Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (623) Ugala - ☞Kolm ahvi - (ERM, 05.09.2023) ♥♥♥♥

Autor(id): ühislooming
Žaanr: draama
Näitlejad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe
Tutvustus:

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.
Hinnang: Väga kodune lavakujundus valgete pitskardinate taga. Selline täitsa võiks vaikne koht, kuhu ennast kurja maaima eest peita. Kõik on olemas ja midagi ei ole ülearu. Just parasjagu salapärane ja krutskeid täis. Valgus peidab ja toob esile just selle nurgakese mida vaja.

Eriti alguses tekitas küsimuse, kas näiteljad juhtisid muusikat või muusika juhtis neis. Kuidagi nii hästi omavahel koskõlas ning atmosfääri tekitav. Kui tegevus laval läks veidi paigast ära, siis lainetas ka muusika oma teed, et lõpus seda võimsamalt tagasi tulla. Tõsiselt huvitav idee tekitada nelja makiga kolmemõõteline heli. Proovi sama elamust stuudios saavutada. Tõenäoliselt on sama heli saamine stuudios täiesti võimalik, aga nägemismeel võimendab ajus emotsiooni. Olgu tal siis või laenatud püksid jalas (loe makid olid vaid butafoor, heli tuli kuskilt mujalt). Lava- ja helikujunduse koosmõju ujumise stseenile oli väga värskendav.

Väheste sõnadega lavastus. Ja need mis olid ei teinud vaataja elu sugugi lihtsamaks. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui oleks needki sõnad ära jätnud. Tõsi lõpulaulu emotsioonita oleks keeruline lõpu suunas tüürida.

Palju võimlemist, kallistamist ja võistlust aga ka niisama lebotamist. Kujutan ette, et näitlejatele pakub tegevus pärast pikka ja tavapärasest erinevat prooviperioodi veel rohkem naudingut kui vaatajale.

Terje Pennie ei jäänud noortele liikuvuses sugugi alla ning noorte kehakeel oli nauditav.

Mida edasi, seda kurjemaks tegevus läks. Algsest vaiksest paigakesest sai päris märul. Tahaks hinges vastu vaielda, et on võimalik ka selle vägivaldsuseta, aga järele mõeldes võib reaalus olla veel karmim. Inimene on inimese hunt.