Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (608) Tallinna Linnateater - ☞Balti tragöödia - (ERM, 07.09.2021) ♥♥♥♥

Autor(id): Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets
Žanr: draama
Näitlejad: Karl Laumets, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena)
Tutvustus: „Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.
Hinnang: Tavapärasest erinev vaatenurk aastate 1905..1919 sündmustele Lätis ja Eestis. Mõisaid ja mõisaparke käime ikka aegajalt vaatamas ning torisemas, et kogu see ilu on paljuski tulnud lihtrahva valuga. Samas ei mõtle me tihti sellele, mida tundsid Balti sakslased keerulistel aegadel kui suurriigid sõdisid ning kohalikud iseseisvust rajasid. Inimesed kelle järeltulijaid ei peeta Eestis eestlasteks, ega Saksamaal sakslasteks.

Lavameistrid ja kunstnikud on näinud vaeva esmapilgul steriilse lavaruumi detailidega täitmisega ning lavataguse eraldi maailma loomisega. Peeglite süsteemid tekitasid väga huvitavaid lahendusi.

Esimest korda saali sisenedes ei pannud põlenud mõisahoonet imiteerivat lavaäärt tähele, aga seda huvitavam oli seda detaili pärast vaheaega leida.

Uus mängukoht on Draamafestivalile omaselt korralikult üles ehitatud. Samas on näha, et lisaks publiku heaolule tõusis rohkem esile vajadus rohkem tulu teenida. Nii juhtuski see, et esimeses reas istujale jäid ette lisareas istujad.

Palju eripalgelisi karakterid annavad päris kirju läbilõike erinevatest baltisakslastest, nende käitumisest ning mõttemaailmast. Näitlejate elu oli tehtud keeruliseks sellega, et nad pidid väga pikalt suhteliselt tegevusetult laval kulgema ning siis said vaid viivu särada ülejäänutest erineva mõttemaailmaga. Ning nii palju mööbliga mängimist pole ka tükk aega näinud. Kedagi eriti esile tõsta ei tahaks, sest see teeks liiga ülejäänud trupile. Väga ühtlane hea tase.

Üle pika aja sai tunda teatri meeleolu selles võtmes, et publikut on palju ja kõik on tihedalt koos. Koroona pitser muidugi jääb kummitama. Suurelt välja kuulutatud tervisetõendite kontroll meenutas veidi potjomkini küla. Aga oli vähemalt olemas.
Märkused: Karl Laumets esimest korda selle lavastuse peaosas. Publikus istudes küll aru ei saanud, et ta oli kolm päeva varem teada saanud, et peab ise lavale minema.