Autor(id): Hugo Raudsepp
Žanr: komöödia
Näitlejad: Sander Rebane, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp
Tutvustus: Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu
suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes
hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära
surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele
Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma
konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja
toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see
probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid
Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus
viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav
ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne
laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis
tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."
Kas ja kuidas Sarve Matsi saadetud õnn siiski Näsnäruda õuele jõuab
ning millist rolli selles mängivad Kustavi ema Mari, saarlasest sulane
Joosep, atsakas teenijatüdruk Maali, karjapoiss Eedo, Ristmetsa peremees
Tanel ja tema tütar Tiiu, seda tuleb publikul aga juba teatrisaali vaatama
tulla.
Hinnang: Esimeses vaatuses oli väga keeruline tekstist aru saada. Küll räägiti
kaugelt, kasutati pudikeelt ning murrakut. Teises vaatuses tuldi lähemale
ja unustati murrak ära ning seetõttu oli lihtsam aru saada.
Lavakujunduses oli üsna suure elemendina kasutusel kaevukook. Aga kasutati
seda vaid selleks, et korraks tema najale toetada. Minu arvates oleks
võinud seda ikka ka vee võtmiseks kasutada, et ka noorem publik saaks
aru, mis imelik montstrum see sinisel taustal seisis.
Natuke häiris see, et tekst jäeti eelmise sajandi algusesse, aga visuaal
toodi sellesse sajandisse. Ajal, kui vahemaid mõõdeti verstades ning 3000
rubla omas ülimalt suurt väärtust, ei vedelenud autokummid kolkakülas
ning ei kasutatud ühekordseid nõud. Lõpus kasutatud tants andis
etendusele värvi, aga läks samuti originaalist kaugele.
Lavale ehitatud soo lirtsumist mängiti päris andekalt välja. Huvitav
lavastuslik leid.