Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (627) Endla - ☞Mäeküla piimamees - (Endla, 19.10.2024) ♥♥♥♥

Autor(id): Andrus Kivirähk, Eduard Vilde
Žaanr: koomiline draama
Näitlejad: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Priit Loog, Ott Raidmets, Ago Anderson
Tutvustus: Kui Tõnu Prillupi naine loojakarja läheb, pole sellest suuremat lugu, sest kadunukese noorem ja üsna kenake õde saadetakse uueks perenaiseks ja lastekantseldajaks. Prillupi uus küljeluu on aga lausa nii magus mari, et mõisahärrale endale silma jääb. Nõnda kukub seni üsna kehval järjel mehikese sülle ootamatult suur õnn – kui ta mõisahärrale loa annab oma noore naisega vahepeal mõnusasti aega veeta, saab ta vastu selle, millest kõige rohkem on unistanud – piimamehe koha mõisa meierei juures. Kõik oleks kõige paremas korras, kui ootamatult ei selguks, et ka naine võib miskit tunda, üht või teistviisi mõelda ja lõppude lõpuks ise otsustada, mis talle hea või halb on. Pealegi, nagu üsna pea selgub, pole ka piimamehe koht paradiisi eeskoda ja ega küla suugi lukus püsi…

Iga eestlane, kes pisutki kooliharidust nuusutanud, teab, et kirjanik Eduard Vilde oli ja on kõva tegija. Tema näidendid „Pisuhänd“ ja „Tabamata ime“ on ikka ja jälle pildis, olgu siis teleekraanil või mõne lavastaja käe läbi teatrilaval, sest aeg neid ei kuluta. Ikka on naljakas, mõtlemapanev ja eluline. „Mäeküla piimamees“ on meie esimese kutselise kirjaniku poolt küll romaaniks kirjutatud, kuid oma erandliku teemakäsitlusega eelnevatega sama tugevalt filmi ja teatrisse kippunud. See on uus tase Vilde loomingus, sest just selles raamatus saab kriitilisest realismist psühholoogiline kirjandus, mille tegelased oma sisemist häält vaigistada ei suuda, südametunnistusel end piinata lasevad ja oma isekatele tegudele naeruväärseid õigustusi otsivad. Nüüd on kirjanik Andrus Kivirähk talle omase julge huumoriga, samas rahvakirjaniku loomingusse lugupidavalt suhtudes Vilde loo näidendiks kirjutanud nõnda, et kõik, mis selles tõsist, naljakat või mõtlemapanevat on, erilise selgusega tegelaste suhu mahub ja vaatajate silma ja kõrva jõuab.

Vilde Kivirähki kastmes – valus ja koomiline, uskumatu, kuid siiski tõsi – tõeliselt raju ja paljastav igatahes!
Hinnang: Elu teeb ringe. Kiire jalutuskäik "mere" äärde Spa Tervis taga tuletab meelde aastavahetuse 2009/2010 ja sügisvaheaja 2015. Meri on jutumärkides, sest tehniliselt käisin ikkagi vaid jõe ääres. Päris mereni jõudmiseks pidanuks kümmekond minutit rohkem aega õhtuseks jalutuskäiguks varuma. Minusuguse maaroti jaoks oli kaugusesse paistev veemassiiv piisavalt meri. Viieteist aastaga on linnapilt päris palju muutunud aga palju on ka tuttavat. Sügisene või talvine Pärnu on taasavastamist väärt.

Mõned päevad rohkem kui aasta tagasi käisin sama seltskonnaga Tallinnas Lucy Kirkwoodi etendust "Lapsed" vaatamas ning sõitsin järgmisel varahommikul Abruka suunal, et kohtuda klassivenna ja -õega ning veeta aasta huvitavamad päevad. Nüüd siis täpselt aasta hiljem kohtusime juhuslikult Endla teatris. Maailm on väike.

Hea on aastase vaheaja järel taas tagasi teatris olla. Seda vaatamata asjaolule, et publik ei ole vahepeal toimunud kampaaniatest õpetust võtnud ning nutihaigus süveneb üha suuremal määral. Kas tõesti tuleb varsti ka teatrisse lisada turvamees, kes inimestelt segavad seadmed ära korjab. Mulle ei meeldi sugugi, et olen kellegi suvalise naisterahva telefonis selvefoto taustal. Veel vähem meeldib mulle saalis pärast algussignaali alanud omaalgatuslik valgusmäng. Või siis eelpool mainitud nutisõltlase pildi- ja videogalerii teise vaatuse keskel. No võib-olla lavastus sellel hetkel tõesti veidi venis, aga miks pidid ka teiste inimeste tähelepanu oluliselt kõrvale juhtima.

Tõmbasin seekord lühikese kõrre istekoha loteriis. Eelviimane rida on läbi aegade minu lemmik, aga otsakohalt jääb tahes-tahtmata vähemalt kolmandik lavast varju ning Marguse viimaseni välja timmitud valguskujundus jääb poolikuks ning seetõttu kohati ka arusaamatuks. Olen kindel, et sama rea keskel saanuks parema elamuse. Kõrvaltvaatajana tundus udumasina vinet liialt palju.

Niipalju, kui mäletan koolipõlves loetud Vilde romaanist, tundus näidendis kasutatud tekst väga autoritruu. Kiidusõnad Andrusele selle eest!

Tüvikoonuse kujuline tagalava koos oma piimamannergutest torniga pakkus näitlejatele parajat väljakutset jalul püsimiseks, samas tekitas omajagu palju võimalusi koomilisteks liigutusteks, mis naerulembelise publiku itsitama pani. Näitlejate kehatööd oli võrratu jälgida - oleks vaid nupp, millega saaks Benny Hillist tuttava naerulindi vaiksemaks keerata ning segamatult seda nautida. Keha ja maskidega veiderdamine kippus veidi loo tõsidust maha võtma. Aga eks seda kavalehel märgitud "valusalt koomiline draama" tähendaski.