Urmase teatriskäigud

Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.

Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.

11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.

Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.

25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.

22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)

Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (629) Ugala ja Valmiera Draamateater - ☞Cosmopolitan - (Ugala, 21.11.2025) ♥♥♥♥

Autor(id): Ott Kilusk

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov, Terje Pennie

Tutvustus: Kaut kur pasaules malā, kur horizonts izlēmīgi tiecas pretim Ziemeļpolam, atrodas divas nelielas valstis – Latvija un Igaunija. Tām ir kilometriem gara kopīga robeža un arī jūra ir viena, bet vienam par otru zināms maz. Valodas un paražas ir tik savdabīgas, ka tikai īpaši priviliģētie spēj ieskatīties un saprast katras nācijas domu gaitu.

Kādā jaukā dienā, divi ļoti atšķirīgi cilvēki – Endrjū no Ņujorkas un Germans no Krievijas – dodas uz moteli, kas atrodas uz Igaunijas un Latvijas robežas. Endrjū ir jauns kosmopolīts bez saknēm vai nacionalitātes, tirdzniecības aģents no Rietumiem, savukārt Germans ir izbijis baleta mākslinieks no Austrumiem. Viņi neko nenojauš par otra eksistenci, nezina vietējo valodu vai paražas, un abi slēpj savus patiesos ierašanās mērķus.

24 stundu laikā motelī notiek savādi atgadījumi: satiekas kolorītas personības un četras dažādas valodas, saduras pasaules uzskati un vērtības, slēpti plāni un neizstāstīti stāsti. Pārpratumi un noslēpumi, kas kļūst līdz absurdam komiski.

Stāsta varoņiem ir jāpārvar dažādi kontrasti – dzīve un nāve, būšana kopā un vientulība, piederība un atsvešinātība, izsapņotā un ikdienas dzīve, nacionālā piederība un pasaules pilsonība.

*KOSMOPOLĪTS – cilvēks, kas sevi neuzskata par piederīgu ne pie vienas tautas.

Izrāde notiek latviešu, igauņu, angļu un krievu valodās ar subtitriem latviešu un igauņu valodā.

Izrāde top Eiropas kultūras galvaspilsētas Tartu 2024 programmas ietvaros, sadarbojoties Valmieras teātrim un “Ugala” teātrim Vīlandē.

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga. “Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Hinnang: Õnneliku lõpuga muinasjutt kahest eri rahvusest folkloorikoguja lapselapsest ja nende põhjal loodus arvutimudelitest. Palju kliseeks kujunenud nalju eestlaste ja lätlastest, mingid imelikud tantsunumbrid ja suurepärane keelte baabel. Põnevad rollid, jõuline helikujundus.

Lavakujundus vihjas Eesti-Läti vägikaikaveol teemal, kus jäähokit mängitakse ja kus mitte. Minimalistlik - kuna kujundust tuleb vedada pidevalt ühest riigist teise, siis igati mõistlik. Enamuse etendusest häiris punane kuubiku põhi tagalava kohal. Kiiresti saabunud lõpp muidugi seletas tausta ära.

Igav ei hakanud. Kahjuks silmad natuke liialt üleval näitlejate kohal subtiitritel - seda isegi siis, kui keel oli tegelikult arusaadav.

Märkused: Palju õnne sünnipäevaks, Krišjānis!

Väidetavalt on etendus Valmieras 5 minutit lühem. Päris huvitav oleks näha tükki seal saalis ning kogeda, milliste kohtade peal lätlased naeraksid.

☟ 2. (628) Must JaAm - ☞Armastus kolmele, emast rääkimata - (Puurmani mõis, 16.04.2025) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: farss

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Priit Öövel, Mikk Sügis

Tutvustus: „Armastus kolmele, emast rääkimata“ viib vaatajad tagasi aega, kus jõukate poissmeestega käisid kaasas muretus, helge tulevik ja isiklikud teenrid. Kartma pidi vaid üht – tunnet, mis läbi ajaloo on vallandanud sõdu ja tekitanud tuhandeid liblikaid.

Hoogne komöödia kahes vaatuses „Armastus kolmele, emast rääkimata“

Ühel hommikul ärkab elunautiv ja muretu poissmees Patrick trotsi täis Maisie kõrval, kes mehe kodust enam vabatahtlikult lahkuda ei taha. Lahti hakkab hargnema kummaline lugu ühe mehe ja naise kohtumisest. Maisie paneb mehe ja ta ustava teenri Mickey täbarasse olukorda, mida ei muuda sugugi lihtsamaks Patricku judinaid tekitav ema ning temaga paratamatult kaasnev pärandus. Valestimõistmised, tundmatud naised, ja muidugi segadused pärandusega võivad luua üllatavalt soodsa pinnase koomilisteks juhtumisteks.

Lavastus jõuab vaatajateni koostöös Puurmani mõisaga. Puurmani mõis (saksa keeles Schloß Talkhof) oli rüütlimõis Kursi kihelkonnas Tartumaal. Mõisakeskuse ja lossi ees on Prantsuse stiilis sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja alleega. Lossi taga asub imekaunis vabavormiline inglise park. Lossihoone on üks Eesti kaunimaid ja suursugusemaid uusrenessansslosse. Mõisa peahoones tegutseb tänapäeval Puurmani Mõisakool.

Hinnang: Kolm näitlejat, neli tegelast, kaks inimest laval räägivad.

Lavastuse alguses kasutatud figuurkõndimine muusika rütmis tekitab küsimusi, milleks see. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on aru saada, et ilma tantsunumbriteta oleks tegu oluliselt vaesema lavastusega.

Osavalalt kasutati ära mängupaika ning publikule ehitatud tribüün andis võimaluse kõigil toimuvat jälgida. Ei suuda korraga meenutada, kas nii kaunites toolides istudes olen varem teatrietendust vaadanud. Ruumi võtavad teised omajagu, aga samas ka jalgadel on tavapärasest rohkem ruumi.

Kõige rohkem tahaks kiita Mikku hästi väljapeetud ja samas emotsionaalse teenri rolli eest. Väga hea mäng kohtades, kus publiku fookus peaks olema teistel tegelastel, aga pilk kisub ikka Miku suunas.

Anne-Mai kehastatud Violeta Cassandra Myrtle Smith ( e. Maisie) oli väga mitmetahuline. Janno poolt loodud väga salapärane tegelaskuju mängib Anne-Mai veel salapärasemaks. Kes tegelikult on Maisie - kullakaevaja, õnneotsija, elu hammasrataste vahele jäänud ning seetõttu mehistunud enese eest võistleja? Igast küljest näidati välja just niipalju, et vaatajas segadust külvata.

Priit suutis ülimalt hästi edasi anda tegelaskuju paanilise hirmu müstilise ema ees. Endale loodud vaimne vangistus oli väga hästi välja mängitud. Laul ja kitarrimäng kajasid üle saali hästi.

Jannole omane ehedust tagaotsiv veidi krabisev helikujundus sobis väga hästi ruumi ja tegevusega kokku. Mängutoosi ja äikse motiivid oli väga head leiud. Kui norida, siis telefoni helin ei olnud usutav. Liialt valju ning liialt valest suunast.

Kokku väga hea näitlejate ansambel ning parajalt riukalik lahtisi otsi jättev tekst. Igaüks saab luua näidendi põhjal oma loo.

Märkused: Järjekordne näide sellest, et 17 aastat tagasi blogile pandud pealkiri on endiselt õige - Urmas ei käi ju teatris. Klassiõde kes olude sunnil pidi eelmisel sajandil minu eest poissi mängima ning mõni aasta hiljem minu osatäitjale mõeldud laused enda tekstiga siduma ei suutnud ära imestada, kuidas mina võisin lapsepõlvemaa äärealadele teatrietendusele sattuda. Ka mina vaevasin päris pikalt pead, kas etenduse toimumiskohale kohaselt mõisaprouaks riietatud kaunitar on klassiõde või mitte. Kuigi viimasest kohtumisest ei olegi nii palju aega möödas.

☟ 3. (627) Endla - ☞Mäeküla piimamees - (Endla, 19.10.2024) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk, Eduard Vilde

Žaanr: koomiline draama

Näitlejad: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ott Raidmets, Ago Anderson

Tutvustus: Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi…

Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab.

Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!

Hinnang: Elu teeb ringe. Kiire jalutuskäik "mere" äärde Spa Tervis taga tuletab meelde aastavahetuse 2009/2010 ja sügisvaheaja 2015. Meri on jutumärkides, sest tehniliselt käisin ikkagi vaid jõe ääres. Päris mereni jõudmiseks pidanuks kümmekond minutit rohkem aega õhtuseks jalutuskäiguks varuma. Minusuguse maaroti jaoks oli kaugusesse paistev veemassiiv piisavalt meri. Viieteist aastaga on linnapilt päris palju muutunud aga palju on ka tuttavat. Sügisene või talvine Pärnu on taasavastamist väärt.

Mõned päevad rohkem kui aasta tagasi käisin sama seltskonnaga Tallinnas Lucy Kirkwoodi etendust "Lapsed" vaatamas ning sõitsin järgmisel varahommikul Abruka suunal, et kohtuda klassivenna ja -õega ning veeta aasta huvitavamad päevad. Nüüd siis täpselt aasta hiljem kohtusime juhuslikult Endla teatris. Maailm on väike.

Hea on aastase vaheaja järel taas tagasi teatris olla. Seda vaatamata asjaolule, et publik ei ole vahepeal toimunud kampaaniatest õpetust võtnud ning nutihaigus süveneb üha suuremal määral. Kas tõesti tuleb varsti ka teatrisse lisada turvamees, kes inimestelt segavad seadmed ära korjab. Mulle ei meeldi sugugi, et olen kellegi suvalise naisterahva telefonis selvefoto taustal. Veel vähem meeldib mulle saalis pärast algussignaali alanud omaalgatuslik valgusmäng. Või siis eelpool mainitud nutisõltlase pildi- ja videogalerii teise vaatuse keskel. No võib-olla lavastus sellel hetkel tõesti veidi venis, aga miks pidid ka teiste inimeste tähelepanu oluliselt kõrvale juhtima.

Tõmbasin seekord lühikese kõrre istekoha loteriis. Eelviimane rida on läbi aegade minu lemmik, aga otsakohalt jääb tahes-tahtmata vähemalt kolmandik lavast varju ning Marguse viimaseni välja timmitud valguskujundus jääb poolikuks ning seetõttu kohati ka arusaamatuks. Olen kindel, et sama rea keskel saanuks parema elamuse. Kõrvaltvaatajana tundus udumasina vinet liialt palju.

Niipalju, kui mäletan koolipõlves loetud Vilde romaanist, tundus näidendis kasutatud tekst väga autoritruu. Kiidusõnad Andrusele selle eest!

Tüvikoonuse kujuline tagalava koos oma piimamannergutest torniga pakkus näitlejatele parajat väljakutset jalul püsimiseks, samas tekitas omajagu palju võimalusi koomilisteks liigutusteks, mis naerulembelise publiku itsitama pani. Näitlejate kehatööd oli võrratu jälgida - oleks vaid nupp, millega saaks Benny Hillist tuttava naerulindi vaiksemaks keerata ning segamatult seda nautida. Keha ja maskidega veiderdamine kippus veidi loo tõsidust maha võtma. Aga eks seda kavalehel märgitud "valusalt koomiline draama" tähendaski.

☟ 4. (626) Tallinna Linnateater - ☞Lapsed - (Salme Kultuurikeskus, 12.10.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Lucy Kirkwood

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne Reemann, Epp Eespäev, Hendrik Toompere

Tutvustus: Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose.

Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama.

Hinnang: Algne roheline taustavalgus ja merekohin tekitas küsimuse, mis siis nüüd. Aga üsna pea sai selgeks, et alguse oli saanud väga hea valgus ja helikujundus. Väga hästi näitlejate liikumine koos valgustitega.

Petta saab külastaja, kes vaatab reklaamplakatit ja loodab näha viie osatäitjaga lavastust ning mõlgutab mõtteid, kes on kelle laps olla võiks. Samas oli kolme rolliga pinget rohkem kui rubla eest.

☟ 5. (625) EMTA - ☞Komöödia - (Sadamateater, 09.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): ühislooming

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: arkus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

Tutvustus:

Emalt olen pärinud lühikesed jalad. Isalt lühikese süütenööri. Ma ei saa sinna midagi teha.

Ühelt vanaisalt pärisin karvadeta rinna. Teiselt vanaisalt kohmakad käed. Asjad lihtsalt libisevad käest. Ma ei saa sinna midagi teha.

Vanaemalt pärisin, kas ta sai selleks, kelleks ta noorena saada tahtis. Ta ei vastanud.

Õpetajatelt pärisin laia haarde. Aga vanaonult pärisin kitsukese korteri. Midagi peaks ette võtma.

„Komöödia“ on EMTA lavakunstikooli XXXI lennu uuslavastus. Nagu Mart Kangro varasemad koostööd lavakooli lendudega, sünnib seegi lavastus suuresti osaliste endi ettepanekutest. „Komöödia“ räägib inimlikust naeruväärsusest, tänastest küsimustest ja eilsetest vastusevariantidest.

Hinnang: Ülimalt ebamugav lavastus nii publiku kui trupi jaoks. Väga umbmäärane algus. Algul ei saa aru, mida mustades kostüümides pokaalidega noored näitlejad sinust tahavad, siis ei saa aru, kuhu peab pimedas ruumis vaatama või vaatamata jätma. Kuidas peaks ümbruses toimuvale reageerima. Kas trupp ootab, et publik vastu tervitaks, püüaks tõsiseks jääda või astuks agaralt lavale kaasa lööma. Tekst on jupike siit, teine sealt. Mõnda asja korratakse absurdsuseni, mõnest luuakse kujund, enamasti ei saa seostest aru.

Väga hea mäng ruumi ja valgusega. Madalas ruumis tekitasid veepokaalide alla peidetud LEDid huvitava valgusmängu, suures ruumis valgustasid nad just täpselt seda, mida näitlejad tahtsid publikule näidata. Lisaks valgustile pakkus pokaal ka helitausta. Väga nutikas lahendus.

Teine nutikas lahendus oli mäng peeglitega. Mis sest, et viimases sammus peegelduvast valgusest veidi vajaka jäi, algus oli tehtud ning maagia loodud. Tekstiga ei tahtnud kuuvalgus hästi kokku minna, kuna kasutati sooja valgust. Samas tervikus soojade toonidega mängimine sobis.

Päris tükk aega vasardas peas mõte, kas tõesti tuleb kogu etendus püsti seistes ära vaadata. Mina poleks kahte tundi vastu pidanud. Üks paar lahkus, ei olnud üldse kaugel mõttest, et käes on kolmas kord, kui teatrist tuleks poole pealt lahkuda. Õnneks ei mindud kahe aasta tagust TÜVKA teed ning vaipade asemel leiti publikule toolid ning sai suures kandilises ringis jälgida ka publiku teis liikmeid. Eks see õnne küsimus oli, millised elemendid jäid varju ja millised mitte. Mitmel korral tajusid, et pea kohal toimub mingi tegevus, aga näha ei olnud midagi.

Päris hästi oli etendusse põimitud etnograafilist laulu ja muusikat. Suures suhteliselt tühjas ruumis mängis see väga hästi. Üheks läbivaks teemaks sai mardipäeva kadumise teema - nüüdsed halloweeni tulevad ukse taha ilma eeskavata ning ainult norivad "komm või pomm" - varem nähti mardisantideks olemiseks vaeva ning teeniti maius väärikalt ära. Võtame üle teiste maade kommertsi jättes enda tavad unarusse.

Kostüüm oli ühelt poolt lihtne ja tumehall-helehall. Laval toimuvaga riietusel mingit arusaadavat seost ei olnud. Kui siis ehk see, et olid enamuses mugavad rohkeks liikumiseks ja eristas rahva sekka sulandunud näitlejad. Üheks elemendiks kujunesid püksmähkmed. Justkui oleks tegu 80 aastastega, kes ei suuda enam kahte tundi vastu pidada ning ebameeldivuste vältimiseks peavad jalga panema moodsast titaajast pärit pampersid. Veel üks moodus publikut end ebamugavalt tundma panna.

Eksperiment tünnidega oli ühtviisi naljakas kui närvikõdi tekitav.Kas tõesti on võimalik, et trupi üks pikemaid liikmeid mahub tünni? Oot, sinna mahub neid lausa kaks... Seal on veel niipalju ruumi, et suudavad tünni liikuma panna ... kas tõesti peab plastmassist keere vastu kahe noore inimese raskuse .. ega nad ei tee eksperimenti, kus mõõdavad aega kui kaua kulub publikult arusaamiseks, et tünnisolijate elu võib olla õhus.

Kogu sellest ebamugavusest on palju võita trupil. Nad said hakkama nende veeretatud ülesandega ning said korraliku pagasi oma järgmisteks töödeks. Meelelahutuse otsijana ma antud lavastust eriti kõrgelt ei hinda, aga haridussüsteemis pikalt olnuna pean tõdema, et hakkama on saadud päris vinge asjaga.

Märkused: Arvustus on kirjutatud 13 tundi pärast etenduse lõppu, kui enamus ebamugavustest on juba meelest minema.

☟ 6. (624) Eesti Draamateater - ☞Café Théâtral - (Vanemuise väike maja, 09.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr, Andrus Kivirähk

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Viire Valdma, Ülle Kaljuste, Hilje Murel, Teele Pärn, Tõnis Niinemets, Tõnu Kark, Rein Oja, Raimo Pass, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr, Kristjan-Robert Rebane, Madis Muul, Marten Altrov, Ahto Abner

Tutvustus:

Praegu on parimad ajad, praegu on halvimad ajad, on tarkuse aeg, on rumaluse aeg, Valguse ajastu, Pimeduse ajastu, meeleheite talv ja lootuse kevad. Meil on kõik alles ees, meid ei oota mitte midagi, me läheme kõik taevasse, me läheme otse põrgusse. Kõike on liiga palju, kõike on liiga vähe! Ja see kõik toob meid Café Théâtrali.

Ühes südalinna keldris kogunetakse igal õhtul, et end avada laulu ja muusikaga. Kabareelavale astuvad tundlikest tundlikemad, sarmikatest sarmikamad ja pöörastest pöörasemad! Nüüd avab Café Théâtral oma uksed kõigile.

Hinnang: Publik vajab aeg-ajalt sellist meelelahutust. Ei ole labane, naerab iseenda üle ja naeruvääristab ümbruskonnas toimuvat mõttetust. Näitlejad on kokku surutud suhteliselt väiksele pinnale ning on toodud publikule võimalikult lähedale. See liidab nii truppi kui ka publikut.

Tõenäoliselt on suurim selle lavastuse tugevus see, et lauldes tuntuid vanu laule, ei mindud kopeerimise teed vaid loodi päris uued sõnad ning segati kokku erinevad lood. Pea kõigile näitlejatele leiti oma lugu ja lähenemine sellele. Rein Ojast Frank Sinatrat ei saa, aga "Minu kulg" võiks vabalt kõlada raadios.

Kostüümikunstnik on näinud vaeva väga mitmekihiliste kostüümidega. Need lisasid lavastusele särtsu ja glamuuri tuues esile inimeste erinevad pooled.

Märkused: Esimene kirjeldustõlkega etendus Draamafestivali ajaloos. Kõrvaklappidega inimesi oli saalis päris palju. Tegelikult oleks päris huvitav ka ise kuulda, kuidas nägemispuudega inimestele lava ja seal toimuvat kirjeldati.

☟ 7. (623) Ugala - ☞Kolm ahvi - (ERM, 05.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): ühislooming

Žaanr: draama

Näitlejad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe

Tutvustus:

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Hinnang: Väga kodune lavakujundus valgete pitskardinate taga. Selline täitsa võiks vaikne koht, kuhu ennast kurja maaima eest peita. Kõik on olemas ja midagi ei ole ülearu. Just parasjagu salapärane ja krutskeid täis. Valgus peidab ja toob esile just selle nurgakese mida vaja.

Eriti alguses tekitas küsimuse, kas näiteljad juhtisid muusikat või muusika juhtis neis. Kuidagi nii hästi omavahel koskõlas ning atmosfääri tekitav. Kui tegevus laval läks veidi paigast ära, siis lainetas ka muusika oma teed, et lõpus seda võimsamalt tagasi tulla. Tõsiselt huvitav idee tekitada nelja makiga kolmemõõteline heli. Proovi sama elamust stuudios saavutada. Tõenäoliselt on sama heli saamine stuudios täiesti võimalik, aga nägemismeel võimendab ajus emotsiooni. Olgu tal siis või laenatud püksid jalas (loe makid olid vaid butafoor, heli tuli kuskilt mujalt). Lava- ja helikujunduse koosmõju ujumise stseenile oli väga värskendav.

Väheste sõnadega lavastus. Ja need mis olid ei teinud vaataja elu sugugi lihtsamaks. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui oleks needki sõnad ära jätnud. Tõsi lõpulaulu emotsioonita oleks keeruline lõpu suunas tüürida.

Palju võimlemist, kallistamist ja võistlust aga ka niisama lebotamist. Kujutan ette, et näitlejatele pakub tegevus pärast pikka ja tavapärasest erinevat prooviperioodi veel rohkem naudingut kui vaatajale.

Terje Pennie ei jäänud noortele liikuvuses sugugi alla ning noorte kehakeel oli nauditav.

Mida edasi, seda kurjemaks tegevus läks. Algsest vaiksest paigakesest sai päris märul. Tahaks hinges vastu vaielda, et on võimalik ka selle vägivaldsuseta, aga järele mõeldes võib reaalus olla veel karmim. Inimene on inimese hunt.

☟ 8. (622) Muusikalitrupp Kungla - ☞Vaikne alarm - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥♥♥

Autor(id): George S. Kaufman

Žaanr: komöödia

Hinnang: Nõnda lühikese lavastuse jaoks on väga palju vaeva nähtud. Luksusliku hotellitoa seinete, uste akende ja mööbli paikaseadmiseks ja erinevate lambikeste ja valgussuundade paikaseadmiseks kulus aega pea sama kaua, kui kestis etendus. Kostüümikunstkiud on samuti parasjagu vaeva näinud inglise härrasmeeste riidesse panemisega. Sahtlid olid täis erinevaid vidinaid.

Akna taga olev tuli oli üsna tõepärane.

Natuke pärsib lavastuse usutavust see, et vanemapoolseid härrasmehi mängivad noored. Nad teevad kõik rõiva, sigareti, jootraha ja muud trikid kenasti ära, aga härrasmehelikust jääb veidi puudu. Oleks huvitav näha, kuidas sama seltskond mängiks sama tükki nii ütleme 20 aasta pärast.

☟ 9. (621) Palamuse Amatöörteater - ☞Neli rüütlit Lammaskülas - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Paul Webb

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Kaspar Sulp, Karmo Toome, Jaak Sikora, Janek Varblas, Marika Murka

Tutvustus: See näidend on iseenda põhjustatud tohutust krahhist. Nii tohutust, et see kõigub absurdi piirimail. Aga ajaloost tuntud Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi neli tapjat olid tõsiseltvõetavad mehed, kellel oli võimu ja positsiooni. Kuidas nad tulid toime olukorraga, kus neil tuli kuningas Henry II käsul aasta otsa vahtida kolkalinnuse müüre, kui nende endi elu oli varemeis? Absurdi ja piina otsene kokkupõrge oli see, mis nende konkreetse katastroofi puhul köidab. Ehkki lugu toimub 11. sajandi Inglismaal, siis probleemid on tänapäeva meestel samad – armukadedus, truudus kuningale (ülemusele), alkoholism, silmakirjalikkus, kadedus, soov parem välja paista kui tegelikult oled.

Tegelasteks on neli meest, ja muidugi ka üks naine, kelle ümber osaliselt tants käib ja kelle olemasolugi pea mõnel pööritama paneb, nagu oleks muid muresid vähe. Ja veel – kuigi teemad näidendis ja fooniks olev pime keskaeg on sünged, on tegemist ikkagi komöödiaga.

Tegevus toimub aastail 1170-1171 Lammasküla linnuses, Inglismaal.

Hinnang: Kavalehele kirjutades lühikese tegevusaja tekib võimalus vääratada detailidega. Juttu tehti šampanjast, mis väidetavalt sai oma nime umbes 1660 aastal.

Lavameistrid ja kostümeerijad on korralikult vaeva näinud. Saavutatud on kena tervik ning algusstreeni kirik oli ka veenev.

Tüdimus ja pinged meeste vahel tundusid ehtsad. Koomilised hetked mängiti kenasti välja.

Raske tükk aga jättis hea üldmulje.

☟ 10. (620) Salme Teater - ☞Näitleja - (Elva kultuurikeskus, 05.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): V. Vahing, M. Rostfeldt

Žaanr: draama

Näitlejad: Helen Kask, Kent Joosep, Roberta Vaino

Tutvustus: "Näitlejat otsiti igalt poolt. / - - - / Olid etendused, ta oli mänginud ja siis kadunud. Teda ei leitud, isegi luhalt mitte. Otsijad väsisid mitte kaugel majast, kus elas lavastaja. Ka mina hulkusin öösiti, sel ringteel, sihitult, ma ei otsinud mitte inimest, vaid armastust."

Milline on teie eluroll? On neid enam kui üks? Mis on teie roll perekonnas, tööl, ühiskonnas? Kas olete osav žongleerija ja tunnete oma edu mitmel rindel või peate iga päev võitlust, sisemist võitlust? On see hullumeelsus või illusioonide taga ajamine? Vaino Vahingu meisterlik jutustus ühe inimese elurolli otsingust, armastuse otsingust.

Vaino Vahingu novelli “Näitleja” (1976) on Salme Teatri trupi jaoks lavale seadnud Mari Rostfeldt.

Hinnang: Natuke palju oli tühja kordamist. Mingil hetkel tekkis juba küsimus, kas sõna "näitleja" on tuhat sada korda kõlanud või mitte. Või siis "otsiti", "ilma armastuseta".

Näidend algas väriseva TV showga, jätkus kostüümide kiirvahetusega ja siis leidis oma aeglase tee enesetapu suunas. Lavast võbeleva televiirori ja sellest rongi läbikihutamine oli tehniliselt väga hästi korraldatud.

Omaette huvitav mõte saata ennast tööga ära rüganud mees oma lapsega kolmeks nädalaks suurde linna igaks õhtuks teatris käima. Ning hoiatava ka, et tervist ja perekonda peaks hindama kohe algusest, mitte alles elutee lõpus.

Elurolli otsing paneb ka mõtlema. Ega me ise ei käi ringi mööda ringteed jõudmata kuhugi?

Märkused: Publik hääletas jalgadega. Häirivalt palju oli edasi tagasi liikumist ning poole pealt lahkujaid. Tõenäoliselt andis omamoodi tõuke ka see, et festivali kavasse oli paigutatud teise Salme Teatri - Salme Vallateatri etendus algama Lendteatris 10 minutit enne selle etenduse lõppu ning järgmise etendusele kultuurikeskuses tõotas tulla 50 minutine paus. Näitlejad ei lasknud ennast sellest saginast mõjutada. Tubli töö!.

☟ 11. (619) Vilde Teater - ☞Peaaegu armastus - (Lendteater, 04.08.2023) ♥♥♥♥♥

Autor(id): John Cariani

Näitlejad: Jaanus Hallik, Kristiina Metsanurk, Maarja Pavlihhina, Kaidar Kängsepp, Andrus Novoseltsev, Julia Laffranque

Tutvustus: Autor John Cariani Tõlkija Mari-Liis Pärna Pealavastaja Janno Puusepp Kostüümid Anne-Mai Tevahi Plakat Silver Vahtre

Vilde teatri eksperimentaalprojekt, kus igal stseenil on erinev lavastaja ning pealavastaja ülesanne on olla nõuandvas rollis ning siduda kõik stseenid kokku üheks tervikuks.

Ühel tavalisel talvisel reedeõhtul muutub paljude inimeste elu jäädavalt: kes leiab, kes kaotab lootuse, armastuse või sõpruse. Puudutamata ei jää keegi. Need on lood armastusest, peaaegu.

Täispikas lavastuses 9 stseeni, festivalil tuleb esitamisele neli.

1. “Kurb ja rõõmus”, lavastaja Aire Pajur, osalejad: Jimmy – Jaanus Hallik, Sandrine – Kristiina Metsanurk, Ettekandja – Maarja Pavlihhina.

2. “See teeb haiget”, lavastaja Kristiina Metsanurk, osalejad: Marvalyn – Maarja Pavlihhina, Steve – Kaidar Kängsepp.

3. “Tema süda”, lavastaja Andrus Novoseltsev, osalejad: East – Andrus Novoseltsev, Glory – Julia Laffranque.

4. “Tagasisaamine”, lavastaja Ülle Sillamäe, osalejad: Gayle – Kristiina Metsanurk, Lendall – Kaidar Kängsepp.

Hinnang: Kuus näitlejat, neli täiesti erinevat olukorda. Kõik olukorrad väikese kiiksuga. Algab täitsa tavapärase olukorraga, kus pulmapäeva eel kohtub naine oma endise kallimaga; siis sukeldutakse veidi meditsiinilisi teid pidi küsimuse juurde, kas armastust tuleb karta ning kas see teeb haiget; põigatakse korraks kaugele põhja virmalisi vaatama ning südame teemalist ulmet jälgima, ning siis püütakse näidata, kui palju pika koosoldud aja jooksul teineteisele antakse ning milliseks see võib muunduda. Kõigis lugudes käivad käsikäes armastus ja valu. Ning igalt poolt käib läbi "peaaegu". Õhupallid on väga huvitav vahend armastuse suuruse näitamiseks.

Hea näide sellest, et vaikne taustamuusika on tihti mõjuvam kui vali. Selles lavastuses igatahes oli. Esimese stseenile andis vaikne taust palju usutavust juurde.

Tuleb kiita kostüüme valinud Anne-Maid. Naiste riietus oli väga hästi valitud ning andis igale paarile just parasjagu sära juurde. Ja meestelgi kõigil oli mingi omapära.

Tore oli taas üle pika aja laval näha Juliat - tema mängitud Glory imetlus looduse vastu oli lummav. Meestest tundus kõige loomulikuma Jaanus.

Märkused: Kiitus selle eest, et kavalehti oli piisavalt.

☟ 12. (618) Raeküla Rahva Teater - ☞Selle päikese all - (Lendteater, 04.08.2023) ♥♥

Žaanr: draama

Hinnang: Vanad naised (näitleja, lillemüüja, ajalehtede müüja, ärinaine, kaardimoor) kogunevad hooldekodus terassile ja meenutavad suuresti monoloogi vormis oma mineviku. Tööd ja suhteid meestega. Igalühel oma kibestumised ja rõõmsad hetked. Olen vist selle lavastuse jaoks liialt noor. Kindlasti on neid, kes ei ole.

Oli mitu päris head tekstita osa rollisooritust.

☟ 13. (617) Paide Huviteater - ☞Pihlakavein - (Elva kultuurikeskus, 04.08.2023) ♥♥♥

Autor(id): Joseph Kesselringi ainetel

Žaanr: kriminaaldraama

Hinnang: Kui Festivalil esitustele tulevate lavastuste nimekiri esimest korda avalikuks tuli jäi pealkiri "Pihlakavein" kohe kummitama. Olin päris kindel, et mingit versiooni olen sellest näidendist näinud, aga ei suutnud meenutada selle sisu.

Kaks vanadaami "aitavad" üksikutel vanameestel leida rahu maailmaga jootes neile sisse mürgitatud pihlakaveini ning mattes surnukehad enda keldrisse. Omades õilsate abistajate kuulsust olid nad lõpuni veendunud, et nad ei tee midagi paha. Varem või hiljem peab selline tegevus avalikuks tulema. Avastaja ei suuda valida mida edasi teha - pöörduda politseisse või jätta kõik enda teada.

On näha, et teater on mitmetel põhjustel originaali lühendanud ning tegelaste arvu vähendanud. Mõnes kohas on traagelniidid näha - tekst hüppab ühelt teemalt teisele jättes vaataja segadusse, mis nüüd toimus. Kohati tekkisid pausid, mis ei kannud lavastuse mõtet.

Näitlejad olid täis suurt entusiasmi ja lusti. Mõnes kohas võib-olla isegi liialt.

Kiita tuleb valguspuldis olijat, kellel jätkus külma närvi mitte liialt rapsima hakata, kui vale - tavalisest palju pimedam valguspilt ette tuli. Jah, näitlejad jäid tükiks ajaks pimedasse, aga see oli kindlasti parem, kui erinevate liikuvpeade või värvide edasi tagasi sähvimised või siis täisvalgus.

☟ 14. (616) Lendteater - ☞Avameelselt abielust - (Lendteater, 05.03.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Erki Aule ja Jaanus Nuutre

Žaanr: draama

Näitlejad: Irina Radionova, Airé Pajur, Karl Bussov, Margus Möll

Tutvustus: Erki Aule poolt üllitatud tekst on valminud Eesti abielupaaride intervjuude põhjal. Lavastaja Jaanus Nuutre. Kui palju oled sina valmis avama isiklikemaid seiku oma abielust? Tahad sa sellest üldse rääkida? 30 abielupaari on rääkinud avameelselt oma abielust – toredatest hetkedest, meeldejäävatest sündmustest, aga ka muredest ja kitsaskohtadest. Küllap kõlab nii mõnigi seik tuttavlikult – saate ise kuulda ja näha.

“Esimesed 25 aastat on väga raske, sealt edasi on lihtsalt raske.”

Hinnang: Etendus algab justkui anekdoodis selle kohta, kes õnnetuse ajal autot juhtis - mina olin roolis, aga minu naine juhtis. Varem valmis filmitud lõigud Airé ja Margusega. Lihtne, naljakas kuid samas tõsine. Peale pimendamist algab peale päris etendus. Segu monoloogidest, püstijalakomöödiast ning vähesest dialoogist. Publik on valgustatud ja vaatajaid üritatakse tõmmata ajurünnakusse. Liialt piinlikuks ei lähe ning mõned tarkuseterad jõuavad ka publiku suu läbi lavale. Näitlejad on ootamatuteks pööreteks valmis ning oskavad jutu ettevalmistatud teemadele tagasi juhtida. Seega kohad viimastes ridades on antud lavastuse vaatamiseks tavavaatajale ohutumad.

Publikust oli aru saada, et teemad puudutavad neid. Korra naersid naised siis mehed, siis kõik koos. Kuna ideed on kogutud päris inimestelt, mitte pastakast välja imetud, leiab ümbruskonnast ikka kellegi, kelle kohta öeldu sobib kui rusikas silmaauku.

Lõppulause on veidi tee-, mahla- ja/või piimajoojaid ahistav, aga võtab etenduse omamoodi kokku siiski.

Järjekordselt lummas Airé oma oskusega sõnadeta kaasa elada kaasnäitlejatele. See stseenid, kus neli näitlejat ühe koha peal seisavad ja üks neist oma monoloogi peab huvitavamaks.

Värskendavalt mõjus ka see, et päevakajalised sündmused osati kenasti enda teksti sisse mähkida. Loodan, et järgmised vaatajad saavad ka seda nautida.

Märkused: Teine etendus, täismajale. Kohvikus endiselt pärnaõie teed ei ole, aga maitsvate kookide valik on endiselt hea.

☟ 15. (615) Vene Teater - ☞Minu veetlev leedi - (Vene teatri suur saal, 03.03.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): Georg Bernhard Shaw, Alan Jay Lerner, Frederick Loewe

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Elina Nechayeva, Aleksandr Ivaškevitš, Viktor Marvin, Ilja Nartov, Larissa Savankova, Jekaterina Kordas, Natalja Dõmtšenko, Natalia Murina, Dmitri Kordas, Marika Otsa, Alexandr Domowoy, Eduard Tee, Anna Markova, Marina Malova, Karin Lamson, Tatjana Jegoruškina, Anastassia Tsubina, Daniil Zandberg, Sergei Tšerkassov, Dan Jeršov, Allar Valge, Jaroslav Galitski, Richard Beljohin, Greta Raidma, Emilija Kuznetsova

Tutvustus: Vene Teater esitleb vaatajatele üht maailma populaarseimat muusikali „Minu veetlev leedi“. Näidendi toob lavale Venemaa hinnatud koreograaf ja lavastaja Alla Sigalova. Peaosades astuvad üles särav ooperilaulja Elina Nechayeva ja Vene Teatri tippnäitleja Aleksandr Ivaškevitš.

Kostüümikunstnikuks on Venemaa legendaarne moeajaloolane, rahvusvahelise tuntusega kunstikriitik ja moekollektsionäär, Venemaa Kunstide Akadeemia auakadeemik Aleksandr Vasiljev. Lavakujunduse on loonud tuntud ja tunnustatud Gruusia teatrikunstnik Georgi Alexi-Meskhishvili.

„Minu veetlev leedi“ on üks maailma kuulsamaid muusikale. Imeline muusika, peadpööritav koreograafia, vaimukad dialoogid ja kaasakiskuv süžee jätavad kustumatu mulje ning on põhjuseks, miks seda näidendit esitatakse maailma kuulsaimatel lavadel ikka ja jälle.

Bernard Shaw näidendil „Pygmalion“ põhineva muusikali autorid Alan Jay Lerner (libretto autor) ja helilooja Frederick Loewe jutustavad publikule erakordselt heasüdamliku, kohati väga naljaka, õrna ja tundliku loo armastusest, hasardist... ja inglise keelest.

Noore lilleneiu Eliza Doolittle`i juhuslik kohtumine foneetikaprofessori Henry Higginsi ning lingvisti ja erusõjaväelase kolonel Pickeringiga põhjustab ootamatu eksperimendi: professor Higgins lubab oma kolonelist sõbrale tõestada, et Londoni alamklassist pärit vaesest lilleneiust on võimalik poole aastaga koolitada hertsoginnaga võrdväärne suurilma daam. Selleks tuleb koknit kõnelev lilleneiu õpetada rääkima kõrgklassi inglise keelt. Professor Higgins teeb kolonelile ettepaneku sõlmida kihlvedu selle peale, et poole aasta pärast on Eliza Doolittle’st saanud noor daam, kelle kõnelemist kuulates ei suuda keegi aimata, et tegemist on lihtrahva seast pärit harimatu lilleneiuga. Kolonel nõustub kihlveoga ning soostub isegi tasuma lilleneiu koolituskulud. Eliza omalt poolt on igati nõus kõnetunde võtma, sest ta unistab töökohast lillepoes. Keegi neist kolmest ei aima kui palju ootamatusi, üllatusi, kannatusi ja kahetsusi see kummaline kihlvedu endaga kaasa toob...

Hinnang: Saan aru, et ma pole ainus, kes Vene teatri mängukavast "Minu veetleva leedi" leides imestas, kas see on ikka õige info. Puhas sõnateater teeb järsku muusikali. Vaimusilmas orkestri jaoks ruumi ei ole ning kust leitakse nii palju tantsijaid, kui varasemates lavastustes näha on olnud. Samas tekitas huvi, võimalus enda lemmikmuusikali uues teatris ja keeles näha.

Kavalehelt loen, et etendus on planeeritud 2 tunni ja 40 minuti pikkuseks. Estonia kavavalehel on 3 tundi ja 45 minutit. Tänu publiku hilinemistele kujuneb pikkuseks 3 tunid ja 12 minutit. Paljud varem igavaks kiskunud tantsud on lühemaks jäänud ning ka teksti tundub veidi kärbitud. Iseenesest väga hea.

Kavalehel kiidetakse taevani kostüümikunstniku. Mina selle kiidulauluga liialt kaasa ei läheks, nii mõnedki kostüümid on pööratud klounaadiks. Kõige rohkem on kahju sellest, et klouniks muutuvad Mrs Pearcde ja tema abilised. Alfred Doolittle kostüümis riigilipuga mängimine tundus kohatu. Samas silmailu oli.

Parajaks katsumuseks osutus vene keel. Hääldusele üles ehitatud nalju on keeruline tõlkida ning kasutusele tulevad vene keelele omased keerdkäigud, mida ei suuda jälgida. Kohati kummitavad peas varem eesti keeles kuuldud lauluread ning kuulduga tekib konflikt. Samas eitahaks olla sünkroontõlkija rollis.

Elina Nechayeva sai Eliza rollida hästi hakkama. Miks ta ei peaks saamagi? Osalemine Metslaste sarjas näitas, et tegu on väga huvitava, mitmekülgse ja andeka inimesega. Tuge teistelt näitlejatelt jäi veidi väheseks, seega Helen Kõre roll Estonias jääb minu jaoks grammi võrra paremaks.

Kõige rohkem võrreldes eelmiste lavastustega jäi puudu teatrimaagiast. Vihm jäi kunstlikuks, ei tekkinud võimsat Londoni tänava tunnet ning ballisaali sära jäi kahvatuks. Elusa tule asemel toodi lavale veidi tossav seadeldis. Samas samade elementide ärakasutamine on mõistlik. Väikse lava peal ongi vähem võimalusi. Ning eks see annab näitlejatele võimaluse rohkem ise särada.

☟ 16. (614) Teater Tartu Kirjanduse Majas - ☞Igatsused. Teadagi kelle järele - (Tartu Kirjanduse Maja, 26.02.2023) ♥♥♥

Autor(id): Jaan Kruusvall, Jüri Kaldmaa

Žaanr: draama

Näitlejad: Helle Laanes, Indrek Tobre, Rein Annuk, Alla Ird

Tutvustus: Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi "Mälestused. Ainult ei tea millest" ja teiste tekstide ainetel kahes vaatuses vaheajaga.

Esietendus 29. jaanuaril 2023.

Hinnang: 168 päeva viimasest teatriskäigust. Tegelikult oli plaanis lavastaja kutsel seda lavastust vaadata nädal tagasi. Vaim oli valmis, aga liiklusummiku tõttu jäin tookord hiljaks - Reinu hääl juba kostis läbi ukse. Nüüd nädal, kolm liiklusohtliku olukorda, üks kokkupõrge põdraga ja ärajäänud aktus hiljem leidsin end taas Tartu Kirjanike maja ukse ees. Eelhäälestus etenduseks oli kordades kehvem, peas mõlgub kolleegi antud pusle protsentide keskmiste summades ning homme eelseisvad ebameeldivad kõnelused.

Kodutöö enne etendust jätan targu tegemata, tundes lavastajat midagi kerget tulema ei saa. Samas mingi sisemine mõte kindlasti on olemas. Enamus infost tundub näoraamatu seitsme luku taga kinni olevat.

Kruusvalli näidenditest on tuttavad "Pilvede värvid", "Vaikuse vallamaja". Mälestused tuhmuvad, aga on head.

Lavastus on segu filmist ja teatrist. Enamus tegevusest toimub seinal kahel kinolinal. Filmi pool on tehtud hästi. Veidi häirib, et sama pilt projekteeritakse kahte kohta. Mõistus küll ütleb, et pilt on üks ja seesama, aga silmad otsivad ikka erinevusi. On see siis meelega või kogemata - läbipaistvad kleeplindid on seintel erinevate kohtade peal. Nõnda tekivad sädelused ka erinevatesse kohtadesse. Vasaku pildi allservas olevad liimijäljed tekitavad mingil hetkel omamoodi liikuva vesimärgi - jumaliku puudutuse.

Väga hea ja mitmepalgeline muusikavalik. Kui näitlejate linti loetud tekst kippus plärisema, siis muusika oli puhas ja selge.

Kasutatud on palju nii otseseid kui kaugeemaid viiteid piiblile ja muudele tekstidele, millega ma pole tuttav. Ülejäänud publiku reaktsioonidest on näha, et kasutatud sümbolid jõudsid nendeni. Või siis vähemalt enamus neist.

Minu jaoks kõige häirivam oli alasti Eeva lavale toomine. Jah, tätoveeringud käel rääkisid oma lugu ja kindlasti oli ka koreograafial asjatundjale midagi pajatada, aga mina tundsin end publiku seas halvasti. Varjuteater Eeva seljataga oli nauditav. Täitsa võimalik, et kui lavastuse plakat oleks silma jäänud enne etenduse vaheaega, siis oleksin teatri asemel vesiaeroobikasse läinud. Teisalt tuleb tunnistada, kui halb ümbruse jälgija ma olen. Kindlasti oli see plakat sama koha peal nädal tagasi ja ka enne tänast etendust.

Lavakujundus on ühelt poolt minimalistik, teisalt keeruline. Nukud elasid justkui iseenda elu. Millist täpselt, ma aru ei saanud.

Valguskujundus oli lihtne, sujuv ja hea.

Märkused: Viimane etendus väidetavalt unikaalse lõpuga.

☟ 17. (613) Must kast - ☞Kolm õde - (Tartu Genialistide Klubi, 11.09.2022) ♥♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Laura Niils, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Jane Napp (Endla Teater), Rauno Polman, Kristjan Lüüs, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe, Kaarel Targo

Tutvustus: Klassika Vihmari moodi

Mind ärritab ja solvab toorus. Ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene pole küllalt peenetundeline, pole küllalt õrn ega armastusväärne. Võib-olla on mind veidralt kasvatatud, aga igasugune jämedus, iga vähegi ebadelikaatselt öeldud sõna masendab mind! Persse, ma näen iga öö Moskvat unes, ma olen nagu arust ära… Ma näen unes, et olen Moskva ülikooli professor, kuulus teadlane. Aga noh, siin on külm. Ja sääsed.

Jah, kui saaks alustada elu otsast peale, aga juba teadlikult. Et kui see üks elu, mis on juba ära elatud, oleks nii-öelda mustand, teine aga puhas variant… Küllap siis püüaks igaüks kõigepealt mitte korrata iseennast. Täpselt samamoodi, nagu me igal hommikul, esmaspäeval ja uusaastal uuesti sünnime ja oma eluviise põhjalikult muudame. Oh jumal. Võib-olla on eneseiroonia tõesti ainus, mis meid sellest kannatusest päästa võib.

“Kolm õde” on Ingomar Vihmari kolmas järjestikune lavaversioon Anton Tšehhovi maailmakuulsast näidendist. 120-aastane tekst tõestab hästi, et kõik jääb ikkagi samaks: ka tuhande aasta pärast õhkab inimene: „Ah, raske on elada!” — ja täpselt samuti nagu praegu kardab surma ja ei taha surra.

Hinnang: Pean vist nõustuma lavastaja emaga, Musta kasti Kolm õde oli veidi parem. Samas mine tea, kui poleks Endla lavastust vaadanud, siis oleks võib-olla hinnang hävitavam. Nii subjektiivne on kogu see maailm.

Plakatilt ja kodulehelt jäid silma magavad õed. Ära vaadanud varasemat kaks versiooni ning kuulanud tunnikese Mihhail Lotmanni videoloengut ei suutnud ma kohe välja mõelda, kuidas see Tšehhoviga kokku läheb. Aga läks küll ja kuidas veel. Nii mõnigi varem tähele panemata detail sai just siin selgemaks.

Teine asi, mille eest tahaks noori kiita on helikujundus. Võib-olla isegi mitte muusikavalik ise vaid moodus, kuidas seda ette mängiti. Selle asemel, et puldist mp3-d üksteise järel õigel hetkel ette mängida otsustati plaadimängija kasuks. Kui ka mõni jupp tuli moodsamast vahendist, siis kokkuvõttes tasus see plaatidega rahmeldamine ära. Eriti effektne oli kuulata saalist viimaste seast lakudes plaadimasina üleviskamist - kõik on selleks korraks läbi. Need, kes esimeste seas minema tormasid jäid muidugi sellest lõppakordist ilma. Vahel on aeglaselt mõnusam.

Hätta jäädi tulekahju kujutamisega. Poolpaljaste meeste tants oli küll naisperele kaunis vaadata, aga seda sünget meeleolu, mida Endla punased kiled edasi andsid, ei tekkinud. Samas läbipeetult vaid erinevaid valgeid valgusi kasutanud valguskujundus mõjus hästi. Võimalik, et punase lisamine oleks tervikpildi rikkunud.

Osad monoloogid läbi mikrofoni ja võimenduse mõjus tegelikult ka hästi. Tõstis olulise teksti esile ning lubas mängida taustamuusikaga. Kabuuris mikrofoni näha oli veidi üllatav, aga miks ka mitte.

See, et ohvitserid mundrit ei kandud ning naiste glamuursed kleidid olid asendunud argisemata, ei mõjunud enam võõralt. Ning see, et etenduse edenedes riided samaks jäid oli pigem hea kui halb.

☟ 18. (612) Endla - ☞Kolm õde - (Sadamateater, 07.09.2022) ♥♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Tutvustus: Kui kuulus kirjanik Tšehhov 1900. aastal oma uue näidendi „Kolm õde“ esimest lugemisproovi kuulas, siis väga kaua ta vastu ei pidanud. Ja kui kuulus teatrimees Stanislavski pärast proovi lõppu Tšehhovi üles otsis, siis oli too hirmus halvas tujus, nukker ja vihane, sest enda meelest oli ta kirjutanud lõbusa komöödia, aga lugemisel pidasid kõik seda draamaks ja nutsid seda kuulates. Järelikult oli näitemäng arusaamatuks jäänud ja läbi kukkunud, arvas Tšehhov.

Nii et juba esimesest proovist alates on selle kuulsa näidendiga miski kamm ja kahvel. Ja ometi on „Kolm õde“ kuulsa autori kõige kuulsam ja kõige rohkem mängitud näidend, mida on lavastanud ja mänginud sajad kuulsad teatrimehed ja -naised. Tegelikult isegi kuulsad robotid. Ja ikka ja alati arutletakse, millest see kuulus näitemäng siis räägib. „Polk tuleb ja polk läheb,“ on ühe kuulsa teatrimehe kuulus ütlus, mida meil siin Eestis ikka tsiteerida armastatakse, kui selle kuulsa näidendi põhisündmusest juttu tuleb.

No ja nüüd hakkab kuulus lavastaja Vihmar seda kuulsat näitemängu lavastama. Tegelikult isegi mitu korda, sest kevadel ta lavastab seda Tartus kah. Ja tema ütleb praegu, et: „„Kolm õde“ on näidend kolmest õest ja ühest vennast, kes elavad kuskil Venemaa pärapõrgus ja nende vanemad on surnud ja nad eriti ei viitsi midagi teha. Nad elavad nagu mingis sõjaväeosas või midagi taolist. Üks õde on isegi abielus mingi vana tropiga, kes teda kogu aeg tüütab ja millegipärast kiidab. Ja vend on armunud ja abiellub näidendi jooksul, aga see abielu ei osutu õnnelikuks. Õed muudkui ohkavad ja õhkavad, et tahaks Moskvasse, sest kunagi ammu nad elasid seal, aga ega nad tegelikult sellest midagi ei mäleta ka. Ja millegipärast nad ei lähe sinna tagasi, vaid vinguvad edasi. Ja siis on seal üks Veršinin, kes on ise abielus ja lapsed on tal ka ja puha, aga ta hakkab millegipärast selle abielus õe ümber tiirutama. Ja siis selle noorema õe pärast saab veel lõpus üks kutt surma. Püssiga. Selline lugu siis.“

Aga millegipärast ta seda näitemängu lavastab. Ja ilmselt ei ole ta viimane.

Hinnang: Kas nii ka saama? - Ikka saama

Olles nädal tagasi üle vaadanud ERR Digihoidlast Kolme õe 1981. aastal Šapiro lavastatud versiooni esimese vaatuse, oli Endla lavastuse algus üsna hirmutav. Maamõisast on järel vaid lühter laes, laitmatust sõjaväelase mundrist tavapärane tänavariietus ning sitsilised kleidid T-särgi ja suusamütsiga. Valgustaja on lõpetanud valguspildi programmeerimise ning siis peale pannud publikut valgustava üldvalguse ning võtnud väikse puhkepausi. dekoratsioonides jäävad silma plastikribad, millega on uksed ning aknad kaetud.

Aga tekst on tuttav ning suuremate muutusteta. Justkui suuremate kärpimistega - I vaatus kestab samad 38 minutit nagu Šapirol. Vastuolusid teksti ja laval toimuvaga on omajagu. Veršinin võtab küll juba esikus palitu ära, aga jope jätab selga, teismelisena näiv teeniatüdruk väidab end olevat 82 aasta vanune jne.

Siis tuleb valgustaja tagasi võtab üldvalgust vähemaks, värvib kileuksed siniseks ning näitlejad hakkavad suvalisel hetkel kandma 19. sajandi lõppu meenutavaid kostüüme. Lavastusse tuleb elu sisse. Tekivad publikule suunatud krutskid ning Tartu publik naerab jälle kohatult.

Kahe-kolmesaja aasta pärast, kui me kõik oleme õnnelikud, tundub antud Tšehhovi tõlgendus suurepäraselt. Hetkel toimib ta värskendavalt ja üles äratavana.

☟ 19. (611) R.A.A.M - ☞Audients - (Kammivabriku klubi, 06.09.2022) ♥♥♥

Autor(id): Jeton Neziraj

Žaanr: sõnalavastus

Näitlejad: Priit Võigemast, Henrik Kalmet

Tutvustus:

Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult?

Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.

Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”.

Hinnang: Saali keskel viimases reas istusin kahe neiu vahel. Kui nad istunuksid kogu pooleteisttunnise etenduse kenasti selg vastu tooli seljatuge, siis oleks väga kitsas olnud, kuigi toolid olid ajutise mängukoha kohta piisavalt laiad. Aga ei, poole etendusest olid nad naerust kõveras ning mina sain oma kätega laiutada.

Näitlejate suurtele ponnistustele vaatamata mind antud lavastus naerma panna ei suutnud. Näitlejad olid head, helitehnik suutis virtuaalse näitleja kenasti õigesse kohta positsioneerida, valguskujundus oli tasemel, tekst oli kohati põnev, sünkroontõlge läks originaaliga kenasti kokku.. Salateenistuse karm hõng oli olemas. Aga nali ei jõudnud täna minuni.

☟ 20. (610) Eesti Draamateater - ☞Lehman Brothers - (Vanemuise suur maja, 11.09.2021) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Stefano Massini

Žaanr: draama

Näitlejad: Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast

Tutvustus:

Stefano Massini näidendi keskmes on kolm venda – Henry, Emanuel ja Mayer Lehmann, kes 1840. aastatel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. 1850. aastal rajavad nad panga Lehman Brothers.

Eepiline näidend jälgib Lehmani vendade karjääri, juudi kultuurile omast traditsioone austavat pereelu ning panga käekäiku läbi pooleteise sajandi, taustal ameerikaliku kapitalistliku majanduse ülesehitus ja õitseng.

Lehman Brothers Holdings Inc kujunes globaalse haardega finantsettevõtteks, suuruselt neljandaks pangaks Ameerikas. 2008. aastal läks Lehman Brothers pankrotti, seda peetakse järgnenud ülemaailmse majanduskriisi üheks peamiseks vallandajaks.

Algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud kolmevaatuselise „Lehmani triloogia“ (2012) töötas autor ümber lavatekstiks, mis jõudis 2013. aastal esmakordselt lavale prantsusekeelses tõlkes, seejärel Itaalias Milanos, 2018. aastal tuli esietendus West Endil ja käesoleval aastal jõudis näidend ka Broadwayle.

Hinnang: Kolm näitlejat hulgaliselt erinevaid rolle. Suur tühi lava, palju liikumist. Nõnda kergena näivat liikumist, et selle taga saab olema palju harjutamist. Mulle küll ei meeldi, et publik kipub tantsu või laulunumbrite järel plaksutama ning viivad sellega näidendi olustikust välja, aga liikumisnumbrid olid kindlasti aplausi väärt. Kõik näitlejad on laval enamvähem kogu etenduse. Niisama seista või istuda saavad nad harva, pidevalt on mingi tegevus ja rollide vahetus. Suurepärane vatupidavus.

Tekstist annab tunda, et näidend on algselt kuuldemänguks kirjutatud, väga palju on olukorra kirjeldusi, tegelaste tutvustusi ja korduseid. Eks seetõttu on ka etenduse pikkus neli tundi. Samas just see jutustav vorm oli antud lavastuse võlu. Tänu sellele said paljud asjad kohe selgeks, kuna ega Ameerika ajalugu liialt peenusteni ei tea.

☟ 21. (609) Ugala - ☞Valged põdrad - (ERM, 08.09.2021) ♥♥♥

Autor(id): Piret Jaks

Žaanr: draama

Näitlejad: Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Marion Tammet (TÜ VKA), Liisu Krass (külalisena), Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Tanel Ingi

Tutvustus:

Vanasse talumajja ühes mereäärses külas kolivad noor mees ja naine. Esimesest pilgust on selge, et nad on linnainimesed. Mees on imelik – ise elab looduskaitsealal, aga tassib püssi kaasas. Tema napisõnaline naine on aga veel imelikum. Miks nad siia tulid? Sellesse kolkasse, kus kõik tunnevad kõiki ja elutuiksoonteks on vaikselt tiksuv kauplus ja külabaar?

„Tore, et nad tulid,“ leiab kohalik konstaabel.

„Ei usu, et nad siia jäävad,“ arvab külavanem. „Tuleb jälle mees naisega. Tuleb ja naine ei oska olla. Mees ei oska olla. On linnas harjunud ja arvavad, et siin on samamoodi… Kõik läksid. Küll lähevad ka need.“

„Linnainimesed on lollid!” võtab poemüüja asja kokku.

„Valged põdrad” võitis nime all „Siirderiitujad“ 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia.

Hinnang: Parafraseerides lavastuse lõppuosa: "Ah mis siin ikka rääkida, naine teadis täpselt mis toimus, mehed ei tea ega saa kunagi aru".

Paljude vaatajate silmis oli teatrisaalist lahkudes näha sisemist võitlust selle üle, kas nad said autori ja lavastaja mõtetest aru või mitte. Need, kes tulid vaatama kerget komöödiat selle üle, mis hulle tükke linnainimesed suudavad maal korda saata, pidid pettuma. Samuti need, kes lootsid leida kinnitust mõttele, et elu maal on lust ja lillepidu. Positiivse üllatuse osaliseks said need, kellele meeldivad mõistulood ning müstika.

Lava oli tõstetud tavapärasest kõrgemale - tänu valge põdra tarkusele oli mul oidu osta pilet kuuendasse ritta. Kujutan ette, et esimeses reas istudes oleks kael päris kangeks jäänud.

Kõrgele tõstetud lava võimaldas etenduse alguses publikust mere teha. ERMi väikse teatrisaali võimalused London Prince of Wales Theatre omadele järele ei jõua, aga meri oli täiesti olemas koos sadamakail mere voogude nautlejatega. Sünge ja tormi tõotav. Paaril korral veel kasutati osavalt ära lava alust tühja ruumi ning metallvarbasid. Ülejäänud puitkiud plaadist kujundus tundus veidi kunstlikuna, pigem väikelinna odavalt ülesvuntsitud olustik, kui küla, kuhu oma probleemide eest peituda. Puudu jäi toonesepa ja aja puretud talumajade hõngust.

Päris huvitav pleksiklaasist akna ja ribikardinate kasutamine. Veidi üle võlli keeratud, aga mängis hästi kaasa selle taga toimuvale tegevusele. Ning järjekordselt toimus "lava taga" vähemalt sama palju kui laval.

Näitlejatest tõstaks esile Marion Tammeti nooruslikust ja Peeter Jürgensi väljapeetust ning müsilisust. Mustas ülikonnas härrasmehena liikuv, tantsiv või siis teisi kõrvalt vaatav valge põder oli päris jõuline roll. Mis sest et tavalise mehena ma enamuses sellest aru ei saanud.

Helikujunduses oli kasutatud päris mitmes kohas tugevat müra ja bassi, mis pani saalis olevad mettalltorud ja esemed osaliselt resonantsi. Paaril korral tundsin end jälle lapsepõlves Charizma kontserdil, kus publiku alalt põgenesin ja muidu väga head kontserti kaugemalt parklas läbi autoakna nautisin. Kaugelt või vaikselt on väga hea, aga nõnda lähedalt ja valjult lööb südame rütmist välja ning tekitab okserefleksi. Õnneks kõik jäid terveks ning saalist põgenema ei pidanud. Paar detsibelli vaikemana oleks võinud helikujundust nautida küll.

☟ 22. (608) Tallinna Linnateater - ☞Balti tragöödia - (ERM, 07.09.2021) ♥♥♥♥

Autor(id): Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets

Žaanr: draama

Näitlejad: Karl Laumets, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena)

Tutvustus: „Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Hinnang: Tavapärasest erinev vaatenurk aastate 1905..1919 sündmustele Lätis ja Eestis. Mõisaid ja mõisaparke käime ikka aegajalt vaatamas ning torisemas, et kogu see ilu on paljuski tulnud lihtrahva valuga. Samas ei mõtle me tihti sellele, mida tundsid Balti sakslased keerulistel aegadel kui suurriigid sõdisid ning kohalikud iseseisvust rajasid. Inimesed kelle järeltulijaid ei peeta Eestis eestlasteks, ega Saksamaal sakslasteks.

Lavameistrid ja kunstnikud on näinud vaeva esmapilgul steriilse lavaruumi detailidega täitmisega ning lavataguse eraldi maailma loomisega. Peeglite süsteemid tekitasid väga huvitavaid lahendusi.

Esimest korda saali sisenedes ei pannud põlenud mõisahoonet imiteerivat lavaäärt tähele, aga seda huvitavam oli seda detaili pärast vaheaega leida.

Uus mängukoht on Draamafestivalile omaselt korralikult üles ehitatud. Samas on näha, et lisaks publiku heaolule tõusis rohkem esile vajadus rohkem tulu teenida. Nii juhtuski see, et esimeses reas istujale jäid ette lisareas istujad.

Palju eripalgelisi karakterid annavad päris kirju läbilõike erinevatest baltisakslastest, nende käitumisest ning mõttemaailmast. Näitlejate elu oli tehtud keeruliseks sellega, et nad pidid väga pikalt suhteliselt tegevusetult laval kulgema ning siis said vaid viivu särada ülejäänutest erineva mõttemaailmaga. Ning nii palju mööbliga mängimist pole ka tükk aega näinud. Kedagi eriti esile tõsta ei tahaks, sest see teeks liiga ülejäänud trupile. Väga ühtlane hea tase.

Üle pika aja sai tunda teatri meeleolu selles võtmes, et publikut on palju ja kõik on tihedalt koos. Koroona pitser muidugi jääb kummitama. Suurelt välja kuulutatud tervisetõendite kontroll meenutas veidi potjomkini küla. Aga oli vähemalt olemas.

Märkused: Karl Laumets esimest korda selle lavastuse peaosas. Publikus istudes küll aru ei saanud, et ta oli kolm päeva varem teada saanud, et peab ise lavale minema.

☟ 23. (607) Seasaare teater ja Must JaAm - ☞Raamid - (Seasaare teater, 14.06.2021) ♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp

Žaanr: draama

Näitlejad: Reet Raudsepp, Anne-Mai Tevahi, Jaanus Kukk

Tutvustus: Me elame raamide maailmas. Raamide, mille me ise oleme enda jaoks loonud. Elu kipub aga raamid pahupidi keerama, teist värvi värvima või hoopiski ära lõhkuma. Kas ja kui palju oleme valmis tooma ohvreid, et säilitada inimlikkust? Kuidas saada hakkama ja kui kaua? Kus sa oled ema? Kus oleme meie? Kus olen mina? Aga kus olen M I N A? See on lugu emast, keda saatus on vangistanud väga kitsastesse raamidesse.

Hinnang: Janno sotsiaalne närv võttis lahata omaksete hooldamise teema. Valusalt aktuaalne teama paljudele. Igaühel on enda kogemus aga vaevalt on palju neid, kes oskaks kindlalt otsustada, mis on õige ja mis on väär. Igal tegelasel on nii palju erinevaid tahkusid. Kõrvaltvaatajana tahaks anda soovitusi, aga end raamidesse elanud inimestel on keeruline seda vastu võtta.

Veidi kurvas alatoonis loo lohutus nii mõnelegi võib seisneda selles, et "neil läheb veel halvemini kui minul". Võimalik, et siis korraks paistnud päiksekiir aitab enda ellu rohkem valgust tuua. Muidugi on ka neid, kes antud lavatekstist võib leida kinnitust, et elu ongi nii must ja kole. Loodan, et need vaatajad suudavad endale otsida tuge raamidest välja rabelemiseks ning suurema pildi nägemiseks.

Valguskujunduses jäi silma, et kasutati varjuteatri elemente. Selle nautimiseks peaks istuma võimalikult ette. Arvan, et see varjuteatri idee on hea ning seda võiks proovida veidi võimendada paari külgvalgusti lisamisega, et saaks valida ka külmemaid toone, erinevat hajusust või ka värvi. Veidi häiris liialt kiire valguse üleminek ühest pildist teise. See lõhkus veidi tegevuse tempot. Raamidesse elamine ei käi siuh-sauh, see on pikk ja piinarikas protsess. Muidugi on ka mitmeid äkilisi kohti, kus kiire valgusevahetus on igati õigustatud.

Eriti sügava mulje jättis Reet Raudsepa mängitud ema roll. Vähese tekstiga anti edasi väga palju erinevaid emotsioone. Õudus ja hirm silmis tundus ülimalt realistlik.

Märkused: Kontrolletendus

☟ 24. (606) Endla - ☞Tango - (Sadamateater, 12.09.2020) ♥♥♥

Autor(id): Sławomir Mrožek

Žaanr: draama

Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg

Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“

Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.

Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“

Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.

Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest "The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.

Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta, kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei olnud ikka küll.

Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see kestnud juba pikemat aega?

Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.

☟ 25. (605) VAT Teater - ☞Kauka Jumal - (Tartu Uus Teater, 11.09.2020) ♥♥♥♥♥

Autor(id): August Kitzberg, Mihkel Seeder

Žaanr: draama

Näitlejad: Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo

Tutvustus: Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele. Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma! August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista. Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski. Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda. Ometi juhtub see siiski...

Hinnang: Vana hea August Kitzbergi tekst, veidi kaasajastatud, lühendatud ja kärbitud lõpuga. Taludesse on juba saabunud mobiiltelefonid, lehepuhurid ning elektrikilbid. Kokku saab armas pooleteist tunniline näitemäng. Paras tempo, maalähedane lavakujundus. Samas on sees erinevad kihid, mida teatrikriitikud saavad soovi korral närida.

Aja ja ruumiga on parasjagu laveeritud, et enamus näitlejaid saaks endale vähemalt kaks rolli. Rolle on vähem kui originaalis aga allesjäänud on värvikad. Kedagi näitlejatest esile tõsta ei oskagi, kõik olid head.

☟ 26. (604) Eesti Draamateater - ☞Linnade põletamine - (Vanemuise väike maja, 10.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Kai Aareleid

Žaanr: draama

Näitlejad: Teele Pärn, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Laine Mägi

Tutvustus: Priit Pedajas oli lavastajapreemia ning Teele Pärn naispeaosa laureaat. Pille Jänes nomineerus lavastuskunstniku auhinnale.

Tiina lapsepõlv möödub sõjajärgses Tartus. Põlenud linnas mustavad veel nii Pauluse kiriku kui ka Vanemuise teatrimaja varemed, vaid Tiina kodumaja kõrval asuv korporatsiooni Fraternitas Estica maja püsib kui miski aegade ülene. Sõja ja kire hävitustöö rusudel üritavad inimesed oma elu uuesti üles ehitada. Tiina püüab mõista, mis tema perekonnas tegelikult sel rõhuva vaikuse ajastul juhtus. See on õrn lugu täis armastust, kirge, kaotusevalu ning tühjust. Kas kaardimängus on võimalik osavamaks muutuda või on kõik siiski pelgalt juhus ja saatus? Kas põletatud sildade ja elude kiuste tärkab armastus? Kai Aareleiu „Linnade põletamine” avaldati romaanina 2016. aastal ning sellest sai kiirelt nii lugejate kui kriitikute lemmik. Tänaseks on romaan saavutanud rahvusvahelise elu ja see on tõlgitud soome, inglise ja läti keelde. Romaani põhjal kirjutas Kai Aareleid näidendi spetsiaalselt Eesti Draamateatrile.

Hinnang: Jooks raagus puude all läbi Tähtvere on ühte tärni kindlasti väärt. Usun, et Eestis on palju neid, kes on vähemalt osaliselt seda teed oma (üli)koolipõlves liikunud. Kes teavad juhatatud kohti täpselt sellest ajast, millest näidend pajatab, kes veidi hilisemast, kui mõned maamärgid on asendunud teistega ning 21. juuni tänavast on saanud Rüütli jne. Kuidagi kodune tunne tekkis, mist sest, et noore neiu giidideks olid end üles poonud isa ning nõukogude armee perega teadmata kohta liikunud poiss-sõber.

Tegevus oli üsna hästi jälgitav, kuigi lahtisi otsi jäeti päris palju. Eri aja inimestele erinevaid. Sõja, armastuse ning Staalini aegsed koledused näidati läbi noore tüdruku silmade. Pilt ei olnud võib-olla nii mustades toonides, kui pealkiri oleks vihjanud, aga erinevaid tumedaid toone oli piisavalt.

Lavakujundus oli ühelt poolt huvitav ning minimalistilk, videmäping oli kenasti paigas ning toetas meeleolu. Samas ei suudetud mängupõrgud ja klaverit välja eksponeerida kõigile. Mina suhteliselt ees ja keskel nägin hästi, mis toimus kahe risti keeratud värava taga aga pool saali jäi sellest ilma. Võimalik, et kodusaalis mängis see paremini välja kui Vanemuise väikeses majas.

Julgelt kasutati tangot. Mulle see meeldis.

Hästi kokku pandud trupp. Kõrvuti vanad ja noored. Teele Pärn tegi väga hea rolli. Samas säras kogu trupp.

☟ 27. (603) Tallinna Linnateater - ☞Vihmausside elust - (Sadamateater, 09.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Per Olov Enquist

Žaanr: draama

Näitlejad: Hele Kõrve, Rain Simmul, Sander Roosimägi (NUKU teater), Helene Vannari

Tutvustus: Perekonnapilt 1856. aastast.

Kunstnik Karmo Mende Helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin Valguskunstnik Emil Kallas Koreograaf Maiken Pius

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid.

(P. O. Enquist)

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

Hinnang: Seda, et tegemist tuleb tõsise ja veidi ajaloolise tükiga oskasin juba ette arvata. Suure tõenäosusega olen näinud varasema lavastuse televersiooni.

Mulle meeldis lavastuse muusikaline kujundus. Suursugune valss (vähemalt ma arvan, et see on valss) juhatab sisse 19. sajandi Kopenhaageni olustiku. Ning ka lõpuks valitud pala võtab kenasti tüki kokku. Vahele pikitud klaveripalad ning süngemaigulised helifragmendid annavad lavastusele tooni juurde.

Algselt liialt rohelise ja veidi üksluisena näiv lavakujundus suudab positiivselt üllatada. Oli põnev avastada, et tagasein mängib teist näitemängu. Lõpuks välja kooruv pruunides toonides pilt pole just kõige paremini arusaadav, kuid idee, kuidas see pika aja jooksul tekkib on hea. Ning seoseid tekstiga on rohkem kui vaid pealkirjast välja kooruv vihmausside lugu.

Väga hea rolli teeb Sander Roosimägi. Hans Christian Anderseni kohmakus ja sisemine soov kuulsust koguda enda jaoks tõsisema žaanriga, kui seda on muinasjutud kooruvad kenasti välja. Koomiline vaheldub traagilise ja mõtlikuga. Teatrikriitiku muinasjutt saab saalist vaheaplausi. Mind toob see korraks teatri lummusest välja aga samas saan plaksutajatest täiesti aru, miks nad seda tegid.

Hea meel on lühikese aja jooksul näha kahes väga erinevas rollis Helene Vannarit. Täna siis ratastoolis, terve etenduse laval, väga vähese tekstiga. Samas on näha, kuidas ta on etenduses pidevalt sees. Ema tegelaskuju tekitab kõige rohkem küsimusi. Samas on vaikivat näitlejat hästi ära kasutatud asendustegevuste tegemiseks ning tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

☟ 28. (602) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞A Place Called Unkonwn - (ERM, 08.09.2020) ♥♥

Autor(id): Johhanna Anett Toomel

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Mareeta Ojasaar, Annabel Tanila, Kai Valtna, Helle Mari Toomel, Carl Heinrich Pruun, Katrin Kubber

Tutvustus: „A PLACE CALLED UNKNOWN“ on kohtumispaik maailma serval. Paik vanadele ja noortele, sõpradele ja armastajatele. Neile, kes tahavad rääkida elust ja surmast või jälgida aja kulgu. Kõik, mis juhtuma hakkab, on juba ette teada, ent ometi täiesti määramatu. Võib-olla polegi tähtis see, kuhu kohale jõutakse, vaid see, mis juhtub enne saabumist. Kui kõik on ettemääratult lahtine, ei jää muud üle, kui kaasa tulla.

„A PLACE CALLED UNKNOWN“ on Johhanna Anett Toomeli TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafi diplomilavastus.

Hinnang: Lõpuks ometi teatripaigutus. Saab istuda tagumises reas toolil. Kahjuks on tegevus toodud publikule nii lähedale, et esimest kaht tantsupaari on pea võimatu pool etendust telefonis istunud mehe tagant näha.

Etendus algab suure sõjaga ning lõppeb sama sõja teise lahinguga. Vahepeale jääb siis erinevates vormides jutustus, kuidas selle sõjani jõuti. Kui kena muistend pere kolmeteistkümnendast pojast ning tema ristiisast - surmast, välja jätta, siis tuleks vähemalt kolm korda vaadata, et aru saada, kes tegelased on, mida nad teevad ning miks nende tegevus sõjani viib.

Päris palju vaeva on nähtud helikujundusega, milles suurem osa tundub tekkima otse. Muusikud on pandud tagalavale ning nad ei ole pelgalt dekoratsiooniks vaid liikumise ja laval toimuva osa. Kitarrist mängis hästi ning valgusmäng kitarrilt lavatossu sisse oli päris nauditav.

Kui millegi üle norida, siis selle üle, et noor autor ning lavastaja ei ole saanud üle arvamusest nagu ei saaks kõike väljendada eesti keeles. Nii inglise keelne pealkiri kui laulud etenduse alguses ei tulnud lavastusele kasuks. Valgreliku meloodiaga oleks kindlasti paremini sobinud eestikeesed sõnad.

☟ 29. (601) Viljandi Kultuuriakadeemia - ☞raska/unt/unt/raska - (ERM, 08.09.2020) ♥♥

Autor(id): Anumai Raska, Katariina Unt

Žaanr: tantsuetendus

Näitlejad: Anumai Raska, Katariina Unt

Tutvustus: Mis asi see on...noh, see...teate küll. See... Jah, just, see. See sama. See on nii selge. See on nii tajutav, tuntav... Kuidas sellest rääkida, kuidas ütelda? Milliste tähtedega seda kirjutada? Seda.

Hinnang: Kui mina Ermi B-osa teatrisaali viimase piletiga külalisena jõudsin, oli etendus juba alanud, kuigi kell lubas armulised viis minutit kaasas olnud raamatu lugemiseks. Lava ei olnud, publiku osa ka mitte. Hämaras saalis olid kaootiliselt toolid, paljud inimesed seisid püsti. Toolide vahel liikusid iseenese tempos kaks maskides (koroona aeg ju ikkagi) naist. Üleni mustas Katariina ja valges Anumai. Toimus aktiivne (tõsi veidi ühesuunaliseks jääv) suhtlus publiku ja näitleja vahel. Suhtluse tulemuseks oli see, et pärast mitmeid ümbertõstmisi moodustus toolidest suur ring. Tagaruumidest toodi lavale vaibad ning vaatemängu seistes pealt vaadanud publikuosa paigutati toolil istujate ette siseringi istuma.

Kui publikuga sehkendamine läbi, siis algab lava paikapanek. Ega selleks rohkem vaja lähegi, kui kahte kõrgemat pinki läpakate hoidmiseks ja ühte väga paljudest lühikestest XLR kaablitest kokkupandud juhet mikrofoniga. Nagu arvata võib on kaablid omavahel lootusetult sassis. Neiu mustas hakkab neid ülima rahulikusega lahti harutama, neiu valges käib niisama ringi, teeb nägusid (tema mask on juba langenud) ning võtab erinevaid poose. Tähelepanu püsib aga kangekaelselt kaablitel. Tekib esimene tüdimus. Jalad on rätsepa istest kanged, prožektorid kiirgavad valguse otse näkku. Magada ei saa, raamatut lugeda ei saa, tähelepanu ei oska kuhugi suunata.

Ning siis 17 minutit pärast väljakuulutatud algust algab uus etendus. Väikse lapse monoloogiga haldjatest ning lastest, kes ära vahetatakse, et nad saaksid haldja tarkust õppida. Tekst on kuratlikult tuttav, suurel ringikujulisel laval toimuv tants, liikumine, akrobaatika ei lähe sellega kuidagi kokku. Haldjajuttudest minnakse järkjärgult karmimate tekstide juurde. Saame teada, et laps hakkas elama 18 aastaselt ja suri 42 aastaselt. Isa on olnud vägivaldne aga surnud üsna varakult.

Liikumine laval hoogustub, poosid lähevad aina keerulisemaks ning mingil hetkel liitub neiu mustas selle liikumisega. Tuult tekitavad ringiratast jooksmised, kokkupõrked ning lõpuks balleti poosid. Kuskil 37. minutil saab hetkeks mikrofoni ka neiu valges. Tekstist tuleb välja, et väiksem vanem õde on end ohverdanud selle nimel, et suurem ja noorem saaks ilusat elu elada. Veidi veel kehade väänamist ning siis saabub ootamatult piinadele lõpp. Katsevigade piires on üsna lähedale jõudud algses tekstis mainitud daatumitele - igale peategelase elatud aastale vastas üks minut näidendis - 17 ja 39 minutit versus 18 ja 42 aastat.

Liikumises oli peidus kindlasti palju rohkem, selle tajumiseks peate ise etendust nägema.

Annan lisatärni publikuga manipuleerimise eest etenduse alguses. Loodetavasti on varsti lugeda selle sotsiaalse eksperimendi kokkuvõtet.

☟ 30. (600) Tallinna Linnateater - ☞John - (Hobuveski, 27.08.2020) ♥♥♥

Autor(id): Annie Baker

Žaanr: draama

Näitlejad: Liis Lass, Anu Lamp, Märt Pius, Helene Vannari

Tutvustus: Lavastus üksindusest ja üksildusest tänapäeva maailmas.

Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.

Hinnang: Lavakujunduses on kasutatud väga palju nukke, pilte ja vidinaid, mis teevad keskkonna üsna rusuvaks. Iseenesest võib säärane pudi-padi täis võõrastemaja olla üsna realistlik, aga teatrilava muutus liiga kirjuks. Samas saali keskel olev tala ei lõhkunud üldpilti. Dekoratsioonist läks kaduma minimaalselt, näitlejad olid igal ajahetkel nähtavad.

Tekst kippus vahepeal absurdseks, samas olid selles kenasti peidetud mineviku ja oleviku mured ning vaevad. Igal tegelasel olid oma salaküljed, mille avamisega liialt kaugele ei mindud. Lahtisi otsi jäi võib-olla liialt paljugi. Samas elu ongi selline, et me ei saa aru, mis inimeste sisemuses tegelikult toimub.

Üsna aeglaselt kulgeva etenduse huvitavad vahepalad olid Anu Lambi loeng lindude rahvapärastest nimedest ning Helena Vannari monoloog teise vaatuse alguses. Mõnes mõttes oleks huvitav lugeda, millistest lindudest pajatas originaal - muidu Ameerikale truuks jäänud tõlkes kippus lindude osa minema ikka pärist Eestimaiseks.