Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (602) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞A Place Called Unkonwn - (ERM, 08.09.2020) ♥♥

Autor(id): Johhanna Anett Toomel
Žanr: tantsuetendus
Näitlejad: Mareeta Ojasaar, Annabel Tanila, Kai Valtna, Helle Mari Toomel, Carl Heinrich Pruun, Katrin Kubber
Tutvustus: „A PLACE CALLED UNKNOWN“ on kohtumispaik maailma serval. Paik vanadele ja noortele, sõpradele ja armastajatele. Neile, kes tahavad rääkida elust ja surmast või jälgida aja kulgu. Kõik, mis juhtuma hakkab, on juba ette teada, ent ometi täiesti määramatu. Võib-olla polegi tähtis see, kuhu kohale jõutakse, vaid see, mis juhtub enne saabumist. Kui kõik on ettemääratult lahtine, ei jää muud üle, kui kaasa tulla.

„A PLACE CALLED UNKNOWN“ on Johhanna Anett Toomeli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi diplomilavastus.
Hinnang: Lõpuks ometi teatripaigutus. Saab istuda tagumises reas toolil. Kahjuks on tegevus toodud publikule nii lähedale, et esimest kaht tantsupaari on pea võimatu pool etendust telefonis istunud mehe tagant näha.

Etendus algab suure sõjaga ning lõppeb sama sõja teise lahinguga. Vahepeale jääb siis erinevates vormides jutustus, kuidas selle sõjani jõuti. Kui kena muistend pere kolmeteistkümnendast pojast ning tema ristiisast - surmast, välja jätta, siis tuleks vähemalt kolm korda vaadata, et aru saada, kes tegelased on, mida nad teevad ning miks nende tegevus sõjani viib.

Päris palju vaeva on nähtud helikujundusega, milles suurem osa tundub tekkima otse. Muusikud on pandud tagalavale ning nad ei ole pelgalt dekoratsiooniks vaid liikumise ja laval toimuva osa. Kitarrist mängis hästi ning valgusmäng kitarrilt lavatossu sisse oli päris nauditav.

Kui millegi üle norida, siis selle üle, et noor autor ning lavastaja ei ole saanud üle arvamusest nagu ei saaks kõike väljendada eesti keeles. Nii inglise keelne pealkiri kui laulud etenduse alguses ei tulnud lavastusele kasuks. Valgreliku meloodiaga oleks kindlasti paremini sobinud eestikeesed sõnad.