Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (603) Tallinna Linnateater - ☞Vihmausside elust - (Sadamateater, 09.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Per Olov Enquist
Žanr: draama
Näitlejad: Hele Kõrve, Rain Simmul, Sander Roosimägi (NUKU teater), Helene Vannari
Tutvustus: Perekonnapilt 1856. aastast.

Kunstnik Karmo Mende Helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin Valguskunstnik Emil Kallas Koreograaf Maiken Pius

Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid.

(P. O. Enquist)

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.
Hinnang: Seda, et tegemist tuleb tõsise ja veidi ajaloolise tükiga oskasin juba ette arvata. Suure tõenäosusega olen näinud varasema lavastuse televersiooni.

Mulle meeldis lavastuse muusikaline kujundus. Suursugune valss (vähemalt ma arvan, et see on valss) juhatab sisse 19. sajandi Kopenhaageni olustiku. Ning ka lõpuks valitud pala võtab kenasti tüki kokku. Vahele pikitud klaveripalad ning süngemaigulised helifragmendid annavad lavastusele tooni juurde.

Algselt liialt rohelise ja veidi üksluisena näiv lavakujundus suudab positiivselt üllatada. Oli põnev avastada, et tagasein mängib teist näitemängu. Lõpuks välja kooruv pruunides toonides pilt pole just kõige paremini arusaadav, kuid idee, kuidas see pika aja jooksul tekkib on hea. Ning seoseid tekstiga on rohkem kui vaid pealkirjast välja kooruv vihmausside lugu.

Väga hea rolli teeb Sander Roosimägi. Hans Christian Anderseni kohmakus ja sisemine soov kuulsust koguda enda jaoks tõsisema žaanriga, kui seda on muinasjutud kooruvad kenasti välja. Koomiline vaheldub traagilise ja mõtlikuga. Teatrikriitiku muinasjutt saab saalist vaheaplausi. Mind toob see korraks teatri lummusest välja aga samas saan plaksutajatest täiesti aru, miks nad seda tegid.

Hea meel on lühikese aja jooksul näha kahes väga erinevas rollis Helene Vannarit. Täna siis ratastoolis, terve etenduse laval, väga vähese tekstiga. Samas on näha, kuidas ta on etenduses pidevalt sees. Ema tegelaskuju tekitab kõige rohkem küsimusi. Samas on vaikivat näitlejat hästi ära kasutatud asendustegevuste tegemiseks ning tähelepanu kõrvale juhtimiseks.