Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (249) Komöödiateater - ☞Tour de Farce ehk Abielu on igavene - (Vanemuise Kontserdimaja, 12.12.2012) ♥♥♥

Žaanr: farss
Näitlejad: Kadri Adamson, Hendrik Normann
Tutvustus: Tour de Farce ehk eesti keeles Farsituur või Tippfarss on pöörase süzheega näitemäng. Ühte Ameerika hotellituppa saabub abielupaar, kes on just ilmutanud raamatu "Abielu on igavene", kuigi nende endi kooselu on karile jooksmas. Samasse tuppa hakkab nüüd igasugust rahvast sisse põikama ja üks koomiline situatsioon järgneb teisele. Kujutage ette, et seda kõike esitavad ainult kaks näitlejat, Kadri Adamson ja Henrik Normann, kes pidevalt kostüüme ja parukaid vahetavad ning täiesti erinevate tüüpidena laval käivad. Kogu see tulevärk annab vaatajale toibumiseks vaevalt mahti ja paneb imestama, kuidas see kõik võimalik on?! Selles saab veenduda ainult oma silmaga – uue aasta naljakaim komöödia on sündinud.
Hinnang: Kaks näitlejat ja lavatagused nähtamatud käed suudavad etenduse päris kiiresti ja sujuvalt käima panna. Eks sisutühjale tükile annabki peamise võlu, kui kiiresti suudetakse ühelt rollilt teisele üle minna. Samas, kas Broadwayl ikka nii aeglast tükki mängitakse. Liialt palju aega läks telefoniga lobisemisele ja ukse vahel kõõlumisele.

Kunstilises mõttes mõttetu tükk. Lava- ja valguskujundus jaburalt üksluine. Aga naerda ja lõõgastuda saab. Vähemalt niikaua, kuni ei mõtle, miks nad nii teevad.

Vististi kõige pikema kummardamisteega tükk. Isegi nii pikk, et publik ei suutnud lõpuni ära istuda. Eks oma mõju avaldas muidugi "tehniline" rike, mis etenduse alguse väljakuulatust hilisemaks lükkas.

☟ 2. (248) Vanemuine - ☞Lotte jõulupidu - (Vanemuise suur maja, 07.12.2012) ♥♥♥

Autor(id): Janno Põldma
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Gerli Padar, Getter Jaani, Hanna-Liina Võsa, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Aivar Tommingas, Maria Soomets, Priit Strandberg
Tutvustus: Lottel on jõulude eel plaanis oma sõbrad kuuse ümber kokku kutsuda ja laulda jõuluvanale mõned toredad laulud. Külla on lubanud tulla nii Mary Poppins kui perekond Banks Inglismaalt, samuti von Trappide pere Austriast, Draakon Otto ning doktor Ave Leiutajatekülast, haldjas lavastusest „Nukitsamees“, Getter Jaani ja paljud-paljud teised.

Omad plaanid on Lottel ka lastega, kes kontserti kuulama tulevad – tal on üks uus jõululaul, mille ta plaanib kõigile selgeks õpetada.
Hinnang: Kus Sa ikka uut jõulutükki iga aasta võtad. Tuleb vahepeal siis veidi varme tehtud tööde peal liugu lasta. Selleks tuleb leida laste seas kõige tuntum tegelane (seekord Lotte), jõulumees ning tema ümber kogu tegevus käima panna. Kui veel mõne tuntud laulja ka nõusse saab, et ta lisaks paarile enda laulule veidra kostüümi selga paneks ning liikumiskavades kaasa lööks, siis on edu garanteeritud. Igatahes see etendus oli välja müüdud. Mis sest, et ega siin nüüd nii väga palju uut ka võrreldes nähtud etendustega ei ole. Igavleva dirigendiga orkester ja bänd tõsteti lavaugust lavale, monteeriti kokku kirjaümbriku kujuline "televiisor" ning värskendati jõulusaani.

Mõned laulud on juba ära leierdatud ja ega lastega koos väga laulu kuulama jääda ei saa, ikka leid kellele tuttav viisijupp nii meeldib, et käed lausa kutsuvad kaasa plaksutama või kaasa hõiskama. Aga teisalt on see kindel märk, et lastele läheb etendus korda ning neid ostab vaimuka kostüümi ning valguseffektidega ära küll. Ülaskeeratava nuku ingliskeelne laul tundus veidi komplektist välja minema. Eks enamikule publikust on ju viis tuttav ja selle saatel oli suht lihtne robotliku koreograafiat teha, aga ikkagi, miks peaks Leiutajate külas kõlama võõras keeles lugu võõral tänaval asuvast majast...
Märkused: Liigse kommertslikuse eest võtan ühe tärni maha. Lasteetenduses pidanuks ikka mingi moraal ka olema.

☟ 3. (247) Tartu Üliõpilasteater - ☞Õnnestunud elu - (Athena kultuurikeskus, 05.12.2012) ♥♥♥

Autor(id): Pavel Prjaško
Žaanr: draama
Näitlejad: Liisu Ktrass, Triinu Lukas, Enor Niinemägi, Kauri Kaljuste, Tauno Tagel
Tutvustus: Metropol. Äärelinn. Neli noort inimest. Kaks meest ja kaks tüdrukut. Katkematud peod. Talle tundub, et ta armastab. Pulm. Talle tundub, et teda ei armastata. Lahutus. Pidu kestab. Näidend meie aja kangelastest, kes on veendunud, et nende elu on õnnestunud.

“Õnnestunud elu” on Minskis 1975 .a. sündinud ja praegu Moskvas elava kultusdramaturgi Pavel Prjaðko esmatutvustus Eestis. Enamus tema näidendeid põhjustab suurema või väiksema skandaali juba enne lavale jõudmist. “Õnnestunud elu “ võitis 2010.a eriauhinna festivalil “Kuldne mask”. Seda mängis Teatr.doc Moskvast. Prjaðko sai aastal 2012 eriauhinna “uue dramaturgia” kategoorias näidendi “Kuri tüdruk” eest. Teater Post Peterburgist ja Teatr.doc Moskvast lavastavad järjekindlalt Prjaðko loomingut.
Hinnang: Elust maha kirjutatud laused jäid kohati veidi ühekülgseks ning kokkuvõttev pealkirja seletav osa tuli liialt ruttu ning oli lühike. Seega jäi etendus poolikuks. Puudu või arusaamatuks jäi loo moraal. Peaasi, et noorem publik ei saaks sellest aru, et nii peabki tegelikus elus olema.

Lavaline liikumine ja kostüüm oli kohati üsna labane. Seega vanuse alampiiri tõstmine 14 aastalt (reklaamklipis) 16 aastale (kavalehel) on õigustatud.

Helikujundus oli päris hea. Lausa nii hea, et publik nautis viimast laulu päris pikalt enne kui aru sai, et näitlejad ootavad aplausi, selleks et püsti tõusta ja kummarduda.

☟ 4. (246) Vilde Teater - ☞Ülem-Austria - (Pepleri 27, 02.12.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Franz Xaver Kroetz
Näitlejad: Oleg Želudkov, Piret Kuub, Dljara Jakovleva, Sven Paulus, Richard Naar, Suzanna Golovko, Juri Seredenko, Peeter Piiri
Tutvustus: Kujutage endale ette olukorda, kus kaks inimest, mees ja naine on sattunud kokku elama, erilist armastust nende vahel, aga pole. Kaks aastat on koos oldud, tuleks juba ammu lahku minna, kumbki, aga ei suuda sellest isegi mitte mõtelda, veel vähem ära teha. Ja nii nad vaikselt edasi elavad. Mees käib tehases tööl laialivedajana, naine on müügiosakonnas. Nad justkui räägivad omavahel õhtuti peale tööd, vaatavad justkui koos telekat, teevad justkui seksi. Neil on ühine tutvusringkond, kellele püüdlikult üritatatakse jätta head muljet. Nad justkui unistavad koos mingitest ühistest asjadest, selle välise koore all lõõmab mõlemas üha süvenev rahulolematus. Kumbki inimene pole oma olukorraga rahul,, aga kumbki ei suuda midagi ette ka võtta. Taolises pingelises suluseisus toimub järsk sündmus – naine jääb lapseootele.

Austria kirjaniku Frantz Xaver Kroetzi 70-ndate aaste alguses kirjutatud näidendi „Ülem-Austria” põhjal valminud lavastuse keskseteks mõisteteks ongi nihestatus, rahulolematus ja ebakõlalisus. Nihestatuse tunnet peab süvendama asjaolu, et näidendi peategelased on laval asetatud keset filmivõtteid. Näitlejad ütlevad oma teksti, kaamera salvestab nende näoilmeid, mida vaataja saab kohapeal ka näha. Teleriekraanil nähtavat filmireaalsust lõhub laval toimuv filmimisereaalsus. Tekkiv võõritusmoment resoneerub lavastuse kesksete märksõnadega ja näitlejate vahel valitseva psühholoogilise pingega.

Kroetzi teksti on ka varem eesti keeles lavastatatud, kuid kui eelnevad lavastused rõhusid pigem olmelisusele ja sotsiaalsusele, siis praegu on suund pigem psühholoogilisusele ja esteetilise vormi abstraheerimisele.
Hinnang: Lumesadumängis väikse vimka ja seetõttu täiiesti ootamatult leidsin pool tundi enne Vilde teatri esietendust Pepleri 27 saalis dilemma ees, kuhu istuda. Kas läbimatu kivimüür jääb või kaob. Kahel pool paiknevad televiisorid tuletasid meelde Londonis nähtud etendust Avenue Q, kus tagumiste ridade jaoks olid paigaldatud televiisorid selleks, et näha tegevust nurga taga. Aga seda, mis tegelikult toimuma hakkab oli raske ära arvata.

Seega, kuhu siis seekord teatri asemel sattusin? Pariisi tänava kohvikusse, kuna prantsusepärased viisid täitsid peaaegu kogu saalis veedetud aja. Või filmivõtetele?

Teine Vilde teatri lavastus, kus keegi räägib (seekord siis mees ja naine) ning ülejäänud on enamuse aja vait (tõsi seekord täideti vahepausid nende venekeelse tekstiga), aga samas on olulisem taustajõudude tegevus kui peategelaste jutt. Kui lõigata tükist peategelased välja nagu kaameramees seda teha püüdis, siis jääb alles üks üsna tavaline kahe korterinaabri igapäeluelu. Aga kõrvalt tulid detailid, mis teevad etenduse huvitavaks.

Pea katmematu muusika muutus mõnes kohas häirivaks, aga üldiselt oli ta hästi tasakaalus laval toimuvaga ja ei matnud enda alla teksti.

Tehniliselt arvestades publiku hulka oleks võinud esimene pingirida kaugemal või siis televiisorid kõrgemal olla. Natuke keeruliseks kujunes tervikpildi saamine. Vaheajaks oleks võinud lisavalguse maha võtta ning klapp pidanuks antud fookuskauguselt väikem olema, aga muidu kõik kenasti paigas.

Kui peaksin valima parima näiitleja, siis minu hääle saaks neiu punase nokamütsiga. Kahjuks rollijaotustega kavalehte ei jagatud ning teatri kodulehel poolte osalejate kohta info puudub, seega nime peab küsima kellegilt teiselt.
Märkused: Esietendus

☟ 5. (245) Vanemuine - ☞Karjäär - (Sadamateater, 29.11.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg
Näitlejad: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas
Tutvustus: Evald Liiv võttis hommikul kõik oma isiklikud asjad ja lahkus töölt. Ta jättis enda kätte ka tänase ajalehe. Kuigi see kuulub koolile. See on pisivargus. Paraku.

Tänases lehes räägiti kahel leheküljel meie arengu suundadest. Seda oleks olnud hea ka kõigil meil teistel lugeda. Oldi rahul.

Evaldit nähti pärastlõuna aegu juba kodunt väljumas. Mees olevat kõndinud kindlal sammul, kaasas pildiraam, tööriistakast, natuke riideid, labidas ja termohoo-present. Professor Liiv olevat jalutanud linnast välja.

See kõik juhtus täna.

Eesriie avaneb kaks ja pool aastat hiljem.

Hinnang: Etendus algab klassikalise muusika saatel ühe mehe pantomiimina teatrirekvisiite täis kuhjatud suures ruumis. Muusika on kõva, kohati liigagi kõva. Ning siis selgub, et kuigi olen Sadamateatris vaadanud vähemalt 33 erinevat lavastust, siis ei tea ma selle maja arhitektuurist ikka midagi. Avatakse rulood suurte akende eest, mida varem pole tähele pandud ning mäng kandub õue ning tuleb tasapidi tagasi siseruumides avades mitmed varem külastajale peitu jäänud uksed.

Tasahilju jõutakse sisu juurde. Kalambuuri täis dialoogidele lisandub parasjagu klounaadi, ootamatuid kukkumisi ja rekvisiite, valgusefekte ning Eduard Liiva monolooge ning lõpus neli pangetäit liiva.

Detaile ja müra oli väga palju. Kohati oli raske aru saada, millest jutt käib. Sadamateatri kohta tavapärasest suurem lavaruum mängis kohati kuuldavusele kätte. Professori ametialasest karjäärist sai sujuvalt pendeldades auk liivasesse maasse. Kumma järgi näidend nime sai jäägu vaataja otsustada.

☟ 6. (244) Improteater - ☞Improtsess - (Tamme pst 24a, 29.11.2012) ♥♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Kati Ong, Maarius Pärn, Rednar Annus, Rauno Kaibiainen
Tutvustus: Pakume noortele mängulist improvisatsioonilist teatrikogemust, kus 45 minuti jooksul neli Eesti Improteatri näitlejat ja üks muusik loovad kohapeal publiku poolt välja pakutud teemadel etenduse, mis koosneb stseenidest, lugudest ja lauludest ning mis iga kord saab olema omanäoline ja kordumatu. Õpilased saavad siit kaasa võtta teadmisi, kuidas oma intuitsiooni kuulates ja meeskonda usaldades võib midagi vägevat sündida.
Hinnang: Enda arvutsusi vaadates näen, et Improteatrit hinnates olen käitunud sama moodi kui muusikalidega - ütlen, et mulle väga meeldib aga hindeks panen ikka kolm või isegi kaks. Erinevalt muusikalist sõltub improvisatsioon rohkem pealt vaatavast publikust. Kui häid ülesandeid saalist ei tule, siis võib näitleja riietest välja trügida, aga emotsioon jääb poolikuks. Selles osas pean kiitma oma kooli humanitaarklassi, kes oskasid kaabusse sisestada väga eripalgelisi ja vaimukaid lausekesi. Juhus on pime, aga täna paar ekspromtlauset läksid ikka väga täkkesse.

Elemendid on vanad tuttavad, seekord lihtsalt veidi väiksema seltskonnaga, tulemus on, aga ikka ja jälle erinev. Ikka ja jälle pean kiitma seda, kuidas näitlejad oskavad improviseerida laulmisega. Ning ballett, millest alguses nagu palavast pudrust mööda käidi, tuli väga vinge välja.

Õpilaste vimpka mille tõttu ma ise enda üles pandud valgustite rambivalgusesse sattusin jättis minu muidugi ühe numbri jälgimisest ilma. Varem sarnast numbrit kõrvalt vaadata on ikka naljakam olnud vaadata. Aga kust ikka nalja saab, kui ise nalja ei tee.
Märkused: Julgen ka teistele koolidele seda etendust soovitada.

☟ 7. (243) Vilde Teater - ☞Maria eri - (Tiigi Seltsimaja, 24.11.2012) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Mehis Pihla
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Liis Barkala, Marek Ranne, Airé Pajur
Tutvustus: Näidendi on kirjutanud noor näitekirjanik Mehis Pihla. "Maria eri" on lugu suhtest, selle probleemidest ja sinna juurde kuuluvast meeletust kirest. Kaunis naine Maria on aastaid oma soove ja unistusi alla surudes teinud seda, mida lähedased ja elukaaslane on tahtnud. Ühel hetkel hakkab, aga kannatusteanum täis saama. Kas ja kuidas naine oma probleemidele lahenduse leiab, näeb etendusel.
Hinnang: Omapärane spiraalis ümber palava pudru keerutamine. Arvad, et üks koht on jahtunud, aga siis kõrvetad end jälle. Lõpus saad küll väikse suutäie alla neelatud, aga aru ei saa, mis puder see ikka oli. Armukolmnurk kahe osalejaga või ei olnud neid niigi palju. Tüdimus, kartus ja oskamatus astuda uusi samme väljumaks tavapärasest rutiinist.

Väga hästi mängitud rollid. Marek tundus algul liialt kange, aga etenduse edenedes pakatas temast üha rohkem energiat.
Märkused: Viimane etendus Tartus. Tasub jälgida reklaami ja ringreisi sihtkohtades end publiku sekka kontvõõraks sokutada.

☟ 8. (242) Jõgeva linnateater - ☞Hukkunud alpinisti hotell - (Madise maja Jõgeval, 23.11.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Arkadi, Strugatski, Boriss Strugatski
Žaanr: draama
Näitlejad: Eve Somelar, Janek Varblas, Indrek Uusmaa, Airé Pajur, Rein Annuk, Tarmo Kruus, Tiiu Karu, Gunnar Vasemägi, Kristjan Annuk, Merelle Sein, Kaisa Ets
Tutvustus: Näidendi tegevuspaigaks on mägedes asuv üksik suusatajate, mägironijate ja eraklikkust nautivatele külastajatele mõeldud hotell, mille nimi on tuletatud sealsamas kunagi viibinud kuulsast mäeronijast, kes hukkus varingu tagajärjel. Esmapilgul pisut veidrana näiva majutusasutuse külastajaskonna seas hakkab juhtuma kummalisi sündmusi, mis tipnevad kahe mõrvaga. Inspektor Glebsky, kes formaalselt viibib küll puhkusel, kuid kelle kohusetunne sunnib teda sündmustesse sekkuma, hoidmaks ära tema arusaamise järgi veelgi seadusetumat tegu. Aimamata, et vastasteks pole tal tavalised kriminaalkurjategijad, võtab ta enda ülesandeks kaelamurdva uurimise, mille lahendust ei paista kusagilt. Liiati kui selgub, et sooritatud veretööd tegelikkuses toime pandud polegi ... Kõrvaltegelasena sekkub peadpööritavasse müsteeriumi ka loodus, mis lumelaviini näol kogu hotelli välismaailmast eraldab.
Hinnang: Enne rongile astumist kõpitses väike kahtlusevari, kas harrastusnäitlejad suudavad 1979 aastal vändatud filmi üle mängida. Ning kas suudetakse lapsepõlves arusaamatuks jäänud sisu arusaadavaks teha.

Aga saadi väga hästi hakkama. Väga andekalt kasutati ära Madise maja trepp ja selle taha peitu jääv ala, tekitati mitmed ootamatud pöörded, kavalalt seoti üle kolmekümne aastasesse teksti 21 sajandi sündmused.

Erinevalt teistest varem nähtud harrastusteatritest oli siin kasutusel päris huvitav valguspark. Parajalt hämar valgus tegi hotelli hubasemaks ning andis võimaluse lisaefektideks avatud akendega.

Meeldis ka lisaetendus vaheajal.
Märkused: Reedel saab etendusele Tartust kenasti kiirongiga. Tunnike jääb Jõgeval jalutamiseks enne etendust ja ~40 minutit pärast. Kindlasti parem variant kui võtta sama tee ette autoga. Suurema seltskonnaga ju saab võib-olla väikese rahalise võidu, aga rong on kindlalt mugavam ja ohutum kui auto.

Piletimaailmas piletit otsijatel soovitan eelistada kolme esimest rida, kuna kaks viimast on üsna tihedalt täis topitud kõvasid puittoole. Aga ega sellepärast ei tasu etendusele tulemata jätta, kui eespool kohti pole.

☟ 9. (241) Eesti Draamateater - ☞Cancún - (Eesti Draamateater, 21.11.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Jordi Galceran
Näitlejad: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), Jaan Rekkor
Tutvustus: Ookean, puhkus, pikad rannapäevad, õhtul külm šampanja, pulma-aastapäev Mehhiko kuurordis Cancúnis koos eluaegsete sõpradega… Meeleheitlikult punutud dolce vita turvavõrk, mis ometi ei jaksa kinni pidada minevikust esile tulvavaid küsimusi. Kunagi ammu pöördelisel hetkel ära peidetud autovõtmed määrasid, et praegu tähistavad hõbepulmi just niisugused paarid,, aga tookord oleks üks vaba auto otsustaval õhtul võinud saatust muuta, hoopis teised paarid kokku saada. Kõik teisti minna – tööga, lastega. "Kui sa poleks seda teinud, siis oleksime me võib-olla sellegipoolest siin neljakesi koos,, aga teistpidi. Tähendab, kes teab, kas…" Ei midagi kriminaalset, ammugi mitte üleloomulikku. Kõige uskumatum sünnib ikka inimese enda peas ja silmis. Kas sulle meeldiks ajas tagasi minna ja – oma praegust elukogemust ja teadmisi kaasa võttes – uuesti otsustada, kas autovõtmed peita või alles jätta?
Hinnang: Komöödia kohta läks kuidagi aeglaselt käima. Aga kui esimese vaatuse keskel täistuuridele jõudis, siis oli hea jälgida. Teises vaatuses tegelaskujude jõud rauges ja jäi jälle venima.

Helikujundusega oli midagi paigast ära. See kas oli mõeldud vaid esimesele reale või lihtsalt mängis kõlarite asukoht vimka. Monel hetkel lausa häiris ja tekitas küsimuse ega ometi suures saalis mängitav Võlanõudjad ei kosta sisse. Mingil hetkel kasutatud autode ja helikopterite efektid tundusid väga kunstlikud ja etendusse mittepuutuvad. Pausi oli vaja, kuid lisaks helile oleks võinud kasutada ka teisi meediaid näiteks valgust.

Näitlejad olid tasemel ja mängisid väga hästi. Puänt tuli kenasti välja.

☟ 10. (240) Vanemuine - ☞Haldjakuninganna - (Sadamateater, 09.11.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Henry Purcell
Žaanr: ooper
Näitlejad: Alla Popova, Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Karmen Puis, Maria Kallaste, Mati Turi, Simo Breede, Märt Jakobson, Maarja Mitt, Maarius Pärn, Tanel Jonas, Markus Luik, Robert Annus, Julia Kaškovskaja, Laura Quin, Janek Savolainen
Tutvustus: William Shakespeare´i „Suveöö unenäo“ ainetel kirjutatud ooperi esiettekanne toimus Londonis 1692. Helilooja suri kolm aastat hiljem ning partituur läks kaduma. See taasavastati alles 20.sajandi alguses, mil hakkas kasvama huvi barokkmuusika vastu. „Haldjakuninganna“ on nn. semi-ooper, mis tähendab, et Purcell pole mitte Shakespeare´i komöödiat muusikasse pannud, vaid originaalteksti vahele muusika kirjutanud.

"Purcelli „Haldjakuninganna“ on kontseptuaalse barokkteatri briljantne ning mõistatuslik näide. Selle ilu ja saladused moodustasid algselt ühe osa kolossaalsest õukonnaetendusest. Ooperi muinasjutulised, lihtsameelsed ja targad tegelaskujud ei kiirusta oma eesmärkide ning kavatsuste paljastamisega. Purcelli meloodiate kui kalliskividega kaunistatuna vaatlevad nad Shakespeare’i „Suveöö unenägu“, lisavad sellele oma märkusi ja teevad sellest oma järeldusi. Me võime üksnes arvata, mida kõik need lood, sõnad ja helid 400 aastat tagasi tähendasid. Tahtmine lavastada seda ooperit tänapäeval nõuab aga tervet võtmekimpu selle labürindi arvutute uste avamiseks. Mina läksin neid võtmeid otsima masinate ja absurdse mehaanika maailma. Siin see on: kineetiline ja kontseptuaalne „Haldjakuninganna“, mis õpetab meid mitte kartma Shakespeare’i loomingut."
Hinnang: Enne etendust arutasid kaks daami, miks on ooper Sadamateatris aga mitte Vanemuise väikses majas. Mahub sinna ju vähem publikut, akustika on teistsugune.

Vastus sellele küsimusele saabus üsna kähku: Vanemuine kasutas ära kõik oma kolme suuna (ooper, ballett ja sõnalavastus) tugevused ning sadamateatri eripärad ja tulemuseks on midagi eriskummalist. Arvan, et igaüks leidis etenduses kaks vastanduvat külge meeldiv ja ebameeldiv. Kes tahtis nautis mõningate sõnateatri kolinatega vürtsitatud ooperiaariat (sõnadest kahjuks aru ei saanud, kuigi tõlge oli seinal), teine orkestrimuusika saatel lauljate kõõrutamisest häiritud "tavateatri" näitlejate meeletut koostööd, või siis muusikute esitust üleval ühe kõrva ääres. Ning kindlasti oli ka neid, kes ei saanud oma silmi kõikvõimalikest paarist redelist, toolist ja ratastest ehitatud masinatest. Kellel laval (loe põrandal) toimuvast kõrini, sai vaadata tavatult kõrgekle ja avalikule kohale paigutatud orkestrit. Tõsi, siit jäi ka silma kui ebaühtlaselt on helilooja jaganud koormuse erinevate pillirühmade vahel. Mõni pillimees haigutas pool tundi kui enda partiid mängida sai. Aga ilma selleta oleks kõlapilt vaeslapseks jäänud. ei julge lubada, et tõsihingelised balleti ausajad siit tükist endale midagi leidsid, aga plastilist liikumist oli päris parasjagu.

Ega Shaksepare sügavmõtteline sisu kohale ei jõua nii palju erinevaid tegevusi hakivad selle tükkideks. Aga mõned tükid sobituvad väga hästi kokku.

Masinavärk oli vägev ja annab nii mõnelegile tehnikamuuseumile silmad ette. Eriti nauditav oli vaadata, kudas samadest elementidest valmisid otse vaataja silme all erinevad montstrumid lauljate piinamiseks. Ise ei oleks tathnud küll nende nahas olla. Eriti tahaks kiita naisi, et nad kõige nende tehniliste lahendustega nii osavalt hakkama said. Kõrvaltvaatajana jäi mulje nagu nad kodus muud ei teegi, kui ronivad mööda redeleid ja monteerivad kõiksugu vidinaid.

Nii huvitav kui see ka ei ole - ooper mulle ei meeldi, aga kui kohale jõuan, siis jagan tärne heldemalt kui muusikalidele, mis mulle väga meeldivad.
Märkused: Viimane etendus

☟ 11. (239) Vanemuine - ☞Inimese parimad sõbrad - (Vanemuise väike maja, 01.11.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Rein Pakk
Žaanr: draama
Näitlejad: Liina Olmaru, Karol Kuntsel, Andres Mähar
Tutvustus: "Minu autorilavastus „Inimese parimad sõbrad“ küsib: Kes on inimene? Ja vastab : Inimene on olend, kes on oma eksistentsist teadlikuks saanud. Kahel jalal käimine, suur otsaju, majad, raha, kunst, autod ja põllumajandus on tagajärjed. Eeldus on iseendast teadlik olek. Sellest algab kõik. Kui iseenesest teadlik olemine on narkootikum, siis kogu kultuur on kõrvalnäht. Näidend põhineb tõsielul, iseasi, mis tõsielu see on. Karakterid on küll välja mõeldud. Vähemalt nii mulle tundub. Inimese parimad sõbrad on draama, milles kolm tegelast moodustavad armastuse kolmnurga. Huvitav mees, ilus naine ja mehe truu sõber. Mees on sisearhitekt. Naine on …kodune. Ja mees hakkab naise kodu kujundama. Ja sõber on truu,, aga armastus on ootamatu nagu alati. Ja vahel, nagu ka seekord, on armastus lausa uskumatu. Rohkem ma praegu ei ütle. Tulge ja vaadake."
Hinnang: Tehniliselt huvitav etendus. Suhteliselt lihtsate vahenditega saavutatakse päris palju. Lavakujundust on vähe, aga kõik vajalik on olemas. Minu vaatenurgast oli kõige huvitavam detail Sagrada Familia teemaline põrandalamp. Varjuteater ja video toetavad etendust oluliselt.

Liina Olmaru teeb väga hea lesestunud aruka blondist tibi rolli. Midagi hoopis teistsugust, mida ta varem on teinud. Ka Andres Mähar tuli väga hästi toime talle usaldatud saladusliku sõbra rolliga. Karoli sõnad jäid sirmi taga vaikseks ja eespool sirmi ei üllatanud millegagi. Samas sobis ta hästi meeskonda.

Üks lisatärn selle eest, et etendus lõppes ära just enne seda kui asi igavaks minna jõudis.

☟ 12. (238) Rakvere Teater - ☞Meie, mehed - (Vanemuise väike maja, 29.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Neil Simon
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Eili Neuhaus, Volli Käro, Toomas Suuman, Heigo Teder
Tutvustus: Üks mees polnud iial kodus, naine ja lapsed olid pidevalt üksi, mees jõi palju, teenis palju, kulutas kõik tühja-tähja peale, unustas kõik vajalikud asjad ära, enda järel ei koristanud, tulevikuplaane ei teinud, tänitamist ei talunud, lubadusi ei täitnud. Teine mees oli kogu aeg kodus, naisele ja lastele rahu ei andnud, mees ei joonud tilkagi, teenis palju, kulutada ei lubanud, midagi ei unustanud, koristas kõike ja kõigi järelt, kavandas kõike, tänitas pidevalt, lubadusi täitis liialt.

Oma naisi armastasid mõlemad väga. Aga naised läksid ära, sest ei suutnud sellist elu enam välja kannatada.

Need mehed otsustavad koos elama hakata. Ilma naisteta, ilma maailma segava elemendita. Meeste sõprus peaks ju kõigest üle olema? Kuidas ja kas kaks meest ühise katuse all koos elades toime tulevad, näeb juba teatrisaalis.

Selle Neil Simoni särava komöödia teisi versioone on varem Eestis mängitud Eesti Draamateatris nime "Suured tüdrukud ei nuta" ja Vana Baskini Teatris nime "Pentsik pere" all.
Hinnang: Peale suhteliselt igavat esimest vaatust oli selge, et sama tükk olen kunagi ammu näinud ning mis teises vaatuses toimuma hakkab oli üldjoontes selge. Peale naisi ülimalt naerutavat teist vaatust tuli aga täieliku üllatusena asjaolu, et kogu ette teatud osa on läbi, aga seda ei ole mitte etendus. Juba tükk aega ei ole kohanud kahe vaheajaga etendusi. Kolmandas vaatuses osati pinget üleval hoida, aga jaks naermiseks rauges väsitava vaheaja tõttu.

Eduard Salmistu Oskar ja Tarmo Sõmeri Felix olid väga hästi välja mängitud. Elu traagika kiirgas mõlemast mehest ehedalt välja ning erinevate mõttemaailmade konflikt oli tajutav. Eriti kolmanda vaatuse alguses. Kahju ainult, et kohati oli liigset karjumist. Vaikuse stseenid mängisid palju paremini välja. Eriti tuli see välja siis, kui mehed naistega söögilauda istusid.

Seega 40 minutit igavat sissejuhatust, 40 minutit mõttetut vaheaega, 40 minutit täis tuuridel komöödiat ning 40 minutit libisemist lõpu suunas. Minult lisatärnide saamiseks tulnuks etendust vähemalt 40 minutit kärpida.

Lavakujundus oli maitsekas. Piisaval hulgal detaile, et võimendada erinevate meeste maailmu. Kaheteistkümnenda korruse akna taha mingi varbseina loomine, et naised saaksid lõpupildile oli küll liiast. Ümar peegel mängulaua kohal tundus olema hea leid, kuigi rõdu viimasest reast temast suurt kasu ei olnud.

☟ 13. (237) Vanemuine - ☞Tagasi Eestisse - (Vanemuise väike maja, 26.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Karol Kuntsel, Oleg Želudkov, Janek Savolainen, Meelis Hansing
Tutvustus: See oli just krooniaja lõpus, kui minu ukse taha tuli üks mu lapsepõlvesõber Juhan. Aga Juhaniks ei kutsunud teda keegi, ikka Johniks. Sest ta nägi noorena välja nagu John Lennon. Tükk aega ma ei teadnud temast midagi,, aga siis korraga ilmus ta välja ja midagi temas meenutas ikka veel Lennonit. Tema soov oli ei vähem ega rohkem, kui et ma kirjutaksin üles tema eluloo. Esiti mõtlesin, et ta on peast lolliks läinud,, aga mida edasi ta jutustas, seda enam sain ma aru, et see lugu kirjutab end juba ise. Asi oli selles, et vahepeal oli Johni isaga juhtunud üks hirmus õnnetus, sellest kirjutati isegi lehes ja näidati telekas. Tähendab, ta isa suri ära. Isa viimne soov oli, et tema tuhk saaks laiali puistatud Austraalias, kuhu omal ajal oli sõjakeerises sattunud ka Johni vanaonu. Isa unistas ikka ja alati onule küllaminekust, aga ei jõudnud. Nüüd hakkab John täitma oma isa viimset palvet…

Hinnang: Võtad ajalehest paar kollasevõitu uudisekildu, lood neist oma suva järgi seoseid ajaloo sündmuste, geograafiliste paikadega, teed meeskonnale ühte värvi T-särgid ja ongi pool näitemängu valmis. Lisad veidi enesealatsust, patriotismi, mõned rumalad naljad ning võib otsida kaaskunstnik, helikujundaja ja videospets. Kui saab juurde paar lavalist nõksu, siis võib asuda asja lavastama. Eriti, kui leidub huvitav pealkiri.

Nii nagu eesti uusimaagsetele tükkidele kombeks hakkab saama, tuleb esimene vaatus teha võimalikult igav, et saaks siis teises vaatuses alles jäänud publikule täis tulevärk tööle panna. Kaameramees on ka selleks ajaks saalist lahkunud.

Sisu sama hästi kui ei ole, näitlejameisterlikkust on vähe, aga seekord lüüakse vormiga. Postimehes päev enne esietendust välja reklaamitud varjuteater ahvidega, lavameistrite ja valgustajate tähetund ja nõudlik videomontaaaž. Ajakirjanikul, kes tõenäoliselt kaameramehe kombel lahkus saaalist pärast esimest vaatust jäid kaks viimati mainitud elementi nägemata. Video rikastas ja täiendas etendust kindlasti, lavameistrite tähetund oli kül ilus, aga läks ülejäänud lavastuse sini-must-valgest kujundist välja.

Kõige parem osa etendusest oli helikujundus. Nii meeleolu muusika kui efektid olid korralikult paigas ja oskuslikult balanseeritud.

Lõpp tuli vägagi tuttav ette - kasutasime seda ju ise 2011 aastal Kalevipoja etenduses. Tõsi, meie ei laenanud hääli kuulsatelt artistidelt ning täitsime selle neli minutit liikumisega. Ka praegune kooseis oleks võinud täiel häälel kaasa laulda ning varjuteater meeleolu luua. Praeguses variandis jäi Eesti teamalisele tükile liialt punane lõpp. Ju taheti rõhutada, et tulevik on tume ja kohutav.
Märkused: Kontrolletendus

☟ 14. (236) Vanemuine - ☞Mary Popins - (Vanemuise suur maja, 25.10.2012) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Disney ja Cameron Mackintoshi
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Nele-Liis Vaiksoo, Andres Mähar, Eve Kivisaar, Veikko Täär, Merle Jääger, Simo Breede, Erkki Rebane, Raivo Adlas, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Valentina Kremen, Kristiina Raahel Uiga, Karoliine Pärlin, Laura Danilas, Alger Ahuna, Kaspar Kiisk, Mihkel Känd
Tutvustus: Idatuul toob Bankside perekonda Kirsipuude alleel uue lapsehoidja, ülimalt edeva, eneseteadliku ja maagiliste võimetega Mary Poppinsi. Bankside võsud Michael ja Jane satuvad koos temaga uskumatutesse seiklustesse. Paraku jääb Mary üksnes niikauaks, kui tuul pöördub… Enamasti kõlab muusikalis Sherman Brothersi filmi tarbeks loodud muusika, ent lisatud on ka uusi laule, mille autoreiks on George Stiles ja Anthony Drewe. Londonis 2004 toimunud esietendusel mängis Maryt Laura Michelle Kelly, kes sai osatäitmise eest Lawrence Olivier’ auhinna. Broadwayl toodi muusikal lavale 2006.
Hinnang: Etenduse tehnilise küljega on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on kogu seda tööd väärt. Kui esimesel pilgul tundub, et valguspuldile on enne etenduse algust nullimine tegemata, siis õige pea saan enda eksimusest aru. Tänu just sellistele tavatutele valgusega mängimistele tekivad lisaefektid, mida teatrist ei ootakski. Kui lisada siia inimkehakujud, püstisest seinast üles jalutamised, laste ennastsalgav tegevus, enamasti toredad laulud, siis saabki kokku lasteetenduse, mida naudivad nii suured kui väikesed. Tõsi sülelastele on etendus siiski natuke liiga pikk ja kurnav.

Teine vaatus läks natukene liialt tantsupeoks, muidu oli liikumine hästi paigas. Lauldi hästi. Eriti meeldis südamlik linnusööda müüja. Tekstid olid võib-olla veidi keerulised, seepärast oli naaberpinkidest teismelistel kuulda norinat "juba jälle laulavad". Ja ega ise ei oleks kõikide laulude tekste võimeline tekstiraamatust soravalt lugema.
Märkused: Esimene muusikal (kaheksateistkümnest), mis minu subjektiivsel skaalal saab viis tärni, kuigi olen juba ammu öelnud, et muusikalid mulle meeldivad.

Kuidas mõjutab teatrielamust see, milline ilm ja olud võtavad sind vastu pärast etendust? Varem ei olnud selle nurga aelt mõelnud enne, kui tuttav põhjendas teatrisse autoga tulemsit võimaliku külma ilmaga pärast etendust. Täna võttis soojast saalist väljudes vastu tihe lörts ning mobiilis ootas sõnum, et tuleks töö juurde jooksta elektrikatkestuse tagajärgi likvideerima. Peab tunnistama, et üsna palju algsest meeleolust läks kaduma küll. Aga ikkagi eelistan ka edaspidi teatrisse minna jala või bussiga - auto väljast puhastamine ja niiskusest uduste akendega auto roolis oldud minutid oleksid veel masendavad, kui läbimärg jope koju jõudes.

☟ 15. (235) Rakvere Teater - ☞Armastus tööpostil - (Vanemuise väike maja, 22.10.2012) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Eldar Rjazanov, Emil Braginski
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel, Marin Mägi
Tutvustus: Tõrksa taltsutamise lugu meisterlikult kirjutatud rollidega - on naine, kes on üksi ja teeb tööd. Ja on mees, kes on samuti üksi. Ka tema käib tööl. Nad kohtuvad. Armastus on igal pool, isegi tööpostil. Nii võibki öelda "ka ülemus on inimene...", kuigi sama hästi sobib "isegi alluv on inimene...".

Ühes läbi aegade parimas lüürilises komöödias lõpeb nali siis, kui algavad pisarad ja vastupidi. Nõukogude riigikord on ainult taust, sest tolleaegsed inimlikud omadused kannavad väärtusi ka täna.
Hinnang: Käima läks veidi aeglaselt ja lõppes veidi jantlikult, aga tervik oli väga hea. Oli mille üle naerda ja mille üle järele mõelda.

Järjekordne tõestus selle kohta, et diktori poolt peale loetud tekst mõjub hoopis teisiti, kui lavalt õeldu. Nii juhatati hästi tegevuse olustiku sisse ja pärast tänapäeva tagasi.

☟ 16. (234) Vanemuine - ☞Cabaret - (Vanemuise suur maja, 19.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Joe Masteroff , John Kander, Fred Ebb
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Tatjana Mihhailova, Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Eva Püssa, Markus Luik, Jaan Willem Sibul, Merle Jääger, Maria Kallaste, Pirjo Püvi
Tutvustus: Muusikali tegevus viib meid Berliini aastal 1929. Samal ajal kui Weimari vabariik on uppunud majanduslikku ja poliitilisse segadusse, õitseb ööelu – nii ka kurikuulsas Kit-Kat-Clubis. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe klubi sillerdav-kahtlasesse atmosfääri ja kohalikku tähte, imekaunisse Sally Bowlesi. Kui Sally oma kiiva armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionis varjualust otsib, areneb kergemeelse femme fatale’i ja tagasihoidliku kirjaniku vahel kummaline suhe…

„Cabaret“ toob vaatajate ette meelelahutusest sõltuvuses oleva ühiskonna, mille frivoolsetest ja kergemeelsetest lõbustustest tulvil elu meenutab tantsu kuristiku serval. Sest „homne päev“ - natsionaalsotsialism, tuleb pidurdamatult ja seda ei takista kellegi isiklik õnn ega kunstnikud või väljaspool seisjad.

Hinnang: Tehniline osa tundus veel veidi toores, kohati ei olnud häält kosta, subtiitrites oli korra soome keel peal ja inglise keel all ja siis jälle vastupidi või käisid etendusest üldse teist teed.

Silme ees on võrdlus 2003 aasta Vanalinnastuudio versioon, mis tundus tagantjärele lustlikum ja südamlikum. Vanemuise versioonis on kadunud (või pole veel jõudnud tekkida) kontakt publikuga. Visuaalides on liialt sisse toodud homoseksuaalsuse teemat, mis minu arvates antud tükiga väga kokku ei lähe.

Meeldivalt üllatas Tatjana Mihhailova, kelle sõnum võrreldes eelmiste etendustega jõudis kohale ning oli näha head näitlejameisterlikkust.
Märkused: Kontrolletendus, seega teatril on võimalik veel etendust paremaks lihvida. Potensiaali on.

☟ 17. (233) Teater Nora - ☞Madisseia - (Tiigi Seltsimaja, 12.10.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Madis Metsalu, Anneli Mutso, Anni Luud, Tarvo Metspalu, Rauno Leets
Tutvustus: Janno Puusepa esimene lavastus

Teater NORA esimene komöödia

Teater NORA kümnes lavastus
Hinnang: Veidi laisavõitu Madise halb unenägu või päris elu? Just kui happy end,, aga kas ka tegelikult?

Väga noortepärane sisu ja teemakäsitlus. Kohati võib-olla veidi lapsik aga samas selles peitubki etenduse võlu.

☟ 18. (232) Rakvere Teater - ☞Isade maa - (Tartu Uus Teater, 07.10.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): August Gailit
Žaanr: draama
Näitlejad: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Maarika Mesipuu, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer
Tutvustus: Piirsituatsioonides avalduvad inimeste olemuslikud jooned - hoolivusest ja sügavast empaatiast kuni argpüksluse ja julmuseni. „Isade maas“ on sellises äärmuslikus olukorras Vabadussõjas lahingukäsku ootavad sõdurid ja mõnikümmend aastat hiljem Rootsi siirduva põgenikepaadi reisijad. Nende lugudes kajastub kogu Eesti iseseisvuse saavutamine ja kaotamine.
Hinnang: Tund ja kolmveerand hingestatud monolooge, veerandtund vaheaega ja teine veerandtund näitemängu, mida olin oma vaimusilmas tutvustust lugedes näinud. Ei ega see halb ei olnud. Võib-olla ütles ilmekas monoloog rohkemgi kui dialoog oleks suutnud.

Hea lavakujundus. Lihtsate vahenditega saadi remonti vajav raudtee ning vaid veidi ümber tõstes põgenikepaat. Kivid olid nii sümboliks, taustamuusika vahendiks kui ka rekvisiitideks.

Tükk väikesesele saalile ja väiksele auditooriumile.

☟ 19. (231) Taarka Pärimusteater - ☞Kuidas müüa setot? - (Tartu Uus Teater, 04.10.2012) ♥♥♥♥

Näitlejad: Kärt Blum, Eve Ellermäe, Marija Jurtin, Krista Keedus, Helena Kesonen, Riin Tammiste
Tutvustus: Jaan Räppo sõnadele loodud seto hümni teine salm kõneleb sellest, kuidas kahe suurrahva vahele jäänud setod oma kombed, keele ja hea südame on siiski osanud alles hoida. Kuigi saksa rüütlid siin enam ringi ei surgi ja vene vürstid kohalikke vintsutamas ei käi, illustreerivad Jaan Räppo sõnad suurepäraselt ka tänapäeva Setomaad. Ühise eesmärgi poole püüdlemise asemel on rahvas killustunud: ühelt poolt peetakse julma jahti autentsusele ja teisalt on jälje üles võtnud turundajad, mõistnuna, et ei ole asja, mida setoga müüa ei saaks. Omavahelises kisklusmöllus on, aga unustusse vajumas Setomaa tulevik - noored. Noored, kes hoiavad oma suu järjest kindlamalt kinni, teades, et igast nende sammust jääb maha vaid kriitika jalajälg.
Hinnang: Mäng liivakastis. Peene liiv pani prožektorite valguskiired kuldselt särama ja asendasid kohati tossumasinat. Lähemal istujatel (ega kaugele istuda ei lubatud) läks liiva muidugi ka ninasöörmetesse päris omajagu segatuna tossu ja bensiiniga. Valgussõõrid pimedas ruumis läbitallutud liival setu sugemetega muusika taustal oli tore visuaalne leid. Laval vaid naised, kes valutavad südant Setumaa mineviku ja tuleviku päralt. Ja seda üsna sürrealistlikul kombel. Hargivahe naljadega veidi liiale minnes retsiti üksteist üsna korralikult. Naised on vahel julmemad, kui mehed.
Märkused: Jälgige Tartu Uue Teatri mängukava http://www.uusteater.ee/. Laial tänaval mängitakse ise päris palju ja võõrustatakse külalisi. Minu jaoks 2010 aasta parim etendus Sisaliku tee tuuakse ka uuesti kolmeks korraks välja. Tundub, et festivali aegsed kõvad toolid on vahetatud pehmemate ja mugavamate vastu. Ise kahjuks seekord proovida ei saanud.

☟ 20. (230) Vanemuine - ☞Tappa lauluräästast - (Sadamateater, 20.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Harper Lee, Urmas Lennuk
Žaanr: draama
Näitlejad: Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk, Maria Soomets
Tutvustus: Me kõik oleme inimesed. Meie minevikku on kirjutatud lapsepõlv. Me kõik teame, et tappa ja valetada on patt. Me oleme head. Me usume seda.

Kolm last ja kaks täiskasvanut. Nii lihtne see lugu ongi. Nirksilm, Dill ja Jem tegelevad oma lapsemaailma mõtestamise ning mängimisega. Sellesse põimuvad paljud täiskasvanute maailma suhtumised ja probleemid. Aga lapsed ei lase end sellest heidutada. Elu on elu ja kui sa päevi ei püüa, siis pole sel jahmerdamisel siin päikese all üldse mingit mõtet. Maailm on tegelikult kaunis kena paik, kui seda vaadata siiraste lapsesilmadega.

Kindlasti on selles loos nii mõndagi, mis tuletab meile meelde, et kõik me olime kunagi lapsed ja uskusime, et maailm ongi selline nagu paistab. Kas poleks jälle aeg seda häbenemata meenutada?

Harper Lee menuromaani on maailmas müüdud üle 30 miljoni eksemplari. Ühtlasi on see ka 85-aastase ameerika kirjaniku ainus romaan. 1960. aastal Pulitzeri võitnud teos püsib kordustrükkidena edetabelites veel XXI sajandi alguseski. Lavastuses ei käsitleta teose menu ega rassismi, vaid romaani seda osa, mis puudutab lapsepõlve ja inimlikkust.
Hinnang: Omapärane tõlgendus kuulsast raamatust. Hea näide sellest, kuidas võib tutvustust lugedes ja reklaame vaadates peale jääda enda eelarvamus. Advokaadi tõe ja õigluse otsingute asemel jõudis jäi pinnale laste läbielamised reegleid täis maailmas, kus suured neidsamu reegleid rikuvad.

Veidi lapsik tükk, aga lapsikuse taga on peidus palju mõtlemiseks.

☟ 21. (229) Vanemuine - ☞Kalendritüdrukud - (Vanemuise suur maja, 14.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Tim Firth
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Ene Järvis, Liina Tennosaar, Terje Pennie, Kais Adlas, Marika Barabanštšikova, Veikko Täär, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Eva Püssa, Mai Jägala, Eda Hinno
Tutvustus: "Kalendritüdrukute" aluseks on tõestisündinud lugu, mis esmalt jõudis publiku ette ülimenuka filmina (2003) ning mõned aastad hiljem ka näidendina. Kaks keskealist Yorkshire’i naist, Chris ja Annie, otsustavad pärast Annie mehe surma leukeemiasse hakata haigla toetuseks raha koguma. Naiste Instituut, kuhu nad kuuluvad, üllitab igal aastal kohalike loodusvaadete või arhitektuurimälestistega konservatiivse ning igava heategevuskalendri, mille läbimüük on pehmelt öeldes armetu ja toetada ei õnnestu sellest rahast paraku kedagi. Daamide peas tekib meeleheitlik idee läbimüügi suurendamiseks ise alasti kalendrilehtedele platseeruda. Väikelinna väärikatele prouadele pole selline modellikarjääri algus just kerge….

"Kalendritüdrukute" maailmaesietendus toimus David Pugh Ltd Chichesteri Festivaliteatris 5. septembril 2008 ja viidi 4. aprillil 2009 üle Noël Cowardi teatrisse Londonis.

Osa näidendi autoritasudest läheb leukeemiauuringute rahastamiseks.
Hinnang: Väga raske on arvustada tükki pärast originaali nägemist. On ju filmimaailmas palju suuremad võimalused, kui teatris. Samas on võimalus filmis ka liialt laskuda tetailidesse ja teatris saab oluliselt väiksema seltskonna ja butafooriga sisu edasi anda.

Vanemuine liigitab tüki komöödiaks. Esimine vaatus seda ka kindlasti on - enamus publikust naerab südamest. Teine vaatus toob, aga esile elu draama ning on naerust oluliselt sügavam. Rasked haigused, vananemine, usulised erimeelsused, truudusetus, halb ärivasit, pugejad - paljud asjad, millega peame elus hakkama saama. Seega on midagi nii neile, kes tahavad naerda kui neile, kes tahavad kaasa mõelda.

☟ 22. (228) Von Krahli Teater - ☞Lillede keel - (Tartu Uus Teater, 07.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Federico Garcia Lorca
Näitlejad: Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Loore Martma, Maili Metssalu.
Tutvustus: Roos avanes,, aga saabus õhtu. Kui pikenesid varjud ja kuskil ööbik laulis, siis nagu surmaotsus ta tardus valgena. Ja kui öö ääretus metallsarvena kumisenud, siis närtsib lilleke, igatsusest ohates hommikukristallide järele.

Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Aasta enne seda, kui kirjanik Franco-meelse võimu ohvriks langes, kirjutas ta näidendi "Doña Rosita ehk Lillede keel", milles lahkab oma loomingus ikka ja jälle pinnalekerkivat teemat: millegi ootuses elu raiskuminemist. Sealjuures ei unusta Lorca hetkekski, et inimene pole muud kui osa loodusest ja seega alati millegi suurema ja võimsama meelevallas, mille reeglid ei kuulu vaidlustamisele. Looduse stiihia ongi korraga lummav ja hirmuäratav, sest kannab alati paratamatuse pitserit. Nagu mõne otsuse teeb meie eest ära elu, saadab surmaaimdus halastamatu kaaslasena iga elutäiuse hetke. Et, aga surm pole hispaania kultuuris ja maailmanägemises kaugeltki kõige lõpp, leiab Lorca oma tegelaste välises letargias uue, intensiivse sise- ja miks mitte asenduselu, mis korvab pausile pandud reaalsust.

Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama "Liilede keel"
Hinnang: Segu hullumeelsetest karakteritest, kostüümidest, liikumistest ja lauludest. Palju värvivahetusi. Vahepeal kippus tempokalt vilkuv valgus pimestama. Vaevalt, et midagi laval peita oli, aga lihtsalt Oliver sai nautida võimalusi, mida kilede taha peidetud valgustid pakkusid.

Vahepeal oli päris huvitav prožektori varjust jälgida ingliskeelseid tiitreid. Sealne tõlege tundus palju poeetilisem kui laval räägitu. Tiitrid oleksid võinud olla sutsu madalamal, et väliskülaised ei peaks nii palju nina taeva poole tõstma.

Kui Vanemuise biitlites läksid riiete äravõtmisega liiale naised, siis seekord oli meesnäitleja kord. Ühe käeliigutusega nulliti väga hästi välja mängitud nõdrameelse professori karakter. Näitleja sai ju lõpuni väga hästi hakkama, aga lavastaja ja kunstnik tõmbasid rollile täiega vee peale.

☟ 23. (227) Emajõe Suveteater - ☞Viimane tango 1994 - Pallase lõpp - (Athena kultuurikeskus, 07.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Indrek Hirv
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Ann Kuut, Hannes Kaljujärv, Indrek Kalda, Toomas Lunge, Andres Dvinjaninov
Tutvustus: Ajalooline kontsertetendus "Viimane tango 1944 - Pallase lõpp" Tartus Ahtena keskuses. Indrek Hirve näidendi peategelast Ado Vabbet kehastab kultuuri- ja kunstilooliselt huvitavas lavastuses Hannes Kaljujärv ning vaatluse all on Eesti kunsti ühe perioodi ning kõrgema kunstikooli "Pallas" lõpp. Muusikaline osa lavastuses on kanda tolleaegsetel saksa tangodel, mida esitab Kaunimate Aastate Vennaskond.
Hinnang: Teatrit on vähe, aga päris kenad tangoviisid, mille vahele pikiti mustvalged filmilõigud, populaarteaduslik loeng valgusest ja elust Pariisis enne II maailmasõda ning veidi suitsu. Alguses kasutati hästi ära Athena kultuurikeskuse kinosaali sisekujundust ning hõõglampide asemele trügivat LED pirini. Täpselt paraja pikkusega kontsert, mis ei jõudnud veel üksluiseks ega igavaks muutuda.

☟ 24. (226) Leedu Riiklik Draamateater - ☞Uné - (Tartu Genialistide Klubi, 05.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Birute Mar
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Birute Mar
Tutvustus: Etendus ühes vaatuses, mis põhineb Unė Baye-Babickaitė (1897–1961) päevikul. Unė oli üks eelmise sajandi Leedu teatri värvikamaid persoone. Ta esines nii Hollywoodi filmides kui Ameerika ja Pariisi lavadel. Päevikust, mida ta aastatel 1930-1932 Pariisis pidas, pulbitseb peent irooniat, mis lausa kutsus selle põhjal teatrietendust looma, mis räägiks naljakast, kaduvast, südametust ja maagilisest teatrimaailmast (mis juhuslikult pole selle ajaga palju muutunud). Samuti süüvib etendus kunstniku olemusse ja inimese ja maski paradoksi (ühiskonnas ja laval). Elus on maski vaja selleks, et oma isikupära kaitsta, kuid laval aitab see näitlejatel end avada ja endaks saada.
Hinnang: Ootamatu oli, et etendus oli vene keeles. Ajakavast sai teada, et etendusele antakse eesti- ja ingliskeelne sünopsis. Arvan, et nii mõnigi teatrihuviline jättes just selle infosulu pärast etendusele tulemata. Tõsi väike Genialistide klubi saalis oli päris palju publikut. Aga etendus oleks olnud väärt suuremat publikuhulka.

Kui tavapärastes monoetendustes tekitatakse lummus kiire ümberkehastamisega ja häälega mängimisega, siis seekord oli erinevaid rolle vähe kuid tegevus voolas hästi. Hääle asemel oli Birute trumbiks plastilisus ja väjapeetus.

Hea koostöö heli ja valguse vahel.

☟ 25. (225) Eesti Draamateater - ☞Kuni inglid sekkuvad - (Vanemuise suur maja, 04.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg
Näitlejad: Märt Avandi, Maria Avdjushko, Mihkel Kabel, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann, Kristo Viiding, Jaan Kapp (külalisena)
Tutvustus: Ühes vanalinna külalistemajas Müüritüki tänaval puutuvad kokku täiuslikult erinevad inimesed: ettevõtja, kirjanik, kokk, astrofüüsik, vöörmünder, ema, klaveripoiss, taksojuht, Ahto ja Merike jpt. On laupäeva õhtu. On omad, on võõrad. On mehed, on naised. On suhted, on sassis.

Linna kohal on äike... Horisontaalse ruumi kohal möirgab ägestunud vertikaal. Muusika. Muusika ja tähistaevas... Ei näe, ei kuule, on modru...

"Kuni inglid sekkuvad" on lavastus, kus tänane m a a i l m saab end peeglist vaadata, ümarast. "Kuni inglid sekkuvad" on üks üsna veider vaatemäng kolmeteistkümnest erinevast inimesest. "Kuni inglid sekkuvad" on vana hea psühholoogiline teater, ta on näitleja teater, ta on vaataja poolt.

Aga järsku nad... Järsku ei sekkugi...
Hinnang: Dekoratsioonitegijatele ja efektimeistritele on antud vabad käed ning nad on oma ülesannetega väga hästi hakkama saanud. Müürikivi külalistemaja näeb väga hea välja, vihmata äike on usutav, taevast langevad inglid/lumehelbed on lummavad.

Teksti on palju. Isegi liiast. Pidevalt segatakse üksteist, võetakse teineteise sõnasabast kinni ja küsitakse: "miks?". Näitlejad mängivad suurepäraselt. Aga sisu ... seda ei ole või läheb liigse sõnamulina sisse kaduma.
Märkused: Väga paljud väliskülalised andsid vaheajal oma kõrvaklapid ära ja lahkusid. Ega nad peale huvitava lõpplahenduse paljust puudu ei jäänud.

☟ 26. (224) Ugala - ☞Mee hind - (Sadamateater, 04.09.2012) ♥♥♥

Autor(id): Ott Aardam
Žaanr: draama
Näitlejad: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill
Tutvustus: Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada... kangesti tahaks..., aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda,, aga midagi ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid-, aga see oleks ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.
Hinnang: Algus- ja lõpumuusika häirivalt valju. Väga aeglane tempo. Tõsi eks sisu rõhutamine nõudis tempo kunstliku allatoomist. Kiiremas tempos oleks see hoopis teine lugu. Ei või lõpuni kindel olla, et parem.

Liblika idee oli tore. Kui see kogemata nii juhtus, siis on hea näide näitleja rollist ja meisterlikkusest näha enda ümber teisi ning elada üdini etenduse sisse. Kui idee tuli lavastajalt, siis selle elluviimiseks oli ikkagi näitlejat vaja.

Tagantjärele küsimus, millises ajas toimub tegevus: kas minevikus, olevikus või tulevikus. Üheks küla ajaviitemänguks on saanud pimesi tooreste kartulite söömine ja ära arvamine, mis sortidega on tegemist. See ju viitaks minevikule, siis viitsiti jamada paljude erinevate sortide kasvatamisega. Nüüd kipub väikestest taludest kartulikasvatus üldse välja surema. Varajase ärkaja elektrikokkuhoiu monoloog viitab, aga tulevikule, kui elekter on jõudnud juba vabaturule minna ning konkurents öise ning päevase elektrihinna vahe suureks viib. Majade sisemuste ümberrehitamine ja pööningute kasutamisele võtmine kipub olema oleviku teema. Tihti ei vaadata, kas sein on kandev või mitte, lihtsalt hetke ajel korraldatakse elamist ümber.

Etendus esitati Balti Teatri Festivali kavasse. Kas sellist Eestit tahetigi naaberrriikidele näidata. Maaelu hääbumine ja linnastumine on küll aktuaalsed, kuid sisemas tahaks tulevikku siiski näha veidi helgemates toonides. Kui ahvatlevad suurlinna tuled ka ei oleks, oleks hea, kui kõigil jääks alles side maa ja loodusega. Mis sest, et igapäevase kiirustamise käigus kipume üha tihedamini leidma end katkise meepurgi ääres - nii kerge on teiste töö ja vaev muuta tühiseks. Et õiglane mee hind aitaks kodumaistel mesinikel ära elada ning ebaausas konkurensis ei asenduks talvine maius võõrsil kasvavatelt õitelt korjatud ollusega või mis veel hullem suhkrulahusega.

☟ 27. (223) Tartu Uus Teater - ☞Vanemuise biitlid - (Tartu Uus Teater, 03.09.2012) ♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu
Žaanr: draama
Näitlejad: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal
Tutvustus: Teatriuuendus nõukogude Tartus on ilmselt kõige mütologiseeritum periood eesti teatris. Lavastus "Vanemuise biitlid” olemasolevale uut infot juurde ei lisa, küll, aga viskab tõed, valed ja kuulujutud võrdsete lähteandmetena ühte patta. Tulemuseks on mänguline teatriuurimus, kus on olemas nii teatrist jutustava lavastuse tundemärgid (ümberriietumised, tagaajamised, partnerivahetused, ekstaas, esoteerika jm), kui ka teadusliku uurimuse tunnused (eri vaatenurgad, tsitaadid, meetodid, range ülesehitus jm). Küsimus oli selles, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu ning mitte kaotada oma elusamust. Ja see küsimus ei ole mitte kuhugi kadunud.
Hinnang: Kas tõesti juba festivalist väsinud? Etenduse tempo oli nii aeglane, et sünkroontõlke sumina saatel kippus uni vägisi peale. Publiku poodium, millel Naiste maailma vaadates ei pannud kolme tunni jooksul tähelegi, tundus täna nii ebamugavalt kõva ja lihaseid väsitav.

Etenduse suurim pluss oli helikujundus. Nostalgilised lood, mis juba osalt unustusehõlma vajunud. Pärliks oli Rein Marani loodushõnguline tekst tearimaailmast.

Ribikardinate ja valgustusega suudeti üles ehitada väga huvitav teatriruum mida isegi 18 tooli ei suutnud purustada. Tõsi nagu juba enne etendust hoiatati toimus tegevus publikule liialt lähedal ja madalal, seega jäid paljud detailid nägemata.

Ümberriietumistega mindi liiale. Enda arust tulin teatrietendust jälgima, mitte moeetenduse telgitagustesse. Andis küll võimaluse ühte lugu mitu korda erineva emotsiooniga kuulata, aga ega see nüüd nii hea lugu ka ei olnud.

☟ 28. (222) Tallinna Linnateater - ☞Maailmale nähtamatud pisarad - (Vanemuise suur maja, 02.09.2012) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Antoša Tšehhonte
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik
Tutvustus: "Maailmale nähtamatud pisarad" on komöödia Anton Tšehhovi poolt nooruses Antoša Tšehhonte nime all avaldatud humoristlike lugude põhjal. Arstiteaduskonnas õppides kirjutas Tšehhov huumoriajakirjadele lühijutte lisaraha teenimiseks, saavutas, aga varsti niisuguse menu, et teda hakati avaldama regulaarselt. Need "väikeste inimeste" lood pilavad silmakirjalikkust, lipitsemist, kergemeelsust, enesekesksust ja muid inimlikke patte, kuid sisaldavad ka palju soojust oma tegelaste suhtes, kes ehk meist kõigist nii väga ei erinegi. Lavastus hõlmab lühijutte "Paks ja peenike", "Missugune kolmest", "Diplomaat", "Albioni tütar", "Õnnepojuke", "Koomik" ja "Maailmale nähtamatud pisarad" ning lühinäidendeid "Abieluettepanek" ja "Karu".
Hinnang: Kui kaks aastat tagasi üllatas Linnateater sellega, kuidas muuta vaatajatele laval toimuv võimalikult kergesti jälgitavaks, siis seekord mindi teist teed. Etendus algab juba peale pimendatud saaliga ja väga palju tegevusestki toimub hämaras või siis sinises valguses. On vaid üks korralikult väljavalgustatud punkt, aga seda kasutatakse vaid ühest novellist teisele üleminekuks. Seega kui tahate enne etendust kavalehele pilgu peale visata, siis tehke seda koridoris - saalis on lugemiseks liiga pime.

Etendus algab rongis. Sinised tuled ja kõikuvad reisiad tekitavad küll rongisõidu mulje, kuid üsna pea kaob sõit viinajoomise käigus ära. Eks kahe kõikumise kokkuviimine ongi näitlejameisterlikkuse tipp. Novelli puänt on kiiresti etteaimatav, aga seda lastakse publikul päris kaua oodata.

Teises novellis mängiti väga kenasti välja meeleolumuutus, kui mees sai teada kelleks lapsepõlvesõber vahepeal saanud on. Võimu kummardamine ja lipitsemine antakse elavalt edasi.

Kolme valiku lookeses vastandatakse erinevad abielu käsitlevad mõttemaailmad. Tuuled vahetavad ikka väga kiiresti suunda. Komödiandi loos keeratakse vedru veel rohkem pingule. Ning "Karu" vallutab toolide purunemise mürinal publiku südame.

Diplomaadi roll annab võimaluse särada sõnaosaval Andres Vaarikul ning annab võimaluse siduda näidendi alguses viimases kupees sõitnud nunnad ning viimases novellis viina jagava pastori.

Selleks, et näidendis veidi ka allapoole vööd nalju saaks tuuakse sisse kaks kalameest. Kusjuures kala asemel saab tõmbenumbriks päevavari. Kogu terviku suhtes üsna ebaoluline osa.

Abieeluettepanek oli juba tuttav Üliõpilasteatri etendusest. Seekord oli rohkem ruumi veiderdamiseks ja dialoogi arendamiseks. Kui enne ei oleks õeldud, et tegu on abieluettepanekuga, siis oleks pool sisu kaduma läinud.

Viimane novell andis näitlejatele võimaluse koos särada. Suure ruumi väikesesse ossa peita väga palju kaootilisena näivat tegevust. Pisaraid ei näe, aga need on olemas.

Väga hästi kokku pandud detailid kompenseerivad vähese valguse ning teevad etenduse nauditavaks.

☟ 29. (221) Komöödiateater - ☞Head isu, näljased! - (Tamme Staadion, 31.08.2012) ♥♥♥

Autor(id): Peep Pedmanson
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Anne Paluver, Hendrik Normann, Tarvo Krall, Merle Jääger
Tutvustus: Sellist nime kandev näitemäng koosneb kahest loost, mida ühendab söögiteema. Esimese tegevus toimub üksikul saarel, kus nälg võtab silmanägemise ära ja eestlase ainsaks toiduks on teine eestlane. Teises loos on, aga süüa nii palju, et selle vastu polegi enam huvi ja janunetakse hoopis raha, võimu ja asjade järele. Eesti elu ilu ja valu lahkavad naisminister, tema meessekretär, nudist, meediamogul, ravimite maaletooja, pankur, kreeklane ja teised. Loomulikult ei puudu armastus ja muud kired. Teksti kirjutas Peep Pedmanson ja kujunduse tegi Riina Vanhanen. Mängivad Anne Paluver, Hendrik Normann, Tarvo Krall ja Merca, kes neljakesi teevad kokku 12 rolli.
Hinnang: Veidi alla kahetunnine säästueelarvega tehtud meelelahutus. Esimesena näidati tutvustuses teisena kirjeldatud osa. Rannas peetakse tähtsate ninade kokkutulekut, millele satuvad kõrvalrannal toimuva ürituse külalised. Asi kippus veidi poliitiliseks kätte. Midagi väga uut välja ei mõeldud, korrati vaid erinevaid kollasevõitu ajakirjanduslike liialdusi. Tögamine ravimite parseldajate üle oli ju omamoodi originaalne, aga jäi poolikuks.

Peale vaheaega kujutatud üksiku saare osa oli parem. Jumalavallatud naljad kõrsikutega ning viited kehaosade saagimisele. Lõpp tuli kuidagi väga järsku.

☟ 30. (220) Tartu Uus Teater - ☞Naised valitsevad maailma ehk opus geographicum - (Raadi lennuväli, 08.08.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu
Näitlejad: Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Malle Pärn, Kristel Leesmend, Piret Simson, Ragne Pekarev (Vanemuine), Maria Soomets (Vanemuine), Evald Aavik, Madis Kalmet, Helgur Rosenthal, Janek Joost, Robert Annus (Vanemuine)
Tutvustus: Muusikaline fantaasia Eestist ja eestlastest, meestest ja naistest.

Aastad lendavad, mehed tulevad ja lähevad, elu läheb kultuursemaks, paremaks, ilmad suvisemaks, ööd kuumemaks ja meeletumaks,, aga naised on, jäävad ja viivad elu edasi. Tartu Uus Teater jätab rahule prototüübid ja stereotüübid. Tere, arhetüübid!

Lavastus valmib Tartu Uue Teatri ja Eesti Rahva Muuseumi koostöös.
Hinnang: Väga huvitav mängupaik. Nii vesist lava polegi vist varem näinud, kuigi lavastajatele meeldib tihti mängida vannide, veekardinate, tünnide ja muu säärasega. Ning lõpukummardust pole ka vist kunagi nii kaugel tehtud.

Lavakujundus on väga huvitavalt üles ehitatud küla kaevuga. Palju annavad juurde kolmest küljest piiravad vallid koos metsikusse taimestikusse tallatud salaradadega. Kujunditest jäi veidi kripeldama puu korvidega.

Näitlejatest on veidi kahju, kuna neile antud tükis armu ei anta. Küll kahlatakse vees, ronitakse mäkke, keerutatakse sauna ning veetakse ühe jalaga meest kanderaamil. Aga samas on just see, mille eest publik nõnda lahkel moel oma eurosid tuulutab.

Väga hästi oli lahendatud inimeste mõttemaailma ja päriselu vastandamine. Üldse oli heli väga hästi paigas. Laulude sõnad olid arusaadavad ja bassid ei tapnud meloodiat.

Valgustus oli paigal. Looduslik tossumasin esimese vaatuse lõpus töötas korralikult, tehismasinaga teises vaatuses pingutati veidi üle. Täiskuu effekt oli väga hea, päikesetõus jäi valguse poole pealt veidi nõrgaks, aga see eest muusika ja näitlejad lihvisid selle vapustavaks.

Tekstis oli huvitavaid leide. Nii nalju, tarkuseteri kui vihjeid. Monolooge oli just parasjagu, ei jõudnud tüütavaks minna. Liikumine kevadest sügisesse oli üks siduv element.

Etenduse kõige nõrgem külg on tema pealkiri. Pikk, lohisev ja pooleldi võõrkeelne. Eks filoloogidele võib ta ju päevadeks mõtlemisainet anda, kuidas panna muusika, geograafia ja naine kahte sõnasse, aga suveetenduse vaataja jaoks võib see olla ka peletav. Kui palju on neid, kes suudaksid hommikul abivahendeid kasutamata kirjutada korrektse pealkirja?
Märkused: Tartu inimesed võivad vabalt auto koju jätta, sest keskööks jõuab ka jala koju. Aga jala minnes pidage meeles, et pimedal ajal tuleb kanda helkurit. 10. ja 11. augustil lubavad korraldajad Vanemuise alumisest parklast käima panna ka 50 kohaga bussi.

☟ 31. (219) Emajõe Suveteater - ☞Viimane Dracula - (Athena kultuurikeskus, 05.08.2012) ♥♥♥

Autor(id): Mart Kivastik
Žaanr: draama
Näitlejad: Andres Lepik, Marko Mäesaar, Aarne Soro (Ugala), Margus Jaanovits, Marika Palm, Jaanika Tammaru, Edgar Tammi
Tutvustus: Venelased puurisid Antarktikas läbi neljakilomeetrise jää augu, mis ulatus järveni, mis pole üle 40 miljoni aasta reaalse maailmaga kontaktis olnud. Loomulikult on kõik tulemused salastatud. Mõningatel andmetel on lõpuks leitud juba A. Hitleri poolt otsitud maaväliste tsivilisatsioonide pelgupaik Maal. On andmeid ka sellest, et saurused jätkavad selle jääkilbi all oma muretut elu. Mis siis imestada, et Tartu Botaanikaaed on juba aastaid olnud Dracula pelgupaik. Öösiti on sealkandis kuulda olnud Wagneri hingestatud muusikat...

Athena kinos on oodata segasele loole selgitust ja glamuuri.
Hinnang: Selline tükk, mille kohta on väga raske otsust vastu võtta, kas meeldis või mitte. Seda oli tunda ka publiku rekatsioonist esimese vatuse lõppedes - aplaus oli väga kobav ja äraootav. Oli ju tekstis väga palju viiteid Tartule ja Eesti poliitikutele/ärimeestele.

Väga hea sidumine videoeffektidega ja valgustusega.

☟ 32. (218) Projekt - ☞Kraavihallid - (Luke mõisapark, 30.06.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Enn Vaigur
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Taisto Noor, Marek Kõbu, Janno Puusepp, Oleg Želudkov, Janar Vikat, Karl Bussov, Haldur Ivask, Harri Kallas, Imbi Ülper, Anneli Vikat, Siiri Koodres, Silja Viljak, Monika Mežin, Liis Jaamets
Tutvustus: Enn Vaiguri "Kraavihallid ehk Pariisi linnas Londonis ehk kui nüüd ka mehele ei saa, siis ei saa saamagi" on üks väga naljakas ja lustakas rahvatükk lauludega kahes vaatuses.

Sellel suvel mängitakse Luke mõisapargis Tartumaal Enn Vaiguri kõige tuntumat ja populaarsemat näitemängu "Kraavihallid ehk Pariisi linnas Londonis." Eelmise sajandi 70-ndatel aastatel mängis teater Vanemuine selle lustaka tüki kuulsaks pealkirja all "Külavahelaulud".

Tegemist on lustaka rahvatükiga, kus viis kraavihalli – tänapäeva mõistes hooajatöölist – täiesti juhuslikult oma tööotsimisega Veskijärve tallu satuvad ja kus Veskijärva talu lesk perenaine Leena nad jahipüssiga vastu võtab. Sest mine sa tea, tänapäeval on ju igasugu "elementi" liikumas. Seda, kuidas viis töönäljas meest ühe räämas Eestimaa talu ornukki seavad, lärmava Raiesmiku talu peremehe tünniga jõkke uputavad ning vabad ja vallalised neiud-naised-lesed ära kosivad, saate oma silmaga kaeda, kui seate sammud Luke mõisapargi poole.
Hinnang: Huvitav paik teatri tegemiseks. Selline vana rahvapärane tükk sobib mõisapargiga väga kenasti kokku. Kuna esimeses vaatuses toimus tegevus publikust suhteliselt kaugel, siis oli raskusi tekstist arusaamisega. Aga samas just selline mängulava muutus andis etendusele oma võlu ja pani näitlejate hääled proovile. Taisto Noore treenitud hääl jõudis jõuliselt kõikjale.

Kui pärast pooletunnist vaheaega (mõisapark oleks seda väärt, et isegi pikemalt jalutada) tekkis kartus, et teine vaatus jääb liialt lühikeseks, kuna reklaamis lubati hakkama saada kahe tunniga, siis lõpus kella vaadates on heameel tõdeda, et etendus ise oli korralikult kaks tundi pikk.

Natuke häiris, et muidu neljakümnendate Eestit tõetruult kujutatud tükki toodi sisse liialt tänapäevaseid elemente - banaan ja õlitünn. Ühe naerupurtsatuse mõlemad ju tekitasid, aga see on veidi odav nali.

Märkused: Suveteatrite tegejad võiksid natuke rohkem mõelda inimestele, kes igapäevaselt ei sõida autoga. Märkusest kavalehel "Ühistrantsporti ei ole" jääb veidi väheseks.

☟ 33. (217) Kollase Kassi Suvekool - ☞Vellkamm tu Estõunia - (Sadamateater, 15.06.2012) ♥♥♥♥

Žaanr: muusikal
Tutvustus: Vanemuise teatris avas 6. juunil uksed noortele suunatud Kollase Kassi Suvekool. Koolis hakkavad õppima 30 õpilast, sealhulgas 9 varasemate aastate vilistlast. Kümne aktiivse koolipäeva jooksul saavad noored ülevaate sellest, kuidas sünnib teatris üks lavastus.

Lavastajateks on Jaan Willem Sibul, Madis Milling, õpetajateks Aivar Kallaste, Veli Lahtmets, Katrin Nuume ja paljud vanemuislased. Õpetajate juhendamisel valmistavad noored ette kõik lavastuseks vajaliku – rekvisiitidest reklaamplakatiteni.

Mjäu! Noored Kollase Kassi Suvekooli õpilased vallutavad taas Sadamateatri lava!

Seekord tuuakse lavale utoopilise sisuga noortemuusikal, kus üles astuvad nii tulnukad, Boybandi liikmed kui ka estraadilauljatarid.
Hinnang: Päris hea idee tutvustada lastele Eesti muusikat läbi aegade ja panna neid parodeerima ja järgi tegema palju vanadele inimestele tuntuid laule sidudes neid praegusaegsete iidolite ning tobedate staarisaadetega. Kas eakaaslastest pealtvaatajad ikka said kõik aru, mida lavastaja neile jutustada tahtis.

Vello Orumetsa ja Anne Veski paroodiad olid väga hästi õnnestunud. Mihkel Raual väga hea kostüüm ja grimm, kahjuks välimise sarnasusega asi piirdus. Gunnar Grapsi jaoks oli mikrofonijalg veidi segavaks faktoriks. Kas oli liiga raske või surus liiga suure jõuga vastu maad. Laine oli väga hästi väljapeetud. Lõpulaul oli hästi valitud kuigi selleni jõudmine oli veidi kunstlik.

Veidi küsitavusi tekkis kümnendite kohta. Igivana matemaatiline probleem, kas 1941 on neljakümnendatel või viiekümnendatel aastatel.
Märkused: Kollase Kassi Suvekool teeb väga head tööd lastesse teatripisiku süstimisel.

☟ 34. (216) Company Chemins de Terre - ☞PROF. OLAV STEVENSON - (Tartu Genialistide Klubi, 29.05.2012) ♥♥♥♥

Žaanr: stand-up
Näitlejad: Stephhane Georis
Tutvustus: ks filosoof ja 40 elusolendit ühes kummutis. Siit tuleb professor Olaf Stevenson, filosofeeriv nukunäitleja koos lahutamatu kummutiga! Kummutis on 40 sahtlit, mis peidavad endas kõikvõimalikke esemeid – seal on tööriistad, lusikad, kahvid – tavalised asjad, mis viivuks ellu ärkavad. Hetkel, kui professor meile lugu jutustama hakkab, algab vaatemäng: kas härra Palette purustab juustuviskamise maailmarekordi? Kas vaene armuvalus porrulauk kohtab oma unelmate banaani? Kas tigudel lubatakse reostamist jätkata? Mõned vastused selguvad etenduse käigus, teised hiljem Sinu enda köögis.
Hinnang: Väga omapärane etendus. Üks tund kadus ootamatult kiiresti. Omapärane keelekasutus ja ootamatud käigud erinevate esemetega. Publiku aktiivne kaasamine.
Märkused: Ühe punkti võtsin maha, kuna mängiti toiduga.

☟ 35. (215) Endla - ☞Boyband - (Endla, 24.05.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Peter Quilter
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Koit Toome (külalisena), Sten Karpov, Priit Loog, Tambet Seling, Bert Raudsep, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Kaili Viidas, Liis Laigna
Tutvustus: Muusikal "Boyband" on lugu poistebänd Freedomi loomisest ning teekonnast edetabelite tippu. Algselt mänedžeri poolt kokku pandud viieliikmelisest bändist luuakse ideaalne popprodukt, millelt oodatakse miljonite kokkuajamist. Elu poistebändi liikmena on küll täis tüdrukute imetlust, kontserte hullunud fännidele, fotosessioone ja teleesinemisi, ent ühtlasi ka pikki kontserttuure, elu hotellides ning eraldatust perekonnast. Peagi tekivad poiste vahel vastuolud, mis seavad ansambli tulevikuperspektiivid kahtluse alla. Eesmärk on, aga enam kui ambitsioonikas – anda kontsert Londoni Wembley staadionil!

Muusikali sündmustikku saadavad populaarsed hitid Backstreet Boysi, Take Thati, N'SYNCi jt poistebändide repertuaarist.
Hinnang: Järjekordne muusikal algajate muusikute okkalisest teest tippu. Seekord siis mänedžeri karmi taktikepi all. Kõigile, kellele meeldivad poistebändide muusika naudivad etenduses kasutatud laule ja nende lavashowd täiega. Tekstiline osa on kahjuks natuke liialt lapsik ja ropp.

Väga hea valguskujundus, mis tõi esile eelkõige muusika ja alles siis esitaja.
Märkused: Etendus on üles ehitatud nii, et kahjuks rõdult täispilti sellest ei saa. Vähemalt viiendas reas jäi osa tegevust peitu.

☟ 36. (214) Improteater - ☞Click-show - (Tartu Genialistide Klubi, 22.05.2012) ♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Rednar Annus, Mairi Tikerpalu, Kati Ong, Maarius Pärn, Rauno Kaibiainen
Tutvustus: Uue etenduskava nimeks on "CLICK-SHOW" ja seda saab näha enne suve vaid üks kord - 22. mail Tartus Genialistide Klubis! Improvisatsiooniteatrile kohaselt on publikul taas võimalik etenduse jooksul suunata näitlejaid ja sekkuda sündmuste kulgu - seekord klikkamisega.
Hinnang: Klikkimise idee iseenesest hea, aga raskesti teostatav. Kui etendus kuhugi kooli kaasa võtta, siis oleks innovaatiline kasutada vastusepulte, mida Tiigrihüppe toel mitmesse kooli on juba siginenud.

Hästi mängitud, õigesti mängitud, aga liialt vähe mängitud.

☟ 37. (213) Teater Nora - ☞[definitsioon] - (Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 15.05.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Tarmo Kruus
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Annuk (Tabivere Harrastusteater), Kristin Uusna (Tartu Üliõpilasteater), Janno Puusepp, Merlin Ponna, Madis Metsalu, Tuuli Rindemaa, Rauno Leets, Anni Luud, Ilona Domaškina
Tutvustus: Kui kaugele on inimene nõus minema, et saada kõik, mida ta tahab? Ja kui kaugele on inimene nõus minema, et olles saavutanud kõik, mida ta tahab, esialgne olukord taastada?

Jonathan Stern on tavaline inimene. Nii tavaline, kui üks noor, intelligentne ja edukas inimene olla saab. Ta armastab, ihaleb, kurvastab, kardab. Samamoodi nagu kõik teised tavalised ja mittetavalised inimesed. Asudes tööle, mis tõotab muuta ta osaks maailma ajaloost, avastab aga Jonathan, et kõik, mida ta on tundnud on ... kui mitte vale, siis olematu.

Ajalooks ei saada. Ajalooks muudetakse. Ja juba valmistrükitud õpikutest on ennast kohutavalt raske välja kangutada
Hinnang: Noortele ikka meeldib teha karmi sisuga tükke. Seekord on kokku lapitud palju mõttetihedaid tekste armukolmnurga ümber jättes selle targu siiski tagaplaanile. Läbivaks tausta teemaks oli ka lõputu joomine, kus keegi purju ei jää. Eriti kentsakas oli see, kui enesetapu teinud naise vaim enesele klaasi täis valas.

Lavakujundusega oli päris palju vaeva nähtud ning selle vahetumisest tehtud omamoodi ballett. Iga näitleja teadis, millise pokaali või mööblieseme ta millisel hetkel võtma peab. Võib-olla veidi liialt must-valge, kuigi ka üleminekutoonid olid esindatud. Samas valguskujundus tekitas huvitavaid mitmevärvilisi varje justkui saaks seinale inimese aura.

Häiris, et autor võttis endale veidi liiga palju rolle ja lülitus ühest rollist teise liialt järku üle. Eriti sai seetõttu kannatada helikujundus. Liialt paljudel kordadel katkes klaverilugu poolelt noodilt. Ka valguskujunduses kippus valge valguse kasutamine olema liialt äkiline ja mürarikas. Samas värvilise valguse üleminekud olid üsna sujuvad ja läbimõeldud. Abiline puldis oleks vast üleminekud sujuvamaks teinud.

☟ 38. (212) Eesti Draamateater - ☞Hiilgav! - (Eesti Draamateater, 04.05.2012) ♥♥♥

Autor(id): Peter Quilter
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Ita Ever, Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja
Tutvustus: Florence Foster Jenkins – maailma halvim laulja! Nõnda on nimetatud seda ebaharilikku naist, kes armastas väga laulda, ent kahjuks sugugi viisi ei pidanud. Tema elulool põhinebki briti noore näitekirjaniku Peter Quilteri komöödia. Jenkins elas möödunud sajandi algupoolel Ameerikas, vanematelt päritud varandus võimaldas tal muusikale pühenduda ja tema karjääri tipuks sai väljamüüdud kontsert prestiizhikas 3000-kohalises Carnegie Hallis New Yorgis 1944. aastal.

Näidend kujutabki seda Florence’i elu kõrghetke ja ühtlasi viimast vaatust. Florence’i kõrval seisavad eakaaslastest sõbrad, austaja St Claire ning sõbranna Dorothy koos oma elus ja surmas truu puudliga. Ta kodus toimetab mehhiklannast teenijanna Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Ja ta on äsja leidnud endale ka uue pianisti, temast poole noorema ja seni restoranimuusikuna töötanud Cosmé.

"Hiilgav” esietendus Londonis 2005. aastal ja tänaseks on näidendit lavastatud rohkem kui kahekümnes riigis.
Hinnang: Tühjalt kohalt on tehtud näidend, mida vaatab veel 2 ja pool aastat pärast esietendust terve saalitäis vaatajaid. Väga head näitlejatööd panevad tühja teksti elama. Samas kas pole tegu heade näitlejate raiskamisega. Oodanuks oluliselt rohkemat.

Hispaaniakeelne teeniatüdruk oli hea leid. Päriselus oleks ta muidugi kiiremini rääkinud, aga nüüd anti võimalus kaasa mõelda ka neile, kes keelt vaid läbi teleserjaalide kuulnud.

Märkused: Pean nõustuma mitme varem tükki näinud inimese arvamusega, tükk on hea, aga teist korda vaatamist ei vääri.

☟ 39. (211) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Oliver - (Tamme pst 24a, 30.03.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Lionel Bart, Tiina Tooding
Žaanr: muusikal
Tutvustus: Mugandus kuulsast muusikalist Oliveri seiklustest Londonis. http://www.tamme.tartu.ee/oliver/
Hinnang: Kompaktseim TTG etendus.
Märkused: Kordusetendus ligi kaks nädalat hiljem oli nõrgem.

☟ 40. (210) Tartu Üliõpilasteater - ☞Ahistatud apostel - (Athena kultuurikeskus, 08.02.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrei Makajonok
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kristina Mändul, Kristin Uusna, Karl Laumets, Johan Huimerind, Peeter Piiri
Tutvustus: Kõik, mis siin näidendis sünnib, võib sündida mistahes kodanlikus riigis, kus moraali kahepalgelisus, isiksuse eneseväärikuse alandamine, tulevikuperspektiivi puudumine, väikekodanliku oleskelu julmus ja ebainimlikkus hakkavad mitte ainult elukogenud inimestele, vaid isegi lastele ilmsiks saama. Pole ime, et näidendi peategelaseks on poisiohtu nooruk. (A. Makajonok)

Näidend on tragikoomilises võtmes, kust ei puudu absurdsed ja naljakad olukorrad, seetõttu on näidend kõigile vaatajatele kergesti jälgitav.
Hinnang: Kuigi tegemist on üsna vana näidendiga on see üllatavalt päevakajaline. Vanemad elavad koos vaid laste pärast ning tülide ja valede keskel kasvavad noored vanematel üle pea. Mis on hullem kas imelaps või tobuke?

Noored nautisid laval olemist. Hea heli ja valguskujundus, kuigi näitlejad kippusid astuma sammukese liialt publiku suunas nii jäi mitmel juhul näo asemel valgusvihku kukal. Vahepaladena pakutud tantsulised liikumised olid naljakad, kuid mitte alati etendusega seotud ning jätsid seepärast veidi klounaadi mulje.

☟ 41. (209) Monoteater - ☞Isa - (Vanemuise Kontserdimaja, 30.01.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Bjarni Haukur Thorsson
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Jan Uuspõld
Tutvustus: Isa on Islandi näitekirjaniku, lavastaja, näitleja ja produtsendi Bjarni Haukur Thorssoni 2007. aastal valminud mononäidend.

Bjarni Haukur Thorsson on näitleja, kes 1998. aastal astus Islandi lavadele Rob Beckeri kirjutatud näidendis Ürgmees, mille ta ise lavastas ja milles ta ise ka peaosalist mängis. Isa on loogiline ajaline jätk Ürgmehele. Selles näidendis arutab peaosaline mehe ja naise kooselu järgmise etapi ja pereelu põhiväärtuste ja eesmärkide üle.

7 aastat koos elanud paar on saabumas tagasi koju suurepäraselt puhkusereisilt armunute linnast Pariisist. Lennukis sattuvad nad kõrvuti istuma perega, kus kasvavad kaks last, mõnekuine poiss ja paariaastane tüdruk. Peaosalise, Isa silme läbi on seal peres toimuv paras õudus. Karjuvad lapsed, titetoitu ja jooke täis kallatud riietega lapsevanemad, kelle kurnatuse astet on keeruline mõõtagi. Isa üllatuseks sattub tema kallis naine nähtust, aga sellisesse vaimustusse, et viib nende õnneliku, vaba ja noore pere järgmisele tasandile. Naine otsustab, et nad saavad lapse!

Ca. 2 tundi kestva etenduse jooksul viiakse vaataja tempokale ja humoorikale jalutuskäigule, mille jooksul saame põhjaliku ning kiire ülevaate, mis toimub ühes peres alates lapse saamise mõtte tekkimisest kuni lapse kolme aastaseks kasvamiseni. Ja seda kõike noore mehe pilgu läbi.
Hinnang: Kuna tutvustuses rõhutakse Ürgmehele, siis läksin etendust vaatama üsna negatiivse eelhinnanguga. Olen teadlikult mitu võimalust antud etendust varem vaadata mööda lasknud. Õnneks suutis lavastaja positiivselt üllatada. Isa tekstis on palju vähem roppusi ja labasusi kui Ürgmehes. Jan suutis üksi laval olles suure saali endaga kaasa elama panna. Parajalt kaks tundi naeru. Puhas meelelahutus väheste rekvisiitide ja senisest parema Monoteatri videolahendusega.
Märkused: Ka 2012 aastal ei saa ma aru, miks lapsevanemad võtavad oma eelkooliealisi hellitatud lapsi kaasa kahetunnisele monoetendusele. Eriti veel sellisele, kus tutvustuse järgi on oodata allapoole vööd nalju. ei saa elamust ei laps ega lapsevanem, kes peab poisikese pealkäimisel üle saali seletama, millest laval jutt käis.