamata sellele, et tema visuaalne külg on rõhutatult, peaaegu karikatuurselt vanamoodne.

Hinnang: Paras pettumus pärast neli aastat tagasi nähtud Elleri koooli versiooni. Sellega olin arvestanud, et tegemist on pika variandiga ja naislauljad üritavad vaatajte kõrvakilesid purustada,, aga seda et juba kaheksandasse ritta enamus tekstist ei kosta rahvusooperilt ei osanud oodata. Kui juba eesti keelse variandi arusaamiseks jääb kõrgusesse kuvatud tiitrite vaatamiseks kael kangeks, siis on midagi ikka valesti. Kogu publik ei mahu ju rõdule ära. Mõne tantsu ajal muutus asi lausa pantomiimiks - näed, et näitlejate suud liiguvad ja tiitrites sõnad jooksevad, aga mitte ühtegi sõna saali ei kosta.

Dekoratsioon on muidugi peenutsevalt suursugune. Detailidega oli vaeva nähtud sealgi, kus tegevust ei toimu. Valgustus aitas sellele hästi kaasa. Samas oli kõik kuidagi elutu ja lõuendlik.

Etenduse trumbiks on muusika. Mis sest, et kordusi aina tuli ja tuli. Natuke nõutuks tegi küsimus, kui palju muusikast tuli naturaalselt, kui palju plaadilt ja kui suurt osa võimendati. Kohati paiskus tagasiseinast tagasi nõnda tugev helilaine nagu oleks mõni jõnglane käinud helivõimendi nuppudega mängimas. Eri suundadest tulevad helid ei olnud omavahel balansis ja kõrvades tekkis ebameeldiv tunne.

Häiris see, et oma osaga paemini hakkama saanud kõrvalosatäitjate kummardamise ajal kasutati miinimumvalgust ning alles peaosaliste saabumisel sai valgustaja aru, et kummardajate nägusid ei ole näha.

☟ 28. (264) Vanemuine - ☞Paplid tuules - (Vanemuise väike maja, 23.04.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Gerald Sibleyras

Žaanr: draama

Näitlejad: Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste

Tutvustus: On vanadekodu terrass. On august. On 1959. Kaks vana meest. Kolmandast rääkimata. Ühel on jalg katki. Teisel on mürsukild pea sees kinni. Ja Gustav. See on sõjaveteranide hooldekodu, kus on see terrass ja august ja koer ja kolm tõsiste tervisemuredega kunagist sõjameest. See on ühe ekspeditsiooni tõus ja langus.

Hinnang: Kolm meest tegid laval väga head tööd. Väga veenvalt mängiti kolme keeruka elusaatusega vanameest. Jälgiti üksteist ja tehti korralikult kõik riukad läbi. Tekstis piisavalt kalambuuri.

Etendus algas palju enne algust ja seda jätkus vaheajakski. Lavakujundus oli täpselt niisugune nagu üks vanadekodu terrass välja võiks näha. Võib-olla veidi liiale mindi tagaplaanil toimuvate rekvisiitide vahetamisega. Olid küll ilusad ja märgilised, aga näitlejate töö oli nii suurepärane, et need lisamärgid väga palju juurde ei andnud ja tundusid isegi koomilistena. Valguse liikumisega pingutati ka veidi üle.

On hea, kui igaühel on mingi eesmärk, mille nimel elada. Olgu ta siis kõrvaltvaatajale nii koomiline ja mõttetu kui tahes. Veel parem on kui leidub sõpru kellega seda eesmärki jagada. Trotsida oma haigusi, vigastusi ja hingelisi läbielamisi, samal ajal tasandades kaaslaste veidrusi ja hädasid.

Loodan, et vanuigi on minulgi paplisalu, mille tuules painduvaid latvu jälgida ning et on kellega selle poole jalutada teel asuvatest jõgedest ja mägedest hoolimata. Muidugi loodan ka seda, et maailma ei haaraks sõjad, mis teevad vanaduspõlve nautimist raskemaks.

☟ 29. (263) Rakvere Teater - ☞Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale - (Sadamateater, 15.04.2013) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Eric-Emmanuel Schmitt

Žaanr: draama

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Ines Aru

Tutvustus: 10-aastane Oscar on haige. Nii haige, et tema kehal on jõudu vaid loetud päevadeks. Õnneks on olemas Roosamamma, kes pakub Oscarile välja mängu – elada iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat. Teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus – need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma saatusele.

„Oscarit ja Roosamammat“ on lavastuse pea kuue eluaasta jooksul mängitud Eesti igas nurgas. Üllar Saaremäe: "Näitlejana on ühe lavastuse mängimine nii palju kordi juba suur kogemus. Kuna see lugu on väga puudutav, on isegi raske sõnades välja öelda, mida see minus on setitanud. Igal juhul on see õpetanud inimeseks olemist."

Hinnang: Olgu kohe alguses ära öeldud, et olin varasema meediaarvustuse põhjal veidi negetiivselt eelhäälestatud antud tüki suhtes. Kuigi 150 mängukorda tegi uudishimulikuks.

Aga nüüd on mul väga hea meel, et sain täismajale läinud etendusele ühe viimastest piletitest. Nähtu oli igat senti väärt. Eks selle tõestuseks on ka aplausi ajal püsti tõusnud publik. Kui paljujud näietmängud eesti teatrites saavad uhkeldada sellega, et 150+n etendusel on saal rahvast täis ja publik tõuseb ühe mehena püsti.

Nii hea tükk, et teeb keeletuks. Lihtne lavakujundus ja rekvisiit,, aga nii soojad ja südamlikud tegelased, kes aitavad üksteit raskel hetkel. Usu teemat ei suruta peale, aga jumalaga rääkimine annab peategelasele leevendust ning tröösti.

Loodan, et iga inimese jaoks on vajalikul hetkel olemas oma Roosamamma, kes julgeb ära kuulata abivajaja mured ning suudab oma elutahtega sütitada valust üle olema. Tegemist on ju tegelikult traagilise looga,, aga ühe väikse poisi ja vanamemme sõprusest said oma osa julgustust ja leevendust teisedki. Looduse vastu ei saa meist keegi, lõpuks tuleb surm nagunii. Aga surm ei tohiks olla liialt piinarikas ei minejale ega tema lähedastele.

Märkused: Üks etendustest, mida julgen soovitada.

☟ 30. (262) Teater Nora - ☞Manipulaator - (Tartu Kõrgem Kunstikool, 12.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Caroline Bréha

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Tarvo Metspalu, Anneli Mutso, Maire Luud, Janno Puusepp, Tess Pauskar

Tutvustus: Mees ja naine. Nad meeldivad teineteisele. Mees mõjutab naist, et saada oma tahtmist. Naine teeb sama. Mõjutatakse sõnadega, mõjutatakse tegudega. Manipuleeritakse. Kui kaugele minnakse, millised on piirid? Vägivald. Hellus, hoolivus. Vägivald. Süümepiinad ja kohus olla koos manipulaatoriga. Sõltuvus. Segadus. Armastus?

Lugu suhtest ja manipuleerimisest. Sellest, mis vägivaldse suhte sees ja ümber toimub,, aga mis jääb tihti varjatuks. Nii teistele kui endale.

Hinnang: Väga elulisel ja tähelepanu vajaval teemal etendus. Oli näha, et nii mõndagi pealtvaatajat mõjutas sisu väga sügavalt. Näitlejatelt päris hea töö.

Aga kahjuks ei sobi see tükk antud mängukohta. Liiga pikk vahemaa ühest sissepääsust teise juurde tingis väga pikad tühjad jalutuskäigud ja pausid. Ning siit kaob mängu rütm.

Valguskujundus on ka paras ebaõnnestumine, valgustati liialt publikut ja ala, kus midagi ei toimu. Ning needamad tühjad ära jalutamised on liialt valgustatud. Eks suurel määral on valguskujunduse halvas ülesehituses süüdi seesama piklik lavaruum.

☟ 31. (261) Kaari Sillamaa Laste ja Noorte Muusikateater - ☞Jane Eyre - (Salme Kultuurikeskus, 11.04.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Charlotte Brontè

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Keidi Vatter, Erik Meremaa, Silvi Vrait, Merle Talvik, Reet Paavel, Janika Sillamaa, Hille Savi, Piret Tatar, Airi Altnurme, Vane Üksküla, Riina Irina Roomet

Tutvustus: Lavastaja Katre Jaani ütleb:

Kallis publik ..... see lugu jutustab ARMASTUSEST ja ANDEKS ANDMISEST, isiksuste lõimumistest ja inimhingede põimumistest, lõikuvatest hingeteedest ja taasleidmisest ... sest sarnane tõmbab sarnast.

Iga hetk sisaldab lõputult võimalusi - see mida usud, seda Sa lood ja tahaks olla seda usku, et inimese saatuse määravad ära tema enda valikud!

See lugu jutustab elust enesest ja sellest, et me oleme siia ilma sündinud ja loodud, et armastada ja tahame olla armastatud.

OLGE HOITUD ja ARMASTATUD - ILUSAT ELU!

Hinnang: Lastemuusikalile natuke liialt suur saal. Selleks, et taha oleks kosta tuleb kasutada võimendust, aga kui korraga on laval nii palju tegelasi, siis on helitehnikutel keeruline kõikide mikrofonide õigel ajal sisse lülitamine. Kui laps ikka kõigepealt ütleb ja alles siis teeb pausi ongi tekst pahatihti kadunud. Tõsi, seda sama juhtus ka täiskasvanud näitlejatega. Samas on lava just parajalt suur, et kõik mahuksid korraga ära.

Tunda andis, et püüti kasutada kõiki tehnilisi vahendeid, mis saalis olemas aga samas juhtimine ei ole saavutanud sünkroonsust. Taustapilt oli kas vale koha peal või teda ei olnud üldse. Mikrofioni sisselülitamata jätmisest oli juba juttu, aga ka valgusega pandi paaril korral puusse...

Väga head tööd on teinud kostüümeerijad. Seliine hulk inimesi ajastutruult riietada ei olegi nii lihtne ülesanne. Oskuslikult kasutati ära teisaldatavaid treppe. Väikeste vahenditega saadi erinevad ruumid, hauaküngas ja tõld. Näitlejatele võis see treppidest üles alla ronimine küll üsna väsitav, aga samas saavutati hea ruumilisus. Tõsi eks ta natuke viitis aega ka.

Muusika oli hea. Kui lauldi duetti, siis kippusid sõnad minema nii üksteise sisse, et lõppkokkuvõttes ei saanud neist aru.

☟ 32. (260) Tartu Üliõpilasteater - ☞Rääkiv inimene - (Tartu Genialistide Klubi, 10.04.2013) ♥♥♥

Autor(id): Jüri Ehlvest

Žaanr: draama

Näitlejad: Martin Tikk, Romero Tamre, Tauno Tagel, Sven Paulus, Peeter Piiri, Kauri Kaljuste, Martti Kõiv, Heldur Kasak, Tormi Torop, Deivi Tuppits, Liisu Krass, Elli-Maria Mäesalu, Anu Sildnik, Kristin Uusna, Sigrid Salutee, Tiina Rahe, Sten Õitspuu

Tutvustus: Etendus räägib loo paranoilisest noormehest Federicust, kes ammuse õnnetuse või trauma tõttu midagi väga olulist oma minevikust unustanud on, ning kes tagasi eneseteadvustamise poole püüdleb, leidmaks oma hirmude põhjust. Argimurede sunnil ja lootuses parandada oma elutingimusi, sõlmib Federic ühe lepingu. Ühtlasi tahab ta leida taas oma kaotatud... mis ta arvabki seda olevat – armastust, hinge, sügavamat mina? Leping kui selline, aga peidab ja peegeldab eneses alati teatavat „deemonlikkust“. Tekkinud olukorra tegelik traagika annab endast tunda unenägudes ja ulmades.

Hinnang: Järjekordne etendus, kus publikut oli vähem kui näitlejaid laval.

Algus oli pikk ja igav. Siis kruvis tasapidi paremaks, tegi läbi kukkumise labasuse piirist allapoole ning kulges läbi rivitantsau poliitilise unenäolise muinasjutuna lõpuni.

Päris huvitav helikujundus. Kohati küll liialt valju - kõlar hakkas plärisema. Valguskujunduses häiris see, et valgust juhtinud sülearvuti küljes ooli väga häälekas hiir. Füüsika seaduste kohaselt peaks olema valgus kiirem kui heli, kuid nüüd kippus kõlama topeltkliks (päris huvitav teada, millist tarkvara kasutati, et topeltkilise tegema pidi) ning alles pärast seda algas valguspildi vahetus. Valguspilt iseenesest oli hea ja mitmekesine.

Märkused: Genialistide Glubi kohviku magustoitude valik on väga kesiseks jäänud. Nime "valge šokolaadikook" taga peidab end suur hunnik kohupiima imeõhukesel pruunil šokolaadimaitselisel põhjal. Samas nii head šnitslit ei ole tükk aega saanud.

☟ 33. (259) Tartu Uus Teater - ☞Autori surm - (Tartu Uus Teater, 04.04.2013) ♥♥♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Ardo-Ran Varres, Helgur Rosenthal, Mart Aas

Tutvustus: Lugeja sünni hinnaks on autori surm (Roland Barthes) Raimond Valgre 100.

Mis elu elas Raimond Valgre ise ja mitu elu elame meie, tema kuulajad, tema eest? Kas pole liiga palju küsitud endalt ja kosmoselt, mis oleks võinud Raimondist saada, kui ta oleks pääsenud Ameerikasse? Aga miks me ei küsi, mis oleks võinud temast saada, kui sõja oleks võitnud Saksamaa? Või mis oleks võinud temast saada, kui ta oleks suutnud nõukogude muusikat kirjutada ning meie päevini ellu jääda? Või kui ta oleks keerulistel aegadel hoopis abiellunud Niinaga ja loobunud muusikast? Mis kõik oleks võinud veel juhtuda? Kas meil oleks siis armastatud Raimond Valgret? Kui Valgre on armastatud romantiline kangelane eesti popmuusikas – ja sellisena vajalik – kas võib siis öelda, et tema elu oli õnnestunud just nii, nagu see oli, kõiges oma kohutavuses.

Lavastus ei jutusta Raimond Valgre traagilist ja ikoonilist elulugu, vaid elustab tema elamata jäänud elud ja tema muusika varjatud allhoovused. Need on lood muusikast ja valikutest. Need on lood autorist ja tema surmast. Ja need on lood meist, Valgre lugejatest-austajatest, kes me üha ajalugu ümber kirjutame ning oleme Valgrest teinud traagilise Autori, kuid ei suutnud teda aidata tema eluajal.

Lavastus on kahes vaatuses ning mängu on haaratud terve teatrimaja. Mängu tuleb ka maja ajalugu spordisaalina ning samas paigas asunud Tartu Pühavaimu kiriku kohavaim (loe Lai 37 maja ajaloo kohta pikemalt siit). Ruumispetsiifilisuse tõttu ei mängita lavastust väljaspool Tartut.

Hinnang: Aga võinuks olla teisiti

Huvitav mäng ruumi ja publikuga. Kui varasematel etendustel kippusid dimmerite tulukesed silma jääma, siis seekord olid nad kindlalt publiku seljataga. Toolid tundusid ka mugavamad kui varem.

Tekst kippus venima,eriti esimeses vaatuses. Üsna palju tegevusetut etendust. Aga kui kolmik võttis tegevuse ette, siis oli selles pinget ja särtsu.

Hästi helilindi vastu mängitud rollid. Väga hästi sisustatud vaheaeg. See oli vaata et põnevam kui esimene vaatus.

☟ 34. (258) Vanemuine - ☞Musta pori näkku - (Vanemuise suur maja, 28.03.2013) ♥♥♥

Autor(id): Mihkel Raud

Žaanr: mokumentaalne talkshow lauludega

Näitlejad: Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg, Marianne Kütt

Tutvustus: „Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajab üks korralik rahvas referendumil heakskiidetud põhiseadust. Ta vajab vähemalt viit erinevat juustusorti lähimas Selveris ja iga kuu elukaaslast vahetavat allilma autoriteeti klantsajakirjade esikaantel. Ning ükskõik kuivõrd too täisväärtuslikult eksisteeriv rahvas seda ka tunnistada ei taha, vajab ta müüte ja legende alkoholiprobleemidest räsitud, elu ja surma piiril pendeldavatest popstaaridest, kes ühel päeval staadionitäie publikut psühhoosi äärele tõukavad ning järgmisel juua täis peaga toidupoest autoga koju sõites mentidele vahele jäävad.“/…/

„Mina ei kahetse tagantjärele küll midagi. Peaaegu mitte midagi.“

/M.Raud/

Esietendus 10. novembril 2012 Vanemuise suures majas

*Seletuseks sõnale mokumentaalne - mokumentaarium ehk libadokumentaal *(inglise keeles mockumentary) koosneb sõnadest pilkama /mock/ ja *dokumentaal /documentary/. "Mokumentaalsus" märgib meediavormi, kus *dokumentaalsuse muljet jättes räägitakse asjadest looval ja täiesti *mittedokumentaalsel moel.

Hinnang: Etendus algas väikese jalutuskäiguga ümber saali, kuna kohanäitaja ei olnud endale selgeks teinud lavastuse saaliplaani. Mingil hetkel tekkis juba tunne, et saali ei lastagi - mõlemalt poolt tuleb viisakus palve minna teisele poole. Teisel neiul oli õigus, tema poolt tõesti otse kohale ei jõudnud. Samas põranda viimase rea keskmine koht oli tõenäoliselt parim etenduse visuaalsete effektide jälgimiseks. Need, kes harjumuslikult valisid koha esimesse viide ritta jäid nii mõnestki visuaalist ilma.

Paralleelselt käis kolm erinevat etendust: enesealetsev avalikus kohas urineerimise lugude ümber käiv draama, pausidega bipolaarne rockmuusikal ning nüansiderohke perfomance liikuvate piltide ja valgusega. Esimesed kaks olid üsna igavad ja laialivalguvad, kolmas elas täiesti oma elu ja ei käinud kahe eelnevaga kokku, aga hoidis samas üleval ning meele värske.

Erinevate inimeste parodeerimine käis üle kivide ja kändude. Oli väga säravaid hetki, aga siis vajus kiiresti tagasi keskpärasuse rööpasse. Uute tegelaskujude sissetulekud olid hästi läbi mõeldud, aga siis jäeti nad liialt kauaks loorberitele istuma.

Antud etendus erineb viimase aja etendustest selle poolest, et esimene vaatus on sisutihedam ja vingema kujundusega kui teine. Enamus arsenalist kasutati enne vaheaega ära ja pärastiseks jäi vaid veerand tunni jagu pinget ja plaksutamist väärt etteasteid.

☟ 35. (257) Endla - ☞Uhkus ja eelarvamus - (Vanemuise suur maja, 18.03.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Jane Austen

Žaanr: romantiline komöödia

Näitlejad: Kaili Viidas, Katrin Valkna, Ireen Kennik, Grete Elviste, Carolina Tagobert (külalistena Endla Noortestuudiost), Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Triin Lepik, Priit Loog, Sten Karpov, Jaanus Mehikas, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Carl Väljaäär (külalisena Endla Noortestuudiost)

Tutvustus: 19. sajandi Inglismaal hargnev lugu armastusest ja kommetest keskendub Bennettite perekonnale, mille viis õde on harjunud oma ema kinnisideega, et tuleviku kindlustamiseks on siin maailmas kõige tähtsam leida endale jõukas abikaasa. Kui naabermõisa saabuvad suve veetma rahakas poissmees härra Bingley ning tema parim sõber, veelgi rikkam härra Darcy, muutub õdede seni rahulik elu ühtäkki põnevaks ja kirglikuks. Uje Jane armub jäägitult härra Bingley’sse, ent isepäises ja särtsakas Elizabethis tekivad uhke ja arrogantse härra Darcy vastu koheselt tugevad eelarvamused. Peagi selgub aga, et uhkuse taga peitub palju enamat kui palja silmaga näha ning eelarvamused on selleks, et neid murda…

Hinnang: Etendus vanemale generatsioonile. Ropendamist ei ole, vaata, et mingil hetkel tunneb sellest puudustki. ajastutruud kostüümid ja üsna ajudeta tegelaskujud. Vanem naispublik naeris, mehed muhelesid.

Hea valguskujundus, kuigi mina oleksin püüdnud mõnda valget laiku põranda eesosas rohelisemaks teha. Kuigi mine tea, siis oleksid naiste kostüümid veidi halva varjundi võtta.

☟ 36. (256) Vanemuine - ☞Üksildane lääs - (Sadamateater, 14.03.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Martin McDonagh

Žaanr: draama

Näitlejad: Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Kristiina-Hortensia Port

Tutvustus: 1996. aastal komeedina maailma näitelavadele ilmunud iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi näidenditriloogiat „Mägede iluduskuninganna“, „Connemara kolp“ ja „Üksildane Lääs“ ühendab ühine tegevuskoht Iirimaa läänerannikul: Connemara, Leenane. „Üksildase Lääne“ isa Welsh iseloomustab seda kohta kui maalilist paika, mis „ei kuulu vist jumala jurisdiktsiooni alla”. Ja veel ütleb ta nii: “Kui ma esimest korda siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite Meka.”

Trööstitu Iirimaa küla, „kus ei saa koera ka jalaga lüüa, ilma, et mõni lõust kakskümmend aastat viha ei peaks“, jõhker-vaimukad dialoogid ning ootamatud lahendused on põhjuseks, miks seda näidendit ikka ja jälle lavastatakse ja vaadatakse.

Hinnang: Panen küll neli tärni, aga ega ma seda etendust kellegile soovitama ei hakka. Mingil hetkel tapab ropendamine ja asjatu esemete lõhkumine etenduse lummuse.

Samas suudavad näitlejad kohati üsna pikalt ilma ropendamata hakkama saada ning vahtplastist müürist saab õdus sadamasild maalilise järve kaldal, mis peidab endas mitmeid tragöödiaid.

Ning karmi pealispinna all on üsna sügav lugu. Armastus ja võitlus üksildaseks jäämise eest panevad aegajalt oma kõige kallimale inimesele haiget tegema. Ja siis üksteisele tagasi tehes ununebki ära, et koos on tegelikult tore olla.

☟ 37. (255) Tallinna Linnateater - ☞Hamlet - (Linnateatri taevalava, 25.02.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Shakespare, Võigemast

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Alo Kõrve, Evelin Võigemast, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Kristjan Üksküla, Tarvo Elblaus

Tutvustus: Lavastaja Priit Võigemast: "Olen selle Hamleti teemaga juba varem flirtinud - lavastuses "Hecuba pärast". See oli rohkem nagu naljaga pooleks. Andsin "Hamletile" niiöelda sõrme,, aga tema võttis terve käe ja lahti enam ei lasknud. Nii me siis uitame juba kolm aastat käsikäes. Ja millegipärast kummitab peas üks luuletus või õigemini laul: "Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl. Sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl. Võib-olla Sul sügavas kripeldab sugu, kui õhtuti mõttesse mõlgutad pää. Kui küsid, kas kividel kängub Su sugu, kui pooleni ööni Sa unne ei jää. Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes Sa veelgi värdjamaks jääd. Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet, kui külmast kapist tood jahedat jääd."

(Sõnade autor Hando Runnel, esitanud ansambel Ruja.)

Mida see tähendama peaks? Naljaga pooleks võib öelda - tont seda teab."

Lavastuses kasutatakse Georg Meri, Doris Kareva ja Anu Lambi tõlkeid.

Hinnang: Algus ehmatas päris ära kui Taani kuningriigis eesti vanade lorilaulude saatel pidu peeti. Veel üsna mitmel korral tekkis küsimus, kus tegevus ikka toimub: Shakespare algupäraselt kirja pandud kohas ning ajas, 20 sajandi alguses Eestis või Holliywoodis Charles Chaplini kuldajastus. Just kostüüm ja taustalaulude valik tekistas neid küsimusi. Samas ülejäänud heliefektid olid väga hästi kokku seatud.

Päris huvitavalt on kasuttud taevalava teise korruse võimalusi. Suitsuvine ja sinakasrohelise valguse kasutamine tekitas mereäärse kindluse tunde küll.

Kui tahate algusest peale kuulda Hamleti kõige kuulsamat monoloogi, siis see etendus ei ole teie jaoks. Monoloog on küll olemas, aga lühendatud ja mitte nii pinev, kui teistes samanimelistes etendustes kasutatud. Aga ega igakord ei pea sama moodi tegema.

Tegelaskujuna jäi kõige säravamana seekord meelde hauakaevaja. Dialoog surnupealuuga oli võrratu. Väliselt järjekordne jota laaberdamine, aga väga sügava sisuga. Oli häid esitusi teistelgi, aga seekord lasti hauakaevajal särada.

Märkused: Olgu kohe alguses ära öeldud, et et ega ma Tallinna Hamletit vaatama ei läinud küll. Koolivabal päeval pealinna minemise idee tuli nii viimasel momendil, et printeri puudumise tõttu sai Viru keskusest piletid etendusele "Viimased kolm päeva" soetatud. Kui pool tundi etendust Zumba treeningust kohale jõudsin selgus, et etendus jääb ära. Pilet osteti kiiresti tagasi ja pakuti viimast lisakohta Hamletile. Kuna mõne teise etenduse piletit oli juba ilmselgelt liialt hilja otsima hakata, siis sai sellest pakkumisest kinni haaratud. Seda enam, et hommikul ostetud piletiga võrreldes oli pilet oluliselt odavam.

Alles pärast riiete garderoobi panekut turgatas pähe, et tegemist võib olla pika tükiga ning esmaspäeval läheb viimane buss Tartusse juba 23:00. Kuna publiku paigutus ei lubanud väga kiiret saalist lahkumist, siis segas täisemotsiooni ikka ja jälle peale tükkiv mõte: kas jõuan bussile, mis saab hommikusest tunnist, kui ei jõua... Teistele selliseid eksperimente ei soovita. Kokkuvõttes sai soodsast tehingust üsna kallis ettevõtmine. Aga lõpp hea, kõik hea.

☟ 38. (254) R.A.A.M - ☞Me tahame luuanäitemängu, mis muudaks maailma - (Sadamateater, 18.02.2013) ♥♥

Žaanr: draama

Näitlejad: Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Jüri Tiidus, Leino Rei.

Tutvustus: Grupp näitlejaid veedab neli aastat lukustatult keldris, üritades luua suurepärast teatritükki, mis suudaks muuta kogu maailma. Väljastpoolt jõuavad nendeni uudised uuest valitsusest, mis on likvideerinud vaesuse ja ebaõigluse ja on jõudnud viie rikkama riigi sekka ning on eeskujuks tervele planeedile.

Tegelaste deliirium ja nende olukorra absurdsus viivad mõttelendudeni kunsti, utoopiate ja revolutsioonide teemadel. Tsiili lavastaja Marco Layera lavastuses murtakse tabusid ja algatatakse provokatsioone.

Marco Layera on üks tuntumaid Tšiili noorema põlvkonna lavastajaid ja tema teatrigrupp „Compania La Resentida“ üks huvitavaimaid fenomene Lõuna-Ameerika teatris. „Compania La Resentida“ on osalenud mitmetel festivalidel Lõuna –Ameerikas ja Euroopas.

Hinnang: Etenduse eel imestati, et ma tulen noorte etendust vaatama. Praalisin suurelt, et olen hingelt ikka veel noor. Pärast etenduse vaatamist pean tõdema, et hakkan vist tõesti vanaks jääma. Kõik oli just nagu paigas. Suurepärased näitlejad, ootamatud pöörded, võimatuna näivad šongleerimised sõnade ja rekvisiitidega, suhtlus publikuga, ... Aga ikka jäi kripeldama mõte, miks pagana pärast ikka veel toetan piletiostuga sääraseid tükke. Seekordne karjumine ja ülepolitiseeritus tekitas ebameeldiva tunde.

Ja ma veel tahtsin suvel seda tükki Jänedale vaatama minna!? Ei Jäneda on tore koht ning Pulli Tall sobib teatri tegemiseks suurepäraselt. Usun nende noorte jaoks, kes sõnumist aru said oleks võinud sealsed puupingid üht-teist juurdegi anda.

☟ 39. (253) Vanemuine - ☞Remondimees - (Sadamateater, 30.01.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk

Žaanr: draama

Näitlejad: Külliki Saldre, Maria Soomets, Tanel Jonas

Tutvustus: Tänapäev. Eesti väikelinn. Ema ja tütar. Üks armastab oma kirju lõpetada sooviga: „Päikest!“ Teine vihkab seda. Mõnikord on võimatu aru saada, mis just kellelegi täpselt närvidele käib, kuid pinge on õhus. Pinge ja armastus. Hoolimine – isegi piirini, kus see võib haiget teha. Kuni juhtub, et tuppa astub remondimees.

Kui palju muutub meie elu uue põrandavaiba pärast? Või seinatapeedist? Suudab meie elu sisuliselt teiseks muuta vaid uus suhtumine? Kui oleme terve elu teadnud, et oleme koledad ja ei saa mitte kunagi millegi erilisega hakkama,, aga ühel päeval tuleb keegi ja ütleb: "Sa oled ilus, Laura. Sa oled pööraselt ilus. Kui ma sind vaatan, Laura, siis ma tean – elu on alles ees!"

Hinnang: Investigadores españoles han demostrado - el amor existe!

Kui kõik ei lähe nii nagu loodetud, siis on kaks võimalust kellegi süüdistamiseks: süüdistada iseend või süüdistada teisi. Seda kas vaikselt endasse tõmbunult või siis valjult kraageldes. Kui süüdistamise kaalukauss kaalub üles sõbraliku edasielamise tahte siis on tulemused kurvad.Tekib nõiaring, millest väljatulekuks on tihti vaja välist "inglipuudutust". Olgu siis selleks ingliks kas või näpumehest remondimees.

Kui tavalist on lõputut nägelemist väga tüütu pealt vaadata, siis siinsel sõnasõjal ei olnud ärategemise maiku ja tervikuna oli päris nauditav.

Väga huvitavav lavaliline element oli televiisor. Tavaline helendav kast, mis täidab üksikute igapäevaelu taustamürana. Olemas olid nii seebikate mula, kui teravmeelsed uudised. Plastist kasti peidetud lõpueffekt oli üllatav, aga kena. Loodame, et vähemalt selles peres oli inglipuudetusest abi ning edaspidi läheb kõigile takistustele vaatamata tõusvas joones.

☟ 40. (252) Vene Teater - ☞Stavanger - (Tartu Uus Teater, 25.01.2013) ♥♥♥

Autor(id): Marina Krapivina

Žaanr: draama

Näitlejad: Alina Karmazina, Sergei Furmanjuk, Aleksandr Kutšmezov, Marina Malova, Anna Markova, Dmitri Simagin

Tutvustus: Etendus käsitleb suheteid XXI sajandil. Diagnoos - "üksildus kahekesi", kus ei internet, emigreerumine, tabletipurgid ega kohtumised sõpradega ole võimelised päästma inimesi tühjuse eest, mis laastab nende elu mõtet. Inimesed küll suhtlevad, vahetavad olmefraase, kuid tegelikult nad ei kuule üksteist. Ja üldse pole tähtis, mis keeles nad suhtlevad.

Katsed suhelda läbi paksu seina, mis ehitatud üles tõrksast paranoiast ja eneseusalduse puudumisest, seinast, mis koosneb ületamatust sisemisest künismist, ärritusest, tigedusest, ahastusest, hüsteerilisest lootusest ja hirmust - just nii võiks ilmselt iseloomustada stseene, mis moodustavad näidendi ja lavastuse olemuse.

Novõi teatr (Uus teater) on kuni 2007.aastani Tallinnas tegutsenud Drugoi teatr'i (Teine teater) uus tase. Ainult uued tekstid, aktuaalsed teemad ja kaasaegsed kangelased.Juri Muravitski on Moskva lavastaja kes peamiselt lavastanud Moskva teatrites Teatr.doc, Praktika ja Kazantsevi-Rostchina dramaturgia ja režii keskuses ning Permi teatris Stsena-Molot. Tema viimane lavastus Teatr.doc-is "Läida mu tuli" on nomineeritud 2012.aasta Kuldse Maski auhinnale.Stavanger on tema esimene töö eesti näitlejatega.

Спектакль об отношениях XXI века. Диагноз - "одиночество вдвоем", когда ни интернет, ни эмиграция, ни флаконы с таблетками, ни встречи с друзьями не способны спасти людей от пустоты, разрушающей смысл их жизни. Люди общаются, перебрасываются бытовыми фразами, но, по сути, они не слышат друг друга. И не важно, на каком языке они говорят.

Новый театр - это новый уровень Другого театра (закрытого в 2007 г.). Здесь только новые тексты, актуальные темы, современные герои. Юрий Муравицкий - режиссер спектаклей в "Театр.doc", театра «Практика», Центр Драматургии и Режиссуры А.Казанцева и М.Рощина (г. Москва), Театра «Сцена-Молот» (г. Пермь). Спектакль "Зажги мой огонь" в "Театр.doc" номинирован на Золотую Маску в 2012 году.

Hinnang: Ühest traagilisest uudisloost Norra tööstuslinnas on saanud lihtsate inimeste vaikse draama lõppakord. Kogu etendust läbib ebamugavustunne. Nii näitlejad kui bänd istuvad kogu 100 minutit pingil ja ootavad riburada oma järjekorda. Tekstis on palju pinevaid pause ja teemavahetusi.

Kohe näha, et internetis suheldes jäävad paljud pisiasjad nähtamatuks või moonduvad paremaks kui tegelikus elus on. Põgenemine tundmatusse kohta on küll seiklus, aga ei pruugi lõppeda nii hästi kui loodetud.

Lavakujundus lihtne, tegevuskohad hästi markeeritud. Näitlejate näod jäid tihti varju, kuna valgus langes neile küljelt või tagant. Võimendus tühjus tegelaste ümber.

Tekst oli hästi arusaadav, tõlge veidi väikse fondiga või sulandus taustapildi seaga aeglase tempo tõttu polnud tõlget enamasti ka vaja. Aga etendusse seotud kolme muusikapala sõnum kadus hea muusika taha ära. Siia oleks tõlget oodanud.

Märkused: Vene keeles

☟ 41. (251) Luunja Aidateater - ☞Meditsiinisügis 2012 - (Laulupeomuuseum, 17.01.2013) ♥♥♥

Žaanr: sketšikava

Tutvustus: Ei leidnud kuskilt.

Hinnang: Lühike paljudest kildudest koosnev kava. Enamus kilde olid erinevatest anektoodikogudest tuttavad, aga oli ka mõni kuulmata looke.

Arstid vahetuvad, aga järjekord ukse taga ei saa kunagi otsa. Rumalusi oskavad teha nii patsiendid kui arstid. Sõnalise ebakindluse kompenseerisid näitlejad väga hea pantomiimiga.

Paremate punktide saamiseks pidanuks etendus olema veidi pikem.

☟ 42. (250) Åbo Svenska Teater - ☞Hair - (Turku, 12.01.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Jerome Rado, Gerome Ragni

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Linus Fagerström, Thomas Bay, Lisa Romée, Chike Ohanwe, Sarah Nedergård, Filip Ohls, Minna Kettunen-Enberg, Monica Nyman

Tutvustus: Unohtumaton rockmusikaali HAIR levittää rakkauden ilosanomaa Åbo Svenska Teaterin Päänäyttämöllä maaliskuun loppuun asti!

HAIR syntyi vuonna 1967, aikana, jolloin maailma kaipasi rokkia, rauhaa ja rakkautta. Hair kuvasi autenttisesti ja ajankohtaisesti silloisia maailmanpoliittisia tapahtumia ja nuorison tunteita. Musikaalin kirjoittajat James Rado ja Gerome Ragni halusivat siirtää katujen kihisevän tunnelman teatterinäyttämölle ja antaa protestoivalle nuorisolle äänen. Hipit halusivat vapauttaa itsensä sosiaalisista kahleista ja luoda uuden, tasa-arvoisemman maailman. Musikaalissa hippejä kuvastaa kaverusjoukko, jonka keskeisiä hahmoja ovat mm. villi ja vapaa Berger, vanhempiaan vastaan kapinoiva Claude, hienostoperheen kasvatti Sheila, tummaihoinen Hud ja seksuaalisesti vapautunut Woof.

Hair oli maailman ensimmäinen musikaali, joka siirrettiin Off-Broadwayltä Broadwaylle ja sieltä ilmiö levisi kulovalkean tavoin aina kaukaiseen Suomeen asti. 45 vuotta myöhemmin kansannousut ja rauhanliikkeet nostavat taas päätään joka puolella maailmaa ja Hairin teemat ovat yhä ajankohtaiset: suvaitsevaisuus, avoimuus ja ihmisten välinen rakkaus – kaikki loistavan musiikin kautta tulkittuna!

Musikaalin ohjaa menestysmusikaalin Les Misérables ohjannut Georg Malvius ja svengaavan musiikin on sovittanut Jussi Vahvaselkä, joka myös johtaa groovyä Flower Orchestra-bändiä lavalla. Aidon 60-lukulaiset puvut ja upean lavastuksen on suunnitellut Ellen Cairns ja valosuunnittelusta vastaa kansainvälisesti tunnustettu, palkittu valosuunnittelija Palle Palmé.

Hinnang: Esimest korda teatris, kus ma ei saa aru ei põhikeelest (rootsi) ega subtiitrite keelest (soome) ning ma ei ole varem sama etendust näinud. Samas teine teatrietendus Turus. Aastaid tagasi sai vaadatud vabaõhuetendust Oklahoma, mille sisu oli teleri vahendusel tuttav.

Turu rootsi teater on kaunis väike teater kahe rõduga. Antud etenduse jaoks on päris palju valgustehnikat kokku aetud. Mitte niivõrd moodsaid efektimasinaid, kui tavalisi PAR 64sid.

Miks tükil selline pealkiri on ei selgu. Jah juba enne etenduse algust kujutakse väga osavalt hipidest lillelaste elu, kuid juustega etenduse jooksul midagi ei juhtu jäävad ikka sama pikaks. Etendus sujub üsna loiult hipide narkouimas maailmast poliitiliste muutuste ja paljude süütute poiste surmani sõjatandril. Igav ei hakka, lõpp saabub ootamatult kiiresti. Kui originaallavastus oli väga kõmutekitav, siis praeguseks ajaks on asi juba üsna leebe. Võib-olla ka seepärast, et võimalikust ropendamisest ei saanud lihtsalt aru. Visuaalselt oli väga hästi lahendatud sõdurpoiste saatus sõjas. Paarist langenust ja ristist alguse saanud hävitus töö lõppes hiiglasliku surnuaiaga. Samuti oli effekne inglis manitsus narkootikumide kasutamisest.

Teatri publik oli üllatavalt vana. Võimalik, et olin noorim publiku seas.

Märkused: Kui jääte sellele etendusele hiljaks, on väga tõenäoline, et reporteriks maskeerinud näitleja pistab mikrofoni teie nina alla ja teie vastused on saalis kolmel ekraanil nähtavad.