Autor(id): ühislooming
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: arkus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
Tutvustus:
Emalt olen pärinud lühikesed jalad. Isalt lühikese süütenööri. Ma ei
saa sinna midagi teha.
Ühelt vanaisalt pärisin karvadeta rinna. Teiselt vanaisalt kohmakad
käed. Asjad lihtsalt libisevad käest. Ma ei saa sinna midagi teha.
Vanaemalt pärisin, kas ta sai selleks, kelleks ta noorena saada tahtis. Ta
ei vastanud.
Õpetajatelt pärisin laia haarde. Aga vanaonult pärisin kitsukese
korteri. Midagi peaks ette võtma.
„Komöödia“ on EMTA lavakunstikooli XXXI lennu uuslavastus. Nagu Mart
Kangro varasemad koostööd lavakooli lendudega, sünnib seegi lavastus
suuresti osaliste endi ettepanekutest. „Komöödia“ räägib inimlikust
naeruväärsusest, tänastest küsimustest ja eilsetest
vastusevariantidest.
Hinnang: Ülimalt ebamugav lavastus nii publiku kui trupi jaoks. Väga umbmäärane
algus. Algul ei saa aru, mida mustades kostüümides pokaalidega noored
näitlejad sinust tahavad, siis ei saa aru, kuhu peab pimedas ruumis
vaatama või vaatamata jätma. Kuidas peaks ümbruses toimuvale reageerima.
Kas trupp ootab, et publik vastu tervitaks, püüaks tõsiseks jääda või
astuks agaralt lavale kaasa lööma. Tekst on jupike siit, teine sealt.
Mõnda asja korratakse absurdsuseni, mõnest luuakse kujund, enamasti ei
saa seostest aru.
Väga hea mäng ruumi ja valgusega. Madalas ruumis tekitasid veepokaalide
alla peidetud LEDid huvitava valgusmängu, suures ruumis valgustasid nad
just täpselt seda, mida näitlejad tahtsid publikule näidata. Lisaks
valgustile pakkus pokaal ka helitausta. Väga nutikas lahendus.
Teine nutikas lahendus oli mäng peeglitega. Mis sest, et viimases sammus
peegelduvast valgusest veidi vajaka jäi, algus oli tehtud ning maagia
loodud. Tekstiga ei tahtnud kuuvalgus hästi kokku minna, kuna kasutati
sooja valgust. Samas tervikus soojade toonidega mängimine sobis.
Päris tükk aega vasardas peas mõte, kas tõesti tuleb kogu etendus
püsti seistes ära vaadata. Mina poleks kahte tundi vastu pidanud. Üks
paar lahkus, ei olnud üldse kaugel mõttest, et käes on kolmas kord, kui
teatrist tuleks poole pealt lahkuda. Õnneks ei mindud kahe aasta tagust
TÜVKA teed ning vaipade asemel leiti publikule toolid ning sai suures
kandilises ringis jälgida ka publiku teis liikmeid. Eks see õnne küsimus
oli, millised elemendid jäid varju ja millised mitte. Mitmel korral
tajusid, et pea kohal toimub mingi tegevus, aga näha ei olnud midagi.
Päris hästi oli etendusse põimitud etnograafilist laulu ja muusikat.
Suures suhteliselt tühjas ruumis mängis see väga hästi. Üheks
läbivaks teemaks sai mardipäeva kadumise teema - nüüdsed halloweeni
tulevad ukse taha ilma eeskavata ning ainult norivad "komm või pomm" -
varem nähti mardisantideks olemiseks vaeva ning teeniti maius väärikalt
ära. Võtame üle teiste maade kommertsi jättes enda tavad unarusse.
Kostüüm oli ühelt poolt lihtne ja tumehall-helehall. Laval toimuvaga
riietusel mingit arusaadavat seost ei olnud. Kui siis ehk see, et olid
enamuses mugavad rohkeks liikumiseks ja eristas rahva sekka sulandunud
näitlejad. Üheks elemendiks kujunesid püksmähkmed. Justkui oleks tegu
80 aastastega, kes ei suuda enam kahte tundi vastu pidada ning
ebameeldivuste vältimiseks peavad jalga panema moodsast titaajast pärit
pampersid. Veel üks moodus publikut end ebamugavalt tundma panna.
Eksperiment tünnidega oli ühtviisi naljakas kui närvikõdi tekitav.Kas
tõesti on võimalik, et trupi üks pikemaid liikmeid mahub tünni? Oot,
sinna mahub neid lausa kaks... Seal on veel niipalju ruumi, et suudavad
tünni liikuma panna ... kas tõesti peab plastmassist keere vastu kahe
noore inimese raskuse .. ega nad ei tee eksperimenti, kus mõõdavad aega
kui kaua kulub publikult arusaamiseks, et tünnisolijate elu võib olla
õhus.
Kogu sellest ebamugavusest on palju võita trupil. Nad said hakkama nende
veeretatud ülesandega ning said korraliku pagasi oma järgmisteks
töödeks. Meelelahutuse otsijana ma antud lavastust eriti kõrgelt ei
hinda, aga haridussüsteemis pikalt olnuna pean tõdema, et hakkama on
saadud päris vinge asjaga.
Märkused: Arvustus on kirjutatud 13 tundi pärast etenduse lõppu, kui enamus
ebamugavustest on juba meelest minema.