Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (377) Idee Teater - ☞Пришел мужчина к женщине - (Tiigi Seltsimaja, 11.12.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Семён Злотников
Žaanr: draama
Näitlejad: Suzanna Golovko, Oleg Želudkov, Inga Sadrak, Olga Maksimovskaja
Tutvustus: Kammerlik komöödia kahes vaatuses. NB! Lugu mitte lastele!
Hinnang: Kui napisõnalist kirjeldust lugesin, siis tundus pealkiri kohe kuidagi tuttav. Kui olin ära näinud esimesed viis minutit, siis tuli meelde peaaegu täpselt aasta tagune Vilde teatri etendus ühes Gildi tänava väikeses korteris. Seega tahes tahtmata läheb kahe etenduse võrdlemiseks.

Kui aasta tagasi moodustasid 10 pealtvaatajat 66% publikule mõeldud kohtadest, siis seekord vaid 33%. Ning mänguruumi oli ka oluliselt rohkem. Isegi niipalju, et etendusse seoti kaks sõnatut tantsijat. On hea, et entusiastid on nõus 10 inimese pärast pingutama aga kahju, et nõnda head tükki nii vähesed vaatama sattuvad.

Seekord mängupaik eriti juurde ei andud. Natuke liialt steriilne. Ei kaminat, ega treppi ukse taga. Aga ega see ei seganud - tegevus oligi kolinud väiksest külmast ahjuküttega korterist keskütteega veidi avaramasse korterisse.

Näitlejatööd järjekordselt väga head. Kui kõigist ja kõigest aru ei saanud, siis piisas vaid keerata oma pea tagumises reas istuva naisterahva poole ja oli näha kuidas publik nautis nii keha- kui vene keele alltekste. Meeldis, et seekord meeletuks röökimiseks ei läinud.

Tantsunumbrid olid päris omapärased. Kuntstiline taotlus jäi minule veidi arusaamatuks, aga sobis teha küll.

Ühe tärni võtan maha noorukese helikujundaja liigse rutakuse pärast. Annan talle andeks, et etenduse ajal arvutis Facebok lahti oli, aga nii järsk näidendi lõpetamine ei olnud asjakohane ning see rikkus teatrimaagia ära. Aga muidu oli helikujundus mitmekseine ja etendust toetav. Paaris kohas oli minu jaoks liiga vali ja käis kardinate taga olnud näitlejatest üle. Aga tõenäoliselt vene publikut see ei sega.

☟ 2. (376) Oma Lava - ☞Paar sentimeetrit armastuseni - (Karlova Teater, 07.12.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Neil Simon
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Egon Nuter, Külli Reinumägi
Tutvustus: Esmakordselt on eesti teatri laval Neil Simoni lüüriline komöödia milles Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad kahepeale viit erinevat rolli, tuues publikuni loo erinevustest meeste ja naiste vahel, mis neid pidevalt üksteise poole tõmbavad.

Kas tõeline armastus on see, mida me endale ette kujutame, või see, millega me iga päev kokku puutume?

Jake on parimais aastais kirjanik, kes töötab selleks, et päästa oma abielu ja samas ei saa ta süveneda töösse, kui suhted pole korras. Ta ei suuda enda kõrval hoida oma abikaasat, samas ei suuda ta ka endast eemal hoida mälestusi nendest naistest, keda tema kõrval enam pole. Teda ümbritsevad naised keda ta armastas, armastab, või peaks armastama. Kõik nad nõuavad temalt midagi, kõigile peab ta midagi pakkuma aga alati jääb midagi natuke puudu. Mitte palju, ainult paar sentimeetrit.
Hinnang: Võttis ikka päris tükk aega, et hakata aru saama, mis mäng ümber Egon Nuteri poolt mängitud Jake käib. Kes on need erinevad naised tema ümber ning millises hetkes parajasti ollakse. Kuni 30 aastased ajahüpped olid kohati raskesti jälgitavad.

Aga kogu sellel tõmblemisel on oma sisemine mõte ning sügav sisu.

Lihtne lavakujundus aitas kaasa armastuse maagia ja müstika tekkimisele. Lükandseintest sai nii varjupaik, kui kuristik. Taustal omas aeglases rütmis tuksuv helesinine süda andis loole omapärase raami. Kirjutuslaud kujutab hästi meie sahtlisse kirjutatud või kirjutamata jäetud mõtteid.

Inimesel endal on väga raske aru saada, kui palju tegelikult ta kannab igapäevases elus kaasas enda lapsepõleve ja mineviku. Kui saatusesõrm juhtub mõned karmimad valikud tegema, siis võib see mineviku koorem saada nii raskeks kanda, et tulevik kaob silmapiirilt. Kõige suurem häda selle minevikukoormaga on see, et me ei tee liiga vaid iseendale vaid ka oma lähestele. Kaotame võime teisi armastada ja sulgeme tee teiste armastusele enda vastu. Ja nii tekkivad kuristikuna paistvad vahed inimeste vahel, kuigi nende füüsiline kaugus üksteisest on väike.
Märkused: Oma lava inimesed läksid reklaamikampaaniaga üsna tõsiselt alt. Pärast etendust Rimi keskuses ainsale Tartus toimunud etendusele reklaami teha on tõsiselt liiga hilja. Tundub lausa mõnitamisena.

Karlova Teatri tegijad läksid natuke liiale lisatoolide varajase paika panemisega. Jah, lisatoolid on mugavad aga säärase paigutusega blokeerivad nad oluliselt evakuatsiooniteed ning takistavad kohale tulnutel esimesi ridu ühtlaselt täita. ei tea, mis rahvusest publikut oodati, eestlased ju võimalusel teistest mööda trügima ei hakka ja istuvad üksteisest võimalikult kaugele. Lisatool peaks olema võimalus viimasel hetkel etenduse kasuks otsustajale, aga ta ei tohi jääda takistuseks varasemalt pileti muretsenutele.

☟ 3. (375) Projekt - ☞Lollidemaa - (Õlletare, 03.12.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Indrek Taalmaa
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Indrek Taalmaa
Tutvustus: Me kõik teame lollidemaad kus loll kass ja kurikaval rebane soovitavad puupoisil oma kuldmündid maha külvata ning siis lihtsalt oodata üks öö ning sinna kasvab rahapuu mis on täis kuldmünte. Sellest muinasjutust ongi inspireeritud see etendus , kus puudutame inimlikke nõrkusi, pahesid ning rumalust. Seda kõike loomulikult läbi koomika. Etendus pakub palju äratundmisrõõmu , mida erinevate lühilugudega pakub “Lollidemaa”.
Hinnang: Järjekordne monoetendus Indreku vahvas esituses. Mis sest, et pooled naljad on varasemast tuttavad, saab naerda mitmel korral. Ning naljade sisse on ikka osavalt põimitud värsked poliitised arengud Eestimaal ja parimad soovid vana aasta lõpuks ning uueks aastaks.

Plusspunkt selle eest, et ropendavad tegelased on sellest kavast välja kirjutatud ning ühtegi poliitikut ei üritatud nimeliselt järgi teha.
Märkused: Kahte Õlletares jõulukuul ettenduvat etendust paari nädala sisse mahutada on palju. Aga poole aastase vahega võib argipäevaste pingete maandamiseks vaadata küll.

☟ 4. (374) Vanemuine - ☞Naeru akadeemia - (Vanemuise väike maja, 27.11.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Koki Mitani
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar
Tutvustus: On 1940. aasta sügis Tokyos. Juba 27. septembril kirjutakse Berliinis alla Jaapani-Saksa-Itaalia kolmikpaktile, millega Jaapanist saab Hitleri Saksamaa sõjaline liitlane. Kuid praegu on veel septembri algus ja teatrihooaeg on algamas. Komöödiakirjanik ja teatritrupi “Naeru Akadeemia” lavastaja on valmis saanud uue näitemängu ja tahab selle kiiresti lavale tuua. Näidendi etendamiseks tuleb saada tsensori luba, kuid see on Jaapani kultuuris tavaline rutiin. Paraku pole äsja ametisse astunud tsensoril vähimatki huumorimeelt. Ta nõuab teksti ümbertegemist. Siis uut ümbertegemist, ja siis järgmist ümbertegemist. Nädal aega kestev vaimne vägikaikavedu peab välja selgitama, kas huumor, vaimukus ja vaba vaim suudavad seljatada juhmi käsumajanduse.

Jaapani kaasaegse kirjaniku Koki Mitani mitmekihiline kahemehelugu on vaatajaid naerutanud õige mitmel kontinendil. Tartu lavale seab selle pööraselt vaimuka duelli VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka.
Hinnang: Kahemehe tüki kohta on lavamehed päris palju vaeva näinud. Esmapilgul lihtne ooteruumiga kabinett on täis erinevaid salaurkaid, kapikesi ja pöördaknaid. Hiroglüfides plakateidki on üsna mitu. Tehnilisi riukaid oli võib-olla liigagi palju. Elektrooniline kommentaar tegevuse ajast oli suht üleliigne, kuna ajas edasi-tagasi hüppeid ei toimunud ning vana hea käsitsi juhitav ühe päeva kalender oli kuni kulminatsioonini nähtaval. Aga eks tehniliste liialdustega suudeti publikule arusaadavamaks teha jaapani võõrapärast kultuuri ja kombeid. Valguskujundus toetas päris hästi tsensori mõttemaailma.

Kahe väga vastaka inimese omavaheline dialoog oli kohati naljakas küll. Oponendi piiride kompamine oli pidevalt tunda. Samas kombati üsna intensiivselt ka publiku tundeid - just kui umbsõlm hakkas harunema, siis tõmmati see teisest otsast kõvasti kinni tagasi. Juba mitmes etendus järjest Vanemuise väikses saalis, kus lisaks lavale valgustatakse ka saalis olijaid.

☟ 5. (373) Vilde Teater - ☞Minejad - (Pepleri 27, 26.11.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Rein Annuk, Matti Linno, Andrus Novoseltsev, Tiina Tasa
Tutvustus: „Minejad“ on tragikoomiline jutustus Meestest. Ootavatest Meestest ja ootamine on teadupärast igav. Igavus on probleem. Probleemid on lahendamiseks. Lahendamine on töö. Töö tuleb ära teha ja pärast vinguda ja kurta kui kole ja tappev töö on. Sest me oleme Mehed ja Mehed peavad mehe eest väljas seisma… isegi kui väljas halb ilm on.

Lavastus on pühendatud Peeter Novoseltsevile (1960 – 2015)
Hinnang: Janno kirjutas ja lavastas kõige keerulisema osa Tiinale. Tema mängitud naine sai sõna tund aega enne etenduse algust - improvisioonilises arstipunktis tuli tal publikule meelde tuletada, et enda tervise eest hoolitsemine ja ennetav uuringutel käimine on üha olulisem. Samas ega delikaatsete isikuandmete saalitäie inimestega seab omad piirid. Mis sest saal mahutab vaid 30 inimest. Kui laetuled kustusid ning Mehed lavale astusid, siis said naise sõnad otsa. Tema saatuseks sai olla pidevalt laval ja mängida Meeste unistustes ja päriselus vaikivat rolli. Aga just Tiina mängitud Naine andis etendusele sügavuse ja värvi.

Kolm teises nooruses meest said enda osadega ka väga hästi hakkama. Musta huumoriga vürtsitatud dialoogidel on sügav sisu ja igatsus parema tuleviku suunus. Mis sest et tulevik astub väga tugevalt varvastele ja paistab tume. Aga samas suudetakse olevikku siduda kannatuste kiuste helgemaid värve.

Märkused: Kohtusin näost näkku Peeter Novoseltseviga 12. juunil 2008 poolteist tundi enne etenduse "Valgustegu" algust. See oli minu esimene kokkupuude Vilde teatriga. Kuna olin algusaja mingil põhjusel valesti meelde jätnud, siis leidsin toonase Vilde teatri keldriboksi ukse suletuna. Ja siis astus ligi kilekottiga Peeter ning alustas naljatades sõbralikku juttu. Arvan, et see jutualajmine on üks põhjused, miks minust sai väike Vilde teatri sõber. Kokku õnnestus mul näha teda kuues etenduses. Enamusele neist olen pannud küll vaid 3 tärni, aga Peeter jäi ikka meelde.

Loo autoriga olen mitmel etendusel võistu köhinud. Minul on kergemini läinud, haiglasse pole pidanud minema ja surmavat diagnoosi pole pandud. Kõigele vaatamata on Janno etendused nii näitleja kui ka autorina omapärased ja mõtlema panevad. Loodan, et Minejad ei ole minu viimane kokkupuude tema loominguga.

☟ 6. (372) Projekt - ☞Joel ja Maria - (Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 25.11.2015) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Tooming
Žaanr: draama
Näitlejad: Carolina Kiisk, Markus Huul, Rein Annuk
Tutvustus: Joel ja Maria on tänavalapsed. Ühel päeval kohtuvad nad pensionär Johannesega…
Hinnang: Üks omapärane näidend selle poolest, et kogu tegevus suruti vähem kui kahte kuupmeetrisse. Ja seda mitte seepärast, et saalis rohkem ruumi ei oleks või tegemist oleks käpiknukuetendusega. Teine omapära seisneb selles, et kaks osalist püüavad kõigest väest mitte näidelda. Ainsaks eesmärgiks on tekst hea diksiooniga edasi anda. Tundub, et see on osa sellel aastal Eesti teatrimaastiku tabanud kuuldemängude ajastu. Kui 2009 aastal üritasid lavastajad igas etenduses kasutada vähemalt ühte looma, siis sellel aastal katsetatakse üha enam kuuldemängu elementidega. Kui paned silmad kinni, siis jõuab sisu sinuni, kui jätad avali, siis leiad mitmeid detaile, millesse takerduda ja vastuseid otsides tervikpilt kaotada.

Kui Maria väitis, et ette loetud muinasjutt jääb elu lõpuni meelde. Mulle tundus, et see oleks enamike teismeliste jaoks liialt keeruline. Olen üsna kindel, et homme ei oska isegi seda ümber jutustada.

Tänavalaste teema on karm. Palju karmim, kui etendusest silma jäi. Usu teema varjutas selle suuresti ära. Tekkib küsimus, kelle lugu see rohkem oli, kas Joeli ja Maria või sisi hoopis Johannese lugu.

☟ 7. (371) Vanemuine - ☞Pildilt kukkujad - (Sadamateater, 20.11.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiina Laanem
Žaanr: draama
Näitlejad: Maria Soomets, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Helgur Rosenthal
Tutvustus: See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?
Hinnang: Tõeliselt kaelamurdev lavakujundus. Ei, ameerikamägesid pole, aga publiku esimetel ridadel tuleb kõva kaks tundi 10..30 kraadise nurga all üles vaadata. Pea võib sellest kangeks jääda küll. Aga eks juba vanarahvas ütles, et kunst nõuab ohvreid. Aga pildist välja astumine lõpus tegelikult töötas. Kuigi oleks tahtnud saada ka mingit selgemat pilti, kust asi alguse sai.

Eriti jäi meelde Aivar Tommingase mängitud sõbralik ja rõõmsameelne Bruno. Oleks selliseid päiksekiiri meie elus vaid rohkem. Ülejäänud tegelaskujud olid nii eestlaslikult enesesse tõmbunud. Lausa valusalt tutttavad kujud.

Helikujundus oli mahe ja etendust toetav. Valguskujundus kohati liialt sinine ja hüpplev. Igasuguseid lampe ja lampide varje oli veidi liiast. Eks ta kipub nii olema, et igapeävases elus kuhjame igasse nurka mingi lambi ja oma hirmude peletamiseks hoiame nad pidevalt põlemas.

Kostüümides kasutatud toa tapeedi motiiv oli päris andekas. Võib-olla oleks seda isegi rohkem olla, et tegelaste sulandumine taustapilti oleks parem.

☟ 8. (370) R.A.A.M - ☞Alustame algusest - (Valga kultuurikeskus, 18.11.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Annie Baker
Žaanr: draama
Näitlejad: Elina Reinold, Külli Reinumägi, Margus Prangel, Maarja Mitt, Egon Nuter, Madis Metsamart
Tutvustus: "Alustame algusest (Circle Mirror Transformation)" on äsja Pulitzeri preemia võitnud noore näitekirjaniku Annie Bakeri näidend kohtumistest täiskasvanute draamaringis. Viis inimest, kes püüavad lahti harutada oma elu umbsõlmi, leiavad erinevaid mänge mängides üksteises uued pidepunktid, uued algused ja lõpud. "Alustame algusest" on Vaba Lava uue teatrimaja avamisnädalavahetuse üks peasündmusi.
Hinnang: Mind tõesti huvitaks, mis moodi oleks ma antud etendust arvustanud poolteist aastat tagasi enne Viljandi Kultuuriakadeemias toimunud koolitust. Nii mõnedki asjad tulid ju nüüd tuttavad lavalise liikumist tutvustavast tunnist. Tuletas eredalt meelde needsamad hirmud ja kõhklused, mis siis minus toona painasid. Ja nagu siis, ka nüüd olen arvamusel, et koos teistega laval neid imelike mänge kaasa teha on oluliselt kergem, kui teiste tegevust pealt vaadata.

Tõenäoliselt oleks minulgi tekkinud sama küsimus, mis Maarja Mitti mängitud noorel neiul - millal päris näitlemist õppima hakata. Miks täiskasvanud inimesed mängivad lasteaia mänge? Hetkel võin kinnitada, et antud mängud on lavalise tunnetuse arendamiseks väga vajalikud. Just selliste mängude läbi hakkab näitleja valitsema iseennast ning tunnetama partnerit.

Nitelejatööd on fantastilised. Laval käib mõne üksitu rekvisiiidiga veiderdamine, aga detaile ning tundeid on rohkesti.

Kui millegiga norida, siis seda, et edela-USAs toimuvas tükis kasutati Värska vee pudeleid koos siltidega. Kunstnik või rekvisiitor oleks võinud veidi rohkem vaeva näha.
Märkused: Valga kultuurikeskus on väga huvitav koht, kus peaks vähemalt kord ära käima. Koridorides on väga huvitavad maalid ning käsitööd.

☟ 9. (369) Vanemuine - ☞Üks mees, kaks bossi - (Vanemuise suur maja, 30.10.2015) ♥♥♥

Autor(id): Richard Bean
Žaanr: farss
Näitlejad: Andres Mähar, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Reimo Sagor, Sten Karpov, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Märt Koik, Mihkel Kallaste
Tutvustus: Maailma suurimaid komödiograafe, 18. sajandi itaalia teatrimehe Carlo Goldoni üks tuntumaid teoseid on “Kahe isanda teener” – pöörane sündmuste virvarr, mille keskmes kavalpeast teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. See komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks.

Pole mingit lootust hakata ülevaadet andma kõigist selles loos ette tulevatest sündmustest. Ütleme vaid, et asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehe-kandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle’i -muusika bänd.
Hinnang: Farsi kohta on tempo aeglane ja bändi vahepalasid liiga palju. Muusika iseenesest oli huvitav, aga teatrietenduse jaoks natuke liiga palju. Skiffle bändile on muidugi suurepärane võimalus enda rütme tutvustada.

Aga naerda saab ja meeskond on väga hästi ka tänapäevaseid tartlasi morjendavaid probleeme sisse pikitud. Mis sest, et sõnaline tervik on suhteliselt keskpärane ladinakeelsetest notaritekstidest hoolimata.

Lavakujundus oli klaustrofoobiliselt kitsas ja ilma suurema kasutuseta kõrgustesse pürgiv. Kappidena lahendatud kõrghooned mõjusid üsna rõhuvalt. Samas andis orkestriauku ehitatud topelttrepp lisavõimalusi rahva naerutamiseks.

Üle pika aja oli väga hea suhtlemine publikuga. Mis sest, et vähemalt kaks inimest publiku hulgast tundusid olema ära ostetud. Andres Mähar sai just rahvaga hullutamisega väga hästi hakkama. Selle eest üks tärn.
Märkused: Peaproov

☟ 10. (368) Ugala - ☞Mere märgid - (Sadamateater, 21.10.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Gardner McKay
Žaanr: draama
Näitlejad: Kadri Adamson (Endla teater), Meelis Rämmeld
Tutvustus: Üks väike saar. Küllap on selliseid maailma eri nurkades palju. Paigad, mis keelduvad muutumast, kuigi maailm nende ümber muutub järjest kiiremini. Mehed on seal lüheldast kasvu ja kõhnad; pole ühtegi, kelle kehal oleks midagi muud peale sõudmiseks ja võrguvedamiseks vajalike saledate lihaste. Ka Colm on selline. Nad kõik on selle saare peal sündinud ja kellelgi pole tahtmist olla mujal kui mere ääres või merel. Enam lähemale merele minna ei saa, kui sa just ära ei upu, ja seda mõni neist igal aastal ka teeb. Ühel pulmapeol näeb Colm linnatüdrukut. Ilusat tüdrukut, kelle sarnast muidu seal saarel juba ei kohta. Timothead. Aasta hiljem kirjutab Colm talle kirja. Ilusama, kui temasugusest lihtsast kalurist ealeski võiks oodata.
Hinnang: Algus oli kuidagi uimane ja värvivaene. Oleks oodanud mõtliku meremehe monoloogile taustaks rohkem merd, võib-olla isegi päikseloojangut. Aga siis tekkis mängu hing ja lõpuks hakkas ka paelajuppidest lavapoodium elama ning iiri muusika segunes merekohinaga.

Kui paljud meist elavad iseenda piiratud maailmas igapäevastes toimetustes. Kõik oleks justkui olemas, aga õhtul pärast päevatöö lõppu õhtuhämaruses tekkivad mõtted, et tahaks midagi enamat. Ja seda suuresti olenemata füüsilisest keskkonnast. Olgu selleks siis suurlinna säras, mägionnis või üksikul saarel. Kuid mis saab siis, kui unistus täitub. Uue kekskonnaga harjumine on tihti veel keerulisem. Olgu siis armastus nii suur kui tahes.

☟ 11. (367) Endla - ☞Kahe lugu - (Endla, 16.10.2015) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Eduardo Galán
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Guido Kangur, Karin Tammaru
Tutvustus: Lola on noor ja harimatu naine, kes töötab supermarketi kassapidajana, Ortiz aga pahur kirjandusõpetaja, kes loeb kannatamatult päevi pensionini. Nende väga ebatõenäolise kohtumise põhjustab käitumisprobleemidega Daniel, Lola poeg ja Ortizi õpilane. Püüdes koos teismelist aidata, hakkab mõlema hall argipäev ootamatult erksamaid värve omandama. See on lugu õppimisest ja õpetamisest nii koolis, elus kui ka tundemaailmas – kui kedagi armastad, siis võtad ka vastutuse.

Hispaania kirjaniku sotsiaalselt tundlik tekst on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega.
Hinnang: Kooliga pikalt seotud inimesena mulle see lugu mulle väga meeldis, mis sest, et kooli teema antud tekstis on suhteliselt kõrvaline. Kõige aluseks on ikkagi inimsuhted. Need võivad ajas muutuda. Lihtsate vahenditega toodi kahe tegelaskuju järgi lavale väga sügav lugu. Lõpuks ometi nägin, kuidas võib aastavahetusel hispaanlaste komme viinamarju süüa välja näha.

Natuke häirib juba ka reklaamides kasutatud mitmetasandiline tekst taustal ja laes. Omamoodi huvitav leid valguse tugevuse või nurga abil esile tuua erinevaid osi tekstist, aga ikka ja jälle kippus taust esiletoodud teksti ära sööma.

Mõlemad näitlejad tegid oma rolli nauditavaks. Dünaamika oli hea.

☟ 12. (366) London National Theatre - ☞Hamlet - (Coca-Cola Plaza, 15.10.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Shakespeare
Žaanr: draama
Näitlejad: Sergo Vares, Benedict Cumberbatch
Tutvustus: Shakespeare’i suurepärase tragöödia nimiosas astub üles Oscarile kandideerinud Benedict Cumberbatch (BBC sari „Sherlock“, „Imiteerimismäng“ ja National Theatre’i „Frankenstein“).

National Theatre Live toob Lyndsey Turneri („Posh“, „Chimerica“) lavastatud näidendi kinodesse kõikjal maailmas.

Riik valmistub sõjaks. Perekonda lõhestab vaen. Hamletit, kes peab isa surma eest kätte maksma, rõhub sedavõrd ränga ülesande taak. Väljapääsmatu olukord ähvardab ohustada nii tema tervet mõistust kui ka riigi turvalisust.
Hinnang: Otseülekande tegijad oleksid veidi rohkem näidata üldpilti. Keskenduti liialt suurtele plaanidele. Aga muidu väga hea režiii ja pildi kvaliteet.

Seekord oli dekoratsiooni keskseks osaks suursugune loss. Natuke isegi liiga suur. Muus osas tõsteti 400 aaastat toimunud tegevus eelmise sajandi keskpaika. Telefonid, püstolid jms. Väga mõjuv oli teise4s vaatuses ülesehitatud prügimägi, mis jäi lavale etenduse lõpuni. Võimas töö.

☟ 13. (365) Vilde Teater - ☞Lõhestumine - (Tiigi 76, 09.10.2015) ♥♥

Autor(id): Aiste Ptakauske
Žaanr: draama
Näitlejad: Tuuli Rindemaa, Anne-Mai Tevahi
Tutvustus: Noor naine Pam tunneb end kaheks rebituna selle vahel, kes ta tahab olla ja selle vahel, kes ta arvab, et ta peaks olema. Pam püüab iga hinna eest ignoreerida üht oma kahest poolest ja see tal peaaegu õnnestub, kui ta on üksi, kuid niipea, kui mängu tulevad suhted meestega, peab ta otsustama, kes ta tegelikult on.

Pamis on kaks poolt, kes võitlevad teineteisega, kuid keda samaaegselt tõmbab teineteise poole. Kas on võimalik enesega rahu teha? Kas on võimalik leppida enesega sellisena nagu oled? Kas on võimalik aktsepteerida oma tõelist olemust ja siiski olla välise maailma jaoks hoopis keegi teine? Kas on võimalik eirata oma sügavamat MINA ning jääda kellekski, kes sa olla ei taha? Kas on võimalik OLLA ISE ja mitte vastata välismaailma ootustele?

Meilt oodatakse pidevalt midagi, mida me ei suuda anda, aga me ei saa ju ometi teistele pettumust valmistada – nii me püüame end kohandada ja leppida sellega, et näitame end sellisest küljest, mida me arvame, et meilt oodatakse.

Aga kui kaua jaksab inimene maski kanda? Mis on oma tõelise MINA allasurumise hind? Milline see TÕELINE MINA üldse on?
Hinnang: Ootused olid suured - mängib Tartu üks paremaid teatreid, lavastab mitmeid minult häid arvustusi saanud näidendite autor, uus mängukoht, intrigeeriv tutvustus ..

Aga pettumus oli seda suurem. Esimese 300 hulka antud etendus ei pürinud, kuigi Anne-Mai mängis ju tegelikult päris hästi. Lubatud intriigi ei tekkinud, vähemalt minu jaoks. Enda murekoormaga lavalt äraminemine oli vast parim leid.

Muidu kiidaks helimeest väga hea saundi ja võime eest volüümi nuppu maha keerata, aga lavastaja otsus telefon koos sadade kosmeetikavahenditega voodi jalutsisse panna nullis helikujunduse üsna suures osas ära. Nii väikses ja nõnda sügava lavaga saalis tulnuks usutavuse suurendamiseks rohkem vaeva näha.

☟ 14. (364) Vanemuine - ☞Üritus - (Vanemuise väike maja, 02.10.2015) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Uku Uusberg
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets, Uku Uusberg
Tutvustus: HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal “sündmus”, mitte “üritus”. Et “üritus” on nurjunud katse. LEO: Kes ütleb, et see nurjub?

Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris. Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend. Nii lihtsalt ka ei saa.

Lugu on Armastusest.
Hinnang: Täitsa uue lähenemisega värskendav tükk Vanemuise mängukavas ja huvitav täiendus eesti dramaturgiale. Mis sest, et järjekordne Hamleti tõlgendus. Tõsi Hamlet on üsna teisejärguline tegelane selles segases loos. Ja selliseid teisejärgulisi, kuid siiski tähtsaid rolle on mitmeid.

Päris huvitav oleks näha, kuidas see tükk välja näeks Broadway laval. Kuigi üsna suure tõenäosusega lükataks see seal kõrvale, kuna sealsel publikul ei ole kahte keelt, mida nad oskaksid piisavalt hästi, et tekstist aru saada. Off-Broadwayl võiks tulla kõne alla tulla kombinatsioon inglise-prantsuse. Aga kindlasti mängitaks seal sama teksti vähemalt kolmandiku võrra kiiremini.

Kuuekümneseks saanud Aivar Tommingast oli väga nauditav jälgida ka siis, kui valgustaja lava üsna pimedaks jättis. Küllike Saldre kakskeelne roll oli eluküps. Lavastaja enda mängitud roll andis etendusele päris tubli annuse värvikust. Noore Dvinianinovi mässumeelne sõnaohter valgustaja roll oli ka veenev.

Helikujundus oli nii hea, et tekitas kohati tunde, et oleks vaja kõrvaklappe. Segadusse ajavat müra ja mulinat oli päris palju. Samas käis kõik kujeldatava Vana Teatriga väga hästi kokku. Prooviperioodil võib helireostus olla kohati veel suuremgi.

Lavakujunduses mindi võib-olla natuke liiale lihtsalt naerutamiseks ehitatud kaadervärkidega. Kitsapoolne kõrge uks taamal mõjus võimsalt, aga kahjuks jääb umbes poolele saalile nähtamatuks. Võib-olla oleks pidanud saali lisama paar ekraani, kuhu näidata seda osa etendusest, mis varjule jäi.

Ainus kunstiline ja tehniline läbikukkumine oli valgustite allakukkumise effekt. Seda eriti esimesel korral, kui viimane kolmandik kukkumisest oli ilmselgelt aeglustuva liikumisega. Pürotehnikat poleks vaja olnud, sest eteendus oli piisavalt huvitav - magajaid polnud, keda äratada.

Aga kolme tunnise etenduse lõpus sai koju minna oluliselt paremas tujus, kui etendusele tuldud.

☟ 15. (363) Rakvere Teater - ☞Leenane'i kaunitar - (Otepää gümnaasium, 23.09.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Martin McDonagh
Žaanr: draama
Näitlejad: Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits, Velvo Väli
Tutvustus: Iirimaal öeldakse, et kui astelhernes enam ei õitse, on suudlemise aeg möödas. Visa hingega astelhernes õitseb aga varakevadest hilissügiseni. Mägises ja karmis Iiri külakeses elav Maureen on neljakümne aasta jooksul suudelnud vaid kahte meest. Tema ema Magi arvates on sedagi liiga palju. Maureen`i ja tema seniilsust teeskleva ema suhted pannakse proovile, kui nende ellu sekkub tütrele armastuselootust pakkuv mees.
Hinnang: Minu jaoks kolmas McDonagh näidend. Karmid Iiri lood kõik. See vist isegi kõige leebem. Aga ilma vägivaldse surmata ei saadud seekordki hakkama. Ema ja tütre suhted on aja jooksul muutunud väga keerulisteks. Ema kardab pärast kahe tütre lahkumist üksi jääda ja teeb endast kõik, et viimane tütar ei lahkuks. Ühelt poolt riukalik mutike, teisalt aga enda mugavustsoonis elav humoorikas vana naine. Kunagist tütre meeltesegadust ära kasutades on ta endale leidnud seltsilise ja teenija. Tütrele see ligi 20 aastat kestnud orjapõli enam ei istu, sest bioloogiline kell tiksub halastamatult ning kauni mäe tipus olev maja muutub üha talumatuks. Ja kui mängu tuleb nägus noormees, siis kaldub kõik halvemuse poole.

Naised mängisid väga südantlõhestavaid ja mitmepalgelisi rolle väga hästi. Eriti meeldisid mulle Ines Aru sõnatud pantomiinilikud osad. Ükskõiksus, ahastus, mure ja hingepiin olid väga hästi välja mängitud.

Lava oli veidi kola täis. Seda muljet võis suurendada koolisaali lava väiksus. Aga samas kõik esemed olid kasutuses ja andsid üksiku majakese interjööri hästi edasi.

☟ 16. (362) Eesti Draamateater - ☞Vennas - (Eesti Draamateater, 12.09.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Tõnu Õnnepalu
Žaanr: draama
Näitlejad: Pääru Oja, Indrek Sammul, Kaie Mihkelson
Tutvustus: Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks.

Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest. Ja seejärel jäi kodusaarele asundustalu pidama ja ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud 1967. aastal. See napp näidend on ehe ja liigutav. Tõnu Õnnepalu on oma näitemängu allika kohta öelnud nõnda: „Vanad kirjad rittaseatuna on elluärganud hääl minevikust, inimelu vahetu tunnistus.“

„Vennas“ võitis peapreemia 2012. a Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja seda esitati Eesti Draamateatri Esimesel lugemisel oktoobris 2012.

Hinnang: Lavakujunduslikult parim etendus minu poolt nähtud Draama 2015 progrmmis. Video taust oli väga hea. Eriti võimas oli alguses tekitatud majaka ning merel sõitva laeva effekt. Üleminek merelt mandrile ja lõpuks New Yorki oli kergesti arusaadav ja kõnekas.

Etendus ise veidi venis ja jälle kummitas selle festivali kuuldemängu sündroom. Tõsi, seekord oli liikumist rohkem ja varem mainitud visuaal toetas etendust tublisti. Teise vaatuse alguses kahe venna samal ajal laval hoidmine viis vahepeal rütmi ära. Aga see andis seletust ema vananemisest ja reaalsustaju kadumisest.

Väga hea roll Pääru Oja esituses. Lihtne meremehest välja kasvanud talupidaja roll oli mitmekülgne ja köitev. Indrek Sammuli mängitud Jakob oli ka hea, aga mingil hetkel hakkas kordamine tüütama.
Märkused: Kahju, et nii eestimaise ja ajastutruu tüki vaatas vaid pool saalitäit pealtvaatajaid. Nii mõnigi nõrgem tükk sai suurema publikumenu.

☟ 17. (361) Von Krahli Teater - ☞Budapest - (Von Krahli Teater, 12.09.2015) ♥♥♥♥♥

Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Tutvustus:

“Valge ingli” kohvik asus Pesti poolel Doonau idakaldal, püha Margiti saare vastas ning spioonid sisenesid selle härmatanud pöörduksest hetkel, kui kõrval asuva kiriku kell paksus lumesajus summutatult seitse lõi.

Kontrast kahe – ustest välja- ja sissepoole jääva – maailma vahel oli ühtaegu ootamatu ja täielik. Üks samm üle läve – ning lumi, külm ja Budapesti elutute tänavate jäine, pime, vaikne üksildus muundus võluväel soojuseks ja säraks, rõõmsaks naeruks ja häältesuminaks.

Tiina, Erki, Taavi ja Juhan kutsuvad teid päris Budapesti ning pakuvad klaasikese ehtsat tokaid.

Hinnang: Väga omapärane kuid samas päris hea etendus. Eriti meeldis alguse pantomiim koos paljude visuaalsete trikkidega. Ega väga mugav ei olnud seda märgata, aga kui märkasid, siis enamasti pani näo muigele. Kostüümidega oli palju vaeva nähtud, et esmapilgul kõik väljha ei paistaks, aga siis saaks kiiresti muutuda.

Väga hästi kasutati ära ruumi. Mis sest, et oli üsna kitsas. Valguskujundus hoidis erinevad ruumiosad peidus ja tõi need esile just siis, kui selleks õige aeg. Huvitav oleks teada, kui paljud tavakülastajad märkaksid tavapäeval laemaali ja kui paljud püüaksid sellele selgitust leida.

Kuigi antud etendust on kohati ebamugav jälgida, sest näitleja tungib pidevalt sinu ruumi ja päris palju aega kulutatakse aja täitmisele tokai veinist sogades, on üldmulje väga hea.

☟ 18. (360) Eesti Draamateater - ☞Varesele valu... - (Tartu Uus Teater, 11.09.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Robert Annus, Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), Piret Krumm, Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Mari-Liis Lill, Veiko Tubin (Tallinna Linnateater)
Tutvustus:

„Depressioon on aastaks 2030 suurim töövõimetuse põhjustaja maailmas.“ „Depressioon on moehaigus.“ „Depressioon on aladiagnoositud.“ „Depressioon on üleravitud.“

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.

Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“. Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana. Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda.

Noh, see depressioon ongi, vaata, sellest ei räägita, see ongi nii ebamäärane. Tundus, nagu mul peaks midagi rohkem viga olema. Et umbes, kui hulluauto tänaval sind taga ei aja, et sind kinni pista, siis ei ole midagi veel piisavalt viga. (Maria*) Tavaliselt, kui näed kedagi, kes on äärmiselt õnnelik, siis ta võib olla tegelikult seltskonna kõige õnnetum inimene… Ka minuga oli nii, ma võisin olla äärmiselt õnnelik ja inimesed ei teadnud, et mul on suuri probleeme, sest sa peidad… (Tolja*) Me kõik oleme tegelikult natuke ebanormaalsed. Ja ma ei kujuta ette 20–30 aasta pärast, milline see ühiskond saab olema, kui inimesed ei hakka nägema seda, et enamikul meist on mingid probleemid või enamik meist on haiget saanud elus... (Benita*) Oma lapsi sa tahad kasvatada ikka teistmoodi. Sa tahad pakkuda oluliselt rohkem. Mina näiteks ei mäleta, et minu isa oleks minuga malet mänginud, väljas jalutamas käinud või... Meil on õhtud, kus me istume poistega lihtsalt maas ja räägime maast ja ilmast. (Veljo*) Üks asi, mida mina tean, et ma hakkan kirjutama komöödiaid asjadest, mis ei ole absoluutselt naljakad. Ma arvan, et see aitaks – naer. (Iisak*) *Kõik nimed on muudetud

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündinud lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ valiti ajakirja "Teater. Muusika. Kino" kriitikute ankeedi võitjaks.

Hinnang: Kalevipoja laud ja toolid lõid lavakujunduses päris võimsa kujundi ning võimaldasid tekitada mitu erinevat mänguruumi. Roheline lagipähe valgus neile tekitas koduse maalähedase tunde. Pitslinale näidatud filmilint oli üllatavalt terav.

Järjekordne kuuldemängu tükk - enamuse aja kostis tõsise tekstina monoloog ilma suurema tegevuseta. Või siis olid tegelaseks eri mõõdus mööbliesemed.

Naksitrallide kasutamine vaheklippides oli tegelikult päris andekas, kuigi maskide alt ei kostnud tekst hästi välja. Monoloogide vahele pikitud "vaheklipid" olid päris vaimukad ja hoidsid meele värskena.

Arvan, et see etendus on noortele väga vajalik (kuigi kohati liiga igav), kuna enese vigade leidmine on vajalik. Noortele võib tükk mõjuda tõhusa ennetustööna. Vanematele sobib tükk ka, aga võib tekkida oht, et sarnasusi leitakse mitmest tegelaskujust ning see võib masendust suurendada. Aastakümneid oma muredega üksi olnutele ei ole depressioonist väljatulek kerge. Ja ega nende jaoks väga lahendusi välja ei pakutud.
Märkused: Meeldis see, et tegijad nägid vaeva etenduse Tartusse sobitamisel. Videomaterjal jäi veidi pikaks, aga tore oli vaadata, mis Tartu tänavatel on toimunud ning andis äratundmisrõõmu, kui hetk enne näitleja saali astumist olid videost aru saanud, et see juhtub nüüd ja praegu. Tehniliselt tundub väga huvitav idee kahe teatri vahel etendust sünkroonis näitlejaid vahetades mängida.

☟ 19. (359) Eesti Draamateater - ☞Keskmängustrateegia - (Vanemuise suur maja, 10.09.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Madis Kõiv
Žaanr: draama
Näitlejad: Mait Malmsten, Indrek Sammul, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Guido Kangur, Mari Lill, Taavi Teplenkov
Tutvustus: Madis Kõivu 2000. a valminud näidend „Keskmängustrateegia“ kõneleb vendadest Kerestest – tippmaletaja Paul Keres ja füüsik, akadeemik Harald Keres. Kahe andeka venna omavaheline algasetus on avanguks hulgale erinevatele ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike. Partiid ja käigud kasvavad eluvalikute kujundiks. Male ja teadus, eraelu ja poliitika – kõik nad sisaldavad otsustavaid ja kõrvalisi partiisid, tiitlivõistlusi ja plitsutagumist kohvikulauas, salakäike ja vahele jäänud ja unustatud ja ette planeeritud ja meeleheitlikke käike. Tagasivõetamatuid käike. Kõivu näidenditele omaselt on „Keskmängustrateegiaski“ segunenud mitu aja- ja elu kihti: taamal kõmiseb sõda, köögis arutatakse piima rasvaprotsenti, vestlused hõlmavad võrdväärselt nii olnut kui ka tulevat – septembriööd Puise rannas 1944 ja Saksa-aegse doktoritöö ümberkaitsmist nõukogude ajal, AVRO turniiri võitu 1938. aastal Hollandis ja kinnitust NSVL malesuurmeistriks oleku kohta 1945. aastal, Salo Flohri koer tungib alati sobimatul hetkel tuppa ja NKVD polkovnik mängib malemaailmameistrit. Minevikku ei ole, sest see tuleb taas ja taas tagasi. Kuid mängida tuleb, sest inimesel on vaigistamatu vajadus mõista, kuidas kõik tegelikult oli.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima kunstniku auhinna Pille Jänes. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Eesti Draamateatri "Keskmängustrateegia".
Hinnang: Uus tahk Paul Keresest, millest ei olnudki teadlik. Male on tihti olnud üsna poliitiline mäng. Lisaks malenditele toimuvatele käikudele on tihti mitmed malevälised salakäigud, mis võivad tulemust oluliselt mõjutada. Kahju, et need räpased poliitilised mängud mõjutasid tugevalt ka Eesti ühte kuulsamat mõttesportlast. Arvatavasti äritas see tükk nii mõndagi järgi uurima vendadega tegelikult juhtunud.

Etendust oli natuke keeruline jälgida, sest üha ja jälle tekkis küsimus, millisest ajast käib jutt. Teises vaatuses võimendati seda eriti, kui ka tegelased pidevalt arutasid, millal tegevus toimus. Vananeva füüsiku vähenev lähimälu võimendati üsna kõvasti üles. Kohati jäi pidev kordamine venima.

Lavatehniliselt oli päris huvitav leid lava alla viiva trepi oskuslik kasutamine. Näitemängule lisandus kuuldemängu elemente, aga need ei jäänud domineerima. Taamale poolläbipaistva kaardina taha peidetud malelaud tegi etenduse mitmekihilisemaks.

Peategelaste mäng oli väga hea. Eriti head rollid tegi Ain Lutsepp, Mait malmsten ja Lembit Ulfsak. Koera kasutamine oli paras katsumus. Elus koer andis palju elevust juurde. Isegi see, et ta vaheapal asendati mänguasjaga ei häirinud. Kass muidugi kahvatus koera kõrval.

☟ 20. (358) Projekt - ☞Piiri peal ehk nii me oleme - (Vanemuise suur maja, 09.09.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: tudengid
Tutvustus: Lavastuse esimeses osas heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängimine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stsenograaf? Kas teatriteadlasel on ka katseklaasid? Kas me ikka veel armastame ooperit?

Lavastuse teine vaatus on humoorikas ülevaade Eesti teatrite lavaelust ja kõigest, mis seda ümbritseb - klatš, klots ja glamuur.
Hinnang: Publiku seas või teleekraani ees istudes võib tihti tekkida mulje et näitleja elu on üks suur lust ja lillepidu. Nii on tung erinevatesse teatrikoolidesse päris suur. Kohale jõudes selgub tõsiasi, et tööd tuleb teha meeletult ning palju sellest on tavainimesele arusaamatu drill. Valu ja pisaraid on ohtrasti. Aga kui esimesed tuleristsed on möödas, siis võib lustida ja enda ponnistuse üle naerdagi. Võib-olla see sisemine lust oligi esimese vaatuse väärtus.

Teises vaatuses pandi publik lustima. Tundus, et esimestes ridades oli palju laval mängivate noorte tuttavadid, sõpru ja sugulasi. Nende olekust ja käitumisest oli tunda suurt poolehoidu. Ja see oli nakkav. Erinevaid teatreid pilav programm oli kokku pandud maitsekalt. Välja arvatud ministrite paroodia. Sellega noored hakkama ei saanud. Lavastaja oleks pidanud selle ropendamisele rajatud osale õigel ajal kriipsu peale tõmbama.

Eriti palju vaeva nähti kostüümidega, kuigi väga palju kasutati ka neutraalselt musta T-särki ja pükse. Visuaaltehnoloogiat kasutati vähem kui ma lootsin, aga see vähene oli mõjuvõimas. Helikujundus oli paigas.

Üheks pärliks olid noorte kriitikute vahetekstid ning sõjalis-sportlik sõnavõtt. Esimeses vaatuses kasutatud vahetekstid olid tabavad, aga veidi liiga valju.

Kui kevadine külm ära ei võta, siis Eesti teatril on tulevikku.

☟ 21. (357) Rakvere Teater - ☞3 õde - (Vanemuise väike maja, 08.09.2015) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Helgi Annast, Natali Lohk, Margus Grosnõi, Volli Käro, Peeter Rästas, Meelis Rämmeld (Ugala), Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu
Tutvustus: 3 õde on draamaklassika tüvitekst noortest naistest, kes on elu argipäeva kinni kleepunud ega leia sealt teed välja. nende armastuseotsing on nii intensiivne, et võtab silme eest mustaks ja pea ringi käima - päevad kihutavad õhtusse nagu kiirrongid mööda tuleviku rail balticut. näod ja jaamad vilksatavad mööda - ainult unistused ja lootused jaksavad kaasa kumiseda.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima lavastaja auhinna Andres Noormets. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Rakvere Teatri "3 õde".

Marin Mägi-Efert oli Olga rolliga nomineeritud parima naispeaosatäitja kategoorias.
Hinnang: Kaks aastat tagasi nägin draamafestivalil Draamateatri versiooni ja seega olid lootused suured. Eriti seepärast, et tookord oli tehnilisi probleeme üsna mitu.

Kõik oli jusst kui õige, aga samas jäi hinge tühi tunne. Enne teise vatuse taskulampide valgel toimunud tulekahju stseeni oli üldmulje igav ning lohisev. Varjuteater oli küll silmale huvitav vaadata, aga see oli ka kõik.

Erinevalt kahe aasta tagusest etendusest oli seekord tekst kenasti kosta ka saali tagaotsa ja lavakujundus ei olnud rõhuvalt pealetükkiv. Üldse oli lavakujundus selle versiooni üks tugevamaid külgi.

Eelmise sajandi alguses kirjutatud teatritekst elab ja on ikka aktuaalne. Mõisad on küll kadunud, aga inimesed kipuvad tihti olema oma unistuste orjad praegugi. Nii raske on välja saada igapäeva rutiinist. Alati jääb veidike unelmatest puudu. Kui tihti kirume oma praegust elu ja lubame endale, kui hästi hakkame elama uues kohas. Reisimine on läinud lihtsamaks, aga väga kiiresti tüditakse uuest kohast ning nõiaring hakkab uuesti peale. Unistama peab, kuid tuleb üritada mitte jääda ainult unistama. Unistuste täitmiseks tuleb vaeva näha. Ning oma tegevuste kõrval tuleb näha kõrval olevaid inimesi.

☟ 22. (356) TÜVKA - ☞Romeo ja Julia - (Sadamateater, 07.09.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: draama
Näitlejad: Märt Avandi, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Tutvustus: Shakespeare'i „Romeo ja Julia“ ei vaja ilmselt pikemat tutvustust. See on tragöödia kahest vaenutsevast perekonnast, kelle võsude vahel tärkab seninägematu armastus, mis elu kurbmängu kaudu viib kõigi peategelaste kurva hukuni. Mis on iseenesest kummaline, sest armastus pidanuks ju olema loov jõud.

Nii tuntud tekstide kui tuntud tunnete üle paistab vahel valitsevat täielik selgus. Päris kindel muidugi olla ei või, kas mõnda tunnet ikkagi on võimalik lõpuni tunda, selgeks tunda, põhjani tunda. Ausalt öeldes, kui äragi tunneks, oleks hea. Kas armastus on see, kui ma luban ennast ühel öösel ühel rõdul kellelegi, keda ma varem kohanudki pole? Või on armastus see, kui ma proovin oma lapsele kindlustada parimat võimalikku tulevikku? Või äkki see, kui ma oma sõbra tapmise eest kätte makstes mõistan omavoliliselt surma teise inimese? Kas kellelgi üldse on õigust nendele küsimustele mingisuguseidki vastuseid anda? Shakespeare'i tegelased kõnelevad eneseväljenduseks väga pikki ja värsistatud monolooge. Kui nad pooltki nendest tõdedest julgeks ausalt üksteisele öelda, jääks kogu tragöödia olemata. Nagu eluski, eks. Nagu päris elus.
Hinnang: Tõesti piiri peal etendus. Ei mitte sellepärast, et ropendamise või vulgaarsustega oleks liiale mindud. Aga ühest tuntud tragöödiast on tehtud õnneliku lõpuga jant. Ei mitte farss - noortele käinuks farsi tempo ülejõu. Aga lihtne kaubamajas hängiva noortekamba mite eriti riimis luulevormis vallatused.

Kõige suurem katsumus noortele on see, et nad pidid täitma ka osa vaheajast. Ja seda ka veidi tundmatus vormis, kuna korraldajad keerasid neile piiri peal oleva ajakavaga paraja käru. Samas täideti 10 minutit nii ära, et ei saanudki lõpuni ära kui palju sellest oli improvisatsiooni ja kui palju varem kokkulepitud tegevust ja teksti. Vaheajatekstidesse pikitud korvpalli jutt oli hea leid. Üks lisatärn vaheaja tegevuste eest.

Natuke häiris eriti esimeses vaatuses üle võlli keeratud semulikkus ja ükstesise üle naermine. Hetkel Shakespeare'i teksti kõrval vedas see välja, aga kui läheb tõsiseks komöödiaks, siis oleks säärane tegevus laval mage. Teisalt oli seegi piiride kompamine. Tänu sellele semutsemisele läks kaduma kahe rivaalitseva perekonna lugu. Keegi tappis kellegi mingil hetkel ära ja siis läks kõik jälle edasi suht suvaliselt.

Seega, kui soovite meelde tuletada Shakespeare'i teksti, siis see tõlgendus ei sobi. Kui aga teile meeldib näha, kuidas noored laval hullavad, siis on see just teile.

Lavakujundus oli suht minimalistlik - üks postamendil lillevaasi taga olev poolläbipaistev sein, diivani ja buhvetkapiga istumisnurk, rõdule ehitatud kaminaga voodimurk ja mõned plastikust aiatoolid. Samas kõik oli olemas ja plastiktoolid sobisid kenasti emotsioonide edasi andmiseks.

Helikujunduses üritasid noored jätta mulje, et neil polegi helitehnikut vaja. Kõik saab ära korraldada kahe kassettmaki ja mõne kassetiga. Mulje jätmisega saadi kindlasti hakkama. Jäägu see teatrimaagiaks, kas ka helikujundusega endaga. Igatahes heliliselt oli kõik parlanksis.
Märkused: Välja kuulutatud 1:30 asemel kestis etendus 2:50. Seega ei olnud tehniliselt võimalik arvustust samal päeval kirjutada.

☟ 23. (355) Vanemuine - ☞Head tüdrukud lähevad taevasse - (Sadamateater, 04.09.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi
Žaanr: tragikomöödia
Näitlejad: Kärt Tammjärv, Piret Laurimaa, Piret Rauk (Kuressaare Linnateater), Raivo E. Tamm
Tutvustus: Urmas Vadi näidendis “Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)” saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, “Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat. Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad.
Hinnang: Parema nähtavuse huvides on toole pandud lähemale kui tavaliselt. Valgus on suunatud pinkidele nii, et astmeline lava jääb üsna hämaraks. Nii võibki kergesti juhtuda, et endale paremat kohta otsides võid koperdada lavakujunduses kujutatud nööride otsa. Kui etendus algab, siis tõstetaks need nöörid üles ja sinna nad jäävadki. Justkui lõks publiku jaoks.

Kuigi autor on liigitanud teatritüki tragikomöödiaks ja kohe esimeses pildis on üks esimesi väljavalgustatud esemeid jahipüss ja teises vaatuses vehitakse revolvriga, jäävad paugud seekord kõlamata.

Valguskujundus on lihtne ja tabav. Näitlejat kohati veidi varju jättev aga samas võimendades tegelaskuju tundeid ja aja kulgemist.

Kavalehel tuuakse välja mõned autorid ja kirjanduslikud tegelaskujud, keda veidi tavatu nurga alt näidatakse. Aga kui teksti jälgida, siis pannakse kirjanduslikud teadmised üsna kõvasti proovile. Enamus aega laval midagi ei toimu, aga õhus on pinget parasjagu. Tekstilised vimkad ei lasknud päriselt magama jääda.

Esimese vaatuse kostüümides kasutatud linnumotiiv paneb mingil pead murdma, mis Raja Teelel seljas oli. Ei tulegi meelde, et etenduse ajal oleks kostüümi peale mõelnud.

Märkused: Eelesietendus

☟ 24. (354) Tallinna Kammerteater - ☞Parimad palad - (Hansa Hoov, 20.08.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: sketšikava
Näitlejad: Indrek Taalmaa, Egon Nuter
Tutvustus: Püünel on Egon Nuter ja Indrek Taalmaa. Parimad palad etendustest "Sinised kilesussid jalas" , "Teatrikokk", "Ravintola ehk Tolaravila" ja "Egon ja Indrek" ning publikut rõõmustab oma kohalolekuga PRESIDENT MERI!

Hinnang: Peale väga aja ja asjakohase ekspresidendi kõne olid kõik sketšid ühel või teisel moel nähtud. Aga sellest hoolimata olid enamus asju naljakad, mõned isegi väga naljakad. Asja teeb huvitavaks see, et iga kord muudetakse mõnda kohta ja nii saab naerda üha uuesti.

Egoni iseseisvuspäeva kõne oli väga ladusa tekstiga ning väga väljapeetult pidulik, sisaldades hetkel teravaid probleeme veidi vanemas kõnepruugis. Lennart oleks võinud midagi taolist tõepoolest tähtpäeal kõneleda.

Meeldis see, et välja olid jäetud enamus isiksustatud naljad. Mõnel korral komistati veel konkreetsete inimeste pilamise otsa, aga sõelale on jäänud umbisikulised tegeldased, mis laseb nalja nautida.

☟ 25. (353) Improteater Impeerium - ☞Improkaader - (Tartu Ülikooli kirik, 06.08.2015) ♥♥♥

Näitlejad: Kati Ong (Teater Endla), Mairi Tikerpalu, Erki Aule, Tarvo Krall
Tutvustus: Nad võivad teada, millega asi algab, kuid neil pole õrna aimugi, kuhu välja jõutakse. "Etendused on improviseeritud, mis tähendab, et kõik sünnib siin ja praegu, midagi eelnevalt kokku leppimata - teksti ei ole pähe õpitud ja mängitavat lugu välja mõeldud. Näitlejad küsivad publiku käest märksõnu ja nendest inspireeritult hakkavad sündima stseenid, lõbusad sketshid, kaasahaaravad laulud ja vaimukad karakterid."
Hinnang: Kui tegemist oleks esimese impro etendusega, siis oleks elamus päris hea. Aga olles ära näinud 8 etendust, siis tahtnuks enamat.

☟ 26. (352) Vana Baskini Teater - ☞Me ootasime teid pikisilmi - (Hansa Hoov, 30.07.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Carole Greep
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Merilin Kirbits, Jekaterina Novosjolova, Anti Kobin, Taavi Tõnisson
Tutvustus: Me ootasime teid pikisilmi“ on prantsuse näitlejanna ja käesoleva sajandi menukaima näitekirjaniku Carole Greep`i esiknäidend, mis esietendus Pariisis 2003. aastal ja mida mängiti seal ilma vaheta 10 aastat, kokku üle 3000 korra. Ja pole ka imestada, sest tegu on tõepoolest suurepärase meelelahutusega, vaimuka komöödiaga, mis ei tohiks külmaks jätta ka napi huumorisoonega teatrikülastajat.

Komöödia aluseks on anekdootlik lugu sellest, mis võib juhtuda, kui taskutelefoniga peetud kõne jääb kogemata kombel lõpetamata ja teise poole telefonil on valjuhääldi sisse lülitatud. Nii juhtubki, et teisele noorepoolsele abielupaarile küllasõitev noorepoolne abielupaar helistab tee pealt autost külalisi ootavale paarile, et teatada oma hilinemisest. Vastab aga automaat, ja kuna kõne jääb lõpetamata, siis kuulevad ootajad algul tahtmatult, siis aga uudishimuga autosistujate omavahelist sõnelemist ja ka küllaltki solvavaid kommentaare enda elustiili, riietumise ja isegi toiduvalmistamise kohta. Pärast kõike seda kõlavad rõõmsad jällenägemishüüatused, kaasa arvatud traditsiooniline „me ootasime teid pikisilmi“, vägagi koomiliselt. Aga see pole kaugeltki kõik – järgneb seltskondlik koosviibimine, mille koomilisust hoiab üleval vana, kuid alati töötav trikk: publik teab, aga nemad – külalised - ju ei tea! Ometi pole see pelgalt naerutamiskomöödia - nalja taga on peidus päris arvestatav sõnum. Lavastus on järg Vana Baskini Teatri menukomöödiale „Nädal aega kolmekesi”. Näeme jälle tegutsemas vanu armsaid sõpru Sophiet, Pauli ja Martinit ning millisteks on kujunenud nende suhted nüüd, seitse aastat hiljem, kui Paul on leidnud endale uue elukaaslase Maria.
Hinnang: Seekord, siis niimoodi, et ühe näitekirjaniku esiknäidend on järg teise kirjaniku tükile. Paras ajugümnastika suveteatri vaatajatele. Üht teist ju mäletad eelmisest suvest, aga nii mõnigi seos tekitab küsimuse, kuidas see siis ikka oli.

Nagu järjelugudega ikka kipub olema - originaal on parem. Mitmed naljad läksid kordusse ja muutusid seepärast labasekski. Vahepeal näidendist välja tulemise trikk on endiselt võluv, aga ei mõjunud enam nii tugevalt kui esimesel korral. Uued naljad kippusid minema vene aktsendi pilamisele ja porolonist rinnahoidjaga eputamisele.

Seekord ei kasutatud ära Hansahoovi omapära, dekoratsioonid kuhjati üksteise otsa ja nii jäi lava näitlejatele kitsaks. Kõne võimendati üle ja nii läks diktsiooniline mitmekesisus kaduma. Lõpupuänti ei mängitud usutavalt välja.

Aga tükil on väga sügav sisu - tänapäevases kiires maailmas on jälle esile kerkimas snobism ja silmakirjalikkus. Tõsiste asjadega tehakse nii kaua nalja, et keegi enam ei usutagi tõelist hädavajajat. Ümbritseme end ebavajalike esemetega vaid selleks, et teistele muljet avaldada.

☟ 27. (351) MTÜ Kell kümme - ☞Miljonite lemmik - (Otepää, 27.07.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): A. Ayckbourn
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Marko Matvere, Merle Palmiste, Henrik Norman, Ingrid Isotamm, Lauri Liiv, Oleg Želudkov
Tutvustus: Saatejuht teeb skandaalset tele-showd „Nende teed ristusid“. Vastandatakse endine pankur ja pangaröövel. Üks on vajunud põhja, teisest saanud miljonite lemmik!
Hinnang: Hunnitu mängupaik, imelise loodusliku valgustusega. Ja kui päike villa taha peitu puges, siis tõi kunstvalgus esile nii mõnedki detailid, mis päikse käes peitu jäid. Kena järv ja tiigike andsid võimaluse etenduse elandamiseks ning suvelavastustele omaste trikkide ning TV päraste suuret ning väikeste plaanide tegemiseks.

Päris mitmel korral nautisin Oleg Želudkovi kogu balagani taustal. Teised kõrvalosatäitjad olid ka head, kuid Oleg oli kõige tihedamini kaadri ühes või teises nurgas.

Matvere-Norman moodustasid väga värvika vastandliku paari. Ayckbourn oleks rollid just kui neile kirjutanud. Nohikust pangaametnikust ankafirma raamatupidaja roll andis Hendrikule võimaluse näidata oma kehakeele koomiku andeid ning pangaröövlist TV-juhi isekas ja jäärapäiselt matcholik roll tõi esile Marko mehisuse ja maailmameredes õpitud klapi veega.
Märkused: Villa Müllerbecki ümbrus on suvisel ajal tõesti võrratu.

☟ 28. (350) Vilde Teater - ☞E. Vilde naised 60 minutiga - (Kotka kelder, 20.05.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur
Žaanr: draama
Näitlejad: Tiina Tasa, Astrid Hiisjärv, Imbi Uibo, Kristiina Metsanurk, Matti Linno, Rein Annuk, Tarmo Kruus, Tanel Ats
Tutvustus: Külmas, rõskes, tuulises kliimas, tigedas ühiskonnas tuleb vähemalt kaks korda rohkem armastada. Muusa päikeseküllases auras lenneldes õnnestub kirjutajal elus püsida – päikesenaine? Või – jääb vaid valu, kurbus ja haigused.

Hetk, see ajas olemise moment kulgeb minu hinge seisunditena ja neist Meie lugu kõneleb. Minu enese olemine, see talletub mällu, igas mälupildis peategelasena erinevalt.
Hinnang: Erinevad mälupildid olid kenasti tantsunumbritega kokku palistatud. Kui algul tundus, et Vildet oleks võinud läbivalt mängida üks ja sama näitleja, siis juba õige varsti sai selgeks - lavastaja oli teinud õige otsuse. Nii erinevad ja head Eduardid said tunni aja jooksul kokku.

Ei ole üleeelmise sajandi lõpu kollaste uudistega eriti kursis, seega enamus tekstist oli võõras. Aga "Kosilased Rakverest" olid selgesti ära tuntavad. Üldiselt selline Kroonika laadne siklikus elus sobramine ei meeldi, aga sellised imeliku nurga alt näidatud pildid aitavad meelde tuletada kirjaniku elukäiku üldisemas plaanis.

Lava oli jälgimiseks ebamugavalt pikk, aga samas nii mitmeski kohas andis see näitlejatele rohkem ruumi ja vabadust. Seda nii kiirkõnniks, ülemeelikuks tantsutiiruks, kui moodaks üliaeglaseks ajas kulgemiseks.

Kitastes oludes olid ka valgus- ja helikujundus kenasti paigas. Eriti mahedaks tegi ruumi aknast siise paistev maikuu õhtuvalgus. Väikse teatri võlu - suured tegijad endale nii võimsat valgustjat enamasti palgata ei suuda.
Märkused: Kümmekond minutit enne etenduse algust uuris piletimüüja, kas olen Vilde Teatri sõber, et ta saaks pakkuda odavamat piletit. Ühtegi sugulast ega lähedast mul selles teatris ei ole. Samas langes liisk 350. arvustuse tarvis etenduse valimisel just sellele väikesele töökale kollektiivile. Endalegi uskumatuna tundub, et viimase 7 ja poole aasta jooksul olen külastanud 18 Vilde Teatri etendust, lisaks Tabamata Ime Vanemuises ning kolm Vilde Teatri Noortestuudio etendust. Enamasti on mulle etendused meeldinud. Seega ikka vist olen veidi sõber küll.

Kui soovite antud etendust külastades kaks kärbest korraga lüüa ja lisaks teatrielamusele nautida ka Kotka keldri hõrgutavaid roogi, siis peate kohale tulema õige varakult - pärast etendust on köök suletud.

☟ 29. (349) Tartu Uus Teater - ☞kokku * kukkumise * hetk - (Tartu Uus Teater, 11.05.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Jaanika Arum (Vanemuine)
Tutvustus: See on soolo nendele naistele, kes andsid intervjuu ja ei jäänud võõraks. Võib-olla olen liiga vähe hulle tegusid teinud ja selles asi ongi. Olõ-i määnegi orashain küll, yks ma olõ sääne illos kultuurne taim. Кому Я нe нравлюсь… пусть. Но самое главное, что ты мне нравишься не зависимo от дня.

„kokku • kukkumise • hetk“ on pooldokumentaalne lavastus, mille keskmes on noor näitleja Jaanika Arum ning mille sisuks on tema intervjuud erinevate emadega meie ümbert.

Suurim oskus on tabada elust neid hetki, mil sa vaatad tõtt iseendaga. Kas või siis, kui oled vastamisi võõra naisega, kes räägib sulle – nii siiralt ja otsekoheselt, kui ta oskab – oma loo.
Hinnang: Ülimalt eripalgeline etendus. Teksti on päris palju aga seosed keerulised. Üleminek vene keelele oli huvitav, kuid ainult teksti kuulates elamust ei saa ega meelde ei jää.

Ohtralt kasutatakse taustaks lühikese väriseva käega filmitud videolõikude kordust. Algul on väga värskendav, aga aja möödudes hakkab see meelega kõigutamine häirima. Samas ei lase see vaatjal ka magama jääda.

Elav muusika taustaks on alati huvitav valik, mis annab kindlasti lisasära, kuid kätkeb endas mitmeid võimalusi eksimusteks. Minule selline bassidega kräunutamine üldjuhul ei passi. Aga üldiselt oli helikujundus hea ning laval olnud näitleja ning kardina taga peidus olnud muusikud said omavahel väga hea klapi.

On vähe etendusi, mille lõppedes tuleb publikul läbi minna paksust rekvisiitide kuhilast. Mäng ehitusaudadega annab visuaalsele küljele mitmekülgsust ja suurendab mõistastuste jada "mida paganat laval tehakse?" Visuaalselt kõige mõjuvam rekvisiit oli õhuline trepp. Tubli töö!

Etenduse päästis minu jaoks valguskujundus. Strobo kasutamise aeg jäi veidi liiga pikaks, aga muidu oli kõik kenasti paigas. Ei midagi ülemäära keerulist või udupeent, aga valgus jutustas selles etenduses oma loo.

Suhtlemine publikuga oli väga intensiivne. Väikse saali võlu. Igaühele paitust, kallitust või pikka jõllitamist ei jagu, aga kõik on sellest üht või teist moodi puudutatud. Nooruke näitleja pidas pingele vastu ja mängis lõpuni välja.

Neljanda tärni annan Volgiliku lõpplahenduse eest. Tagauksest tulev õhtuse Tartu valgus ja laval käinute publikut ignoreeriv tegevus pani etendusele suure punkti.
Märkused: Arvustus on kirjutatud ööpäev pärast etendust.

☟ 30. (348) Noorteteater - ☞Billy Eliot - (Nordea kontserdimaja, 07.05.2015) ♥♥♥

Autor(id): Lee Hall, Elton John
Žaanr: muusikal
Näitlejad: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Kalle Sepp, Jaagup Tuisk, Maximo Erm, Airi Allvee, Neeme Kuningas, Alar Haak
Tutvustus: Elton Johni ja Lee Halli muusikal “Billy Elliot” on liigutav lugu teismelisest Billyst, kelle elu muutub täielikult pärast päeva, mil ta poksitrenni minnes satub pealt vaatama balletitundi. Tantsust saab poisi elu, kirg ja siht. Pärast pikki siseheitlusi ja eneseületusi saab Billy unistus balletiartistina lavale astuda tõeks – tantsukirg muudab tema elu. Tõsielul põhinev Billy Ellioti lugu on ehe näide, kuidas iga laps võib jõuda oma salajaste unistuste täitumiseni. Tuleb vaid olla sihikindel ning mitte lasta end heidutada täiskasvanutemaailma seatud reeglitest ja takistustest.

Muusikal “Billy Elliot” põhineb 2000. aastal esilinastunud samanimelisel filmil ning on tänaseks üks enim auhindu võitnud muusikal maailmas.

*Etendus võib sisaldada meie publikule harjumatut sõnakasutust.
Hinnang: Sügisvaheajal 2007 nägin Londonis seda muusikali esimest korda. Siis jättis ta mulle väga suurepärase muljue, kuigi kriitikud ja publik selleks hetkeks veel Billy Elioti ei kiitnud. Sama päeva pileti sai 19 naela eest, mis tegi temast oadavaima West Endi muusikali tollel hetkel. Meelde on jäänud võimsad dekoratsioonid ja massitseenid ning kaevurite imelik inglise keel - tegevus toimub ju Põhja-Inglismaal.

Tänane etendus oli aga täielik pettumus. Kuulsa nimega suudeti suur saal 15 korraks välja müüa, aga etenduse õnnestumise nimel on suhteliselt vähe tehtud. Aeglane tempo, ülimalt halb heli kvaliteet ning keskpärane diktsioon. Ainus, mis suudeti täiega edasi anda oli ropendamine. Originaal oli ka üsna krõbe, aga tänu kiirele tempole ei jäänud see domineerima.

Positiivselt üllatas Neeme Kuningas. Lavatehnikute poolt nigelalt paigaldatud pürotehnikale vaatamata sai ta masendusse vajunud isa rolliga suurepäraselt hakkama. Jüri Vlassov suutis ka paaril korral publiku naerma panna, aga see tundus Jüri enda koomiliste pagasina.

Lisapunkti annan teise lõpukummarduse lavastuse eest. Seal oli näha lavastaja ja koreograafi korraliku mõttetööd.
Märkused: 2:1 West Endi kasuks

☟ 31. (347) Luunja Aidateater - ☞Lüpsiaeg - (Luunja kultuurimaja, 30.04.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Olev Anton, Kristel Lempu
Žaanr: sõnalavastus
Näitlejad: Inga Kiudorf, Annika Kallas, Kaire Vahejõe, Sirje Šuškova, Merily Tensing-Kruusla, Aare Jaemaa, Tamur Tensing, Silver Vahejõe, Kahro Lempu, Getter Lauk, Jasmin Saar, Loone-Ly Lempu, Mia-Gita Babitš, Karmen Saar, Kristel Lempu, Aadu Raav, Merilin Tasane, Margo Lempu
Tutvustus: Eelmise riigikorra 7 imet: *Kõigil oli töökoht. *Vaatamata sellele, et kõigil oli töökoht, ei teinud keegi tööd. *Vaatamata sellele, et keegi ei teinud tööd, täideti normid *sajaprotsendiliselt. *Vaatamata sellele, et normid täideti sajaprotsendiliselt, ei olnud poodides *midagi. *Vaatamata sellele, et poodides ei olnud midagi, oli kõigil kõik olemas. *Vaatmata selle, et kõigil oli kõik olemas, kõik varastasid. *Vaatamata sellele, et kõik varastasid, jagus kõigile.

Hinnang: Luunjas on päris suur lava, aga Aidateater suutis sellest veel suurema ruumi välja võluda. Nõukaaegse lehmalauda eesruumi kohta natuke liiga vaikne oli, aga mastaabid mängiti kenasti välja. Visuaalsed efektid mängiti väga ladusalt ja apsudeta maha. Tekst läks vahepeal veidi sassi, aga alati tuldi sellest nii soravalt välja. Kohati jäi mulje, et teksti sassiminekut oldi õpitud. Võru ja vene keele lisamine tekitas võimaluse mitmeti mõistetavaks kalambuuriks.

Ja muidugi rekvisiitidega on palju vaeva nähtud. Suures linnateatris peaks butaforist laudanõusid meisterdama, siin olid ehedad lüpsikannud, -pingid, -mannergud mängus. Pea ainus asi, mis ajastutruu ei olnud oli eurostandarditele vastav kaablijupp. Aastal 1982 ei teadnud tavalises karjalaudas maanusega elektrijuhtmest keegi midagi. Elektrikule võiks kuskilt välja otsida paar meetrit kuulu juhet, koos kuulutangidega. Nooremad vaatajad siis küll võib-olla, ei saaks aru, et tegemist elektriseadmega on, aga vanematel küll.

Kass tekitas ka päris palju elevust. Seda nii siis, kui teda laval tegelikult polnud ning isegi rohkem, kui ta põuest välja ronis.

Eriti meeldis Aadu Raavi poolt mängitud Torni-Papi tegelaskuju. Pidev iseenda teiste sõnadega kordamine ja iseenese tarkuse mullis olemine andsid paista nooruspõlve uljust ja kindlameelsust. Silver Vahejõe mängitud elektrik Volts vahetas tüki jooksul kõige tihedamalt meiki. Meigivahetused olid effektsed ja väga kenasti välja mängitud. Naised mängisid oma rollid nii hästi välja, et oleks patt kedagi nimeliselt esile tõsta - tublid olid kõik.

Helikujundus oli seekord kenasti paigas. Valguskujundus ka. Kui millegi kallal norida, siis valguse üleminek võinuks olla veidi sujuvam. Stseenide programmeerimine valguspuldis oleks tõenäoliselt abiks olnud. Samas kõik valgussuunad olid kenasti paigas. Keegi ei jäänud asjata pimedasse, ning samas hämar puhketuba andis suurepärase võimalusele mängida teatrit teatris.

☟ 32. (346) Cats - ☞Faith County - (Lubbock, TX, 17.04.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Mark Landon Smith
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Mickie Klafka, Kim Klafka, Liana Solis, Chris Davis, Renee Rhodos, Troy Palmer, Marissa Olive, Alejandro Hermandez, Pat Price
Tutvustus: The Fairth County Fairgrounds in Mineola, a town that is located "somewhere in the middle of nowhere in the South"...
Hinnang: Amatöörteatri kohta väga hea näitlejatöö ja kostüüm. Kõneldi küll meeletult kiiresti, ja nõnda läks pool naljast kaduma. Aga kehakeelt andis nautida rohkem kui 14 dollasri eest, mis pilet maksis.

☟ 33. (345) Improteater Impeerium - ☞Improteater Impeerium laval koos Anne Veesaarega - (Tartu Genialistide Klubi, 08.04.2015) ♥♥♥♥

Žaanr: improvisatsioon
Näitlejad: Anne Veesaar, Merilin Kirbits, Maarika Mesipuu-Veebel, Rauno Kaibiainen, Maarius Pärn
Tutvustus: Improteater Impeerium mängib sel hooajal etendusi koos armastatud Eesti näitlejatega! Igal kuul on uus külalisnäitleja, kellega mängitakse etendus Tartus ja Tallinnas.

Aprillis on laval ANNE VEESAAR! Anne on mänginud end eestlaste südametesse ennekõike krapsaka Mare rolliga seriaalist „Õnne 13“. Elurõõmust pakatav ja energiline on Anne ka päriselus. Ega muidu poleks ta pärast Impeeriumi etenduste nägemist vastu võtnud otsuse enda hirmud seljatada ja ka ise improlavale astuda. Imperaalid imetlevad Anne julgust ja ootavad põnevusega, mis juhtuma hakkab!

Anne on ootusärevil: "Tuleb tunnistada, et ootan suure põnevusega esimest improtreeningut. Valmisolek on kõik! Ma tahan jõuda saladuse jälile- kuidas nad seda teevad?! Ei tea, kas jõuan?! Läheks nagu uuesti lavaka katsetele. Egas midagi, elukestev õpe! Milline imeline võimalus midagi täiesti uut kogeda! "

Hinnang: Anne sai endale võetud rolliga kenasti hakkama. Kui vaid trupo oleks kokku lepitud viled ja maraka helide toimingud vastavalt Anne taktikeppi teinud. Teisalt oli väga hea vaadata, kuidas erinevad infokillud väga huvitavaks miksiks kokku pandi.

Taustavideoga improviseerimine oli ka päris huvitav uuendus Impeeriumi lõputus vimkade arvsenalis. Esialgu toimis ta küll iseseisvana ja näitlejad sellest lisaväärtust ei saanud. Aga küll kuu aja pärast koos Taavi Tõnissoniga leitakse seegi mõõde üles.

☟ 34. (344) Rakvere Teater - ☞Maalermeister - (Vanemuise väike maja, 30.03.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Donald Churchill
Žaanr: romantiline komöödia
Näitlejad: Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer
Tutvustus: Inglise komöödia armukestest, remondist ja armuremondist. Kus tegijaid, seal nägijaid, öeldakse. Nii on ka meie loos – ühes kohvikus nähakse üht naist ja üht meest toredasti aega veetmas. Ainult et see naine pole selle mehe naine ja nägijate seas on lahkeid inimesi, kes mehe abikaasale nähtust teada annavad. Ja siis läheb andmiseks – petetud naine tahab oma mehe armukese abikaasale petmisest rääkida, armuke ei taha, et tema abikaasa petmisest teada saaks. Õnneks on käepärast harrastusnäitlejast maalermeister, kes teab, et kõike saab varjata, kui vaid õiget tooni kasutada.
Hinnang: Peaaegu täpselt see, mida on vaja pärast pingelist töönädalat, selleks et end välja puhata. Naerda saab ja ajutegevust hoiab üleval klassikaks kujunenud tsitaatide äratundmisrõõm. Silma paitab ümarate servadega disainitud korter. Veidi liiale on mindud allapoole vööd naljadega, aga publiku reaksioon oli neis kohtades ka kõige tormilisem. Mine tea, võib-olla ei oleks ilma nendeta siiski nii head tervikut saadud.

Alguse ja lõpu valgusmän oli veidi ülepingutatud. Aga vahepeal oli kõik kenasti tasakaalus.

Kui otsida sisu, siis tuleks vaatama minna mõnd teist tükki.

☟ 35. (343) Prem Productions - ☞Brüsseli kapsas - (Vanemuise Kontserdimaja, 18.03.2015) ♥♥♥

Autor(id): Rein Pakk
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Jan Uuspõld
Tutvustus: Mäletate seda daami, kes eelmisel aastal küsis laval Jan Uuspõllu suu läbi, et “Miks mina?”

Täna tuleb ta lavale tagasi, aga seda küsimust tal enam pole, sest ta kohtas välismaa meest!

Ja olete ehk tähele pannud, et välismaa meestel kaovad ka kõik küsimused niipea, kui nad kohtavad Eesti naist!? Küsimused tekivad neil hiljem…

Tule, vaatame koos kuidas näeb välja Väike Eesti väga kaugelt vaadates. Uskuge, see pilt on… naljakas. Paksu Eesti metsa seest astuvad lavale Koidula ja Jannsen, Juuretis ja Viinakurat, Päts ja Baruto, Kalev ja võibolla ka tema poeg ning paljud teised märgilised tegelased. Läbi hüppavad ka Kilgid, Vooglaiud ja täiesti narratiivivabad poliitikud, ei puudu ka esimesed leedid ja viimased maanteeäärsed maasikamemmed.

“Brüsseli kapsas” on Jan Uuspõllu uus pöörane monoseiklus, kus Eesti naine küsib: Kes ma olen?

Vastus sellele küsimusele…olgu hoiatuseks igale välismaa mehele!
Hinnang: Kõik mis laval toimus tehti ju tegelikult hästi. Kolmandasse ritta paistis hästi kätte Jan'i suurepärane miimika. Neli rekklaamplagudele maalitud kapsapead põimiti osavalt etenduse sisse, tehes mitmed naljad tummisemaks. Tekst jooksis ladusalt, kõik aktsendid olid paigas. Ei mindud labaseks.

Aga kitsivõitu esti mehe süda ikka kripeldab rohkema järele. Selge see, et kujutatud naistegelane ammendas end 72 minutiga täielikult. Tegelikult oleks võinud pooled poliitilised naljad väljagi jättagi. Oleks oodanud, et vaheajal asendub rahvarõivas pintsaku ja lipsuga ning esitamisele tuleb sama asi välismaalasest abikaasa silmade läbi. Et Jan saaks tõeliselt särada ilma naise maski taha pugemata.

Kokkuvõttes üks tund väga hästi esitatud nalja kahe ja poole tunni hinnaga. Lisaks peaaegu veerand tundi liialdusi ja teine samapalju garderobi järjekorras tunglemist. Astud 20:30 klaasustest välja ja tahaks midagi veel.

☟ 36. (342) R.A.A.M - ☞Fenomen - (Tartu Uus Teater, 11.02.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Hristo Boytchev
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Mait Malmsten
Tutvustus: Ekspertide komisjoni ette on toodud üks kummaline, erakordsete sisekaemuste ja elukogemustega mees. Kes on see salapärane, fenomenaalse elu- ja ajaloonägemusega mees? On ta tõekuulutaja või soolapuhuja, hull või geenius, prohvet või šarlatan?
Hinnang: Näitleja on ligemale tund aega ühe ja sama koha peal, liikudes vaevu ruutmeetrisel alal, aga jälgimist on sellegi pärast päris palju. Tekst on nii geniaalne, et seda ümber jutustada oleks nende suhtes alatu, kes tükki veel näinud ei ole. Mõne koha peal kipub silm küll looja minema, aga meisterlik diktsioon ja helikujundus hoiab ärkvel. Mulle igatahes meeldis.

☟ 37. (341) Eesti Draamateater - ☞Saatuse heidikute kuu - (Eesti Draamateater, 08.02.2015) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Eugene O´Neill
Žaanr: draama
Näitlejad: Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Roland Laos, Märt Avandi, Taavi Teplenkov
Tutvustus: Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu. Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse. „Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas. Tegevus toimub hooletusse jäetud talus Connecticutis 1923. aasta septembris. Rentnik Phil Hogan on intriigitseja, kõva südamega ja kitsi nagu too maa, mida ta vaevaga harima peab. Ta tütar Josie, terava keele ja kõva käega iiri naine, on külas levinud kahtlasest kuulsusest hoolimata süütu ja lootusetult Jamesi armunud. Maaomanik James Tyrone on Phili joomakaaslane, küüniline enesehävitaja, põdedes ema surmast põhjustatud hingetraumat. Kõigi nende saatust muudab üks kuuvalge öö. Hogan planeerib kuratlikku intriigi, ent Josie’ ja Tyrone’i jaoks saab sellest tõerääkimise ja armastuse öö.
Hinnang: Kavalehel on viis nime, lõpuni peb neist vastu vaid kolm, enamuse teisest vaatusest on laval vaid kaks. Kõik saavad oma rollidega väga hästi hakkama. Dialoogid kipuvad pikaks, aga samas ega midagi väga välja lõigata ka ei saa.

☟ 38. (340) Von Krahli Teater - ☞Kuidas võideti lääs - (Von Krahli Teater, 08.02.2015) ♥♥♥

Autor(id): Akse Pettersson
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Mari Abel, Ott Kartau, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall, Jim Ashilevi, Joonas Heikkinen (Soome)
Tutvustus: Lääs on suur trahter, kuhu keegi pole teretulnud. See on soome uue põlvkonna teatritalendi Akse Petterssoni lavastuse alusmetafoor. Von Krahli näitlejad ajavad silmad kissi ja teevad näpud püstoliteks. Saali kerkib saloon, kus juua pakutakse ainult julgetele. Kus hoorad kannavad sukasääres pussnuge ja tormine öö varjab sadat kättemaksuhimulist desperaadot. See on metsik lääs, kus igaüks võib saada vabaks. Sest lääs on mäng, mida igaüks võib mängida.
Hinnang: Puhas kunst! Von Krahli hüüdlause võttis etenduse algusel justkui sõnasabast kinni. Ei mingit liigset dekoratsiooni, vaid püssi plaadist põrand, lagi ja kolm seina kahe mustava uksega. Publikule suunatud 12 valgusfiltrita prožektorit. Lavale suunatud terve hulk sinise kilega kaetud halogenlampe. Esimesed viis minutit ehmatasid ära, et nii tühjaks see etendus jääbki, kuigi publiku silme ette manati suured liivaväljad ning seal rändavate kauboide piinad. Kui seisma jääd, siis sured. Ja siis algas kujundite ja butafooriaga liialdamine. Mängimised vee ja kunstlillede, vahu- ja lihvmasinaga, lõputud kordused ja näitlejate tõgamised. Ja muidugi publikuga flirtimine - pähklite ja võltsrahade jagamine... Asi läks nii kirjuks, et ühtset pilti ei tekkinud. Samas ka nii asbsurdseks, et naerma ajas. Lääne üle võitu ei saadud, aga mis siis.

Etenduse tugevaim külg oli tema pikkus. Ei jäänud lühikeseks, ega veninud tüütavaks. Lavatehniline leid muuta lõputu kõrb perspektiiviga mängides väikeseks trahteriks oli päris huvitav. Ega väga paljud polegi laega mänginud. Publikule suunatud valgusshow vääris küünlaid.
Märkused: Üks tärn maha liigse ropendamise ja räuskamise eest.

☟ 39. (339) Eesti Draamateater - ☞Vana roosa maja - (Eesti Draamateater, 08.02.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Mika Keränen
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Mari-Liis Lill, Marta Laan, Piret Krumm, Jüri Tiidus, Veljo Reinik (külalisena), Märt Avandi, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Maria Avdjushko, Ingomar Vihmar.
Tutvustus: Mika Keränen on kirjutanud mitu eesti lastekrimkat, mis annavad kokku juba väikese raamatusarja: „Varastatud oranž jalgratas“, „Peidetud hõbedane aardelaegas“, „Vana roosa maja“, „Salapärane lillenäppaja“. Neist esimene on Ingomar Vihmari dramatiseeringuna 2010. aastal Eesti Draamateatris lavale jõudnud, nüüd on kord vana roosa maja mõistatuse käes. Supilinnas aset leidvaid kriminaalseid lugusid lahendab salaselts Ramps, kellega kohtume taas. Võõras aed on paras džungel ja nõgeste keskel seisvast mahajäetud majast kostab kummalisi hääli… Kuid lastel on mõistatuse lahendamiseks tarvilikku julgust, nutikust ja süda õigel kohal, ning mis samuti väga tähtis – kõigist raskustest saadakse üle üheskoos! Kindlasti leiavad lavastusest äratundmise ja kaasaelamise rõõmu salaseltslaste eakaaslased ehk algkoolilapsed, aga vaadata sobib see ka vanematele ja noorematelegi.

Hinnang: Eks see veidi imelik ole, et tulla Tallinna vaatama Supilinna seiklusi. Samas, eks just Põhja-Eesti lapsed vajavad infot sellistest imelikest asjadest nagu Tartu, supilinn, võru keel ja setu murrak. Mine tea, ehk jäi mõnele tulevasele insenerile meelde ka see, et vanu palkmaju on võimalik ühest kohast teise liigutada. Betoonmajades elavatele põnnidele võib uudsena tunda seegi mõte, et maailmas on kohti, kus lapsed saavad kuurikatustel ronida, aedades spioonimängu mängida.

Lastele mõeldud eestimaine tükk noorte näitlejatega peaosades on just see, mis tänapäeva teatris kipub puudu jääma. Ning just sellist, kus mingi iva ka sees on. Laulunumbrid tundusid veidi kunstlikuna, kuid laste tähelepanu kõitmiseks oli sedea kindlasti vaja. Täpselt samamoodi, kui edasi tagasi pillutud rätikusse seotud pehme pall. Teatrimaagia oli ka täiesti olemas. Lõpp tuli küll ootamatult vara kohale. See Pariisi teema oli veidi kunstlik. Aga helesinine unistus, et kunagi kõik supilinna puumajad renoveeritud saavad ning moodsad kõrghooned neid välja ei tõrjuks jääb.

☟ 40. (338) Vanemuine - ☞Deemonid - (Vanemuise väike maja, 07.02.2015) ♥♥♥

Autor(id): Lars Norén
Žaanr: draama
Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Margus Jaanovits, Sten Karpov
Tutvustus: “Deemonid” on ehe ja tänapäevane draama, kus oma suhtes keerukasse etappi jõudnud Frank ja Katarina kutsuvad hetkeimpulsi ajel külla samas majas elava abielupaari, keda nad eriti ei tunnegi. Õhtu Jenna ja Thomasega algab meeldivalt, ent lõpeb täieliku krahhiga. Küllakutsujate omavahelistes suhetes valitsevad deemonid tulevad päevavalgele, võtavad võimust ja viivad sõbraliku naabripere hapra pereidülli purunemise äärele.

“Deemoneid” on ülesehituse ja meeleolude tõttu sageli võrreldud Edward Albee kuulsa näidendiga “Kes kardab Virginia Woolfi?” ning kindlasti mitte asjatult, sest pinget, ootamatuid pöördeid ja valusalt vaimukat dialoogi on selles loos küllaga.
Hinnang: I am sorry! Kui tihti mee teeme midagi halba või kohatut ja siis laseme kuuldele vabandused ning veidi hiljem algab kõik otsast peale. Mida rohkem harjutada, seda kergemini vabandused üle huulte tulevad ja tembud kipuvad minema üha jõhkramateks. Millest kõik alguse sai? Kes seda enam mäletab.

Vanemuise väikses majas polegi ma vist nii publikuvaenuliku lavakujundust varem näinud. Eriti satuvad löögi alla esimestes ridades istujates. Mänguplats on tõstetud oma 60 cm tavapärasest kõrgemale ning osa tevevust on peidetud lisaks poodiumile ka kardinate taha. Kuna nii suur osa lavast oli kõrgemale tõstetud tekkis ootus, et minimalistlikult möbleeritud toa all on peidus puänt. Aga võta näpust. Paar korda roomati üksteise eest ära, korra katsetati poodiumi taha paigutatud madratsi pehmust. Nojah kogu aeg valgustatud tagatoas toimus ju ka midagi. Seal toimuva nägemiseks peab olema aga tagumistes ridades, mille pileteid targu müüki ei pandud.

I am sorry!

Tekst kippus jääma liialt tühjaks nääkluseks. Pinge oli küll olemas, kuid pinnapealne. Teisalt kipub tavaelus olema sellist pinnapealset nääklust ja kraaklemist liiga palju olema. Kuidas saaks teha nii, et see jääkski vaid teatrilavale publikule naerda ning kodus valitseks üksmeel ning teineteist toetav õhkkond.

I am sorry!

Etenduse tugevamaks pooleks oli helikujundus. Eriti see, et see toimis ka siis, kui etendus polnud veel alanud, kui kohvik pakkus vaheajal ülikallist salatit, kui rahvas nügeles riidehoius auguga metallplaate välisriiete vaheta. Esialgu deemonlike kõnekatketena ja siis etenduse tunnusmuusikana. Alguses püüti jätta muljet, et tegemist on säästuetendusega, kus helimees sai pärast tehnika ülesseadmist ja proovimist puhkust ning kogu heliga jändamine jäeti näitlejate õlule. Olgu kuidas on, Andres leidis väga huvitavad lood etenduse helindamiseks.

I am sorry!

Tagatoa valgus oli ka tegelikult ka päris hea ja maitsekas. Eriti võrrldes esiplaanil oleva külmkapi jäise sinisega. Lõpuponnistus oli salapärane ja leevandas seika, et lavameistrite higi ja pisaraid kasutati üsna vähe ära.

☟ 41. (337) MTÜ Kell kümme - ☞Armastus ei hüüa tulles - (Sadamateater, 12.01.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): J. Patrick
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Linda Vaher, Priit Pius
Tutvustus: Noorte komöödia kokkusaamisraskustest!

Nalja pealt me kokku ei hoia ja otsekohesusega ei koonerda!

Soovitav ka vanadele ja lahedatele!
Hinnang: Noortele on kindlasti sääraseid tükke vaja, et enda elu veidi kõverpeeglist vaadata. Tempo on päris hea ning naljad noortepärased. Naerda saavad ka vanemad, aga neile võib esimene vaatus veidi võõristav liialt otsekohane tunduda.

Meeldiv on vaadata, kui lihtsalt näitlejad saavad hakkama tavapäraste toimingutega - muna praadimine ja hommikusöögiks laua katmine. Ei mingit liigset toretsemist ega kirjanduslike kujunditega liialdamist. Lihtsat tegevust aitas esile tuua veidi detailidega ülepaisutatud, kuid just noortepärane lavakujundus.

Ilma liialdusteta on ka heli- ja valguskujundus. Omamoodi pärliks saab punase ja sinise valguse koos kasutamine. Justkui kuskilt paistaks lootusekiir, et elu läheb õnnelikult edasi. Tõsi enamiku publiku ees oli see punane värvilaik kapi taga peidus. Loodetavasti tajusid nemadki lootust, usku ja armastust, mis selle tükiga kaasas käis.

Omamoodi kangelaseks sai väike koerake. Kes väga vagusalt päris pikalt vastu pidas aga just õigel hetkel pea karbist välja pistis. Loodan, et loomakaitsjatel ei ole põhjust antud etendust boikoti vääriliseks tunnistada.