Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (536) Projekt - ☞Viimased rüütlid - (Õlletare, 26.12.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Tundmatu

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Veikko Täär, Andrus Novoseltsev

Tutvustus: Naised on armsad, targad ja ilusad. Naised on tugevad ja võimsad. Naised on kogu maailm ning enamgi veel – nad on müstilised, kaunid ja graatsilised printsessid. Meestele meeldivad naised. Kohe väga meeldivad. Mehed on ausad, lihtsad, tugevad, karmid, otsusekindlad, pühendunud ja valmis maksma mistahes hinda, et olla naiste nimel rüütellikud. Printsessid ja rüütlid … “kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult tänapäevani.”

Koomiline ja seikluslik lavalugu räägib pöördelistest sündmustest, mis muutsid kogu inimkonna tulevikku ja aitab leida vastust küsimusele: “Kuhu kadusid kõik printsessid ja mis juhtus viimaste rüütlitega?”

Hinnang: Seni Õlletares toimunud etendustest parim. Kasutati kõige rohkem ära etenduskoha erinevaid võimalusi. Mängu tuli ka valguskujundus, peaaegu nagu päris teatris juba.

Tekst oli üle ootuste hea. Väga huvitavalt pandi ühte patta kuninga kuu peale kippumine, matriarhaadi tugevnemine iidsetel aegadel, rüütellikkus, bürokraatia masinavärgist, helesinine maalähedane unistus kosmosevallutustest ning jalgpallist.

Rüütli vorm sobis Andrusele kui valatult ning pakkus profist Veikole väga kõva konkurentsi. Kokkuvõttes annaks mina viigi, mõlemad said oma rollidega väga hästi hakkama. Lavastust oli huvitav jälgida ning sellesse oli peidetud palju naljakat ning tõsist.

Märkused: Kui midagi ette heita, siis seda, et lubatud tunnist jäi järele vaid napid 40 minutit.

☟ 2. (535) Eesti Draamateater - ☞Eesti matus - (Eesti Draamateater, 22.12.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žaanr: draama

Näitlejad: Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo

Tutvustus: Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Hinnang: Sajandi alguses teatri mängukavva tulnud tekst on aktuaalne ka nüüd - 16 aastat hiljem. Kuigi täna on saalis suure tõenäosusega rohkem neid, kes on oma vanemate talu pärisorjusest lahti saanud ja suudavad näidendit komöödiana võtta. Tasapidi hakkab tavaelust see tragöödia kaduma. Asemele tulevad muidugi teised tragöödiad, aga eks nii see on loodud, et ühiskond tühja kohta ei salli.

Minu jaoks on veel tegemist draamaga ning paljud saali naerust rõkkama pannud tegevused ning ütlused käisid südamest üsna valusalt läbi. Nii see täpselt ongi, kevadel kartul maha, suvel kõplad ja ajad mardikaid taga, sügisel võtad üles ja talvel jälgid, et külm keldris liiga ei teeks. Marju ja seeni korjates ei panegi tähele, kuidas purkidesse nii palju moosi ning marineeritud seeni saab. Keldrist ei kipu purgid sugugi vähenema. Samas on minul läinud palju kergemini, kui näidendis kujutatud vanemal generatsioonil. Kukest koiduni tööd on tegelikult üsna vähe teha tulnud. Vaid kõige kibekiriemal heinateo ajal. Muidu on ikka jäänud õhtutundidel aega ka raamatute ja hobide jaoks. On olnud aega looduse ilu nautida ja ringi liikuda.

Näitlejate töö on väga hea. Kõikides rollides oli see miski olemas. Ega muidu ühte draamalavastust saagi üle 200 korra täispublikule mängida. Minu arust said ka noored hästi hakkama.

☟ 3. (534) Vanemuine - ☞Viini Veri - (Vanemuise suur maja, 14.12.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Johann Strauss

Žaanr: operett

Näitlejad: Tamar Nugis, Maria Listra, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis, Rasmus Kull, Märt Jakobson, Kädy Plaas, Andres Mähar

Tutvustus: On tuhandeid põhjusi, miks operett on vastupandamatu – ajastu hõng ja meloodiate mõõtmatu jõud on vaid mõned nende hulgas. Opereti vastupandamatuses on omal kohal ka inimlik soov, et elu oleks rõõmus ja muretu. Nii on see kogu aeg olnud. Ajatu ja universaalne „Viini veri“, mis koosneb Johann Strauss II muusikast, teravmeelsusest, kergusest ja sentimentaalsusest, lööb su vere kihama ja on mõeldud ka südamega kuulamiseks!

„Viini vere“ tegevuse keskmes on 1815. aasta Viini kongress, kuhu kutsuti kokku Euroopa monarhid, et taastada vana kord ning seeläbi püstitada jõudude tasakaal ja säilitada rahu. Minu lavastus taaselustab selle ajastu hõngu ja ajaloolise fakti, et arvukatel seltskonnaüritustel, mis seda tähtsat poliitilist sündmust saatsid, oldi kõrvuni sisse võetud uuest tantsust – Viini valsist. Tegelikult kumabki Viini opereti kohal selle revolutsioonilise seltskonnatantsu aupaiste. Valss eirab vanu moraalinorme ning toob mehed ja naised teineteisele lähemale kui iial varem. „Viini veres“ haarab valss kõik sensuaalsesse keerisesse: formaalsed reeglid lämmatatakse ülevoolava lõbususega, mis muudab tantsijad ülemeelikuks ja pööraseks…

Hinnang: Kui välja jätta kolmveerand tundi vaheaega, veerand tundi eelmängu ja ülekaalus olevad lillakas sinised toonid kostüümidel ja valguskujunduses oli tegemist nauditava meelelahutusega. Kaunis valsimuusika, võimsad lühtrid, eripalgelised tegelaskujud. Täpselt nagu ühele operetile omane. Tänu sünkroontõlkele sai sõnadest aru ka siis, kui need helina päris täpselt kohale ei jõudnud. Õnneks kriiskavaid aariaid ei olnud.

Veidi kahju oli vaadata ooperikoori ja balletitantsijaid, kes pidid pea terve etenduse laval olema ja lihtsalt rikkad või ilusad välja nägema. Samas oli üldpilt üsna tõepärane ja detailirohke.

Eriti meeliülendav oli ballisaali lavakujundus. Ühelt poolt lihtne ja teisalt suursugune. Video- ja alguskujundus võimendas ülemeelikut ballisaali õhustiku suurepäraselt. Kuigi nii palju lillakalt läikivat põrandat oli silmadele väsitav.

☟ 4. (533) Tallinna Kammerteater - ☞Onu Heinari lood - (Õlletare, 12.12.2018) ♥♥♥♥

Žaanr: stand-up

Näitlejad: Indrek Taalmaa

Tutvustus: Uus etendus kahes vaatuses. Pärast etendust esineb ansambel ELUMEES.

Hinnang: Indreku järjekordne stand-up komöödia. Mõnusad pooletunnised sutsakud erinevate naljadega. Kahjuks käib jõulude ajal kaasa ka üle poole tunnine vaheaeg ning rohkem kui akadeemilise veerandtunniga algus. Samas vajasin ju minagi oma maitsva šnitsli söömiseks lisaaega. Just selleks see üritus sobiki kõige paremini, tulla väikse seltskonnaga kokku, arutada jäätee klaasi taga ilma asju, kuulata veidi, millest onu Heinar räägib ja siis tantsu vihtuda ühemehe bändi, kellel ei ole ühtegi muusikalist instrumenti, saatel südaööni. Ainult teatri pärast tulemiseks jääb üritus natuke lühikeseks. Tundus, et täna vedas publikuga - jokkis meeste lällamist polnud liialt palju. Ülemeelikud neiud jätsid ka lavale trügimata.

☟ 5. (532) Teatritrupp Bona Verbum - ☞Õpetaja Instagrammist - (Emajõe 8, 08.12.2018) ♥♥♥

Autor(id): Signe Heiberg

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Ülle Sillamäe

Tutvustus:

Ruumis, kus kolmkümmend inimest kuulavad ühte, ei pea valitsema ainult haudvaikus või kooli sisekorraeeskirjadele vastav kord. Et asi toimiks, on vaja õpetaja nähtamatust tööriistakastist välja võtta veel mõned abivahendid, mida kusagil kivisse raiutud standardite järgi ei valmistata.

Monoetenduse Õpetaja Instagramist tegelane on revideerinud oma tööriistakasti juba palju aastaid ning see tähendab ühelt poolt küpsust ja enda tundmist, aga teiselt poolt vajadust oma tööriistkasti täiendada.

“Olla õpetajana teatrilaval on ühtepidi väga turvaline, aga samas suur vastutus, sest ma ise olen meelelahutuse suhtes vägagi kriitiline,” kõneles muhedas huumorivõtmes õpetajat mängiv Ülle Sillamäe, kes ise töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Loo sündimisele andis tõuke paratamatu fakt, et meie ühiskonnas on õpetajate suhtes sageli ootused väga kõrged. Ta peab hakkama saama nii psühholoogi, diplomaadi kui lasteaiakasvataja rollis. Kes siis veel, kui mitte tema ei ole eeskuju, aga õpetaja on ju ka inimene.

Lahti rullub humoorikas lugu staažikast õpetajast, keda on harjutud nägema väljapeetud ja konservatiivsena, kuid kes on ennekõike inimene.

Monoetendus Õpetaja Instagramist esietendus Võrumaa Kutsehariduskeskuses 5. oktoobril. Etenduse lavastas Janno Puusepp ja teksti kirjutas Signe Heiberg.

Monoetendus on kergesti liigutatav ning sobib esitamiseks üritustel.

Hinnang: Ülikoolis oli mul üks õppejõud, kellele meeldis loengut pidada aknale. See oli väga ebamugav. Sama ebamugavustunne tekkis ka tänasel etendusel, sest kuidagi liialt palju tegevust oli suunatud publikuga 90 kraadise nurga all.

Olen nüüdseks näinud üsna mitut (mono)etendust õpetajatest. Seekordne kõnetas kõige vähem. Kõik on justkui olemas, aga liialt suur tekstiline osa kulub naabrimuti rumaluste peale või siis sobiks suvalise stressirohke töö tegija suhu. Teema iseenesest on muidugi oluline ja kriitiline. Üha rohkem õpetajaid põleb läbi. Ning tehnika revolutsiooniga kaasas käivad pahed kipuvad seda kiirendama. Naeratagem, homme on veel hullem.

☟ 6. (531) Teatritrupp Bona Verbum - ☞Ilu otsides - (ERM, 28.11.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Signe Heiberg

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Anni Zimmermann, Andri Viinalass, Mikk Sügis, Ülle Sillamäe

Tutvustus: Zanna on oma elus jõudnud punkti, kus teda ei rahulda enam ei suhe, töö ega hobi. Naine vajab surnud punktist väljapääsu. Et ometi kord jõuda rahuloluni, suundub ta psühholoogilisele rännakule otse inimhinge sügavustesse, kus ta seisab silmitsi müstilise miskiga, mis võib panna jää sooja andma ja leegi kuumust jahutama ning järgmisel hetkel kõike jälle muuta.

Rännak inimhinge jõuab lavale tunnustatud ja pikaajalise teatritandemi koostöö tulemusena. Lavastaja rollis on rahvakultuuri sihtkapitali (2018) aastapreemia laureaat Janno Puusepp ja kunstnikutöö võtab oma õlgadele tundliku ilumeelega mitmekülgselt andekas Anne-Mai Tevahi.

Hinnang: Juba plakatist peale on tegemist väga must-valge kujundusega lavastusega. Kusjuures musta on oluliselt rohkem kui valget. Samas sisu üldine tonaalsus masendavalt mustaks ei jää. Erinevaid halle varjundeid on palju ning helget valget leidub ka.

Ise Zannaga peaegu samasse punkti jõudnuna saan aru kui mustalt sisemine maailm iseendale paista võib ning kui palju valgeid auke võib kõrvalseisja selles märgata. Kui kerge on iseenda seest ilu otsides takerduda äärmustesse - kõik on kole halb või siis kõik on hunnitu.

Autor on leidnud paar väga huvitavat kalambuuri, mille näitlejad väga osavalt esitada oskasid. Noakaupmehe tegelaskuju on väga värvikas. Ühelt poolt tagasihoidlik ning nurka surutud ja teiselt poolt piisavalt edev ning eesmärgikindel. Nägu peaaegu nutab häbitundest kui käed-jalad osavalt kursustel õpitud võimlemiskava teevad.

Väga hästi on õnnestunud ka Zanna endise sõbranna ja peatse poissõbra elukaaslase roll. Tagumisse ritta paistev naerusuine naiivsus segatud üsna kindlameelse alalhoiu instinktiga.

Tavapärasest rohkem olid näitlejad seljaga publiku poole. See mõjus kohati koomiliselt, kohati värskendavalt. Aga lõppkokkuvõttes andis see ka võimaluse minimalistlikust mängupaigast teha suur mitmekordne elamu. Oma häälega tehtud taustamuusika kasutamine ja selle järgi figuurkõndimine oli väga hästi tehtud.

Kõige imelikum oli see, et etendus sai väga kiiresti läbi. Jõudsid vaevalt pooleks tunniks maha istuda, kui laval uus elu oma algust otsima hakkas. Ning kui vaatad kella, siis saad aru, et tegelikult on terve tund mööda läinud. Kas tõesti magasin pool etendust maha? Või oli kõik nii hästi läbi mängitud, et aeg lendaski tavapärasest poole kiiremini? Paaril korral vajus silm kinni küll, aga ise annaksin hääle teisele variandile.

Märkused: Etenduse ja arvustuse kirjutamise vahele jäi kolme tunnine saunaseanss Bohemian Spa's (https://www.facebook.com/ummamuudusaun). Kindlasti mõned teatrielamused võimendusid ja teised jäid tagaplaanile. Samas on just selline pingutus kehale hea. Aja topelt kiirusel kulgemine jätkus.

☟ 7. (530) Emajõe Suveteater - ☞Juveliiri juubel - (Karlova Teater, 23.11.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Nichola Mcauliffe

Žaanr: draama

Näitlejad: Marje Metsur, Ingrid Isotamm, Hannes Kaljujärv (Vanemuine)

Tutvustus:

Sel õhtul said kokku üks noor naine, pole oluline, kas ta oli ema, abielunaine või koguni kuninganna, ja üks noor mees, ka tema puhul polnud oluline, oli ta isa, abikaasa või ehk keegi kuninganna alamatest. Sel hetkel jäi aeg seisma. See hetk oli sama täiuslik nagu kõige hinnalisem vääriskivi selle mehe kollektsioonis. Mitte miski pole seda hetke tänaseni rikkunud, sest miski ei saanud seda teha. Mälestus sellest hetkest on kallim mistahes juveelist…

Esimest korda Eesti lavale jõudev Briti näitlejanna ning dramaturgi Nichola McAuliffe'i näidend „Juveliiri juubel" jutustab loo 90-aastasest juveelikaupmehest, kes on kuuskümmend aastat oodanud taaskohtumist Inglise kuningannaga. Lavastuse žanri on raske konkreetselt määratleda, sest sarnaselt elu enesega põimub koomiline traagilisega, poeetiline pragmaatilisega, romantilised unistused hoolimatu tegelikkusega. Näidend on hetkel maailmas erakordselt mängitav, lisaks vaimukale dialoogile ja säravale koomikale haarab see ka mitmeid tõsisemaid ja ajatuid teemasid: vanaduse vääramatus, illusioonidesse kapseldumine, elus tehtud valikute ümberhindamine jm.

Hinnang: Karlova Teatri hoovi astudes võttis vastu lahtirullitud vaip ja küünaldega valgustatud suured peeglid tehes tavapärase teatrisse tuleku veidi pidulikumaks. Lavakujunduses kasutati samuti ohtralt peegelpinnaga (ja ka ilma selleta) kaetud inimese pea kõrvaltvaate reljeefiga plaate. Igaüks veidi ei erineva kuju, suurusega tekitades palju erinevaid huvitavaid varje ning kujundeid. Lavastuse lõpuosas võimendati valgustitega peeglite effekti veelgi. Kas nüüd just päris vääriskivide helendust ja sisemist ilu kätte saadi, aga selle nimel oli vaeva nähtud.

Helikujundusega oli samuti vaeva nähtud. Väga mahe ja mõnusat meeleolu tekitav. Pani oma elutee lõpul oleva vanamehegi veidi kobedamalt käima ja isegi tangolaadseid samme tegema.

Autor on väga hästi tabanud inimeste suhete arengu kui raske haigus ühe poole tegevust oluliselt piirama hakkab. Kui suure pinge alla satub teine pool. Samuti on hästi näidatud, kuidas mõjutab eluteed kinnisidee järgimine. Millal illusioon algab ja millal ta lõppeb.

Väga head näitlejatööd.

☟ 8. (529) Oomerteater - ☞Seitse samurarid - (Kammivabriku klubi, 17.11.2018) ♥♥♥♥

Näitlejad: Kadriin Kõiveer, Kristi Nurmse, Sander Sellin, Söören Vanker, Karin Ilves, Margus Kobing, Krista Heinpalu, Jaanek Puu, Hendrik Rätsep

Tutvustus: Meil on enese au kaitsmist alati peetud olulisemaks kui elu säilitamist ja hirm kaotada au on alati olnud suurem hirmust surma ees. Jah. Surm ideaalide nimel pole meie puhul täpne, surm pole üldse mingi kategooria. Pigem võiks öelda: elamine ideaalide nimel – kui neid pole, pole ka põhjust elamiseks. Aga see siin on midagi muud, kui ma iial varem näinud olen. See lahing. Siia tulles ei pidanud ma oluliseks teenistuse suurust, teenimine ise mõtestas minu jaoks kõik. Iga mees ise teab, milleks ta tuli. Nüüd on aga kõik muutunud. Ma ei näe, kes on vastane. Hetkiti näib, et ta on lahustunud selles ümbruses ja meie jõust ei piisa. Ärge arvake, et mul on hirm. See on midagi muud. Ma ei taha teie kõigi ees kaotada oma head nime.

Shimada Kambei

Hinnang: Tavapublikule veidi keeruline lavastus. Palju Jaapani hingega sisemise rütmiga liikumist. Näitlejatel võis sellise liikumise saavutamiseks olla päris tore kaaslastega koos jännata (mis sest, et kerge ei saanud see olema), aga publikuni see sisemine rütm ei pruugi jõuda. Liialt palju erinevaid detaile.

Samuraide võitlus nähtamatu vaenlasega oma au säilitamise nimel kipub meie jaoks jääma võõra kultuuri osaks. Kuigi analooge saab kindlasti leida ka Eestist.

Kostüümikunstnikud ja rekvisiitorid on päris head tööd teinud. Kõigist näitlejatest olid tehtud ühelt poolt sarnased, teisalt unikaalsed samuraid. Nii ei olnudki vahet, kas sõdalast mängis naine või mees.

Päris huvitav oleks teada kasutatud puumõõkade saamislugu. Kas käepidemetele kirjutatu omab ka mingit märgilist tähendust või on lihtsalt kopeeritud võõrapärased märgid soja kastme purgi eteiketilt. Relvakäsitlusega saadi hästi hakkama - viga ei saanud ei näitlejad ega publik. Samas paaril korral tundus relv liikumiste käigus endast kaugele vedelema jääma. Tõeline samurai oma relvast nii lihtsalt hooletusse ei jätaks, see tähendaks talle varem või hiljem tema elu.

Tekst oli hästi sisemise pingega esitatud ja tundus enamasti samuraide ajastuga kaasas käimas. Ainult üks vääratus jäi kõrva kriipima - vähemalt mina arvaks, et kujutletud ajastu talutüdrukute sõnavarast puudus sõna "jalgpall".

☟ 9. (528) Vilde Teater - ☞Muinasjutt - (Kammivabriku klubi, 17.11.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: pantomiim

Näitlejad: Kristiina Metsanurk, Andrus Novoseltsev, Katrin Kivi, Veiko Saago

Tutvustus: Muinasjutt“ on Janno Puusepa tõlgendus armastatud lastelugudest. „Punamütsike“ on lugu kohtumisest pargis. Kus tavaliselt kurjana tunduval kiskjal ilmneb ka sügavam pool, mille ainult õige punamütsike suudab temast välja tuua. „Keisri uued rõivad“ räägib meid kõiki valitsevast armastusest. Sellest kuidas esmapilgul tavalised esemed lausa karjuvad meie seljas, et väljendada tundeid ja emotsioone.

Hinnang: Ma ei tea, kas oleksin end Kammivabriku klubisse seadnud, kui oleks teadnud, et Jannol on kavas kätt proovida uues žaanris - sõnadeta etenduses. Seda vaatamata asjaolule, et enamus Janno tehud asjad on mulle meeldinud (kuigi mitte alati pole esimese korraga nähtu mõttest aru saada) ning ka viimane tõsine kogemus pantomiimiga leedukate esituses meeldis. Teisalt on hea meel, et ei lasknud ennast žaanrist eksitada.

Ja kui juba publikut segadusse ajada, siis alustada kohe pealkirjast. Punamütsikese ja hundi lugu on kõigile tuttav. Miks siis mitte kasutada seda enda lavateose ühe osana. Isegi, kui tollest vanast muinasjutust tuleb kasutusele vaid peakate, et varjata täiesti moodsa aja tehnilisi vidinaid. Hoopis teine lugu ja sisu. Publikuga manipuleerimine trupil õnnestus päris hästi.

Eriti meeldis mulle esimese osa muusikaline kujundus. Väga hea rütmi ja tundega venekeelsed laulud. Andruse sõnatu tegevus laulude taustal oli nauditav ning laulude meeleolu kandus tema tegevustesse sisse. Teise osa helikujunduses mindi minu jaoks liialt popiks ning noortepäraseks. Muusikate kokkumiksimine oli huvitav, aga algmaterjalis oli liiga palju müra, mis segas keskendumist.

☟ 10. (527) Lendteater - ☞Mees ja naine - (Laulupeomuuseum, 14.11.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Aireé Pajur

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Aireé Pajur, Margus Möll

Tutvustus: Stand up-stiilis lavastuses käsitletakse humoorikal moel meeste ja naiste suhteid, nende ajuehituse erinevusi ning neist erinevustest tulenevaid erinevaid lähenemisi probleemidele ning omavahelisele suhtlemisele. Miks mehed ei saa naistest aru ja miks naised on meeleheitel, et mehed ei taha rääkida, ei pulbitse emotsioonidest ning ei korda neile sada korda päevas “Ma armastan sind”? Kui NAINE ütleb: “See on sinu otsustada”, mida ta siis TEGELIKULT ütleb? Kui MEES ütleb: “Kas sa tahad kinno minna?”, mida ta siis TEGELIKULT ütleb? Igapäevased elusituatsioonid vürtsikas huumorikastmes pakuvad piisavalt äratundmisrõõmu.

Lavastust on võimalik ka klippideks tükeldada, mis annab võimaluse kasutada seda ka tantsuõhtu vahepaladena.

MEES: Tulen mina koju, vaatan – seinte ääres hunnikutes kaubakotid. Nagu hakkaks naine välja kolima. Kallis, kas sa lahkud? NAINE: Ära mitte loodagi, kallis. MEES: Sa oled kogu meie raha ära kulutanud?! NAINE: Jah, aga seda poleks juhtunud, kui mul oleks rohkem raha olnud! Täna olid hullud päevad: kõik oli peaaegu poolmuidu! MEES: Mis täpsemalt? NAINE: Elektrilised kärbsepiitsad, tennispallid, öösärgid, tualetiharjad, suvekingad, dekoratiivpadjad, pildiraamid… MEES: On meil neid kõiki vaja? NAINE: Meil VÕIB neid vaja minna – need olid ju poolmuidu! MEES: Sa läksid ju poodi kingapaelte järele – neid ikka tõid? NAINE: Need ei olnud täna soodukaga…

2015 Huumoripäeva “Maamees muigab” PARIM ETTEASTE – katkend lavastusest “Mees ja Naine” (LendTeater, lavastaja Tess Pauskar, näitlejad Aireé Pajur ja Margus Möll)

Hinnang: Tänase õhtu meeleoluga sobis väga hästi kokku. Vanad naljad olid üksteise otsa osavalt kokku põimitud ning muiata sai päris palju. Eks naerda ka, aga kui palju Sa iseenda üle ikka naerda jõuad.

Klippidena tantsumuusika vahel võiks vist tõesti paremini mõjuda. Nüüd oli natuke liialt palju mehe ja naise teema arutamist üksteise otsas.

☟ 11. (526) Vanemuine - ☞Midagi tõelist - (Sadamateater, 08.11.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Martin Algus

Žaanr: draama

Näitlejad: Riho Kütsar, Veiko Porkanen

Tutvustus: Lugu pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda – see pealtnäha lihtne soov juhib aga mehe karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest. Näidend vaatleb läbi kahe mehe pingelise vastasseisu laiemalt hetkel maailmas toimuvat, kus reaalsus vahel üsnagi ebareaalsena paistab.

Eesti ühe viljakama ja auhinnatuma dramaturgi Martin Alguse esimene näidend Vanemuise laval uurib erinevate inimlike ihade kujunemist, neist sõltumist ja neist põhjustatud tagajärgi.

„Ja kõikse hirmsam pold see, mis juhtus, vaid see, et kõik, mis tegelt oleks juhtuma pidand – seda pold enam.”

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele

Hinnang: Lavastus on üles ehitatud ülimalt minimalistlikult. Aeg justkui seisaks, kaks tooli, kaks näitlejat ja sinise varjuga ekraan. Palju monoloogi ja niisama istumist. Teksti osakaal on väga suur. Ning tekstis on tegevust, pinget, painet ja liikumist palju. Paarkümmend aastat tagasi oleks teksti võinud vabalt liigitada ulme alla, nüüdseks on tegemist karmi tänapäeva reaalsusega. Internet mõjutab inimesi väga palju. Sealt saab otsida peidupaika oma reaalmaailma probleemide eest, kuid üha enam kasutavad vanu häid mustlaste skeeme nõrkade püüdmiseks ka erinevad petturid.

Kui lihtne on võimalik langeda Internetis lõksu. Kui keeruline on sellest välja rabeleda. Martin Algus on väga osavalt näidanud ka vanasõna "kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukkub" kehtivust Interneti maailmas. Kes tegelikult on kokkuvõttes suurem ohver, kas pornosõltlane või petuskeemi autor? Millised haavad aja jooksul paranevad, millised mitte.

Ekraanil kujutakse läbiva sümbolina kuldset spiraali. Ei mitte värvi poolest kuldset spiraali vaid kuldlõike kujutamise ühte varianti. Nii mõnegi pildi vaatamist see geomeetriline kujund segab, aga kujundina töötab. Kui kiiresti võib alguses väiksena tundunud kõrvalekalle tasakaalupunktist kasvada. Alguses tunned muutusest mõnu, aga siis lööb ta võimsa merelainena pea kohal kokku ning matab sind suure sopa sisse. Teisipidi vaadatuna, kui pika tee pead läbima selleks, et antud tasakaalupunkti jälle tagasi jõuda.

Huvitav lavastus selle poolest, kui palju emotsioone suudab istuv näitleja edasi anda.

Märkused: Kontrolletendus

☟ 12. (525) Vanemuine - ☞Tulleminek - (Sadamateater, 25.10.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Märt-Matis Lill

Žaanr: ooper

Näitlejad: Reigo Tamm (RO Estonia), Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi, Kärt Tammjärv

Tutvustus: “Sõda paneb inimlikkuse väga teravalt proovile ja sunnib tõdema, et inimkond õpib ajaloost vaid seda, et ta ajaloost midagi ei õpi. Selles mõttes käsitleme lavastuses üsnagi ajatuid universaale ja arhetüüpe. Ooperi põhiliseks inspiratsiooniallikaks olev Esimene maailmasõda oli revolutsiooniline, see põrmustas massihävitusrelvade kasutuselevõtuga igasugused nö väärika sõjapidamise reeglid. Tsiteerides ajaloolast Christopher Clarki: „1914. aasta peategelased olid nagu uneskõndijad: ettevaatlikud, aga samas pimedad, kes nägid unenägusid, aga jäid pimedaks nende tegelike õuduste suhtes, mis nad maailmale kaela tõid.“ Selles metafooris on midagi väga tabavat ka praeguste arengute kohta maailmas.

Sõja paatos võib pakkuda ülevaid kangelastegusid ja õiglasi ootusi, aga varem või hiljem kattub see vere ja poriga, kangelaslikkusest saab julmus või kaotusvalu, suurest kollektiivsest õnnelubadustest iga üksiku inimese isiklik traagika. Vallutamist ootavate territooriumidega kaardil pole muljutud maastikke näha.

„Tulleminekus“ kasutatakse Trooja sõja kirjeldusi, eesti rahvalaule ja Esimeses maailmasõjas osalenud inimeste mälestusi.

Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek” on üks 2017. aasta kõige ulatuslikumaid ja olulisemaid uudisteoseid heliloomingu vallas. Selle tunnistuseks on Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia – üks kõrgemaid tunnustusi.

Hinnang: Olgu kohe alguses ära öeldud, et sain teada, et lähen ooperit vaatama alles 15 minutit enne avasignaali. Kui poolteist tundi varem kutsuti telefonitsi etendust vaatama suutsin pealkirjast kuulda (meelde jätta) vaid "tule.." ning millegi pärast tekkis assotsatsioon, et tegemist on lavastusega "Härra Biedermann ja tulesüütajad", mida olin enese jaoks alateadvuses märkinud kui vaatamist vääriva Vanemuise uue lavastusega. Mingi viies meel küll vaidles vastu, et orkester ja üle 40 näitleja on Max Frischi must komöödia jaoks veidi liiast, aga väitlusse sellel teemal ei laskunud.

Ei, ma olin Tulleminejatest kuulnud küll. Et pannakse kokku mitu erinevat teatriliiki ning võimsate visuaalidega sündis midagi ebatraditsioonilist. Kuigi arvustuste statistika räägib selgelt teist keelt (ka seekord annan välja neli tärni!?), ooper mulle ei meeldi ja seetõttu Tulleminejad minu soovide nimekirjas liialt kõrget kohta ei saanud. Aitäh Sirjele, et mind kodust (loe töö juurest) välja vedas ja sellise valikuga üllatas.

Olgu siis kohe edasi antud ka õpetussõnad - vali koht rõdul või põrandal viimases reas. Mina olin rõdu viimases reas ja olin sellega väga rahul. Kogu lava oli hästi nähtav ja naiste aariate ajal sai huviga jälgida orkestri tegevust. Ka subtiitrid olid siit kõrgelt hästi jälgitavad. Kahjuks ilma subtiitriteta poolest laulutekstist aru ei saa - kasutusel on päris omapärane keel paljude iidsete sõnade ja sündmustega. Diksioonist rääkimata. Eriti huvitav oli teises vaatuses lugeda inglise keelseid subtiitreid, kuulata kõrgete nootide järjestust ning siis draamanäitleja tõlget eesti keelde.

Tekst oli keeruline, eriti ilmekalt tuli see välja kui pikalt kirjutati inglise keelses versioonis lauseid lahti.

Visuaal oli tõesti vägev. On näha, et selle loomisega on vaeva nähtud ning pooleli pole jäetud enne, kui detailid kenasti paigas. Veidi häiris silmipimestav tagantvalgus. Samas just selline valgus annab edasi piina ja masendust, mis noored sõdurid sõjaväljale minnes läbi elama pidid. Orkester aitas visuaalsele poolele oluliselt kaasa. Süngevõitu erinevate tempodega muusika koos võimsa tagantvalgusega ei lasknud uinuda ka kõige väsinumal teatrikülastajal. Või kui ta seda ka püüdis, siis väga kiiresti aeti ta üles.

Märkused:

☟ 13. (524) Lendteater - ☞Skandaalne juhtum - (Lendteater, 01.10.2018) ♥♥♥

Autor(id): J.B. Priestley ainetel Jaan Tooming

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kristo Viiding, Kaidi Koppel, Airé Pajur, Karl Bussov, Rein Annuk, Mikk Sügis

Tutvustus: Kui ühel päeval teeb Valga pangakontori juhataja midagi enneolematut, tekitab see linnakeses skandaali – kuidas nii võib?! Kui kõik nii teeksid – mis siis saaks?! Kui riigiametnikel pangajuhataja veenmine ei aita, tuleb neil kasutada äärmuslikumaid meetmeid…

Hinnang: Nii külma vastuvõttu pole ma Lendteati majas veel kunagi varem saanud. Eks jahe on saalis varemgi olnud, aga altai on oodanud ees naerusuine kohvikupidaja imemaitsvate kookide ja soojendava teega. Kusjuures valikus on olnud ka kodune rohutee, mitte pelgalt kaugelt maalt sisse toodud teepõõsa kange leotis. Loodan, et kevadel lubatud pärnaõie tee järgmisel korral siiski on olemas. Publikut oli ka veidi vähe selleks, et saali soojemaks kütta. Õnneks on esimene vaatus just nii parajalt lühike, et saab autost enne ära külmumist jope ära tuua.

Ja peab ütlema, et tavavaataja jätab antud etendus ka külmaks. Selleks, et mõttelennust sooja saada tuleb teada paremini Jaani tegemisi ning Priestley loomingut. Vormiliselt kipub lavastus jääma üksteise peale asjatuks karjumiseks ja trummi põristamiseks. Kavalehelt loeb muusikalise kujunduse autoreid rohkem, kui muusikapalu kõrv muust mürast eristada jõuab.

Samas lugu iseenesest on olemas. Mängitud karakterid täiendavad üksteist ja läbi kõverpeegli saab näha kõiki inimeste halbu ja häid külgi. Ning küsimus "milleks see kõik?" on väga tabavalt esitatud. Võib-olla tõesti oleks aeg mõneks ajaks tavarutiini teha üks kannapööre ning nautida elu iseennast. Kuidas seda nautimist teha nii, et teised sellest haiget ei saaks või end puudutatult ei tunneks, see on päris suur kunst. Eks ole ju tavavaatajagi esmareaktsioon - nii ikka ei saa teatrit teha (loe elada).

Kui vaadata rolle ühekaupa, siis jäid silma Kristo Viidingu mängitud Georg Katel - väga liikuv, energiline, Kaidi Koppeli mängitud Teele Kuu - tõelist armastust otsiv sisemise särtsuga naine, Airé Pajuri komisar Tänav - kadedusesest lõhki minev kuid samas tähtsat nägu teev ametnik, Rein Annuki mängitud härra Suslik - salapärane karjerist, kes on muutuste vältimiseks valmis ajaratast tagasi keerama. Mikk Sügise mängitud doktor Krõnks kippus jääma häirivalt suure ning rohelise kikilipsu varju. Karjeristist doktorit oli vähem näha, kui tema kostüümi. Kõige tehislikum oli linnanõunik Kõvanupu roll. Sisemine hirm järjekordse sahker-mahkeri võimaliku ebaõnnestumiseks kippus jääma tagaplaanile. Mis tegelikult paneb selle tegelase liikuma? Kõik näitlejad olid suurt aplausi väärt. Külmast hoolimata tegid nad väga head tööd.

Kostüümidest rääkides oli juba juttu kikilipsust. Ülejäänud riideesemed harmoniseerusid tegevuspaiga ja ajaga oluliselt paremini. Kuigi, et mõningi kasutatud sümbol võis kaduma minna (klounilik müts, vangla triibulist meenutav erineva säärepikkusega öösärk, õlal olev aksessuaar). Meeldis see, et kordagi ei mindud labaseks.

Märkused:

☟ 14. (523) Ugala - ☞Vai-vai vaene Vargamäe - (ERM, 08.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): A.H. Tammsaare, Urmas Lennuk

Žaanr: draama

Näitlejad: ait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp või Ilo-Ann Saarepera, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik

Tutvustus: Pearu läheb peast ikka täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka naljamees ja nipsumees, rahamees ja muidumees ja nääride ajal näärimees kah! Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb aga ühe rumaluse teise järel välja. Täismees, aga varsa aru.

Andres tahab Vargamäel hirmsal kombel tööd teha. Tema ei saa kohe muidu elada. Kui tema tööd ei tee, siis tema tunneb, et võib kohe haigeks jääda. Andres on ennem söömata, kui jätab töö tegemata.

Mari ja Juss ajavad Vargamäel oma asju. Nagu Sauna Madis ja tema naine Anugi. Või nagu Madis ikka armastab öelda – elame siin Eestimaal nagu kärbsed kakahunnikul. Aga isegi kärbsed kakahunnikul mõistavad, et armastuseta pole mitte millelgi mõtet.

“Vai-vai vaene Vargamäe” on muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate. Aga mis põhiline – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka.

Etendus on kahes vaatuses ja sobib kõigile lastele, kes väikese nalja kõrval ei karda ka niutsukest nukrust.

Hinnang: Väga lihtsakoeline, lühike kuid kokkuvõtlik läbilõige "Tõde ja õigus" esimesest osast. Just parajalt kahe koolitunni pikkune, seega väga hästi jälgitav õpilastele, kes pole veel Tamsaare teost lugenud. Ühegi asjaga ei minna süvitsi, aga ega midagi olulist ka vahele ei jäeta. Tarkuseterad jäävad peitu, aga väiksed lapsed näevad, kuidas lehma saab sülekoera kombel ühest kohast teise viia. Veidi vanemad tunnevad ka ära tööd, mida muusika saatel pantomiinina esitatakse. Olgu selleks siis kraavi kaevamine, külvamine, viljalõikus, heinategu või kahemehe saega puude lõikmamine.

Etenduse jälgimise teeb lihtsaks noore Andrese kõlaritest peale loetud tekst. Väga armas hääl ning huvitav vaatenurk, mis originaali lugedes peitu jääb. Veidi lihtsustatut on Krõõda ja Jussi surmad. Samas, kuna publikusse oodatakse ka koolieelikuid, siis võib selline taevasse minek olla üsna õige lähenemine. Muidugi see, et just Krõõda vaim tuleb Jussi maa pealt ära viima on natuke eksitav.

Lasteetendusele kohaselt on hea tempo, ilusad visuaalid (eriti efektselt mõjus lumesadu). Üldine lavakujundus minimalistlik ja rändamist võimaldav.

Muudikat ja laule oli natuke vähem, kui seda teatri kodulehel olevat tutvustust lugedes ette kujutada võiks. Samas oli seda just parasjagu.

Märkused:

☟ 15. (522) Tartu Uus Teater - ☞Praktiline Eesti ajalugu - (Tartu Uus Teater, 08.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Ann Ideon (Köök), Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus (Eesti Draamateater), Tambet Seling (Endla), Rando Kruus (Odd Hugo), Oliver Vare (Odd Hugo), Epp Peedumäe

Tutvustus: Spetsiaalselt Draama 2018 jaoks kohandatud kontsert lauludest, mis kõlavad Tartu Uue Teatri etenduses "Praktiline Eesti ajalugu". Enamasti on tegemist Kukerpillide lauludega.

Hinnang: Kui välja jätta kurb tõsiasi, et etendus algas 10 minutit väljakuulutatust hiljem ning piletikontrollörina tegutsev vabatahtlik õhutas varem kohale tulijaid kohvikust endale jooki saali kaasa ostma oli kõik suurepärane. Laulud olid tuttavad aga enamasti väikese knihviga. Selles mõttes oli tegemist ikka etendusega, mitte pelgalt kontserdiga, et näitlejad mängisid sama palju kui nad laulsid. Mõlemad pooled tulid hästi välja ja olid palansis.

Ikka ja jälle on kasutatud nippi, et näitleja pakub esimeses reas istujatele midagi head süüa või juua (ning tihti küsib hiljem selle eest tasu). Antud kontserdil mindi kaugemale, kõik, kes tahtsid said endale midagi hamba alla. Olgu selleks siis vahvel, Supilinna kurk, tomat, karask või saiaviil sprotiga. Söögitegemine oli üks väga hea kontroll, kui tähelepanelik vaataja on. Näed ju küll, et vahvleid küpsetatakse kohapeal, aga harva suutsid jälgida iga vahvli jõudmist vaagnale. Iga kord, kui pilk vaagnale seisma jäi, oli vahvlihunnik kasvanud jõudsalt. Täpselt sama peitu jäi ka Maarja stepikingade vahetus.

Tubli töö!

Märkused:

☟ 16. (521) TÜVKA - ☞Primavera Paunveres - (ERM, 07.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Sasha Pepeljajev

Žaanr: visuaalteater

Näitlejad: Elar Vahter, Hans Kristian Õis, Henessi Schmidt, Karolin Jürise, Peep Maasik, Mari Anton, Grete Konksi, Stefan Hein, Silva Pijon, Mathias-Einari Leedo, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom, Elena Koit, Loviise Kapper

Tutvustus: Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.

Hinnang: On näha, et noored on vaeva näinud iseenese leidmiseks ja meeskonnatöö arendamiseks. Lavastusse on kokku pandud väga eripäraseid elemente, video, rohelise ekraani live montaaž, tasakaalumasinate ehitamine, akrobaatika, tants, liikudes rääkimine, räpp, õhus lendlemine jne. Kuna kõik toimus võõral laval nii kergelt ja ladusalt võib kindlalt arvata, et sellise visuaali saavutamiseks on väga palju tööd tehtud.

Primavera ja "Kevade" kokkupanek on üsna tinglik, tekstid on küll Lutsu sulest tulnud, aga selle asemel oleks tõenäoliselt sobinud ka mõni teine tekst. Samas mulle sobib, et sõnaline osa oli olemas ja ei piirdutud puhta visuaaliga. Arlekiinide "Hamletini" on veel pikk tee minna.

Kõige rohkem häiris vaatajana mind helikujunduses kasutatud müra. Saan aru, miks selline noortepärane muusika valiti, aga kõrvadele käis see ikkagi.

Kõige rohkem meeldis, kuidas meeskonnatööna pandi puitelementidest kokku erinevad kujundid - lehm, surnuaed, sild, suur ja väike paju. Ja seda samal ajal oma keha väänates ja teksti edasi andes. Näiliselt lihtne asi oli parajalt keeruliseks kujundatud.

Märkused:

☟ 17. (520) Piip ja Tuut Teater - ☞Cabaret Siberia - (Sadamateater, 06.09.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Lauris Gundars

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross

Tutvustus: avastus sisaldab unikaalseid kabareenumbreid, mis jutustavad loo kahest eesti artistist, kes saadeti Siberisse. See on kontrastne bukett absurdist, koomikast ja hingematvatest hetkedest.

Lavastus on mõeldud täiskasvanutele, ent on sobilik vaatamiseks ka noortele alates 12. eluaastast.

CABARET SIBERIA valmis Piip ja Tuut Teatri ja Läti TeatrisTT ühistööna ning on pühendatud Eesti ja Läti 100. sünnipäevale.

Hinnang: Piip ja Tuut üllatasid kui head näitlejad nad tegelikult on. Kui seni nähtud ülesastumised on piirdunud piiripealse komöödiaga, siis seekord oli nii muusikali, draamat kui tragöödiat. Alguses kasutati varjatult palju klounaadi, aga mida edasi, seda tõsisemaks läks teema ja seda paremad rollid esitati. Kindlasti on aastate pikkusest klounaadist kasu olnud omavahelise koostöö harjutamisele. Mitmel juhul oli näha, et liigutusi juhib selja taga olev näitleja - kuigi hetkel eespool olija ei näe partneri liigutusi on need kenasti sünkroonis.

Lava ja valgustus oli üles ehitatud nii, et näitlejad saaksid vajadusel ise kõigega kahekesi hakkama. Ning lavakujundus polnud sugugi lihtsate killast. Peidus oli palju erinevaid tahke. Kõik oli kenasti logistiliselt läbi mõeldud.

Autor on loonud väga elurõõmsa meeskarakteri, kes vintsustutele vaatamata püüab kõiges leida helgemat poolt ning kaaskannatajaid rõõmsamaks teha. Muidugi muundub see elurõõm mingel hetkel ka sarkasmiks, aga mitte kunagi pahatahtlikuks. Naer läbi pisarate on see, mis läbi raskuste viib.

Märkused:

☟ 18. (519) Projekt - ☞{Sajandi lugu}: Kaarnakivi perenaine - (Vanemuise väike maja, 05.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk

Žaanr: draama

Näitlejad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Piret Rauk, Ago Anderson, Märt Avandi, Lauri Kink

Tutvustus: Pildike 1950ndate Eestist, lavastus sarjast „Sajandi lugu“, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks etendub Endla teatri koostöös Kuressaare Linnateatriga.

Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ometi on mingid asjad endised - need kõige iidsemad, kõige varjatumad. Ja see annab lootust, et ka kurjad ajad õnnestub siiski üle elada.

Lavastus esietendub Eesti teatrite suurprojekti „Sajandi lugu“ raames. Tegemist on Eesti teatrite ühise kingitusega Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks. Selle raames mängitakse läbi kogu Eesti Vabariigi senine ajalugu. Nii osalevate teatrite arvu kui sarja kestust arvestades on see Eesti teatriloo suurim lavastus. „Sajandi loos“ osaleb 22 teatrit, kes toovad lavale 12 lavastust, millest iga lavastus käsitleb ühte aastakümmet Eesti ajaloost. Sari vältab augustist 2017 kuni juulini 2018.

Hinnang: Teine aeglaselt kulgev lugu Draama 2018 raames. Aga seekord oli pinget oluliselt rohkem. Natuke maagia võtmes mängitud lugu küüditamisest pääsenud neiust, kes trotslikult igatseb taga varasemat elu koos oma vanemateta, kuigi nad olid takistanud kokkusaamist kallimaga, kuna kahe noore perekondade vahel on ammusest ajast valitsenud vihavaen. Romeo ja Julia lugu ei tekki, kuna muutuv aeg toob vihavaenu tagasi.

Ülimalt kihvt videokujundus. Väga detailirohke aga samas mitte liialt tähelepanu endale tõmbav. Osavalt mängiti video ja valgustugevusega. Publiku pilgud suunati kas teravale loodusvideole või laval toimuvale. Lõpuanimatsioon oli nägemist väärt, mis sest et kippus kohati liialt poliitiliseks.

Lavakujunduses on kasutatud palju mööblit, mis on siit sealt tuttav. Endalgi kodus üks samasugune öökapp olemas. Linnupeaga voodi oli ise vaatamist väärt. Valguskunstnik tõi selle detailid väga osavalt peidust välja.

Märkused:

☟ 19. (518) Endla - ☞Vedelvorst - (Vanemuise suur maja, 03.09.2018) ♥♥♥

Autor(id): Hugo Raudsepp

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp

Tutvustus: Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."

Kas ja kuidas Sarve Matsi saadetud õnn siiski Näsnäruda õuele jõuab ning millist rolli selles mängivad Kustavi ema Mari, saarlasest sulane Joosep, atsakas teenijatüdruk Maali, karjapoiss Eedo, Ristmetsa peremees Tanel ja tema tütar Tiiu, seda tuleb publikul aga juba teatrisaali vaatama tulla.

Hinnang: Esimeses vaatuses oli väga keeruline tekstist aru saada. Küll räägiti kaugelt, kasutati pudikeelt ning murrakut. Teises vaatuses tuldi lähemale ja unustati murrak ära ning seetõttu oli lihtsam aru saada.

Lavakujunduses oli üsna suure elemendina kasutusel kaevukook. Aga kasutati seda vaid selleks, et korraks tema najale toetada. Minu arvates oleks võinud seda ikka ka vee võtmiseks kasutada, et ka noorem publik saaks aru, mis imelik montstrum see sinisel taustal seisis.

Natuke häiris see, et tekst jäeti eelmise sajandi algusesse, aga visuaal toodi sellesse sajandisse. Ajal, kui vahemaid mõõdeti verstades ning 3000 rubla omas ülimalt suurt väärtust, ei vedelenud autokummid kolkakülas ning ei kasutatud ühekordseid nõud. Lõpus kasutatud tants andis etendusele värvi, aga läks samuti originaalist kaugele.

Lavale ehitatud soo lirtsumist mängiti päris andekalt välja. Huvitav lavastuslik leid.

☟ 20. (517) Tegelt Kah - ☞Loeng tubaka kahjulikkusest - (Karksi-Nuia Kultuurikeskus, 11.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): A. Tšehhov

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Margus Mankin

Tutvustus: Suure-Jaani kultuurimaja näitering Tegelt Kah, Tšehhovi loeng tubaka kahjulikkusest. Margus Mankin.

Hinnang: Ebalevat lektorit on üsna raske mängida. Margus sai sellega hästi hakkama.

Tubakast on vähe juttu, rohkem räägitakse enda naisest, tütardest ja unistustest.

☟ 21. (516) See Teater - ☞Kiusatused - (Karksi-Nuia Kultuurikeskus, 11.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Andres Urb

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Juhan Lehepuu, Mare Laide, Gustav Reinop, Hannes Loss, Katrin-Dagmar Ling-Loss, Eve Merima, Riina Manni, Roman Sultangirejev, Märt Maiste, Andres Maasing, Tiina Leesik.

Tutvustus: JANDID

PERETÜLI Järgneva loo puhul pole suurt midagi öelda peale selle, et tegemist on klassikaga. Head äratundmise rõõmu.

PULMAKINK Et ära hoida ühesuguste kinkide saamist on paljudes riikides kombeks, et juubilar või siis noorpaar kirjutavad eelnevalt valmis soovitavate kinkide nimekirja ning viivad selle siis teatud müügikohta. Seejärel mainitakse kutses, mis külalistele saadetakse, kust kingitusi oleks kõige mõtekam hankida. Kauplused, kingituste tarbeks, võivad aga mõnikord osutuda eriti ekstravagantseks. Vaatame!

RASEDUS Head sõbrannad teevad paljusid asju koos. Eriti head sõbrannad aga teevad kõike koos. Kui üks sõbrannadest suvatseb teha midagi salaja, teisele rääkimata, võib sellest aga vallanduda suur tüli. Ning pole siis tähtis, et tegu on puht isikliku ja intiimse asjaga.

TOTAALSED MUUTUSED Bürokraatide käe läbi on paljud inimesed kannatada saanud. Mõned ametnikud kiusavad inimesi sihilikult, mõned teevad seda aga tahtmatult - lihtsalt, juhtus näpuviga! Selliseid vigu juhtus vast kõige rohkem üheksakümmnendate algul, kui hakati isikuandmeid kandma üle paberilt arvutisse. Hiljem võisid inimesed isikuregistrist aga leida oma nime alt väga huvitavaid fakte mis ei olnud nende endiga mitte kuidagi seotud. Sellist totaalset muutust nagu järgnevas loos kodanik läbi pidi elama tõenäoliselt kunagi ei juhtunud.

KIUSATUS Kõik naised teavad, et maailmas on palju väga häid asju mis samas on ka väga kahjulikud. Suurimad kiusatused on seotud toitumisega - oh õudust see teeb ju paksuks! Teistele võib ju rääkida, et sööd vähe, pead dieeti ning jälgid pidevalt kaalu. See kõik on teistele... Kõige hullem on aga võitlus iseendaga! Just iseendast on kõige raskem jagu saada.

VANGLA Elu läheb iga aastaga paremaks. Vähemalt poliitikud räägivad nii. Kuid on olemas koht kus tõepärast elu-olu paraneb aasta-aastalt. See on vangla. Kindlasti on enamus meist märganud, et kinnipeetavate elu on mõnes mõttes tunduvalt parem kui paljude kaaskodanike oma. Võib-olla tõesti. Vaatame!

JÕULUKINK Ka kõige ideaalsemas perekonnas võib tüli puhkeda pisiasjadest. Kui on aga tegemist sellise tõsise asjaga nagu jõulukink võib puhkeda lausa kodudõda.

TÕELINE JÕULUVANA Väikesed lapsed usuvad Jõuluvanasse. Saades suuremaks mõistavad nad, et tegemist on siiski muinasjutuga. Kuid on olemas palju täiskasvanuidki kes sooviksid, et Jõulutaat ikkagi eksisteerib. Kujutame ette, et nii ongi ja päris Jõuluvana tuleb ning täidabki kõik teie soovid.

Hinnang: Veidi pikantsed lood. Liialt pikad vahed erinevate piltide vahel. Samas pildid ise olid paraja tempoga ja humoorikad.

Mõnus meelelahutus üheks tunniks.

Märkused:

☟ 22. (515) Lendteater - ☞Kaks teist tooli - (Karksi-Nuia Kultuurikeskus, 11.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur, Margus Möll

Näitlejad: Irina Radionova, Tanja Lääts, Janette-Liis Pikas, Kaidi Sööt või Mirja Jõgi, Airé Pajur, Margus Möll, Aare Sepp, Imre Vallikivi

Tutvustus: Humoorikas lugu leiab aset kohvikus, kus tuleb ette koomilisi olukordi ja ka tõsisemaid seiku – nagu elus ikka – ning lavastust on võimalik mängida ühes vaatuses või kahes vaatuses.

Hinnang: Päris huvitav kalambuur näidendi nimega. Üks tühik erinevust ja on hoopis teine tähendus ja hoopis teine tükk.

Väga huvitavad rollid. Väga elulised ja vastandlikud. Kuuseis ei olnud minu jaoks kõige parem, et etendust nautida aga paremal päeval tõenäoliselt mulle meeldiks.

☟ 23. (514) Hagari HHH - ☞Mis õnn... - (Karksi-Nuia Kultuurikeskus, 11.08.2018) ♥♥

Autor(id): Tiina Keps

Žaanr: draama

Näitlejad: Hillar Käsper, Aive Küünarpuu, Triin Saue, Tarvo Mett

Tutvustus: Lugu elust enesest Kulle Raigi mälestusraamatu alusel

Hinnang: Natuke libe tee August Kitsbergi sünnipäeval otsida seost kirjaniku eenime ja 1991. aasta augusti vahel. Ootamatu oli harrastusteatri lavastuses kuulda nii palju soome keelt.

Õeldakse küll, kes mineviku ei mäleta, elab ilma tulevikuta. Aga samas tundub veidi kohatu Eestile nii oluliste sündmuste komöödiavõtmesse keeramine ja reaalselt elanud inimeste tegevusi kajastada. Väga suur oht on muutuda labaseks.

Lennart Meri kõnemaneer oli äratuntav, kuigi väline sarnasus polnud just kõige parem.

Autor oli väga hästi näitemängu ära lõpetanud.

☟ 24. (513) Tartu Uus Teater - ☞Kremli ööbikud - (Narva, 10.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu

Žaanr: muusikaline suveetendus

Näitlejad: Märt Avandi (Endla), Saara Kadak (Rakvere Teater), Maria Annus (Vanemuine), Katrin Pärn, Juss Haasma, Tambet Seling (Endla), Janek Joost, Priit Strandberg (Vanemuine), Robert Linna

Tutvustus: Siinsamas Eestis, kaugel Narvas on Joala tänav, kus kunagi mürises Kreenholmi manufaktuur. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi – Narva kosk.

See tehas on parim paik, kus jutustada lugu NSV Liidu mürisevast muusikatööstusest ning selle särava tähe Jaak Joala vastuolulisest saatusest. See on parim paik, kus lasta kõlada Joala poolt surematuks lauldud lugudel ning lasta end kaasa kiskuda ansambli “Radar” rütmidest.

Kuid see lugu pole mitte ainult Joalast. See on üldistus tervest plejaadist Eesti muusikutest, omamoodi kremli ööbikutest, kes nõukoguliku meelelahutustööstuse masinavärki töös hoidsid ja kuulsust nautisid.

Hinnang: Lisapunkt siniste toolidega publiku sektoritesse paigutatud sõnumi ja lõpustseenis kasutatud Narva kose eest. Väga vinge, et mõeldakse ka varem kohale tulnud publikule ja lavastus suudetakse lõpetada kohale ainuomase elava sümboliga. Tõsi, lavastusel oli emotsionaalselt kaks lõppu. Oleks võinud vabalt lõpetada ka ühislauluga. Samas L sektor sai nautida ka Joala minekut unustuste jõele.

Suvelavastuse kohta väga tehniline ja võimalusterohke lava. Ega peale Turku Kesäteatri Oklahoma ei tulegi kohe meelde suvelavastust, kus kasutatakse pöördlava. Ringikujuline ekraan lava all oli ka väga õnnestunud leid. Sai subtiitrid ja valgusshow kokku panna. Ja showd oli rohkem kui rubla eest. Ühislaulu ajal suudeti publik oma valguskujundust ka tegema panna.

Kolme erineva Joala lavale toomine tegi kontserdist vaadatava etenduse. Juss Haasmaa mängitud vana Joala oli kõige tõetruum, samas Märt Avandi suutis kõige paremini Joala laulmist järele teha. Priit Strandbergi noor Joala oli vast kõige võõram, aga ega sellest ajast väga mälestusi polegi.

Lavastuse kõige nõrgem külg oli tekst. Laulude vahele põimiti rohkelt sõitmist erinevate sõidukitega ja niisama üksikuid lauseid siit ja sealt. Kui laulud ära jätta, siis ei jää antud lavastusest midagi järele. Võib ju öelda, et vähesele tekstile vaatamata saadi kolm tundi täis, aga 21. sajandil sündinud inimesele jääb tõenäoliselt infot puudu. Ajas edasi tagasi rändamine on vinge asi, aga nooremale publikule võis see segaseks jääda. Tegelikult oli teise vaatuse alguses päris palju toorest materjali (palja ülakehaga noormeeste tants), mille oleks rahumeeli võinud ka ära jätta.

Esimese vaatuse lõpus Juss Haasmaa trummisoolo ajal juhtus midagi helitehnikaga ning lisandusid kajad ning kraginad. Sinnani oli kõik väga puhas ja balansis.

Meeldis, et esikohale tõusis laulmine ning ei tulnud järjekordset padujoomise propagandat.

Tunnen tõsiselt kaasa kaubikujuhile, kes pidi nii mitu korda väga kitsast väravast tagurpidi läbi sõitma. Samas kaubikuga rekvisiitide kohale toomine oli huvitav leid.

Kui esietendusel millegiga norida, siis sellega, et Tartust vaatajaid toonud bussis oli temperatuur kõrgem kui õues ning ta jõudis lubatust 30 minutit varem kohale. Kodulehel lubati suure suuga sooja sööki, aga see jõudis kohale tund aega hiljem, oli rööveliku hinnaga. Alkoholimüüjad olid liialt pealetükkivad ning nähtaval.

☟ 25. (512) Leikfelag kopavogs - ☞Must kast - (Anykščai, 04.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Hrefna Fridriksdóttir

Žaanr: eksperimentaaletendus

Tutvustus: "The Black Box" is inspired by the myth of Pandor's box and the forbidden fruit from the tree knowledge of good and evil...

Hinnang: Olles ära kuulanud Islandi teatri tutvustuse ja läbinud nende väikese näidistreeningu olin üsna negatiivse eelhäälestusega. Aga õnneks oskasin nad positiivselt üllatada. Amatöörteatri kohta kasutati väga võimsaid dekoratsioone ja väga palju vidinaid. Samas ega midagi üle ka ei olnud. Liikuv tagasein ja sellesse peidetud vidinad olid väga hästi lahendatud. Laulud huvitavad ning liikumine kaasakiskuv. Teksti oli natuke palju, millest aru ei saanud, aga üldine visuaal oli paigas.

Hämmastav, kui palju erinevaid asju sai teha ühe lihtsa õuna ümber. Koorimisest alates aatompommini välja.

☟ 26. (511) Houneteatteri - ☞Cooking with Elvis - (Anykščai, 03.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Lee Hall

Žaanr: komöödia

Tutvustus: "Cooking with Elvis", written by Lee Hall, is pitch-black comedy about a family struggling with their everyday life. Dad was an Elvis impersonator - before he was paralyzed in a car crash and was bound to a wheelchair in near vegative state. Mam escapes the reality to drinking and seducing young men at clubs, while er 14-year old daughter Jill only cares about cooking and aute cusine. When a young cake-factory shift manager Stuart steps in to the turmoil of the family's life, sparking both Mam and Jill's interest, a poignantly funny, tragic and provocative tale of unmet needs and unrealized hopes ensuses.

Hinnang: Soome trupil oli tehnilisi probleeme, seetõttu etenduse algus hilines ja servades istujatele olid näha asjad, mida nad ei pidanuks nägema. Publiku hulka oli paigutatud projektor, aga seda kordagi ei kasutatud.

Etendust vaadates valdavad väga vastastikused tunded. Ühelt poolt tehakse poolteist tunniga maatasa kõik tabuteemad: halvatud inimeste mõnitamine, toiduga mängimine, alaealiste seksuaalsus, kiremõrv. Teisalt tehakse mitmed väga head karakterrollid. Naerda sai omajagu. Tempo oli enamasti paigas ja vaheldusrikas.

Elvise jäljenda kasutamine oli veidi kunstlik, aga samas andis see etendusele värvi ja sära. Küsimusi tekitas USA lipu kasutamine taustal. Kas lipp ikka sobib selleks, et sellest pidevalt edasi tagasi läbi käia.

☟ 27. (510) Jurmala Eksperimentas - ☞Exam session. Latvian folsongs. Wedding - (Anykščai, 03.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Ühistöö

Žaanr: eksperimentaaletendus

Tutvustus: Folk dance collective arrives for rehersal, but it is canceled...

Hinnang: 13 noort inimest korraga laval tundsid ennast üsna vabalt ja püüdsid vanu Läti traditsioone meelde tuletada. Erinevaid ruunimärke oli väga palju, kahjuks ei seletatud neid lahti. Videonaise poolt mängitud koristaja roll oli päris naljakas. Kahjuks video ilmus ekraanile koos failinimega allservas.

Märkused:

☟ 28. (509) Ezhno - ☞A Toxic Man - (Anykščai, 03.08.2018) ♥♥

Autor(id): Casper Mohr

Žaanr: eksperimentaaletendus

Tutvustus: Rape - Why did he do it? It's not something that just happens, but sometimes it does. Every year, several perpetrators escape conviction because of the victims being to afraid to report them. Some fear for their own security while others fear judgement from society. Many are left with questions "Was it my fault? Could I have prevented it?"

Does a rapist ask the same questions?

Hinnang: Üks näitleja, palju tossu ja ei müra. Väga tõsine teema. Taani näitleja räägib inglise keeles. Mina olen sellise teatri jaoks juba natuke liialt vana.

Märkused:

☟ 29. (508) The Questrors - ☞Karu - (Anykščai, 02.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Brian Friel Anton Tšehhovi ainetel

Žaanr: draama

Näitlejad: Nina Flitman, Tim Pemberton, Julian Casey

Tutvustus: Elena Ivanova Popova has shut herself away fron the world in retaliatory grief, and Gregory Stepanovitch Smirnof bursts into her life..

Hinnang: Vene kirjanduse klassikat mängitakse inglise keeles inglise maneeridega. Päris vene hinge kätte ei saa, aga väga lähedale jõutakse ikkagi. Kõik osatäitmised olid väga meisterlikud. Publikut naerutati täie raha eest. Kindlasti on oma osa positiivsel hinnangul sellel, et tekst oli enamuses arusaadav.

Märkused:

☟ 30. (507) Fabula - ☞Toatüdrukud - (Anykščai, 02.08.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean Genet

Žaanr: draama

Tutvustus: Welcome to the 1920s Paris and Madame's apartment where the two maids Vlaire and Solange perform rituals and role play where they stage fictitious rebellion against the oppressive lady of the house.

Hinnang: Teine toatüdrukute lavastus kolme päeva sees. Kui esimesel korral olid külalised halvemas seisus, et eesti keelsest tekstist aru ei saanud, siis täna rootsi keelest ei saanud mina aru. Õnneks oli peamine sisu värskelt meelde tuletatud.

Kolme näitleja kasutamine aitas natuke paremini aru saada tegevuse järjekorrast ja rollide vahetusest.

Kasutati ära päris suur osa lavast, lavakujunduses on palju tühja ruumi. Kohe hakkasid silma mahavisatud lilled ja palju rekvisiite. Igal rekvisiidil oli küll oma lugu rääkida, aga paljud neist kippusid olema laval ühe koha peal kogu etenduse jooksul.

Märkused:

☟ 31. (506) Maf - ☞orBIT - (Anykščai, 02.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Ria Torgard

Žaanr: draama

Tutvustus: A band meets up. They are going to rehearse. They have been reharsing previously - often - they meet up regularly in order to rehearse music. 6 people, who all have their personal qualites, their dreams and wishes, their identities and desiers.....

Hinnang: Bändiproov, mis algab helendavate tossudega jalutamisest üle tühja pimeda saali, redelile ronimise ja valguse süütamisega. Tegelaste tegevuses oli näha palju vastamata armastust. Erinevaid armuvektoreid joonistus välja mitu. Kahjuks ei leidunud ühelegi vektorile vastandvektorit. Lõpuks sain nende vektorite kogusummaks üks suur segadus ja kaklus.

Lauldi hästi. Liikumine oli hea. Tegelaskujudest jäi kõige rohkem silma kurvameelne, peaaegu kohe nutma puhkav, pilvedes hõljuv klahvpillimängija. Raske oli aru saada, kui palju tema mängust tuli otse ja kui palju lindilt, aga näitleja mäng kõitis.

Märkused: Trupp on pärit Fääri saartelt. Tekst oli enamasti fääri keeles, aga laulud enamasti inglise keeles.

☟ 32. (505) Anykščiai Cultural Center Theater - ☞Mindaugas - (Anykščai, 01.08.2018) ♥♥

Autor(id): Justinas Marcinkevičius

Žaanr: draama

Tutvustus: Wehave used to see kings that are always proud, self-confident, impeccabe. But they are also people who have weaknesses and flaws.... This is a perfomance about the ruler who is alone.

Hinnang: Väga huvipakkuv mängupaik. Väga palju intrigeerivaid rekvisiite on nähtaval. Aga mängukoha võimalusi ei kasutata pea üldse ära. Jutt on väga ühetooniline, mõtlikult aeglane. Mängitakse saviga kõikuvate kivimakettide juures. Laval on korraga palju tegelasi, aga tegevus enamasti seisab. Tundub, et tekst on tugevalt ajaloolise taustaga, aga suveetenduse jaoks liialt tõsine.

Märkused:

☟ 33. (504) Hokksund by Theater - ☞Yvonne - the Princess of Burgundy - (Anykščai, 01.08.2018) ♥♥♥

Autor(id): Witold Gombrowicz

Žaanr: tragöödia

Tutvustus: Why do people bully each other? One reason can be that the person who is exposed, does not communicate on the same wavelenggtht, does nit hit or swear back, but quetly receives - are looking different, or just belongs to another culture setting.

Hinnang: Norra keelest on väga raske aru saada, kui tõlget ei ole. Kuna vana Poola lugu Yvonnest ei ole mulle tuttav, siis näitlejate meisterlikkusest hoolimata kippus uni peale.

Kujundeid oli palju, kettidega aheldatud või siis ratastoolis istuvad näitlejad, kogu loo vältel nukk, rituaalne kleit jms. Aga ilma tekstita kippusid need kujundid vähe kõnelema.

Valguskujundus tundus mingi tehnilise äparduse taha jääma. Ratastoolis istuja oli enamuse ajast pimeduses, kuigi ta rääkis ja vahetas maski, mingil hetkel tuli valgus järjest punktidesse, kus näitlejat ei olnud. Kuna tekst ei toeta, siis luges minu meel need apsudeks.

Imelik oli trummi kasutamine. Mängija just kui liigutas kogu aeg käsi pilli peal, aga kuuendasse ritta sellest mängust kõik ei jõudnud.

Millegipärast tekkis tunne, et originaalis mängitakse tükki hoopis väiksemal laval. Nii jäi tagumise kardina taga toimuvast tegevusest (erinevalt ees olnud ratastoolist oli see välja valgustatud) poolele publikule halvasti nähtavaks.

Saalis naerjaid oli, seega tekst pidi toimima. Alguses kasutatud inimskulptuurid olid huvitavad. Punasel vaibal nuku suremine tehniliselt hea leid, kuigi valgus seda ei toetanud.

Märkused:

☟ 34. (503) Lendteater - ☞Toatüdrukud - (Anykščai, 31.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean Genet

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Tess Pauskar

Tutvustus: Kaks võluvat ja kaunist naist mängivad mängu, mis võib saada ohuks elule. Igavusest, heaolust, alandusest, alaväärsusest, ihast, naudingust – kõigest sellest võib alata mäng. Ja see mäng võib vägagi reaalseks saada, et siis taas sumbuda uude mängu. Lahtuda väsimusse, taas plahvatada, väänduda kõikvõimalikesse vormidesse. Imedes mängureid endasse, moonutades taju – vahedal teral kõnnitakse, kuni…

Hinnang: Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et olen antud lavastust korra juba näinud. Kui kaheksandal märtsil tõin enda väsimuse vabanduseks sõidu läbi paksu lumesaju, siis seekord eelnes 430 kilomeetriline bussisõit palaval suvepäeval. Festivali korraldajad on hädas ajakavast kinnipidamisega, seega hilines lisaks kõigele ka etenduse algus ning oli tunda, et külalisetenduse mängupaik polnud tehniliselt kõige parem, kuigi saal ise on päris hea.

Hämmastab see, et eestikeelset ilma tõlketa etendust vaatas sadakond inimest erinevatest maadest väga tähelepanelikult ja vaikselt. Ootan huviga, kuidas Rootslased sama näidendit mängivad. Tango olin unustanud, aga ka täna mõjus see hästi.

Märkused:

☟ 35. (502) Arlekinas - ☞Hamlet - (Anykščai, 31.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): William Shakespeare

Žaanr: tantsuetendus

Tutvustus: Author's play Hamlet is based on Shakespeare's same name tragedy. With the help of plasticity and body language actors tell a story about fratrical conflict and son's revenge for te murder of his father. The unusual director's solutions, intresting and colorful costumes, the facinating perfomances from actors - these are only some of the reasons why this play is worth seeing.

Hinnang: Esialgu tundus natuke kahtlane, kas tõesti on võimalik ühe tunniga maha mängida Hamlet ilma selleks sõnu kasutamata. Ja oli võimalik. Mõned sõnad ju olid, aga need olid lihtsalt üks osa muusikalisest kujundusest. Kui esimeses pooles tundus seost Hamletiga vähe olema, siis mida edasi, seda täpsemalt asi õigesse rütmi sai.

Kui Hamleti sisu ja peategelased pole vaatajale tuttavad, siis tõenäoliselt ei saa ta ilma korraliku kavaleheta aru. Aga kuna saalis on teatriga väga hästi kursis olevad inimesed, siis sai etendus väga tormilise vastuvõtu.

Märkused:

☟ 36. (501) Vana Baskini Teater - ☞Kas hakkame seksima? - (Hansa Hoov, 26.07.2018) ♥♥♥

Autor(id): Valentin Krasnogorov

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Anne Veesaar, Madis Milling, Pille Pürg, Raivo Mets, Hanna Allsaar

Tutvustus: Vaimuka dialoogiga veidi estraadilik näidend peegeldab lustlikult meeste ja naiste erinevaid ootusi ja lootusi empaatiale, armastusele ja seksile. Lõbusas võtmes lavastus pakub mõlemale sugupoolele olenemata vanusest nii äratundmisrõõmu kui ka naerupahvakuid. Näidendi sotsiaalselt tundlik tekst, mis on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega, toob esile ühiskonnas levinud valehäbi ja puritaanluse ning jutustab paraja muigega suunurgas meie suhtumisest seksi, mis on ometigi oluline alus õnneliku kooselu ja perekonna püsimisel. Äratundmisrõõmu pakuvad nii mõnigi tegelaskuju kui ka selliseid teemad nagu silmakirjalikkus suhetes ja teiste emotsionaalne ning seksuaalne ärakasutamine. Seda kõike läbi kohati ootamatult julge dialoogi ja suhtekoomika. Etendust on mängitud edukalt lisaks Venemaale ka Inglismaal, Indias, Ukrainas, Poolas jne. Etenduse vanusepiirang 16. eluaastat!

Hinnang: Teatri nimi ja etenduse pealkiri müüb hästi. Lausa nii hästi, et juba pool tundi enne algust alustatakse lisatoolide otsimist ja laiali jagamist. Erinevalt teistest teatritest tekitakse lisatoolidega ebavõrdsus. See, kes ostis pileti varakult ja oli kohal varakult, selle ette paigutati mitu rida lisapäid. Samas viimasel minutil ukse taga pileti lunastaja saab koha peaaegu lavale. Ja sinna lubatakse noorukid koos oma õllepudelitega.

Toomas Kall on teinud päris õnnestunud tõlke suutes teksti sisse pookida palju erinevaid vihjeid viimaste kuude sündmustele ja poliitikale. Tõenäoliselt oli originaal sama vaimukas ja vihjeid täis, aga nüüd olid need Eesti publikule kergemini arusaadavad.

Etendusega alustati paari minutilise hilinemisega aga helitehnikat päris korda ei saanud. Ühe ja teise poole kõlarite ärakukkumised ja erinevad sahinad ei olnud nii suurt rahvamassi ning kõrget piletihinda arvestades andestatavad. Eriti, kuna oli tunda helikunstniku päris head maitset ja huvitavat varjundit niigi ebatavalisele tekstile.

Autor on väga hästi suutnud ära peita tegevuskoha ja erinevate rollide omavahelised seosed. Aegajalt antakse vihjeid, aga lõplik tõde saab teada vaid neile, kes poole etenduse pealt ära ei läinud. Tagantjärele tark olles ei saa muidugi kahtlust olla, et ega muja selline dialoogide jada naljalt toimida ei saaks.

Enamuse ajast naersid vaid naised. Ning suures osas naiste üle.

Märkused:

☟ 37. (500) Lendteater - ☞Pasjanss ehk alatu kättemaks - (Lendteater, 24.07.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Väino Uibo

Žaanr: tragikomöödia

Näitlejad: Kaidi Koppel, Airé Pajur, Margus Möll, Aare Sepp

Tutvustus: Kas poliitikal ja prostitutsioonil ongi väga palju vahet? Kes kellega mängib ja kes kellele alatult kätte maksab – võimumängudes vahendeid ei valita! Koht linnavolikogus on nii ihaldatav, et selle nimel tasub vaeva näha!

Hinnang: Nii nagu poliitikaga ikka, kui poolt usud, poolega saad ikka petta. Lugedes kodulehel olevat tutvustust puges põue kahtluseuss - ega siit saa miskit head nahka tulla. Sai küll. Ja kuidas veel sai. Väga silmakirjalik tekst tekitas mitmel korral küsimuse, aga millest tegelikult jutt, millal ometi dialoogi partner saab aru, millest tegelikult jutt käib.

Vanarahvas teab öelda, et kes teisele auku kaevab..., sellel labidas käes. Labidaid lavale ei toodud, aga erinevaid auke kaevati ja barjääre ehitati üsna agaralt. Ning kukuti nii enda kui teiste kaevatud aukudesse. Aga tehti seda ka stiilselt.

Eriti sügavat muljet avaldas Kaidi Koppeli mängitud tasakaalukas endisest õmblustöölisest asjaarmastajast õhukuduja Juta roll ning selle areng vaiksest kodukanast poliitilise mängu ohvriks ning sealt enesekindlaks enda ja perekonna eest võitlejaks. Ülimalt hästi mängitud.

Sama säravalt olid laval ka Aare Sepp ja Margus Mõll. Lavastaja on Aadu ja Juhani rollidele koos näitlejatega leidnud nüansirikkad lahendused.

Tahaksin südamest vabandust paluda, et oma kommentaarides Airé mängitud Marta kohta nii halvasti ütlesin. Oot ...., ülimalt väljapeetud Martast ei rääkinud ma midagi. Keda või mida ma tegelikult maha tegin? .... Olime koos, läksin Konsumist läbi ... ostsin jäätise..... Ah jah, see allahinnatud jäätis oli otsast veeks sulanud ja siis uuesti jääks külmutatud. Kuumal suveõhtul tuleks sagedamini teatris käia, kui oma hambaid "odava" jäätisega murda.

Märkused: Oma viiesajanda teatriblogisse lisatud sissekandesse lubasin lisada kõikide sõprade, tuttavate ja kolleegide kirjalikult esitatud arvustused, kelle suudan sõidu Elvasse piisavalt huvitavaks teha. Väljakuulutatud priipääsmele vaatamata minu ettepanek ei osutunud valituks, saalis olid vaid need tuttavad, kellele minu üleskutse polnud jõudnud.

Viimasel hetkel ära räägitud kaaslase koduteel pajatatud muljetest jäi kõrvu üks seik, mida ma ise polnud saalis tähele pannud aga järele mõeldes tundub, et nii see võis tõesti olla. Nimelt olevat publik jagunenud üsna selgelt mitmeks grupiks. Üks grupp naeris ühe koha peal, teine aga hoopis teise koha peal. Osad vist ei naerund peaaegu üldse (täitsa võib olla, et mina kuulusin sellesse gruppi, kuigi sisemine muie oli minus kogu aeg olemas). Seda, et kogu saal ühel ajal naeraks, väga ei olevat olnud. Minu arvates näitab see väga ilmekalt, kui hästi on osanud autor oma fantaasiasse siduda asju, mis on märgilised vaid Elva inimestele. Kaugemalt tulnu ei pruukinud tragöödiasse põimitud kohalikest naljadest aru saada. Aga naljakalt mõtlemapanevaid kohti leidis vast igaüks.

☟ 38. (499) Vana-Koiola näitering - ☞Vigased peigmehed - (Ülenurme Põllumajandusmuuseum, 22.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Airika Saamo

Žaanr: komöödia

Tutvustus: Külakomöödia E. Vilde "Vigased pruudid" ainetel Eesti Põllumajandusmuuseumi areenil.

Hinnang: Vigaseid pruute on mänginud erinevad trupid väga erinevalt. On tehtud väga tekstitruult, on mängitud vaid meestega, nüüd siis keerati veel üks vint peale ja muudeti pruudid peigmeesteks ja vastupidi. Multikultuurses maailmas pole tegemist millegi uuega, vana ja tuntud Eesti algupärandi kallale minek tekitab kahetisi mõtteid. Kas nii on ikka ilus? Ega soovolinik ei pea sekkuma?

Kui jätta kõrvale uuendatud tekstist tulenevad veidrused (kolm neidu sõidab korraga kosja), siis saab kokku väga huvitava terviku. Kõik rollid mängiti kenasti välja ning naerda sai. Kohati oli paremgi, kui telest tuttav meeste variant, kus profid mängisid naisi. Mehel on ikka kergem mängida vigast peigmeest, kui vigast pruuti.

Lavakujundus piirdus paari pingi, nelja hööveldatud lauajupi ja raamiga. Lihtne kaasa võtta ja lihtne muuta söögilaud vajadusel turuletiks või siis voodiks. Kui vaja pidulikumat keskkonda, siis vanamoodne linane kate ka juurde ning ongi valmis. Lihtsuses peitub võlu.

Ka kostüümid olid tehtud maalähedaselt ning ajastutruult. Rikaste Mulgi tüdrukute meigiga vast mindi natuke liiale, aga muidu silm puhkas. Ei midagi liigset.

☟ 39. (498) Miksteater - ☞Saabastega kass - (Teatri Kodu, 20.07.2018) ♥♥♥

Autor(id): Donald Tomberg

Žaanr: kogupereetendus

Näitlejad: Katrin Kalma, Maria Taimre-Varres, Mari Tammar, Mart Toome (Tallinna Linnateater), Kristo Toots, Marko Mäesaar, Kaido Rannik

Tutvustus: Pojapoeg Mati (Mart Toome) sõidab ühes oma pruudiga ootamatult lapsepõlvekoju, külla vanaisale, kes ühena viimastest ikka veel jonnakalt talu peab. Mati soovib, et vanaisa kirjutaks talu tema nimele, siis saaks selle maha müüa ja linnas oma äri asutada. Isakodus haaravad Matit aga ootamatult vanad mälestused: selle kivi peal armastas ta istuda ja unistada, tolle kase otsas ronida, aida ees muinasjutte ja igasuguseid põnevaid tegelasi välja mõelda... Ja korraga leiabki ta end unenäost, keset muinasjuttu „Saabastega kass“, kus kodukass Miisu (Katrin Kalma) on ootamatult saapad jalga tõmmanud ja vaest Matit juhendama asub. Kassi abiga saab Matist viimaks kuningas. Siis aga võlumaailm kaob ja Mati peab tegema otsuse ning valima. Milliseks tema valik kujuneb?

Hinnang: Alla kümne aastased poisid tüdrukud, mis tundus olema publiku suurim vanusegrupp hääletasid oma jalgadega etenduse üsna kiiresti maha. Nende jaoks oli suurem osa esimesest vaatusest arusaamatu ja seetõttu ka igav. Et oma firmat asutada tahtva noormehe tema vanaisa talu mahamüümisele tulihingeliselt kaasamahita tüdruksõber pole varem lehma näinud ei ole enam mingi enam mingi ime. Publiku seeski oli kindlasti sääraseid palju. Samas Saabastega kassi lugu oli põngerjatele tuttav ning mingil hetkel oskasid nad üsna kergesti ette öelda, mis järgmisena tulemas on.

Noorema publiku suurima poolehoiu saavutasid kass ja inimsööja. Nii imelik kui see ka ei ole oli inimsööja roll tõesti kõige mitmepalgelisem. Ühelt poolt hirmutav, teiselt poolt naljkas.

Muusikaline kujundus erinevate kaane, plaskude, vihmapilli ja torupilliga oli huvitav. Kohati kippus torupill teksti varjutama. Laulud ilmestasid lavastust tublisti.

☟ 40. (497) Vanemuine - ☞Roosi nimi - (Tartu Toomkiriku varemed, 18.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Umberto Eco

Žaanr: draama

Näitlejad: Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk

Tutvustus: Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud.

Hinnang: Kui ma veerand tunni enne algust Toomkiriku varemetesse jõudsin olid kakskümmend üks rida juba publikut täis. Nii tuli koht sisse võtta viimases 23. reas nii umbes 10 meetri kõrgusel maapinnast samal tasandil lavadekoratsiooni ülemise äärega. Nii kaugelt ja kõrgelt kippusid detailid hägustuma ja näitlejad tavapärasest väiksemana tunduvana. Aga samas puhus üleval malbe tuulehiil ja tegi 25+ kraadise palavuse peremini talutavaks. Sääsed ja muud mutukad hoidsid ka madalamat profiili.

Kui päikselit ja sooja ilma viimase kahe nädala jooksul võib pidada veidike ka heaks õnneks, siis mängupaik ise sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Neljateistkümnenda sajandi hõngu oli tunda päris palju. Sellele aitas kaasa võimas dekoratsioon ja lõpus kasutatud elav tuli.

Näidendis kasutatakse päris palju ladina ja itaaliakeelseid väljendeid ja jäetakse need tõlkimata. Ühelt poolt tekitab see veidi segadust, aga teisalt lisab ajastutruudust ja mõtlemisainet. Kavalehel on päris head tõlked ja seletused olemas. Kokkuvõttes kulus 3,5 tundi päris kiiresti.

☟ 41. (496) Luke Mõisa Üritused MTÜ - ☞Luke Venus - (Luke mõisapark, 09.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Ele Millistfer, Anne-Mai Tevahi, Karl Bussov, Ülle Sillamäe

Tutvustus: Lavastaja Janno Puusepp: "Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Oleks huvitav jutustada selle kuju lugu."

Hinnang: Täiesti teistsugune Janno lugu. Tõeline armastusromaan kolme eri vanuses naise ja ühe kunstnikuhingega mehe osalusel. Janno kurtis, et erinevalt tema varasematest töödest ei ole näidendis halba, kurjust, valu ega piina. Samas oli lavastus otsast lõpuni täis armuvalu ja -piina. Lisaks veel ka noore skulptori loomepiinad. Soov armastada ja olla armastatud on ühelt poolt väga helge, aga teisalt närib see nii vana kui noort. Autor on selle suhteliselt lihtsate vahenditega oma tegelaskujudes välja toonud.

Ja need tegelaskujud sobisid näitlejatele suurepäraselt, just kui oleks need neile kirjutatudki. Kõik osalejad oskasid oma rolli nauditavaks teha. Oli näha, et neile meeldis seda teha, mis nad muruvaibaga kaetud laval tegid. Ele kaunis lauluhääl, mis kõlas läbi kogu pargi, Anne-Mai meisterlik stand-up'ilik kiire pooluste vahetamine fantaasia ja reaalsuse vahel, Karli paljasjalgne hulkurist unistaja ning Ülle igikestev noosuslikkus. Nii ühtlast näitlejaansamblit pole tükk aega kogenud.

Kitarristil oli silmatorkavalt igav, aga kui talle anti võimalus mängida, siis tegi ta seda väga kenasti. Iga päev sellist muusikat ju ei kuulaks, aga selle lavastuse helikujunduseks koos linnulauluga oli väga sobiv.

Täna vedas publikul väga ilmaga. Päike valgustas näitlejad kenasti välja ning õhtu edenedes lisas kelmikaid varje ning värve. Ning üle poole etenduse ajast oli looduslik seljasoojendaja parajal võimsusel. Loodan, et ka ülejäänud neljal päeval on ilmataat sama armuline.

Märkused: Peaproov

☟ 42. (495) Lutsu teater - ☞Viimsepäävä läüge - (Lutsu küla, 08.07.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Olavi Ruitlane

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias Kottise

Tutvustus: “Viimsepäävä läüge” on Olavi Ruitlase kirjutatud ja Merle Jäägeri lavastatud halastamatu ja hirmnaljakas võrokeelne tõsieluparoodia. Seda muidugi ainult pealt, sest tükk vastab ka väga tõsistele ja päevakorralistele küsimustele. Näiteks: kuidas jääda rahvana alles inimestest tühjaks jooksnud maapiirkondades, kus rõhuvad tööpuudus, odav Läti alkohol ja lootusetusetunne; kus pole korralikku poodigi, rääkimata elementaarsetest teenustest nagu juuksur või perearst? Kuidas viia elu edasi ilma sünnitusmajata, võib olla mõistetav, aga kuidas teha seda ilma kaaslaseta? Lutsu teatri uuslavastus pakub, et piisava tubliduse juures on kõik võimalik.

Hinnang: See, et väikese küla teater saab oma kolmanda etenduse puupüsti täis (~300) on juba omamoodi näitaja. Kas või siis Janno Rüütle poolt välja pakutud variant, et rahvas teab, millal vihma ei saja. See ilmaennustus toimis ja publik tõusis lõpus püsti nagu oleks tegemist olnud esietendusega.

Kõige keerulisem on aru meelde jätta näidendi pealkirja, Guugli kill, a iks es lennu. Võimalik, et kohalikele ütleb see väljend rohkem. Näidendi lõpus seletati asi korraks ka lahti, aga nii palju ä ja ü tähti kahes sõnas kipuvad ikka segamini minema. Aga lavastuses on kirjakeelt kasutusel piisavalt palju, seega võru keelt peljata küll ei tasu.

Olavi Ruitlane on loonud päris huvitava naistevaba lähituleviku Eesti mudeli ja on selle ilustanud igasugu viguritega ja vürtsitanud mahlakate väljenditega. Asi on nii toredalt üle võlli keeratud, et vaata ja imesta.

Jällegi toodi lavale igasugust huvitavat tehnikat. Jalgrattast muruniidukini, vanast Žigulist Gaz bussini. Õhupumbast ja jooksulindist rääkimata. Ehe ajalugu. Kindlasti on mitmelgi instrumendil rääkida huvitavaid lugusid.

Suveõhtusse on just selliseid naljakaid aga samas tõsiseid lugusid vaja.

☟ 43. (494) Bel-etage - ☞Äratõmbetuli - (Karlova Teater, 01.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Mart Sander

Žaanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Mart Sander, Artur Rehi

Tutvustus: Kaks sünge saladusega maletajat kohtuvad suletud ruumis; nende identiteet ja motiivid muutuvad iga käiguga, mis selles kriminaalses partiis tehakse. Kas mängijad kontrollivad mängu, või on nad ise vaid etturid? Maksavad selles mängus reeglid, või ainult ellujäämine? Kas ainsad ohvrid tuuakse malelaual? Kes lahkub ruumist – kas võitja või kaotaja? Äratõmbetuli on mäng, mis väljub lubatud piiridest.

Mart Sanderi krimitriller, mida kriitika on nimetanud Agatha Christie näidendite väärseks põnevikuks, esietendus USAs ning seda etendati käesoleval kevadel Washington DCs ja New Yorkis. Mart Sanderi kõrval teeb oma debüüdi professionaalse näitlejana ainus USA kõige nimekamasse teatrikooli American Academy of Dramatic Arts (Hollywoodis) sisse saanud ja selle käesoleval aastal lõpetanud eestlane, Jõgeva poiss Artur Rehi. Selles koolis valmistatakse ette filmistaare – AADA vilistlased on läbi aegade olnud nomineeritud parima näitleja või kõrvalosatäitja Osacarile 108 korda! Arturi õpinguid selles prestiižses koolis ei toetanud riik ega kultuurifondid, vaid selle on tasunud kogu rahvas – läbi korjanduste, kampaaniate ning kunstioksjonite. Nüüd on Arturil võimalus näidata eesti publikule oma oskusi läbi selle nõudliku peaosa. Pärast viit etendust Draamateatris ja väikest suvetuuri Eesti linnades sõidab Artur tagasi Hollywoodi, kus teda ootavad uued väljakutsed ning rollid, mis ehk temagi ühel päeval Oscarivõitjate hulka viivad.

Hinnang: Mart Sanderi tekst üllatas positiivselt. Jah see kubises erinevatest klišeedest nii kunsti kui male vallast, aga samas olid need põimitud kokku põnevaks raskesti etteaimatavaks tervikuks. Kui alul mängis Mart iseenda paroodiat televiisiooni kunstioksjonites, siis mida edasi, seda jõudis esile mitmeid käike ette mõtlev peenelt kaalutlev ummikusse aetud mõrvari rolli.

Artur mängis hästi, aga Oskarini on veel palju higi ning pisaraid. Välistada seda ei saa.

Alguses kasutati pisut isegi liiga jõulist helitausta, mis tasapidi hääbus ja lõpus enam tagasi ei tulnud. Seega kokkuvõttes jäi helikujundus lahjaks.

☟ 44. (493) Projekt - ☞Ameeriklane Pariisis - (Cinamon, 28.06.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Craig Lucas, George ja Ira Gershwin, Christopher Wheeldon

Žaanr: muusikal

Tutvustus: See hingematvalt kaunis Tony auhinnaga pärjatud Broadway muusikal, mis on inspireeritud Oscari võitnud MGM-i filmist, räägib põneva loo armastuse avastamisest „Tulede linnas“. Esitlusele tulevad George ja Ira Gershwini suurepärane muusika ja laulutekstid (sh klassikalised hitid nagu “S Wonderful“ ja „I Got Rhythm”), rabavad kostüümid ning hingemattev koreograafia. Rekordilise 28 kriitiku viietärni hinnanguga „Ameeriklane Pariisis“ jõuab meieni Londoni West End-ist.

Jerry Mulligan on Ameerika sõdur, kes püüdleb saavutada edu kunstnikuna linnas, mis särab lootusest ja võimalustest. Pärast esmakordset kohtumist ilusa noorte tantsijaga nimega Lise, muutuvad sõjajärgsed Pariisi tänavad kauni, kaasaegse romantika kunsti, sõpruse ja armastuse taustaks.

Hinnang: Veel üks etendus vaadata läbi kinoekraani. Erinevalt eelnevatest kordadest jäeti kinokülastajad ilma teatri atmosfäärist. Kahe vaatuse vahel tehti küll 15 minutine paus, aga teatri melu ja kutsungeid ei olnud. Alles lõpukummardamise ajal oli mõneks sekundiks publikut näha. Ilma selleta tundus, et mitmes kohas on lihtsalt naeru või aplausi helilint taha monteeritud. Kahjuks ei jagatud seekord täpset infot näitlejate kohta ning isegi teatrimaja, kus ülesvõte tehti. Broadway ja West End on nii üldised terminid.

Minu jaoks oli selles muusikalis liialt palju balletti. Eriti lõpus, kus muu žaanr üsna ära unustati. Tantsu osa venis pikaks ja igavaks, kuigi muusika selle taustal oli suurepärane. Laulud mind eriti ei köitnud paljudest auhindadest hoolimata.

Kinoekraanilt tundus laval liialt palju edasi tagasi sõitvaid uksi, seinu, peegleid ja valgusefektidega üle paisatud ehitiste makette. Suures plaanis kippus tervik kaduma minema. Võimalik, et saalist vadatuna oleks sellesse pidevasse muutumisse sisse kirjutatud sümbolid paremini hoomatavad.

Taustal toimuvad videoefektid olid suurepärased. Väga mitme kihilised. Päris palju aega ja raha on sellesse tõenäoliselt magama pandud. Kolm vaatajat Tartu Cinamoni 4. saalis seda katta kindlasti ei suudaks. Lõpu balletti tegi veidigi talutavaks lava tagaossa kujutatud orkestriauk koos dirigendiga. Väga peenelt välja mängitud ning efektne.

Meeldis see, et videoülekande tehnikud ei olnud liialt vaeva näinud järeltöötlusega (ma ikkagi eeldan, et tegemist ei olnud otseülekandega vaid varem valmis salvestatud videomaterjaliga). Mitmed valgus- ja videomäpingu vead olid taustal nähtavad. Muidugi eks olid just videoülekande tegijad ise võimendasid neid lavameeste pisiapsakaid. Saalis olijatele poleks need ilma suurenduse ja fookuse mingile objektile koondamiseta näha olnud.

☟ 45. (492) Lendteater - ☞Maa poripritsmed pühi suult - (Lendteater, 21.06.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Airé Pajur

Žaanr: draama

Näitlejad: Kaidi Koppel, Irina Radionova, Gunnar Ülper, Kristjan Moorast, Airé Pajur

Tutvustus: Selles lavastuses on tegemist nelja lapsepõlvesõbraga, kelle sõprus proovile pannakse – kõne all on üldinimlikud väärtused, mis seotud ka sotsiaalsete teemadega. On sõprust, on armastust, on vaenu ja kahtlusi – kas tõesti on üks neist suuteline tapma, et saada pärandust?

Hinnang: Rõhutatult must-valge lavakujunduse ja kostüümi taga oli peidus väga palju erinevaid halle varjundeid. Miski ei ole nii nagu esmapilgul paistab. Aga samas on kõik laval toimuv väga eluline. Kohati liialtki valusalt reaalne.

Kavalehelt võib lugeda, et viiest osatäitjast kolmele oli tegu lavadebüüdiga. Publiku hulgas olles sellest küll aru ei saanud. Kõik mängisid oma rolli väga hästi välja. Airé mängitud kirikuõpetaja võib-olla oli pisut teistest üle, aga samas oli see võrreldes teistega ka oluliselt ühekülgsem roll.

Uue elemendina kasutati Lendteatri lavastuses videomäpingut. Gobo või rekvisiidi kasutus oleks kindlasti vaiksem olnud, aga mõnikord võib ju proovida ka tehniliselt keerulisemat lahendust. Visuaal oli kena.

☟ 46. (491) Lendteater - ☞Lõks - (Lendteater, 06.06.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Robert Thomas

Žaanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Margus Möll, Aare Sepp, Imre Vallikivi, Tanja Lääts, Joosep Tosmin, Airé Pajur

Tutvustus: Värske abielumehe rikas naine on jäljetult kadunud. Ahastuses mehe juurde ilmuvad kummalised võõrad, kelle eesmärgid näivad olevat vägagi kahtlased.

Hinnang: Nii tuttav algus ja lõpp aga ikka hoidis tükk põnevil. Tasapidi läheb kõik üha segasemaks. Juurde tuleb huvitavaid tegelaskujusid, aga lõpplahendusele lähemale enne ei saa, kui kord lõppsõnale. Kunagisest Vanemuise etendusest on ligemale pool tekstist välja lõigatud, aga alles jäänu kõnetab ikkagi.

Täismajale mängitud etendus näis näitlejatele palju jõudu andvat. Kõik kuus osatäitjat särasid ja lummasid oma mänguga.

☟ 47. (490) Heino Elleri Muusikakool - ☞Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol - (Laulupeomuuseum, 25.05.2018) ♥♥♥

Autor(id): Juhan Smuul

Žaanr: kontsertetendus

Näitlejad: Liina Tsimmer, Liidia Mägi, An Priks, Joonas Käspert, Kristjan Häggblom, Gustav Nikopensius, Brett Pruunsild, Claudia Manni, Elsa Nagel

Tutvustus: Laulupeomuuseumis Heino Elleri Muusikakooli näitetrupi etendus Juhan Smuuli “Muhulaste imelikud juhtumised juubelilaulupeol” ainetel.

Lavastaja/instseneerija Raivo Adlas

Hinnang: Lavastus sobis väga hästi mängupaika. Mis sest, et merd ei olnud suudeti praamisõit välja tuua küll.

Laulud olid hästi valitud ja veel paremini esitatud. Sõnaline osa jäi natuke lahjaks, kuigi nõukaaegset kalambuuri oli parasjagu.

Noored olid tublid.

Veidi lühikeseks jäi.

☟ 48. (489) Luunja Aidateater - ☞Mikumärdi palju aastaid hiljem - (Luunja kultuurimaja, 16.05.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Kristel Lempu

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Inga Kiudorf, Annika Kallas, Kaire Vahejõe, Sirje Šuškova, Tamur Tensing, Silver Vahejõe, Kahro Lempu, Kristel Lempu, Aadu Raav, Merilin Tasane, Margo Lempu, Triin Lauk, Airin Treiman-Kiveste

Tutvustus: Hugo Raudsepa "Mikumärdi" esietendus Tallinnas Draamastuudios septembris 1929 ehk ligi 89 aastat tagasi. Seda peeti tollel ajal parimaks algupärandikuks naljamänguks, mille kordusetendusi oli sadades.

Võib öelda, et juba ligi sajandi on Hugo Raudsepa "Mikumärdi" algupärandliku ühe talu saagana olnud paljude teadvuses ja inimesed mäletavad, mis selles loos juhtus.

Luunja Aidateatri näitleja Kristel Lempu töötlus algupärandi ainetel toob aga Mikumärdi talu tänapäeva ning laiendab selle loo ja tegelaste taustasid veelgi... Elamust ja äratundmist!

Hinnang: Luunja Aidateater läks tuntud teksti kaasajastamise libedale teele ja uisutas sellest ilma probleemideta üle. Raudsepa tükist võeti sajandeid kestvad inimlikud kujud üle ning vürtsitati need kenasti uuema aja soolaga üle. Uus tekst on üsna valmis selleks, et seda originaaligi kombel sadu kordi erinevatel lavadel mängida. Tõsi iga aastaga väheneb noorte teadmine, mis on talu, talutööd, kartul, mardikas, puhas õhk, ehal käimine jne. Nii võib osutuda, et päris 90 aastat publikumenu Mikumärdi uus versioon ei saa.. Aga kindlasti on antud näidend noortele paremini mõistetav.

Kaire Vahejõe mängitud Sylvia peaaegu lõpuni püsinud väliseestlase aktsent oli nauditav, kuigi esimesel hetkel tundus vana illusiooni lõhkuvalt.

Järjekordselt saab minu kiituse osaliseks Aadu Raav, seekord siis Mikumärdi sulase rolli eest. Jään huviga ootama, millega ta järgmises lavastuses üllatada võib. (Sise)Monoloog "minna või mitte minna - minna" oli ülimalt perfektselt välja mängitud.

Autori loodud Tihniku Tiiu tegelaskuju köidab väga osavalt kokku uue ja vana Mikumärdi. Põgusal vaatamisel ei oleks nagu midagi erilist, aga üsna pea tekib seosetutest lausetest sügavamõtteline väga sisukas roll. Võib-olla ei ole ma lõpuni erapooletu, sest oli minulgi väike osa Tihniku Tiiu jalatsite ja kübara tekkeloos. Mulle väga meeldis, mis Sirje minu kogutud kasetohust valmis meisterdas ning neist oma rolli sisemise väe leidis.

☟ 49. (488) Nullteater - ☞Hauakaevaja - (Tartu Uus Teater, 02.05.2018) ♥♥♥

Autor(id): Andželika Roška, Shakespeare

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Karl Edgar Tammi (Teater Must Kast), Mira Gaydarova (Bulgaaria)

Tutvustus: "Täna mängitakse teatris – lõpuks! - „Hamletit”. Hamlet - see on roll, mida ma olen kogu elu mängida igatsenud... Roll, mis pani mind maalimisest loobuma ja tõi teatri juurde. Ja täna mängin ma... hauakaevajat. Lõbus, eks ole? Te ootate minult hoopis midagi muud... Kas pole?"

__

Teatris esietendub W. Shakespeare'i "Hamlet". Noor Näitleja, kes on unistanud mängida Taani printsi, peab etendama episoodilist Hauakaevaja rolli.

Meie silme ees avaneb andekas, Shakespeare'i mõõtu näitleja, kellele pole antud võimalust ennast näidata. Hamleti kuulus küsimus "olla või mitte olla" asendub näitleja jaoks dilemmaga "olla või mitte olla laval".

Näitleja etendab oma dramaatilise loo, oma Opheliast /Mirast, oma tiibadest ja potensiaalist, mille elu ja teater lühemaks lõiganud.

See on näidend sellest kui halastamatult hävitatakse andekate inimeste elusid ja muudetakse nad omaenese elu hauakaevajateks.

Lavastaja IRAKLI GOGIA: Pärast edukat "Morfiumi" lavastust Genialistide klubis on Gruusia lavastaja Irakli Gogia taaskord Tartus. Gogia on õppinud klassikalise ja kaasaegse teatri lavastamist Shota Rustaveli nimelises teatri- ja filmiülikoolis Tbilisis (BA ja MA). Iraklil on töötanud Rustaveli rahvusteatris (Tbilisis), Marjanishvili rahvusteatris (Tbilisis), Griboedovi Riiklikus Vene draamateatris (Tbilisis), Vabaduse teatris (Tbilisi), Metekhi teatris (Tbilisi), Poti Riiklikus Draamateatris ja teistes.

Aastal 2003 asutas ta "Akhali Teatri" ("Uus teater"). Esimene väljatoodud lavastus oli "Veider teatrimaailm", mis põhineb prantsuse näitekirjaniku Marcel Mithoise teosel. Aastal 2004 sai ta auhinna aasta parima lavastaja tiitli lavastuse "Veider teatrimaailm" eest ja eriauhinna uue teatri loomise eest. Pärast magistriõpingute lõpetamist 2006. aastal alustas Irakli Gogia tööd kunstilise juhina Shalva Dadiani Zugdidi Riiklikus Draamateatris. Selles teatris lavastas ta enam kui 10 etendust, millest kõige edukamad olid: "Auschwitz", Rahvusvahelise etenduskunsti festivali "High Fest" (Jerevan, 2009) laureaat ja draamalavastus "Zarathustra", millele anti peapreemia Gruusia teatriliidu parima lavastaja ja parima lavastuse auhind. Hetkel on Gogia Sandro Akhmeteli nimelise Tbilisi Riikliku Draamateatri kunstiline juht. Irakli Gogia samuti tegev erinevate kunstiprojektidega ning teeb doktorikraadi Euroopa teatrihariduse teemal.

2015. aastal koostöös Kalev Kuduga asutati Eesti-Gruusia Kunstikeskus, mis viib läbi kahe riigi vahelisi koostööprojekte.

Hinnang: Nullteatri idee meeldib. Väheste vahenditega ning publikut kaasates on võimalik teha väga sügavmõttelisi lavastusi. Ning projekti on võimalik kaasata tegelesi, kes igapäevaselt eesti keelt ei kõnele. Valgustamisel publiku abi kasutamine oli väga vahva. Publiku tehtud taustamuusika oli ka hea, kuigi selles projektis kaasalöömine oli vaevarikas.

☟ 50. (487) Projekt - ☞Väike Nõid ja Väiksem Nõid - (Laulupeomuuseum, 01.05.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Otfried Preussler´i ainetel

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: noored

Tutvustus: Tartu Laulupeomuuseumi näitemängustuudiumi ja Luunja Aidateatri noortestuudio AIDAKE ühislavastus

Hinnang: Alguses tundusid lapsed veidi kanged ja ärevil, aga mida edasi seda vabamalt end laval tundsid.

Lavastaja päris hea idee, et mitte teha klassikalist Väikest nõida, mida on läbi aegade ikka ja jälle mängitud. Selline ajas liikumise ning uue tegelase lisamine andis vaatamisrõõmu vanematelegi.

Kiita tuleb kostüümide tegijaid ning grimeerijaid. Lavale saadi väga kirev seltskond. Tegelikult oli ka väga huvitav muusika valik. Arvestades näitlejate vanust oleks oodanud rohkem lastelaule, aga valikusse sattunud saksakeelsed laulud mõjusid värkendavalt.

Kui tulevärk oleks käivitunud õigeaegselt oleks etendus väga efektselt lõppenud. Samas mine tea, ehk oli noorte tervisele mõeldes parem, et nad ei pidanud nii tumedas suitsupilves lõputantsu tegema.

☟ 51. (486) Vilde Teater - ☞Kuidas kuningas kuu peale kippus - (ERM, 25.04.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Joachim Knauth

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Mait Trink, Janno Puusepp, Algis Astmäe, Rein Annuk, Anne-Mai Tevahi, Kristiina Metsanurk, Ane Purgas, Kristjan Kaarjärv, Andrus Novoseltsev

Tutvustus: ilde teatri koguperelavastus on mõeldud nii noorele kui vanale Kuu peale kippujale.

Uskumatu ja õpetlik lugu „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ toetub Pärsia muinasjutule. Ja nagu muinasjutus ikka, on läikiva ja sätendava pinna all peidus sügavad allhoovused, uskumatult värvikad tegelased, ootamatud pöörded, varjatud ja avalikud saladused, ja mis siin salata, leidub ka kavalaid käike.

Hinnang: Juba teist korda hindan näidendit "Kuidas kuningas kuu peale kippus" viie tärniga, kuigi aastaid tagasi telekas jooksnud versioon jättis mind toona üsna külmaks. Kaheksa aastat tagasi rabasid mind Vanemuise lavastuses kasutatud lapsed täna kostüümid ja amatöörnäitlejate ühtlane hea tase.

Koolivennale kuninga roll sobis suurepäraselt. Sõbralikult jäärapäise unistaja roll tundus väga loomulikuna. Andrus on venna varjust välja saanud ning jätab järjest parema mulje. Tegelikult on heameel kõigi antud etenduses ülesastunud Vilde teatri näitlejate üle. Kogupere lavastuses mängida ei ole sugugi lihtne.

Kostümeerija suutis publiku pilgud näitlejate seljas olevate riiete detailidele suunata. Olgu selleks siis seppa metallrõngastest peakate, onu maalitud lips, kingseppa naise nõiduslik mantel, kokka rebitud käisega särk, tiisleri üleserva õmblusega püksid, kuninga turban, Skaramuzi mustvalge liibuv kostüüm koos silmatorkavate võltsripsmetega.

Tehniliselt antud etendus sobis antud saali. Eriti meeldis lavapoodiumite oskuslik kasutamine nii alt kui pealt. Laest alla rippuvad kiiged jäid veidi mõistastuslikuks. Nii hea valguspargiga pole Vilde teater vist varem etendusi teinudki. Värviliste liikuvpeade võimalusi ei kasutatud ära aga must-valge valguspilt sobis ka päris hästi. Ugala nõidusliku kuuni on pikk tee veel minna. Kastidest torni ehitamine jäi veidi lapsikuks aga kokkuvarisemine oli veenev.

Veidi tundsin puudust lõpurepliigist "Ta siiski lendab". Kardan, et lastele ei pruukinud kohale jõuda, et riidekangaga immiteeriti puust linnuga lendamist.

☟ 52. (485) Tartu Üliõpilasteater - ☞Sherlock Holmes: Igavesed pärlid - (TÜ Üliõpilasmaja, 20.04.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Sir Arthur Conan Doyle

Žaanr: kriminaaldraama

Näitlejad: Jass-Kalev Mäe, Taavi Pleiats, Merjam Ahmet, Margaret Loik, Merilyn Elge, Merili Viks, Jörgen Sinka, Maarja Mõts

Tutvustus: Sherlock Holmes on masenduses: tal ei ole uut juhtumit, tal ei ole tööd, millega oma päevi täita. Lihtsalt olesklemine ja rutiin närivad teda. Doktor Watson on seevastu kummitava mineviku ja aastate eest kohatud salapärase naise mälestuse haardes. Hetkelisse madalseisu toob vaheldust aga noor daam oma mõistatusega, mida pole võimalik lahendamata jätta. Nii asuvad Holmes ja Watson tegutsema.

Tänapäeva inimene on karjääriinimene, kes palub, et talle antaks tööd ja võimalust enda võimekust igal juhul demonstreerida. Tema võrdkujuks võib olla Sherlock Holmes, keda hirmutab puhkus rohkem kui püstolikuulid. Vähem on neid, kes küsivad, mis koht on elus armastusel ja milline seos on sellel edukusega. Vähemuse esindajaks võib lugeda doktor Watsonit, kelle maailm on tunduvalt tundeküllasem kui ta sõbral.

Tartu Üliõpilasteatri uuslavastus "Sherlock Holmes: Igavesed pärlid" võtab Arthur Conan Doyle’i maailmakuulsa detektiiviloo ja paneb selle laval elama. Dramatiseering põhineb romaanil "Nelja märk", mille puhul on ühelt poolt jälgitud originaalitruudust, teisalt aga lisatud omaloomingut, et luua lugu, mida pole varem jutustatud. Nii üritame saada vastust küsimusele: mis siis on lõpuks need väärtused, mis tegelikult loevad.

Hinnang: Üle kolme aasta järjekordne Üliõpilasteatri tükk, mida julgeks teistelegi soovitada, seda olenemata sellest, et noored ei oska algusajast kinni pidada, viimasel pingireal on veidi ohtlik istuda ning kohati arvavad näitlejad, et nad peavad rääkima võimenduseta tervele amfiteatrile.. Kõrvale on jäetud kunsti tegemine kunsti pärast ning tulemus on väga hea.

Meeldis algusesse paigutatud kirglik tango, võrukeelne aurupaadiomaniku abikaasa, hirmust värisev Sholto, kõrvuni armunud dr Watson, tantsisklevad kerjustüdrukud jne. Nagu kavaleht lubas siis originaaltekstile suhteliselt turuuks jäädes suudeti vimkasid päris mitu sisse poetada.

Märkused: Esietendus

☟ 53. (484) Ugala - ☞Tuul kuu pealt - (Ugala, 20.04.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Eric Linklater

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Laura Kalle, Laura Peterson (Theatrum), Ringo Ramul, Vallo Kirs, Karl Robert Saaremäe (külalisena), Triinu Meriste, Jaana Kena, Aarne Soro, Tarvo Vridolin

Tutvustus: “Kui kuu peal puhub tuul, peab olema väga ettevaatlik. Kui see tuul on kuri ja teie olete üleannetud, puhub tuul kuu pealt otse teie südametesse ja siis ei jäägi muud üle, kui terve aasta ulakad olla.”

Keskeltläbi külas elavad õed Dinah (Laura Peterson) ja Dorinda (Laura Kalle). Nende isa suundub Bombardiasse sõjaretkele ja manitseb tütreid enda äraolekul kenasti käituma. Tüdrukud aga avastavad, et hoopis lihtsam on olla sõnakuulmatu kui viks ja viisakas. Nad saavad isa hoiatusest äraspidist julgustust ja tunnevad, kuidas kihk ulakas olla nende sees järjest kasvab. Tüdrukud söövad oma guvernandi, preili Serendipi meelehärmiks üüratuid toidukoguseid ja lähevad tülli Keskeltläbi küla elanikega.

Solvunult hauvad nad metsas elava emand Krõnksu kaasabil külarahvale karmi kättemaksu ja satuvad endalegi ootamatult üha kummalisematesse sekeldustesse nii oma kodukülas kui ka sellest tuhandeid kilomeetreid eemal. Ohtlike sündmuste keerises hakkavad Dinah ja Dorinda mõistma, milline väärtus on tegelikult vabadusel ja mis võib olla vabadusest ilma jäämise hind.

Mastaapne lavakujundus, mille autoriks on Annika Lindemann, paneb proovile Ugala renoveeritud teatrilava tehnilise võimekuse ja on ka põhjuseks, miks lavastust mängitakse kevadel ainult kodusaalis Viljandis.

Laval saab näha tõeliselt kirjut tegelaste plejaadi: näitlejaid on kõigest üheksa, kuid mängitavaid rolle üle paarikümne. Kiiretele rollivahetustele aitab kaasa kostüümikunstnik Neoon Musta fantaasialooming, mille abil tuuakse publiku ette teiste hulgas näiteks lendav pistrik (Vallo Kirs), vanglafanaatikust isevalitseja krahv Hulago Bloot (Aarne Soro) ja kaevamissõltlastest sapöörid (Jaana Kena ja Triinu Meriste). Nõtke ja sitke puuma rollis teeb külalisena kaasa Karl Robert Saaremäe, ulakate tüdrukute isa, kes õigupoolest selle sekeldusejada käivitab, mängib Tarvo Vridolin ja sarmika guvernandina, kes kogu segadust üritab ohjes hoida, astub üles Ringo Ramul.

Eric Linklateri romaani on dramatiseerinud Liis Aedmaa, lavastuse originaalmuusika autoriks on Lauri Lüdimois, animatsioonide autoriks on Katre Sulane, valguskujunduse loob Villu Konrad ja lavastuskoreograafina teeb Ugalas debüüdi Anni Zupping.

“Sageli, kui me enda arvates hästi käitume, ütleb mõni täiskasvanu, et me oleme ikka väga ulakad olnud. Nii ongi päris keeruline aru saada, et mis või kuidas.”

Briti lastekirjaniku Eric Linklateri romaan “Tuul kuu pealt” ilmus 1944. aastal, vahetult enne Teise maailmasõja lõppu. Samal aastal pälvis kirjanik teose eest Briti raamatukogutöötajate Carnegie auhinna.

Marika Palmi lavastajatee Ugala teatris algas diplomilavastusega “Unista!tud”, millele järgnesid mänguline lastelavastus “Printsess Luluu ja härra Kere” ja Salme Reegi preemia pälvinud noortemuusikal “Moraal”.

Lavastuses kasutatakse maagiat ja tuleb ette hulgaliselt äpardusi.

Hinnang: Tehnilise poolega on tõesti vaeva nähtud ja seda tasub vaatama minna. Lummav tähistaevas ja rääkiv täiskuu tõmbasid pilgu endale.

Kõige parema rolli tegi Ringo Ramul, kelle mängitud guvernand oli üllatavalt ehtne. Minu pettis igatahes korralikult ära. Samas igal näitlejal oli vähemalt üks roll, mis kostüümimeistri toel hästi välja tuli.

Laste jaoks tundus esimene vaatus veidi väsitav ja igav olema, sest salaja telefonist kella vaatajaid oli ikka päris palju. Samas teises vaatuses oli tempo kiirem, tegevust rohkem. Kuue aastastele vast veidi pikk.

Kahju, et praegune etendus läks vaid poolele saalile.

☟ 54. (483) Vanemuine - ☞Medeia - (Sadamateater, 04.04.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiit Palu

Žaanr: tragöödia

Näitlejad: Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv

Tutvustus: Medeia on Gruusia kuninga tütar. Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku. Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa. Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse. Medeia peab nüüd klaarima kõik arved.

Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused. Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume. Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel oma üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid.

Hinnang: Iidse loo tõlgendamisega ja publikule omakorda tõlgenamiseks andmisega on päris palju vaeva nähtud. Kõik rollid on jaotatud naiste vahel - olgu selleks kuningas, vapper meresõitja, armunud kaunitar või koor. Ainsaks dekoratsiooniks on lae alla riputatud tuulekell sõlmi täis koormarihmaga.

Kui esmapilgul on kõik näitlejad riietatud masendavasse musta, siis lähemal vaatamisel on rõivastel väga palju detaile ja ootamatuid värvilaike. Sama provokatiivne kui tekst ja dekoratsioon.

Võib-olla liialt palju monoloogi, aga samas monoloogid trumpasid dialoogid üle. Iidsed asjad on ikka jutustaja ümberjutustus.

Grimm on üsna õudustäratav. Palju õudsam kui traagiline lugu, millest lavastus jutustab. Lihast ja luust inimeste koletisteks muundamine on liigne.

☟ 55. (482) Reola Noorte Näitetrupp - ☞Prints ilma maata - (Reola Kultuurimaja, 23.03.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Helga Nõu, Piibe Leiger

Žaanr: draama

Näitlejad: Birgit Paidre, Andren Kaju, Grete Muni, Liisa-Lotte Pehter, Ele-Liis Evestus, Karel Udras, Karel Keis, Karl Andreas Puniste, Kahru Männik, Artur Tamm

Tutvustus: Näidend tänapäeva noortest

Hinnang: Tõsine lugu tänapäeva koolist. Tark pois tunneb end ahistatuna nii õpetajate (tundides ei ole midagi teha) kui kaasõpilaste poolt. Tunnustuse vajadus jääb täitmata. Nii jõutaksegi lõpuks olukorda, kus tunnustuse saamiseks hakatakse käituma enesehävituslikult. Kui vaid suudaks selliseid hädas olijaid varem märgata ja neid aidata.

Lavastus oleks tahtnud paari läbimängu enne etendumist veel, et heli ja valgus saanuks paika loksuda. Nüüd tekkisid mõned imelikud pausid ja valgus jutustas mingit teist lugu.

Poisid said hiilata.

Märkused: Õige otsus kaks tükki ühel õhtul ära mängida.

☟ 56. (481) Reola Noorte Näitetrupp - ☞Signaal - kolm vilet - (Reola Kultuurimaja, 23.03.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Richard Uudsemaa

Žaanr: draama

Näitlejad: Andren Kaju, Grete Muni, Liisa-Lotte Pehter, Ele-Liis Evestus, Karel Udras, Karel Keis

Tutvustus: Aastast 1967 pärit näidend nõukogude noortest. Tegevus keerleb ümber kergejõustiku treeningute planeerimise ja murelivaraste lõksu meelitamise.

Hinnang: Noored näitlejad said eelmise sajandi tegelaskujudega päris hästi hakkama. Arvata võib, et vanamoodne tekst pani neid õlgu kehitama aga nüüdseks suutsid nad üsna ajastutruult esineda. Mis sest et tekst läks veidi meelest ära või sassi.

Väga uhke dekoratsioon. Valguspilt oli päris hea.

☟ 57. (480) Lendteater - ☞Toatüdrukud - (Lendteater, 08.03.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Jean Genet

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Tess Pauskar

Tutvustus: Kaks võluvat ja kaunist naist mängivad mängu, mis võib saada ohuks elule. Igavusest, heaolust, alandusest, alaväärsusest, ihast, naudingust – kõigest sellest võib alata mäng. Ja see mäng võib vägagi reaalseks saada, et siis taas sumbuda uude mängu. Lahtuda väsimusse, taas plahvatada, väänduda kõikvõimalikesse vomidesse. Imedes mängureid endasse, moonutades taju-vahedal teral kõnnitakse, kuni…

Hinnang: Lavastaja poolt on olnud päris julge ettevõtmine teha kolmele näitlejale kirjutatud näidendist lavastus kahe osatäitjaga lisades sinna veel ka neljanda tegelase. Üleminek ühelt rollilt teisele käis väga kiiresti ning nii oli pärast veerandtunnist autojuhtimist pimedas jäisel ja tuisusel kruusateel üsna keeruline jälgida kes on parajasti kes.

Lavakujunduses kasutatud kaheosaline kilesein oli päras huvitav lahendus. Võimaldas mõningast varjuteatrit, ruumide (köök, rõdu) eristamist ja mõrvamüsteeriumi skitseerimist. Kostüümide vahetusi selle õhukese vaheseina taga oli veidi liiast. Sügavmõtteline killustunud inimeste ümberkehastumine kippus veidi viiekümne halli varjundi taha peitu jääma.

Meeldis muusikaline kujundus. Väga mitmekesine valik, eriti tango.

Näitlejad olid tublid, et suutsid teise vaatuse alguses end jutustama unustanud publiku jutuvada murda. Loodetavasti oli varasematel etendustel teatrisõbralikum publik.

☟ 58. (479) Rakvere Teater - ☞Hullemast hullem - (Vanemuise väike maja, 07.03.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Henry Lewis, Henry Shields ja Jonathan Sayer

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Tutvustus: Proovid on lõppenud, kostüümid on valmis, lavakujundus paigas, tekst peas. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult sisse harrastajate uuslavastuse „Mõrv Havershami mõisas”. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks.

Kuid kuidas etendada 1920ndate mõrvamüsteeriumi, kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile.

Lavastus toob vaatajani kõik peened nüansid, millest sõltub teatriime võimalikkus. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Hinnang: Neiu minu ees ütles pärast esimest vaatust "Haltuura" ja lahkus. Ka mina olen seda halvamaigulist sõna oma arvustustes kasutanud. Seekord ma seda siiski ei teks. Selleks, et nii halvasti mängida peab tõsiselt vaeva nägema - lihtsalt haltuurat tehes oleks tulemus kordi halvem. Iga "apsaka" taga oli näha, kui raske antud etendus tehniliselt oli. Mitte ainult lavatehniliselt vaid ka näitlejameisterlikkuse poolest. Kindlasti oleks saanud veel paremini, aga millal ei saaks.

Kuulsin enne teise vaatuse algust ka kohalejääja kommentaari "Enam iial Rakvere teatri etendustele ei tule". Võin kindlalt väita, et Rakvere teater on teinud oluliselt halvemaid lavastusi ("Vanaema juues" näiteks), keskpäraseid lavastusi, kuid kindlasti ka väga häid lavastusi. See, et nad napilt Londoni kolleegidele etenduse "39 astet" mängisel alla jäid, ei tee kindlasti halba teatrit. Minule on ülimalt meeldinud nende "8 armastavad naist", "Lendas üle käopesa", "Oskar ja Roosamanna..". Kindlasti tasub end nende töödega kursis pidada ja võimalusel nautida etendusi nende kodusaalis. Üldse teeb nukraks see, et paari ebaõnnestunud lavastuse põhjal sarjatakse maapõhja terve teater. Ilma ebaõnnestumisteta poleks ju ka õnnestumisi. Aeg-ajalt ajab kopsu üle maksa ka suurte tegijate (Estonia, Draamateater) ülistamine. Ka neil on nõrku lavastusi.

Otsus Rakvere teatri piletisadu ära kasutada tekkis 30 minutit enne etenduse algust. Olin küll päev varem pilgu üle tutvustuse lasknud ja Piletimaailmas vabu kohti vaadanud, aga otsus, et lähen tekkis ikkagi viimasel minutil. Nõnda jõudsin teatrisaalis maha istuda pelgalt paar minutit enne seitset, pea erinevaid päeva mõtteid täis. Kui esimene kutsuv kell lühikeseks jäi ja sellele siis hekeks Vanemuise kutsungi katke järgnes ei osanud midagi arvata. Kui aga üks prožektor oma elu elama hakkas, siis plahvatas esimesena pähe mälestus Postimehe artiklist, kus räägiti ühest Vanemuise tüki elektrikatkestuse tõttu pooleli jäämisest. Kõhklused, et etendus võib ära jääda süvenisid, kui lavamehe moodi mees oma tahvelarvutiga valgustit taltsutama tuli ning mõned minutid hiljem telefonid kinni panna käskis. Alles hetk hiljem tabasin, end äratundmiselt, et etendus juba käis. Teater teatris on ju alati intrigeeriv.

Muidugi mängiti mõned kohad üle ja nii mõneski kohas oli vaatajana ebamugav. Tervik oli siiski kõvasti üle keskmise. Pool saali naeris laginal - pinete maandamisega saadi edukalt hakkama. See, et kaheksa armastavat naist taustal läbi kumas andis tükile omamoodi vürtsi juurde. Kariibi mere piraatide muusika kasutamine vehklemissteenis oli andekas leid. Ning tegelikult Metallica sobis ka päris hästi.

☟ 59. (478) VAT Teater - ☞Müller peab lahkuma! - (Vanemuise väike maja, 02.03.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Lutz Hübner

Žaanr: draama

Näitlejad: Elina Reinold, Liisa Pulk, Maria Avdjuško, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Tanel Saar

Tutvustus: Lapsesuu ei valeta. Aga lapsevanema oma?

Lapsevanemad on kogunenud klassijuhataja tundi selge eesmärgiga - tagandada õpetaja Müller! Klassijuhataja on kaotanud klassi üle igasuguse kontrolli ning toetava õppekeskkonna asemel valitseb anarhia. Kurjad keeled räägivad, et selle taga on probleemid õpetaja isiklikus elus. Lapsevanemad ei saa silmi kinni pigistada, kui mängus on nende maimukeste tulevikuväljavaated. Nende ehmatuseks ei kavatse kogenud pedagoog aga oma saatusega leppida, vaid asub vasturünnakule.

Tuntud saksa autor Lutz Hübner kirjeldab terava huumoriga lapsevanemate heitlusi haridusmaastikul. Eduühiskonnas tähendab heasse kooli pääsemine helge tuleviku kindlustamist. Seepärast tormavad täiskasvanud lahingusse nii raevukalt, et tasapisi hakkab segamini minema, kelle nimel üldse võideldakse. Selles sõjas on rindejooned ammu segamini paisatud. Enam ei saa sellestki aru, kas pedagoog on liitlase või vastase rollis. Kellel oleks seejuures veel jaksu pärida, mida lapsed ise soovivad?

"Müller peab lahkuma!" jõudis Saksamaal lavalaudadele 2010. aastal ja osutus suureks hitiks. 2015. aastal valmis näidendi põhjal ka menufilm. Eesti lavaversioonis asub südika õpetaja Mülleri rolli Elina Reinold.

Hinnang: Olles viimased 38+ aastat kooliga ühes või teises rollis seotud ei ole Saksa koolisüsteemi tutvustavas (kritiseerivas) teatritükis midagi uut. Eriti kui vaadata arenguid viimasel kümnendil. Ikka ja jälle leidub vanemaid, kes teevad laste asemel koolitöid või siis kooli töttavad, kui kuulevad kedagi tema imelapsest halvasti rääkivat. Olgu selleks siis klassikaaslane, õpetaja, kooli töötaja või mõni lapsevanem. Kui kerge on tänapäeval tõsta mässu õpetaja vastu. Küll on ta liialt kuri, annab liialt palju koduseid töid või panevad halbu hindeid (sh nelju).

Muidugi ega õpetajad ei ole inglid. Kui palju nad ka ei pingutaks, ikka jäävad nad inimesteks, kellel on omad vead ja head. Ka nemad libastuvad. Küll klatsivad oma õpilaste teadmisi kolleegidega, võrdlevad laste oskusi nende vanemate kooliaegsete võimetega, ütlevad halvasti või lähevad kergema vastupanu teed ning lasevad õpilastel suurelt ekraanilt filme vaadata või arvutimänge mängida.

Aga õpetajate inimlikest vigadest on palju hullem hinnete pärast õppimine. Õpilased on ära õppinud viie piires keskmise hinde arvutamise ja teavad, et kui üks viis käes, siis koondhinde saamiseks võib vabalt ka ühe juurde saada. Samas ega paljud vanemad selle matemaatikaga rahul ei ole, nemad tahavad kokku saada vähemalt nelja. Ning üks viie kõrval näitab ju selgesti õpetaja kiuslikust - ei ole võimalik, et nii tark laps asjast aru ei saa, kui ikka õpetaja õpetaks.

Väga hästi kirjutatud näidend. Hea lavastus mitmete heade rollidega. Väike ruum, vähe tegelasi aga nii palju erinevaid kooli ning lastega seotud stampe. Väheste vahenditega öeldi palju. Mitmed kandvad pausid mängiti suurepäraselt välja. Ning muidugi erinevate tegelaskujude piinlikkuse väljendamine oli super.

Kahjuks kardan, et paljudele publiku seest on tegemist kui veega hane selga. Mugavas teatritoolis oli hea teiste üle naerda ja parastada. Aga ega kodust olukorda see ei muuda, veel vähem koolis. Teiste vigadest õppimine on ülimalt keeruline. Samas kui saalis leidub paar inimest, kelle paneb nii igapäevane asi mõtlema ning ka vastavalt tegutsema, siis on autorid oma tasu kuhjaga kätte saanud.

☟ 60. (477) Projekt - ☞Mis see E. tähendab? - (Õlletare, 14.02.2018) ♥♥

Autor(id): Raivo E. Tamm

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Raivo E. Tamm

Tutvustus: Tartu Aleksandril on au esitleda Raivo E. Tamme uut monolavastust, mis räägib oma peategelase kujunemisest, lapsepõlvest, vanaisast, Esimesest maailmasõjast, Wabadussõjast ja Eestist.

“Soovin rääkida oma isast, kelle tõttu on mul selline nimi, nagu ta mul on,” ütleb Tamm. ”Samuti isiksustest ja tänasel päeval isiksuste aina vähemaks jäämisest.”

Hinnang: Seekord läks Raivo lati alt läbi. Eriti kui see peaks tõsi olema, et pooled lood etenduses "Mina olin Ivo Linna" juba ära räägiti. Iseenesest on Raivo hea jutuvestja ja koomiliste liigutustega, aga ponnistustele vaatamata lavastusest ühtset tervikut ei tekkinud. Lihtsalt paar eraldiseisvat veidi ennast kiitvat lugu. Igav ei hakanud aga teatrimaagijat ei tekkinud.

☟ 61. (476) Seasaare teater - ☞Missioon - (Seasaare teater, 02.02.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: draama

Näitlejad: Reet Raudsepp, Ane Purgas

Tutvustus: Öeldakse, et uusi lugusid ei ole olemas. Ka see ei ole uus lugu. See on tavaline lugu inimestest, kes on tavaliselt ebaõiglased ja nendest, kellega on tavaliselt käitutud ebaõiglaselt. Kui terve elu on ebaõiglane kas see on siis norm? Kuigi antud loos on kaks naist võib seal väga vabalt olla ka mehi, lapsi, vanureid, koduloomi, sest iga akna taga on valu.

See on see moment, kui sulle meenub üks asi ja teine asi. Laviinina tulevad mälestused ja muudkui materdavad. Muutuvad aina tõelisemaks. Nii tõeliseks, et neid saab katsuda. Iga akna taga on valu. Eriti valus on seal kolmandal korrusel kus elab Hing.

Hinnang: Väga minimistlik lavastus. Kohati nii minimalistlik, et ei saa aru, kus tegevus toimub. Või siis mitut erinevat rolli ikkagi kumbki laval olnud näitleja mängis. Samas on just selles väheste vahendite kasutamises selle lavastuse võlu. Kui juurde oleks toonud paar näitlejat, siis oleks tõenäoliselt pool sõnumist kaduma läinud.

Päris mõtlemapanev on ka pealkirja valik. Kas tegu on vastutusrikka ülesandega või siis eriülesandega diplomaatilise delegatsiooniga. Kas tegevust juhib naiste sisemine missioon või siis sõjaväelise ülesandega.

Esmapilgul tundub iga akna taga valu nägemine must ja masendav. Samas kõigi keeruliste sündmuste kiuste jääb mulje, et autor on teemale lähenenud üsna optimistlikult - päriselu saab olla veel masendavam. Suhete sasipuntra lahtiharutamine ei ole sugugi lihtne. Kui mõistus saab aru, et võiks asja sinna paika jätta ning probleemid seljataha, siis hing ei anna rahu.

Publiku seast küll näha ei olnud, et tegemist on amatörnäitlejatega. Kõik oli mängitud väga hästi.

Märkused: Esietendus. Aitäh Jannole ja Triinule transpordi organiseerimise eest.

☟ 62. (475) Häädemeeste Huviteater - ☞Enesetapja - (Võru Kannel, 28.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Nikolai Erdman

Žaanr: farss

Näitlejad: Ivo Eesmäe, Marju Aasma, Tea Raap, Toomas Vassiljev, Aule Kink, Eve Koppel, Algis Perens, Kuuno Muru, Taivo Luik, Meelis Müür

Tutvustus: Kuna paberkujul kavalehte ümber kirjutada ei viitsinud, siis lisan siia fragmendi NO57 tutvustusest aastast 2013, mil Ojasoo ja Semper Vene teatris sama tüviteksiga vaeva nägid..

Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.

Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.

Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.

Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.

Hinnang: Mina ei suutnud laval nähtavat komöödiana võtta. Kuigi butafoor ja kostüümid sellele tõsiselt rõhusid. Minu jaoks on tegemist pigem ikka tragöödiaga. Ei mitte pelgalt selle pärast, et peategelane surma saab, vaid pigem seetõttu, et kuidas nii paljud inimesed haarasid kinni teise inimese murest ning mõtlematult öeldud sõnadest ning proovisid seda enda kasuks ära kasutada. Kurb, et ikka ja jälle leidub selliseid inimesi.

Nähtud etendustest kasutasid Häädemeeste näitlejad erinevaid rekvisiite ja butafoori. Vint keerati minu jaoks veidi üle. Natuke liialt teatraalseks mindi ka tantsuliste liigutustega. Valgustaja märkas oma apsakat külguksega, aga ei suunud seda käigu palt parandada. Mina oleks püüdnud liikuvpead paarkümmend kraadi pöörata, et üksteise järel sisse marssivad näitlejad oleksid kauem aega valgussõõris olnud.

Märkused: Etenduse nautimist segas pensionäride jutuvada minu selja taga. See see on, kui teed head tasuta teatri kohaletoomisega, aga publik ei oska seda hinnata. Iseenesest on Võru Kannel säärase festivali läbiviimiseks väga hea koht, palju erinevaid saale ning piisavalt koridore kus jalutada. Suure saali etendustel oleks publikut olla rohkem. Bussijaama jalutades jäi Võru linna peal reklaami silma päris palju. Samas väljaspool Võrut jäi reklaami minu arust väheseks. Kui ma neljapäeval poleks Vilde teatri kodulehele läinud, oleks ma kuuest eripalgelisest ja huvitavast etendusest ilma jäänud.

☟ 63. (474) T-teater - ☞Krabatimäng - (Võru Kannel, 28.01.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Otfried Preußle

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Hanna Allsaar, Jan-Erik Aruvald, Ingel-Marie Hiiekivi, Rasmus Ristisaar, Anti Räis, Kristel Tallo, Elis Themas, Helene Tismus, Riho Uibo, Triinu Ülemaante

Tutvustus: Vana vendi legend, ajatu lugu saatanlikust veskist ja hulkurpoiss Krabatist, veskisellist ja nõiameistri õpilasest.

Igaüks meist peab vähemalt kord elus"krabatimängu" päriselt läbi mängima. Tuleb otsustada, kas tiireleda eluveskis veskirattana ja lasta end voolul juhtida, või lõhkuda kindel voolusäng ja astuda koos armastatuga vabasse aga ebakindlasse maailma.

Unenägu kutsub Sind, tule! Rongad istuvad õrrel ja vaatavad Sulle otsa. Tule veskisse, kahju see sulle ei tee! Kuula meistri sõna, kuula sõna! Tule õpi musta maagiat ja lenda - viuhh! – õrrele.

Mis värvi on sinu noa tera?

Hinnang: Täiesti teistsugune lavastus. Väga palju rahvamuusikat, -tantsu, laule nii poiste kui neidude esituses. Komponendid iseenesest jäävad esialgu arusaamatuks, aga jutuvestja sidus otsad kenasti üheks tervikuks.

Kuigi välja oli kuulutatud suure saali etendus, siis paigutati publik lavale ning kogu tegevus toimus väiksemas ruumis. Kuigi ajutistes toolides oli veidi ebamugav (viimases reas veidi ohtlikki) istuda leian, et see oli tudengiteatri poolt õige samm. Nii tulid esile Võru Kandle lava erinevad võimalused ning nõiduslike tantsukavade varjud külgseintel tekitasid just selle õige nõiaveski tunde.

T-teater saab lisapunkti ka selle eest, et neil on korralik koduleht koos lavastuste kirjeldustega. Teised teatrid kipuvad liialt arvama, et Facebooki lehest piisab. Mingil hetkel võib ju piisatagi, inimesed saavad laikida ja pilte lisada, aga aja möödudes kaob oluline postituste müra sisse ära või jääb kurjakuulutava plagu "logi sisse või tee konto" taha peitu.

Tegelikult nautisin ma kokkuvõtes ka noorte näitlejate lavalist koostööd. Tihti tundus see kaosena, aga sisemine korrapära oli olemas. Kohati häirivana tundunud mängimine etenduse ajal (eriti meeskoori laulu ajal) oli tõenäoliselt paras proovikivi - ilma suure tööta see lust nii välja ei oleks paistnud. Ja tüdrukute segamisest hoolimata jäi meeste laul kõlama.

☟ 64. (473) Vanemuine - ☞Beatrice - (Vanemuise suur maja, 27.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Siret Campbell

Žaanr: tulevikuromanss

Näitlejad: Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Liina Tennosaar, Karol Kuntsel, Silver Kaljula (Must Kast)

Tutvustus: “Beatrice” on vaatemänguline armastuslugu, mille tegevus toimub lähitulevikus. Lavastuse tegevus leiab aset mõnekümne aasta pärast, kuid loo tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut.

Lavastus uurib mitmeid tulevikuga seotud küsimusi. Kui tehnoloogiline areng jätkub samas või veelgi kiiremas tempos, siis millisest maailmast me end peatselt leiame? Mida oleme me juurde saanud ja millest ilma jäänud? Millega oleme harjunud? Kuidas muutuvad uutes oludes meie olemus, unistused ja vajadused?

Igavese elu soov on tõenäoliselt alles ka tulevikuinimestel. Mõte surematusest on ju paeluv ja püüd seda saavutada veelgi ihaldusväärsem. Tänapäeval püüdleb mõni meist igavese elu poole oma hinge eest hoolitsedes ja lootuses jätkata surmajärgset eksistentsi mõnes paremas paigas. Teise religiooniks on toitumine või eluviis, et lükata sel moel oma bioloogilise lõpu saabumist võimalikult kaugesse tulevikku. Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Esietendus 21. oktoobril 2017 suures majas

Eesti keeles, inglise- ja venekeelsete tiitritega

Hinnang: Ja nii tappiski tehnika teatri. Tehnilised lahendused on võimsad, inimesed ei tahtnud nende kõrvale ära mahtuda. Tulevikunägemus, et kõik inimesed saab kiibistada on huvitav ning samas hirmutav. Protsessi sotsiaalseid pooli on päris hästi käsitletud. Aga ikkagi jäi kõik videoinstallatsiooni varju. Heli oli kohati südant tarretav. Päris lõpuni ei saanudki aru, kas tavapärasest kõvem helinivoo oli uute lavamasinate müra peitmiseks või siis publiku hirmutamiseks. Samas oli helikujunduses palju helgeid hetki.

Teatriustelt selgus, et nüüdsest saab oma nutiseadmest saalis olles tiitreid vaadata. Kindlasti huvipakkuv võimalus väliskülalistele. Aga kuidas vähendada niigi suurt nutiseadmete valgusreostust saalis?

Märkused: Arvustus tehtud 8 tundi pärast etendust, kuna vahepeal tuli tegelda serveri alglaaduriga. Seega emotsioonid pole enam vahetud ning magada tahaks.

☟ 65. (472) OTPAD - ☞What Were - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥

Autor(id): Samuel Beckett

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Natalia Tšikul, Vladimir Tšikul, Olga Vassiljeva, Roman Smolov

Tutvustus: Etendus "Mis Kus" on teatri Otpad teatraalne eksperimnt Nobeli laureaadi Samuel Becketti viimaste näidendite "What Where" ja "Quard" järgi.

Maailma hukk ei ole veel käes ja ei saabu, lõpp on alati meiega, nagu inimese eksisteerimine Maal, kus esimestest minutitest alates toimub juba finaali liikumine, ei ole mõtet ootamisel, elus olemisel, ega ka surmal.

Hinnang: On näha, et lavastusega on palju vaeva nähtud. Maailmalõpu kujutamiseks on kaasatud nii valgustajad kui dekoraatorid. Väga minimalistlik, aga kõik on olemas. Inimese meelt üritatakse mitmel erineval viisil segadusse ajada. Nii müstilise heli, hakkiva videomontaaži, kõneleva roboti, pideva kordamise, üliaeglase tempo, väheste sõnade ja maagilise kõnnakuga.

Aga tulemus ei suutnud mind köita. Võib-olla väsimus eelmistest etendustest, võib-olla peas tiksuv mõte, et kohe varsti tuleb alustada roolis muutuvate ilmaoludega maanteel. Hea, et saadi lühidalt hakkama.

☟ 66. (471) Oomerteater - ☞Onu Vanja - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Žaanr: draama

Näitlejad: Sander, Sellin, Kadriin Kõiveer, Karmen Hülp, Margus Kobing, Karin Ilves, Söören Vanker, Janek Puu, Krista Hainpalu, Kristi Nurmse

Tutvustus: Teate küll seda klassikas saanud näidendit. Vikipeedia räägib nii.

"Onu Vanja" (vene keeles: “Дядя Ваня”) on vene näitekirjaniku Anton Tšehhovi näidend. Näidend ilmus 1897. aastal ja esietendus 1899. aastal Moskva Kunstiteatris Konstantin Stanislavski lavastuses.

Näidend jutustab loo eaka professori ja tema teise abikaasa, palju noorema ja glamuursema Jelena, visiidist oma maamõisa.

Vanja, professori esimese abikaasa vend, kes on mõisa eest kaua hoolt kandnud, ja Astrov, kohalik doktor – on kaks sõpra, kes on mõlemad Jelena võludest lummatud, vingudes seejuures oma provintsliku eksistentsi üle. Samuti kannatab Sonja – professori ja tema esimese abikaasa tütar, kes koos Vanjaga mõisa ülal peavad – armuvalu, kuna dr Astrov ei vasta ta tunnetele. Olukord väljub kontrolli alt, kui professor teatab otsusest mõis – Vanja ja Sonja kodu – maha müüa, et parandada enda ja oma abikaasa elujärge.

See näidend on Tšehhovi loomingus unikaalne, kuna “Onu Vanja” on töötlus ta enda kümme aastat varem ilmunud näidendist “Леший“. Muudatused, mis Tšehhov näidendi töötluses läbi viis: tegelaste arvu vähendamine 24lt 9le, enesetapu asendamine läbikukkunud mõrvakatsega, algupärase õnneliku finaali asendamine problemaatilise ja lahtise lõpuga. Mitmed kriitikud, nagu näiteks Donald Rayfield, Richard Gilman ja Eric Bentley, on püüdnud läbi nende näidendite analüüsi kaardistada Tšehhovi dramaturgiliste meetodite arengut läbi 1890. aastate.

Hinnang: Kõige parem Onu Vanja, mida näinud olen. Ega ma hetkel ei oskagi öelda, mitut ma kokku näinud olen.

Viimase 10. aasta jooksul olen arvustanud ühte lavastust, aga fragmente temast on seotud mitmele poole mujalegi ning ka enne kirjalike ülestähenduste aega olen kindlasti Onu Vanjat näinud.

☟ 67. (470) Tornimäe näiteselts - ☞Teie jumal - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puussepp

Žaanr: draama

Näitlejad: Ivar Viil, Eine Järmut, Rait Goidin, Lea Peet, Helje Basihhina, Urve Sepp, Helle Maidla

Tutvustus: Lugu ühest tavalisest Eesti tänapäeva perest, nende armastusest ja oskustest elu mõista. Kui loomulikuks me seda peame, mida ihkame, mida tegelikult vajame. Meie soovid - on need tõelised ja vajalikud? Kas Usume kedagi või midagi - kes meid valvab, aitab, kontrollib, juhendab, soove täidab..., saame näha.

Hinnang: Autor on väga leidlikult pannud tavapärasesse torisevasse igapäeva end jumalaks nimetava naise, et panna publikut mõtlema mida me tegelikult soovime ja mida nende täitumise heaks teeme. Kuniks ei tekki vajadust oma tegelikke vajadusi ühte, kõiki rahuldava, soovina vormistada näeme üksteise tegevus ikka ja jälle pelgalt halba.

Teisalt on väga hästi kujutatud elu enesekasupüüdlik ja kohati õelavõitugi pool. Ikka ja jälle leidub inimesi, kes soovivad teiste najal elada ning teiste õnnest osa endale näpsata.

Väga hästi mängitud tükk. Mehed olid kohati krobedad, aga selline ju tavaline mees ongi.

☟ 68. (469) Salme Vallateater - ☞Reispass - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Willy Russel

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Tea Merivald, Viljar Merivald, Anika Juhandi, Meelis Juhandi

Tutvustus: Kuhu jõuavad inimesed pärast suuri noorusunistusi, asjadest mis elus ilm-tingimata ära saavad tehtud?

Selles loos maandutakse rahulolevasse unisesse argipäeva korralike inimeste hulgas.

Mis aga juhtub siis, kui mõni mees avastab, et pool elust on möödas ja midagi olulist polegi nagu juhtunud?

Hinnang: Kaks paari ja telefon. Täiesti piisav suure lava värvikaks täitmiseks. Olgu abiliseks siis muusika, kingakontsa klobin või lihtsalt võrratu mäng. Kui mõni lendamise stseen oli veidi üle mängitud, siis tule see tegelikult etendusele kasuks.

Tegelikult tuleb kiita ka valguskujundajat, kes liialt esile kerkinud, aga samas muutis õhkkonna huvitavaks. Väikesed muutused värvides ja sellest piisas näitemängule teise näo andmiseks.

Väidetavalt 45 aastase peategelase vaimsed piinad kõlavad nii tuttavalt. Kõik oleks justkui olemas (naine, laps, vinge muusikakeskus, viimase tehnikaga köök), aga midagi on ikka puudu. Enam uusi asju ei taha, lemmikartisti plaatide kuulamisest on kõrini. Tahaks põgeneda ka sotsiaalsete kohustuste eest. Olgu siis selleks kohustusteks seltskondlikud peoõhtud, üle käte kippuva lapse kasvatamine või lõputu abikaasa kuulamine. Kõik pöörleb ringi sees ja sellest pole väljapääsu.

Enamus koomikast ehitakse üles kaaslaste reageeringutele sõbra kõrvalekalletest normaalsest ettearvatavast käitumisest. Samas ei panda tihti tähele, et ise kaldutakse veel rohkem normaalsusest kõrvale. Risti rästi armusuhted toovad sekeldusi nii osalistele endile kui süütutele naabripoistele.

Võib-olla tõesti oleks õige aeg võtta kotist jäätee pudel ning teha reispass mõne ajutise seikluse alguseks. Olgu selleks siis kas või põgenemine harrastusteatrite festivalile imekaunisse Võru Kandlesse.

☟ 69. (468) Emajõe Suveteater - ☞Öökuninganna - (Karlova Teater, 23.01.2018) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Piret Jaaks

Žaanr: draama

Näitlejad: Liina Tennosaar, Martin Tikk

Tutvustus: Piret Jaaksi 2015. aastal kirjutatud tänapäevane näidend "Öökuninganna" on haarav lugu kahe väga erineva inimese kohtumisest. Nooruses Berliini ooperiteatris laulnud Elli peab pärast traagilist sündmusteahelat kohanema eluga Eestis, olles iga päev tunnistajaks oma paratamatule allakäigule. Põnev ja saatuslik sündmustik vallandub noore sotsiaaltöötaja ilmumisega Elli lävepakule.

Jaaksi näidend kõneleb ühteaegu humoorikalt ja traagiliselt kahe elusaatuse näitel hingede kokkupõrkest, lahtitõukest ja tantsust, "parim enne möödas" hirmust ning sellest, mis meist jääb, kui oleme kord läinud…

Hinnang: Oma kiidusõnad lavameistrile panin kirja juba novembris. Nüüd tuleb tõdeda, et toona nähtu oli vaid pool tegelikust lavakujunduse võlust. Lisandunud oli väga huvitavaid detaile (eelkõige läbipaistev peegel) ning mitmed detailid jäid toona märkamata. Kui lavakujunduses millegiga norida, siis vaid sellega, et publikule pandi liialt palju toole ja nii kitseneb esimestes ridades olijate vaade üsna tugevalt. Aga eks tuleb ikka õigel ajal kohale tulla ja koht tagumistes ridades endale hõivata.

Kuigi teadsin, et peaosa mängib Liina Tennosaar, ei tundud ma teda ära. Võrreldes eelmise 13 nähtud rolliga oli laval täiesti uus inimene. Laval oli üksinduspäevi veetev Elli ja ei mingit Liinat.

Martini nime leian viiest oma blogi sissekandest aastatest 2009..2013. Enamasti selliste etendute seest, mida nüüd 2018 aastal täpselt meenutada ei suuda. Aga silm alla maalitud sinikaga riukaliku sotsiaaltöötaja roll on tõenäoliselt selline, mis jääb pikaks meelde. Lavastaja sundis teda küll päris palju välisreadeid vahetama, imelikusse asendisse kummarduma ja vabandama, aga selle kõrval jäi veel piisavalt mänguruumi. Ja Martin sai suurepäraselt hakkama. Karlova Teater pani mõlema näitleja valikuga kümnesse.

Ja kümnesse pandi ka noore autori tekstiga. Väga sügava sisuga mitmekihiline näidend. Ühelt poolt tegevust nagu ei oleks, aga teisalt juhtub nii palju erinevaid asju. Vaataja ette maalitakse väga värviline pilt kahest erinevast eluteest, samas jäetakse palju lahtiseid otsi publikule mõtlemiseks. Pidevalt kõige nähtavama koha peale pandud kuldne tihane kerkis väga oluliseks sümboliks ning jättis õhku võimaluse õnnelikuks lõpuks.

Märkused: Vana Baskini teater on välja kuulutanud, et alates 17. veebruarist mängivad nemad ka Öökuningannat. Reklaamis keskendautakse Helgi Sallole aga lõpus märgitakse erinevaid kirjavahemärke kasutades ära ka nelja meespartneri nimed. Päris huvitav oleks vaadata, mida suudavad kolm lisanäitlejat lisaks anda. Hetkel tundus, et kaks näitlejat suutsid kenasti kõik olulise edasi anda.