Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (521) TÜVKA - ☞Primavera Paunveres - (ERM, 07.09.2018) ♥♥♥♥

Autor(id): Sasha Pepeljajev
Žanr: visuaalteater
Näitlejad: Elar Vahter, Hans Kristian Õis, Henessi Schmidt, Karolin Jürise, Peep Maasik, Mari Anton, Grete Konksi, Stefan Hein, Silva Pijon, Mathias-Einari Leedo, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom, Elena Koit, Loviise Kapper
Tutvustus: Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

Itaalia kunstniku Sandro Botticelli maal “Primavera” väljendab liikumist karnaalsest, füüsilisest armastusest platoonilisse, vaimsesse armastusse. Lutsu “Kevades” Arno ja Teele vahel midagi lihalikku küll ei toimu, unistatakse pulmadest, millega loomulikult kaasnevad ihulikud rõõmud, kuid teose kogu rahvale pähe kulunud lõpus Arno siiski keeldub Teele kutsest minna Rajale uut maja vaatama. Ta eelistab lilli, heinamaad, päikesepaistet ning “hüppab kähku vankrile ja sõidab kodu poole, ilma et ta enam kordagi Teele poole vaataks” – platooniline armastus võidab.

Kui Stravinski paganlikul müütosel põhinevas ning karnaalsusest nõretavas „Kevadpühitsuses“ viiakse läbi iidset riitust, mille lõpuks “väljavalitu” sureb ohvritantsus, siis “Primavera Paunveres” on kaasaegne Lutsu “Kevade” riitus kuskil tantsuruumis, diskoteegis.

Tõesti, Lutsu tegelased elavad ju ka kaasajal. Kas mööduks ükski päev, kus me ei kohtaks Arnot või Teelet, Liblet või õpetaja Lauri, isegi Julk-Jüri?

Neile, kes on Aleksandr Pepeljajevi lavastustega varasemalt kokku puutunud, ei tohiks tulla üllatusena, et lavastust “Primavera Paunveres” vaatama tulles ei satu silmitsi Oskar Lutsu “Kevadega” täpselt nõnda, nagu autor selle kunagi kirja pani. Kui soovida, võib Pepeljajevi lavastusi nimetada visuaalseks teatriks, füüsiliseks teatriks, tantsuteatriks, kuid see on veidi petlik. Pepeljajevi lavastuste nautimiseks on esmane siiski vaataja kujutlusvõime.

Nagu “Kevade” oli Arvo Kruusemendi (küll varasemalt teise režissöörina töötanud) esimene film, nii on ka “Primavera Paunveres” TÜ VKA 12. lennu esimene diplomilavastus. Ja ei tasu unustada, et “Kevade” ilmumise ajal oli Luts kõigest 25-aastane noormees, kelle jaoks oli “Kevade” debüütromaan.
Hinnang: On näha, et noored on vaeva näinud iseenese leidmiseks ja meeskonnatöö arendamiseks. Lavastusse on kokku pandud väga eripäraseid elemente, video, rohelise ekraani live montaaž, tasakaalumasinate ehitamine, akrobaatika, tants, liikudes rääkimine, räpp, õhus lendlemine jne. Kuna kõik toimus võõral laval nii kergelt ja ladusalt võib kindlalt arvata, et sellise visuaali saavutamiseks on väga palju tööd tehtud.

Primavera ja "Kevade" kokkupanek on üsna tinglik, tekstid on küll Lutsu sulest tulnud, aga selle asemel oleks tõenäoliselt sobinud ka mõni teine tekst. Samas mulle sobib, et sõnaline osa oli olemas ja ei piirdutud puhta visuaaliga. Arlekiinide "Hamletini" on veel pikk tee minna.

Kõige rohkem häiris vaatajana mind helikujunduses kasutatud müra. Saan aru, miks selline noortepärane muusika valiti, aga kõrvadele käis see ikkagi.

Kõige rohkem meeldis, kuidas meeskonnatööna pandi puitelementidest kokku erinevad kujundid - lehm, surnuaed, sild, suur ja väike paju. Ja seda samal ajal oma keha väänates ja teksti edasi andes. Näiliselt lihtne asi oli parajalt keeruliseks kujundatud.
Märkused: