Autor(id): Väino Uibo
Žanr: tragikomöödia
Näitlejad: Kaidi Koppel, Airé Pajur, Margus Möll, Aare Sepp
Tutvustus: Kas poliitikal ja prostitutsioonil ongi väga palju vahet? Kes kellega
mängib ja kes kellele alatult kätte maksab – võimumängudes vahendeid
ei valita! Koht linnavolikogus on nii ihaldatav, et selle nimel tasub vaeva
näha!
Hinnang: Nii nagu poliitikaga ikka, kui poolt usud, poolega saad ikka petta. Lugedes
kodulehel olevat tutvustust puges põue kahtluseuss - ega siit saa miskit
head nahka tulla. Sai küll. Ja kuidas veel sai. Väga silmakirjalik tekst
tekitas mitmel korral küsimuse, aga millest tegelikult jutt, millal ometi
dialoogi partner saab aru, millest tegelikult jutt käib.
Vanarahvas teab öelda, et kes teisele auku kaevab..., sellel labidas
käes. Labidaid lavale ei toodud, aga erinevaid auke kaevati ja barjääre
ehitati üsna agaralt. Ning kukuti nii enda kui teiste kaevatud aukudesse.
Aga tehti seda ka stiilselt.
Eriti sügavat muljet avaldas Kaidi Koppeli mängitud tasakaalukas endisest
õmblustöölisest asjaarmastajast õhukuduja Juta roll ning selle areng
vaiksest kodukanast poliitilise mängu ohvriks ning sealt enesekindlaks
enda ja perekonna eest võitlejaks. Ülimalt hästi mängitud.
Sama säravalt olid laval ka Aare Sepp ja Margus Mõll. Lavastaja on Aadu
ja Juhani rollidele koos näitlejatega leidnud nüansirikkad lahendused.
Tahaksin südamest vabandust paluda, et oma kommentaarides Airé mängitud
Marta kohta nii halvasti ütlesin. Oot ...., ülimalt väljapeetud Martast
ei rääkinud ma midagi. Keda või mida ma tegelikult maha tegin? ....
Olime koos, läksin Konsumist läbi ... ostsin jäätise..... Ah jah, see
allahinnatud jäätis oli otsast veeks sulanud ja siis uuesti jääks
külmutatud. Kuumal suveõhtul tuleks sagedamini teatris käia, kui oma
hambaid "odava" jäätisega murda.
Märkused: Oma viiesajanda teatriblogisse lisatud sissekandesse lubasin lisada
kõikide sõprade, tuttavate ja kolleegide kirjalikult esitatud arvustused,
kelle suudan sõidu Elvasse piisavalt huvitavaks teha. Väljakuulutatud
priipääsmele vaatamata minu ettepanek ei osutunud valituks, saalis olid
vaid need tuttavad, kellele minu üleskutse polnud jõudnud.
Viimasel hetkel ära räägitud kaaslase koduteel pajatatud muljetest jäi
kõrvu üks seik, mida ma ise polnud saalis tähele pannud aga järele
mõeldes tundub, et nii see võis tõesti olla. Nimelt olevat publik
jagunenud üsna selgelt mitmeks grupiks. Üks grupp naeris ühe koha peal,
teine aga hoopis teise koha peal. Osad vist ei naerund peaaegu üldse
(täitsa võib olla, et mina kuulusin sellesse gruppi, kuigi sisemine muie
oli minus kogu aeg olemas). Seda, et kogu saal ühel ajal naeraks, väga ei
olevat olnud. Minu arvates näitab see väga ilmekalt, kui hästi on osanud
autor oma fantaasiasse siduda asju, mis on märgilised vaid Elva
inimestele. Kaugemalt tulnu ei pruukinud tragöödiasse põimitud
kohalikest naljadest aru saada. Aga naljakalt mõtlemapanevaid kohti leidis
vast igaüks.