Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (371) Vanemuine - ☞Pildilt kukkujad - (Sadamateater, 20.11.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiina Laanem
Žanr: draama
Näitlejad: Maria Soomets, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Helgur Rosenthal
Tutvustus: See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?
Hinnang: Tõeliselt kaelamurdev lavakujundus. Ei, ameerikamägesid pole, aga publiku esimetel ridadel tuleb kõva kaks tundi 10..30 kraadise nurga all üles vaadata. Pea võib sellest kangeks jääda küll. Aga eks juba vanarahvas ütles, et kunst nõuab ohvreid. Aga pildist välja astumine lõpus tegelikult töötas. Kuigi oleks tahtnud saada ka mingit selgemat pilti, kust asi alguse sai.

Eriti jäi meelde Aivar Tommingase mängitud sõbralik ja rõõmsameelne Bruno. Oleks selliseid päiksekiiri meie elus vaid rohkem. Ülejäänud tegelaskujud olid nii eestlaslikult enesesse tõmbunud. Lausa valusalt tutttavad kujud.

Helikujundus oli mahe ja etendust toetav. Valguskujundus kohati liialt sinine ja hüpplev. Igasuguseid lampe ja lampide varje oli veidi liiast. Eks ta kipub nii olema, et igapeävases elus kuhjame igasse nurka mingi lambi ja oma hirmude peletamiseks hoiame nad pidevalt põlemas.

Kostüümides kasutatud toa tapeedi motiiv oli päris andekas. Võib-olla oleks seda isegi rohkem olla, et tegelaste sulandumine taustapilti oleks parem.