Autor(id): Nikolai Erdman

Žanr: farss

Näitlejad: Ivo Eesmäe, Marju Aasma, Tea Raap, Toomas Vassiljev, Aule Kink, Eve Koppel, Algis Perens, Kuuno Muru, Taivo Luik, Meelis Müür

Tutvustus: Kuna paberkujul kavalehte ümber kirjutada ei viitsinud, siis lisan siia fragmendi NO57 tutvustusest aastast 2013, mil Ojasoo ja Semper Vene teatris sama tüviteksiga vaeva nägid..

Enesetapja" on 20. sajandi vene kõige legendaarsem näidend. Stanislavski tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tahtis lavastada. Keelati ära. Meierhold tegi ikka. Partei esimesed ninad olid esietendusel, naersid end kummuli ning - keelasid ära. Ja see oli alles algus.

Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis, on see vaataja jaoks vabastav. Ja just see vabanemine ajabki pidurdamatult naerma. Nii seletavad teoreetikud naermise mõju teatris. Aga Nikolai Erdmani näidendi „Enesetapja“ puhul kehtib see veelgi enam, sest tegu ei ole rangelt võttes isegi komöödia vaid traagilise farsiga.

Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis lõpetaks selle lõputult tammuva olme kõigis tema küll liigagi inimlikes, aga siiski, nõrkustes. Olukord on äärmuslik, aga farss ongi tihendatud žanr.

Karmist algolukorrast hoolimata peetakse seda näidendit üheks 20. sajandi parimaks komöödiaks. Paradoks. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline, igavikuline, tabav, julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Pöörane. Ja just selline on Nikolai Erdmani „Enesetapja“.

Hinnang: Mina ei suutnud laval nähtavat komöödiana võtta. Kuigi butafoor ja kostüümid sellele tõsiselt rõhusid. Minu jaoks on tegemist pigem ikka tragöödiaga. Ei mitte pelgalt selle pärast, et peategelane surma saab, vaid pigem seetõttu, et kuidas nii paljud inimesed haarasid kinni teise inimese murest ning mõtlematult öeldud sõnadest ning proovisid seda enda kasuks ära kasutada. Kurb, et ikka ja jälle leidub selliseid inimesi.

Nähtud etendustest kasutasid Häädemeeste näitlejad erinevaid rekvisiite ja butafoori. Vint keerati minu jaoks veidi üle. Natuke liialt teatraalseks mindi ka tantsuliste liigutustega. Valgustaja märkas oma apsakat külguksega, aga ei suunud seda käigu palt parandada. Mina oleks püüdnud liikuvpead paarkümmend kraadi pöörata, et üksteise järel sisse marssivad näitlejad oleksid kauem aega valgussõõris olnud.

Märkused: Etenduse nautimist segas pensionäride jutuvada minu selja taga. See see on, kui teed head tasuta teatri kohaletoomisega, aga publik ei oska seda hinnata. Iseenesest on Võru Kannel säärase festivali läbiviimiseks väga hea koht, palju erinevaid saale ning piisavalt koridore kus jalutada. Suure saali etendustel oleks publikut olla rohkem. Bussijaama jalutades jäi Võru linna peal reklaami silma päris palju. Samas väljaspool Võrut jäi reklaami minu arust väheseks. Kui ma neljapäeval poleks Vilde teatri kodulehele läinud, oleks ma kuuest eripalgelisest ja huvitavast etendusest ilma jäänud.