Autor(id): Piret Jaks
Žanr: draama
Näitlejad: Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Marion Tammet (TÜ VKA), Liisu Krass (külalisena), Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Tanel Ingi
Tutvustus:
Vanasse talumajja ühes mereäärses külas kolivad noor mees ja naine.
Esimesest pilgust on selge, et nad on linnainimesed. Mees on imelik – ise
elab looduskaitsealal, aga tassib püssi kaasas. Tema napisõnaline naine
on aga veel imelikum. Miks nad siia tulid? Sellesse kolkasse, kus kõik
tunnevad kõiki ja elutuiksoonteks on vaikselt tiksuv kauplus ja
külabaar?
„Tore, et nad tulid,“ leiab kohalik konstaabel.
„Ei usu, et nad siia jäävad,“ arvab külavanem. „Tuleb jälle mees
naisega. Tuleb ja naine ei oska olla. Mees ei oska olla. On linnas harjunud
ja arvavad, et siin on samamoodi… Kõik läksid. Küll lähevad ka
need.“
„Linnainimesed on lollid!” võtab poemüüja asja kokku.
„Valged põdrad” võitis nime all „Siirderiitujad“ 2019. aastal
Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia.
Hinnang: Parafraseerides lavastuse lõppuosa: "Ah mis siin ikka rääkida, naine
teadis täpselt mis toimus, mehed ei tea ega saa kunagi aru".
Paljude vaatajate silmis oli teatrisaalist lahkudes näha sisemist
võitlust selle üle, kas nad said autori ja lavastaja mõtetest aru või
mitte. Need, kes tulid vaatama kerget komöödiat selle üle, mis hulle
tükke linnainimesed suudavad maal korda saata, pidid pettuma. Samuti need,
kes lootsid leida kinnitust mõttele, et elu maal on lust ja lillepidu.
Positiivse üllatuse osaliseks said need, kellele meeldivad mõistulood
ning müstika.
Lava oli tõstetud tavapärasest kõrgemale - tänu valge põdra tarkusele
oli mul oidu osta pilet kuuendasse ritta. Kujutan ette, et esimeses reas
istudes oleks kael päris kangeks jäänud.
Kõrgele tõstetud lava võimaldas etenduse alguses publikust mere teha.
ERMi väikse teatrisaali võimalused London Prince of Wales Theatre omadele
järele ei jõua, aga meri oli täiesti olemas koos sadamakail mere voogude
nautlejatega. Sünge ja tormi tõotav. Paaril korral veel kasutati osavalt
ära lava alust tühja ruumi ning metallvarbasid. Ülejäänud puitkiud
plaadist kujundus tundus veidi kunstlikuna, pigem väikelinna odavalt
ülesvuntsitud olustik, kui küla, kuhu oma probleemide eest peituda. Puudu
jäi toonesepa ja aja puretud talumajade hõngust.
Päris huvitav pleksiklaasist akna ja ribikardinate kasutamine. Veidi üle
võlli keeratud, aga mängis hästi kaasa selle taga toimuvale tegevusele.
Ning järjekordselt toimus "lava taga" vähemalt sama palju kui laval.
Näitlejatest tõstaks esile Marion Tammeti nooruslikust ja Peeter
Jürgensi väljapeetust ning müsilisust. Mustas ülikonnas härrasmehena
liikuv, tantsiv või siis teisi kõrvalt vaatav valge põder oli päris
jõuline roll. Mis sest et tavalise mehena ma enamuses sellest aru ei
saanud.
Helikujunduses oli kasutatud päris mitmes kohas tugevat müra ja bassi,
mis pani saalis olevad mettalltorud ja esemed osaliselt resonantsi. Paaril
korral tundsin end jälle lapsepõlves Charizma kontserdil, kus publiku
alalt põgenesin ja muidu väga head kontserti kaugemalt parklas läbi
autoakna nautisin. Kaugelt või vaikselt on väga hea, aga nõnda lähedalt
ja valjult lööb südame rütmist välja ning tekitab okserefleksi.
Õnneks kõik jäid terveks ning saalist põgenema ei pidanud. Paar
detsibelli vaikemana oleks võinud helikujundust nautida küll.