Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (336) Vanemuine - ☞Hea põhjatuule vastu - (Vanemuise väike maja, 12.12.2014) ♥♥♥

Autor(id): Daniel Glattauer

Žaanr: netiromanss

Näitlejad: Elina Purde, Andres Mähar, Jüri Lumiste (hääl)

Tutvustus: Kui Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik lugu räägib tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie kujutlusvõimet.

Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.

Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest. Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”

Hinnang: Lavakujunduses domineerisid kaks halli seinaga ühendatud eriilmelist tuba. Säärast ruumi ruumideks jagamist on varemgi väga paljudel kordadel kasutatud. Ainus erinevus seisenb selles, et vaheseinast alguse saav poolitav joon jääb seekord ületamata. Virtuaalne ja reaalne saavad küll hetkeks väga lähedasteks, aga ei kohtu siis iialgi. Täpselt nagu ei kohtu näost näkku ka antud romansi kangelased.

Vanem generatsioon küsib, kuidas on selline suhe üldse võimalik. Kuidas sai meil üldse valel aadressil kohale jõuda ja ühe päeva jooksul nii mitu kirjavahetust pidada. Seda kõike postimehe abita. Noorem generatsioon hakkab pärima, mis asi see meil on. Miks näitemängu kangelased ometi ei kasutanud nutitelefonis videokõnet, säutsumist või siis üksteise piltide laikimist.

Seega on antud näidend antud hetkel aktuaalne küll ja ei tohiks päris külmaks kedagi jätta. Samas ega ei ole ka midagi erilist. Praegu üha tormilisemas internetiajastus jääb ta juba lahjaks. Tehnilistest nüanssidest sai juba varem kõneldud, aga ka virtuaalsuhete teema kui selline jääb väga pinnapealselt kajastatuks. Ininmene on arvuteid luues ja neid omavahel ühendades loonud suure monstrumi, mis üha rohkem ja rohkem lööb kiilu inimsuhetesse. Virtuaalne vägivald ei ole enam ammu pelgas armulugu vaid terve tööstusharu.

Valguskujundus oli lihtne, piisavalt mitmetasandiline. Üleminekud toimisid tegevusega kenasti sünkroonis. Aja kulgu näitav tabloo oli aga parteris istujatele tõenäoliselt liiga kõrgel ning liialt väikse kirjaga. Seetõttu võis aegajalt ajalise järje käest lasta. Rõdu kolmandast reast oli see hästi näha, aga kaduma läks osa toa põrandast.

Muusikaline kujundus oli väga tagasihoidlik. Isegi nii tagasihoidlik, et ilma selleta poleks etendus tõenäoliselt suurt kaotanud.

☟ 2. (335) Vilde Teater - ☞Tuleb mees naise juurde - (Gildi 3, 06.12.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Semjon Zlotnikov

Žaanr: draama

Näitlejad: Piret Kuub, Peeter Piiri

Tutvustus: Peaaegu tragikoomiline lugu igatsusest armastuse järele. Juba abielus olnud keskealine naine otsib endale meest, et mitte jääda elu lõpuni üksikuks. Sõbranna saadabki talle mehe ja algab casting. Kas see mees ikka on see õige, see inimene, kellega tahaks koos veeta oma ülejäänud elupäevi?

Hinnang: Soojenduseks väike matemaatika ülesanne. Etendusele oli viis vaba kohta, mis teeb saali täituvuseks 66,7 protsenti. Laval mees ja naine, kes sisustasid üle kahe tunni väga korralikult ära. Kaminaga toas askeldasid veel kaameramees, helitehnik ning lavastaja. Mitu inimest oli laupäevasel õhtul kogunenud Vilde teatri etendusele.

Karavan esitas kunagi laulu, millesse oli peidetud ema manitsus "Mees peab täpne olema!". Selle sama reegli vastu eksimisest saab alguse eelarvamustest ja varasemastest kibestumistest pingestatud pimekohting. Naine paneb jalga kõrged konsad ja hakkab jõuliselt oma tahtmist peale suruma. Mehel on mitu võimalust saba jalge vahele tõmmata, kuid ta ei tee seda mitte. Jättes vahele kurameerimise perioodi jõutakse kiiresti intiimse suhteni. Kui esimene eufooria on möödas saab ka mees sõna sekka öelda, mis viib päris inetu röökimiseni. Aga lavastajal on ikka vimka varuks, kuidas publikule lõpplahendus rääkimata jätta ning etenduse lõpuni pinget üleval hoida.

Väikse mängupaiga võluks on see, et mõlema näitleja väga hea miimika ja kehakeel on kohe vaataja silme all. Kõik oli nii vahetu ja ehe.

☟ 3. (334) Vanemuine - ☞Estoplast - (Sadamateater, 28.11.2014) ♥♥♥

Autor(id): Andra Teede

Žaanr: draama

Näitlejad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen

Tutvustus: Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast!

Sellise lausega reklaamis oma toodangut 1959. aastal Eestis loodud ja seoses riigikorra vahetumisega hääbunud Estoplasti nimeline tehas. Siin tehtud valgusteid leidus igas ENSV kodus, aga ka partei- ja valitsusjuhtide kabinettides ning lausa Kremli tagatubades. Just need viimased püsivad veel praegugi oma kohal. Nagu muidugi ka paljud kodused valgusallikad. Vana Tooma-nimelist lambikest mäletate? Seegi on Estoplasti looming.

Nüüd on noor dramaturg, nõuka-aja lõpus sündinud ja seni luuletaja ning kriitikuna tuntud Andra Teede kirjutanud Estoplastist näidendi. Teksti aluseks on toonaste töötajatega tehtud intervjuud ning arhiivimaterjalid. Ometi pole see dokumentaalnäidend tavapärases mõistes, sest autentsele materjalile on lähenetud loominguliselt, lisatud fiktiivseid seiku ja tegelasi. Saame veenduda, et kunagise üleliidulise tähtsusega tootmisettevõtte argipäev mõjub täna absurdselt ja ehmatavalt, kohati peaaegu müstiliselt. Näidend “Estoplast” pälvis 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel kolmanda koha.

Hinnang: Esietenduseni väikses Sadamateatris on jäänud 21 tundi. Vastupidiselt viimase aja tavale on Piletilevis paar piletit ikka veel saadaval. Seega tundub, et rahvas on oma sisetundega mingi hääletuse teinud. Seda vaatamata auhinnalisele kohale näidendivõistlusel.

Visuaalselt on antud lavastus väga hästi lahendatud. Heli, valgus, tegevus toimivad väga hästi sünkroonis kaotamata etenduse tempot. Video on kohati küll ülepingutatud ja ei lähe tekstiga kokku, aga omal kohal oli seegi.

Hästi mõjusid Aivar Tommingase esitatud vene keelsed tekstid. Kindlasti oleks need tekstid kõlanud kenasti ka eesti keeles, aga nüüd koondus tähelepanu paremini ja tekkisid võimalused enda tõlgendusteks.

Sisu poolest oli tükk üks paras palagan. Rohkem keskenduti söömaaegadele ja nõukogulikele kiidulauludele. Tavaelust toodi välja vaid naljakam pool. Tekst kippus jääma pinnapelseks või siis nooremale vaatajale liialt mõistatuslikuks.

☟ 4. (333) Tartu Üliõpilasteater - ☞HOT! - (Tartu Genialistide Klubi, 19.11.2014) ♥♥♥

Autor(id): J.M.R. Lenz

Näitlejad: Kauri Kaljuste, Mari Anton, Annes Aus, Timo Kikas, Indrek Tulp, Kertu Raja, Regina Laasmäe, Kadri Oviir, hahab Anbarjafari, Merjam Ahmet, Kairi Janson, Karolina Tiigimäe, Joosep Sarapuu, Mark Harald Männik, Heleri All

Tutvustus: Tartu Üliõpilasteater toob oma 15. juubeliaasta raames välja järjekordse kirka ning noorusliku lavateose. 6. novembril kell 19 esietendub Tartus Genialistide Klubis baltisakslase ning Eestiga seotud kirjaniku J.M.R Lenzi näidendi "Inglane" (1777) järgi tehtud lavastus "HOT!". Robert Hot on Inglismaa uhkus ja lootus. Parlamendisaadikust isa poeg on aga samas lootusetu romantik ja boheem, kes põgeneb oma isakodust ja kihlatu eest Itaaliasse ning astub seal sõjaväkke. Ühel maskiballil kohtub ta Torino kuninga tütrega ning armub temasse. Algab lootusetu armulugu, mis on ühteaegu naljakas ja kurb. Etenduse tegevus on toodud tänasesse päeva, kus kaunishingedel ega romantikutel enam kohta pole. Üliõpilasteatri uuslavastuses "HOT!" näeb TÜTi vanade näitlejate kõrval ka kõige uuemaid teatri liikmeid, kes võeti vastu sel sügisel. Lavastaja Kalev Kudul on see teistkordne pöördumine Lenzi poole - 2001 aastal lavastas ta Üliõpilasteatris Lenzi näidendi „Haavatud peigmees“.

Hinnang: Küll ikka varem oli parem. Vaatasid etenduse ära ja võisid rahus koju minna ilma, et peaks nähtust midagi arvama või mõtlema. Nüüd siis juba 333 korda istun arvuti taga ja pean iseendaga aru, mida ma siis seekord nägin ja mis nägemata jäi. Tänase etenduse puhul oli viimast kindlasti rohkestesti. Oli ju korraga väiksel piklikul laval kuni 16 näitlejat, kes kõik korraga tegelesid millegagi. Esimesed viis kuni kümme minutit oli vaataja jaoks täielik kaos. Hirmus muusika, pidev edasi tagasi kulgemine, omaette laulmine, võimlemine ja publikule nägude tegemine. Hiljem tekkib ka mingi sisu ja korrapära ja siis järsku ongi etendus läbi.

☟ 5. (332) Eesti Draamateater - ☞Teed juuakse kell viis - (Eesti Draamateater, 13.11.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Graham Linehan

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Jüri Tiidus, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Ester Pajusoo, Egon Nuter (külalisena)

Tutvustus: Vana maja, suur ja päevinäinud, päris raudtee külje all. Kui rongid mööda sõidavad, maja vappub ja kägiseb ning tuled kustuvad... Nagu ütleb üks tegelastest: sel majal on iseloomu! Nii, nagu tema perenaisel vanaproua Wilberforce'ilgi, kes elab üksikuna selles kummalises majas koos oma haige papagoiga. Ja siis see algab, saabuvad üürnikud – meeste kvintett, kes otsib ruume, et harjutada oma pillimängu. Heauskne majaproua on vaimustuses... kuni hakkab selguma üürnike tõeline taust; muusikud osutuvad kriminaalideks, meesteks, kes valmistuvad ülikavalaks pangarööviks. Kriminaalne komöödia või siis koomiline kriminull, kuidas kellelegi meeldib, on stiilne ja nõudlik žanr. Vanaproua Wilberforce'i osas on Ita Ever, kes tähistab 2013. aastal oma 60 aasta lavajuubelit. Talle sekundeerib tõeline meistrite ansambel: Lembit Ulfsak, Ain Lutsepp, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Egon Nuter jt.

Hinnang: Huvitavalt pöördlava pöörlemisega alanud etendus. Tegevuspaik tutvustati kenasti ära, enne kui mäng algas. Lavakujundus oli hea.Ja muidugi näitlejad oskasid oma rollid elama panna. Tegevus oli komöödia kohta veidi aeglanegi, aga nii toodi esile Briti eluolu ja huumor.

Väga meeldis valguskujundus, kuigi tagumine valgussild oli nähtaval. Rongi möödumine suudeti üsna veenvalt edasi anda.

☟ 6. (331) Tartu Uus Teater - ☞Selgroogupidikoos - (Tartu Uus Teater, 24.10.2014) ♥♥♥

Žaanr: eksperimernt

Näitlejad: Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Marja-Liisa Plats, Salme Regiina Palu, Helgur Rosenthal, Siim Angerpikk

Tutvustus: Ehk alati ja mitte kunagi koos. Pildid ja emotsioonid lapsepõlvest läbi suure inimese ja läbi väikse inimese taju ja aju. Väiksed seosed, nõrgad impulsid, mis panevad lülid kokku või hoopis lahutavad. Mingid sidemed katkevad, mingid kasvavad. Mõned moondavad, painutavad reaalsust. Aga reaalsus ise on ikka sama. Pole algust ega lõppu ega kulminatsiooni ega narratiivi. Küsimus on: kas sa oled suur või väike, kas sai on kõva või pehme, kas isa on imemees või tavaline mees, kes kohvitassi kõrvu liimida oskab.

Hinnang: Ei, tegemist ei ole kõige halvema etendusega, mida olen näinud. Kuigi päris pikalt kumises peas kibe küsimus: "Mis ma siin teen?" Eriti hakkas vastu see, mis Paciuse viisiga tehti. Üldse kippus helikujundus liialt domineerima, kuigi valguse ja liikumisega sobis ta üldjuhul kokku. Aga vibratsioonid kippusid minema nii võimsaks, et tellingutel paiknev mugav pink muutus tormisel merel kõikuvaks laevaks ning pea kippus merehaigusest ringi käima.

Kahju oli kõige nooremast laval olijast. Olla keset hirmutavat muusikat napis valguses kollitavas keskkonnas täissaali ees, see ei saa olla kerge kogemus. Aga siis pannakse ta magama keset tossumasina tossu. Huvitav, kuidas lastekaitsjate silmad seekord olid.

Aga kostüümid olid huvitavad ning lõid dekoratsioonidega veidra terviku. Tegevused olid enamasti jaburad, kuid seal sees paistis sisemine ilu. Meelde tuletades üht enda kogemust improvisioonilise tantsuetenduse tegemisel olen üsna kindel, et näitlejad laval nautisid seda, mida nad tegid täiega. Iga vaataja tõenäoliselt leidis ka mingi killukese, mida nautida. Mis sest, et vaatatjale on näitlejate ja lavastaja kokkulepped tundmatud.

Märkused: Esietendus. Lisatärn kaitsevormis sõdalase ja kanajalgadel näärivana eest.

☟ 7. (330) Tabivere harrastusteater - ☞Jaam - (Laulupeomuuseum, 23.10.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Aleksandr Viter

Žaanr: fiktsioon

Näitlejad: Katrin Sokk, Esta Sokk, Helgi Herman

Tutvustus: Mida tahab naisterahvas? Ja kas soovide täitumine teeb meid õnnelikuks? Kolm naisterahvast. Vana raudteejaam. Pole pileteid, pole kassat, pole rongi. Aga see-eest toimub palju imelikke asju. Siin jäädakse tellimise peale rasedaks, muututakse naisest meheks, tõustakse surnuist üles. Siin mitte kuskilt ilmuvad raha ja uhked riided, talvisest metsast saab suvine mererand, isegi vale muutub tõeks. Kas see on uni? Illusioon? Ei, see on Jaam. Koht, kus täituvad mistahes soovid… Petlik paradiis muutub lõksuks ja sellest välja pääseda on peaaegu võimatu… Või siiski…

Hinnang: Esta Sokk on tõlkimiseks ja lavastamiseks leidnud väga huvitava materjali. Just nagu valatud harrastusteatri jaoks. On nii fantaasiat, müstikat, nalja, traagikat kui ka sügavamõttelisust. Oma eluga puntras erineva elusaatusega naised jõuavad justkui oma soovide lõppjaama - näiliselt täituvad kõik soovid, aga samas ei tee tühised soovid elu edasi ei vii. Nii tekkibki mingil hetkel tupik, millest ei saa ei üle ega ümber.

Kahjuks jäi enamus lavakujundusest nägemata. Laulupeomuuseumisse oli etendust vaatama tulnud suur hulk inimesi ja viimasest reast oli raske üle teiste näha. Aga see, mis näha oli tundus väga hea. Ning lisaks päris huvitav helikujundus.

☟ 8. (329) Ugala - ☞Eesriie avaneb! - (Vanemuise suur maja, 22.10.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Peter Quilter

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie (külalisena), Luule Komissarov, Vilma Luik

Tutvustus: Viiele naisele sajab ühel päeval nagu selgest taevast kaela pärandus, aga mitte mingi tavaline pärandus vaid - TEATER! Tõsi, teater on vana, lagunev ja mahajäetud ... Mis sellega teha, mida peale hakata? Vastuoludest ja ja erimeelsustest hoolimata otsustavad naised teatri päästa, selle üles ehitada ja tööle panna. Pöörase eneseohverduse ja kuni jaburuseni ulatuva fanatismiga hakkavad nad selle nimel rabama.

Peter Quilteri komöödia “Eesriie avaneb!” on hullult naljakas ja samas pisarateni liigutav lugu naiste pühendunud võitlusest ühe teatri säilitamise ja ellujäämise nimel.

"Mind puudutas selle näitemängu inimlikkus. Inimeste võime end ühise eesmärgi nimel kokku võtta, võita raskused ning teha oma unistus teoks. See näidend räägib ennekõike leppimisest. Leppimisest igas tähenduses - inimestega, oludega, minevikuga, iseendaga." Madis Kalmet

“Hullumeelne näidend, milles on dünaamikat, eredaid hetki, naljakat dialoogi ja suurepäraseid ootamatusi ... Tõestus sellest, et ainult naistegelastega näitemängud võivad olla edukad ja äärmiselt naljakad. Hea ajaviide peaks olema kindlustatud!” Topzine magazine

Hinnang: Järjekordne pooliku klaasi tükk. Olenevalt, milline on Sinu tuju vaatamise hetkel, pead etendust saastaks või kordaminekuks.

Peaaegu tühi klaas: laval on viis erinevas vanuses naist ja karu, kes püüavad haledalt nalja teha. Pidev kahe lese vaheline hõõrumine, ebasünkroonis võimlemiskava väga palju ette aimatavat, puänti pole või on see siis kunstlik.

Peaaegu täis klaas: Naistest täiesti piisas. Kõik mängisid väga eripalgelist rolli särades nii ise, kui lastes teistel särada. Naerda saab piisavalt. Amatöörlik võimlemiskava teebki asja huvitavaks. Pane proffid sama asja tegema - saad küll perfektse sünkroonsuse ja petliku ettekujutuse sellest, kui lihtne kava on. Aga näitlejad suutsid neisse kavadesse lisada oma loo. Elu ongi tihti ette aimatav ning päris palju oli ka detaile, mida ei oleks esimese viie minuti järel oodanud. Aga võib-olla puändiks oligi testamendi ettelugemine, millest see lugu alguse sai ja erinevatesse naistesse lootuse, innu tegutsemiseks andis. Kui kõik oleks jäänud üksi oma mõtetega, kas see oleks siis parem olnud? Ja ega trupp dekoratsioonide, kostüümi ja valgustuse pealt tagasiandmisi ei tenud. Detalid olid hästi paigas. Luule Komissarov tegi väga hea rolli ja näitas milleks ta veel võimeline on.

☟ 9. (328) Ugala ja Vanemuine - ☞Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud - (Vanemuise väike maja, 06.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Tom Stoppard

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa (Endla), Külliki Saldre (Vanemuine), Peeter Jürgens (Ugala), Janek Joost (külalisena), Kiiri Tamm (Ugala), Arvo Raimo (Ugala), Oleg Titov (Ugala), Janek Vadi (Ugala), Tanel Ingi (Ugala), Margus Vaher (Ugala), Sander Rebane (TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Raivo Adlas (Vanemuine), Andres Tabun (Ugala), Artur Linnus (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend), Triinu Meriste (Ugala), Kais Adlas (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Meelis Rämmeld (Ugala), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Margus Jaanovits (Vanemuine), Andre Kõiv (Ugala), Fatme Helge Leevald (TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Marta Soro (külalisena)

Tutvustus: Ühe säravaima kaasaegse draamakirjaniku Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik" kolmas osa „Kaldale heidetud" räägib 19. sajandil Venemaal tekkinud ning Euroopa revolutsioonide laines kaasa löönud uue põlvkonna, nn. intelligentsi, elust paguluses. 1848. aasta rahvuslike revolutsioonide laine on paisanud need „romantilised pagulased" Inglismaale, viimasele vabaduse saarele keset ajaloo tormi. Stoppardi kirgliku poliitilise draama keskmes on vene kirjanik, filosoof ja revolutsionäär Aleksandr Herzen, kelle pere elab aastatel 1853-1866 Londonis ja Genfis. Herzen kirjutab teiselt kaldalt oma kodumaale ning annab välja venekeelset ajalehte „Kolokol", püüdes sel moel mõjutada olukorda Venemaal. Tema pagulaskodus kohtuvad Karl Marx, Ivan Turgenev, Mihhail Bakunin, Nikolai Tšernõševski, Nikolai Ogarjov ja paljud teised tuntud ja vähem tuntud emigrandid, kelle poliitiline tegevus ja tulevikuühiskonna üle peetavad vaidlused moodustavadki ühe näidendi telgedest. Teisena on näidendi keskmes perekond, armastus ja isiklikud suhted, mis on sageli sama keerulised ja idealistlikud nagu soov ümber korraldada ümbritsevat maailma ja ühiskonda. Laval muutuvad nimed ajalooraamatutest elusateks inimesteks, kes üksteist ülistavad ja pilkavad, armastavad ja petavad, vihastavad ja rõõmustavad, kasvatavad lapsi ja unistavad paremast tulevikust. Elavad oma tõelisi ja väljamõeldud elusid ajas, mida nad ise kujundavad ja mis neid kujundab.

Tom Stoppardi triloogia kaks esimest osa „Teekond" ja „Laevahukk" esietendusid Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koostöös 2013. aasta kevadel. Kolmas osa „Kaldale heidetud" valmib Vanemuise ja Ugala ühistööna ning jõuab publiku ette nii Viljandis kui Tartus.

Hinnang: Neile, kes 19. sajandi ajalugu täpsemalt ei mäleta või kes endale kavalehte ei ostnud võib paljude ajalooliste tegelaste virrvarr pea pööritama panna. Kuigi etendus on üle kolme tunni pikk, siis paljude tegevuskujude kohta on on vaid käputäis vihjeid. Kõik muu tuleb vaatajal ise meelde tuletada või välja uurida.

Alustasin vaatamist triloogia viimasest osast. Seega polnud tegelaskujud varasemast tuttavad. Õnnelikud said olla need, kes nägid etendused ikka õiges järjekorras. Samas Draama 2014 kõige hullumeelsemaks ideeks oli pakkuda kõik kolm etendust ühel päeval. Üle üheksa tunni teatrisaalis, viis tundi bussis, see on ikka tõsine katsumus. Seega, kas õnn või õnnetus?

Alguse unenägu ehmatas ära - kas tõesti oli kahel teatril nii vähe harjutamise aega, et näitlejad lugesid teksti linti? Õnneks saavad halvadki unenäod kord otsa ja siis läks etendus edasi tavapärases vormis ja helivaljuses.

Etendusele andis palju juurde see, et enamus stseenid dateeriti subtiitritega. Nõnda oli kergem aru saada, kus toimus ajaline nihe ja kus mitte. Mõnel korral testiti ka vaatajate tähelepanu asendades aastaarvu lakoonilise "2 aastat hiljem". Nõnda pika tüki puhul oli hea, et ajas ei hüpatud edasi tagasi nagu tennises.

Lavakujunduses domineerisid kolmnurgad. Olgu nad siis mäed või tuulelohed. Enamuse ajast tekkis küsimus, miks nad seal on.

Enne eetendust eesriide peal olev suitsu (või pilvede) animatsioon tuli kuskilt tuttav ette, tekkis küsimus, kas see on lavastuse osa või Vanemuise väikse maja uus tehniline omapära. Pärast teist vaatust kavalehe ostnuna sain teada, et lavastuses kasutatakse videomontaaži. Kolmandas vaatuses tuli see siis tõesti ka esile ning andis etendusele palju juurde. Suitsuse taeva kasutamine jäi aga siiski mõistatuslikuks.

Märkused: Vanemuise väikses majas on tehtud ilus remont. Koridoride otsad on tehtud laiemaks ja loomulik valgus pääseb akendest sisse. Samas jalutamiseks on koridor endiselt kitsas - liialt paljud pealtvaatajad jäävad lihtsalt niisama keset koridori seisma ja jutustlema. Pingid on saanud uue katte. Ilusamad näevad nad küll välja, kuid ega palju mugavamad siiki ei ole. Ventilatsiooni süsteemi on ka vist tuunitud. Igatahes tuleb soovitada kaasa võtta pleed või villane kampsun juba teist korda on etenduse ajal kes teab kust peale puhuv tuul jahe. Kardan, et külmetasin end viimase etendusega ära.

☟ 10. (327) Eesti Draamateater - ☞Külaline - (Sadamateater, 05.09.2014) ♥♥♥

Autor(id): Éric-Emmanuel Schmitt

Žaanr: draama

Näitlejad: Rein Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Roland Laos, Tõnu Oja

Tutvustus: On aasta 1938. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud otsib võimalust, kuidas põgeneda perekonnaga natside poolt vallutatud Viinist. Ootamatult arreteeritakse tema tütar Anna. Ja ühtäkki seisab tema kabinetis keegi võõras. Mõni hilinenud patsient?!

Freud mõistab õige kiiresti, et on vastamisi sattunud kellegi või millegi suuremaga, kui vaid järjekordne austaja või hädaline. Salapärane külaline suudab panna inimhinge üksipulgi läbi uurinud teadlase kahtlema nii enda väärtushinnangutes, uskumustes kui viimaks endaski.

Hinnang: Oli see nüüd unes või ilmsi. Pikk töönädal koos rohkete etendustega seljataga kipub soojas saalis ikka vägisi tukk peale tulema kui laval toimuv tegevus liialt tähelepanu võita ei suuda. Peategelastelgi oli vahepeal kahtlus, kas neid ümbritsev on päris või lihtsalt järjekordne halb unenägu.

Seekordse tüki kohalolu kunst kätkes ennast II maailmasõja eelset julmuste ja läbielamiste hõngu. Kena vaibaga toas ei toimunud kuigi palju, aga rusuv meeleolu jõudis publikuni. Neist sündmustest on möödas kolmveerand sajandit, aga samas on sarnaseid märke leida ka lähiminevikust. Kartus enda ja sugulaste saatuse pärast; halva seltskonnaga kaasa jooksmine sisemise argpüksuse ning tunnustuse vajaduse tõttu.

Grimmeerijad ja kostümeeriad olid suutnud Rein Oja tundmatuseni ära muuta. Algul läks ikka tükk aega, enne kui Reinu hallide juuste alt ära tundsin.

Seda tükki tuleb vaadata puhanud peaga. Niisama meelelahutuseks ta ei sobi, kuigi publik naeris draamale mitte kohaselt üsna mitmes kohas.

☟ 11. (326) MTÜ Arhipelaag - ☞Tuvi - (Tartu Genialistide Klubi, 04.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Andri Luup

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel

Tutvustus: "Tuvi” on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

“Tuvi” maailmaesietendus oli 15. novembril 2013 USA-s Louisiana Swine Palace’i teatris, mille lavastaja Sean Daniels on iseloomustanud Andri Luubi näidendit kui “ühte naljakamat, aga samas tõetruumat teatrielust kõnelevat teksti, mida ta lugenud on”.

Hinnang: Kui millestki muust enam näidendeid kirjutada ei ole, siis võib ette võtta teatri ja näitlejad. Ka Draamafestivalile on selline samm varem viinud (Meie, kangelased 2010). Näitlejate elu tundub ju nii roosiline ja huvitav. Aga tegelikkus on sama keeruline nagu muude elualade esindajatel. Õnnestumistega käivad käsikääs läbikukkumised, reetmised.

Tekst oli terav ning päevakajaline, naljakas kuid samas sügava sisuga. Meeste keskel säras Liina Olmaru oma raseda näitleja rolliga. Tagasihoidlik ja madala enesehinnanguga näitlejatar oli väga paindlik ja kolleege jälgiv. Tema monoloogi enda elu kurvast saatusest võimendas Draama vabatahtlike apsakas näitlejate arvu kokkulugemisel. Kui mängitud karakter kurtis, et kõigile teistele tuuakse pärast etendust lilli ja tema jääb ilma, siis seekord oli Liina see, kellele Draama mälestusraamatut ei jagunud.

Teksti kohapealt pani mõtlema see, kuidas antud näidend maailma esilinastuse jaoks tõlgiti. Otsetõlkes läheks päris palju kaduma. Samas tundus, et Arhipelaagi mehed olid oma teksti veidi ka käesoleva festivali jaoks täiendanud.

Kaks esimest vaatust läksid väga heas tempos, viimane jäi veidi venima. Tuvi küll lendu ei tõusnud, kuid temani ümber nurga siiski jõuti.

☟ 12. (325) Telakka/Vanha Juko/Rakvere Teater - ☞Petroskoi - (Sadamateater, 03.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Ari Numminen

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Minja Koski (Vanha Juko), Jussi-Pekka Parviainen (Telakka), Petri Mäkipää (Telakka), Kaisa Sarkkinen (Telakka), Mait Joorits (Rakvere Teater)

Tutvustus: „Petroskoi“ on ood väikerahvaste elujõule ja vajadusele laulda, tantsida ning jutustada lugusid. Kuidas on võimalik ellu jääda ida ja lääne, vaesuse ja rikkuse, vana ja uue piirialadel? Telakka vastus sellele küsimusele on mosaiik rütmist, muusikast ja liikumisest.

Mida te teate minust, minu rahva ajaloost, minusugustest inimestest. Kui ma olin noor... mul ei olnud mitte midagi... saate aru... mitte midagi. Mitte midagi peale enda käte – vaat nende käte. Kas te teate... kas te saate aru, mida see tähendab? Kui inimesel ei ole mitte midagi. Ainult tema käed. Mida te teate! Mida te teate minust, te paksud kapitalistidest põrsanäod! Tule siia, tule siia, ma näitan sulle, mida need käed teha suudavad, ma näitan, mida ma võin nende kätega teha... mida te teate. Te ei tea mitte midagi... mitte midagi te ei tea... mitte midagi!“

„Petroskoi“ kaasprodutsendid on Lahti Vanha Juko ja Rakvere Teater. Projekti raames esietendusid kõigis kolmes teatris piiripealseid probleeme käsitlevad lavastused, mis moodustavad temaatilise triloogia. Lisaks Tamperes lavastatud „Petroskoile“ kuuluvad triloogiasse Vanha Juko lavastus „Kullervo“ ning Rakvere Teatri lavastus „köök/keittiö“. 2014. aasta kevadtalvel siirduvad seni koduteatrites mängitud lavastused külalisetendustele partnerteatritesse.

Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia.

Hinnang: Publik otsustas oma kuuenda meelega, et antud etendus ei saa väga hea olla ja jättis üsna paljud pingid saalis tühjaks. Või siis otsustas luuret teha ja positiivse tagasiside korral õhtusele etendusele minna. Ju võs mõjutada lihtkülastajat ka teave, et etendus on soome keeles. Esimesed read on tõesti kehvad subtiitrite lugemiseks.

Esimese x minuti pärast tekkis küsimus "miks mina siin olen". Pool pimedas toimus midagi, millest aru ei saanud. Lava tassiti sümfoonilise muusika saatel erinevat träni täis, selleks, et see üsna varsti lumelabidatega nurka pühkida. Killuke siit, ja teine sealt, ühtset tervikut ilma tõlgi abita ei leia.

Aga ind, millega näitlejad oma osasid mängivad on suurepärane. Ning kui nad oma lauluhääled lahti löövad, siis on publik võlutud. Väga palju helitaustast tegid näitlejad ise. Soome-ugrilikud mitmehäälsed laulud ja hard rock olid väga hästi esitatud. Mis sest, et viimase stiili müra mulle eriti peale ei lähe. Ja ka tantsunumbrid olid nauditavad. Täisauna tants oli eriti effektne, kuigi läks liialt vägivaldseks.

Lavakujundus oli minimalistlik. Ülalt alla rippuvad palvehelmed või jõulupuu kaunistused määratlesid ära veidi pühaliku ruumi, millele veidi lisavalgust andest sai kontserdilava. Rekvisiite oli natuke liialt palju, nende rohkus hakkas mingil hetkel segama, eriti kuna nad kuhjati ühte kohta kokku. Visuaal jättis mingil hetkel mulje, et olen sattunud kirikusse Pussy Rioti taolisele kontserdile. Maske polnud, aga vägivalda ja ropendamist küll.

Mina annan oma soovituse õhtusele etendusele minemiseks. Antud projekt on piisavalt eripärane, et seda oma kohaloluga toetada. Seega, olge kohal!

Märkused: PS! Lapsed jätke siiski koju

☟ 13. (324) Vene Teater - ☞Õnn kaasa! - (Kammivabriku klubi, 02.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Viktor Rozov

Žaanr: draama

Näitlejad: Sergei Tšerkassov, Jelena Tarassenko, Dmitri Kosjakov, Alina Karmazina, Juri Žilin, German Klaad, Vjatšeslav Leontjev, Karina Šmerling, Martin Zinevitš

Tutvustus: Rohkem kui poole sajandi eest kirja pandud Viktor Rozovi näidendi „Õnn kaasa“ lavastas Vene Teatri noor lavastaja Ivan Strelkin. Tema jaoks on 50-ndate lõpu ja 60-ndate alguse „sula“ piisavalt kauge ajalooline minevik, et käsitleda seda 25-aastaselt kunstilise võtte, mitte reaalse retrospektiivi võtmes.

„Näidendi ajastu on minu jaoks pigem tõuge fantaasialennuks, see on kest, mis ümbritseb tänapäevaseid mõtteid. Shakespeare’i lavastamisel ei mõtle keegi ajaloolise reaalsuse peale (ja ka Shakespeare ise, nagu teada, kirjutas ajastutest, millest ta midagi ei teadnud), aga laval liigub ikkagi „kuningas“ Lear ja nii edasi. Nõukogude näitekirjandus on minu jaoks kõigest teatud märgisüsteem, teatud teatrireaalsus, mille kattevarjus me jutustame meile tuttavaid lugusid. Muidugi on mitmed etenduse stseenid lahendatud 60-ndate aastate stiilis – kostüümid, osaliselt muusikaline kujundus. Aga ma vaatan, tahan ma seda või ei taha, seda ajastut väljastpoolt, pealekauba võimaluste piires erapooletult. Minu jaoks tähistab see maailma, mille raames jutustatakse asjadest, mis mulle korda lähevad.“

Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu, sest tal pole toetuda millelegi peale õpetaja sõnade ja enda praktikas järgi proovimata häguste aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla pimedusega löödud. Kui lapsed kasvavad suureks, tahavad nad minna oma rada, neile tundub, et õpetajate juhtimisel ei jõua nad kuhugi…

Ivan Strelkini lavastuseskiisi «Õnn kaasa!» esitleti publikule esimest korda Marat Gatsalovi juhitud laboratooriumi «Töötuba Begovajal» nr 7 raames, mis toimus 2012. aasta septembris Moskva teatris «Dramaturgia ja režissuuri keskus» Moskva Kultuuriameti ja Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi toel. Viktor Rozovi loomingule pühendatud «Töötoa» tulemuste põhjal soovitas projekti ekspertnõukogu eskiisist teha lavastus; laboratooriumi juhataja ja Eesti Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov tegi eskiisi autoritele ettepaneku, et esietendus toimuks Tallinnas.

Hinnang: Teine etendus kammivabrikus. Seekord oli lavaga ruum tehtud väga väikeseks. Aga siiski sobis etendus sellesse omapärasesse saali väga hästi. Eks ole omamoodi märgiline, et ühte kujunduse põhielementi - kilet toodetakse just kammivabruiku vahetus läheduses.

Kile kasutamine andis etendusele sisuliselt väga palju varjundeid juurde, aga samas lisas ka mõningaid probleeme tema jälgimisel. Noorte diktsioon kippus kile taha peitu jääma ning vahepeal läks tegevuspaik uduseks. Projektorist kuvatud tekstid jäid kilel üllatavalt hästi loetavaks. Tõsi minu jaoks vaheldusid need veidi kiiresti - ei jõudnud loetut läbi mõelda. Aga tükk on mõeldud eelkõige vene publikule ja neile sobis kiirus suurepäraselt.

Kui hea on hea ja kui halb on halb - need on igivanad küsimused. Vanemad kipuvad tihti minema oma hea soovimisega liialt kaugele ja lastes tekitama trotsi ning vastumeelsuse. Liialt tihti ei näe me, mida õpilane tegelikult oskab ning mis teda huvitab. Kipume oma unelmaid ja tahtmist neile peale suruma. Eriti karmiks läheb asi siis, kui vanem ise on õpetaja. Lisaks kõigele muule lasub selliste lapsevanemate õlule ühiskondlik surve "õpetaja laps ei saa olla rumal". Nii kaob reaalsuse taju ning arendava tegevuase asemel saab laste osaks lõputu igavlemine ja tuuopimine.

Eriti õpetlik oleks sellise tüki nägemine 20..25 aastastele vanematele. Kahjuks ei saa nad tõenäoliselt paljust enam aru, sest 50 aastat tagasi kujutatud nõukogude ühiskonna veidrustest on neid kaugemale hoitud. See sama vanemate tahe oma lastele paremat tuleviku kindlustada. Praegused kooliealised lapsed võivad antud tükist välja lugeda aga hoopis midagi muud - nagu mässumeelsus ja õppimise vastu võitlemine ongi OK.

Õnn kaasa nii vanematele kui lastele!

☟ 14. (323) Endla - ☞Vaikus - (Sadamateater, 02.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Esko Salervo

Žaanr: draama

Näitlejad: Kaili Viidas, Ireen Kennik, Lii Tedre, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Andres Noormets, Bert Raudsep

Tutvustus: See on lugu noorte inimeste kujunemisest, küpsemisest. Tegevus kulgeb ajas, mis mõned noormehed ja neiud välise olukorra tõttu justkui ühte ruumi kinni paneb ja nende omavahelised suhted äärmuslikuks pingestab. Sõprus, armastus, viha, elujanu, ausus, ahnus, reetlikkus pole seal enam lihtsalt sõnad, vaid neile tekib konkreetne ja kordumatu sisu. Tavalisest elust saab thriller, romantiline draama ja põnevik ühekorraga.

Kuna loo keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted, siis võiks see toimuda ka mõnes teises ajas ja kohas. Ja võibolla juba toimubki - näiteks täna ja sinuga.

Esko Salervo käsikiri pälvis 2012. aastal Soome parima stsenaariumi eest antava Sylvi auhinna.

Hinnang: Tõesti omapärane sõjadraama. Ei ole kangelasi, kes vaenlase paljakäsi kahjutuks teevad või kuulipildureid, kes pidemete viisi millegile pihta saades täristavad. Isegi pealetunge ei ole. Aga sõda on olemas kõigi oma koledustega: pommituslennukid ja surnud sõdurid.

Aga sõja asemel on tähelepanu keskpunkti paigutatud hoopis inimene koos kõigi oma pahede, heade ja rutiinidega. On nii armastust, petmist, omakasupüüdlikust, kui ka halastust ning tröötsi. Vajadus surnuid pidevalt küdeva ahju ääres sulata tundub ilukirjanduslik liialdus, mis aitab inimeste eripalgelist loomust võimendada.

Lavameister on näinud päris palju vaeva, et kogu saal täita kirikus toimiva surnukuuriga. Näitlejatele on ehitatud koridor ümber publiku. Samas on see ka antud lavastuse puudus, sest saalis on väga vähe kohti, kus kogu tegevuspaik kõigi detailidega näha on. Midagi kippus ikka varju jääma.

Etenduse tempo oli just täpselt paras, et teksti jälgida ja sõja õudustesse sisse elada ning vaikselt jõuda pealkirjas viidatud vaikusesse. Hea, et teater polnud läinud kommertsliku teed jagades tegevuse kunstliku vaheajaga.

Eriti hästi joonistus etenduses välja see, kuidas väikeste valede ja tõe moonutamistega suudavad sullerid muuta kaasinimeste suhtumist igati korraliku inimesse. Ning kui keeruliseks kujuneb hiljem oma nime puhtaks pesemine. Isegi nii kaugele, et sulleri surm jääb aLandatud inimese südametunnistusele. Miks jääme tihti kinni oma esmamuljesse inimestest ning ei näe läbi nende tegeliku loomust?

Vaikus, kui kohaloleku kunst? Kuigi laval käis vaid üks sõdurisinelis näitleja maalis helikujundus pildi, et üsna lähedal on neid veel ja veel. Kujutuspildid surnute rääkimisest mõjutasid elavaid laval vägagi jõuliselt.

☟ 15. (322) Teatrirühmitus Frank - ☞Merimees - (Tartu Genialistide Klubi, 01.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Fernando Pessoa

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port, Katri Pekri, Tarmo Song

Tutvustus: Teatrirühmituse Frank „Merimees” on lavastus-katsetus, mis vaatleb poeetilise teatri laadis neid kaht päeva, mil Fernando Pessoa kirjutas oma näitemängu „Merimees”. Kuidas kuulas, kuidas mõjutas kirjanik omaloodud kujusid ning kuidas kuulasid ja mõjutasid kujud kirjanikku ennast – neile küsimustele oleme rajanud oma lavamaailma.

Lavastus „Merimees” keskendub esmajoones tegelaste siseelule ning hinges maalitavatele kujutluspiltidele – selle teenistuses on nii näitlejate mäng, lavastuse visuaalne külg kui ka helilooja käe all kohapeal sündivad muusikalised fragmendid.

Lavastusega kutsume vaatajaid pöörduma suure luuletaja ja filosoofi Fernando Pessoa loomingu ja tema ainukese näitemängu poole, et vaadata hetkeks ka oma elu ja tegemisi seal esitatud küsimuste valguses ning anda neile küsimustele kujutlusmaailmade loomise ja reaalsuses elamise vahekorra kohta iseoma vastused.

Hinnang: Loomepalavik on vahest päris painav ja närvesööv. Tekkivad mingid väiksed fragmendid ja tundmused, aga kunstiteose valmimiseni on pikk tee minna. Sellist unenägude ja unistuste piirimail balantseerimisega sai teatrirühmistus hästi hakkama.

Antud lavastuse kõige suurem trump oli muusikakujundusega harmoneeruv valguskujundus. Üle tüki aja jälle üks julgustükk, mängida suht pimedas ruumis vaid valge valgusega ning tavapärastele teatrivalgustitele vastukaaluks kasutada lihtsaid E27 hõõglampe. Just see, kui palju erinevaid valguspilte suudeti nende hõõglampidega mängides luua, andis tekstiliselt lünklikule esitusele sügavuse ning meeleolu. Võib-olla isegi veidi liialt sünge meeleolu, kuigi juttu oli pidevalt uue päeva algusest ja valgust tuli samm-sammult juurde.

Lavastuses kasutatud helid ajasid aegajalt külmavärinad ihule, samas toetas hästi näitlejate liikumist ning valguskunstniku tegevust.

Kirjameest mänginud Tarmo Song kasutas kohati väga huvitavat diktsiooni ja rõhuasetusi. Kuigi esitatud tekst oli proosa, tekkis vahepeal luule deklareerimise tunne. Seega sobib antud tükk kategooriasse "Teatro Poetico" hästi.

☟ 16. (321) Vana Baskini Teater - ☞Nädal aega kolmekesi - (Hansa Hoov, 25.08.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Clèment Michel

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Merilin Kirbits, Taavi Tõnisson (SA NUKU), Anti Kobin (SA NUKU)

Tutvustus: Paul on otsustanud lõpetada ainult neli kuud kestnud kooselu Sophiega. Miks, see selgub ajapikku läbi tema õudusunenägude. Et seda riukalikku kavatsust ellu viia, kutsub Paul appi oma parima sõbra Martini, kes on vastu tahtmist sunnitud kolima paarikese juurde elama. Aga ainult nädalaks, mitte rohkem! Kuid vähe sellest. Et Pauli plaan õnnestuks, peab Martini ema surema. Kas ka tõeliselt? Nii käivitub vägagi plahvatusohtlik, kuid naljakas situatsioon, mis lõpuks leiab lahenduse läbi koomika ja musta huumori. Clément Micheli „Nädal aega kolmekesi.” on tõeline maiuspala nii head situatsioonikomöödiat kui absurditeatrit armastavale vaatajale. See on nagu mitmekihiline ja erimaitseline tort, mis koosneb andekalt üksteisele laotatud vaimukatest suhtekihtidest. Hästi läbikomponeeritud tekstis annab tooni tundlik, vahel absurdini viidud, veidi nihestatud huumor. Lugu, mis esmapilgul võiks tunduda veidi ehmatav või isegi küüniline, osutub hoopiski ühtaegu nii naljakakas kui ka liigutavaks.

Hinnang: Järjekordne näide sellest, et seenevihm ei sega hea teatri tegemisest. Isegi katkiste käe ja jalgadega nukk kavalehel ei suuda publikut eemale peletada. Sellest oli omajagu kahjugi, et nukk vaid pelgalt kavalehele ja unenägudesse jäi.

KUi Martin magama jäi ja painajatest unes rääkima hakkas tekkis lootus, et korratakse mõne kuulsa teleserjaali unenägude trikki ja ühte sama asja mängitakse mitme nurga alt läbi. Aga esimene unenägu sai niivõrd mitmekäiguline ja pikk, et näitekirjanik piirdus vaid ühe, veidi lahjavõitu, lõpuga.

Lavakujunduses torkas eriliselt silma, kui ratsionaalselt kasutati lavaruum ära kolmnurksete vaheseinadega lavaruumi sopistamiseks. Katusekorteris oli nii palju varjatut ja samas ka avatut. Lavale anti parasjagu sügavust juurde.

Viimane etendus hooajal, aga mingil hetkel ei suutnud mehed oma naeru tagasi hoida ning rikkusid veidi situatsioonikomöödia tõsidust. Samas mängiti sõnamängud väga puhtalt välja, mis tegi etenduse nauditavaks üha jahenevale suveõhtule vaatamata.

☟ 17. (320) Tartu Üliõpilasteater - ☞Morfium - (Tartu Genialistide Klubi, 21.08.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Mihhail Bulgakov

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Karl Edgar Tammi (TÜ VKA X lend), Katrin Kalma (külaline)

Tutvustus: Kalev Kudu lavastas veebruaris Tbilisi Akhmeteli nimelises teatris Pavel Prjaðko näidendi „Alukad“, mida edukalt mängitakse siiamaani ning millega Tbilisi teater osaleb ka TÜTi juubelipidustustel oktoobris. Akhmeteli teatri kunstiline juht ning lavastaja Irakli Gogia lavastab üliõpilasteatris M. Bulgakovi novelli „Morfium“. See on Irakli Gogia nägemus Bulgakovi poolautobiograafilisest teosest, mida peetakse ka mini Meister ja Margaritaks. Doktor Poljakov põgeneb Venemaal puhkenud revolutsiooni aga ka oma armastatu eest (kes ta tegelikult hülgas) kaugele Siberisse. Seal kohtub ta õde Anna ja morfiumiga. Kas Anna aitab tal unustada endist armastatut või teeb seda morfium?

Hinnang: Järjekordselt on lavakujunduses kesksel kohal liiv. Seekord mitte ümarguse saarena nagu Uue teatri "Kapten cooki keetmises" vaid äärelaudadeta laste liivakastina. Liiva sees püherdamine andis etendusele palju traagikat ja õudu juurde, aga vaesed näitlejad, kes pärast peavad oma riietest liiva välja saama. Kuna seekord oli kasutusel niiske liiv, siis valguskujundusele siit lisaväärtust ei tekkinud. Aga samas andis see võimaluse esemete peitmiseks ning elava tulega mängimiseks.

Esietenduse tappis helitehnika valik. Muusikaline kujundus iseenesest oli hea, aga staadioni kõlarite väikses ruumis põhjakeeramine tegi etenduse jälgimise piinarikkaks. Mitte ainult näitlejate tekst ei läinud kaduma vaid ka venekeelsed laulusõnad (ma siiralt usun, et neis oli peiduds lavastaja sõnum). Valgustehnikat seevastu kasutati palju pehmemalt ja loomingulisemalt. Võib-olla olkes võinud agoonia rõhutamiseks kasutada ka rohelist ja punast värvi, aga valge värvusega anti meeleolu päris piisavalt edasi.

Karl Edgari mängitud arsti piinad tundusid väga reaalsed. Algus oli veidi konarlik aga siis edasi sujus kõik suurepäraselt. Näidendi päevikuna esitamine aitas kaasa aja kulgemise jälgimiseks. Jutustaja nõnda avalik näitamine ja tema hilisem muutumine uueks sõltlaseks rikastas etendust.

Märkused: Esietendus

☟ 18. (319) Vana Baskini Teater - ☞Kanuusõit algajatele - (Hansa Hoov, 14.08.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Mike Yeaman

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Ene Järvis, Väino Laes, Agnes Aaliste, Veljo Reinik, Martin Kõiv, Madis Milling

Tutvustus: On näitemänge, mille žanrit on lihtne määrata: see on draama, see on komöödia, see tragikomöödia, see lihtsalt näidend... Aga on ka selliseid, mida niimoodi ühe sõnaga defineerida ei ole võimalik. Säärane lugu on ka Mike Yeamani (Inglismaa) kelmikomöödiaga „Kanuusõit algajatele“, mis esietendus Inglismaal South Shieldsis, teatris nimega The Customs House 2010. aasta juulis. Kelmikomöödia küll – seda sisu poolest, aga kohati võtab see draama värve, kohati pöörab situatsioonikoomikasse, lõpupoole võtab lausa farsi ilme, aga päris lõpus, kus tegevus jõuab kulminatsiooni, saab sellest järsku „must“ komöödia. Mike Yeaman segab neid žanre kerge ja mõnusa dialoogiga ning tulemus on erakordselt põnev ja naljakas.

„Kanuusõidu“ aluseks on käesoleva sajandi esimesel kümnendil toimunu – nimelt lavastas endine õpetaja ja vanglaametnik John Darwin Hartlepoolis kanuuõnnetuse ja jäi kadunuks peaaegu kaheksaks aastaks. Sündmus äratas Inglismaal sellist tähelepanu, et sellest kirjutati koguni romaan ja lavastatti TV-seriaal. Ning seejärel tuli Mike Yeamani teatrile ümbertöötletud versioon. Frank ja Beryl, kes ei ole enam kaugeltki esimeses nooruses, mõtlevad välja triki, kuidas pääseda finantsraskustest ja selle asemel veeta muretu vanaduspõlv lõunamaa sooja päikese all. Väga lihtne ja lollikindel: kui mees on suure raha eest kindlustatud ja juhtub näiteks kanuusõidul õnnetuse läbi hukkuma, siis saab naine hunniku raha. Frank peab surnu mängimiseks olema mõnda aega peidus – ka oma laste eest, sest turvalisuse huvides ei saa neile rääkida – ,siis sõitma valepassiga kodust kaugele ära, ja kui rahad käes, siis lendab Beryl talle „paradiisi“ järele. Aga tegelikkuses ei lähe kõik sugugi nii libedalt. Abielupaari teele veereb aina uusi takistusi ja nende pettus ähvardab ka üsna tühiste juhuste läbi kohe-kohe ilmsiks tulla...

Hinnang: Vaatamata sellele, et juba tund enne etendust sadas peent uduvihma ja etenduse ajal see tugevnes oli kohale tulnud palju rohkem rahvast, kui teistele tänavustele etendustele. Ja etendus oli seda väärt, et istuda kolm tundi (koos vaheaja ja pool tundi varem koha kinni panemisega) vihmas.

Hea leid suveetenduseks.

☟ 19. (318) Emajõe Suveteater - ☞Kunksmoor - (Raadi mõisa park, 08.08.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Aino Pervik

Žaanr: draama

Näitlejad: Ingrid Isotamm (NUKU teater), Inga Lunge, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge, Indrek Kalda, Andres Kuut, Toomas Lunge

Tutvustus: „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar...!“

Aino Perviku legendaarse „Kunksmoori“ äratab sel suvel taas ellu Emajõe Suveteater. Loomulikult ärkavad ka kapten Trumm ja paljud teised. Eesti Rahva Muuseumi pargis, Raadi järve kaldal etendub 8.-17. augustni koguperelavastus täis rõõmu ja laulu, nalju ja lugusid Emmeliinest ja tema kapten Trummist. Lavastaja ja Suveteatri juht Andres Dvinjaninovi jaoks on see juba teine kohtumine nende armsate vanade veidrike ja nende kokkusaamise ja kokkujäämise looga. Kümme aastat tagasi tõi ta „Kunskmoori“ Nukuteatri lavale, olles ise ka muusikaline kujundaja, millega pälvis aasta parima muusikalise kujunduse tiitli 2003. aasta teatripreemiate jagamisel.

Seekordses lavastuses on ta appi kutsunud Kaunimate Aastate Kvarteti, kooseisus Toomas Lunge, Indrek Kalda, Andres Kuut ja Andres Dvinjaninov. Laule ja lugusid saab olema palju, sest Kunksmoor (Ingrid Isotamm, NUKU teater) armastas väga vanu meremeeste lorilaule. „Ta hääl oli kile ja kähisev, selle eest aga hästi vali“. Kapten Trummi ja trummi mängib Andres Dvinjaninov. Kõike ja kõiki muud mängib Inga Lunge. Vaid seitse korda saab Emajõe Suveteatris näha-kuulda lustlikku muusikalist „Kunksmoori“ suurtele ja väikestele.

„Ja Trumm võttis õnnelikult oma moori ümbert kinni ja andis moorile musi. Oli ütlemata ilus suvehommik. Õhk Kunksmoori saare ümber oli kuldne ja sumises.“

Hinnang: Etendusele oli väga raske piletit saada, kuigi kohale jõudes tundus ruumi olema piisavalt. Samas on väga tänuväärne, et ei mindud pelgalt publikuarvu suurendamise teed vaid esiplaanile tõsteti parem vaatekoht ning jalutus ala tekitamine kõige väiksemale publikule. Väikelapsi oli palju aga just parajalt nii palju, et nende püsimatus ei hakanud etenduse vatamist segama. Ka etenduse pikkus vastas väiksema publiku võimetele.

Mõisapark on vahepeal veel kenamaks läinud. Soovitan soojalt seal mõnel soojal õhtupoolikul jalutamas käia. Kunksmoori saar joonistus tiigi kaldale väga kenasti välja ja jättis veidi ruumi üllatustekski.

Oleks oodanud õhupallide lendu, mis kahjuks jäi ära. See oli asendatud juba veidi kuluma hakanud autotrikiga. Kuluma hakanud seepärast, et viimasel ajal on seda kasutatud nii paljudes etendustes. Aga kuna väljasõit suudetakse alati hoida viimase hetkeni peidus ning alati lisatakse sellele mõni uus kniff, siis etenduse ajal mõjub see elendavalt ning pakub hiljem publikule kõneainet. Täpselt nagu Kunksmoori puu otsa roniminegi.

Kaunimate Aastate Kvarett on ka oma uues koosseisus nauditav. Elav muusika kõlas vabas õhus hästi.

☟ 20. (317) Tallinna Kammerteater - ☞Egon ja Indrek - (Hansa Hoov, 07.08.2014) ♥♥♥♥

Žaanr: sketšikava

Näitlejad: Egon Nuter, Indrek Taalmaa

Tutvustus: Kaks "asjatundjat" võtavad vaatluse alla teemad - kuidas toime tulla tänapäeva maailmas ning teevad selle puust ja punaseks vahendeid valimata........! :):):)

Hinnang: Alguses veidi pikaleveniv sissejuhatus, kus näitlejad püüavad üksteist tögada ja publikut veidi lainele viia. Siis päris huvitav muusikaajaloo tund. Räägiti ja lauldi nii tõsiselt, et publik hakkas selles juba mingit vimkat otsima. Aga suvine komöödiaetenduses võib olla ha hariv.

Tegelik etendus algas pärast vaheaega. Indrek ja Egon täiendasid teineteist ja oma täiesti erineva tempoga esitatud lood pakkusid nii naeru jui mõtlemisainet.

☟ 21. (316) Projekt - ☞No on tüübid! - (Hansa Hoov, 04.07.2014) ♥♥

Autor(id): Katrin Lust, Hendrik Norman

Žaanr: sketšikava

Näitlejad: Katrin Lust, Hendrik Norman

Tutvustus: Õhtut külastavad armastatud ja vähemarmastatud prominendid.

Hinnang: Katrin Lustile omapärane komme alavääristada tavalisi tööinimesi ja ülistada meedia poolt üles haibitud staare jõudis ka selle tüki sisse. Tõsi vähemalt väliselt tegi Urmas Ott talle kenasti tagasi. Karta on, et ülejäänud viie tegelaskuju valikul sai see naiselik jonn võidu. Olgu Hendrik nii hea parodist kui tahes, aga etenduse jaoks jääb kahest tõsiselt võetavast tegelaskujust väheks. Kõik ülejäänu on puhas haltuura. Veidi naljakas küll, aga lõõgastavalt naerda ei saa. Tõsistest teemadest hiilitakse kollase varju taha peitu.

Märkused: Rabarberimarinaadis sealiha on päris huvitava ja hõrgu maitsega. Ilma teatripiletita saab selle ligi 60% odavamalt. Ilusa ilmaga on Hansahoovis väga hubane interjör.

☟ 22. (315) Luke Mõisa Üritused MTÜ - ☞Segajad - (Luke mõisapark, 29.06.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn, Maria Soomets

Žaanr: muusikaline suveetendus

Näitlejad: Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn, Maria Soomets

Tutvustus: Eesti kultuuriloos on teada mitmeid autoreid, kes on pidanud oma teoseid erinevate totalitaarsete režiimide nõudmisel muutma ja ümber kirjutama. Tänapäeval kõigile tuntud Saaremaa valss, mis on justkui rõõmsa ja reipa laulu etalon, oli autoril esialgu kirjutatud hoopis teistsugusena – mõtliku ja minoorsena. Nõukogude ametnike nõudmisel tegi Raimond Valgre selle laulu ümber ja andis talle sellise vormi nagu me tänapäeval teame. Nõukogude ametnikud olid ilmselt rahul, kuid mida tundis looja ise? Selliseid näiteid on Eesti muusikas sadu, kui mitte tuhandeid. Aeg oli selline – režiim võis dikteerida kõike, kaasaarvatud loomingut.

Kuidas on asjad nüüd? Kas tänases demokraatlikus ühiskonnas on looja sõltumatu ja vaba või dikteerivad müüginumbrid meile tegelikult palju rohkem kui ükskõik milline totalitaarne režiim? Kas kauaoodatud vabadus on kujunenud vabatahtlikuks orjuseks? Kes on tähtsam, kas looja või vahendaja? Kas kellelgi on õigust sekkuda loomeprotsessi? Selliste küsimustega tegeleb Tanel Jonase, Priit Strandbergi, Maria Soometsa ja Ele Sonni muusikaline autorilavastus „Segajad“. Lavastus kasutab Eesti autorite nagu Raimond Valgre, Uno Naissoo, Arne Oidi jt. loomingut, nii laulude originaal-kui ka muudetud versioone ja kombineerib neid lugude ja tekstidega, mis räägivad nii konkreetsete laulude saamisloost kui sellest, kuidas tunnevad ennast tänapäevased, noorema põlvkonna loojad, kelleks teksti autorid – Priit Strandberg ja Tanel Jonas – ise on. Näitlejad mängivad pilli, esitavad kogu etenduse muusika ning kehastuvad etenduse jooksul kõikideks tegelasteks – Loojaks, Ametnikuks, Produtsendiks, Teatridirektoriks, Vanaks Guruks ja lõpuks iseendaks. Laule saadab klaveril ja klavessiinil muusikaline juht Ele Sonn.

Lavastaja Tanel Jonas: Veel 30 aastat tagasi, nõukogude ajal, pidi looja kogu aeg muretsema, kas tema looming „läheb läbi“, kas lubatakse esitada või kästakse muudatused sisse viia, kas avaldatakse või keelatakse ära, kas lubatakse gastrollile või kehtestatakse väljasõidukeeld. Tänapäeval, vabas ühiskonnas see esmapilgul enam probleemiks ei ole ja kõike võib vabalt teha. Autoriteater on lausa moeväljend. Aga nüüd algab tants teistpidi – kas see, mida ma teen, müüb? Kas see meeldib rahvale? Kas ma suudan ennast oma loominguga ära elatada? Kui vanasti kardeti ametnikku, kas siis nüüd kardetakse produtsenti? Kas ongi nii, et meie looming ei olegi tegelikult mitte midagi muud kui kaup, mis ei erine leivast või tapeediliimist mitte millegi poolest? Kui paljud tänased eesti muusikud on oma lugusid ümber kirjutanud, sest produtsent soovitab soojalt, et „tee nii, siis läheb rahvale paremini peale“? Kui paljud eesti lavastajad on sunnitud valima materjale lähtudes kriteeriumist „see täidab saale“? Ühesõnaga, kas tänapäeval on looja vaba või on ta tegelikult rohkem piiratud kui 33 aastat tagasi, kui ma sündisin? Sellest see lavastus räägibki.

Hinnang: Muusikaline komejant algab kuskilt (kas mitte Luunja aidateatri viimasest etenduisest?) väga tuttava monoloogiga sellest kuidas vanad eestlased oma lõputu jaluljoruga sakstel magada ei lase. Nõnda saadi publik enda valdusesse ja veereti kiiresti esivanemate juurest nõukogude tsensuuri aegadesse. Teises vaatuses hantakse väga hea ülevaade teise iseseisvuasaja rumalustest ning ühepäeva laulikutest.

Etenduse suurim võlu on laulvad ja pilli mängivad näitlejad. Kõik neli näitavad hästi oma erinevaid võimeid. Ja tegu ei ole pelgalt kontserdiga, vahetekstid seovad kõik tervikuks ning tekitavad võimalused kostüümivahetuseks. Mitmel puhul tekkis küsimus, kas mitte ei peaks laval olema ka viies näitleja, aga siis võetakse väga kenasti selgitus, miks "puuduv viies" laval ei ole.

Etenduse pärliks kujunesid teise vaatuse alguse popurii ja keskpaiga nelja duuri kvartett. Esimest tahaks veel kord kuulda ja näha.

Märkused: Valesti tegid need, kes jätsid Luke mõisasse sõitmata seetõttu, et kogu päeva sadas. Lava oli tõstedud aita ja etendust sai nautida väga õdusalt. Eks see vist veidi korraldajate kapsaaeda jäeb, et infot aida kasutamise võimaluse kohta leidab vaid Facebooki lehelt. Lause võinuks olla ka plakatil nähtav.

Neile, kes 15 eurost panust mõisa restaureerimiseks liiga suureks peavad või kellel viimaste nädalate bensiini hinnatõus sõiduks vajalikud eurod ära sööb, pakub päris head diili http://cherry.ee/. Aga etendus on täishinda väärt.

☟ 23. (314) Kollase Kassi Suvekool - ☞Kassid - (Vanemuise suur maja, 18.06.2014) ♥♥♥♥♥

Žaanr: muusikal

Tutvustus: 10 päeva jooksul valminud muusikalise lavalooga "Kassid" tähistab Kollase Kassi Suvekool oma 5. aastapäeva. Janek Savolaineni ja Katrin Pärna juhendamise all saavad lapsed osa tervest lavastusprotsessist. Lisaks tuleb neil osata kasutada grimmi, kostüüme, mikrofone ning õppida näitlejameisterlikkust ning lavalist liikumist.

Hinnang: Sadamateatrist suurde majja ümber kolimine andis noortele Kollase Kassi Suvekooli jüngritele juurde palju tehnilisi võimalusi ja paljusid neist kasutati väga osavalt ära.

Nagu muusikalidega ikka tekkib küsimus, kui palju lauldi otse ja kui palju tuli lindistuselt. Kohati tundus, et pudikeelest sai ebainimlikult ruttu korralik lauluhääl. Aga laulmist oldi harjutatud ja suudeti seda koos päris hästi teha. Enamus sõnu kostis rõdu keskele ära. Väga hea idee oli kasutada elavat muusikat. Lastele tegi see asja kindlasti raskemaks, aga lavaaugus olnud pianist andis üldpildile palju lisatoone.

Valguskujundus oli mitmekesine ja huvitav. Kui lapsed said ise selle loomisele kaasa lüüa, siis on see väga hea õppetund. Kuigi kardan, et seekordsed üheksa päeva kulusid rohkem koos laulmise ja liikumise peale.

Kollase Kassi meeskond on järjekordselt väga hea töö ära teinud.

☟ 24. (313) Tartu Uus Teater - ☞Heleaines - (Tartu Uus Teater, 16.06.2014) ♥♥♥

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Mari Mägi, Inga Vares, Kaja Lindal, Eve Ormisson, Kristel Maamägi, Keili Retter, Kairi Kivirähk, Henry Griin

Tutvustus: Labürintteater on interaktiivne, kohapõhine ja kontekstile orienteeritud teatrivorm. Teose kogemisel rakendub puutetundlikkus suuremale osale vaataja kehast kui pelgalt toolile toetuv tagumik. Vaataja muutub ka kuulajaks, nuusutajaks, katsujaks, maitsjaks ja mõtlevaks tegutsejaks. Ta juhitakse läbi ruumi erinevate osade, milles aset leidvad stseenid sünnivad vaataja/külastaja ning etendaja/kohaliku kohtumisel, üleminek ettevalmistajatelt järelvalmistajatele on sujuv.

Labürintteatriühendus G9 koosneb stsenograafidest ja muudest erinevate teatrivormidega seotud inimestest. 2013. aasta detsembris tõid nad Tallinnas ilmale interaktiivse näitus-lavastuse ‘Tumeaines’, mis kutsus inimesi jõulumöllu eest varjule Kullo lastegalerii keldrisse. Päeval oli ‘Tumeaines’ avatud kui näitus, õhtul muutus see etenduseks. Tookord jälgiti seoses talvise pööripäevaga mõttelist teekonda pimedusest valgusesse. ‘Heleaines’ on selle teose suvine edasiarendus.

Hinnang: Etenduse lõpust on möödunud 40 minutit. Olen vahepeal söönud ühe suure jäätise, internetist järele vaadanud Thomas Müller vägiteod Brasiilia kuumal jalkpalliväljakul. Aga ikka ei ole ma endas selgusele jõudnud, kas mulle tänane esietendus meeldis või mitte.

Esimene suur küsimus on, millise stiiliga on ikka tegemist. On see pefomance, pantomiim, ruumiinstallatsioon, lõhnateraapia, improvisatsioon või veel midagi enamat. Vaatajale on tegemist füüsiliselt üsna raske etendusega, pidevalt on keegi sinu privaatruumis, üsna palju tuleb liikuda ja olla ebastabiilsel pinnasel ning pidevalt on sinu ümber saladuse loor, mis järgmise nurga taga ootab.

Kõige rohkem on etendus kinni selles, kuidas publik avaneb ja näitlejatele vastu tulevad. Kui ühtlased sattuvad rühmad. Ega ei ole lihtne võhivõõrastega filosofeerida kividest või sõbrast. Laske vabaks!

☟ 25. (312) Emajõe Suveteater - ☞Nukitsamees 2 - (Kammivabriku klubi, 05.06.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Ago Anderson (Endla), Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Raivo E. Tamm, Indrek Taalmaa (Endla), Peeter Volkonski, Riho Kütsar (Vanemuine), Maria Soomets (Vanemuine)

Tutvustus: On möödunud aastakümneid ilma, et me neist midagi kuulnud oleksime. Aga nüüd on nad tagasi, on olnud tegelikult kogu aeg. Ja me saame vastuse küsimusele, kuidas nad elavad. Mis on saanud Nukist? Mis on saanud Itist, Kustist? Kuidas ja kus elavad vanamoor, Mõhk ja Tölpa? Kuidas on nad suutnud kohaneda tänapäeva Eestis? Lavastus on inspireeritud Oskar Lutsu "Nukitsamehest".

Hinnang: Algus kippus veidi monoloogiks kätte, kuigi Raivo E. Tamm suutis publiku kakskümmend minutit enda käes ohjes hoida. Neid hinge monolooge tuli hiljemgi ette. Aga üldlahendus oli hea.

Uudse disainiga mootorratta lavale toomine tekkitas elevust, eriti, kuna Anderson mängis kogu koomilise osa väga hästi välja. Ja sõiduriist ei olnud vaid eputamiseks, vaid see oli väga kenasti jutu sisse sõlmitud.

Kui jätta välja küsimus, miks vanamoori peab just mees mängima, siis Peeter Volkonski tegi järjekordse särava etteaste. Seebiooperite ja reality-showde ohvrite maailm tuli etendusest väga teravalt välja. Kuulsuse janu või siis selle pealt teenimise kihk said kenasti paroodiaks vormistatud.

☟ 26. (311) Komöödiateater - ☞Kvartett - (Vanemuise suur maja, 28.05.2014) ♥♥♥

Autor(id): Ronald Harwood

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Helgi Sallo, Katrin Karismaa, Ago-Endrik Kerge, Hans Miilberg

Tutvustus: See on liigutav ja koomiline lugu neljast inglise ooperitähest, kes satuvad taas kokku kunstiinimeste vanadekodus. Meenutatakse huvitavaid seiku säravast karjäärist ja pinnale kerkib ka omavaheline rivaliteet. Kunagised armumised ja lahkuminekud annavad nüüdki veel põhjust õhkamiseks ja kemplemiseks. Kired löövad jälle lõkkele, nii et hädiste vanurite lõputust heietamisest on asi päris kaugel.

Üle pika aja mängivad laval koos Estonia suured staarid Helgi Sallo ja Katrin Karisma, lisaks neile veel Tõnu Aav (Eesti Draamateater) ja Estonia endine solist Hans Miilberg. Kunstnik on Riina Vanhanen ja helilooja Jaak Jürisson. Lavastus on pühendatud Tõnu Aava ja lavastaja Ago-Endrik Kerge 75. juubelile.

Hinnang: Komöödiateater pani kõik trumbid kavalehele ja sai keskpärase tükiga saali publikut täis. Üle pika aja oli Vanemuise saalis publik, kes vaheajal koridoris ringiratast jalutas, mida viimase kahekümne aasta jooksul üha vähem tehakse.

Kõik neli laval olnud näitlejat olid väga tublid ja nende vanainimeste naljad tulid väga hästi välja. Selleks ei olnud vaja mingeid trikke lavakujunduse ega valgusega. Tekst oli sujuv ning liikumine paigas. Eks oleks tahtnud näha, kuidas Tõnu Aav oleks säranud, aga Ago-Endrik sobindus meeskonda ja rolli väga hästi.

Oleksin ma hetkel kümmekond aastat vanem, paneksin tärni rohkem, noorem - tärni vähem.

☟ 27. (310) Uru noorteteater - ☞Viimane töötaja - (Tartu Genialistide Klubi, 21.05.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Janika Liiv

Žaanr: draama

Näitlejad: Merlin Lillo, Toomas Krips, Sander Stroom, Eda-Riin Leego, Aleksander Erstu, Klaus-Peeter Ladva, Hedvig Liblikas

Tutvustus: "Viimane töötaja" on lugu tänapäevasest töökultuurist IT-valdkonnas, kus vahel töökoht ise polegi oluline ja kolleegid kellega töötakse "õlg-õla kõrval" asuvad hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel. Mis saab suhetest lähedaste ja töökaaslastega, liigsete kohustuste võtmisest? Mis saav siis kui kontroll hakkab kaduma ja tuleb leida lahendus iga hinna eest?

Hinnang: Väga õigelet esitatud küsimused üha rohkem kontoritööd kodus või komandeeringus tegevatest IT-inimestest. Lavakujundusega oli vaeva nähtud - kõiksugu erinevaid sülearvuteid kokku otsitud ning eri tasapindadega hierarhiline struktuur paika pandud. Oli märgata, et lavastust vedasid inimesed, kes igapäevaselt on arvutiasjandusega kursis.

Õhtu naelaks kujunes nostalgiline legend faxiaparaati mänginud koopiamasinalt, mida sõnaaher koristaja ühest kohast teise liigutas.

Kui millegi kallal norida, siis seekord ei jätnud IT-spetsialistid arvuteid tundvate inimeste muljet. Kuidagi vähe oli arvutiinimeste nalju. Kõnepruuk oli pigem kindlustusmaaklerite oma. Aga juu siis tõelised patsiga poisid olidki juba etenduse alguseks maha parseldatud.

Valguskujunduses oli mingi hüpe sees. Üleminek ühelt pildilt teisele ei olnud lõpuni sujuv. Tuttav tunne enda kujundustest, kui freestyleris jääb paar üleminekut programeerimata, paar cue nuppu puudu või kui viimasel hetkel saab juurde paar prožektorit, mida ei jõua lõpuni valmisolevasse valguspilti integreerida. Teisalt hoidsid need üksikud sähvatused publiku erksana.

☟ 28. (309) Uru noorteteater - ☞Hans ja Grete - (Tartu Genialistide Klubi, 21.05.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): venand Grimmid, Liivi Varul, Ilmar Laanes

Žaanr: õudukas

Näitlejad: Hedvig Liblikas, Kalle Valge, Annika Välja, Helen Parik, Heylene Päike, Maarja-Ly Ojasalu, Mait Piirimees, Helen Parik, Merlin Lillo

Tutvustus: Tegu on lavastajate oma poolse nägemuse ja interpretatsiooniga ja oodata on palju :)

Hinnang: See Hans ja Grete, mida vennade Grimmide sulest mäletan on üsna kaugel selles etenduses toimuvast. Ega muud kui peategeleaste nimed, metsa ja nõia midagi ühist ei olnudki.

Aga õudukana oli etendus päris hea. Noored said suurepäraselt hakkama sõnatute rollidega ning suutsid sosinate ja viledega tekitada nõidusliku metsa. Grete rollis Hedvig paistis silma väga hea miimikaga.

Lihtsate vahenditega tehkud tükk. Punast ja sinist valgust kasutati päris osavalt õhkkonna loomiseks. Muusik viiuliga andis liikumistele takti ja rõhutas toimuva süngust.

☟ 29. (308) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞Nero - (Tartu Uus Teater, 16.05.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Mati Unt

Näitlejad: Kaarel Targo, Kaija M. Kalvet, Fatme Helge Leevald, Silver Kaljula, Kristo Veinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Lauri Mäesepp, Karl Edgar Tammi

Tutvustus: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10.lennu diplomilavastus „Nero“

Keiser Nerot teavad kõik: absoluutne monarh, kes lasi Rooma linna süüdata ning luges vaimustunult põleva linna leekide valges luulet. Lavastus "Nero" sukeldub absoluutse võimu maailmasse, kus mitte miski pole poeedist superstaar Nerole keelatud ning tapmine ja terror on igapäevased nähtused. Milles aga Nero destruktiivne maailm tegelikult seisneb? Mispärast kõik toimub? Sellele saab vastuse etendusi vaatama tulles.

Mati Undi "Keiser Nero eraelu" võib pidada kirjaniku "kadunud" tekstiks. Esmakordselt mängiti seda 1990. aastal Ugalas lavaka XV lennu diplomitööna (lav. Kalju Komissarov) ning sellest ajast peale pole näidend Eesti lavalaudadele jõudnud (välja arvatud kooliteatris).

Lavastus "Nero" keskendub üldpoliitika ja kunsti kokkupuutepunktidele, absoluutse võimu ja isikliku arengu vastandusele. Lavastaja Lennart Peep leiab: "Inimesed, kes on võimul või omavad mingisugust võimu teiste inimeste üle, muutuvad tahes tahtmata isekaks ning kipuvad oma võimu kuritarvitama."

Hinnang: Huvitav oleks seda etendust näha ilma tsirkuse ja leivata. Saan aru, et seda oli diplomietenduse tarvis lisada, et õppejõud saaksid hinnata noorte näitlejate julgust, plastikat, rühmatööd ja lavalist liikumist. Aga etenduse kui terviku jaoks oli see purustav ja komejantlik. Nerost kassi tegemine on undilik, kuid seekord oli ta millegi pärast liiga hall..

Märkused: Esietendus

☟ 30. (307) Rakvere Teater - ☞Leping - (Sadamateater, 05.05.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Slawomir Mrožek

Žaanr: draama

Näitlejad: Märt Avandi (Eesti Draamateater), Volli Käro

Tutvustus: ks vana mees on jäänud ühte vanasse hotelli kauemaks, kui planeeritud. Vana, stiilipuhas, hästi sisseseatud maailmavaatega vanakooli mees. Vähe on asju, mis suudavad teda üllatada.

Hotellis on ka noor mees. Mees, kes oskab manööverdada, et hästi ära elada ja kes on valmis tegutsema, kuidas vaja. Tema oskab üllatada.

Need mehed sõlmivad saatusliku lepingu.

„Lepingu“ lavastuses saab teoks Märt Avandi ja Volli Käro ammune soov koos mängida. Võrdsete partneritena ja just Rakvere Teatris. Ajal, mil mõlemad meie teatri hingekirja kuulusid see ei õnnestunud, kuid nüüd on nad siin, et unistus täide viia.

Hinnang: Kui Märt Avandi mängitud Moris hakkas oma olematu maa aktsendiga rääkima tekkis küsimus, kas ta tõesti suudab terve tüki niimoodi vastu pidada. Õnneks andis lavastaja talle armu ja lubas üsna varsti tavapärase hääle juurde tagasi minna.

Vaheaajaks oli selge, et Volli mängitud Magnus sureb aga Moris tapatööd ei soorita. Kõik muud oletused läksid aga vett vedama. Eriti palju läks mööda II vaatuse pikkuse arvustus. Kodulehel lubatud kahest tunnist jäi alles vaevalt 1:38. Oli näha, et nii kiire lõpp oli paljudele üllatuseks. Aga võib-olla oligi see üks tüki võludest.

Kahe mehe väikse lava tüki kohta oli kasutusel üllatavalt palju mööblit ja rekvisiite. Kõige krooniks oli värve muutev ümar aken.

Alguse ja vaheaaja videol iseenesest väga viga ei olnud, kuid selle ärajätmine ei oleks etendust kehvemaks teinud. Lõpus kasutatud mustvalge ilutulestiku motiiv rikastas aga lavatükki omajagu.

☟ 31. (306) Tartu Uus Teater - ☞Zebra - (Tartu Uus Teater, 01.05.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Martin Algus

Žaanr: draama

Näitlejad: Katrin Pärn, Ingomar Vihmar, Piret Simson, Janek Joost

Tutvustus: “Zebra” jälgib kahte abielusuhet, kus olmepained, kooselurutiin ja igapäevaste rituaalide ahistus on murendanud läheduse ja armastuse. Mida koduseinte vahelt ei leia, seda otsitakse mujalt. Mees ühest paarist ja naine teisest kohtuvad ning alustavad kirglikku ja mängulist suhet. Kuni ühel päeval saabub hetk valikuid langetada, neid valikuid, mis ainult esmapilgul tunduvad nii lihtsad.

Hinnang: Armunelinurk nagu ikka - kodus ei lähe kõik nagu sooviks ja ollakse valmis uuteks seiklusteks. Algul on see mäng, siis armupiin - tahaks korraga võtta kahest suhtest parema poole ilma kellegile haiget tegemata...

Etenduse teevad eriliseks perspektiividega mängiv lavakujundus koos sellega harmoneeruva valguspildiga ning järjekordne Ingomari krabisevate vinüülide kogu. Midagi sarnast Draamateatri kunagise etendusega "Õitseng", aga seekord jõudis tegevus paremini kohale.

Mustvalgeks sebraks (või mida Teie ootasite Zebralt) muudab antud etenduse armunute korteris olev patjadest "voodi", mäng ajaga - kord helge lõiguke siit, siis morn lõiguke teisalt, ja vihjed Aafrikale. Pea alati leidus keegi, kes vastandvärvi tükilt valgusvihus toimuvat jälgis ja sellega triibulise kabjalise kujundi tervikuks tegi. Tõsi, ei teadnudki, et sebra nii osavalt tagurpidi käia oskab. Liikus ju üsna suur osa etendusest ajaliselt tagurpidi ja jõudis sõjaaegsete pagulasteni välja.

☟ 32. (305) Rakvere Teater - ☞Vend - (Vanemuise väike maja, 30.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Rein Raud

Žaanr: vestern

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Natali Lohk, Alo Kurvits (külalisena), Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu

Tutvustus: Väikelinna hoiavad karmi käega oma kontrolli all mõned asjalikud inimesed, kellele ei maksa midagi näiteks tõsta oma suguvõsa kodust välja abitu pärijatar Laila. Kuni ühel päeval saabub linna salapärane võõras, kes väidab, et on tema vend. Ja korraga ei või enam kindel olla milleski... Autori poolt “spagetivesterniks” nimetatud lugu lõhub žanripiire ja pakub midagi nii karmide muinasjuttude kui peenemate tundevarjundite austajatele.

Rein Raud pälvis aastal 2013 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna, ilukirjandusliku proosa kategoorias valiti parimaks Rein Raua raamat „Rekonstruktsioon“.

Hinnang: Lava on kola täis. Nii täis, et esimese pingirea otsast jääb kolmandik varjule. Valguspunkte on palju, et ükshaaval kola seest midagi esile tõsta, aga enamasti on fookus ikka kuskil kõrval, seega jäävad detailid tabamata. Sama kehtib ka näitlejate nägude kohta.

Tekstis on väga palju ümber nurga keerutamist ja edasi tagasi vihjeid. Tegevust on vähem, kui tekst lubaks välja paista. Maffiameeste saatuslikust lõpust saab pigem ajalehe pealkirjade jada. Samas idee on päris hea ning venna salapärane isik jääbki lõplikult paljastumata.

Liikumine on liialdatult täisnurkne ja heli, valguse või videopildiga sünkroonitud. Peale jääb teatri tegemise mulje, selle asemel, et kujutada reaalset tegevust. Helikujundusega on vaeva nähtud. Ning just helikujundusest kiirgab välja antud lavastuse vesternlikkus. Üllar Saaremäe kaabu ja kuub kannavad ka seda ideed edasi, kogu muu kostüüm on seebiooperlik.

Märkused: Viimane etendus

☟ 33. (304) Tartu Tamme Gümnaasium - ☞Ronja - (Tamme pst 24a, 23.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Astrid Lindgren, Tiina Tooding

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: TTG õpilased, TTG õpetajad

Tutvustus: 2014. aastal lavastub etendus „Röövlitütar Ronja”. Jälle röövlilugu, aga kuna sellesse etendusse on võimalik luua väga palju osalisi, siis jäime selle juurde. Tegu pole küll muusikaliga, aga seekord on osatäitjaid lausa 56. Rollides mängivad 2.c, 6.c ja näiteringi õpilased. Kuid laval laulmas või tantsimas käivad kõik 1- 5 klassi õpilased. See, mis meie meeskonna ikka ja jälle lavastamise juurde toob, ongi laste rõõm ja eneseteostamise nautimine. Uhke tunne on, et suudame neile seda pakkuda

Hinnang: Üheteistkümnes algklasside kontsertetendus, mille loomisel on kaasa tulnud lüüa. Teoks sai ammune unistus korralikust eestvalgusest. Tegelikult pakkus Xell Light OÜ kokkuvõttes palju parema lahenduse, kui alguses küsida oskasime - trussi torni asendas peaaegu märkamatu trussi lift ning tavaliste PAR valgustite asemel said lae alla kaheksa liikuvpead. Nii sai valgustada ka külje peal olnud koori ning jagada valgust just sinna, kus tegevus toimus. Ning arvuti asendas professionaalne valguspult. See tegi valguse juhtimise oluliselt lihtsamaks. Filmilindilt on küll näha, et etendus sai natukene üle valgustatud aga eks järgmine kord saab paremini.

Üldmuljena erines etendus eelnevalt selle poolest, et tantsukavad, võimlemised ja koorilaulud ei jäänud domineerima ja sulandusid paremini etenduse sisse. Rahvaste rändamist oli vähem ja see oli paremini läbi mõeldud.

Järjekordselt tuleb kiita Tiina annet jagada kahe tegelase dialoogi paljude osaliste vahel. See annab võimaluse kõigil sõna sekka öelda ning teeb etenduse lihtsamini jälgitavaks. Sellel korral oli eriti vähe teskti ümbertõstmist pärast esimese tekstiraamatu versiooni väljatrükki. Unustamisi ja teisiti ütlemisi oli muidugi omajagu, aga põhi seisis korralikult koos.

Tükk sobis lastele palju rohkem, kui suurtele näitajatele aastaid tagasi nähtud suvelavastuses. Eriti toredad olid 2. klassi poisid-tüdrukud kollide/mets-mardustena.

Märkused: Etenduse koduleht http://www.tamme.tartu.ee/kontsert-etendused/ronja/ Palume kõigil saalis viibijatel avaldada oma arvamust aadressil ronja@tamme.tartu.ee. Eriti on oodatud arvamused, kas on mõtet jätkata ning kuidas võiks tulemus erineda sellest, kui järgmine kord viia etendus Vanemuise lavale.

☟ 34. (303) Improteater Impeerium - ☞5 aastat improt Eestis - (Tartu Uus Teater, 17.04.2014) ♥♥♥♥

Näitlejad: Rauno Kaibiainen, Maarika Mesipuu, Merilin Kirbits, Mairi Tikerpalu

Tutvustus: mproteater Impeerium kasvas välja 2014. aastal esimesest professionaalsest improtrupist Eestis (Eesti Improteater). Seega, kuigi Impeerium on veel noor, on trupil improkogemust juba viis aastat.

Ladinakeelne sõna ’imperium’ tähendab võimu. Improteater Impeerium soovib vallutada kõikide eestlaste südamed ning tekitada sellega maailmakaardile veel üks improrõõmust tulvil maa, kus inimesed väärtustavad koostööd ja loovust ning kus valitseb kujutluse võim.

2014 aastal saab täis 5 aastat improteatril Eestis. Üle Euroopa on improteater tuntud ja levinud teatrivormina juba pikka aega, Eestis on ta aga võrdlemisi uus nähtus, kuid sellegipoolest kogub improteater iga aastaga aina rohkem tuntust ning pealtaavatajaid ka Eestis. Uuel aastal külastame Imrpoteater Impeeriumiga erinevaid Eesti linnu, et tutvustada improteatri võlu ning tuua see inimestele koju kätte. Tallinnas ja Tartus liituvad meiega teised suuremad trupid, vastavalt Improgrupp Jaa, Eesti Improteater ja Improkraatia

Improteatri võlu peitub ootamatuses, situatsioonikoomikas ning näitlejate endi leidlikkuses. Palju oleneb ka publikust. Kuigi Eesti teatrikülastaja kipub olema pigem vaikne ja tagasihoidlik, siis improteatri etendused on näidanud, et eestlane on suuteline laval toimuvaga kiirelt kaasa minema ning kaasa elama.

Ringreisi raames on plaan külastada juba tuttavaid Tallinnat, Tartut, Viljandit ja Rakveret kui ka veel avastamata Pärnut, Haapsalu ja Võru. Leiame, et improteater ei tohiks peatuma jääda vaid suurimatesse linnadesse vaid võiks leida oma tee ka teistesse impro poolt avastamata linnadesse. Ja millal veel oleks õigem aeg seda teha kui improteater saab Eestis 5 aastaseks

Hinnang: Tuttavad tegijad uue nime ja kavaga. Varasemast rohkem pannakse rõhku valguseffektidele. Ei midagi erilist, aga annab meeleolu juurde. Süntesaator on asendatud kitarri ja viiuliga. Üllatavalt hea kooslus. Nalja oli endiselt parajalt ning aeg kulus ruttu.

Publikus jäid seekord peale laste valikud. Enne, kui täiskasvanud jõudsid suu lahti teha olid laste sõndad või laused juba kõlanud. Aga tegelikult ongi hea, et ka nooremad vaatajad said etendusest osa ning nautisid nelja näitleja ponnistusi.

☟ 35. (302) Endla - ☞Topeltelu - (Vanemuise suur maja, 07.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Ray Cooney

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Karin Tammaru, Liina Tennosaar (külalisena), Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Oskar Seeman, Nora Vahenurm (külalistena)

Tutvustus: Londoni taksojuht John Smith on juba mitukümmend aastat elanud topeltelu. Nimelt on tal linna erinevates piirkondades kaks maja, kaks abikaasat ja kaks last. Kumbki perekond ei tea teineteise olemasolust mitte kui midagi. Ühel heal päeval kohtuvad Johni teismelised poeg ja tütar aga juhuslikult internetis ja plaanivad päriselus kokku saada. Kui taksojuht on siiani suutnud veel oma kaootilist elu kuidagi kontrolli all hoida, siis nüüd muutub see päris pööraste sündmuste jadaks. John püüab meeleheitlikult kahe kodu vahel pendeldades iga hinna eest oma topeltelu laste ja kahe abikaasa eest salajas hoida. Tema ustavaks abiliseks osutub üürnik Stanley, kes peab sõbra päästmiseks välja mõtlema ühe absurdsema vabanduse teise järel. Paljudes maailma eri maades publiku südameid võitnud Ray Cooney tempokas komöödia naerutab vaatajaid juba esimestest hetkedest peale.

Hinnang: Aeg lendab. Umbes 20 aastat tagasi nägin sedasama tükki Vanemuises nime "Oi, Johny" all, peaosas Rain Simmul. Lavakujundus oli üsna sarnane, kuigi tookord tõmmati täpsemalt piirjoon kahe korteri vahele, nüüd oli see sama hästi kui kadunud - vaid mõned erinevad padjad. Ega enam täpselt ei mäleta, kuidas kogu see seiklus tookord käis. Meeles on see tohutu kiirus, kuidas ühest olukorrast teise üle mindi. Täna jäi kiirusest puudu, kuigi etendus lõppes 20 minutit varem kui kodulehel välja kuulutatud. Tõenäoliselt sai üheks määravaks faktoriks publiku vähesus. Nii väiksearvulist publikut ei ole Vanemuise suures saalis ammu näinud. Võib-olla oleks väikses majas etendus saanud suurema aplausi.

Aga Cooney on juba tuttav sulemeister, kelle äravahetamiseni sarnaseid situatsioonikomöödiaid on viimase 20 aasta jooksul päris palju mängitud. Rahva lollitamiseks alati uute pealkirjade all. Sellele, kes soovib kunsti, tuleks antud etendusest kaarega ringi käia. See, kes tahab ennast päevatööst lõõgastada ei pea pettuma.

Parima rolli tegi Felix Kark. Tema pahur ja veidi seniilne vanapapi oli väga usutav ning koostöö teistega sujus täpselt ning sujuvalt. Interneti, mobiiltelefonide sissetoomine ja peategelase tutvustamine laste rolliks jätmine mängis karuteene John Shmiti karakteri arengule. Kuidagi liiga lihtsalt sooviti publikult naer kohe kätte saada. Vanemuise variandis tehti seda peenemalt ning alguse dialoog taskojuhi ja tema üürilise vahel soojendas paremini üles nii näitlejad kui publiku. Lõpplahendus tuli ka kuidagi liialt lihtsalt.

Märkused: Tiina, Sul on vist õigus Oi Johnis ei olnud säärasel kujul lapsi.

☟ 36. (301) Vilde Teater - ☞Minut minuti haaval - (Korp! Filiae Patriae saali, 04.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Brendan Behan

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Rein Annuk, Airé Pajur, Matti Linno, Ingrid Ulst, Kristiina Metsanurk, Marek Ranne, Janno Puusepp, Anne-Mai Tevahi, Tuuli Rindemaa, Tarvo Metspalu, Karl Bussov, Jaanus Karlson

Tutvustus: “Mõelda vaid! Kaks meest istuvad, ootavad surmaotsust. Ja just tema on see, kes pääseb! Tavaliselt ei taheta üht puues teisele armu anda.” “Ja et mitte üleliia kära tekitada, puuakse mõlemad!”

Iiri näitekirjaniku Brendan Behani esimene külastus Eesti teatrilavadele toob endaga külakostiks kaasa klassikaliselt musta briti huumori ning igavikulised küsimused inimeseks olemise väärtusest, tähtsusest ning mõttekusest. Parafraseerides üht tegelast näidendist – “Kui me saaksime minna mõnele asustamata planeedile… Alustada kõike otsast peale. Ja me elaksime seal mõnda aega… Kas kõik oleks täpselt samamoodi? Kas me samamoodi valetaksime, petaksime, tapaksime? Kas me samamoodi ehitaksime vanglaid, mis üheaegselt aheldaksid nii vange, valvureid kui ka neid, kes valimas käivad ja sellega eelpoolmainitute tegudele õnnistuse annavad? Või oskaksime me seda veidrat kingitust nimega Elu natukenegi paremini kasutada?”

Hinnang: Seekord siis tõsine tükk vangla müüride vahelt. Kogu sündmus käib surmaotsuse täideviimise ümber kui kass palava pudru. Ja seda nii mitmest vaatevinklist - mõrvar, kelle surmanuhtlus just asendati eluaegse vangistusega; kogenud vangivalvur, kes on palju kordi hukkamise juures olnud, nooruke valvur, kelle jaoks on see esimene kord; kohe vabanevad varganolgid, kellele asi teeb vaid nalja; kaugelt tulnud timukas kes käitub vanglalinnakeses kui pummeldav välisturist. Kõiki mõjutab see sündmus hoopis rohkem, kui esmapilgul tunduda võib.

Esimeses vaatuses tekkis väga hea vanade ja noorte meeste vaheline sõnasõda oma koha eest vanglamüüride vahel. Naljade taga on üsna keeruilised saatused. Teises vaatuses said rohkem särada naised.

Ei mäletagi, et Vilde teater oleks nii palju näinud vaeva dekoratsioonide ehtitamisega. Nii väikses saalis tundus porolonist mullahunnik veidi kohatuna, aga muud detailid olid täiesti olemas. Mis sest, et kitsastes oludes kippusid sirmid värisema ja isegi ümber kukkuma.

Etenduse algus viibis kuna tehnika vedas alt. Videolõigud alguses ja lõpus olid küll naljakad, aga plaan B ilma nendeta oleks tõnäoliselt ka täitsa hästi toiminud. Kitas külm valge valgusriba töötas mõtlikes kohtades hästi. Kasutatud soe valgus jättis kohati mulje nagu toimuks etendus õues päiksepaistelisel päeval. Hästi leitud balanss.

Kuniks oleme vabaduses ja teeme oma tavapäraseid tegevusi, ei pane me tähelegi kuidas aeg minut, minuti haaval käest kaob. Kui aga oleme sunnitud pausil, seda kallimaks iga minut kujuneb.

Märkused: Struve 4 koridori seintel olevad sepistatud nagid on vaatamist väärt. Vilde teatri etendus niisamuti.

☟ 37. (300) Teater Nora - ☞Kukk - (Kotka kelder, 03.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: absurdikomöödia

Näitlejad: Elen Kontkar, Anneli Mutso, Jasper August Tootsi, Sander Gering, Maire Luud, Tuuli Rindemaa, Clara Oeverink, Maike Niiduviir, Karli Kontkar, Anni Luud

Tutvustus: Absurdi-maiguline fantaasia-muusikal-komöödia, kus otsitakse vastuseid tähtsatele sotsiaalsetele küsimustele nagu "Kuhu kadus timukas?", "Kuidas tekivad lapsed?", "Kuidas tekib maailm?" Ja palju muud...

Koomiline muinasjutt täiskasvanutele ühes vaatuses.

Hinnang: Sellest etendusest jäävad meelde kostüümid ja suur kisa. Kostüümide ja grimmiga nähti väga palju vaeva ja saadi väga hea tulem. Kõnetehnika aga unustati ära ning Kotka keldri kaja võimendas mõttetu kisa kõrvulukustavaks. Laadameeleolu tekitamiseks oli selline mitmel pool asumine kasuks, aga paanika Alles lõpulauluks jõudis trupp ruumi akustikaga tasakaalu.

Sisu on nii absurdne aga samas naljakas, et ajab naerma küll ja toob keskkaja olustiku kenasti välja. Seega üks õhtusöök Nora teatri saatel on päris hästi veedetud õhtupoolik.

Märkused: FB kodulehe vaatajad ärge laske end heidutada osalejate suurest arvust. Kotka keldrisse mahub sadu FB fänne.

☟ 38. (299) Tartu Üliõpilasteater - ☞Candide ehk optimism - (Tartu Genialistide Klubi, 02.04.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Voltaire

Žaanr: draama

Näitlejad: Kauri Kaljuste, Anneli Ojaste, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Kätlin Armei, Tess Pauskar, Elli-Maria Mäesalu, Mari Anton, Merilin Jürjo, Annes Aus, Anzela Tjuljukova

Tutvustus: Mis siis kui ühel päeval saatuslikud ilusad silmad ja vägevad jalahoobid tagumikku sunnivad meid lahkuma koduhoovist ja paiskavad silmitsi elukooliga; kui tabame end küsimast, kes vastutab selle maailmaruumi hullumaja eest; kui kangelased osutuvad mõrtsukateks, valitsejad võlglasteks ja mungad varasteks; kui vaieldamatuks staatuse märgiks tehakse edev ja keerukas nimi. Kas õnn peitub rahas, kunstides või võimus? Kas unistuste täitumine on see, mida me tegelikult tahame? Kes on lõppeks targemad, kas filosoofid, professorid, valitsejad või narrid? Selliste ja teiste inimlike küsimustega seisab silmitsi meie loo kangelane, prantsuskeelselt Candide’iks (lihtsameelseks) kutsutu. Voltaire on Eesti teatrilavadel olnud suhteliselt harv tegelane – ehk seetõttu, et tema parimad teosed pole kirjutatud näidendina. Seekord on eesti publikul võimalik tutvuda autori peateosega, mis omal ajal oli euroopalikus teadvuses pöördelise tähtsusega. Kuigi aeg on muutunud, siis kas sellega ka inimloomus või on meil ka tänapäeval põhjust äratundmisrõõmust/valust naerda ja nutta?

Hinnang: Järjekordne etendus, mis annab professionaalsele teatrile silmad ette. Kasutatakse tempokalt väga palju erinevaid valguspilte ja mängitakse julgelt kostüümi ja ruumiga. Mängitakse väga eripalgelist muusikat ning tuuakse välja diapositiiviaparat. Ja muidugi kogu lust, millega seda kõike laval tehakse.

Kui vaid saaks algusaja paika ning vaheaja pikkus jääks väljakuulutatud suurusjärku.

Alguses oli tekst ülimalt filosoofiline ja taustategevus vulgaarne. Mida edasi, seda arusaadavamaks tekst muutus ja üha rohkem tekkis kaks leeri praeguse olukorra kirjeldamiseks. Õnne leidmine töötamises on tegelikult päris hea kujund. Sama moodi ka lõputud viited, kui halvasti on läbi sajandite naisi, teist värvi või usku inimesi koheldud. Kunagi ei ole nii halb, et enam halvemini minna ei saa.

☟ 39. (298) Tartu Uus Teater - ☞Illusioonid - (Tartu Uus Teater, 31.03.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Ivan Võrõpajev

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Kristel Leemend, Katrin Pärn, Mart Aas, Siim Angerpikk

Tutvustus: Vene Teatri ja Tartu Uue Teatri koostööprojekt

Alguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju “ammu selge olema”. Aga ootamatult selgus, et ei ole.

Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt. Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel kui vaatajatel. Alguses mängisime seda salaja, Tallinnas, – peaaegu nii, et ise ka ei teadnud. Nüüd tuleme teadlikult põranda alt välja – alguses Tartus, õhtul. Ja siis – et illusioon oleks täielik – Tartus, öösel. Ja siis jälle Tallinnas.

/… “Peab ju olema mingigi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses!”…/

Hinnang: Illusioonid algavad juba kakskeelset plakatit lugedes. Jääb mulje, et laval hakkab käima kaks erinevat etendust kaheksa näitlejaga - üks vene, teine eesti keeles ning, et mõlemad versioonid tõlgitakse. Tõsi tähelepanelikum teatrikülastaja leiab Uue teatri kodulehelt märkuse, et Tartus mängitakse vaid eesti keelses. Seega neile, kes lootsid osa saada vene temperamendist tuleb pettuda.

Järgmine illusioon paljastab oma pale, kui täpselt etenduse alguses teatatakse, et lavastus ei etendugi Uue teatri tavapärasel laval, vaid et tuleb jalutada uude mängupaika. Illusiooni kordaminekule aitavad kaasa väga maitsvad ja teatrile tavapäratult suured koogid ning suur tee valik.

Ja siis selgub, et uues mängupaigas lava ei olegi. Tõusvad pingiread algavad kohe seina äärest. Viis pingirida, üks lühter, kõlar ja paar prožektorit täidavad kogu ruumi (loe selle osa ruumist, mis publiku ja näitlejate jaoks kardinaga on antud näitemänguks eraldatud).

Sissejuhatav muusika vaikib, publiku valgus kustub, aga eesriiet ei tõuse. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et eesriiet ei olegi. Publiku seas avaneb sülearvuti kaas ja 21 leheküljelise .pdf faili taustavalguse saatel loetakse ikka mitu lehekülge teksti ette. Ka see illusioon, et näitlejatel on tekst alati peas saab kiirelt purustatud. Kuigi valgust on ülimalt vähe tunneb kogu 30 pealine publik ennast keset kummutusliku lugu just nagu oleks ise lavale astunud. Tasapidi lisanduvad valgustusse veel kolm sülearvutit ja siis ka lakke suunatud prožektorivalgus, mis süvendab laval olemise tunnet.

Dialoogi ei ole, kosüümi ega dekoratsioone ka mitte, helikujunudses vaid vaikselt tiksuvad kellad, butafooriks vaid sülearvutid, veepudelid ja kõhatabletid. Monoloogid vahelduvad, tekts on nii pingeline, et paneb kuulama. Ja siis pidevalt peas tekkiv tunne, et Sina ise oled vaikse pealtkuulajana oluline osaline. Täitsa eriline tunne. See on illusioon, mille saladust ma reetma ei hakka - kui olete teatrimaagiaks valmis, siis leiate selle etenduse kindlasti üles.

Eriti hea deklameerimisoskusega paistis silma Mart Aas. Kui etendus lavastada monotükina, siis veaks ta selle kindlasti välja. Tõsi nelja näitleja kasutamine aitas tekstile anda rohkem varjundit.

Märkused: Esietendus. Etendusele tulles riietu mugavalt (et saaksid 90 minutit ühe koha peal istuda) punasesse või musta. Lühikeste pauside tarvis ei ole üldse halb mõte kaasa võtta väike veepudel.

☟ 40. (297) Vanemuine - ☞Kaunitar ja koletis - (Vanemuise suur maja, 28.03.2014) ♥♥♥

Autor(id): Aleksander Glazunovi, Joaquin Turina ja Malcolm Arnoldi muusikale

Žaanr: ballett

Näitlejad: Hayley Blackburn, Anthony Maloney, Lawrence Massie, Brandon Alexander, Julia Litvinenko, Maria Engel, Aivar Kallaste, Janek Savolainen

Tutvustus: Kaunis ja kurb muinasjutt, kus lavastaja ja kunstnike visuaalselt nauditavas koostöös põimuvad minevik ja kaasaeg.

„Muinasjutt kaunist tütarlapsest, kes hakkas armastama koletist, on esitatud raamjutustusena 19. sajandi algusest: koletise asemel on orvuks jäänud ja tulekahjus kannatada saanud näoga Adam, keda ühiskond – kool – tõrjub tema välimuse pärast; kaunitar on rikkast ja hea positsiooniga perekonnast Belle, kes leiab Adamilt tuge oma romantilistele unistustele. /.../Nii koorubki esmapilgul lihtsast, kurva lõpuga loost hoolsamal vaatlemisel välja sotsiaalse närviga mõtlemapanev jutustus üksindusest, erinevuse vägivallaga tõrjumisest, hoolimisest ja halastusest. Kuigi Stubbsi ballett ei kiiska silmipimestavalt, on see nagu selges vees sillerdav pärl, mis lummab oma vormi puhtuse ja lihtsusega.“ Heili Einasto „Ballett nagu vees sillerdav pärl“, Postimees

Hinnang: Nii vähe on vaja, et saada seltskonnas tõrjutuks - teisest kohast päritolu, mõned armid näos - ning oledki kõikide lükkata-tõmmata. Kui keegi märkab Sinu sisemust, siis peetakse seda kohemaid sobimatuks. Mõnikord ei aita ka põgenemine.

Päris huvitav lavakujundus, mis viis läbi tööstusrevulutsiooni kõrgklassi ballisaali ning sealt päikselise aasa kaudu tumedasse põlismetsa. Üleminekud ühelt taustapildilt teisele olid algul liialt arvutigraafilised, aga siis loksusid ka need paika.

Valgusesadu oli veidi pikk, aga töötas meeleolu edasiandmiseks suurepäraselt. Huvitavalt kasutati vastandvärve, et Belle kostüüm luitunuks teha ja siis jälle särama panna.

Märkused: Viimane etendus. Minu esimene ballett. Üks ballett saja etenduse kohta tundub olema täitsa mõistlik suhe.

☟ 41. (296) Vilde Teatri Noortestuudio - ☞Nahast pokkerižetoonid - (Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 27.03.2014) ♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar

Žaanr: draama

Tutvustus: Alfredo on üksik meesterahvas ja see sobib talle, vähemalt ta ise on selles veendunud. Ta on küll üksik, aga kas ta ka üksi on? Tema maailm on tume, kuid tal endal on kuldne eesmärk – päästa inimesi. Ta teeb seda oma igapäevatöös uurijana. Päästab. Aga teiselt poolt on ta võtnud selle ka enda hobiks, millega ta armastab vabal ajal tegeleda.

Nikita on aegumatult kaunis naisterahvas. Isegi tema töö on kaunis. Vähemalt mingis mõttes. Tema maailm on hoopis säravam ja selgem. Tal ei ole kuldset eesmärki. Enam ei ole tal ühtegi eesmärki. On vaid mälestused ja tunded. Ka temal on hobi, kuid see on inimeste päästmisele hoopis vastupidine.

Need kaks eksistentsiaalset olendit saavad vabal ajal kokku, et tegeleda oma hobiga.

Mis aga saab maailmast, kui tuli ja vesi mänguhoos üksteisega põrkuvad? Kas maailm kukub kokku? Või inimkond? Või olendid? Või mina? Või sina?

Hinnang: Elu on mäng. Mis ühe jaoks on võit võib teise jaoks olla kibe kaotus. Selles näidendis mängitakse aga veel kõrgemat mängu - surma peale. Ja Surma juba võita ei ole võimalik.

Noorteteatri jaoks järjekordne mustas värvides tükk. Kas tõesti kõik on nii halvasti, et peab inimkaotustega õnnetuste peale pokkeris panuseid tegema?

Idee kaardid lavale tuua oli väga hea. Aga kahjuks alates teisest reast jääb vähemalt ühele kaardile keegi näitlejatest või pealtvaatajatest ette, siis jääb küsimärk õhku, mis tegelikult kaardilaual toimus. Lõpptulemus on arusaadav vaid pokkerit valdavale inimesele. Võib-olla oleks saanud etendust huvitavamaks muuta, kui kõrvalosalised oleks teinud mängust ülevaadet nagu televiisoris pokkeriturniirist. Võiduvõimaluse protsendid, mida üks või teine mängija eduks vajab jne.

Kahjuks ei ole sellel etendusel kava ning osalejate nimesid ei avaldata ka kodulehel. Plakatil on kaks peaosaliste paari, aga infot, kumb paar lavale astub ei leia. Kui nahast pokkerižetoonide jagamine läheb liialt kalliks, siis paar pakki mängukaarte võinuks küll ohverdada ning kavaleheks kujundada.

Küünlavalgus on ikka väga huvitav lavavalgus. Punasepõhjalised laternad kaminasimpsil, küdev kamin ja tagaaknast paistev päevavalgus tekitasid väga hubase mängukeskkonna. Paarist laualambist ja ühest põrandalambist kombbineeritud valguspilt oli ka päris leidlik. Väheste vahenditega suudeti enamus mänguruumist valgustada. Ainus möödapanek valgusrežiis oli vast see, et pärast etenduse lõppu ei süüdatud publiku tulesid. Kuna päev oli selleks ajaks juba loojas, siis jäid kummardavate näitlejate näod pimedusse.

Kõrvalosaliste soengute ja näomaalingutega oli vaeva nähtud. Aga kuna nad vaatasid enamuse ajast maha enda, siis jäi arusaamatuks, mida grimmeerija näidata soovis. Kahhjuks jäid ka nende mänguasjad peitu.

Hea helikujundus. Võib-olla oleks võinud kohati veidi rohkem tuvide kudrutamist olla. Näiteks siis, kui tekstis sellele viidati.

Lavastuse tempo oli suht aeglane, aga samas ei uskunud oma silmi, et poolteist tundi nii kiiresti möödus. Vägisi tekib küsimus, ega ma midagi maha ei maganud.

Märkused: Esietendus. Enne etenduse vaatamist tuleta meelde pokkeri reeglid. Facebooki lehel oli osalejate arv üsna üle paisutatud. Seega istekoha puudumise pärast muretsema ei pea.

☟ 42. (295) Endla - ☞Hüvastijätt Juunis - (Vanemuise suur maja, 10.03.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Aleksander Vampilov

Žaanr: dramaatiline konöödia

Näitlejad: Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Kärt Tammjärv, Ragnar Uustal, Linda Vaher

Tutvustus: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 26. lennu diplomilavastus.

"Hüvastijätt juunis" on Siberi Tšehhoviks tituleeritud Aleksandr Vampilovi esimene näitemäng, lavakunstikooli 26. lennu juba sel kevadel lõpetavate näitlejate jaoks on see viimane diplomilavastus. Vampilov uppus noorelt Baikali järve, aga temast järele jäänud lood on kaasaegsed ja olulised ka tänapäeval.

Näidend räägib ülikooli lõpetavate inimeste valikutest, nende lootustest ja pettumistest, ja see kõik on nii kurb kui pööraselt naljakas. Vampilov ei armasta mustvalgeid lahendusi – üht asja võites kaotad sa alati teise. Ja kuidagi peab edasi elama, kui peod on peetud, kool saab läbi ja päris maailm ootab, et noored astuksid ellu ning saaksid millegi ilusa ja olulisega hakkama.

Hinnang: Noored said noorete mängimisega päris hästi hakkama. Mis sest, et ajad on edasi läinud ja ülikooli lõpetamiseks ei ole enam vaja poliitökonoomiat õppida ning ülikoolidiplomiga ei käi kaasas kohustuslik suunamine mõnda kolkakolhoosi. Kuigi enamus tegevust käib naerusuil, siis on tegemist väga traagilise tükiga. Iga samm, mida astud toob endaga kaasa ühed või teised tagajärjed. Päris karmilt käib läbi küsimus, mis on meie tegevuste hind. Ning kui pagana väike see maailm ikka tegelikult on.

Lihtne kuid huvitav lavakujundus. Kooliteatrile omaselt olid laval kunstkuused, mis tegelikult tükile midagi eirilist juurde ei annud :-) Aga multifunktsionaalne puitlaastplaadist müür-maja küll.

Valguskujunduses jäi silma soojade läbivate madalate valguste kasutamine. Ja järjekordselt osati üllatada diskokera kasutamisega. Ei kera oli nähtaval ja kasutamise (väheamlt esimese) kasutamise aeg oli ka igati ootuspärane, aga kuidagi suudeti liikuvad valguslaigud lisaks ringliiklusele ka sinusoidaalselt üles alla liikuma ning valguslaigud muutsid väga mitmel korral oma kuju. Sellist liikuvpeaga vahetatravate cobodega discokuuli kasustusega tahaks isegi veidi mängida. Eriti, kui kasutada saaks ka värvilisi gobosid.

Noortest jäid silma Roman Maksimuk Boriss Gomõrana, Markus Dvinjaninov rektorina ja Linda Kolde Tanjana.

Tuult tiibadesse EMTA lavakunstikooli 26. lend!

☟ 43. (294) Vanemuine - ☞Fanny ja Alexander - (Vanemuise väike maja, 27.02.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Ingmar Bergman

Näitlejad: Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kaia Skoblov, Maria Kallaste, Merle Jääger, Kais Adlas, Elina Pähklimägi, Priit Strandberg, Kristina Nukka, Eva Püssa, Ele Sonn, Markus Luik, Mikk Kaasik, Sandra Reigo

Tutvustus: Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama. Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.

Hinnang: Kuulujutud, et see teatriskäik võib venida nelja tunniliseks vastab tõele. Kontrolletendusel lõppes aplaus 23:02. Kolm täiesti eripalgelist vaatust: liiderdav ja labaseks kippuv teatririrahva pidutsemine pärast etendust ning teatridirektori surm, askeetlik kuid ülimalt pingeline elamine peapiiskopi juures ning hüpplev suitsuvingune mõistukõnedega vürtsituatud keerutamine salapäease juudiperekonna ümber. Ega ruumi kärpimiseks väga ei ole. Ehk vast esimese vaatuse lapsik tulevärk.

Kes on arvamusel, et Vanemuise väikse maja lava on väike, siis seda tükki vaadates, peaksite imestusega leida, kui suur see ikka on. Sellele kannatab ehitada teatrilava ja ruumi jääb palju üle nii ette, taha kui kõrgusesse. Ning tegevust jagub veel ka publikut ümbritsevatesse koridoridesse. Selge see, et antud lava ei võistle suurte teatrisaalidega, aga kompaktselt on võimalik ehitada väga suur ruum. Selles etenduses on tunda möödund sügisesel draamafestivalil otsitud ruumimaagiat. Puudu jäi vaid Verguste valduste totaalne kokkukukkumine. Aga, eks paksuseinalise kivilossi puhul olekski see liiast.

Antud etenduses on palju häid rolle ja rollitäitmisi. Eriti jäid meelde Aivar Tommingase muhe ärimees, Mait Malmsteni tõsiusklik piiskop, Elina Pähklimäe ülirange piiskopi õde. Ja muidugi tulid oma rolliga väga hästi toime noorimad näitlejad, kes vanusepiirangu tõttu pealtvaatajaks hästi ei sobiksidki. Ott Sepp säras purjutava restoranipmanikuna täie raha eest, kuigi tasapidi hakkab juba viilland saama tema säärastest komejantlikest karakteritest.

Keeleluiselt ei meeldinud kohe üldse see, et lapsed pandi ropendama. Kuigi viha Alexandri sees pulbitses ja kees, vaevalt see nii vängelt oleks pidanud üle ääre ajama. Kui tõlkija muud lahendust ei leidnud, siis oleks võinud need väljendid üldse tõlkimata jätta. Täpselt nagu heebriakeelne juudi palvus ning rootsi keelne lõpulaul. Ropendamise eest võtan ühe tärni maha.

Helimehed olid väga head tööd teinud Retzinskyte maja salapäraste kriuksumiste ja kummitamiste immiteerimisega. Laval oli väga mitu eripalgelist orelit ja klavarit. Nagu ikka teatris jääb rippu küsimus, kas näitlejad tõesti mängisid neid pille ise või kavaldati tehnikaga vaatajad järjekordselt üle. Vihmapilli mängimine tundus küll ülimalt tõetruu.

Märkused: Kontrolletendus

☟ 44. (293) VAT Teater - ☞Rekvisiitori tähetund - (Tartu Uus Teater, 21.02.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Eberhard Streul

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Lauri Saatpalu

Tutvustus: See on lugu üksildasest mehest, kes töötab juba 14 aastat teatris rekvisiitorina. See mees on aastaid hoolt kandnud, et näitlejatel laval oleksid olemas kõik vajalikud esemed nagu püssid, tassid, mõõgad, mürgipudelid jne. Ühel päeval leiab ta ennast vastamisi publikuga, kes ei tea, et etendus, mida nad vaatama tulid, jääb ära. Püüdes olukorda päästa, tutvustab vanameister publikule teatri telgitaguseid ja kasutab võimalust esineda nii ooperilaulja, balletitantsija kui draamanäitlejana. See on suur hetk kunstniku hingega teatri raudvara elus, kes ei ole kunagi saanud oma andeid publiku ees demonstreerida. Nagu Tuhkatriinust saab printsess üheks balliks, saab rekvisiitoristki teatrilava täht vaid üheks õhtuks.

Hinnang: Selel sajandi alguses mängis Jüri Lumiste seda tükki Sadamateatris nime Teatrirüütel all. Arvan, et tegemist oli esimese monotükiga, mida vaatamas käisin, seega tolleaegsest etendusest on meeles etenduseeelsed kõhklused ja positiivsed elamused. Eks need samad kõhklused ja ootused tulid tänaõhtusele etendusele kaasa.

Esmamulje Jüri rekvisiitorist oli see, et tegemist on väga närvilise inimesega, kes tasapidi rahuneb ja tuletab meelde teatris juhtunut. Lauri rekvisiitor oli algusest peale vana rahu ise. Ei mingit paanilist jooksmist ega hüsteeriat. Vaikselt ja rahulikult elab ta oma uude rolli sisse ja naudib seda täiega. Kui Jüri võlus Figaro aariaga, siis Lauri trumbuiks sai ballett.

Kui kardate monoetenduse žaanrit aga armastate komöödiat, siis see Strueli "Die Sternstunde des Josef B." on väga hea näidend selelga tutvumiseks. Olenemata selelst, kuidas lavastaja selle pealkirja tõlgib: "Elukutse ohver ehk Täna jääb etendus ära", "Teatrirüütel" või "Rekvisiitori tähetund". Käesoleva etenduse trumbiks on see, et kostüümiga ei pingutata üle ning nimiosalise näitlejameisterlikus tuleb paremini välja.

☟ 45. (292) Vilde Teater - ☞Fokstrott - (Pubi 6teist kannu, 30.01.2014) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Birk Rohelend

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Airé Pajur, Rein Annuk, Katriin Laurson, Priit Tsirp, Egle Adams (Tartu Üliõpilasteater), Taavo Mägiveer

Tutvustus: Teodor ja Julia on olnud abielus 33 aastat. Kas sellest piisab? Nende elud ja ambitsioonid on olnud väga erinevad, kuid neid ühendavad minevik ja kaks edukat täiskasvanud last, Elise ja Robert. Öeldakse, et vanemaid ei saa valida, aga valida peaks saama enda eluteed. Kui kerge või raske see lastele on, kui kõige suuremad mõjutajad – vanemad – on rahulolematud, kiuslikud, hukkamõistvad või lihtsalt õnnetud? Teodor ja Julia on alati tahtnud välja paista kui täiuslik abielupaar, aga millise hinnaga ja milleks, kas enam on jaksu võõraste jaoks teeselda? Palju laheneb iga-aastasel koosviibimisel – mamma surma-aastapäeval! Või kas laheneb…?

Hinnang: Järjekordne huvitav mängupaik Tartu linnas. Jaanuaris on ruum küll külm, aga hilissügisesest Tabivere tuulikust siiski soojem. Kuna näitemängu tegevus toimub restoranis, siis sobib pubi tüki jaoks suurepäraselt.

Tükk on selline, et seda arvustada või sisu ümber jutustada oleks mõttetu. Kui tahad teada, pead ise vaatama.