Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (228) Von Krahli Teater - ☞Lillede keel - (Tartu Uus Teater, 07.09.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Federico Garcia Lorca
Näitlejad: Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Mari Abel, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Loore Martma, Maili Metssalu.
Tutvustus: Roos avanes,, aga saabus õhtu. Kui pikenesid varjud ja kuskil ööbik laulis, siis nagu surmaotsus ta tardus valgena. Ja kui öö ääretus metallsarvena kumisenud, siis närtsib lilleke, igatsusest ohates hommikukristallide järele.

Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Aasta enne seda, kui kirjanik Franco-meelse võimu ohvriks langes, kirjutas ta näidendi "Doña Rosita ehk Lillede keel", milles lahkab oma loomingus ikka ja jälle pinnalekerkivat teemat: millegi ootuses elu raiskuminemist. Sealjuures ei unusta Lorca hetkekski, et inimene pole muud kui osa loodusest ja seega alati millegi suurema ja võimsama meelevallas, mille reeglid ei kuulu vaidlustamisele. Looduse stiihia ongi korraga lummav ja hirmuäratav, sest kannab alati paratamatuse pitserit. Nagu mõne otsuse teeb meie eest ära elu, saadab surmaaimdus halastamatu kaaslasena iga elutäiuse hetke. Et, aga surm pole hispaania kultuuris ja maailmanägemises kaugeltki kõige lõpp, leiab Lorca oma tegelaste välises letargias uue, intensiivse sise- ja miks mitte asenduselu, mis korvab pausile pandud reaalsust.

Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Carcia Lorca erootilis-lüüriline draama "Liilede keel"
Hinnang: Segu hullumeelsetest karakteritest, kostüümidest, liikumistest ja lauludest. Palju värvivahetusi. Vahepeal kippus tempokalt vilkuv valgus pimestama. Vaevalt, et midagi laval peita oli, aga lihtsalt Oliver sai nautida võimalusi, mida kilede taha peidetud valgustid pakkusid.

Vahepeal oli päris huvitav prožektori varjust jälgida ingliskeelseid tiitreid. Sealne tõlege tundus palju poeetilisem kui laval räägitu. Tiitrid oleksid võinud olla sutsu madalamal, et väliskülaised ei peaks nii palju nina taeva poole tõstma.

Kui Vanemuise biitlites läksid riiete äravõtmisega liiale naised, siis seekord oli meesnäitleja kord. Ühe käeliigutusega nulliti väga hästi välja mängitud nõdrameelse professori karakter. Näitleja sai ju lõpuni väga hästi hakkama, aga lavastaja ja kunstnik tõmbasid rollile täiega vee peale.