Autor(id): Craig Lucas, George ja Ira Gershwin, Christopher Wheeldon
Žanr: muusikal
Tutvustus: See hingematvalt kaunis Tony auhinnaga pärjatud Broadway muusikal, mis on inspireeritud Oscari võitnud MGM-i filmist, räägib põneva loo armastuse avastamisest „Tulede linnas“. Esitlusele tulevad George ja Ira Gershwini suurepärane muusika ja laulutekstid (sh klassikalised hitid nagu “S Wonderful“ ja „I Got Rhythm”), rabavad kostüümid ning hingemattev koreograafia. Rekordilise 28 kriitiku viietärni hinnanguga „Ameeriklane Pariisis“ jõuab meieni Londoni West End-ist.
Jerry Mulligan on Ameerika sõdur, kes püüdleb saavutada edu kunstnikuna linnas, mis särab lootusest ja võimalustest. Pärast esmakordset kohtumist ilusa noorte tantsijaga nimega Lise, muutuvad sõjajärgsed Pariisi tänavad kauni, kaasaegse romantika kunsti, sõpruse ja armastuse taustaks.
Hinnang: Veel üks etendus vaadata läbi kinoekraani. Erinevalt eelnevatest kordadest jäeti kinokülastajad ilma teatri atmosfäärist. Kahe vaatuse vahel tehti küll 15 minutine paus, aga teatri melu ja kutsungeid ei olnud. Alles lõpukummardamise ajal oli mõneks sekundiks publikut näha. Ilma selleta tundus, et mitmes kohas on lihtsalt naeru või aplausi helilint taha monteeritud. Kahjuks ei jagatud seekord täpset infot näitlejate kohta ning isegi teatrimaja, kus ülesvõte tehti. Broadway ja West End on nii üldised terminid.
Minu jaoks oli selles muusikalis liialt palju balletti. Eriti lõpus, kus muu žaanr üsna ära unustati. Tantsu osa venis pikaks ja igavaks, kuigi muusika selle taustal oli suurepärane. Laulud mind eriti ei köitnud paljudest auhindadest hoolimata.
Kinoekraanilt tundus laval liialt palju edasi tagasi sõitvaid uksi, seinu, peegleid ja valgusefektidega üle paisatud ehitiste makette. Suures plaanis kippus tervik kaduma minema. Võimalik, et saalist vadatuna oleks sellesse pidevasse muutumisse sisse kirjutatud sümbolid paremini hoomatavad.
Taustal toimuvad videoefektid olid suurepärased. Väga mitme kihilised. Päris palju aega ja raha on sellesse tõenäoliselt magama pandud. Kolm vaatajat Tartu Cinamoni 4. saalis seda katta kindlasti ei suudaks. Lõpu balletti tegi veidigi talutavaks lava tagaossa kujutatud orkestriauk koos dirigendiga. Väga peenelt välja mängitud ning efektne.
Meeldis see, et videoülekande tehnikud ei olnud liialt vaeva näinud järeltöötlusega (ma ikkagi eeldan, et tegemist ei olnud otseülekandega vaid varem valmis salvestatud videomaterjaliga). Mitmed valgus- ja videomäpingu vead olid taustal nähtavad. Muidugi eks olid just videoülekande tegijad ise võimendasid neid lavameeste pisiapsakaid. Saalis olijatele poleks need ilma suurenduse ja fookuse mingile objektile koondamiseta näha olnud.