Autor(id): Janno Puusepp
Žanr: sõnalavastus
Näitlejad: Ele Millistfer, Anne-Mai Tevahi, Karl Bussov, Ülle Sillamäe
Tutvustus: Lavastaja Janno Puusepp: "Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Oleks huvitav jutustada selle kuju lugu."
Hinnang: Täiesti teistsugune Janno lugu. Tõeline armastusromaan kolme eri vanuses naise ja ühe kunstnikuhingega mehe osalusel. Janno kurtis, et erinevalt tema varasematest töödest ei ole näidendis halba, kurjust, valu ega piina. Samas oli lavastus otsast lõpuni täis armuvalu ja -piina. Lisaks veel ka noore skulptori loomepiinad. Soov armastada ja olla armastatud on ühelt poolt väga helge, aga teisalt närib see nii vana kui noort. Autor on selle suhteliselt lihtsate vahenditega oma tegelaskujudes välja toonud.
Ja need tegelaskujud sobisid näitlejatele suurepäraselt, just kui oleks need neile kirjutatudki. Kõik osalejad oskasid oma rolli nauditavaks teha. Oli näha, et neile meeldis seda teha, mis nad muruvaibaga kaetud laval tegid. Ele kaunis lauluhääl, mis kõlas läbi kogu pargi, Anne-Mai meisterlik stand-up'ilik kiire pooluste vahetamine fantaasia ja reaalsuse vahel, Karli paljasjalgne hulkurist unistaja ning Ülle igikestev noosuslikkus. Nii ühtlast näitlejaansamblit pole tükk aega kogenud.
Kitarristil oli silmatorkavalt igav, aga kui talle anti võimalus mängida, siis tegi ta seda väga kenasti. Iga päev sellist muusikat ju ei kuulaks, aga selle lavastuse helikujunduseks koos linnulauluga oli väga sobiv.
Täna vedas publikul väga ilmaga. Päike valgustas näitlejad kenasti välja ning õhtu edenedes lisas kelmikaid varje ning värve. Ning üle poole etenduse ajast oli looduslik seljasoojendaja parajal võimsusel. Loodan, et ka ülejäänud neljal päeval on ilmataat sama armuline.
Märkused: Peaproov