Autor(id): Jaan Tooming
Žanr: draama
Näitlejad: Ursula Noor, Peeter Piiri
Tutvustus: Parteid pakkusid majanduslikku edu. Lubati palka ja Euroopa
edurivisse jõudmist. Vaimsed eesmärgid puudusid. Rahvas oli tasalülitatud.
Vaesed vaatasid, kuidas ots-otsaga kokku saada, rikkad siplesid luksuses ja
askeldasid äriga. Poliitikud vilistasid rahva vajaduste peale, jagasid suuri
lubadusi ning tegid vabadusi piiravaid seadusi. Siin konnatiigis polnud
ülevaid mõtteid, õilsaid püüdlusi, tegeldi vaid üksteise kadetsemise ja jala
tahapanemisega. Vaieldi hariduse üle, noored oma harimatuses lörtsisid keelt
anglitsismidega, olid enamuses kirjaoskamatud, sest arvuti oli piisav
kommunikatsioonivahend ja lehed ning telekas asendasid haridust.
Hinnang: Veidi üle viie aasta ja kahe ja poolesaja etenduste "arvustuste"
kirjutamist olen jõudnud teatrimaagia omapärasele tasemele - veel paar tundi
enne etendust pole ma isegi kindel, kas lähen uut etendust vaatama või mite.
Tutvustus tundub ahvatelev, peaosalised on mitmest varasemast väiksese lava
tükist tuttavad ja oma headust tõestanud. Aga ajast kipub ju ikka ja jälle
puudu tulema. Lõhutud nukk plakatil jääb mitmel koral linna peal silma aga
kuupäevad sellel kipuvad ikka ja jälle kattuma mõne muu tegevusega.
Uudsesse etenduspaika kohale jõudes võtab vastu piletimüüjaks maskeerinud
lavastaja, tervitades tulijaid nimepidi, saalis ootab nimesildiga (õige
kirjapildiga) istekoht. Sellist asja juba West Endis ei kohta. Nii palju
siis incognito teatris käimisest :-) Teisalt on muidugi kahju, et enamus
publikust otsivadki teatrist vaid West Endi ning nii jääbki väiksemate etenduste
omapäraks väikese tutvusringkonna kohtumine. Algul tunned ära näo, siis
oskad juba ka nime näoga kokku viia.
Etendus koosneb kahest lühinäidendist. Esimese peategelaseks on vanurid, kes
elavad koos ja kes unistavad soojamaa saarele sõitmisest, kuigi teavad, et
see ei ole nende sissetulekuid arvestades võimalik. Seda hoolimata
varasemast töö rügamisest. Võimust on võtnud igapäevane rutiin vanade
filmide vaatamisest, filosoofiliste tekstide kirjutamisest ja üksteisele
ette lugemisest.
Vanakesed olid väga hästi välja mängitud, kuigi mida edasi, seda nooremaks
nad said. Kepid jäid nurka ning Juula seest tuleb välja graatsiline noor
joogatüdruk. Tekstid on tabavalt ühiskonnakriitilised samas armastust täis.
Kuniks seda esitati aeglaselt ja vaikselt oli see ka mõjuv. Karjumisega
mindi nii väikse saali kohta liiale - see oleks võimenduseta kostnud ka
Nokia keskuse 20. ritta.
Omamoodi huvitav oli varjuteater näitlejate selja taga. Kui vaatasid ühe
nurga alt, siis moodustasid kaks näitlejat seinal kolm erinevat persooni,
teise nurga alt, aga üks. Mingil hetkel tekkis küsimus, kas valgustajal
õnnestus tõesti näidata vanurite sisemist ilu. Ehk ei peagi pidevalt
kontravalguseid varjude peitmiseks otsima, varjud võivad elada oma elu.
Teine osa peategelaseks on maailma viimane mees, kes on jäänud üksi oma
nukudega. Kuna ühtegi teist inimest ei ole, siis ei ole ka riike, valitsusi.
On vaid oma kätega kasvatatav kõõgivili ja looduses uitavad metsloomad. Üksi
olemine painab ja paneb vana mehe iseendaga rääkima ja nukkudega mängima.
Lõpus saabub taevane ingel ja viib mehe paradiisi. Mis saab maast jääb
lahtiseks. Lubatakse küll surematust ja sadades järeltulijaid, aga ikkagi
tundub, et üks maailma ring saab ümber.
Algus oli jällegi liialt lärmakas. Siis mindi labaselt poliitiliseks ja
alles pärastpoole asuti põhiolemuse juurde. Ei mäletagi nii pikka kandvat
pausi, kui papa Karla otsustab iseendaga rääkimise asemel vaikima hakata.
Aga see töötas. Laulva taevase neitsi tulek oli veidi müstiline ja
kummaline,, aga eks selles on peidus mitmed kirjanduslikud keerdkäigud, mille
arusaamiseni ma ikka veel ei küündi.
Väga võimas oli lõpuvideos lille sisse minek. Nukud tõsteti küll seda veidi
varjutama, rõhutamaks, et elu ei ole sugugi lust ja lillepidu.
Märkused: Väidetavalt viimane etendus.