Autor(id): Märt-Matis Lill
Žanr: ooper
Näitlejad: Reigo Tamm (RO Estonia), Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi, Kärt Tammjärv
Tutvustus: “Sõda paneb inimlikkuse väga teravalt proovile ja sunnib tõdema, et
inimkond õpib ajaloost vaid seda, et ta ajaloost midagi ei õpi. Selles
mõttes käsitleme lavastuses üsnagi ajatuid universaale ja arhetüüpe.
Ooperi põhiliseks inspiratsiooniallikaks olev Esimene maailmasõda oli
revolutsiooniline, see põrmustas massihävitusrelvade kasutuselevõtuga
igasugused nö väärika sõjapidamise reeglid. Tsiteerides ajaloolast
Christopher Clarki:
„1914. aasta peategelased olid nagu uneskõndijad: ettevaatlikud, aga
samas pimedad, kes nägid unenägusid, aga jäid pimedaks nende tegelike
õuduste suhtes, mis nad maailmale kaela tõid.“ Selles metafooris on
midagi väga tabavat ka praeguste arengute kohta maailmas.
Sõja paatos võib pakkuda ülevaid kangelastegusid ja õiglasi ootusi, aga
varem või hiljem kattub see vere ja poriga, kangelaslikkusest saab julmus
või kaotusvalu, suurest kollektiivsest õnnelubadustest iga üksiku
inimese isiklik traagika. Vallutamist ootavate territooriumidega kaardil
pole muljutud maastikke näha.
„Tulleminekus“ kasutatakse Trooja sõja kirjeldusi, eesti rahvalaule ja
Esimeses maailmasõjas osalenud inimeste mälestusi.
Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek” on üks 2017. aasta kõige
ulatuslikumaid ja olulisemaid uudisteoseid heliloomingu vallas. Selle
tunnistuseks on Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia – üks kõrgemaid
tunnustusi.
Hinnang: Olgu kohe alguses ära öeldud, et sain teada, et lähen ooperit vaatama
alles 15 minutit enne avasignaali. Kui poolteist tundi varem kutsuti
telefonitsi etendust vaatama suutsin pealkirjast kuulda (meelde jätta)
vaid "tule.." ning millegi pärast tekkis assotsatsioon, et tegemist on
lavastusega "Härra Biedermann ja tulesüütajad", mida olin enese jaoks
alateadvuses märkinud kui vaatamist vääriva Vanemuise uue lavastusega.
Mingi viies meel küll vaidles vastu, et orkester ja üle 40 näitleja on
Max Frischi must komöödia jaoks veidi liiast, aga väitlusse sellel
teemal ei laskunud.
Ei, ma olin Tulleminejatest kuulnud küll. Et pannakse kokku mitu erinevat
teatriliiki ning võimsate visuaalidega sündis midagi ebatraditsioonilist.
Kuigi arvustuste statistika räägib selgelt teist keelt (ka seekord annan
välja neli tärni!?), ooper mulle ei meeldi ja seetõttu Tulleminejad minu
soovide nimekirjas liialt kõrget kohta ei saanud. Aitäh Sirjele, et mind
kodust (loe töö juurest) välja vedas ja sellise valikuga üllatas.
Olgu siis kohe edasi antud ka õpetussõnad - vali koht rõdul või
põrandal viimases reas. Mina olin rõdu viimases reas ja olin sellega
väga rahul. Kogu lava oli hästi nähtav ja naiste aariate ajal sai huviga
jälgida orkestri tegevust. Ka subtiitrid olid siit kõrgelt hästi
jälgitavad. Kahjuks ilma subtiitriteta poolest laulutekstist aru ei saa -
kasutusel on päris omapärane keel paljude iidsete sõnade ja
sündmustega. Diksioonist rääkimata. Eriti huvitav oli teises vaatuses
lugeda inglise keelseid subtiitreid, kuulata kõrgete nootide järjestust
ning siis draamanäitleja tõlget eesti keelde.
Tekst oli keeruline, eriti ilmekalt tuli see välja kui pikalt kirjutati
inglise keelses versioonis lauseid lahti.
Visuaal oli tõesti vägev. On näha, et selle loomisega on vaeva nähtud
ning pooleli pole jäetud enne, kui detailid kenasti paigas. Veidi häiris
silmipimestav tagantvalgus. Samas just selline valgus annab edasi piina ja
masendust, mis noored sõdurid sõjaväljale minnes läbi elama pidid.
Orkester aitas visuaalsele poolele oluliselt kaasa. Süngevõitu erinevate
tempodega muusika koos võimsa tagantvalgusega ei lasknud uinuda ka kõige
väsinumal teatrikülastajal. Või kui ta seda ka püüdis, siis väga
kiiresti aeti ta üles.
Märkused: