Autor(id): Janno Puusepp

Žanr: farss

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Priit Öövel, Mikk Sügis

Tutvustus: „Armastus kolmele, emast rääkimata“ viib vaatajad tagasi aega, kus jõukate poissmeestega käisid kaasas muretus, helge tulevik ja isiklikud teenrid. Kartma pidi vaid üht – tunnet, mis läbi ajaloo on vallandanud sõdu ja tekitanud tuhandeid liblikaid.

Hoogne komöödia kahes vaatuses „Armastus kolmele, emast rääkimata“

Ühel hommikul ärkab elunautiv ja muretu poissmees Patrick trotsi täis Maisie kõrval, kes mehe kodust enam vabatahtlikult lahkuda ei taha. Lahti hakkab hargnema kummaline lugu ühe mehe ja naise kohtumisest. Maisie paneb mehe ja ta ustava teenri Mickey täbarasse olukorda, mida ei muuda sugugi lihtsamaks Patricku judinaid tekitav ema ning temaga paratamatult kaasnev pärandus. Valestimõistmised, tundmatud naised, ja muidugi segadused pärandusega võivad luua üllatavalt soodsa pinnase koomilisteks juhtumisteks.

Lavastus jõuab vaatajateni koostöös Puurmani mõisaga. Puurmani mõis (saksa keeles Schloß Talkhof) oli rüütlimõis Kursi kihelkonnas Tartumaal. Mõisakeskuse ja lossi ees on Prantsuse stiilis sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja alleega. Lossi taga asub imekaunis vabavormiline inglise park. Lossihoone on üks Eesti kaunimaid ja suursugusemaid uusrenessansslosse. Mõisa peahoones tegutseb tänapäeval Puurmani Mõisakool.

Hinnang: Kolm näitlejat, neli tegelast, kaks inimest laval räägivad.

Lavastuse alguses kasutatud figuurkõndimine muusika rütmis tekitab küsimusi, milleks see. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on aru saada, et ilma tantsunumbriteta oleks tegu oluliselt vaesema lavastusega.

Osavalalt kasutati ära mängupaika ning publikule ehitatud tribüün andis võimaluse kõigil toimuvat jälgida. Ei suuda korraga meenutada, kas nii kaunites toolides istudes olen varem teatrietendust vaadanud. Ruumi võtavad teised omajagu, aga samas ka jalgadel on tavapärasest rohkem ruumi.

Kõige rohkem tahaks kiita Mikku hästi väljapeetud ja samas emotsionaalse teenri rolli eest. Väga hea mäng kohtades, kus publiku fookus peaks olema teistel tegelastel, aga pilk kisub ikka Miku suunas.

Anne-Mai kehastatud Violeta Cassandra Myrtle Smith ( e. Maisie) oli väga mitmetahuline. Janno poolt loodud väga salapärane tegelaskuju mängib Anne-Mai veel salapärasemaks. Kes tegelikult on Maisie - kullakaevaja, õnneotsija, elu hammasrataste vahele jäänud ning seetõttu mehistunud enese eest võistleja? Igast küljest näidati välja just niipalju, et vaatajas segadust külvata.

Priit suutis ülimalt hästi edasi anda tegelaskuju paanilise hirmu müstilise ema ees. Endale loodud vaimne vangistus oli väga hästi välja mängitud. Laul ja kitarrimäng kajasid üle saali hästi.

Jannole omane ehedust tagaotsiv veidi krabisev helikujundus sobis väga hästi ruumi ja tegevusega kokku. Mängutoosi ja äikse motiivid oli väga head leiud. Kui norida, siis telefoni helin ei olnud usutav. Liialt valju ning liialt valest suunast.

Kokku väga hea näitlejate ansambel ning parajalt riukalik lahtisi otsi jättev tekst. Igaüks saab luua näidendi põhjal oma loo.

Märkused: Järjekordne näide sellest, et 17 aastat tagasi blogile pandud pealkiri on endiselt õige - Urmas ei käi ju teatris. Klassiõde kes olude sunnil pidi eelmisel sajandil minu eest poissi mängima ning mõni aasta hiljem minu osatäitjale mõeldud laused enda tekstiga siduma ei suutnud ära imestada, kuidas mina võisin lapsepõlvemaa äärealadele teatrietendusele sattuda. Ka mina vaevasin päris pikalt pead, kas etenduse toimumiskohale kohaselt mõisaprouaks riietatud kaunitar on klassiõde või mitte. Kuigi viimasest kohtumisest ei olegi nii palju aega möödas.

Autor(id): George S. Kaufman

Žanr: komöödia

Hinnang: Nõnda lühikese lavastuse jaoks on väga palju vaeva nähtud. Luksusliku hotellitoa seinete, uste akende ja mööbli paikaseadmiseks ja erinevate lambikeste ja valgussuundade paikaseadmiseks kulus aega pea sama kaua, kui kestis etendus. Kostüümikunstkiud on samuti parasjagu vaeva näinud inglise härrasmeeste riidesse panemisega. Sahtlid olid täis erinevaid vidinaid.

Akna taga olev tuli oli üsna tõepärane.

Natuke pärsib lavastuse usutavust see, et vanemapoolseid härrasmehi mängivad noored. Nad teevad kõik rõiva, sigareti, jootraha ja muud trikid kenasti ära, aga härrasmehelikust jääb veidi puudu. Oleks huvitav näha, kuidas sama seltskond mängiks sama tükki nii ütleme 20 aasta pärast.

Autor(id): John Cariani

Näitlejad: Jaanus Hallik, Kristiina Metsanurk, Maarja Pavlihhina, Kaidar Kängsepp, Andrus Novoseltsev, Julia Laffranque

Tutvustus: Autor John Cariani Tõlkija Mari-Liis Pärna Pealavastaja Janno Puusepp Kostüümid Anne-Mai Tevahi Plakat Silver Vahtre

Vilde teatri eksperimentaalprojekt, kus igal stseenil on erinev lavastaja ning pealavastaja ülesanne on olla nõuandvas rollis ning siduda kõik stseenid kokku üheks tervikuks.

Ühel tavalisel talvisel reedeõhtul muutub paljude inimeste elu jäädavalt: kes leiab, kes kaotab lootuse, armastuse või sõpruse. Puudutamata ei jää keegi. Need on lood armastusest, peaaegu.

Täispikas lavastuses 9 stseeni, festivalil tuleb esitamisele neli.

1. “Kurb ja rõõmus”, lavastaja Aire Pajur, osalejad: Jimmy – Jaanus Hallik, Sandrine – Kristiina Metsanurk, Ettekandja – Maarja Pavlihhina.

2. “See teeb haiget”, lavastaja Kristiina Metsanurk, osalejad: Marvalyn – Maarja Pavlihhina, Steve – Kaidar Kängsepp.

3. “Tema süda”, lavastaja Andrus Novoseltsev, osalejad: East – Andrus Novoseltsev, Glory – Julia Laffranque.

4. “Tagasisaamine”, lavastaja Ülle Sillamäe, osalejad: Gayle – Kristiina Metsanurk, Lendall – Kaidar Kängsepp.

Hinnang: Kuus näitlejat, neli täiesti erinevat olukorda. Kõik olukorrad väikese kiiksuga. Algab täitsa tavapärase olukorraga, kus pulmapäeva eel kohtub naine oma endise kallimaga; siis sukeldutakse veidi meditsiinilisi teid pidi küsimuse juurde, kas armastust tuleb karta ning kas see teeb haiget; põigatakse korraks kaugele põhja virmalisi vaatama ning südame teemalist ulmet jälgima, ning siis püütakse näidata, kui palju pika koosoldud aja jooksul teineteisele antakse ning milliseks see võib muunduda. Kõigis lugudes käivad käsikäes armastus ja valu. Ning igalt poolt käib läbi "peaaegu". Õhupallid on väga huvitav vahend armastuse suuruse näitamiseks.

Hea näide sellest, et vaikne taustamuusika on tihti mõjuvam kui vali. Selles lavastuses igatahes oli. Esimese stseenile andis vaikne taust palju usutavust juurde.

Tuleb kiita kostüüme valinud Anne-Maid. Naiste riietus oli väga hästi valitud ning andis igale paarile just parasjagu sära juurde. Ja meestelgi kõigil oli mingi omapära.

Tore oli taas üle pika aja laval näha Juliat - tema mängitud Glory imetlus looduse vastu oli lummav. Meestest tundus kõige loomulikuma Jaanus.

Märkused: Kiitus selle eest, et kavalehti oli piisavalt.

Autor(id): Stefano Massini

Žanr: draama

Näitlejad: Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast

Tutvustus:

Stefano Massini näidendi keskmes on kolm venda – Henry, Emanuel ja Mayer Lehmann, kes 1840. aastatel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. 1850. aastal rajavad nad panga Lehman Brothers.

Eepiline näidend jälgib Lehmani vendade karjääri, juudi kultuurile omast traditsioone austavat pereelu ning panga käekäiku läbi pooleteise sajandi, taustal ameerikaliku kapitalistliku majanduse ülesehitus ja õitseng.

Lehman Brothers Holdings Inc kujunes globaalse haardega finantsettevõtteks, suuruselt neljandaks pangaks Ameerikas. 2008. aastal läks Lehman Brothers pankrotti, seda peetakse järgnenud ülemaailmse majanduskriisi üheks peamiseks vallandajaks.

Algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud kolmevaatuselise „Lehmani triloogia“ (2012) töötas autor ümber lavatekstiks, mis jõudis 2013. aastal esmakordselt lavale prantsusekeelses tõlkes, seejärel Itaalias Milanos, 2018. aastal tuli esietendus West Endil ja käesoleval aastal jõudis näidend ka Broadwayle.

Hinnang: Kolm näitlejat hulgaliselt erinevaid rolle. Suur tühi lava, palju liikumist. Nõnda kergena näivat liikumist, et selle taga saab olema palju harjutamist. Mulle küll ei meeldi, et publik kipub tantsu või laulunumbrite järel plaksutama ning viivad sellega näidendi olustikust välja, aga liikumisnumbrid olid kindlasti aplausi väärt. Kõik näitlejad on laval enamvähem kogu etenduse. Niisama seista või istuda saavad nad harva, pidevalt on mingi tegevus ja rollide vahetus. Suurepärane vatupidavus.

Tekstist annab tunda, et näidend on algselt kuuldemänguks kirjutatud, väga palju on olukorra kirjeldusi, tegelaste tutvustusi ja korduseid. Eks seetõttu on ka etenduse pikkus neli tundi. Samas just see jutustav vorm oli antud lavastuse võlu. Tänu sellele said paljud asjad kohe selgeks, kuna ega Ameerika ajalugu liialt peenusteni ei tea.

Autor(id): August Kitzberg, Mihkel Seeder

Žanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo

Tutvustus: Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele. Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma! August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista. Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski. Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda. Ometi juhtub see siiski...

Hinnang: Vana hea August Kitzbergi tekst, veidi kaasajastatud, lühendatud ja kärbitud lõpuga. Taludesse on juba saabunud mobiiltelefonid, lehepuhurid ning elektrikilbid. Kokku saab armas pooleteist tunniline näitemäng. Paras tempo, maalähedane lavakujundus. Samas on sees erinevad kihid, mida teatrikriitikud saavad soovi korral närida.

Aja ja ruumiga on parasjagu laveeritud, et enamus näitlejaid saaks endale vähemalt kaks rolli. Rolle on vähem kui originaalis aga allesjäänud on värvikad. Kedagi näitlejatest esile tõsta ei oskagi, kõik olid head.

Autor(id): Slawomir Mrožek

Žanr: draama

Näitlejad: Heidi Pähn, Rainer Miller, Kristjan Arunurm

Tutvustus: Ühel suvepäeval kohtuvad pargipingil kaks pealtnäha täiesti erinevat meest. Kuid neid ühendab sama soov: mõlemad on tulnud parki selleks, et endalt elu võtta. Juhuslik kohtumine lükkab enesetapu edasi. Vähemalt mõneks ajaks.

„Suvepäeva” autor Sławomir Mrożek on Poola 20. sajandi teise poole dramaturgia suurkuju, kelle absurdimaigulistes näitemängudes põimuvad filosoofiline üldistus ja vaimukas dialoog, ühiskonna valupunktide teravapilguline analüüs ja inimese igapäevase üksilduse tunnetamine, võluvalt must huumor ja valusalt lõikav traagika. Nii ka „Suvepäevas”, mis on kirjutatud 1983. aastal ja püsinud sestsaadik teatrite mängukavades üle kogu Euroopa ning mujalgi.

Hinnang: Väga hea lavastus festivali lõpetamiseks. Esimises pildis köitis näitleja Kristjan Arunurm, kes suutis partneri pidevale jutuvadale väga rahulikult oma ühes asendis olla. Kui monoloog vaheldus dialoogiga, siis saabus tõeline pinge ja ootus, mis edaspidi toimub.

Naistegelase lisamine lõi hetkeks vaatamise rütmi sassi, aga siis said varasemad küsimused sügavama põhja.

Minimalistlik lavakujundus, head kostüümid.

Autor(id): Robin Hawdon

Žanr: komöödia

Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Andrus Novoseltsev, Veiko Saago, Roland Novoseltsev

Tutvustus: Võtke kaks hotelli tuba, mis on juhtumisi ühendatud. Lisage kaks paari, kes on pimekohtingul. Segage natuke, et mõlemad kohtaksid valet inimest ja tehke asi keerulisemaks, lisades entusiastliku kuid segaduses toateenri ja teil on täiuslik retsept kaoseks. Serveerida hädavalede ja situatsioonidega, mis peategelasi katastroofi poole juhivad.

Hotelli kõige ilusam tuba ootab Teid.

Hinnang: Kolmas kord antud lavastust näha. Nüüd siis suurel laval oluliselt parema valgustehnikaga. Kahjuks kippus eesvalgus liialt nõrgaks jääma, aga see tundub olema festivalil üldine tehniline mure. Huvitav oli jälgida, kui erinevad tegelikult võivad olla etendused, mille taust on punane, kui kasutada on väga palju liikuvpäid. Väike nurga muutus ning hoopis teine meeleolu. Sviidile valitud taust läks väga hästi kokku laval olevate voodite ja diivanitega. Samas võib-olla oleks võinud proovida ka mõnda teist tausta - kollast või lillat.

Kokkumäng on iga korraga paremaks läinud. Ikka suudetakse üllatada väga keeruliste lausetega, mis mul vahepeal juba meelest läinud.

Mulle ikka veel meeldib see lavastus.

Žanr: draama

Tutvustus: Kahjuks ei saanud lavastuse kavalehte ning ei leidnud infot ka internetist.

Hinnang: Lavastus eristus teistest abstrakstse lavakujunduse poolet, milles kasutati väga palju papist kujukesi ning ülimalt eri funktsioonides kasutatavat metallist konstruktsioone.

Helikujundus polnud pelgalt ühest stseenist teise ülemineku markeerimiseks vaid ka info edasi andmiseks. Kohati oli heli publikule liiga vali, samas jäi mulje, et näitlejad ise ei kuulnud alati seda, kuna kippusid selle sisse rääkima enne muusikapala lõppu.

Ainus vene keelne etendus festivalil. Vene temperamenti oli tunda. Eriti jäi kuninga narri mänginud näitleja.

Autor(id): Reginald Rose

Žanr: draama

Näitlejad: Juhan Nemvalts, Meelis Lember, Raivo Kabur, Kadri Kabur, Aare Trave, Anneli Vahter, Ardo Vahter, Meelis Pärn, Ingrid Holm, Gerry Grünberg, Liis Kaal, Lea Laht, Krista Riik

Tutvustus: R. Rose "12 vihast meest" ainetel. Koos on 12 üksteisele tundmatud isikut - vandekohtunikku, kes peavad jõudma ühisele otsusele 19 aastase noormehe suhtes, keda süüdistatakse oma isa tapmises ja keda süüdimõistmise korral ootab surmanuhtlus. Kuidas toimub grupi juhtimine, käitumine grupis ning missuguseid tagajärgi toovad erinevad väärtused - seda püüame vaatajani tuua.

Hinnang: Tõsine tükk, mille harrastusteatri repertuaari võtmine on omamoodi kunsttükk. Leida 13 samal tasemel näitlejat ning panna nad kõik pooleteist tunniks lavale. Isegi kui mõnel on teksti veidi vähem, siis tegevust jagub kogu ajaks. Üksteise jälgimine oli täiesti olemas ning lavastaja oli sundinud näitlejaid ka päris palju laval edasi tagasi liikuma.

Tekst ise on mõtlemapanev, mitmekihiline ning pingeline. Kärped, mis tehtud on ei sega tervikust arusaamist.

Autor(id): Janno Puusepp

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Janno Puusepp

Tutvustus: Ma võtan su kaasa – lubad? Näitan, et maailm on päriselt hea ja tore. Näitan, et on olemas inimesed, kes ei taha sulle halba vaid armastavad sind täpselt sellisena nagu sa oled. Tuled? Lähme!

„Leivi“ – kaemus ühe väikese murtud ja eksinud leevikese sisemusse. Tema hinge ja ellu. Kas väikeseid leevikesi saab veel päästa? Kas üldse tohib sellist üüratut tegu ette võtta ilma, et õrna süütut olendit veel rohkem vigastaks? „Leivi“ – siira armastuse lugu.

Etendus on inspireeritud Vassily Sigarevi näidendist.

Hinnang: Ootasin huviga, kuidas lahendatakse lavastus suurel laval ning kuidas see tundub kaugelt vaadates. Väga hästi mõjus. Kaks näitlejat täitsid kogu lava ning olid kuuldavad ka kümnendas reas. Ei häirinud see, et raamatud olid kolinud põrandale ning elektrikilp oli kadunud. Ka kuuldemäng tühja lavaga toimis hästi.

Kollane valgus sobis olustikuga kenasti kokku. Põrandal põlevad lambid tekitasid taas hubasust, ainult kümnendas reas kippusid nad olema silmade kõrgusel ning nende ere valgus tõmbas tähelepanu liigselt endale. Võib-olla võiks mõelda üles tõstetud laval tagasihoidlike lambivarjude kasutamisele.

Märkused:

Autor(id): Janno Puusepp

Žanr: draama

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Margus Mankin

Tutvustus: Aegade algusest peale on inimesi ühendanud armastus. Seletamatu tunne, mis on olnud maailma kõige ilusamate teoste allikas.

Mis saab, kui kahe esmapilgul perfektse eluga inimese armastus muutub igavuseks? Kas igavus liidab või lahutab? Alustab või lõpetab?

Kriminaalne põnevik inimestest, keda vaevab ääretu ja kõikemattev igavus. Mida teevad inimesed, kellel pole elus enam midagi saavutada? Kes jääb selles olukorras peale - igavus või mäng?

Hinnang: Natuke jäi painama, kas oleksin etendust rohkem nautinud, kui säravvalge ajalehe asemel oleks rekvisiitide seas olnud tänane Õhtuleht, Äripäev või sajandivanune Postimees.

Kui Janno poolteist kuud tagasi punase püstoliga plakati saatis tekkis küsimus, kuidas võiksid omavahel nii eripalgelised Anne-Mai ja Margus korraga kahe näitlejaga tükis lavale sobida. Ning mis lugu see võiks olla? Lavapartnerid said minu arvates väga hästi hakkama. Mõlemad näitasid end mitmest heast küljest. Eriti meeldisid need osad, kus näitlejad suutsid oma tundeid edasi anda karjumata.

Ning lugu, see on päris paras pähkel. Kui hakkas tekkima tunne, et nüüd läheb nii, siis suutis autor loo hoopis teises suunas veerlema panna. Mõni detail tuli ringiga alguses mõeldu tagasi, aga enamuses suudeti üllatada. Sõnamängu ei olnud, aga mängu oli päris palju.

Jõulutuled aparaaditehase hoovis, mis paistsid läbi akna, ning kõrvalseinal olevad lilled andsid mängukohale väga hubase mulje. Nii liikuvat ja kordumatut tausta tavateatis niisama lihtsalt ei saavuta.

Autor(id): Robin Hawdon

Žanr: komöödia

Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Andrus Novoseltsev, Veiko Saago, Roland Novoseltsev

Tutvustus: Võtke kaks hotelli tuba, mis on juhtumisi ühendatud. Lisage kaks paari, kes on pimekohtingul. Segage natuke, et mõlemad kohtaksid valet inimest ja tehke asi keerulisemaks, lisades entusiastliku kuid segaduses toateenri ja teil on täiuslik retsept kaoseks. Serveerida hädavalede ja situatsioonidega, mis peategelasi katastroofi poole juhivad.

Hotelli kõige ilusam tuba ootab Teid.

Hinnang: Robin Hawdoni näidendi Birthday Suite alusel tehtud eestikeelse lavastusega puutusin 11 aastat tagasi Vanemuise väikeses majas. Andres Dvinjaninovi lavastus kandis toona pealkirja "Sviit". Toonane arvustus on ülimalt napisõnaline ning ega midagi süžeest meeles ei ole. Et oli väga särav hotellipoiss ja kaks paari, kes omavahel lootusetult sassi läksid. Miks keegi hotelli tuli või, mis oli tema amet oli nüüdseks juba täiesti ununenud. Ainukesed eredad mälestuskillud on sellest, et Indrek Taalmaa ja Ott Sepp tegid väga head rollid.

Kui peaksin 11 aasta pärast tänast esietendust kirjeldama, siis suure tõenäosusega on seis sama. Tean, et olen etendust näinud, sain seda vaadates parajalt naerda ning näitlejate koosmängu nautida. On ju selliseid eksituste komöödiaid sadade kaupa. Tegelikult ei olegi tähtis, millest see alguse sai ja kuidas lõppes. Oluline on see, et poolteist tunniks sai ennast välja lülitada. Ümber jutustamisel ei ole mõtet. Kui tahate näha vaid sügavat sisu, siis ei ole see tükk teie jaoks. Sügavam mõõde on täiesti olemas, aga jääb tagaplaanile.

Etenduse tempo oli hea, näitlejate koostöö väga hea. Rolandi mängitud Tony oli alguses väga kobav ja närviline, aga mida edasi, seda rohkem ta säras. Kokkuvõttes väga hea sooritus. Nauditav oli vaadata Andruse ja Kristiina koosmängu. Lavastaja oli leidnud rollidele sobivad näitlejad. Kõik said suurepäraselt hakkama. Lavastaja on välja kärpinud mitmed Vanemuise lavastuse allapoole vööd naljad. Arvan, et see on tulnud pigem kasuks.

Kindlasti leidub inimesi, kellele see jant ei sobi, aga mina olin väga rahul.

Märkused: Esietendus

Autor(id): Hendrik Ibsen

Žanr: draama

Näitlejad: Peeter Jürgens (Ugala), Airé Pajur, Aare Sepp, Mikk Sügis, Kaidi Koppel

Tutvustus: Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?

Hinnang: Nutikalt lihtne lavakujundus. Viis kontoritooli, mille seljatugede külge on kinnitatud uksed. Ühelt poolt valged, teiselt poolt mustad valge aknaga. Tahaplaanile veidi sinist valgust ning ongi intrigeeriv mängupaik valmis. Nii õdus, kui õudust tekitav.

Suurim aktsent pandi helikujundusele. Edvard Griegi muusika kostis nii üksi, näitlejate taustaks kui ka üle näitlejate. Mõned üleminekud olid vast veidi järsud ning üldine helifoon oli väikse saali jaoks liialt kõrge nii, et näitlejad kippusid karjuma. Idee iseenesest oli hea. Klassiklasise muusika võhikuna pean küll tunnistama, et kõikide kasutatud palade nimesid ei tea. Eriti jäi kõrvu teos, mis meenutas Modest Mussorgski pilte näituselt.

Omapärane leid oli ka see, et näitlejad tutvustasid alguses oma rolli. Kas publik oskas seda ka ära kasutada jääb nende otsustada. Aga mulle päris meeldis.

Kõige tugevamaks küljeks jäi siiski Ibseni tekst ning lavastaja adaptsioon. Liikumist on vähe, aga erinevaid kummitusi ja riukaid on tekstis peidus piisavalt. Ning sisu kõnetab praegugi.

Autor(id): Andrus Kivirähk A. H. Tammsaare ainetel

Žanr: draama

Näitlejad: Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Ago Anderson

Tutvustus: "Andrus Kivirähki uus näidend Anton Hansen Tammsaare romaani ainetel puudutas mind väga. Kui ma esitan endale küsimuse miks, vastan nõnda: Kivirähk on Tammsaare teose vormi muutes teravdanud välja midagi tänasele eesti inimesele väga iseloomulikku. See iseloomulik väärt loomuomadus on edasipüüdmine. Loo peategelane Irma on edasipüüdlik neiu, kes on unistuste nimel ka ohvriteks valmis. Tema püüab edasi kasvõi armastuse kaotuse hinnaga. Aga kuidas elada, kui armastus on kaotsi läinud? Seepärast tundub mulle, et eelkõige on see lugu unelmaist, kuigi mängus on ka klatš, kätš ja roim. Aga mäng käibki elu või surma peale." Lavastaja Aare Toikka

Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud naiseks.

Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on hoopis teine tee!

Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja kohtub seal Rudolf Ikkaga.

Hinnang: Vaadanud ära tänase etenduse saan ma küll aru, miks see lavastus on aasta lõpuni välja müüdud. Hea algmaterjal ning veel paremad näitlejatööd. Reklaamplakatil särab Märt Avandi kahe kena naisterahva vahel. Laval teeb ta kõik hästi, aga naised mängivad ta mängleva kergusega üle. Eriti hea rolli teeb Saara Nüganen. Alguses kiirgab teda lapseliku naiivset enesekindlust lõputunnistuse väest teda elus paremale oksale viia ning lõpus küpset naist, kes on kogenud, et heade hinnetega diplomist või kenast väljanägemisest ei piisa elust pisareta läbimiseks.

Omamoodi huvitav roll on ka Ago Andersonil. Sooneutraalne kojainimene on väga mitmetahuline tegelane. Ühelt poolt eemaletõukav, teisalt naljakas, samas tõsine ning kaastunnet tekitav.

Veidi keeruline oli harjuda lavakujundusega. Simultaanlava stiilis oli korraga nähtaval mitu erinevat asukohta. Näitlejad aga kippusid olema pidevalt sellest ruumist väljaspool. Nii olid üleminekud ühest tegevuspaigast kiired ja kohati segadust tekitavad. Kas ollakse Rudolfi korteris, Irma tädi või hoopis Madam Polli juures. Pidev lavatoss tekitas küll ahjuküttega majade meeleolu kuid kippus ka vaadet hägustama ning sünget meeleolu tekitama.

Valguskujundus oli küll minimalistlik, kuid siiski erinevaid vimkasid täis. Üldisse udusse kuvatud erineva kujuga värvilaigud andsid lavale sügavust. Sinine taust koos kuuse ja jõululaulude koori tõrvikutega meeldis mulle väga. Kuuse põletamise effekt ei tulnud täna kõige paremini välja aga usun, et kodusaalis võis seegi võimas olla. Pralle punases ruumis kajastas väga hästi ohtu, mis sellele järgneda võib.

Alguse ja lõpu video ei kõnetanud mind. Keegi võiks lahti seletada, mida ma seal nägin ning miks autor või lavastaja pidas nii oluliseks sõna "ritsikas" kordamist läbi kogu lavastuse. On see siis varajane ettekuulutus või tagantjärele meenutus ajast mil armastus oli veel magus kui mesi.

Autor(id): Urmas Lennuk

Žanr: draama

Näitlejad: Eve Atika, Kersti Sillaots, Arvo Lamp, Heleen Krulle, Erko Sild

Tutvustus: Ühel kaunil päeval leiab Rita tänavalt Boobi. Koer-naise silmadest vaatab vastu kogu maailma siirus. Kes on Boob? Kas ema, kes muutus koeraks? Või koer, kes püüab inimeseks saada? Üks on kindel - hirmu ja emakohustuste eest põgenedes on Boob unustanud armastuse vastutuse. Paratamatult saabub hetk, mil mängud otsa lõppevad. Boob saab teada, et armastuses ja hoolimises peidab end kohustus ning vastutus – olla kohal ka argipäeval. Boobi mängudes on tülisid ja leppimist. Naeru ja pisaraid. Omal kombel harutab näidend perede lagunemise probleemistikku.

Hinnang: Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et üle pika aja tegin enne etenduse valimist veidi eeltööd ning kell üks öösel pärast kümnetunnilise kanalisatsiooni torude paigaldamise aktsiooni (tuli lõpetada kuna väljas läks pimedaks) võtsin lahti ERR kodulehe ning kuulasin muude tegevuste taustal 45 minutise kuuldemängu Sepo Seemaniga peaosas. Eks see varahommikul kuulatud kuuldemäng võis olla põhjuseks, miks festivalipäeva viimaseks etenduseks väga väsinud olin.

EHH Teatri kavalehte vaadates leidsin, et Boobi mängib Eve. Tekkis kahtlus, kas ta ikka suudab Sepot üle mängida ja kas Boobi roll ikka sobib naisterahvale. Mõlemad kartused osutusid alusetuteks. Väiksed mugandused (ei teagi kumb meeskond originaali rohkem muutis) tegid Boobi emaks ja see sobis hästi. Ning kuigi teksti aegajalt kõlas hommikusest kuulamisest peas, siis Eve miimikat jälgida oli lust. Tegelikult oli kogu meeskonna miimika suurepärane.

Veidi häiris pikk sissejuhatus ja laval olevate mänguasjade rohkus. Samas kindlasti peitus neis mingi kujund, millest mina hetkel lihtsalt aru ei saanud.

Autor(id): Janno Puusepp

Žanr: komöödia

Näitlejad: Jaanus Kukk, Reet Raudsepp, Kristjan Kaarjärv, Mari Lember, Ane Purgas, Agu Lall

Tutvustus: Puudub

Hinnang: Kui ei oleks teadnud, et tegemist on Janno kirjatööga oleks võinud vabalt arvata, et olen juhtunud Ray Cooney või Neil Simoni näidendi peale. Loodan, et Janno ei solvu selle võrdluse peale. Paljudele sellist tüüpi komöödia ei meeldi, minule aga küll. Kindlasti ei ole tegemist plagiaadiga, lihtsalt lõpuks on leidnud autor, kes suudab neile kahele väga tihedalt kandadele astuda. West Endi või Broadway täissaalideni jääb veel muidugi pikk tee minna, sest sealne publik otsib ennekõike kuulsaid nimesid.

Kui mainitud näitekirjanikud viisid enamasti oma tegevuse hotelli luksusliku sviiti, maamõisasse või paljude magamistubadega korterisse, siis Janno paigutab kogu tegevuse ühte väiksesse arstikabinetti. Ning kogu intiimsus, tüdimus, tööväsimus, romantika, pugejalikkus, vabanduste otsimine ja hullumeelsus mahub koos hoogsa huumoriga siia ruumi ära. Väga hästi tehtud.

Ning näitlejad võiksid vabalt mängida West Endi väiksematel lavadel. Ju nad saaksid hakkama ka suuremal laval, aga siis kaoks ära lavastuse intiimsus. Eriti hea mulje jätsid mulle seekord Agu Lalli mängitud endisest sepast pensionär Lembit, Ane Purgase kehastatud rohkesõnaline Gertude-Lisalota. Kui nemad laval olid, siis juhtus kindlasti midagi huvitavat. Lembitu rõõmsameelsus ja sisemine rahu tekitab tunde, et kõigil võiks elus nii hästi minna. Jonno oli Lembitu suule seadnud üsna mitmed vananevad sõnad (näiteks väljanäitus), mis rikastasid lavastust. Gertude-Lisalota jutuvada ajas omamoodi hulluks, aga õnneks peatas Jaanus Kuke mängitud Veeliks selle väga osavalt ära.

Valguskujunduse juures jäi kriipima see, et punane valgus tõi varjust välja asjaolu, et kapi tagumine sein on lahti. Selge see, et ta lahti pidi olema, muidu oleks mitmed trikid tegemata jäänud. Lihtsalt, ehk võinuks valgus seda väiksest saladust peita. Aga muidu väga õnnestunud kombinatsioon sinisest ja punasest valgusest.

Pessimistlikule lõpulausele "Nüüd enam hullemaks minna ei saa" vaidleks optimistlikult vastu. Kunagi ei ole nii hull, et enam hullemaks minna ei saa. Samas on alati olemas ka võimalus, et läheb paremaks. Ning optimistina loodan, et tegemist ei olnud päris dokumentaalnäidendiga. Holukord meditsiinis on halb, aga loodetavasti ikka mitte niisugune nagu lavalaudadelt paistis.

Märkused: Teine esietendus

Autor(id): Nichola Mcauliffe

Žanr: draama

Näitlejad: Marje Metsur, Ingrid Isotamm, Hannes Kaljujärv (Vanemuine)

Tutvustus:

Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…

Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.

Hinnang: Karlova Teatri hoovi astudes võttis vastu lahtirullitud vaip ja küünaldega valgustatud suured peeglid tehes tavapärase teatrisse tuleku veidi pidulikumaks. Lavakujunduses kasutati samuti ohtralt peegelpinnaga (ja ka ilma selleta) kaetud inimese pea kõrvaltvaate reljeefiga plaate. Igaüks veidi ei erineva kuju, suurusega tekitades palju erinevaid huvitavaid varje ning kujundeid. Lavastuse lõpuosas võimendati valgustitega peeglite effekti veelgi. Kas nüüd just päris vääriskivide helendust ja sisemist ilu kätte saadi, aga selle nimel oli vaeva nähtud.

Helikujundusega oli samuti vaeva nähtud. Väga mahe ja mõnusat meeleolu tekitav. Pani oma elutee lõpul oleva vanamehegi veidi kobedamalt käima ja isegi tangolaadseid samme tegema.

Autor on väga hästi tabanud inimeste suhete arengu kui raske haigus ühe poole tegevust oluliselt piirama hakkab. Kui suure pinge alla satub teine pool. Samuti on hästi näidatud, kuidas mõjutab eluteed kinnisidee järgimine. Millal illusioon algab ja millal ta lõppeb.

Väga head näitlejatööd.

Autor(id): Lauris Gundars

Žanr: tragöödia

Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross

Tutvustus: avastus sisaldab unikaalseid kabareenumbreid, mis jutustavad loo kahest eesti artistist, kes saadeti Siberisse. See on kontrastne bukett absurdist, koomikast ja hingematvatest hetkedest.

Lavastus on mõeldud täiskasvanutele, ent on sobilik vaatamiseks ka noortele alates 12. eluaastast.

CABARET SIBERIA valmis Piip ja Tuut Teatri ja Läti TeatrisTT ühistööna ning on pühendatud Eesti ja Läti 100. sünnipäevale.

Hinnang: Piip ja Tuut üllatasid kui head näitlejad nad tegelikult on. Kui seni nähtud ülesastumised on piirdunud piiripealse komöödiaga, siis seekord oli nii muusikali, draamat kui tragöödiat. Alguses kasutati varjatult palju klounaadi, aga mida edasi, seda tõsisemaks läks teema ja seda paremad rollid esitati. Kindlasti on aastate pikkusest klounaadist kasu olnud omavahelise koostöö harjutamisele. Mitmel juhul oli näha, et liigutusi juhib selja taga olev näitleja - kuigi hetkel eespool olija ei näe partneri liigutusi on need kenasti sünkroonis.

Lava ja valgustus oli üles ehitatud nii, et näitlejad saaksid vajadusel ise kõigega kahekesi hakkama. Ning lavakujundus polnud sugugi lihtsate killast. Peidus oli palju erinevaid tahke. Kõik oli kenasti logistiliselt läbi mõeldud.

Autor on loonud väga elurõõmsa meeskarakteri, kes vintsustutele vaatamata püüab kõiges leida helgemat poolt ning kaaskannatajaid rõõmsamaks teha. Muidugi muundub see elurõõm mingel hetkel ka sarkasmiks, aga mitte kunagi pahatahtlikuks. Naer läbi pisarate on see, mis läbi raskuste viib.

Märkused:

Autor(id): Väino Uibo

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Kaidi Koppel, Airé Pajur, Margus Möll, Aare Sepp

Tutvustus: Kas poliitikal ja prostitutsioonil ongi väga palju vahet? Kes kellega mängib ja kes kellele alatult kätte maksab – võimumängudes vahendeid ei valita! Koht linnavolikogus on nii ihaldatav, et selle nimel tasub vaeva näha!

Hinnang: Nii nagu poliitikaga ikka, kui poolt usud, poolega saad ikka petta. Lugedes kodulehel olevat tutvustust puges põue kahtluseuss - ega siit saa miskit head nahka tulla. Sai küll. Ja kuidas veel sai. Väga silmakirjalik tekst tekitas mitmel korral küsimuse, aga millest tegelikult jutt, millal ometi dialoogi partner saab aru, millest tegelikult jutt käib.

Vanarahvas teab öelda, et kes teisele auku kaevab..., sellel labidas käes. Labidaid lavale ei toodud, aga erinevaid auke kaevati ja barjääre ehitati üsna agaralt. Ning kukuti nii enda kui teiste kaevatud aukudesse. Aga tehti seda ka stiilselt.

Eriti sügavat muljet avaldas Kaidi Koppeli mängitud tasakaalukas endisest õmblustöölisest asjaarmastajast õhukuduja Juta roll ning selle areng vaiksest kodukanast poliitilise mängu ohvriks ning sealt enesekindlaks enda ja perekonna eest võitlejaks. Ülimalt hästi mängitud.

Sama säravalt olid laval ka Aare Sepp ja Margus Mõll. Lavastaja on Aadu ja Juhani rollidele koos näitlejatega leidnud nüansirikkad lahendused.

Tahaksin südamest vabandust paluda, et oma kommentaarides Airé mängitud Marta kohta nii halvasti ütlesin. Oot ...., ülimalt väljapeetud Martast ei rääkinud ma midagi. Keda või mida ma tegelikult maha tegin? .... Olime koos, läksin Konsumist läbi ... ostsin jäätise..... Ah jah, see allahinnatud jäätis oli otsast veeks sulanud ja siis uuesti jääks külmutatud. Kuumal suveõhtul tuleks sagedamini teatris käia, kui oma hambaid "odava" jäätisega murda.

Märkused: Oma viiesajanda teatriblogisse lisatud sissekandesse lubasin lisada kõikide sõprade, tuttavate ja kolleegide kirjalikult esitatud arvustused, kelle suudan sõidu Elvasse piisavalt huvitavaks teha. Väljakuulutatud priipääsmele vaatamata minu ettepanek ei osutunud valituks, saalis olid vaid need tuttavad, kellele minu üleskutse polnud jõudnud.

Viimasel hetkel ära räägitud kaaslase koduteel pajatatud muljetest jäi kõrvu üks seik, mida ma ise polnud saalis tähele pannud aga järele mõeldes tundub, et nii see võis tõesti olla. Nimelt olevat publik jagunenud üsna selgelt mitmeks grupiks. Üks grupp naeris ühe koha peal, teine aga hoopis teise koha peal. Osad vist ei naerund peaaegu üldse (täitsa võib olla, et mina kuulusin sellesse gruppi, kuigi sisemine muie oli minus kogu aeg olemas). Seda, et kogu saal ühel ajal naeraks, väga ei olevat olnud. Minu arvates näitab see väga ilmekalt, kui hästi on osanud autor oma fantaasiasse siduda asju, mis on märgilised vaid Elva inimestele. Kaugemalt tulnu ei pruukinud tragöödiasse põimitud kohalikest naljadest aru saada. Aga naljakalt mõtlemapanevaid kohti leidis vast igaüks.

Autor(id): Olavi Ruitlane

Žanr: komöödia

Näitlejad: Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias Kottise

Tutvustus: “Viimsepäävä läüge” on Olavi Ruitlase kirjutatud ja Merle Jäägeri lavastatud halastamatu ja hirmnaljakas võrokeelne tõsieluparoodia. Seda muidugi ainult pealt, sest tükk vastab ka väga tõsistele ja päevakorralistele küsimustele. Näiteks: kuidas jääda rahvana alles inimestest tühjaks jooksnud maapiirkondades, kus rõhuvad tööpuudus, odav Läti alkohol ja lootusetusetunne; kus pole korralikku poodigi, rääkimata elementaarsetest teenustest nagu juuksur või perearst? Kuidas viia elu edasi ilma sünnitusmajata, võib olla mõistetav, aga kuidas teha seda ilma kaaslaseta? Lutsu teatri uuslavastus pakub, et piisava tubliduse juures on kõik võimalik.

Hinnang: See, et väikese küla teater saab oma kolmanda etenduse puupüsti täis (~300) on juba omamoodi näitaja. Kas või siis Janno Rüütle poolt välja pakutud variant, et rahvas teab, millal vihma ei saja. See ilmaennustus toimis ja publik tõusis lõpus püsti nagu oleks tegemist olnud esietendusega.

Kõige keerulisem on aru meelde jätta näidendi pealkirja, Guugli kill, a iks es lennu. Võimalik, et kohalikele ütleb see väljend rohkem. Näidendi lõpus seletati asi korraks ka lahti, aga nii palju ä ja ü tähti kahes sõnas kipuvad ikka segamini minema. Aga lavastuses on kirjakeelt kasutusel piisavalt palju, seega võru keelt peljata küll ei tasu.

Olavi Ruitlane on loonud päris huvitava naistevaba lähituleviku Eesti mudeli ja on selle ilustanud igasugu viguritega ja vürtsitanud mahlakate väljenditega. Asi on nii toredalt üle võlli keeratud, et vaata ja imesta.

Jällegi toodi lavale igasugust huvitavat tehnikat. Jalgrattast muruniidukini, vanast Žigulist Gaz bussini. Õhupumbast ja jooksulindist rääkimata. Ehe ajalugu. Kindlasti on mitmelgi instrumendil rääkida huvitavaid lugusid.

Suveõhtusse on just selliseid naljakaid aga samas tõsiseid lugusid vaja.

Autor(id): Robert Thomas

Žanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Margus Möll, Aare Sepp, Imre Vallikivi, Tanja Lääts, Joosep Tosmin, Airé Pajur

Tutvustus: Värske abielumehe rikas naine on jäljetult kadunud. Ahastuses mehe juurde ilmuvad kummalised võõrad, kelle eesmärgid näivad olevat vägagi kahtlased.

Hinnang: Nii tuttav algus ja lõpp aga ikka hoidis tükk põnevil. Tasapidi läheb kõik üha segasemaks. Juurde tuleb huvitavaid tegelaskujusid, aga lõpplahendusele lähemale enne ei saa, kui kord lõppsõnale. Kunagisest Vanemuise etendusest on ligemale pool tekstist välja lõigatud, aga alles jäänu kõnetab ikkagi.

Täismajale mängitud etendus näis näitlejatele palju jõudu andvat. Kõik kuus osatäitjat särasid ja lummasid oma mänguga.

Autor(id): Kristel Lempu

Žanr: komöödia

Näitlejad: Inga Kiudorf, Annika Kallas, Kaire Vahejõe, Sirje Šuškova, Tamur Tensing, Silver Vahejõe, Kahro Lempu, Kristel Lempu, Aadu Raav, Merilin Tasane, Margo Lempu, Triin Lauk, Airin Treiman-Kiveste

Tutvustus: Hugo Raudsepa "Mikumärdi" esietendus Tallinnas Draamastuudios septembris 1929 ehk ligi 89 aastat tagasi. Seda peeti tollel ajal parimaks algupärandikuks naljamänguks, mille kordusetendusi oli sadades.

Võib öelda, et juba ligi sajandi on Hugo Raudsepa "Mikumärdi" algupärandliku ühe talu saagana olnud paljude teadvuses ja inimesed mäletavad, mis selles loos juhtus.

Luunja Aidateatri näitleja Kristel Lempu töötlus algupärandi ainetel toob aga Mikumärdi talu tänapäeva ning laiendab selle loo ja tegelaste taustasid veelgi... Elamust ja äratundmist!

Hinnang: Luunja Aidateater läks tuntud teksti kaasajastamise libedale teele ja uisutas sellest ilma probleemideta üle. Raudsepa tükist võeti sajandeid kestvad inimlikud kujud üle ning vürtsitati need kenasti uuema aja soolaga üle. Uus tekst on üsna valmis selleks, et seda originaaligi kombel sadu kordi erinevatel lavadel mängida. Tõsi iga aastaga väheneb noorte teadmine, mis on talu, talutööd, kartul, mardikas, puhas õhk, ehal käimine jne. Nii võib osutuda, et päris 90 aastat publikumenu Mikumärdi uus versioon ei saa.. Aga kindlasti on antud näidend noortele paremini mõistetav.

Kaire Vahejõe mängitud Sylvia peaaegu lõpuni püsinud väliseestlase aktsent oli nauditav, kuigi esimesel hetkel tundus vana illusiooni lõhkuvalt.

Järjekordselt saab minu kiituse osaliseks Aadu Raav, seekord siis Mikumärdi sulase rolli eest. Jään huviga ootama, millega ta järgmises lavastuses üllatada võib. (Sise)Monoloog "minna või mitte minna - minna" oli ülimalt perfektselt välja mängitud.

Autori loodud Tihniku Tiiu tegelaskuju köidab väga osavalt kokku uue ja vana Mikumärdi. Põgusal vaatamisel ei oleks nagu midagi erilist, aga üsna pea tekib seosetutest lausetest sügavamõtteline väga sisukas roll. Võib-olla ei ole ma lõpuni erapooletu, sest oli minulgi väike osa Tihniku Tiiu jalatsite ja kübara tekkeloos. Mulle väga meeldis, mis Sirje minu kogutud kasetohust valmis meisterdas ning neist oma rolli sisemise väe leidis.

Autor(id): Joachim Knauth

Žanr: lasteetendus

Näitlejad: Mait Trink, Janno Puusepp, Algis Astmäe, Rein Annuk, Anne-Mai Tevahi, Kristiina Metsanurk, Ane Purgas, Kristjan Kaarjärv, Andrus Novoseltsev

Tutvustus: ilde teatri koguperelavastus on mõeldud nii noorele kui vanale Kuu peale kippujale.

Uskumatu ja õpetlik lugu „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ toetub Pärsia muinasjutule. Ja nagu muinasjutus ikka, on läikiva ja sätendava pinna all peidus sügavad allhoovused, uskumatult värvikad tegelased, ootamatud pöörded, varjatud ja avalikud saladused, ja mis siin salata, leidub ka kavalaid käike.

Hinnang: Juba teist korda hindan näidendit "Kuidas kuningas kuu peale kippus" viie tärniga, kuigi aastaid tagasi telekas jooksnud versioon jättis mind toona üsna külmaks. Kaheksa aastat tagasi rabasid mind Vanemuise lavastuses kasutatud lapsed täna kostüümid ja amatöörnäitlejate ühtlane hea tase.

Koolivennale kuninga roll sobis suurepäraselt. Sõbralikult jäärapäise unistaja roll tundus väga loomulikuna. Andrus on venna varjust välja saanud ning jätab järjest parema mulje. Tegelikult on heameel kõigi antud etenduses ülesastunud Vilde teatri näitlejate üle. Kogupere lavastuses mängida ei ole sugugi lihtne.

Kostümeerija suutis publiku pilgud näitlejate seljas olevate riiete detailidele suunata. Olgu selleks siis seppa metallrõngastest peakate, onu maalitud lips, kingseppa naise nõiduslik mantel, kokka rebitud käisega särk, tiisleri üleserva õmblusega püksid, kuninga turban, Skaramuzi mustvalge liibuv kostüüm koos silmatorkavate võltsripsmetega.

Tehniliselt antud etendus sobis antud saali. Eriti meeldis lavapoodiumite oskuslik kasutamine nii alt kui pealt. Laest alla rippuvad kiiged jäid veidi mõistastuslikuks. Nii hea valguspargiga pole Vilde teater vist varem etendusi teinudki. Värviliste liikuvpeade võimalusi ei kasutatud ära aga must-valge valguspilt sobis ka päris hästi. Ugala nõidusliku kuuni on pikk tee veel minna. Kastidest torni ehitamine jäi veidi lapsikuks aga kokkuvarisemine oli veenev.

Veidi tundsin puudust lõpurepliigist "Ta siiski lendab". Kardan, et lastele ei pruukinud kohale jõuda, et riidekangaga immiteeriti puust linnuga lendamist.

Autor(id): Sir Arthur Conan Doyle

Žanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Jass-Kalev Mäe, Taavi Pleiats, Merjam Ahmet, Margaret Loik, Merilyn Elge, Merili Viks, Jörgen Sinka, Maarja Mõts

Tutvustus: Sherlock Holmes on masenduses: tal ei ole uut juhtumit, tal ei ole tööd, millega oma päevi täita. Lihtsalt olesklemine ja rutiin närivad teda. Doktor Watson on seevastu kummitava mineviku ja aastate eest kohatud salapärase naise mälestuse haardes. Hetkelisse madalseisu toob vaheldust aga noor daam oma mõistatusega, mida pole võimalik lahendamata jätta. Nii asuvad Holmes ja Watson tegutsema.

Tänapäeva inimene on karjääriinimene, kes palub, et talle antaks tööd ja võimalust enda võimekust igal juhul demonstreerida. Tema võrdkujuks võib olla Sherlock Holmes, keda hirmutab puhkus rohkem kui püstolikuulid. Vähem on neid, kes küsivad, mis koht on elus armastusel ja milline seos on sellel edukusega. Vähemuse esindajaks võib lugeda doktor Watsonit, kelle maailm on tunduvalt tundeküllasem kui ta sõbral.

Tartu Üliõpilasteatri uuslavastus "Sherlock Holmes: Igavesed pärlid" võtab Arthur Conan Doyle’i maailmakuulsa detektiiviloo ja paneb selle laval elama. Dramatiseering põhineb romaanil "Nelja märk", mille puhul on ühelt poolt jälgitud originaalitruudust, teisalt aga lisatud omaloomingut, et luua lugu, mida pole varem jutustatud. Nii üritame saada vastust küsimusele: mis siis on lõpuks need väärtused, mis tegelikult loevad.

Hinnang: Üle kolme aasta järjekordne Üliõpilasteatri tükk, mida julgeks teistelegi soovitada, seda olenemata sellest, et noored ei oska algusajast kinni pidada, viimasel pingireal on veidi ohtlik istuda ning kohati arvavad näitlejad, et nad peavad rääkima võimenduseta tervele amfiteatrile.. Kõrvale on jäetud kunsti tegemine kunsti pärast ning tulemus on väga hea.

Meeldis algusesse paigutatud kirglik tango, võrukeelne aurupaadiomaniku abikaasa, hirmust värisev Sholto, kõrvuni armunud dr Watson, tantsisklevad kerjustüdrukud jne. Nagu kavaleht lubas siis originaaltekstile suhteliselt turuuks jäädes suudeti vimkasid päris mitu sisse poetada.

Märkused: Esietendus

Autor(id): Lutz Hübner

Žanr: draama

Näitlejad: Elina Reinold, Liisa Pulk, Maria Avdjuško, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Tanel Saar

Tutvustus: Lapsesuu ei valeta. Aga lapsevanema oma?

Lapsevanemad on kogunenud klassijuhataja tundi selge eesmärgiga - tagandada õpetaja Müller! Klassijuhataja on kaotanud klassi üle igasuguse kontrolli ning toetava õppekeskkonna asemel valitseb anarhia. Kurjad keeled räägivad, et selle taga on probleemid õpetaja isiklikus elus. Lapsevanemad ei saa silmi kinni pigistada, kui mängus on nende maimukeste tulevikuväljavaated. Nende ehmatuseks ei kavatse kogenud pedagoog aga oma saatusega leppida, vaid asub vasturünnakule.

Tuntud saksa autor Lutz Hübner kirjeldab terava huumoriga lapsevanemate heitlusi haridusmaastikul. Eduühiskonnas tähendab heasse kooli pääsemine helge tuleviku kindlustamist. Seepärast tormavad täiskasvanud lahingusse nii raevukalt, et tasapisi hakkab segamini minema, kelle nimel üldse võideldakse. Selles sõjas on rindejooned ammu segamini paisatud. Enam ei saa sellestki aru, kas pedagoog on liitlase või vastase rollis. Kellel oleks seejuures veel jaksu pärida, mida lapsed ise soovivad?

"Müller peab lahkuma!" jõudis Saksamaal lavalaudadele 2010. aastal ja osutus suureks hitiks. 2015. aastal valmis näidendi põhjal ka menufilm. Eesti lavaversioonis asub südika õpetaja Mülleri rolli Elina Reinold.

Hinnang: Olles viimased 38+ aastat kooliga ühes või teises rollis seotud ei ole Saksa koolisüsteemi tutvustavas (kritiseerivas) teatritükis midagi uut. Eriti kui vaadata arenguid viimasel kümnendil. Ikka ja jälle leidub vanemaid, kes teevad laste asemel koolitöid või siis kooli töttavad, kui kuulevad kedagi tema imelapsest halvasti rääkivat. Olgu selleks siis klassikaaslane, õpetaja, kooli töötaja või mõni lapsevanem. Kui kerge on tänapäeval tõsta mässu õpetaja vastu. Küll on ta liialt kuri, annab liialt palju koduseid töid või panevad halbu hindeid (sh nelju).

Muidugi ega õpetajad ei ole inglid. Kui palju nad ka ei pingutaks, ikka jäävad nad inimesteks, kellel on omad vead ja head. Ka nemad libastuvad. Küll klatsivad oma õpilaste teadmisi kolleegidega, võrdlevad laste oskusi nende vanemate kooliaegsete võimetega, ütlevad halvasti või lähevad kergema vastupanu teed ning lasevad õpilastel suurelt ekraanilt filme vaadata või arvutimänge mängida.

Aga õpetajate inimlikest vigadest on palju hullem hinnete pärast õppimine. Õpilased on ära õppinud viie piires keskmise hinde arvutamise ja teavad, et kui üks viis käes, siis koondhinde saamiseks võib vabalt ka ühe juurde saada. Samas ega paljud vanemad selle matemaatikaga rahul ei ole, nemad tahavad kokku saada vähemalt nelja. Ning üks viie kõrval näitab ju selgesti õpetaja kiuslikust - ei ole võimalik, et nii tark laps asjast aru ei saa, kui ikka õpetaja õpetaks.

Väga hästi kirjutatud näidend. Hea lavastus mitmete heade rollidega. Väike ruum, vähe tegelasi aga nii palju erinevaid kooli ning lastega seotud stampe. Väheste vahenditega öeldi palju. Mitmed kandvad pausid mängiti suurepäraselt välja. Ning muidugi erinevate tegelaskujude piinlikkuse väljendamine oli super.

Kahjuks kardan, et paljudele publiku seest on tegemist kui veega hane selga. Mugavas teatritoolis oli hea teiste üle naerda ja parastada. Aga ega kodust olukorda see ei muuda, veel vähem koolis. Teiste vigadest õppimine on ülimalt keeruline. Samas kui saalis leidub paar inimest, kelle paneb nii igapäevane asi mõtlema ning ka vastavalt tegutsema, siis on autorid oma tasu kuhjaga kätte saanud.

Autor(id): Piret Jaaks

Žanr: draama

Näitlejad: Liina Tennosaar, Martin Tikk

Tutvustus: Piret Jaaksi 2015. aastal kirjutatud tänapäevane näidend "Öökuninganna" on haarav lugu kahe väga erineva inimese kohtumisest. Nooruses Berliini ooperiteatris laulnud Elli peab pärast traagilist sündmusteahelat kohanema eluga Eestis, olles iga päev tunnistajaks oma paratamatule allakäigule. Põnev ja saatuslik sündmustik vallandub noore sotsiaaltöötaja ilmumisega Elli lävepakule.

Jaaksi näidend kõneleb ühteaegu humoorikalt ja traagiliselt kahe elusaatuse näitel hingede kokkupõrkest, lahtitõukest ja tantsust, "parim enne möödas" hirmust ning sellest, mis meist jääb, kui oleme kord läinud…

Hinnang: Oma kiidusõnad lavameistrile panin kirja juba novembris. Nüüd tuleb tõdeda, et toona nähtu oli vaid pool tegelikust lavakujunduse võlust. Lisandunud oli väga huvitavaid detaile (eelkõige läbipaistev peegel) ning mitmed detailid jäid toona märkamata. Kui lavakujunduses millegiga norida, siis vaid sellega, et publikule pandi liialt palju toole ja nii kitseneb esimestes ridades olijate vaade üsna tugevalt. Aga eks tuleb ikka õigel ajal kohale tulla ja koht tagumistes ridades endale hõivata.

Kuigi teadsin, et peaosa mängib Liina Tennosaar, ei tundud ma teda ära. Võrreldes eelmise 13 nähtud rolliga oli laval täiesti uus inimene. Laval oli üksinduspäevi veetev Elli ja ei mingit Liinat.

Martini nime leian viiest oma blogi sissekandest aastatest 2009..2013. Enamasti selliste etendute seest, mida nüüd 2018 aastal täpselt meenutada ei suuda. Aga silm alla maalitud sinikaga riukaliku sotsiaaltöötaja roll on tõenäoliselt selline, mis jääb pikaks meelde. Lavastaja sundis teda küll päris palju välisreadeid vahetama, imelikusse asendisse kummarduma ja vabandama, aga selle kõrval jäi veel piisavalt mänguruumi. Ja Martin sai suurepäraselt hakkama. Karlova Teater pani mõlema näitleja valikuga kümnesse.

Ja kümnesse pandi ka noore autori tekstiga. Väga sügava sisuga mitmekihiline näidend. Ühelt poolt tegevust nagu ei oleks, aga teisalt juhtub nii palju erinevaid asju. Vaataja ette maalitakse väga värviline pilt kahest erinevast eluteest, samas jäetakse palju lahtiseid otsi publikule mõtlemiseks. Pidevalt kõige nähtavama koha peale pandud kuldne tihane kerkis väga oluliseks sümboliks ning jättis õhku võimaluse õnnelikuks lõpuks.

Märkused: Vana Baskini teater on välja kuulutanud, et alates 17. veebruarist mängivad nemad ka Öökuningannat. Reklaamis keskendautakse Helgi Sallole aga lõpus märgitakse erinevaid kirjavahemärke kasutades ära ka nelja meespartneri nimed. Päris huvitav oleks vaadata, mida suudavad kolm lisanäitlejat lisaks anda. Hetkel tundus, et kaks näitlejat suutsid kenasti kõik olulise edasi anda.

Autor(id): Silver Sepp

Žanr: monoetendus

Näitlejad: Silver Sepp

Tutvustus: Pigem kontsert kui etendus, pigem etendus kui laulude laulmine, pigem asjade siseheli kuulamine kui vaatamine. Alghelide ürg-aevastused, roostes naelte kesksagedused, pillides elavate üraskite ülemhelid, uue sõna otsing, mittemillegi muusikaks muutmine, ringrändluses rütm. Kui tuleb turgatus, tuleb ka kõik muu. Elu mõte on laulda oma Loomislaulu ikka ja jälle otsast peale kuni käesoleva hetkeni välja.

Silver Sepp on oma laulude, kuivamaapurjeka ning iseehitatud pillidega muutnud muusikat ja maailma nii lähedal kui kaugel, soojendanud südameid ja kaotanud konventsioonipiire nii metropolis kui kolkakülas. Silver on osalenud paljudes bändides (RO:TORO, Bombillaz, Svjata Vatra, Udupasun jt.), lauldes mööda maailma ringi tiirutanud koos oma südameluuletaja Kristiina Ehiniga. Ta on trubaduur, kes eelistab esineda üksi, kontsertidel publikut kaasates ja ühendades. Nüüd tunneb ta soovi kasvatada kontsentratsiooni, teha midagi suuremat, tuua oma looming teatri-lava-valgele. Siin see siis ongi…

Hinnang: Saali sisenedes jäi silma kui palju erinevat kila kola on muidu tühjana näiva lava servades. Puupakkudest kirjutusmasinani välja. Osad täisnaelutatud pakud läbisegi kokkuteibitud ja teipimata torude ning juhtmetega. Kõige suurem ese, mis hiljem lavastuse keskkpunktiks muutub on aga väga ilusti silmade eest kõrvale pandud. Teda saab eri kantide pealt näha alles siis, kui valgustaja servas vedeleva kola kenasti pimedusse ära peidab. Suur tänu asjatundlikule publikule, kes oma valgusefektidega asja ära ei rikkunud.

Väga palju kasutati valgustuses pimedust. Tuleb meelde aastate tagune Vanemuise katsetus publik kümnekonnaks minutiks pilkasesse pimedusse jätta. Nüüd tehti seda siis jälle. Seekord siis vilkuvate suitsuandurite tulukeste ja avariiväljapääsude roheliste kumadeta. Isegi valgustite kontrolltuled suudeti seekord viisakalt ära peita. Ja ega see pimedus nii väga kõledalt ei tundunudki. Sülelaps oli segaduses, kuidas öö nii kiiresti tuli, aga muidu ei näidanud hiirvaikne publik ärevuse märke ja kuulas pingsalt autori, lavastaja ja näitleja sõnumit...

Tekstis meeldis see, et seda oli kohandatud meisterlikult aja (aasta viimane rahulik päev), koha (rohelistel samettoolidel istujad) ja ajalooga (Kihnu). Veidi vaidleks autorile vastu pimedas öeldud väitele, et jõulude ja uue aasta vahel on raske olla üksinda, sest ikka sõidetakse kas maale või linna. Jah sagimine on suur ning rahvast ümberringi on palju. Aga enamuses kipub see viisil või teisel siiski üle minema sisemiseks üksinduseks. Sa võid ju end väliselt peita pidude glamuuri sisse, aga hing tunneb maitsvast toidust hoolimata üksildasena.

Omamoodi ime on see, kuidas suudetakse tavapäraste või veidi modifitseeritud asjadega (gaasibaloon, pruss, plasttorud, naelutatud pakud) abil helivõimenduse abil saada väga omapäraseid ja kordumatuid helisid. Küsimusi tekitab, kus on piir loomuliku ja elektrooniliselt muundatud heli vahel. Samas publik nautis müstilise muusika vibratsiooni ja naised laulsid väga kenasti koorina kaasa. Ikka ja jälle on püütud publikut midagi tegema panna, aga sellist tulemust, kui pärast kummardusi kõlanud neljaosaline laul Tartu Uue Teatri publiku ühendkoor suutis pole ammu nähtud.

Mõnes mõttes on kurb, et tegijad ei suuda leida oma lavastusele pealkirja ning piirduvad enda nime ja sõnaga "autorilavastus". Mõne aasta pärast küdid, mis oli parem kas teine või neljas autorilavastus. Teisalt, ega kõlavat ning sisu kokkuvõtvat pealkirja on raske antud lavastusele leida. Võib-olla Mats Traati parafraseerides "Muusika purjeauto ümber". Samas pealkirjas sulgudega mängimine on ka päris andekas. Kui need koos sisuga ära jätta saab üsna täpse kirjelduse.

Lavastuse kõige põnevam osa oli järjekordselt vaheaeg. Pool publikust jäi sellest küll ilma, aga järgmistele etendustele minejatele soovitan soojalt vein ostmata jätta ning nautida madrusesärkides noorte taustajõudude koordineeritud ja sihikindlat tegevust selle nimel, et Silver saaks särada ja publiku enda kätte kõita.

Autor(id): Robert Thomas

Žanr: komöödia

Näitlejad: Ines Aru (külalisena), Anne Veesaar (külalisena), Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert, Silja Miks, Liisa Aibel, Helgi Annast, Eili Neuhaus

Tutvustus: See kõik on kui imeline muinasjutt: Elas kord mees, tubli ja hea mees. Mehe ümber keerles kaheksa naist. Naised tantsisid mehe ümber oma tavalist tantsu – elutantsu... Armastada, olla armastatud, saada armastatuks. Saada, saada, ainult midagi saada ja saavutada!?

Elu aga tahab elamist - elul on omad plaanid. Naer läbi pisarate võib raputada, hoiatada - halvatud tunnete, jõuetu mõtlemise ning loomuvastaseks muutunud elu eest.

Hinnang: Kuskil peas tuksus üsna kaua, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Veidi teiste näitlejatega ja võimalik, et teise nimega. Aga mida aeg edasi, seda hägusamaks see tunne läks. Pärast etendust uuesti Googeldades leidsin viite ERR arhiivile Pärnu teatri variandile samast etendusest aastast 1980. Täitsa võimalik, et olen seda varianti kunagi teleris poisikesepõlves vaadanud.

Laval kaheksa väga erinevas vanuses naist ja kogu jant käib ühe mehe, kes kordagi püünele ei saa. Ja ega tal sinna väga asja ei olekski, naised teevad nii vägeva mängu viimasele mängukorrale vaatamata, et iga mees kahvatuks nende kõrval.

Midagi oli lahti helikujundusega, see ei tahtnud kuidagi etendussega ühte sammu käia. Mitmel korral võtsid muusika sabast kinni ja tegid koomilisi liigutusi selle taustal, aga need muusikalised hetked tundusid ülepakutud ja asjasse mittepuutuvad. Vähemalt valgustajad suutsid viimase akordi kenasti tabada ning helikujunduse omamoodi päästa.

Omamoodi etenduse märgiks kujunes teiseks vaatuseks tõlkeribadele seisma jäänud hiirekursori kujutis. Justkui polekski tegelaskujud vangis üksikus kõrge müüri ja lumise metsaga piiratud idüllilises maakohas vaid kogu tegevust juhiks netikurjategijate salakaval pilk.

Lavakujundus oli tikkkontsade ja vanadele jalgadele päris paras katsumus. Kui esialgu tundus, et järsk kaldtee on ehitatud selleks, et Ines Aru saaks oma ratastooliga sealt alla sõita, siis tegelikkuses sai ta näidata, millilise kergusega ta sellest üles jalutab. Ning see kannapööre etenduse alguses lavale tulnud napsilembelise ratastooli aheldatud vanaproua käekäigus on erinevate keerdkäikude algus. Ikka ja jälle viiakse vaataja uutele (enamasti vääratele) mõtetele.

Kõik karrakterid olid paraja kiiksuga ning kõik osatäitjad mängisid suurteks. Kõik said särada ja teistel särada lasta. Üks väheseid lavatükke, kus ei ole ühtegi kõrvalosa, on vaid kaheksa peaosa.

Märkused: Väidetavalt viimane etendus. Kavalehed said igatahes enne etendust otsa.

Autor(id): Ken Kesey / Dale Wasserman

Žanr: draama

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Tutvustus: Maailm kuulub tugevatele. Jänes teab hundi jõudu ja poeb põõsasse. Elu koosneb lihtsatest valikutest – olla jänes või hunt. Kõik ei ole siiski nii nagu meile tundub. Sageli on julge hundi rinnus arglik jänku ja arglik jänku võib kasvada suureks hundiks.

Tegevus leiab aset 60ndate Ameerika hullumajas. Peategelane Randle McMurphy pole lihtsalt huligaan, kes satub vangla asemel hullumajja. Ta on elumees, kes kukub alati jalgadele. Ootamatult leiab ta enda vastast kindlakäelise õde Ratchedi, kes valitseb jäigalt suletud psühhiaatriaosakonda.

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Dale Wassermani dramatiseeringu aluseks on Ken Kesey samanimeline romaan.

Hinnang: 460ndaks vaadatud etenduseks osutus tõsiselt hea lavastus. Hetkel ei ole muud keelel kui ülivõrded: väga hea näitlejate vaheline koostöö, huvitavad ja mitmetahulised rollid ning mõjuv lavakujundus.

Üks selline etendus, mis kutsub teatrisse tagasi.

Autor(id): Šolem Alejchem

Žanr: tragöödia

Näitlejad: Janek Varblas, Katrin Sokk, Ingel Liis Hedgren Haljas, Sten Siirak, Rein Annuk, Kalle Jürgens, Indrek Uusmaa, Eve Somelar

Tutvustus: Tragikomöödia räägib vaesest rändkaupmehest Tevjest, kelle kurbnaljakate monoloogide põhisisuks on oma perekonna ja eelkõige tema tütarde keerulised elusaatused. Selle taustal kumab aga läbi juutide traagika 20. sajandi alguse Vene impeeriumis, Poltaava kubermangus Ukrainas, Kiievis ja selle lähiümbruse külades. Kui isegi Tevjele tundub olukord kujunevat soodsas suunas, tabab teda ikkagi järgmine löök ja hingeline pettumus. Siiski ei kaota ka peategelane oma huumorimeelt ja lootust parema tuleviku nimel, isegi siis, kui talle teatatakse kogu külarahva küüditamisest. Nii nagu juudid kannatasid võõra võimu all, nii pidid ka eestlased läbi seitsme sajandi leppima rõhumise ja allaheitlikkusega kuni 1918. aastani.

Šolem Alejchemi jutustuse "Piimamees Tevje" põhjal loodud muusikali "Viiuldaja katusel" on lavastatud Estonias ja Vanemuises.

Hinnang: Janek Vablas on teinud suurepärase töö dramatiseeringu tegemisega, lavastamisega ja ka tekstiga. Kogu aeg laval olles jäi mulje, et laval ei ole näitleja vaid ongi juuditarkust jagav ja jumalaga monoloogi pidav piimamees. Kogu tegevus ja kõne oli nii loomulik.

Väga hästi oli lugu piimamehest sobitatud vanasse meiereisse. Kuigi piima töötlemise masinaid näha ei olnud, suutsid ümbrus ja laval olevad erinevad piimanõud jätta väga autentse mulje.

Lavastuslikult kasutati väga osavalt ära ruumi eri kõrgusel põrandad ja taamal paistev kõrvalruum. Osaliselt varjas vaadet küll keset lava olev post, aga seda kasutati meiterlikult rekvisiitide ning kokkukäivate laudade ja pinkide hoidmiseks. Kadestamist väärt idee, kuidas lauast saab vanker.

Valguskujundus oli hästi läbi mõeldud ja nii väikse ruumi jaoks sobiv. Tagaruumis kasutatatud valguse hajutamise ja rongi lahkumise effekt oli täiuslik. Eriti põnevaks tegi selle minu jaoks mõistatus, mida ma lõpuni lahti ei suutnudki murda, kas kasutati tossumasinat või hoopis vana meierei aaegset lubjatolmu. Esimene raha sees suplemine oli veidi kunstlik, samas väga ilus ja effektne.

Rollide jagamine väikse seltskonna vahel tomis kenasti. Kõigil oli laval tegevust ja väljakutseid eripalgeliste karakterite loomiseks. Esmapilgul tundus imelik, et kosja tuleb üks ja see sama näitleja ning pruudiks on samuti üks naine, aga kokkuvõttes see ei häirinud. Mõne koha peal toimus ajaline hüpe liiga kiiresti aga teisalt just nii jõuti õigeks ajaks finaalini.

Pluss punkt ka selle eest, et etenduse tegijad olid mõelnud ühistrantspordi kasutamise võimalusele. Vaatamate sellele, et Elroni rongiplaanide muutmine vajutas üsna tugeva pitseri, toimis asi suurepäraselt. Mis sest, et rongile kiirustades ununesid auto tuled põlema ja tagasi tulles aku tühi oli. Rohkemad suvelavastuse tegijad võiksid mõelda sellele, et auto asemel saaks kohale tulla bussi või rongiga.

Autor(id): David Tristram

Žanr: komöödia

Näitlejad: Allan Noormets (Tallinna Linnateater), Triinu Meriste (Ugala Teater), Lauri Saatpalu

Tutvustus: Kolm ego. Üks plaan. Kes kontrollib olukorda?

Meeliülendav thriller ootamatute pöörete ja paraja koguse komöödiaga.

Gordo on alkohoolikust hääbuva karjääriga hüpnotisöör. Täna õhtul annab ta aga taas etendust ning juhuslikult valib oma katsealuseks Alan Briggsi. Peenetundeline politseinik Briggs saab ootamatus olukorras hästi hakkama, publik naerab ja etendus lõppeb. Gordo jaoks on tegemist täiesti hariliku tööpäevaga, millele tavaliselt järgnevad mõned joogid ja siis voodi.

Aga kellelgi küpsevad hoopis teistsugused plaanid. Erakordsed plaanid.

Psühholoogilised mängud algavad ning panused on kõrged. Publik mõistab, et seal saab olla vaid üks võitja.

Aga kes?

David Tristram on saanud oma hea maine inspektor Drake farssidega, mida võiks kirjeldada kui mõtleva inimese Farndale´i ja naerva inimese Agatha Christie´t. Käesoleval juhul proovib Tristram aga midagi uut ja see pendeldab kolme erineva stiili vahel. Ta kombineerib pea täiesti laitmatult Michael Frayn´i vaimukuse ja sõnaosavuse, Alan Ayckbourni erakordse tegelaskujude ja olukordade käsitlemise ning Ray Cooney farsliku kujutlusvõime.

Hinnang: Tempokas, paljude pööretega tükk. Algus võib ju osa publikust ära ehmatada oma naiivsuse ja klounaadiga, aga ilma selleta jääks lavastus nõrgaks. Ning alguses kasutatud element jätab võimaluse effektseks lõpuks.

Väikest teatri kohta on üllatavalt palju nähtud vaeva erinevate valgussuundadega. See annab väikesele lavale sügavust ja lisab kõnekaid varje lava portaalile. Valguskujundusega on väga hästi ära tabatud tegelaste meeleolu ja tegevuste pingelisus.

Lavakujunduses oli vast veidi liialt palju detaile. Samas võib suurema lava korral balanss täiesti korras olla.

Autor(id): Amelie Nothomb

Žanr: draama

Näitlejad: Igor Rogatšov, Aleksandr Ivaškevitš, Julia Zozulja, Alina Karmazina, Aleksandr Kutšmezov

Tutvustus: Tuntud belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaan „Vaenlase kosmeetika“ on tõlgitud paljudesse keeltesse ja saanud väga populaarseks: selles on kaasahaarav süžee, ootamatud pöörded, kummalised mõistatused ja imepärased paljastused. Romaani põhiline eripära aga seisneb selles, et see on kirja pandud dialoogina ja seda võib tegelikult tõlgendada kui näidendit.

Lennujaamas kohtusid kaks meest – mis neid seob? Kuidas on nende saatust mõjutanud salapärane naine? Millistel minevikusündmustel baseerub olevik?

Publik on lennujaama ootesaalis koos Aleksandr Ivaškevitši ja Igor Rogatšovi tegelaskujudega, kes hoiavad teid põnevil kogu etenduse aja ja hämmastavad täiesti ootamatu lõpplahendusega.

Hinnang: Vene teater vaimustab Sadamateatrisse väga tõetruulennujaama ehitamisega. Ja mitte ainult lavatehnikud ei olnud suurepärased vaid kogu meeskond tegutses laitmatult, et lennujaama illusioon oleks täiuslik. See tähendab publikule tavapärasest rohkem jalgaderuumi ja laiemaid istmeid. Teatri jaoks tähendab see muidugi väiksemat publikut - saali lihtsalt ei mahu.

Enamuse aja olid laval vaid kaks meest. Esmalt lihtsalt kaks edasilükatud lendu ootajat, aga mida edasi, seda segasemaks asi läheb. Arutusele tulevad sündmused 20 ja 10 aastat tagasi. Selgub, et kohtumine ei ole juhuslik. Lõpplahendus on tõesi üllatav ja tehniliselt vinge.

Autor(id): Heiki Vilep

Žanr: komöödia

Näitlejad: Veikko Täär, Peeter Sibul, Jose Maria German Gonzales Torres

Tutvustus: Elu filmis või film elus?

E-riigina kuulsust koguval Eestimaal sarnaneb elu üha enam seebiseriaaliga. Ammustest aegadest tunnustatud püsiväärtused on keeratud pea peale, noorsugu elab virtuaalmaailmas ja lihtsat külameest kisub jooma.

Nii võibki juhtuda, et ühel heal päeval ei tee mõni inimene enam vahet, kas ta elab päris maailmas või filmis. Kuna kino tehakse kuni valitsuse tasemeni välja, siis ei ole mingi eriline üllatus, kui sinu ellu ilmub korraga luust ja lihast James Bond või vene luuraja Stirlitz, kes e-ajastule kohaselt ajavad taga kohvrit, millesse keegi lätlasest geenius on klahvide alla kokku viinud võimalused valitseda maailma.

Jant ümber kohvri käib Nuti-Lutsu külas, kus agent 007 täidab oma järjekordset missiooni. Loomulikult vahele jätmata ilusaid naisi ja Vodka-Martinit (raputatult, mitte segatult).

Ei puudu ka tulistamine, kaitsevägi, lennukid, džiibid ja plahvatused. Ja need kõik on päris tõelised. Tõelised on ka balletitantsunumbrid, ooperiaariad ja etenduses kõlav muusika.

Avatud on ehtsas inglise stiilis kohvik ja muud puhvetid ning tegelased ei poe kellegi eest peitu ka väljaspool etendust. Külastajad leiavad endale tegevust nii enne etendust kui ka vaheajal.

Hinnang: Selle nimel, et külastaja võiks rahule jääda on kõvasti vaeva nähtud. Veidi militaarne ta ju on, aga on ka kõike muud. Kokku on pandud poliitiline farss ja poetaguste meeste udujutud. Vürtsiks erinevad ooperiaariad ja senusaalne tants ja paroodia. Ei mäletagi, millal etendusse mängitakse sisse reaalne lennushow.

Ülimalt vedas ilmaga. Kui töölt kojutulekut jäi kummitama on-line teade sellest, et suure vihma tõttu on Riia-Vaksali viadukt üleujutuse tõttu suletud, siis Lutsu külas säras päike ja oli väga õdus olemine. Pooltuhat külastajat mahtus väga mugavalt etenduse alale ära.

Žanr: monoetendus

Näitlejad: Priit Kruus

Tutvustus: Kuidas saada heaks õpetajaks?

Priit Kruus on pedagoog. Ta töötas aastaid eesti keele ja kirjanduse õpetajana, praegu aga koolitab tulevasi õpetajaid. Neid ei ole piisavalt. Umbes kümmekonna aasta pärast, siis kui Priidu enda lapsed koolipinki nühivad, ootab Eestit ees suurem õpetajatepuudus. Mida siis teha – kas minna tagasi kooli? Selgub, et see ei olegi nii lihtne...

Kinoteatri uus lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ on lugu noorest õpetajast, kel on veel hästi meeles oma põhikooliaegsed õpetajad - vana kooli pedagoogid, raudse kaardikepi ja terava ütlemisega. Teda kannustab soov saada heaks õpetajaks, aga mitte muutuda nendesugusteks. Meil kõigil on olnud oma õpetaja Tammik, kes kõigi karmide õpetaja koondkujuna on meie edasist elu mõjutanud. Aga milline peaks olema see õpetaja, keda tahaksime oma lapsi õpetama?

Hinnang: Inimesena, kes on ühel või teisel kombel kooliga seotud 83% oma elust olnud seotud kooli ja seal õpetamisega on mul väga raske antud lavastusele alla viie tärni anda. Selles on nii palju tuttavat ja hinge kriipivatat.

Jah, ma arvan, et igal koolilõpetajal on kunagi olnud oma õpetaja Tammik, keda kooli ajal karta või isegi vihata, aga pärast mõne aja möödumist aegajalt hea sõnaga meelde tuletada. Ja muidugi on alati olnud pelgalt tunniandjaid, kes tegutsevad vaid iseenda heaolu nimel ning õpilastele haiget teinud enda ego hoidmiseks.

Aga heade noorte õpetajate leidmisega on alati probleeme olnud. Kui inimene oskab ainet ja tunneb kihku õpetada, siis leiduba alati palju kaikaid kodarasse loopijaid. Küll teevad õpilased nende peal elavkatseid, küll annab juhtkond lisaülesandeid, ning lapsevanemad tõmbavad oma emotsioonidel põhinevaite arvamustega valjuhäälselt vee peale. Ja pole siis ime, et nõrgemad lahkuvad ja tugevamad muutuvadki aastate jooksul õptaja Tammikuteks.

Priit haaras publiku hästi kaasa ning video lõigud rikastasid etendust hästi.

Autor(id): Eduardo Galán

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Guido Kangur, Karin Tammaru

Tutvustus: Lola on noor ja harimatu naine, kes töötab supermarketi kassapidajana, Ortiz aga pahur kirjandusõpetaja, kes loeb kannatamatult päevi pensionini. Nende väga ebatõenäolise kohtumise põhjustab käitumisprobleemidega Daniel, Lola poeg ja Ortizi õpilane. Püüdes koos teismelist aidata, hakkab mõlema hall argipäev ootamatult erksamaid värve omandama. See on lugu õppimisest ja õpetamisest nii koolis, elus kui ka tundemaailmas – kui kedagi armastad, siis võtad ka vastutuse.

Hispaania kirjaniku sotsiaalselt tundlik tekst on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega.

Hinnang: Kooliga pikalt seotud inimesena mulle see lugu mulle väga meeldis, mis sest, et kooli teema antud tekstis on suhteliselt kõrvaline. Kõige aluseks on ikkagi inimsuhted. Need võivad ajas muutuda. Lihtsate vahenditega toodi kahe tegelaskuju järgi lavale väga sügav lugu. Lõpuks ometi nägin, kuidas võib aastavahetusel hispaanlaste komme viinamarju süüa välja näha.

Natuke häirib juba ka reklaamides kasutatud mitmetasandiline tekst taustal ja laes. Omamoodi huvitav leid valguse tugevuse või nurga abil esile tuua erinevaid osi tekstist, aga ikka ja jälle kippus taust esiletoodud teksti ära sööma.

Mõlemad näitlejad tegid oma rolli nauditavaks. Dünaamika oli hea.

Autor(id): Uku Uusberg

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets, Uku Uusberg

Tutvustus: HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal “sündmus”, mitte “üritus”. Et “üritus” on nurjunud katse. LEO: Kes ütleb, et see nurjub?

Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris. Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend. Nii lihtsalt ka ei saa.

Lugu on Armastusest.

Hinnang: Täitsa uue lähenemisega värskendav tükk Vanemuise mängukavas ja huvitav täiendus eesti dramaturgiale. Mis sest, et järjekordne Hamleti tõlgendus. Tõsi Hamlet on üsna teisejärguline tegelane selles segases loos. Ja selliseid teisejärgulisi, kuid siiski tähtsaid rolle on mitmeid.

Päris huvitav oleks näha, kuidas see tükk välja näeks Broadway laval. Kuigi üsna suure tõenäosusega lükataks see seal kõrvale, kuna sealsel publikul ei ole kahte keelt, mida nad oskaksid piisavalt hästi, et tekstist aru saada. Off-Broadwayl võiks tulla kõne alla tulla kombinatsioon inglise-prantsuse. Aga kindlasti mängitaks seal sama teksti vähemalt kolmandiku võrra kiiremini.

Kuuekümneseks saanud Aivar Tommingast oli väga nauditav jälgida ka siis, kui valgustaja lava üsna pimedaks jättis. Küllike Saldre kakskeelne roll oli eluküps. Lavastaja enda mängitud roll andis etendusele päris tubli annuse värvikust. Noore Dvinianinovi mässumeelne sõnaohter valgustaja roll oli ka veenev.

Helikujundus oli nii hea, et tekitas kohati tunde, et oleks vaja kõrvaklappe. Segadusse ajavat müra ja mulinat oli päris palju. Samas käis kõik kujeldatava Vana Teatriga väga hästi kokku. Prooviperioodil võib helireostus olla kohati veel suuremgi.

Lavakujunduses mindi võib-olla natuke liiale lihtsalt naerutamiseks ehitatud kaadervärkidega. Kitsapoolne kõrge uks taamal mõjus võimsalt, aga kahjuks jääb umbes poolele saalile nähtamatuks. Võib-olla oleks pidanud saali lisama paar ekraani, kuhu näidata seda osa etendusest, mis varjule jäi.

Ainus kunstiline ja tehniline läbikukkumine oli valgustite allakukkumise effekt. Seda eriti esimesel korral, kui viimane kolmandik kukkumisest oli ilmselgelt aeglustuva liikumisega. Pürotehnikat poleks vaja olnud, sest eteendus oli piisavalt huvitav - magajaid polnud, keda äratada.

Aga kolme tunnise etenduse lõpus sai koju minna oluliselt paremas tujus, kui etendusele tuldud.

Žanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak

Tutvustus:

“Valge ingli” kohvik asus Pesti poolel Doonau idakaldal, püha Margiti saare vastas ning spioonid sisenesid selle härmatanud pöörduksest hetkel, kui kõrval asuva kiriku kell paksus lumesajus summutatult seitse lõi.

Kontrast kahe – ustest välja- ja sissepoole jääva – maailma vahel oli ühtaegu ootamatu ja täielik. Üks samm üle läve – ning lumi, külm ja Budapesti elutute tänavate jäine, pime, vaikne üksildus muundus võluväel soojuseks ja säraks, rõõmsaks naeruks ja häältesuminaks.

Tiina, Erki, Taavi ja Juhan kutsuvad teid päris Budapesti ning pakuvad klaasikese ehtsat tokaid.

Hinnang: Väga omapärane kuid samas päris hea etendus. Eriti meeldis alguse pantomiim koos paljude visuaalsete trikkidega. Ega väga mugav ei olnud seda märgata, aga kui märkasid, siis enamasti pani näo muigele. Kostüümidega oli palju vaeva nähtud, et esmapilgul kõik väljha ei paistaks, aga siis saaks kiiresti muutuda.

Väga hästi kasutati ära ruumi. Mis sest, et oli üsna kitsas. Valguskujundus hoidis erinevad ruumiosad peidus ja tõi need esile just siis, kui selleks õige aeg. Huvitav oleks teada, kui paljud tavakülastajad märkaksid tavapäeval laemaali ja kui paljud püüaksid sellele selgitust leida.

Kuigi antud etendust on kohati ebamugav jälgida, sest näitleja tungib pidevalt sinu ruumi ja päris palju aega kulutatakse aja täitmisele tokai veinist sogades, on üldmulje väga hea.

Autor(id): Eugene O´Neill

Žanr: draama

Näitlejad: Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Roland Laos, Märt Avandi, Taavi Teplenkov

Tutvustus: Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu. Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse. „Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas. Tegevus toimub hooletusse jäetud talus Connecticutis 1923. aasta septembris. Rentnik Phil Hogan on intriigitseja, kõva südamega ja kitsi nagu too maa, mida ta vaevaga harima peab. Ta tütar Josie, terava keele ja kõva käega iiri naine, on külas levinud kahtlasest kuulsusest hoolimata süütu ja lootusetult Jamesi armunud. Maaomanik James Tyrone on Phili joomakaaslane, küüniline enesehävitaja, põdedes ema surmast põhjustatud hingetraumat. Kõigi nende saatust muudab üks kuuvalge öö. Hogan planeerib kuratlikku intriigi, ent Josie’ ja Tyrone’i jaoks saab sellest tõerääkimise ja armastuse öö.

Hinnang: Kavalehel on viis nime, lõpuni peb neist vastu vaid kolm, enamuse teisest vaatusest on laval vaid kaks. Kõik saavad oma rollidega väga hästi hakkama. Dialoogid kipuvad pikaks, aga samas ega midagi väga välja lõigata ka ei saa.

Autor(id): Semjon Zlotnikov

Žanr: draama

Näitlejad: Piret Kuub, Peeter Piiri

Tutvustus: Peaaegu tragikoomiline lugu igatsusest armastuse järele. Juba abielus olnud keskealine naine otsib endale meest, et mitte jääda elu lõpuni üksikuks. Sõbranna saadabki talle mehe ja algab casting. Kas see mees ikka on see õige, see inimene, kellega tahaks koos veeta oma ülejäänud elupäevi?

Hinnang: Soojenduseks väike matemaatika ülesanne. Etendusele oli viis vaba kohta, mis teeb saali täituvuseks 66,7 protsenti. Laval mees ja naine, kes sisustasid üle kahe tunni väga korralikult ära. Kaminaga toas askeldasid veel kaameramees, helitehnik ning lavastaja. Mitu inimest oli laupäevasel õhtul kogunenud Vilde teatri etendusele.

Karavan esitas kunagi laulu, millesse oli peidetud ema manitsus "Mees peab täpne olema!". Selle sama reegli vastu eksimisest saab alguse eelarvamustest ja varasemastest kibestumistest pingestatud pimekohting. Naine paneb jalga kõrged konsad ja hakkab jõuliselt oma tahtmist peale suruma. Mehel on mitu võimalust saba jalge vahele tõmmata, kuid ta ei tee seda mitte. Jättes vahele kurameerimise perioodi jõutakse kiiresti intiimse suhteni. Kui esimene eufooria on möödas saab ka mees sõna sekka öelda, mis viib päris inetu röökimiseni. Aga lavastajal on ikka vimka varuks, kuidas publikule lõpplahendus rääkimata jätta ning etenduse lõpuni pinget üleval hoida.

Väikse mängupaiga võluks on see, et mõlema näitleja väga hea miimika ja kehakeel on kohe vaataja silme all. Kõik oli nii vahetu ja ehe.

Autor(id): Graham Linehan

Žanr: komöödia

Näitlejad: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Jüri Tiidus, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Ester Pajusoo, Egon Nuter (külalisena)

Tutvustus: Vana maja, suur ja päevinäinud, päris raudtee külje all. Kui rongid mööda sõidavad, maja vappub ja kägiseb ning tuled kustuvad... Nagu ütleb üks tegelastest: sel majal on iseloomu! Nii, nagu tema perenaisel vanaproua Wilberforce'ilgi, kes elab üksikuna selles kummalises majas koos oma haige papagoiga. Ja siis see algab, saabuvad üürnikud – meeste kvintett, kes otsib ruume, et harjutada oma pillimängu. Heauskne majaproua on vaimustuses... kuni hakkab selguma üürnike tõeline taust; muusikud osutuvad kriminaalideks, meesteks, kes valmistuvad ülikavalaks pangarööviks. Kriminaalne komöödia või siis koomiline kriminull, kuidas kellelegi meeldib, on stiilne ja nõudlik žanr. Vanaproua Wilberforce'i osas on Ita Ever, kes tähistab 2013. aastal oma 60 aasta lavajuubelit. Talle sekundeerib tõeline meistrite ansambel: Lembit Ulfsak, Ain Lutsepp, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Egon Nuter jt.

Hinnang: Huvitavalt pöördlava pöörlemisega alanud etendus. Tegevuspaik tutvustati kenasti ära, enne kui mäng algas. Lavakujundus oli hea.Ja muidugi näitlejad oskasid oma rollid elama panna. Tegevus oli komöödia kohta veidi aeglanegi, aga nii toodi esile Briti eluolu ja huumor.

Väga meeldis valguskujundus, kuigi tagumine valgussild oli nähtaval. Rongi möödumine suudeti üsna veenvalt edasi anda.

Autor(id): Mike Yeaman

Žanr: komöödia

Näitlejad: Ene Järvis, Väino Laes, Agnes Aaliste, Veljo Reinik, Martin Kõiv, Madis Milling

Tutvustus: On näitemänge, mille žanrit on lihtne määrata: see on draama, see on komöödia, see tragikomöödia, see lihtsalt näidend... Aga on ka selliseid, mida niimoodi ühe sõnaga defineerida ei ole võimalik. Säärane lugu on ka Mike Yeamani (Inglismaa) kelmikomöödiaga „Kanuusõit algajatele“, mis esietendus Inglismaal South Shieldsis, teatris nimega The Customs House 2010. aasta juulis. Kelmikomöödia küll – seda sisu poolest, aga kohati võtab see draama värve, kohati pöörab situatsioonikoomikasse, lõpupoole võtab lausa farsi ilme, aga päris lõpus, kus tegevus jõuab kulminatsiooni, saab sellest järsku „must“ komöödia. Mike Yeaman segab neid žanre kerge ja mõnusa dialoogiga ning tulemus on erakordselt põnev ja naljakas.

„Kanuusõidu“ aluseks on käesoleva sajandi esimesel kümnendil toimunu – nimelt lavastas endine õpetaja ja vanglaametnik John Darwin Hartlepoolis kanuuõnnetuse ja jäi kadunuks peaaegu kaheksaks aastaks. Sündmus äratas Inglismaal sellist tähelepanu, et sellest kirjutati koguni romaan ja lavastatti TV-seriaal. Ning seejärel tuli Mike Yeamani teatrile ümbertöötletud versioon. Frank ja Beryl, kes ei ole enam kaugeltki esimeses nooruses, mõtlevad välja triki, kuidas pääseda finantsraskustest ja selle asemel veeta muretu vanaduspõlv lõunamaa sooja päikese all. Väga lihtne ja lollikindel: kui mees on suure raha eest kindlustatud ja juhtub näiteks kanuusõidul õnnetuse läbi hukkuma, siis saab naine hunniku raha. Frank peab surnu mängimiseks olema mõnda aega peidus – ka oma laste eest, sest turvalisuse huvides ei saa neile rääkida – ,siis sõitma valepassiga kodust kaugele ära, ja kui rahad käes, siis lendab Beryl talle „paradiisi“ järele. Aga tegelikkuses ei lähe kõik sugugi nii libedalt. Abielupaari teele veereb aina uusi takistusi ja nende pettus ähvardab ka üsna tühiste juhuste läbi kohe-kohe ilmsiks tulla...

Hinnang: Vaatamata sellele, et juba tund enne etendust sadas peent uduvihma ja etenduse ajal see tugevnes oli kohale tulnud palju rohkem rahvast, kui teistele tänavustele etendustele. Ja etendus oli seda väärt, et istuda kolm tundi (koos vaheaja ja pool tundi varem koha kinni panemisega) vihmas.

Hea leid suveetenduseks.

Žanr: muusikal

Tutvustus: 10 päeva jooksul valminud muusikalise lavalooga "Kassid" tähistab Kollase Kassi Suvekool oma 5. aastapäeva. Janek Savolaineni ja Katrin Pärna juhendamise all saavad lapsed osa tervest lavastusprotsessist. Lisaks tuleb neil osata kasutada grimmi, kostüüme, mikrofone ning õppida näitlejameisterlikkust ning lavalist liikumist.

Hinnang: Sadamateatrist suurde majja ümber kolimine andis noortele Kollase Kassi Suvekooli jüngritele juurde palju tehnilisi võimalusi ja paljusid neist kasutati väga osavalt ära.

Nagu muusikalidega ikka tekkib küsimus, kui palju lauldi otse ja kui palju tuli lindistuselt. Kohati tundus, et pudikeelest sai ebainimlikult ruttu korralik lauluhääl. Aga laulmist oldi harjutatud ja suudeti seda koos päris hästi teha. Enamus sõnu kostis rõdu keskele ära. Väga hea idee oli kasutada elavat muusikat. Lastele tegi see asja kindlasti raskemaks, aga lavaaugus olnud pianist andis üldpildile palju lisatoone.

Valguskujundus oli mitmekesine ja huvitav. Kui lapsed said ise selle loomisele kaasa lüüa, siis on see väga hea õppetund. Kuigi kardan, et seekordsed üheksa päeva kulusid rohkem koos laulmise ja liikumise peale.

Kollase Kassi meeskond on järjekordselt väga hea töö ära teinud.

Autor(id): Voltaire

Žanr: draama

Näitlejad: Kauri Kaljuste, Anneli Ojaste, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Kätlin Armei, Tess Pauskar, Elli-Maria Mäesalu, Mari Anton, Merilin Jürjo, Annes Aus, Anzela Tjuljukova

Tutvustus: Mis siis kui ühel päeval saatuslikud ilusad silmad ja vägevad jalahoobid tagumikku sunnivad meid lahkuma koduhoovist ja paiskavad silmitsi elukooliga; kui tabame end küsimast, kes vastutab selle maailmaruumi hullumaja eest; kui kangelased osutuvad mõrtsukateks, valitsejad võlglasteks ja mungad varasteks; kui vaieldamatuks staatuse märgiks tehakse edev ja keerukas nimi. Kas õnn peitub rahas, kunstides või võimus? Kas unistuste täitumine on see, mida me tegelikult tahame? Kes on lõppeks targemad, kas filosoofid, professorid, valitsejad või narrid? Selliste ja teiste inimlike küsimustega seisab silmitsi meie loo kangelane, prantsuskeelselt Candide’iks (lihtsameelseks) kutsutu. Voltaire on Eesti teatrilavadel olnud suhteliselt harv tegelane – ehk seetõttu, et tema parimad teosed pole kirjutatud näidendina. Seekord on eesti publikul võimalik tutvuda autori peateosega, mis omal ajal oli euroopalikus teadvuses pöördelise tähtsusega. Kuigi aeg on muutunud, siis kas sellega ka inimloomus või on meil ka tänapäeval põhjust äratundmisrõõmust/valust naerda ja nutta?

Hinnang: Järjekordne etendus, mis annab professionaalsele teatrile silmad ette. Kasutatakse tempokalt väga palju erinevaid valguspilte ja mängitakse julgelt kostüümi ja ruumiga. Mängitakse väga eripalgelist muusikat ning tuuakse välja diapositiiviaparat. Ja muidugi kogu lust, millega seda kõike laval tehakse.

Kui vaid saaks algusaja paika ning vaheaja pikkus jääks väljakuulutatud suurusjärku.

Alguses oli tekst ülimalt filosoofiline ja taustategevus vulgaarne. Mida edasi, seda arusaadavamaks tekst muutus ja üha rohkem tekkis kaks leeri praeguse olukorra kirjeldamiseks. Õnne leidmine töötamises on tegelikult päris hea kujund. Sama moodi ka lõputud viited, kui halvasti on läbi sajandite naisi, teist värvi või usku inimesi koheldud. Kunagi ei ole nii halb, et enam halvemini minna ei saa.

Autor(id): Ivan Võrõpajev

Žanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Kristel Leemend, Katrin Pärn, Mart Aas, Siim Angerpikk

Tutvustus: Vene Teatri ja Tartu Uue Teatri koostööprojekt

Alguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju “ammu selge olema”. Aga ootamatult selgus, et ei ole.

Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt. Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel kui vaatajatel. Alguses mängisime seda salaja, Tallinnas, – peaaegu nii, et ise ka ei teadnud. Nüüd tuleme teadlikult põranda alt välja – alguses Tartus, õhtul. Ja siis – et illusioon oleks täielik – Tartus, öösel. Ja siis jälle Tallinnas.

/… “Peab ju olema mingigi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses!”…/

Hinnang: Illusioonid algavad juba kakskeelset plakatit lugedes. Jääb mulje, et laval hakkab käima kaks erinevat etendust kaheksa näitlejaga - üks vene, teine eesti keeles ning, et mõlemad versioonid tõlgitakse. Tõsi tähelepanelikum teatrikülastaja leiab Uue teatri kodulehelt märkuse, et Tartus mängitakse vaid eesti keelses. Seega neile, kes lootsid osa saada vene temperamendist tuleb pettuda.

Järgmine illusioon paljastab oma pale, kui täpselt etenduse alguses teatatakse, et lavastus ei etendugi Uue teatri tavapärasel laval, vaid et tuleb jalutada uude mängupaika. Illusiooni kordaminekule aitavad kaasa väga maitsvad ja teatrile tavapäratult suured koogid ning suur tee valik.

Ja siis selgub, et uues mängupaigas lava ei olegi. Tõusvad pingiread algavad kohe seina äärest. Viis pingirida, üks lühter, kõlar ja paar prožektorit täidavad kogu ruumi (loe selle osa ruumist, mis publiku ja näitlejate jaoks kardinaga on antud näitemänguks eraldatud).

Sissejuhatav muusika vaikib, publiku valgus kustub, aga eesriiet ei tõuse. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et eesriiet ei olegi. Publiku seas avaneb sülearvuti kaas ja 21 leheküljelise .pdf faili taustavalguse saatel loetakse ikka mitu lehekülge teksti ette. Ka see illusioon, et näitlejatel on tekst alati peas saab kiirelt purustatud. Kuigi valgust on ülimalt vähe tunneb kogu 30 pealine publik ennast keset kummutusliku lugu just nagu oleks ise lavale astunud. Tasapidi lisanduvad valgustusse veel kolm sülearvutit ja siis ka lakke suunatud prožektorivalgus, mis süvendab laval olemise tunnet.

Dialoogi ei ole, kosüümi ega dekoratsioone ka mitte, helikujunudses vaid vaikselt tiksuvad kellad, butafooriks vaid sülearvutid, veepudelid ja kõhatabletid. Monoloogid vahelduvad, tekts on nii pingeline, et paneb kuulama. Ja siis pidevalt peas tekkiv tunne, et Sina ise oled vaikse pealtkuulajana oluline osaline. Täitsa eriline tunne. See on illusioon, mille saladust ma reetma ei hakka - kui olete teatrimaagiaks valmis, siis leiate selle etenduse kindlasti üles.

Eriti hea deklameerimisoskusega paistis silma Mart Aas. Kui etendus lavastada monotükina, siis veaks ta selle kindlasti välja. Tõsi nelja näitleja kasutamine aitas tekstile anda rohkem varjundit.

Märkused: Esietendus. Etendusele tulles riietu mugavalt (et saaksid 90 minutit ühe koha peal istuda) punasesse või musta. Lühikeste pauside tarvis ei ole üldse halb mõte kaasa võtta väike veepudel.

Autor(id): Birk Rohelend

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Airé Pajur, Rein Annuk, Katriin Laurson, Priit Tsirp, Egle Adams (Tartu Üliõpilasteater), Taavo Mägiveer

Tutvustus: Teodor ja Julia on olnud abielus 33 aastat. Kas sellest piisab? Nende elud ja ambitsioonid on olnud väga erinevad, kuid neid ühendavad minevik ja kaks edukat täiskasvanud last, Elise ja Robert. Öeldakse, et vanemaid ei saa valida, aga valida peaks saama enda eluteed. Kui kerge või raske see lastele on, kui kõige suuremad mõjutajad – vanemad – on rahulolematud, kiuslikud, hukkamõistvad või lihtsalt õnnetud? Teodor ja Julia on alati tahtnud välja paista kui täiuslik abielupaar, aga millise hinnaga ja milleks, kas enam on jaksu võõraste jaoks teeselda? Palju laheneb iga-aastasel koosviibimisel – mamma surma-aastapäeval! Või kas laheneb…?

Hinnang: Järjekordne huvitav mängupaik Tartu linnas. Jaanuaris on ruum küll külm, aga hilissügisesest Tabivere tuulikust siiski soojem. Kuna näitemängu tegevus toimub restoranis, siis sobib pubi tüki jaoks suurepäraselt.

Tükk on selline, et seda arvustada või sisu ümber jutustada oleks mõttetu. Kui tahad teada, pead ise vaatama.

Autor(id): Eric-Emmanuel Schmitt

Žanr: draama

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Ines Aru

Tutvustus: 10-aastane Oscar on haige. Nii haige, et tema kehal on jõudu vaid loetud päevadeks. Õnneks on olemas Roosamamma, kes pakub Oscarile välja mängu – elada iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat. Teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus – need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma saatusele.

„Oscarit ja Roosamammat“ on lavastuse pea kuue eluaasta jooksul mängitud Eesti igas nurgas. Üllar Saaremäe: "Näitlejana on ühe lavastuse mängimine nii palju kordi juba suur kogemus. Kuna see lugu on väga puudutav, on isegi raske sõnades välja öelda, mida see minus on setitanud. Igal juhul on see õpetanud inimeseks olemist."

Hinnang: Olgu kohe alguses ära öeldud, et olin varasema meediaarvustuse põhjal veidi negetiivselt eelhäälestatud antud tüki suhtes. Kuigi 150 mängukorda tegi uudishimulikuks.

Aga nüüd on mul väga hea meel, et sain täismajale läinud etendusele ühe viimastest piletitest. Nähtu oli igat senti väärt. Eks selle tõestuseks on ka aplausi ajal püsti tõusnud publik. Kui paljujud näietmängud eesti teatrites saavad uhkeldada sellega, et 150+n etendusel on saal rahvast täis ja publik tõuseb ühe mehena püsti.

Nii hea tükk, et teeb keeletuks. Lihtne lavakujundus ja rekvisiit,, aga nii soojad ja südamlikud tegelased, kes aitavad üksteit raskel hetkel. Usu teemat ei suruta peale, aga jumalaga rääkimine annab peategelasele leevendust ning tröösti.

Loodan, et iga inimese jaoks on vajalikul hetkel olemas oma Roosamamma, kes julgeb ära kuulata abivajaja mured ning suudab oma elutahtega sütitada valust üle olema. Tegemist on ju tegelikult traagilise looga,, aga ühe väikse poisi ja vanamemme sõprusest said oma osa julgustust ja leevendust teisedki. Looduse vastu ei saa meist keegi, lõpuks tuleb surm nagunii. Aga surm ei tohiks olla liialt piinarikas ei minejale ega tema lähedastele.

Märkused: Üks etendustest, mida julgen soovitada.

Autor(id): Mehis Pihla

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Liis Barkala, Marek Ranne, Airé Pajur

Tutvustus: Näidendi on kirjutanud noor näitekirjanik Mehis Pihla. "Maria eri" on lugu suhtest, selle probleemidest ja sinna juurde kuuluvast meeletust kirest. Kaunis naine Maria on aastaid oma soove ja unistusi alla surudes teinud seda, mida lähedased ja elukaaslane on tahtnud. Ühel hetkel hakkab, aga kannatusteanum täis saama. Kas ja kuidas naine oma probleemidele lahenduse leiab, näeb etendusel.

Hinnang: Omapärane spiraalis ümber palava pudru keerutamine. Arvad, et üks koht on jahtunud, aga siis kõrvetad end jälle. Lõpus saad küll väikse suutäie alla neelatud, aga aru ei saa, mis puder see ikka oli. Armukolmnurk kahe osalejaga või ei olnud neid niigi palju. Tüdimus, kartus ja oskamatus astuda uusi samme väljumaks tavapärasest rutiinist.

Väga hästi mängitud rollid. Marek tundus algul liialt kange, aga etenduse edenedes pakatas temast üha rohkem energiat.

Märkused: Viimane etendus Tartus. Tasub jälgida reklaami ja ringreisi sihtkohtades end publiku sekka kontvõõraks sokutada.

Autor(id): Disney ja Cameron Mackintoshi

Žanr: muusikal

Näitlejad: Nele-Liis Vaiksoo, Andres Mähar, Eve Kivisaar, Veikko Täär, Merle Jääger, Simo Breede, Erkki Rebane, Raivo Adlas, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Valentina Kremen, Kristiina Raahel Uiga, Karoliine Pärlin, Laura Danilas, Alger Ahuna, Kaspar Kiisk, Mihkel Känd

Tutvustus: Idatuul toob Bankside perekonda Kirsipuude alleel uue lapsehoidja, ülimalt edeva, eneseteadliku ja maagiliste võimetega Mary Poppinsi. Bankside võsud Michael ja Jane satuvad koos temaga uskumatutesse seiklustesse. Paraku jääb Mary üksnes niikauaks, kui tuul pöördub… Enamasti kõlab muusikalis Sherman Brothersi filmi tarbeks loodud muusika, ent lisatud on ka uusi laule, mille autoreiks on George Stiles ja Anthony Drewe. Londonis 2004 toimunud esietendusel mängis Maryt Laura Michelle Kelly, kes sai osatäitmise eest Lawrence Olivier’ auhinna. Broadwayl toodi muusikal lavale 2006.

Hinnang: Etenduse tehnilise küljega on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on kogu seda tööd väärt. Kui esimesel pilgul tundub, et valguspuldile on enne etenduse algust nullimine tegemata, siis õige pea saan enda eksimusest aru. Tänu just sellistele tavatutele valgusega mängimistele tekivad lisaefektid, mida teatrist ei ootakski. Kui lisada siia inimkehakujud, püstisest seinast üles jalutamised, laste ennastsalgav tegevus, enamasti toredad laulud, siis saabki kokku lasteetenduse, mida naudivad nii suured kui väikesed. Tõsi sülelastele on etendus siiski natuke liiga pikk ja kurnav.

Teine vaatus läks natukene liialt tantsupeoks, muidu oli liikumine hästi paigas. Lauldi hästi. Eriti meeldis südamlik linnusööda müüja. Tekstid olid võib-olla veidi keerulised, seepärast oli naaberpinkidest teismelistel kuulda norinat "juba jälle laulavad". Ja ega ise ei oleks kõikide laulude tekste võimeline tekstiraamatust soravalt lugema.

Märkused: Esimene muusikal (kaheksateistkümnest), mis minu subjektiivsel skaalal saab viis tärni, kuigi olen juba ammu öelnud, et muusikalid mulle meeldivad.

Kuidas mõjutab teatrielamust see, milline ilm ja olud võtavad sind vastu pärast etendust? Varem ei olnud selle nurga aelt mõelnud enne, kui tuttav põhjendas teatrisse autoga tulemsit võimaliku külma ilmaga pärast etendust. Täna võttis soojast saalist väljudes vastu tihe lörts ning mobiilis ootas sõnum, et tuleks töö juurde jooksta elektrikatkestuse tagajärgi likvideerima. Peab tunnistama, et üsna palju algsest meeleolust läks kaduma küll. Aga ikkagi eelistan ka edaspidi teatrisse minna jala või bussiga - auto väljast puhastamine ja niiskusest uduste akendega auto roolis oldud minutid oleksid veel masendavad, kui läbimärg jope koju jõudes.

Autor(id): Eldar Rjazanov, Emil Braginski

Žanr: komöödia

Näitlejad: Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel, Marin Mägi

Tutvustus: Tõrksa taltsutamise lugu meisterlikult kirjutatud rollidega - on naine, kes on üksi ja teeb tööd. Ja on mees, kes on samuti üksi. Ka tema käib tööl. Nad kohtuvad. Armastus on igal pool, isegi tööpostil. Nii võibki öelda "ka ülemus on inimene...", kuigi sama hästi sobib "isegi alluv on inimene...".

Ühes läbi aegade parimas lüürilises komöödias lõpeb nali siis, kui algavad pisarad ja vastupidi. Nõukogude riigikord on ainult taust, sest tolleaegsed inimlikud omadused kannavad väärtusi ka täna.

Hinnang: Käima läks veidi aeglaselt ja lõppes veidi jantlikult, aga tervik oli väga hea. Oli mille üle naerda ja mille üle järele mõelda.

Järjekordne tõestus selle kohta, et diktori poolt peale loetud tekst mõjub hoopis teisiti, kui lavalt õeldu. Nii juhatati hästi tegevuse olustiku sisse ja pärast tänapäeva tagasi.

Autor(id): Antoša Tšehhonte

Žanr: komöödia

Näitlejad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Andrus Vaarik

Tutvustus: "Maailmale nähtamatud pisarad" on komöödia Anton Tšehhovi poolt nooruses Antoša Tšehhonte nime all avaldatud humoristlike lugude põhjal. Arstiteaduskonnas õppides kirjutas Tšehhov huumoriajakirjadele lühijutte lisaraha teenimiseks, saavutas, aga varsti niisuguse menu, et teda hakati avaldama regulaarselt. Need "väikeste inimeste" lood pilavad silmakirjalikkust, lipitsemist, kergemeelsust, enesekesksust ja muid inimlikke patte, kuid sisaldavad ka palju soojust oma tegelaste suhtes, kes ehk meist kõigist nii väga ei erinegi. Lavastus hõlmab lühijutte "Paks ja peenike", "Missugune kolmest", "Diplomaat", "Albioni tütar", "Õnnepojuke", "Koomik" ja "Maailmale nähtamatud pisarad" ning lühinäidendeid "Abieluettepanek" ja "Karu".

Hinnang: Kui kaks aastat tagasi üllatas Linnateater sellega, kuidas muuta vaatajatele laval toimuv võimalikult kergesti jälgitavaks, siis seekord mindi teist teed. Etendus algab juba peale pimendatud saaliga ja väga palju tegevusestki toimub hämaras või siis sinises valguses. On vaid üks korralikult väljavalgustatud punkt, aga seda kasutatakse vaid ühest novellist teisele üleminekuks. Seega kui tahate enne etendust kavalehele pilgu peale visata, siis tehke seda koridoris - saalis on lugemiseks liiga pime.

Etendus algab rongis. Sinised tuled ja kõikuvad reisiad tekitavad küll rongisõidu mulje, kuid üsna pea kaob sõit viinajoomise käigus ära. Eks kahe kõikumise kokkuviimine ongi näitlejameisterlikkuse tipp. Novelli puänt on kiiresti etteaimatav, aga seda lastakse publikul päris kaua oodata.

Teises novellis mängiti väga kenasti välja meeleolumuutus, kui mees sai teada kelleks lapsepõlvesõber vahepeal saanud on. Võimu kummardamine ja lipitsemine antakse elavalt edasi.

Kolme valiku lookeses vastandatakse erinevad abielu käsitlevad mõttemaailmad. Tuuled vahetavad ikka väga kiiresti suunda. Komödiandi loos keeratakse vedru veel rohkem pingule. Ning "Karu" vallutab toolide purunemise mürinal publiku südame.

Diplomaadi roll annab võimaluse särada sõnaosaval Andres Vaarikul ning annab võimaluse siduda näidendi alguses viimases kupees sõitnud nunnad ning viimases novellis viina jagava pastori.

Selleks, et näidendis veidi ka allapoole vööd nalju saaks tuuakse sisse kaks kalameest. Kusjuures kala asemel saab tõmbenumbriks päevavari. Kogu terviku suhtes üsna ebaoluline osa.

Abieeluettepanek oli juba tuttav Üliõpilasteatri etendusest. Seekord oli rohkem ruumi veiderdamiseks ja dialoogi arendamiseks. Kui enne ei oleks õeldud, et tegu on abieluettepanekuga, siis oleks pool sisu kaduma läinud.

Viimane novell andis näitlejatele võimaluse koos särada. Suure ruumi väikesesse ossa peita väga palju kaootilisena näivat tegevust. Pisaraid ei näe, aga need on olemas.

Väga hästi kokku pandud detailid kompenseerivad vähese valguse ning teevad etenduse nauditavaks.

Autor(id): Mika Myllyaho

Žanr: tragikomöödia

Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Indrek Taalmaa (Endla), Karol Kuntsel

Tutvustus: Mika Myllyaho triloogia - "Paanika", "Kaos", "Harmoonia" - kolmandas osas saavad lõpuks laval kokku mehed ja naised ning töö ja armastus. Töönarkomaanist lavastaja, tema teatrikunstnikust naise ning produtsendist sõbra töised ja elulised kokkupõrked panevad küsima, kust läheb mõistlik piir töö ja isikliku elu vahel? Kuidas teha nii, et ühele kirglikult pühendudes ei käriseks kohe teiselt poolt? Mil moel ja kas üldse oleks võimalik saavutada täiuslik tasakaal - harmoonia?

Hinnang: Ringikujuline publikuruum ümber kandilise laua, millel klaasist ehitis. Kolm näitlejat jooksevad ümber publiku ja näitlevad publiku ees ning sees. Kuna istume ringis, siis on kõik vaatajad ja nende reaksioonid näha. Aegajalt veel huvitavam kui näitlejate jälgimine.

Tehniliselt väga huvitav etendus. Nii mööbli, valgustuse kui videoshow poolest. Ei midagi ülepeakaela kontimurdvat, aga detailid on paigas.

Kui tavaliselt on triloogia viimane osa kõige nõrgem, siis seekord vaata et kõige tugevam. "Kaos" oli täielik ebaõnnestumine, aga nii "Paanika" kui "Harmoonia" suurepärane. Seos eelmistega on tinglik, aga kui otsida siis täitsa on olemas. Jällegi kolm erinevat hinge, kes pingesituatsioonis avanevad. Eriti sädeles Indrek Taalmaa.

Selleks, et saada kuuendat tärni pidanuks kavalehe tegijad toetama leedukate asemel eestlasi ning veidi rohkem oleks võinud olla suhtlust publikuga.

Autor(id): Kauksi Ülle

Žanr: draama

Näitlejad: Andres Mähar, Raivo E. Tamm, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Birgit Õigemeel, Juss Haasma, Merle Jääger, Marje Metsur, Riho Kütsar, Tanel Jonas, Ott Sepp, Maarja Mitt, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Artur Linnus (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

Tutvustus: Peko- on ta õieti kuningas või seto jumal? Nii küsitakse seda nime kuuldes. Vahest on ta hoopis seto mees oma maal - ida ja lääne vahel omast kinni hoidmas. See on muistne muinasrokk seto ajaloo ja seto pärimuse põhjal. Kas Peko sünnib muistsel ajal või siinsamas ja nüüd? Kas ennem muutub inimene või maailm? Kuidas saada vihm Venemaale? Kas viia küünal kirikusse või viljasaagist osa kivi peale? Kumb on kõvem isamees- Koll´a või Essu? Keda võtta, keda jätta? Nalja nabani, verd varvasteni?

Hinnang: Värska lauluväljak on järjekordne Eestima pärl, kus suvise ilmaga mahutab palju inimesi ning tegevust leiab kõigile. Laat on vast veidi naiste käsitöö ja koduõlle poole kaldu, aga mis siis. Nii head mulgiputru suudab vaid ema kodus teha.

Järjekorde rahvapärimustest kokkupõimitud pseudoajalooline tükk. Seekord siis Setu keeles. Tekst oli üldiselt arusaadav või aimatav, lauludega on keerulisem.

Väga võimas lavakujundus. Juba ainuüksi see on asi, mida tasub vaadata. Võib ju õelda, et tegu on halupuudega mängimisega, aga mängupaik oli üks tervik koos kõigi oma vingerpussidega.

Väga korralik helitehnika. Kogu tekst oli hästi kosta ja arusaadav. Seto koor jäi veidi krobeliseks, aga tublid olid nad ikkagi.

Märkused: Esietendus!

Vanemuse lehel on märge "Päikesepaistelise ilma korral on etenduse jälgimisel abi nokamütsist." Minul on nokamüts peas nagunii, aga oli palju kirujaid, et päike paistab otse silma. Uskuge, mütsist on abi.

Vanemuise publikutribüüni ehitajad on järjekordselt väga suured ruumiga koonerdajad. Umbes viiekümne hea vaatekohaga lisatooli hind on see, et tribüünilt maha saamiseks on vaid üks kitsas äär - mida parem vaatekoht on, seda kauem pead etenduse lõppedes ootama, kuniks teised lahkuvad.

Suvise sooja ilmaga ei tasu karta, et teatribussis palav hakkab. Pigem tuleks sall kaasa võtta - moodne tehnika teeb bussi üsna külmaks. Aga muidu väga mugav täisteenus Vanemuise trepist treppi. Laada jaoks jäi 45 minutit enne etensust.

Autor(id): John Buchan, Patrick Barlow

Žanr: komöödia

Tutvustus: Literally nothing has been cut from this HILARIOUS AND SPECTACULAR version of Britain’s most spell-binding thriller – legendary scenes include THE CHASE ON THE FLYING SCOTSMAN, THE ESCAPE ON THE FORTH BRIDGE, THE FIRST THEATRICAL BI–PLANE CRASH EVER STAGED, THE RATHER PROVOCATIVE ‘BEDROOM’ SEQUENCE and the death-defying (or nearly!) FINALE AT THE LONDON PALLADIUM!

With four actors playing a minimum of ONE HUNDRED AND THIRTY NINE ROLES, THE 39 STEPS proves to be the most astonishing THEATRICAL TOUR DE FORCE of this, or any other, decade.

Hinnang: Neli näitlejat mängivad 39 osa. Ja teevad seda väga hästi visates aegajalt üksteisele vimkasid ja lisades vihjeid Hitchcocki filmidesse, mis üldse asjasse ei puutu. Tegelikult sai minugi puhul üheks kaalukeeleks, miks seda tükki vaatasin alles nüüd, see et liialt oli silme ees tolle kuulsa õudukameitri "Linnud". Ootasin õudusmüsteeriumi, mis mulle üldjuhul ei meeldi ja sain komöödia, mis läks täiega peale.

Väga hea näitlejatöö. Üksteise jälgimine ning lihtsate vahenditega keeruliste situatsioonide lahendamine. Taustajõud kasutasid edukalt varjuteatrit, nukke, valgust ja muusikat. Kui ka etendusel ei olnud suurt sisu, siis vorm jättis vaatajatele väga hea mulje. Vähemalt mulle...

Märkused: Kuna teater on palju väiksem võrreldes West Endi hiiglastega, on vaheajal müüdav jäätisetorbik poole väiksem. Hinnavahe nii suur ei ole. Siin küsitakse külma suutäie eest £2,50, Heinaturu teatris, aga £3.

Autor(id): Jaan Tätte

Žanr: draama

Näitlejad: Annika Rosenthal, Vaike Tiits, Marek Kõbu, Andri Viinalass, Taavi Merisalu

Tutvustus: Eit ja taat on üles kasvatanud kaunitarist tütre, kes ootab merele laternatuld näidates suurt armastust, kirge ja tulevaste laste isa. Laine rullib randa tünnid, millest ühes sisaldub noor mees, kes targem kõigist, teisest tünnist koorub raha ja ilusaid asju armastav, püksis kulda näppiv ilueedi. Tüdruk saab nende kehkendamist, enesekesksust ja armastusvõimetust jälgides teada, et meheks tuleb valida see, kes hoolib naisest, mitte kasust, mis kaunitariga kaasas käib. Mees peab südame sunnil kohale purjetama – tasapisi, et mitte laevale liiga teha,, aga kindlalt, sest armastus tunneb teed randa, kus toitu kasvatatakse ise ning kõik teod ja suhtumised käivad lihtsalt-loomulikult. See on lõbusalt kodune, paadikosudesse, põhupallidesse ja roostes rannatränisse pakitud kontrast väljaspool teatrit lokkavale tõusiklikkusele. Samblane kergendus, liivane lohutus.

Hinnang: Väga hea tasakaal erinevate tahkude vahel, lobe maalähedane tekst, kodune lavakujundus, huvitavad tegelaskujud, omapärased detailid, suurepärane näitlemine, lavastust toetav heli. Tund aega kulus väga kiiresti.

Žanr: komöödia

Näitlejad: GRJG õpetajad

Tutvustus: Kroon läheb, euro tuleb. Mõtisklusi krooni mälestuseks.

Hinnang: Viljandi Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi õpetajad kehastasid kroonidel olnud inimesi ning euroreklaami näitsikuid. Väga head kostüümid, kenasti läbimõeldud vimkadet tulvil tekst. Ning tegelaskujud mängiti väga hästi välja.

Märkused: Mul on väga hea meel, et juhtusin nende väheste hulka, kes seda etendust jälgida said. Mis sest, et hinnaks oli viiekümne matemaatikatöö parandamine ja esinemine vediikutega madalas ruumis.

Autor(id): Dan Gordon

Žanr: draama

Näitlejad: Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Robert Annus, Margus Jaanovits

Tutvustus: Enesekeskne ärimees Charlie Babbit näeb oma isa surmas ja sellega kaasnevas soliidses pärandis eelkõige päästerõngast oma makseraskustele. Ootamatult selgub, et kogu raha on isa pärandanud hoopis teisele pojale, Charlie vennale, kelle olemasolu on viimasele olnud peaaegu et saladuseks. Veelgi suurem ootamatus seisneb, aga asjaolus, et vend Raymond pole üheski mõttes tavaline inimene: tegu on autistiga, kelle aju suudab salvestada keerulisi tekste ja numbrikombinatsioone, olles samas abitu kõige lihtsamates igapäevatoimingutes. Algab kahe venna vaevaline, ühtaegu naljakas, nukker ja liigutav teekond teineteiseni.

Hinnang: Kui juttu oli kuulsast "Vihmamehe" filmist, siis millegipärast kerkis silme ette hoopis mingi teine teos. Võimalik, et draamateatris vaadatud "Vihmatantsu" aluseks olnu. Üsna mitu tuttavat arvasid, enne etenduse vaatamist, et nad on filmi näinud, kuid peale etendust muutsid meelt - kas pole filmi näinud või see on juba ununenud.

Jah, Riho Kütsari poolt mängitud Charly tekst on tõlgitud liialt labase ja ropuna, kuid samas Aivar Tommingase mängitud Vihmamees pehmendas ja tasukaalustas seda väga hästi. Näha oli, et ka Kütsarile oli nii ropp tekst ebamugav. Ju Malviuse käes olnud variant oli leebem.

Lavakujunduses oli väga palju pleksiklaasi ja läbipaistvaid valgusjuhtmeid. Õnneks ei mindud valgusmänguga liiale - või isegi jäädi liiga tagasihoidlikuks. Vihm ei olnud väga reaalne, aga muidu andis materjalivalik huvitavaid peegeldusi ja valgusmäng.

Autor(id): Ivar Põllu

Žanr: draama

Näitlejad: Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero Urke

Tutvustus: Mis minuga toimub? Kes on tegelikult kõige selle taga? Kas ma tahangi vastust?

Ilmselt mitte. Aga muide… Vastus on siin.

Hinnang: Järjekordne Uue teatri projekt, mille kallal küll meedias arutatakse, aga sisu ümberkirjutamisest käiakse mööda nagu kass ümber palava pudru. Ja see taktita õigustab end täiesti. Kohe algusest peale haaratakse publik näitemängu sisse ning hoitakse lõa otsas lõpuni välja. Ja seda ilma miljoni dollariste eriefektideta. Efekte muidugi on, nii nagu ka sõnamängudest kubiosevat teksti, tantsu, ja projektori pilte. Eriti meeldis mulle homoorikas suhtumine teatrisse ja teatri tegemisse. "Selleks, et tugevaid emotsioone saada, ei pea ju ometi teatrit tegema, piisab ju ka uuest sõjast".

Autor(id): Jean-Luc Lagarce

Žanr: draama

Näitlejad: Aleksander Eelmaa, Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Andres Raag, Peeter Jakobi (külalisena), Andero Ermel, Tõnn Lamp, Anu Lamp, Andrus Vaarik, Piret Kalda

Tutvustus: Originaalpealkiri: "Nous, les héros". © Editions Les Solitaires Intempestifs.

Jean-Luc Lagarce on Prantsusmaal hetkel kõige mängitavam kaasaegne autor, Eestis oli "Meie, kangelased" tema näidenditest esimene, mis lavale jõudis. Lugu räägib rändnäitlejate trupist 20. sajandil Euroopa südames – kuigi autor jätab tegevusaja ja -koha täpsustamata, võib mitmete vihjete alusel paigutada selle 1938. aasta Prahasse. "Meie, kangelaste" motoks on Franz Kafka "Päevikute" 1910. aasta avalause: "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub." Kafka tsiteerimine on võti näidendi mõistmiseks, sest Lagarce pole mitte ainult ammutanud temalt inspiratsiooni, vaid loonud oma näidendi Kafka kirjutistest laenatud lõike kombineerides – samas on, aga kahe autori vahelise dialoogi tulemuseks uus algupärane teos. Lagarce kirjutas "Meie, kangelased" 1994. aastal, vaid aasta enne oma surma, teatritrupile La Roulotte, mille asutajaks ja juhiks ta oli. Näidend ei räägi siiski mitte üksnes teatrist ja teatritegemisest, vaid ka teelolemisest, kodutusest ja isamaatusest, sõja ähvardavast lähedusest, inimese haprusest maailma halastamatu masinavärgi taustal ning neist, kes argielu väiksuse keskel ometi otsivad midagi suurt.

Hinnang: Hämmastav, kui palju teatrid on sellel korral vaeva näinud selle nimel, et publikul oleks etendust hea vaadata. Publikut lastakse saali võib-olla veidi vähem, aga kõigil on hea vaade etendusele.

Juba ainuüksi dekoratsioon ja butafoor tasus vaatamist. Suhteliselt väikse maja kohta ehitati üles väga suur mängupind ja selle ääred on täis vihjeid erinevatele sajanditele.

Suurepäraselt said näitlejad hakkama koos ühes pundis väga väikesel põrandapinnal. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Ning hiljem kasutati ära kogu mänguplatsi avarus.

Ainuke küsimärk on etenduse pealkiri. Teise vaatuse alguses küll veeretati juttu isepäisest kangelasest, aga tervikut see kokku ei võtnud. Samas, milline võiks olla pealkiri mis seda suudaks?

Žanr: perfomance

Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak

Tutvustus: See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust...

On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan, mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.

Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan,, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust. Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud, jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos, kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest ma ei oska end lõdvaks lasta.Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.

Hinnang: Saali lastakse 10 minutit enne etenduse algust. Kuna tegemsit on draamafestifaliga, siis lastakse istuma ka mõned õnnelikud, kes varem piletit ei saanud. Kohtade kättenäitamine on aeglane protsess. Seega teatritegijate algsetele kavatsuste kiuste on võimalik veidi piiluda ja teha ennustusi, mis toimuma hakkab. Ega palju ei näe, sest kõik mittevajalik on pakitud musta kardina taha. Silma hakkab kiiresti see, et võimla lakke (minagi olen selles saalis korvpalli mänginud) on paigutatud päris palju valgusteid, kuid enamus neist on suunatud arvatavast mängupaigast eemale. Kas jälle tükk, kus osa tegevust toimub publiku seljataga..

Lõpuks kustuvad prožektorid ja teevad seda oma kahekümneks minutiks. Ääärepealse istujana näen, et minu kõrval publiku seljataga põrandal helendavad väiksed kleepsud. Aga valgusmäng küünalde, tõrvikute ja muu elava tulega käib iidse muinasjutu taustal algses kohas. Ei, ega igav ei ole - näitlejad valges kõidavad publiku enda külge. Aga ikkagi kõik märgid näitavad, et midagi veel võimsamat on tulemas.

Ja siis ta tuleb - kahel ekraanil pildishow koos masinliku tekstiga, mille käigus pillutakse publik teise kohta ning varasemas koordinaadistikus seljataga ilutseb kaasaegne köök. Valgust on ikka veel vähe. Aga nüüd hakkavad näitlejad igapäevajuttu ajama suumikrofonidega. Tekstist kumab läbi eneseiroonia, huumoristlik peegeldus Eesti teatrimaastikul toimuvale ning kokkuvõte varem toimunule. Sõnamäng on kaasakiskuv, kehakeel huvitav. Valgust tuleb juurde... Kahjuks ka ropendamisi.

Ning siis algab tõeline perfomance. Sõndadest selle kirjeldamiseks jääb väheks. Seda peab nägema. Põlema pannakse ka võimsad strobod ning müriseb vali muusika.

Sellega teatriefektid ei lõppe. Publik paigutub veel ühe korra ringi ning jälgib vaatemängu 24 erineval arvutiekraanil. Selge, maailmalõpp hakkab lähenema... Visuaalne haripunkt on juba saavutatud, aga ajuloputus jätkub.

Visuaalselt väga võimas etendus. Lavameistrid ja tehnikud on etenduse Tartusse toomisega palju vaeva näinud. Suur aitäh neile selle eest.

Autor(id): Urmas Vadi

Žanr: draama

Näitlejad: Peeter Volkonski, Laura Peterson

Tutvustus: Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamKaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

Hinnang: Pool etendust oli igav, aga ülejäänud pool etendusest raamis seelle igava osa nii osavalt tervikuks, et kokkuvõttes on tegu väga huvitava ja pingelise etendusega. Ja seda olenemata asjaoludest, et nagu lubatud ei kasutatud mingit dekoratsiooni peale paari tooli, valgus oli kogu etenduse aja ühesugune ning muusikaline kujundus puudus.

Peeterile oli nii palju laenatud teksti kirjutatud - vahepeal tekkis tunne, et tegu on monoetendusega, mida mängib kaks näitlejat. Ja kui Laura lõpuks suu lahti tegi ning kõik pea peale keeras, siis läks alles huvitavaks. Ning lõpplahendus sobis suurepäraselt kokku mängukoha auraga.

Jään nimekaimuga ühele meelele, et on hea, kui seda tükki vaatama minnes on võimalikult vähe infot, mis tegelikult laval toimub. Seepärast sisu ümber jutustama ei hakka.

Autor(id): Strisdanddolia Vai

Žanr: lasteetendus

Näitlejad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost, Maarius Pärn, Karol Kuntsel

Tutvustus: "Kuidas kuningas kuu peale kippus" on vana Pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu lastele ja noortele. Nii neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed.

Vaadake. Ei ole ju mingi naljajutt, et meie kõigi emad ja isad olid kunagi ka ise väikesed lapsed. Lapsed, kellele meeldis mängida ja lugeda muinasjutte. Selge see, et kõigil jõuab ükskord kätte aeg olla ise ema, olla ise isa. Olla täiskasvanud. Üks päev ikka tuleb aeg ja siis oledki. Oledki täiskasvanud. Aga... Ega ükski laps siin maamuna peal kasva eal nii täis, et millelegi muule tema sees enam ruumi ei jätku. Ükski täiskasvanu pole nii täis kasvanud, et see laps tema sees lihtsalt ära haihtub. Ei haihtu loomulikult, täiskasvanud lihtsalt varjavad seda last enda sees. Sest muidu oleks maailm üleni üks suur liivakast, kus kõik jookseks liiva. See poleks nii hea. Selles loos otsustavad täiskasvanud loobuda sellest varjamisest ning ollagi lapsed ja minna muinasjutu sisse. Nad tahavad kahurikuulidega kosmosesse sõita, imetaburettidega lennata, maa all käia, kuu otsa ronida. Nad tahavad unistada.

Lavastuses kõlavad Peeter Volkonski viisistatud laulud Dagmar Normeti sõnadele, mis loodi aastal 1976 etendunud samanimelise telelavastuse jaoks. Need laulud on suur ja mõjus,, aga suuresti ainus ühisosa selle 1976. aasta telelavastusega.

Hinnang: Suurepärane õnnestumine. Tõsi muusika ei olnud minu maitse (ei ole meelde jäänud telelavastusest ega jäänud tänagi), aga muu oli kõik kenasti läbi mõeldud ja välja mängitud. Eks omajagu mängib rolli ka see, et olen enamuse oma elust olnud seotud kooliga ning laval toimuv eluliselt tuttav.

Laste ja näitlejate jaoks raske tükk, kuna väga palju tuli olla paigal ühes ja samas asendis. Aga visuaalselt mõjus hästi. Läbiv iva oli täiesti olemas.

Lõppustseen tuletas meelde ühe pildikese koolipõlvest. Meie emakeele õpetaja oli millegipärast otsustanud, et meie klassiga saab teatrit teha. Seepärast kulus üsna palju kirjanduse tunde näitemängude peale. Kord oli siis koduseks ülesandeks paari-kolme peale mängida katkendit Lutsu kevadest. Enne tunni algust teavitas klassi kõige suurem mürakaru, et tema on korrapidaja ja keegi ei tohi vahetunniks klassi jääda. Kuigi korrapidamine ja saalis jalutamine oli sellel ajal tavaline sündmus, siis see, et Rauno ja Bruno vabatahtlikult klassis korda pidama hakkavad tundus kahtlane. Peale tunnikella võttis Rauno meid kavala näoga vastu ja oli iseäranes kuri jooksjate ja mürajate suhtes. See, millega vahetunnis vaeva nähti tuli välja alles tunni keskel, kui Rauno vihase köstrina oma etüüdi lõpus ust paugutades lõpetas. Ukse kõrvale simpsile oli pandud seinaga sama karva vihik, mis ukse tõmbetuules krohvitükina maha lendas. Kuna vihikulehed olid kriidiseks tehtud, siis oli õpetaja ahhetus suur - niivõrd reaalne tundus, et sein ära lõhuti.

Autor(id): Nikolai Gogol

Žanr: nukuetendus

Näitlejad: Vahur Keller, Liivika Hanstin, Riho Rosberg, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Jevgeni Moiseenko, Toomas Kreen, Venno Loosaar, Taavi Tõnisson, Reet Loderaud, Pavel Šnjagin

Tutvustus: "Mängurid" on tõeline põnevuslugu. Tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Kuidas saaks, aga üks mängupettur käed rüpes istuda, kui võõrastemaja on võimalikke mänguohvreid täis? Nii meelitabki Ihharev kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks nende rahakukrud tühjendada. Kuid kas need härrased on ikka kohmakad kaardiladujad? Või ehk hoopis veelgi peenemad petturid? Nõnda saab alguse hoogne ning ootamatute süžeekäikudega topeltmäng, mis ulatub kaardilauast kaugemalegi…

Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi sõnul püüdis ta seda lugu avada võtmes, kus kirg hukutab inimese: "Hasartmäng teeb inimesest nuku – elava kuradi ja saatana. Kui mängukirg tungib inimese hinge, siis rikub see inimese. Momentaalselt."

Hinnang: Suurepärane tükk. Eri suuruses nukkude ja näitlejate kasutamine tegi näitemängu nauditavaks. Peale hasartmängupettuste käsiraamatu läbilugemist oli sisu küll veidi ettearvatav, aga oli ka parajalt avastamisrõõmu.

Elu on üks suur mäng. Ja mäng on suur pettus. Varem või hiljem võlub mäng ohvri ja ta osutub pettuse ohvriks. Märkab ta seda siis või mitte. Olenevalt tehtud panustest sõltub ka kaotus. Lõpuni ei aita ka spetsiifiliste oskuste peensusteni treenimine, sest kindlasti leidub mõin veel kavalam tee Sinu naha üle kõrvade tõmbamiseks.

Kiidusõnad nukuteatrile ka selle eest, et nad nii vahvalt sisustasid vaheaja. Humoorikas näitus Gogolist ning sädelevates kostüümides muusikud. Mis sest, et tegu oli etendusele vastavalt parajalt petukaubaga, tore oli ikka.

Märkused: Draama 2009

Autor(id): Enn Vetemaa, Erki Aule, Merle Karusoo

Žanr: draama

Näitlejad: Rein Oja, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Mari-Liis Lill, Laine Mägi, Johannes Tammsalu, Sander Leigri (külalisena)

Tutvustus: Rühmatöö põhineb dokumentaalmaterjalidel ja Enn Vetemaa – Erki Aule näitemängul "Gustav Naani hiilgus ja viletsus".

NAAN: "Kujutage, noored inimesed, endale ette pikka treppi, mille ühe astme nii ääre peal, kui üldse võimalik – seisab lõngakera. (Ines ulatab talle lõngakera, Naan asetab selle laua servale.) Vaat selle palli olukord ongi metastabiilne. Kui midagi ei juhtu, võib ta oma kohal püsida lõpmatuseni. Tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla... Eesti Vabariik ei kestnud veerand sajanditki. Sest oli metastabiilne moodustis."

JOEL: "Nii et kui kunagi sünniks uus iseseisev Eesti Vabariik, siis oleks ka sellel pidev oht ajalootrepist alla veereda?"

NAAN: "Just."

Hinnang: Tehniliselt huvitav etendus. Valgustusega enne etenduse algust suudeti mind järjekordselt haneks tõmmata. Olin kindel, et kasutatakse tagant projekteerimist keskmisele poolläbipaistvale ekraanile. Aga ekraanideks osutusid hoopis läbipaistmatunena paistvad külgseinad. Varjude ja peegeldustega on võimalik edasi arendada, aga saavutatud tase oli väga hea. Noorema publiku jaoks oleks võinud vast olla veidi rohkem piltide allkirju.

Sisu poolest meeldis mulle see, kuidas tavapärast elu püütakse tõsimeelselt kirjeldada süvateaduslike meetoditega. Teadus, kunst ja tavaelu saavutavad suurepärase sümbioosi. Üle pika aja võtsin kätte "keemikute piibli" ja tuletasin meelde termodünaamika seadused ning revideerisin oma teadmisi selles vallas. Püüan järgmine kord enda repliikides olla täpsem, sest III seadus käib absoluutse nulli kohta, mitte protsesside mittepööratavusest.

Tekst oli oodatult keeruline. Palju võõrsõnu ja viiteid mütoloogiale, kosmoloogiale, kõrgemale matemaatikale, politoloogiale jne. Tõenäoliselt oli see ka põhjus, miks pool saalitäit jättis tulemata ja teine pool tuli kohale ja nautis etendust. Isegi siis kui kõigist võõrsõnadest aru ei saanud või jälgida ei jõudnud.

Autor(id): M. Heinsaar, D. Harms

Žanr: draama

Näitlejad: Richard Naar, Kaarel Targo, Lennart Peep, Enor Niinemägi, Mehis Pihla, Ingel Terasmees, Katrin Kalma, Kadi Suitslepp, Peeter Piiri, Liisu Krass, Adeele Sepp

Tutvustus: Venemaa. Leningrad. 1920.–30. aastad. Noored luuletajad ja kunstnikud loovad Reaalse Kunsti Ühingu (OBERIU). Nad otsivad uut, kaasaaegset luulekeelt. Nende väljapaistvaim liige on luuletaja, mustkunstnik, filosoof, maag ja helikunstnik Daniil Harms (1905 – 1942). Tragikoomiline etendus räägib, kuidas andekas, kuid mõttetusse aega elama sattunud Looja peab lootusetut võitlust kirjastajate, lugejate, naiste, nälja, iseenda loomingulise kriisi, hetketrendide ning valitsevate oludega, NKVDga ja lõpuks Peremehe endaga. Tema sõber A. Vvedenski on öelnud: "Harms ei loo kunsti, vaid on ise kunst".

Etendus on kahevaatuseline ja selle on kirjutanud Harmsi päevikute, kirjavahetuse ja vestete põhjal Mehis Heinsaar. Lavastanud ja muusikalise kujunduse teinud teatri kunstiline juht Kalev Kudu. Kunstnik on Kristina Viin. Daniil Harmsi osas Richard Naar; kokku osaleb etenduses 11 üliõpilasteatri näitlejat.

Hinnang: Üksteist näitlejat (21 rolli), kaks tehnilist töötajat ühelt poolt ning 16 vaatajat (neist vähemalt 4 näitlejate otsesed sugulased või tuttavad, umbes 10 aastane poisike, ning üks magav meesterahvas) teiselt poolt. Kolm tundi väga tõsist teksti ja tegevust. Võib-olla liigagi tõsist. Ainus tõsiselt naljakas koht on vaheajal, kui seesama kümneaastane jõnglane küsib mitu korda täiesti siiralt "Mikks me siia tagasi tulime?". Publik naerab, tundus et kulissidegi taga saadi näeod naeruseks.

Mehed võtsid asja väga tõsiselt. Naised jäid vanaeitede rollidega ebausutavaks. Samas oli nauditav Paan-Fagoti ja Ingel Sonja dialoog. Väga osavalt loodi õhustik, et alati kuulab sind keegi kuskil pealt. Üha jälle ja jälle avastasid kuskilt tegevust kaalutleva rahuga jälgiva kõrvaltegelase. Aegajalt lausa laval.

Veidi jäi kummitama lavastuse algul ja käigus välja lubatud tähtedesadu. Tõsi pikaleveninud lõpus langes palju erinevaid "tähti" suure kära ja müra saatel. Aga see oli koht, kus valgus ei aidanud kujundile kaasa.

Omapärane tanstsuseade filosoofiliste tekstide sekka oli päris värskendav ja nauditav. Kuigi lavapinda oleks võinud veidi paremini ära kasutada. Nüüd kippus liikumine liialt takerduma voodi otsa. Aga kindlasti leidub sellele mõni hea seletus, miks just nii.

Märkused: Üks kord ka nõus Postimehe arvustusega - noormehi väga kiita ei tohiks, järsku rikub veel ära, aga tegu on tõenäoliselt parima etendusega, mis senimaani etendunud.

Autor(id): Luigi Pirandello

Žanr: komöödia

Näitlejad: Anu Lamp, Elisabet Tamm, Elmo Nüganen, Anne Reemann, Külli Teetamm, Rain Simmul, Epp Eespäev, Indrek Sammul (külalisena Ugalast), Kalju Orro, Allan Noormets, Piret Kalda, Roman Baskin (külalisena)

Tutvustus: Nagu pealkirjastki võib aimata, on "Nii see on (kui teile nii näib)" mänguline ja mitmekesiseid tõlgendusvõimalusi pakkuv tekst. Loo tegevus toimub väikeses Itaalia linnakeses, kuhu on hiljuti kolinud keegi ametnik koos oma naise ja ämmaga. Mitmed tahud selle omaettehoidva perekonna elukorralduses köidavad, aga naabrite uudishimu ja lõpuks on kohalik seltskond viimseni ärevusest haaratud, et nende "saladust" välja uurida. Intriigidemöllus ei saa lõpuks enam keegi aru, kes valetab ja kes räägib tõtt, või kas üheselt võetavat tõde üldse ongi olemas...

Hinnang: Olin lummatud teatrisaali võimaluste kasutamisest ning näitlejate tööst väljaspool etendust. Publikuga saavutati väga hea kontakt ning keskpärasest tekstist tehti tõeline meistritöö. Peegelseina kasutamine andis etendusele väga palju juurde. Ainulaadne tükk selle poolest et lava igas nurgas toimub pidevalt midagi põnevat. Minu eriliseks lemmikuks kujunes Elisabet Tamme poolt mängitud etenduse juht. Hea näide sellest, et Head teatrit on võimalik teha ilma roppusteta.

Märkused: Elmo Nüganeni juubel