Autor(id): Ivar Põllu
Žanr: muusikaline suveetendus
Näitlejad: Märt Avandi (Endla), Saara Kadak (Rakvere Teater), Maria Annus (Vanemuine), Katrin Pärn, Juss Haasma, Tambet Seling (Endla), Janek Joost, Priit Strandberg (Vanemuine), Robert Linna
Tutvustus: Siinsamas Eestis, kaugel Narvas on Joala tänav, kus kunagi mürises
Kreenholmi manufaktuur. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud
jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas
unustuse jõgi – Narva kosk.
See tehas on parim paik, kus jutustada lugu NSV Liidu mürisevast
muusikatööstusest ning selle särava tähe Jaak Joala vastuolulisest
saatusest. See on parim paik, kus lasta kõlada Joala poolt surematuks
lauldud lugudel ning lasta end kaasa kiskuda ansambli “Radar”
rütmidest.
Kuid see lugu pole mitte ainult Joalast. See on üldistus tervest
plejaadist Eesti muusikutest, omamoodi kremli ööbikutest, kes
nõukoguliku meelelahutustööstuse masinavärki töös hoidsid ja kuulsust
nautisid.
Hinnang: Lisapunkt siniste toolidega publiku sektoritesse paigutatud sõnumi ja
lõpustseenis kasutatud Narva kose eest. Väga vinge, et mõeldakse ka
varem kohale tulnud publikule ja lavastus suudetakse lõpetada kohale
ainuomase elava sümboliga. Tõsi, lavastusel oli emotsionaalselt kaks
lõppu. Oleks võinud vabalt lõpetada ka ühislauluga. Samas L sektor sai
nautida ka Joala minekut unustuste jõele.
Suvelavastuse kohta väga tehniline ja võimalusterohke lava. Ega peale
Turku Kesäteatri Oklahoma ei tulegi kohe meelde suvelavastust, kus
kasutatakse pöördlava. Ringikujuline ekraan lava all oli ka väga
õnnestunud leid. Sai subtiitrid ja valgusshow kokku panna. Ja showd
oli rohkem kui rubla eest. Ühislaulu ajal suudeti publik oma
valguskujundust ka tegema panna.
Kolme erineva Joala lavale toomine tegi kontserdist vaadatava etenduse.
Juss Haasmaa mängitud vana Joala oli kõige tõetruum, samas Märt Avandi
suutis kõige paremini Joala laulmist järele teha. Priit Strandbergi noor
Joala oli vast kõige võõram, aga ega sellest ajast väga mälestusi polegi.
Lavastuse kõige nõrgem külg oli tekst. Laulude vahele põimiti rohkelt sõitmist erinevate
sõidukitega ja niisama üksikuid lauseid siit ja sealt. Kui laulud ära jätta,
siis ei jää antud lavastusest midagi järele. Võib ju öelda, et vähesele
tekstile vaatamata saadi kolm tundi täis, aga 21. sajandil sündinud
inimesele jääb tõenäoliselt infot puudu. Ajas edasi tagasi rändamine on
vinge asi, aga nooremale publikule võis see segaseks jääda. Tegelikult oli
teise vaatuse alguses päris palju toorest materjali (palja ülakehaga
noormeeste tants), mille oleks rahumeeli võinud ka ära jätta.
Esimese vaatuse lõpus Juss Haasmaa trummisoolo ajal juhtus midagi helitehnikaga
ning lisandusid kajad ning kraginad. Sinnani oli kõik väga puhas ja
balansis.
Meeldis, et esikohale tõusis laulmine ning ei tulnud järjekordset padujoomise
propagandat.
Tunnen tõsiselt kaasa kaubikujuhile, kes pidi nii mitu korda väga kitsast
väravast tagurpidi läbi sõitma. Samas kaubikuga rekvisiitide kohale
toomine oli huvitav leid.
Kui esietendusel millegiga norida, siis sellega, et Tartust vaatajaid
toonud bussis oli temperatuur kõrgem kui õues ning ta jõudis lubatust 30
minutit varem kohale. Kodulehel lubati suure suuga sooja sööki, aga see
jõudis kohale tund aega hiljem, oli rööveliku hinnaga. Alkoholimüüjad
olid liialt pealetükkivad ning nähtaval.