Autor(id): Tom Stoppard

Žanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa (Endla), Külliki Saldre (Vanemuine), Peeter Jürgens (Ugala), Janek Joost (külalisena), Kiiri Tamm (Ugala), Arvo Raimo (Ugala), Oleg Titov (Ugala), Janek Vadi (Ugala), Tanel Ingi (Ugala), Margus Vaher (Ugala), Sander Rebane (TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Raivo Adlas (Vanemuine), Andres Tabun (Ugala), Artur Linnus (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend), Triinu Meriste (Ugala), Kais Adlas (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Meelis Rämmeld (Ugala), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Margus Jaanovits (Vanemuine), Andre Kõiv (Ugala), Fatme Helge Leevald (TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Marta Soro (külalisena)

Tutvustus: Ühe säravaima kaasaegse draamakirjaniku Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik" kolmas osa „Kaldale heidetud" räägib 19. sajandil Venemaal tekkinud ning Euroopa revolutsioonide laines kaasa löönud uue põlvkonna, nn. intelligentsi, elust paguluses. 1848. aasta rahvuslike revolutsioonide laine on paisanud need „romantilised pagulased" Inglismaale, viimasele vabaduse saarele keset ajaloo tormi. Stoppardi kirgliku poliitilise draama keskmes on vene kirjanik, filosoof ja revolutsionäär Aleksandr Herzen, kelle pere elab aastatel 1853-1866 Londonis ja Genfis. Herzen kirjutab teiselt kaldalt oma kodumaale ning annab välja venekeelset ajalehte „Kolokol", püüdes sel moel mõjutada olukorda Venemaal. Tema pagulaskodus kohtuvad Karl Marx, Ivan Turgenev, Mihhail Bakunin, Nikolai Tšernõševski, Nikolai Ogarjov ja paljud teised tuntud ja vähem tuntud emigrandid, kelle poliitiline tegevus ja tulevikuühiskonna üle peetavad vaidlused moodustavadki ühe näidendi telgedest. Teisena on näidendi keskmes perekond, armastus ja isiklikud suhted, mis on sageli sama keerulised ja idealistlikud nagu soov ümber korraldada ümbritsevat maailma ja ühiskonda. Laval muutuvad nimed ajalooraamatutest elusateks inimesteks, kes üksteist ülistavad ja pilkavad, armastavad ja petavad, vihastavad ja rõõmustavad, kasvatavad lapsi ja unistavad paremast tulevikust. Elavad oma tõelisi ja väljamõeldud elusid ajas, mida nad ise kujundavad ja mis neid kujundab.

Tom Stoppardi triloogia kaks esimest osa „Teekond" ja „Laevahukk" esietendusid Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koostöös 2013. aasta kevadel. Kolmas osa „Kaldale heidetud" valmib Vanemuise ja Ugala ühistööna ning jõuab publiku ette nii Viljandis kui Tartus.

Hinnang: Neile, kes 19. sajandi ajalugu täpsemalt ei mäleta või kes endale kavalehte ei ostnud võib paljude ajalooliste tegelaste virrvarr pea pööritama panna. Kuigi etendus on üle kolme tunni pikk, siis paljude tegevuskujude kohta on on vaid käputäis vihjeid. Kõik muu tuleb vaatajal ise meelde tuletada või välja uurida.

Alustasin vaatamist triloogia viimasest osast. Seega polnud tegelaskujud varasemast tuttavad. Õnnelikud said olla need, kes nägid etendused ikka õiges järjekorras. Samas Draama 2014 kõige hullumeelsemaks ideeks oli pakkuda kõik kolm etendust ühel päeval. Üle üheksa tunni teatrisaalis, viis tundi bussis, see on ikka tõsine katsumus. Seega, kas õnn või õnnetus?

Alguse unenägu ehmatas ära - kas tõesti oli kahel teatril nii vähe harjutamise aega, et näitlejad lugesid teksti linti? Õnneks saavad halvadki unenäod kord otsa ja siis läks etendus edasi tavapärases vormis ja helivaljuses.

Etendusele andis palju juurde see, et enamus stseenid dateeriti subtiitritega. Nõnda oli kergem aru saada, kus toimus ajaline nihe ja kus mitte. Mõnel korral testiti ka vaatajate tähelepanu asendades aastaarvu lakoonilise "2 aastat hiljem". Nõnda pika tüki puhul oli hea, et ajas ei hüpatud edasi tagasi nagu tennises.

Lavakujunduses domineerisid kolmnurgad. Olgu nad siis mäed või tuulelohed. Enamuse ajast tekkis küsimus, miks nad seal on.

Enne eetendust eesriide peal olev suitsu (või pilvede) animatsioon tuli kuskilt tuttav ette, tekkis küsimus, kas see on lavastuse osa või Vanemuise väikse maja uus tehniline omapära. Pärast teist vaatust kavalehe ostnuna sain teada, et lavastuses kasutatakse videomontaaži. Kolmandas vaatuses tuli see siis tõesti ka esile ning andis etendusele palju juurde. Suitsuse taeva kasutamine jäi aga siiski mõistatuslikuks.

Märkused: Vanemuise väikses majas on tehtud ilus remont. Koridoride otsad on tehtud laiemaks ja loomulik valgus pääseb akendest sisse. Samas jalutamiseks on koridor endiselt kitsas - liialt paljud pealtvaatajad jäävad lihtsalt niisama keset koridori seisma ja jutustlema. Pingid on saanud uue katte. Ilusamad näevad nad küll välja, kuid ega palju mugavamad siiki ei ole. Ventilatsiooni süsteemi on ka vist tuunitud. Igatahes tuleb soovitada kaasa võtta pleed või villane kampsun juba teist korda on etenduse ajal kes teab kust peale puhuv tuul jahe. Kardan, et külmetasin end viimase etendusega ära.