Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (606) Endla - ☞Tango - (Sadamateater, 12.09.2020) ♥♥♥

Autor(id): Sławomir Mrožek
Žaanr: draama
Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg
Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“

Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.

Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“
Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.

Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest "The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.

Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta, kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei olnud ikka küll.

Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see kestnud juba pikemat aega?

Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.

☟ 2. (605) VAT Teater - ☞Kauka Jumal - (Tartu Uus Teater, 11.09.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): August Kitzberg, Mihkel Seeder
Žaanr: draama
Näitlejad: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Tutvustus: Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele. Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma! August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista. Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski. Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda. Ometi juhtub see siiski...
Hinnang: Vana hea August Kitzbergi tekst, veidi kaasajastatud, lühendatud ja kärbitud lõpuga. Taludesse on juba saabunud mobiiltelefonid, lehepuhurid ning elektrikilbid. Kokku saab armas pooleteist tunniline näitemäng. Paras tempo, maalähedane lavakujundus. Samas on sees erinevad kihid, mida teatrikriitikud saavad soovi korral närida.

Aja ja ruumiga on parasjagu laveeritud, et enamus näitlejaid saaks endale vähemalt kaks rolli. Rolle on vähem kui originaalis aga allesjäänud on värvikad. Kedagi näitlejatest esile tõsta ei oskagi, kõik olid head.

☟ 3. (604) Eesti Draamateater - ☞Linnade põletamine - (Vanemuise väike maja, 10.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Kai Aareleid
Žaanr: draama
Näitlejad: Teele Pärn, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Laine Mägi
Tutvustus: Priit Pedajas oli lavastajapreemia ning Teele Pärn naispeaosa laureaat. Pille Jänes nomineerus lavastuskunstniku auhinnale.

Tiina lapsepõlv möödub sõjajärgses Tartus. Põlenud linnas mustavad veel nii Pauluse kiriku kui ka Vanemuise teatrimaja varemed, vaid Tiina kodumaja kõrval asuv korporatsiooni Fraternitas Estica maja püsib kui miski aegade ülene. Sõja ja kire hävitustöö rusudel üritavad inimesed oma elu uuesti üles ehitada. Tiina püüab mõista, mis tema perekonnas tegelikult sel rõhuva vaikuse ajastul juhtus. See on õrn lugu täis armastust, kirge, kaotusevalu ning tühjust. Kas kaardimängus on võimalik osavamaks muutuda või on kõik siiski pelgalt juhus ja saatus? Kas põletatud sildade ja elude kiuste tärkab armastus? Kai Aareleiu „Linnade põletamine” avaldati romaanina 2016. aastal ning sellest sai kiirelt nii lugejate kui kriitikute lemmik. Tänaseks on romaan saavutanud rahvusvahelise elu ja see on tõlgitud soome, inglise ja läti keelde. Romaani põhjal kirjutas Kai Aareleid näidendi spetsiaalselt Eesti Draamateatrile.
Hinnang: Jooks raagus puude all läbi Tähtvere on ühte tärni kindlasti väärt. Usun, et Eestis on palju neid, kes on vähemalt osaliselt seda teed oma (üli)koolipõlves liikunud. Kes teavad juhatatud kohti täpselt sellest ajast, millest näidend pajatab, kes veidi hilisemast, kui mõned maamärgid on asendunud teistega ning 21. juuni tänavast on saanud Rüütli jne. Kuidagi kodune tunne tekkis, mist sest, et noore neiu giidideks olid end üles poonud isa ning nõukogude armee perega teadmata kohta liikunud poiss-sõber.

Tegevus oli üsna hästi jälgitav, kuigi lahtisi otsi jäeti päris palju. Eri aja inimestele erinevaid. Sõja, armastuse ning Staalini aegsed koledused näidati läbi noore tüdruku silmade. Pilt ei olnud võib-olla nii mustades toonides, kui pealkiri oleks vihjanud, aga erinevaid tumedaid toone oli piisavalt.

Lavakujundus oli ühelt poolt huvitav ning minimalistilk, videmäping oli kenasti paigas ning toetas meeleolu. Samas ei suudetud mängupõrgud ja klaverit välja eksponeerida kõigile. Mina suhteliselt ees ja keskel nägin hästi, mis toimus kahe risti keeratud värava taga aga pool saali jäi sellest ilma. Võimalik, et kodusaalis mängis see paremini välja kui Vanemuise väikeses majas.

Julgelt kasutati tangot. Mulle see meeldis.

Hästi kokku pandud trupp. Kõrvuti vanad ja noored. Teele Pärn tegi väga hea rolli. Samas säras kogu trupp.

☟ 4. (603) Tallinna Linnateater - ☞Vihmausside elust - (Sadamateater, 09.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Per Olov Enquist
Žaanr: draama
Näitlejad: Hele Kõrve, Rain Simmul, Sander Roosimägi (NUKU teater), Helene Vannari
Tutvustus: Perekonnapilt 1856. aastast.

Kunstnik Karmo Mende Helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin Valguskunstnik Emil Kallas Koreograaf Maiken Pius

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid.

(P. O. Enquist)

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.
Hinnang: Seda, et tegemist tuleb tõsise ja veidi ajaloolise tükiga oskasin juba ette arvata. Suure tõenäosusega olen näinud varasema lavastuse televersiooni.

Mulle meeldis lavastuse muusikaline kujundus. Suursugune valss (vähemalt ma arvan, et see on valss) juhatab sisse 19. sajandi Kopenhaageni olustiku. Ning ka lõpuks valitud pala võtab kenasti tüki kokku. Vahele pikitud klaveripalad ning süngemaigulised helifragmendid annavad lavastusele tooni juurde.

Algselt liialt rohelise ja veidi üksluisena näiv lavakujundus suudab positiivselt üllatada. Oli põnev avastada, et tagasein mängib teist näitemängu. Lõpuks välja kooruv pruunides toonides pilt pole just kõige paremini arusaadav, kuid idee, kuidas see pika aja jooksul tekkib on hea. Ning seoseid tekstiga on rohkem kui vaid pealkirjast välja kooruv vihmausside lugu.

Väga hea rolli teeb Sander Roosimägi. Hans Christian Anderseni kohmakus ja sisemine soov kuulsust koguda enda jaoks tõsisema žaanriga, kui seda on muinasjutud kooruvad kenasti välja. Koomiline vaheldub traagilise ja mõtlikuga. Teatrikriitiku muinasjutt saab saalist vaheaplausi. Mind toob see korraks teatri lummusest välja aga samas saan plaksutajatest täiesti aru, miks nad seda tegid.

Hea meel on lühikese aja jooksul näha kahes väga erinevas rollis Helene Vannarit. Täna siis ratastoolis, terve etenduse laval, väga vähese tekstiga. Samas on näha, kuidas ta on etenduses pidevalt sees. Ema tegelaskuju tekitab kõige rohkem küsimusi. Samas on vaikivat näitlejat hästi ära kasutatud asendustegevuste tegemiseks ning tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

☟ 5. (602) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞A Place Called Unkonwn - (ERM, 08.09.2020) ♥♥

Autor(id): Johhanna Anett Toomel
Žaanr: tantsuetendus
Näitlejad: Mareeta Ojasaar, Annabel Tanila, Kai Valtna, Helle Mari Toomel, Carl Heinrich Pruun, Katrin Kubber
Tutvustus: „A PLACE CALLED UNKNOWN“ on kohtumispaik maailma serval. Paik vanadele ja noortele, sõpradele ja armastajatele. Neile, kes tahavad rääkida elust ja surmast või jälgida aja kulgu. Kõik, mis juhtuma hakkab, on juba ette teada, ent ometi täiesti määramatu. Võib-olla polegi tähtis see, kuhu kohale jõutakse, vaid see, mis juhtub enne saabumist. Kui kõik on ettemääratult lahtine, ei jää muud üle, kui kaasa tulla.

„A PLACE CALLED UNKNOWN“ on Johhanna Anett Toomeli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi diplomilavastus.
Hinnang: Lõpuks ometi teatripaigutus. Saab istuda tagumises reas toolil. Kahjuks on tegevus toodud publikule nii lähedale, et esimest kaht tantsupaari on pea võimatu pool etendust telefonis istunud mehe tagant näha.

Etendus algab suure sõjaga ning lõppeb sama sõja teise lahinguga. Vahepeale jääb siis erinevates vormides jutustus, kuidas selle sõjani jõuti. Kui kena muistend pere kolmeteistkümnendast pojast ning tema ristiisast - surmast, välja jätta, siis tuleks vähemalt kolm korda vaadata, et aru saada, kes tegelased on, mida nad teevad ning miks nende tegevus sõjani viib.

Päris palju vaeva on nähtud helikujundusega, milles suurem osa tundub tekkima otse. Muusikud on pandud tagalavale ning nad ei ole pelgalt dekoratsiooniks vaid liikumise ja laval toimuva osa. Kitarrist mängis hästi ning valgusmäng kitarrilt lavatossu sisse oli päris nauditav.

Kui millegi üle norida, siis selle üle, et noor autor ning lavastaja ei ole saanud üle arvamusest nagu ei saaks kõike väljendada eesti keeles. Nii inglise keelne pealkiri kui laulud etenduse alguses ei tulnud lavastusele kasuks. Valgreliku meloodiaga oleks kindlasti paremini sobinud eestikeesed sõnad.

☟ 6. (601) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞raska/unt/unt/raska - (ERM, 08.09.2020) ♥♥

Autor(id): Anumai Raska, Katariina Unt
Žaanr: tantsuetendus
Näitlejad: Anumai Raska, Katariina Unt
Tutvustus: Mis asi see on...noh, see...teate küll. See... Jah, just, see. See sama. See on nii selge. See on nii tajutav, tuntav... Kuidas sellest rääkida, kuidas ütelda? Milliste tähtedega seda kirjutada? Seda.
Hinnang: Kui mina Ermi B-osa teatrisaali viimase piletiga külalisena jõudsin, oli etendus juba alanud, kuigi kell lubas armulised viis minutit kaasas olnud raamatu lugemiseks. Lava ei olnud, publiku osa ka mitte. Hämaras saalis olid kaootiliselt toolid, paljud inimesed seisid püsti. Toolide vahel liikusid iseenese tempos kaks maskides (koroona aeg ju ikkagi) naist. Üleni mustas Katariina ja valges Anumai. Toimus aktiivne (tõsi veidi ühesuunaliseks jääv) suhtlus publiku ja näitleja vahel. Suhtluse tulemuseks oli see, et pärast mitmeid ümbertõstmisi moodustus toolidest suur ring. Tagaruumidest toodi lavale vaibad ning vaatemängu seistes pealt vaadanud publikuosa paigutati toolil istujate ette siseringi istuma.

Kui publikuga sehkendamine läbi, siis algab lava paikapanek. Ega selleks rohkem vaja lähegi, kui kahte kõrgemat pinki läpakate hoidmiseks ja ühte väga paljudest lühikestest XLR kaablitest kokkupandud juhet mikrofoniga. Nagu arvata võib on kaablid omavahel lootusetult sassis. Neiu mustas hakkab neid ülima rahulikusega lahti harutama, neiu valges käib niisama ringi, teeb nägusid (tema mask on juba langenud) ning võtab erinevaid poose. Tähelepanu püsib aga kangekaelselt kaablitel. Tekib esimene tüdimus. Jalad on rätsepa istest kanged, prožektorid kiirgavad valguse otse näkku. Magada ei saa, raamatut lugeda ei saa, tähelepanu ei oska kuhugi suunata.

Ning siis 17 minutit pärast väljakuulutatud algust algab uus etendus. Väikse lapse monoloogiga haldjatest ning lastest, kes ära vahetatakse, et nad saaksid haldja tarkust õppida. Tekst on kuratlikult tuttav, suurel ringikujulisel laval toimuv tants, liikumine, akrobaatika ei lähe sellega kuidagi kokku. Haldjajuttudest minnakse järkjärgult karmimate tekstide juurde. Saame teada, et laps hakkas elama 18 aastaselt ja suri 42 aastaselt. Isa on olnud vägivaldne aga surnud üsna varakult.

Liikumine laval hoogustub, poosid lähevad aina keerulisemaks ning mingil hetkel liitub neiu mustas selle liikumisega. Tuult tekitavad ringiratast jooksmised, kokkupõrked ning lõpuks balleti poosid. Kuskil 37. minutil saab hetkeks mikrofoni ka neiu valges. Tekstist tuleb välja, et väiksem vanem õde on end ohverdanud selle nimel, et suurem ja noorem saaks ilusat elu elada. Veidi veel kehade väänamist ning siis saabub ootamatult piinadele lõpp. Katsevigade piires on üsna lähedale jõudud algses tekstis mainitud daatumitele - igale peategelase elatud aastale vastas üks minut näidendis - 17 ja 39 minutit versus 18 ja 42 aastat.

Liikumises oli peidus kindlasti palju rohkem, selle tajumiseks peate ise etendust nägema.

Annan lisatärni publikuga manipuleerimise eest etenduse alguses. Loodetavasti on varsti lugeda selle sotsiaalse eksperimendi kokkuvõtet.

☟ 7. (600) Tallinna Linnateater - ☞John - (Hobuveski, 27.08.2020) ♥♥♥

Autor(id): Annie Baker
Žaanr: draama
Näitlejad: Liis Lass, Anu Lamp, Märt Pius, Helene Vannari
Tutvustus: Lavastus üksindusest ja üksildusest tänapäeva maailmas.

Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.
Hinnang: Lavakujunduses on kasutatud väga palju nukke, pilte ja vidinaid, mis teevad keskkonna üsna rusuvaks. Iseenesest võib säärane pudi-padi täis võõrastemaja olla üsna realistlik, aga teatrilava muutus liiga kirjuks. Samas saali keskel olev tala ei lõhkunud üldpilti. Dekoratsioonist läks kaduma minimaalselt, näitlejad olid igal ajahetkel nähtavad.

Tekst kippus vahepeal absurdseks, samas olid selles kenasti peidetud mineviku ja oleviku mured ning vaevad. Igal tegelasel olid oma salaküljed, mille avamisega liialt kaugele ei mindud. Lahtisi otsi jäi võib-olla liialt paljugi. Samas elu ongi selline, et me ei saa aru, mis inimeste sisemuses tegelikult toimub.

Üsna aeglaselt kulgeva etenduse huvitavad vahepalad olid Anu Lambi loeng lindude rahvapärastest nimedest ning Helena Vannari monoloog teise vaatuse alguses. Mõnes mõttes oleks huvitav lugeda, millistest lindudest pajatas originaal - muidu Ameerikale truuks jäänud tõlkes kippus lindude osa minema ikka pärist Eestimaiseks.

☟ 8. (599) Emajõe Suveteater - ☞Kadri - (Staadioni 48, 16.07.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Silvia Rannamaa
Žaanr: muusikaline suveetendus
Näitlejad: Leila Säälik, Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Külliki Saldre (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine), Ella Cecilia Claesson, Robin Haga, Laure Kiivit, Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Mairo Libba, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar, Maaria Õun
Tutvustus: Emajõe Suveteater tõi oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistas Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva. Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub ka sel suvel Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste, X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

„Kadri“ lavastas Andres Dvinjaninov.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik.
Hinnang: Mõnus õhtu vahtrate ja õitsemist lõpetavate pärnade all. Suured puud on teatritegijate terrorile vastu pidanud ja tasakesi ka oma võimu näitama hakanud. Aga eks kunst nõuabki ohvreid. Sellel korral siis tüvesse paigutatud keermestatud kruvid valguspargi üleval hoidmiseks. Õnneks ei ole käärid läinud jõudu koguva oksa külge, mis tasapidi hakkab varjama ukse kohale lavastuse tarvis paigutatud nostalgilist poe silti.

Park on mõnus. Tavaliselt sellesse majja teatrit vaatama tulles olen sisenenud teiselt poolt ning seetõttu on väga huvitav linnamaastik nägemata jäänud. Kas üldse Tartus on teist nii kapitaalset puumaja (loe puu otsa ehitatud maja)? Kui pimedad me ikka ümbruse suhtes oleme.

Ja kahjuks oleme sama pimedad ka laste suhtes, kes meid ümbritsevad. Täiskasvanud ei pane kiusamist tähele või ei oska sellega midagi peale hakata ning teevad pahatihti asja veel hullemaks. Laste vahel tekkivad täiesti pisikestest asjades väga suured barjäärid, mille ületamine näib võimatu. Meie sisse koguneb viha, mis toob endaga kaasa vaid pahandust ja arusaamatusi. Nii võibki tagantjärgi tarkusena leida, et kuri õpetaja või vanaema oli tegelikult väga hella südamega ning pätipoiss ei pea selleks jääma elu lõpuni.

Omamoodi vürtsi lisas etendusele puukoorem, mis naabrusesse maha kallati. Tekitas elevust, mida teistel etendustel polnud. Kolistamist oli päris tükiks ajaks, aga hiljem ei paistnudki see koorem nii väga suurena. Kui iga teatrikülastaja oleks riita pannud kaks-kolm halgu olekski töö tehtud saanud.

Helipult oli paigutatud kinnise kastiga haagise sisse. See vast on ka põhjuseks, miks helimees heliefektid veidi üle võimendas - tema ju ei kuulnud oma kasti sisse. Kohad, kus ta julges heli maha keerata tulid palju paremini välja. Natuke läksid balansist ära ka kõne ja laulu helinivood. See võimaldas tekitada küsimuse, kas lauldi ikka otse või tuli kõik lindilt. Kui saaks kindel olla, et kõik toimus otse, paneks ühe tärni juurde. Samas, kui tuli lindilt, siis las tuli. Vabas õhus nii kirju seltskonnaga võib see olla ainuõige otsus.

Rahvastepalli kehakeelne variant oli päris kaval lüke. Mõni õnnelik püüdmine või kiirelt üle peade viskamine oleks võinud juures olla, aga selline pool aegluubis tegevus oli nauditav. Noored said hästi hakkama ka tantsunumbritega ning jalgrattaga sõitmisega.

Märkused: Aitäh sünnipäevakingituse eest.

☟ 9. (598) Lendteater - ☞Kassi-hiire mäng - (Lendteater, 03.07.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Aleksandr Mardan
Žaanr: draama
Näitlejad: Ülle Sillamäe, Kaidi Koppel, Airé Pajur
Tutvustus: Lavastus “Kassi-hiire mäng” uurib naise psühholoogia keerdkäike, aga raske on öelda, kellele see lavastus on huvitavam, kas meestele või naistele. Detektiivuurimusena kirjutatud näidendis vahetavad kohti “timukad” “ohvritega”, “kassid” “hiirtega”. Väidetavalt saab petmist andestada, reetmist aga mitte, ent kuidas nende vahel vahet teha…? Mida saab ja mida ei saa andestada ka oma kõige lähedasematele – see on lavastuse põhiteemaks.
Hinnang: Väga huvitav leid uuema aja dramaturgiast. Pean nõustuma lavastaja sõnadega, et on vähe näidendeid nii paljude ja ootamatute pööretega. Pööre, mis toimub esimese vaatuse lõpus on avastamist väärt. Ei hakka seda ümber jutustama, seda peab ise kogema. Teine vaatus kippus jääma esimese varju, kuna suur puänt oli möödas ja väiksemad ei toiminud enam nii hästi.

Päris mitmekesine lavakujundus. Volditud tekstiil andis huvitava efekti.

Kavalehelt loen, et helikujunduses kasutatakse Metsatöllu muusikat. Olin valmis kõrvu lukustavaks müraks, aga tegelikult oli normaalne muusika.

Märkused: Etendus oli väärt 25 km jalgrattasõitu.

☟ 10. (597) Eesti Draamateater - ☞Võrk - (Eesti Draamateater, 07.02.2020) ♥♥♥

Autor(id): Lee Hall
Žaanr: draama
Näitlejad: Hendrik Toompere, Ivo Uukkivi, Marian Heinat, Kersti Heinloo, Markus Luik, Jüri Tiidus, Ain Lutsepp, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Rein Oja
Tutvustus: Howard Beale on aastaid teles uudiseid lugenud, kuid ühel päeval lastakse ta madala reitingu tõttu lahti. Nüüd otsustab ta otse-eetris kõik välja öelda, mida ta tegelikult asjadest arvab. Ootamatult saab vihasest vanamehest televisiooni suurim hitt ja kogu masinavärk asub sülle sadanud vaatajanumbritest [loe: rahast] viimast võtma. Nii luuakse „tänapäeva silmakirjalikkust paljastav prohvet“.

Lee Halli värske näidend „Võrk“ põhineb Paddy Chayefsky samanimelisel filmil 1976. aastast.
Hinnang: Trikitamine erinevate vahenditega tappis minu jaoks selle lavastuse. Põsemikrofonid ei suutnud vaiksemat teksti kolmandasse ritta tuua, samas tekitasid nad palju kahinaid ning muid kõrvalisi heliefekte. Mitmel ekraanil jooksev videopilt tõi küll nurga taga toimuvast mingi osa nähtavaks, aga samas ei kippunud ta iga kord kokku minema ei laval toimuva ega heliga. Eriti algusosas häirisid erineva pikkusega viivitused heli, pildi ja tegevuse vahel päris palju. Mis oli varem filmitud, mis esitati live esitlusena.

Pöördlavale ehitatud kaadervärk oli üsna nutikas ning selle erineva kiirusega pööramine tekitas huvitavaid vaatenurki, aga tähelepanu kippus kaduma. Teises vaatuses kasutatud ülevalgustatud lava tagaosa elas iseenda elu.

Tõnu Oja tegi päris hea kõrvalosa rolli. Eks kaasa mängis ka tobe soeng, mis publiku mingil imelikul põhjusel naerma pani, aga muidu oli esitus täpne. Eks oli teisigi põnevaid kõrvalosasid, aga kuna kõik sahmisid ringi või siis jälgisid tummalt peategelaste tegevusi, siis jäid need lõpuni välja mängimata. Isegi kui tagantjärele sai selgeks, kuidas üks või teine repliik oli väga oluline detail üldisest tervikust.

Howard Beale osa mänginud Hendrik Toompere roll sai kõige suurema tagasilöögi tehnilistest vidinatest. Ta võis küll väga hästi mängida, aga pool etendust ei olnud ta minu jaoks usutav. Samas, kui jutt käib televisioonist ja reitingute nimel võitlusest, kas siis ongi mingit usutavust vaja?

☟ 11. (596) Must JaAm - ☞Mu peas pole aknaid - (Aparaadi tehas, 29.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Margus Mankin
Hinnang: Näidend kibestunud mehest, kes vestleb oma kujutletava kallimaga ja peidab end armastuse eest teatrisse. Algus veidi staatiline, aga kui näitleja hakkas iseendast kolmandas isikus rääkima, siis läks huvitavaks.

☟ 12. (595) Jõelähtme - ☞Peegli valguses - (Aparaadi tehas, 29.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Tiit Tammesson
Hinnang: Huvitav vaatenurk vananevast näitlejast pärast järjekordset etendust oma garderoobis. Kujutletav grimmi peegel jõi näitleja ja publiku vahele. Eks mõlemad said jälgida, mis nende peegelpilt teeb.

Huvitav valguskujundus laualampidega. Väljast tuleva valguse puhul sellest täiesti piisas.

☟ 13. (594) Salme Teater - ☞Suvepäev - (Haapsalu kultuurikeskus, 19.01.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Slawomir Mrožek
Žaanr: draama
Näitlejad: Heidi Pähn, Rainer Miller, Kristjan Arunurm
Tutvustus: Ühel suvepäeval kohtuvad pargipingil kaks pealtnäha täiesti erinevat meest. Kuid neid ühendab sama soov: mõlemad on tulnud parki selleks, et endalt elu võtta. Juhuslik kohtumine lükkab enesetapu edasi. Vähemalt mõneks ajaks.

„Suvepäeva” autor Sławomir Mrożek on Poola 20. sajandi teise poole dramaturgia suurkuju, kelle absurdimaigulistes näitemängudes põimuvad filosoofiline üldistus ja vaimukas dialoog, ühiskonna valupunktide teravapilguline analüüs ja inimese igapäevase üksilduse tunnetamine, võluvalt must huumor ja valusalt lõikav traagika. Nii ka „Suvepäevas”, mis on kirjutatud 1983. aastal ja püsinud sestsaadik teatrite mängukavades üle kogu Euroopa ning mujalgi.
Hinnang: Väga hea lavastus festivali lõpetamiseks. Esimises pildis köitis näitleja Kristjan Arunurm, kes suutis partneri pidevale jutuvadale väga rahulikult oma ühes asendis olla. Kui monoloog vaheldus dialoogiga, siis saabus tõeline pinge ja ootus, mis edaspidi toimub.

Naistegelase lisamine lõi hetkeks vaatamise rütmi sassi, aga siis said varasemad küsimused sügavama põhja.

Minimalistlik lavakujundus, head kostüümid.

☟ 14. (593) Teatritrupp Bona Verbum - ☞Ilu otsides - (Haapsalu kultuurikeskus, 19.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Signe Heiberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Anni Zimmermann, Andri Viinalass, Mikk Sügis, Ülle Sillamäe
Tutvustus: Zanna on oma elus jõudnud punkti, kus teda ei rahulda enam ei suhe, töö ega hobi. Naine vajab surnud punktist väljapääsu. Et ometi kord jõuda rahuloluni, suundub ta psühholoogilisele rännakule otse inimhinge sügavustesse, kus ta seisab silmitsi müstilise miskiga, mis võib panna jää sooja andma ja leegi kuumust jahutama ning järgmisel hetkel kõike jälle muuta.

Rännak inimhinge jõuab lavale tunnustatud ja pikaajalise teatritandemi koostöö tulemusena. Lavastaja rollis on rahvakultuuri sihtkapitali (2018) aastapreemia laureaat Janno Puusepp ja kunstnikutöö võtab oma õlgadele tundliku ilumeelega mitmekülgselt andekas Anne-Mai Tevahi.

Hinnang: Olin seda lavastust juba varem näinud, aga praeguseks hetkeks olin selle peaaegu täielikult unustanud. Meeles vaid huvitav peegli kasutamine. Enda varasemasest arvustusest loen, et etendus möödus väga kiiresti ning selles on huvitavat oma häälega tehtud muusikat ja figuurkõndimist.

Ka täna möödus etendus kiiresti. Lavakujundus oli suurel laval väga hea. Peategelase "tuleviku vari" joonistus kuidagi paremini välja ning etenduse esimene pool oli pingeliselt huvitav. Teises pooles käidi aga nugadel. Tehniliselt oli väga hädi leide, aga sisu kippus minema radadele, mis näitavad, et enese peeglist vaatamine polnud peategelast aidanud. Samas, eks päriselus on iseenda vigade kordamine väga tavaline nähtud.
Märkused:

☟ 15. (592) Palamuse Amatöörteater - ☞Ma ja Sa - (Haapsalu kultuurikeskus, 19.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Susan Kolde
Tutvustus: Lugu on noore koolitüdruku enesevõitlusest, kelle on ima keerulise lapsepõlve tõttu tekkinud väärastunud arusaam armastusest. Etendus piilub peategelase mõtetesse ja meenutustesse jutustades loo reaalsuse piiridest. Kuidas miei mineviku kogemused meid päriselt mõjutavad ja kas armastuses on kõik lubatud?
Hinnang: Alguses ehmatas Susan oma raske kohvriga üsna ära, nagu oleks ta endale liiga teinud. Kuna minu istekohale polnud lava põrand hästi nähtav, siis läks põrandal toimuv kaduma.

Lavastuses kasutatud nukk oli paigutatud lava taha serva ja kuna väga palju teksti oli suunatud just sellele objekitle, siis rõdusaali kehvades akustilistes tingimustes läks palju teksti kaduma. Võib-olla oleks ta konkreetses mänguruumis tuua veidi ette poole

Energiat ja ängi oli etenduses palju. Kassettmaki kasutamine oli väga hea leid. Riskantne samm, aga julge hundi rind on rasvane.

☟ 16. (591) Lendteater - ☞Maa poripritsmed pühi suult - (Haapsalu kultuurikeskus, 19.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur
Žaanr: draama
Näitlejad: Kaidi Koppel, Irina Radionova, Gunnar Ülper, Kristjan Moorast, Airé Pajur
Tutvustus: Selles lavastuses on tegemist nelja lapsepõlvesõbraga, kelle sõprus proovile pannakse – kõne all on üldinimlikud väärtused, mis seotud ka sotsiaalsete teemadega. On sõprust, on armastust, on vaenu ja kahtlusi – kas tõesti on üks neist suuteline tapma, et saada pärandust?
Hinnang: Poolteist aastat ja sada etendust hiljem ei tundunud teema enam nii põletav, aga haiget teeb hikka.

Videoprojektsioon on asendunud kangastena. Tulemus oli parem ja vaiksem. Lihtsamini ühest kohast teise transporditav ka.

Suur lava oli hästi väiksemaks tehtud, et tegevus liialt laiali ei valguks. Helikujundus oli mahe ja etendust toetav.

Näitlejate ansambel on saanud ühtlasemaks.

Lendteater paistis silma selle poolest, et uksel jagati kavasid ning seintel olid plakatid. Samuti on nende kodulehel kogu vajalik info olemas.

☟ 17. (590) Vilde Teater - ☞Sviit sünnipäevaks - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Robin Hawdon
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Andrus Novoseltsev, Veiko Saago, Roland Novoseltsev
Tutvustus: Võtke kaks hotelli tuba, mis on juhtumisi ühendatud. Lisage kaks paari, kes on pimekohtingul. Segage natuke, et mõlemad kohtaksid valet inimest ja tehke asi keerulisemaks, lisades entusiastliku kuid segaduses toateenri ja teil on täiuslik retsept kaoseks. Serveerida hädavalede ja situatsioonidega, mis peategelasi katastroofi poole juhivad.

Hotelli kõige ilusam tuba ootab Teid.
Hinnang: Kolmas kord antud lavastust näha. Nüüd siis suurel laval oluliselt parema valgustehnikaga. Kahjuks kippus eesvalgus liialt nõrgaks jääma, aga see tundub olema festivalil üldine tehniline mure. Huvitav oli jälgida, kui erinevad tegelikult võivad olla etendused, mille taust on punane, kui kasutada on väga palju liikuvpäid. Väike nurga muutus ning hoopis teine meeleolu. Sviidile valitud taust läks väga hästi kokku laval olevate voodite ja diivanitega. Samas võib-olla oleks võinud proovida ka mõnda teist tausta - kollast või lillat.

Kokkumäng on iga korraga paremaks läinud. Ikka suudetakse üllatada väga keeruliste lausetega, mis mul vahepeal juba meelest läinud.

Mulle ikka veel meeldib see lavastus.

☟ 18. (589) Juuru Teater - ☞Läbi pimeda - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥

Žaanr: tantsuetendus
Hinnang: Muusika oli liiga vali, tagant helipuldist mikrofoni abil tehtud heliefektid lausa kõrvu lukustavad. Kõht oli endiselt tühi, tuju paha, et etenduse algus ilma seda publikule teadustamata pool tundi edasi lükati. Seega mind jättis antud etendus üsna külmaks. Kiidan selle eest, et oli lühike.

Suure tõenäosusega oleks huvitav ise osaleda sellises projektis.

☟ 19. (588) Tammsaare Teater - ☞Sõnad. Vaikus. Muusika - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥

Žaanr: perfomance
Hinnang: Hommikul värske peaga võib-olla oleks võinud seda lavastust võib-olla nautidagi. Aga nüüd päeva kuuenda etendusena tühja kõhuga ei läinud alguse pikad pausid, kordused, pimedas ruumis edasi tagasi kõndimised, inimskulptuuride tegemised mulle üldse peale. Isegi klaveri saatel esitatud saksakeelsed laulud ja huvitavad värviefektid näitlejate kätel ei suutnud minu tähelepanu köita.

☟ 20. (587) Taritu Tubateater - ☞Mis juhtus Õllepruuli tänavas? - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Peter Karvaš, Väino Uibo
Žaanr: draama
Näitlejad: Harald Tõru, Toivo Prostang, Kaidi Ottis, Katrin Paju, Kai Prostang, Terje Tarkin, Aili Salong
Tutvustus: On toime pandud ränk kuritegu. Toimub tunnistajate ülekuulamine. Sellest toimingust tulevad esile ülekuulatavate totaalselt erinevad suhtumised, arusaamad ja maailmavaade. Tekib olukord, kus seadus jääb nende suhtes võimetuks. Ülekuulamisel hakkab domineerima seadus, mis peidus inimeses endas ja see on veenev.
Hinnang: Väga huvitav valguskujunduslik lahendus kasutada vastupidist valgust. Kui laualamp põleb on üldvalgus kustunud ja vastupidi. Laualambi ja CD-maki ühendamiseks laua alla veetud pikenduskaabli rull ei näinud küll kena välja, aga täitis oma funktsiooni.

Väga värvikad tegelaskujud. Eriti jäid meelde korvpallur ja uurija.

Hea vaheldus tõsiste tükkide vahele.

☟ 21. (586) Stockholmi HobiTeater - ☞Mamma - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Jaan Võõramaa
Žaanr: draama
Hinnang: Lavakujunduses olid väiksed vastuolud - uus puhas prügikast ning pargipink aga väga palju prügi üle kogu lava.

Danieli roll mängiti suurepäraselt välja kogu etenduse jooksul.

Lavastust vaadates tekib palju küsimusi, miks laval tegelased toimivad just nii nagu nad toimivad. Kust Mamma ikka nii kergesti viinapudeleid kätte saab, miks lähedusse kolinud peretütar nii julmalt tegutseb jne. On ka päris mitmeid ebausutavaid kohti - surnukeha prügikasti tõstmine (õigemini selle mitte tegemine) oli väga mannetu.

Tekst ise väga mitmetahuline ja mõtlemapanev. Kõrgharidusega klaverimängijast saab prügikastidest elatist otsiv üksikema. Olelusvõitlus on väga karm. Nõrganärvilistele ei soovita.

☟ 22. (585) OTPAD - ☞Kuningas Lear - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥♥♥

Žaanr: draama
Tutvustus: Kahjuks ei saanud lavastuse kavalehte ning ei leidnud infot ka internetist.
Hinnang: Lavastus eristus teistest abstrakstse lavakujunduse poolet, milles kasutati väga palju papist kujukesi ning ülimalt eri funktsioonides kasutatavat metallist konstruktsioone.

Helikujundus polnud pelgalt ühest stseenist teise ülemineku markeerimiseks vaid ka info edasi andmiseks. Kohati oli heli publikule liiga vali, samas jäi mulje, et näitlejad ise ei kuulnud alati seda, kuna kippusid selle sisse rääkima enne muusikapala lõppu.

Ainus vene keelne etendus festivalil. Vene temperamenti oli tunda. Eriti jäi kuninga narri mänginud näitleja.

☟ 23. (584) Projekt - ☞Ma olen paks! - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Piret Eesmaa
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Piret Eesmaa
Tutvustus: Autobiograafiline monoetendus tütarlapse võitlustest iseenda ja ühiskonna normidega sellest, mida peaks sööma, kui palju peaks sporti tegema ja milline võiks olla ideaalne kehakaal.
Hinnang: Mina ei ole selle näidendi sihtgrupp. Samas saan aru, kui aktuaalne see probleem tänapäeval on ning kui paljusid käsitletud teemad tegelikult kõnetas. Eks seda näitab seegi, et festivali jooksul polnudki rõdusaali seni nii palju publikut kogunenud.

Etendust oli üsna ebamugav vaadata, kuna sõnum oli vastikult kole. Ebamugavust tõstis asjaolu, et kavalehel on info, et tegu on autobibliograafiline. Ise kirjutan, ise mängin nii tõsiste teemade korral ei tundu hea mõte. Võib-olla oleks mõistlikum kasutada kirjandusliku pseudonüümi.

Tõenäoliselt leidub palju neide ja noormehi, kellele mõjub kirjeldatu veel hullemini. Õnneks jõuti lõpuks ikkagi ka teadmiseni, et selle pseudoprobleemiga ei tasu liialt ennast närvi ajada.

Kohati ei jõudnud tekst publikusse. Kohati oli tunda ülenäitlemist ja liigset teatraalsust.

Naerjaid oli nii naiste kui meeste seas. Arvan, et gümnaasiumides võiks antud etendust kasutada perekonnaõpetuse materjalina.

☟ 24. (583) Tornimäe Tungal - ☞Vandekohus - (Haapsalu kultuurikeskus, 18.01.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Reginald Rose
Žaanr: draama
Näitlejad: Juhan Nemvalts, Meelis Lember, Raivo Kabur, Kadri Kabur, Aare Trave, Anneli Vahter, Ardo Vahter, Meelis Pärn, Ingrid Holm, Gerry Grünberg, Liis Kaal, Lea Laht, Krista Riik
Tutvustus: R. Rose "12 vihast meest" ainetel. Koos on 12 üksteisele tundmatud isikut - vandekohtunikku, kes peavad jõudma ühisele otsusele 19 aastase noormehe suhtes, keda süüdistatakse oma isa tapmises ja keda süüdimõistmise korral ootab surmanuhtlus. Kuidas toimub grupi juhtimine, käitumine grupis ning missuguseid tagajärgi toovad erinevad väärtused - seda püüame vaatajani tuua.
Hinnang: Tõsine tükk, mille harrastusteatri repertuaari võtmine on omamoodi kunsttükk. Leida 13 samal tasemel näitlejat ning panna nad kõik pooleteist tunniks lavale. Isegi kui mõnel on teksti veidi vähem, siis tegevust jagub kogu ajaks. Üksteise jälgimine oli täiesti olemas ning lavastaja oli sundinud näitlejaid ka päris palju laval edasi tagasi liikuma.

Tekst ise on mõtlemapanev, mitmekihiline ning pingeline. Kärped, mis tehtud on ei sega tervikust arusaamist.

☟ 25. (582) Must JaAm - ☞Leivi - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Janno Puusepp
Tutvustus: Ma võtan su kaasa – lubad? Näitan, et maailm on päriselt hea ja tore. Näitan, et on olemas inimesed, kes ei taha sulle halba vaid armastavad sind täpselt sellisena nagu sa oled. Tuled? Lähme!

„Leivi“ – kaemus ühe väikese murtud ja eksinud leevikese sisemusse. Tema hinge ja ellu. Kas väikeseid leevikesi saab veel päästa? Kas üldse tohib sellist üüratut tegu ette võtta ilma, et õrna süütut olendit veel rohkem vigastaks? „Leivi“ – siira armastuse lugu.

Etendus on inspireeritud Vassily Sigarevi näidendist.
Hinnang: Ootasin huviga, kuidas lahendatakse lavastus suurel laval ning kuidas see tundub kaugelt vaadates. Väga hästi mõjus. Kaks näitlejat täitsid kogu lava ning olid kuuldavad ka kümnendas reas. Ei häirinud see, et raamatud olid kolinud põrandale ning elektrikilp oli kadunud. Ka kuuldemäng tühja lavaga toimis hästi.

Kollane valgus sobis olustikuga kenasti kokku. Põrandal põlevad lambid tekitasid taas hubasust, ainult kümnendas reas kippusid nad olema silmade kõrgusel ning nende ere valgus tõmbas tähelepanu liigselt endale. Võib-olla võiks mõelda üles tõstetud laval tagasihoidlike lambivarjude kasutamisele.
Märkused:

☟ 26. (581) Oomerteater - ☞Meie, kangelased - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean-Luc Lagarce
Žaanr: draama
Näitlejad: Margus Kobing, Karin Ilves, Kristi Nurmse, Söören Vanker, Sander Sellin, Hendrik Rätsep, Kadriin Kõiveer, Janek Puu, Krista Heinpalu
Tutvustus: Ennesõjaaegses Euroopas rändavast näitetrupist kõnelev „Meie, kangelased" on lugu, milles lootus armastusele ja loominguline kirg on põimunud teadmatusega ähvardava tuleviku ees. Aga peatuda ei saa, sest elu peab edasi minema ja järgmises linnas ootab järgmine etendus.
Hinnang: Räpinas nähtud kramplikus oli kadunud, aga väiksem lava surus tegevuse liialt kokku. Aeg kulus kiiresti.

☟ 27. (580) Salme Vallateater - ☞Igavene kapten - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk
Žaanr: draama
Näitlejad: Eliis Raaper, Meelis Juhandi, Kalmer Poopuu, Jakob Naagel, Joonas Preedin
Tutvustus: merelugu, inimeste ja mere lugu Saare maal ...
Hinnang: Päris muljetavaldav lavakujundus paadi, mõrra ja erinevate pakkuude ning laudadega. Eriti tunnustust väärt on, et enamus lava peal olnud rämpsust, nagu alguses etendusel öeldi, läks etenduse käigus millekski kasutusse. Oli näha lavameistri leidlikust ja insenertehnilist mõtlemist. Kõrgustesse riputatud kalamõrd võis tunduda kunstlikuna, aga samas tekitas valguskujundus päris huvitavaid visuaale just tänu sellele elemendile. See, et ta enamuse aja oli värvitud roheliseks ei olnud tõetruu, aga samas silmale kena vaadata.

Etendus kippus lohisema. Pausid ei kandud ning tempo kippus olema väga üheülbaline. Näitlejad kippusid alguses olema krambis - hääl ei kostnud saali, sõnad läksid kaduma ning tekstita tegelased kippusid olema kivikujud. Mida aeg edasi, seda vabamaks näitlejad said ning individuaalne mäng paranes. Koostööd kippus veidi väheks jääma.

Tekstis oli päris palju huvitavaid leide nagu näiteks "Torm ei torma". Samas oli seal ka päris palju küsitavusi.

Näitlejatest tõstaks esile vanaisa rolli mänginud Kalmer Poopuu.

☟ 28. (579) Tabivere E.H.K - ☞Kastist välja - (Haapsalu kultuurikeskus, 17.01.2020) ♥♥♥

Autor(id): Galina Lavrinenko
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Esta Sokk, Helgi Herman
Tutvustus: Alma armukadedus on kõikehaarav! Otsustades jälitada oma meest peitis ta end prügikasti. Aga naine hindas üle oma figuuri ja jäi sellesse kasti kinni. Tema õnneks läheb sealt mööda naabrinaine Selma. Kunagi minevikus olid nad sõbrannad. Nagu selgub, siis aastaid tagasi purustas Alma Selma pere, aga Selma on talle selle juba ammu andestanud ja vaatamata minevikule üritab nüüd almast kastist välja päästa.

Näidend sellest, kuidas inimene jääb tihti, nagu pihtide vahele, kinni oma mõtlemise ja käitumise stereotüüpidesse, hirmudese, kompleksidesse. Ja ainult andestamine suudab teda sealt vabastada.
Hinnang: Omamoodi huvitav žüsee. Algul tundub pelgalt jandina aga üsna kiiresti saab selgeks, et prügikasti ronimisel on palju tõsisemad põhjused.

Kohalik valguskujundus sobis väga hästi etendusega kokku. Roheline prügikast tõusis kuidagi eriti esile.

Esta ei olnud päris veenev selles, et ta kastis kinni on. Ning kastist välja tulemine oli kuidagi üle ootuste lihtne ja äkiline. Samas selle käigus esitatud monoloog oli päris veenev.

Olen nõus žürii hinnanguga, et tegemist on väga hea koostööga näitlejate vahel ning nad võiksid jõudu katsuda veidi tõsisema sisuga tükkide kallal.

☟ 29. (578) Vanemuine - ☞Pikk päevatee kaob öösse - (Vanemuise väike maja, 08.01.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Eugene O’Neill
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv
Tutvustus: See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“
Hinnang: Parafraseerides näidendit - väga hea lavastus ..... aga tohutult masendav. Tekst on küsimusi tekitav, näitlejad teevad head tööd, lavakujundus on paigas, pimedamapoolsem valguskujundus toetab tüki meeleolu. Rohkem ei tahagi öelda.
Märkused: Etenduse vaatamine omal riiskol.