Autor(id): Silver Sepp
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Silver Sepp
Tutvustus: Pigem kontsert kui etendus, pigem etendus kui laulude laulmine,
pigem asjade siseheli kuulamine kui vaatamine. Alghelide ürg-aevastused,
roostes naelte kesksagedused, pillides elavate üraskite ülemhelid,
uue sõna otsing, mittemillegi muusikaks muutmine, ringrändluses rütm.
Kui tuleb turgatus, tuleb ka kõik muu. Elu mõte on laulda oma Loomislaulu
ikka ja jälle otsast peale kuni käesoleva hetkeni välja.
Silver Sepp on oma laulude, kuivamaapurjeka ning iseehitatud pillidega
muutnud muusikat ja maailma nii lähedal kui kaugel, soojendanud südameid
ja kaotanud konventsioonipiire nii metropolis kui kolkakülas. Silver on
osalenud
paljudes bändides (RO:TORO, Bombillaz, Svjata Vatra, Udupasun jt.), lauldes
mööda maailma ringi tiirutanud koos oma südameluuletaja Kristiina Ehiniga.
Ta on trubaduur, kes eelistab esineda üksi, kontsertidel publikut kaasates
ja
ühendades. Nüüd tunneb ta soovi kasvatada kontsentratsiooni, teha midagi
suuremat, tuua oma looming teatri-lava-valgele. Siin see siis ongi…
Hinnang: Saali sisenedes jäi silma kui palju erinevat kila kola on muidu
tühjana näiva lava servades. Puupakkudest kirjutusmasinani välja. Osad
täisnaelutatud pakud läbisegi kokkuteibitud ja teipimata torude ning
juhtmetega. Kõige suurem ese, mis hiljem lavastuse keskkpunktiks muutub on
aga väga ilusti silmade eest kõrvale pandud. Teda saab eri kantide pealt
näha alles siis, kui valgustaja servas vedeleva kola kenasti pimedusse ära
peidab. Suur tänu asjatundlikule publikule, kes oma valgusefektidega asja
ära ei rikkunud.
Väga palju kasutati valgustuses pimedust. Tuleb meelde aastate tagune
Vanemuise katsetus publik kümnekonnaks minutiks pilkasesse pimedusse jätta.
Nüüd tehti seda siis jälle. Seekord siis vilkuvate suitsuandurite tulukeste
ja avariiväljapääsude roheliste kumadeta. Isegi valgustite kontrolltuled
suudeti seekord viisakalt ära peita. Ja ega see pimedus nii väga kõledalt ei
tundunudki. Sülelaps oli segaduses, kuidas öö nii kiiresti tuli, aga muidu
ei näidanud hiirvaikne publik ärevuse märke ja kuulas pingsalt autori,
lavastaja ja näitleja sõnumit...
Tekstis meeldis see, et seda oli kohandatud meisterlikult aja (aasta viimane
rahulik päev), koha (rohelistel samettoolidel istujad) ja ajalooga (Kihnu).
Veidi vaidleks autorile vastu pimedas öeldud väitele, et jõulude ja uue
aasta vahel on raske olla üksinda, sest ikka sõidetakse kas maale või linna.
Jah sagimine on suur ning rahvast ümberringi on palju. Aga enamuses kipub
see viisil või teisel siiski üle minema sisemiseks üksinduseks. Sa võid ju
end väliselt peita pidude glamuuri sisse, aga hing tunneb maitsvast toidust
hoolimata üksildasena.
Omamoodi ime on see, kuidas suudetakse tavapäraste või veidi modifitseeritud
asjadega (gaasibaloon, pruss, plasttorud, naelutatud pakud) abil
helivõimenduse abil saada väga omapäraseid ja kordumatuid helisid. Küsimusi
tekitab, kus on piir loomuliku ja elektrooniliselt muundatud heli vahel.
Samas publik nautis müstilise muusika vibratsiooni ja naised laulsid väga
kenasti koorina kaasa. Ikka ja jälle on püütud publikut midagi tegema panna,
aga sellist tulemust, kui pärast kummardusi kõlanud neljaosaline laul Tartu
Uue Teatri publiku ühendkoor suutis pole ammu nähtud.
Mõnes mõttes on kurb, et tegijad ei suuda leida oma lavastusele pealkirja
ning piirduvad enda nime ja sõnaga "autorilavastus". Mõne aasta pärast
küdid, mis oli parem kas teine või neljas autorilavastus. Teisalt, ega
kõlavat ning sisu kokkuvõtvat pealkirja on raske antud lavastusele leida.
Võib-olla Mats Traati parafraseerides "Muusika purjeauto ümber". Samas
pealkirjas sulgudega mängimine on ka päris andekas. Kui need koos sisuga ära
jätta saab üsna täpse kirjelduse.
Lavastuse kõige põnevam osa oli järjekordselt vaheaeg. Pool publikust jäi
sellest küll ilma, aga järgmistele etendustele minejatele soovitan soojalt
vein ostmata jätta ning nautida madrusesärkides noorte taustajõudude
koordineeritud ja sihikindlat tegevust selle nimel, et Silver saaks särada
ja publiku enda kätte kõita.