Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (626) Tallinna Linnateater - ☞Lapsed - (Salme Kultuurikeskus, 12.10.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Lucy Kirkwood
Žaanr: draama
Näitlejad: Anne Reemann, Epp Eespäev, Hendrik Toompere
Tutvustus: Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose.

Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama.
Hinnang: Algne roheline taustavalgus ja merekohin tekitas küsimuse, mis siis nüüd. Aga üsna pea sai selgeks, et alguse oli saanud väga hea valgus ja helikujundus. Väga hästi näitlejate liikumine koos valgustitega.

Petta saab külastaja, kes vaatab reklaamplakatit ja loodab näha viie osatäitjaga lavastust ning mõlgutab mõtteid, kes on kelle laps olla võiks. Samas oli kolme rolliga pinget rohkem kui rubla eest.

☟ 2. (625) EMTA - ☞Komöödia - (Sadamateater, 09.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): ühislooming
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: arkus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
Tutvustus:

Emalt olen pärinud lühikesed jalad. Isalt lühikese süütenööri. Ma ei saa sinna midagi teha.

Ühelt vanaisalt pärisin karvadeta rinna. Teiselt vanaisalt kohmakad käed. Asjad lihtsalt libisevad käest. Ma ei saa sinna midagi teha.

Vanaemalt pärisin, kas ta sai selleks, kelleks ta noorena saada tahtis. Ta ei vastanud.

Õpetajatelt pärisin laia haarde. Aga vanaonult pärisin kitsukese korteri. Midagi peaks ette võtma.

„Komöödia“ on EMTA lavakunstikooli XXXI lennu uuslavastus. Nagu Mart Kangro varasemad koostööd lavakooli lendudega, sünnib seegi lavastus suuresti osaliste endi ettepanekutest. „Komöödia“ räägib inimlikust naeruväärsusest, tänastest küsimustest ja eilsetest vastusevariantidest.
Hinnang: Ülimalt ebamugav lavastus nii publiku kui trupi jaoks. Väga umbmäärane algus. Algul ei saa aru, mida mustades kostüümides pokaalidega noored näitlejad sinust tahavad, siis ei saa aru, kuhu peab pimedas ruumis vaatama või vaatamata jätma. Kuidas peaks ümbruses toimuvale reageerima. Kas trupp ootab, et publik vastu tervitaks, püüaks tõsiseks jääda või astuks agaralt lavale kaasa lööma. Tekst on jupike siit, teine sealt. Mõnda asja korratakse absurdsuseni, mõnest luuakse kujund, enamasti ei saa seostest aru.

Väga hea mäng ruumi ja valgusega. Madalas ruumis tekitasid veepokaalide alla peidetud LEDid huvitava valgusmängu, suures ruumis valgustasid nad just täpselt seda, mida näitlejad tahtsid publikule näidata. Lisaks valgustile pakkus pokaal ka helitausta. Väga nutikas lahendus.

Teine nutikas lahendus oli mäng peeglitega. Mis sest, et viimases sammus peegelduvast valgusest veidi vajaka jäi, algus oli tehtud ning maagia loodud. Tekstiga ei tahtnud kuuvalgus hästi kokku minna, kuna kasutati sooja valgust. Samas tervikus soojade toonidega mängimine sobis.

Päris tükk aega vasardas peas mõte, kas tõesti tuleb kogu etendus püsti seistes ära vaadata. Mina poleks kahte tundi vastu pidanud. Üks paar lahkus, ei olnud üldse kaugel mõttest, et käes on kolmas kord, kui teatrist tuleks poole pealt lahkuda. Õnneks ei mindud kahe aasta tagust TÜVKA teed ning vaipade asemel leiti publikule toolid ning sai suures kandilises ringis jälgida ka publiku teis liikmeid. Eks see õnne küsimus oli, millised elemendid jäid varju ja millised mitte. Mitmel korral tajusid, et pea kohal toimub mingi tegevus, aga näha ei olnud midagi.

Päris hästi oli etendusse põimitud etnograafilist laulu ja muusikat. Suures suhteliselt tühjas ruumis mängis see väga hästi. Üheks läbivaks teemaks sai mardipäeva kadumise teema - nüüdsed halloweeni tulevad ukse taha ilma eeskavata ning ainult norivad "komm või pomm" - varem nähti mardisantideks olemiseks vaeva ning teeniti maius väärikalt ära. Võtame üle teiste maade kommertsi jättes enda tavad unarusse.

Kostüüm oli ühelt poolt lihtne ja tumehall-helehall. Laval toimuvaga riietusel mingit arusaadavat seost ei olnud. Kui siis ehk see, et olid enamuses mugavad rohkeks liikumiseks ja eristas rahva sekka sulandunud näitlejad. Üheks elemendiks kujunesid püksmähkmed. Justkui oleks tegu 80 aastastega, kes ei suuda enam kahte tundi vastu pidada ning ebameeldivuste vältimiseks peavad jalga panema moodsast titaajast pärit pampersid. Veel üks moodus publikut end ebamugavalt tundma panna.

Eksperiment tünnidega oli ühtviisi naljakas kui närvikõdi tekitav.Kas tõesti on võimalik, et trupi üks pikemaid liikmeid mahub tünni? Oot, sinna mahub neid lausa kaks... Seal on veel niipalju ruumi, et suudavad tünni liikuma panna ... kas tõesti peab plastmassist keere vastu kahe noore inimese raskuse .. ega nad ei tee eksperimenti, kus mõõdavad aega kui kaua kulub publikult arusaamiseks, et tünnisolijate elu võib olla õhus.

Kogu sellest ebamugavusest on palju võita trupil. Nad said hakkama nende veeretatud ülesandega ning said korraliku pagasi oma järgmisteks töödeks. Meelelahutuse otsijana ma antud lavastust eriti kõrgelt ei hinda, aga haridussüsteemis pikalt olnuna pean tõdema, et hakkama on saadud päris vinge asjaga.

Märkused: Arvustus on kirjutatud 13 tundi pärast etenduse lõppu, kui enamus ebamugavustest on juba meelest minema.

☟ 3. (624) Eesti Draamateater - ☞Café Théâtral - (Vanemuise väike maja, 09.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr, Andrus Kivirähk
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Viire Valdma, Ülle Kaljuste, Hilje Murel, Teele Pärn, Tõnis Niinemets, Tõnu Kark, Rein Oja, Raimo Pass, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr, Kristjan-Robert Rebane, Madis Muul, Marten Altrov, Ahto Abner
Tutvustus:

Praegu on parimad ajad, praegu on halvimad ajad, on tarkuse aeg, on rumaluse aeg, Valguse ajastu, Pimeduse ajastu, meeleheite talv ja lootuse kevad. Meil on kõik alles ees, meid ei oota mitte midagi, me läheme kõik taevasse, me läheme otse põrgusse. Kõike on liiga palju, kõike on liiga vähe! Ja see kõik toob meid Café Théâtrali.

Ühes südalinna keldris kogunetakse igal õhtul, et end avada laulu ja muusikaga. Kabareelavale astuvad tundlikest tundlikemad, sarmikatest sarmikamad ja pöörastest pöörasemad! Nüüd avab Café Théâtral oma uksed kõigile.
Hinnang: Publik vajab aeg-ajalt sellist meelelahutust. Ei ole labane, naerab iseenda üle ja naeruvääristab ümbruskonnas toimuvat mõttetust. Näitlejad on kokku surutud suhteliselt väiksele pinnale ning on toodud publikule võimalikult lähedale. See liidab nii truppi kui ka publikut.

Tõenäoliselt on suurim selle lavastuse tugevus see, et lauldes tuntuid vanu laule, ei mindud kopeerimise teed vaid loodi päris uued sõnad ning segati kokku erinevad lood. Pea kõigile näitlejatele leiti oma lugu ja lähenemine sellele. Rein Ojast Frank Sinatrat ei saa, aga "Minu kulg" võiks vabalt kõlada raadios.

Kostüümikunstnik on näinud vaeva väga mitmekihiliste kostüümidega. Need lisasid lavastusele särtsu ja glamuuri tuues esile inimeste erinevad pooled.
Märkused: Esimene kirjeldustõlkega etendus Draamafestivali ajaloos. Kõrvaklappidega inimesi oli saalis päris palju. Tegelikult oleks päris huvitav ka ise kuulda, kuidas nägemispuudega inimestele lava ja seal toimuvat kirjeldati.

☟ 4. (623) Ugala - ☞Kolm ahvi - (ERM, 05.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): ühislooming
Žaanr: draama
Näitlejad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe
Tutvustus:

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.
Hinnang: Väga kodune lavakujundus valgete pitskardinate taga. Selline täitsa võiks vaikne koht, kuhu ennast kurja maaima eest peita. Kõik on olemas ja midagi ei ole ülearu. Just parasjagu salapärane ja krutskeid täis. Valgus peidab ja toob esile just selle nurgakese mida vaja.

Eriti alguses tekitas küsimuse, kas näiteljad juhtisid muusikat või muusika juhtis neis. Kuidagi nii hästi omavahel koskõlas ning atmosfääri tekitav. Kui tegevus laval läks veidi paigast ära, siis lainetas ka muusika oma teed, et lõpus seda võimsamalt tagasi tulla. Tõsiselt huvitav idee tekitada nelja makiga kolmemõõteline heli. Proovi sama elamust stuudios saavutada. Tõenäoliselt on sama heli saamine stuudios täiesti võimalik, aga nägemismeel võimendab ajus emotsiooni. Olgu tal siis või laenatud püksid jalas (loe makid olid vaid butafoor, heli tuli kuskilt mujalt). Lava- ja helikujunduse koosmõju ujumise stseenile oli väga värskendav.

Väheste sõnadega lavastus. Ja need mis olid ei teinud vaataja elu sugugi lihtsamaks. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui oleks needki sõnad ära jätnud. Tõsi lõpulaulu emotsioonita oleks keeruline lõpu suunas tüürida.

Palju võimlemist, kallistamist ja võistlust aga ka niisama lebotamist. Kujutan ette, et näitlejatele pakub tegevus pärast pikka ja tavapärasest erinevat prooviperioodi veel rohkem naudingut kui vaatajale.

Terje Pennie ei jäänud noortele liikuvuses sugugi alla ning noorte kehakeel oli nauditav.

Mida edasi, seda kurjemaks tegevus läks. Algsest vaiksest paigakesest sai päris märul. Tahaks hinges vastu vaielda, et on võimalik ka selle vägivaldsuseta, aga järele mõeldes võib reaalus olla veel karmim. Inimene on inimese hunt.

☟ 5. (622) Muusikalitrupp Kungla - ☞Vaikne alarm - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥♥♥

Autor(id): George S. Kaufman
Žaanr: komöödia
Hinnang: Nõnda lühikese lavastuse jaoks on väga palju vaeva nähtud. Luksusliku hotellitoa seinete, uste akende ja mööbli paikaseadmiseks ja erinevate lambikeste ja valgussuundade paikaseadmiseks kulus aega pea sama kaua, kui kestis etendus. Kostüümikunstkiud on samuti parasjagu vaeva näinud inglise härrasmeeste riidesse panemisega. Sahtlid olid täis erinevaid vidinaid.

Akna taga olev tuli oli üsna tõepärane.

Natuke pärsib lavastuse usutavust see, et vanemapoolseid härrasmehi mängivad noored. Nad teevad kõik rõiva, sigareti, jootraha ja muud trikid kenasti ära, aga härrasmehelikust jääb veidi puudu. Oleks huvitav näha, kuidas sama seltskond mängiks sama tükki nii ütleme 20 aasta pärast.

☟ 6. (621) Palamuse Amatöörteater - ☞Neli rüütlit Lammaskülas - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Paul Webb
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Kaspar Sulp, Karmo Toome, Jaak Sikora, Janek Varblas, Marika Murka
Tutvustus: See näidend on iseenda põhjustatud tohutust krahhist. Nii tohutust, et see kõigub absurdi piirimail. Aga ajaloost tuntud Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi neli tapjat olid tõsiseltvõetavad mehed, kellel oli võimu ja positsiooni. Kuidas nad tulid toime olukorraga, kus neil tuli kuningas Henry II käsul aasta otsa vahtida kolkalinnuse müüre, kui nende endi elu oli varemeis? Absurdi ja piina otsene kokkupõrge oli see, mis nende konkreetse katastroofi puhul köidab. Ehkki lugu toimub 11. sajandi Inglismaal, siis probleemid on tänapäeva meestel samad – armukadedus, truudus kuningale (ülemusele), alkoholism, silmakirjalikkus, kadedus, soov parem välja paista kui tegelikult oled.

Tegelasteks on neli meest, ja muidugi ka üks naine, kelle ümber osaliselt tants käib ja kelle olemasolugi pea mõnel pööritama paneb, nagu oleks muid muresid vähe. Ja veel – kuigi teemad näidendis ja fooniks olev pime keskaeg on sünged, on tegemist ikkagi komöödiaga.

Tegevus toimub aastail 1170-1171 Lammasküla linnuses, Inglismaal.
Hinnang: Kavalehele kirjutades lühikese tegevusaja tekib võimalus vääratada detailidega. Juttu tehti šampanjast, mis väidetavalt sai oma nime umbes 1660 aastal.

Lavameistrid ja kostümeerijad on korralikult vaeva näinud. Saavutatud on kena tervik ning algusstreeni kirik oli ka veenev.

Tüdimus ja pinged meeste vahel tundusid ehtsad. Koomilised hetked mängiti kenasti välja.

Raske tükk aga jättis hea üldmulje.

☟ 7. (620) Salme Teater - ☞Näitleja - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): V. Vahing, M. Rostfeldt
Žaanr: draama
Näitlejad: Helen Kask, Kent Joosep, Roberta Vaino
Tutvustus: "Näitlejat otsiti igalt poolt. / - - - / Olid etendused, ta oli mänginud ja siis kadunud. Teda ei leitud, isegi luhalt mitte. Otsijad väsisid mitte kaugel majast, kus elas lavastaja. Ka mina hulkusin öösiti, sel ringteel, sihitult, ma ei otsinud mitte inimest, vaid armastust."

Milline on teie eluroll? On neid enam kui üks? Mis on teie roll perekonnas, tööl, ühiskonnas? Kas olete osav žongleerija ja tunnete oma edu mitmel rindel või peate iga päev võitlust, sisemist võitlust? On see hullumeelsus või illusioonide taga ajamine? Vaino Vahingu meisterlik jutustus ühe inimese elurolli otsingust, armastuse otsingust.

Vaino Vahingu novelli “Näitleja” (1976) on Salme Teatri trupi jaoks lavale seadnud Mari Rostfeldt.
Hinnang: Natuke palju oli tühja kordamist. Mingil hetkel tekkis juba küsimus, kas sõna "näitleja" on tuhat sada korda kõlanud või mitte. Või siis "otsiti", "ilma armastuseta".

Näidend algas väriseva TV showga, jätkus kostüümide kiirvahetusega ja siis leidis oma aeglase tee enesetapu suunas. Lavast võbeleva televiirori ja sellest rongi läbikihutamine oli tehniliselt väga hästi korraldatud.

Omaette huvitav mõte saata ennast tööga ära rüganud mees oma lapsega kolmeks nädalaks suurde linna igaks õhtuks teatris käima. Ning hoiatava ka, et tervist ja perekonda peaks hindama kohe algusest, mitte alles elutee lõpus.

Elurolli otsing paneb ka mõtlema. Ega me ise ei käi ringi mööda ringteed jõudmata kuhugi?
Märkused: Publik hääletas jalgadega. Häirivalt palju oli edasi tagasi liikumist ning poole pealt lahkujaid. Tõenäoliselt andis omamoodi tõuke ka see, et festivali kavasse oli paigutatud teise Salme Teatri - Salme Vallateatri etendus algama Lendteatris 10 minutit enne selle etenduse lõppu ning järgmise etendusele kultuurikeskuses tõotas tulla 50 minutine paus. Näitlejad ei lasknud ennast sellest saginast mõjutada. Tubli töö!.

☟ 8. (619) Vilde Teater - ☞Peaaegu armastus - (Lendteater, 04.08.2023) ♥♥♥♥♥

Autor(id): John Cariani
Näitlejad: Jaanus Hallik, Kristiina Metsanurk, Maarja Pavlihhina, Kaidar Kängsepp, Andrus Novoseltsev, Julia Laffranque
Tutvustus: Autor John Cariani Tõlkija Mari-Liis Pärna Pealavastaja Janno Puusepp Kostüümid Anne-Mai Tevahi Plakat Silver Vahtre

Vilde teatri eksperimentaalprojekt, kus igal stseenil on erinev lavastaja ning pealavastaja ülesanne on olla nõuandvas rollis ning siduda kõik stseenid kokku üheks tervikuks.

Ühel tavalisel talvisel reedeõhtul muutub paljude inimeste elu jäädavalt: kes leiab, kes kaotab lootuse, armastuse või sõpruse. Puudutamata ei jää keegi. Need on lood armastusest, peaaegu.

Täispikas lavastuses 9 stseeni, festivalil tuleb esitamisele neli.

1. “Kurb ja rõõmus”, lavastaja Aire Pajur, osalejad: Jimmy – Jaanus Hallik, Sandrine – Kristiina Metsanurk, Ettekandja – Maarja Pavlihhina.

2. “See teeb haiget”, lavastaja Kristiina Metsanurk, osalejad: Marvalyn – Maarja Pavlihhina, Steve – Kaidar Kängsepp.

3. “Tema süda”, lavastaja Andrus Novoseltsev, osalejad: East – Andrus Novoseltsev, Glory – Julia Laffranque.

4. “Tagasisaamine”, lavastaja Ülle Sillamäe, osalejad: Gayle – Kristiina Metsanurk, Lendall – Kaidar Kängsepp.
Hinnang: Kuus näitlejat, neli täiesti erinevat olukorda. Kõik olukorrad väikese kiiksuga. Algab täitsa tavapärase olukorraga, kus pulmapäeva eel kohtub naine oma endise kallimaga; siis sukeldutakse veidi meditsiinilisi teid pidi küsimuse juurde, kas armastust tuleb karta ning kas see teeb haiget; põigatakse korraks kaugele põhja virmalisi vaatama ning südame teemalist ulmet jälgima, ning siis püütakse näidata, kui palju pika koosoldud aja jooksul teineteisele antakse ning milliseks see võib muunduda. Kõigis lugudes käivad käsikäes armastus ja valu. Ning igalt poolt käib läbi "peaaegu". Õhupallid on väga huvitav vahend armastuse suuruse näitamiseks.

Hea näide sellest, et vaikne taustamuusika on tihti mõjuvam kui vali. Selles lavastuses igatahes oli. Esimese stseenile andis vaikne taust palju usutavust juurde.

Tuleb kiita kostüüme valinud Anne-Maid. Naiste riietus oli väga hästi valitud ning andis igale paarile just parasjagu sära juurde. Ja meestelgi kõigil oli mingi omapära.

Tore oli taas üle pika aja laval näha Juliat - tema mängitud Glory imetlus looduse vastu oli lummav. Meestest tundus kõige loomulikuma Jaanus.

Märkused: Kiitus selle eest, et kavalehti oli piisavalt.

☟ 9. (618) Raeküla Rahva Teater - ☞Selle päikese all - (Lendteater, 04.08.2023) ♥♥

Žaanr: draama
Hinnang: Vanad naised (näitleja, lillemüüja, ajalehtede müüja, ärinaine, kaardimoor) kogunevad hooldekodus terassile ja meenutavad suuresti monoloogi vormis oma mineviku. Tööd ja suhteid meestega. Igalühel oma kibestumised ja rõõmsad hetked. Olen vist selle lavastuse jaoks liialt noor. Kindlasti on neid, kes ei ole.

Oli mitu päris head tekstita osa rollisooritust.

☟ 10. (617) Paide Huviteater - ☞Pihlakavein - (Elva kultuurikeskus, 04.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): Joseph Kesselringi ainetel
Žaanr: kriminaaldraama
Hinnang: Kui Festivalil esitustele tulevate lavastuste nimekiri esimest korda avalikuks tuli jäi pealkiri "Pihlakavein" kohe kummitama. Olin päris kindel, et mingit versiooni olen sellest näidendist näinud, aga ei suutnud meenutada selle sisu.

Kaks vanadaami "aitavad" üksikutel vanameestel leida rahu maailmaga jootes neile sisse mürgitatud pihlakaveini ning mattes surnukehad enda keldrisse. Omades õilsate abistajate kuulsust olid nad lõpuni veendunud, et nad ei tee midagi paha. Varem või hiljem peab selline tegevus avalikuks tulema. Avastaja ei suuda valida mida edasi teha - pöörduda politseisse või jätta kõik enda teada.

On näha, et teater on mitmetel põhjustel originaali lühendanud ning tegelaste arvu vähendanud. Mõnes kohas on traagelniidid näha - tekst hüppab ühelt teemalt teisele jättes vaataja segadusse, mis nüüd toimus. Kohati tekkisid pausid, mis ei kannud lavastuse mõtet.

Näitlejad olid täis suurt entusiasmi ja lusti. Mõnes kohas võib-olla isegi liialt.

Kiita tuleb valguspuldis olijat, kellel jätkus külma närvi mitte liialt rapsima hakata, kui vale - tavalisest palju pimedam valguspilt ette tuli. Jah, näitlejad jäid tükiks ajaks pimedasse, aga see oli kindlasti parem, kui erinevate liikuvpeade või värvide edasi tagasi sähvimised või siis täisvalgus.

☟ 11. (616) Lendteater - ☞Avameelselt abielust - (Lendteater, 05.03.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Erki Aule ja Jaanus Nuutre
Žaanr: draama
Näitlejad: Irina Radionova, Airé Pajur, Karl Bussov, Margus Möll
Tutvustus: Erki Aule poolt üllitatud tekst on valminud Eesti abielupaaride intervjuude põhjal. Lavastaja Jaanus Nuutre. Kui palju oled sina valmis avama isiklikemaid seiku oma abielust? Tahad sa sellest üldse rääkida? 30 abielupaari on rääkinud avameelselt oma abielust – toredatest hetkedest, meeldejäävatest sündmustest, aga ka muredest ja kitsaskohtadest. Küllap kõlab nii mõnigi seik tuttavlikult – saate ise kuulda ja näha.

“Esimesed 25 aastat on väga raske, sealt edasi on lihtsalt raske.”
Hinnang: Etendus algab justkui anekdoodis selle kohta, kes õnnetuse ajal autot juhtis - mina olin roolis, aga minu naine juhtis. Varem valmis filmitud lõigud Airé ja Margusega. Lihtne, naljakas kuid samas tõsine. Peale pimendamist algab peale päris etendus. Segu monoloogidest, püstijalakomöödiast ning vähesest dialoogist. Publik on valgustatud ja vaatajaid üritatakse tõmmata ajurünnakusse. Liialt piinlikuks ei lähe ning mõned tarkuseterad jõuavad ka publiku suu läbi lavale. Näitlejad on ootamatuteks pööreteks valmis ning oskavad jutu ettevalmistatud teemadele tagasi juhtida. Seega kohad viimastes ridades on antud lavastuse vaatamiseks tavavaatajale ohutumad.

Publikust oli aru saada, et teemad puudutavad neid. Korra naersid naised siis mehed, siis kõik koos. Kuna ideed on kogutud päris inimestelt, mitte pastakast välja imetud, leiab ümbruskonnast ikka kellegi, kelle kohta öeldu sobib kui rusikas silmaauku.

Lõppulause on veidi tee-, mahla- ja/või piimajoojaid ahistav, aga võtab etenduse omamoodi kokku siiski.

Järjekordselt lummas Airé oma oskusega sõnadeta kaasa elada kaasnäitlejatele. See stseenid, kus neli näitlejat ühe koha peal seisavad ja üks neist oma monoloogi peab huvitavamaks.

Värskendavalt mõjus ka see, et päevakajalised sündmused osati kenasti enda teksti sisse mähkida. Loodan, et järgmised vaatajad saavad ka seda nautida.
Märkused: Teine etendus, täismajale. Kohvikus endiselt pärnaõie teed ei ole, aga maitsvate kookide valik on endiselt hea.

☟ 12. (615) Vene Teater - ☞Minu veetlev leedi - (Vene teatri suur saal, 03.03.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Georg Bernhard Shaw, Alan Jay Lerner, Frederick Loewe
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Elina Nechayeva, Aleksandr Ivaškevitš, Viktor Marvin, Ilja Nartov, Larissa Savankova, Jekaterina Kordas, Natalja Dõmtšenko, Natalia Murina, Dmitri Kordas, Marika Otsa, Alexandr Domowoy, Eduard Tee, Anna Markova, Marina Malova, Karin Lamson, Tatjana Jegoruškina, Anastassia Tsubina, Daniil Zandberg, Sergei Tšerkassov, Dan Jeršov, Allar Valge, Jaroslav Galitski, Richard Beljohin, Greta Raidma, Emilija Kuznetsova
Tutvustus: Vene Teater esitleb vaatajatele üht maailma populaarseimat muusikali „Minu veetlev leedi“. Näidendi toob lavale Venemaa hinnatud koreograaf ja lavastaja Alla Sigalova. Peaosades astuvad üles särav ooperilaulja Elina Nechayeva ja Vene Teatri tippnäitleja Aleksandr Ivaškevitš.

Kostüümikunstnikuks on Venemaa legendaarne moeajaloolane, rahvusvahelise tuntusega kunstikriitik ja moekollektsionäär, Venemaa Kunstide Akadeemia auakadeemik Aleksandr Vasiljev. Lavakujunduse on loonud tuntud ja tunnustatud Gruusia teatrikunstnik Georgi Alexi-Meskhishvili.

„Minu veetlev leedi“ on üks maailma kuulsamaid muusikale. Imeline muusika, peadpööritav koreograafia, vaimukad dialoogid ja kaasakiskuv süžee jätavad kustumatu mulje ning on põhjuseks, miks seda näidendit esitatakse maailma kuulsaimatel lavadel ikka ja jälle.

Bernard Shaw näidendil „Pygmalion“ põhineva muusikali autorid Alan Jay Lerner (libretto autor) ja helilooja Frederick Loewe jutustavad publikule erakordselt heasüdamliku, kohati väga naljaka, õrna ja tundliku loo armastusest, hasardist... ja inglise keelest.

Noore lilleneiu Eliza Doolittle`i juhuslik kohtumine foneetikaprofessori Henry Higginsi ning lingvisti ja erusõjaväelase kolonel Pickeringiga põhjustab ootamatu eksperimendi: professor Higgins lubab oma kolonelist sõbrale tõestada, et Londoni alamklassist pärit vaesest lilleneiust on võimalik poole aastaga koolitada hertsoginnaga võrdväärne suurilma daam. Selleks tuleb koknit kõnelev lilleneiu õpetada rääkima kõrgklassi inglise keelt. Professor Higgins teeb kolonelile ettepaneku sõlmida kihlvedu selle peale, et poole aasta pärast on Eliza Doolittle’st saanud noor daam, kelle kõnelemist kuulates ei suuda keegi aimata, et tegemist on lihtrahva seast pärit harimatu lilleneiuga. Kolonel nõustub kihlveoga ning soostub isegi tasuma lilleneiu koolituskulud. Eliza omalt poolt on igati nõus kõnetunde võtma, sest ta unistab töökohast lillepoes. Keegi neist kolmest ei aima kui palju ootamatusi, üllatusi, kannatusi ja kahetsusi see kummaline kihlvedu endaga kaasa toob...
Hinnang: Saan aru, et ma pole ainus, kes Vene teatri mängukavast "Minu veetleva leedi" leides imestas, kas see on ikka õige info. Puhas sõnateater teeb järsku muusikali. Vaimusilmas orkestri jaoks ruumi ei ole ning kust leitakse nii palju tantsijaid, kui varasemates lavastustes näha on olnud. Samas tekitas huvi, võimalus enda lemmikmuusikali uues teatris ja keeles näha.

Kavalehelt loen, et etendus on planeeritud 2 tunni ja 40 minuti pikkuseks. Estonia kavavalehel on 3 tundi ja 45 minutit. Tänu publiku hilinemistele kujuneb pikkuseks 3 tunid ja 12 minutit. Paljud varem igavaks kiskunud tantsud on lühemaks jäänud ning ka teksti tundub veidi kärbitud. Iseenesest väga hea.

Kavalehel kiidetakse taevani kostüümikunstniku. Mina selle kiidulauluga liialt kaasa ei läheks, nii mõnedki kostüümid on pööratud klounaadiks. Kõige rohkem on kahju sellest, et klouniks muutuvad Mrs Pearcde ja tema abilised. Alfred Doolittle kostüümis riigilipuga mängimine tundus kohatu. Samas silmailu oli.

Parajaks katsumuseks osutus vene keel. Hääldusele üles ehitatud nalju on keeruline tõlkida ning kasutusele tulevad vene keelele omased keerdkäigud, mida ei suuda jälgida. Kohati kummitavad peas varem eesti keeles kuuldud lauluread ning kuulduga tekib konflikt. Samas eitahaks olla sünkroontõlkija rollis.

Elina Nechayeva sai Eliza rollida hästi hakkama. Miks ta ei peaks saamagi? Osalemine Metslaste sarjas näitas, et tegu on väga huvitava, mitmekülgse ja andeka inimesega. Tuge teistelt näitlejatelt jäi veidi väheseks, seega Helen Kõre roll Estonias jääb minu jaoks grammi võrra paremaks.

Kõige rohkem võrreldes eelmiste lavastustega jäi puudu teatrimaagiast. Vihm jäi kunstlikuks, ei tekkinud võimsat Londoni tänava tunnet ning ballisaali sära jäi kahvatuks. Elusa tule asemel toodi lavale veidi tossav seadeldis. Samas samade elementide ärakasutamine on mõistlik. Väikse lava peal ongi vähem võimalusi. Ning eks see annab näitlejatele võimaluse rohkem ise särada.

☟ 13. (614) Teater Tartu Kirjanduse Majas - ☞Igatsused. Teadagi kelle järele - (Tartu Kirjanduse Maja, 26.02.2023) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Kruusvall, Jüri Kaldmaa
Žaanr: draama
Näitlejad: Helle Laanes, Indrek Tobre, Rein Annuk, Alla Ird
Tutvustus: Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi "Mälestused. Ainult ei tea millest" ja teiste tekstide ainetel kahes vaatuses vaheajaga.

Esietendus 29. jaanuaril 2023.
Hinnang: 168 päeva viimasest teatriskäigust. Tegelikult oli plaanis lavastaja kutsel seda lavastust vaadata nädal tagasi. Vaim oli valmis, aga liiklusummiku tõttu jäin tookord hiljaks - Reinu hääl juba kostis läbi ukse. Nüüd nädal, kolm liiklusohtliku olukorda, üks kokkupõrge põdraga ja ärajäänud aktus hiljem leidsin end taas Tartu Kirjanike maja ukse ees. Eelhäälestus etenduseks oli kordades kehvem, peas mõlgub kolleegi antud pusle protsentide keskmiste summades ning homme eelseisvad ebameeldivad kõnelused.

Kodutöö enne etendust jätan targu tegemata, tundes lavastajat midagi kerget tulema ei saa. Samas mingi sisemine mõte kindlasti on olemas. Enamus infost tundub näoraamatu seitsme luku taga kinni olevat.

Kruusvalli näidenditest on tuttavad "Pilvede värvid", "Vaikuse vallamaja". Mälestused tuhmuvad, aga on head.

Lavastus on segu filmist ja teatrist. Enamus tegevusest toimub seinal kahel kinolinal. Filmi pool on tehtud hästi. Veidi häirib, et sama pilt projekteeritakse kahte kohta. Mõistus küll ütleb, et pilt on üks ja seesama, aga silmad otsivad ikka erinevusi. On see siis meelega või kogemata - läbipaistvad kleeplindid on seintel erinevate kohtade peal. Nõnda tekivad sädelused ka erinevatesse kohtadesse. Vasaku pildi allservas olevad liimijäljed tekitavad mingil hetkel omamoodi liikuva vesimärgi - jumaliku puudutuse.

Väga hea ja mitmepalgeline muusikavalik. Kui näitlejate linti loetud tekst kippus plärisema, siis muusika oli puhas ja selge.

Kasutatud on palju nii otseseid kui kaugeemaid viiteid piiblile ja muudele tekstidele, millega ma pole tuttav. Ülejäänud publiku reaktsioonidest on näha, et kasutatud sümbolid jõudsid nendeni. Või siis vähemalt enamus neist.

Minu jaoks kõige häirivam oli alasti Eeva lavale toomine. Jah, tätoveeringud käel rääkisid oma lugu ja kindlasti oli ka koreograafial asjatundjale midagi pajatada, aga mina tundsin end publiku seas halvasti. Varjuteater Eeva seljataga oli nauditav. Täitsa võimalik, et kui lavastuse plakat oleks silma jäänud enne etenduse vaheaega, siis oleksin teatri asemel vesiaeroobikasse läinud. Teisalt tuleb tunnistada, kui halb ümbruse jälgija ma olen. Kindlasti oli see plakat sama koha peal nädal tagasi ja ka enne tänast etendust.

Lavakujundus on ühelt poolt minimalistik, teisalt keeruline. Nukud elasid justkui iseenda elu. Millist täpselt, ma aru ei saanud.

Valguskujundus oli lihtne, sujuv ja hea.

Märkused: Viimane etendus väidetavalt unikaalse lõpuga.