Autor(id): ühislooming
Žanr: draama
Näitlejad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe
Tutvustus:
Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan
– ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja
ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks
omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb.
Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga.
Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel
pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla.
Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan.
Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol –
kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik
olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud
kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said
üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan,
et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?
„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani
rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad
eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost
ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik
maailm.
„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad
äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.
Hinnang: Väga kodune lavakujundus valgete pitskardinate taga. Selline täitsa
võiks vaikne koht, kuhu ennast kurja maaima eest peita. Kõik on olemas ja
midagi ei ole ülearu. Just parasjagu salapärane ja krutskeid täis.
Valgus peidab ja toob esile just selle nurgakese mida vaja.
Eriti alguses tekitas küsimuse, kas näiteljad juhtisid muusikat või
muusika juhtis neis. Kuidagi nii hästi omavahel koskõlas ning
atmosfääri tekitav. Kui tegevus laval läks veidi paigast ära, siis
lainetas ka muusika oma teed, et lõpus seda võimsamalt tagasi tulla.
Tõsiselt huvitav idee tekitada nelja makiga kolmemõõteline heli. Proovi
sama elamust stuudios saavutada. Tõenäoliselt on sama heli saamine
stuudios täiesti võimalik, aga nägemismeel võimendab ajus emotsiooni.
Olgu tal siis või laenatud püksid jalas (loe makid olid vaid butafoor,
heli tuli kuskilt mujalt). Lava- ja helikujunduse koosmõju ujumise
stseenile oli väga värskendav.
Väheste sõnadega lavastus. Ja need mis olid ei teinud vaataja elu sugugi
lihtsamaks. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui oleks needki sõnad ära
jätnud. Tõsi lõpulaulu emotsioonita oleks keeruline lõpu suunas
tüürida.
Palju võimlemist, kallistamist ja võistlust aga ka niisama lebotamist.
Kujutan ette, et näitlejatele pakub tegevus pärast pikka ja tavapärasest
erinevat prooviperioodi veel rohkem naudingut kui vaatajale.
Terje Pennie ei jäänud noortele liikuvuses sugugi alla ning noorte
kehakeel oli nauditav.
Mida edasi, seda kurjemaks tegevus läks. Algsest vaiksest paigakesest sai
päris märul. Tahaks hinges vastu vaielda, et on võimalik ka selle
vägivaldsuseta, aga järele mõeldes võib reaalus olla veel karmim.
Inimene on inimese hunt.