Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (497) Vanemuine - ☞Roosi nimi - (Tartu Toomkiriku varemed, 18.07.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Umberto Eco
Žanr: draama
Näitlejad: Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk
Tutvustus: Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud.
Hinnang: Kui ma veerand tunni enne algust Toomkiriku varemetesse jõudsin olid kakskümmend üks rida juba publikut täis. Nii tuli koht sisse võtta viimases 23. reas nii umbes 10 meetri kõrgusel maapinnast samal tasandil lavadekoratsiooni ülemise äärega. Nii kaugelt ja kõrgelt kippusid detailid hägustuma ja näitlejad tavapärasest väiksemana tunduvana. Aga samas puhus üleval malbe tuulehiil ja tegi 25+ kraadise palavuse peremini talutavaks. Sääsed ja muud mutukad hoidsid ka madalamat profiili.

Kui päikselit ja sooja ilma viimase kahe nädala jooksul võib pidada veidike ka heaks õnneks, siis mängupaik ise sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Neljateistkümnenda sajandi hõngu oli tunda päris palju. Sellele aitas kaasa võimas dekoratsioon ja lõpus kasutatud elav tuli.

Näidendis kasutatakse päris palju ladina ja itaaliakeelseid väljendeid ja jäetakse need tõlkimata. Ühelt poolt tekitab see veidi segadust, aga teisalt lisab ajastutruudust ja mõtlemisainet. Kavalehel on päris head tõlked ja seletused olemas. Kokkuvõttes kulus 3,5 tundi päris kiiresti.